ÕDEDE DÜNASTIAD
TERVISHOID SEISAB
NAISTE ÕLUL
EESTI ÕED
3 Kõik naised naiste eest
4 Uudised
6 Tervishoid seisab naiste õlul
10 Eesti ja Inglismaa õdedel on üksteiselt palju õppida
12 Tiina Sildver-Kikas: Tervishoid on meeskonnatöö
16 Tervisekassa: Krooniliste haigete suurem kaasamine raviteekonda parandab tulemusi
18 Põlvest põlve õetarkust ja -tarmu
22 ITK: Sõeluuring aitab vähki ennetada
23 Üks küsimus: Kuidas leppida kokku vajalikus koolituses?
24 Patsiendiohutuse ainekava – kuidas see valmis ja mis saab edasi?
26 Märka kaastundeväsimust!
28 Naise elukaar ämmaemanda pilgu läbi
30 Gerontoloogilist ja geriaatrilist õendusabi on vaja arendada nii Eestis kui ka Hiinas
32 PERH: Ōdede hääl kōlab aina tugevamalt!
35 Tunne oma esindajaid!
LEPPIDA KOKKU VAJALIKUS KOOLITUSES?
LK 23
Ajakiri: Väljaandja: Eesti Õdede Liit Eesti Õde | Kevad 2023 | 1/4
Vastutav toimetaja: : Ilona Leib
Käesoleva numbri toimetajad: Anneli Kannus, Gerli Liivet, Siiri Puru ja Marleen Mägi, Kersti Ossaar, Tuuli Albrant, Katrin Kerr, Aina Saarma ja Karoli Noor
Koostaja: PR Partner OÜ
Keeletoimetaja: Hille Saluäär
Küljendus: Triin Peterson
Toimetuse e-post: ajakiri@ena.ee
Esikaanel: Tiina Sildver-Kikas
Esikaane foto: Lilli Lumera
Kaastööd palume saata toimetuse aadressile ajakiri@ena.ee.
Eesti Õdede Liidu ametlik väljaanne. Ilmub alates 1996. aastast.
Anneli Kannus
Eesti Õdede Liidu president
Naisi ja mehi on ühiskonnas peaaegu võrdselt, kuid Tervise Arengu Instituudi andmetel on 87% tervishoiutöötajatest naised. Kuigi naisi on tervishoius meestest oluliselt rohkem ja võiks arvata, et seetõttu on võrdsus ja võrdne kohtlemine tervishoius justkui norm, siis kahjuks nii see ei ole. Naiste kehvemast kohtlemisest on endiselt keeruline rääkida. Eriti veel kui teema tõstataja on naine, võib kergesti saada külge „emotsionaalse inimese“ sildi. Ometi peab nendel teemadel rääkima ja keegi ei tee seda meie eest.
Naisi kritiseeritakse meestest sagedamini, eriti väliste näitajate põhjal. Põhjuseks näiteks emotsioonide väljanäitamine, vaiksema, kõvema või kõrgema häälega rääkimine, sealjuures tehakse märkusi riietuse ning isegi keha kohta. Vahel juhtub see neljasilmavestlustes, kuid vahel ka koosolekul, töökaaslaste kuuldes. Kuulajatest mõnel on piinlik, mõni ei tee märkamagi. Leidub ka neid, kes sellist käitumist justkui õigustavad. Töistes olukordades tähelepanu välistele omadustele viies pannakse kahtluse alla inimese tööalane suutlikkus. Mittetoetav töökeskkond vähendab töötaja eneseusku, tema potentsiaal jääb realiseerimata ning lõpuks võib see kõik viia inimese töölt lahkumise, ükskõiksuse ja läbipõlemiseni.
Kui varem tähistas ahistamine eelkõige seksuaalset lähenemist või jälitamist, siis nüüd on see mõiste laiem, lisandunud on ka töökiusu mõiste. Naisi alavääristatakse sõnadega sagedamini kui mehi. Ahistamisest jäetakse aga sageli rääkimata, et hoida töökeskkonnas näilist rahu. Kahemõttelisi märkusi, patsutusi, arvamusse sissesõitmist või lihtsalt kuulamata jätmist on Eestis
endiselt palju. Päris kollegiaalsus ja lugupidamine on nii mõnelgi pool alles lapsekingades.
Muredest rääkimata jätmine ei tee probleemi olematuks. Lihtne on öelda, et naised peavad endasse uskuma ja enda eest seisma. Seda on aga raske teha, kui ümbritsev keskkond vastu töötab, sest „nii on ju alati olnud“. Saame naistena ise olukorda muutma hakata. Kõige olulisem on toetada naisi enda ümber. Inetu kommentaari tegijale tuleb tema käitumise sobimatust selgitada ja kannatajat toetada. Üleolevat või ahistavat käitumist nähes-kuuldes tuleb samuti sekkuda ja vajadusel ka personaliosakonda teavitada. Halvasti käitunud kolleeg ei pruugi ise mõistagi, et kommentaar või käitumine oli sobimatu. Halvasti ei tohi käituda mehed ega ka naised. Igaühel tuleb mõelda hästi järele, milliseid kommentaare inimese silme ees ja selja taga jagame. Ükski vanus, harjumus, sugu või positsioon ei vabanda ebameeldivat ja kohatut käitumist.
Tervishoius töötab nii palju naisi, et lugupidava suhtluse ja hea kohtlemise võti peitub solidaarsuses teiste naistega. Me oleme naised, emad, abikaasad, aga ka professionaalid. Elu viib edasi ausameelsus, järjekindlus ja heatahtlikkus nii sõnades kui ka tegudes. Ainult üksteist toetades ja ausat tagasisidet andes saame luua keskkonna, kus oleme hoitud ja suudame toetada ka kolleege ja patsiente. Me saame olla ÕESKOND, mille liikmed märkavad, toetavad ja tunnustavad naisi.
Üks kõigi, kõik ühe eest! Head naistepäeva, kallid kolleegid!
Õendus- ja ämmaemandusterminoloogia komisjon loodi 2021. aasta novembris, et eriala- ehk oskuskeeles kasutatavaid mõisteid ja termineid süstemaatiliselt koguda, töödelda ja esitleda. Komisjoni töö tulemuseks on oskuskeele terminibaas ehk õendus- ja ämmaemandusterminite kogu (lühend ÕTERM), mis asub Eesti Keele Instituudi (EKI) keeleportaalis Sõnaveeb. Sõnaveebi keskkonnas püütakse üldkeelt ja oskuskeelt üldiselt lahus hoida, kuna üldkeele sõnaraamatutähendused kujunevad keelekasutusjuhtude põhjal üldistust tehes, terminikasutus on aga kokkuleppeline.
Mis on üldkeele ja oskuskeele erinevus?
Üldkeel on suhtluses, kirjanduses, ajakirjanduses ja mujal kõnes ja kirjas üleüldiselt kasutatav ning mõistetav keel, mida kasutatakse vanusest, ametist, haridusest, elupaigast olenemata. Üldkeele sõnad on üldtuntud ja lauseehitus lihtne. Üldkeelt kajastavad sõnaraamatud. Sõnaveebis esitab üldkeele infot EKI ühendsõnastik.
Oskuskeel on erialasel suhtlemisel kasutatav keel, kirjakeele osa, mida kasutatakse teaduses, kunstis ja muudel aladel. Oskuskeel on alati seotud mingi eriala/valdkonnaga ning jaguneb erinevate
tegevusalade oskuskeelteks, näiteks meditsiinikeel, õiguskeel jne. Oskuskeelt kajastavad terminibaasid ehk sõnakogud.
Valik uutest terminitest Sõnaveebis:
õendusdiagnoos (nursing diagnosis) – õe kliiniline otsus inimese terviseseisundi kohta
õendussekkumine (nursing intervention) – õe korraldatud tegevused, mis põhinevad õendusdiagnoosil ja teiste spetsialistide kliinilistel otsustel õendustulemuste saavutamiseks
õendustulemus (nursing outcome) – abivajaja(te) hinnatav seisund, käitumine või taju, mis saavutatakse õendussekkumiste tulemusena õendusprotsess (nursing process) – patsiendikeskse õendusabi korraldamise mudel, mis koosneb kindlatest etappidest: terviseseisundi hindamine, õendusdiagnoosi määramine, õendussekkumise kavandamine ja elluviimine ning õendustulemuse hindamine
Õendus- ja ämmaemandusterminoloogia komisjoni kuuluvad
Ere Uibu, Ede Kärner, Kaja Põlluste, Anneli Kannus, Marge Mahla, Saima Hinno, Reet Urban, Kristi Rannus, Ireen Bruus ja Tiina Kukkes.
Patrick Pihelgas
Eestit on tuntud kui digiarengu eestvedajat. Paraku pole viimase kümne aasta jooksul ühtki suuremat edasiminekut olnud ning see annab aina kasvava nõudlusega tervisesüsteemis tunda nii patsientidele kui ka tervishoiutöötajatele.
Tervishoius väljendub meie digitaalne mahajäämus eelkõige puudulikus infovahetuses nii spetsialistide endi kui ka patsiendi ja spetsialistide vahel. Õnneks ootab meid pääsetee uue põlvkonna terviseinfosüsteemi (upTIS) ja seonduvate lahenduste, iseäranis Tervisejuhtimise
Töölaua (TJT) ja uue Terviseportaali loomise näol.
Tervisejuhtimise Töölaud on upTISi põhimõtteid järgiv terviseandmete halda-
mise tööriist kõikidele tervishoiuspetsialistidele. Lahendus annab tervikülevaate patsiendi terviseandmetest ja võimaldab neid ka struktureeritult dokumenteerida. Sisuliselt on tegemist Andmevaaturi edasiarendusega, mis on kättesaadav oluliselt laiemale hulgale spetsialistidele.
Töölaua peamine eesmärk on tuua ühtsesse infovälja kõik spetsialistid alates arstidest ja õdedest, lõpetades sotsiaaltöötajate ja ekspertiisi teostajatega. Lahenduse abil loome tõhusamalt toimivad terviseandmed, mille abil hoida kokku aega info leidmiselt ja selle sisestamiselt. Patsiendid saavad seejuures Terviseportaali vahendusel senisest suurema rolli oma terviseandmete täiendamises.
Töölaua terviklahendus on jagatud mooduliteks, kus on võimalik teha ühe andmekomplekti piires vajalikke toiminguid. Esimesed neli arendatavat moodulit on „Ravimiskeem“, „Eluanamnees“, „Suunamiste ülevaade“ ja „Patsiendi eesmärgid“. „Ravimiskeem“ saab Andmevaaturi kaudu kättesaadavaks juba sel aastal. Kokku on mooduleid tulemas ligi 30. Igaühele on seejuures vaikimisi kättesaadavad vaid nende tööks enim vajalikud moodulid. Neist saab iga spetsialist endale kokku panna töölaua avavaate, et tuua esiplaanile endale kõige olulisema.
Tervishoiu valdkonna digiarengutest saab lähemalt kuulda konverentsil „Meie 100“.
10.–11. maini toimub Alexela kontserdimajas „MEIE 100“ koostöökonverents, mida korraldavad esmakordselt üheskoos Eesti Õdede Liit, Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliit ja Eesti Õendusjuhtide Ühing.
„Konverents viiakse läbi kolmes korraga toimuvas paralleelsessioonis ja iga esineja kasutada on 15 minutit, et öelda välja kõige tuumakamad sõnumid ja kogemused, mis peavad kuulajateni jõudma,“ rääkis EÕLi president Anneli Kannus konverentsi uudsest ülesehitusest.
Oma panuse „MEIE 100“ konverentsi õnnestumisse annavad korraldajate kõrval Eesti Bioanalüütikute Ühing, Eesti Füsioterapeutide Liit, Eesti Ämmaemandate Ühing, Eesti Radioloogiatehnikute Ühing, EÕL Intensiivõenduse Seltsing, Eesti Anesteesia- ja Intensiivravi Õdede Ühing, EÕL Kliinilise Õenduse Seltsing, EÕL Terviseõenduse Seltsing, EÕL Vaimse Tervise Seltsing ja Eesti Operatsiooniõdede Ühing.
„Konverentsi kontseptsiooni laenasime iduettevõtetelt – kõik esinejad annavad lühikese aja jooksul ülevaate oma innovatsioonikillust. Kokku tuleb 70 esinejast suur tervishoiu arendamise mosaiik, kus iga tükk leiab oma koha harmoonilises tervikus,“ lisas Anneli Kannus.
Konverentsile oodatakse 600–700 osalejat. Suur osa piletitest on juba omaniku leidnud, kuid hea õnne korral on võimalik veel pilet lunastada.
Tutvu kava ning esinejatega konverentsi kodulehel: https://onlineexpo.com/en/meie-100/.
Anneli Kannus: „20. jaanuaril 2023 sai kõikide osapoolte allkirjad tervishoiuvaldkonna kollektiivleping, mis kehtib aastatel 2023–2024. Leppes on sees igati oodatud ja alati oluline tunnitasu tõus. Sel korral olid Eesti Õdede Liidu liikmete jaoks oluline ka töötingimuste parandamise, eriti koormusnormide teema.
Leping on kompromiss ja kaks meie olulist teemat said sõnastatud järgnevalt. Esiteks: „5.2 Valve üleandmine ja vastuvõtmine toimub tööajal.“ Meie küsitlus näitas, et pea pooltes organisatsioonides ei ole valve üleandmiseks aega planeeritud ja see on kvaliteedirisk. Tööandjatel jääb võimalus korraldada töötajatega kokkuleppel tööd organisatsiooni eripäradest tulenevalt, kuid arvestada tuleb kollektiivlepingu punktiga ja tagada, et valve üleandmise aeg oleks planeeritud tööaega.
Teine, eriti viimastel aastatel tuline teema sai järgmise sõnastuse: „7.2. Õdede ja tööandjate esindajad määratlevad 2023. aasta jooksul õdede töökoormuse standardid ja teevad Eesti Haigekassale ettepaneku rakendada kokkulepitud koormusstandardid alates 2025. aastast tervishoiuteenuste hindades.“ Meie küsitlus näitas, et koormusnormid on eri haiglates äärmiselt suured. Just seetõttu ei õnnestunud kohe kompromissi leida. Siiski on tööandjad ja töötajad ühel meelel, et õdede-patsientide suhtarv mõjutab tervishoiuteenuste kvaliteeti ning töökoormust on vaja reguleerida. Samuti on rõõmustav, et 2024. aastast tõusevad nii öötöö kui ka nädalavahetusel tehtava töö koefitsiendid ning lisaks on alates 1. aprillist 2024 töötasu valveaja eest vähemalt 20% töötaja töötasust.“
Sel aastal anname aasta õe, aasta hooldustöötaja ja aasta teo tunnustused üle 9. novembril toimuval Eesti Õdede Liidu juubeliüritusel. Kandidaadid palume esitada 1. aprilliks volikogu juhile Aina Saarmale aadressil aina.saarma@ena.ee. Kandidaate saab esitada iga EÕLi piirkonna nõukogu ja Eesti Õdede Liidu liige iseseisvalt. Esitamisel on nõutavad kandidaadi nimi, kontaktandmed, piirkond, EÕLi staaž, töökoht, põhjendus ning samuti kandidaadi esitaja kontaktandmed. Lisainfo (asjaajamiskorra lisa 7: tunnustamise kord) leiab siseveebist: https://www.ena.ee/siseveeb/dokumendid/.
