MOSKVA PISARAID EI USU

Aasta 2020 algas venemaalastele teadmisega, et mais tähistatakse Suures isamaasõjas saavutatud võidu 75. aastapäeva.

Samuti et muu maailma majandussanktsioonid Venemaa vastu, karistamaks teda agressiooni eest Ukrainas, avaldavad küll negatiivset mõju, ent nüüd saab nende kiuste auto või rongiga Krimmi sõita.

Teati sedagi, et peavaenlane nr.1 ehk USA president Trump võib kohe-kohe ametist priiks saada (vastupidine selgus 5. veebruaril) ning et valitsused Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias ja mujal kõiguvad ehk siis asjade üldine seis võib Venemaale paremaks muutuda.

Just selles seisus teatas president Vladimir Putin 15. jaanuaril vajadusest täiendada 1993. aastal vastu võetud Venemaa Föderatsiooni põhiseadust. Rahvale pakuti arutamiseks kohe mitmeid ettepanekuid ja lubati teha ka omapoolseid ning kui lisada rahvahääletuseks määratud aeg – 22. aprill –, kulgenuks kõik Kremli mainet paremustavas joones 9. maini välja.

Võidupäeval olnuks Punase väljaku tribüünid taas täis välismaa riigijuhte (neid nappis 2015. aastal tulenevalt sõjast Ukrainas, ent jagus 2010. aastal), sest kõigil oli ju võimalus veenduda Venemaa demokratiseerituses – rahvas arutas kaks kuud põhiseaduse parandusi.

Täna jääb üle tõdeda selle kavandatu ärajäämist kogu maailma haaranud koroonaviiruse tõttu. Võrreldes teiste riikidega hakkas Venemaa seda tõsiselt võtma hilinemisega ja pärast Putini 2. aprilli avaldust on selge, et suuri võidupidustusi ei tule.

Relvajõudude uus peakatedraal valmib arvatavasti 9. maiks, võiduparaad ja rahvahääletus lükati edasi, ent on raske ette kujutada mingit kaasatud arutelu põhiseaduse paranduste üle ka pandeemiast toibumise ajal. Valminud tekst aga eeldab selle heaks kiitmist. Näiteks sügise hakul, kui kriisi hari on ületatud. Ent kuidas see sünnib?

Eeldatavalt reageerivad rängast (lisa) kriisist muserdatud inimesed kutsele tulla urnide juurde erinevalt ja paratamatuid proteste on võimatu varjata. See aga tähendab ohtu Putinile endale.

Ehkki põhiseaduse paranduste väljapakkumise hetkest peale oli selge, et nende üheks peamõtteks on Putini enda võimulpüsimise tagamine, tuldi vastava ideega välja alles 23. tunnil – 10. märtsil tehtud nn Tereškova ettepanek.

Täna oleks kõige loogilisem lükata rahvahääletus aasta võrra edasi, ent nii jääks lõputa juba käivitatud usaldustseremoonia riigi- ja režiimijuhile. Sestap võib kindel olla, et sel aastal vastav hääletus siiski toimub sõltumata sellest, kas rahvas on pandeemiast toibunud või mitte.

Selge on seegi, et kui rahval polnud siiani aega parandustega tutvuda, siis pandeemia ajal üle elatu seda huvi vaevalt et suurendab. Ehk siis – hääletus taandub venemaalaste jaoks lihtsale käetõstmisele.

Muu maailma jaoks on see aga tõsine sündmus, sest parandused muudavad kõvasti Venemaa sise- ja välispoliitikat. Põhiseaduse parandustest pälvis mujal suurimat tähelepanu 67aastase Putini väidetav soov olla ametis kuni aastani 2036, milleks seni kehtivale sättele – „mitte rohkem kui kaheks tähtajaks“ lisati tõdemus, et kordade lugemine algab n-ö nullist. Säärast nippi võimuaja pikendamiseks – uus põhiseadus, uus kordade rehnut – on autoritaarsetes riikides varemgi kasutatud (Nazarbajev Kasahstanis, Lukašenka Valgevenes jne).

Peamine on siiski muus – kuna on tegu supervõimuga, siis tähendab Putini jätkuv ametispüsimine hetkel suure poliitika kohatise stabiilsuse olulist tagatist, mida tänane maailm hädasti vajab.

Kasvõi silmas pidades rabistamist, mis viimastel aastatel on iseloomustanud USA, Hiina, India ja ka Euroopa Liidu kui terviku poliitikat. Mõistagi tuleb loota, et n-ö pärast Putinit algab Venemaal põhiseadusejärgne roteerumine presidendi kohal. Mis omakorda eeldab, et demokraatia juurdumine seal on selleks ajaks loonud ka uue poliitilise kultuuri.

