KIIRRÄNNAKUST PIDULIKU VASTUVÕTUNI – PARIM SÕDUR 2020

KIIRRÄNNAKUST PIDULIKU VASTUVÕTUNI – PARIM SÕDUR 2020

USA Maryland Army National Guard korraldab Baltimore’is igal aastal võistlust nimega Best Warrior, millest tänavu võtsid osa ka kaitseliitlased.

Tekst: nooremleitnant KÄRT PRAKS

Märtsi teisel nädalavahetusel toimunud võistluse eesmärgiks on välja selgitada individuaalarvestuses parim sõdur, allohvitser ja ohvitser. Eestlased osalesid jõukatsumisel juba neljandat korda. Varem on võistkonna välja pannud 1. ja 2. jalaväebrigaad ning ühiselt vahi- ja sidepataljon. Nüüd oli kord Kaitseliidu käes, mida esindasid sõduri kategoorias kapral Siim Küüt, allohvitseri kategoorias veebel Katriin Ivanov ning ohvitseri kategoorias nooremleitnant Kärt Praks Naiskodukaitsest. Mentorina saatis eestlasi staabiveebel Gaido Nurmsalu.

ETTEVALMISTUSED

Võistluste ettevalmistus algas füüsilise testi läbimisega Kaitseliidu spordipealiku Margus Purlau käe all. Võistlusele kandideerijad pidid sooritama mõned füüsilised harjutused, seejärel mõõdeti nende pulssi ja valmisolekut järgmisteks ülesanneteks. Esindusmeeskond kujuneski võistlejatest, kelle inglise keele oskusele ja füüsilisele valmisolekule sai kindel olla. Ettevalmistusaega Eestis jäi meile napilt kuu. Püüdsime võtta sellest ajast maksimumi, saades mitu korda nädalas kokku harjutusteks ja õppetundideks.

Eestis tegime endale selgeks USA armee relvad M9, M4 ja M16A1, samuti pumppüssi, ning käisime neist laskmas. Käisime korduvalt orienteerumas nii päeval kui öösel, õppisime raadiojaama SINCGARS, tegime läbi boarding’u harjutuse ning saime mitmel õhtul TCCC tunde. Peale selle käisime iga nädal Purlau juures „kontrollvõistlusel“. Iseseisvalt harjutasime kiirrännakuks, käisime jooksmas ja CrossFiti treeningutel. Kuna ettevalmistusaeg oli lühike, siis staabiveebel Nurmsalu püüdis selle meie jaoks sättida nii intensiivse ja põhjaliku kui vähegi võimalik. Tagantjärgi analüüsides oli aeg küll napp, kuid seda värskemalt oli õpitu meeles.

Võistlusele sõitsime nädal enne eriolukorra väljakuulutamist ja kuigi meie sõidu võimalikkus oli Kaitseliidus arutlusel, olid ameeriklased kuni lõpuni kindlad, et võistlust nad ära ei jäta.

Meie teekond algas naistepäeva varahommikul. Maailmal on ikka komme näidata oma väiksust siis, kui seda kõige enam vajad – nimelt sattus Kärt üheksatunniseks ülelennuks istuma just Marylandi Military Reserve Exchange Program’i liikme kõrvale. Lennukilt maha jõudes olid meil vastas juba võõrustajad, kellele eelmiste aastate eestlased olid mõned eestikeelsed sõnad selgeks õpetanud, samuti Eesti kaitseatašee USA-s mereväekapten Sepper.

Olgu kohe alguses ära öeldud, et meile määratud ameeriklastest kontaktisikud tegid oma tööd täie pühendumise ja innuga. Vastavalt USA armee regulatsioonidele ei majutata mehi ja naisi ühte ruumi magama. Kuna eestlastele oli oluline ööbida kogu meeskonnaga ühes kohas, püüdsid kontaktisikud enne rahvuskaardi territooriumile jõudmist mitmeid tunde probleemile lahendust leida, kuid sellele nõudele neil leevendust tuua ei õnnestunud. Ameeriklaste sõjaväebaas aga meenutas aiaga piiratud Põltsamaa linnakest, kus on oma tanklad, poed, kohvikud, bensiinijaamad, ausambad ja monumendid.