Ettepaneku auliikme nimetamiseks saab EÕLi volikogule esitada piirkonna nõukogu või EÕLi juhatus. Ettepaneku aluseks on piirkonna nõukogu või EÕLi juhatuse motiveeritud otsus koos auliikme kandidaadi elulookirjeldusega, mis sisaldab teenete loetelu. Auliikme nimetuse väljaandmise otsuse teeb EÕLi volikogu. Auliikme kandidaadiks saab esitada EÕLi liiget, kes vastab vähemalt ühele tingimustest:
• liige on olnud vähemalt aasta aega EÕLi piirkonna esimees või aseesimees kuni augustini 2020 või usaldusisik või seltsingu juhtkonnas ning olnud EÕLi liige vähemalt 15 aastat või
• olnud vähemalt 25 aastat aktiivne ja väärikas EÕLi liige ning jõudnud pensioniikka.
Piirkonna juhid ootavad kandidaatide infot 15. märtsiks.
Eestis tervishoiutöötajatest 87% on naised. Õenduses on naisi üle 96%. On selge, et tervishoid sõltub tugevatest, tarkadest ja töökatest naistest. Kuidas aga naistel endil tervishoius läheb?
Sotsioloog Triin Roosalu tegeleb Tallinna Ülikooli rahvusvaheliste sotsiaaluuringute instituudis töö, töökorralduse ja tööalase väljaõppe uurimisega. Ta selgitab, et soolist segregatsiooni ehk eristatust on kahesugust – horisontaalset ja vertikaalset. „Horisontaalne segregatsioon avaldub nii, et inimesed jaotuvad elualadele või ka ametikohtadele valdkonna sees süstemaatiliselt soopõhiselt. See ei tähenda, et ei võiks olla mõnd naist, kes valib autolukksepa ameti, aga enamasti teevad seda siiski mehed,“ toob ta näite.
Vertikaalne sooline segregatsioon tähendab aga seda, et mehi ja naisi ei ole otsustavatel ja vastutavatel ametikohtadel võrdväärselt. „Kipub nii olema, et ka nendes valdkondades, kus naisi on palju, on nad juhtpositsioonidel alaesindatud,“ ütleb Roosalu. Tervise Arengu Instituudi statistika näitab sellist mustrit ka tervishoius. Kui mehi on üldiselt 13% tervishoiutöötajatest, siis juhtide seas on neid 21%. Piirkondlike ja keskhaiglate juhtkondades on naisi vaid 40% – 22 juhist 9 on naised.
Tervishoiu hierarhilisus hoiab õed tippjuhtimisest eemal
Eesti tervishoiu hierarhilisus ei ole ühelegi valdkonnas töötavale inimese üllatus – ajalooliselt on meditsiin arstikeskne ning arsti nähakse ka meeskonnajuhina. „Juhi positsioonile pürgivatel õdedel tasub silmas pidada, et enesekehtestamine on juhtimiseks vajalik oskus. Usaldusväärsus põhineb aga teadmistel. Õdedel on juba väga hea haridus, ent õena pean ikka aeg-ajalt tõestama, milleks võimeline olen,“ jagab oma kogemust Tartu Ülikooli Kliinikumi õenduse ja patsiendikogemuse juht Ilona Pastarus.
on need samad omadused, leitakse neile sageli hoopis halvema kõlaga nimi, näiteks põikpäisus,“ toob Roosalu näite.
Mehe kodu on maailm, naise maailm on kodu?
Kuigi mehed võtavad järjest enam vastutust perekonna ja kodu eest, on kodu siiski traditsiooniliselt naise pärusmaa. Seda kinnitavad ka ajakasutuse uuringud. 2019.–2021. aastal läbi viidud uuring näitas, et Eesti naised kulutavad majapidamisele ja perekonnale keskmiselt 201 minutit päevas, mehed aga 137 minutit. Samas teevad mehed naistest iga päev keskmiselt rohkem palgatööd.
Ida-Tallinna Keskhaigla õendusjuhi Kätlin Pallo sõnul on inimestel kindlasti eelarvamusest tulenevaid küsimusi selle kohta, kas naine ikka suudab kodu ja laste kõrvalt piisavalt tööle pühenduda. „Õige on usaldada naise enda sisetunnet – kui ta on võtnud töise ülesande vastu, siis ta on selle ilmselt läbi mõelnud. Pere ja juhtimise ühildamine on kindlasti võimalik, üldiselt on emad paindlikud ja võimekad. Leitakse lahendusi, mõnikord on emadel ka lapsed tööl kaasas, kuid ülesanded täitmata ei jää,“ jagab ta kogemusi.
Pallo on kolme lapse ema. Vastupidiselt paljude teiste kogemusele, ei ole tema jaoks töö ja kodu vahel tasakaalu leidmine keeruline olnud. „Kui olen kodus, võtavad mu tähelepanu lapsed, mis ongi nende hetk. Tööl on aga hea olla kodusest möllust eemal ja keskenduda sealsetele asjadele,“ räägib Pallo. Seejuures on tema sõnul oluline olla ise valmis paindlikkuseks, sest elu pakub ootamatusi ja ajad on erinevad.
Kätlin Pallo: „Õige on usaldada naise enda sisetunnet – kui ta on võtnud töise ülesande vastu, siis ta on selle ilmselt läbi mõelnud.
Pere ja juhtimise ühildamine on kindlasti võimalik, üldiselt on emad paindlikud ja võimekad.“
Pastaruse hinnangul annab meeste ja naiste tasakaalustatus juhtimiskultuurile lisaväärtust, sest üldine probleemilahenduse viis ja loogika on erinevad, otsustusprotsess on mitmekesisem ning lahendused seetõttu huvitavamad. „Arvatakse, et mehed töötavad enamasti individuaalse soorituse ja konkreetse tulemuse saavutamise nimel, naised hindavad kaasamist ja ühiste eesmärkide seadmist. Mõlemad on vajalikud. Arvan, et ka õenduses peaks isiksuse tugevusi rohkem välja näitama, et olla eeskujuks ja noori juhte võimestada,“ ütleb ta.
Pastarus rõhutab, et kuigi teda pannakse juhina sageli proovile, tunneb ta siiski alati juhatuse toetust. „On väga värskendav töötada juhiga, kes ei ole tervishoiutöötaja, sest tema jaoks ei ole tervishoiu hierarhiat olemas. Ta hindab inimesi selle järgi, mida nad teha suudavad ja mis on nende töö tulemus. Ka teised juhatuse liikmed on väga toetavad. Me oleme võrdsed meeskonnaliikmed,“ räägib ta.
Objektiivselt ei ole võimalik hinnata, et üks sugupool oleks igal juhul ja vaikimisi sünnipäraselt selgelt paremate juhiomadustega. „Uuringud näitavad, et kui võtame konkreetse mehe või naise, siis sugu ei ennusta, kas ta on hea või halb juht. Siiski on nii, et meestele, kes on juhiks saanud, antakse eksimusi palju vabamalt andeks kui naistele,“ räägib Roosalu.
Juhi headust analüüsides tasub mõelda ka sõnadele, mida selle juures kasutame. „Kui peame kirjeldama head juhti, kasutame sageli sõnu nagu eestvedaja ja otsustaja. Kultuuriliselt seostuvad need meie jaoks enamasti meestega. Kui aga naisel
Roosalu toob välja, et kuigi naised on tegusad ja võimekad, on väga olulised siiski ka perekondlik tugivõrgustik ja tugiasutused. „Eestis on vahetustega töötavate vanemate selge murekoht lastehoiu korraldus. Oluline roll on nii paindlikul lastehoiuteenusel kui ka kõigil ümbritsevatel täiskasvanutel. Sageli jääb laste isa rolliks olla ema abiline, mitte võrdväärne lapsevanem, mis paneb ema õlule ebaproportsionaalse koorma," selgitab ta.
Selleks et töö- ja eraelu ühildamine sujuvalt toimiks, on kindlasti suur roll tööandjal. Võib juhtuda, et justkui empaatiliselt ja heasoovlikult käitudes jäetakse väikeste laste vanemad mõnest heast võimalusest tahtmatult ilma. „Intervjuudest tööandjatega on tulnud välja, et väikeste lastega töötajale ei hakatagi lähetust või lisaprojekti pakkuma, sest tal nagunii poleks selleks aega. Tegelikult peaks töötaja selle otsuse saama ise teha. Tööandja saab aga mõelda, kuidas saaksin talle selle ülesande lihtsamaks teha,“ räägib Roosalu.
Naiste nähtamatu töö
Palgalõhest on Eestis palju räägitud. Roosalu sõnul on selle üheks tekkepõhjuseks tööülesannete jaotus. „Näiteks olukorras, kus juhil on anda kaks ülesannet – arhiivi korrastamine ja uue projekti avalik esitlemine, juhtub sageli, et väljapaistmatu, kuid hädavajaliku ülesande saab endale naine ja avaliku esinemise ülesande mees. Just sellised nn hoolitsemisülesanded satuvad sagedamini naistele, kuid karjäär edeneb paremini neil, kes välja paistavad. Seega algab eristamine väikestest asjadest,“ räägib Roosalu.
Üks selliseid märkamatuid hoolitsemisülesandeid on juhendamine. „Tundub justkui, et naised juhendavad vabalt ka vasaku käega ning see ei ole mingi eriline töö,“ utreerib Roosalu. Ehk on see üks põhjusi, miks tervishoius on tudengite juhendamine olnud pikka aega tasustamata töö?
Ülesannete eristamises iseenesest polegi otseselt midagi halba. „Kahju tekib siis, kui selle tulemusel koguneb ebaõiglus. Ebaõigluse mõõdikuks on sageli palk, mis samaväärsete ülesannete puhul peaks olema sama, aga alati ei ole. Naised ei taha sageli ka palga osas tüli tõsta, vaid teevad lihtsalt järelduse, et kui mulle vähem makstakse, ju ma olen siis tööandjale vähem oluline. Eeldatakse, et kui olen tööandjale oluline, siis ta näitab seda palgaga. Kui aga ei näita, siis otsib naine pigem uue töö, mitte ei alusta tööandjaga palga asjus läbirääkimisi,“ räägib Roosalu.
Kas tunned ahistamise ära?
Sugudevahelisest eristamisest rääkides jõuame paratamatult ka ahistamise ja väärkohtlemise juurde. Maailmas on selle kohta kogutud nii statistikat kui ka näiteid, mis kumbki ei rõõmusta. Women in Global Health (WHG) on liikumine, mis tegeleb võrdsuse teemaga ülemaailmses
tegevus, mille eesmärk või tegelik toime on isiku väärikuse alandamine,“ selgitavad Soraineni partner Karin Madisson ja jurist Eva Lennuk.
„Soolise ahistamise klassikaline juhtum on naiste või meeste kohta käivate stereotüüpsete märkuste tegemine, aga seksuaalne ahistamine puudutab isiku seksuaalsust, sealhulgas tema eelistuste uurimist ja kohatute ettepanekute tegemist. Ahistamise eesmärk või tegelik toime on isiku väärikuse alandamine ja häiriva, ähvardava, vaenuliku, halvustava, alandava või solvava õhkkonna loomine,“ selgitavad õiguseksperdid. Ahistamist ei saa hinnata ainult väljastpoolt. „Oluline on ahistamise subjektiivne mõõde ehk see, kas isiku väärikust alandati. Süütuna tunduv �lirt, nilbe nali, kehakuju kohta käiv kommentaar, soovimatu kallistamine või järele vaatamine võib kvalifitseeruda ahistamiseks, kui isik tunneb ennast sellest solvatuna,“ selgitavad Madisson ja Lennuk.
Madisson ja Lennuk rõhutavad, et mida madalam on töötajate ja tööandjate teadlikkus ahistamise väljendusvormidest, seda suurema tõenäosusega jäävad toimunud ahistamisjuhtumid analüüsimata ja vajalikud meetmed võtmata, mis ei aita aga kaasa konstruktiivse ja hea töökeskkonna loomisele.
Ilona Pastarus: „Juhiks olemisel on kindlasti vajalikud enesekehtestamise oskus ja enesekindlus, aga väga oluline on ka seljatagune. Üksi enesekindel olemist pikalt ei jagu. Ühtsustunne ja toetamine nii sõnades kui ka tegudes aitavad.
tervishoius. Nende hinnangul käsitletakse vägivalda ja seksuaalset ahistamist naistöötajate suhtes normaalsusena ning see on pandeemia ajal veelgi laienenud.
WHG hinnangul viib naiste seksuaalne ärakasutamine, väärkohtlemine ja ahistamine olukorda, kus tervishoiutöötajate töötulemused langevad. See seab lisaks töötajate tervisele ohtu patsiendid ja kogu tervishoiusüsteemi.
Ahistamisel ei ole ühtset definitsiooni.
„Üldistatult võib väita, et ahistamine on seksuaalse ja/või soolise olemusega, soovimatu, sõnaline, mittesõnaline või füüsiline
Kuidas ahistamist pidurdada?
Roosalu sõnul ei ole põhjust küsida, kas tervishoius on ahistamist. „Kindlasti on, sest seda on igal pool. See võib esineda väikestes asjades, aga muudab töötaja olemise selgelt keeruliseks ning võib tõsiselt häirida töötamise tulemuslikkust. Ahistamisest teavitamine ei ole alati lihtne, sest ohver ei taha enda kaela probleemipundart ning sageli tundub talle, et kui teised saavad hakkama, pean mina ka ära kannatama, “ ütleb ta.
ITK õendusjuht Kätlin Pallo sõnul ei ole
ta ise ahistamist kogenud, aga selliseid juhtumeid tervishoius on. „On väga hea, kui ohver julgeb ise teema esile tõsta ja sellele tähelepanu juhtida. Siis on võimalik abi pakkumine ning lahenduste leidmine. Esmased juhised olukorra lahendamiseks annab sageli töötaja otsene juht ja meil on ka väga hea psühholoogilise nõustamise abi töötajatele,“ räägib ta. ITKs ahistamisest teavitamise süsteemi veel ei ole, kuid Pallo sõnul tegeletakse sellega lähiaastatel.
TÜK on diskrimineerimise ja töökiusu teemadega põhjalikult tegelenud. „See algas psühhosotsiaalsete ohutegurite kaardistamisest ning konkreetsetest sammudest, kuidas riske vähendada. Ka ahistamisjuhtumite menetlemiseks on meil kindel viis ning sellest saab teavitada nii anonüümselt kui ka isikustatult. Tänapäeval enam imelikke nalju ja kommentaare ei taluta ning inimestel on julgust enese ja teiste eest välja astuda,“ selgitab Pastarus. TÜK on seadnud sihiks olla aastaks 2026 Eesti kõige kolleegisõbralikum haigla.
