INIMESED ON TERVISHOIU SUURIM VARA
EUROOPA ÕDEDEL ON SARNASED MURED
3 Õed väärivaid paremaid töötingimusi
4 Uudised
6 Inimesed on tervishoiu suurim vara
10 Euroopa õdesid ühendavad sarnased mured ja rõõmud
12 Ere Uibu: Eesti õdede haridus on maailmatasemel
16 Taltsuta talvised nahamured!
18 Usaldusisikud on pühendunud kolleegide toetamisele
22 Deliirium – nõudlik külaline haiglas
23 Üks küsimus: Mida peab teadma ületööst?
24 Projektipraktika viib tudengid tavatööst kaugemale
26 Pereõdede tervisehindamise mõõdikud ootavad digitaliseerimist
28 Suuhügieenist oleneb palju enamat kui vaid hingeõhk
30 Fookuses eakate jalaprobleemid
32 Terve ja ilusa naha saladused
34 Tallinna keskhaiglad astuvad vastu radioloogiatehnikute nappusele
35 Uued tuuled kooliõe töös
LK 23
Ajakiri: Väljaandja: Eesti Õdede Liit Eesti Õde | Talv 2022 | 4/4
Vastutav toimetaja: Karoli Noor
Käesoleva numbri toimetajad: Anneli Kannus, Gerli Liivet, Siiri Puru ja Marleen Mägi, Kersti Ossaar, Tuuli Albrant, Katrin Kerr, Aina Saarma ja Tiina Nõmm
Koostaja: PR Partner OÜ
Keeletoimetaja: Hille Saluäär
Küljendus: Ivari Lipp
Toimetuse e-post: ajakiri@ena.ee
Esikaanel: Ere Uibu
Esikaane foto: Joonas Sisask
Kaastööd palume saata toimetuse aadressile ajakiri@ena.ee.
Eesti Õdede Liidu ametlik väljaanne. Ilmub alates 1996. aastast.
Anneli Kannus
Eesti Õdede Liidu president
Õdede töökoormus ja intensiivsus on järjest kasvanud. Patsiente on ühe õe kohta järjest rohkem, sest õdesid on niivõrd vähe. COVID-19 pandeemia valguses paigutati õdesid ümber nagu malenuppe, kõik pidid ümber õppima. Tööpinge tõusis, stress kasvas, läbipõlenuid oli ja on tänaseni rohkem kui kunagi varem. Kuidas seda destruktiivset karuselli peatada?
Üks tähtis lahendus on kollektiivleping. 2022. aasta alguses hakkasime koostöös teiste töötajate organisatsioonidega kollektiivlepingut ette valmistama. Jaanuarist maini kestnud töötajate aruteludes sai ilmselgeks, et kollektiivleping peab hõlmama mitmeid töötingimusi parandavaid sätteid: töökoormuse normeerimist, töö intensiivsuse jälgimist, sh töö mahutamist tööaja sisse ning vaimse tervise hoidmist toetavad tegevusi. Selle kõrval on loomulikult hädavajalik ka töötasu tõstmine, eriti euroala suurima inflatsiooni tingimustes.
Kollektiivlepingust üksi aga ei piisa – ülioluline on muuta suhtumist. Lause „Nii on alati olnud“ ei tohi tervishoiusüsteemi enam iseloomustada. Õed on suurim tervishoiutöötajate grupp, kelle töötingimuste parandamisel on kõige suurem mõju patsiendile. Mida targemini on korraldatud õe töö, seda rohkem on tal aega inimesele ja seda paremad on tervisetulemid. Aitame koos otsustajatel mõista, mida õde vajab!
Kollektiivlepinguga saab paika seada õdede:
• töökoormuse ehk selle, kui mitme patsiendiga õde vahetuse jooksul töötab. See aitab iga inimest toetada paremini tema terviseteekonnal ning vähendada korduspöördumisi;
• täienduskoolitustel osalemise, sh koolitused väljaspool oma
asutust, et uued teooriad ja parimad praktikad jõuaksid igapäevasesse õendusesse kiiremini ning õe töömotivatsioon säiliks;
• töötundide tasustamise nii, et on arvestatud kogu töömaht, sh valve vastuvõtmine-üleandmine nii tööpäeva alguses kui ka lõpus ning töökoha ja aparaatide valmissättimine.
Õigusaktide tasemel tuleb kokku leppida:
• elektroonilise õendusdokumentatsiooni lahenduse rakendamine, et vähendada topeltkirjatöö mahtu, toetuda kirjapandus tõenduspõhisele süstematiseerimisele ning anda õele rohkem aega patsiendiga tegelemiseks;
• selged vastutuspiirid arsti-eriõe-õe-hooldustöötaja vahel, et segadusi ja dubleerimist ennetada ning teha efektiivsemat meeskonnatööd;
• õe ja eriõe pädevuse rakendamine tervishoiu eri tasanditel, et tagada parem töökorraldus ja töö organiseerimine ning seeläbi inimese terviseteekonda lühendada.
Töökeskkondades tuleb:
• kaasata tervishoiusüsteemi teiste erialade spetsialiste nagu kogemusnõustajad, tegevusterapeudid, podoloogid, et väheneks õe igapäevatöö intensiivsus;
• märgata õde ka inimesena;
• väärtustada õde kõikjal tervishoiusüsteemis võrdväärse meeskonnaliikmena.
Õed ja kõik teised tervishoiutöötajad vajavad kindlust, et abivajaja eest seisab meeskond ühiselt.
Tekst: Kadri Kööp ja Kristi Rannus, Tallinna Tervishoiu Kõrgkool
Üleeuroopalise kampaania „Cancer Prevention Across Europe“ (PrEvCan) eesmärk on vähiennetusmeetmete tõenduspõhine ja jätkusuutlik tutvustamine elanikkonnale, et vähendada vähktõvega seotud koormust. Koormuse all mõistetakse nii emotsionaalset kui ka rahalist koormat, mida tänu vähidiagnoosile kannavad nii haiged ja nende lähedased, tervishoiu- ja sotsiaalsüsteem kui ka ühiskond tervikuna.
Kampaania PrEvCan algataja on Euroopa Onkoloogia Õdede Ühing (EONS), peamiseks partneriks Euroopa Meditsiinilise Onkoloogia Selts (ESMO) ning rohkem kui 60 tervishoiutöötajate, -koolitajate ja patsientide organisatsiooni üle Euroopa. Eestist osaleb vähiennetuskampaanias Tallinna Tervishoiu Kõrgkool koostöös Põhja-Eesti Regionaalhaiglaga. Kommunikatsiooni ja turunduse alal nõustab Tervise Arengu Instituut.
Kampaania viiakse läbi 2022. aasta septembrist 2023. aasta oktoobrini. Igal kuul keskendutakse ühele tõenduspõhisele vähiennetuse soovitusele, mis tuleneb WHO juhistest European Code Against Cancer.
PrEvCan projekti raames saavad Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õe, tervisedenduse ja terviseteaduse erialade üliõpilased sooritada projektipõhist praktikat või koostada lõputöö. Kaasatud on ligi 40 õendustudengit, kes saavad rahvusvahelises projektis osalemise kogemuse, tutvustades elanikkonnale või valitud väiksemale sihtgrupile teaduspõhiseid vähiennetusmeetmeid. Näiteks esimene teema 2022. aasta oktoobris keskendus suitsetamisele ja e-sigarettide kahjulikkusele noorte seas ning selle sõnumi edastamiseks tegid õendustudengid õppefilmi, mida näidatakse koolinoortele koos teavitava ettekandega. Filmi valmimist juhendasid Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Siiri Maasen ning doktor Pille Mukk Põhja-Eesti Regionaalhaiglast.
Euroopa Onkoloogia Õdede Ühing (EONS) jagab oma veebilehel cancernurse.eu/ prevcan/ iga kampaaniakuu jaoks võtmesõnumeid mis on tõlgitud erinevatesse keeltesse, sh eesti keelde. Võtmesõnumite aktiivne jagamine elanikkonnale ja tervishoiutöötajatele võimaldab suurendada vähiennetusega seotud teadlikkust ning vähendada vähktõvega seotud koormust ühiskonnale.
Tekst: Marelle Maiste
Millega on tegemist?
Migrevention on 2020. aastal Eesti peavaluspetsialistide ja -patsientide poolt loodud tervishoiutehnoloogia ettevõte, mille tooteks on digitaalne peavalukliinik, mis pakub tarkvaralahendusi nii peavalu patsiendile, spetsialistile kui ka olemasolevatele (peavalu)kliinikutele.
Kes on äpi kasutajad?
Migreventioni kasutajarakendus on Eesti kõige kasutatum digitaalne peavalupäevik. Aina enam inimesi jõuab koos rakendusse sisestatud peavaluandmetega perearsti ja neuroloogi vastuvõtule. Patsient saab peavalusid jälgida digitaalse kalendri
abil, märkides üles episoodid, võetud ravimid ja muud episoodidega seotud asjaolud. Äppi kasutavad peamiselt naisterahvad, suurim vanusegrupp 25–35. Rohkem kui 40% äpi kasutajatest kannatab migreenide käes iganädalaselt ja u 10% kasutajatest on kroonilise migreeni tunnustega. Äpi loojate sõnul kiirendab digitaalse peavalupäeviku kasutamine patsiendi teekonda tervishoiusüsteemis.
Milline tulevik äppi ootab?
Äpi arendajad tegelevad praegu harivate veebiseminaride korraldamisega, et üha enam inimesi saaks lahendusest abi. Kliinikutele luuakse spetsialisti töölau-
da, mille abil saavad spetsialistid patsienti nõustada ja tema raviteekonda jälgida.
Migreventioni toodet arendatakse pidevalt edasi. Meeskond on võtnud sihiks tuua turule meditsiiniseade, mis pakuks diagnostilist ja ravituge.
Kuidas Migrevention Eesti tervishoidu toetab?
Äpi loojate sõnul on Migrevention praegu ja tulevikus oluline vahelüli patsientide, spetsialistide ja kliinikute koostöös. Väärtust soovitakse pakkuda kõigile osapooltele esmaste peavalude raviteekonnal. Ühtlasi on siht tuua tervishoiusüsteemi tarkvaralahenduste kaudu innovatsiooni ning arendada seeläbi kogu tervishoiutehnoloogia ökosüsteemi.
2023. aasta on tulemas tavapärasest pidulikum, sest täitub 100 aastat Eesti Õdede Liidu loomisest. Ettevalmistused juubeliaastaks käivad juba täie hooga ning täpsematest plaanidest ja tegevustest anname jooksvalt ülevaateid nii listikirjades kui ka Facebooki lehel. Aasta alguses lisame tegevuskava ka liidu siseveebi.
Jätkub eriõe katseprojekti laiendamine, et praktikas näidata, kuidas eriõed saavad patsiente aidata. Lisaks täpsustatakse projektiga teenuste sisu, majanduslikku kasu ja kvaliteeti. Koostöös Sotsiaalministeeriumiga otsustati 2023. aastal uuendada tervikuna õe ja eriõe tegevusi reguleerivaid määrusi. Eesmärk on jõuda ühtse õendusmääruseni, mis koondab kõik vajaliku õe ja eriõe teenuste reguleerimiseks.
EESTI PEREARSTIDE
Koostöölepe annab perearstidele kui tööandjatele juhised, kuidas olla suurepärane tööandja. Lepe hõlmab viit teemat: töökeskkond, puhkus, tervise toetamine ja läbipõlemise ennetamine, elukestev õpe ning väärikas tasustamine. Koostöölepe on kvaliteedimärk, mis näitab, et perearstid on valmis pühenduma väga hea töökeskkonna tagamisele, näidates sellega eeskuju ka kõigile teistele tervishoiu osapooltele. Koostöölepe on leitav meie kodulehelt.
3N ehk NANDA, NICi ja NOCi elektroonilise õendusdokumentatsiooni esimene etapp hakkab lõppema. Tõlkijad on NICi ja NOCi tõlkimisega terve aasta vaeva näinud ja peagi on eestikeelsed raamatud kättesaadavad.
Ettevalmistamisel on 3N-projekti teine etapp, mille eesmärk on koostada õendusabi ärianalüüs, teenusdisaini modelleerimine, digitaliseerimise rakendusplaani koostamine ja lõpuks ka õendusabi 3N-mudelile e-õppekeskkonna loomine. MTÜ Eesti Õenduskvaliteedi Arenduskeskuse ja Eesti Õdede Liidu koostöös esitati projekti teise etapi rahastamistaotlus Tervisekassa innovatsioonifondi.
3N terviksüsteem on planeeritud rakenduma üle Eesti aastaks 2025.
Eesti Õdede Liidu, perearstide ja mitme teiste tervisevaldkonna eksperdiga koostöös valmis käsiraamat, mis aitab perearste nimistuga töö alustamisel. Käsiraamat käsitleb nimistu võtmisega kaasnevaid juriidilisi ja praktilisi aspekte ning annab soovitusi, kuidas väljakutsetele edukalt vastata. Käsiraamat on kättesaadav Tervisekassa kodulehel.
Jätkuprojekti eesmärk on mentorluse kaudu toetada aktiivseid liidu inimesi, et nad õpiksid paremini ühildama tööd, eraelu ja liiduga seotud vabatahtlikku tegevust. Koostööd alustas 19 mentorpaari. Mentoriteks on kogenud spetsialistid Eesti Mentorite Kojast, mentee’deks EÕLi liikmed, peamiselt usaldusisikud. Projekt kestab aprilli lõpuni.
Tööandjate esindusorganisatsioonid esitasid ettepaneku töötajate esindusorganisatsioonidele, mis töötajate esindajaid ei rahuldanud. Eesti Õdede Liit, Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliit, Eesti Arstide Liit ja Eesti Kliiniliste Psühholoogide Selts on kollektiivlepingu läbirääkimisi tööandjatega pidanud 2022. aasta augustist. Läbirääkimistele eelnes pea pool aastat kestnud arutelu leppe sisu üle. Töötajate esindusorganisatsioonidele on tunnipalga tõstmise kõrval oluline ka töötingimuste parandamine: tervisepäevade lisandumine, koormusnormi kehtestamine ja vaimse tervise hoidmine.
Tekst: Karoli Noor
Meditsiin areneb peadpööritava kiirusega ja ehkki lisandub igasuguseid digilahendusi, ei ole tervishoid siiski ilma inimesteta võimalik. Inimeste – nii tervishoius töötajate kui ka patsientide hoidmine nõuab mitme osapoole koostööd.
„Meil võivad olla uhkemad majad ja nutikamad masinad, aga kui ei ole inimesi, kes nende masinatega töötaksid, ehk piisavalt pädevaid spetsialiste, siis meil ei ole tegelikult midagi,“ võtab Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektor Ulla Preeden olukorra kokku.
Õdede puudus ei ole ammu kellelegi uudiseks. Eestis töötab TAI andmetel 2021. aasta seisuga 8632 õde. Selleks et meil oleks üheksa õde tuhande elaniku kohta, nagu on Euroopa Liidus keskmiselt, oleks vaja 11 825 õde. „Selle suunas loodame ka konsensusleppega liikuda,“ ütleb Sotsiaalministeeriumi tervisesüsteemi arendamise osakonna juhataja Kersti Esnar. Konsensuslepingu alusel suureneb õdede vastuvõtt 2022.–2023. õppeaastal 600 tudengini ja järgmisel õppeaastal 700ni.
Kuid kas see on piisav arv, et saavutada olukord, kus õdede puudust ei ole?
„Üha vananeva elanikkonna ning muutuvate rollidega tervishoius on keeruline vastata üheselt, millal õdede puudust enam ei ole. Olukorda tuleb jooksvalt jälgida ning vastavalt vajadusele ka ümber hinnata,“ sõnab Esnar.
Viljandi haigla juhi
Konsensusleppega, mille alusel suurenes õppekohtade arv, võttis Sotsiaalministeerium endale ka kohustuse rahastada õdede tööpraktika läbiviimist. See andis juhendavatele õdedele lootust, et mahukas juhendamistöö saab ka väärikalt tasustatud.
„Raha on mõeldud praktikabaasidele, kes saavad taotleda toetust iga õe põhiõppe õppuri juhendatud tunni eest ning sellega motiveerida juhendajaid. Eesmärk on motiveerida praktikabaase ka suurenenud vastuvõtu korral tagama kõikidele õppuritele kvaliteetne praktika oma asutustes,“ kommenteerib Esnar.
Õendus on erialavalikuna populaarne ja kõrgkoolidel on võimalik teha parim valik paljude kandidaatide seast.
Priit Tampere sõnul peaksime tervishoiutöötajate puudust mõtestades küsima, millist teenuse taset me Eesti tervishoius tahame. „Kättesaadavus ei ole mitte „lisatükkide ostmine“, vaid patsiendile pakutav lahendus terviseteekonnal. Seda teed minnes vajame kindlasti spetsialistide võrgustikku ja selle ülioluliseks kompetentsiks on patsiendi huvides toimuva koostöö võime ja soov,“ selgitab Tampere.
Surve kõrgkoolidele kasvab
Vastuvõetavate tudengite arvu suurendamine on paberil lihtne, aga reaalsuses tähendab see suurt tööd tervishoiukõrgkoolide jaoks ning palju juhendatavaid praktiseerivatele õdedele. Preeden tõdeb, et nemad konsensuslepingus kokkulepitust rohkem tudengeid vastu võtta ei saaks. „Vastuvõtu suurendamisel meie kõrgkooli õpperuumides ongi piir käes – meile lihtsalt rohkem ei mahu. Osalt seetõttu oleme olnud ka varmad liikuma kõrgkoolist väljapoole, tegema koostööd eri asutustega teistes regioonides. Näiteks on õdede õpperühm Viljandi haigla juures ja järgmisel õppeaastal planeerime sarnast koostööd Narva haiglaga,“ ütleb Preeden.
Tudengeid ei õpeta aga ainult õppejõud – suur osa eriala omandamist toimub praktikabaasides. „Kasvava vastuvõtuga on seotud väljakutsed praktikate korraldamisega ja piisava arvu praktikakohtade leidmisega,“ ütleb Preeden.
Ka Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli rektor Ülle Ernits nendib, et õppekohtade arvu suurendamine eeldab nii õppejõudude kui ka praktikajuhendajate olemasolu. Peamine väljakutse on aga leida õppijad, kes oleksid motiveeritud ja jaksaksid keerulise õppeprotsessi läbida. Seejuures säilitab ta aga optimismi: „Tegelikult ma ei arva, et täiendavate praktikajuhendajate leidmisest saab probleem, kuna meil on väga palju vilistlasi ja nende seas peaks küll olema neid, kes tahavad tulla ja oma panuse anda uute kolleegide koolitamisse. Siiani on see nii olnud ja küll on ka edaspidi.“
Õendus on erialavalikuna populaarne ja kõrgkoolidel on võimalik teha parim valik paljude kandidaatide seast.
