Page 1

KAITSE KODU! KAITSELIIDU AJAKIRI

4/2020

KAITSELIIT KOROONAKRIISI EESLIINIL

SAAREMAA MALEV: MERETAGUNE VÄGI ELUST PERH-i UKSE EES JA HÄIREKESKUSE USTE TAGA


LEIA

KAITSE KODU! INTERNETIST

https://issuu.com/kaitse_kodu

@kaitsekodu

www.facebook.com/kaitsekodu/

www.youtube.com/kaitseliiteesti


TOIMETAJA VEERG

ET ELU TAGASI NORMAALSETELE RÖÖBASTELE PÖÖRDUKS

l

mselt ei osanud enamik meist ühel märtsi keskpaiga õhtul magama sättides arvata, et järgmisel hommikul on paljud asjad teistmoodi. Enamik väljaõppeüritusi tühistatakse, suurõppused jäetakse ära, igasuguste aasta- ja tähtpäevade tähistamised pannakse ootele ning tavapärased koosolekud ja kogunemised lükatakse edasi. Ei osanud arvata, aga ometi nii juhtus, mis muidugi ei tähendanud, et Kaitseliidu liikmed oleksid selle peale mõnusasti jalad seinale visanud või käed rüpes istuma jäänud. Loomulikult mitte, sest see pole meie inimeste loomuses. Kui olud on keerulised, mida need vaieldamatult on, siis tehakse seda, mida vaja. Ja teha on vaja olnud üksjagu. Alates eriolukorra kehtestamisest on vahest suurima koormuse saanud riigipiiri ajutise valvamisega seotud vabatahtlikud riigikaitsjad ja viiruse epitsentris asuva Saaremaa kaitseliitlased. Naiskodukaitsjad on panustanud peaaegu kõikides eriolukorda puudutavates tegevustes: piiripunktides, rohelisel piiril, häirekeskuse kõnekeskuses (1247), läbisõidu-testimispunktides, terviseameti

KARRI KAAS peatoimetaja

kriisistaabis, haiglates ning infomaterjalide jagamisel avalikus ruumis. Ülal toodud loetelu pole täielik ja lõplik, millest annavad tunnistust kasvõi need mehed ja naised, kes on viimasel ajal osalenud PPA korraldatud korrakaitsekoolitustel. Ja neid pole olnud sugugi vähe. Et see kõik kiiremini läbi saaks ja elu tagasi normaalsetele rööbastele pöörduks.

KAITSELIIT Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid. Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane.

KAITSELIIDU AJAKIRI

4/2020

KAITSELIIDU AJAKIRI KAITSE KODU! Asutatud 11. septembril 1925 Väljaandja: Kaitseliit, ilmub kaheksa korda aastas Peatoimetaja: Karri Kaas

Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda.

Tegevtoimetaja: Asso Puidet

Kaitseliitu kuulub üle 16 000 liikme. Koos Kaitseliidu struktuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegev üle 26 000 vabatahtliku.

Kujundaja: Matis Karu

Foto- ja videotoimetaja: Kristjan Prii

Kaitseliit

Keeletoimetaja: Anu Jõesaar Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee Toimetus: Tallinna mnt 49a, 80036 Pärnu, telefon 717 9106 Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee

KAITSE KODU! Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40-leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka. Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940. Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. Ajakirja anti välja neli numbrit, kuni see 1995. aastal peatoimetajana tööle asunud Ivar Jõesaare juhtimisel taas perioodiliselt ilmuma hakkas. Praegu ilmub aitse odu ahe sa orda aastas tiraažiga 7000 eksemplari.

Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu www.instagram.com/kaitsekodu/ http://www.youtube.com/kaitseliiteesti Kaitse Kodu! postkastis Tellimuse saab vormistada Eesti Posti kataloogi alusel postkontoris või Eesti Posti kodulehel (www.omniva.ee). Eesti Posti kaudu maksab Kaitse Kodu! aastatellimus 2.85 eurot; tellimisindeks 78226.

Naiskodukaitse

Noored Kotkad

Trükk: Uniprint AS Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta. Kaastööde saatmise tähtajad: 5/2020 – 27.05.2020; 6/2020 – 12.08.2020; 7/2020 – 16.09.2020; 8/2020 – 21.10.2020

Kodutütred 4/2020

3


SISUKORD

6 SÜNDMUS

Kaitseliit – korra kaitseks!

8 INIMENE Ants Silm: Panen vormi selga ja kohe tekib hoopis 11 KAITSELIIT Lähikuude jooksul toimub liikmeskonna audit 14 KAITSELIIT Saaremaa malev: meretagune vägi! 18 KAITSELIIT Kaitseliit koroonakriisi eesliinil 22 VÄLJAÕPE Moondamine – kunst muuta end raskesti avastatavaks

24 VÄLJAÕPE Laagri maskeerimine: kuidas, millega ja miks? 26 VÄLJAÕPE Miinipildujad lasksid uut tüüpi moona 28 SÕJASPORT Kiirrännakust piduliku vastuvõtuni – Parim sõdur

Foto: JAANUS MEHIKAS

teistsugune tunne

ESIKAANEL Kaitseliit koroonakriisi eesliinil

lk 18

2020

32 KOOSTÖÖ Veteranipoliitika juurdub vaikselt, aga kindlalt SÕDUR 34 HARITUD Koroonakarantiin ja valeinfo pandeemia SÕDUR 36 HARITUD Vastupanuvõitluse organisatsiooni ülesehitamine. Külma sõja lugu: Šveits Nõukogude Liidu vastu

„Ma pole ealeski tundnud sellist õlg õla kõrval olemist, sellist ühtekuuluvustunnet ja hoidmist!“ lk 78 4

4/2020

Meie operatsiooni õnnestumise võti seisnes selles, et iga mees teadis täpselt, mida ta peab tegema ja ei enamat, sest alati oli võimalus, et keegi kusagil jälgis. lk 8

Kuigi loodus on kõikjal meie ümber, trügides kohati lausa uksest ja aknast sisse, tasub silmas pidada, kust kohast taimi toiduks korjata. lk 68


AUTORID

42 MAAILMAPILK „Sõjarahva“ loomine – Vene valitsuse uus eesmärk I 48 MAAILMAPILK Ukraina vabatahtlikud – kasakate pärandi kandjad

51 MAAILMAPILK

Moskva pisaraid ei usu

54 SÕJARAUD Viva la labidas! 56 SÕJARAUD Reaktiivhävitajate teine tulemine 60 KURIOOSUM MiG-21: lendav AK-47 62 AJALUGU Teenetemärk vapruse eest, mida ei saanud keegi ehk Kindralfeldmarssal Gebhard Leberecht von Blücher ja Saksa Demokraatlik Vabariik

66 KUIDAS... ...peatada viirus? Arvutiviirus! 68 ÜLEELAMINE Kõht täis loodusest ISU! 70 HEAD Hõrgutis kaitseväe toidupakist – metsasalat

AUTORID SEIDI LAMUS-TŠISTOTIN vabatahtlik autor Kui vaja, teeb Kirde maakaitseringkonna teavitustöö spetsialist Seidi pilti. Kui vaja kirjutab. Kui vaja, innustab teisi kirjutama ja pildistama.

RIHO ÜHTEGI Kaitseliidu ülem Sirge selja ja jutuga brigaadikindral Ühtegi sõna, nii väljaöeldu kui kirjapandu, loeb. Loetagu siis!

TOOMAS ALATALU politoloog Toomas on õppejõud, poliitik, ajakirjanik ja tunnustatud tõvaloog. Kaitse Kodu! veergudel toob ta suures maailmas ja poliitikas toimuva lugejatele lähemale.

MATI MEOS lennunduse asjatundja Nii mitmelgi alal kõrge lennu ja laia siruulatusega Mati on Eesti Lennundusmuuseumi asutaja ja juht. Teab kõike teraslindudest.

sardiinidega

72 SÜMBOOLIKA Tunne kamraadi embleemi – Harju malev 74 SÜMBOOLIKA Sümboli statuudi tähtsusest 75 MEDITSIIN Parameediku paun: Ravimid 76 MEDITSIIN Parameediku paun: Infusiooni- ja süstevahendid 78 NAISKODUKAITSE Elust PERH-i ukse ees ja Häirekeskuse uste taga 81 NOORED Väärt võimalus Elva gümnaasiumis – kodanikukaitse õppesuunitlus

84 NOORED Noorte tuleristsed arvutisimulatsiooni õppusel 86 MILITAARTURISM Ajalugu vabas looduses – Põrgupõhja metsavenna rada

HANNO SAKS arvutiasjatundja Pärnu Mai kooli IT-juht ja robootikaõpetaja Hanno teab, et rindejoon ei jookse mitte ainult mööda kraave ja kaevikuid, vaid ka kaableid ja kõvakettaid.

GUNNAR VASEMÄGI vabatahtlik autor Gunnari üheks suureks hobiks ja kireks on joonistamine ja teiseks hobi s lmi unst. Aja irjas aitse Kodu! on ta need kaks lugejate rõõmuks ühendanud.

MARTIN ANDRELLER ajaloolane Metsavendluse uurimisele pühendunud lähiajaloolane, kes tunneb end ühtviisi hästi nii punkreid otsides kui soomukiga sõites.

ASSO PUIDET Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

88 FILMIARVUSTUS Aga ükskord algab ... film 90 RAAMATUARVUSTUS Leia lugemist koduselt raamaturiiulilt! 4/2020

5


JANEK HAAR

SÜNDMUS

KAITSELIIT – F KORRA KAITSEKS!

otol läbivad Tartu kaitseliitlased, nagu teisedki eriolukorra lahendamisse panustavad kaitseliitlased, korrakaitsekoolitust.

Kui piirile või infojagamisele saab kaitseliitlasi kaasata ilma väljaõppeta, siis avaliku korra tagamises või patrulltegevuses osalemiseks on väljaõpe vajalik. Koolitusel õpetasid politseiametnikud kaitseliitlastele nende tegevuse õiguslikke aluseid ning põhilisi taktikalisi oskusi enda ja teiste kaitsmiseks. Juba eriolukorra kehtestamise algfaasist alates on kaitseliitlased ja naiskodukaitsjad teinud Terviseameti, Häirekeskuse ning Politsei- ja Piirivalveameti abistamiseks kümneid ja kümneid tuhandeid töötunde.

6

4/2020


sündmus

Suure koormuse on saanud riigipiiri ajutise valvamisega seotud kaitseliitlased. Kõige mitmekesisem on ehk olnud naiskodukaitsjate panus. Nemad on osalenud peaaegu kõikides eriolukorraga seotud tegevustes: piiripunktides, rohelisel piiril, Häirekeskuse kõnekeskuses (1247), COVID-19 läbisõidutestimispunktides, Terviseameti kriisistaabis, haiglates ja infomaterjalide jagamisel avalikus ruumis. „Riik ja kogukonnad vajavad jätkuvalt meie abi, et rakendada meetmeid, mida vabariigi valitsus ja ametkonnad viiruse ohjamiseks ja leviku peatamiseks on kehtestanud,“ ütles Kaitseliidu ülem brigaadikindral Riho Ühtegi. „Meie kohus on seda abi anda, seda ka siis, kui teised hakkavad väsima,“ lisas kindral. 4/2020

7


INIMENE Eesti Vabariigi 102. sünnipäeva tähistamine Rakvere Ausambamäel SEIDI LAMUS-TŠISTOTIN

ANTS SILM:

PANEN VORMI SELGA JA KOHE TEKIB HOOPIS TEISTSUGUNE TUNNE Kapten Ants Silm on Kaitseliidu taastajaliige, Viru maleva esimene pealik ja auliige, Eesti Leegioni Veteranide Virumaa Klubi juht, tegus kergejalaväekompanii võitleja. Ja rohkem sõnu polekski vaja, kuid rääkimata lugusid ning mõtteid jätkub ka Kaitse Kodu! lugejatele. Tekst: SEIDI LAMUS-TŠISTOTIN, Kirde maakaitseringkonna teavitustöö spetsialist

8

4/2020


INIMENE Olete üks Kaitseliidu asutajaliikmetest. Kuidas sattusite Kaitseliidu loomise juurde? Algas kõik juba 1989. aastal, kui Rakveres oli Rahvarinde koosolek. Mul oli info, et Rahvarinne tahab luua turvateenistust, mis pidi Savisaare arvates olema rahvamaleva sarnane. Mulle see mõte ei meeldinud ning võtsingi sõna ja ütlesin, et meil oli ju olemas Kaitseliit – taastame selle. Tekkis suur lärm ja vastasseis ning asi jäi soiku.

Üksuste ja malevkondade loomisele kuluski palju energiat. Enamik meist olid jahimehed, sest nendel olid ju kodus relvad olemas.

Andsin oma kontaktid, kuidas mind kätte saaks, ning sama aasta lõpus ja järgmise alguses võtsid paljud mehed minuga ühendust. 1990. aasta jaanuari keskel tegime rakukese ära, kellega hakata Kaitseliitu moodustama. Kalle Eller leidis mind üles ja kutsus Järvakanti, märtsis juba taastasime Ida-Virumaal Kaitseliidu lipkonna ning 2. aprillil Lääne-Virumaa oma, mis mõlemad jäid minu juhtida.

täpselt, mida ta peab tegema ja ei enamat, sest alati oli võimalus, et keegi kusagil jälgis, ja mida vähem info valdajaid, seda suurem õnnestumise tõenäosus. Info edastamiseks telefone ei kasutatud. Ise kasutasin sõbra sünnipäeva kattevarjuks, et KGB kannult raputada.

Milline see algusaeg ühele malevapealikule oli?

Putši päevadel olime Lääne-Viru meestega telemaja välikaitses.

Põhiline oli rändamine oma autoga, sest mehi oli vaja leida igalt poolt. Käisin värbamas ja koosolekuid pidamas, millest sain teadmise, et kui ikka ise asjasse usud, tulevad ka teised kaasa. Üksuste ja malevkondade loomisele kuluski palju energiat. Enamik meist olid jahimehed, sest nendel olid ju kodus relvad olemas. Sügiseni käis KGB väga palju nuhkimas, eks neil oli suur hirm – olime ju koondunud, nad ei teadnud, kus ja kui palju mehi meil on ning milline on varustus. Omada tagalas vaenlast, kellest sa midagi ei tea, on kõige hullem asi.

Siinsete Vene väeosade juhtkonnaga oli läbisaamine samas rahulik – nemad aktsepteerisid meid ja ka lahkudes andsid baasid meile laastamata üle. Eks nad teadsid, et on siin võõrad, aga Venemaal neid ka eriti ei oodata. Segasemad lood olid meie endi poliitikutega, kes torkisid erinevaid

leere. Tundus, et taheti meie ühtsust lõhkuda, sest Kaitseliidu algusaastatel oli palju äärmustesse kaldujaid. Tuli tegeleda diplomaatilise suhtlemisega, eri pooli rahustada ja lepitada.

Vahele tekkis paus ja oma äri loomine. Mis tõukas uuesti Kaitseliidu juures tegutsema? 2015. aastal kutsuti mind tuletoojaks, kuigi alates 1993. aastast, kui mind enam malevapealikuks ei määratud, olin küll käinud igal aastal Järvakandis, aga jäänud pigem kõrvaltvaatajaks. Vahepealsetel aastatel tundus, et oli tekkinud paigalseis – Euroopa Liitu astudes tekkisid ka tõsised diskussioonid, kas relvastatud n-ö tavakodanikud võivad sel viisil organiseeruda. Kaitseliitu hakati teostama kui kaitseväe reservi. Pärast tuletoomist sattusin päris mitmeks aastaks korrakaitserühma vedama, kuid kui sai selgeks suundumus, et me peaksime täitma abipolitseinikega sarnaseid ülesandeid, siis see kaitseliitlastele ei sobinud. Täna olen kergejalaväekompaniis ja kõikidel suurematel õppustel alati väljas.

Paljud asjad on aastatega muutunud. Mis rõõmustab teid tänase Kaitseliidu juures? See, et oleme jõudnud algsete ideede juurde tagasi – kaitsta tuleb oma küla, oma kodukohta. Ka see, et

Tegemist oli ärevate aegadega. Kui palju see toonases Kaitseliidus tunda andis?

Meie operatsiooni õnnestumise võti seisnes selles, et iga mees teadis

ERAKOGU

Huvitaval kombel tundsid ärevust meie endi poliitikud. 2. septembril 1990 tegime Komarovka küla juures õppuse „Riigipiir ’90“. Mõned kuud hiljem, 1991. aasta mais toimus operatsioon „Jõhvi lukku“, kui Interrinne pidas Kohtla-Järvel oma suurt koosolekut ning meie hõivasime öösel Jõhvi tähtsamad punktid ja hommikul pidid punabaretid lihtsalt mööda sõitma.

Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine 1993. aastal. Ants Silm keskel

4/2020

9


INIMENE

Vabatahtlik on Kaitseliitu astumine – seal olles on sinu kohuseks isamaad teenida, õppustest kõrvalejäämiseks ei tohiks olla kergeid vabandusi.

vaenlasele on kõige hirmutavam, kui me hakkame vajadusel tegutsema oma nägemuse järgi ja oleme seega ettearvamatud. Kogu see struktuur on alles, mida me tegime, ja juhtimine Kaitseliidus on taas tugevalt alt üles suuna võtnud. Lähtume sellest, keda ja mida me saame kasutada, mitte sellest, keda või mida meilt nõutakse.

Olete viimased neli aastat kõikidel suurematel õppustel osalenud. Kust tuleb jõud ja jaks veel aktiivselt kaasa lüüa? Minu vanaemagi ütles alati, et inimene on nii vana, kui ta end tunneb, ja noorte meestega koos metsas ei tunne ma end põrmugi vanana. Panen vormi selga ja kohe tekib hoopis teistsugune tunne. Nooremadki mehed kurdavad haiguste üle, aga halbadele asjadele ei tohi mõelda, siis need võimenduvad. Kaitseliit on nagu oma laps. Teinekord ei viitsiks kuidagi, aga on kohusetunne – kui mina välja ei lähe, vean teisi alt.

Mida teievanused mehed saavad tänasele Kaitseliidule pakkuda sellist, mida noortel võib-olla pole? Tänapäeval käib suhtlemine interneti kaudu, aga selleks, et inimesed oma vabast ajast ja tahtest välja tuleksid, tuleb tihtilugu hoopis silmast silma rääkida. Rahulikul ajal ei piisa plakatitest ja üleskutsetest – kui inimene on pooljõude ja kõhkleb, siis tuleb kohale minna ja rääkida. Vanemad mehed sobivad suurepäraselt ka autojuhtideks – ei pea noorte meestega sammu pidama, aga kasu on väga palju. Pealegi on igal kaitseliitlasel, kes vähegi liigub, kohusetunne anda oma panus ja igale leiab võimetele vastava ülesande. See ei pruugi olla ainult relvaga metsas olemine, on ka teisi võimalusi. Ja viimaseks on kindlasti kogemus ehk nii-öelda kõhutunne, mis tavaliselt alt ei vea. Ajalugu liigub spiraali mööda, oleme jõudnud oma arusaamadega juurte juurde tagasi ja eks minu kogemused, mida nüüd jagada saan, sellest ajast pärinevadki. Kokkuvõtteks: vabatahtlik on Kaitseliitu astumine – seal olles on sinu kohuseks isamaad teenida, õppustest kõrvalejäämiseks ei tohiks olla kergeid vabandusi.

KAITSELIIDU ARHIIV

Taastatud Vabadussõja ausamba avamine Kadrinas 23. juunil 1990. Veel avamata ausamba jalamil seisavad Kadrina malevkonna pealik H. Reimann mõõgaga ja Lääne-Viru lipkonna pealik Ants Silm 10

4/2020


KAITSELIIT

LÄHIKUUDE JOOKSUL TOIMUB LIIKMESKONNA AUDIT Käesoleva aasta tähtsaimaks ülesandeks olen aastakäsuga seadnud liikmeskonna täpsustamise, et iga kaitseliitlane, naiskodukaitsja ja noortejuht teaks oma ülesandeid kriisi- ja sõjaajal. Nagu olen märkinud ka varasemates kirjutistes ja sõnavõttudes, on selle aasta lõpuks eesmärk kõik Kaitseliidu üksused „roheliseks värvida“. Tekst: brigaadikindral RIHO ÜHTEGI, Kaitseliidu ülem

S

õja korral võitleb kaitsevägi ja Kaitseliit ühtse väena ühe juhtimise all, mis tähendab, et Kaitseliidu baasil loodud maakaitseüksused kuuluvad kaitseväe koosseisu. Sõltumata sellest, kas tegu on maleva ja ringkonna piires liigutatavate üksustega või paiksete territoriaalkaitse üksustega, on nad kõik „rohelised“ ehk siis sõja korral kaitseväe koosseisus. Et luua sõjaaja maakaitse struktuur, on vaja selget ülevaadet, kes liikmeskonnast on, saab või tahab olla relvastatud võitleja ehk kombatant ja kes jääb Kaitseliidu tsiviilstruktuuri edasi. Kuna Kaitseliit on laiapõhjaline vabatahtlik riigikaitsestruktuur, on meil ka neid kaitseväeteenistuse kohuseta kaitseliitlasi, naiskodukaitsjaid ja noorteorganisatsioonide liikmeid, kes sõjalisse koosseisu kuuluda ei saa või ei taha. On selge, et alaealisi me sõja korral riigikaitsesse ei kaasa, kuid kõik täisealised on liitunud organisatsiooniga selleks, et anda panus Eesti kaitsmisse ning Kaitseliidu ülesanne on leida ka neile kriisi- ja sõjaajaks ülesanded ja anda vastav väljaõpe. Kuigi me peame organisatsioonis igapäevaselt personaliarvestust, ei ole see teave piisav, et langetada otsuseid, millel on inimestele sedavõrd olulised tagajärjed, nagu seda on sidumine sõjaaja ülesannetega. Näen,

et sellise otsuse tegemiseks on vaja rääkida iga kaitseliitlase, naiskodukaitsja ja noortejuhiga personaalselt. Ja kuigi ma suhtleksin iga organisatsiooni liikmega isiklikult, ei ole see kahjuks võimalik, sest jämedate rehkenduste järgi kuluks mul selleks järgmised kuus aastat. Sestap delegeeringi selle ülesande oma alluvatele, kes omakorda püstitavad vastavad ülesanded oma alluvatele. Järgmise paari kuu jooksul peaks iga vabatahtliku kaitseliitlase, naiskodukaitsja ja noortejuhiga ühendust võtma tema malevkonnapealik, kompaniipealik, rühmapealik, jaoskonna esinaine, erialagrupi juht, jaoskonnavanem või rühmavanem, kes viib läbi vestluse vastavalt ette antud küsimustele. Seda tegevust tervikuna nimetame me liikmeskonna auditiks. Nagu juba öeldud, on auditi objektiks Kaitseliidu vabatahtlikud ja fookuses sõjaaja koosseis. Täna on Kaitseliidus k kku um es lii et, kellest li i t iskas a ud a ise i kui suurel osal liikmeskonnast juba on sõjaaja ülesanded, on meil täna ikkagi veel ligi 7000 kaitseliitlast ja naiskodukaitsjat, kellel need puuduvad. Liikmeskonna koosseisu kuuluvad inimesed, kelle kohta me ei tea, mida nad sõjaajal peavad tegema või tahaksid teha. Mõned neist on ka juba maakaitse struktuuris, kuigi sõjaajal

täidavad nad ilmselgelt muid riigikaitselisi ülesandeid mujal. On ju selge, et lahinguüksus vajab kuulipildurit rühma koosseisus, mitte maksuametis laua taga. Meil puudub arusaam, mida teevad toetajaliikmed või auliikmed sõja korral, tahavad ju nemadki panustada riigikaitsesse. Me ei saa maakaitse koosseisu arvata kaitseliitlast ega naiskodukaitsjat, kellel puudub kaitseväeteenistuse kohustus ja kes ei anna ka nõusolekut sõjaaja ametikohale asumiseks – kuid mis ülesannet oleks ta sel juhul valmis riigikaitses täitma? Niisamuti on oluline teada saada, millised on tingimused või piirangud, mille rakendamisel Kaitseliidu liige, kellel puudub kaitseväeteenistuse kohustus, oleks nõus sõjaaja ametikohta vastu võtma. Eelnevast tulenevalt keskendub audit järgmisele neljale küsimusele: 1.

MILLINE LIIKMELISUS TEIL ON (TEGEV-, TOETAJA-, AULIIGE) JA KAS SOOVITE LIIKMELISUST MUUTA? Siinkohal tuleb arvesse võtta ka seadusest tulenevaid kohustusi ühte või teise kategooriasse kuulumisel. Näiteks kui olete või sooviksite olla tegevliige, siis on teil kohustus osaleda aastas vähemalt 48 tundi vabatahtlikuna Kaitseliidu tegevuses. Piiranguid ja õigusi on teisigi, nende meenutamiseks 4/2020

11


KAITSELIIT

2.

KAS TEIL ON PIIRANGUID MAAKAITSE SÕJAAJA STRUKTUURI KUULUMISE OSAS? Ennekõike on küsimus broneeringus. Kaitseliit on vabatahtlike organisatsioon ja siia võivad kuuluda ka inimesed, kes omavad sõjaaegset broneeringut. Lisaks ametlikult teadaolevale broneeringule tuleks arvesse võtta ka võimalikke ametikohustusi, mis teil võivad olla ja mida te peate täitma ka kriisi või sõja ajal. Näiteks võib tuua vabatahtlikud pritsimehed, hulk meditsiinivaldkonna esindajaid, aga isegi olulisemad vallatöötajad. Neid kohti on veel ja kõiki siin üles lugeda ei jõua. Kui te ise ka ei tea, tuleks kahtlustest intervjueerijat teavitada. Siin on ka see koht, kus te saate väljendada oma muret, kui teile on teada või teil on kahtlusi, et kuulute endiselt kaitseväe mõne teise üksuse sõjaaja struktuuri, aga tahate kuuluda maakaitsesse.

3.

KAS NÄETE ENNAST KUULUVAT MAAKAITSESTRUKTUURI VÕI TOETUS- JA ELANIKKONNA KAITSE STRUKTUURI? Teiste sõnadega, kas tahate olla kombatant või mittekombatant, see on kõige olulisem küsimus. Kui te olete kaitseväeteenistuse kohustuslane või olete juba andnud nõusoleku sõjaaja ametikohale asumiseks, siis teil seda valikut teha enam ei tule ja te peaksite teadma, et kuulute maakaitsesse. Kui teil aga kohustus puudub ja te pole andnud veel nõusolekut ametikohale asumiseks, aga tahate kuuluda maakaitsesse, siis peaksite sellest selgelt märku andma. Oluline on aru saada, et ilma nõusolekut andmata me teid maakaitse struktuuri lisada ei

Me ei saa maakaitse koosseisu arvata kaitseliitlast ega naiskodukaitsjat, kellel puudub kaitseväeteenistuse kohustus ja kes ei anna ka nõusolekut sõjaaja ametikohale asumiseks. 12

4/2020

4.

MILLISEL AMETIKOHAL/ÜKSUSES OLETE TÄNA JA MILLISEL AMETIKOHAL/ ÜKSUSES NÄETE ENNAST JÄRGMISTE AASTATE JOOKSUL? Loomulikult me eelistame, et kaitseliitlased jääksid pigem neisse üksustesse, mille liikmed nad täna juba on. Maakaitse koosneb võitlusgruppidest ja lahinguüksustest (senise lahingugrupi koosseisus olevad üksused), kelle väljaõpe on kõige intensiivsem, mistõttu peab eeldama, et sinna kuuluvad kaitseliitlased käivad väljaõppel keskmisest tihedamini. Siis kuuluvad maakaitse koosseisu veel territoriaalüksused, keda kasutatakse maleva territooriumil paiksete üksustena. Maakaitse koosseisu jäävad kuuluma ka erialaüksused (näiteks tagala, luure, tankitõrje, miinipildujad, pioneerid) ja spetsiifilisemad sihtüksused, kelle loomine sõltub liikmete initsiatiivist ja maleva sõjaaja vajadusest. Maakaitse alla kuuluvad veel ka formeerimiskeskused, CIMIC-u üksused, küberüksused) ja valveüksused. Viimased moodustatakse rahuaegsest valveteenistusest.

Need kaitseliitlased, naiskodukaitsjad ja noortejuhid, kes ühel või teisel põhjusel ei sattu maakaitsestruktuuri, ei jää riigikaitsest kõrvale. Iga Kaitseliidu ja tema struktuuriüksuste liige on riigikaitse jaoks väga oluline ning liikmete audit aitab välja selgitada nende arvu ja valdkondi, kuhu saab kaasata mittekombatante (neid, kes sõjaajal maakaitsesse ei kuulu). Tsiviil- ja tugiteenused on riigikaitse seisukohalt väga olulised elanikkonna meelsuse hoidmiseks, riigi ning sõjalise kaitse jätkusuutlikkuse tagamiseks. Osa neist kaasatakse kindlate ülesannete täitmisse (sealhulgas üksustesse), teistele antakse teadmised, kuidas erinevates valdkondades riigi- ja kaitsetegevust toetada. Kindlad ülesannete valdkonnad on tegevused, mis on seotud elanikkonna ellujäämise tagamisega ja riigi sõjalise kaitse toetamisega. Nendeks on evakueerimine, logistika, vaatlus ja mõned tugiteenused. Muudeks toetavateks tegevusteks on tegevused, mis toetavad juba olemasolevaid võimeid. Nendeks

KARRI KAAS

saa. Kui teil puudub kaitseväeteenistuse kohustus, kuid te tahate kuuluda maakaitse struktuuri, siis peate andma nõusoleku sõjaaja ametikohale asumiseks. Vaid sel juhul on kaitsevägi nõus teid relvastama ja varustama. Täna on olemas kaitseväe juhataja ja minu vaheline aumeeste kokkulepe, et neid kaitseliitlasi, kes pole kaitseväeteenistuse kohustusega, kuid kes annavad nõusoleku sõjaaja ametikohale asumiseks, ei määrata hiljem ilma nende nõusolekuta teistele ametikohtadele. Vastav klausel tuleb seadusemuudatusega ka seadusesse. Sõjaaja ametikohale asumiseks saavad nõusoleku anda naised, üle 60 aasta vanad mehed ja mehed, kes eelmise kaitseväeteenistuse seaduse lõikes kaotasid kaitseväeteenistuse kohustuse, kuid kes vastavad kehtestatud nõuetele. Nõudeid on kavas teatud valdkondades leevendada, ennekõike puudutab see meditsiinilisi nõudeid, sest maakaitses ei pea kõik võrdselt Scoutspataljoniga põllul „põrkama“.

võiks enne auditit korra Kaitseliidu seadust ja kodukorda sirvida.


KAITSELIIT

on näiteks formeerimiskeskuste ajutine toetamine täiendava personaliga, vaatlusvõrgustiku suurendamine, isegi evakuatsioonirühmade ajutine suurendamine, elutähtsate teenuste ajutine toetamine ja muu selline. Kuigi muudesse toetavatesse tegevustesse kaasatud kaitseliitlased ja naiskodukaitsjad ei kuulu otseselt ühtegi sõjalisse üksusesse, on nad seotud oma kodumalevaga, jäävad kaitseliitlasteks ja naiskodukaitsjateks ning löövad riigikaitses kaasa maleva või malevkonna pealiku kutsel. Muudesse toetavatesse tegevustesse kaasatakse neid sõjaaja koosseisu mittekuuluvaid liikmeid, kes pole oma valikuid kuulumise osas teinud, on olnud passiivsed või on piirangutega, mis ei võimalda neid

eelnimetatud struktuuridesse või võrgustikesse panna. Oluline on meeles pidada, et lõplik kaitseliitlaste paigutumine üksustesse tuleb siis, kui malevale antakse tema ressursivõimele vastav struktuur. Üheks eesmärgiks on välja arendada ka karjäärisüsteem, mis tähendab, et karjääri ei tee ainult pealikud. Tahame väärtustada ka erialast karjääri, see tähendab erialaste oskuste edasiarendamist ja selle tunnustamist. Lõpetuseks tahan rõhutada, et ükskõik millise valiku te ka teete, millisesse sõjaaegsesse struktuuri või organisatsiooni ossa kuuluma hakkate, ei mõjuta

see kuidagi teie rahuaegset osalemist Kaitseliidus, teie õigusi ega ka kohustusi. Kõik, mis seadusega on lubatud ja kohustatud, kehtib edasi, te kuulute jätkuvalt oma rahuaegsesse organisatsiooni ja täidate rahuaegses organisatsioonis seda rolli, mida varemgi. Auditiga tahame siiski kaardistada liikmeskonda selleks, et igal liikmel oleks ametikoht/ülesanne kriisi- ja sõjaaja koosseisus ning kõigil oleks võimalik saada just seda väljaõpet, mida sõjaaja ametikoht/ülesanne eeldab. On ju Kaitseliidu eesmärk suurendada vabale tahtele ja omaalgatusele toetudes rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda ning tema ülesanne on valmistada ette riigi sõjalise kaitse võimet.

4/2020

13


KAITSELIIT

SAAREMAA MALEV:

MERETAGUNE VÄGI! Saaremaa malev on ainus Kaitseliidu malev, mis tervikuna asub mere taga. Juba sellest tulenevalt kulgevad nende tegemised natuke teistmoodi kui teistes malevates. Kaitse Kodu! küsimustele vastab:

Saaremaa maleva pealik, kolonelleitnant GUNNAR HAVI Mis on see, mis Saaremaa malevat teistest malevatest eristab? Kindlasti tähendab meretagune elu seda, et meie väljaõpe on võib-olla teistest malevatest natuke rohkem seotud tegevustega rannikul, nii näiteks tegeleme muu väljaõppe kõrval ka merevaatlusega. Meri seob meid ka Läänemere teise suure saarega, mille nimeks Gotland. Oleme igal aastal osalenud Gotlandi saarel sealse kodukaitse pataljoni õppustel, nemad väisavad igal aastal Saaremaad ning osalevad meie üritustel.