Toetame üksteist!
Selleks et tiimis oleks hea töötada, tuleb üksteist toetada. „Kollektiive on väga erinevaid. Tuleb väga hästi esile, et nendes kollektiivides, kus on omavahelised suhted head, on ka personal püsiv. Samas kui omavahelised suhted on pingelised, esineb ka väga suur tööjõu voolavus. Minul on õnneks vedanud ja saan töötada selliste kolleegidega, kellega muresid jagada ja ausalt rääkida. Seejuures on kindlasti juhi käes võimalus kollektiivi tugevdada, kui ta annab sõnumi, et üksteist halvustav käitumine ei ole aktsepteeritav,“ ütleb Pallo. Ilona Pastaruse sõnul tuleks uusi juhte rohkem võimestada, et tõestusvajadust oleks vähem. „Juhiks olemisel on kindlasti vajalikud enesekehtestamise oskus ja enesekindlus, aga väga oluline on ka seljatagune. Üksi enesekindel olemist pikalt ei jagu. Ühtsustunne ja toetamine nii sõnades kui ka tegudes aitavad,“ jagab ta mõtteid.
Women in Global Health toob välja, et vägivalda pealt nägevad vaikivad kõrvalseisjad toetavad oma vaikiva käitumisega patriarhaalset kultuuri. Rasketest olukordadest teavitades ja paremat juhtimist nõudes saab aga kõigi töökeskkond parem.
Women in Global Health toob välja, et vägivalda pealt nägevad vaikivad kõrvalseisjad toetavad oma vaikiva käitumisega patriarhaalset kultuuri. Rasketest olukordadest teavitades ja paremat juhtimist nõudes saab aga kõigi töökeskkond parem.
Tartu Ülikooli Kliinikumi ämmaemand Marrit Kanna töötas pärast eriala omandamist 16 aastat Inglismaal, enne kui Tartus tööle asus. Intervjuus jagab ta mõtteid võõrsil ammutatud kogemustest.
Kuidas te jõudsite ämmaemanda tööni? Milline oli teie Inglismaal õppimise kogemus?
Ma läksin koos perega 2004. aastal Inglismaale ning õppisin seal kohalikus ülikoolis ämmaemandaks. Hakkasin tööd tegema juba kooliskäimise ajal, kuna Inglismaal moodustab praktika õppest väga suure osa. Inglismaal saab õppida eraldi kas ämmaemandaks või õeks. Õendus jaguneb omakorda kolme suunda: täiskasvanute õendus, lasteõendus ja vaimse tervise õendus. Olulised märksõnad on teaduspõhisus ja elukestev õpe – sa vastutad ise oma täiendkoolituste ja kutsepädevuse uuendamise eest.
Minu õpingute ajal oli õeks ja ämmaemandaks õppimine Suurbritannias veel tasuta, kuid mõni aasta tagasi see muutus. Nüüd peab õpilane ise maksma õppemaksu 9250 naela aastas. See tähendab, et ümberõppele enam väga ei mõelda, kuna võlakoormus kasvaks väga suureks. Ka magistriharidus on tasuline. Eestis on väga hea õendushariduse süsteem, inimesed peaksid seda rohkem hindama ja austama.
Millised on peamised erinevused Eesti ja Inglismaa tervishoiusüsteemi vahel?
Inglismaa tervishoiusüsteem on riiklik ning erinevalt Eestist saavad tasuta ter-
vishoiuteenust kasutada kõik, kes riigis elavad ja residendi staatust omavad. Süsteem on üles ehitatud nii, et patsiendile ei kaasne mingisuguseid tasusid (ei voodiega visiiditasu), kõik on National Health Service’i ehk NHSi poolt kaetud. NHSi alla kuuluvad ka perearstid, kiirabi ja sotsiaalvaldkond (nt hooldekodud, tugiteenused jne). Seega on tegemist väga suure süsteemiga ning selle mahukus on lisaks kasulikkusele ka palju probleeme tekitanud.
Mida võiks välja tuua ühe või teise süsteemi eelistena?
Eeliseks on kindlasti see, et pikaajalised arengusuunad on ühiselt välja töötatud ning iga haigla ei pea strateegiate loomisega eraldi tegelema. Siia alla kuuluvad näiteks kvaliteedijuhtimise, patsiendiohutuse, patsiendikesksuse strateegiad ja paljud teised. Infovahetus eri organisatsioonide ja haiglate vahel on tunduvalt efektiivsem ja kiirem, palju pööratakse tähelepanu elektroonilise ühtse süsteemi loomisele.
Uudistes on palju kajastatud õdede streiki Inglismaal. Millised on seal valdkonna suurimad väljakutsed?
Streigitakse suuresti samade probleemide pärast, mis on Eestiski tuttavad: töökoor-
mus, palk, töötingimused ja -keskkond. Kuna personalipuudus on suur – Inglismaal on puudu 50 000 õde ja ligi 2000 ämmaemandat – siis pole harvad juhud, kui tuleb teha 14-tunniseid tööpäevi ilma söömata ja pausideta.
Kuigi palganumber on Inglismaal suurem, siis ka elukallidus on hoopis teine. Inglismaal on vahemaad väga suured, aga nii ühistransport kui ka auto omamine on kallis. See tähendab, et tööl käimiseks tuleb teha suuri kulutusi. Paljud on leidnud, et neil on lihtsam töötada mujal, kus palk võib olla küll väiksem, aga tööd saab teha kodu lähedal ning väiksema stressitasemega.
Olukord on muutunud nii hulluks, et paljud õed kasutavad toidupankasid. Kadunud on motivatsioon, COVIDi aeg tõi läbipõlemise – oli hirm ja teadmatus.
Streikimise põhjus peitub ka selles, et õed näevad, kuidas kujunenud olukord mõjutab patsiendiohutust ja teenuse kvaliteeti, mida suudetakse pakkuda.
Millised olid suuremad üllatused, kui te Eestisse tagasi tulles siin tööle asusite?
Inglismaal on hooldaja, õde, ämmaemand ja arst võrdne ning ühtne meeskond. Ei tule kõne alla, et õde teeks mõne protseduuri teadmata, miks see on vajalik. Kõik arutatakse meeskonnas läbi. Lisaks on
erinevused juhtimiskultuuris. Eestis on süsteem arstide poolt juhitud, Inglismaal on haiglates sageli osakonnajuht õde või ämmaemand ning õed kuuluvad kindlasti ka tippjuhtkonda. Iseseisvus ja austus eri ametiastmete vastu on see, mida Inglismaal näeb rohkem.
Mis võiks Eestis paremini olla?
Ohu- ja kahjujuhtumite registreerimise süsteem Eestis juba toimib, aga arenemisruumi on veel hoiakute kujundamisega. Ravivigadest tuleb tuleviku jaoks õppida, mitte süüdlast otsida. Me kõik teeme vigu, aga peaksime saama taolistest olukordadest õppida, et patsiendiohutus paraneks.
Alati saab muutuda patsiendikesksemaks ja patsiendisõbralikumaks. Ka ravijuhendeid võiks olla rohkem ja need võiksid olla spetsiifilisemad ning ühiselt kasutusel, et kõik saaksid pakkuda sarnase kvaliteediga teenust.
Milliste kultuuriliste või muude eripäradega tuli Inglismaal töötades arvestada?
Suhelda tuli eri kultuuridest pärit patsientide ja personaliga. Patsiendid võivad olla pärit eri piirkondadest või ei pruugi üldse inglise keelt rääkida, see mõjutab kvaliteetse hoolduse ja teenuse pakkumist väga. Inglismaal ei tohi näiteks perekonnaliiget tõlgina kasutada, sest kunagi ei tea, kuidas peresisene olukord sõnumi tõlkimist mõjutab. Haiglas, kus ma töötasin, oli pidevalt kasutamiseks olemas telefonipõhine tõlketeenus.
Tükk aega eemal töötades jäi alguses silma siinne suhtumine teise rassi või usuga inimestesse, keda natuke nagu kardeti.
Marrit osales Manchesteris töörühmas, mis tegeles tserebraalparalüüsi ennetamisega enneaegse sünnituse korral.
Tööl Manchesteri Ülikooli St Mary’s haiglas. Fotod: erakogu
Tegelikult pole nüüd enam Eestis mitmekultuurilisus võõras. Meil on siin asüülitaotlejaid, palju välistudengeid ja omajagu erineva kultuuritaustaga paare.
Tervishoiutöötajatel tuleb nii rahvuslikke, usulisi kui ka näiteks ealisi jm omapärasid hakata rohkem arvesse võtma, patsiendid on muutumas ja me peame ajaga kaasas käima.
Tooge mõned näited!
Näiteks ortodokssetel juutidel ei viibi mees enamasti sünnituse juures või kui viibib, siis seisab seljaga sünnitaja poole ning loeb raamatust palveid. Kui mees soovib vastsündinut süles hoida, siis peab ämmaemand olema vaheisik, sest mees ei tohi veritsevat naist puudutada. On tavaline, et naine läheb paariks nädalaks pärast sünnitust meie mõistes n-ö sanatooriumisse, et puhastuda ja alles siis koju minna.
Islamikultuuris viibivad mehed järjest rohkem sünnituse juures, aga väga traditsioonilises perekonnas on tavaliselt sünnitoetaja mehe ema. Vastsündinule pannakse näpuotsaga mett huulele, mis peaks lapsele head õnne tooma. Samuti keeratakse paberileht rulli, pannakse lapsele vastu kõrva ning meesterahvas sosistab nii vaid lapsele mõeldud esimese palve. Esimese paari nädala jooksul aetakse nii poistel kui tüdrukutel juuksed täiesti maha. Need on sellised väiksed süütud asjad, mida peab teadma, et neist mitte ehmuda.
Kogukonnateenuse, sealhulgas koduteenuse pakkumine ämmaemanduses ja õenduses on asi, mis juba on suurema süsteemina käima lükatud.
Inglismaal on õdede ja ämmaemandate igapäevatöös teadustööst ja -uuringutest lähtumine väga oluline, see tuleb juba koolist kaasa. Ei ole üldse kummaline, kui õde otsib tööajal välja mõne erialase artikli, mis aitab tal olukorra teaduspõhiselt lahendada.
Kindlasti tuleks Eestis suurendada infovahetust sotsiaalvaldkonna ja haiglapersonali vahel, et me saaksime pakkuda ühtset mudelit või teenust.
Arusaadav, et andmekaitset on vaja, kuid meie töö on kohati raskem, kui me ei näe haiglas, kui on toimunud lastekaitse sekkumine või koduvägivalla juhtum. Teinekord kuuleme olukordadest, mis osutuvad suureks probleemiks, alles hiljem või koduvisiitide käigus. Mitte et Inglismaal see süsteem ideaalne oleks, kuid infovahetus eri ametkondade – haigla, politsei, lastekaitse jt vahel on kindlasti parem. Sideme loomine ametkondade vahel on äärmiselt oluline.
Sama kehtib ka hoolekandesüsteemi puhul. Haigla personalil oleks oluline teada, et patsienti koju saates tema hoolekanne kodus toimib, tal on kodutoetus ja tugiisikud.
Inglismaal streigitakse suuresti samade probleemide pärast, mis on mureks ka Eestis.
Kuidas sa õenduse juurde jõudsid?
Minu suguvõsas on olnud palju tervishoiutöötajaid. Ema haiguse tõttu puutusin sageli kokku haiglaga. Nägin, kuidas minu ema aidati, ja tundsin, et tahan ka ise panustada ja aidata. Läksin pärast keskkooli Tallinna Meditsiinikooli ja olen oma valikuga rahul. Nüüd õpib ka minu tütar Kadri õeks, see on tema teine kõrgharidus. Kõik muidugi ootasid, et ta läheb peale kooli õendust õppima, kuid tema õppis rahvusvahelise turismi juhtimist. Selles valdkonnas töötas ta koroonani. Nüüd õpib ta kolmandal kursusel õendust, töötab abiõena ning talle meeldib.
Kuidas sinu õetee algas?
Lõpetasin 1982. aastal Tallinna Meditsiinikooli ja tulin Sindisse tagasi. Asusin tööle Sindi ambulatooriumi, töötasin protseduuride kabinetis. Kohapealne õde pidi hästi palju ise oskama: võtsin koos kirurgiga patsiente vastu, tegin EKGsid. Viimased aastad Sindis töötasin jaoskonnaõena, tegin sarnast tööd tänapäeva pereõega.
Jaoskonnaõena oli mul palju koduvisiite, mida nüüd teevad koduõed. Vererõhu mõõtmised, haavade sidumised, süstid, sealhulgas veenisüstid, niitide eemaldamised. Üks osa päevast oli vastuvõtt koos arstiga, teine osa koduvisiidid – tegin need vastuvõtud Sindis enamasti jalgsi.
Kuidas sa õenduse uuendajate hulka sattusid?
Mul hakkas Sindis töötades natuke igav. Aga 1990ndate alguses avati Tartu Ülikoolis õenduse kolmeaastane statsionaarõpe. Sõitsin kolm aastat esmaspäeva hommikul Tartusse ja reede õhtul koju. Ilma vanemate toeta ei oleks ma väikese lapse emana seda kooli lõpetanud.
Tartu Ülikooli õendusõpe oli esimene koht, kus puutusin kokku kaasaegse õendusega. Meie inglise keele õppejõud kasutas õppematerjalina USA õendusõpikuid, kust lugesime ja tõlkisime ning saime aimu, kuidas asjad mujal maailmas on.
Viimasel kursusel olime kuu aega Rootsis praktikal. Seal nägin esimest korda, milline võib olla tervishoiuasutuse meeskond, kuidas suheldi omavahel, kui palju arvestati õdede ja nende arvamusega. Õdedel oli palju iseseisvaid vastuvõtte ja õdesid oli väga palju. Tõdesin, et Eesti õde teeb rohkem asju, mis seal olid jagatud eri tasemega õendustöötajate vahel. See oli huvitav kogemus, mis tõi mind
kaasaegsele õendusele lähemale ja seetõttu tundusid 2000ndatel algatatud muutused loogilised.
Mis muutus pärast ülikooli lõppu?
Minu vaade oli muutunud. Olin nii palju teistmoodi asju näinud. Olin veendunud, et tegelikult tuleks teha rohkem meeskonnatööd, õed, hooldajad, arstid, füsioterapeudid koos. Kinnistus arusaam, et õed on suutelised iseseisvat õendusteenust osutama. Esialgu Pärnusse tagasi tulles nii lihtne ei olnudki, kuid õnneks oli siin Margit Seppik, kes oli Soomes stažeerinud ja ka teistmoodi õendust näinud. Ja meil oli väga palju ärksaid õdesid, kellega koos sai uuendusi käivitatud.