Ministeerium ei kontrolli seda, kuidas praktikabaas saadud raha kasutab. „Usaldame oma koostööpartnereid, sest on avalikult palju räägitud juhendajate täiendava motiveerimise vajadusest. Kuna praktikajuhendamine tähendab tööandjale kuluna enamat kui vaid juhendaja palk, ei ole ministeeriumil võimalik niivõrd paljude erinevate praktikabaaside tõttu leida ühest valemit, et kui palju peab minema palgalisaks, kui palju lisatarvikutele jne,“ ütleb Esnar.
Tervishoiust on kuulda erinevat infot selle kohta, kas ja kuidas praktika juhendamist tasustatakse. Priit Tampere sõnul tasustatakse Viljandi haiglas praktika juhendamist üle haigla ühetaoliselt. Samuti on ühetaoline tasustamine 2022. aastast kogu Tartu Ülikooli kliinikumis. Üle-eestilist ülevaadet selle kohta, kes kui palju maksab, ei ole.
„Praktikajuhendamise tasu võiks olla minimaalselt 10% õe töötasust. Juhendamisele kulub aega küll rohkem, kuid see oleks peamiselt tasu lisavastutuse eest, kuna õde vastutab praktikandi tegemiste eest. Juhendamist tuleb väärtustada, sest praktikante on palju, õpetamistöö on pidev ja kõik juhendatavad ei jää sugugi praktikakohta tööle,“ rõhutab Eesti Õdede Liidu president Anneli Kannus.
Ministeeriumil on plaan tellida analüüs tervishoiuspetsialistide tööpraktika korraldamise rahastamise aluste loomiseks. „Selle analüüsi käigus loodame saada praktika rahastamisest täpsema ülevaate, et võimalikele probleemkohtadele ka lahendused välja töötada. Praeguses olukorras tuleb vaadata praktikabaaside poole, kelle ülesanne on praktika kvaliteedi tagamiseks motiveerida nende juures töötavaid praktikajuhendajaid asutuse sisemise töökorralduse kaudu,“ selgitab Esnar.
Kuidas õdesid hoida?
Praktika tasustamine on üks komponent, millega motiveerida juba töötavaid õdesid tervishoidu pikaks ajaks tööle jääma, kuid see pole kaugeltki ainus lahendus.
„Õdede toetamisel tuleb lähtuda nende vajadustest ja eelistustest, mis tähendab, et õdesid ei tohi jätta välja tervishoiu arengu üle käivast arutelust ja kokkulepete sõlmimisest. Väga oluline on õdede hoidmise juures pidada silmas ka noorte kolleegide, nii abiõdedena töötavate kui ka värskelt kooli lõpetanud õdede mentorlust ja nende tööle sisseelamise toetamist. Noortele kolleegidele tähelepanu pööramine on võtmekoht, sest nende esimestest kogemustest ja sisseelamisest sõltub nende edasine motivatsioon jätkata tööd õena,“ toob Esnar välja.
Noorte õdede motivatsiooni kiidavad mõlema kõrgkooli rektorid. „Õendustudengid on väga motiveeritud töötama tervishoius ja kui nad ühest töökohast lahkuvad, siis enamasti ikka erialasele tööle mõne teise tööandja juurde,“ ütleb Ernits. Küsimus on pigem selles, milline töökeskkond noori ootab.
„Meie lõpetajaid võiks oodata töökeskkond, kus patsientide rahulolu ja ravi tulemuslikkus oleksid päriselt fookuses ning keskkond tõesti soosiks järjepidevat enesetäiendamist. Samuti peaks kolleege ametikohast sõltumata võrdsetena kohtlema. Suurepärane keskkond ei tohiks inimesi ka ressursi puudumise tõttu läbi põletada. Rahulikuma südamega saadaksin meie õppurid keskkonda, kus töökäte puudust ei peaks leevendama praktikantide, praktikakohtade ja -juhendajate puudusega ning kus ei rakendataks tänaseid õppureid rollides, milleks nad pole veel piisavalt ette valmistatud,“ sõnab Preeden.
Esnari sõnul saavad õdede motiveerimisse panustada nii tervishoiu osapooled kui ka ühiskond laiemalt, aga suurim roll on siiski tööandjal. „Tööandja suudab õde väärtustades, kaasates ja teda meeskonna võrdse liikmena võttes ning tema vajadusi, soove ja arvamusi arvestades tõsta õe motivatsiooni ning tagada tema püsivus töökohal. Vähetähtsad ei ole ka töö paindlikkus ja arenguvõimalused, aga ka töötingimused üldisemalt,“ sõnab Esnar.
Seejuures on Esnari sõnul oluline õendusjuhtide koolitamine. „Õendusjuhtidel on võtmeroll eelkirjeldatu kujundamisel. Juhtide koolitused on olulised, sest nemad on oma meeskonna individuaalsete vajaduste kaardistajad ja kollektiivse tervise hoidjad.
teise märkamist ja toetamist. „Kriisiaegadel on abiks ka ühiskondlik foon, kas tervishoiu panust märgatakse ja tunnustatakse. Me püüame suunata inimesi mõistlikumale töökoormusele ning toetame inimest, kui näeme, et hetkel on keeruline või suurema koormusega periood,“ ütleb Tampere.
Koormusnormid aitaksid tegelikku olukorda mõista
Eesti Õdede Liit on välja pakkunud ühe võimaluse õdede koormuse vähendamiseks ja ka motivatsiooni tõstmiseks koormusnormide kehtestamise. Koormusnorm tähendab, et on kokku lepitud, mitme patsiendiga üks õde vahetuse jooksul tegelema peab. Õdede liidu juhatuse sõnul annaks koormusnormide kokkuleppimine reaalse ülevaate õdede puudusest, sest praegu peidetakse seda sageli nii, et suurendatakse patsientide arvu ühe õe kohta. Samuti annaks see aluse intensiivsustasu maksmiseks. Koormusnormide väljatöötamine on seatud eesmärgiks Eesti õenduse ja ämmaemanduse arengustrateegias 2021–2030. Kersti Esnar Sotsiaalministeeriumist nõustub, et koormusnormid on vajalikud: „Koormusnormide kokkuleppimine on üks olulisemaid samme, mis tuleb astuda selleks, et peatada nii õdede voolavus eri tervishoiutasandite vahel kui ka tervishoiust lahkumine. Kokkulepitud koormusnormid aitavad tagada eeskätt tervishoiuteenuse kvaliteeti, aga ka tervishoiuasutuste tegutsemist ühtsetel põhimõtetel ning loovad õdedele võrdsed võimalused ja töötingimused.“
Kannus nõustub, et ainult koormusnormide seadmine ei too vajalikku muutust süsteemis. „Soovitud muutuste saavutamiseks on oluline rakendada mitut tegevust korraga – vaadata üle nii vastuvõtud kõrgkoolidesse, tagada praktikajuhendajate lisatasustamine, muuta tervishoiukorralduse põhimõtteid, lisada õdede töökoormuse normeerimine töökorralduse põhimõtetesse ning planeerida meeskonnatööd selliselt, et üle on vaadatud kõikide õigused ja vastutus,“ ütleb ta.
alustalad
Tervishoiu juhtfiguurid räägivad järjest enam tervishoiu põhimõttelisest muutmisest. „Unistan inimesest hoolivast ning austavast ja selgelt tulemust väärtustavast, mitte tükitööd mõõtvast tervishoiusüsteemist. Tervishoiusüsteemis tervikuna tundub, et tulemuspõhised kvaliteedimõõdikud teenuse rahastamisel võiksid luua täiesti uue väärtusahela ja ka mõtteviisi muutuse valdkonnas,“ ütleb Preeden.
Priit Tampere nõustub Preedeni mõttega ja lisab, et olulised peaksid olema ka tervishoiu ning sotsiaalvaldkonna sidumine, eriti kohalikul tasandil. „Unistan ka sellest, et saaksime sekkumistelt liikuda ka juba ennetustegevuseni, et aidata kroonilise haigusega inimest ennetavalt, hoides ära haiguse ägenemise,“ lisab Tampere.
Kui juhil puudub pädevus ja motivatsioon seda teha, siis kahjuks ei ole ka meeskonna üldine tervis hea,“ ütleb ta.
Viljandi haigla juhi Priit Tampere sõnul on palga ja muude hüvedega võimalik inimesi motiveerida vaid lühikest aega. „Olulisem on mõtestatud ja väljakutseid pakkuv töö ning töökeskkond, sealhulgas meeskond. Jõudu annab see, kui nähakse oma töö tulemust. Kindlasti on oluline ka paindlik töökorraldus – võimaldame töötamist erinevate koormustega, võimalusel kaugtööd jms,“ ütleb ta.
Viljandi haigla on läbipõlemise ennetamiseks pakkunud psühholoogilist abi, erinevaid ühisüritusi, samuti väärtustanud üks-
Koormusnormide kehtestamine toob kaasa ka väljakutseid: sunnib olemasolevaid töötajaid paremini hoidma ja uusi juurde leidma. „Koormusnormide kehtestamine võib kaasa tuua olukorra, kus mõned tervishoiuasutused tõdevad, et neil ei jätku piisavalt personali, et teenust edasi osutada. Oluline on mõista, et koormusnormide ülevaatamine on siiski vaid üks osa kogu tööjõu planeerimise protsessist,“ ütleb Esnar.
Tampere sõnul aga ei too normeerimine soovitud lahendust. „Väga keeruline on paika panna ühtset normi, sest töö iseloom ja patsientide raskusaste on valdkonniti väga erinev ning muutused väga kiired. Ka teenused arenevad ning selleks vajame paindlikkust. Teenused töötavad eri meeskonnaliikmete panusena ning eri rollidele jäikade piiride loomine killustab ja raskendab koostööd. Usun mudeljuhtimisse, kus eri rollides inimesed teevad koostööd, kuid tegureid, mida arvestada, on palju ning need on ajas pidevalt muutuvad,“ ütleb ta.
Tampere kirjeldatud muutusi on Viljandis juba PAIK projektiga katsetatud ning sama lähenemist on laiendatud ka Saare- ja Valgamaale. „Inimese tervise huvides kaasatakse koostööd tegema kõik osapooled: perearstid ja -õed, eriarstid ja -õed, kiirabi, sotsiaaltöötajad, lähivõrgustik jne. Senine PAIK kogemus on tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna koostöös näidanud inimesekeskse lähenemise võimalikkust ja eeliseid – inimesed saavad paremini hakkama kodus ning on mõistnud oma rolli oma tervise eest vastutamisel,“ jagab Tampere kogemusi.
Ernitsa sõnul on Eesti tervishoid läbinud meeletu arengu ja juba on palju, mille üle uhke olla. „Unistan inimeste terviseteadlikkusest, mida omandatakse juba lasteaias. Me oleme oma digiarengus unustanud selle, et tervis on eelkõige iga inimese enda vastutus ja alles seejärel tervishoiusüsteemi vastutus. Ja muidugi unistan sellest, et meil oleks piisavalt eriõdesid, kes saaksid hoida kroonilised haigused kontrolli all ja et meie tervishoius oleks terviseteadus rohkem nähtav,“ jagab Ernits oma unistusi. Ta lisab, et näeb oma lapselapse pealt, et tervisetarkuste õpetamise suund on juba kenasti võetud.
Esnar nõustub, et tervishoiu edasine areng ning liikumine parema tervishoiu poole on kõigi osapoolte ühine pingutus ning koostöö – kõik tänased sammud, mida astume üheskoos, viivad meid edasi unistuste täitumiseni.
„Unistan inimesest hoolivast ning austavast ja selgelt tulemust väärtustavast, mitte tükitööd mõõtvast tervishoiusüsteemist.“
Koormusnormide kokkuleppimine on üks olulisemaid samme, mis tuleb astuda selleks, et peatada nii õdede voolavus eri tervishoiutasandite vahel kui ka tervishoiust lahkumine.
Tekst ja foto: Gerli Liivet
13.–14. oktoobril kohtusid Sloveenias muinasjutulises Bledis Euroopa Õdede Nõukogu (EFN ehk European Federation of Nurses Associations) assambleel Euroopa õendusorganisatsioonid. Kohtumine andis võimaluse arutada päevakohaseid teemasid ja jagada parimaid praktikaid.
Viimasest näost näkku kohtumisest oli möödunud juba ligi kolm pikka aastat ja rõõm taaskohtumise üle oli suur. Delegaate võõrustas koos EFNi juhtkonnaga Sloveenia õenduse ja ämmaemandate liit, kelle presidendiks on Monika Azman. Olid töised kaks päeva. Sloveenia hoolitses hea võõrustajana ka selle eest, et delegaadid saaksid osa kohalikust kultuurist ja toidust. Eesti Õdede Liitu esindasid kohtumisel asepresident Gerli Liivet ja Põhja piirkonna juht Marleen Mägi
Eriõendust käsitlevate teadustööde avaldamine on hoogustunud üle maailma ning näha on, et eriõenduse teema on aktuaalne ja oluline. Assambleel anti ülevaade EFNi läbiviidud üleeuroopalise eriõenduse uuringu tulemustest. Uuring koosnes kirjanduse ülevaatest ja eriõendust käsitlevast küsitlusest, millega uuriti, kuidas vastab riikide praktika ICNi (The International Council of Nurses) eriõenduse juhendmaterjali soovitustele. Küsitlusele oli vastanud 35 Euroopa riiki. Tulemustest selgus, et vaid 11 riigis,
nende seas Eestis, on riiklik regulatsioon, mis sätestab eriõdede haridustaseme. Euroopas varieerub eriõenduse rakendamine aga suurel määral. Uuringu töörühma juht oli Wandy Preston Ühendkuningriigist, töörühma kuulus ka Gerli Liivet. Uuringu täpsemad tulemused avaldatakse tõenäoliselt rahvusvahelises õendusajakirjas International Nursing Review. Artikli valmimisel anname sellest kindlasti eestikeelse ülevaate õendusportaalis.
Uuringu tulemuste tutvustamise järel arutas eriõenduse tuleviku üle ka EFNi professionaalne komitee. Ühiselt toetati ettepanekut täiendada järgneva aasta jooksul EFN tööjõu Matrix 3+1 dokumenti, mis annab suunised õdede ja eriõdede pädevuste kohta. Järgneva 2–4 aasta jooksul töötatakse välja eriõenduse arendamise teekaart, mis tugineb hea praktika näidetele ja toetab riike, kes ei ole teemaga nii edukalt edasi liikunud. Viie aasta pärast on plaanis uus küsitlus, et hinnata arengut. Loodame, et siis on palju enam riike, kus eriõed praktikas päriselt tegutsevad. Tulevikus asutakse arutama selle üle, et ehk oleks mõistlik eriõendust reguleerida hoopis üleeuroopalise direktiivi tasemel.
Rahvusvaheline ametikohtade klassifikaator vajab uuendamist
ICNi tegevjuht Howard Catton tõstatas assambleel teema, et kuigi õendus on viimasel aastakümnel oluliselt muutunud, on ILO ehk Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ametikohtade klassifikaator ajale jalgu jäänud. Klassifikaatori korrastamine on oluline eelkõige rahvusvaheliselt võrreldava statistika kogumiseks. Praegune klassifikaator ei juhindu haridustasemest ja riikides kehtivatest regulatsioonidest, vaid tööülesannetest. Õenduses on aga väga oluline arvesse võtta ka pädevusi ja õdede haridustaset.
ICN on juba kahel korral vastava märgukirja ILO komisjonile edastanud ja on olemas plaan ametikohtade klassifikaatori uuendamiseks, aga planeeritav ajaraam ei rahulda õendusvaldkonna eksperte. ILO selgitas haridusnõuete puudumist sellega, et õenduses on riigiti palju variatsioone ja see takistab ühetaolist käsitlust. Kahjuks ei ole ILO revisjonitöögrupis õde, mistõttu on sisendi andmine eriti oluline. Tööjõu komitee arutas teemat ning leidis, et EFN ja ICN peavad ühendama jõud, et teha ILO ametikohtade klassifikaatoris vajalikud muudatused, mis päriselt aitaksid valdkonna arendamisele kaasa, mitte ei takistaks seda.
Kolmas suur teema, mida assambleel arutati, oli pikaajaline hooldus (ingl long term care). Rõhutati, et eakate- ja õenduskodudes jaguneb vastutus hooldusel oleva inimese eest tervishoiu- ja sotsiaalteenuse vahel. Teenuse kvaliteedi tagamises peavad mõlemad pooled teadma, mis on kellegi ülesanded, et teha sisukat koostööd.
Eakatekodud ei ole täna kuskil Euroopas atraktiivseks töökohaks õendus- ja hoolduspersonalile, seega on nendes asutustes suur õppinud spetsialistide puudus ja olemasolev meeskond on sageli alamotiveeritud. See viib teenuse kvaliteedi langemiseni ja suurendab vigade tekkimise riski. Eaka elanikkonna osakaalu suurenemine Euroopa rahvastikus aga nõuab, et teemaga aktiivselt tegeletaks ning leitaks lahendusi praeguste kitsaskohtade lahendamiseks. Tuleviku võimalustele ja ohtudele tuleb mõelda praegu, mitte alles siis, kui tulevik on kohal.
Vaikselt tööst loobumine on jõudnud ka õendusse
Paljudes töövaldkondades üle maailma räägitakse järjest enam nähtusest, mida nimetatakse vaikselt tööst loobumiseks või „vaikseks tiksumiseks“ (ingl quiet quitting). Seda nähakse juhtuvat juba mitmes Euroopa riigis ja see on jõudnud ka õendusesse. Lihtsustatult tähendab see, et töötaja tuleb tööle, teeb nii vähe kui võimalik, lisaülesannetest keeldub, koolitustest ei ole huvitatud ning kui
Vaikselt tööst loobumine tähendab, et töötaja tuleb tööle, teeb nii vähe kui võimalik, lisaülesannetest keeldub, koolitustest ei ole huvitatud ning kui vahetus läbi, lahkub minuti pealt.
vahetus läbi, lahkub minuti pealt. Kui töökohal tekib konflikt, siis pigem lahkub ta päriselt, mitte ei püüa olukorda lahendada. Õendus ei ole aga eriala, kus sellist olukorda saaksime lasta tekkida. Eestis pole meie teada teemat veel uuritud ja seega puudub ülevaade, kui palju seda esineb. See võiks kindlasti olla huvitav uurimisteema terviseteaduse magistrantidele.