14

4/2020

Rõõmu teeb meile kindlasti ka see, et valmimas on uus staabi- ja tagalakeskus, mille nurgakivi paigaldasime käesoleva aasta 31. jaanuaril ja ehitis peaks valmima veel selle aasta oktoobris. Puhkenud viirus ja sellest tulenev Saaremaa sulgemine on mõneti küll hoone ehitust pidurdanud, ent mingis mahus see siiski jätkub. Mis puudutab Saaremaa maleva enese tegevust viirusest tingitud eriolukorras, siis on kõik malevkonnad valmis vajadusel reageerima ning kogukonna ja riigi heaks oma panuse andma.

Mida teete selleks, et maleva liikmeskond kasvaks? Maleva liikmeskonna kasvatamiseks me spetsiaalseid värbamisüritusi korraldanud ei ole. Küll aga oleme avalikel üritustel kaasa lüües ikka reklaaminud ja tutvustanud ka Kaitseliitu ja saanud juurde ka uusi liikmeid. Samas tuleb maleva liikmeskonna kasvust olulisemaks pidada olemasolevate


KAITSELIIT

suuruselt teine malev ning noortel huvi ning pealehakkamist jagub. Tublid on nii noored ise kui nende juhendajad.

Millised on olulisemad kokkupuutepunktid kohaliku kogukonnaga?

Aga teiste malevatega?

Saaremaa on oma eraldatuse tõttu juba ise üks suur kogukond. Ega Kaitseliit siin ennast ära peita ei taha ja seepärast oleme kohalikule kogukonnale üsna avatud. Koos on ette võetud ja läbi viidud mitmesuguseid üritusi. Alustades riiklike pühade tähistamisest kuni kodulinna kohvikute korraldamiseni välja, kus on tegevad olnud ka meie mehed, naised ja noored, tutvustades ka Kaitseliitu kui organisatsiooni. Loomulikult tegutseme siseturvalisuse valdkonnas, meil on head sidemed politsei- ja piirivalveameti, päästeameti, vabatahtliku merepääste ning jahimeestega. Kogukondadele on käidud rääkimas ka kriisiolukordadest ning Naiskodukaitse on tutvustanud oma äppi „Ole valmis“. Noorte üle on samuti hea meel, noortega on Saaremaal aktiivselt tegeldud – maleva poolt, aga eriti just noorte juhtide ja juhendajate poolt. Oleme Eestis täna noorte arvult

Teiste malevatega on samuti erinevat laadi koostööd tehtud. Üks asi on ringkonnasisene koostöö, kuid lisaks sellele on osaletud ka teiste malevate õppustel ning teised malevad on toetanud Saaremaa õppusi ja harjutusi nii tehnika kui isikkoosseisuga. Malevatevaheline koostöö on üldiselt hea ja seda on positiivne tõdeda.

Mil moel osaleb, toetab või kaasab malev noorkotkaste ja kodutütarde tegevust? Täna on ju maleva ülesanne suuresti noorte toetamine. Eks see on malevati erinev, aga Saaremaal püüame ikka noori kaasata, nemad on ju meie tulevik. Lisaks transpordi ja varustusega toetamisele teeme noortega veel mitut laadi koostööd. Kaitseliitlased osalevad instruktoritena noorte väljaõppel ja juhendavad, kus võimalik. Noortel on ka omad võistlused ja matkad, kus kaitseliitlased ja naiskodukaitsjad käivad toetamas ja juhendamas. Koostöö maleva sees on toimiv ja toetav ning selle üle on mul pealikuna hea meel.

Millised on koostöökohad Naiskodukaitse kohalike rakukestega? Naised on üldse tublid ja saare naised veel eriti. Meie Naiskodukaitse ringkond on ikka väljas, kui õppused ja harjutused käimas. Osad nendest on ka ise püssidega metsas, teised on toetavas rollis. Eriti tublid ollakse meditsiinikoolituses ja -toetamises, kuid ka toitlustamisel ja ürituste korraldamisel on nende tugi alati tuntav. Kogukondades tehakse ka otseselt meestega koos plaane ja viiakse neid ellu. Meie naised on töökad, lisaks koostööle ja toetamisele võetakse ette ka laiema kõlapinnaga tegevusi. Nii organiseeritakse Saaremaa ajateenijatele jõuluks sokke ja kindaid, korraldatakse Saaremaa aasta ema ja isa valimisi jne.

Kui intensiivne on väljaõppetsükkel – mitmel nädalavahetusel kuus väljaõpe keskmiselt toimub? Ütleks nii, et vähe on neid nädalavahetusi, kus üldse midagi ei toimu. Samas tuleb tunnistada, et ehk ongi seda liiga palju ja tuleks nädalavahetustel läbiviidavate õpete mahtu natuke kärpida, selle asemel väljaõpet tõhustades ehk efektiivsemaks muutes.

KADRI PAOMEES

liikmete suuremat kaasamist väljaõppesse ja muudesse tegevustesse. Ehk siis: eesmärk ei ole kvantitatiivne, vaid paneme rõhku kvaliteedile.

4/2020

15


KAITSELIIT Mis motiveerib malevlasi väljaõppel osalema? Igal kaitseliitlasel on muidugi oma põhjus või motivaator, mis just teda paneb välja tulema. Aga suurimaks ühiseks motivaatoriks on kindlasti võimalus panustada riigikaitsesse tervikuna. Oluline motivaator on ka oma koha ja ülesande teadmine organisatsioonis, sõpruskond, relvavendlus, ühise eesmärgi nimel tegutsemine. Kaasa aitab hästi korraldatud ja läbiviidud õppus või harjutus, vähem oluline ei ole ka korraliku varustuse olemasolu. Tullakse ka siis, kui väga palju varustust anda ei ole, kuid varustus määrab palju ja tõstab meeste motivatsiooni kohe kindlasti. Oluline on ka piisav imitatsioonivahendite olemasolu. Saaremaal on täna üheks suureks motivaatoriks ka uue maja kerkimine. Seda on kaua oodatud ja soovitud, nüüd on ta tulemas. Tore on vaadata ja tunda seda rõõmu, mis meestest, naistest ja noortest seoses uue majaga õhkab.

Kuidas seda motivatsiooni veelgi tõsta? Tulebki veel rohkem pingutada ja luua kaitseliitlastele uusi võimalusi väljaõppeks. Kui uus maja on kerkimas, siis suurt puudust tunneme lasketiirust/ laskepaigast ja harjutusväljast. Täna pole Saaremaal kahjuks ühtegi ametlikku tiiru ega laskepaika, ometi oleme koostöös RMK, Saaremaa valla ja kohalike elanikega saanud kokkuleppele ning asjad on tehtud saadud, aga see pole lihtne ja see on täna üks suuremaid demotivaatoreid. Töö selles suunas käib, Kaitseliidu peastaabi kinnisvarajaoskond on meid asjade edasiminekul igati toetanud ja seetõttu ei ole lootus kuhugi kadunud. Kuigi me teame, et just raha mängib siin suurt rolli. Parendada tuleb ka kaitseliitlaste teadlikkust oma ülesannetest ja siin on suur roll kõigi tasandi juhtidel. See on järjepidev ja igapäevane töö, mis ei lõpe ilmselt kunagi.

Sportimine on Kaitseliidus alati olnud au sees. Millist rolli mängib (militaar)sport teie malevas? Millised on olulisimad malevasisesed või maleva 16

4/2020

korraldatud mõõduvõtmised; kas ja millistel võistlustel osaletakse väljaspool malevat? Ei saa öelda, et me igal alal meistrid oleme, aga sporti harrastame ikka jõudumööda. Nii on meil välja kujunenud omad malevasisesed võistlused, nagu Sõrve retk, Kübassaare retk, Reeküla retk, samuti erinevad laskevõistlused. Orienteerumist harrastame samuti ja osaletakse ka orienteerumisneljapäevakutel. Ka Kaitseliidu-ülestest ja teiste malevate korraldatud võistlustest võtame osa. Samas tuleb tõdeda, et meie sõjalis-sportlike võistluste esindustiimis on käes põlvkondade vahetus. Varasem tiim enam ei jaksa, aga tugevaid sportlikke noori ei ole väga palju peale tulnud ja huvilisi on olnud vähe, mistõttu ei ole viimasel aastal tiimi väljas olnud, aga ehk paraneb olukord juba lähiajal.

Kui nüüd veel kord maleva peale vaadata, siis mida sooviksite malevapealikuna paremaks või teistsuguseks muuta? Olen rääkinud mitmetest tegemistest, aga tahame arendada ka Tehumardi linnakut. Aastaid tagasi oli see Saaremaal üks põhiline väljaõppebaas, aga erinevatel põhjustel (amortisatsioon ja ohtlikud hooned) ei ole me saanud seal enam tegutseda. Seepärast on oluline selle arendamine. Sellega loome uusi võimalusi väljaõppe parendamiseks, eriti aga mitmesugusteks tegevusteks noortele. Lasketiiru arendamisega tuleb kindlasti edasi minna. Ka väljaõppe korraldamist peaksime natuke muutma ja veel suuremat rõhku panema just väikeüksuste taktikale, mis eeldab ka struktuuride mõningast ümberkomplekteerimist. Jätkata tuleb head koostööd noortega. Need on peamised suuremad asjad, lisaks sellele on ka väiksemaid, kuid mitte vähem tähtsaid asju, millega tegeleda. Katsume olla tugevad ja ikka edasi liikuda koostöö ja aktiivsuse vaimus. Siinkohal olekski paslik lõpetada ühe Saaremaa ütlusega: „Kes keik nömmed köntsib, see keik marjad maitseb.“ Edu kõigile ja elagu Kaitseliit!


KADRI PAOMEES

KAITSELIIT

4/2020

17


KAITSELIIT

KAITSELIIT

KOROONAKRIISI EESLIINIL Märtsis puhkenud COVID-19 haigus ehk rahvakeeli „koroona“ saabus Euroopasse enamiku jaoks ootamatult. Kuigi inimkonda ähvardavatest nakkuspuhangutest on räägitud aastaid, ei julgetud moodsas lääne ühiskonnas sellist pöörist ikkagi ennustada. Ärajäänud talve lõpul ja kevade ootuses hakkasid asutused, linnad ja terved riigid üksteise järel lukku minema. Päev-päevalt kehtestati Euroopa riikides eriolukordi koos uute, järjest karmimate piirangutega. Tekst: KARMEN VESSELOV, vabatahtlik autor

M

JAANUS MEHIKAS

uutunud oludes muutuvad ka asjad, mis on meie jaoks tähtsad. Nii üksikisiku kui riigi jaoks. Äkki oli meil vaja kaitsemaske, kriisivarusid ja kaugtöövõimet. Sama äkki tekkis vajadus lisajõu järele tervishoius ja korrakaitses. Pärast eriolukorra väljakuulutamist tekkis riigil vajadus rakendada kaitseliitlasi eesliinil, kus kiiret abi oli kõige rohkem vaja.

18

4/2020

Kaitseliitlased ja naiskodukaitsjad on organisatsiooniga liitunud, et olla riigile rasketel aegadel abiks. Kuigi Kaitseliitu seostatakse esmalt sõjalise panusega, on tema ülesanded ja võimed tunduvalt laiemad ja organisatsioon on valmis ka muudes olukordades õla alla panema. Vabatahtlikke abipakkujaid on kriisi ajal palju. Kaitseliidu eelis on ole-

masolev struktuur, organiseeritus, väljaõpe ja teadmised võimekusest. Sisuliselt oleme ju mõne tunniga valmis olema sobivas varustuses kohal seal, kus meid vajatakse. Välja saadetakse esmalt need, kel on väljaõpe ja oskused olemas, ning tarviduse korral viiakse läbi täiendav väljaõpe.


KAITSELIIT LÄÄNE MAAKAITSERINGKOND Kaitseliidu Lääne maakaitseringkonna koosseisu kuuluvad Pärnumaa, Lääne ja Saaremaa malevad on pakkunud kriisis abi eriolukorra algusest alates. Kaitseliitlased ja naiskodukaitsjad on toeks mitmetes ametites, kus igaüks saab teha just seda, mida tema väljaõpe ja võimekus lubab. Kaitseliidu Lääne maakaitseringkonna ja Pärnumaa maleva pealiku kolonelleitnant Rasmus Lippuri sõnul ei ole vabatahtlike leidmisega kriisi algusest peale probleeme olnud. Pigem on huvilisi oluliselt rohkem, kui seni on rakendust leidnud. Seega on võime pakkuda enamgi abiväge. Lippuri arvates oli organisatsioon abipakkumiseks hästi valmis ja sai kohe tegutsema hakata. Ootel on veel hulk kaitseliitlasi, kes on värskelt läbinud politsei- ja piirivalveameti aitamiseks vajaliku taktikalise väljaõppe ja nüüd valmis ka patrullides toeks olema, kui selleks peaks vajadus tekkima. Malevapealiku sõnul on kaitseliitlased ja naiskodukaitsjad saanud oma ülesannetega väga hästi hakkama ning ka partneritelt on tulnud ainult positiivset tagasisidet.

PÄRNUMAA MALEV Kaitseliidu Pärnumaa maleva ja Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonna liikmed on abiks Ikla piiripunktis, läbisõidutestimisel ja kriisitelefonil 1247.

KRIISITELEFON 1247 Eriolukord tõi kaasa hädaabinumbri 112 kõnekoormuste hüppelise tõusu. Koormuse vähendamiseks avati esmakordselt kriisitelefon 1247, kus aitavad kõnede sasipundart lahti arutada häirekeskuse Lääne keskuse töötajate kõrval Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonna naiskodukaitsjad. Pärnu jaoskonna liikmed Ave Rallmann ja Siret Tammekänd ning Laura Oisalu Vändra jaoskonnast teadsid juba varem, et kriisitelefoni ettevalmistusega tegeldakse, kuid eriolukord jõudis ajast ette. Tublid naised läbisid kiire koolituse otse sündmuste keerises. Koolitus hõlmas kõnesüsteemi tundmaõppimist, infoallikaid,

viisakusnõuandeid koos kõne lõpetamise oskustega ja esmaseid teadmisi psühholoogilisest esmaabist. Oluline oskus on ringhelistamise vältimine, et mures inimest ei suunataks järjest helistama ühelt numbrilt järgmisele ja sealt jälle järgmisele.

loodusvahi ametit pidava Samsi sõnul ei tekkinud tal hetkekski kõhklust, kas tuleks minna. „Kriisisituatsioonis tuleb meil esile astuda,“ kinnitas ta. „Kaitseliidu moto on „Eesti eest!“ ja riigi toetamine ongi Kaitseliidu ülesanne,“ lisas malevlane.

Esimeste vastuvõetud kõnede ajal oli värinat tunda nii värskete kriisitelefoni vabatahtlike kätes kui hääles, kuid kogemused tulid kiiresti ja kohaneti ruttu. Naiste sõnul on küsijad enamasti toredad inimesed. „Küsimused on konkreetsed ja tänatakse saadud info eest. Mõni tunnistab ausalt, et soovibki ennast lihtsalt ventileerida ega oota meilt lahendust. Mõnel jälle koorub ühest asjast järgmine ja järgmine ja järgmine ning ükski pakutud lahendus teda ei rahulda. Eks seegi ole üks viis, kuidas inimesed kriisiga toime tulevad, lihtsalt rääkides,” valgustas Rallmann oma esimeste päevade kogemusi.

Samsi sõnul on piiril kaitseliitlaste esmane ülesanne sujuva piiriületuse organiseerimine. Eestisse sisenevad sõidukid tuleb suunata õigele sõidureale, et ooteaegu lühendada. Samuti tuleb vahepeal suhelda ka nendega, kes ületavad piiri jalgsi. Mitmeid kordi piiril käinuna saab Sams öelda, et inimesed suhtuvad ametnikesse piiril hästi, vaatamata sellele, et harjumuspärane vaba piiriületus hetkel ei toimi. „Nii, nagu sina suhtud piiriületajasse, suhtub ka tema sinusse,“ arvas ta. Tema hinnangul tuleb olla lihtsalt konkreetne ja viisakas.

Suur tugi on ka häirekeskuse töötajatest, kes oma pikale kogemusele tuginedes oskavad anda nõu uue infonumbri klientide abistamiseks.

IKLA PIIRIPUNKT Ikla piiripunktis tagavad Kaitseliidu Pärnumaa maleva liikmed ööpäevaringse abi politsei- ja piirivalveametnikele, kes on eriolukorra raames taastanud piirikontrolli. Iga riiki sisenev auto peatatakse ja autosid kontrollitakse. klas l ud aafiku alusel k da tagamas kümned kaitseliitlased. Mitmel korral piiril käinud Soontagana maleva liige Silver Sams oli üks esimesi, kes oma abi pakkus. Muidu RMK

Ootel on veel hulk kaitseliitlasi, kes on värskelt läbinud Politseija Piirivalveameti aitamiseks vajaliku taktikalise väljaõppe ja nüüd valmis ka patrullides toeks olema.

Nagu teisedki Iklas abis käinud Pärnumaa maleva kaitseliitlased, kinnitab ka Sams, et päris esimesena riiki saabujaid tervitada on piiripunktis abistades igati uhke tunne.

LÄÄNE MALEV Lääne maleva kaitseliitlased on abiks saarte ja mandri vaheliste laevaliinide sadamates, kus nad toetavad politseija piirivalveametit, aitavad Läänemaa haiglat esmase vastuvõtu juures patsientide suunajatena ning Haapsalus läbisõidutestimispunktides julgestajate ja isikute tuvastajatena. Malevapealik kolonelleitnant Meelis Pernitsa arvates on kriisi ajal tegutsemine malevat muutnud. Tema sõnul on artikli kirjutamise hetkeks juba viis nädalat kestnud eriolukord üksusi ühendanud. Side malevkondade, Lihula üksikkompanii ja Naiskodukaitse Lääne ringkonna jaoskondade vahel on varasemast tugevam ning tajutakse paremini koos tegutsemist.

LÄÄNEMAA HAIGLA Naiskodukaitse Lääne ringkonna vabatahtlikud on Haapsalus abiks Läänemaa haigla juures, kus nende ülesandeks on haiglasse saabujaid suunata. Naiskodukaitsjate töö eesmärk on tulijate juhendamine, neile kaitsevahendite jagamine, küsimustele vastamine ning esmane suunamine. 4/2020

19


JAANUS MEHIKAS

KAITSELIIT

Meile on põhjalikult selgitatud, kuidas mingis olukorras ohutult käituda.“ Ka haiglasse saabuvad patsiendid ja haiglatöötajad järgivad Sirkli sõnul kehtestatud reegleid ning on appi saabunud naiskodukaitsjate vastu sõbralikud ja mõistvad.

Tavaolukorras toitlustusettevõtjana töötav naiskodukaitsja Julia Sirkel oli ka meie vestluse ajal valves. Tema sõnul haigla juures kriisi ajal üldiselt väga palju rahvast ei käi, kuigi päevad on erinevad. Haiglasse tullakse erinevate muredega ning naiskodukaitsjate ülesanne ongi esmalt teada saada põhjus, miks on tarvis raviasutusse minna. Nakkusohu vähendamiseks on haiglas ja ka selle ümbruses kehtestatud ranged reeglid ning patsiendid suunatakse probleemi selgitamise järel õige sissepääsu juurde. Sirkli sõnul olid kohalikud naiskodukaitsjad valmis esimese kutse peale kohe appi tulema. Töökäte nappust pole seega tuntud. Kuigi naised on päris eesliinil, ei tunne nad viiruse ees otsest hirmu. Sirkel ütles, et reegleid täites on nakatumisoht minimaalne. „Siin on kehtestatud väga ranged meetmed,“ kinnitas ta. „Hoiame nõutud distantsi, kasutame meile antud kaitsevahendeid ja puhastame käsi. 20

4/2020

VIRTSU SADAM Virtsu sadamas on politsei- ja piirivalveametit toetamas Kaitseliidu Lääne maleva Lihula üksikkompanii ja Naiskodukaitse Lõuna-Läänemaa jaoskond.

Kiire reageerimine ja inimeste käitumise muutus on küll kõige kardetumad stsenaariumid ära hoidnud, kuid siiski on tulnud saarel rohkem väljas olla.

Kompanii sai teate eriolukorrast ajal, kui oldi hõivatud reaalse päästeotsinguga, ja nii olid nad ametiabi pakkumiseks kohe täisvalmiduses. Kompanii pealiku Reimo Reimeri sõnul pole vabatahtlike leidmine nende üksuses tegelikult kunagi raske ja nii on ka praegu sadamas pidevalt abilised olemas. Kaitseliidu liikmete ülesandeks on toetada politseid. Sadamas suunatakse ja peatatakse dokumentide alusel


KAITSELIIT

laevale minevaid sõidukeid, et laevale pääs oleks ladusam. Suhelda tuleb nendegagi, kes jõuavad sadamasse veeteed mööda muude alustega, näiteks jahtidega. Igapäevaelus haldusjuhina töötav Reimer arvab, et töö sadamas on päris lõbus ja kaitseliitlaste meeleolu on hea. „Ka sadamasse saabujad suhtuvad meisse üldiselt hästi,“ ütles ta. Mõnedega on siiski ka probleeme, sest saarele pääsemine on praegu kõrge nakkusohu tõttu väga piiratud ja keeldumise korral kipuvad emotsioonid üle pea lööma. Siiski on kõik olukorrad rahumeelse lahenduse leidnud.

SAAREMAA MALEV Saaremaa on seekordses kriisis saanud kahtlemata suurima löögi, sest seal on nakatunute hulk olnud viiruspuhangu algusest alates kõige suurem. Kiire reageerimine ja inimeste käitumise muutus on küll kõige kardetumad stsenaariumid ära hoidnud, kuid siiski on tulnud saarel rohkem väljas olla. Saaremaa maleva pealiku kolonelleitnant Gunnar Havi sõnul oli vahetult eriolukorra väljakuulutamise järel, kui abipalve kaitseliitlasteni jõudis, korraks liikmete seas küll tunda kahtlust ja ehk ka väikest hirmu tundmatu viiruse ees, kuid sellest hoolimata julgeti välja tulla ja peagi ületati ka kõhklused. Praeguseks ei ole kindlasti enam probleeme inimeste leidmisega ametikohtadele. Malevapealik on kohapealse kriisikomisjoni liikmena toimuvaga hästi kursis ja nii on saarlased saanud abipalvetele kiiresti reageerida. Saaremaal on tegemist rohkem kui teistes maakondades, kuid õnneks on lisaks Kaitseliidule abis ka teisi vabatahtlikke ning ülesanded jaotatakse organisatsioonide vahel vastavalt oskustele ja võimalustele. Sellele vaatamata on sealsed kaitseliitlased ilmselt rohkem hõivatud kui kuskil mujal. Saaremaa on mandrist eraldatud ning varuressursi tekitamiseks otsustati püstitada Kuressaarde kaitseväe mobiilne välihaigla. Kaitseliit oli abiks haigla ülespaneku ettevalmistustes ning kompleksi toimimise tagamist toetavad vabatahtlikud ka tehnilise

oskusteabega. Kuressaare haiglat aitavad kaitseliitlased meditsiiniliste vedude korraldamisel. Veel on saarlased kohal Kuivastu sadamas, kus nad jälgivad, et kehtestatud liikumispiirangutest kinni peetaks ning saare ja mandri vahel ei liiguks neid, kel selleks luba pole. Naiskodukaitsjad on leidnud rakendust kauplustes, kus nad jälgivad füüsilise distantsi hoidmise 2 + 2 reeglist kinnipidamist ja aitavad poodidel tagada, et sinna ei siseneks rohkem rahvast, kui on ohutute vahemaade säilitamiseks lubatud.

SAAREMAA PATRULL Saaremaa on olnud ainus piirkond, kus kaitseliitlased tegutsevad politseipatrullide koosseisus. Igapäevaelus Saaremaa muuseumi programmijuhina töötav kaitseliitlane Taniel Vares on eriolukorra ajal käinud juba mitu korda koos politseiga korda tagamas. Ta leiab, et Kaitseliidus ollaksegi selleks, et vabatahtlikult panustada, eriti kriiside ajal. Kuna temal oli pakkuda nii vaba aega kui ka võimalust aidata, siis otsustaski ta appi tulla. Kartust viiruse ega patrullimise ees Varesel polnud. „Esimest korda vahetust alustades oli küll väike teadmatus, sest ma ei olnud kursis, milles töö täpsemalt seisneb,“ kirjeldas ta oma kogemust. „Hirmu ei olnud, pigem adrenaliin uudse tegevuse tõttu,“ lisas ta. Kaitseliitlane kinnitas, et tema tervise ohutus on hästi tagatud, sest patrulli minevates autodes on olemas a alikud isikukaitse a desi fitsee imisvahendid. Varese arvates käituvad inimesed väga mõistlikult ja kehtestatud distantsi hoidmise reeglid tulevad politseivärvides autot nähes kohe meelde. „Suurem osa inimestest täidavad reeglit,“ sõnas ta. Osa tema tööst on koos politseiga selgitada välja, kas ringi liikuvate inimeste hulgas pole neid, kel tuvastatud nakkuse tõttu on karantiinikohustus. Töö teeb erilisemaks seegi, et patrullis olles peab valmis olema ka tavaväljakutseteks, autode peatamiseks ja muuks, millega politsei igapäevatöös kokku puutub.

KOMMENTAAR

SUUR TSIVIILMILITAARKOOSTÖÖ TOIMIMISE PROOVILEPANEK KALLE LAANET, riigikogu liige

Saaremaa kriisikomisjoni liikmena on ametis Saaremaa vallavolikogu liige ja Kuressaare Haigla nõukogu esimees riigikogulane Kalle Laanet. Laaneti sõnul on tal Kaitseliidu tegevuse kohta öelda ainult kiidusõnu. „Kõik antud ülesanded on täidetud,“ kinnitas ta. „Tõepoolest pole ühtegi halba sõna öelda. Koostöö on väga hea.“ Komisjoni liige ütles, et positiivne on nii hoiak kui ka võime lahendusi leida. „Ühtegi teemat ei lükatud tagasi. Probleemidele püütakse alati leida lahendusi.“ Laanet arvas, et käesolev olukord on suur tsiviilmilitaarkoostöö toimimise proovilepanek, kus Kaitseliit ja Kaitsevägi aitavad oma oskustega kriisi lahendada. Lisaks sõnas ta, et kriisikomisjon on kõigile kaitseliitlastest ja naiskodukaitsjatest abilistele äärmiselt tänulik, et ollakse valmis raskes olukorras appi tulema ja panustama.

Tavapäraselt harjutavad kaitseliitlased oma õppustel peamiselt sõjalisi olukordi. Korrakaitses osalemine ametiabikohustusi täites erineb väljaõppest, kuid uudne kogemus pakub põnevust. Vares kinnitas, et nii temal kui ka ta kaaslastel Kaitseliidu Saaremaa malevast on hea meel, et nad saavad keerulisel ajal riiki aidata ja oma panuse anda. Veel mõne nädala eest kurvastasid kaitseliitlased ja naiskodukaitsjad selle üle, et ühised õppused ja tegemised eriolukorra tõttu ära jäävad. Häirekeskust, politseid ja meedikuid abistades saavad nad nüüd olla uhked oma panuse üle. Tööd jätkub vabatahtlikele täpselt nii kauaks, kui olukord nõuab. 4/2020

21


KRISTJAN PRII

väljaõpe

22

4/2020


VÄLJAÕPE

MOONDAMINE –

KUNST MUUTA END RASKESTI AVASTATAVAKS Suurest soojast ja suveootusest kiputakse sõduri baaskursusel õpitud teadmisi tihti unustama. Eelkõige hõlmab see moondamisoskust – kunsti muuta ennast nähtamatuks, raskesti jälgitavaks ja varjatuks. Tekst: veebel KRISTJAN PRII, instruktor

V

arjumise juures on oluline moondamine ehk kuju, silueti, välispinna ning teataval määral ka varju ja äratuntavate kontrastide vältimine. Kuna näo ja väljaulatuvate kehaosade maskeerimisel oleme juba peatunud, pakub alljärgnev ülevaadet, kuidas tervenisti metsas märkamatuks jääda.

Kiivri moondamise esmasteks abivahenditeks on kiivrikate ja -kumm, millele lisatakse oksi ja rohtu, et kaotada peakatte kuju ja selle äärte alla tekkiv vari. Jälgida tuleb, et maskeering ei varjaks nähtavust. Ka tuleb tähelepanu pöörata demaskeerivatele elementidele, mis võivad muidu korralikult teostatud maskeeringu rikkuda. Varustuse juures võib maskeeringu kinnitamiseks kasutada nööri või kummipaela. Tuleb tagada varustusele kiire ja efektiivne ligipääs. Kui kasutada oksi, tuleb varjata ka nende murdmiskoht, sest valge puutüvi paistab hästi silma. Relvadel moondatakse tavaliselt laesääred ja kabad. Sihikud ja liikuvad osad jäetakse vabaks, et relva laadimine ja töötamine ei oleks takistatud. Kinni ei tohi katta relval ka neid kohti, mis laskmisel kuumenevad. Kasutatakse ka spetsiaalseid relvavärve, aga mitte selleks, et näidata, kui lahe see on, vaid selleks, et suurendada selle taktikalisi eeliseid ilma töövõimet vähendamata.

KOHA VALIK Tavaliselt on sõduril äratuntavaks elemendiks siluett. Kontrastsel taustal on iga objekt selgesti nähtav. Reetlikud on tasased lamedad pinnad nagu vesi, põllud, taevas. Inimene joonistub selgelt välja ka teist värvi taustal. Varjumiseks valige ebatasane taust, nagu hekk, põõsas, puu või ebaühtlane maapind. Kui objekti pind erineb ümbritsevast, äratab see kergesti kahtlust. Samuti ei asu looduses objektid kunagi üksteisest korrapäraste vahemaade kaugusel. Korrapärased vahemaad tähendavad, et mängus on inimese käsi. Et varjuda, vältige korrapäraseid vahemaid. Ning varju tekkimist, sest valguses on igal asjal vari, mis võib selle olemasolu reeta. Varju vältimiseks sulanduge taustaga ühte. Pidage meeles, et koos valguse liikumisega liiguvad ka varjud. Korralik maskeering aitab hägustada ka varju piirjooni ja muuta selle märkamist raskemaks. Allikas: Sõduri käsiraamat. Võru: KVÜÕA Lahingukool 2015

4/2020

23


VÄLJAÕPE

LAAGRI MASKEERIMINE: KUIDAS, MILLEGA JA MIKS?

S

ee annabki suuresti vastuse küsimusele, miks me peame paiknemisala moondama. Igaüks võib vastavalt oma rikutuse astmele ja vastase eeldatavale iseloomule (üldjuhul ei kipu vastasel olema hea iseloom) oletada, mis juhtub, kui vastane meie laagripaiga avastab. Ent mitte alati ei pruugi moondamine tähendada varjamist. Moondamine, tulenevalt sõna tähendusest, on pettekujutelma tekitamine – eesmärgiga lasta paista asjadel nii, nagu need päriselt ei ole. Mis tähendab, et mõnikord, sõltuvalt olukorrast, võib

24

4/2020

maskeerimise eesmärgil paigutada jao laagrisse näiteks kompanii jagu telke – vastasele vale mulje loomiseks. Ja kui vastane langetab vale mulje põhjal vale otsuse, siis meie võidame. NÜÜD, MILLEGA MASKEERIDA? Tänapäeval on moondamine tänu kaitsetööstusele tehtud üsna lihtsaks – on kõiksugu tööstuslikke vahendeid: neist levinumad moondevõrk ja -paber. Parima tulemuse saab, kui tööstuslikud vahendid kombineerida looduslikega: puude, põõsaste, oksarisu, heinatuttidega, kõigega, mis laagripaiga ümber kasvab. Just see viimane

ongi oluline aspekt – kui me tahame end varjata, peame sulanduma kokku konkreetset laagripaika ümbritseva keskkonnaga. Meie metsades pole mõtet end palmilehtedega maskeerida ega suviselt rohelisel aasal kasutada valget moondamispaberit. Alati tuleb maskeerida vastavalt ümbritsevale keskkonnale, oludele ja võimalustele. Ei pruugi ju, tulenevalt asukohast või aastaajast, looduslikud vahendidki alati kättesaadavad olla. Näiteks talvel on talvist maskeerimisvõrku kasutada mõistlikum kui hakata rohekaspruunile telgile lund peale kühveldama.


ASSO PUIDET

VÄLJAÕPE

Laagri varjamise peaeesmärk on jääda märkamatuks vastase vaatlusseadmetele – on need siis inimsilmad, ülelendava drooni kaamera või mõni muu tuvastusseade. Kuniks meie plaanid ja me ise püsime vastase eest varjatud, on meil tema ees eelis. Tekst: ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

JA VIIMASEKS, KUIDAS MASKEERIDA? See on suuresti fantaasias kinni – tegemist on väga loomingulise ettevõtmisega. Oluline on teada, et looduses esineb väga harva korrapäraseid vorme. Nii tuleks ka moondades vältida korrapära. Juba laagrit üles panna tuleks hajutatult, mitte paigutada viit jaotelki üksteise kõrvale sirgjoonele. Ka korrapärane telkidest ring pole varjamise seisukohalt parim. Inimese silm otsib kaosest korda ja mustreid. Ja kui nüüd droonioperaator laagrist üle lendab, haarab ta silm ekraanilt ringikujuliselt paigutatud täpid

tõenäoliselt kiiremini kui hajutatud telgid. Ka on telgid ja muu inimkätega loodu korrapärase kujuga – järelikult tuleb moondamiseks nende siluetti ja kontuuri lõhkuda. Lihtsalt jaotelgi peale heidetud moondevõrk ei toimi – see on hea võrgu raiskamine. Nagu inimsilm otsib mustreid, nii otsib see ka tuttavaid kujundeid. Ning jaotelk on silma jaoks jaotelk ka siis, kui sellele on võrk peale heidetud. Seega peab võrk, vajadusel ka mitu üksteisega ühendatud võrku, andma telgile korrapäratu kuju. Selleks võib

seda toigastega siit-sealt üles kergitada, osaliselt ümbritsevate puude külge siduda, osaliselt maha lainetama jätta. Et kaoksid kõik iseloomulikud nurgad, varjud ja kontuurid. Sama loogika kehtib kogu paiknemisalal leiduva taristu ja tehnika kohta. Üle generaatori võrk ning võimalusel ka soojuse levimist takistav termopaber. Veepütid võrgu alla, masinate peegelduvad pinnad moondamispaberiga üle ning võrgud kuju moondamiseks peale. Et salakõrv ei kuuleks, -silm ei seletaks! 4/2020

25


VÄLJAÕPE

MIINIPILDUJAD LASKSID UUT TÜÜPI MOONA Märtsi esimesel nädalavahetusel viis Lõuna maakaitseringkonna lahingugrupi miinipildujapatarei Nursipalu harjutusväljal Võrumaal läbi 120 mm relvadega lahinglaskmise.

