Kohtumiseni, Jamal

2019. aasta viimastel päevadel täitus üks mu unistusi, kui koos metodisti kiriku noortega õnnestus ette võtta reis Siberisse Jamali Neenetsi ringkonda. Tahtsime osaleda talvises lastelaagris Salehardis ja aidata tundraelanike lastele jõulukingitusi kohale toimetada.

Hakkasime reisiks ettevalmistusi tegema juba varakult. Seda enam, et ilmaprognoos eriti julgustav ei olnud – külmakraade lubati neljakümne ümber. Varusime hoolega sooje rõivaid, kindaid ja karusnahast mütse. Lastele vajaliku materjali lisandudes paisus pagas sama suureks kui viimati kogu perega kuuks ajaks puhkusele sõites.

Reis algas Tallinnast 27. detsembri varahommikul. Peterburis liitusid meiega veel mõned noored Venemaa eri paigust ja Salehardi lennukile suundusime juba üheteistkümnekesi.

Kuid Salehard ei võtnud meid vastu. Tugeva küljetuule tõttu osutus maandumine võimatuks ja linna kohal tiireldes siirdusime lõpuks itta, 450 km kaugusele Novõi Urengoisse, mis on Venemaa suurim maagaasi tootmise keskus.

Pika ootuse järel pidi reis edasi lükkuma ka järgmisel päeval, kuna ilmastikuolud Salehardis olid endiselt keerulised. Võttis aega, enne kui taipasime olukorra pärast palvetada. Moodustasime ringi ja palusime üheskoos Jumalalt abi. Ja ime sündis – juba viie minuti

Daniil Solomõkov

pärast kuulutati välja meie lend! Kui oleksime palvetanud juba varem ...? Pole vist mingi uudis, et tagantjärele tarkuses oleme me kõik tugevad.

Ligi 3000 km läbimise järel maandusime lõpuks Salehardis, kus meid ootas koguduse Blagaja Vest („Hea sõnum“) pastor Anatoli abikaasaga. Meid sõidutati kirikusse, kus kohtusime lastelaagri korraldajatega. Seejärel läksime linnaga tutvuma.

Otse polaarjoonel asuv Salehard kandis 1933. aastani Obdorski nime (komikeelsest väljendist „koht Obi ääres“). Piirkond on juba tsaariajast alates tuntud asumisele saatmise paigana. Pärast Oktoobrirevolutsiooni saadeti siia õigeusu vaimulikke.

Nägime vanu puumaju, mis on kohaliku pinnase eripära tõttu – soo ja igikelts – keskelt maadligi vajunud. Tänapäeval ehitatakse hooned igikeltsa sisse püstitatud vaiadele, mis omakorda ümbritsetakse külmutusseadmetega, et maja soojus igikeltsa ära ei sulataks ja hoone vajuma ei hakkaks.

Meeste poolel

Meie võõrustaja Signe

Tundrasse põhjapõdrakasvatajate juurde sõitsime kahel korral. Handist sõbra Borisiga külastasime vahetult enne uut aastat meie „tundramisjonäri“ Signet, kes elab juba teist talve tundrakülas.

Algelise elulaadi keskele sattudes võib mõelda, et põlisrahvas ei oskagi teisiti elada. Kuid selleks on hoopis objektiivsem põhjus: kogu oma elamisega põdrakarjaga ühest kohast teise rännates ei saa lubada suurt luksust. Kes sellist eluviisi mõistab ja veel selle üle võtab, pälvib kohalike lugupidamise. Just selline on Signe, igati rahulik ja kindlameelne inimene, kelle misjon on pikaajaline ja nõuab ohvrimeelsust. Kuid just see jätab jälje inimeste südameisse. Tema elu erineb kardinaalselt sellest, millega kohalikud 1990. aastatel kokku puutusid, kui välismaa „misjonärid“ püüdsid rändhõime õpetada tsiviliseeritult elama. Vene keeles on hea ütlus: Ära mine võõrasse kloostrisse oma reeglitega!