Kõikidele eelnevatele teemadele lisaks arutati assambleel ka EFNi 2023. aasta eelarvet ja (lobi)tegevusi. Plaan on kulusid järgmisel aastal vähendada. EFNi liikmed soovivad eelarve osas suuremat läbipaistvust ja leidsid, et vajalik on kirjeldada selged eelarvepõhimõtted, mida tulevikus aluseks võtta. Moodustati töörühm, kuhu Eesti esindajana kuulub ka Gerli Liivet. Lisaks kuuluvad töörühma esindajad Hispaaniast, Islandilt, Šveitsist, Belgiast, Maltalt ja Ühendkuningriigist. Eelarve põhimõtted peavad olema valmis
Tekst: Helena Haller
Fotod: Joonas Sisask
Tartu Ülikooli õendusteaduse magistriõppekava programmijuht Ere Uibu õpetab, teeb teadustööd ning arendab õendust. Ta loodab, et õdede vastutusrikast tööd nähakse ühiskonnas aina rohkem.
Kuidas te leidsite tee tervishoidu?
Pärast keskkooli ei osanud ma valida, mida edasi teha, aga kuna mind väga huvitas ravimikapi sisu, mõtlesin kohe meditsiini peale. Läksin koos klassiõdedega arstiteaduskonda sisseastumistele, kuid jäin konkursist välja. Esialgu arvasin, et proovin uuesti, aga pärast aastat meditsiinikoolis ja selle kõrvalt gastroenteroloogia osakonnas hooldustöötajana töötamist tundsin, et tahan õeks saada. Just sel ajal oli ka mu vennal suur autoavarii. Ma läksin intensiivraviosakonda teda külastama ja nägin, mida kõike õed teevad. Vaatasin neid seal tundide viisi kõrvalt ja sain aru, kui tähtis, huvitav ja mitmekülgne töö see on.
Kuidas jõudsite edasi õendusteaduse juurde?
Õendusteaduse juurde suunasid mind tasapisi minu suurepärased töökaaslased, kes panid mind mõtlema, kas mul on piisavalt teadmisi ja oskusi ka suuremate ülesannete jaoks ning kas mu karjäär rahuldab mind. Läksin edasi tasemeõppesse ja järgmisena Tartu Ülikooli magistriõppesse. Pärast lõpetamist sain siia kohe tööpakkumise ning nii on mu karjäär ülikoolis edenenud. Tunnen, et õendus paelub mind endiselt väga ja see muudab ka oluliselt huvitavamaks selle teadusala õpetamise.
Ühe suunana arendame juhtimisalaseid teadmisi ning mõtestame, millega tegeleb õendusjuhtimine ja mis on maailmas selles vallas uut. Õpime, kuidas tervise valdkonnas erialaspetsialistide tööd paremini juhtida ja korraldada. Teise olulise suunana arendame pedagoogilisi oskusi, sest meil on tarvis haridussüsteemi õppejõudusid, kes tervisevaldkonna spetsialiste õpetaksid. Tartu Ülikool on seisukohal, et õppimine peab tänapäeva mõistes olema teaduspõhine, huvitav ja tulemuslik. Kaks erialasuunda – õendusjuhtimine ja õenduspedagoogika – on täna integreeritud ühte õppekavasse, kuna mõlemas valdkonnas on vaja teise eriala teadmisi.
Mis teeb inimesest hea õpetaja?
On hästi oluline, et õendusjuhid oskaksid argumenteerida, miks on õdedel koolitamist vaja.
Inimene võib olla väga huvitav ja hea vestluspartner ja üliõpilasi inspireerida, aga selleks, et õpet ellu viia nii, nagu me oleme seda planeerinud ja nagu seda praktikas vaja, läheb tarvis süsteemsemat pilti ja süvendatud teadmisi, kuidas üldse õppimine toimub, kuidas õppijaid selles toetada ja neid ise arenema panna. Põhiline, mida üritame oma õppes saavutada, ongi panna õppija mõistma, et tal on veel väga palju omandada. Ta peab oskama ise õppida ning mõistma, kus tal puudjäägid on. Me üritame karjääri planeerimist igati toetada, sest see teeb inimesed õnnelikumaks ja oma töös paremaks.
Mida saab Tartu Ülikoolis õenduse valdkonnas õppida?
Tartu Ülikoolis on õendusteadust õpetatud üle 30 aasta, alates 2002. aastast ka magistriõppe tasemel. Magistriõppe edukust näitavad muu seas meditsiiniteaduste valdkonna doktoriõppes õppivad vilistlased – kokku on neid juba viis ja lisagi on tulemas.
Magistriõppes süvendame teadmisi õendusteadusest kui terviseteadusest, selle eesmärkidest ja uurimismeetoditest, mis võimaldavad luua nii õendusteaduses, -hariduses kui ka -praktikas rakendatavat teavet. Olulisel kohal on kriitilise mõtlemise edendamine ja arusaama kujundamine järjepideva enesearendamise vajalikkusest.
Võib head meelt tunda, et meie õpe on panustanud tervishoiukõrgkoolide õppejõudude haridusse Eestis. Järjest rohkem tulevad tervishoiukõrgkoolide õppejõud siia õppesse, et kogu pedagoogilist potentsiaali ära kasutades päriselt mõtestatult ja teadlikult õpetada.
TÜ magistriõppekavale saavad õppima tulla eri erialade inimesed. Kes need inimesed on ja mida annab avaram vaade erialale?
20 aastat oli õendusteaduse magistriprogramm mõeldud vaid õdedele ja ämmaemandatele, kuid mõne aasta taguse arendusena avasime selle õppekava laiemale sihtgrupile. Aasta-aastalt on õppurite hulgas aina rohkem radioloogiatehnikuid, füsioterapeute ja bioanalüütikuid, kuna me võtame õendust kui professionaal-
set inimese tervise ja heaolu eest hoolitsemist, ning inimese eest hoolitsevad ka teised tervishoiu erialad. Õendusteadus väärtustab siduserialadelt tulevaid teadmisi, kuna ainult koostöös saab pakkuda väga head teenust ning inimesele vajalikku abi ja hoolitsust.
Koos õppimine aitab paremini üksteise vaatekohtadest aru saada ja tausta mõista. Teistel erialadelt tulnud õppijad on öelnud, et neil on väga huvitav teada saada, millega õed tegelikult tegelevad ja vastupidi, ka õdedel on abiks arusaam, miks teise eriala inimene töötab teatud viisil. Vahendid ja fookus võivad olla erinevad, aga eesmärk on ühine – tervis ja heaolu ning inimkeskne tervishoiuteenus.
Kas õendusteaduse magistriõppekava on populaarne?
Konkurents on aastate jooksul päris kõvasti tihenenud. Meditsiiniteaduste valdkonna väga positiivne žest oli anda meie õppekavale alates 2021. aastast mõned kohad juurde valdkonna seest. Nüüd on õppekohti 18 ja viimastel aastatel on konkursil osalenud 60 ja enam kandidaati. Mina näen magistriõppe populaarsuse kasvu taga õdede suurt soovi tervisevaldkonda parandada, et meie tervisesüsteem oleks efektiivsem ja õdede töö paremini organiseeritud. Võib ka olla, et viimase kahe aasta tervishoiukriis on mõjutanud sisseastumise populaarsust. Kriisiolukorrad vallandavad alati ka häid asju, kuna siis hakkavad inimesed aktiivsemalt lahendusi otsima. Nähakse, et teadmistes on võti, kuna lahenduste otsimiseks on vaja rohkem teadmisi ja oskusi. Ja kust muidu ikka paremaid lahendusi saadakse, kui mitte neid ise luues.
Millised on suurimad väljakutsed õendusteaduse magistriprogrammi juhina?
Kuna programmijuhi tööd tuleb teha teiste tegemiste kõrvalt, on paras väljakutse selle jaoks aega leida. Programmijuhtimine tähendab ääretult palju koostööd siht- ja sidusgruppide ning õppejõududega, et ühiseid eesmärke ellu viia.
Samuti on õppekavade arendus aasta-aastalt järjest suurem väljakutse. Näiteks töötame selle nimel, et võimal-
Ere on õendusteaduse magistrikava programmijuht
Tartu Ülikoolis. Õppekava on populaarne ning huvi üha kasvab.
dada oma õppuritele üliõpilasvahetust teistes riikides asuvatesse partnerülikoolidesse. Seda on raske korraldada, kuna tööandjad ja ka üliõpilased ise ei saa endale lubada ega soovigi mitmeid kuid välismaal Eesti tervishoiust ära olla.
Kõige suurem väljakutse programmijuhi töös on aga pidevalt monitoorida, kas õpe on rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline ja kas see samal ajal vastab meie enda riigi tervishoiusüsteemi vajadustele.
Kuidas te oma instituudis hoiate ja edendate õpetamise kvaliteeti?
Ülikool on suurepärane töökeskkond, kuna toetab väga õppejõudude arengut. Oma õpetamise uurimiseks on grandid ja õppejõudude konverents, kus kogemust jagada.
Meie õppejõud arendavad oma oskusi, et õpetus oleks huvitav, loogiline, hästi jälgitav ja õppija jaoks põhjendatud. Samuti peab õpetus olema teaduslik ja üles ehitatud nii, et õppijatel kujuneks allikakriitilisus ning oskus teadusandmetega töötada.
Muidugi on hästi oluline õppejõududevaheline koostöö ja üksteise toetamine. Meil on ülikoolis juba aastaid õppetöö vaatlemise traditsioon, mille käigus antakse kolleegile tagasisidet ja arutletakse, mis oli tema õpetamises eriti huvitav ja tulemuslik. See suunab kolleegi ka ise ennast analüüsima.
Samuti analüüsime õppijate tagasisidet, kus on sageli väga väärtuslikku materjali, mida peab aga oskama eristada n-ö emotsionaalsest mahalaadimisest. See on üks õppejõu professionaalne oskus aru saada, kas hinnang on antud õpetamisele või millelegi muule ja mida sellega edasi teha.
Kui aktiivsed on õed enesetäiendamises?
Väga aktiivsed, palju aktiivsemad, kui mõne teise eriala esindajad. Tundub, et juba põhiõppest tekib õdedel arusaam enesetäiendamise olulisusest. Arengud meditsiinis, IT-tehnoloogias ning uute masinate ja süsteemidega töötamine ilmselt omakorda kannustavad oma töös paremaks saama. Mulle tundub, et õed käiksid ennast isegi palju rohkem täiendamas ja mitte ainult väga spetsiifilisi oskusi, vaid ka laiemalt ülekantavaid oskusi arendamas ja silmaringi avardamas. Paraku näeme, et õed on viimastel aastatel nii ülekoormatud, et sageli pole neil selleks aega.
Kas teil on mõni soovitus, kuidas oleks õdedel lihtsam leida aega enese täiendamiseks?
Meil on väga häid näiteid, kuidas õendusjuhid on tööd ja koolitusi oma organisatsioonides korraldanud. Näiteks on täiendusõpe muudetud töö osaks ning täienduskoolitustel käimine tasustatud. Aga on ka teisi viise. Kui õendusjuht on ise õppinud, kuidas oma töötajate õpivajadust hinnata ja kuidas arvestada töötaja soovide ja tagasisidega, on tal lihtsam seda ellu viia ka oma töötajate jaoks. Teine küsimus on, kuidas kehtestada neid vajadusi asutuse juhtide silmis. Kuidas põhjendada, miks õdedel on vaja koolitusi ja enesetäiendamise võimalusi ning mida see annab organisatsioonile teenuse kvaliteedi või ohutuse osas. On hästi oluline, et õendusjuhid valdaksid kogu tausta ja oskaksid argumenteerida, miks on õdedel koolitamist vaja.
Ka see, kuidas õed oskavad suure töökoormusega hakkama saada, peaks olema tööandjate ja juhtide toetada. Massiliselt ei tule meil nagunii õdesid juurde, mingi defitsiit jääb alati ja see tähendab, et peame paremini planeerima, kuidas olemasolevaid õdesid tööle rakendada. Õnneks meie noorem põlvkond mõtleb ka selle peale, et õetöö ei ole kogu elu ja et nad on oma töös paremad, kui nad on inimesena õnnelikumad. Olen väga tänulik, et uuem põlvkond on toonud sellise vaate ka vanema põlvkonna õdede ellu. Sa oled oma töös parem, kui sa oled ise õnnelikum ja tervem.
Ere sõnul on ülikool suurepärane töökeskkond, mis toetab õppejõudude arengut ja peab oluliseks õppejõudude koostööd ja üksteise toetamist.
Teie doktoritöö valmib patsiendiohutuse vallas. Millele doktoritöö keskendub?
Minu uurimisteema on eelkõige patsiendi ohutuse arendamine ohu- ja kahjujuhtumitest teavitamise kaudu. Me ei räägi siin hooletusest või pahatahtlikust käitumisest. Tervishoiusüsteem on väga keeruline, patsient liigub selles läbi eri üksuste, kus on erinevad protseduurid, reeglid, olukorrad ja inimesed. Mis kõige olulisem, tervishoiutöötajad on inimesed, kes väsivad või kellel võib eri põhjustel tähelepanu hajuda. Selleks et ohutust tagada, peavad olema toimivad turvasüsteemid ja -tegevused, mis inimliku eksimuse kinni püüavad, enne kui see patsient kahjustada jõuab.
Nagu mujal maailmaski ei ole me aga patsiendiohutusega veel seal, kus soovime olla. Probleem on ennetatavate juhtumite toimumine ja nendest mitteteavitamine, kuid ennekõike juhtumitest õppimise korraldus just organisatsiooni tasandil. Kuigi
juhtumitest teavitamine peaks olema loomulik kõigi töötajate jaoks, võetakse teavitamist endiselt sageli pealekaebamisena. Teavitamine võib vähene olla ka muudel põhjustel, näiteks võtab juhtumi dokumenteerimine liiga palju aega, samuti ei ole teavitamisest saadav tulemus ja kasu piisavalt nähtavad –õnnetusest johtuvad parendustegevused ei ole alati selgelt kommunikeeritud ega kõigiga jagatud. Niivõrd oluline on aga laiendada mõistmist, et inimesed ei ole, ei saa olla ega peagi olema ilmeksimatud.
Kuidas saaks julgustada töötajaid rohkem rääkima?
Teavitamissüsteemid toimivad ainult siis, kui töötaja näeb, et ei järgne mingit süüdistamist, vaid konstruktiivne arutelu, analüüs ja tulemuste levitamine organisatsioonis. Selleks et olukordadest õppida, peavad patsiendiohutuse arendamise tegevused julgustama juhtumite arutelusid ja ka muudatusi, mis tehakse nende ärahoidmiseks. Kui midagi ei muutu, tekib töötajatel paratamatult jõuetustunne. Samuti peab töötajani jõudma sõnum, et organisatsioon kaitseb teda.
mis tehtavat tööd ja füüsilist liikumist on väga vähe, viivad mu hobid mind välja. Ma olen hobilinnuvaatleja ja Eesti Ornitoloogiaühingu liige. Samuti kuulun Eesti bongareid (bongar on linnuvaatleja, kes käib teistelt saadud eelinfo põhjal mõnda lindu, enamasti haruldust, vaatlemas ehk bongamas) koondavasse linnuklubisse Estbirding ning piirkondlikku ühendusse Rõuge Kuninglik Linnuklubi. Võib öelda, et tegelen ka linnuvaatluses teadusega, ehk sisestan eElurikkuse andmebaasi oma vaadeldud linde. Samuti osalen loendustel ja kogukonna projektides, mida ornitoloogiaühing korraldab.
Ma olen ääretult tänulik, et Eestis on õdede haridus nii heal tasemel.
Te olete õenduse terminikomisjoni eestvedaja. Miks on sellist komisjoni Eesti tervishoius vaja? Mis on komisjoni eesmärgid?
Õendus- ja ämmaemandusterminoloogia komisjon sai loodud selle aasta alguses. Meie eesmärk on saada Sõnaveebi oskussõnastik, mis sisaldab valdkonnas kasutusel olevaid termineid koos seletuste, kasutusnäidete, üla- ja sidusterminitega.
See töö on vajalik, kuna me tahame rääkida asjadest ühes keeles ja mõista ühtmoodi, mida me mingi terminiga mõtleme. Samuti soovime, et teiste elualade inimesed ja patsiendid saaksid aru, millega me tegeleme või millest räägime. Terminoloogiakomisjonis on koos meie valdkonna väga erinevate organisatsioonide inimesed, et oskussõnade sisend oleks võimalikult hästi kaetud. Meil on väga tulised vaidlused mingite terminite teemal, aga me saame aru, et need vaidlused on vajalikud. Ka teadustöö ei saa ilma eestikeelse terminoloogiata Eesti praktikutele käepäraseks.
Samuti on Sõnaveebi terminikogu eesmärk näidata, millised terminid on eelistatud, millised vananenud või mida tuleks vältida. Näiteks „meditsiiniõde“, mida tavakeeles kasutatakse, ei ole tegelikult soositud, kuna muu maailm ja Eesti lähtub sellest, et õde on tervishoiu-, mitte meditsiinitöötaja.
Kuidas te puhkate? Millised on teie hobid?
Kuna minu igapäevatöö ülikoolis tähendab suuresti arvutipõhist või auditooriu-
Ülikoolis töötatud aastate jooksul olen muutunud väga aktiivseks keskkonnateemadel ja tegelenud palju ka jäätmekäitluse ning meie ühiskonnas liigagi levinud ülemäärase raiskamise teemadega. See ei ole tegelikult üldse kaugel tervishoiust, kuna me toodame hästi palju jäätmeid. Kuidas jätkusuutlikku õendust arendada ja vähem jäätmeid toota, on maailma tasemel teema, mida uuritakse väga palju. Ka patsiendiohutus on ju oluline jätkusuutlikkuse seisukohast, sest kui me suudame ära hoida ennetatavad kahjujuhtumid, mis tavaliselt toovad kaasa lisakulutused, rääkimata võimalikest kannatustest nii patsiendile kui ka töötajatele, kes sellega kokku puutuvad, siis me oleme jätkusuutlikumad. Selline tervikpildi tajumine pakub rahuldust ja aitab teha tööd oma põhivaldkonnas.
Kuidas kolleegid teid kirjeldaksid?