AIVAR KROONMÄE

Tekst: KAITSE KODU!

26

4/2020


L

VÄLJAÕPE

asti 120 mm miinipildujatest. Laskemoonaks oli tavaline kildmiin, sensorsütikuga kildmiin ja fosforsuitsumiin. Kaks viimast olid kasutusel esimest korda, tegemist on uue laskemoonaga. Väljaõppel osales Lõuna maakaitseringkonna miinipildujapatarei, mis on komplekteeritud kahe maleva, Võrumaa ja Põlva kaitseliitlastest. Vaatlejatena olid kohal Tartu malevast 81 mm miinipilduja rühma võitlejad. Kapten Villu Vasilkovski Võrumaa malevast ütles, et väljaõppeüritus täitis oma eesmärgi. Tema sõnade kohaselt tuleb selle relvaliigi juures arvesse võtta mitut osapoolt: tulejuhid, arvutajad ja relvameeskonnad. „Et tuletellimus õnnestuks kiiresti ja täpselt, ei saa ükski võitleja lahingumoonaga laskmistel eksida ega alles õppida, kõik peavad olema oma ametikohal professionaalid ja vilunud võitlejad,“ sõnas kapten Vasilkovski ja lisas, et lahinglaskmised tõstavad või hoiavad kõigi võitlejate erialast taset. Kolm aastat tegutsenud Lõuna maakaitseringkonna allüksusele oli kevadine 120 mm relvadega laskmine juba seitsmes. Nad on varem laskmas käinud kaitseväe keskpolügoonil, kolm korda Sirgalas ja nüüd kolm viimast korda Nursipalus. Aastas toimub neil tavaliselt kaks laskmist, kevadel ja sügisel. Järgmine laskmine on planeeritud novembrisse.

4/2020

27


SÕJASPORT

KIIRRÄNNAKUST PIDULIKU VASTUVÕTUNI –

PARIM SÕDUR 2020 USA Maryland Army National Guard korraldab Baltimore’is igal aastal võistlust nimega Best Warrior, millest tänavu võtsid osa ka kaitseliitlased.

M

ärtsi teisel nädalavahetusel toimunud võistluse eesmärgiks on välja selgitada individuaalarvestuses parim sõdur, allohvitser ja ohvitser. Eestlased osalesid jõukatsumisel juba neljandat korda. Varem on võistkonna välja pannud 1. ja 2. jalaväebrigaad ning ühiselt vahi- ja sidepataljon. Nüüd oli kord Kaitseliidu käes, mida esindasid sõduri kategoorias kapral Siim Küüt, allohvitseri kategoorias veebel Katriin Ivanov ning ohvitseri kategoorias nooremleitnant Kärt Praks Naiskodukaitsest. Mentorina saatis eestlasi staabiveebel Gaido Nurmsalu.

ETTEVALMISTUSED Võistluste ettevalmistus algas füüsilise testi läbimisega Kaitseliidu spordipealiku Margus Purlau käe all. Võistlusele kandideerijad pidid sooritama mõned füüsilised harjutused, seejärel mõõdeti nende pulssi ja valmisolekut järgmisteks ülesanneteks. Esindusmeeskond kujuneski võistlejatest, kelle inglise keele oskusele ja füüsilisele valmisolekule sai kindel olla. Ettevalmistusaega Eestis jäi meile napilt kuu. Püüdsime võtta sellest ajast maksimumi, saades mitu korda nädalas kokku harjutusteks ja õppetundideks. Eestis tegime endale selgeks USA armee relvad M9, M4 ja M16A1, samuti pumppüssi, ning käisime neist 28

4/2020

Tekst: nooremleitnant KÄRT PRAKS

laskmas. Käisime korduvalt orienteerumas nii päeval kui öösel, õppisime raadiojaama SINCGARS, tegime läbi boarding’u harjutuse ning saime mitmel õhtul TCCC tunde. Peale selle käisime iga nädal Purlau juures „kontrollvõistlusel“. Iseseisvalt harjutasime kiirrännakuks, käisime jooksmas ja CrossFiti treeningutel. Kuna ettevalmistusaeg oli lühike, siis staabiveebel Nurmsalu püüdis selle meie jaoks sättida nii intensiivse ja põhjaliku kui vähegi võimalik. Tagantjärgi analüüsides oli aeg küll napp, kuid seda värskemalt oli õpitu meeles.

kud tegid oma tööd täie pühendumise ja innuga. Vastavalt USA armee regulatsioonidele ei majutata mehi ja naisi ühte ruumi magama. Kuna eestlastele oli oluline ööbida kogu meeskonnaga ühes kohas, püüdsid kontaktisikud enne rahvuskaardi territooriumile jõudmist mitmeid tunde probleemile lahendust leida, kuid sellele nõudele neil leevendust tuua ei õnnestunud. Ameeriklaste sõjaväebaas aga meenutas aiaga piiratud Põltsamaa linnakest, kus on oma tanklad, poed, kohvikud, bensiinijaamad, ausambad ja monumendid.

Võistlusele sõitsime nädal enne eriolukorra väljakuulutamist ja kuigi meie sõidu võimalikkus oli Kaitseliidus arutlusel, olid ameeriklased kuni lõpuni kindlad, et võistlust nad ära ei jäta.

ÜHTLUSTAMINE

Meie teekond algas naistepäeva varahommikul. Maailmal on ikka komme näidata oma väiksust siis, kui seda kõige enam vajad – nimelt sattus Kärt üheksatunniseks ülelennuks istuma just Marylandi Military Reserve Exchange Program’i liikme kõrvale. Lennukilt maha jõudes olid meil vastas juba võõrustajad, kellele eelmiste aastate eestlased olid mõned eestikeelsed sõnad selgeks õpetanud, samuti Eesti kaitseatašee USA-s mereväekapten Sepper. Olgu kohe alguses ära öeldud, et meile määratud ameeriklastest kontaktisi-

Esimesed kolm päeva möödusid meil Baltimore’i lähistel Marylandi rahvuskaardi majutus- ja harjutusalal ühisel väljaõppel, mis oli oluline kõigi taseme ühtlustamiseks. Kuigi ameeriklastest osalejad olid oma üksuste parimad, ei ole nende kõigi igapäevane töö seotud rahvuskaardi või sõjaväega. Samuti osales sel aastal esmakordselt ka maa- ja õhuväe esindajaid – Kärt mereväelasena Eestist ning õhuväeohvitser Bosnia ja Hertsegoviinast. Palju tähelepanu pöörati relvaõppele. Tuli kokku panna ja lahti võtta ning osata teha tööohutuskontrolli automaadile M4, pooljao- ja põhikuulipildujale ning püstolile M17, mille ka rahvuskaart ise vähem kui kaks kuud varem oli kasutusse saanud.


ERAKOGU

SÕJASPORT

4/2020

29


ERAKOGU

SÕJASPORT

Taset ühtlustati ka orienteerumises, mida viisid läbi kohalikud eriväelased. Meditsiiniväljaõppes selgitati MARCH algoritmi veidi teisiti kui eestlaste väljaõppes: üksiksõduri tasemel tuli osata lahendada ventiilpingelist ja lahtist õhkrinna vigastust ning paigaldada nasofarüngeaaltoru. Õpetati ka gaasimaski kasutamist keemiarünnaku korral ning tehti selgeks CrossFiti reeglid. Viimane ettevalmistuspäev möödus relvi sisse lastes ja ameeriklaste takistusribaga tutvudes. Samal ajal anti meile kätte ka varustus. Võõra varustusega otse võistlustulle minna oli üsna riskantne ning seljakottide ja lahinguvestide enda järgi seadmisele kulus pikki õhtutunde, kuid kuna võistlustel läks vaja väga palju varustust, siis oleks selle Eestist kaasavõtmine olnud liialt tülikas. Kahel õhtul võõrustasid partnerriikide võistlejaid ka Marylandi Rahvuskaardi veebel CSM Perlissa Wilson ning kohalik reservohvitseride kogu.

ESIMENE PÄEV Esimene võistluspäev algas intervjuude andmisega nii rahvuskaardi meediagrupile kui ka kohalikule televisioonile. Seejärel pidas Mary30

4/2020

landi National Guard’i veebel Nugent (Army CSM) motiveeriva kõne, millest jäi enim meelde mõte, et me kõik oleme võistlustele läinud võitma ja näitama, et oleme parimad, kuid meie loomuses ei ole kunagi näha kedagi ebaõnnestumas, kõige vähem oma lahingukaaslasi. Kui ameerikalikud loosungid olid võistlejatele kaasa antud, jaotati kõik gruppidesse – ühes grupis olid sõdurid ja ohvitserid, teises allohvitserid. Allohvitserid alustasid kiirrännakuga, selleks tuli läbida 20 km väga künklikul maastikul 18 kg raskusega seljakotis. Rännak algas kohe 700meetrise laskumisega 12% ning siis sama tõusu võtmisega, seejärel hakati tegema umbes 3 km pikkuseid ringe. Samal ajal täitsid sõdurid ja ohvitserid

Kogu võistlus oli korraldatud vabatahtlike entusiasmist ja oskustest. Tihti plaanid muutusid, kuid neile leiti kiire lahendus.

taktikalist ülesannet, kus rohkem kui kahekilomeetrisel raske maastikuga rajal tuli vastane alalt välja tõrjuda. Kui mõlemad grupid olid oma soorituse teinud, siis vahetati alasid. Ülesanded rajal olid relvade ja raadiojaama kokkupanek, tegutsemine gaasirünnaku ja kaudtule alla sattumisel, kahel korral lahingukannatanu vedamine, linnalahingus ruumide puhastamine ning kannatanule esmaabi andmine. Katriin, kes ka tsiviilelus töötab meedikuna, tundis end üsna pikka meditsiiniülesannet tehes väga enesekindlalt. Esimesel võistluspäeval andsime ära ka oma Eestis kirjutatud esseed, mille teemaks oli kõigil osavõtjatel „How can Physical Fitness Improve Resiliency and Readiness of the Force”. Sellega sai esimesel võistluspäeval 13-st alast tehtud juba kolm.

TEINE PÄEV Teine võistluspäev algas ühe grupi jaoks stressilaskmisega, teisele takistusraja läbimisega. Stress-shooting’us tuli enne püstoli, automaadi ja pumppüssi laskmist tiirus mitme harjutusega pulss üles joosta. Jooksuharjutused toimusid maastikul, kus tuli vedada


SÕJASPORT raskusi. Laskmine ise oli huvitavalt üles ehitatud. Automaati lasti varjest, mille sisse oli tehtud 9 avaust – igast tuli sooritada 3 lasku. Püstoliga tuli lasta rindkere sihtmärke, milles olid no-shoot alad, pumppüssiga lasti taldrikuid. See oli ala, mis pani Siimu silmad särama, sest tabamused ja jooksuaeg said summeeritult väga head! Takistusrajal oli 13 elementi ning keskmine läbimisaeg jäi veidi alla 15 minuti. See on ala, mis meile, eestlastele, tundus tehniliselt keerukas ja ebaharilikult kõrgel, kuid ameeriklaste jaoks on selliste radade läbimine väljaõppe tavaline osa. Takistuselemendid olid näiteks köiel ronimine, negatiivne sein, Iiri laud, negatiivne redel, torust läbi roomamine, ronimine 12 meetri kõrgusele, roomamine ja teised elemendid.

lamangus õlgade puudutamine (20 x), kõrguselt kätekõverdused (20 x), sangpommiharjutus (kettlebell swing) (30 x), kastile hüpped (30 x) ja „kosmonaut“ (burpees) (40 x). CrossFitist inspireeritud ala lõppes kaardiülesandega, kus tuli tühjale kaardile märkida Pärsia lahe äärsed riigid. Sellega said 12 võistlusala kolmanda päeva lõunaks läbi. Kõik alad tuli sooritada vormis ja saabastes, mis tegi näiteks CrossFiti harjutuses olukorra raskemaks, kuid andis hea tunde, et Eesti Kaitseväe vorm ning meile võistlusteks kohalikes õmblusettevõtetes mõõtude järgi valmistatud vestialused särgid on mugavad ja funktsionaalsed.

Terve päeva sarnanes ilm Eesti suveilmale, mis andis lootust mõnusaks ööuneks bivi all.

Kolmanda päeva lõpus oli ka selgunud, et olukord Eestis ja mujal maailmas on kardinaalselt muutunud. Pärast võistlusi teatas meile terve võistluse kaasa elanud kaitseatašee, et meie kojulennupiletid on ostetud kolm päeva varasemaks, kui olime algselt planeerinud. See tähendas väga kiiret varustuse hooldust ja tagastamist ning plaanide ümbertegemist. Üks osa võistlusest oli ka see, et ööuni oli esimesel ööl kuus tundi, teisel neli. Võistlustel hoiti pinget üleval sellega, et vahepealseid tulemusi ei saadud teada enne, kui autasustamistseremoonial.

KOLMAS PÄEV

VIIMANE PÄEV

Motoriseeritud rännakuga jõutigi võistluse kolmandasse päeva Marylandi rahvuspargis. Seadsime kiirelt oma bivid üles, sest juba 02.00 oli äratus, et saada kätte kaardid ja asuda oma punkte otsima.

Neljanda päeva hommikuks olid kõik riietunud tavavormidesse ning löönud läikima oma nööbid ja kinganinad, sest ootamas oli ülesanne, milleks sai valmistuda kõige vähem – boarding. Sisuliselt tähendas see oma teadmiste ja veendumuste näitamist, teenimaks Kaitseliidus või Rahvuskaardis. Selleks tuli komisjoni ees demonstreerida rivilist liikumist ning vastata küsimustele nii hästi kui võimalik. Küsimused puudutasid päevakajalisi sündmusi ja USA armee regulatsioone. Kohati olid küsimused väga spetsiifilised, kuid keda i s ade a p is „ära ei söödud“.

Päev lõppes kahe kirjaliku testiga. Esimeseks oli üllatusülesanne: vastase tundmise test. Testi parima tulemuse – kõik 20 õiget vastust – andis kõigi osavõtjate seast Siim! Teiseks testiks oli USA armee regulatsioonidega kursis olemine – 50 küsimusele tuli vastata 13 minuti jooksul.

Öine orienteerumine oli eestlastele kohalikega võrreldes küll väga lihtne – jõudsime kõik ligi kaks tundi enne kontrollaega tagasi, samal ajal kui paljud teised võistlejad ei leidnud isegi punkte üles. Punktid olid paigutatud üsna väikesele maa-alale ja neid oli hästi näha tänu valguspulkadele. Küll aga oli maastikule pandud ka eksituspunkte üsna õige punkti lähedale, mis pani kaardi- ja kompassitundmise korralikult proovile. Pärast orienteerumist suundusime tagasi baasi, kus oli kavas füüsiline ülesanne, mida Kärt oli pikisilmi oodanud – ajalise piiranguta tuli läbida rada, kus oli 5 elementi: toeng-

Pärast boarding’ut toimus kohe ka pidulik auhinnatseremoonia. Kui tavaliselt on selleks üles rivistatud kogu kohalik rahvuskaart ning sündmus on neile nii tähtis, et seda kajastatakse televisioonis ja muus meedias, siis seoses viiruse levikust põhjustatud situatsiooniga viidi tseremoonia läbi

KAITSELIIDU JA MARYLANDI RAHVUSKAARDI KOOSTÖÖ Kaitseliidu koostöö Marylandi Rahvuskaardiga algas 1993. aastal ja selle aja jooksul on saanud Marylandi Rahvuskaardi toetusel väljaõpet kas Eestis või USA-s märkimisväärne arv kaitseliitlasi. Näiteks 2005. aastal oli Kaitseliidu jalaväerühm (ESTGUARD 1) koos Marylandi rahvuskaartlastega missioonieelsel väljaõppel Saksamaal; samal aastal toimus Bosnia ALTHEA missioonil osalevatele kaitseliitlastele Marylandi Rahvuskaardi juhendamisel rahuvalveteemaline õppus. Alates 2015. aastast on Kaitseliit liitunud USA-Eesti reservväelaste vahetamise programmiga, kus reservväelastel on võimalus osaleda partnerriigi väljaõppes. Mitmed kaitseliitlased on osa saanud rahvuskaardi väljaõppest Marylandis ning Marylandi Rahvuskaart on mitmel korral osalenud ka Admiral Pitka luurevõistlusel nii võisteldes kui vastutegevust korraldades. Lisaks korraldatakse ühiseid CIMIC-u väljaõppeid, Kaitseliidu küberkaitseüksus teeb tihedat koostööd Marylandi Rahvuskaardi 175th Network Warfare Squadron’iga ning ameeriklased on osalenud mitmel võidupüha paraadil. Osalemine võistlusel Best Warrior 2020 sai teoks State Partnership Program’i kaudu, millega Marylandi Rahvuskaart toetab kahte riiki: Eestit ning Bosnia ja Hertsegoviinat.

väga kiiresti ning püüti vältida igasugust kätlemist ja lähikontakte. Kogu võistlus oli korraldatud vabatahtlike entusiasmist ja oskustest. Tihti plaanid muutusid, kuid neile leiti kiire lahendus. Suurt rõhku pandi võistlejate heaolule – nii palju kui võimalik veeti meid õhtuti kohalikesse söögikohtadesse ja muretseti meie olmetingimuste pärast. Esindada Kaitseliitu sellisel võistlusel on auasi ja kõik võistlejad on tänulikud selle võimaluse eest. Kokkuvõttes saavutati sõduri kategoorias neljas koht, allohvitseril viies ja ohvitseril teine koht. Aitäh kõigile kodus pöidlahoidjatele! 4/2020

31


KARL JAKOB TOPLAAN/KAITSEVÄGI

KOOSTÖÖ

VETERANIPOLIITIKA JUURDUB VAIKSELT, AGA KINDLALT

Eestis on kokku ligi 3000 veterani, kuid paljud neist ei ole enam tegevteenistuses. Kui kerge on elukutselise sõdurina sõjalisel operatsioonil osalenud inimestel tsiviilsektoris hakkama saada ning kas praegune veteranipoliitika sellist muutust soosib, uurisid Tartu ülikooli sotsioloogid.1

K

Tekst: nooremleitnant SANDER MÄNDOJA, 2. jalaväebrigaadi teabeohvitser

aitseväelased ja kaitseliitlased on osalenud välismissioonidel alates 1995. aastast. Eelkõige loetakse veteranipoliitika mõistes veteranideks neid isikuid, kes on osalenud vähemalt ühel rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil kaitseväe üksuse koosseisus. See ühelt poolt võimaldab neile ligipääsu mõningatele hüvedele ja teisalt annab ka teatava staatuse. Veteranipoliitika võeti ametlikult vastu alles 2012, kui kaitseväelased olid välismissioonidel osalenud juba 17 aastat. Sellega loodi mehhanism, mis aitab sõjalisel operatsioonil osalenud sõduri-

32

4/2020

tel naasta igapäevaellu ja – kui isik seda soovib – toetab kaitseväeteenistusest tsiviilsektorisse ümberasumist. Poliitika vastuvõtmise ajal tekitas diskussiooni ka termin „veteran“ ise, sest paljudele seostus see endiselt Teises maailmasõjas osalenud Punaarmee veteranidega, kes nautisid erinevaid hüvesid Nõukogude ajal. Viimased muuseas veteranipoliitika mõistes veteraniks ei k alifitsee u, sest ei sale ud s ate e vuses kaitseväe koosseisus. 2019. aasta sügisel läbi viidud avaliku arvamuse uuringust selgub, et ikka veel seostab 44 protsenti küsitluse-

le vastanuist sõna „veteran“ Teise maailmasõjaga. Kaitseväe koosseisus välismissioonil osalenuid tähistas see vaid neljandiku vastanute jaoks. Sellest hoolimata on veteranide kuvand avalikkuses alates poliitika vastuvõtmisest muutunud märgatavalt positiivsemaks. Artikli autorid toovad välja, et kui 2011. aastal pidas vaid 35 protsenti välismissioonilt naasnud sõduritest avalikku arvamust veteranide suhtes pigem soosivaks, siis kuus aastat hiljem oli protsent juba kahekordistunud. Kui edukas on veteranipoliitika olnud ja kas loodud süsteemid aitavad


KOOSTÖÖ veteranidel edukalt kaitseväest tsiviilsektorisse ümber asuda? Sellele küsimusele vastamiseks analüüsisid artikli autorid 2016. aastal kaitseministeeriumi ja Tartu Ülikooli koostöös veteranide hulgas läbi viidud elektroonilise küsitluse vastuseid. Küsitlus hõlmas nii endiselt kaitseväes teenivaid mehi ja naisi kui ka neid, kes olid liikunud tsiviilsfääri. Kokku vastas küsimustele 1036 isikut, s.o 38 protsenti kogu tolleaegsest veteranikogukonnast. Uurijad kõrvutasid omavahel endiselt kaitseväes teenivate veteranide ja tsiviilsektorisse üle läinute vastuseid ning leidsid, et nii mitmeski küsimuses on need erinevad. Näiteks selgus, et teenistuses olevad veteranid on eluga rohkem rahul kui tsiviilsektoris tegutsevad, samuti näevad tegevteenistujad enda sotsiaalset positsiooni teise grupiga võrreldes kõrgemana. Samas selgub uuringust, et just tsiviilsektorisse liikunud veteranid hindavad nii mitmeski aspektis välismissiooni kasutegurit kõrgemalt kui tegevteenistuses jätkavad kolleegid. Ligi 30 protsenti tsiviilsektoris tegutsevaid veterane arvab näiteks, et sõjalisel operatsioonil osalemine mõjus positiivselt sõprussidemetele, samas kui tegevteenistujate hulgas arvab seda alla viiendik vastanutest.

Selgus, et see on korrelatsioonis nii isiku üldise eluga rahuoluga kui ka sellega, kas ta on endiselt tegevteenistuses või liikunud tsiviilsektorisse. Kõige vähem olid veteranipoliitikaga rahul need, kelle üldine rahulolu eluga oli samuti madal ning kes olid kaitseväest lahkunud, ja kõige kõrgemalt hindasid hüvesid need veteranid, kes olid eluga rahul ja teenisid jätkuvalt kaitseväes. Autorid nendivad, et üldiselt on oma eluga vähem rahul just kaitseväeteenistusest lahkunud veteranid. Veteranid, eriti tegevteenistusest lahkunud, ei ole ka eriti teadlikud, millised toetusmehhanismid üldse olemas on. Ühelt poolt näitab see, et suurem osa veterane läbivad siirdumise tsiviil-

ellu ilma probleemideta ja toetust ei vajagi. Teisalt on siiski olemas need, kellele on kaitseväest tsiviilsektorisse ümber asumine arvatust keerulisem protsess. Veteranipoliitika on ümberasumist küll mõnevõrra leevendanud, kuid endiselt püsivad teatud probleemid. Kõige olulisem on autorite sõnul, et tsiviilellu suunduvad veteranid ise teadvustaksid keskkonnavahetusest tekkivaid võimalikke raskusi ja kaaluksid nõustajate professionaalset abi. VIIDE: 1

Tiia-Triin Truusa, Kairi Kasearu ja Avo Trummi artikkel „Estonian veterans in Transition“ avaldati 2019. aastal ilmunud kogumikus „Military Past, Civilian Present“.

EESTI SÕJANDUSAJAKIRI AASTAST 1919

Veteranide käest küsiti ka, kui teadlikud on nad neile veteranipoliitikaga ette nähtud hüvedest. Selgus, et neid on kasutanud ainult väga väike osa veteranidest, alla kümne protsendi. Ainuke erand oli perekonnaga spaa külastamine, mida olid teinud ligi pooled tegevteenistuses olevad veteranid ja umbes kolmandik kaitseväest lahkunutest. Uuring näitas, et üldine teadlikkus hüvedest on suurem nende veteranide hulgas, kes on jätkuvalt tegevteenistuses, ja nemad ka kasutavad hüvesid aktiivsemalt. Ühe võimaliku seletusena toovad uurijad välja, et veteranipoliitika kinnitati suhteliselt hilja võrreldes perioodiga, mil kaitsevägi on välismissioonidel osalenud. Paljud veteranid on ilmselt saanud hakkama või olnud sunnitud hakkama saama ilma ametlikult ette nähtud toetusteta. Uurijad analüüsisid ka rahulolu veteranipoliitikas ette nähtud hüvedega.

Ajakiri on tellitav postkontorite ja Omniva iseteeninduskeskkonna kaudu. 4/2020

33


HARITUD SÕDUR

KOROONAKARANTIIN JA VALEINFO PANDEEMIA Sotsiaalse distantsi hoidmine, vahetute kontaktide vältimine ja oluliselt kasvanud internetis veedetud aja hulk on olnud inkubaatoriks valeinfole. Koroonaviiruse eest eriolukorraga sotsiaalmeediasse ja teistesse elektroonilistesse kanalitesse surutud inimesed on kerge saak valeinfo ja petuskeemide levitajatele. Samuti kallutab karantiiniga peale sunnitud isolatsioon inimesi vandenõuteooriate poole.

2

Tekst: PROPASTOP

020. aasta aprillis, eriolukorra esimese kuu jooksul on eestimaalased juba näinud ulatusliku valeinfo ootamatut levimist, vandenõuteooriate hulga kasvu ning seninägematut, teadmatusest tingitud kaasajooksmist kahtlaste teemadega.

Selle kõige aluseks on olnud valeinfo, pooltõed, tahtlikult laetud emotsioonid, aga ka kõige tavalisemad vandenõuteooriad.

DIS-, MIS- VÕI MALINFORMATION? Kuigi eesti keele sõnavara on rikas, ei ole siin häid vasteid ingliskeelses inforuumis eksisteerivatele valeinfo määratluse nüanssidele. Ingliskeelses ruumis on valeinfo kirjeldamiseks kolm keskset mõistet – disinformation, misinformation ja malinformation. Esimene neist kirjeldab teadlikult levitatavat valeinformatsiooni. Teisega kirjeldatakse valeinfot, mida levitatakse teadmatusest ehk valeinfo kandub edasi, sest selle algallikas või edasijagaja ei tea, et tegemist on valeinfoga. Kolmas ingliskeelne termin kirjeldab teadlikult sihtmärki kahjustava, sageli tõese info levitamist eesmärgiga tekitada talle maine- või muud kahju. Kui esimest ingliskeelset sõna saab tõlkida valeinformatsioonina, siis ülejäänud kahe jaoks eesti keeles head vastet pole. Samuti tuleb vahe sisse, kui jutt käib propagandast. Ingliskeelne keeleruum mõistab Venemaa propagandat disinformatsioonina, kuigi vene keeles on oma konkreetsem tähendus nii disinformatsioonil kui ka propagandal ja viimane on üks pisike osa disinformatsioonist. Kuigi Eesti viimase aja üks ulatuslikumaid valeinfo laineid, mis rääkis Tallinna sulgemisest, tekkis ja arenes 34

4/2020

ilma tahtliku tegevuseta, pelgalt inimeste sisemiste veendumuste pealt, tasub valeinfost kirjutades siiski keskenduda just tahtlikult levitatavale valeinfole. Sotsiaalmeedia, mille algne eesmärk oli tekitada tutvusringkonnale turvaline ja vahetu suhtluskanal,on kujunenud pigem platvormiks, kus on võimalik nimetult ja „kardina“ tagant inimestega manipuleerida. Selleks kasutatavaid tehnikaid tuleb pidevalt juurde ning kahjuks peab tõdema, et paralleelselt jäävad kasutusele ka vanad ja äraproovitud nipid.

LIBAKONTOD Üks suuremaid sotsiaalmeedia probleeme on libakontod ja nende kasutamine valeinfo levitamiseks. Näiteks populaarseim Eestis kasutatav sotsiaalmeediaplatvorm Facebook raporteerib pidevalt kümnete miljonite kaupa kustutatud libakontodest, kuid siiski hinnatakse selles keskkonnas jätkuvalt toimetavate libakontode osakaaluks ligikaudu 11%. Kuigi Facebook eeldab, et igal inimesel on üks konto, mille kaudu ta edastab endaga seotud infot, ei toimi see nõue ülearu korrektselt. Libakontode massilist kasvu on märgata ka Facebooki eestikeelses osas. Siin moodustavad libakontod suure osa maailmavaateliste ja igapäevaelule ebatraditsiooniliste nurkade alt lähenevate gruppide, lehekülgede ja kommuunide liikmeskonnast. Libakontode puhul on probleemiks, et me ei tea, kes nende taga on, millise motiiviga need on loodud ja kelle huve edendavad.

ASTROTURFING Internetipõhiste suhtluskeskkondade tekkimise ja arenguga on saanud uue hingamise mingit ideed pooldavate


HARITUD SÕDUR

MULLID, MEIE JA NEMAD Eesti eripäraks on, et Facebooki grupiviisilises suhtluses eelistatakse suhtlusgruppe lehekülgedele. Üks põhjus selleks on võimalus kaitsta grupi sulgemisega arutelu laiema avalikkuse ja teisimõtlejate eest. Eestis on arvukalt gruppe, kuhu liikmed on koondunud maailmavaate või kitsa spetsiifilise teema t ttu a eli eed upid kinnised, mistõttu toimub seal mullile omane sissepoole peegeldumine ja grupi tuumaks oleva veendumuse radikaliseerumine. Sellistes gruppides toimub tihtipeale inimeste eristamine skaalal „meie-nemad“, mille tulemusena ei võeta liikmeks, heidetakse välja või sunnitakse vaikima kõik kommuuni peavooluga mittesobivad liikmed. Sellised grupid on heaks keskkonnaks ka vale, kallutatud või tendentslikult valitud info levitamisele, millega omakorda kinnistatakse grupi meelsust. Piisavalt on näiteid, kuidas sellistes gruppides õnnestub teadlikult maailma meediast artikleid valides täita pika perioodi jooksul infovoog grupi tuumikveendumust toetava materjaliga, vältides otseselt valeväidete esitamist. Selleks postitatakse näiteks artikleid, mis on algselt avaldatud kunagi minevikus ja on tänaseks oma asjakohasuse kaotanud. Samuti postitatakse artikleid muukeelsetest väljaannetest, mis toetavad grupi veendunust, kuid mille algupära ja algallika tõsiseltvõetavust on raske kiiresti kontrollida. Nii on näiteks Eesti erinevates gruppides korduvalt tõe pähe postitatud artikleid läbinisti väljamõeldud satiirileheküljelt lugejakiri.ee.

VALEINFO JA VENEMAA Kui eelnevad näited paarist enim levinud võttest pärinesid eestikeelsest sotsiaalmeedia osast, siis kõiki selliseid

Venemaa on demonstreerinud võimet luua miljoneid libakontosid ja neid juhtida, tehes seda erinevates keeltes ning etendades sedasi rahvamasside veendumust.

võtteid on aastaid globaalsetes manipulatsioonikampaaniates ära kasutanud Venemaa. Idanaaber on aastate jooksul välja arendanud võime edukalt kasutada kõiki eelkirjeldatud ja veel kümneid teisi manipulatsioonivõtteid. Venemaa on demonstreerinud võimet luua miljoneid libakontosid ja neid juhtida, tehes seda erinevates keeltes ning etendades sedasi rahvamasside veendumust. Samuti on Venemaal võime luua erinevaid meediakanaleid, mille sisu on kas kallutatud või täiesti vale, ning postitada neist artikleid sotsiaalmeediasse. Selliste meediakanalite loomisel on Venemaa astunud ka sammu kaugemale ja andnud elulisi näiteid manipulatsioonitehnikale „allikapesu“. Venemaa uudistekanalid avaldavad uskumatuid lugusid, mis reeglina jätavad uudise keskse tegelase halba valgusesse. Need viitavad algallikana mõnele teisele Venemaa väljaandele, mis omakorda on viidanud aga juba austusväärsele lääne väljaandele. Algallikat otsima asudes aga selgub, et see austusväärne lääne väljaanne pole midagi sellist kirjutanud. Sellise tegevusega on paaril korral mindud veelgi kaugemale. Nimelt on selleks, et anda valeinfole austusväärne algallikas ja seeläbi uudisele kaalu, registreeritud mõne tuntud lääne ajakirjandusväljaandega sarnane libadomeen, mis visuaalselt kirjapildilt paistab olevat tõene, kuid sisaldab mõnda pisikest, silmale märkamatut tehnilist viga, mis otsingumootorite jaoks eristab seda originaalist. Edasi on juba lihtne lasta loo algallikana paista kas CNN-i, BBC-d või ka näiteks The Guardiani. Eesti emakeelega inimesi on sellistest otsestest valeinforünnakutest päästnud meie vähese kõnelejate arvuga keel, mida on seni olnud ka tehniliselt raske kasutada valeinfo levitamiseks. Kahjuks peab aga tõdema, et tehnika arenguga see tõrge peagi kaob ja eesti keelt oskamata saab teha manipulatsioonikampaaniaid ka eesti keeles. Arusaadavalt muutub infokeskkond üha keerulisemaks ja sellest tõe väljasõelumine üha aeganõudvamaks, mistõttu on omal kohal soovitus, et kuigi meil ei pruugi õnnestuda valeinfo tekke takistamine, saame siiski anda oma panuse valeinfo levimise piiramiseks, seda mitte ise edasi jagades. Kui mingi uudis tundub liiga hea või liiga halb, nii põnev ja huvitav, et tahaks seda kohe ka teistega jagada, siis võta hetk ja mõtle, kes ja miks seda infot sinuga jagab. Kui need küsimused on vastatud ja loo päritolu on ikka ebaselge, võta lahti esimene ettejuhtuv otsingumootor ning vaata, kas ka keegi teine on seda uudist avaldanud. PIXABAY

suurte inimhulkade etendamine ehk astroturfing. Libakontodega on lihtne lasta paista tegelikust suuremana rahvahulga toetust või mure väljendamist ühe kindla idee või ettevõtmise suhtes. Sellise tehnikaga tekitatakse avalikkuses illusioon, nagu oleks suur kogum inimesi rahulolematud mingi situatsiooniga. Selline „jõud“ võib lihtsasti tekitada ebakindlust poliitikutes või teistes oma avaliku positsiooni pärast muretsejates, nagu näiteks ettevõtjates.