Sõit Signe juurde ei kulgenud kaugeltki seiklusteta. 80 km autosõidu järel jõudsime lähima külani. Edasi kihutasime juba mootorsaaniga, mahtudes vaevu istuma kingipakkidega koormatud saani äärele. Taluda tuli tugevaid tuuleiile ja näkku tuiskavat lund, jalad samal ajal kokkusurutusest ja külmast kangestumas. Et laadung pöörangutel ümber ei läheks, tuli kinni hoida nöörist – seda kõike 40–50 km tunnikiiruse ja kümne külmakraadi juures! Tänu Jumalale, et prognoositud neljakümnekraadine pakane jäi tulemata!

Tagasiteel lõppes mootorsaanil ootamatult kütus otsa. Ei jäänud muud üle, kui jalgsi läbi lumetuisu hakata auto juurde bensiinikanistri järele kõmpima. Seda lootuses, et keegi möödasõitjaist meid hädast välja aitab. Nii juhtuski – 1000 rubla eest õnnestus hankida 20 liitrit bensiini. Lõpptulemusena sumpasime mööda täistuisanud jõeteed ikkagi oma 6 km, higistades raskeis rõivais, mis mõeldud pakasega saanis istumiseks.

Puuriit kerkib!

Enne ärasõitu Signe tšummi ees. Mihkel (vasakul) ja kaks Daniili

Uus aasta Salehardi kirikus kogudusepere keskel pidulikult vastu võetud, jätsime osa noori lastelaagrisse abiks ja asusime jõulupakkide laadungiga uuesti tundra poole teele. Seekord viiekesi: peale minu veel Natalja ja Timur kohalikust kogudusest, arstitudeng Daniil Jaroslavlist ja Mihkel Eestist.

Ka sel rännakul ei pääsenud me üllatustest. Poolel teel mööda jõge sõites takerdus auto nii tugevasti jäätunud roopasse, et mingid katsed seda välja kaevata või mootorsaaniga vedada ei õnnestunud. Otsustasime kogu oma varanduse ümber laadida ja sõita mootorsaaniga tundrakülasse abi tooma. Olude sunnil pidime juba tuttavas kohas jääma kaheks Fotod: Autori kogu ööpäevaks Signe külalisteks. Jambura lapsed jõulukinkidega

Tõime Signele metsast puid, saagisime, lõhkusime ja ladusime riita. Vööni ulatuvas lumes osutus see töö isegi tarbeks. Üldiselt on põdrakasvatus nomaadidele olulise kolmele tugevale mehele parajaks katsumuseks. Signe ja tähtsusega: sealt tuleb sissetulek, toit, samuti rõivad ja Natalja jagasid tšummides lastele kingipakid laiali. Õhtuti tšummi ehitamise materjal. Ühe täiskasvanud põdra ajasime juttu, palvetasime kokkuostuhind võib küündida ja laulsime kõigile tuntud 500 dollarini. Keskmine kari on kristlikke laule. Olime küll eri 300–400 pealine, suuremas võib rahvusest ja kirikutest, kuid põtru olla isegi kuni 5000. meid ühendava Vaimu mõjul Vesteldes ja teed juues veetsime tekkis tunne, nagu oleksime külas ligi viis tundi, kuni tuli aeg tuttavad juba aastaid. vabastada kohad uutele külalistele

Tšummis ööbimisel muu- – pererahva sugulastele teisest tub parajaks seikluseks isegi tundrakülast. Põhjarahvaste kultualeti külastamine, mis tuuris on külalislahkus olulisel tegelikult tähendab tundras kohal. Siiski on hea teada ja lähima kuuse leidmist. järgida teatud reegleid, nii näiteks Magamiskotist välja pugedes ei istuta laua taha ilma kutsumata, tuleb üles otsida latern, ka mitte sokkides ja ammugi mitte riietuda ja väljuda kargesse paljajalu. Traditsiooniliselt on öhe. Selge ja tuuletu ilma ruum jaotatud kolmeks: meeste ja korral valgustavad teed naiste pool ning köök. taevas säravad tähed, helgib Teejoomine on siin omaette lumi ja probleeme ei teki. tegevus, seda tarbitakse suurel Isegi kuiv pakane ei põhjusta Arstitudeng Daniil kontrollib laste tervist hulgal ja pidevalt. Kuna talveõhk erilist ebamugavustunnet. Seevastu tuulise ja pilves tundras on väga kuiv ja hingamisel kaotab organism ilmaga muutud lõikava tuule käes esimeste minutitega pidevalt niiskust, on vedeliku tarbimine väga tähtis. külmast kangeks. Pealegi paistavad pimeduses kõik Toiduaineid hoitakse õues saanides. Kui külmunud leib tšummid eemalt ühesugused ja sa ei tea, millises neist on ahju juures soojaks teha, on see mõne aja pärast värske ja just sinu magamiskott ootamas ... lõhnav, justnagu oleks äsja küpsetatud.