Ma arvan, et nad peavad mind küllaltki sihikindlaks ja kohusetundlikuks. Nad on mulle ka öelnud, et ma olen mingites asjades liiga pedantne ja võiksin lõdvemalt võtta. Aga üldiselt leian, et meil on tõeliselt head suhted ja me oleme üksteist sõbralikult kujundanud ja inspireerinud. Ja eriti head meelt teevad mulle mu endised üliõpilased, kes on saanud minust paremaks.
Kas midagi jäi veel südamele?
Hiljuti olin ise patsiendina tervishoius ja oli väga hea kogemus näha oma valdkonda teise pilguga. Ma tundsin tõsiselt rõõmu õdede tööst, sellest, kui hästi nad arvestasid patsiendi vajadustega, kui hästi ennast tutvustasid ja kõike seletasid ning kui hästi kogu kollektiiv oma tööd tegi. Usun, et tõeliselt head oma töös on need õed, kes tunnevad selle töö vastu kutsumust, keda see töö teeb õnnelikuks ja kellele annab piisavalt saavutustunnet. Ma olen ääretult tänulik, et Eestis on õdede haridus maailmatasemel.
Tekst: Krista Kiin
Fotod: Babé
„Talvise nahahoolduse kolm märksõna võiksid olla naha niisutamine, toitmine ja kaitsmine,“ rõhutab nahahooldusbrändi Babé konsultant Kreete Põlme
Külmade ilmade saabudes võime sageli märgata nahatüübi ja nahaseisundi muutusi. Nahk, mis suvisel perioodil oli niisutatud, elastne ja särav, võib nüüd olla kuiv, tuhm ja elutu. „Nende muutuste põhjuseks on erinevad sisemised ja välised tegurid,“ nendib Kreete Põlme. „Sisemistest teguritest mõjutavad nahka kindlasti eluviis, toitumis- ja liikumisharjumused, stress ja üldine terviseseisund. Välistest mõjudest mängib talvel enim rolli ilmastik.“
Langenud välistemperatuurid ja külm tuul vähendavad naha veesisaldust ning naha kaitsebarjäär pole enam nii vastupidav. Oma osa naha veesisalduse kahanemisel mängib Põlme kinnitusel ka alanud kütteperiood, mille tõttu muutub tubane õhk kuivaks. Nende tegurite koosmõjul muutubki nahk tihti kuivaks, esineb dehüdreeritust ehk pindmist kuivust, nahk on kahvatu, kiskuv, mõningatel juhtudel ka punetav või ketendav ja kare. „Lisanduda võivad ka muud nahaprobleemid, näiteks dermatiidid, mis just sügistalvisel perioodil pead tõstavad,“ tõdeb Põlme. Sellistel puhkudel on tähtis roll regulaarsel ja järjepideval nahahooldusel.
Esimesi kuivuse märke võime näha nendes nahapiirkondades, mis puutuvad väliskeskkonna teguritega enim kokku. „Nendeks piirkondadeks
on eelkõige nägu ja käelabad, kuid probleeme võib esineda ka teistes kehapiirkondades, sagedasti säärtel ja jalalabadel,“ toob Kreete Põlme välja. Nõnda on esimeste kuivusemärkide saabudes õige aeg mõelda igapäevasele nahahooldusrutiinile ja kasutatavatele toodetele. „Viimased peaksid sügis-talvel olema tunduvalt toitvamad ja niisutavamad ning pakkuma nahale kaitset väliskeskkonna tegurite eest,“ paneb Põlme südamele.
„Näonaha puhastamine on oluline igal aastaajal, kuid talvel võiksime valida õrnemad puhastusvahendid, mis aitavad säilitada naha normaalset niiskussisaldust ja lipiidkihti. Kui nahk on kuiv, võiks vältida naha pesemist seebiga või alkoholi sisaldavate toodetega.“ Igapäevaseks naha puhastamiseks meigist ja mustusest sobivad ideaalselt Babé mitsellaar-näopesugeel või prebiootikumidega rikastatud mitsellaarvesi. Mõlemad passivad normaalsele, kuivale ning isegi kõige tundlikumale ja allergilisele nahale.
Ka akneline nahk võib talveajal muutuda pindmiselt kuivaks ehk dehüdreerituks. „Sel juhul võib nahal tunda kiskumistunnet, vahel näha ka ketendust,“ jätkab Põlme. Selleks et nahka niisutada ja taastada, soovitab ta kasutada Babé Stop AKN taastavat niisutavat näokreemi. „Kui aknelisele nahale mõeldud näopuhastustooted tunduvad talvel liiga kuivatavad, võiks kasutusele võtta mõne õrnema puhastaja, näiteks Babé mitsellaar-näopesugeeli.“
Pärast naha puhastamist on tähtis regulaarselt kasutada nii päeva- kui ka öökreemi ning silmaümbruse kreemi. „Kreemi valides tuleb teada, et kerge tekstuuriga geel-kreemi tüüpi tooteid ei pruugi olla naha jaoks piisavalt rammusad,“ paneb Kreete Põlme südamele.
Talvine päevakreem peaks olema rikkaliku koostisega, nahka niisutama, toitma ja kaitsma, ja kõike seda pakub nahale näiteks
Babé HealthyAging+ (SPF 30) vananemisvastane päevakreem. „Päevakreemi valides tasub ka silmas pidada, et UVA-kiirgus, mis on üks naha vananemise põhjustajaist, on aasta ringi sama tugevusega, mistõttu võiks päevakreem sisaldada minimaalselt SPF 30 tugevusega päikesekaitsefaktorit,“ rõhutab Põlme. „Tugevat kaitset nii UV-kiirguse kui ka ekraanidest kiirguva sinise valguse eest pakub Babé Super Fluid emulsioon (SPF 50), mis on mõeldud aastaringseks kasutamiseks. Kuna kreemi koostises on rikkalikult hüaluroonhapet, sobib Super Fluid igapäevaseks päevakreemiks ega vaja lisaks mõnd teist kreemi.“
Lisaks päevakreemile on oluline kasutada ka öökreemi, mis aitaks nahka uuendada ja taastada. Selleks sobib näiteks Babé HealthyAging+ vananemisvastane öökreem. Juhul kui nahk on tuhm ja elutu, soovitab Kreete Põlme nahka turgutada Babé HealthyAging+ öise koorija-seerumiga, mis aitab stimuleerida naharakkude uuenemist ning muuta nahatooni ühtlaseks ja säravaks.
„Kui aga tundub, et lisaks päevakreemile ja öökreemile vajaks nahk lisaturgutust, võiks kreemi alla kanda Babé HealthyAging+ Boosterit, mis elustab ja noorendab nahka oma tõhusate toimeainetega,“ lisab Põlme.
„Ärge unustage hoolitseda ka silma- ja huuleümbruse eest, sest peened kurrukesed ja kortsukesed ilmuvad sinnagi!“ Nende piirkondade eest hoolitseb Babé HealthyAging+ silma- ja huuleümbruse kreem
Pai kehale, hoolt kätele-jalgadele
Lisaks näonahale tasub hoolitseda ka kehanaha eest. „Keha pesemiseks ja kreemitamiseks mõeldud tooted peaksid samuti olema rikkalikuma ja toitvama koostisega,“ toonitab Kreete Põlme. „Lisaks tuleks meeles pidada, et pikad kuumad vannid võivad samuti nahka kuivatada, seetõttu võiks eelistada leiget vett ja lühikesi vannis või duši all mõnulemisi.“
Keha võiks pesta samuti seebivabade pesuvahenditega. „Eriti hästi sobivad näiteks dušiõlid, ja Babél on selleks pakkuda seebi- ja veevaba koostisega õliseep,“ jätkab Põlme. „Babé õliseep sisaldab rikkalikult taimseid õlisid ning sobib kuivale ja väga kuivale, atoopiale kalduvale nahale.“ Kindlasti on oluline pärast pesemist nahka kreemitada.
Soovitav on kehakreemi kanda niiskele nahale, sest see aitab kreemil veelgi tõhusamalt toimida. „Babé pakub kuiva, kiskuva ja ketendava naha niisutamiseks ja toitmiseks rikkalikku, shea-või sisaldusega pehmendavat kehakreemi ning uudset kasutuskogemust pakkuvat Balm to Oil kehapalsamit,“ soovitab Põlme. „Mõlemad sobivad ka atoopiale kalduvale nahale.“
Pahatihti võivad talveperioodil nahale ilmuda sügelevad ja kuivad-karedad laigud. Sel juhul on hea lisaks igapäevasele kehakreemile kasutada lokaalseid hooldustooteid. „Babél on uudne SOS sprei, mis leevendab imekiirelt sügeluse ja ebamugavustunde ning taastab tundlikku ning kuiva nahka,“ tutvustab Kreete Põlme. Samuti ei tohiks unustada käte ja jalgade hooldust. „Sagedasti esineb just käelabadel punetust ning nahk on kare, raskematel juhtudel isegi lõhenenud, ning küüned muutuvad hapraks ja võivad murduda,“ loetleb Põlme. „Et selliseid probleeme ennetada, on oluline kanda kindaid, hoiduda suurtest temperatuurimuutustest ning kasutada õrna kätepesuvahendit. Lisaks võiks kreemitada käsi tõhusa kreemiga.“
Käte pesemiseks soovitab Põlme vältida tükiseepe, sest neil on tugev kuivatav mõju. Eelistada võiks näiteks Babé dermaseptilist pesugeeli või Babé õliseepi, mis lisaks kehale sobib ideaalselt veel käte ja ka jalgade pesemiseks. „Kätele teeb pai Babé taastav kätekreem,“ jätkab Põlme. Selleks et jalad oleks hoitud, on soovitav kontoris kasutada vahetusjalanõusid, et vältida jalgade haudumist ja külmetumist. „Pehmed jalad aitab saada igapäevane kreemitamine Babé 10% uureat sisaldava jalakreemiga, mis imendub kiiresti ning pehmendab kareda naha.“ Babé tooted on müügil apteekides, e-apteekides, Tradehouse’is ning e-poodides apothekabeauty.ee, loverte.com, mactabeauty.com ja mylook.ee.
Intervjueeris: Tiina Nõmm
Fotod: Kairi Naha, Hendrik Osula
Usaldusisik on esimene kolleeg, kelle poole võib oma murega pöörduda. Nad on ühtaegu nõustajad, infoallikad, motivaatorid ja läbirääkijad. Oma mõtteid ja kogemusi usaldusisikuks olemisest jagasid Anne Hämäläinen ja Ave Vaidla.
Tartu Ülikooli Kliinikumi kardiointensiivravi osakonna õde Anne Hämäläinen
Anne Hämäläinenil täitus septembris 15 aastat õetööd Tartu Ülikooli Kliinikumi kardiointensiivravi osakonnas. Sellest viimased kuus aastat on ta tegutsenud ka Eesti Õdede Liidu usaldusisikuna. Usaldusisiku roll annab Annele võimaluse teha seda, mis talle meeldib – aidata inimesi.
Mis inspireeris teid õeks õppima?
Peale keskkooli ei teadnud ma, mis minust saab, teadsin ainult, et midagi peaks edasi õppima. Mõtlesin õppida lasteaiakasvatajaks, aga otsustasin igaks juhuks kandideerida ka tervishoiukõrgkooli. Haiglaelu ei olnud mulle võõras, sest minu ristiema töötas haiglas hooldajana ning käisin temaga pühapäeviti haiglas kaasas. Ilmselt saigi sellest väike tõuge, et ka ise tulevikus haiglas töötada. Tänaseks tunnen, et meditsiini õppimine oli ainuõige otsus.
Soov ennast erialaselt täiendada on minuga alati kaasas käinud. Loodan südamest, et järgmisel aastal õnnestub mul lõpetada pooleli
jäänud spetsialistiõpe intensiivõenduse suunal Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis. Siis on mul veel rohkem teadmisi ja oskusi, et panustada tervishoiu arendamisse.
Milline on teie karjäär seni olnud?
Pärast teise kursuse lõppu Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis otsisin erinevaid töövõimalusi Tartu Ülikooli Kliinikumis. Nägin pakkumist kardiointensiivravi osakonnas, pöördusin nende poole ja osutusingi valituks. Tegelikult oli mulle üllatus, et üks noor tudeng intensiivravi osakonda tööle võeti. Arvasin, et pean enne osakonnas oma oskusi arendama. Ma olen väga õnnelik, et julgesin kohe intensiivravi osakonna poole pöörduda ja sinna tööle sain. See oli kõige õigem otsus. Minu töö on tegeleda kiirabiga haiglasse toodud erakorraliste patsientidega. Ma ei tea kunagi ette, mida päev toob, tööülesanded võivad olla väga erinevad, aga intensiivravi osakonna õe tööga kaasnev erakorralisus köidab mind kõige rohkem.
Kui ma olen ise aktiivne, siis tulevad ka liikmed kaasa.
Eesti Õdede Liidu liikmeks astusin juba ülikooli ajal aastal 2008. Liidu esindajad käisid meile koolis tutvustamas liidu eesmärke ning muidugi haarasin kinni võimalusest panustada omalt poolt õenduse
Tartu Ülikooli Kliinikumi kardiointensiivravi osakonna õde Anne Hämäläinen
Põhja-Eesti Regionaalhaigla veenipordi õde-nõustaja Ave Vaidla
õde oma töökeskkonnas
arengusse. Mulle oli positiivne üllatus, et ka tudengid saavad liitu kuuluda.
Kaua te usaldusisikuna olete tegutsenud?
Detsembris 2016 helistas mulle südamekliiniku ülemõde, kes küsis, kas ma oleksin valmis tegema usaldusisiku tööd. Esialgu ei saanud ma aru, kes see usaldusisik on või mis ta teeb, aga kuna see on vabatahtlik töö ja mulle meeldib olla aktiivne inimene, siis mõtlesin, et kui raske see amet ikka olla saab. Miks mitte end proovile panna! Samuti tundsin, et juhtimiskogemus võib mulle tulevikuks kasuks tulla. Niisiis võtsingi pakkumise vastu ja ma ei ole kordagi seda otsust kahetsenud.
Ütlen ausalt, et esialgu olin ikka väga võhik ega teadnud, mida ma tegema pean. Aga mind aitasid erinevad koolitused ja mulle oli suureks toeks meie kliinikumi ülemõde. Tartu Ülikooli erinevates kliinikutes on täna kokku lausa 13–14 usaldusisikut. Nende käest võib vajadusel julgelt nõu küsida.
Millised on usaldusisiku ülesanded?
Usaldusisiku töö tähendab väikest viisi juhitööd. Mul on 58 inimest, kelle eest ma pean seisma ja vastutama, oskama küsimustele vastata, keda pean aitama murede korral ning kellele edasi andma vajalikku infot. Eks ülesandeid on aja jooksul olnud erinevaid, näiteks olen pidanud aitama oma vanemaid kolleege digiallkirjastamisel. Usaldusisikul on vaja palju kommunikatiivseid oskusi.
Põhiülesanne on aga siiski infovahetuse koordineerimine, et kõik minu inimesed saaksid olulise info kätte. Minu ülesanne on kontrollida ka liikmete andmeid, eemaldada vajadusel nimekirjast vanu liikmeid ja lisada uusi. Samuti kutsun oma inimesi meie vahvatele motivatsiooniüritustele. Näiteks õdede liidu suvepäevadest on mul väga eredad mälestused.
Aeg-ajalt on oluline ka liikmetele meelde tuletada, et liitu kuulumine annab võimaluse lüüa kaasa selle eriala arendamises ja
Anne julgustab oma tööalase murega alati pöörduma esmalt usaldusisiku poole, kes aitab probleemile lahenduse leida.
kui soovid, võib sinust saada lausa ekspert õenduse alal. Mind ennast innustasid liiduga ühinema koolitusvõimalused, mida meie organisatsioon pakub.
Lisaks praeguste liikmete motiveerimisele julgustan ka oma liiduväliseid kolleege meiega liituma. Eesti Õdede Liitu kuulumine annab liikmele palju, kui ainult soovida.
Milliseid oskusi ja omadusi usaldusisikul vaja läheb?
Esiteks julgust. Alguses tundus jube hirmus, et pean kellelegi jagama infot, mida ma ise ka veel täpselt ei tea. Seetõttu olin pigem tagasihoidlik, aga aastate jooksul on kogunenud piisavalt teadmisi, millest ja kuidas rääkida. Teinekord on vaja julgust, et ka ise abi küsida. Meil on väga tore peausaldusisik, kelle poole saan pöörduda. Teiseks on vaja pealehakkamist – kui ma kutsun inimesi kaasa lööma ja osalema, siis tuleb ka mul endal kampa lüüa. Teinekord tuleb pöörduda otse inimeste poole
õde oma töökeskkonnas
ja küsida: kas sa oled näinud, et selline põnev üritus on tulemas, oled sa ennast juba kirja pannud? Kui ma olen ise aktiivne, siis tulevad ka liikmed kaasa.
Ka soov end pidevalt täiendada on usaldusisiku rollis oluline.
Mis teile usaldusisiku rolli juures enim meeldib?
Meie inimesed. Mulle meeldib näha inimeste tahet õppida ja midagi ära teha. Samuti on meie kooskäimised väga vahvad.
Usaldusisiku koormus ei ole nii suur, et pidada seda kohustuseks. Minu jaoks on see pigem võimalus inimestega suhelda ja kuulata nende muresid. Isegi kui ma ei oska neile alati vastata, aitan neil otsida lahenduse. Mulle meeldib inimesi aidata.
Mis on usaldusisiku rolli juures kõige keerulisem?
Kõige keerulisemad on hetked, kui liige väljendab liidu kohta kriitikat. Siis tuleb talle selgitada, et kui sa ise liidult midagi soovid, siis on sul selleks kõik võimalused olemas – motivatsiooniüritused, erinevad hüvitised, võimalus seista õenduse arengu ja kutse eest ja nii edasi.
Mida te selles rollis enda ja teiste inimeste kohta oled õppinud?
Eelkõige olen õppinud kannatlikkust ja seda, et inimesed on väga erinevad. Enda kohta olen õppinud, et kogu aeg on võimalik edasi areneda. Iga koolitus, koosolek, infovahetus on mulle õpetanud midagi, mida omakorda oma inimestega jagada. Olen tuttavaks saanud paljude uute inimestega ja külastanud haiglaid Eesti eri paigus, kuhu muidu võib-olla ei satukski.