Ka jagamata jätmine on parem kui valeinfo levitamine. 4/2020

35


HaritUD SõDUr

vaStUPaNUvõitLUSe orgaNiSatSiooNi üLeSeHitamiNe. KüLma Sõja LUgU:

ŠveitS NõUKogUDe LiiDU vaStU

36

4/2020


ŠVEITSI KAITSEVÄGI

HaritUD SõDUr

Tänase Venemaa revanšistlik poliitika oma lähinaabrite suhtes kujutab endast neile riikidele selget julgeolekuohtu. Seda demonstreeris kogu maailmale Venemaa tegevus Gruusias ja Ukrainas. Venemaa ohtlikkust näitab muuhulgas ka hübriidsõja vahendite kasutamine, mis on efektiivne segu sõjalistest ja mittesõjalistest tegevustest, saadetuna infooperatsioonidest ning diplomaatilistest ja juriidilistest kampaaniatest. Tekst: kolonel KEVIN D. STRINGER, USA Euroopa erioperatsioonide väejuhatuse strateegia, planeerimise ja poliitika osakonna (J5) ülem

4/2020

37


HARITUD SÕDUR

H

übriidsõda võib kiiresti üle kasvada lokaalseks el ak iktiks, desta ilisee ides sihtm iks oleva riigi suveräänsust. Samas ei pruugi nende k iktide pealt ha mittes ali e isel m käivitada NATO lepingus või kahepoolses sõjalises koostöös ettenähtud kaitsemehhanisme.

Igal Venemaa võimalikuks sihtmärgiks oleval riigil oleks tark aegsasti valmistuda vastupanuks juhul, kui kogu territoorium või osa sellest peaks minema sissetungija või tema käsilaste kontrolli alla. Siin tekib vajadus tutvuda külma sõja aegsete totaalkaitseplaanidega, mis on välja töötatud Eesti, Läti ja Leeduga mingil määral võrreldavates väikeriikides. Näiteks Šveitsis, neutraalses riigis, mis ometigi valmistus Nõukogude Liidu või tema Varssavi pakti liitlaste sissetungiks, töötati välja terve organisatsioon nii relvastatud kui relvastamata vastupanuvõitluseks. Sellest saavad eeskuju võtta nii riigid kui ka militaarsed organisatsioonid, nagu näiteks USA Euroopa erioperatsioonide väejuhatus, kelle plaanides on sellise tegevuse toetamine.

ŠVEITSI TOTAALKAITSE PLANEERIMINE Külma sõja aegne totaalkaitse mudel loodi eesmärgiga kaasata riigikaitsesse kogu ühiskond tervikuna. Rahvusliku julgeoleku tagamises osalesid kõik: militaar- ja muud jõustruktuurid, erasektor, omavalitsused, valitsusvälised organisatsioonid. Valmistuti tegevuste laiaks spektriks: üldmobilisatsioon, sissivõitlus, tsiviilvastupanu võrgustikud, erinevad varjatud ja avalikku tegevust võimaldavad organisatsioonilahendused. Kõik selleks, et kindlustada oma rahvuslikku julgeolekut ja heidutada võimalikke Varssavi pakti agressoreid. Šveits oli üks kirjeldatud totaalkaitse doktriini elluviijatest Lääne ja Nõukogude Liidu vahelise külma sõja aastatel. Lisaks riigi sõjalisele kaitsele oli tähtsal kohal inimeste majanduslik mobiliseerimine ja psühholoogiline kaitse. Kogu elanikkond oli kaasatud ja valmis koonduma nii riigi sõjaliseks kui ka mittesõjaliseks kaitseks. Sõjaolukorra puhuks olid ümberseadistamiseks valmis infrastruktuuri- ja tööstusobjektid, selleks vajalikud vahendid ladustati kohapeal. Tsiviilkaitsestruktuuride efektiivse korraldamisega käis kaasas ühiskonna laialdane kaasamine kaitseplaanidesse. Nii saavutas väike neutraalne Šveits külma sõja ajal väga kõrgel tasemel valmisoleku kriisi- ja sõjaolukordadeks. Seda on nimetatud ka societal resistance ehk resilience – ühiskonna vastupanuvõime ehk kerksus.

Igal Venemaa võimalikuks sihtmärgiks oleval riigil oleks tark aegsasti valmistuda vastupanuks juhul, kui kogu territoorium või osa sellest peaks minema sissetungija või tema käsilaste kontrolli alla. Siin tekib vajadus tutvuda külma sõja aegsete totaalkaitseplaanidega, mis on välja töötatud Eesti, Läti ja Leeduga mingil määral võrreldavates väikeriikides. 38

4/2020

Külma sõja ajal Šveitsis tehtud tööd võib seada eeskujuks kõigile demokraatlikele väikeriikidele, seda nii totaalkaitse strateegilisel tasandil kui ka operatsioonide ettevalmistamisel mittekonventsionaalseks ehk tavatuks sõjapidamiseks, sealhulgas vastupanuvõitluseks. Mittekonventsionaalset sõjapidamist on selles kontekstis defi ee itud kui te e usi, mis imalda ad astupa uliiku misel nõrgestada, killustada ja lõppeesmärgina kukutada okupantide võimu. Šveitsi valmistumine totaalseks vastupanuks on olnud ja on ka täna poliitiliselt relevantne, sest neutraalse riigina polnud šveitslastel võimaliku Nõukogude agressiooni korral kusagilt abi loota. Täna võib sama olukord tabada neutraalseid riike nagu Rootsi või Soome, aga ka NATOsse kuuluvaid Ida-Euroopa riike. Vaatamata kaitseorganisatsiooni motole „Üks kõigi, kõik ühe eest“ ei pruugi liitlased sõjaliselt sekkuda juhul, kui agressori tegevus toimub hübriidsõja hallil alal. 1960. aastate alguses kehtestati Šveitsis föderaalparlamendi otsusega riigi totaalkaitse kontseptsioon, mis liitis riigikaitsesse peaaegu kõik alates armeest ja diplomaatiast kuni omavalitsuste ja iga kodanikuni. Kaitsepoliitikas käsitleti ühiskonda kui tervikut. Šveitsi välispoliitika tugines relvastatud neutraliteedi ning avatud kaubanduse põhimõtetele. Sotsiaalpoliitika eesmärgiks oli tagada kodanike psühholoogiline vastupanuvõime. Näiteks vaenuliku propagandaga toimetulekuks kaasati riiklikud meediaorganisatsioonid, tugevdati kodanikuõpet koolides ja edendati igati šveitslaste rahvuslikku uhkust. Šveits on järginud riigi majandusliku sõltumatuse poliitikat, luues nii toiduainete kui kõigi muude tarbekaupade ellujäämiseks ja toimetulekuks kriitilised varud nii rahvuslikul, regionaalsel kui iga inimese tasandil. Ehitati vastupidav tsiviilkaitse (elanikkonna laiapindse kaitse) süsteem nii tuuma-, keemia- kui bioloogiliste rünnakute vastu. Šveitsis loodi seega strateegiline olukord, kus kogu ühiskonna vastupanuvõime ehk kerksus on olemas igat laadi agressioonide vastu. See ongi strateegiliselt kõikehõlmav totaalkaitse, mis peaks eeskujuks olema ka täna Venemaa huvisfääris olevatele riikidele, kelle vastu on võimalikud nii mittekonventsionaalse sõja kui igat muud laadi õõnestavad operatsioonid.

ÜHISKONNA KERKSUS EHK VALMISOLEK JA VASTUPANUVÕITLUS Nähes riiki, kus tugevad kaitsejõud seisavad valmis koos organiseeritud tsiviilvastupanu ja planeeritud sissitegevusega; riiki, mis on valmis sissetungi korral hävitama oma infrastruktuuri vaenlase halvamiseks; riiki, kus kõik kodanikud panustavad võitlusse sissetungijate vastu selle erinevates vormides – seda kõike arvestades peaks võimalikul agressoril kaduma igasugune soov Šveitsi-vastast avantüüri ette võtta. Riigi totaalkaitse loomine tegi Šveitsist siilina okkalise, raskesti seeditava ja väga kalliks mineva vastase külma sõja aegsele Nõukogude Liidule ja tema Varssavi pakti liitlastele. Totaalkaitse oluline osa oli vastupanuvõitluse ettevalmistamine Šveitsi territooriumi okupeerimise korral. Sellega


ŠVEITSI KAITSEVÄGI

HaritUD SõDUr

4/2020

39


HARITUD SÕDUR

Kaitsekontseptsiooni „Šveitsi armee 61“ kohaselt koosnesid maaväed neljast armeekorpusest: kolm tavalist ja üks mäestikukorpus. Korpused organiseeriti 12 diviisiks: 3 jalaväe-, 3 motoriseeritud, 3 mägidiviisi ning 3 piirikaitsediviisi, lisaks eraldiseisvad üksused kindlustuste, piiripunktide ja laokomplekside mehitamiseks. Oma kõrgajal, aastail 1961–1962 koosnesid Šveitsi sõjajõud 625 000 inimesest. Kehtis üldine sõjaväekohustus koos maakaitse süsteemiga. Riigi elanikkond oli sel ajal 5,5 miljonit.

KUIDAS TEHTI KAITSEPLAANE Šveitsi sõjaline doktriin nägi võitluses sissetungijatega ette sügavuti kaitset, surudes neid kitsastesse nn hävitusaladesse, ja mobiilsete manööverüksuste vasturünnakuid. Kaitseplaani lahutamatu osa oli vastupanu jätkamine vastase kontrollitud aladel, juhul kui riiki sõjaliselt kaitsta ei õnnestu. Pärast regulaarüksuste operatiivset murenemist nähti ette allesjäänud gruppide võitluse jätkamist partisanidena/geriljadena. Samal ajal planeeriti tsiviilelanikkonna vägivallatu vastupanu kogu ajutiselt okupeeritud territooriumil rahvusvahelise õiguse alusel. Selleks valmistati juba tavatingimustes ette vastupanuvõitlust juhtivaid inimesi nii kaadrisõjaväelaste kui tsiviilametnike hulgast. Šveitsi valitsus nägi mõistagi ette ka vastase poolt tõenäoliselt tarvitusele võetavaid repressioone vastupanuvõitlejate suhtes ja kutsus rahvast üles selleks psühholoogiliselt valmis olema. Nagu paljud teised lääneriigid, nii ehitas ka Šveits rahuajal üles oma põrandaaluse vastupanustruktuuri juhuks, kui riik osaliselt või tervikuna peaks langema Nõukogude okupatsiooni alla. Šveitsi föderaalvõimud valmistasid ette ka eksiilvalitsuse asupaiga Iirimaal. Valitsus lõi eraldiseisva eriteenistuse vastupanuvõitluse organiseerimiseks ning eksiilvalitsuse informatsiooniga varustamiseks. Eriteenistus oli planeeritud kolmetasandiliseks. Kõige kõrgemal oli juhtgrupp sõjaväe vanemohvitseridest, kes olid määratud kandma vormi ja vastutama põrandaaluste võitlejate ettevalmistuse eest. Järgmise tasandi moodustasid niinimetatud usaldusisikud üle kogu riigi ülesandega värvata ja treenida vastupanuvõitlejaid ja nende toetajaid oma piirkonnas. Niisamuti pidid ka kolmanda tasandi võitlejad tooma üritusse uusi liikmeid kõikjal, kus vähegi võimalik. 40

4/2020

ORGANISATSIOON P-26 1979. aastal nimetas Šveitsi valitsus selle mitteavaliku organisatsiooni kantonite (haldusterritoriaalne jaotus nagu meil maakonnad – tlk) arvu järgi P-26. Kaitseplaneerijad nägid P-26 ette hierarhilise professionaalselt ülalt alla juhitud organisatsioonina. Kolmetasandilise vastupanuorganisatsiooni juhid korraldavad liikmete värbamise, varustamise ja väljaõppe allpool. Hästi relvastatud, varustatud ja väljaõpetatud vastupanuvõitluse tuumik nähti ette toimima salajastes rakukestes üle maa, juhtimine oli detsentraliseeritud, et võimaldada põrandaalust tegevust omaalgatuse ja väikese avastamise võimalusega. P-26 valmistas ette salajasi, varjatud ja kaitstud relvade, lahingumoona ning muu varustuse ladusid, samuti infrastruktuuri juhtimiseks ning sidepidamiseks okupeeritud ja vabade piirkondade vahel. Lisaks võimalikele võitlejatele kavandati ka nende toetajate ehk võitluse võimaldajate kaasamine Šveitsi rahva seast okupeeritud aladel. P-26 operatiivplaan nägi ette valmistumise neljaks võimalikuks stsenaariumiks: okupatsiooniväed hõivavad osa Šveitsi territooriumist ilma eesmärgita võtta ära kogu riik; sissetungijad on jõudnud riiki ja osaliselt selle hõivanud, kavandades täielikku okupeerimist; Šveitsi täielik sõjaline kontroll ja okupeerimine; valitsussüsteemi kõrvaldamine pärast riigi okupeerimist võõrvägede poolt.

ŠVEITSI KAITSEVÄGI

tehti külma sõja päevil sisulist tööd, vaatamata riigi väljakuulutatud neutraliteedipoliitikale. Oli ju näha, et ei Nõukogude Liit ega tema Varssavi pakti satelliidid ei hooli rahvusvahelisest õigusest. 1973. aastal määrati Šveitsi julgeolekupoliitika dokumentides selgelt vajadus korraldada nii relvastatud kui relvastamata vastupanu ajutise okupatsiooni puhul. „Riigi osaline okupeerimine ei tohi tähendada vastupanu lõppu seal, kus see on toimunud. Vaenlane peab tunnetama nii rahva selget antipaatiat kui ka aktiivset vastupanu,“ kirjutati julgeolekupoliitika raportis. Šveits valmistus nii relvastatud partisanivõitluseks kui ka vägivallatuks vastupanuks, tehes seda rahvusvahelist õigust järgides. Nii kestis see kogu külma sõja aja paralleelselt riigi sõjalise valmiduse tugevdamisega.


HARITUD SÕDUR

P-26 loodi väljaspool militaar- ja tsiviilstruktuure selleks, et kaitsta ja varjata nii organisatsiooni kui selle liikmeid võõrvõimude eest ja mitte alla anda võimaliku kapitulatsiooni korral. Rahuajal tegevust kavandav ja ettevalmista tuumikk sseis te utses a ifi mades, mida alitsus disk eetselt fi a tsee is u ette tmist uhtis ahua al Šveitsi kindralstaabi ülem. Loomulikult valisid šveitslased hoolikalt, keda värvata P-26 liikmeteks. Kandidaatideks said tasakaalukad, stressi talu ad a usaldus sed, madalat p fiili h id ad i i mesed. Neil pidi olema töökoht, kus ei esitataks küsimusi perioodilise õppustel käimise kohta. Paljudel polnud militaarset tausta, kuid nad olid head spetsialistid erinevatel elualadel: meedikud, insenerid, haridustöötajad, kõrgkoolide õppejõud. Värvati ka üksikuid naisi. See protsess kulges aeglaselt, igat kandidaati kaaluti hoolega ja tehti selgeks tema taust. Kui uus vastupanuvõitleja oli vastu võetud ja treeningu läbinud, määrati ta ühte kaheksakümnest vastupanuvõitluse piirkonnast vastavalt oma elu- või töökohale. Kogu liikumise suuruseks oli planeeritud 800 inimest; külma sõja lõppedes 1990. aastatel olid neist kohtadele määratud umbes pooled. Kõigis 80s piirkonnas üle riigi olid 6- kuni 10liikmelised iseseisva võitlusvõimega meeskonnad. Igas neist oli kaks rakukest: aktiivne ja niinimetatud uinujate oma. Sealjuures polnud aktiivsetel vastupanuvõitlejatel aimu „magajate“ olemasolust, et arreteerimiste ja ülekuulamiste korral ei saaks neid välja anda. Klassikaliselt oli igas rakukeses operatsioonide juht, sidepidaja, kuller ja pioneerispetsialist.

KÜLM SÕDA 1945–1989 Pärast Teise maailmasõja lõppu viisid Ida-Lääne pinged ja tuumarelvade levik maailma kolmanda maailmasõja lävele. Teises maailmasõjas võitlesid NSV Liit ja USA üheskoos Saksamaa ja Jaapani vastu, aga 1945. aastast said need kaks üliriiki rivaalideks ja lõpuks vaenlasteks. Nende vastasseisu hakati nimetama külmaks sõjaks, kus võideldi kõikide muude vahenditega peale relvade. Sõditi ähvarduste keeles ja suurendati üha oma relvajõudude võimsust. Mõlemad riigid ajasid kokku tuumarelvade varu. Katkesid ka Ameerika ja Nõukogude Liidu kodanike rahumeelsed ja sõbralikud suhted. NSV Liit isoleeris end relvajõudude abiga peaaegu täielikult muust maailmast. Briti riigimees Winston Churchill nimetas USA-s Missouri osariigis 5. märtsil 1946. aastal peetud kõnes Ida ja Läänt eraldavat piiri tabavalt raudseks eesriideks. Külm sõda jäi maailma poliitikas domineerivaks teguriks pikkadeks aastateks. Ühel pool oli USA, kellest sai lääneriike kommunistlike riikide vastu kaitsva sõjalise liidu NATO liider. Teisel pool seisis aga NSV Liit, kommunismi toetavate Ida-Euroopa riikide sõjalise liidu Varssavi Lepingu Organisatsiooni juhtiv jõud. 1980. aastatel võimaldasid USA presidendi Ronald Reagani ja Nõukogude liidri Mihhail Gorbatšovi paranenud suhted vähendada ka külma sõja pingeid ning 1987. aastal saavutati kokkulepe keskmaatuumarakettide hävitamise kohta. 1989. aastal andis Gorbatšov Ida-Euroopa kommunistlikele riikidele võimaluse valida demokraatlikud valitsused ja 1991. aastal lagunes NSV Liit 15 vabariigiks. Külm sõda oli läbi.

Allikas: Wikipedia

Tänagi eeldab veel täiendavat uurimist see, kuidas rahuajal demokraatlikus riigis vastupanuvõitlust ette valmistati.

ŠVEITSLASTELT ON, MIDA ÕPPIDA Kokkuvõtvalt: arvestades Venemaa tänaseid rohkem või vähem varjatud ambitsioone Ida-Euroopas, tuleks sellistel riikidel nagu Eesti, Läti, Leedu, Moldova, Gruusia, aga võib-olla ka Kasahstan, vaadata üle oma rahvuslikud kaitsestrateegiad ning lisada sinna võimete loomine vastupanuvõitluseks ja tavatuks sõjapidamiseks juhul, kui nende territoorium okupeeritakse. Siin on kõige targem õppida ajaloost – nii, nagu teevad ka Vene strateegid. Paljudki nende hübriidsõja kontseptsiooni osad on üle võetud nii Vene kodusõja kui ka külma sõja aegse tegevuse praktikast. Sama tuleks teha ka neil, kes planeerivad oma riikide kaitset eeltoodud plaanide vastu, analüüsides vastupanuvõitluste ajalugu erinevate riikide ja maailma piirkondade näidetel. Ajalugu kipub korduma ja paljugi on kord juba olnud. Õnneks ei tulnud Šveitsil kunagi Nõukogude Liidu sõjajõule vastu astuda ja oma väljatöötatud vastupanuliikumist praktikas proovida. Külm sõda sai 1990. aastatel otsa. Kuid selle väikese, pragmaatilise ja otsusekindla rahva valmistumine kõige halvemaks ning totaalseks vastupanuks sissetungijatele võiks panna mõtlema ja eeskuju võtma.

Šveitsi kogemust vastupanu planeerimisel saavad kasutada ka teised Euroopa väikesed ja piiratud ressurssidea ii id ksi ad eed, kes pea ad eitsi e aafilist ase dit, m ist t p aafiat a h m ee set ühisk da oluliseks eeliseks võrreldes näiteks Balti riikidega. P-26 vastupanuorganisatsioon oli kavandatud tegutsema riigi mittemägises osas, kus paiknevad peamised infrastruktuuri objektid. Samuti on Šveits, nii nagu ka Eesti, Läti või Leedu, paljurahvuseline riik, kus ühe identiteedi alla on koondunud sakslased, prantslased, itaallased ja retroromaani rahvusgrupid. Külm sõda lõppes Nõukogude Liidu kui rahvaste vangla kadumisega. Paraku on ettearvamatu ja revanšistlike kalduvustega Venemaa ilmutanud valmidust sealt paljutki üle võtta. Niinimetatud Vene maailmaavantüüri suhtes peavad olema valvsad kõik tema naabrid ning valmistuma halvimaks. Selles artiklis kirjeldatud Šveitsi vastupanuvõitluse korraldamine külma sõja ajal võiks olla hea alguspunkt. Lühendatult tõlgitud USA National Defense University veebilehelt https:// ndupress.ndu.edu/Media/News/Article/1220620/building-a-stay-behindresistance-organization-the-case-of-cold-war-switzerland/ Artikkel ilmus aastal 2017.

4/2020

41


maaiLmaPiLK

42

4/2020


MAAILMAPILK

„SÕJARAHVA“ LOOMINE –

VENE VALITSUSE UUS EESMÄRK I 2020. aasta jaanuaris esines Venemaa president Vladimir Putin traditsioonilise iga-aastase pöördumisega Venemaa Föderatsiooni Föderaalkogule.

Venemaal ja reast dokumenti sisseviidavatest parandustest, mis muudavad kardinaalselt Venemaa võimuorganite tasakaalu. Arutelu paranduste üle veel kestab, kevadel on kavas üldrahvalik hääletamine uuendatud konstitutsiooni projekti üle. Kuid juba täna võib teha järelduse, et konstitutsiooni uus redaktsioon tähistab Vene võimu järsku muutust, millel on tagajärjed ka välispoliitilistele muudatustele. Kuigi tegelikult konstitutsioon suures

osas mitte ei määratle, vaid kinnitab silmanähtavaid ilminguid ja juba toimunud muutusi: Venemaa võimuesindajate olemus muutub konservatiivsemaks ja agressiivsemaks. Hinnates Venemaal toimuvate muutuste kogumit, tuleks eritähelepanu pöörata sõjalise doktriini muutumisele ja parandustele riigi riikliku julgeoleku strateegias. Need probleemid on tihedalt seotud Vladimir Putini isik-

PIXABAY

E

rinevalt eelmise aasta pöördumisest eiras Venemaa juht praktiliselt täielikult välispoliitilisi probleeme ja keskendus sisepoliitilisele päevakorrale: riiklike projektide elluviimine eesmärgiga suurendada elanikkonna elukvaliteeti ja elatustaset, võitlus vaesusega ja riigi sotsiaal-majandusliku arengu kiirendamine. Oma esinemises teatas Vladimir Putin ka konstitutsioonilise reformi alustamisest

Tekst: ANDREI KUZITŠKIN, poliitiline vaatleja

4/2020

43


MAAILMAPILK

liku ul e leku a p ast aastat, kui kehtiva konstitutsiooni kohaselt ei saa praegune Venemaa president enam kandideerida uueks ametiajaks. Selle sündmuse ootuses toimub riigis juhtimisega seotud, poliitiliste ja ideoloogiliste struktuuride taaskäivitamine. Valitsus astus tagasi, tugevnes võitlus ühiskonnas valitsevate protestimeeleoludega, tekkis nõudlus uue narratiivi järele – „mälusõda“, mis tähistab ideoloogilist võitlust NSVL-i tegevuse ajaloolise rehabiliteerimise eest rahvusvahelistes suhetes, eelkõige teise maailmasõja lävel. Muutub nii mõndagi, kuid üks on muutumatu: Venemaa ja isiklikult Putini peamiseks vaenlaseks jääb „kollektiivne Lääs“ USA ja tema liitlaste näol. Kuid nüüd püüame vastata küsimusele, miks näeb Vladimir Putin oma võimu ohuallikat väljaspool Venemaa piire.

PRESIDENT PUTINI „LIIBÜA SÜNDROOM“ Putini teadlikkuse keeras pea peale Liibüa kodusõda 2011. aastal. Vene eriteenistused lõid Venemaa presidendi jaoks pildi värvilise revolutsiooni klassikalisest mudelist, mille korraldasid Liibüas USA ja tema liitlased. Gaddafi hi msa su ma üksikas ad tekita sid Putinile raske psüühilise trauma. 2008. aastal toimus Vladimir Putini a uamma al addafi ahel kaks kohtumist. Aprillis käis Putin Liibüas a kt is te i addafi isiidi sk vasse ning pani oma beduiinitelgi üles otse Kremli territooriumile. Liibüa valitsussüsteem vallutas Vladimir Putini südame oma lihtsuse ja tõhususega: p liitili e e iim, kus ah a uht uhi riiki, hõivamata mingeid ametikohti, otsustab kõige üle, kuid ei vastuta mitte millegi eest. Selle Liibüas elluviidud ideaali poole püüdleb tänasel

Režiimi ülikiire kokkuvarisemine ja Gaddafi julm tapmine raputas nii Putinit kui ka Kremlit. Diktaatorid on erinevad, kuid neid ühendab üks – hirm rahvaülestõusude ees. 44

4/2020

päeval ka Putin. Seejuures märkas Vladimir Putin Liibüas isiklikult oma uhi uamma al addafi üm e koondunud rahvamasside enneolematut entusiasmi. Putin oli täiesti ee du ud, et addafi im, mis püsis kahel sambal – naftatootmise tuludel ja rahva armastusel – ning mis oli piisavalt tugev, kestab mitmeid aastakümneid ja selle võib paigaldada mudelina Vene tegelikkusesse. Kuid e iimi ülikii e k kku a isemi e a addafi ulm tapmi e aputas ii Putinit kui ka Kremlit. Diktaatorid on erinevad, kuid neid ühendab üks

– hirm rahvaülestõusude ees. Demokraatlikus riigis astuvad presidendid ja valitsused rahvarahutuste ja protestide korral tagasi. Kuid diktatuuride korral lõpevad ülestõusud kõikide diktaatorite jaoks väga kurvalt – alates igavesest pagendamisest kuni surmani kanalisatsioonikaevus, mille teostavad nende varajasemad pooldajad-fanaatikud. Kremlis on see stsenaarium teada. Kuid Vene võim keelab oma rahvale ülestõusuõiguse ja vaatleb värvilist revolutsiooni üksnes kui välisjõudude sekkumist, mis võivad hävitada rahva moraali


MAAILMAPILK

Protestiaktsioonide julm mahasurumine 2019. aasta juulis Moskvas – see on samuti põrguliku hirmu tulemus, mida Venemaa juhtkond tunneb värviliste revolutsioonide ees.

ja nõrgendada üldriiklikku toetust riigijuhile.

PIXABAY

Just 2011. aastal võttis Putin lõplikult vastu otsuse vahetada peaministri tool presidendi oma vastu, et kontrollida isiklikult olukorda riigis. Põhieesmärk – isiklik julgeolek ja väikseimagi värvilise revolutsiooni ohu välistamine Venemaal. Nimelt 2012. aastal hakkasid Vene võimud kõige jõhkramal moel maha suruma kõiki rahvarahutusi ja proteste. Seejuures ei ole väljaastumiste loosungitel mingit tähtsust – miiting majanduslike, ökoloogiliste või poliitiliste nõudmistega aetakse laiali ühtviisi jõhkralt, kasutades erivahendeid ja füüsilist jõudu. Protestiliikumiste aktivistid arreteeritakse, neile määratakse trahve, neile mõistetakse pikaajalised vabadusekaotused ja nad saadetakse isegi vägisi armeeteenistusse. 2016. aastal loodi siseministeeriumi sisevägede baasil rahva väljaastumiste mahasurumiseks Venemaa rahvuskaart, mis sai kõige laiemad volitused massiprotestide allasurumiseks – lausa tulirelvade kasutamiseni välja. Protestiaktsioonide julm mahasurumine 2019. aasta juulis Moskvas – see on samuti põrguliku hirmu tulemus, mida Venemaa juhtkond tunneb värviliste revolutsioonide ees, sest rahvarahutused loovad Vene eriteenistuste arvamuse ja ka Putini veendumuste kohaselt ettekäände välisinterventsiooniks.

VENEMAA SÕJALIS-POLIITILISE STRATEEGIA ARENG 2000. aastate alguses nähti Vene välispoliitilises strateegias peamise ohuna terrorismi ja selle ilminguid – islami ekstremismi. Kuid pärast värviliste revolutsioonide

seeriat (Jugoslaavia, Gruusia, Ukraina, Armeenia, Kõrgõzstan), mida Venemaa juhtkond vaatleb kui üksnes Lääne mõju tulemust, sõnastati uus doktriin – rõhk pandi Läänele vastutegutsemisele. Uus ajajärk saabus 2007. aastal, kui algas uuesti Venemaa relvajõudude täieulatuslik ülesehitus ning relvastuse, sõja- ja eritehnika uuendamine. Sõda Gruusiaga 2008. aastal ja Lääne loid reaktsioon sellele sündmusele tekitas Venemaa kõrgemal, sealhulgas sõjaväelisel juhtkonnal karistamatuse illusiooni. Putin veendus, et Lääs on nõrk ja ei ole võimeline andma Vene agressioonile ühitatud ja tõhusat vastust. 2010. aastal võeti vastu Venemaa uus sõjaline doktriin. Dokumendis on ühe tähtsama ohuna nimetatud riigi teabeturbe nõrkust. Doktriini loojate arvamuse kohaselt võivad ohud tuleneda välisest teaberuumist ja Venemaa seest, riigi enda territooriumilt. Võitlus värviliste revolutsioonidega ja tingimustega, mis võivad soodustada massilisi rahvarahutusi ja proteste, muutus peamiseks vektoriks vastasseisus Läänega ja suunaks siseopositsiooni purustamisele. Venemaa sõjalise doktriini järgmine uuendamine toimus 2014. aastal. Dokumendis, mida tuntakse ka kui Gerassimovi doktriini (Venemaa relvajõudude kindralstaabi ülema nime järgi), sõnastati uus nn ohtude pakett, sealhulgas sõjalised, poliitilised, majanduslikud ja teabega seotud ohud. Tähelepanu pöörati eelkõige „mittesõjalistele vahenditele“, mida Lääs kasutab Venemaa vastu. Nende all mõistetakse USA ja Euroopa riikide sekkumist Venemaa siseasjadesse, sealhulgas aidates korraldada rahva massiproteste ja viia läbi erioperatsioone, mis destabiliseerivad riigi sisepoliitilist olukorda. Vene poliitilised rühmitused, aktivistid ja ühiskondlikud liikumised, mida rahastatakse ja kontrollitakse välismaalt, liigitati „mitteusaldatavateks“ ja võeti tugevdatud kontrolli alla. Veel 2012. aastal võeti vastu mittetulundusühistute (välisagentide) seadus. 2017. aastal võeti vastu massiteabevahendite 4/2020

45


MAAILMAPILK

(välisagentide) seadus. 2019. aastal võeti vastu füüsiliste isikute (välisagentide) seadus. Värvilise revolutsiooni ohu vastu võitlemise vahendiks said Venemaal ka seadus Vene meedia välisomanduses oleva osa piiramise kohta (2014); „Jarovaja seadus“ karistuste karmistamise kohta ekstremismi eest internetivõrkudes (2016); „suveräänse interneti“ seadus, mis nägi ette Runeti isoleerimise ülemaailmsest võrgust (2019). Apoteoosiks võitluses värvilise revolutsiooni ohuga sai „Penza toimik“, kui 2015. aastal loodi FSB kaastöötajate juhtimisel Venemaa eri piirkondades väljamõeldud põrandaalune organisatsioon „Võrk“ terroriaktide ettevalmistamiseks. Organisatsiooni liikmetele, kellele sai osaks piinamine, mõisteti 2020. aasta veebruaris Penza linna kohtus vabadusekaotused tähtaegadega 6 kuni 18 aastat.

PIXABAY

2018. aastal võeti vastu Venemaa 2014. aasta sõjalise doktriini uus

redaktsioon. Dokument kinnitab Moskva õigust kasutada ennetavatel eesmärkidel tuumarelva ja mitte ainult vastuseks vastase tuumarelva kasutamisele. Samuti võivad Venemaa relvajõud kasutada tuumarelva, kui vastane kasutab tavalisi relvi. Seoses sellega teatas Vladimir Putin kui ülemjuhataja: võit võidurelvastumises – tõhus viis rahu tagamiseks. 2020. aastaks on Venemaal ümber vaadatud sõjapidamise põhistsenaariumid, mis kinnitati 1980. aastatel. See kontseptsioon eeldas, et mis tahes k ikt tuuma iikide ahel t he da kindlasti tuumarelva kasutamist. Teine postulaat – tuumasõjas ei saa olla võitjat. Tänasel päeval näeb sõjaline doktriin ette tuumariikide vastasseisude eri vorme, sealhulgas sõjalised ja mittesõjalised. Venemaa riikliku julgeoleku korrigeeritud strateegia olemus on alljärgnev. 1. Üleminek ohjeldamise poliitikalt aktiivsele vastuseisule agressiivsele Venemaa-vastasele poliitikale. 2. Lõplik üleminek sõjaliste vastupanuvahendite kogu spektri süsteemsele kasutamisele lõpeb

3.

4.