Probleem ongi selles, et Venemaa poliitilise kultuuri tänasest tasemest tulenevalt tähendavad mitmed põhiseadusesse lisanduvad sätted tagasiminekut sellest, mis sinna 1993. aastal kirja pandi. Kuna mõned neist on selgelt päevapoliitilised, saab öelda, et välismaailm sai näha osavat etendust – Kreml ise nagu ei soovinudki nii radikaalset hoiakut, ent rahva hulgast tuli vastav ettepanek ja nii see kirja läkski.

Näiteks kurikuulus nõue mitte kellelegi Venemaa territooriumi mitte ära anda. Ehkki Moskva on seda teinud korduvalt (1958 salaja Mongooliale, et moosida Hiinat, sel sajandil Hiinale, Aserbaidžaanile, merealasid Norrale) ja on jäänud veel kokku leppida Jaapaniga Kuriili saarte osas. Vastavaid kõnelusi on Putini ja peaminister Shinzo Abe vahel peetud kaks korda aastas, lõppotsuse saamiseks istuti isegi koos kuumaveebasseinis ja ühtäkki – algul hõige rahva hulgast, siis Riigiduuma kõnepuldist ja jaapanlaste 64aastane pingutus on null!?

Arvata on, et põhiseaduse § 67 uus lõik 2 – „tegevust Venemaa Föderatsiooni territooriumi osa võõrandamiseks ja üleskutseid vastavaks tegevuseks ei lubata (ne dopuskajutsa)“ – võttis Jaapani ladviku parasjagu tummaks. Nüüd jääb huviga oodata, mida öeldakse Kuriilide asjus Putini- Abe esimesel Vene Föderatsiooni põhiseaduse heakskiitmise järgsel kohtumisel, mille n-ö kohustuslikuks päevakorrapunktiks on saarte tulevik.

Teiseks mõtlemapanevaks kohaks on § 79 uus lisa, mis kuulutab, et „riikidevaheliste organisatsioonide otsused, mis on vastu võetud nende tõlgenduses ja mis on vastuolus VF põhiseadusega, ei kuulu täitmisele Venemaa Föderatsioonis.“

Jutt pole siin üksnes viimasel ajal paljuräägitud samasooliste õigustest, vaid mõtlemisest üldse. § 67 uus lõik 3 kuulutab: „Venemaa Föderatsioon austab isamaakaitsjate mälestust ja tagab ajaloolise tõe kaitse. Rahva kangelasteo tähtsuse vähendamist isamaa kaitsmisel ei lubata (ne dopuskajetsa).“

Lihtne küsimus: mis on ajalooline tõde? Ka pärast Nõukogude Liidu lagunemist on see Venemaa silmis ja poliitikas tähendanud vaid üht – Kremli arusaama toimunust tingimusteta omaksvõtt.

Sellega ei saa kohe kuidagi leppida ükski vähegi mõtlev inimene välismaal, Venemaa enda kodanikest rääkimata. Muidugi on antud sõnapaar osa ülalmainitud Putini režiimi võidu(päeva)kampaaniast.

Ehk siis taotlus edasi elada võitjarahvana on selgelt kirjas. Kuidas see praktikas õnnestub, näitab aeg. Et jalgealune kõige kindlam ei tundu, peaks kinnitama tõik, et põhiseadusse lisatakse ka muu maailma jaoks harjumatud lubadused – riigi garanteeritud alampalk ja pensioni suurus (§ 75). Kena lisa, ent kuidas neist sätetest häda korral kasu on?

Põhiseaduse paranduste arutelu käis küll tormakalt, ent süsteem toimis laitmatult, sest kõlasid vaid üksikud protestid ja vastuhääled. Põnev seis tekkis Inguššias, kus kohalikud hõimupealikud teatasid Moskvale, et kuna viimane lahendas VF põhiseadusele viidates piirivaidluse tšetšeenidega viimaste kasuks ja vastav säte jääb kehtima, siis hõimud boikoteerivad rahvahääletust.

Võib arvata, et nii ka juhtub. Ehk siis – ajal, mil kogu maailm ootab, millal ja kuidas suur vene rahvas reageerib talle kehtestatud reeglistiku raames või selle mõjul, on põhjust märgata ka sealsete väikerahvaste esindajate söakaid soolosid, mille taga on tõsised ja eksistentsiaalsed probleemid.