Kui teistele jääb minust mulje kui hästi aktiivsest inimesest, siis ise olen arvanud, et olen pigem arg. Aga liikmed on andnud tagasisidet, et olen aktiivne ja ettevõtlik usaldusisik. Olen end mitmel korral pidanud ületama ja see annab väga hea enesetunde.
Milliste küsimustega võib usaldusisiku poole pöörduda?
Usaldusisikule võib kõik mured ära rääkida, olgu need seotud tööandja või kolleegidega. Minu käest võib küsida, kuidas täita erinevaid avaldusi ja saada haigushüvitisi, kuidas kodulehelt infot leida. Samuti aitan digiallkirjastamisega. Esimesena tasub alati oma usaldusisiku poole pöörduda. Kui vaja, räägin peausaldusisikuga ja tema edastab mure omakorda järgmistele inimestele. Vajadusel hoiame muresid anonüümsena. Mulle võib vabalt helistada ja kirjutada ning aitan ka töövälisel ajal. Isegi kui ma ei oska vastata, siis aitan leida inimese, kes oskab.
Mida te vabal ajal teete?
Perekond on mulle hästi tähtis. Just nendele kulubki suuresti mu vaba aeg. Me oleme väga sportlik perekond. Käin lastega sageli võistlustel kaasas ja mulle endale meeldib pingeid maandada jooksmisega.
Põhja-Eesti Regionaalhaigla veenipordi õdenõustaja Ave Vaidla
Põhja-Eesti Regionaalhaigla peausaldusisik Ave Vaidla on rohkem kui 40 aastat pühendunud inimeste aitamisele. Hoolt jagub nii patsientidele kui ka kolleegidele. Ave uks on kolleegidele alati avatud ning üheskoos leitakse igale murele lahendus.
Mis inspireeris teid õeks õppima?
Mu ema ja vanaema olid mõlemad tervishoiutöötajad ehk huvi selle valdkonna vastu on minus juba lapsest saati olnud. Mulle meeldis mõte töötada ema ja vanaema eeskujul ka ise tervishoiusüsteemis.
Pärast mõnda aega õetööd kaalusin mõtet õppida arstiks, kuid jäin siiski õe ametile truuks ja olen selle otsuse üle tänaseni väga õnnelik.
Milline on teie karjäär seni olnud?
Minu karjäär algas 1981. aastal, kui lõpetasin Tartus õeõpingud ja asusin tööle onkoloogia dispanserisse. Onkoloogiliste ja hematoloogiliste haigetega tegelemine on mulle siiani südamelähedane. 2019. aastaks olin jõudnud läbida kõik onkoloogiliste ravivõimaluste erinevad üksused (kirurgia, keemia- ja kiiritusravi). Lisaks olen töötanud infektsioonikontrolli õena ning 12 aastat õendusjuhina.
Mulle meeldib inimesi aidata ja kui näen, et kellelegi tehakse haiget, astun alati tema kaitseks välja.
Peale kliinilise õe spetsialisti õpet alustasin tööd õde-nõustajana. Minu tööks on tegeleda onkoloogilisest- ja hematoloogilisest ravist tulenevate kõrvaltoimete ennetamise ja patsientide nõustamisega.
Ma olen Põhja-Eesti Regionaalhaigla ainus veenipordi õde-nõustaja. Oma teadmisi ja oskusi ei jaga ma ainult patsientidega, vaid tegelen ka õdede koolitamisega veenipordi kasutamise ja hoolduse osas. Kui varem pidid patsiendid veenipordi hoolduseks tulema Tallinna, siis tänu koolitatud õdedele on selleks võimalusi ka teistes piirkondades üle Eesti.
Minu igapäevatöö on tempokas ja tööpäevad sisutihedad, aga kliiniline meditsiin on mind alati köitnud. Seetõttu olen käinud lisaks mitmel erialasel täiendkoolitusel ja läbinud spetsialisti õppe.
Kaua te olete olnud õdede liidu liige?
Eesti Õdede Liitu kuulun alates 2004. aastast ning olen püsivalt olnud aktiivne liige. Tegutsesin pikalt usaldusisikuna Põhja-Eesti Regionaalhaigla Hiiu korpuses ning kui
2,5 aastat tagasi oli vaja leida kogu haigla kollektiivile uus peausaldusisik, osutusin valituks. Õnneks on mulle abiks
ka minu head kolleegid õdede liidust. Hetkel kuulub meie haiglast õdede liitu 120–140 töötajat.
Minu jaoks on õdede liitu kuulumine auasi. Öeldakse, et mida rohkem inimene teeb, seda rohkem ta jõuab. Minu puhul see täpselt nii ongi. Olen lisaks veel Eesti Onkoloogiaõdede Ühingu ja Eesti Leukeemia-ja Lümfoomihaigete Liidu juhatuse liige, nii et jõudu ja jaksu minus on.
Mis inspireeris teid hakkama peausaldusisikuks?
Kuna olin varem usaldusisik olnud ja olen hea suhtleja, siis tehti mulle ettepanek kandideerida haigla peausaldusisikuks ning kuna kolleegid julgustasid mind, siis võtsin väljakutse vastu. Mul oli palju toetajaid ja uskusin, et üheskoos saame ilusti hakkama. Tänaseks pole
Millised on usaldusisiku ülesanded ja milliseid oskusi läheb selles rollis vaja?
Kindlasti peab usaldusisik olema hea läbirääkija. Kohtun aeg-ajalt meie haigla juhatuse esimehega ja kuulan ära tema mõtted ja ettepanekud. Püüan kursis olla kõigi PERHi üksustes toimuvaga, see on vajalik minu usaldusisiku töökohustuste täitmiseks. Minu peamine ülesanne on kolleegide toetamine, nende murede kuulamine ning üheskoos lahenduste leidmine. Mulle meeldib inimesi aidata ja kui näen, et kellelegi tehakse haiget, astun alati tema kaitseks välja. Meie haiglas on hooldajaid ja õdesid umbes 2500. Muidugi ei ole nad kõik Eesti Õdede Liidu liikmed, kuid
Olen suunanud kolleege ka psühholoogi ja hingehoidja konsultatsioonile, kes oskavad inimest sügavamalt aidata. Kahjuks ei julge inimesed meie haigla psühholoogide ja hingehoidjate juurde sageli minna, sest kardetakse, et nendega jagatud probleemid jõuavad haigla andmebaaside kaudu kogemata edasi teiste kolleegideni, või kardetakse hoopis kolleegide kriitikat.
Sageli on tervishoiutöötajal patsientidele tunduvalt lihtsam nõu anda kui ise abi leida, sest ei tea, kuhu oma murega pöörduda. Selleks ongi usaldusisikud, kes suunavad inimese edasi õige spetsialisti juurde. Minu 41-aastase karjääri jooksul on tekkinud palju häid kontakte, kes oskavad aidata.
Samuti on minu ülesanne jagada liikmetele olulist informatsiooni, mille levitamine ei pruugi alati olla lihtne ning üks üldine kiri liikmete meililisti ei ole sageli piisav. Kahjuks tuleb aeg-ajalt ette ka kolleege, kes soovivad liidust välja astuda. Usaldusisiku roll on nendega rääkida, miks nad soovivad lahkuda, ja selgitada, mida liitu kuulumine neile annab.
Mis teile usaldusisiku rolli puhul enim meeldib?
Enim meeldivad mulle haritud ja targad inimesed minu ümber, kellega saab rääkida nii professionaalsetel kui ka töövälistel teemadel. Minu ümber on head ja tublid kolleegid, kes on mind alati valmis toetama ja aitama.
Mida olete usaldusisiku rollis õppinud?
Ükski koolitus ei jookse mööda külge maha. Näiteks olen omandanud juriidilisi teadmisi. Olen pidanud ise väga palju sel teemal lugema ja kui kolleeg pöördub minu poole õigusküsimusega, oskan vajalikud paragrahvid välja otsida.
Milliste küsimustega tasub pöörduda peausaldusisiku poole?
Peausaldusisiku poole tasub pöörduda, kui on tekkinud tööalased tülid või töötajaid koheldakse ebavõrdselt, näiteks ei ole töökoormus ja puhkus töötajate vahel õiglaselt jaotatud. Personalipuudus on meie valdkonnas probleem, kuid me peame oma töötajaid hoidma ja ületunde ei saa teha lõpmatuseni.
Kuidas te oma vaba aega veedate?
Ave sõnul tuleb töötajaid valdkonna tööjõupuuduse olukorras veelgi enam hoida.
Oma vaba aega veedan pere seltsis. Abikaasa, ema, lapsed ja lapselapsed annavad rõõmu ja taastumisjõu – kui neil on kõik hästi, on ka minul hästi ning suudan hoopis rohkem oma tööle keskenduda. Samuti pean väga lugu muusikast. Eriti inspireerib mind professionaalne rokk ja klassikaline muusika. Võimalusel käin teatris, kontsertidel ning avastan põnevaid kultuurielamusi välismaal.
Tekst: Maarja Ämarik ( TÜK intensiivraviõde ja patsiendiohutuse koordinaator), Karin Vichmann (TÜK intensiivraviõde)
Deliirium on haiglaravil viibivate patsientide seas sage probleem. Eriti ohustatud on eakad patsiendid – neist kogeb haiglaravi jooksul deliiriumi kuni kolmandik. Risk on suurem ka intensiivravi või kirurgilist sekkumist vajavatel patsientidel. Tuleb mõista, et tegu on erakorralise ja tõsise probleemiga.
Deliirium on kiiret abi vajav teadvushäire, mida iseloomustab järsk algus ja muutused tähelepanus ning kognitiivsetes võimetes. See halvendab patsiendi võimet teavet vastu võtta, seda töödelda, talletada ja meelde tuletada.
Deliiriumi on lihtsam ennetada kui ravida, seetõttu on abiks mittefarmakoloogilised sekkumised, mis keskenduvad normaalsete kognitiivsete funktsioonide säilitamisele ja üldise orienteerumise soodustamisele, aidates patsiendil mõista aega, kohta ja oma isikut. Toetav suhtumine, selgituste jagamine, kalendri, kella, raadio või TV võimaldamine, igapäevased abivahendid, mõned armsad isiklikud asjad on patsiendile suureks abiks.
Ööpäevane rütm ja loomulik öine uni on väga olulised, seetõttu tuleb õhtul hoiduda liigsest valgusest ja mürast osakonnas, intensiivravipatsientidel aga üle vaadata sedatsiooni vajadus ja sügavus. Tuleb meeles pidada, et ka ravimid võivad soodustada deliiriumi tekkimist.
Abi on ka varasest aktiveerimisest ja sondide-kateetrite-juhtmete eemaldamisest esimesel võimalusel, et vältida liigseid füüsilisi piiranguid.
Tähelepanu tuleb pöörata füsioloogilise toe pakkumisele – patsiendi varane ja piisav toitmine, füsioloogiliste näitajate jälgimine, vee ja elektrolüütide tasakaalu tagamine vastavalt individuaalsetele vajadustele.
Deliiriumil on oluline mõju patsiendi ja pere elukvaliteedile. Lähedaste vajadusi uurides selgus, et kuna tervishoiutöötajad ei räägi sageli deliiriumist, näib see teisejärgulise probleemina.
Lähedased sooviksid deliiriumi kohta rohkem teavet ning võimalust osaleda selle ennetamises ja ravis. Uuringud näitavad, et pere kaasamine vähendab deliiriumi esinemise riski kuni 24%.
Kõige tõhusam on piisav suhtlus, lähedaste kaasamine erinevatesse patsiendiga seotud tegevustesse ning pikema külastusaja võimaldamine. Ka patsiendid on veendunud, et pere kohalolek hirmu ja ärevust tekitavates olukordades aitab deliiriumi episoodidega paremini toime tulla ning isiklikud esemed ja fotod on deliiriumist väljatulekul olulised.
Deliiriumi riskitegurite seas on olulisel kohal intensiivravi. Intensiivravil tekkinud deliiriumi seostatakse kuue kuu suremuse tõusu ning kognitiivse võimekuse langusega. Üheks tööriistaks patsiendi ja tema lähedaste vaimse tervise säilitamisel on patsien-
dipäevikud, mille kasutamine võib uuringute kohaselt parandada patsiendikogemust ja tervisetulemeid ning olla abiks killustatud mälestuste mõistmisel. Tartu Ülikooli kliinikumis on patsiendipäevikud kasutusel 2021. aasta suvest. Päevikutesse saavad patsiendid, lähedased ja personal teha sissekandeid patsiendiga toimunud muutustest ja tehtud tegevustest. Päeviku saab patsient osakonnast lahkudes kaasa ning see on heaks orientiiriks intensiivravil viibitud päevade kohta.
Deliiriumi teadlik ennetamine on patsientide ja nende lähedaste elukvaliteedi säilitamisel võtmetähtsusega. Kui kaasata meeskonda patsiendi perekond, on võimalused häid tulemusi saavutada oluliselt paremad.
Minu lähedasel on DELIIRIUM?!?
Deliirium on kiiret abi vajav teadvushäire, mida iseloomustab järsk algus ja muutused tähelepanus ning kognitiivsetes võimetes. Haiglakeskkonnas on mitmeid riskifaktoreid, mis deliiriumi teket võivad soodustada Peamised neist on kõrge vanus, liikumisvõimaluse piiratus ja isoleeritus, valu, häiritud uni ning ravimid
KÄITUMISES ÄKILISED MUUTUSED? ÄRRITUNUD VÕI RAHUTU?
TAVAPÄRASEST
ROHKEM SEGADUSES?
ÄREVIL VÕI KARTLIK?
ENDASSETÕMBUNUD?
NÄEB JA KUULEB ASJU, MIDA OLEMAS EI OLE?
KUI MÄRKAD LÄHEDASE JUURES ÜLALTOODUD MUUTUSI, TEAVITA KOHESELT OSAKONNA PERSONALI!
üks küsimus
Õdede liidu juhatusele on tulnud mitmeid küsimusi summeeritud tööaja ja ületunnitöö kohta. Võtame teema pulkadest lahti, et iga õde teaks oma õigusi ja saaks vajadusel enda eest seista.
Summeeritud tööaeg tähendab, et töötunnid võivad arvestusperioodi jooksul jaotuda ebaühtlaselt. Näiteks võib töötaja sama kuu ühel nädalal teha kolm 12-tunnist vahetust, järgmisel nädalal neli kaheksatunnist vahetust. Sellisel juhul lepitakse töölepingus kokku tööajaarvestuse kohaldamises ja arvestusperioodi pikkuses. Summeeritud tööaja arvestust kasutatakse eelkõige seal, kus töötatakse graafiku alusel, ehk suures osas tervishoiust.
Arvestusperioodi lõpus vaadatakse üle, kas kokku on tulnud lepingus sätestatud arv töötunde. Siis selguvad ka üle- ja alatunnid.
Summeerimise arvestusperioodiks võib olla kuni neli kuud. Summeeritud tööaja korraldus peab olema kõigile osapooltele selge. Tavaliselt on see kirjas asutuse töökorralduse reeglites, kus muu hulgas peab töötajale olema üheselt arusaadav, millal ta saab teada järgmise kuu graafiku, millal algab tööaja arvestusperiood ja kui pikk see on. Tööaja arvestusperiood ei pea algama aasta algusest.
Samuti on oluline teada, et summeeritud tööaja arvestus annab võimaluse lühendada iganädalast järjestikust puhkeaega 36 tunnile. Tavalise tööaja puhul peab pakkuma 48 tundi järjestikust puhkeaega.
Kui juhtub, et tööleping lõpeb arvestusperioodi keskel, tuleb üle vaadata, kui suur osa tundidest on tehtud. Kui töötaja on teinud vähem tunde, kui on kokku lepitud, peab tööandaja lisaks töötatud tundidele välja maksma ka alatunnid.
Ületunnitööks loetakse üle kokkulepitud aja töötamist, mida võib teha vaid tingimustel, kui selle kohta on töötaja ja tööandja sõlminud eraldi kokkuleppe ning täiendava ületunnitöö tegemine ei ole töötajale ebamõistlikult kahjulik. Töölepingu sõlmimisel ei saa leppida kokku, et töötaja teeb ületunnitööd vastavalt vajadusele, sest ületunnitöö puhul on alati tegemist eriolukorraga. Näiteks kui valve lõpuks ei ole kõik ülesanded tehtud ja tööle tuleb jääda
kauemaks, tuleb tööandjat viivitamata teavitada ning kokku leppida ületunnitöö tegemine ja hüvitamine. Kui kokkulepet pole, ei ole töötajal kohustust ületunnitööd teha ega ka õigust nende tundide eest tasu küsida.
Tööandjal on ühepoolselt erandkorras õigus nõuda ületundide tegemist, kui see on põhjendatud erakorralise ja ajutise olukorraga, eelkõige kahju tekkimise ärahoidmiseks. Selline olukord tekib näiteks siis, kui ühe vahetuse lõpus ei saabu järgmise vahetuse töötaja tööle. Sel juhul võib tööandja nõuda eelmise vahetuse töötajalt ületunnitööd kuni asendaja saabumiseni, et ära hoida kahju patsientidele.
Hilisemate vaidluste vältimiseks on mõistlik kõik kokkulepped kirjalikult vormistada, et seda oleks võimalik vajadusel tõestada. Selleks sobib kenasti näiteks meilivahetus või telefonisõnum.
Kuidas minu tööandja ületunde hüvitab?
2022. aasta augustis jõustunud töölepinguseaduse muudatusega tekkis tööandjale kohustus töötajat teavitada ületundide hüvitamise ajast ja viisist
Summeeritud tööaja korral on tööandjal kohustus kõik ületunnid arvestusperioodi lõpuks fikseerida. Näiteks kolmekuulise arvestusperioodi ajal, kui töötaja teeb jaanuaris 168 normtöötunni asemel 178 töötundi (tekib 10 ületundi), veebruaris 152 töötunni asemel 150 tundi (tekib 2 alatundi) ning märtsis ettenähtud 184 töötundi (ei teki ei üle- ega alatunde), siis kolmekuulise arvestusperioodi lõpuks tekib töötajal kokku 8 ületundi.
Töölepingu seaduse § 44 lõike 6 kohaselt hüvitab tööandja ületunnitöö tasulise vaba ajaga, mida on sama palju kui tehtud ületööd, kui ei ole kokku lepitud ületunnitöö hüvitamist rahas. Kui ületunnitöö hüvitatakse rahas, tuleb töötajale selle eest maksta 1,5-kordset tasu.
Kui palju ületunde teha tohib?
