AJALUGU
Jalgpallitegevusest
Punaarmee eesti rahvusväeosades aastatel 1942–1945 Tekst: Johannes Vedru Fotod: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi SA arhiiv
J
algpallurite sõjaaegsest elust sattusin lugema küllaltki juhuslikult. Eesti spordi- ja olümpiamuuseumi arhiivisäilikuid sirvides avastasin teeneka sporditegelase ja -pedagoogi Raimond Isoki käsikirjalised mälestused. Tegemist on rohkem kui 30-leheküljelise kirjatööga, mis pärineb 1982. aastast. Käsikirjas meenutab hilisem Eesti NSV kehakultuuri- ja spordikomitee õppespordiosakonna juhataja Isok Punaarmee eesti rahvusväeosade kehakultuuri- ja sporditegevust. Mälestused kirjeldavad aastaid 1942–1945. Isoki kirjatöö on väärtuslik ja seda kogu eesti spordiajaloo kontekstis. See on üks väheseid kirjalikke tekste, mis käsitleb sõjaperioodi sporditegevust üksikasjalikult. Olulise osa Isoki tööst moodustab ülevaade sellest, milliseks kujunes eesti rahvusväeosades endiste jalgpallurite elu. Isoki tekstiga tutvudes tõuseb selgesti esile 1942. aasta. Eriti suvi, mis oli väeosade jalgpallitegevuses väga aktiivne. Sellesse perioodi jäävad ka 249. eesti laskurdiviisi koondmeeskonna (sõjaaegse kõige nimekama jalgpallurite seltskonna) kohtumised tugevate Uurali piirkonna esindustega. 1942. aasta lõpus saadeti eesti rahvusväeosad Velikije Luki alla lahingutesse, mis kujunesid väga raskeks ja kaotuste rohkeks. Velikije Lukis toimunu tõi üksustele suuri inimkaotusi. Peale selle tähendas sakslaste kätte vangi langemine
ka mitme jalgpallikuulsuse, sealhulgas Richard Kuremaa hilisemat vangistamist Nõukogude võimude poolt. Jalgpallielu polnud sõja tingimustes pärast 1942.–1943. aastat enam nii aktiivne kui varem. 1944. aastal, rinde eesti alale jõudmise eel ja ajal, hakkasid jalgpallurite võimalused võistlussporti teha siiski paranema.
249. eesti laskurdiviisi sapööripataljoni (loe lähemalt lk 41) võimalik mänguskeem Koostanud Johannes Vedru
Raimond Isok JÜRGENS
KUREMAA
OLLIK
PIISANG
NEERIS
TEPP
UUKKIVI
NIKS
RANNU
PETERSON
TAPERSON
2020 JUUNI JALKA
39