ÜHTLUSTAMINE

Esimesed kolm päeva möödusid meil Baltimore’i lähistel Marylandi rahvuskaardi majutus- ja harjutusalal ühisel väljaõppel, mis oli oluline kõigi taseme ühtlustamiseks. Kuigi ameeriklastest osalejad olid oma üksuste parimad, ei ole nende kõigi igapäevane töö seotud rahvuskaardi või sõjaväega. Samuti osales sel aastal esmakordselt ka maa- ja õhuväe esindajaid – Kärt mereväelasena Eestist ning õhuväeohvitser Bosnia ja Hertsegoviinast.

Palju tähelepanu pöörati relvaõppele. Tuli kokku panna ja lahti võtta ning osata teha tööohutuskontrolli automaadile M4, pooljao- ja põhikuulipildujale ning püstolile M17, mille ka rahvuskaart ise vähem kui kaks kuud varem oli kasutusse saanud.

Taset ühtlustati ka orienteerumises, mida viisid läbi kohalikud eriväelased. Meditsiiniväljaõppes selgitati MARCH algoritmi veidi teisiti kui eestlaste väljaõppes: üksiksõduri tasemel tuli osata lahendada ventiilpingelist ja lahtist õhkrinna vigastust ning paigaldada nasofarüngeaaltoru. Õpetati ka gaasimaski kasutamist keemiarünnaku korral ning tehti selgeks CrossFiti reeglid. Viimane ettevalmistuspäev möödus relvi sisse lastes ja ameeriklaste takistusribaga tutvudes.

Samal ajal anti meile kätte ka varustus. Võõra varustusega otse võistlustulle minna oli üsna riskantne ning seljakottide ja lahinguvestide enda järgi seadmisele kulus pikki õhtutunde, kuid kuna võistlustel läks vaja väga palju varustust, siis oleks selle Eestist kaasavõtmine olnud liialt tülikas. Kahel õhtul võõrustasid partnerriikide võistlejaid ka Marylandi Rahvuskaardi veebel CSM Perlissa Wilson ning kohalik reservohvitseride kogu.

ESIMENE PÄEV

Esimene võistluspäev algas intervjuude andmisega nii rahvuskaardi meediagrupile kui ka kohalikule televisioonile. Seejärel pidas Marylandi National Guard’i veebel Nugent (Army CSM) motiveeriva kõne, millest jäi enim meelde mõte, et me kõik oleme võistlustele läinud võitma ja näitama, et oleme parimad, kuid meie loomuses ei ole kunagi näha kedagi ebaõnnestumas, kõige vähem oma lahingukaaslasi.

Kui ameerikalikud loosungid olid võistlejatele kaasa antud, jaotati kõik gruppidesse – ühes grupis olid sõdurid ja ohvitserid, teises allohvitserid. Allohvitserid alustasid kiirrännakuga, selleks tuli läbida 20 km väga künklikul maastikul 18 kg raskusega seljakotis. Rännak algas kohe 700meetrise laskumisega 12% ning siis sama tõusu võtmisega, seejärel hakati tegema umbes 3 km pikkuseid ringe. Samal ajal täitsid sõdurid ja ohvitserid taktikalist ülesannet, kus rohkem kui kahekilomeetrisel raske maastikuga rajal tuli vastane alalt välja tõrjuda. Kui mõlemad grupid olid oma soorituse teinud, siis vahetati alasid.

Foto: Erakoku

Ülesanded rajal olid relvade ja raadiojaama kokkupanek, tegutsemine gaasirünnaku ja kaudtule alla sattumisel, kahel korral lahingukannatanu vedamine, linnalahingus ruumide puhastamine ning kannatanule esmaabi andmine. Katriin, kes ka tsiviilelus töötab meedikuna, tundis end üsna pikka meditsiiniülesannet tehes väga enesekindlalt.