Tööandja ja töötaja võivad kokku leppida, et töötaja teeb rohkem tööd, kui lepingus fikseeritud, ja seda olenemata sellest, kas töötaja töötab osalise või täistööajaga. Siiski ei tohi seda teha lõpmatult. Töötaja tööaeg ei tohi ületada keskmiselt 48 tundi nädalas. Absoluutne tööaeg koos ületunnitööga ei või ületada keskmiselt 52 tundi seitsmepäevase vahemiku kohta neljakuulise arvestusperioodi jooksul. Keskmist arvutatakse kuni neljakuulise ajavahemiku jooksul, summeeritud tööaja korral arvestusperioodi lõpus.
Viidatud tööaja piirangut ei ole lubatud ületada ka siis, kui töötaja on ise nõus rohkem töötama. Olukorras, kus pooled on kokku leppinud täiendavas ületunnitöös, tuleb silmas pidada asjaolu, et see ei tohi olla kahjulik töötaja tervisele.
Tööandja ei saa ületunnitöö tegemist nõuda alaealiselt, rasedalt ega töötajalt, kellel on õigus saada rasedus- ja sünnituspuhkust. Samuti ei tohi ületunnitööd nõuda töötajalt, kes puutub töökeskkonnas kokku sellise ohuteguriga, et tema tööaeg on seaduse alusel lühendatud.
Lisaküsimustega võib pöörduda otse EÕLi juhatuse poole aadressil juhatus@ena.ee või esitada oma küsimus siseveebis.
2020. aasta suvel korraldasid õendustudengid Nõmme Pihlakodus eakate liikumise ja suhtlemise elavdamiseks elukvaliteeti parandava projekti.
Tekst: Kadri Kööp (RN, MSc, õppejõud-lektor)
Foto: Tallinna Tervishoiu Kõrgkool
Üha olulisemaks muutuvad mitmesugused ülekantavad pädevused, nagu meeskonnatöö, infotöötlemise ja teooria rakendamise oskus ning valmidus suhelda rahvusvahelistes võrgustikes. Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis on nende oskuste omandamiseks loodud projektipõhise praktika aine.
Juba viis aastat kuulub Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õe, ämmaemanda, tegevusteraapia ja tervisedenduse õppekavva projektipõhine praktika. Erinevalt kliinilisest praktikast ei sooritata seda praktikabaasis tervishoiuasutuses, vaid üliõpilased koostavad tervishoiu- või sotsiaalvaldkonda hõlmava projektiplaani, viivad läbi praktilised tegevused ning analüüsivad kogu protsessi. Õppeaine läbinud tudeng peab oskama planeerida ja ellu viia tervishoiu- või sotsiaalvaldkonnaga seotud projektiülesandeid ning analüüsida projekti tulemusi. Praktika sooritatakse terve õppeaja jooksul ja sageli meeskondades.
Praktika algab projektiplaani kirjutamisega. Kui projektiplaan on saanud positiivse hinnangu, järgnevad praktilised tegevused. Projekti elluviimise järel esitavad üliõpilased analüüsi, kus käsitlevad projekti ettevalmistust, tegevusi, lõpptulemust, ajakulu, meeskonnatööd ja enda osalust.
Valdkondi, milles projektipraktikat teha, on mitmesuguseid. Kõige populaarsemad projektipõhise praktika teemad olid esimestel aastatel elustamise õpetamine ja erinevate tervisenäitajate (veresuhkur, vererõhk, kolesterool, pikkus, kaal, vööümbermõõt, keha rasvasisalduse protsent) mõõtmine. Need tegevused on aktuaalsed nüüdki, kuid lisandunud on mitmeid teisi võimalusi. Näiteks on tehtud seinamaalingud simulatsioonikeskuse lasteõenduse ruumidesse, koostatud patsienditestamenti tutvustav infovoldik ning loodud kõrgkooli siseterviserada „Rändav neer“.
Allpool tutvustatakse kaht näidisprojekti – üht, mis suunatud lastele ja peredele, ning teine on eakate heaolu parandamise projekt.
Viie aasta jooksul on üliõpilased uue õppeaine hästi vastu võtnud. Eneseanalüüsides kirjutatud tagasiside on olnud valdavalt positiivne, rahule on jäädud nii meeskonnatöö kui ka uute kogemustega. Sageli on välja toodud, et õpiti nii mõndagi huvitavat iseenda ja rühmakaaslaste kohta. Samuti on väärtustatud kogemust, et on saadud ära teha midagi reaalset ja praktilist, mis on päriselt vajalikuks osutunud ning millest sihtrühm on rõõmu tundnud.
tegevustes: „Hankisime juurde madratseid, pleede ja patju, et teraapiat saaks teha võimalikult mõnusas keskkonnas. Sisuliselt oli meie ülesanne kohvilauas grupiliikmete kuulamine ja toetamine.“
Üliõpilaste eesmärk oli muu hulgas arendada empaatilist kuulamist ja tunnete peegeldamist: „Asetasin end mõttes õe rolli ja püüdsin toetada osalejaid kui patsiente, aga samas püüdsin arendada oskust mitte hinge võtta probleeme, jääda asjalikuks ja professionaalseks kuulajaks,“ räägib osalenu.
Projekti käigus tutvuti kuue varem muusikateraapias osalenud liikmega ja kuue uue liikmega. Projekt osutus edukaks, kuna uued huvilised leidsid tee muusikateraapia gruppi ja otsustasid seal edasi käima hakata. Üliõpilased ise hindasid, et projekt sujus hästi.
Näidisprojekt: eakate liikumise ja suhtlemise elavdamise projekt
2020. aasta suvel korraldasid õendustudengid Nõmme Pihlakodus eakate liikumise ja suhtlemise elavdamiseks elukvaliteeti parandava projekti. Projekti viisid läbi õendustudengid Kadri-Katariina Adorov, Kadri Luhaäär, Külli Lill, Angelina Kalinina, Kristiina Mihhailova ja Kirsika Kokla. Projekti eesmärk oli edendada eakate elukvaliteeti, parandada füüsilist ja vaimset heaolu aktiivse liikumise kaudu.
Projektipraktika läbinud tudeng peab oskama planeerida ja ellu viia tervishoiuvõi sotsiaalvaldkonnaga seotud projektiülesandeid ning analüüsida projekti tulemusi.
Eakate elukvaliteedi edendamine osutus osalejate hinnangul väga edukaks ja ka üliõpilaste omavaheline koostöö sujus suurepäraselt. Olulised olid meeskonnatöö, avatus, abivalmidus, sõbralikkus, samuti õpitud ergonoomilised võtted ja asendid. Lamavatele eakatele teostati asendravi, liikuvate eakatega jalutati õues 30 minutit päevas. Rõõmu tegi positiivne tagasiside projektile eakatelt ja Nõmme Pihlakodu juhtkonnalt.
Näidisprojekt: muusikateraapia programm erivajadusega lastele ja nende vanematele
2022. aasta kevadel viisid neli õendustudengit läbi muusikateraapia projekti. Üliõpilaste eesmärk oli tutvuda muusikateraapiaga ja tutvustada seda ka lapsevanematele, kaasates atesteeritud terapeudi. Sihtrühmaks valiti pered, kus kasvab erivajadusega või käitumishäirega laps. Projektis osalesid kolmanda kursuse õendusüliõpilased Eve Nelis, Kersti Rahu, Mare Sepp ja Pille Venda.
Kuivõrd muusikateraapias on vaja instrumente, alustati projekti nende hankimisest ja lihtsamate muusikariistade meisterdamisest. Projektis osalenud meenutavad: „Koos kaasüliõpilastega meisterdasime kõristeid ja sahistajaid, mis on olemuselt torud, mille sisse lisasime herneid, tatart jms. See oli huvitav tegemine ja meil oli hea meel, et saime anda panuse muusikateraapiasse just sel moel, sest need instrumendid jäid grupi kasutusse ka edaspidiseks.“
Järgmise sammuna osalesid tudengid teraapia tegevustes. Samuti oldi nõu ja jõuga abiks mitmesugustes toetavates
Projektis osalenud üliõpilased meenutavad Pihlakodu projekti soojade sõnadega. Kadri Luhaääre sõnul jääb kõige eredamalt meelde emotsioon, mida tekitas eakate soe ja positiivne tagasiside tudengite tööle: „Eakale on väga oluline vahetu inimlik kontakt ja tähelepanu, üks ühele veedetud kvaliteetaeg, kus inimene tunneb, et teda on tähele pandud.“
Külli Lill meenutab soojalt Pihlakodus viibinud kliendi tagasisidet: „Just selliseid inimesi oleks siia vaja, te toote minu päeva päikest!” Kaasüliõpilane Kadri-Katariina Adorov kinnitab Lille mõtet: „Pihlakodust meenub esimesena elanike tänulikkus tähelepanu eest. Seda on näha nende silmades, mis särama lähevad.“
Kristiina Mihhailova meenutab, et Pihlakodu elanikud suhtusid tudengitesse kui oma peresse, usaldades neile oma seiklusrohkeid ja huvitavaid lugusid. Angelina Kalininale kirjutas üks eakas lausa käsitsi kirja, kus tänas toetuse ja abi eest: „See oli ootamatu, aga väga armas temast. See kiri on ka praegu mul alles.“
Kirsika Kokla sõnul oli projekt täis helgust. „Mäletan üht sooja suvepäeva, mil viisime kõik kolmanda korruse daamid välja ilma nautima ja mõnusat aega veetma. Istusime pingi peal reas, noored ja vanad, rahul ja õnnelikud selle päeva ja elu üle. Istusime vaikuses, päike paitas ja ma julgen väita, et vaikus ei olnud mitte kellegi jaoks piinlik ega häiriv,“ ütleb ta.
Tekst: Jelena Mets, kaasautorid Kadri Kööp (RN MSc) ja dotsent Merle Ojasoo
Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli terviseteaduse üliõpilane Jelena Mets uuris oma magistriõppekava arendusprojektis tervisehindamise mõõdikute kasutusvõimalusi pereõenduses. Pereõdede küsitlusuuringu eesmärk oli hinnata tervisehindamise mõõdikute digitaalse versiooni kasutamist ja vajalikkust kaugnõustamiseks esmatasandi tervishoius.
Esmatasandi õendusabi ja nõustamist pakkudes lähtub pereõde parimatest tõenduspõhistest soovitustest, kaasa arvatud 2021. aastal kehtestatud pereõenduse tegevusjuhendist koos valideeritud tervisehindamise mõõdikutega. Esmatasandi tervishoius on mõõdikud astma, unehäirete, alkoholi tarbimise, suitsetamise, meeleoluhäirete, hapruseriski jne hindamiseks.
Arendusprojekti raames viidi läbi küsitlusuuring, millega uuriti pereõdede hinnanguid järgmiste tervisehindamise mõõdikute vajalikkuse ja kasutuse kohta.
1. Astma kontrolli test AKT
2. Emotsionaalse enesetunde küsimustik EEK-2
3. Epworthi unisuse skaala
4. Küsimustik STOP-BANG obstruktiivse uneapnoe kohta
5. Hapruse skriinimise küsimustik FRAIL
6. Fagerströmi test, mis mõõdab sõltuvust suitsetamisest
7. Alkoholi tarvitamise hindamise test AUDIT
Kuigi Eestis on kasutusel mitmed digilahendused, mis aitavad tervishoiutöötajate ja patsientide elu lihtsamaks teha, pole tervise infosüsteemi veel jõudnud valideeritud tervisehindamise mõõdikute andmebaas ning terviseinfo on ebaühtlase kvaliteediga ja raskesti leitav.
Alates 2017. aastast on perearstidel kasutuses veebiportaal Synbase, mis koondab tõenduspõhise meditsiini viimaseid juhendeid ja teadmisi, võimaldades kasutajal kopeerida konkreetse kalkulaatori või tervisehindamise mõõdikute tulemusi. Portaal sisaldab pereõenduses soovitatud EEK-2, AKT ja STOP-BANGi mõõdikuid, kuid neid saab vaid printida, käsitsi täita ja siis tulemused süsteemi sisestada. Ainult AUDITi testist on olemas elektroonselt täidetav versioon, milles rakendus annab juhiseid mõõdiku täitmise kohta ning arvutab punktisumma automaatselt.
Tervisehindamise mõõdikuid kasutatakse tagasihoidlikult
Arendusprojekti uuringus küsitleti 74 pereõde, mis moodustab 10,71% tervishoiutöötajate registris registreeritud pereõdedest. Küsimustikule vastanud pereõdede keskmine vanus oli 43 aastat ja keskmine tööstaaž 13,3 aastat.
Vastajatelt uuriti, milliseid abistavaid platvorme või keskkondi nad tervisehindamise mõõdikute leidmiseks ja täitmiseks kasutavad. Tulemused näitavad, et tervisehindamise mõõdikuid täide-
takse ja leitakse enamasti ravijuhenditest 88%, internetist 15,29% ja 10,71% juhtudest e-perearstikeskuse platvormilt. Perearstikeskuste platvorme kasutavad pereõed vähe: e-perearstikeskuse platvormi kasutab 10,71%, TISi 1,1%, LEIA platvormi 0,9%, MinuDOCi veebi 1,29% ja Synbase’i andmebaasi 3,86%.
Mõõdikutest kasutavad pereõed kõige sagedamini EEK-2 mõõdikut – seda teeb 30% uuringus osalenud õdedest. AUDITi mõõdikut kasutab 9% õdedest. Teised testid on oluliselt vähem levinud. EPWORTHi ei kasuta enda sõnul kunagi 69% õdedest, FRAILi 80%, STOP-BANGi 62% ja FAGESTRÖMi 74% vastanutest. Muudest mõõdikutest nimetasid pereõed valuskaalat, kusemishäirete küsimustikku IPSS (International Prostate Symptom Score), CHADSVASCi testi, HAS-BLEDi testi, Minimentali testi, kehalise aktiivsuse ja toitumise mõõdikuid, kuid nende kasutamise sagedus on väike.
Uuringust järeldub, et pereõed ootavad kaugnõustamiseks tervisehindamise mõõdikute digiversiooni, mis võimaldaks tööaega optimaalselt kasutada.
leidis 37,8% vastajatest, et vajalike mõõdikute leidmise ja täitmisega on raskusi ning 33,7% sõnul on neil raskusi täidetud mõõdikute elektroonsel edastamisel. Muude takistustena mõõdikute kasutamiseks nimetati ebaühtlast internetiühendust ning seda, et perearstikeskus ei toeta mõõdikute kasutamist.
Arvestades, et pereõe vastuvõtuks on ette nähtud vaid 20 minutit, siis kaugnõustamisel paberkujul mõõdikute täitmiseks või kasutuseks aega ei jagu. Uuringust järeldub, et pereõed ootavad kaugnõustamiseks tervisehindamise mõõdikute digiversiooni, mis võimaldaks tööaega optimaalselt kasutada.
Kaugnõustamiseks
paremaid süsteeme
Julgustamaks inimesi enda tervise eest hoolitsema, peab tervise infosüsteem olema hoomatav. Inimene peab saama oma terviseseisundit mugavalt jälgida, tervishoiusüsteemis orienteeruda ja kiirelt vajaliku abini jõuda.
Uuring näitas, et tervisehindamise mõõdikute täitmine võtab pereõdedel päris palju aega. Nende hinnangul kulub ühe tervisehindamise mõõdiku täitmiseks ja patsiendi juhendamiseks keskmiselt 9,38 minutit ning tulemuste tõlgendamiseks ja dokumenteerimiseks keskmiselt lisaks 9,11 minutit. Tulemustest selgus, et 72,9% vastajatest eelistasid tervisehindamise mõõdikute digiversiooni. Enamasti oli tervisehindamise mõõdikute kasutamise takistuseks digitaalse versiooni puudus (64,8%) ja digivahendite puudumine patsiendil (58,1%). Samal ajal
Arendusprojekti raames läbiviidud uuring näitas, et praegu ei saa pereõed kaugnõustamiseks kasutada vajalikke tervisehindamise mõõdikud, sest ravijuhenditega kehtestatud tervisetulemite mõõdikud ei ole digitaalselt kasutatavad ning pole integreeritud olemasolevasse tervise infosüsteemi. Praeguste mõõdikute kasutusvõimalused ei vasta pereõdede ootusele ja jäävad seega sageli kasutamata. Ravijuhendites on hulk küsimustikke, mida soovitatakse kasutada, kuid praegu kasutatakse kõiki küsimustikke eelkõige paberkandjal. Digilahendused aitavad õendusprotsessi optimeerida ja parandada teenuse kvaliteeti juhul, kui süsteem on ajakohane. Arendusprojekt ei lõpe uuringuga, vaid valmivad ka seitsme valideeritud mõõdiku digiversioonid LEIA-platvormile (arstikeskus. ee/leia.ai). Arendusprojekti tulemus võiks olla eeskujuks tervise infosüsteemile, et digimõõdikud jõuaksid kõigi digiloo kasutajateni. See otsus on juba riiklike arendajate teha. Virtuaalsed visiidid võivad olla üks vahendeid tervishoiusüsteemi patsiendikesksemaks muutmiseks, kuid tuleb pöörata hoolikat tähelepanu sellele, kuidas need teenused integreeritakse olemasolevatesse tervishoiuteenuste osutamise süsteemidesse.
Arvestades, et pereõe vastuvõtuks on ette nähtud vaid 20 minutit, siis kaugnõustamisel paberkujul mõõdikute täitmiseks või kasutuseks aega ei jagu.
Intervjueeris: Raigo Jahu
Foto: Eva Võssotskaja
Marina Sõõru on Medicumi õde ja suuhügienist. Ta rõhutab, et mida varem hammaste puhastamise nipid kätte saame, seda parem on ka hammaste tervis.
Mis inspireeris sind õeks saama?
Kõik sai alguse sellest, et mu ema töötas haiglas ja käisin tal aeg-ajalt töö juures kaasas. Töö haiglas tundus põnev ja tahtsin minagi kord seal tööle hakata. Keskkooli lõpetamise järel läksin operatsiooniplokki sanitarina tööle. Töö seal oli kui katse, kas tervishoius töötamine on ikkagi minu jaoks. Sanitarina tegin ära need n-ö kõige mustemad ja vahest ka kõige koledamad tööd. Sellele ajale tagasi mõeldes tekivad väikesed hirmujudinad. Toona mul sellist tunnet ei olnud ja ka pikad öised vahetused polnud probleem. Töötasin aasta aega sanitarina ära ja läksin siis meditsiinikooli õppima. Kujutasin ette, et ka tulevikus töötan operatsiooniplokis.
Kuidas sai sinust siis hammaste valdkonna õde ja suuhügienist?
