MIG-21: LENDAV AK-47

Külma sõja üks kurikuulsamaid teraslinde, Nõukogude Liidu konstruktorite loodud MiG-21, on sama legendaarne kui tema kaasmaalasest Kalašnikovi automaat – lihtne, töökindel ja odav.

Võrdlus AK-47ga pole sugugi kohatu. Täpselt nagu AK-47st ja selle modifikatsioonidest on saanud laiatarbekaup, on ka MiG-21 enim toodetud ülehelikiirusel lendav hävituslennuk. Selle mitmeid variatsioone on eri aegadel üle taevalaotuse sööstnud ühtekokku 14 000 eksemplari. Tegu on kõige laialdasemalt levinud külma sõja aegse lennukiga, mis jõudis pea kõikide liiduvabariikide sõjaväelennuväljadele. Ning ega need 1956. aastal esmalennu teinud teraslinnud tänasekski täielikult maha kantud ole.

Töökindluseltki ei jää lennuk legendaarsele automaatrelvale alla, topi ainult kütust täis ja lendab – tõsi, võib-olla mitte nii kaugele ja nii kiiresti kui mõni teine lennuk, aga lendab. Nagu üks korralik pereauto, millele võid alati kindel olla.

Ning hooldus – võib-olla jah ei piisa selle lennuki poltide kinniväänamiseks vaid number 14 mutrivõtmest, aga põhimõtteliselt saab kogu remondiks vajaliku instrumentaariumi kohalikust tööriistapoest siiski kätte.

Ja veel – täpselt nagu AK-47, on ka MiG-21 soetamishind võrdlemisi odav. Võrdlemisi väga odav. Tulenevalt madalatest tootmiskuludest ja suurest tiraažist jääb MiG-21 turuhind kuhugi 500 000 dollari kanti. Samas kui näiteks ameeriklaste poolpiduse F-16C eest tuleb välja käia suurusjärgus 15 miljonit dollarit.

Kõige selle hea ja suurepärase juures on üks nüanss, millest ei saa selle lennuki juures mööda vaadata: nimelt negatiivne lahinguskoor.

MiG-21te on kasutatud umbkaudu 30 suuremas või väiksemas sõjalises konfl iktis. Ning alla on neid lastud rohkem, kui need on suutnud vastaste lennukeid maha saada.

Ebaõiglane oleks selles ainult lennumasinat süüdistada. Nii mõnelgi juhul sai ilusale lennumasinale saatuslikuks piloodi käpardlikkus. Näiteks 1967. aasta juunis lahvatanud Iisraeli ja Araabia riikide vahelise kuuepäevase sõja ajal sattus üks MiG-21te opereerinud Egiptuse lahingulendur sellisesse ärevusse, et kõmmutas alla kaasmaalase juhitud MiG-21. Tobe juhus, millele reageeris koheselt ka karma, samuti õhutõrjerakett, mis sellegi MiGi tükikesteks võetuna maa peale tõi. Ei saa märkimata jätta, et ka õhutõrjerakett oli egiptlaste enda välja lastud.

Afganistani sõja ajal kasutasid venelased MiG-21te peamiselt maismaa sihtmärkide hävitamiseks. Ent tuli ette ka õhulahinguid. Need alati nii edukad ei olnud. Pisut piinlik näide pärineb 1973. aastast, mil üks Iraani hävituslennukitest, ilmselgelt kurjade plaanidega, venelaste lennubaasi poole sööstis.

Seda tegevust takistama kihutanud punakotkas põrutas esmalt oma MiG-i relvaarsenalist kaks raketti vastase poole. Õnneks või õnnetuseks mõlemad märgist mööda. Veel suuremaks õnnetuseks aga leidis vapper piloot ennast siis ülejäänud kahe raketi väljatulistamiseks vastasele juba liialt lähedal olevat. Ja siis, selle asemel, et navigeerimisviga korrigeerida, otsustas MiG-i piloot kasutada probleemi lahendamiseks asümmeetrilist meetodit ja vastase lennukit rammida. Ning selles oli punaväelane märksa osavam kui rakettide tulistamises. Paraku maksis see osavus punakotkale elu. Iraanlased aga katapulteerusid ja pääsesid eluga.

Me peame rääkima ka lennuulatusest. Sellega on MiG21-l kehvasti. Lennuk projekteeriti selleks, et see kibekiirelt kõrgust koguks, suhteliselt aeglaselt liikuva vastase pommitaja pilbasteks laseks ning siis baasi naaseks. Ja selleks see enam-vähem kõlbaski – nii umbes 45minutiliseks lennuks. Ei enamat. Ja mõnikord ka selleks mitte. Ei olnud väga harv juhus, kui pilootidel enne kodusele lennuväljale jõudmist kütus otsa sai. Sama kehtis ka lennukite kohta. Veel suurem jama võis aga tekkida siis, kui kütus, vastupidi, otsa ei saanud. Nimelt oli MiG-21 kütusepaagi disainis tehtud fataalne konstruktsiooniline aps, mille tagajärjel muutus osa kütusest kättesaamatuks. Piisavalt suur osa, et see maandumismanöövri ajal muutunud gravitatsiooni mõjul lennuki tasakaalust välja lööks ja vastu maad virutaks – selle nahka läks nii mõnigi kogenematu piloot. Koos lennukiga. Hilisemates modifi katsioonides see viga eemaldati.

Sellest kõigest hoolimata või just tänu sellele on väike ja äärmiselt manöövrivõimeline MiG-21 lennundusajaloo üks (kuri)kuulsamaid legende.

Muide, Põhja-Atlandi allianssi kuuluvate riikide militaarstruktuurides sai MiG-21 endale, väidetavalt täiesti juhuslikult, koodnimetuseks Fishbed. Ega venelased, kellele sümpatiseeris lennuki kolmnurksest tiivakujust tulenev hellitusnimi Balalaika, selle üle just rõõmsad ei olnud. Aga parem ikka kui MiG-21 eelkäijale MiG-15-le antud koodnimetus – Fagot.

Meeskond: 1

Relvastus: algselt kaks 30 mm, seejärel 23 mm automaatkahurit GŠ-23L ja raketid

Pikkus: 15,76 m

Tiivaulatus: 7,15 m

Tiiva pindala: 22,95 m²

Kõrgus: 4,12 m

Tühimass: 5350 kg

Täismass: 8726 kg

Suurim lennukaal: 9660 kg

Mootor: 1 x Tumanski R-25-300 turboreaktiivmootor 55 kN, forssaažil 68,5 kN

Kiirus: 2230 km/h (Mach 2,05) optimaalsel kõrgusel, merepinna kõrgusel 1300 km/h (Mach 1,05)

Tegevusraadius: 1225 km, lisakütusepaakidega 1470 km

Lennulagi: 19 000 m

The Iconic MiG-21 „Fishbed“ https://www.historynet.com/the-iconic-mig-21-fishbed.htm Mikoyan-Gurevich MiG-21 (Fishbed) https://www.militaryfactory.com/aircraft/detail. asp?aircraft_id=68 https://et.wikipedia.org/wiki/Mikojan-Gurevit%C5%A1_MiG-21