Esimesel võistluspäeval andsime ära ka oma Eestis kirjutatud esseed, mille teemaks oli kõigil osavõtjatel „How can Physical Fitness Improve Resiliency and Readiness of the Force”. Sellega sai esimesel võistluspäeval 13-st alast tehtud juba kolm.

TEINE PÄEV

Teine võistluspäev algas ühe grupi jaoks stressilaskmisega, teisele takistusraja läbimisega. Stress-shooting’us tuli enne püstoli, automaadi ja pumppüssi laskmist tiirus mitme harjutusega pulss üles joosta. Jooksuharjutused toimusid maastikul, kus tuli vedada raskusi. Laskmine ise oli huvitavalt üles ehitatud. Automaati lasti varjest, mille sisse oli tehtud 9 avaust – igast tuli sooritada 3 lasku. Püstoliga tuli lasta rindkere sihtmärke, milles olid no-shoot alad, pumppüssiga lasti taldrikuid. See oli ala, mis pani Siimu silmad särama, sest tabamused ja jooksuaeg said summeeritult väga head!

Takistusrajal oli 13 elementi ning keskmine läbimisaeg jäi veidi alla 15 minuti. See on ala, mis meile, eestlastele, tundus tehniliselt keerukas ja ebaharilikult kõrgel, kuid ameeriklaste jaoks on selliste radade läbimine väljaõppe tavaline osa. Takistuselemendid olid näiteks köiel ronimine, negatiivne sein, Iiri laud, negatiivne redel, torust läbi roomamine, ronimine 12 meetri kõrgusele, roomamine ja teised elemendid.

Päev lõppes kahe kirjaliku testiga. Esimeseks oli üllatusülesanne: vastase tundmise test. Testi parima tulemuse – kõik 20 õiget vastust – andis kõigi osavõtjate seast Siim! Teiseks testiks oli USA armee regulatsioonidega kursis olemine – 50 küsimusele tuli vastata 13 minuti jooksul.

Terve päeva sarnanes ilm Eesti suveilmale, mis andis lootust mõnusaks ööuneks bivi all.

Foto: Erakogu

KOLMAS PÄEV

Motoriseeritud rännakuga jõutigi võistluse kolmandasse päeva Marylandi rahvuspargis. Seadsime kiirelt oma bivid üles, sest juba 02.00 oli äratus, et saada kätte kaardid ja asuda oma punkte otsima.

Öine orienteerumine oli eestlastele kohalikega võrreldes küll väga lihtne – jõudsime kõik ligi kaks tundi enne kontrollaega tagasi, samal ajal kui paljud teised võistlejad ei leidnud isegi punkte üles. Punktid olid paigutatud üsna väikesele maa-alale ja neid oli hästi näha tänu valguspulkadele. Küll aga oli maastikule pandud ka eksituspunkte üsna õige punkti lähedale, mis pani kaardi- ja kompassitundmise korralikult proovile.

Pärast orienteerumist suundusime tagasi baasi, kus oli kavas füüsiline ülesanne, mida Kärt oli pikisilmi oodanud – ajalise piiranguta tuli läbida rada, kus oli 5 elementi: toenglamangus õlgade puudutamine (20 x), kõrguselt kätekõverdused (20 x), sangpommiharjutus (kettlebell swing) (30 x), kastile hüpped (30 x) ja „kosmonaut“ (burpees) (40 x). CrossFitist inspireeritud ala lõppes kaardiülesandega, kus tuli tühjale kaardile märkida Pärsia lahe äärsed riigid.

Sellega said 12 võistlusala kolmanda päeva lõunaks läbi. Kõik alad tuli sooritada vormis ja saabastes, mis tegi näiteks CrossFiti harjutuses olukorra raskemaks, kuid andis hea tunde, et Eesti Kaitseväe vorm ning meile võistlusteks kohalikes õmblusettevõtetes mõõtude järgi valmistatud vestialused särgid on mugavad ja funktsionaalsed.