Kas sinu kogemus teistsuguse õendusega tõi siin kaasa ka probleemolukordi?
Alguses oli võib-olla meie mõtetega raske harjuda ja neid omaks võtta, kuid kõike tuleb teha tasapisi. Meeskondade tekitamine ja iseseisva statsionaarse õendusabi väljakujundamine tulid samm-sammult. Inimesed võtavad asju omaks paremini, kui neid ei suruta käsu korras peale.
Nii läheb ju väga kaua aega … Aga tegelikult ei ole läinud väga kaua aega. Kui mõtleme, et 2000ndate alguses ei olnud meil seda arusaama üldse ja nüüd, 20 aastat hiljem, on see meil kõik juba päris kaua aega olemas. See näitab, et õed olid sisemiselt valmis ja motiveeritud muutusteks.
Kust see õdede sisemine valmidus tegelikult tuli?
Ma arvan, et õeks ei minda õppima sellepärast, et omandada mingisugune elukutse. Mina arvan, et kui sa lähed õeks õppima, siis sa tahad seda tööd teha. Arvan, et need, kes ei ole sisemisest äratundmisest õendust valinud, jätavad paari aasta jooksul kooli pooleli või lahkuvad tervishoiust mõni aasta peale kooli lõpetamist.
Kui palju sa näed õdede uhkust oma töö tulemuste üle?
Päris enda arvele ei saa tervishoius midagi kirjutada. Kogu aeg tehakse koostööd ja alati vähemalt väikese ülekattega meeskonnatööd. See ei ole kunagi olnud ühe inimese töö, et patsiendi elu päästetakse või et ta paraneb.
Ilona LeibMillal tervishoius rõõmu tuntakse?
Kui ühise tegevuse tulemusel lahkub patsient haiglast paremas olukorras, kui ta sinna tuli. Imelisi tervenemisi juhtub siiski harvem. Kui sa ei oska väikestest asjadest rõõmu tunda, on tervishoius väga raske töötada. Oluline on tegutseda südamega ja teha koostööd kolleegide ja patsientidega.
Mul on raske rääkida patsientidega seonduvast, sest viimastel aastatel ei ole ma nendega kuigi palju kokku puutunud. Minu põhitöö on meie praktikandid ja üliõpilased. Mul on väga hea meel, kui saan kaasa aidata sellele, et üliõpilased leiavad sobiva suuna õenduses.
Ma rõõmustan selle üle, kui üliõpilased on rahul, et tulid Pärnu haiglasse praktikale, kui nad on tänulikud ja rahul, et neil on meie haiglas olnud mõistev ja toetav praktikajuhendaja, kes andis palju lisateadmisi. Olen väga tänulik koostöö eest meie haigla õendusjuhtide ja õdede nõukoguga – nende kolleegidega leiame kõik lahendused.
Kuidas rajasite Pärnusse õendushariduse keskuse?
Minust sai õendusjuhi kõrval õendusteenistuse vastutav õde 2005. aastal, kui kolisime Ristiku tänava uude haiglamajja. Sellest ajast algas minu töö tervishoiukõrgkoolide õppe ja praktika koordineerimisega. Tõsisem koostöö Tallinna Tervishoiu Kõrgkooliga algas kolme grupi õdede tasemeõppe läbiviimisega Pärnu haiglas.
Urmas Sulel ja Margit Seppikul oli ammu see mõte, et õeõpe võiks toimuda Pärnu haiglas. Esimese õeõppe kursuse avasime 2014. aastal koos Tallinna Tervishoiu Kõrgkooliga.
Samuti tulevad õendusteenistuse kaudu meile praktikale õed, ämmaemandad, füsioterapeudid, logopeedid, hooldajad.
meeskonnatööd. See ei ole kunagi olnud ühe inimese töö, et patsiendi elu päästetakse või et ta paraneb.
Päris enda arvele ei saa tervishoius midagi kirjutada. Kogu aeg tehakse koostööd ja alati vähemalt väikese ülekattega
Kas uskusid Pärnus õenduse õpetamisesse kohe?
Tegelikult küll. Pärnu on ikkagi Tartust ja Tallinnast piisavalt kaugel ja praktikal käidi meil hea meelega, kuid tööle tuldi vähem. Tallinn ja Tartu haarasid kooli lõppedes õed endale. Pärnusse tekkis võimalus õppima tulla pereinimestel ja neil, kes ei saanud või ei tahtnud Pärnust ära minna.
Kui mina ülikoolis käisin, arvati, et tervishoidu ei saa kaugõppes õppida, kuid nüüdseks on see arusaam drastiliselt muutunud. Mina arvan ikka, et tervishoidu peaks rohkem kontaktõppes õpetama. Minu kooliajal oli vahetu kontakt õppejõududega ja nad kinnistasid mõnegi teema juhtumite analüüsiga oma praktikast. Nüüd kuulad Zoomis oma asja ära, kuid keskustelu naljalt distantsilt ei teki. Küsitakse küll olulisi küsimusi, ent arutelust jääb puudu. Õnneks on siiski alles seminarid ja praktikumid ja suurepärase varustusega simulatsioonikeskused, kus saab õppida. Meil omal ajal olid julged patsiendid.
Praktikajuhendajate leidmine on probleem ja kas see töö on ikka tasustatud?
Pärnu haigla on alati maksnud juhendajatele tasu, küll väikest, aga siiski alati. Ja meil on nii tublid õed! Kiidan südamest meie haigla õdesid, kes on olnud valmis vastu võtma üliõpilasi. Lisaks Pärnus õppivatele üliõpilastele on meil praktikal ka teistest kõrgkoolidest saabuvad üliõpilased. Meie oma grupp on 30 inimest. Ma hindan väga vanemõe kena suhtumist ja seda, kui palju toredaid õdesid võtab lisakoormuse, et tulevasi kolleege õpetada ja juhendada.
Mis tagasisidet saate?
Välispraktikandid ütlevad sageli, et teil
Mina arvan ikka, et tervishoidu peaks rohkem kontaktõppes õpetama.
õed teevad nii paljusid asju. Välismaalt tulevad füsioterapeudid ütlevad, et Pärnu haiglas on nii hea varustus, et neil küll riiklikes haiglates selliseid seadmeid ei ole – ainult erahaiglates. Muidugi teeb mulle ekstra heameelt see, kui üliõpilased ütlevad, et Pärnu haiglas oli tore praktikal olla ja et nad võeti kohe meeskonna liikmeks. Tavaline tagasiside on, et juhendajaga oli ülihea kontakt – et juhendaja andis head tagasisidet ja samas piisavalt vabadust, kuid oli alati praktikandi jaoks olemas.
Kui palju lõpetajatest Pärnusse jääb?
Kooli ajal on 4/5 meil abiõdedena tööl, pärast lõpetamist läheb neid siiski üksjagu ära. Suurim tõmme on pereõendusse, kus on vabad õhtud ja nädalavahetused. Meie esmane missioon on tuua õdesid Pärnu haiglasse, kuid teiseks ka Pärnu maakonda.
Milline olid kooli minnes sina ja millised on need, kes tulevad sinu juurde kooli?
Mina läksin maalt suurde linna, olin üsna arg, väga kohusetundlik, tahtsin hästi õppida ja kõik hästi selgeks saada. Õppisimegi meditsiinikoolis ainult kaks aastat. Praegused praktikale tulijad on enesekindlamad, nad on rohkem õppinud.
Kuidas on muutunud õdedesse suhtumine?
Kas saan õigesti aru, et arsti hierarhia oli endistel aegadel väga vertikaalne.
Jah. See on alati väga palju sõltunud isikutest. Õde tegi seda, mis arst oli ette kirjutanud. Sel ajal ei arutatud ka meeskonnas läbi, kuidas ja mida teha. Usun, et meeskonnatööd on ja tuleb kogu aeg aina rohkem.
Kuidas sa end õdede liidus leidsid?
Algus oli sunniviisiline (naerab). Kui ülikoolis õppisin, siis Rootsi praktikale saamiseks pidid olema erialaorganisatsiooni liige, sest selline oli meid vastu võtva Rootsi õendusorganisatsiooni nõudmine. Me kõik astusime siis õdede ühingusse.
Kui tulin Pärnusse, juhtis siinset piirkonda nüüdne Eesti Õdede Liidu auliige
Aita Kütt, kes juhuslikult on ka minu täditütar. Ta kutsus mind kui polikliiniku ülemõde Pärnu piirkonna õdede üritusi tegema. Meil kujunes Pärnu piirkonnas välja väga vahva seltskond. Tegime suuri maakonnaüleseid õdede laagreid. Midagi pidime hästi tegema, sest meie suvelaagriga liitusid järjest kõik Eesti läänepoolsed maakonnad: Hiiumaa, Saaremaa, Läänemaa. Ja varsti liitus meiega Lääne-Tallinna Keskhaigla.
Räägi oma tööst EÕLi Pärnu piirkonna juhina.
Tõsisemalt hakkasin Pärnu piirkonna esindajana tegutsema õdede ühingus siis, kui sellest hakkas saama Eesti Õdede Liit ning oli vaja ette valmistada uus põhikiri ja muud dokumendid. Kuulusin sellesse töö-
gruppi. Siis tuli aeg, kui Aita loobus Pärnu piirkonna juhtimisest. Ma ei saanud esimesel korral valituks – olin polikliinikus töötades suuremale osale Pärnu õdedest siiski veel tundmatu. Teisel korral, aastal 2007, valiti mind Pärnu piirkonna juhiks.
Kõik need aastad on minu jaoks kätkenud koos tegemise rõõmu, huvi koos õendust arendada. Aruteludes osaleda ja kaasa mõelda oli põnev, uue info juures olek pakkus mulle huvi. Pidasin oma ülesandeks ka piirkonna traditsioonide hoidmist ja kujundamist. Selles rollis tegutsesin kuni 2015. aastani, mil tundsin, et värsked mõtted said otsa. Siis otsustasin, et ei kandideeri enam piirkonna juhiks.
Ja hakkasid Eesti Õdede Liidu volikogu juhiks? Endalegi ootamatult ütlesin jah, kui Ester Öpik palus mind volikogu juhiks kandideerida, kuigi olin otsustanud taanduda. Tajusin, et EÕLi ja õendust ootavad ees muutused ja ehk on minu võimuses sellel teel kuidagi abiks olla. Kui kodus ütlesin, et andsin nõusoleku, siis ütles abikaasa, et ta ei imesta, sest see on nii loomulik osa minust. Ma ei saa öelda, et olin mingi kindla asja algataja, aga volikogu oli koht, kus arutati ja vaieldi kõik olulised asjad läbi. Vaidlused olid teinekord suured ja kirglikud. Piirkondade juhid ja usaldusisikud volikogus on kõik isiksused ja see oli paras väljakutse panna kõiki kuulama ja koos tegutsema.
See roll sobib sulle ülihästi.
Mul on hea meel, kui olen sellega hakkama saanud. Tundsin, et olin volikogu juhina sild õdede liidu vana juhtkonna ja uue juhatuse vahel. Ma ei tea, kui hästi see välja tuli, aga ma vähemalt püüdsin. Maakondlikest piirkondadest regioonideks üleminek põhjustas pingeid ja mitmeid arusaamatusi. Kõik said aru, et muutusi on tarvis, aga ikka oli suhtumine, et „mitte minuga“.
Kas nutsid ka?
Ei nutnud, aga volikogu koosoleku järel oli sageli tühjaks pigistatud sidruni tunne.
Kellelt sellistel hetkedel tuge leidsid?
Sel ajal kui mina olin volikogu juht, oli Pärnu piirkonna juht Piret Lillemaa, kellega sõitsime koos koosolekutele ja saime siis teel olles veidi n-ö auru välja lasta. Minu volikogu perioodi alguses tuli õdede liitu ka Tallinna ja Harjumaa piirkonna uue juhina Gerli Liivet, kellega oleme saanud alati avameelselt rääkida. Temaga läksime õlg õla kõrval raskustest läbi. Piirkonna juhtidest hindan kõrgelt koostööd nüüdse Põlva usaldusisiku Eda Mudalombi ja Linda Jürissoniga Viljandist. Hoolimata igasugustest vaidlustest ja erimeelsustest loodan, et ma ei ole kellegagi õdede liidust vaenujalal.
Mis on suuremad õenduse maamärgid sinu ajal?
Algasid eriõenduse, magistriõppe ja iseseisva õendusabi teemade arutelud. Rõhutan, et minul isiklikult ei ole mingeid teeneid, vaid ma juhtisin volikogu, kus kõik tegid tööd selle nimel, et õendust arendada.
Kas mingeid raskusi ka oli?
Vahel on olnud raske ühildada tööd õdede liidus ja Pärnu haiglas. Eesti Õdede Liidus tegeleme tulevikuga, haiglas tuleb tegeleda nii oleviku kui ka haigla tulevikuga. Olen väga tänulik, et olen saanud tööaega kasutada nii, et saan oma tööga rahul olla, samas olen leidnud õhtutundidel aega selleks, et EÕLi asja arendada.
Mis sulle kõige rohkem rõõmu teeb?
See, mis on tööst väljaspool. Esikohale panen oma perekonna. Ma ei oleks saanud ülikoolis käia, kui poleks olnud vanemaid. Nüüd on mul maailma parim, erakordselt mõistev ja soe abikaasa. Mul on tõeliselt tegus ja tore tütar, kellega meil on ka imeliselt hea sõbrasuhe. Mul on väga head sõbrad lauluseltsis Sireli, kellega olen koos laulnud alates 1990ndatest. Mind ümbritsevad head inimesed. Ma tunnen rõõmu reisimisest ja eriliselt õnnelikuks teeb mind toimetamine maakodus Väike-Maarja külje all. See koht toob rahu maa peale.
Olen väga õnnelik naine, sest minuga on elus nii palju head juhtunud. Patt oleks midagi veel tahta. Tööl on huvitav ja kodus on hea.
Mida tahad näha õenduses?
Olen idealist, tahan, et kõik teeksid oma tööd südamega, rivaalitsemata. Mulle meeldib arvata inimestest head. Eriti rahul oleksin ma siis, kui ka ilma kriisideta teadvustataks, et tervishoidu on vaja juurde nii raha kui ka inimesi.
Kõik need aastad on minu jaoks kätkenud koos tegemise rõõmu, huvi koos õendust arendada. Aruteludes osaleda ja kaasa mõelda oli põnev, uue info juures olek pakkus mulle huvi.
Selleks et krooniliste haigustega patsientide ravi oleks paremini korraldatud, nende seisund ei halveneks ja nad võtaksid ka ise aktiivsemalt vastutust oma tervise eest, katsetati Eestis viie aasta jooksul riskipõhist ravijuhtimise mudelit. Uurisime katseprojektis osalenud pereõdedelt, perearstidelt ja ravikoordinaatoritelt, milline oli mudeli kasutamise kogemus.
