Marimaa ootab misjonäre

Intervjuu Artjom Dmitreviga

Artjomi küsitles Maarja Mänd

Eestit külastas veebruari alguses järjekordselt Artjom Dmitrev Marimaa pealinnast Joškar-Olast.

Kuidas sai sinust kristlane?

Elan Joškar-Ola luterliku kiriku kõrval. Olin kuueaastane, kui misjonärid Anu ja Juha Väliaho 1992. aastal sealkandis tööd alustasid. Üsna pea registreeriti Ingeri Evangeelse Luterliku kiriku Joškar-Ola mari-vene luterlik kogudus.

Läksime naabripoistega kohe appi kirikuehituse krunti korrastama ja risu põletama. Nii olengi tänase päevani koguduses aktiivne abimees, kokku juba 26 aastat. Millega oled kirikus tegelnud?

Alguses osalesin pühapäevakoolis, hiljem lõin kaasa noortetöös. Pärast mitme kursuse ja koolitusprogrammi lõpetamist õnnistati mind katehheediks. See tähendab, et olen jutlustaja-evangelist. Olen aastaid teeninud koguduse noortejuhina, samuti abilise-autojuhina paljude uute koguduste rajamisel ning palvemajade ja kirikute ehitamisel. Praegu olen endiselt abiks nii vaimulike ürituste korraldamisel kui ka praktilistel töödel kinnisvara remontimisel ja hooldamisel. Meie talved on lumerohked ja ka igapäevane lumerookimine on tihti minu teha. Kirikutalgutel Kuidas hindad kristluse olukorda Marimaal?

Olukord on mitmepalgeline: ühelt poolt riik justkui toetab ristiusku, kuid toetus on peamiselt suunatud Vene Õigeusu Kirikule. Protestantlikesse kirikutesse üldiselt hästi ei suhtuta. Kui üldse, siis ehk luterlikesse, kuna luterlik kirik on Venemaal eksisteerinud juba üle 400 aasta. Paljude evangeelsete kirikute suhtes on hoiak tõrjuv ja sellist vaba evangeeliumi kuulutamist, nagu oli 1990. aastatel, me praegu ei näe. Moskvas ja Peterburis

Artjom Dmitrev

on eri konfessioonide koostöö suurem, seal korraldatakse mõnikord ühiseid vaimuliku muusika kontserte, kus osaleb ka õigeusu kirik.

Mari Eli Vabariigis on maride seas levinud vana paganlik loodususk, tatarlaste seas põhiliselt islam. Maride jaoks on populaarsed palvused paganlikes pühapaikades, kus mõnikord on koos väga palju rahvast.

Ma ise sellistel palvustel ei osale, käin kirikus.

Artjom viib läbi piiblitundi Birski koguduse esimeses leerilaagris 2009

Mis seob sind Eestiga?

Minu suhted Eestiga on olnud väga head, kuna pärast vanemate surma võtsid Anu ja Juha Väliaho mind nagu oma kasulapseks. Esimest korda sõitsin Soome ja Eestisse 17-aastaselt, hiljem olen siin käinud paar-kolm

korda igal aastal. Ametlikuks kutsujaks on olnud EELK Misjonikeskus, sest olen osalenud misjoniga seotud kirikuüritustel ja peaaegu alati Nelja Tuule ristirännakul. Olen kaasa toonud Uurali praostkonna noori, olnud autojuhiks ja teinud evangeeliumi kuulutamisel ja ürituste korraldamisel kõike, mida vaja. Raadiosaate salvestamine 2016. aastal Piibliseltsis

Mõnikord oleme aidanud Eesti kogudustel korrastustöid ja kergemaid remonditöid teha. Aga oleme Venemaa noortega ka kirikute ümbruses lihtsalt värvilisi sügislehti riisunud. Vanade kirikute juures on ju alati midagi toimetada ja noortel on jõudu ka raskemateks töödeks. Memmed keedavad meile siis suppi ja küpsetavad maitsvaid pirukaid.

Anule ja Juhale olen sageli olnud autojuhiks, kui nad külastavad Soome sõpruskogudusi. Siis on meil kaasas suur misjonitöö näitus, mida on vaja kirikusse või kogudusemajja tassida, seal üles panna ning pärast kõik uuesti auto pagasiruumi ja katuseboksi tagasi pakkida. Kogudusi tuleb igal reisil mitukümmend, nii et viimasel reisil olin roolis ligi 4300 km. Autojuht Artjom Kuidas läheb täna sinu kodukogudusel Marimaa pealinnas?

Meie koguduses korraldatakse Ingeri Kiriku Uurali praostkonna laagreid noortele ja vaimulikele, on seminare ja koolitusi. Meil on head võimalused: uus soe kirik, laste mänguväljak ja ööbimisvõimalus misjonimajas

pea paarikümnele inimesele. Laagrite ajal magatakse harilikult ka kiriku rõdul.

Meie praost Konstantin Subbotin on noor ja väga aktiivne. Ta elab 100 km kaugusel Tšuvaššias Tšeboksarõs ja külastab meid sageli. Tema jutlused on huvitavad ja eriti hinnatud on tema minijutlused ja piibliõpetus internetis. Tänapäeva noored kasutavad palju internetti ja sellised vaimulikud videod meeldivad neile.

Meie kogudus Marimaal Joškar-Olas ei ole praegu kuigi suur. Kui Anu ja Juha veel kirikus elasid ja töötasid, siis oli rahvast alati palju ja inimesed osalesid koguduse erinevates tegevustes. Praegune pastor Sergei elab mujal ja rahvast käib nüüd vähem. Noored on elama läinud teistesse linnadesse ja vanad inimesed taevariiki ... Oleks vaja misjonäre, kes kogudust toetaksid ja julgustaksid. Meil on olemas kirik, koguduse- ja misjonimaja. Isegi kolmetoaline korter, kus töötegijad võiksid elada. Nii et

Vaskio koolis Põhja-Soomes

ootame väga misjonäre!

Juha ja Anu Väliaho ja Anna Mišinaga sügisel 2019 Salo koguduses Soomes