AGA ÜKSKORD ALGAB... FILM

AGA ÜKSKORD ALGAB ... FILM

Istud vaatama filmi ja film algab. Filmi alguses selgitatakse, kuidas kõik on väga tõetruu ning tegelasteks on kahtlemata väga vaprad inimesed. Möödub veerandtunnike, aga film algab ikka veel.

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor

Loomulikult võib pikk algus vahest olla küll tore vaatamine, kuid tihtilugu ennustab igavust. Film algab ikka veel. Aega muudkui läheb ning muutud järjest rahutumaks, kuid seda mitte osavate süžeenüansside tõttu, vaid film, see igavene nuhtlus, algab ikka veel! Lõpuks on linateos kerinud ennast tubli poole peale ja alles siis saad endale tunnustavalt käppa anda – lõpuks ometi on algus läbi, oeh.

Midagi säärast võis tunda, vaadates „The Great Raid’i“. Film on tehtud Ameerikamaal 2005. aastal ja räägib ühest II maailmasõja lõpu eelsest sündmusest Filipiinidel. Nimelt on suutnud jaapanlased hoida kolm aastakest sõjavangis gruppi ameeriklasi. Lõpuks, 1945 aastaks on rinne jõudnud parasjagu lähedale, et ameeriklastel tuleb idee saata grupp sõjamehi jaapanlaste tagalasse ja vangid ennetähtaegselt vabastada. Algmaterjal tõotab korralikku „aktsiooni”, möllamist kusagil metsas ja võimsat tulevärki. Aga ... siin lähevad asjad pisut paigast ära. Tegijad on pingutanud, kuid nad on mõne asjaga päris kõvasti üle võlli keeranud.

Pikk ja pateetiline jutustav algus on vajalik vaid selleks, et kogu ülejäänud film, isegi kui see juhtub väärt asi olema, põhjalikult ära hävitada. Sest selline algus on igav. Tüütu. Lisaks mõjub jutustav sissejuhatus kaaslasena, kes on varem kinos käinud, tulnud sinuga koos filmi vaatama ning nüüd alatasa patrab: „Vahi, nüüd teeb ta SEDA! Kohe tuleb... Kohe tuleb... Haa!” Eks katsu sedasi filmi nautida kui kõik ette ära räägitakse. Nii täidab jutustav algus sünopsise osa seal, kus sünopsist üldse vaja pole. Kui ma soovin sisukokkuvõtet enne vaatamist, siis loen seda kusagilt. Minu kui vaataja huvides ei ole sisu filmi alguses väljarääkimine kohe üldse mitte. Nagu mainitud, see nullib ülejäänud filmi täielikult. Kui on ette teada, mis toimub, kus toimub ja kuidas toimub, ei ole mõistlik ülejäänud poolteist tundi kramplikult ekraani jõllitada. Sama hästi võiks kogu selle aja iseendagatrips-traps-trulli mängida.

Kindla peale on tahetud teha hästi kena asja ja tulemuse nimel ka üksjagu vaeva nähtud, ent tulemus on kuidagi õõnes nagu vana ämmatoss. Sisse on üritatud viia nii palju nüansse, kui vähegi kannatab ja meelde tuleb. Vangide lihtsast vabastusretkest on stsenaristidele jäänud väheks. Lisatud on nii kohalikud filipiini mässulised, vangide põgenemiskatsed ja püüded laagrisse ravimeid smuugeldada kui ka armastus. Just, ka armastusele on stsenaristid filmis oma koha leidnud. Kas armastuse sissekirjutamine nüüd nii hullusti vajalik oli, on küsitav, aga sees tema on. Kõik filmi surutud nüansid võtavad koledal kombel aega ja venitavad kogu kupatuse rohkem kui kahe tunni pikkuseks lohisevaks soolikaks. Siit ka põhjus, miks õige hoo saab film sisse alles kusagil poole peal.