5.

aastateks 2024–2025. Sellest saab Venemaa ja Lääne sõjaliste jõudude vastasseisu eskalatsiooni tipp. e emaa s ali e k ikt e koalitsiooniga muutub aastatel 2021–2024 äärmiselt tõenäoliseks. Üleminek blokkide vastasseisult suurte sõjalis-poliitiliste koalitsioonide vastasseisule. Venemaa peamine nõrkus – strateegiliste ja võrdse jõuga liitlaste puudumine. Venemaa suhted Hiinaga täna – „pehme bipolaarsus“. Ähvardava ohu korral – strateegilise liidu loomine. Need tegurid dikteerivad üleminekut varisõjale kui kõige tõhusamale vastupanutaktikale Lääne suhtes.

SÕJALIS-POLIITILINE OLUKORD MAAILMAS VENE EKSPERTIDE HINNANGUTE KOHASELT Vene sõjanduseksperdid, kes kujundavad riigi kõrgema juhtkonna arvamuse, on kindlad, et tulevikusõda ei ole inimestevaheline sõda, vaid kõrgtehnoloogiate ja ideede sõda. Sõda terrorismiga jääb tagaplaanile. Esiplaanil k ikt e a mulikult Hiina Venemaa jaoks endiselt tõsiseks ohuks, Lähis-Ida piirkond nõuab samuti Venemaa sõjalist osalust ja poliitilist tähelepanu. Kuid Vene sõjanduseksperdid ja teadlased nimetavad peamiseks sõjaliseks ohuks siiski Läänt. Põhjused on järgmised. 1. USA ja Euroopa Liit arvavad, et just Venemaa ja Hiina ähvardavad maailmakorda, sest neil on märkimisväärne sõjaline võimekus ja nad paistavad

Paljude riikide püüdlused riikliku iseseisvuse kindlustamiseks loovad võimalused Venemaa koostööks Euroopa parempoolsete populistide ja euroskeptikutega eesmärgiga nõrgendada ja lõhkuda Euroopa Liitu seestpoolt. 46

4/2020


MAAILMAPILK

Vene sõjanduseksperdid, kes kujundavad riigi kõrgema juhtkonna arvamuse, on kindlad, et tulevikusõda ei ole inimestevaheline sõda, vaid kõrgtehnoloogiate ja ideede sõda.

silma ettearvamatu poliitikaga oma naabrite suhtes. Venemaa kasutab nn peegli põhimõtet ja nimetab kollektiivset Läänt oma peamiseks vaenlaseks. 2. Vene meedias räägitakse USAst sageli kui savijalgadel kolossist, ennustatakse NATO peatset kokkuvarisemist, ironiseeritakse Taani ja Luksemburgi väikesearvuliste armeede üle. Kuid samas mõistavad Vene sõjanduseksperdid ja hindavad adekvaatselt USA ja NATO üleolekut relvastumises ja kaitsekulutustes. Venemaa sõjalis-poliitiline juhtkond süüdistab kangekaelselt USA-d katsetes taastada domineerimine vastukaaluks Vene mõjule kõikides maailma piirkondades. Vene eksperdid on kindlad, et Jugoslaavias, Afganistanis, Liibüas, Iraanis, Süürias ja Ukrainas kasutasid ameeriklased olemasolevate e iimide kukutamiseks mist taktikat: 1. vaenuliku olukorra tekitamine ümber riigi; 2. olukorra destabiliseerimine riigi sees; 3. juhi kukutamine ja tema füüsiline hävitamine; 4. rahvuseliidi alandamine ja hävitamine. Seda mudelit kasutatakse Venemaal laialt, et luua ja viia edasi lugusid „Lääne salasepitsustest“ ja USA hävitavast rollist olukorra destabiliseerimiseks Lähis-Idas „Araabia kevade“ käigus aastatel 2011–2012. Kremlis kardetakse avalikult selle stsenaariumi kasutamist Venemaal. Tekib nõiaring: teisi hirmutatakse ja ise lüüakse põnnama. Välja tuleb üks: Venemaa peab tegema tööd ennetamisega, et pöörata välispoliitiline olukord enda kasuks. Selleks peab ajaga kaasas käima. Aga pikaajaliste rahvusvaheliste suundumuste nimekiri näeb Vene ekspertide arvates välja järgmine: 1. USA sõjaline ülekaal maailmas väheneb, Hiina oma suureneb; 2. suund on riikide suveräänsuste tugevnemisele, mis lõhub globaalset integratsiooni;

3. 4. 5. 6. 7. 8.

solidaarsuskriis NATO-s; vajadus kolmanda jõu järele USA ja Hiina vastasseisu tingimustes; Euraasia, sealhulgas Kirdeväila transiidivõimaluste paranemine; Euroopa muutumine globaalseks toiduturuks; „mälusõja“ algus; radikaalne ökoloogiline aktiivsus.

Eksperdid leiavad, et Venemaa võib neid tegureid oma huvides ära kasutada. Nii avab Hiina kasvav võimsus tee strateegilisele liidule Venemaa ja selle idanaabri vahel. See sõprus on juba kinnitatud laenudega, Vene nafta tarnimisega Hiinasse ja gaasijuhtmega „Siberi jõud“. Tulevikus on võimalik, et Venemaal hakatakse Hiina jaoks välja töötama lennukite gaasiturbiinidel töötavaid mootoreid, raketirünnakute varajase hoiatamise süsteeme ja väikesi tuumaelektrijaamu. Sel juhul võib Venemaa arvestada Hiinalt 5G tehnoloogia saamisega. Paljude riikide püüdlused riikliku iseseisvuse kindlustamiseks loovad võimalused Venemaa koostööks Euroopa parempoolsete populistide ja euroskeptikutega eesmärgiga nõrgendada ja lõhkuda Euroopa Liitu seestpoolt. See omakorda võimaldab Venemaal vabaneda sanktsioonidest ja kehtestada monopol Euroopa energiaturul. Türgi ja Prantsusmaa provotseeritud solidaarsuskriis NATO-s nõrgestab sõjalist ohtu Venemaale USA ja selle liitlaste poolt. Kreml arvestab väljavaatega, et Põhja-Atlandi allianss

laguneb lähima 10–15 aasta jooksul, kui võimalusega luua uued sõjalised blokid eesotsas Venemaaga. Vastasseis USA ja Hiina vahel tõstab Venemaa kolmanda jõu staatusse – kohtunikuks rahvusvahelistes suhetes ja uueks keskuseks, et luua ülemaailmseid majandusühendusi ja sõjalisi liite. Kliimamuutused ja Põhja-Jäämere vabanemine mitmeaastasest jääst muudavad Kirdeväila strateegiliselt oluliseks ressursiks suhtlemisel Hiina, USA ja Euroopa riikidega Venemaa 200-miljonilise tsooni piirides. Arktika muutub täielikult Venemaa domineerimise piirkonnaks. Euroopa kui globaalne toiduturg vajab transiiti läbi Venemaa territooriumi Hiina ja India kaubaturgudele. Venemaa võib seda transiiti kontrollida ja reguleerida. „Mälusõda“ võimaldab Venemaa juhtkonnal lahendada sisepoliitilise probleemi – kindlustada rahvaste ühendamine ümber Nõukogude rahva võidu Suures isamaasõjas aastatel 1941–1945 ja tõestada Lääne kurjad kavatsused venemaalaste ajaloolise mälu hävitamiseks. Ökoloogide agressiivsed nõudmised traditsioonilistest energiaallikatest loobumiseks tähendavad üleminekut palju kallima elektrienergia alternatiivsetele tootmisviisidele. See suurendab konkurentsivõimalusi palju odavama energia tarnimiseks Venemaalt Lääne turgudele, sest Venemaa ei osale rohelise energia arenguprogrammides. Artiklisarja teises osas vaatab autor, milline on Venemaa uus sõjalis-poliitiline strateegia ja kuidas on sellega seotud Eesti julgeolek. Artiklis on kasutatud Venemaa meedia seireallikaid; Moskva Riikliku Rahvusvaheliste Suhete Instituudi (MGIMO) väljaandeid (Moskva); Venemaa Teaduste Akadeemia maailmamajanduse ja rahvusvaheliste suhete riikliku uurimisinstituudi analüütilisi ettekandeid (Moskva), ajakirja Vojennaja Mõsl (Sõjaline Mõte) väljaandeid (Venemaa Föderatsiooni Kaitseministeerium, Moskva); A. Zagorski monograafiat „Arktika julgeolek“.

4/2020

47


UKRAINA VABATAHTLIKUD – ELEANOR LEONNE BENNETT/FLICKR

KASAKATE PÄRANDI KANDJAD Sõjalise konflikti puhkedes Ida-Ukrainas 2014. aastal, mil demoraliseeritud armee jäi talle pandud riigikaitseliste ülesannetega jänni, päästsid ülimalt kriitilise olukorra just vabatahtlikud. Tekst: IGOR KOPÕTIN, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste sõjaajaloo lektor OLEKSANDR KIRIIENKO, Ukraina Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi teadur

K

odanikuühiskonna liikmed, kes ei olnud varem riigikaitsega seotud, hakkasid moodustama vabatahtlikke sõjaväestatud üksusi ja üles ehitama tõhusat logistilist ketti terrorivastase operatsiooni piirkonnas (Anti-Terrorist Operation Zone, ATO-zone) tegutsenud Ukraina armee varustamiseks. Patriootiliselt meelestatud ukrainlased hakkasid spontaanselt koonduma uppidesse a suu duma k ikti piirkonda. Esimesed sellised grupid tekkisid Maidani omakaitse liikme-

48

4/2020

test, seejärel tekkisid erinevate poliitiliste parteide relvagrupid ja mitmesugused formeeringud ühiskondlike aktivistide ümber või elukoha järgi.

atamanštšina’t – üksteisest sõltumatute ja isehakanud liidrite juhitud ning ühes kindlas piirkonnas tegutsevaid sõjalisi jõuke.

Vabatahtlikkus kui kodanike initsiatiiv oligi seotud Maidani revolutsiooni ajal ilmnenud ennenägematu rahvusliku tõusuga. Kuivõrd oli selline ulatuslik rahvuslik sõjavabatahtlike liikumine üllatuseks ja kas sel on kindlaid seoseid Ukraina rahvusliku ajalooga?

See termin pärineb sõnast ataman, mis tähendab vabameelsete sõdalaste juhti. Etümoloogiliselt võis ataman tekkida türgi ja poola keele mõjul, mis oli Ukraina stepielanikele 15.–16. sajandil loomulik.

Ukraina sõjaajalugu läbivaks omapäraseks nähtuseks võib pidada

Kuigi sõna atamanštšina kasutatakse valdavalt Ukraina revolutsiooni ja kodusõja (1917–1921) kontekstis, ulatuvad atamanštšina juured sügavalt


MAAILMAPILK Ukraina ajalukku, nimelt müstilisse ja le e daa sesse ap i a kasakate aega.

100 000 VABATAHTLIKKU 15. sajandil asusid stepi lõunapiirile, t ap e a ap i a aladele, elama enamasti jooksikpõllumeeste seast tulnud jahi- ja kalameeste relvastatud grupid, keda hakkasid 16. ja 17. sajandil piirikaitseteenistusse võtma nii Poola kuningriik kui ka Moskva tsaaririik. Kasakateks kutsutud vabasõdalased allusid atamanile (hetmanile) ning said laiad õigused ja volitused, mis soodustasid omapärase sotsiaalse grupi moodustamist ap i a it is

OLEKSANDR REVA/FLICKR

Ukraina kasakad näitasid kõrget lahinguefektiivsust ja püsisid eraldi grupina kuni Katariina II korraldatud küüditamiseni. Edaspidi peeti k ai as ap i a kasakaid rahvuskangelasteks, sest nendest laulsid rahvalaulikud kobsaarid ja kasakatest sai rahvuslik müüt, hiljem küll kirjanduslikult töödeldud.

Tänapäeval matkivad Ukraina sõjae a atahtlikud ap i a it i kasakaid mitte ainult sümboolikas ja välimuses, vaid isegi käitumises. Läbi Ukraina 20. sajandi sõjaajaloo esineb Sitš mitme Ukraina rahvusliku vabatahtliku üksuse nimetusena. Ja seda mitte juhuslikult, sest Sitš

ühendab endas sümboolselt sõjalist efektiivsust (kasakad), rahvuslikke traditsioone (riietus, välimus, bõliinad), vabadust (kasakate eriõigused), demokraatiat (kasakate kollegiaalne juhtimine, Raada) ja lõpuks rahvuslikku patriotismi. Sitšilasteks nimetati Galiitsia sportlikke rahvusseltse ja Taga-Karpaatia omakaitset. Sitši küttideks olid Austria-Ungari koosseisus formeeritud Ukraina rahvusväeosa Ukraina Leegion USS ja Ukraina Ülestõusuarmee partisanid Teise maailmasõja ajal. Eriti ilmekalt esines atamanštšina nähtus Ukraina kodusõja ajal aastatel 1918–1921. Kokku võitles Ukraina erinevates vabatahtlikes üksustes ja ülestõusnute salkades üle 200 000 inimese, mis sundis Punaarmeed selles piirkonnas nõukogude võimu kehtestamiseks rakendama olulist sõjalist jõudu. Kuid omapäine juhtimine, allumatus keskvõimudele ja vabatahtlike üksuste formeerimise regionaalne eripära viisid lõpuks Ukraina Rahvavabariigi (UNR) sõjalise kaotuseni 1920. aastal.


MAAILMAPILK

Kõige efektiivsemaks ja arvukamaks Ukraina rahvuslikuks vabatahtlikuks relvaformeeringuks Teise maailmasõja ajal võib pidada Ukraina Ülestõusuarmeed (UPA). Olles loodud Ukraina rahvuslaste organisatsiooni OUN poolt oktoobris 1942, tegutses UPA üheaegselt nii Saksa kui ka Nõukogude vägede vastu Ukrainas. UPA üksustes sõdinud partisanide koguarvuks peetakse ligi 100 000 vabatahtlikku ja selle hulka pole arvatud vabatahtlikke abilisi – sidemehi ja -naisi, varustajaid, meedikuid ja muud abipersonali. Kasutades valdavalt sissitaktikat, suutsid UPA üksused edukalt sõdida Nõukogude võimu vastu kuni 1953. aastani. Siiski säilis nõukogude vastu võidelnud ukrainlastel üpris suur killustatus ideelisel pinnal. Nii lõhenes OUN kahte leeri sakslastega koostöö jätkamise küsimuse tõttu. Mõõdukam leer, milles võis olla rohkem kui 80 000 vabatahtlikku, jätkas teenistust Saksa relvaformeeringutes.

SÜMBOLID AU SEES Kohe pärast Ukraina taasiseseisvumist 1991. aastal kerkis üles küsimus UPA ja tema ideelise juhi Stepan Bandera staatusest. Nõukogude Liidu ajal laimati UPA tegevust, mistõttu rahval kujunes välja stereotüüpne arusaam banderalastest. Suhtumine Ukraina rahvuslaste organisatsiooni OUN ja UPA tunnistamine sõdivaks osapooleks Teises maailmasõjas ning oma mineviku üldine ümbermõtestamine kutsus esile teravad diskussioonid, mis kestavad siiani, hõlmavad kõiki kodanikke kuni presidendini välja ja lõhestavad Ukraina ühiskonda. Rahvuslikult meelestatud ukrainlastel püsib siiski heroiline ettekujutus UPA võitlejatest, mistõttu selle sümboleid kasutavad ka Ukraina vabatahtlikud. Samuti mängisid Ukraina rahvuslikud sõjaajaloolised traditsioonid Ukraina 50

4/2020

Vaatamata sellele, et vabatahtlikud pataljonid olid konflikti algul relvastatud vaid käsitulirelvadega ja tundsid puudust varustusest, suutsid nad edukalt vastu seista separatistide relvaformeeringutele IdaUkrainas.

vabatahtlike üksuste loomisel olulist rolli. See ilmnes mitte ainult üksuste nimetustes, vaid tihti ka organisatsioonilises jaotuses, auastmetes, omavahelises pöördumises ja vormielementides. Nii tuletati uue Ukraina armee välivormi müts USS-i ja UPA vormimütsist. Mitmed vabatahtlikest moodustatud pataljonid kasutavad oma tikitud k iseem leemidel ap i a kasakate, OUN-i ja UPA sümboleid. Organisatsioonilises struktuuris kasutatakse USS-i leegioni ja UNR-i armee eeskujul mõnes tänapäeva vabatahtlikus üksuses roodu asemel sõna „sotnja“. Samuti kasutatakse vabatahtlikes üksustes UPA eeskujul usalduslikku pöördumist „sõber“ või „vend“. Mitmed Ukraina vabatahtlikud pataljonid kasutavad Bandera OUN-i punamusta lippu, mis peaks sümboolselt tähistama „rahvuslaste verd omal maal“.

RINDELT ÄRA 2014.–2015. aasta sõjas osalenud Ukraina vabatahtlike üksusi võib nende alluvuse järgi tinglikult jagada nelja kategooriasse: maakaitsepataljonid (ka territoriaalpataljonid; kaitseministeeriumi alluvuses), siseministeeriumi erioperatsioonide pataljonid, Rahvuskaardi reservpataljonid (Rah-

vuskaart, endised siseväed), vabatahtlik korpus Paremsektor (DUK PS). Kui diferentseerida tänapäeva Ukraina vabatahtliku liikumise üksusi nende formeerimise iseloomu järgi, siis võib välja tuua poliitiliste parteide loodud üksused (polk Azov, pataljonid Sitš, Karpaatia Sitš, pataljon OUN, Ukraina vabatahtlik korpus Paremsektor ja mõned teised), kodanikuinitsiatiivil või ühiskondlike aktivistide ümber tekkinud relvaformeeringud (pataljon Donbass, pataljon Aidar ja teised) ja riigivõimu või kohalike omavalitsuste loodud maakaitsepataljonid (territoriaalpataljonid). Vaatamata sellele, et vabatahtlikud patal id lid k ikti al ul el vastatud vaid käsitulirelvadega ja tundsid puudust varustusest, suutsid nad edukalt vastu seista separatistide relvaformeeringutele Ida-Ukrainas. See andis riigile võimaluse viia sisemaal läbi mobilisatsioon ja koondada e ulaa a mee üksused k ikti piirkonda. Kuid ajalooline kogemus (atamanštšina nähtus) ja reaalne olukord (allumatus, marodöörlikud ja sõjaroimarlikud juhtumid) tõid esile riigivõimu ja armee juhtkonna umbusu vabatahtlikesse. Selle tulemusel ja Minski kokkulepete nõuetel allutati 2015. aasta kevadel vabatahtlikud üksused poolsunniviisiliselt riiklikele ust uktuu idele a iidi k iktipii konnast välja. Formaalselt riiklikesse jõustruktuuridesse integreeritud endised vabatahtlikud üksused aga säilitavad oma lahinguvõimekuse, täiendavad relvastust ja varustust ning õpetavad välja isikkoosseisu. Täismahus ilmus artikkel „Ukraina sõjaväe vabatahtlikud: traditsioonide järg” ajakirja Diplomaatia 2016. aasta veebruari numbris. Loetav ka veebist: https://diplomaatia.ee/ ukraina-sojavae-vabatahtlikud-traditsioonidejarg/


maailmapilk

MOSKVA

PISARAID EI USU Aasta 2020 algas venemaalastele teadmisega, et mais tähistatakse Suures isamaasõjas saavutatud võidu 75. aastapäeva. Tekst: TOOMAS ALATALU, politoloog

S

amuti et muu maailma majandussanktsioonid Venemaa vastu, karistamaks teda agressiooni eest Ukrainas, avaldavad küll negatiivset mõju, ent nüüd saab nende kiuste auto või rongiga Krimmi sõita. Teati sedagi, et peavaenlane nr.1 ehk USA president Trump võib kohe-kohe ametist priiks saada (vastupidine selgus 5. veebruaril) ning et valitsused Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias ja mujal kõiguvad ehk siis asjade üldine seis võib Venemaale paremaks muutuda. Just selles seisus teatas president Vladimir Putin 15. jaanuaril vajadusest täiendada 1993. aastal vastu võetud Venemaa Föderatsiooni põhiseadust. Rahvale pakuti arutamiseks kohe mitmeid ettepanekuid ja lubati teha ka omapoolseid ning kui lisada rahvahääletuseks määratud aeg – 22. aprill –, kulgenuks kõik Kremli mainet paremustavas joones 9. maini välja. Võidupäeval olnuks Punase väljaku tribüünid taas täis välismaa riigijuhte (neid nappis 2015. aastal tulenevalt sõjast Ukrainas, ent jagus 2010. aastal), sest kõigil oli ju võimalus veenduda Venemaa demokratiseerituses – rahvas arutas kaks kuud põhiseaduse parandusi.

GEOFF LIVINGSTON/FLICKR

KÜLL ME SAAME

Täna jääb üle tõdeda selle kavandatu ärajäämist kogu maailma haaranud koroonaviiruse tõttu. Võrreldes teiste riikidega hakkas Venemaa seda tõsiselt võtma hilinemisega ja pärast Putini 2. aprilli avaldust on selge, et suuri võidupidustusi ei tule. 4/2020

51


52

4/2020

ANDREY FILIPPOV/FLICKR


MAAILMAPILK Relvajõudude uus peakatedraal valmib arvatavasti 9. maiks, võiduparaad ja rahvahääletus lükati edasi, ent on raske ette kujutada mingit kaasatud arutelu põhiseaduse paranduste üle ka pandeemiast toibumise ajal. Valminud tekst aga eeldab selle heaks kiitmist. Näiteks sügise hakul, kui kriisi hari on ületatud. Ent kuidas see sünnib? Eeldatavalt reageerivad rängast (lisa) kriisist muserdatud inimesed kutsele tulla urnide juurde erinevalt ja paratamatuid proteste on võimatu varjata. See aga tähendab ohtu Putinile endale. Ehkki põhiseaduse paranduste väljapakkumise hetkest peale oli selge, et nende üheks peamõtteks on Putini enda võimulpüsimise tagamine, tuldi vastava ideega välja alles 23. tunnil – 10. märtsil tehtud nn Tereškova ettepanek. Täna oleks kõige loogilisem lükata rahvahääletus aasta võrra edasi, ent nii jääks lõputa juba käivitatud usaldustseremoonia riigi- ja režiimijuhile. Sestap võib kindel olla, et sel aastal vastav hääletus siiski toimub sõltumata sellest, kas rahvas on pandeemiast toibunud või mitte. Selge on seegi, et kui rahval polnud siiani aega parandustega tutvuda, siis pandeemia ajal üle elatu seda huvi vaevalt et suurendab. Ehk siis – hääletus taandub venemaalaste jaoks lihtsale käetõstmisele.

VÕIM VÕITLUSETA

Muu maailma jaoks on see aga tõsine sündmus, sest parandused muudavad kõvasti Venemaa sise- ja välispoliitikat. Põhiseaduse parandustest pälvis mujal suurimat tähelepanu 67aastase Putini väidetav soov olla ametis kuni aastani 2036, milleks seni kehtivale sättele – „mitte rohkem kui kaheks tähtajaks“ lisati tõdemus, et kordade lugemine algab n-ö nullist. Säärast nippi võimuaja pikendamiseks – uus põhiseadus, uus kordade rehnut – on autoritaarsetes riikides varemgi kasutatud (Nazarbajev Kasahstanis, Lukašenka Valgevenes jne). Peamine on siiski muus – kuna on tegu supervõimuga, siis tähendab Putini jätkuv ametispüsimine hetkel suure poliitika kohatise stabiilsuse olulist tagatist, mida tänane maailm hädasti vajab. Kasvõi silmas pidades rabistamist, mis viimastel aastatel on iseloomus-

Peamine on siiski muus – kuna on tegu supervõimuga, siis tähendab Putini jätkuv ametispüsimine hetkel suure poliitika kohatise stabiilsuse olulist tagatist, mida tänane maailm hädasti vajab.

tanud USA, Hiina, India ja ka Euroopa Liidu kui terviku poliitikat. Mõistagi tuleb loota, et n-ö pärast Putinit algab Venemaal põhiseadusejärgne roteerumine presidendi kohal. Mis omakorda eeldab, et demokraatia juurdumine seal on selleks ajaks loonud ka uue poliitilise kultuuri.

RAHVA TAHTEL

Probleem ongi selles, et Venemaa poliitilise kultuuri tänasest tasemest tulenevalt tähendavad mitmed põhiseadusesse lisanduvad sätted tagasiminekut sellest, mis sinna 1993. aastal kirja pandi. Kuna mõned neist on selgelt päevapoliitilised, saab öelda, et välismaailm sai näha osavat etendust – Kreml ise nagu ei soovinudki nii radikaalset hoiakut, ent rahva hulgast tuli vastav ettepanek ja nii see kirja läkski. Näiteks kurikuulus nõue mitte kellelegi Venemaa territooriumi mitte ära anda. Ehkki Moskva on seda teinud korduvalt (1958 salaja Mongooliale, et moosida Hiinat, sel sajandil Hiinale, Aserbaidžaanile, merealasid Norrale) ja on jäänud veel kokku leppida Jaapaniga Kuriili saarte osas. Vastavaid kõnelusi on Putini ja peaminister Shinzo Abe vahel peetud kaks korda aastas, lõppotsuse saamiseks istuti isegi koos kuumaveebasseinis ja ühtäkki – algul hõige rahva hulgast, siis Riigiduuma kõnepuldist ja jaapanlaste 64aastane pingutus on null!? Arvata on, et põhiseaduse § 67 uus lõik 2 – „tegevust Venemaa Föderatsiooni territooriumi osa võõrandamiseks ja üleskutseid vastavaks tegevuseks ei lubata (ne dopuskajutsa)“ – võttis Jaapani ladviku parasjagu tummaks. Nüüd jääb huviga oodata, mida öeldakse Kuriilide asjus PutiniAbe esimesel Vene Föderatsiooni põhiseaduse heakskiitmise järgsel

kohtumisel, mille n-ö kohustuslikuks päevakorrapunktiks on saarte tulevik. Teiseks mõtlemapanevaks kohaks on § 79 uus lisa, mis kuulutab, et „riikidevaheliste organisatsioonide otsused, mis on vastu võetud nende tõlgenduses ja mis on vastuolus VF põhiseadusega, ei kuulu täitmisele Venemaa Föderatsioonis.“ Jutt pole siin üksnes viimasel ajal paljuräägitud samasooliste õigustest, vaid mõtlemisest üldse. § 67 uus lõik 3 kuulutab: „Venemaa Föderatsioon austab isamaakaitsjate mälestust ja tagab ajaloolise tõe kaitse. Rahva kangelasteo tähtsuse vähendamist isamaa kaitsmisel ei lubata (ne dopuskajetsa).“

VÕITJAD JA KAOTAJAD

Lihtne küsimus: mis on ajalooline tõde? Ka pärast Nõukogude Liidu lagunemist on see Venemaa silmis ja poliitikas tähendanud vaid üht – Kremli arusaama toimunust tingimusteta omaksvõtt. Sellega ei saa kohe kuidagi leppida ükski vähegi mõtlev inimene välismaal, Venemaa enda kodanikest rääkimata. Muidugi on antud sõnapaar osa ülalmainitud Putini režiimi võidu(päeva)kampaaniast. Ehk siis taotlus edasi elada võitjarahvana on selgelt kirjas. Kuidas see praktikas õnnestub, näitab aeg. Et jalgealune kõige kindlam ei tundu, peaks kinnitama tõik, et põhiseadusse lisatakse ka muu maailma jaoks harjumatud lubadused – riigi garanteeritud alampalk ja pensioni suurus (§ 75). Kena lisa, ent kuidas neist sätetest häda korral kasu on? Põhiseaduse paranduste arutelu käis küll tormakalt, ent süsteem toimis laitmatult, sest kõlasid vaid üksikud protestid ja vastuhääled. Põnev seis tekkis Inguššias, kus kohalikud hõimupealikud teatasid Moskvale, et kuna viimane lahendas VF põhiseadusele viidates piirivaidluse tšetšeenidega viimaste kasuks ja vastav säte jääb kehtima, siis hõimud boikoteerivad rahvahääletust. Võib arvata, et nii ka juhtub. Ehk siis – ajal, mil kogu maailm ootab, millal ja kuidas suur vene rahvas reageerib talle kehtestatud reeglistiku raames või selle mõjul, on põhjust märgata ka sealsete väikerahvaste esindajate söakaid soolosid, mille taga on tõsised ja eksistentsiaalsed probleemid. 4/2020

53


SÕJARAUD

VIVA LA LABIDAS!

On palju erinevaid labidaid. Labidas mulla loopimiseks, labidas lume lükkamiseks, labidas leiva tõstmiseks. Ja siis on jalaväelabidas – multifunktsionaalne tööriist, mis on enam kui labidas. Vajadusel on see ka: Tekst: ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja Illustratsioonid: Gunnar Vasemägi, vabatahtlik autor

Haamer Murphy seadus ütleb, et kui sul on haamer, meenutavad kõik asjad naelu. Aga kui sul on sissetagumist vajav nael, kuid haamrit ei meenuta mitte miski? Vaata uuesti. Vaata oma labidat! Sellega saad naela sisse peksta küll. Kui lööd lapiti, nagu Kalevipoeg enne siili sekkumist.

Praepann Konutad lõkke ääres, muna pihus, ega oska midagi peale hakata? Aga prae see muna ära. Panni pole? Labidas on? Pann on! Lase labida metallosa lõkkest läbi, et seal soovimatu elutegevus katkeks. Seejärel aseta labidas võimalikult horisontaalses asendis sütele ja löö muna sinna peale puruks. Lootus on, et eelnevalt kuumutatud labidal hakkab muna enne hüübima, kui jõuab minema voolata. Enne munadega eksperimenteerimist võib katsetada vähem viskoossete produktidega, nagu näiteks leivaga.

54

4/2020


SÕJARAUD

Nuga Jagatud mure on pool muret. Ja jagatud leib pool leiba. Pool leiba on parem kui leiba pole. Jaga leiba oma lahingupaarilisega. Kuidas leib pooleks saada? Õigus – murdes. Aga õun? Õuna juba nii naljalt pooleks ei murra. Ja kui nuga mingil imelikul põhjusel pole – siis aitab labidas. Selle tera on piisavalt vahe, et õunast läbi joosta. Kui vaja, siis ka arbuusist.

Aer Aer on terviseks. Juhul, kui tervislik seisund sõltub teisele kaldale saamisest improviseeritud veesõidukiga. Ja labidas sobib hädapäraseks aeruks hästi. Olgu su käelaba kui lai tahes, labidale see ikka konkurentsi ei paku. Vähemalt mitte aerutamises. Mõnes muus vallas, kus ka pöidla olemasolu määrav, küll, jah.

Relv Mütsiga on sedamoodi, et parem olgu see peas kui peos. Labidaga on jällegi vastupidi – parem labidas peos kui labidas peas. Nii on. Lähtudes isikliku heaolu paradigmast. Üldises plaanis võib aga väita, et see, mis on meie vaenlasele halb, on meile hea. Pane labidas vaenlasele pähe. Hakkab hea.

4/2020

55


SÕJARAUD

WIKIPEDIA

REAKTIIVHÄVITAJATE TEINE TULEMINE Külm sõda kogub tuure. Ida- ja lääneriikide vastasseis ägeneb. USA ja Venemaa lõhkavad esimesed vesinikpommid. Sellesse ajajärku, 1950ndate algusest varaste kuuekümnendateni, jääb ka teise põlvkonna reaktiivhävituslennukite arendamine ja tootmine. Tekst: MATI MEOS, Eesti Lennundusmuuseumi direktor

O

lukord uute sõjamasinate kallal nokitsemiseks oli igati soodne – vabanesid ju kõikide riikide relvatootjad sõjaga seotud koormast, mistõttu tekkis pal u k alifitsee itud t udu Ja nii algaski 1950. aastatel massiline uute lennukitüüpide väljatöötamine.

1951

1952

Aasta 1951

Aasta 1952

Esmastardi tegi USA mereväe reaktiivhävitaja Douglas F4D Skayray (fotol). See oli esimene mereväehävitaja, mis ületas helikiiruse ja seda ka madalal veepinna kohal. Lennulagi küündis 17 kilomeetrini. Toodeti kokku 422 lennukit.

56

Juhtiva rolli võtsid endale ameeriklased, kelle majandusvõimsus kasvas pärast II maailmasõda pöörases tempos. Ja nii demonstreerisid ka arvukad lennukiehitusettevõtted kapitalistliku süsteemi konkurentsivõimalusi, mis avaldusid selles, et enamik lennukitüüpe väga suure

4/2020

Esmalennu tegi maailma esimene masstootmisse läinud (1955. aastal) ülehelikiirusega reaktiivhävitaja Mikojan-Gurevitš MiG-17 (NSVL). MiG-17 (NATO koodnimega „Farmer“) oli esimene ülehelikiirusega hävitaja NSV Liidus. Lennulagi 17,5 km. Erinevaid tüüpe toodeti NSV Liidus 2172 lennukit, lisaks arvukalt teistes riikides litsentsi alusel.

tootmismahuni ei jõudnudki (v.a NSV Liidus), sest ettevõtted trumpasid üksteist üle uute ja uute veelgi paremate lennukite väljatöötamisea ellisteks fi madeks s lid Vought, Convair, Douglas, Grumman, Lockheed, McDonnell, North American, Republic jt. 1953

Aasta 1953 USA pani kahekordse helikiirusega (2 M) reaktiivhävitaja F-100 Super Sable esmastardiga maha 100. seeria väljatöötamise tähise. F-100 oli esimene USA õhuväe lennuk, mis oli võimeline madallennul lendama ülehelikiirusel. F-100 osales Vietnami sõjas. Erinevaid variante toodeti 2294 lennukit. Ka teise tähelepanuväärse reaktiivhävituslennuki start toimus USA-s, kui esmalennu tegi strateegiliste pommituslennukite eskordiks mõeldud deltatiivaga, ülehelikiirusega reaktiivhävitaja F-102 Delta Dager. Maksimumkiirus M 1,25. Sellel lennukil puudusid kahurid, ainult õhk-õhk raketid keresisestes kambrites. F-102 võis kanda ka ühte tuumapommi. USA õhuväele toodeti 1000 lennukit.


