PRAKTIKA JA HÕIMURAHVASTE
Foto: autori kogu
MISJON
Maarja Mänd
Kui ma olin laps, siis armastasin palju lugeda. Mäletan, et lugesin muinasjutte, mis rääkisid tundrast, kumõssist, jurtadest, teistsuguse riietusega inimestest ja paljust muust. Mõtlesin sageli, kuidas see kõik võiks päriselt välja näha. Aastaid hiljem kuulsin hõimurahvaste misjonist ning see puudutas mind. Seepärast olin väga rõõmus, kui mul Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilise Seminari tudengina avanes võimalus sooritada oma praktika Eesti Piibliseltsis hõimurahvaste misjoni suunal. Minu jaoks oli see vahva aeg! Kohtusin mitmete uute toredate ning pühendunud inimestega, samas oli see heaks võimaluseks hõimurahvaste misjonitööd lähemalt tundma õppida ja sellele ka pisut kaasa aidata. Juba esimesel koosolekul kohtusin Marimaalt tulnud misjonäriga ja kuulsin lähemalt Ingeri kiriku elust Venemaal. Mõistsin, et soome-ugri misjonil on küllaltki
Piibliseltsis ajakirja Hõimurahvaste Aeg toimetuse koosolekul. Maarja, Anu Väliaho, Piret Riim, Jaan Bärenson ja Küllike Evartov
Hõimurahvaste aeg
nr 23/24
pikk ajalugu ning sellega on järjepidevalt tegeldud juba aastaid. Oma praktika raames viisin läbi mitmeid intervjuusid hõimurahvaste ajakirja tarvis. Oli üsna huvitav kuulata erinevate inimeste lugusid selle kohta, kuidas kellestki on misjonär saanud. Mõnikord võib kutse misjonitööle olla väga selge ja tugev, teisel puhul aga vaikne kujunemisprotsess. Sama põnev oli osa saada inimeste erinevatest kogemustest. Misjoniga saab ju tegelda mitut moodi: mõnikord suuri koosolekuid korraldades, teinekord aga võib see olla lihtne praktiline abi ja nõu. Oluline on leida kõiges Jumala juhtimine. Ühes olen veendunud – meie hõimurahvaid ei tohiks unustada. Eestlastena oleme oma ajas ja ruumis, meie viimaste aastakümnete arengud on olnud väga kiired. Uuenduste ja muudatuste keskel kipume unustama oma lähiminevikku, arengud sunnivad tihtipeale fokusseerima enam iseenesele. Kuid me ei tohiks unustada oma sugulasrahvaid ning oma põlvnemise lugu. Ühtviisi on see meie võimalus toetada rahvaid, kes seda vajavad. Kuid teisalt – unustades oma põlvnemise, kaotame ka osakese oma identiteedist ja juurtest. Mul oli hea meel, et avanes võimalus sellise praktika sooritamiseks. Loodan, et tulevikus avaneb mul endalgi võimalus misjonireisile minna ja misjonitööle kaasa aidata. Ja sõita ka päriselt maadesse, millest juba lapsena lugesin ja kuulsin.
7