Meditsiinikooli lõpetamise järel jäin lapseootele ja olin kolm aastat töölt eemal. Väikese lapsega kodus olles mõtlesin, et opiploki töö on väga pingeline ja hakkasin otsima alternatiive. Mõtlesin, millised töökohad mulle haiglas võiks veel sobida.
Andsin tuttavatele teada, et olen uue töö otsingutel. Peagi kuulsin, et üks hambaarst otsib endale abilist või õde.
Olin alguses kahtlev, sest kujutasin ette tööd toona tavapärases hambaravikabinetis, kus töötas koos mitu arsti ja üks õde oli neile abiks. Õe ülesanne oli kokku segada plommi materjal arstile, kes seda parasjagu vajas, jagada välja veega topsid patsientidele ning tühjendada ämbrid, kuhu patsiendid sülitasid ja viskasid verised vatitupsud. See ei ahvatlenud mind, tahtsin midagi enamat.
Aga sellest hoolimata sain abilist otsiva hambaarstiga kokku ning minu üllatus oli suur. Tal oli oma isiklik kabinet, kus oli ka moodsam sisseseade. Ta rääkis, et otsib endale assistenti, kes teda aitaks, sest tahab töötada nelja käe meetodil. See oli midagi täiesti uut toona, tänaseks aga tavapärane. Lisaks oli ta ajast eest ka selle poolest, sest leidis, et õed võiks tegeleda hammaste puhastamisega ning arstid hammaste ravimisega. Ta tõi alati eeskujuks Soomet, kus olid suuhügienistid juba olemas. Temaga koos tööle hakkasingi ning nii sai minust hammaste valdkonna õde.
Väljaõppinud suuhügienist sai minust 2000ndate alguses, kui avati Eesti esimene selle eriala koolitus ja mul õnnestus seda õppima minna. Suuhügieniste on Eestis veel vähe ja eks paljudele hambaarstidele on ka veidi harjumatu see, et hammaste puhastamisega võiks tegeleda õde.
Kuidas jõudsid Medicumi tööle?
Medicumi jõudsin sõbranna soovitusel. Seni tegin nii suuhügienisti kui ka hambaravi õe tööd. Kui avanes võimalus osaliselt töötada Medicumis ja end täielikult suuhügienisti tööle pühendada, haarasin sellest võimalusest kinni. Siin on väga põnev ja kuna töötan kahes piirkonnas, siis on töö ka väga mitmekülgne, sest patsiendid on väga erinevad.
Milliste soovidega inimesed sinu ja su kolleegide poole kõige enam pöörduvad?
Peamiselt tullakse ikkagi siis, kui midagi on halvasti. Siiski tuleb kohe ka öelda, et aasta-aastalt on kasvanud nende inimeste osakaal, kes käivad regulaarses kontrollis, et suuremaid probleeme ära hoida. Ma soovin väga, et inimesed pööraks hammaste tervisele rohkem tähelepanu. Küsimus ei ole ainult kaunis naeratuses ja värskes hingeõhus, vaid selles, et hammaste tervis mõjutab üldist tervislikku olukorda.
Suuhügieen on midagi, millest nagu ei taheta või ei juleta rääkida. Minu kogemus näitab, et inimesed tegelikult tahavad teada, kuidas oma hammaste eest õigesti hoolt kanda. Olen üsna paljudelt kuulnud, et mitte keegi ei ole neile varem rääkinud, kuidas on õige hambaid pesta ning millistel juhtudel on vajalik kasutada hambaniiti ja hambavaheharja.
Teiseks räägime hambavahede puhastamisest, sest sinna hambaharja harjased ei küüni. Hambavahede puhastamiseks tuleb kasutada hambaniiti või hambavaheharja. Iga päev tuleb neid kasutada inimestel, kellel on suurem kalduvus igemehaiguste tekkeks.
Müügil olevad hambapastad on head ja ühte teisele eelistada ei oska. Erijuhtudel, kui on kasulik kasutada igemeid toetavaid hambapastasid, siis sellest ka patsientidele räägin.
Selle kõige juures on üks oluline asi veel – suhkrukell. Ka puhtaks pestud hammastesse võivad augud tulla, kui ei peeta kinni suhkrukella reeglist. Selleks et oma hammaste tervist hoida, tasub toidukordade vahel hoida 3–4-tunniseid pause.
Millised on sagedasemad eksimused hammaste puhastamisel?
Puutikkude kasutamine hambavahede ja implantaatide ümbruse puhastamiseks on ikka veel kahjuks levinud tegevus. Puutikuga võib küll suurema toidutüki hamba vahelt ära võtta, kuid hammaste puhastamiseks see ei sobi. Sellistel juhtudel tuleb ikkagi kasutada hambaniiti või hambavaheharja.
Suuhügieenist ei julgeta rääkida, kuigi peaks!
Millised on patsientide kõige sagedasemad probleemid?
Kõige enam jõuavad minu juurde inimesed, kellel on probleeme igemete veritsuse või halva hingeõhuga. Samas tegelen ka inimestega, kellel on mõni probleem alles väljakujunemise faasis, kuid arst on seda kontrollis märganud ja ennetavalt patsiendi minu juurde saatnud.
Millist nõu patsientidele kõige sagedamini annad?
Alustan tavaliselt hambaharjast, sest see on meie põhiline abimees hammaste puhastamisel. Hambahari võiks soovitatavalt olla pehmemapoolne ja enamikule sobib pigem pisike hambahari. Ideaalis võiks hambahari olla väikese vibratsiooniga, kuid see ei ole kohustuslik. Hambad saab väga hästi puhtaks pesta ka tavalise hambaharjaga. Ja mis samuti oluline, hambahari tuleb iga mõne aja tagant välja vahetada. Kulunud harjaga hambaid puhtaks ei saa.
Olen kokku puutunud ka sellega, et hambavahesid üritatakse puhastada survepesuriga. Siiski, survepesur ei tee ära seda tööd, mida suudab teha hambavahehari. Samuti ei ole imeasi ka suuvesi, mida kiputakse väga palju kasutama. Mina soovitan suuvett pigem harvem kasutada ning panna rõhk hambaharja ja -niidiga hammaste puhastamisele.
Ka olen näinud inimesi, kes hambaid liiga tihti ja tugevalt pesevad. Hambad tuleb pesta puhtaks, kuid neid ei tohi ära kulutada. Liiga tugeva pesu korral võib hamba email kannatada saada, hambad muutuda tundlikuks ning tumedamaks. Hommikune pesu võiks olla pehmem ja õhtune pesu põhjalik.
Mina soovitan käia regulaarselt hambaid kontrollimas ja muu hulgas küsida arstilt, õdedelt ja suuhügenistidelt hammaste puhastamise nõu. Mida varem head hammaste puhastamise nipid kätte saada, seda parem on ka hammaste tervis. Seega oleks kasulik ka lapsed samade küsimustega meie juurde saata.
Tekst: Kristi Tiits, Kersti Viitkar
Foto: Tartu Tervishoiu Kõrgkool, Martin Kaljuorg
Heas korras jalad annavad eakale võimaluse nautida eneseväärikust ja iseseisvust ning hoida kõrget elukvaliteeti.
Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlane Kristi Tiits uuris lõputöös, mida varasemad uuringud on välja toonud eakate sagedasemate jalatervise probleemidena ning millised on eakate võimalused oma jalgade tervist säilitada ja parendada.
Jalgadega seotud probleemid mõjutavad inimest kogu eluea vältel ning vanuse kasvades jalatervise probleemide esinemissagedus suureneb. Sel teemal läbi viidud uuringute tulemused näitavad, et sagedasemad jalatervise probleemid eakatel on hallux valgus, varvaste deformatsioonid, kuiv nahk, kallused ja paksenenud küüned. Nimetatud probleemid raskendavad eakatel oma jalgade eest hoolitsemist, soodustavad sobimatute jalanõude kandmist, põhjustavad valu ning suurendavad kukkumiste riski.
Kirjandusele tuginedes saab väita, et ebapiisavad teadmised, enesehoolduse vähene tähtsustamine ning füüsilised raskused takistavad eakatel sageli oma jalgade eest hoolitsemist. Eakate jalgade hooldusega ja jalaraviteenuste osutamisega on aga võimalik diabeediga eakatel oluliselt vähendada suurte amputatsioonide esinemissagedust. Sellest tulenevalt oleks hädavajalik kaasuvate krooniliste haigustega eakate hoolduses jalatervise regulaarne hindamine, et tuvastada võimalikke naha-, küünte-ja jalastruktuuriprobleeme ning pakkuda õigeaegset ja täpset hooldust. Jalgu mõjutavate krooniliste haigustega eakate jalgade hindamist peaks tervishoiutöötaja tegema vähemalt korra aastas, vastasel juhul võivad jalaprobleemid jääda pikka aega tähelepanuta ning väikesed mured kasvada suureks.
Hea ja õigeaegne jalahooldus võib aidata eakatel jääda iseseisvaks, aktiivseks ja liikuvaks ning mis veelgi olulisem, vältida kukkumisi.
Eakate jalaprobleemid suurendavad kukkumiste riski, mistõttu on oluline, et selle riski hindamine ja ennetamine hõlmaks muu hulgas ka jalaprobleemide dokumenteerimist ning vajadusel eaka suunamist jalahooldusspetsialistide vastuvõtule. Eakate hulgas on levinud sobimatute jalatsite kandmine, kuigi on teada, et liikumise, tasakaalu ja turvalisuse säilitamisel on sobivad jalatsid olulised. Selle probleemi ennetamiseks on vaja eakaid nõustada sobivate ja õiges mõõdus jalatsite valimisel. Arvestades seost ebasobivate jalatsite ja jalavalu vahel, võib sobivate jalatsite soovitamine ja kasutamine olla tõhus viis jalavalude vähendamiseks. Kaaluda tuleks võimalust lisada täielikule geriaatrilisele hindamisele rutiinne podiaatriline hindamine, et välja selgitada eaka olemasolevad jalatervise probleemid ning määrata jalaravi vajadus. Hindamine aitab saavutada nii pikaajaliste jalatervise probleemide kui ka jalgade hooldusvajadusega eaka vajadustele vastava parima tulemuse. Podiaatrilise tervise küsimustik on osutunud mitmes maailma riigis usaldusväärseks mõõdikuks ning selle kasutuselevõttu võiks kaaluda ka Eestis. Küsimustik hõlmab kuut peamist jalatervise valdkonda: kõndimine, hügieen ja küünehooldus, jalavalu, jalgade probleemid, elukvaliteet ning jalgade tunnetus. Lihtsa küsimustiku saab eakas ise täita, valides igale küsimusele vastuse kolme etteantud valiku hulgast.
Kuigi eakad ise peavad jalatervist oluliseks, ei ole paljud neist teadlikud jalgade hooldamise olulisusest ning sellega seonduvatest võtetest. Eakate informeerimine professionaalse jalahoolduse võimalustest on oluline, sest sageli selgub eaka jalahoolduse ja -ravi vajadus alles siis, kui nad on sattunud mingil muul põhjusel haiglaravile. Jalgade eest hoolitsemine hõlmab erinevaid tegevusi, mille sooritamist võivad aga takistada mitmed tegurid. Näiteks võivad takistada küünte lõikamise asendit vanadus, selja jäikus ja kaalutõus. Jalaprobleemid on eakatel sagedased ja seotud ka alanenud füüsilise funktsiooni, nõrkuse, kukkumiste ja elukvaliteedi halvenemisega. Paksenenud küünte lõikamine on eakatele üks raskemaid enesehooldustoiminguid, kuna see eeldab painduvust, piisavat nägemisteravust ja peenmotoorikat.
Eakate jalatervise probleemide ulatus viitab sellele, et tõhusa, õigeaegse ja sihipärase jalahoolduse järele on suur vajadus. Eakate teadlikkust on võimalik nõustamise abil parandada, seetõttu on vajalik neid juhendada ja nõustada jalahooldusvahendite, jalatsite ning teiste jalgade tervisetoodete ja -teenuste kasutamist.
Podiaatria on tervishoiuvaldkond, mis tegeleb jalalaba anatoomia, mehaanika ja patoloogiaga. Selle eesmärk on jalahaiguste diagnoosimine ja ravi. Podoloogi ehk jalaravi spetsialisti pädevus on jalalaba seisundi hindamine, nahahooldus, haavahooldus, küüneplaadi hooldus ja korrigeerimine, jala tervise ja hügieeni alane nõustamine ning abivahendite soovitamine ja valmistamine.
Hea ja õigeaegne jalahooldus võib aidata eakatel jääda iseseisvaks, aktiivseks ja liikuvaks ning mis veelgi olulisem, vältida kukkumisi. Jalgade eest hoolitsemisega seotud teadmiste, harjumuste ja käitumise parandamine aitab edendada eakate jalgade tervist. Samuti aitavad ennetavad jalahooldusprogrammid säilitada ja parandada eakate jalgade tervist, parandada liikuvust ning vähendada kukkumiste esinemissagedust.
Mitme uurimistöö tulemused näitavad, et eakate jalaprobleemide ennetamine ja hooldamine on oluline, kuna puudulikult hooldatud nahk ja küüned piiravad nende funktsionaalset võimekust, mõjutavad elukvaliteeti, väärikust ja võimet jääda iseseisvaks. Rõhutatakse vajadust uurida eakate jalatervisega seotud probleeme ja arendada ennetavaid sekkumisi. Arvestades Eesti rahvastiku kiiret
Jalgu mõjutavate krooniliste haigustega eakate jalgade hindamist peaks tervishoiutöötaja tegema vähemalt korra aastas.
vananemist ning läbiviidud uuringu EAKAS tulemusi, millest ilmnes, et Eestis on ennetus eakate ravis ja hoolduses juhuslik, võib öelda, et ka Eestis on selle järele suur vajadus.
täienduskoolitusi
Õdedel ja teistel tervishoiutöötajatel on oluline roll eakate jalatervise edendamisel ja säilitamisel. Eakate jalatervist on vaja parendada, toetades neid jalgade eest hoolitsemisel, ja töötada välja ennetusmeetmeid. Eakate endi hinnangul pööravad tervishoiutöötajad nende jalgadele vähe tähelepanu. Õdedel on aga oluline mõista eakate vajadust saada professionaalset jalahooldusnõustamist, mis suurendaks nende teadmisi, muudaks harjumusi ja käitumist. Eakate jalatervise vajaduste rahuldamiseks on vaja õdesid ja teisi eakate hooldusega tegelevaid tervishoiutöötajaid koolitada, et anda neile teadmisi eakate jalaprobleemide olemusest ja toetada nende pädevust jalatervise hindamisel, hooldusplaani koostamisel ning tõenduspõhise jalahoolduse pakkumisel. Eakate jalaprobleemidest teadlikud õed oskavad hinnata eakate jalgade tervist ning nõustada eakaid jalgade enesehooldusel.
Intervjueeris: Ester Riispapp
Foto: H. Kostabi
Nahaprobleemidele spetsialiseerunud õde Eda Mudalomp aitab iga päev kümneid inimesi, kel on tekkinud mõni mure oma naha pärast. Lisaks iseseisvate vastuvõttude tegemisele Põlva haiglas töötab ta ka laste vaimse tervise õena ja koduõena. Eda jagas väärt soovitusi, kuidas naha eest hoolt kanda ja vajadusel seda turgutada.
Õdede käed saavad suurt koormust – sage kätepesu, kummikindad. Kuidas käenahka hoida ja turgutada?
Võlusõna on kreem, kreem ja veel kord kreem. Käed, nagu ka huuled, vajavad niisutamist, kuna neil omal rasu ei ole, siis peame niiskust lisama.
Desinfitseerimisvahendid üksi ei kahjusta nahka, nahka kahjustab pidev vee ja pesuvahenditega kokkupuude. Kummikindad kaitsevad käsi, kuid võivad ka käenaha hauduma panna. Alati tuleb käed enne korralikult kuivatada ja alles siis kummikindad kätte panna. Kummikindaid võiks kanda maksimaalselt 15–20 minutit ja siis anda kätele puhkust, aega hingamiseks ja siis neid kreemitada. Õed enamasti teavad, millele nad on tundlikud, ja oskavad end hoida.
Mis on terve ja ilusa naha saladus?
Mõned inimesed näevad nooremad välja
kui nende eakaaslased. Geneetika on üks tegur – küll on hea, kui on vanematelt päritud head geenid ja klaar näonahk. Palju on ka enda teha, näiteks liigne päevitamine muudab naha vanemaks ja tekitab pigmendilaike, aga päikesekreem kaitseb selle eest. Oluline on näonaha puhastamine hommikul ja õhtul. Mitte ainult veega, vaid kasutada ka puhastusgeeli, toonikut ja seejärel nahka kreemitada – see teeb näole pai. Oluline on korralik toitumine, vee joomine ja muidugi küllaldane uni. Kui oleme magamata, siis nägu reedab selle siniste rõngastega silmade all ja tuhmi olekuga.
Seestpoolt saab nahka toetada vett tarbides – janu korral juua ikka vett. Nahale mõjuvad kasulikult A- ja E-vitamiini ja oomega-3-rasvhappeid sisaldavaid toitained.
Nahale mõjub halvasti stress– nahk on kuivem ja tuhmi jumega, kuna stress aeg-
lustab naha uuenemist. Stressist vabanemiseks tasub liikuda värskes õhus, toituda korrapäraselt, ei tohiks liialdada kohvi ja alkoholiga ega suitsetada. Kohv ja alkohol viivad vee organismist välja.
Päikesekaitset on aastate jooksul hakatud rohkem kasutama. Vajaliku D-vitamiini saamiseks piisab päevas sõltuvalt naha tüübist juba 10–20-minutilisest viibimisest päikese käes. Viibides päikese käes pikemat aega, on soovitatav kreemitada end iga kahe tunni järel. Nahk tuleks uuesti sisse kreemitada ka pärast vees käimist. Kiirguse eest kaitsvate filtrite efektiivsust vahendis iseloomustab kaitsefaktor ehk SPF. See näitab, mitu korda pikeneb kaitstud naha puhul ohutum päevitamise aeg võrreldes kaitsmata nahaga. Eriti oluline on väikeste laste õrna nahka päikese eest kaitsta, sest lapsena saadud päikesepõletus suurendab nahavähi riski vanemas eas.
Mis on peamised mured, millega teie poole pöördutakse?