SÕJARAUD

Samal ajal kui inglastel olid English Electric, Follant, Supermarine, Hawker Siddeley, oli prantslastel ainult Dassault Aviation, rootslastel SAAB, itaallastel Fiat ja venelastel MikojanGurevitš, Suhhoi ja Jakovlevi konstrueerimisbürood.

KIIREMINI, KÕRGEMALE, KAUGEMALE Lennukite arendustööd toimusid arusaamise järgi, et lennuki tippkiirus otsustab kõik. Rakettrelvad asendavad täielikult tulirelvi (kahureid). Taktikaline lennuvägi vajas vertikaalstardi ja -maandumisega lennukeid, mis suudaksid operatiivselt soomusvägesid takistada. Teise põlvkonna hävitajate arengut kujundasid Korea sõja (1950–1953) õhulahingutest saadud õppetunnid, läbimurded materjalitehnoloogias ja tuumasõja võimalikkusest lähtuvad tingimused. USA ja NSV Liidu lennukiehituse uueks katsepolügooniks kujunes Vietnami sõda (1955–1975). Tehnoloogia areng aerodünaamika, mootorite võimsuse kasvu ja kos-

moses kasutatavate konstruktsioonimaterjalide alal võimaldas konstruktoritel katsetada ja lennunduses kasutusse võtta arvukalt uuendusi, nagu näiteks muudetava noolsusega tiivad ja deltatiivad. Turboreaktiivmootorite komplektis võeti kasutusse järelpõlemikambrid, mis suurendasid mootori võimsust vähemalt 1,5 korda, võimaldades lennukitel kasutada lühemat stardirada ja helibarjääri ületamist ka horisontaallennul. Lennukite iseloomulikuks näitajaks sai muude parameetrite kõrval helibarjääri ületamise võime madalal maa- või merepinna kohal.

ELEKTROONIKA VÕIDUKÄIK Elektroonika areng võimaldas luua suurema eraldusvõimega ja väikese gabariidiga radareid, mida sai paigaldada juba ka hävituslennukitele. Radarid võimaldasid näha objekte piloodi visuaaltsoonist kaugemal. Õhk-õhk rakettide arendamise edusammud muutsid need lennuki primaarseks relvaks. Kuigi rakettide

infrapunaandurite nõrk tundlikkus ja kitsas vaateväli piirasid nendega varustatud rakettide kasutamist õhulahingus, osutusid need edukaks jälituslennus. Juurutati esimesed radariga juhitavad raketid, kuid et puudusid veel omavõõra tuvastusseadmed, oli ka nende kasutamine raskendatud. Lennukid muutusid üha rohkem relvasüsteemide platvormideks. Määravaks sai elektroonika areng. Taktikalistel kaalutlustel ja tehniliste võimaluste piiratusest lähtuvalt spetsialiseeriti lennukid hävitajateks (interceptor = õhus üleoleku hävitaja) ja hävitus-pommituslennukiteks (fighter-bomber). Hävitajad pidid olema relvastatud rakettidega, omama võimalikult suurt kiirust, suurt tõusukiirust ja lennulage. Hävitus-pommituslennukid pidid lisaks hävitajavõimetele omama õhk-maa ründevõimet, suutma madalal kõrgusel lennata maksimaalse kiirusega ja olema võimelised kandma tuumarelva.

1954

Aasta 1954 USA-s tegi esmalennu sajanda seeria kolmas ülehelikiirusega lennuk F-101 Voodoo. Ka see lennuk oli mõeldud kaugpommitajate eskordiks. Lennuki võimekus ületas F-102 oma oluliselt. Sel oli võimas radar, tippkiirus kuni 1944 km/h, lennulagi 17,8 km. Lennuki meeskonnas oli 2 liiget, sest lai relvavalik nõudis juba relvaoperaatori olemasolu. USA õhuväele toodeti 807 lennukit. Esmalennule startis ka üks tähelepanuväärsemaid kahekordse helikiirusega üleolekuhävitajaid Lockheed F-104 Starfighter. 1959 kuulusid sellele lennukile kõik lennukõrguse ja -kiiruse maailmarekordid. 1958 saavutati tippkiiruseks 2259,5 km/h ja 1959 lennulaeks 31 513 m, mitteametlikuks lennulaeks koguni 36,8 km. Sellele lennukile paigaldati esmakordselt ka 20 mm rootorkahur M61 Vulcan. Lennuk läbis ristsed ka Vietnami sõjas, kuid toodi sealt välja põhjusel, et nii kiire lennuk ei sobinud õhu-

lahingut pidama aeglasemate ja manööverdamisvõimelisemate Vene hävitajatega. Põhiliselt leidis ta kasutamist Kanada ja USA õhutõrjesüsteemide püüdurhävitajana. F-104 oli alates 1965. aastast NATO riikide põhihävitaja Euroopas. Erinevaid tüüpe toodeti kokku 2578 lennukit. Tõelise hitiga said maha inglased, kui startis kahekordse helikiirusega hävitaja English Electric Lightning. Lennuk töötati välja spetsiaalselt NSV Liidu uue ülehelikiirusega pommitaja TU-22 tõrjumiseks. Maksimumkiirus M 2,27 ja lennulagi 18 km. Tähelepanuväärne oli lennuki tõusukiirus – 250 m/s. Ja tähelepanuväärne oli ka selle välimus. Nimelt paiknesid tema kaks reaktiivmootorit teineteise peal. Ka tiiva kuju oli ainulaadne. Toodeti neid lennukeid 337.

4/2020

57


SÕJARAUD 1955

1956

1957

Aasta 1955 USA mereväe tarbeks projekteeritud ülehelikiirusega hävitaja Vought F-8 Crusader tegi oma esimese lennu. Omapäraseks tegi lennuki konstruktsioonivõte, kus asendati stardil suure kohtumisnurga saavutamiseks pika esiteliku kasutamine hoopis kogu tiiva mehaanilise kallutamisega. See lennuk oli viimane, mille relvastuses olid primaarseks kahurid. Lennukit kasutati massiliselt Vietnami sõjas. Toodeti kokku 1219 lennukit. Lennuparameetrid olid väga head: tippkiirus 1975 km/h, lennukaugus 2800 km ja lennulagi 17,7 km. Sel aastal tegi esmastardi ka „sajandasse seeriasse“ kuuluv ülehelikiirusega hävitus-pommituslennuk Republic F-105 Thunderchief. Lennuki esmaseks kasutuseesmärgiks oli tuumarelva kandmine. Tuumarelv asus sisemises relvakapis. Lennuk kujunes aga hoopis põhiliseks ründelennukiks Vietnami sõjas, kus teda nimetati koguni „tööhobuseks“. Toodeti 833 lennukit, kuid Vietnami sõja ajal kaotati Aasias neist 335. Lennuk oli võimas ja täiuslik nii aerodünaamiliselt kui ka varustuselt. Lennuki tühikaal oli 16 t ja maksimaalne tõusukaal 24 t. Tippkiirus M 2,08.

Vought F-8 Crusader

58

4/2020

Rootsis aga startis nende esimene M 2 hävituslennuk SAAB Draken 35. See oli Lääne-Euroopa esimene täisverd kahekordse helikiirusega hävituslennuk. Maksimumkiirus M 2. Lähtuvalt Rootsi sõjalisest doktriinist, kus sõjaolukorras hajutatakse lennuvägi maanteedele ja metsade varju, oli selle lennuki maandumistee pikkus 800 m. Lennuki gabariidid olid väikesed: pikkus 15,3 m ja tiivaulatus 9,42 m. Tühikaal oli 7,8 t ja maksimaalne tõusukaal 12 t. NSV Liidus tegi esmalennu hävitus-ründelennuk Suhhoi Su-7. Kui USA lennukitel olid mootorite õhuvõtuavad külgedel, et vabastada ninakoonus radarile, siis NSV Liidu lennukitel algas õhuvõtuava jätkuvalt ninast ja radarile jäi vähe ruumi. Nii ka seekord. Kuivõrd tootmise kogumahuks kujunes 1847 lennukit, siis oli mahti seda pidevalt täiustada. Lennuki mootor oli võimas ja küündis F-105 tasemele. Tippkiirus oli 2 M, merepinna kohal 1 M. Lennulagi 17,6 km, tühikaal 8,9 t ja maksimumkaal 15,2 t. Lennuk oli baasiks järgnevate muudetavate tiivanoolsustega ründelennukite tootmiseks nagu Su-17, Su-20 ja nende eksportvariant Su-22M4.


SÕJARAUD 1959

GEN

E S.

C L/

FLI

CKR

3. põlvkonna reaktiivhävitajatest juba järgmises numbris.

IMA

1956. aastal tegid tuntumatest ülehelilennukitest esmastardi ka USA ja NSV Liidu õhu-

CO

Pikka aega tootmises olnud lennukile töötati välja palju täiustatud variante. Kõige levinumaks kujunes MiG-21bis, mis on ka Eesti Lennundusmuuseumi ekspositsioonis.

AN

Tühikaal 8,7 t, maksimaalne stardikaal 10,4 t. Pikkus 14,7 m, tiiva ulatus 7,2 m ja tiiva pindala 23 m2. Tootmine oli jagatud Gorki, Tbilisi ja Moskva tehaste vahel.

Suhhoi Su-9 (NATO koodnimega „Fishpot“) konstrueeriti samaaegselt Su-7ga M2 lennukina, spetsialiseeritud kasutamiseks õhukaitsesüsteemis. Su-9 kasutas ainult rakettrelvastust. Toodeti 1150 lennukit. Ette rutates püstitas Su-9 1959. aastal mitu lennulae maailmarekordit – 28 852 m. Lennuk sai ajalooliselt tuntuks Powersi luurelennuki U-2 allatulistamise stseenis 1960. aastal. Nimelt saadeti Uuralite kohal seigelnud U-2 alla tulistama piirkonnas juhuslikult asunud relvastamata uhiuut Su-9t. Selgus aga, et Powers lendas mõned kilomeetrid kõrgemal kui Su-9 lennulagi ja nii ei saanud U-2 taraanida. Piirkonnas asusid aga õhutõrjepatareid S-75 Dvina ja need lasid ekslikult alla oma Su-9. Lennulagi 20 km, lennukaugus 1350 km. Pikkus 16,8 m, tiiva ulatus 8,5 m. Tühikaal 7,7 t ja max stardikaal 12,5 t. Toodeti 1150 lennukit.

Vertikaalstardi ja -maandumisega eksperimentaalse hävitus-ründelennuki Hawker Siddeley P.1127 esmastart. See oli Inglise inseneride suur töövõit, sest paljude riikide inseneride püüdlustele vaatamata said tulevikku vaadates hakkama ainult nemad. P.1127 eksperimentaallennukeid ehitati kokku kuus, seejärel arendatud varianti Kestrel 1964. aastal veel 9. Lennukeid katsetas rahvusvaheline katselendurite grupp, mis koosnes Inglise, USA ja Lääne-Saksamaa pilootidest. Nendest lennukitest arendati välja seerialennukid Hawker Siddeley Harrier ja AV-8. Paljude 2. põlvkonna lennukite eluiga oli pikk ja korduvalt moderniseerituna küündisid lennukid otsapidi kolmandasse põlvkonda.

|| B

NSV Liidus tegi aga esmalennu 2M hävituslennuk MiG-21F-13 (NATO koodnimega „Fishbed“). Esmakordselt demonstreeriti Tušino lennupäevadel Moskvas kolme uut lennukitüüpi: MiG-21, Su-7 ja Su-9. Need kõik olid veel katsetusjärgus lennukid, kuid jäeti mulje, et on juba relvastuses. MiG-21 tüübist kujunes välja maailmas enim toodetud ülehelikiirusega hävituslennuk – neid toodeti kokku ligi 14 000. Nende lennukitega varustati kõigi sotsialistlike riikide, arengumaade ja sõbralike riikide õhuväed. Näiteks kuulusid sellised hävitajad ka Soome õhuväe nimistusse.

kaitsehävitajad F-106 ja Su-9. Convair F-106 Delta Dart oli iga ilma üleolekuga hävitaja USA õhukaitsesüsteemis, aga ka strateegiliste pommitajate saatjaks. Samas võis lennuk kanda ka tuumapommi. Rakettrelvad paiknesid kere sisemistes kambrites. Oma aja kõige kiirem hävitaja maksimaalse kiirusega 2454 km/h, lennulagi 17 km, lennukaugus 4355 km. Tühikaal 11 t, stardikaal 15,6 t. Toodeti 342 lennukit. F-16 oli „sajanda seeria“ viimane lennuk.

.M

Esmalennu tegi prantslaste 2,2 M hävituslennuk Dassault Mirage III. Lennulagi 17 km, tühikaal 7 t, maksimumkaal 13,7 t. Toodeti 1422 lennukit.

Aasta 1960

OC

Aasta 1956

1960

PA B L

1958


FALCON PHOTOGRAPHY/FLICKR

KUriooSUm

mig-21:

LeNDav aK-47 Külma sõja üks kurikuulsamaid teraslinde, Nõukogude Liidu konstruktorite loodud MiG-21, on sama legendaarne kui tema kaasmaalasest Kalašnikovi automaat – lihtne, töökindel ja odav. Tekst: ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

V

õrdlus AK-47ga pole sugugi kohatu. Täpselt nagu AK-47st ja selle modifikatsioonidest on saanud laiatarbekaup, on ka MiG-21 enim toodetud ülehelikiirusel lendav hävituslennuk. Selle mitmeid variatsioone on eri aegadel üle taevalaotuse sööstnud ühtekokku 14 000 eksemplari. Tegu on kõige laialdasemalt levinud külma sõja aegse lennukiga, mis jõudis pea kõikide liiduvabariikide sõjaväelennuväljadele. Ning ega need 1956. aastal esmalennu teinud teraslinnud tänasekski täielikult maha kantud ole. Töökindluseltki ei jää lennuk legendaarsele automaatrelvale alla, topi ainult kütust täis ja lendab – tõsi, võib-olla mitte nii kaugele ja nii kiiresti kui mõni teine lennuk, aga lendab. Nagu üks korralik pereauto, millele võid alati kindel olla. Ning hooldus – võib-olla jah ei piisa selle lennuki poltide kinniväänamiseks vaid number 14 mutrivõtmest, aga põhimõtteliselt saab kogu remondiks vajaliku instrumentaariumi kohalikust tööriistapoest siiski kätte. Ja veel – täpselt nagu AK-47, on ka MiG-21 soetamishind võrdlemisi odav. Võrdlemisi väga odav. Tulenevalt madalatest tootmiskuludest ja suurest tiraažist jääb MiG-21 turuhind kuhugi 500 000 dollari kanti. Samas kui näiteks

60

4/2020

ameeriklaste poolpiduse F-16C eest tuleb välja käia suurusjärgus 15 miljonit dollarit.

KIPUVAD KUKKUMA

Kõige selle hea ja suurepärase juures on üks nüanss, millest ei saa selle lennuki juures mööda vaadata: nimelt negatiivne lahinguskoor. MiG-21te on kasutatud umbkaudu 30 suuremas või väiksemas sõjalises konfliktis. Ning alla on neid lastud rohkem, kui need on suutnud vastaste lennukeid maha saada. Ebaõiglane oleks selles ainult lennumasinat süüdistada. Nii mõnelgi juhul sai ilusale lennumasinale saatuslikuks piloodi käpardlikkus. Näiteks 1967. aasta juunis lahvatanud Iisraeli ja Araabia riikide vahelise kuuepäevase sõja ajal sattus üks MiG-21te opereerinud Egiptuse lahingulendur sellisesse ärevusse, et kõmmutas alla kaasmaalase juhitud MiG-21. Tobe juhus, millele reageeris koheselt ka karma, samuti õhutõrjerakett, mis sellegi MiGi tükikesteks võetuna maa peale tõi. Ei saa märkimata jätta, et ka õhutõrjerakett oli egiptlaste enda välja lastud. Afganistani sõja ajal kasutasid venelased MiG-21te peamiselt maismaa sihtmärkide hävitamiseks. Ent tuli ette ka õhulahinguid. Need alati nii edukad ei olnud. Pisut piinlik


KUriooSUm

MIG-21

Meeskond: 1 Relvastus: algselt kaks 30 mm, seejärel 23 mm automaatkahurit GŠ-23L ja raketid Pikkus: 15,76 m Tiivaulatus: 7,15 m Tiiva pindala: 22,95 m² Kõrgus: 4,12 m Tühimass: 5350 kg Täismass: 8726 kg Suurim lennukaal: 9660 kg Mootor: 1 x Tumanski R-25-300 turboreaktiivmootor 55 kN, forssaažil 68,5 kN Kiirus: 2230 km/h (Mach 2,05) optimaalsel kõrgusel, merepinna kõrgusel 1300 km/h (Mach 1,05) Tegevusraadius: 1225 km, lisakütusepaakidega 1470 km Lennulagi: 19 000 m

näide pärineb 1973. aastast, mil üks Iraani hävituslennukitest, ilmselgelt kurjade plaanidega, venelaste lennubaasi poole sööstis. Seda tegevust takistama kihutanud punakotkas põrutas esmalt oma MiG-i relvaarsenalist kaks raketti vastase poole. Õnneks või õnnetuseks mõlemad märgist mööda. Veel suuremaks õnnetuseks aga leidis vapper piloot ennast siis ülejäänud kahe raketi väljatulistamiseks vastasele juba liialt lähedal olevat. Ja siis, selle asemel, et navigeerimisviga korrigeerida, otsustas MiG-i piloot kasutada probleemi lahendamiseks asümmeetrilist meetodit ja vastase lennukit rammida. Ning selles oli punaväelane märksa osavam kui rakettide tulistamises. Paraku maksis see osavus punakotkale elu. Iraanlased aga katapulteerusid ja pääsesid eluga.

JAMA KÜTUSEGA

Me peame rääkima ka lennuulatusest. Sellega on MiG21-l kehvasti. Lennuk projekteeriti selleks, et see kibekiirelt kõrgust koguks, suhteliselt aeglaselt liikuva vastase pommitaja pilbasteks laseks ning siis baasi naaseks. Ja selleks see enam-vähem kõlbaski – nii umbes 45minutiliseks lennuks. Ei enamat. Ja mõnikord ka selleks mitte. Ei olnud väga harv juhus, kui pilootidel enne kodusele lennuväljale jõudmist kütus otsa sai. Sama kehtis ka lennukite kohta.

Veel suurem jama võis aga tekkida siis, kui kütus, vastupidi, otsa ei saanud. Nimelt oli MiG-21 kütusepaagi disainis tehtud fataalne konstruktsiooniline aps, mille tagajärjel muutus osa kütusest kättesaamatuks. Piisavalt suur osa, et see maandumismanöövri ajal muutunud gravitatsiooni mõjul lennuki tasakaalust välja lööks ja vastu maad virutaks – selle nahka läks nii mõnigi kogenematu piloot. Koos lennukiga. Hilisemates modifikatsioonides see viga eemaldati. Sellest kõigest hoolimata või just tänu sellele on väike ja äärmiselt manöövrivõimeline MiG-21 lennundusajaloo üks (kuri)kuulsamaid legende. Muide, Põhja-Atlandi allianssi kuuluvate riikide militaarstruktuurides sai MiG-21 endale, väidetavalt täiesti juhuslikult, koodnimetuseks Fishbed. Ega venelased, kellele sümpatiseeris lennuki kolmnurksest tiivakujust tulenev hellitusnimi Balalaika, selle üle just rõõmsad ei olnud. Aga parem ikka kui MiG-21 eelkäijale MiG-15-le antud koodnimetus – Fagot. ALLIKAD: The Iconic MiG-21 „Fishbed“ https://www.historynet.com/the-iconic-mig-21-fishbed.htm Mikoyan-Gurevich MiG-21 (Fishbed) https://www.militaryfactory.com/aircraft/detail. asp?aircraft_id=68 https://et.wikipedia.org/wiki/Mikojan-Gurevit%C5%A1_MiG-21

4/2020

61


ANDRES REKKER

AJALUGU Kindralfeldmarssal Blücheri ausammas sünnilinnas Rostockis

62

4/2020


AJALUGU

TEENETEMÄRK VAPRUSE EEST, MIDA EI SAANUD KEEGI EHK KINDRALFELDMARSSAL GEBHARD LEBERECHT VON BLÜCHER JA SAKSA DEMOKRAATLIK VABARIIK Külma sõja ajal valmistuti reaalselt III maailmasõjaks, seda tegid riigid mõlemal pool raudset eesriiet. Neist üks leidis, et kogu ettevalmistavast värvigammast on puudu veel üks võidukas teenetemärk sõduritele.

E

Tekst: kolonelleitnant ANDRES REKKER, sõjaajaloohuviline

uroopas oli XX sajandil kord üks riik, mis nimetas end demokraatlikuks. Sündis see riik sõjatuule järellainetuses ja suri 41aastaselt koos oma liidritega rahumeelselt vanadusnõtrusesse. See riik oli Saksa Demokraatlik Vabariik (Saksa DV), mis tekkis pärast II maailmasõda Nõukogude Liidu okupatsioonitsooni baasil. Iga endast lugupidava riigi aksessuaaride hulka kuuluvad ka teenetemärgid, mida annetatakse riiklike teenete eest. Kokku asutas Saksa DV 10 teenetemärki (Orden) ja lugematul arvul riiklikke medaleid. Peab märkima, et kümnest teenetemärgist viis olid selles rahuarmastavas riigis riigikaitseliste teenete eest, olgugi et need asusid teenetemärkide hierarhia lõpus.

BLÜCHERI TEENETEMÄRK 1968. aastal oli külm sõda staadiumis, kus selle üleminek „kuumaks“ oli enam kui tõenäoline. Selle aasta „Praha kevad“ kulmineerus augustis Varssavi pakti riikide relvajõudude sissetungiga Tšehhoslovakkiasse. Saksa DV Rahvuslik Rahvaarmee oli valmis sissetungis osalema, kuid poliitilistel põhjustel jäädi siiski kõrvaltvaatajaks. Saksa DV valmistus koostöös teiste Varssavi bloki maadega Nõukogude Liidu juhtimisel andma „vastulööki“ imperialistlikule NATO-le. Kui arvestada Saksa DV-s kehtinud bürokraatiat ja normeerimist, siis – mis sõda see olnuks ilma teenetemärgita, mida sõduritele vapruse eest anda? Juba 1965. aastal oli teenetemärgi asutamine kaitsenõukogus arutusel, järgnes Saksa Demokraatliku Vabariigi riiginõukogu esimehe Walther Ulbrichti salajane otsus ja 18. septembril 1968 asutati Blücheri teenetemärk (Blüc-

RAUDRISTI SUURRISTI TÄHT Blücheri teenetemärk ei ole ainuke Preisi kindralfeldmarssali nimega seotud teenetemärk. Blücheri tähena on tuntud Raudristi Suurristi Täht. Tegemist on Raudristi kõrgeima klassiga, millega on tunnustatud vaid kahe inimese teeneid Saksamaa ees. Isegi kuningas, selle teenetemärgi asutaja, ei saanud seda. Raudristi Suurristi täht omistati I maailmasõja ajal ka kindralfeldmarssal Paul von Hindenburgile tema panuse eest isamaa kaitsesse. Märke kutsuti vastavalt nende kandjatele „Blüchersterniks“ või „Hindenburgsterniks“.

ANDRES REKKER

Mõlemad autasud olid vaatamiseks Berliini muuseumis, kust need pärast vallutamist 1945. aastal haihtusid. 2007. aastal selgus, et „Blücherstern“ asub Venemaa Riikliku Ajaloomuuseumi kogus. „Hindenburgsternist“ on säilinud vaid koopia tänu juveelitöökojale, mida see kasutas oma äri reklaamiks. Kolmas teenetemärk, mis oli valmistatud Adolf Hitlerile annetamiseks II maailmasõja võidu puhul, jäi välja andmata ja on asukoha leidnud West Pointi Akadeemia muuseumis Ameerikas. 4/2020

63


AJALUGU Blücheri kullast teenetemärk

her Orden). Miks tuli teenetemärgi asutamist saladuses hoida? Põhjus on enam kui lihtne. Rahuarmastav riik ei saanud asutada sõjaks mõeldud teenetemärki. Seda oleksid „imperialistlikud kiskjad“ kindlasti ära kasutanud, et süüdistada neid sõja ettevalmistamises. Saksa Liitvabariik asutas sõjalise vapruse eest antava teenetemärgi alles 2008. aastal, olles enne seda pikka aega osalenud rahvusvahelistes sõjalistes operatsioonides.

ANDRES REKKER

hoiustamise juurde lubati vaid üksikuid järeleproovituid töötajaid, tegemist oli tollase Saksa DV riigisaladusega. Tehases on toodetud teenetemärke juba 1871. aastast nii keiserlikule Saksamaale, Weimari vabariigile, Kolmandale Riigile, Saksa DVle kui nüüd taas ka Bundeswehrile.

Blücheri teenetemärk oli kavandatud ja loodud suurejooneliselt. See oli ainus Saksa DV teenetemärk, millel olid ka medaliklassid. Olid kolm teenetemärgi klassi – kuld, hõbe ja pronks – ning kolm medaliklassi – kuld, hõbe ja pronks. Kui teenetemärk oli mõeldud ohvitseridele, siis medalid olid mõeldud allohvitseridele ja sõduritele. Teenetemärgi keskosas on kujutatud kindralfeldmarssal lü he i p fiilis pea, mida üm itse a atud tammep (vastavalt teenetemärgi klassile kas kuldne, hõbedane või pronksivärvi) valge emailiga kaetud ristil. Medalil on stiliseeritud teenetemärk asetatud lähtuvalt medali klassist ühevärvilisena sama värvi kettale. Tagaküljel on pressitud kiri „FÜR TAPFERKEIT“ (vapruse eest) koos Saksa DV vapiga.

Kui Blücheri teenetemärgi asutamise ajal kasutati kõrgemate klasside teenetemärkide valmistamiseks hõbedat, siis möödunud sajandi 80. aastate keskel, mil Ida-Saksamaal oli majanduslangus ja valitses puudus väärismetallidest, sealhulgas hõbedast, sulatati need üles ja asendati värvilise metalli sulamiga. Kuid hõbedast prototüübid säilisid tehases. Et ümbersulatamine end ära tasuks, pidi see andma piisava koguse hõbedat, mis näitab, et teenetemärke oli toodetud suurtes kogustes.

Kinnitamata andmetel oli kavas teenetemärgi väljaandmist alustada, kui võidukad rahvaväed on ületanud Reini jõe joone ehk on korratud Blücheri kuulsusrikkast Reini jõe forsseerimist Napoleoni sõja käigus.

Avalikkus sai teenetemärgist teada siis, kui 1990. aastal Bundeswehri juhtimisgrupi Ida (Bundeswehrkomando Ost) teenistujad avastasid juhuslikult Saksa DV kaitseministeeriumi keldrist Strausbergis kastid teenetemärkidega. Nii jõudsid umbes 400 teenetemärki ja 2600 medalit Bundeswehri muuseumi. Teine suurem kogus avastati tehase seifist p ast tehase e astamist lü he i tee e temärki ja selle medaleid on müügil ka Saksa oksjonikeskkonnas ebay.de, kus originaalid maksavad ligikaudu 1000 eurot. Seega läks neid segastel aegadel kaduma ikka suures koguses, ilma et keegi oleks seda tähele pannud.

Kui palju toodeti Blücheri teenetemärke ja selle medaleid Tšehhi piiri ääres Markneukirchenis asuvas WEB Pärwema tehases, seda katab saladuseloor. Nende tootmise ja

1990. aastal Saksa DV kokkuvarisemisega kuulutati kõik Saksa DV teenetemärgid kehtetuks ja nii ei antudki seda sõdurivapruse teenetemärki mitte kordagi välja.

III MAAILMASÕJA OOTUSES

PREISI MARSSALIST SOTSIALISMI KANGELASEKS Kes oli marssal Blücher ja miks ta sobis teenetemedali käilakujuks? Kuidas suudeti ühendada sotsialistlik sõduriisiksus Preisi marssali identiteediga, mille tulemiks oli Preisi sõjalise traditsiooni propageerimine sotsialistlikes relvajõududes? Täisnimega Gebhard Leberecht von Blücher, Fürst von Wahlstatt (sündinud 16. detsembril 1742 Rostockis, surnud 12. septembril 1819 Sileesias Krieblowitzis, praeguses Poolas) oli Preisi kindralfeldmarssal, kes oli sõjapidamises tuntud agressiivse ja eduka rünnaku läbiviijana, mitte aga strateegi ja taktikuna. Ta oli Saksa Vabastussõdade kõige säravam juht. Napoleoni sõdades võidukate lahingutega silma paistnud, sai ta venelastelt hüüdnime „Marssal Edasi“ (Marschall Vorwärts), mis viitas tema temperamendile ja rünnakutahtele. Aga tema vaenlane Napoleon I kutsus teda „purjus husaariks“, viidates tema alkoholilembusele. See muidugi ei takistanud tal ratsaväge võidukasse lahingusse juhtida. Sõdurite poolt „Vanaks“ kutsutud mees oli alluvate seas armas64

4/2020

tatud, sest ta loobus nende kehalisest karistamisest ja vaatas nende rüüstamisele läbi sõrmede. Sõnaga – sõdurite isa ja pealegi Saksa rahva hulgas populaarne kui prantslastest vabastaja, mis sobis Saksa DV rahvaarmeele. Samuti Nõukogude Liidule kui prantslaste vaenlane, kelle juhtimisel vallutati koos Pariis ja keda oli autasustatud venelaste Püha Georgi ordeni kõrgeima järguga. Blücheri ja Preisi sõjaliste traditsioonide kultus loodi Saksa DV rahvaarmees kiiresti, kõik sõjaväe spordiklubid said Blücheri järgi liignime Vorvärts. Samuti sai marssali järgi nime tema sünnikoha Rostocki lähistel Laages asuv lennuväeeskadrill. Preisi sõjaliste traditsioonide järgimine oli rahvaarmees kohustuslik. Juba 1956. aastal pani Saksa DV kaitseminister Willi Stoph Blücheri koos oma staabiülemate kindralite Scharnhorsti ja Gneisenauga kommunistlike kangelaste Ernst Thälmanni, Rosa Luxemburgi ja Karl Liebknechtiga sama nimetaja alla – nad kõik olid suured Saksa patrioodid ja iseseisvuse eest võitlejad. 1966. aastal asutati ka sõjaliste teenete eest antav Scharnhorsti teenetemärk (Scharnhorst-Orden).


rescEU. Euroopa hädaabiüksus, millele saab loota. Kui tuleõnnetus kasvab nii suureks, et üks riik ei tule sellega võitlemisega enam toime, sekkub EL ja ühendab jõud. Kaitseme koos. Lisateave aadressil ec.europa.eu/echo/


kuidas ...

KUIDAS... ...PEATADA VIIRUS? ARVUTIVIIRUS! Arvutiviirus ehk viirus on programm, mis on võimeline end iseseisvalt kopeerima ja arvutit nakatama. Tänapäeval võib arvutiga võrdsustada nutitelefoni, tahvelarvuti, nutikõlari, nutiteleri või isegi nutikülmiku – liialdamata võib öelda, et kõik internetti ühendatud nutiseadmed. Tekst: HANNO SAKS, Kaitseliidu Pärnumaa maleva küberrühm

A

rvutiviirus käitub sarnaselt bioloogilise viirusega, siit ka nimi viirus. Üldiselt kasutab arvutiviirus oma levikuks bioloogilise viirusega sarnast taktikat: nakatab kõike, mis on selle arvutiga kokkupuutes või temaga samas võrgus. Sattudes sobivasse süsteemi, käivitab viirus seal oma hävitustöö. Lihtsustatult öeldes kujutab arvutiviirus endast programmi, mille kõige tähtsam eesmärk on enda paljundamine võimalikult suurde hulka seadmetesse. Arvutiviirused on meiega olnud juba arvutite algusaegadest saadik ja ei paista, et nad kuhugi kaoksid. Esimene ametlik arvutiviirus oli Creeper system, 1971. aastal välja lastud eksperimentaalne isereplitseeruv viirus. See täitis arvuti kõvaketta suvaliste andmetega, kuni arvuti ei saanud enam töötada, sest ketas sai täis.

PIXABAY

KUST TULEVAD ARVUTIVIIRUSED?

66

tööstusharuga, mille eesmärgiks on raha väljapressimine, andmete ja raha vargus. Aeg-ajalt võib eesmärgiks olla ka seadmete kasutuskõlbmatuks muutmine. Seda tuleb üldiselt ette aktivistide või poliitiliselt motiveeritud viirusrünnete korral.

loonud kurikaelad, vaid nende tellijaks on eraettevõtted või riiklikud struktuurid. Üldiselt loovad riiklikud struktuurid viirusi selleks, et hõlbustada luuretegevust. Lühidalt öeldes arendavad riigid vahel arvutiviirusi, rahastades seda maksumaksja taskust.

Mis puutub poliitiliselt motiveeritud rünnetesse, siis tihti on nende initsiaatoriks eraettevõte, mille varjus tegutseb mõni meile vaenulik välisriik. Praktika näitab, et eriti harrastavad sellist lähenemist Venemaa Föderatsiooni ja Hiina Rahvavabariigi julgeolekuasutused, kus põimub eraettevõtluse ja riikide julgeolekuasutuste huvi viiruste vastu ning asutakse koostööle.

Eelpool sai nimetatud, et viiruse kõige tähtsamaks eesmärgiks on enese levitamine võimalikult paljudesse seadmetesse. See ei kõla just ülemäära ohtlikult?

Alati ei ole küsimus kasuahnuses. Tihedamini on hakanud avalikkuse ette jõudma juhtumeid, kus viirust pole

Kahjuks on nii, et siin asub mängu viiruse tähtsuselt teine ülesanne, milleks võivad olla mitmesugused tegevused. Piltlikult võib öelda, et hea viirus, mis suudab ennast levitada paljudesse seadmetesse, on heaks koormamuulaks kõikvõimalikule pahavarale, mida tema kukile saab kinnitada.