Külastasime üht noort peret, Vitalit ja Rimmat, kes Kohalikes peredes on harilikult 4–5 last, kellest tegelevad kalapüügiga ja põtru kasvatavad ainult enda kooliealised õpivad internaatkoolides. Põdrakarjad on Jamalis paarikümne aastaga kasvanud ligi kaks korda, seetõttu uutele karjadele enam tundras ruumi ei jätku. Nii sõidavad paljud lapsed linna ametit õppima ja vähesed jäävad vanemate nomaadliku eluviisi juurde. Vaatamata ateistlikule kasvatusele järgib hantide ja neenetsite vanem põlvkond esivanemate traditsioone ja jätkab „oma jumalate teenimist“, mõjutades ka nooremat põlve. Kogudused ja misjonärid otsivad võimalusi, kuidas neile kõige paremini edastada Head sõnumit. Olulised on siin isiklikud suhted, kultuuri ja eluolu tundmine. Ka jõulupakkide jagamine tundraelanikele on tegevus, mis näitab, et kristlik misjonär ei ole usufanaatik, vaid tavaline inimene, kes mõistab võõrast kultuuri ja on valmis teiste heaks midagi tegema. Kojusõit mootorsaani taga reel

Äkki mõistan, mida mõeldakse, kui öeldakse, et pole midagi kaunimat ega suursugusemat põhjamaa ilust.

Tundrast lahkudes sõitsime edasi Jambura kalurikülla, kus jagasime lastele kingitusi ja osalesime kohaliku koguduse teenistusel. Meelde jäi neenetsist kalur Ivan, kes jutustas oma elust ja palus, et tema eest palvetaksime. Ta oli kunagi alajahtumise tagajärjel kaotanud oma abikaasa, kui paat oli jõel ümber läinud. Järele jäi kümneaastane tütar ...

Selliste inimeste eest palvetades koged, kui väga Jumal neid armastab ja neist hoolib. Vahel inimesed ootavad, et keegi võtaks neil käest kinni ja talutaks Jumala juurde. Kuid igaühel on oma individuaalne tee. Misjonär võib selle kätte näidata, pastor või preester aidata sel teel käia, kuid minna tuleb ikka ise.

Jamburast suundusime viimasesse sihtkohta, Obi harujõgede vahelisel madalikul asuvasse väikesesse põdrakasvatajate laagrisse. Niisiis istume taas rappuvas saanis ja kihutame paarikümnekraadises pakases ühelt jõeharult teisele, kuni jõuame metsatundrast välja tühjusesse – meie ees laiub lage lumine maastik, kus ainsaks orientiiriks on mootorsaanide jäljed. Vaid 130 km kaugusel Salehardist tekib tunne, et oleme jõudnud maailma äärele ... Muide, Jamal tähendabki tõlkes „maa lõpp“.

Viimaks leiame peatuspaiga üles ja pääseme sooja tšummi teed jooma. Selles laagris on selgelt märgata nomaadide ehedat elu: kõik paistab siin kuidagi ajutine, nagu oodates käsklust, et on aeg laager kokku pakkida ja põdrakarjaga järgmistele karjamaadele rännata.

Välja minnes näen roosatavas taevas nii imelist päikeseloojangut, et selle ilu on võimatu sõnadega kirjeldada. Mulle on see kogu reisi kõrghetk: äkki mõistan, mida inimesed mõtlevad, öeldes, et pole midagi kaunimat ega suursugusemat põhjamaa ilust. Tänumeeles tõstan silmad üles Jumala poole.

Juba homme oleme tagasi Salehardis ja kohtume sõpradega, kes jagavad muljeid õnnestunud lasteüritustest. Mina aga lõhnan tšummi järele, meenutan tundrat ja arutlen omaette, millal saan sinna tagasi pöörduda.

Oleme jõudnud kaugeimasse põdrakasvatajate laagrisse

Tagasiteel. Peatus Obi jõeteel

Kohtumiseni, Jamal, oota meid taas!