Kroonilistesse haigustesse (nt diabeet, südame- ja veresoonkonnahaigused) haigestub üha enam inimesi nii maailmas kui ka Eestis ja nende tervist tuleb regulaarselt jälgida ka tervishoiutöötajatel. Riskipõhine ravijuhtimine toodi Eestis esmatasandi tervishoidu, et aidata senisest enam riskipatsiente, kellel on enamasti mitu kroonilist haigust, muud kaasuvad probleemid, suur tervise halvenemise risk ja kes kasutavad tervishoiuteenuseid väga palju.
Riskipõhise ravijuhtimise mudeliga loodi perearstidele ja pereõdedele töövahend, mille abil kroonilise haigusega inimese tervise halvenemist ennetada. Mudel võimaldab patsiendi raviprotsessi koostöös tema enda, eriarstiabi ja sotsiaalsüsteemiga paremini juhtida.
Tervishoiumeeskonna läbimõeldud koostöö
„Kuna riskipõhise ravijuhtimise mudeli kasutamine nõuab head meeskonnatööd, siis alustuseks jagasime mudelist tulenevad ülesanded meeskonnaliikmete vahel ära. Seejärel võtsime ühendust patsientidega, kes võiksid projektis osaleda. Kui olime osalemiseks nõusoleku saanud, asusime tegema põhjalikku analüüsi, kus kirjeldasime patsiendi terviseseisundit ja sellest tulenevaid vajadusi ning koostasime esmase raviplaani mustandi. Sellele järgnes patsiendiga kohtumine, kus tutvustasime analüüsi tulemusi ja sõnastasime üheskoos konkreetse eesmärgi, kuhu patsient tahab jõuda. Koos koostasime ka raviplaani, mis aitab eesmärki saavutada. Raviplaan oli töövahend nii patsiendile, perearstile kui ka -õele. Alati leppisime kokku ka järgmise pöördumise aja, et ravitulemusi hinnata. Vahepealsel ajal olime patsiendi jaoks olemas ja valmis nõu andma,“ kirjeldas Rakvere Laste Tervisekeskuse pereõde Pille Soon.
„Uudse mudeli rakendamine on kindlasti ajamahukas, kuid teostatav. Kõige keerulisemaks osutus mitmesuguste tervisemuredega
patsientide võimestamine ja motiveerimine. Et sellega paremini toime tulla, läbisime meeskonnaga motiveeriva intervjueerimise täiendkoolituse,“ kirjeldas Pille Soon.
Patsiendikesksem ravikorraldus
Maailmapanga, Tervisekassa ja Eesti Perearstide Seltsi koostöös kestis riskipõhise ravijuhtimise katseprojekt kahes etapis kokku viis aastat. Ravimudeli katsetamisega on lõpusirgele jõutud ja aeg on tulemused kokku võtta. Üle 70% perearstidest olid rahul riskipõhise ravijuhtimisega ja leidsid, et see on väärtuslik vahend, parendamaks krooniliste haigete jälgimist. Enamik neist soovib riskipõhise ravijuhtimisega jätkata ka pärast katseprojekti lõppu.
Pereõde Pille Soon täheldas, et projekti kaasatud patsiendid olid rohkem motiveeritud oma tervist hoidma. „Paljud patsiendid on ka ise huvitatud sellisest kaasamisest, julgevad tänu sellele rohkem kaasa rääkida, usaldavad perearstimeeskonna professionaalset tuge ja ühiselt koostatud tegevusplaani, et hakata tervemalt elama,“ tõdes pereõde.
Tulemustest selgus, et tänu katseprojektile on krooniliselt haigete ravikorraldus muutunud patsiendikesksemaks. Patsient on rohkem kaasatud raviprotsessi ja motiveeritum raviplaani eesmärkide saavutamisse panustama. Näiteks on perearstimeeskond hakanud regulaarselt arutama riskipatsientide ravilugusid, koostöös patsiendiga vaadatakse üle tema raviplaan ning abistatakse teda isiklike ravieesmärkide püstitamisel ja tervisetulemuste hindamisel. Seeläbi nägid perearsti meeskonnad ka positiivseid muutusi riskipatsientide tervisekäitumises.
Katseprojekti käigus käisid riskipatsiendid sagedamini perearsti vastuvõtul ja pereõe nõustamisel. Tänu paremale jälgimisele vähenes riskipatsientide hospitaliseerimine.
Raigo Jahu
„Enne projekti käisid krooniliste haigustega patsiendid üldjuhul kord aastas vastuvõtul, ent see pole enamiku puhul piisav. Üks asi on rääkida terviseriskidest kord aastas, teine asi on nendega koostöös perearsti või pereõega järjepidevalt tegeleda,“ kirjeldas Pille Soon.
Samas tõdes üle poole arstidest, et kroonilise patsiendi käsitlus vajab ka rohkem aega ja ressurssi. Arstid tõid välja, et katseprojekt nõudis pühendumist, tõsist meeskonnatööd ja suurt panust pereõdedelt, kelle õlgadele jäi suuresti riskipatsiendi jälgimine. Perearstide ja -õdede sõnul oli suuremates tervisekeskustes tänu suuremale meeskonnale katseprojekti lihtsam läbi viia kui üksikpraksistes, kus töötab üks perearst ja üks pereõde.
Abiks oli ravikoordinaatorite tugi Tervisekassa rolliks riskipõhise ravijuhtimise mudelis oli mitmekülgse abi pakkumine perearstimeeskondadele kogu katseprojekti jooksul. Nii perearstid kui ka õed kinnitasid üksmeelselt, et Tervisekassa koordinaatorite abil said nad vajaliku info, ettevalmistuse ja toetuse kogu projekti vältel.
„Riskipõhise ravijuhtimise mudeli rakendamise alguse tegi keerulisemaks samal ajal alanud COVID-19 pandeemia. Personaalse koordinaatori toe olemasolu andis perearstimeeskondadele kindlustunde projektiga liitumiseks,“ sõnas ravikoordinaator Alieene Juuse.
Teise ravikoordinaatori Ilja Tšibisovi sõnul eelnes uue mudeli rakendamisele põhjalik eeltöö, mille käigus selgitati perearstidele ja -õdedele, kuidas riskipõhine ravijuhtimine aitab paremini koordineerida krooniliste haigete raviprotsessi. „Lähenesime individuaalselt igale perearstile ja -õele neid mitmekülgselt toetades. Tänu sellele osales pilootprojektis 96 perearsti- ja tervisekeskust,“ lisas Tšibisov.
Riskipõhise ravijuhtimise kasutegurid olid tajutavad ka patsientide vaates. Tänu paremale jälgimisele ja patsiendi kaasamisele tema ravikorraldusse jõuti ennetada tõsisemaid tervisekahjusid. Samuti olid patsiendid rohkem motiveeritud oma tervise heaks ise rohkem ära tegema.
Viimsi perearstikeskuse pereõde Ille Tetsmanni sõnul aitas riskipõhise mudeli rakendamine ühel patsiendil varakult kasvaja avasta-
Rakvere Laste Tervisekeskuse pereõde Pille Soon ütles, et leppis alati kokku järgmise pöördumise aja ravitulemuste hindamiseks ning ravimeeskond oli ka vahepealsel ajal patsiendi jaoks olemas ja valmis nõu andma.
Meelis Meilbaum
da. „Meil oli projektis üks patsient, kes reeglina kunagi tervise üle ei kurtnud. Tänu põhjalikumale käsitlusele ja küsimustele kirjeldas ta meile sümptomeid, mis tema enda jaoks olid ebaolulised, aga aitasid meil varakult kasvajale jälile jõuda,“ kirjeldas Tetsmann.
Pereõde Ille Tetsmann kirjeldas, et projektist said kasu ka patsientide lähedased. „Mitu meie patsienti võtsid vastuvõtule kaasa mõne lähedase, kes olid toeks seatud eesmärkide saavutamisel. Sageli tekkis kaasas olnud inimestelgi suur huvi projektis osalemise vastu, nad olid julgemad oma muredest rääkima ja nii said nemadki meie juurest abi,“ selgitas Tetsmann.
Projektis osalenud patsient Elna Namm ütles, et sagedasem suhtlus pereõe ja -arstiga aitas teha teadlikumaid valikuid ja motiveeris eesmärkide nimel pingutama. „Olin varemgi mõelnud, mida saaksin oma tervise heaks teha, kuid väga palju ma selle nimel tegelikult ei teinud. Projektis osaledes seadsime õe ja arstiga aga kindlad eesmärgid ja plaani, kuidas saaksin oma tervist toetada. Selle järgi hakkasin ka tegutsema ning see on saanud minu elustiili osaks,“ selgitas Namm. „Kokkusaamised pereõega motiveerisid mind plaanist kinni pidama ja liikumisega seotud eesmärke suutsin isegi ületada. Toitumises tegin samuti teadlikke muudatusi, hakkasin ise rohkem süüa valmistama ja vähem poolfabrikaate kasutama ning piirasin soola tarvitamist ja magusa söömist. Abikaasagi saab nüüd tervislikumast toitumisest osa ja aitab mul plaanist kinni pidada. Kui haaran šokolaadi järele, siis ta ikka küsib naljatades, et kas peab pereõele helistama,“ kirjeldas Namm.
Katseprojekti tulemused näitasid, et riskipõhisel ravijuhtimisel on selge potentsiaal parandada Eestis krooniliste haigustega patsientide käsitlust ja pikemas perspektiivis parandada ka patsientide tervisetulemeid ja ravikvaliteeti. Just seepärast kaalub Tervisekassa lähitulevikus riskipõhise ravijuhtimise lisamist tervishoiuteenuste loetellu. Perearstidelt saadud tagasiside järgi nõuab riskipõhise ravijuhtimise mudeli integreerimine perearstisüsteemi üleminekuaega. Mudeli rakendamine peab toimuma samm-sammult ja optimaalse arvu riskipatsientidega. Lisanduva koormuse haldamiseks võiks perearstikeskustes olla näiteks assistent, kes toetab riskipatsientide paremat ravikorraldust.
Õeametit on mitmes peres põlvest põlve õpitud ja arendatud ning selle olulisi oskusi ka järgmistele põlvedele edasi antud. Sellistest peredest on pärit ka Margit Seppik ja Piret Suits, kellelt uurisime õenduse arengu ja tuleviku kohta.
Margit Seppik Pärnu Õendus- ja Hoolduskeskuse õendusjuht
Mis motiveeris teid õeks saama?
Juba minu ammu lahkunud vanaema töötas tervishoius, ta oli apteeker. Päris väikese lapsena käisin ikka tema juures apteegis, seal olid väga huvitavad lõhnad ja eriline maailm. Lisaks on mu ema töötanud terve elu operatsioonitoas anestesistina. Tema juures haiglas käies hakkas mindki õe töö huvitama. Mingis mõttes võiks isegi öelda, et õendus on meil geenides, ka minu tütar on valinud õe elukutse ja töötab pereõena.
Minu loomuses on alati olnud nõrgemate eest hoolitsemine ja seetõttu otsustasin meditsiini kasuks. Kaalusin ka arstiks õppima minemist, kuid õppisin hoopis õeks ja ei kahetse.
Kus te õeks õppisite ja millistes tervishoiuasutustes olete töötanud?
Läksin keskkooli lõpetamise järel Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli. Pärast seda asusin tööle Pärnu haigla intensiivravi osakonnas. Seal töötamine andis palju kogemusi ja tarkust inimorganismi toimimisest ja koostööst ning õpetas nägema suuremat pilti. Mulle olid toeks kogenud kolleegid.
Põhja-Eesti Regionaalhaiglas spetsialiseerusin ka anestesistiks, kuid töökogemus operatsioonitoas jäi väga põgusaks. Nimelt oli mul suur õnn osutuda Nõukogude Eestis 1990. aastal korraldatud konkursil valituks ning asuda tööle Põhja-Soome Oulu Ülikooli Kliinikumi. Tänapäeval on Soome tööle minek tavaline, kuid tol ajal oli see eriline. Konkursile laekus 200 sooviavaldust, kuid minul, pärnakal, õnnestus saada kümne valitu hulka. Soome keel sai siis kolme kuuga enam-vähem selgeks ja kohapeal asusin seda praktiseerima.
Kui kaua töö Soomes kestis? Meiega sõlmiti aastased lepingud, alustasime 1990. aasta sügisel. Mina töötasin kardiointensiivravi osakonnas. See oli põnev ja arendav kogemus. Uus keskkond keeleliselt, inventar oli moodsam, kuid samas oli ka palju sarnast. Tänapäeval väga suuri erinevusi enam Eesti ja Soome tervishoiu vahel ei olegi. Siiski, üks suur erinevus jäi mulle juba toona
silma ja see asi on erinev ka täna. Kui Soomes käiakse tööl kolmes vahetuses ja tööpäevad ei ole nii pikad, siis Eestis tahetakse ikka veel 24-tunniseid valveid teha.
Kuhu töötee teid edasi on viinud?
Olen selline eestlaslikult truu inimene, ma olengi ainult Pärnu haiglas töötanud. Tänapäeval tundub see vist imelik. Aga Soomest naastes tulin tagasi oma koduosakonda, intensiivravisse. Pool aastat hiljem, 1992. aastal, tehti mulle ettepanek hakata haigla õendusjuhiks. See oli minu jaoks järjekordne elumuutus. Alguses oli hirm, sest selle ameti väljakutsed olid väga suured. Olin siis ainult 25-aastane ja vististi tänini noorim haigla õendusjuhi ametis alustanud inimene.
Ma koolitasin ennast palju. Kuna mul oli tekkinud kontakte ka Soomes, siis käisin paaris Soome haiglas juhtivatel õdedel n-ö töövarjuks. Õppisin, kuidas nemad oma tööd teevad, eriti seda strateegilist õendusjuhtimise poolt. Aeg oli selline, taasiseseisvunud riigis tuli õendus üles ehitada. Töötasin selle nimel Pärnu haiglas ja panustasin õdede liidu juhatuse liikmena ka mujal Eestis. Me tegime koostööd teiste riikide õdedega ja 1993. aastal Madridis toimunud Rahvusvahelise Õdede Nõukogu kongressil võeti meid organisatsiooni liikmeks. Hiljem vastutasin õdede liidu juhatuse liikmena välissuhete eest ja sain Eestis esimeste hulgas tutvuda õendust ehitada ja arendada aitava välisinfoga.
Mida võiks pidada toonase õe ameti ja tänase õe ameti suurimaks erinevuseks?
Töökorraldusliku poole pealt see, et kunagi oli pea igaks protseduuriks oma õde. Nüüd teeb õde oma patsiendile ära erinevad õendustoimingud, võtab analüüsid, paneb tilgad ning igal õel on omad patsiendid. Õde on arsti oluline partner ja tervishoiumeeskonna liige.
Olen oma töös lähtunud kolmest sambast: usaldus, meeskonnatöö ja hea huumor.
Mille poolest erineb õendusjuhi töö Pärnu haiglas ja õendus-hooldushaiglas?