PAHAVARA LIIGID

Arvutiviiruse loojateks on reeglina inimesed. Inimeste taga võivad olla eraettevõtted ja riiklikud struktuurid. Tekib küsimus, miks üldse viirusi luuakse. Kui looduses on need enamasti mutatsioonid mingist olemasolevast viirusest, mis on maamunal olnud juba ammu enne inimesi, siis arvutiviirused on tehislikud, s.t loodud mingil konkreetsel eesmärgil ja see eesmärk on tavaliselt pahatahtlik.

Lunavara – krüpteerib arvuti sisu ja muud olulisemad kaustad, nagu näiteks dokumendid, selliselt, et kasutaja ei saa neid enam avada ega lugeda, ja küsib olukorra parandamise eest raha. Tegu on väljapressimisega.

Enamik viirusi luuakse selleks, et raha teenida. Tegu on omaette kuritegeliku

Viiruse ülesanne on kohale jõuda, loetletud pahavara alamliigid on lisad, mida mingi viirus endaga kaasa võib tuua.

4/2020

Reklaamvara – kogub informatsiooni kasutaja kasutusharjumuste kohta ja edastab selle info oma loojale või tellijale, muudab veebisirvija avalehe. Iseenesest pole väga kahjulik, kuid koormab arvutit ja segab tööd, lisaks lekitab tundlikke andmeid. Trooja hobune – avab kõrvalistele isikutele ligipääsu arvutile ja selle sisule. Keylogger – edastab oma loojale või tellijale nakatunud arvuti klaviatuuri iga klahvivajutuse ja ekraanipildi.


KUiDaS ...

KUIDAS VIIRUSED LEVIVAD?

MIDA TEHA, KUI ON KAHTLUS?

Üks enim levinud viise viiruse levikuks on e-kirjad, mida me kõik igapäevaselt saadame ja saame. Viiruste seas on selliseid, mis võtavad üle arvutisse paigaldatud e-kirja programmi ja hakkavad kasutaja nime alt tema postkastis olevatele kontaktidele ja kirjade saatjatele ekirju saatma.

Viirusetõrje ei pea tingimata olema tasuline. Tänapäeval on tasuta pakutavad programmid piisavalt head selleks, et teha oma tööd hästi ja enam-vähem märkamatult. Eelduseks on, et need oleksid õigesti seadistatud ja hooldatud.

Erinevalt bioloogilisest viirusest ei levi arvutiviirused õhu kaudu. Siiski võiks WiFi kaudu levivat viirust tinglikult nimetada üle õhu levivaks. Üldiselt levivad viirused enamasti interneti kaudu, sõltumata sellest, kuidas internet teie seadmeteni jõuab.

Teine väga levinud moodus on veebilehed. Veebilehele paigaldatakse viirus, mis püüab nakatada lehte külastavat arvutit. Kolmandaks viisiks on internetis leiduv tarkvara, mis laetakse alla ja paigaldatakse arvutisse. Kui pakutakse tarkvara, mis oma omadustelt eeldab suure kollektiivi pikka tööd, siis see üldiselt ei ole tasuta jagatav. Küberruumis tasuta lõunaid pole. Neljandaks viisiks on erinevad andmekandjad, tänapäeval kõikvõimalikud USB-pulgad, mälukaardid ja nutiseadmed. Viiendana võib välja tuua sotsiaalmeedia, eriti erinevates gruppides jagatavad lingid ja videod.

Appi tulevad mitmesugused viirusetõrjeprogrammid. Viirusetõrje paigaldamise soovitus käib ka nutitelefonide ja tahvelarvutite kohta, kuigi nutiseadmete operatsioonisüsteemi ülesehituse tõttu, eriti Androidi ja iOS-i puhul, on pahavaratõrjeprogrammist vähe kasu.

Järgnevates artiklites annan ülevaate pahavara liikidest, näitan, milleks need on suutelised. Tutvustan meie suure naaberriigi saavutusi selles vallas ja annan praktilisi soovitusi, kuidas arvutis ja ka teistes seadmetes viirusevabalt toimetada. Peamine, mis lubab meil kõigil tulevikus muretult arvutis toimetada, on, nagu bioloogilise viirusegi puhul, kaine mõistus ja pisukene paranoiat oma igapäevaelus.

Üldiselt kasutab arvutiviirus oma levikuks bioloogilise viirusega sarnast taktikat: nakatab kõike, mis on selle arvutiga kokkupuutes või temaga samas võrgus. Sattudes sobivasse süsteemi, käivitab viirus seal oma hävitustöö.

4/2020

67


ÜLEELAMINE

KÕHT TÄIS LOODUSEST Kui keha nõuab vitamiine, aga apteek on kinni ja poodi värske kraami järele ei saa parasjagu minna, tasub silmad pöörata looduse poole. Ja kevad on selleks just kõige parem aeg. Tekst: veebel KRISTJAN PRII, üleelamisinstruktor

K

uigi loodus on kõikjal meie ümber, trügides kohati lausa uksest ja aknast sisse, tasub silmas pidada, kust kohast taimi toiduks korjata. Kuna paljud taimed koguvad ja talletavad reostusega loodusesse sattuvaid kahjulikke aineid, siis ei tohiks toiduks tarvitada taimi sellisest piirkonnast, mis on suure tõenäosusega saastunud. Samuti on oluline teada, kuidas ja kui suures ulatuses võib korjatud suupooline sinu tervist mõjutada, sest põhimõtteliselt iga loodusand on ühtlasi ka ravim. Ja teadupärast ei tasu ravimitega kunagi liialdada.

VÕILILL Võilill on taim, mis kasvab praktiliselt kõikjal, välja arvatud Antarktis ja kõrgmäestikud, kus taimkate üldse puudub. Kuna tegemist on pioneerliigiga, peetakse seda paljudes kultuurides tõelise visaduse sümboliks. Visadusest olulisem on aga kasulikkus. Ja kasu on võilillest palju, kui sa just ei ole aednik, kes peab lugu ideaalselt korras lillepeenrast ja täiuslikult ühtlasest murulapist.

Võilill

68

4/2020

Võilille kõlbab peaaegu tervenisti toiduks tarvitada. Alates õitest ja lõpetades juurtega, sest need sisaldavad mitmesuguseid toitaineid, vitamiine ja mineraalaineid. Lisaks leiab võilillest valmistatud preparaatidest abi mitmesuguste hädade vastu.


ÜLEELAMINE

Kasepungad ja -lehed

KASEPUNGAD JA -LEHED Kask on rahvameditsiinis hästi tuntud ja hinnatud puu, mis levib praktiliselt kõikjal Eestis. Kuigi enamasti peetakse kasest lugu mahla pärast, saab seda ka muul moel toiduks või toidukõrvaseks kasutada. Seetõttu kasutatakse toidutegemisel kasemähka ehk sisekoort, mis sisaldab rohkelt kiudaineid, noori lehti, mis on C-vitamiinirikkad ning kasepungi, mis on antibakteriaalse toimega. Noori kaselehti pane salatisse, pungadest aga valmista teejook.

Paiseleht

Toiduks tarvita võilille õisi teena ja noori lehti salatina koos teiste metsataimede või kasvuhoonerohelisega, juuri aga kuivata jahuks, keeda ja prae nagu porgandeid või rösti kohviks.

PAISELEHT Paiseleht on mitmeaastane rohttaim, mis meelsasti kasvab nii liivastel kui ka savikatel põldudel, tee ääres ja kraavipervel. See on üks esimesi kevadekuulutajaid. Paiselehe tunneb alguses ära pika varre otsa kinnitunud kollasest õienupust, mis meenutab võilille, hiljem aga suurte laiade lehtede järgi. Kuigi paiseleht on tuntud ja tunnustatud ravimtaim, kõlbab teda ka söögiks tarvitada. Õitest tee teed, noori varsi krõmpsuta toorelt või hauta mõni hetk kuumas vees, alles tärganud lehti pane salatisse, vanemaid keeda soolvees ja keera lusikatäie hakklihaga rullidesse.

4/2020

69


HEAD ISU!

HÕRGUTIS KAITSEVÄE TOIDUPAKIST –

METSASALAT SARDIINIDEGA

Kuigi kaitseliitlastel avaneb õppustel keskmisest rohkem võimalusi sooja katlatoitu nautida, pole harvad ka juhused, mil peab kõhu täis saama kuivtoidupakist. Eksib see, kes arvab, et seal leiduvast kraamist ei saa mõne lisandi ja piisava oskustepagasi toel hõrgutisi valmistada – saab küll. Kaitse Kodu! toimetus proovis järele. Head isu!

METSASALAT SARDIINIDEGA Kui esmapilgul võivad paljud kevadised taimed tunduda pelgalt umbrohuna, siis tegelikult kõlbab üksjagu nendest inimeselgi hamba alla pista. Näiteks salatina, mida võib serveerida liha- ja kalaroogade, miks mitte ka kaitseväe toidupakkides leiduvate konservide juurde. Salati valmistamiseks korja paras peotäis noori võilillelehti, sest need on maitselt mahedamad ja sisaldavad ohtralt kasulikke aineid nagu beetakaroteen, letsitiin, tiamiin, raud, vitamiinid (A, C ja E) ja mineraalid (kaalium, kaltsium, fosfor ja magneesium); vesiheina selle suure C-vitamiini ja mikroelementide (tsingi, molübdeeni, vase, seleeni ja magneesiumi) sisalduse tõttu; noori teelehelehti, mis on looduslikuks kiudaineallikaks ja mõjuvad hästi seedimisele; karulauku, mis oma küüslauguse maitsega lisab toidule natuke särtsu.

KARRI KAAS

Rebi roheline sõrmede vahel tükkideks või haki noaga peeneks ja sega läbi. Lisa sardiinid, maitsesta soola ja pipraga. Kui eelnimetatud taimi parasjagu käepärast pole, võid neile lähiümbrusest asendust otsida. Veendu ainult, et need ka päriselt süüa kõlbavad. Samuti võid salati täiustamiseks kasutada traditsioonilisemaid koostisosi, nagu kurk, tomat, paprika. Kõik sõltub loomingulisusest ning parasjagu kasutada olevatest võimalustest.

70

4/2020


HEAD ISU!

RATSIOON NR 2 1 2 3 4 5 6 7 8 9

10 11 12 13 14 15 16 17 18 19

Nimetus Ränduri hommikusöök Pasta koorekastmes kanaga Kartuliroog hakklihaga Tume täisterarukkileib Sardiinid õlis Portsjonsool Portsjonpipar Portsjonsuhkur 2 tk (1 tk 5 g) he tassi lter oh oos eraldi koorepulbri ja suhkruga, naturaalne kohv Puuviljatee Energiajook ananass (pulber) Pähkel šokolaadis Kuivatatud jõhvikad Energiabatoon, karamelli Mesi Näts esin tseeri sal r tt, t Minigrip-kilekott Tikud

Kogus pakki, tk 1 1 1 1 1 1 1 2 1

Kaal kokku, g 132 300 133 250 125 3 2 10 23

Kalorsus, kcal 595 384 600 485 315 0 0,43 40 61

Süsivesikud, g 69,4 36,3 63,4 89,5 0 0 0,06 10 10,48

Valgud, g 14,8 22,5 16,6 12,7 22,5 0 0,02 0 0,14

Rasvad, g 28,4 16,2 31,4 4 25 0 0,004 0 2,16

Soolasisaldus, g 0,1 3,9 3,2 2,7 1,25 3

1 1 1 1 1 1 1 3 1 1

1 33 90 50 50 10 2,9

130,56 460,8 164 206 33,4 5,1

0 32 54,5 37,6 34,95 8,2 1,95

0 0,06 8 1,6 2,25 0,03

0 0 21,9 0,5 5,9

0,003 0,003 0,23

0,033

0,0075

4/2020

71


SümBooLiKa

tUNNe KamraaDi emBLeemi –

HarjU maLev Kas sina tead, mida ja miks on kujutatud sinu üksuse embleemil? Või mõne sinu võitluskaaslase üksuse omal? Ei tea? Pole lugu, nüüd saad teada. Tekst: MARKUS SAKSATAMM, faleristikahuviline

1. RÄVALA MALEVKOND. Muistne Rävala piirnes praeguse Tallinna ümbrusega ja selle maakonna linnused panid aastasadu vastu merelt saabunud vaenuvägedele. Suletud värav embleemil tähistab vaprat võitlust ja kindlat võitu. Mõõk sümboliseerib vankumatut võitlustahet, pärg kroonib võitlejate häid ja vapraid tegusid.

2. KOSE MALEVKONNA embleemil on kujutatud tammelehti. Tamm sümboliseerib tugevust, pikaealisust ja õigluse tagamist.

72

4/2020


SümBooLiKa

3. HARKU RANNIKUKAITSE ÜKSIKKOMPANII embleemi aluseks on Harku valla vapp, millele lisatud kaitsetahet sümboliseeriv mõõk. Sinine värv vapil räägib mere lähedusest ja tulevikupüüdlustest. Hõbedane rist tähistab kultuuri järjepidevust. Põhjatäht viitab asukohale.

4. MÄNNIKU MALEVKONNA staabirühma embleemil on Kerberos, vanakreeka mütoloogia kolmepealine koer, kes valvab allilma väravaid. Ülemine must pea sümboliseerib ühtsust, alumine visadust ja tugevust. Vapilooma kolmas, roheline pea on aga tausta sulandunud, tähistades nii iga võitleja professionaalset oskust varjatud olla. Veripunased armid viitavad otsustavusele lahingus, kus võideldakse lõpuni ja jäädakse alistamatuks. Lõõmavad silmad sümboliseerivad üksuse kirge ja soovi kaitsta Eesti iseseisvust, lahtised suud aga valmisolekut võitlusesse söösta. Tähepaar „SR” tähendab mõistagi staabirühma.

5. MÄNNIKU MALEVKONNA pioneerirühma motoks on „We change the game” (Meie muudame mängu), seega ongi nende embleemil kujutatud jokkerit kui kaardipaki kõige tugevamat kaarti. Jokkeri taga on kindlus – pioneeride väeliigi sümbol. Täringutel olev summa 7 viitab rühma liikmete Afganistani missiooni numbrile ISAF-7.

6. MÄNNIKU MALEVKONNA miinipildujarühma laskesektorikujulisel embleemil on kujutatud liblikatiivulist miini. Kujundas selle Mihkel Ronk koostöös Indrek Grünbergiga. Lapsesuu: „Salajane sõjalennuk”.

4/2020

73


SÜMBOOLIKA

SÜMBOLI STATUUDI TÄHTSUSEST Kaitseliitlaste sagenenud küsimused statuudi kohta annavad märku, et teema on aktuaalne. Selle artikli eesmärgiks ei ole vaadata kaugesse ajalukku ja käsitleda valdkonda sügavuti ega ka kaitseliitlasi noomida, vaid rääkida korrektse lahenduse vajalikkusest tänapäeval välja kujunenud olukorras. Tekst: kpt-mjr (r) KALEV KONSO, Kaitseväe sümboolikanõukogu esimehe asetäitja ja Tartu maleva Esimese malevkonna tegevliige

A

lustuseks tuleb täpsustada, et artiklis kasutatakse sõna „statuut“ üldmõistena kõigi erinevaid nimetusi kandvate õigusaktide kohta, millega on aja jooksul kinnitatud ja kehtestatud sümboleid1. Otseselt tähendab see mõiste põhialuseid määravat dokumenti (EKSS 2009) ning pärineb ladinakeelsest sõnast status, mis omakorda tähendab „olukorda“ või „seisundit“. Statuudiga määratakse ära koht teiste omataoliste süsteemis, sh positsioon hierarhias. Statuut aitab aru saada sümboli ametlikkusest ja tõsiseltvõetavusest.

Esmalt kehtestab statuut sümboli (vapi2 või embleemi3) või sümbolikandja (lipu, teenetemärgi, käiseembleemi) õige nimetuse ja funktsiooni ning seejärel kujutise kirjelduse. Viimane jaguneb omakorda heraldiliseks ja tehniliseks kirjelduseks. Tähtsam osa on heraldiline kirjeldus, mis peab sisaldama värve, kujundeid ja nende paigutust ning olema koostatud võimalikult lakooniliselt, ajalooliselt väljakujunenud termineid kasutades. Kirjelduse täienduseks tuleb statuuti (või selle juurde) lisada sümbolil kasutatavate kujunduselementide ja värvide tähenduste selgitused, mida võib väljendada pikemas ja vabamas sõnastuses. Selgitused on vajalikud ainuüksi sellepärast, et kaasaegses ühiskonnas on kadunud vastav kirjaoskus – oskus saada üheselt aru sümbolitel kujutatust ja neid „lugeda“. Samuti võib mõni kujutatav detail pärineda üksuse ajaloos toimunud 74

4/2020

sündmusest, millega avalikkus ei ole lihtsalt kursis – kujutis on näha küll, kuid selle tähendust ei teata. Tehniline kirjeldus sisaldab sümbolikandja loomise praktilist poolt – mõõdud, värvikoodid, vajadusel ka materjalid –, mis sõnastatakse statuudi mõnes teises osas ning on juhiseks sümboli materialiseerumisel. eise olulise omponendina seerib statuut sümboli ainuomaniku – st (all)üksuse kui institutsiooni, kellel on loodava sümboli suhtes omandiõigus. Kui sümbolit ei ole kehtestatud (loe: omanik välja kuulutatud), siis puudub üksusel ka õigus konkreetse kujunduse omamiseks ja kasutamiseks, sh nõudmiste esitamiseks sümboli kaitseks. Järelikult võivad asjaga mitteseotud ja ka süsteemivälised isikud sellega vabalt ümber käia – näiteks käiseembleeme ja märke kooskõlastamatult müüa või omaalgatuslikult isegi juurde toota. Tuleb rõhutada, et (all)üksuste sümbolid ei kuulu eraõiguse valdkonda. Sümboli kasutusele võtmisega tekivad omanikul ka kohustused – eelkõige vastutus sümboli hoidmise ning ainuõige ja auväärse kasutamise eest. Sellised kohustused puudutavad peamiselt üksuste lippusid, kuid ka aumärkide kavaleridelt eeldatakse saadud ergutustesse suhtumist vastavalt heale tavale. Erinevate märkide kohta on küllaltki oluline teada ka põhjusi, kelle poolt ja mille eest neid antakse või kuidas need välja teenitakse.

Statuut kui kinnitatud dokument aitab ära hoida sümboli kohta tekkida võivaid valearvamusi või vääritimõistmist, mis levides põhjustavad omakorda kuulujutte. Ka valeinfo heauskse omandaja poolt järgnevad tihti soovimatud eksisammud. Samas ei pea statuudiga kehtestama kultuuriliselt positiivse sõnumiga lugusid – legende. Kinnitatud statuut näitab juhtivate tasandite, s.o volitatud ülemate ja vastavat pädevust omavate valitavate organite ning kooskõlastavate erialaekspertide tunnustust just sellise sümboli (ainu)omamisel kasutamisele. Sümbolite jätkuv ametlik kinnitamine on aus ja õiglane kõigi nende isikute/üksuste suhtes, kes on loomise protsessi läbinud ning ettenähtud kehtestamise nõuded juba aastaid tagasi täitnud (vt Kaitseliidu kodukord § 4). Sümboolika alla mittekuuluvate illustreeritud siltide, ürituste logode, reklaamide ja muude selliste kujunduste loomine on hoopis teine valdkond, kus adekvaatsete traditsioonide roll ja legaalne imperatiivsus on oluliselt väiksemad. VIITED: 1 2 3

Sümbol on kellegi või millegi kokkuleppeline püsiv tunnusmärk. Vapp on heraldikareeglite järgi vapikilbile kokku seatud kujunduselementide kooslus. Embleem on sümboli mõtet iseloomustav kujutis nii sõnas kui ka pildis. Mitte segi ajada käiseembleemiga, mis on eraldusmärk ehk ese, millel on kujutatud vappi või embleemi.


meDitSiiN

INFUSIOONILAHUS NaCl 0,9%

Y PI XA BA

AS SO PU ID

ET

Füsioloogilise lahuse 500 ml pudel.

ASSO

P U ID E

T

ParameeDiKU PaUN: ravimiD

PARATSETAMOOL 500 MG AS SO PU

Parameedikul on ravimite väljastamise õigus vaid sõjaolukorras. Sellest tulenevalt peavad kõik tavapärased käsimüügiravimid ja isiklikud retseptiravimid igal võitlejal omal kaasas olema. Varustusnimekirja alusel kuuluvad aga parameediku seljakotti järgmised ravimid.

Valuvaigisti ja palavikualandaja.

ID ET

Tekst: seersant KRISTEN SEMPELSON, PN staabi- ja tagalakompanii meditsiinigrupi ülem KAIT KOSENKRANIUS, erakorralise meditsiini õde

RENNIE NÄRIMISTABLETID

Kõrvetiste leevendamiseks. ASSO

P U ID

ET

MORFIINI SÜSTELAHUSED

BRAUNOVIDONI SALV 100 MG/G, 20 G

WESALIUS/WIKIPEDIA

KRISTOFERB/WIKIPEDIA

ASSO PUIDET

Mõeldud manustamiseks väga tugeva valu puhul, näiteks amputatsiooni korral.

Põletikuliste nahakahjustuste raviks.

CIPROFLOXACINUM 500 MG Antibiootikum bakteriaalsete infektsioonide raviks.

CETIRIZINIDUM 10 MG

Kergemate allergiate puhuks. 4/2020

75


meDitSiiN

ParameeDiKU PaUN: iNFUSiooNi- ja SüStevaHeNDiD

Ehkki esmast abi lahinguväljal peaks sõdur endale MK1 komplekti abil ise andma, ei ole sõduri päästmine sugugi ainult sõduri enda asi. Suuremas pildis tuleb mängu parameedik ja tema meditsiinikomplekt MK3. Tekst: seersant KRISTEN SEMPELSON, PN staabi- ja tagalakompanii meditsiinigrupi ülem KAIT KOSENKRANIUS, erakorralise meditsiini õde Fotod: ASSO PUIDET

KANÜÜLID

Lahinguväljal on suremuse peamiseks põhjuseks massiivne verejooks, mille sulgemiseks kasutatakse iga üksikvõitleja kohustuslikku varustusse kuuluvat žgutti. Verejooksu peatamise järel on efektiivse südametöö tagamiseks vaja taastada inimese kehas oleva vedeliku normaalbilanss. Selle ülesande teostamiseks ongi parameediku kotis veenitee rajamiseks kahe erineva suurusega kanüülid G14 (oranž) ja G18 (roheline)

TAGASIVOOLUKLAPP

Kui kanüüli pole parasjagu vaja kasutada, siis on parameedikul komplektis ka tagasivooluklapp ehk kork kanüüli otsa.

KOLMIKÜHENDUS

INFUSIOONISÜSTEEM

Veenitee rajamise järel ühendatakse kanüüli külge infusioonisüsteem. Infusioonisüsteem on mõeldud ühekordseks kasutamiseks, seda on võimalik vajadusel rulliku abil sulgeda ja infusiooni kiirust reguleerida.

76

4/2020

Lisaks on võimalik süsteemi ja kanüüli vahel kasutada pikendusega kolmikühendust, mis võimaldab samaaegselt tilkinfusiooniga manustada ka ravimit.


meDitSiiN VENOOSNE ŽGUTT

Kanüüli paigalduse lihtsustamiseks on parameedikul olemas venoosne žgutt, mis aitab kanüleerimise ajal veeni täidetuna hoida.

SURVEKOTT

Infusiooni tegemisel olukorras, kus näiteks verekaotuse tõttu on haavatul vaja kiiresti vedelikubilanss taastada, tuleb parameedikule abiks survekott. Sellega saab NaCl 0,9% lahuse pudelile survet tekitades selle kiiresti vereringesse kanda.

SÜSTAL

Kui kanüül on paigaldatud, saab selle töötavust kontrollida süstlaga, süstides läbi kanüüli vereringesse NaCl 0,9% lahust.

LUUNÕEL

Juhul, kui haavatule on võimatu paigaldada tavalist kanüüli, kasutatakse lisavedeliku manustamiseks luunõela, mille paigaldamiseks on inimese kehal seitse erinevat võimalikku piirkonda. Kõigi protseduuride tegemisel tuleb igal juhul järgida kõiki a- ja antiseptika reegleid, kuid luunõela paigaldamisel tuleb infektsiooni vältimiseks nende suhtes veelgi tähelepanelikum olla.

TERAVATE ESEMETE KONTEINER

Infusioonisüsteemi rajamisel tuleb kasuks ka parameediku komplekti kuuluv teravate esemete konteiner, et loodusesse ei satuks teravaid saastunud nõelu. 4/2020

77


NAISKODUKAITSE

ELUST PERH-i UKSE EES JA HÄIREKESKUSE USTE TAGA 78

4/2020


N

NAISKODUKAITSE

aiskodukaitse vabatahtlikud on eriolukorra ajal pikka aega käinud abis Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) juures. Nende ülesa e teha esmast t iaa i ehk küsitleda saabuvaid patsiente ning neid olukorrale vastavalt edasi suunata – viiruse sümptomite korral koroona testimise telki, muude kaebuste korral erakorralise meditsiini osakonda. Töö toimub vahetustes 24/7 ning lisaks naiskodukaitsjatele on käinud panustamas kaitseliitlased, kes on enda õlule võtnud peamiselt öövalved. Naiskodukaitsjaid on end PERH-i juurde appi pakkunud enam kui 30. Vabatahtlikke koordineeriva Harju ringkonna instruktori Lana Toomvapi selgitusel oli esimestel päevadel ka niisama uudistajaid, kes uurisid, kes ja miks me oleme. Samuti patsiente, keda tuli lihtsalt ära kuulata, rahustada ja anda soovitus koju pöörduda. „Nüüd on niisama jutustajaid ja tulijaid vähem, ilmselt kuulatakse soovitust kodus püsida,“ arvab Toomvap.

PERH-i juures valves olles kannavad naiskodukaitsjad Heli Iljašenko ja Jaanika Kindlam kaitseväe välivormi ja ohutusvesti ning kaitsevahendeid, nagu mask ja prillid

KARIN TENN

ÕLA KÕRVAL ÕLG

Meid tabanud kriisi ajal on naiskodukaitsjad riigile appi tõtanud mitmetes rollides. Neid on näha nii riigipiiril kui kohaliku poe juures, haigla sees ja haigla ees, Terviseametis ja Häirekeskuseski. Vabatahtlikud panustavad suure kirega ning jagavad kõik sama tunnet – kriisis hoiame kokku ja koos saame hakkama! Tekst: ELISA JAKSON, Naiskodukaitse arendusspetsialist

PERH-is abis käinud Harju ringkonna esinaine Elbe Lumiste on veendunud: „Meie tegevus laseb meditsiinilisel personalil rohkem keskenduda ma t le isaks esmase t iaa i olulisusele peab Lumiste tähtsaks ka inimestega suhtlemist. „Palju on teadmatust ja hirme, haiglasse ei tule ju keegi niisama, ikka on mingisugune mure oma tervise pärast,“ jagab naine. Kuid negatiivset suhtumist vabatahtlikud kohanud ei ole, pigem soovitakse jõudu ja nii mõnigi vanem inimene on tänanud aja eest, mis pühendati neile selgitamiseks või juhendamiseks. Kristel Võsang Harju ringkonnast on üks paljudest vabatahtlikest, kes annavad täna oma panuse eesliinil. Ta jagab kogemust, mida ta ei vahetaks millegi vastu: „Ma pole ealeski tundnud sellist õlg õla kõrval olemist, sellist ühtekuuluvustunnet ja hoidmist!“ Meeleolu kohapeal on positiivne. „Inimesed on toredad, tänavad, soovivad jõudu ja jaksu ning vastupidamist,“ 4/2020

79


NAISKODUKAITSE

muljetab Võsang. Naine meenutas, kuidas üks armas paarike tõi neile kuuma kakaod ja šokolaadi, ise vabatahtlikele edu soovides. Harju ringkonna vabatahtlik Aet Kala räägib heldinult, kuidas mööduvad politseinikud oma autod peatasid ning küsisid neilt, kuidas neil läheb ja kas kõik on ikka hästi. „Ja kõigist kiirabiautodest, mis mööda sõitsid, lehvitati meile,“ lisab naine. PERH-i töötajate hoolivusest ning toetusest jagab aga sooje muljeid Maarika Aun Tallinna ringkonnast. Kuigi vabatahtlikele on soe lõunasöök ja vahepaladki olemas, küsivad meedikud siiski hoolitsevalt, kas nad ikka süüa saavad ning end ka kaitsevad, kas püsivad patsientidest piisavalt kaugel.

INFOLIIN – ELULIIN Märtsi keskel avati Häirekeskuse infotelefon 1247. Vabatahtlikena panustanud 46 naiskodukaitsjat tegid esimese 13 päeva jooksul kokku 1143 töötundi, võttes vastu eriolukorda puudutavaid kõnesid. Ja järjekord vabatahtlikest, kes on end võimalike abilistena üles andnud, on pikk. Tartu ringkonna naiskodukaitsja Annett Kreitsman püüab Häirekeskuse infoliini kõnedele vastates anda endast parima ja peab silmas, et inimene julgeks ka järgmisel korral helistada, kui tal on küsimus, ta vajab abi või soovib oma muret jagada. Infoliinile tulnud kõnede sisu oleneb suuresti sellest, mis on parajasti meedias aktuaalne – näiteks inimene loeb artiklit, kuidas poest turvaliselt pakendid koju tuua, ja soovib seejärel nõu, kas nii, kuidas tema toimib, on õige või kuidas saaks paremini. Palju on ka neid, kellel endal puudub avalikele allikatele kiire ligipääs, siis saavadki infoliini töötajad vajaliku vastuse välja otsida – näiteks milline helistajale lähim postkontor on eriolukorras avatud, kas maakondade vahel bussid veel liiguvad ja mis kell. Tihti helistatakse ka lihtsalt selleks, et kellegi kõrvalseisjaga asjad läbi aruta80

4/2020

Just sellepärast naine Häirekeskuse infoliinil vabatahtlikuks käibki – et anda enda väike panus inimeste aitamiseks tänases keerulises olukorras.

da ning otsuseid kaaluda, kui üheseid vastuseid pole.

MEIE AJA KANGELASED Kreitsman meenutab, et esimene kõne oli kõige ärevam, aga kui see tehtud sai, läks edasi juba kergemalt. Ta ütleb, et käis juba kaheksandat vahetust vabatahtlikuna Häirekeskuses abis. „Meil on kohapeal väga tore meeskond ja juhendajad, kes vajadusel kohe aitavad. Koos arutame läbi keerulisemad küsimused ja päevakajalised teemad, ühtehoidev suhtumine aitab suuresti kaasa edukale toimimisele,“ jagab naine. Enamjaolt on helistajad tänulikud, et infoliin ja selle töötajad olemas on. Kuid on ka neid, kes helistavad lihtsalt selleks, et vastaja peal enda pahameelt välja elada. „Ka neid tuleb mõista ja seda mitte isiklikult võtta,“ selgitab Kreitsman. „Vahetuse lõpuks jäävad meelde ikkagi need soojad kõned, kus südamest tänatakse kasvõi lihtsalt ärakuulamise eest, sest seda see inimene sel hetkel vajas.“ Just sellepärast naine Häirekeskuse infoliinil vabatahtlikuks käibki – et anda enda väike panus inimeste aitamiseks tänases keerulises olukorras. Sama oluliseks peab Harju ringkonna naiskodukaitsja Katrin Lanina Häirekeskuses abis käimisega oma perele eeskujuks olemist. „Olla kangelane, näidata, kuidas naiskodukaitsja suudab kriisis abiks olla, see on hea tunne,“ ütleb naine. Kuigi võiks arvata, et infoliini tööpäeva lõpuks on süda kuuldud muredest raske, on Katrini sõnul lugu hoopis vastupidi: „Iga tööpäeva lõpus on hingel kergem – teadmine, et oled endast kõik andnud ja panustanud olukorra leevendamisse, et oled saanud ini-

mestele nõu anda ja abiks olla, annab sõnulseletamatult hea tunde.“ „Minule on meelde jäänud üks kõne proualt, kes ei osanud oma telefonis sõnumeid lugeda. Sai aru, et mingi teade tuli, kuid sisu ei suutnud leida. Ta oli nii tänulik, kui lugesin talle ette Vabariigi Valitsuse saadetud sms-i sisu,“ meenutab heldimusega teine Harju ringkonna naiskodukaitsja Tiiu Liivamaa. Marje Verbo, kes on igapäevaselt Päästeameti Põhja päästekeskuse ennetusbüroo peaspetsialist ja vabal ajal Harju ringkonnas naiskodukaitsja, on kriisiajal Häirekeskuse vabatahtlik. „Teed, kuidas me kriisiajal Häirekeskusesse jõuame, on erinevad, aga töö, mida seal teeme, on sama,“ kommenteerib naine vabatahtlike tööd.

VAJA ON Rääkimine aitab väga palju pingeid maandada ja Verbo loodab, et tänu sellele on saanud helistajad langetada ka adekvaatsemaid otsuseid. „Rumalaid küsimusi ei ole, on meie kõigi ühine mure ja hool, kuidas tekkinud olukorrast võimalikult kiiresti ja võimalikult väikeste kaotustega välja tulla,“ sõnab naine. Töö infoliinil läheb ajaga kergemaks. Verbo meenutab, et esimene nädal oli raskem, päevased tegemised Häirekeskuses jätkusid öösel unenägudeski. „Kuid kui koged liini teises otsas inimeste tänutunnet, kohati lausa pisarateni heldimust, annab see jõudu järgmistele ja järgmistele kõnedele vastata,“ selgitab ta. „Riik vajab meid praegu väga ja 1247le vastamine on üks neist kohtadest, kus me saame kriisiolukorras oma õla alla panna,“ kirjeldab Verbo oma missiooni. Ajad on keerulised, kuid seda enam jääb silma ja südamesse meid ümbritsevate inimeste headus ja toetus. Eestlane siiski toetab eestlast, me oskame üksteist hoida ja aidata. Loodame, et saame üheskoos peagi haigusest võitu ning taas tavapärase elu juurde naasta. Seniks püsige kodus, küll hiljem on aega kohtuda ja kallistada!