Päevas käib vastuvõtul keskmiselt 22–25 inimest ja nii on ka probleemide skaala väga lai. Palju on külmutusravi (krüoteraapiat) vajavaid patsiente, kellel on soolatüükad, konnasilmad või seborroiline keratoos. Seenhaiguse kahtlusega patsientidelt võtan analüüsid, nahalöövetest püüame koos perearstiga jagu saada. Palju on nõustamisi naha hoolduse teemal.
Inimesed on õnneks üha teadlikumad ja teavad, et kahtluse korral tuleb sünnimärke kontrollida. Nädalas paar juhtu on ikka, kus inimene tuleb kontrolli ja leian basalioomi, nahakasvaja kahtluse. Siis suunan patsiendi nahaarsti vastuvõtule.
Mida tuleb nahahoolduses teha teisti, kui ilmad külmemaks lähevad?
Suur temperatuuri kõikumine, jäine tuul ja pakane muudavad naha kuivaks ja karedaks. Nahka on vaja kreemitada – seda peaksid tegema ka mehed. Kreemitada tasub alati pärast pesu, siis imendub kreem naha sisse paremini.
Talvisel ajal tuleks nahka kreemitada vähemalt pool tundi enne väljaminekut. Muidu saab nahk külmakahjustuse. Külmakreeme ja hanerasva ning muid rasvaseid kreeme sobib ka vahetult enne õueminekut peale määrida.
Talvisel ajal tuleks nahka kreemitada vähemalt pool tundi enne väljaminekut. Muidu saab nahk külmakahjustuse.
Talvel ei ole liigne naha pesemine sugugi hea. Kaks korda päevas duši all käies oleks nahk ilmselt väga kuiv. Kui aga duši alt tulles nahk väga kiheleb, võiks proovida teisi pesuvahendeid. Kreemitamine aitab ka sügelust maha võtta.
Paljud ei armasta kanda kindaid, kuid neid tuleb kanda, et nahk ei muutuks punetavaks, kuivaks ja sügelevaks.
Kuidas punetavaid käsi turgutada?
Kui käte nahk on muutunud väga kuivaks, tekkinud on lõhed ja tundub, et kreemitamine enam ei aita, siis võiks teha sooja õlivanni ja kasutada ravikreeme. Õlivanniks lisa umbes 40-kraadisele veele veidi oliivõli ja hoia käsi 5–10 min. Pärast käed ainult kuivatada, kindlasti mitte pesta. Tänu õlile muutuvad käed tunduvalt pehmemaks.
Tänapäeval on palju häid taastavaid kreeme, mis mõeldudki just kahjustunud nahale. Kõik uureat sisaldavad nahakreemid aitavad, sest uurea seob niiskust nahas.
Kui palju ja mille poolest peaks eri vanuses nahahooldus erinema?
Teismeeas muutub olulisemaks naha puhastamine puhastusgeeliga – tuleb leida endale sobiv. Toniseerimine ei ole selles eas alati nii oluline. Küll võib aga tekkida selles vanuses akneprobleem, siis on vaja ravi ja tuleks pöörduda nahaarsti või nahaõe poole. Nahale peaks rohkem tähelepanu pöörama alates 20. eluaastast, kus puhastusgeelile võiks lisanduda niisutav kreem, alates 30 aastast võiks kasutada hüaluroonhappega tooteid jne.
Kuidas teie töökogemus näitab, kas patsiendid jõuavad abi küsima õigel ajal või tuleks julgustada inimesi varem pöörduma?
Osa patsiente käib kenasti kontrollis, mõned vajavad vastuvõtule tulekuks julgustust. Kui noortel on mure aknega, siis küsivad nad nõu naha olukorra parandamiseks.
Teavituskampaaniad ja artiklid rasketest haigustest on pannud inimesed tegutsema. Paljud käivad kontrollimas. Vahel keegi tuleb ja ütlebki, et naabrinaine rääkis oma loo ja soovitas tulla.
Kui inimene on midagi muret tekitavat avastanud, siis tuleks esmalt pöörduda perearstile või tulla nahaõe vastuvõtule. See on kiirem võimalus, kuna nahaarstile on pikk järjekord.
Kuidas ja millal tärkas soov spetsialiseeruda oma tööelus just nahaprobleemidele?
Dermatoloogia valdkonnas olen töötanud 29 aastat. Kui aus olla, siis ei olnud niimoodi, et tekkis soov, vaid oli praktiline vajadus – eelmine õde lahkus töölt ja oli vaja uut inimest. Minu kõrval on olnud väga head arstid, kes on minuga lahkesti oma teadmisi jaganud. Hetkel meie haiglas töötava nahaarstiga on mul väga hea koostöö ja usaldus, et jagada töökoormust.
On palju ülesandeid, mida õde saab teha iseseisvalt, et arst saaks tegeleda raskemate juhtumitega. Samuti on mul hea koostöö perearstidega, et patsient saaks vajaliku ravimi.
Kümme aastat tagasi spetsialiseerusin laste vaimse tervise õeks. Kaks aastat tagasi lõpetasin magistriõpingud vaimse tervise erialal. Olen eriõde ja teen kord nädalas iseseisvaid vastuvõtte.
Lisaks töötan ka koduõena, kus puutun kokku väga paljude tervisehädadega. Pean tõdema, et ühed erialased teadmised toetavad teisi.
Seborroiline keratoos on sage healoomuline nahamuutus. Selle teket mõjutavad pärilikkus, päikesekahjustus ja naha vananemine. Värvuselt võib nahamuutus varieeruda roosakast mustjani. Iseloomulik on kare pind.
Tallinna keskhaiglates avati radioloogiatehnikutele kokku 16 õppekohta, kellele lisanduvad eksternid. Fotol Ida-Tallinna Keskhaigla üliõpilased.
Kvalifitseeritud õendustöötajaid napib igal erialal, kuid radioloogiatehnikute puudus muutus
Tallinna keskhaiglate jaoks ühel hetkel nii teravaks probleemiks, et otsustati ohjad haarata ja anda oma panus radioloogiatehnikute väljakoolitamisse.
Tekst: Liisa Matteus, Inge Suder
„Kvaliteetse tervishoiuteenuse osutamisel on radioloogiatehniku roll määrava tähtsusega. Radioloogiakeskus või -osakond on nagu süda, milleta ükski tervishoiuasutus tänapäeval ei toimi,“ põhjendab Lääne-Tallinna Keskhaigla juhtiv radioloogiatehnik Kadri Karner suurt vajadust spetsialistide järele.
Kuna radioloogiatehnikuid koolitab Eestis ainsana Tartu Tervishoiu Kõrgkool, on Tallinna haiglad seisnud aastaid silmitsi probleemiga, et lõviosa kõrgkooli lõpetanud radioloogiatehnikutest leiavad pärast õpinguid töö- ja elukoha just ülikoolilinnas ja selle ümbruses ning pealinna haiglatele neid piisavalt ei jätku.
Nii sõlmisid Ida-Tallinna Keskhaigla (ITK) ja Lääne-Tallinna Keskhaigla (LTKH) Tartu Tervishoiu Kõrgkooliga koostöölepingud ja alates käesoleva aasta sügisest avati radioloogiatehnikute õppegrupid mõlema haigla juures.
„Meil on väga hea meel, et see õpe nüüd ka Tallinna tuli ja meil on võimalus saada endale uued kolleegid. Ootame neid pikisilmi,“ ütleb ITK diagnostikakliiniku õendusjuht Helen Vipp-Mitt.
Ida-Tallinna Keskhaiglas ja Lääne-Tallinna Keskhaiglas avati kokku 16 õppekohta ning kuni 4 õppekohta eksternina õppijatele. „Konkurss oli päris suur ja tahtjaid palju,“ ütleb Vipp-Mitt. Tudengite jaoks tähendab see, et teooriaõpe toimub enamasti veebipõhiselt ning eelkliinilised praktikumid ja praktikad nimetatud haiglates. Maksimaalselt 20 päeva semestris toimub õpe ka Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis kohapeal.
Investeering tulevikku
Haiglatelt eeldab selline lahendus panustamist nii finantsiliselt kui ka inimressursi poolest: haiglad kaasrahastavad oma õppegruppi kuuluvate tudengite väljakoolitamist, loovad tudengitele õppetööks vajalikud tingimused õpperuumide näol ning leiavad ja toetavad personali, kes on suure töökoormuse kõrval valmis õppetöös juhendajatena osalema. Mõlema haigla õppegrupid koosnevad kaheksast tudengist ning paarist eksternist. Üliõpilastele pakutakse mitmeid hüvesid, milles on haiglad ühiselt kokku leppinud.
Näiteks kompenseerivad haiglad õppegrupi tudengitele kuludokumentide alusel Tartu õppeperioodil ühiselamu majutuse ja sõidukulud. Teiseks saavad üliõpilased kindlatel tingimustel kandideerida motiveerivale stipendiumile, millega kaasneb siduvusleping haiglaga. Kolmas eelis on see, et tudeng saab õppega alustamisega paralleelselt tööle asuda õpetava haigla radioloogiakeskuse abilisena, pärast esimest kursust juba abiradioloogiatehnikuna.
Haiglate jaoks on tegemist selge tulevikuinvesteeringuga, mis kaalub üles tehtud kulutused-pingutused juba lähiaastatel. „Haigla juures õppima asumine tekitab positiivse sideme selle tervishoiuasutusega, muudab töötaja ettevalmistuse efektiivsemaks ning loob ka eelduse just seal tööle asumiseks,“ selgitab Karner regionaalse õppe eeliseid raviasutuse jaoks.
Radioloogiatehnikute väljaõpe kestab 3,5 aastat ehk sügisel alustanud õppurid lõpetavad 2026. aastal. Esialgu sõlmisid haiglad Tartu Tervishoiu Kõrgkooliga koostöölepingu ühe õppegrupi väljaõpetamiseks.
Kooliõdesid ootas kooliaasta alguses ees kaks suuremat uuendust – kooliõdede kvaliteedisüsteem ja võimalus viia läbi tubakast loobumise nõustamist.
juhised taasalustamise vältimiseks, nikotiinisõltuvuse ravi ja patsiendi järjepidev jälgimine.
Kooliõdede kvaliteedisüsteem
Kvaliteedisüsteemi rakendamisega soovime motiveerida kooliõdesid aktiivselt ja süsteemselt tegelema ennetus- ja edendustööga, nakkushaiguste leviku tõkestamisega ning tulemuslikult jälgima lapse tervist ja turvalisust koolikeskkonnas. Seega saame kokkuvõttes öelda, et kvaliteedisüsteemi eesmärk on võimestatud kooliõdede töö abil saavutada olukord, kus oleks rohkem terveid lapsi.
Õed on meie tervishoiu väärtuslik osa, nende vastutusvaldkond ja roll on üha laienemas. Et õpilaste haiguste ennetamine ja tervise edendamine oleks süsteemsemalt tagatud, loodi kooliõdedele kvaliteedisüsteem. Lisaks tekkis sel sügisel kooliõdedel võimalus pakkuda õpilastele tubakast loobumise nõustamist.
Tubakast loobumise nõustamine
Tubakast loobumine läheb sujuvamalt, kui tubakatoote tarvitaja saab nõu ja toetust professionaalselt nõustajalt. Et teenus oleks paremini kättesaadav, lisati tubakast loobumise nõustamine esmatasandi teenuste hulka, sealhulgas koolitervishoidu. Teenuse sihtrühmaks on õpilased, kes tarvitavad tubakat, e-sigaretti või on muul viisil nikotiini sõltuvuslikud tarvitajad.
Nõustaja saab olla kooliõde, kes on läbinud tubakast loobumise nõustamiskoolituse. Nõustamisel tuleb lähtuda Tervise Arengu Instituudi juhendmaterjalist „Suitsetamisest loobumise meditsiiniline nõustamine“ ning ravijuhendis „Tubaka- või nikotiinitoodetest loobumise nõustamine“ kirjeldatud meditsiinilise nõustamise põhimõtetest. Vajadusel teeb kooliõde koostööd õpilase perearstiga või suunab nooruki edasi tubakast loobumise nõustamiskabinetti.
Tubakast loobumise nõustamise teenuseid on neli: esmane nõustamine, korduvnõustamine, kaugnõustamine ja videonõustamine. Esmane kontaktvastuvõtt toimub vähemalt 50 minutit. Järgnevad nõustamised kestavad 15 minutit ning teenust võib pakkuda ka e-kirjaga, kaugvastuvõtuna (telefoni teel, veebivestlusena). Tubakast loobumise nõustamisel ei piisa ainuüksi esmasest nõustamisest ja vajalik on teha korduvnõustamisi, et toetada õpilast kogu protsessi jooksul pidevalt.
Haigusi ennetavate tegevuste, kvaliteedi ja õdede pädevuse hindamine toimub 2022.–2023. õppeaastal.
Haigusi ennetava osa tegevused hõlmavad tervisekontrolle ja immuniseerimisi, mida viib läbi kooliõde. Tervisekontrollide puhul on üks uuendusi see, et pearahasisestesse koodidesse on lisandunud läbivaatusest keeldumise kood, mis kindlasti tuleb märkida, kui lapsevanem keeldub tervisekontrollist. Hõlmatuse arvestamisel lähevad arvesse läbiviidud tervisekontrollid ning nendest keeldumised. Immuniseerimised hõlmavad riikliku immuniseerimiskava järgseid vaktsineerimisi. Selle indikaatori puhul arvestatakse hõlmatusse läbiviidud vaktsineerimised, keeldumised ja meditsiinilised vastunäidustused. Kui haigusi ennetavat osa täidetakse vähemalt 80 protsendi ulatuses, toimub kvaliteedi hindamine.
Auditeerimise käigus jälgitakse osutatava koolitervishoiuteenuse kvaliteeti. Enne auditeerimist peab kooliõde täitma kvaliteedihindamise küsimustiku ning seejärel lepitakse kokku auditeerimise aeg. Auditeerimisel hinnatakse koolitervishoiuteenuse kättesaadavust, töökorraldust ja ruume, tervisedenduse ja haiguste ennetamise tegevusi, kooliõe professionaalset arengut ning koostööd õpilase ja lapsevanemaga. Ka kvaliteedi hindamisel on oluline saavutada vähemalt 80-protsendine tulemus.
Kvaliteedisüsteemi eesmärk on võimestatud kooliõdede töö abil saavutada olukord, kus oleks rohkem terveid lapsi.
Nõustamisteenuse hulka kuuluvad tubaka- või muu nikotiinitoote tarvitaja sõltuvustaseme ja loobumismotivatsiooni määramine, tubakast loobumise motivatsiooni suurendamine, loobumisvõimaluste arutamine, individuaalse loobumis- ja raviplaani koostamine,
Viimasena on võimalik lisapunkt saada kooliõe pädevuse eest ehk õel võiks olla pädevust kinnitav tunnistus.
Hindamisi tehakse koolipõhiselt. Tulemustasu koefitsiendiga 0,8 saab, kui hindamise tulemused on täidetud 80–89 protsendi ulatuses. Kui tulemus on täidetud vähemalt 90 protsendi ulatuses, on tulemustasu määr koefitsiendiga 1,0. Lisatasu suurust mõjutab ka õpilaste arv koolis – kuni 599 õpilasega koolis on koefitsient 0,5 ning 600 ja enama õpilasega koolis 1,0.
Tulemustasu makstakse esimest korda välja 2023. aasta sügisel. Täpsemad juhendid nii tubakast loobumise nõustamise kui ka kvaliteedisüsteemi kohta leiab Tervisekassa kodulehelt (Partnerile > Raviasutusele > Haiguste ennetus).
Volikogu suunab ja kontrollib Eesti Õdede Liidu tegevust lähtuvalt põhikirjalistest eesmärkidest. Volikogu koosneb piirkondade esindajatest ja seltsingute juhtidest. Alustame volikogu esimehest Ainast ja Järvamaa esindajast Sirlikast.
Kellena sa töötad?
Töötan sisehaiguste osakonna õendusjuhina.
Mis sulle õena kõige rohkem muret teeb?
Kõige rohkem häirib tasakaalu puudus õdede töökoormuse ja -tasu vahel. Samuti ei väärtusta ühiskond õdede tööd veel piisavalt.
Mida pead volikogu töös kõige tähtsamaks?
Juhatuse toetamist kollektiivlepingu sõlmimisel ja muude ametiühinguliste tegevuste juures. Samuti õendusvaldkonna arengu jätkuvat toetamist.
Mida pead EÕLi suurimaks saavutuseks?
Liidusiseste otsuste läbipaistvuse suurendamist.
Sirlika Loitmets Lääne piirkond, Järva maakonna esindaja
Kellena sa töötad?
Töötan koduõena.
Mis sulle õena kõige rohkem muret teeb? Liiga aeglane ja vaevaline paradigmade muutumine tervishoiusüsteemis ning oskamatu ja ebaratsionaalne õdede ressursi kasutamine. Tsiteeriksin siinkohal oma lemmikraamatut „Väikest printsi“: „Tähed pole kõikidele inimestele mitte ühed ja samad. Neile, kes märkavad, on tähed teejuhiks. Teistele on nad lihtsalt tulukesed.“
Mida pead volikogu töös kõige tähtsamaks?
Omavahelist koostööd, tegutsemis- ja otsustustahet ning erinevate ideede aktsepteerimist volikogu liikmete poolt.
Aina Saarma
Volikogu juht ja terviseõenduse seltsingu esindaja
Millega tegeled vabal ajal?
Varem tegelesin rahvatantsuga, praegu on minu hobiks keraamika. Samuti naudin perega koos veedetud aega kodus.
Milline raamat, film, muusika või kunst sind su töös kõige enam on inspireerinud?
Enim on mind inspireerinud Robin Sharma raamat „Kella 5 klubi“.
Miks otsustasid liituda Eesti Õdede Liiduga?
Mina ühinesin 2016. aastal õdede liiduga, sest tundsin soovi kuhugi kuuluda ja toredate inimestega koos ühise eesmärgi nimel tegutseda.
Mida pead EÕLi suurimaks saavutuseks?
Õigel ajal tehtud õigeid otsuseid ja valitud jätkusuutlikku strateegiat, mis on kogu õendust jõudsalt arendanud.
Millega tegeled vabal ajal?
Armastan lugeda ja koos lähedastega reisida.
Mis on sinu moto?
Ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu – Antoine de Saint-Exupéry „ Väike prints“.
Miks otsustasid liituda Eesti Õdede Liiduga?
Liitusin 1992. aastal Eesti Õdede Ühinguga, mis hiljem hakkas kandma Eesti Õdede Liidu nime.
Liiduga liitumine oli mulle noore õena igati loomulik samm.