Õendus-hooldushaiglas on patsientide keskmine vanus kõrgem kui aktiivravi haiglas. Ehk peamiselt ole-
me abiks eakatele. Eakate tervise ja hooldusvõimaluste vastu hakkasin huvi tundma umbes 15 aastat tagasi ja läksin siis ka ülikooli sotsiaaltööd õppima. Minu maailmapilt laienes, huvi süvenes ja tekkis võimalus koostöös Pärnu linna sotsiaalosakonnaga katsetada koduõenduse projekti. Võib öelda, et koduõendus Eestis sai alguse 2001. aasta lõpul Pärnust. Hiljem hakati koduõendust pakkuma mujalgi ning Haigekassa hakkas seda ka rahastama.
Nüüd olen tegelenud eakatega Pärnu õendushaiglas, mis oli algselt kümne voodikohaga pika ravi osakond. Alates 2003. aastast on tegemist õendushaiglaga, kus voodikohtade arv on kasvanud tänaseks 103ni. Osutame integreeritud teenust ehk meil on 83 haiglakohta ning 20 hooldekodu kohta. Käesoleval aastal tähistab õendushaigla oma 20. sünnipäeva. Väga palju on selle kõige juures abiks olnud Aita Kütt, kes on olnud minu paremaks käeks.
Õendushaiglas on väga oluline roll
õdedel ja hooldajatel. Aktiivravihaiglaga võrreldes käivad arstid patsientide juures harvem, sageli vaid kord nädalas. Seetõttu võib öelda, et õdede töö on meie juures põnevam, sest iseseisvust on rohkem, aga samas on ka vastutust rohkem. Muidugi saab arstiga vajadusel konsulteerida ja kuna oleme Pärnu haigla osa, siis haigla arstid on meile abiks.
Millistest põhimõtetest oled oma töös lähtunud?
Olen oma töös lähtunud kolmest sambast: usaldus, meeskonnatöö ja hea huumor. Ilma nendeta ei kujutaks ma töö tegemist ette. Inimeste vahel peab olema usaldus, tervishoid on meeskonnatöö ja hea huumor aitab stressi vastu.
Pärnu haigla õendusjuhina pidi mul olema rohkem n-ö helikopterivaadet. Selles töös oli rohkem strateegilist juhtimist ja paberitööd. Õendushaigla juhi töös on praktilist poolt veidi enam, rohkem ope-
ratiivset juhtimist, suhtlust patsientide ja nende lähedastega. Ka kliinilise poole pealt on praktikat enam.
Millised on sinu esmased järeldused õendushaigla õendusjuhina?
Laiemas plaanis peaks tervishoid ja sotsiaalsüsteem rohkem koos olema. Vaja oleks ühist inforuumi, sujuvamat koostööd eri tasandite vahel – perearstide, aktiivravi haiglate, õendushaiglate, hooldekodude ja omavalitsuste sotsiaalosakondade vahel. Olen tähele pannud, et sageli jõuavad meie juurde eakad, kelle saatekirjal on väga vähe infot. Teame nime ja diagnoosikoodi.
Kuid sageli me ei tea inimest ennast – kuidas ta liigub, mis on tema mured, millised on kodused suhted, kas tal on keegi, kes tema eest tulevikus hoolitseb? Selline tervikinfo inimesest oleks ideaalne saatekiri, mis kergendaks meie tööd. Ma arvan, et patsientidel oleks ka turvalisem ja mugavam olla haiglakeskkonnas, kui me temast
rohkem teame. Tegelikult on see info sotsiaalsüsteemil olemas, kuid meile kättesaamatu, sest asub meie omast erinevas süsteemis. Seda tasuks muuta.
Millisena näete õendushaiglate tulevikku?
Oodatav eluiga on pikenemas ja seega on ka palju enam eakaid. Rahvaloendusest selgus, et kasvamas on ka üksi elavate eakate osakaal, viimase rahvaloenduse andmetel oli neid 15,6%. Pered elavad sageli eraldi, lapsed on välismaal või mujal kaugel. Palju on dementsussündroomiga eakaid. Kõik see annab tööd ja leiba tervishoiusüsteemile, eeskätt õendushaiglatele. Aktiivravi haiglates on voodipäevade keskmine arv vähenenud, kuid üha enam on inimesi saadetud taastuma õendushaiglatesse.
Ma ei tea, kas õendushaiglaid on piisavalt. Võimalik, et neid läheb rohkem vaja, kui aktiivravi voodikohtade arv väheneb. Hooldekodude asemel tahavad inimesed võimalikult kaua oma kodus elada, mistõttu ägedamate tervisemuredega tuleb tegeleda ja neil tuleb olla mõnda aega õendushaiglas. Arvan, et nõudlus õendushaiglate järele ei kao kuhugi. Võib-olla jõuab tervishoiuteenus tulevikus inimestele isegi palju enam koju.
Millisena näete õenduse edasist arengut üldiselt?
Vaadates tagasi kasvõi 20 aasta tagusele ajale, siis õe elukutse on väga palju muutunud ja omandanud tervishoius väga olulise rolli. Õdesid on tervishoius vaja igal pool ja üha enam, lisaks ka hooldekodudes ja koolides. Õdesid on puudu ja kuigi koolid püüavad kõigest väest ja suurendavad õppekohtade arvu, siis õdede arvuga inimese kohta me Euroopa tasemele niipea ei jõua.
Kuigi ma olen elukestva õppe ja täiendõppe pooldaja, olen osaliselt kriitiline nn spetsialiseerumise suhtes. Mulle tundub, et kohati on paber rohkem väärt kui pikaajaline töökogemus. Kas oleme ikka veendunud, et iga teoreetiline õpe on vajalik, ja kas koolitajate kvaliteet on tagatud? Minu jaoks on üllatav, kui ühtäkki nõutakse konkreetse protseduuri tegemiseks pikaaegse töökogemusega inimeselt mõnda paberit, kuigi ta on seda protseduuri ka varem teinud. Inimestele tuleb anda üleminekuaega, mil loevad nii paber kui ka töökogemus.
Patsiendi ja ka tervishoiu vaatepunktist on murekoht kindlasti suhteliselt suur omaosalus. Isegi kui pensionid tõusevad, aga enamik pensionist läheb ära omaosaluse katteks, on oht, et osa inimesi läheb või nad võetakse varem õendushaiglast ära ja ravi jääb pooleli. See aga tähendab, et inimene jõuab varsti ringiga tervishoidu tagasi ja lõppkokkuvõttes on tervishoiukulud isegi kõrgemad. Selliseid olukordi peaks saama vältida.
Siret Suits
Tartu Ülikooli Kliinikumi EMO ja Lõuna-Eesti Haigla kiirabi õde
Kuidas õe õppe ja ametini jõudsite ning mis motiveeris õeks saama? 2007. aastal Ahja keskkooli lõpetades mul edasiõppimiseks kindlat sihti ei olnud. Kaalusin erinevaid alasid, kuid lõplik mõte minna õendust õppima tuli emalt. Minu ema töötab praegu Tartu Ülikooli Kliinikumi EMOs nagu minagi.
Otsisin toona õeõppe ja kandideerimise kohta lisainfot ning otsustasin kandideerida Tartu Tervishoiu Kõrgkooli. Mõte inimeste aitamisest eesliinil tuli teadliku valikuna. Veidi hirmutas, kas ja kuidas suudan tulla toime erinevate õendusprotseduuridega, sest kartsin verd ja veenivere võtmine ja kanüliseerimine tekitas minus hirmu. Ammugi ei kujutanud ma ennast ette kedagi elustamas või tegelemas üliraskes seisundis traumapatsientidega. Kui mind õe õppesse vastu võeti, tundsin ühtaegu aukartust ja uhkust, et minust saabki õde.
Õeõpingute vältel käisin erinevates praktikabaasides ja -keskkondades. Olin alati avatud ning tundsin rõõmu ka pisiasjadest – patsientidest, kelle enesetunne minu praktika vältel paranes, naeratavatest patsientidest ja nende lähedastest, kes avaldasid siirast tänu. Muidugi olin rahul, kui protseduurid ja toimingud õnnestusid.
Kus olete õena töötanud ja millised kogemused olete sealt endaga kaasa võtnud?
Olen töötanud TÜK Psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite osakonnas. Seal oli ennekõike emotsionaalselt raske, kuid samas tänuväärne ning karastav kogemus. Sealne töö eeldas väga palju suhtlemist ja laste mõistmist – saadud teadmised ja kogemused on mind inimesena kasvatanud. Olen saanud neid ka edaspidi teistes valdkondades rakendada.
2012. aastal alustasin tööd TÜKi erakorralise meditsiini osakonnas. Töö EMOs on väga mitmekesine ja varieeruv, väga olulisel kohal on meeskonnatöö ning selle efektiivne toimimine. Lähtun alati sellest, et igast situatsioonist saab õppida, olgu tegemist positiivsete või negatiivsete olukordadega.
Tundsin ka vajadust end täiendada ning 2015. aastal otsustasin minna edasi õppima Tartu Tervishoiu Kõrgkooli intensiivraviõenduse erialale. Omandatud teadmised ja oskused andsid võimaluse töötada nõudlikes töökeskkondades.
Paralleelselt erakorralise meditsiini osakonnas töötamisega on mul ka pikaajaline kiirabis töötamise kogemus. Esimesest korda
töötasin kiirabis Kuressaare Haigla juures, sellesse aega jääb ka minu esimene elustamiskogemus. Meeskonnad, kellega koos kiirabis sõitsin, olid alati abivalmid ning toetasid, hoolimata sellest, et olin alles roheline ning mul puudus varasem kiirabikogemus. Kuressaare kiirabis töötatud aastaid meenutan alati sooja tundega. Jagasin oma elu mandri ja saare vahel nii, et ühes kuus olin nädal aega Kuressaares ning tegin kõik kuu valved selle ajaga ära.
Siis lisandus töö Lõuna-Eesti Haigla kiirabis I brigaadiliikmena. Paar kuud töötasin korraga kolmes kohas, kuniks lõpetasin Kuressaares tööl käimise. Lõuna-Eesti Haigla kiirabis töötatud aastate jooksul olen omandanud ja kinnistanud väga palju erialateadmisi ja -oskusi, kuid see aeg oli hariv ka isiklikus plaanis: pidev enesearendamine, põnevad arutelud töökaaslastega eri haigusjuhtude ja käsitluste üle ning toetav ja ühtehoidev meeskond. Olen õppinud hindama ja väärtustama oma kolleege aina enam. Nad ei ole ainult töökaaslased, vaid minu teine perekond. Meditsiinis töötades tekib arusaamine, et iga hetk on hinnaline. Tuleb väärtustada seda, mis on olemas, ja õppida kasutama aega arukalt. Väärtustada tuleb aega, mida saame veeta koos oma pere ja lähedaste inimestega.
Mida kujutab endast õe töö kiirabis?
Kiirabis on töökoormus aastatega aina kasvanud. Kurb on see, et koormus on tõusnud pigem nende kutsete tõttu, mis ei vajanud kiirabi ega olnud eluohtlikud. Näiteks konsultatsioonid, millega patsiendid oleksid võinud pöörduda perearsti poole, sotsiaalse toe ja seltskonna pakkumine eakamatele, vererõhu mõõtmised ning tulemuste interpreteerimised. Loomulikult on ka raske ja üliraske loomuga kiirabikutseid, mis nõuavad valmisolekut kohe reageerida ja tegutseda. Töötades Lõuna-Eesti äärealadel, ei ole arstibrigaadi sageli kohe appi võtta, mis tähendab, et peab ise suutma leida lahendused ning alustama patsiendi käsitlusega iseseisvalt. Kiirabis töötades olen mõistnud eriti tugevalt meeskonnatöö olulisust ja vajadust selle järele. Üksteise toetamine, murede ja rõõmude jagamine ning lahenduste pakkumine on väga oluline.
Kuidas erineb õe töö EMOs ja kiirabis?
EMO ja kiirabi töö puhul leidub nii sarnaseid kui ka erinevaid jooni. EMOs on meeskond oluliselt suurem. Näiteks „punase trauma haige“ ehk triaažikategooria alusel võimaliku eluohtliku seisundiga patsiendi käsitluses kutsutakse kokku eri spetsialistidest meeskond, kus iga meeskonnaliige teab väga täpselt oma ülesandeid ning täidab oma rolli. Punase trauma meeskonda kuuluvad näiteks lisaks EMO meeskonnale traumatoloogid, kirurgid,
anestesioloogid, intensiivraviarstid. Vajadusel kaasatakse näiteks günekoloogid, lastearstid, anestesioloogid või mõne teise eriala spetsialistid. Osakonnasisesed meeskonnatöö koolitused ning koostöö teiste erialaarstide ja -spetsialistidega parandab koostööd, aitab muuta patsiendi käsitluse sujuvamaks ja tõsta ravikvaliteeti.
Kõiki EMOsse pöörduvaid patsiente triažeeritakse ning triaažikategooriad on aluseks patsientide prioriseerimisel ja käsitlusel. EMO vastuvõtus ehk triaažialas tuleb õdedel koguda anamnees, mille alusel tuleb selgitada välja EMOsse pöördumise põhjus, mõõta elulised näitajad ja vastavalt sellele organiseerida patsiendi edasine käsitlus. Näiteks on patsiendi kaebus kolm päeva kestnud valud südame piirkonnas, kiirgumisega abaluude piirkonda. Õed mõõdavad elulised näitajad ning teevad kohe südamefilmi. Tänu läbitud koolitustele ja tööl omandatud kogemusele oskan südamefilmi lugeda ja tõlgendada. Vajadusel tuleb suunata patsient edasi jälgimisruumi, kus otsustatakse tema edasine teekond, vajadusel määratakse täiendavad analüüsid ja uuringud ning konsulteeritakse teiste spetsialistidega. Kiirabis tuleb patsiendi kaebustele ja anamneesile tuginedes ise otsustada, kas tegemist on akuutse probleemiga, mis vajab kohe edasist käsitlust EMOs või saab patsienti nõustada ning suunata vajadusel edasiseks jälgimiseks ja raviks perearsti vastuvõtule.
Mis patsiendist edasi saab?
Kui töötan kiirabis, siis ma ei saagi kahjuks teada, kas minu püstitatud esialgne diagnoos peab paika ning millised olid analüüside ja/või uuringute vastused. Minu jaoks oleks väga oluline patsiendi tervisenäitajate kohta sellist tagasisidet saada, sest see tuleks kasuks õppimisel ja arenemisel. EMOs näen ma kogu protsessi ja õpin erinevatest haigusjuhtumitest. Seetõttu on minu arvates väga rikastav ning kasulik töötada või vähemalt omada kogemust mõlemas etapis.
Kummal tööpostil on raskem?