MANDI SOOME/ELVA GÜMNAASIUM

NOORED

VÄÄRT VÕIMALUS ELVA GÜMNAASIUMIS –

KODANIKUKAITSE ÕPPESUUNITLUS Huvi riigikaitse ja julgeolekuga seonduvate teemade vastu on Eesti ühiskonnas muutunud viimastel aastatel järjest suuremaks. Kindlasti on see märgiks, et rahvas väärtustab üha enam oma riiki ja turvalist elukeskkonda ning mõistab meie kõigi ühist vastutust panustada riigikaitsesse ja julgeolekusse, et ka meie järeltulijad saaksid elada vabal maal.

2

Tekst: major KALLE KÕLLI, KVPS väljaõppeosakonna vanemstaabiohvitser ja Elva gümnaasiumi riigikaitseõpetaja

020. aasta sügisel alustab Elva gümnaasiumis kodanikukaitse õpinguid juba kaheksas lend. Viimastel aastatel on gümnaasiumi õppetöö korraldatud alusmoodulitena, mis pakuvad õpilasele rohkem valikuvõimalusi. Kodanikukaitse suunitluse sihtgrupiks on ennekõike noored, kes näevad oma tulevast elukutset ja karjääri riigiasutustes. On tõsi, et riigi leib on peenike, aga pikk, kuid samas pakub töötamine

riiklikes struktuurides kohusetundlikule, distsiplineeritud, laia silmaringiga ja entusiastlikule inimesele suurepäraseid karjäärivõimalusi, palju täiendkoolitust ning palju põnevaid ja huvitavaid töövõimalusi paljudeks aastateks. Elva gümnaasiumi kodanikukaitse alusmooduli kursuste eesmärgiks on koolitada laia silmaringi ja hea eneseväljendusoskusega kodanikke, kes on lisaks põhiainetele omandanud põhjalikud teadmised Eesti riigistruktuuride toimimisest. Kahest moodulist (kuhu omakorda

mahub 12 suunapõhist ainekursust) koosneva programmi saab tinglikult jagada kolmeks osaks.

VALIKKURSUS LÕIMITUNA TRADITSIOONILISTE ÕPPEAINETEGA Traditsiooniliste gümnaasiumi õppeainetega on integreeritud kodanikukaitse teemad ja ülesanded, arvestades ka kooli eripära, asukohta ja traditsioone. Kehalises kasvatuses õpitakse judot ja enesekaitset, lisaks on võimalik läbida enesekaitse valikkursus, mida viib läbi vanglateenistus. 4/2020

81


NOORED

e aafiasse lisatud ku sus p aafia a e i maatika , mille raames õpitakse selgeks nii kaardi ja kompassi abil orienteerumine kui elektronkaardi koostamine. Keemia lisakursuse „Toksikoloogia ja mürgid“ raames omandatakse teadmisi ja oskusi igapäevaelu probleemide lahendamiseks, tegutsedes eetiliselt ja oma tegevuse võimalikke tagajärgi hinnates. Õpe on võimalikult probleemipõhine, igapäevaeluga seostatud. Selleks rakendatakse erinevaid õppevorme, nagu probleem- ja uurimuslik õpe, arutelud, ajurünnakud ja õppekäigud. Riigikaitse ja julgeoleku valdkonnas vajaliku ingliskeelse sõnavara ja terminoloogiaga tutvutakse kursusel „Erialakeel“.

ELVA GÜMNAASIUM

Sääraseid häid näited valikkursuste lõimimiseks traditsiooniliste õppeainetega lisandub kodanikukaitse programmi pidevalt, eeskätt tänu Elva

82

4/2020

gümnaasiumi suurepärastele õpetajatele.

ALUSEKS RIIGIKAITSE LAI KÄSITLUS Kodanikukaitse moodulite programmi koostamisel oleme võtnud aluseks riigikaitse laia käsitluse. Esmalt mõtestame õppeaines „Kodanik ja ühiskond“ lahti riigi ning kodaniku rollid ja vastutuse. Räägime sise-, välis-, julgeoleku- ja eelarvepoliitikast. Anname ülevaate kohaliku omavalitsuse ülesannetest ja koostame huvitava grupitöö koduvalla arenduste teemal, mis lõpuks esitatakse Elva vallavalitsuses omavalitsus- ja koolijuhtidest koosnevale komisjonile, kes ka ise kursuse läbiviimisele kaasa aitavad. Riigikaitseõpetust on meil tavapärase kahe kursuse asemel poole rohkem. Sellesse mahub piisavalt teooriat, mõistmaks riigi kaitsmise vajadust, riigikaitse ülesehitust, iseseisvaid

uurimistöid ja praktilisi tegevusi välilaagris. Välilaagrite läbiviimisel teeme koostööd Kaitseväe Akadeemia ja Kaitseliidu Tartu maleva Elva malevkonnaga. Äärmiselt huvitav õppeaine on suhtlemispsühholoogia, mille eesmärk on toetada tervikliku, iseseisva ja teisi arvestava kodaniku kujunemist. Õpilane õpib iseennast paremini tundma, väärtustab ja arvestab suhtlemisel individuaalseid erinevusi, teab inimestevahelise suhtlemise põhilisi seaduspärasusi ja mõistab nende rakendamise võimalusi igapäevaelus. Esimese gümnaasiumiaasta kevadsemestril toimub vetelpäästekursus, mille viib läbi Eesti Vetelpääste Ühing. Kursuse läbinud õpilastel avaneb juba samal suvel võimalus kandideerida tööle vetelpäästjana, sest k lis l itud ku sus k alifit seerub rahvusvahelise vetelpäästja litsentsi saamiseks.


NOORED

Programmi mahub veel esmaabikursus koostöös Tartu Tervishoiu Kõrgkooliga, kellega meil on sõlmitud koostööleping. Juhtimiskursuse eesmärgiks on analüüsida juhi rolli ja vastutust ja see õpe annab õpilasele võimaluse hinnata enda võimeid ja juhtimisstiili erinevates situatsioonides. „Sisekaitse- ja päästestruktuurid“ on kursus, milles anname ülevaate politsei, piirivalve ja päästeameti struktuuridest, ülesannetest, koolidest ja karjäärivõimalustest. Tänu kaitseministeeriumi ja Elva vallavalitsuse toele mahub programmi hulgaliselt õppekäike ja külastusi – kaitseväe väeosadesse, Kaitseväe Akadeemiasse ja Sisekaitseakadeemiasse. Käesoleval õppeaastal toimus teist korda ka Elva Laskespordiklubi läbiviidav laskekursus, mille käigus

Sääraseid häid näited valikkursuste lõimimiseks traditsiooniliste õppeainetega lisandub kodanikukaitse programmi pidevalt, eeskätt tänu Elva gümnaasiumi suurepärastele õpetajatele.

omandatakse nii teoreetilisi teadmisi kui praktilisi oskusi erineva kaliibriga relvadest laskmises.

PRAKTILISED TÖÖD JA TEGEMISED Programmi kolmandaks osaks on kodanikukaitse teemalise uurimuse või

praktilise töö koostamine ja õppekava välised üritused. Viimase seitsme aastaga on kodanikukaitse õppesuuna õpilased loonud omajagu huvitavaid traditsioone. Enne õppetöö ametlikku algust on augusti viimastel päevadel kodanikukaitse mooduli valinud õpilaste ja õpetajate ühine paadimatk ning septembri lõpus korraldavad õpilased gümnasistide maastikuvõistluse Tornist Torni. Kodanikukaitse mooduli aktiivsemad õpilased viivad talvises Elva lähiümbruse metsas läbi riigikaitseõpetust tutvustava kahepäevase välilaagri Elva valla koolide 9. klasside õpilastele. Kõige selle juures torkab Elva gümnaasium silma heade õpitulemustega, näiteks 2019. aastal saadi konkursil „Aasta kool“ väga kõrge kolmas koht. Kool toetab parimaid õpilasi stipendiumitega ja kaugemalt õppima tulijatel on võimalik kasutada õpilaskorterit. Rohkem infot kooli kodulehelt: www.elvag.edu.ee.

4/2020

83


NOORED

NOORTE TULERISTSED ARVUTISIMULATSIOONI ÕPPUSEL Kui Viru maleva pealik kolonelleitnant Jaanus Ainsalu andis teada, et Kirde maakaitseringkonna arvutisimulatsiooni õppusele „Terav ora“ on oodatud ka noorkotkad, siis Kunda Noorte Kotkaste rühma liige Rainer Ait pikalt ei mõelnud. Tekst: SEIDI LAMUS-TŠISTOTIN, Viru maleva teavitustöö spetsialist

14

aastane Rainer on olnud Noorte Kotkaste ridades vaid poolteist aastat, kuid enda sõnul jõudnud kiiresti kõikide teadmiste ja oskustega samale tasemele nagu paljud nii- elda staaži ad ot ad. Aasta tagasi osales ta luurevõistlusel Viru Tarvas, kus saavutas koos meeskonnaga kolmanda koha. Kunda rühmale langes valik kergelt ja kiiresti, sest oli teada, et major (reservis) Sander Soomre eestvedamisel saavad poisid väga asjalikult aega sisustada, teadmisi ja oskusi omandada. Lisaks militaarhuvile on noormees Lääne-Virumaal tuntust kogunud oma muusikaarmastusega ja tulevikus näeb end tõsisemalt ajalooga tegelemas.

ÕPPUS-ÕPPUS-ÕPPUS

Kaitseliidu ühel suurimal arvutipõhisel juhtimispunktiharjutusel „Terav ora“ osales üle saja Kirde maakaitseringkonna liikme. Kaitseväe Akadeemia matkekeskuses mängiti läbi tänane Kaitseliidu maakaitse roll, harjutati malevate koostööd, arendati ühtset arusaama ja tegevust.

Teine õppusepäev venis küll kaheksatunniseks, kuid selle kohta lausus noorkotkas, et eks koolipäevadki venivad tihti sama pikaks ja istumisega probleeme ei tekkinud, pigem kippus õhtuks aju ära väsima. Kokkuvõttes oli Rainer oma rühmaga väga rahul, sest kaotused olid minimaalsed ja lahingud peeti maha võiduka lõpuni. Tavalises arvutimängus nii väikseid kaotusi ei kanta. Õppusel osalemine aga andis Rainerile üldisema arusaama kaitseväest ja Kaitseliidust ning sellest, mida õppustel tehakse. Tulevikus aitab suurema pildi tajumine paremini hakkama saada nii noorkotkana kui ka ajateenistuses.

VANAD JA NOORED

Õppuse juht kolonelleitnant Ainsalu otsustas noored kaasata just seetõttu, et peale kasvav põlvkond tunneb end arvuti taga tihtilugu kodusemalt ning saab oma teadmiste ja oskustega abiks olla.

Viru, Alutaguse, Järva ja Jõgeva malevatest tulid kokku nii mehed, naised kui ka noored, kes kõik leidsid rakendust. Naiskodukaitsjad said harjutada evakuatsioonipunktide ülesseadmist, noored kotkad aga arvutioperaatori rolli. „Mind on alati huvitanud õppuste strateegiline pool,“ põhjendas Rainer otsust kindlasti „Teraval oral“ osaleda. Eelnevalt oli talle teada, et tema ülesandeks on olla arvutioperaator, aga et simulatsioon nii reaalne tundus, oli talle positiivseks üllatuseks. Iga päev paar-kolm tundi arvutimänge mängiv noormees eeldas, et matkeõppusel näeb ekraanil tuttavamat pilti, kuid tegemist oli tavatarbijale vähem kättesaadava versiooniga. Operaatorina tuli täita juhtide käske, aga see ei tähendanud igavlemist, vaid rühmade ja võitlejate liigutamist. Kõige eredamalt jäi meelde aga vastaste vastu võitlemine, kui lausa miinid plahvatama pandi – adrenaliin tõusis nii noortel kui vanadel.

84

4/2020

Kunda Noorte Kotkaste rühma liige Rainer Ait õppusel „Terav ora” digilahinguid pidamas SEIDI LAMUS-TŠISTOTIN


NOORED Raineri sõnul jooksiski vilumuse piir 30. eluaasta juurest. „Kui vanust oli üle 30, tuli ikka tihti abiks olla, sest puudusid arvutimängu kogemused,“ selgitas noormees. Kohe oli aru saada, kes on arvutimängudega kokku puutunud, siis liikus mõtlemine õiges suunas – nii et enne järgmist matkeõppust võiks kodus harjutada. „Tänapäeval tuleb selliseid õppusi rohkem teha, sest käimas ongi kübersõda, mitte mehed ei istu püssiga põõsas,“ sõnas Rainer. „Juba teise maailmasõja algusest on teatud, et „mees püssiga põõsas“ vajab ka teiste sõjaliste elementide tuge, nagu lennukid, laevad, tankid, suurtükid jne. Tänapäeval on lugu samasugune, aga lisandunud on küberelement ehk arvutid ja IT-spetsialistid, mis tähendab, et selle mittearendamise ja ignoreerimisega võib sõja sama hästi kaotada kui suurtükkide kasutamatajätmisega.“ Arvutiga opereerimist võiks igaüks osata, sest Eesti on varemgi küberrünnaku alla sattunud. Kuigi õppusel harjutati maakaitset, on vahendid selleks digitaalsed ja nende käsitsemine annab oskusi ja vilumusi ka teistsuguseid ohte tõrjuda.

JIM MAKOS/FLICKR

Kui sel õppusel sai osaleda neli noorkotkast, siis järgmistel kavatsetakse seda arvu suurendada, et Eesti kaitsmine veelgi tõhusamaks muuta.

4/2020

85


MARTIN ANDRELLER

MILITAARTURISM Pärnu-Jaagupi gümnaasiumi õpilased Põrgupõhja punkri rekonstruktsiooni juures

AJALUGU VABAS LOODUSES –

PÕRGUPÕHJA METSAVENNA RADA Aastate eest Leedut külastades jäi seal silma ja meelde üks tänuväärt algatus. Nimelt oli lõunaosas ühes piirkonnas ära märgitud (vähemasti teemakohasesse brošüüri) metsavendlusega seotud kohad ja antud nendest lühiülevaade. Huvilisel oli võimalik omal käel looduses ringi liikuda ja külastada lahingupaiku, punkriasemeid või mälestuskive. Selge, et igale poole polnud (toona) eraldi infotahvlit üles pandud, kuid ülevaatliku kaardi ja infomaterjalina tundusid see brošüür ja idee suisa suurepärased. Tekst: MARTIN ANDRELLER, metsavendluse uurija

86

4/2020


MILITAARTURISM

PÕRGUPÕHJA PUNKER

E

esti metsavendlusega on läbi aastakümnete see häda olnud, et selle tekkest ja eksistentsist pole suurt keegi põhjalikult aru saanud. Kui kunagi ühes ettekandes tõin välja, et Eestis oli selleks hetkeks tuvastatud 117 punkrikohta, kuigi neid oli olemas vähemalt tuhandeid, isegi viiekohaline arv, siis tekkis kuulajates sügav hämming ja segadus. Meie kohalik metsavend oli mitmeski mõttes üks paras Kalevipoeg – ja seda just eepose, mitte tänapäeval levinud uues tähenduses. Kes ta oli, mida tegi, kus elas ja mis sellest kohast sai – küsimärke on palju, aga vastuseid vähevõitu. Osaliselt tänu Leedu inspiratsioonile sai sealsamas edasi mõeldud Põrgupõhja punkri rekonstruktsiooni saatusest ning tekkiski idee paigutada see n-ö oma juurte juurde ja sellegagi mitte piirduda. Tekitada üks punkrite rada, aga ilma laudteede ja plastviitadeta, vaid nii, et külastajatega on kaasas personaalne teejuht, kes teab, mida ta räägib, miks ta räägib ja kuhu teel ollakse. Nii sündiski Põrgupõhja metsavenna raja idee. Varasematel aastatel oli õnnestunud lähipiirkonnas tuvastada mitmed kunagiste punkrite asupaigad ja varemed, nii et tekkis võimalus kokku panna umbes kuuetunnine jalgsimatk, mille käigus saab külastada kolme punkrikohta, ühtlasi näha mitmekesist Eesti loodust ja trehvata ka loomi või roomajaid. Põrgupõhja metsavenna raja mõtteliseks alguspunktiks on, nagu nimigi ütleb, Põrgupõhja punker, mille juures saab näha nii eelpool mainitud

rekonstruktsiooni kui ka kunagise punkri varemeid koos mälestuskiviga, lisaks lühiülevaade metsavendlusest tervikuna. Punkris on tänaseks ööbinud juba sajad matkajad ja toimunud kümned laagrid, nii meie noorteorganisatsioonide kui ka noortekeskuste korraldatud mõnepäevased üritused. Esimesel aastal, kui punker oli äsja avatud ja huvi kõige suurem, oli tavapärane, et ma veetsin punkris või rajal peaaegu iga nädalavahetuse ja, mis seal salata, see muutus üpris koormavaks. Teisalt oli rõõm näha inimeste huvi ja emotsiooni saadud teadmistest. Põrgupõhja punker ise on ca 20 m2 suurune maapealne rajatis, kuid erinevalt 1946–1947 eksisteerinud punkrist ühekordsete seintega. Algsel punkril olid topeltseinad, mille vahe oli nii soojustuseks kui ka kaitseks täidetud pinnasega. Tänapäeval tähendaks see punkrile vaid lühemat eluiga, seega topeltseinte taastamisel polnud mõtet. Sees on kaks magamislavatsit umbes nii, nagu need kunagi olid, vahest küll selle erinevusega, et suurem lavats on täna ainult ühe- ja mitte kahekordne. Põrgupõhjale lähim tänaseks leitud endine punkrikoht on Illaste, mille Nõukogude üksus hävitas jaanuaris 1945. Ükski metsavend selle käigus viga ei saanud, sest hoolimata suhteliselt suurest lahingutegevusest punkri suunal ei olnud punkris tegelikult ühtegi metsavenda. Läbiotsimisel leiti punkrist relvi, mis võeti kaasa, toiduaineid aga süüa ei juletud ja need visati lõkkesse. Punker ise süüdati ja põletati maha, tunnistajaks on püsti jäänud üks söestunud nurgapost. Punkri seintelt leitud Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri piltide saatusest teated puuduvad, ilmselt hävisid need põlengus. Illaste punker asub 21–25minutilise jalutuskäigu kaugusel Põrgupõhjalt, eeldada tuleb küll vett täis kraavide ja märgala ületamist ning sekka mõne karu või põdra trehvamist. Samasse kõrvale jääb Illaste turbatootmisala, nii et sinnapoole uudistama minnes tasub silmas pidada: tootmisala servas on ütlemata sügav kraav, kuhu ei ole mõistlik sisse kukkuda. Raba serva pidi läände liikudes on pärast põllu- ja metsateede ning

raielankide ületamist võimalik jõuda Soevahe punkri juurde. Tänaseks asub see keset raielanki ja on rohelisel aastaajal kõige paremini äratuntav sõnajalgade järgi, mis sellel väikesel varemekuhjal kasvavad. Kuna metsatüki ee e iim pal u muutu ud, siis on punkri ümbrus enamiku aastast üleujutatud või liigmärg. Soevahe punker oli n-ö kahemehepunker ehk mõõtudelt pisike maapealne onn. Punkris elanud, lähedalt külast pärit metsavend Peetmann hukkus haarangu käigus julgeolekutöötajate relvade tules. Rahvasuu teadis rääkida, et kui tavaliselt viidi tapetud metsavendade surnukehad kaasa, siis Peetmanni kehakaalu ja kasvu arvestades on võimalik, et tema jäeti punkrisse, mis seejärel põlema süüdati. Soevahe punkrikoha juurest on võimalik mööda metsateid ja liinialust võtta uuesti suund Põrgupõhjale, et seal pingil istudes veel võileib süüa või teed juua, kuid enne Vigalast lahkumist on mõistlik sõita ka Lätimetsa punkrikoha juurde, mis asub teispool Vana-Vigalat. Teenusele mineva tee ääres näitab puidust viit vasakule alla, kus asus Relvastatud Võitluse Liidu ehk RVL-i eelviimane punker. Autoga on punkrikoht praegu ülihästi ligipääsetav ja üle suure kraavi viib sild, et vähendada uudistaja jalavaeva ning säästa teda märjaks saamisest. Punkrikoha ette rajati kohalike meeste algatusel monumentaalne, hästi õnnestunud mälestuskivi, mis oma suuruses mõjub austust tekitavalt. Lätimetsas toimunud lahingus oktoobris 1948 hukkus kaks metsavenda, tõsi küll, mitte punkri juures, vaid piiramisrõngast välja murdes, kuid nende matmiskoht on kahjuks tänaseni leidmata. Vigalast lahkudes on huvilisel võimalik näha veel Relvastatud Võitluse Liidu või siis Põrgupõhja meestega seotud kohti. Teenuselt otse läbi sõites on Urevere külas, Topi talu sissesõidutee ääres suur mälestuskivi RVL-i juhile Endel Redlichile, kes seal haarangu käigus tapeti. Vigalast Pärnu poole sõites on enne PärnuJaagupit, Ertsma küla servas mälestuskivi sealses lahingus tapetud metsavendadele. Tegemist oli Põrgupõhja meeste viimase punkrikohaga, kus enamik nendest veebruaris 1949 surma said. 4/2020

87


FILMIARVUSTUS

AGA ÜKSKORD ALGAB ... FILM Istud vaatama filmi ja film algab. Filmi alguses selgitatakse, kuidas kõik on väga tõetruu ning tegelasteks on kahtlemata väga vaprad inimesed. Möödub veerandtunnike, aga film algab ikka veel. Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor

L

oomulikult võib pikk algus vahest olla küll tore vaatamine, kuid tihtilugu ennustab igavust. Film algab ikka veel. Aega muudkui läheb ning muutud järjest rahutumaks, kuid seda mitte sa ate sü ee üa sside t ttu, aid film, see i a e e uhtlus, al a ikka veel! Lõpuks on linateos kerinud ennast tubli poole peale ja alles siis

88

4/2020

saad endale tunnustavalt käppa anda – lõpuks ometi on algus läbi, oeh. Midagi säärast võis tunda, vaadates „The Great Raid’i“. Film on tehtud Ameerikamaal 2005. aastal ja räägib ühest II maailmasõja lõpu eelsest sündmusest Filipiinidel. Nimelt on suutnud jaapanlased hoida kolm aastakest sõjavangis gruppi amee-

riklasi. Lõpuks, 1945 aastaks on rinne jõudnud parasjagu lähedale, et ameeriklastel tuleb idee saata grupp sõjamehi jaapanlaste tagalasse ja vangid ennetähtaegselt vabastada. Algmaterjal tõotab korralikku „aktsiooni”, möllamist kusagil metsas ja võimsat tulevärki. Aga ... siin lähevad asjad pisut paigast ära. Tegijad on pingutanud, kuid nad on


FILMIARVUSTUS

Pikk ja pateetiline jutustav algus on vajalik vaid selleks, et kogu ülejäänud film, ise i kui see uhtu t asi olema, põhjalikult ära hävitada. Sest selline algus on igav. Tüütu. Lisaks mõjub jutustav sissejuhatus kaaslasena, kes on varem kinos käinud, tul ud si u a k s filmi aatama i nüüd alatasa patrab: „Vahi, nüüd teeb ta SEDA! Kohe tuleb ... Kohe tuleb ... aa ks katsu sedasi filmi autida, kui kõik ette ära räägitakse. Nii täidab jutustav algus sünopsise osa seal, kus sünopsist üldse vaja pole. Kui ma soovin sisukokkuvõtet enne vaatamist, siis loen seda kusagilt. Minu kui aata a hu ides ei le sisu filmi al u ses väljarääkimine kohe üldse mitte. Nagu mainitud, nullib see ülejäänud filmi t ielikult ui ette teada, mis toimub, kus toimub ja kuidas toimub, ei ole mõistlik ülejäänud poolteist tundi kramplikult ekraani jõllitada. Sama hästi võiks kogu selle aja iseendaga trips-traps-trulli mängida. Kindla peale on tahetud teha hästi kena asi ja tulemuse nimel ka üksjagu vaeva nähtud, ent tulemus on kuidagi õõnes nagu vana ämmatoss. Sisse on üritatud viia nii palju nüansse, kui vähegi kannatab ja meelde tuleb. Vangide lihtsast vabastusretkest on stsenaristidele jäänud väheks. Lisatud on nii kohalikud Filipiini mässulised, vangide põgenemiskatsed ja püüded laagrisse ravimeid smuugeldada kui ka armastus. Just, ka armastusele on stse a istid filmis ma k ha leid ud Kas armastuse sissekirjutamine nüüd nii hullusti vajalik oli, on küsitav, a a sees tema ik filmi su utud nüansid võtavad koledal kombel aega ja venitavad kogu kupatuse rohkem kui kahe tunni pikkuseks lohisevaks soolikaks. Siit ka põhjus, miks õige h saa film sisse alles kusa il p le peal. Veaks võib olla ülearu võimendunud soov näidata ekraanil suuremas koguses vaprust ja patriotismi. Stsenaariumile on see mõjunud igal juhul hukutavalt. Kaotsi on läinud hästi jutustatud lugu, mis algmaterjali arvestades oleks olnud täiesti teostatav. a ei utaks filmi kallal, kui see oleks valminud mõned aastad pärast sõda. Siis oleks sündmuste suhteline

„THE GREAT RAID“

Osades: Benjamin Bratt, Connie Nielsen, James Franco, Joseph Finnes Lavastanud: John Dahl 2 tundi ja 12 minutit Hinnang kümnepallisüsteemis Idee: 8 – algne mõte võis täitsa hea olla, tulemus ... Teostus: 7 – tehnilise poole pealt talutav Näitlejatööd kokku: 5 – kui midagi näidelda pole, no siis ei ole Lavastajale: 4 – valesti valitud formaat on pingutused nullinud

MIRAMAX

mõne asjaga päris kõvasti üle võlli keeranud.

värskus kasvõi natukenegi andestaud k u paat se, mis muuda filmi üsna toonivabalt must-valgeks. Kõik on paigas. Head on head ja pahad on pahad. Mõni üksik heade hulgas, kes osutub pahatahtlikuks närakaks, saab oma teenitud palga ja nii on. Lihtne.

pole Jaapani või Saksa näitlejal muud teha kui negatiivse rolliga hiilata. Näitleja seisukohast on see aga kohutavalt igav töö. Noh, vahel harva juhtub mõni erand ka sisse. Kes see ikka viitsib karaktereid nii keeruliseks kokku kirjutada.

Lavastajaks on sedapuhku sattunud John Dahl, mees, kelle töödest vähemalt mina isiklikult suurt midagi ei tea. Internetis tausta uurides sai selgus majja – Dahl on peaasjalikult võtnud lavastada seriaale ning kuna allakirjutanu suurem asi seriaalivaataja ei ole, siis sellest ka teadmatus. Jah, kui Dahl oleks teinud „The Great Raid’ist“ miniseriaali, siis võimalik, et u i at leks hem he filmi a ks on sissesurutud ideid pisut liiga palju. Tehnilise poole pealt virinat pole. tteplatsil a e iis te utsetud i ati as aliselt ui film l puks p ast pikka käiamist hoo sisse saab, on minekut küll ja veel.

„The Great Raidi“ tegelaskujud kannatavad eelmainitu tõttu koledal kombel staatilisuse all. Rollid on algusest kuni lõpuni ühesugused, ei mingit arengut ega dünaamikat. Enim saab näitlemisega tegeleda Connie ielse tutta filmist pa ta us (2000)), kelle rolliks on Margaret Utinsky, vangilaagrisse ravimeid smuugeldav haiglatöötaja. Seevastu vabastamisega tegeleva väeüksuse ülemat kolonel Muccit mängiv Benjamin Bratt on saanud surmigava ülesande. Tema mängitud kolonel Mucci peab olema otse loomulikult vapper ja ka pisut murelik. Ongi kõik.

Paraku on lahjavõitu stsenaarium andnud korraliku paugu ka näitlejatöödele. Kui tegelaskuju on algusest peale „paigas”, siis polegi nagu suurt midagi näidelda. Tekstiraamatuid jagades öeldi ilmselt kõigile, kas tema karakter on hea või paha ja kogu lugu. On ameeriklased, kes on head ja jaapanlased, kes on mõistagi pahad. Imestan, et Jaapani ja ka Saksa näitlejad ikka veel viitsivad! Niipea, kui m ele e iss ile tule peale tuhi teha film maailmas ast, pea ad sakslased ja jaapanlased mängima pahasid. Loomulikult, keegi peab pahasid ka mängima ja antud kontekstis

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Dahl küll s i ud teha filmi, mis patriootlik, räägib ajaloosündmustest, annab edasi sõjakoledusi ja nii edasi, kuid ülesanne on õnnestunud aid p liti ik eelmai itu filmis olemas, aga liigse kuhjumise tõttu ei hakka korralikult tööle. Pigem oleks võinud lavastaja jääda tuttavale mängumaale ja tulemuseks olnuks miniseriaal. Samuti oleksid stsenaristid suutnud sisse kirjutada mõned huvitavamad karakterid. See osa jäi ikka halastamatult nõrgaks. Taset ita ka see, et ühte i medalit filmil ette näidata ei ole. On vaid üksainus nominatsioon aastast 2006 ja seegi heliloojale. 4/2020

89


RAAMATUARVUSTUS

LEIA LUGEMIST KODUSELT RAAMATURIIULILT! Kuna värskele kirjandusele poest või raamatukogust on ligipääs raskendatud, tasub taas kätte võtta raamaturiiulitel tolmu kogunud klassika.

Autor: Erich Maria Remarque

TÄNAPÄEV

Ühe „tundmatu sõduri“ jutustus Flandria kaevikutest Esimese maailmasõja päevilt, milles kajastuvad sõjaaja koledused, elu tule all, lõputu ootamine kaevikutes ja võõrdumine kodustest. Kuigi sõdurite mällu talletuvad ka mõned eredamad sündmused, ei ole selles loos siiski heroismi ega seiklusvaimu, vaid ainult sügav reedetuse ja kibestumuse tunne, mis varjutab iga sõja läbi teinud põlvkonna elu. Pärast järjejutuna ilmumist ajalehes Vossische Zeitung hakkas toimetusse laekuma tuhandeid lugejakirju, mis sõjast osa võtnud Remarque’i kirjeldusi kas kiitsid või kritiseerisid. Romaan puudutas hella kohta – kaotatud sõja värsket haava – ja lõi poliitiliselt ülesköetud meeleollu sisse nagu pikne.

Kuigi „Läänerindel muutuseta“ on ilmselt Remarque’i kõige tuntum teos, pole see ainuke, milles autor puudutab sõjatemaatikat. Halvem kui eelnimetatud raamat pole nende hulgast ükski. Vahest on mõni isegi parem, mistõttu tasub ka neile pilk peale heita.

90

4/2020

„KELLELE LÜÜAKSE HINGEKELLA“

„NIMED MARMORTAHVLIL“

Autor: Ernest Hemingway

Autor: Albert Kivikas

Romaani tegevus viib lugeja 1936.–1939. aastal toimunud Hispaania kodusõja aega, mille kujutamisel sai Hemingway inspiratsiooni enda kogemustest sellessamas sõjas. Hemingway püüab läbi peategelase Robert Jordani silmade anda pilti selleaegsetest sündmustest, mida võib pidada Teise maailmasõja peaprooviks.

Albert Kivika 1936. aastal ilmunud Vabadussõja-teemaline romaan kirjeldab Tartu koolinoorte osalemist Eesti Vabadussõjas. Romaanil on kolm osa, millest esimene keskendub Eestis 1918. aasta lõpuks välja kujunenud sõjalis-poliitilisele olukorrale ja annab edasi Tartu noorte meeleolusid, teine kirjeldab vabatahtliku õpilaspataljoni sõjategevust ning kolmas käsitleb sõjategevuse lõppjärku ja poiste tagasijõudmist Tartusse.

Raamat jutustab kolmest päevast, mil Jordan saabub fašistide tagalasse kohalike partisanide salka ülesandega õhkida tähtis sild. Ülesanne on eluohtlik ja pealegi tarbetu, sest vaenlane on plaanist juba informeeritud. Jordan viib käsu sellegipoolest täide ja laseb silla õhku. Oma napi, kuid kujundliku sulega maalib Hemingway pildi lihtsatest inimestest, nende lootustest ja unistustest; surmahirmust ja reetmisest; seltsimehelikkusest, sõprusest ja armastusest; suurtest ideedest, mille teostamisel ei kohkuta tagasi kõige õõvastavamatest tegudest. Pole siis ime, et Prantsuse ajaleht Le Monde valis selle 1999. aastal sajandi 100 parima raamatu hulka.

CRITERA VMG OÜ

„LÄÄNERINDEL MUUTUSETA“

Alljärgnevalt mõned soovitused, mida võib vastavalt vajadusele või võimalustele ka ümber mängida. Head lugemist!

PEGASUS

Tekst: KAITSE KODU!

E

namikul meist on kodusele raamaturiiulitele kogunenud hulganisti teoseid, mis pärast esimest tarbimist on seisma jäänud. Nüüd on ilmselt saabunud parim aeg need uuesti välja kraamida ja üle lugeda.

„Nimed marmortahvlil“ põhineb Albert Kivika isiklikel kogemustel. Kuigi ta ei kasuta romaanis oma kogemuste ning mõtete edasiandmiseks minategelast, on peategelases Henn Ahases äratuntav kirjanik ise. Romaani alusel valmis selle sajandi alguses ka samanimeline linateos, mis kahjuks pole ajahambale kuigi hästi vastu pidanud. Vaadata see kindlasti kõlbab, kuid raamat on parem. Nagu tavaliselt ikka kipub olema.


AASTATELLIMUS ALLA KOLME EURO!

KAITSE KODU! KAITSELIIDU AJAKIRI VAATA LISAINFOT: WWW.FACEBOOK.COM/KAITSEKODU


Poes Saadaval

usaldusväärne ja töökindel Modifitseeritava käepidemega Vasaku- ja paremakäelistele

Tel: 646 0113 Siduri 7, Tallinn

armament.ee rifle.ee