Kolmanda päeva lõpus oli ka selgunud, et olukord Eestis ja mujal maailmas on kardinaalselt muutunud. Pärast võistlusi teatas meile terve võistluse kaasa elanud kaitseatašee, et meie kojulennupiletid on ostetud kolm päeva varasemaks, kui olime algselt planeerinud. See tähendas väga kiiret varustuse hooldust ja tagastamist ning plaanide ümbertegemist. Üks osa võistlusest oli ka see, et ööuni oli esimesel ööl kuus tundi, teisel neli. Võistlustel hoiti pinget üleval sellega, et vahepealseid tulemusi ei saadud teada enne, kui autasustamistseremoonial.

VIIMANE PÄEV

Neljanda päeva hommikuks olid kõik riietunud tavavormidesse ning löönud läikima oma nööbid ja kinganinad, sest ootamas oli ülesanne, milleks sai valmistuda kõige vähem – boarding. Sisuliselt tähendas see oma teadmiste ja veendumuste näitamist, teenimaks Kaitseliidus või Rahvuskaardis. Selleks tuli komisjoni ees demonstreerida rivilist liikumist ning vastata küsimustele nii hästi kui võimalik. Küsimused puudutasid päevakajalisi sündmusi ja USA armee regulatsioone. Kohati olid küsimused väga spetsiifilised, kuid kedaJi s·QadeJa p¦Uis „ära ei söödud“.

Pärast boarding’ut toimus kohe ka pidulik auhinnatseremoonia. Kui tavaliselt on selleks üles rivistatud kogu kohalik rahvuskaart ning sündmus on neile nii tähtis, et seda kajastatakse televisioonis ja muus meedias, siis seoses viiruse levikust põhjustatud situatsiooniga viidi tseremoonia läbi väga kiiresti ning püüti vältida igasugust kätlemist ja lähikontakte.

Kogu võistlus oli korraldatud vabatahtlike entusiasmist ja oskustest. Tihti plaanid muutusid, kuid neile leiti kiire lahendus. Suurt rõhku pandi võistlejate heaolule – nii palju kui võimalik veeti meid õhtuti kohalikesse söögikohtadesse ja muretseti meie olmetingimuste pärast.

Esindada Kaitseliitu sellisel võistlusel on auasi ja kõik võistlejad on tänulikud selle võimaluse eest. Kokkuvõttes saavutati sõduri kategoorias neljas koht, allohvitseril viies ja ohvitseril teine koht. Aitäh kõigile kodus pöidlahoidjatele!

KAITSELIIDU JA MARYLANDI RAHVUSKAARDI KOOSTÖÖ

Kaitseliidu koostöö Marylandi Rahvuskaardiga algas 1993. aastal ja selle aja jooksul on saanud Marylandi Rahvuskaardi toetusel väljaõpet kas Eestis või USA-s märkimisväärne arv kaitseliitlasi.

Näiteks 2005. aastal oli Kaitseliidu jalaväerühm (ESTGUARD 1) koos Marylandi rahvuskaartlastega missioonieelsel väljaõppel Saksamaal; samal aastal toimus Bosnia ALTHEA missioonil osalevatele kaitseliitlastele Marylandi Rahvuskaardi juhendamisel rahuvalveteemaline õppus.

Alates 2015. aastast on Kaitseliit liitunud USA-Eesti reservväelaste vahetamise programmiga, kus reservväelastel on võimalus osaleda partnerriigi väljaõppes. Mitmed kaitseliitlased on osa saanud rahvuskaardi väljaõppest Marylandis ning Marylandi Rahvuskaart on mitmel korral osalenud ka Admiral Pitka luurevõistlusel nii võisteldes kui vastutegevust korraldades.

Lisaks korraldatakse ühiseid CIMIC-u väljaõppeid, Kaitseliidu küberkaitseüksus teeb tihedat koostööd Marylandi Rahvuskaardi 175th Network Warfare Squadron’iga ning ameeriklased on osalenud mitmel võidupüha paraadil.

Osalemine võistlusel Best Warrior 2020 sai teoks State Partnership Program’i kaudu, millega Marylandi Rahvuskaart toetab kahte riiki: Eestit ning Bosnia ja Hertsegoviinat.