Mõlemal tööpostil on oma võlu ja valu. Emotsionaalselt ja vaimselt on mõlema
töö iseloom kurnav. Kiirabis on ainult kolm meeskonnaliiget ning väga palju loeb see, kellega koos tiimis oled ning kui toetavad ja mõistvad üksteise suhtes ollakse. Sündmuskohale minnes ei tea kunagi, mis täpselt ees ootab. Minu jaoks on isiklikult kõige raskemad laste ägedad seisundid, näiteks elustamised või kriitilised kõritursed. Pärast raskeid olukordi on oluline, et tehakse debriifing, mis oleks motiveeriv, et mitte jääda juhtumitesse emotsionaalselt kinni. EMOs on suur kollektiiv, millel on samuti oma positiivsed ja negatiivsed küljed. Positiivne on see, et alati on vähemalt mõni kolleeg, kelle poole oma küsimusega pöörduda ning vajadusel tuge ja abi saada. Ka EMOs tehakse raskes või üliraskes seisundis patsientide käsitlusele eelbriifingud üldise informatsiooni saamiseks ning hiljem debriifinguid, kus kõigil on võimalik oma tundeid ja mõtteid jagada, et üksteist paremini mõista ning ka olukordadest õppida ja areneda.
Millisena näete kiirabi tulevikku?
Ma ei julgeks olla liiga optimistlik, et meie kiirabi süsteem hakkab toimima nagu Skandinaavias või nagu Soomes ja Saksamaal. Kuna kiirabi töökoormus on väga suur, oleks hea, kui kasvõi päevasel ajal saaks rakendada lisabrigaade. Oluline oleks kiirabil edendada koostööd esmatasandi tervishoiuga, eelkõige perearstidega. On räägitud tervisekeskustest, kus teatud kellaaegadel teeb erakorralist ambulatoorset vastuvõttu perearst.
Ma ei ole kindel, kuidas ja millistel alustel sellised alternatiivid realistlikud võiksid olla ning kas ja kuidas need üldse on praktikasse rakendatavad. Juba praegu on meditsiinitöötajate puudus väga suur kogu tervishoius.
Millisena näete õenduse edasist arengut?
Olen sageli kuulnud küsimust: „Mis ja milleks eriõendus – õed on ju kõik üks!?“
Minu vastus sellele on olnud: eriõenduses on õed omandanud süvitsi erialateadmisi ja -oskusi, et mõista probleeme ning aidata nendele lahendusi leida. Seda näitab minu kogemus intensiivõenduse erialal.
Õendusabi erialasid on neli: terviseõendus, intensiivõendus, kliiniline õendus ja vaimse tervise õendus. Eriõdesid on õpetatud ligi 20 aastat ja alates 2022. aastast on eriõed üha enam iseseisvad tervishoiuteenuse osutajad.
Eriõde on lisaks õenduse põhiõppele omandanud erialateadmised ja -oskused kas üheaastase erialakoolituse läbimisel või saanud tervishoiukõrgkoolis magistrikraadi terviseteadustes. Hindamaks pikaajalise kogemusega kõrgharidusega õdesid, on neil ajutise meetmena võimalik taotleda eriõde III pädevust. EÕL on eesmärgiks seadnud, et aastaks 2032 on kõik iseseisvat tervishoiuteenust osutavad õed eriõed.
Emakakaelavähi sõeluuringule kutsumise ja suunamisega saaksime ära hoida igal aastal 150 naise haigestumise emakakaelavähki, ütlevad Ida-Tallinna Keskhaigla Naistekliiniku ämmaemandusjuhid Silja Staalfeldt-Rahumägi ja Vivian Arusaar. Nad rõhutavad, et õed ja ämmaemandad on juhtiv ennetusjõud, kellel lasub suur vastutus kaasata inimesed õigel ajal ennetusprogrammidesse ja uuringutesse, et vähki ära hoida.
„Praegune liiga vähene osalemine emakakaelavähi sõeluuringus ei aita kahjuks vähendada vähki haigestumust. Igal aastal saab 150–170 naist emakakaelavähi diagnoosi, mida oleks olnud võimalik sõeluuringuga ennetada. Keskmine vähidiagnoosi saaja on täies elujõus, 52–55-aastane naine, kellel on elus veel palju teha ja kogeda, tal on lapsed, lapselapsed ja lähedased, kes temast sõltuvad. Need arvud peaksid iga tervishoiutöötajat mõtlema panema ja innustama nii ise sõeluuringutes osalema kui ka suunama sinna oma lähedasi ja patsiente,“ räägib Silja Staalfeldt-Rahumägi.
„Sõeluuring ei otsi vähki, vaid sõelub teiste seast välja naised, kelle tervist on vaja tähelepanelikult jälgima hakata, sest neil võivad olla tekkimas halvad rakumuutused. Veel mõni aasta tagasi otsitigi PAP-analüüsiga rakumuutusi emakakaelal. Nüüd aga on sõeluuring läinud veel täpsemaks, otsitakse HPV kõrge riskiga genotüübi olemasolu,“ räägib Vivian Arusaar.
Teadaolevalt on emakakaelavähk 99,7% põhjustatud HPV-viirusest. Üle 90% neist, kellel see viirus on, paranevad iseenesest, kuid patsiente jälgides avastatakse rakumuutused ning on võimalik vähk ära hoida.
See on ainus vähk, mille vastu saab vaktsineerida. Koolides tüdrukute vaktsineerimine enamlevinud tüvede vastu on riiklikus vaktsineerimiskalendris ja see pakub 85% kaitset. Vanemad võiksid lasta seda vaktsiini ka poistele teha, sest sama papilloomviirus võib vähki tekitada ka meestel.
Vaktsiinikaitse on hea ära teha enne, kui alustatakse suguelu, sest viirus levib sugulisel teel. Nakatudes tekitab viirus põletiku emakakaelal ning kui kontrollidega sellele tähelepanu ei pöörata, võib sellest 10–15 aastaga areneda emakakaelavähk. Kuna algstaadiumis puuduvad emakakaelavähil sümptomid, on oluline sõeluuringus osaleda, teiste hulgas ka vaktsineeritutel.
„Emakakaelavähi sõeluuringus osalemiseks ei pea minema naistearsti vastuvõtule. Sõeluuringus osalemiseks tuleb pöörduda endale sobivasse sõeluuringut läbiviivasse tervishoiuasutusse, nagu näiteks Ida-Tallinna Keskhaigla. Info tervishoiuasutuste ja sõeluuringule oodatud aastakäikude kohta on Haigekassa kodulehel. Sõeluuringuks vajalikku analüüsi saab anda isegi osades tervisekeskustes, kus on ämmaemanda vastuvõtt,“ ütleb Vivian Arusaar
„Analüüsi andmine on valutu ja lihtne kuni 10-minutiline protseduur günekoloogilises toolis. Visiidiks kulub umbes 20 minutit. Sõeluuringusse kutsutakse iga viie aasta järel kõik 30–65-aastased naised. Kutse tuleb digilukku ja olenevalt seadistustest ka telefonile või e-posti. On väga tähtis, et kõik, kelle aastakäiku uuringule kutsutakse, ka päriselt tuleksid. Osalema on oodatud ka kind-
lustamata patsiendid ning vastuvõtt on tasuta,“ julgustab Silja Staalfeldt-Rahumägi.
Eestis osaleb sõeluuringus alla poole kutsututest, Skandinaavias ligi 80%. Sõeluuringut peetakse efektiivseks, kui selles osaleb 70% kutsututest. „Kuna liiga väike osa naistest osaleb uuringus, siis ei ole õnnestunud emakakaelavähi juhte vähendada. Alates 2006. aastast, mil seda sõeluuringut tehakse, ei ole haigestumus vähenenud. Oleme tähele pannud, et uuringusse tulevad need, kellel on olnud viimase aasta jooksul ravijuht tervishoiutöötaja juures. Tulevad teadlikumad naised ja need, kes usaldavad tervishoiusüsteemi,“ räägib Silja Staalfeldt-Rahumägi, „seega on meie ühine ülesanne teadlikkust parandada.“
Silja Staalfeldt-Rahumägi: „Head ämmaemandad ja õed! Meil tervishoiutöötajatena on oluline roll patsientide teavitamisel ja sõeluuringute propageerimisel. Mõelgem sellele oma igapäevatööd tehes ja tuletagem oma patsientidele ja nende lähedastele meelde, et nad osaleksid sõeluuringus. Kõik emakakaelavähki haigestunud naised on ju kellegi emad, tütred, abikaasad, õed, sõbrannad või kolleegid.
Ükskõik millise tervishoiutöötajani patsient jõuab, palun ütleme talle, et teeme nüüd selle analüüsi ka ära. See on meie kõigi vastutus ja igapäevatöö, lisaks võimalus hoida sadu elusid. Meil on abiks head kolleegid ja toredad patsiendid, kes annavad jõudu seda tööd teha ja missiooni kanda!“
Tervishoiutöötajate koolitamine aitab tagada paranemise kvaliteeti ja patsiendi rahulolu. Samuti on koolitustel positiivne mõju töötaja rahulolule ja produktiivsusele. Koolituse eesmärgid ja koolitusplaan peaksid olema läbimõeldud ja töötajale teada antud.
Kui tööandja pakutav töö nõuab töötajalt regulaarset teadmiste täiendamist, peab töötaja õppima ning tööandja selle eest maksma, sest koolitus toimub tema ettevõtte huvides. Kui töötaja ise avaldab soovi oma tööalaseid oskusi mingil kursusel täiendada, siis tuleb kaaluda, kelle huvides koolitus toimub. Üldjuhul on sellest võrdselt huvitatud nii töötaja kui ka tööandja. Mõistlik on juba enne töölepingu sõlmimist kokku leppida, milliseid koolitusi tööandja pakub ja millises mahus on võimalik koolitusi saada. Hilisemate vaidluste vältimiseks on soovitav lepe vormistada kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.
Tervishoiuvaldkonnas on erialakoolitustes ja nende eest tasumise korras kokku lepitud kollektiivlepinguga, mille kohaselt on õdedel ette nähtud vähemalt 60 tundi täiendkoolitust ja hooldustöötajatel vähemalt 16 tundi koolitust igal aastal. Koolituse sisu peaks olema eesmärgipärane ja kooskõlas töötaja pädevuse tasemega, andma töötajale lisaväärtust ja täiendama tema oskusi ja teadmisi.
Töölepingu seaduse 1. augusti 2022. aasta muudatuses on välja toodud, et tööandjal on muu hulgas kohustus teavitada töötajat pakutavatest koolitusest. Koolituste planeerimiseks peab olema koostatud asutusesisene koolitusplaan, mis tuleb aegsasti töötajatele teatavaks teha. See omakorda aitab mõlemal osapoolel võimalikult efektiivselt koolituse aega planeerida. Kui tööandja jätab koolitusplaani tegemata või selle tutvustamata, võib töötaja julgelt märku anda, et soovib koolitusplaanis kokku leppida. Mõistagi võib töötaja teha ettepanekuid vajalike koolituste lisamiseks oma koolituskalendrisse.
Lisaks võib tööandja nõuda uutelt töötajatelt teatud koolituste läbimist. Näiteks võib tööandja ette näha, et tööle asuv töötaja peab läbima esmaabikoolituse või infosüsteemide kasutamiseks IT-koolituse. Kõik töötajalt nõutavad koolitused peavad olema eelnevalt kokku lepitud, mahtuma tööaja sisse ning arvestama töö- ja puhkeaja piirnorme. Koolituse aeg arvestatakse töötundide hulka, sellel osalemine on tööülesande täitmine, seega töötajalt ei saa nõuda koolituseks vaba päeva ohverdamist. Kui seoses koolitusega on tekkinud töötajal ületunnitöö, siis tuleb tööandjal see hüvitada.
Oluline on ka tähelepanu pöörata soovitud eesmärkidele ja teha kindlaks töötajate tegelikud vajadused ja ootused koolitustele. Selleks et õdede ja hooldajate koolitused avaldaksid mõju töö kvaliteedile ja aitaksid tulemusi saavutada, on vaja pühendumist, aega ja tööandja järjepidevat toetust.
Kollektiivlepingus koolitustest:
Tööandja tagab töötajale tööalaste teadmiste, oskuste ning erialase pädevuse arendamiseks vajaliku koolituse.
Töötaja on kohustatud mõistlikus ulatuses ka ise panustama oma kvalifikatsiooni säilimisse, hoides end iseseisvalt kursis oma eriala arengutega temale kättesaadavate kanalite kaudu. Tasemekoolitusega ja tööalase koolitusega seotud õppepuhkuse ajal makstakse töötajale ja avalikule teenistujale keskmist töötasu 20 kalendripäeva eest aastas vastavalt täiskasvanute koolituse seaduse § 13 lõikele 3.
Tööandja ja töötaja koostavad koolitusplaani, millega tagatakse töötajale erialane täienduskoolitus vastavalt sotsiaalministri 15. detsembri 2004. aasta määruses nr 128 „Tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamise nõuded“ kehtestatud korrale.
Tööandja kannab erialasel täienduskoolitusel osalemisega seotud tõendatud kulutused (osalemistasu, sõidu- ja majutuskulud) vastavalt õigusaktidega kehtestatud korrale. Töötaja nõusolekul võib vajadusel kokku leppida koolituskulude osalises katmises, eelkõige välisriigis toimuva koolituse puhul.
Autorid:
Liisi Mägi – RN, RM, MSc, Tartu Ülikool, peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut, õendusteaduse nooremteadur, doktorant Ere Uibu – RN, MSc, Tartu Ülikool, peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut, õendusteaduse nooremlektor, doktorant
Janne Kommusaar – RN, MSc, Tartu Ülikool, peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut, õendusteaduse assistent
Kaja Põlluste – MD, PhD, Tartu Ülikool, kliinilise meditsiini instituut, sisehaiguste kaasprofessor, projekti juht
Patsiendiohutuse parandamiseks on vajalik tervishoiutöötajate ja -juhtide pädevuste järjepidevat arendamist. 2019. aasta lõpus sai alguse Tartu Ülikooli koostöö Lääne-Norra Rakendusteaduste Ülikooliga patsiendiohutuse õppeaine ainekava väljatöötamiseks. Koostöös valminud ainekava saab rakendada taseme- ja täiendõppes nii Eestis kui ka Norras. Ainekava ja õppeprotsessi ettevalmistamine oli uudne ja innovaatiline, sest samaaegselt õppematerjalide arendamisega koolitati õppejõudusid ning tegeleti teadmiste ja kogemuste vahetamisega.
Teaduspõhine ettevalmistus ja uudne metoodika
Ühendamaks loodavas ainekavas patsiendiohutuse teooriat ning praktilisi kogemusi ja oskusi, seadsime eesmärgiks kavandada kogu õppeprotsess ühesõppe põhimõtete alusel. Ühesõpe võimaldab tõenduspõhist teavet levitada samaaegselt nii algajatele kui ka ekspertidele ja aitab arendada õenduses olulisi ülekantavaid pädevusi. Esimeses etapis uurisime teaduskirjandust, mis kinnitas ühesõppe kasulikkust ja võimalusi. Teises etapis viisime läbi kvalitatiivse intervjuu-uurimuse, et kaardistada magistriõppe üliõpilaste ja õppejõudude vaatenurki ja kogemusi ühesõppest. Uurimusele tuginedes valmis ühesõppe struktuurne raamistik, mis selgitab selle olemust, organiseerimise eripärasid ning võimalikke kitsaskohti.