Veaks võib olla ülearu võimendunud soov näidata ekraanil suuremas koguses vaprust ja patriotismi. Stsenaariumile on see mõjunud igal juhul hukutavalt. Kaotsi on läinud hästi jutustatud lugu, mis algmaterjali arvestades oleks olnud täiesti teostatav. Ma ei näägutaks filmi kallal, kui see oleks valminud mõned aastad peale sõda. Siis oleks sündmuste suhteline värskus kasvõi natukenegi andestanud kogu paatose, mis muudab filmi üsna toonivabalt must-valgeks. Kõik on paigas. Head on head ja pahad on pahad. Mõni üksik heade hulgas, kes osutub pahatahtlikuks närakaks, saab oma teenitud palga ja nii on. Lihtne.

Lavastajaks on sedapuhku sattunud John Dahl, mees, kelle töödest vähemalt mina isiklikult suurt midagi ei tea. Internetis tausta uurides sai selgus majja – Dahl on peaasjalikult võtnud lavastada seriaale ning kuna allakirjutanu suurem asi seriaalivaataja ei ole, siis sellest ka teadmatus. Jah, kui Dahl oleks teinud The Great Raid’ist miniseriaali, siis võimalik, et nurinat oleks vähem. Ühe filmi jaoks on sissesurutud ideid pisut liiga palju. Tehnilise poole pealt virinat pole. Võtteplatsil ja režiis on tegutsetud igati asjaliselt. Kui film lõpuks peale pikka käiamist hoo sisse saab, on minekut küll ja veel.

Paraku on lahjavõitu stsenaarium andnud korraliku paugu ka näitlejate töödele. Kui tegelaskuju on algusest peale „paigas”, siis polegi nagu suurt midagi näidelda. Tekstiraamatuid jagades öeldi ilmselt kõigile, kas tema karakter on hea või paha ja kogu lugu. On ameeriklased, kes on head ja jaapanlased, kes on mõistagi pahad. Imestan, et jaapani ja ka saksa näitlejad ikka veel viitsivad! Niipea, kui mõnele režissöörile tuleb peale tuhin teha film II maailmasõjast, peavad sakslased ja jaapanlased mängima pahasid. Loomulikult keegi peab pahasid ka mängima ja antud kontekstis pole jaapani või saksa näitlejal muud teha, kui negatiivse rolliga hiilata. Näitleja seisukohast on see aga kohutavalt igav töö. Noh, vahel harva juhtub mõni erand ka sisse. Kes see ikka viitsib karaktereid nii keeruliseks kokku kirjutada.

The Great Raidi tegelaskujud kannatavad eelmainitu tõttu koledal kombel staatilisuse all. Rollid on algusest kuni lõpuni ühesugused, ei mingit arengut ega dünaamikat. Enim saab näitlemisega tegeleda Connie Nielsen (tuttav filmist Spartacus (2000)), kelle rolliks on Margaret Utinsky, vangilaagrisse ravimeid smuugeldav haiglatöötaja. Seevastu vabastamisega tegeleva väeüksuse ülemat kolonel Muccit mängiv Benjamin Bratt, on saanud surmigava ülesande. Tema mängitud kolonel Mucci peab olema otse loomulikult vapper ja ka pisut murelik. Ongi kõik.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Dahl on küll soovinud teha filmi, mis on patriootlik, räägib ajaloosündmustest, annab edasi sõjakoledusi ja nii edasi, kuid ülesanne on õnnestunud vaid pooliti. Kõik eelmainitu on filmis olemas, aga liigse kuhjumise tõttu ei hakka korralikult tööle. Pigem oleks võinud lavastaja jääda tuttavale mängumaale ja tulemuseks olnuks miniseriaal. Samuti oleksid stsenaristid suutnud sisse kirjutada mõned huvitavamad karakterid. See osa jäi ikka halastamatult nõrgaks. Taset näitab ka see, et ühtegi medalit filmil ette näidata ei ole. On vaid üksainus nominatsioon aastast 2006 ja seegi heliloojale.

„THE GREAT RAID“

Osades: Benjamin Bratt, Connie Nielsen, James Franco, Joseph Finnes

Lavastanud: John Dahl

2 tundi ja 12 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis

Idee: 8 – algne mõte võis täitsa hea olla, tulemus ...

Teostus: 7 – tehnilise poole pealt talutav

Näitlejatööd kokku: 5 – kui midagi näidelda pole, no siis ei ole

Lavastajale: 4 – valesti valitud formaat on pingutused nullinud