Kolmandas etapis otsisime sobivat mõõdikut, et hinnata sihtrühma koolitusvajadusi. Kirjanduse ülevaatele tuginedes valisime välja tervishoiutöötajate patsiendiohutuse väljaõppe küsimustiku (Health Professional Education in Patient Safety Survey ehk H-PEPSS), mis võimaldab uurida, kui kindlalt tunnevad vastajad ennast erinevates patsiendiohutuse sotsiokultuurilistes aspektides, nagu meeskonnatöö, efektiivne suhtlus, ohutuskultuur jm. Järgmiseks uurisime magistriõppekavasid, leidmaks õppes käsitletavaid patsiendiohutuse teemasid. Võrdluseks kasutasime Maailma Terviseorganisatsiooni poolt välja antud patsiendiohutuse õppekava juhendit, milles on käsitletud 11 soovituslikku teemat patsiendiohutuse õpetamiseks. Selgus, et soovitatud teemadest viit käsitletakse täielikult ja ühte osaliselt mõlemas ülikoolis. Kolme teemat käsitletakse ainult partnerülikoolis Norras ja kaks teemat on mõlemas ülikoolis täielikult katmata. Tulemuse põhjal valisime välja kolm teemat, mida uues ainekavas käsitleme (vt kast 1).
Viimaseks ehk viiendaks ettevalmistavaks etapiks oli sihtgrupi koolitusvajaduse hindamine, milleks tõlkisime ja kohandasime H-PEPSS küsimustiku, et uurida mõlema ülikooli üliõpilaste ja ülikoolide partnerhaiglates töötavate õdede koolitusvajadusi. Vastused saime 438 osalejalt (214 Eestist ja 224 Norrast), esialgsed tulemused olid sarnased mõlemas riigis ning vastasid ka meie õppekava analüüsile.
Ainekava loomine ja edasised plaanid
Tulemuste kokkuvõtmise järel algas ainekava loomine, millesse kaasati eksperdid mõlema riigi õppeasutustest ja haiglatest. Töötubades kuulati teemakohaseid teoreetilisi ettekandeid ning tehti praktilist tööd rühmades. Arutati ja valiti välja ainekava eesmärgid, õpiväljundid, õppemeetodid ja -materjalid ning juhendid, viimistleti ainekava ja õppeprotsessi. Õppe läbiviimiseks töötati välja õppematerjalid ja hindamisvahend õppejõule. Kuna partnerite haridus- ja tervishoiusüsteemid on mõnevõrra erinevad, toimusid rühmades aktiivsed arutelud, et õppematerjalid sobiksid mõlemale riigile. Selle käigus tutvuti süsteemide erinevustega ning jagati parimaid praktikaid. Tuleb tõdeda, et patsiendiohutusega seotud mured on mõlemas riigis üsna sarnased.
Patsiendiohutuse projekti käigus omandatud teadmisi jagasime konverentsidel Eestis ja Norras, kus esitlesime tulemusi mõlema riigi huvigruppidele. Tutvuda sai loodud patsiendiohutuse ainekavaga ning selle jaoks välja töötatud õppematerjalide ja hindamismetoodikaga. Jätkuvad tegevused, et uue ühesõppe vormis õppeainega võimalikult peatselt alustada ning selle tulemuslikkust hinnata. Juba kevadsuvel 2023 on Tartu Ülikoolil kavas laiaulatuslik küsitlusuuring Eesti õdede ja õenduse magistriõppe üliõpilaste seas, et selgitada välja nende enesehinnang oma patsiendiohutuse pädevustele. Küsitlus keskendub patsiendiohutuse mittekliinilistele pädevustele, näiteks meeskonnatöö, suhtlemine patsientide ja kaastöötajatega, ohuolukordade äratundmine ja nende vältimine, inimtegurite mõju patsiendiohutusele ning ohutuskultuur. Soovime kaasata uuringusse võimalikult palju õdesid sõltumata nende elu- ja töökohast ning asutuse tüübist, et tagada võimalikult usaldusväärne teave meie õdede patsiendiohutuse sotsiokultuuriliste pädevuste kohta.
Saadud andmed võimaldavad projekti käigus koostatud ainekava täpsustada, et see vastaks veelgi paremini Eesti õdede ja õenduse magistrantide vajadustele.
Eesti-Norra koostööprojekt ning jätkutegevusena planeeritud uurimistöö aitavad teadvustada patsiendiohutuse temaatikat tervishoius. Planeeritava uurimistöö lisaväärtuseks on, et juba küsimustiku väidetele vastamine süvendab teadmisi patsiendiohutusest kui oluliselt laiemast teemast, kui seda on kliiniline ohutus. Eesmärk on saavutada olukord, kus iga õde oskab märgata olukordi, mis halbade asjaolude kokkusattumisel võivad viia patisendikahjuni, mille tõttu kannatavad lõpuks ka õed ise. Kogu patsiendiohutuse temaatika teadvustamisel saame alustada tegevustega, et tervishoius oleks piisavalt potentsiaali tagada süsteemi ohutus nii patsiendile/ kliendile kui ka õdedele.
Valminud ainekava
• Nimetus: „Patsiendiohutuse edendamine õenduses: meeskonnatöö, ohutuskultuur ja patsientide kaasamine“
• Eesmärk: täita lüngad olemasolevas õendushariduses seoses patsiendiohutusega
• Sisu: meeskonnatöö, ohutuskultuuri ja patsiendi kaasamise mõisted ja tegevused õendusabi ja patsiendiohutuse parandamise kontekstis
• Sihtrühm: töötavad õed, terviseteaduste kutsealade taustaga magistriõppe üliõpilased
• Maht: 3 EAP
• Kursusel kasutatakse kutsealase ühesõppe põhimõtteid
• Koduleht: https://tervis.ut.ee/et/sisu/projekt-patsiendiohutuse-hubriidoppekava-magistrioppe-ja-taiendkoolituse-integreerimine-eestis
Projekti kirjeldus ja osalejad Eestist
• Projekti nimi: „Patsiendiohutuse hübriidõppekava: magistriõppe ja täienduskoolituse integreerimine Eestis ja Norras“
• Rahastaja: EMP ja Norra finantsmehhanismid 2014–2021 (https://harno.ee/empnorra#tartu-ulikooli-proje)
• Põhiliikmed: Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudi sisekliiniku ning peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi õendusteaduse õppetooli töötajad
• Eksperdid töörühmades: SA TÜ Kliinikumist, Ida-Tallinna Keskhaiglast, Lõuna-Eesti Haiglast, Tartu Ülikoolist
Mõisted
• Ühesõpe – õppevorm, kus ühel ja samal kursusel õpivad praktiseerivad erialaspetsialistid ja üliõpilased, kes lähtuvalt oma taustast, elu-, töö- ja õpikogemusest õpetavad üksteist. Õppejõud on õppeprotsessis vahendaja, tagades vahendite ja materjalide olemasolu, et õppes osalejad saaksid ise oma teadmisi luua ja neid üksteisele edasi anda.
• Patsiendiohutus – olukord, mis on saavutatud organiseeritud tegevuste rakendamise tulemusel, et luua tervishoius eeldused riskide, välditava kahju, vigade esinemise tõenäosuse ja vigade esinemisel nende mõju järjepidevaks vähendamiseks.
• Patsiendiohutuse pädevused – patsiendiohutusega seotud teadmised, oskused ja hoiakud.
Töörühma liige Maarja Ämarik (SA TÜK, patsiendiohutuse koordinaator):
„Riikidevaheline koostöö oli väga rikastav ja motiveeriv, andis uusi teadmisi ja kogemusi ning lõi soodsa pinnase uuteks ideedeks. Samuti sai kinnitust, et hoolimata erinevast geograafilisest, majanduslikust jm taustast mõtleme väga sarnaselt, näeme sarnaseid probleeme ja püüame neid vastavalt oma võimetele lahendada.“
Tervishoius leiutatakse pidevalt uusi seadmeid, parandatakse ravi kvaliteeti ja patsiendirahulolu. Arenguid varjutab töötajate puudus ja nende kasvav koormus. Ülekoormuse tulemusel kipub tekkima kaastundeväsimus, mis võib töötaja tööelust kõrvale jätta.
Tervishoius on kaastundeväsimust üha enam. Kaastundeväsimuses põimuvad kaks komponenti: teisene traumaatiline stress ja läbipõlemine. Seda iseloomustab suutmatus abivajajatele kaasa tunda ning adekvaatselt iseenda seisundit hinnata.
Kaastundeväsimus võib kujuneda väga kiirelt, aga ka ajapikku. Uuringute põhjal on jõutud järeldusele, et mõnikord piisab ühekordsest kokkupuutest traumeeritud isikuga, näiteks juhul kui tuleb aidata kedagi, kel on sama trauma (nt seksuaalne ärakasutamine) kui abistajal endal. Oluline on ka kokkupuute aeg – kas tegemist on ühekordse visiidi või nädalate-kuude pikkuse kontaktiga. Kaastundeväsimuse tekkimist soodustab haavatavate inimgruppidega töötamine, nagu vähihaiged, lapsed, puudega inimesed jne.
Pikaajaliste uuringute tulemusel on leitud, et kaastundeväsimuse tekkimise kaks kõige olulisemat tegurit on varasem traumeerituse tase ja liiga kõrged nõudmised.
Varasema traumeerituse alla mõistetakse eelkõige lapsepõlves kogetud, kuid ka hilisemaid traumasid ja läbielamisi (lein, kaotused, vägivald). On ehk ootamatugi, et teiste inimeste traumadega toimetulekut mõjutab see, millise kohtlemise osaks me varases lapsepõlves saime. Mõtete ja tunnete juhtimise oskus aitab õnneks end säästa.
Elulised kogemused mõjutavad töist hakkamasaamist
Kiindumussuhe tekib esimesel eluaastal peamise hooldajaga (enamasti ema või isa). Seda on nelja tüüpi: ärev, vältiv, desorganiseeritud või turvaline. Kiindumussuhte tüüp mõjutab oluliselt emotsionaalset toimetulekut täiskasvanueas – domineeriv kiindumussuhte tüüp avaldub eelkõige olukordades, kus ollakse haavatav, näiteks ärev, hirmul või väsinud.
Mina-eristumise mõistet on pereterapeudid sõnastanud kui
inimese võimet eristada oma mõtteid oma tunnetest. Mina-eristumine tähendab ka seda, et inimene suudab vahet teha enda ja teiste inimeste mõtetel ja tunnetel. Mida madalam on inimese mina-eristumise tase, seda emotsionaalsemalt ta reageerib, seda suurem ärevus teda sotsiaalsetes olukordades valdab ning seda väiksem on ta võime selgelt mõelda. Mida kõrgem mina-eristus, seda lihtsam on inimesel olla kontaktis teise inimesega, kaotamata võimet jääda iseendaks.
Pidevas stressis olles ning varasemaid lahendamata teemasid eirates on kerge oma patsientide hirme, emotsioone ja leina omaenda tunnetega siduma hakata.
Kõrged nõudmised võivad viia läbipõlemiseni
Tööalaselt võivad liiga kõrged nõudmised tuleneda töökorraldusest, ülemuse ootustest või töötajast endast. Sageli võetakse need omaks vabatahtlikult ja pahaaimamatult, justkui suurema eesmärgi nimel. Näiteks suurema sissetuleku nimel tehakse ületunde ja liiga pikki vahetusi; patsientide toetamiseks võetakse enda kanda töö, milleks pole piisavat ettevalmistust.
Liigkõrged nõudmised võivad seatud olla ka iseendale. See avaldub näiteks perfektsionismis ehk sellistes arusaamades nagu „pean olema kõigist parem ja/või kiirem“, „vead ei ole lubatud“, „ei tohi haigestuda“ jne. Samuti võib probleemiks olla enda vajaduste ja pii-
ride vähene tajumine ja tundmine. Näiteks seatakse endale nõue kõigega ise hakkama saada, kuulata alati kõigi kolleegide muresid, elada neile kaasa, püüda neid lahendada, tulla teistele vastu jne.
Kaastundeväsimuse sümptomeid tasub teada
Kaastundeväsimuse üks märke emotsionaalsel tasandil on sageli meeleolu langus, liigne tundlikkus, ärevus, hirm, süütunne, abitus, kiire ärritumine, pidev väsimus, aga ka viha ja raev. Tekkida võivad muutused söögiisus ja unehäired – uinumisraskus, pindmine ja/ või katkendlik uni, liigvarane ärkamine.
Tunnetega käivad sageli käsikäes somaatilised vaevused. Näiteks higistamine, kiire südamerütm, hingamisraskused, valud, uimasus ja peapööritus ning nõrgenenud immuunsüsteem, mille tulemusel jäädakse kergesti viirusinfektsioonidesse.
Kognitiiv-käitumuslike sümptomite hulka kuulub halvenenud tähelepanu ja keskendumisvõime, mille tulemusel suureneb võimalus kaotada asju või sattuda õnnetustesse.
Puudutatud saavad ka isiklikud suhted Kaob huvi suhelda, tõmbutakse eemale ja isoleerutakse. Kergem on sattuda kon�likti. Võib tekkida usaldamatus. Väheneb huvi lastega tegelemise ja intiimsuse vastu. Endaga kon�liktis olles projitseeritakse teistele frustreerivaid tundeid (nt viha või süütunne). Selle tulemusel on kerge kujunema üksildustunne.
Spirituaalsete sümptomite hulka kuuluvad elu mõttes kahtlemine, eesmärgitus, lootusetus, suurenenud skepsis.
Töö tulemuslikkus võib väheneda, sest inimese töömoraal ja motivatsioon langeb, inimene hakkab ülesandeid vältima, suhtub asjadesse üldiselt negatiivselt, tänutunne väheneb, tekivad kon�liktid kolleegidega, neist eemaletõmbumine või hoopiski töölt puudumine.
Sageli märkavad kaastundeväsimuse sümptomeid kõigepealt kolleegid või lähedased. Endale võib muret olla esialgu raske tunnistada. Kui kolleegid või lähedased teevad sellelaadse tähelepaneku, on vaja teha paus ja endalt ausalt küsida: kuidas minuga tegelikult on? Seda võib olla raske üksi mõtestada, kuid abi saab vaimse tervise õelt või psühholoogilt.
Aita iseennast!
Nii nagu kaastundeväsimuse kujunemisel ja väljendumisel, on ka kaastundeväsimuse vältimiseks ja sellest taastumiseks igale inimesele oma retsept. Igaüks peab mõtlema, mis teda kõnetab ja mida ta vajab. Vastutus iseenda ees ehk meie isiklik heaolu on sama oluline kui vastutus meie patsientide, klientide, kolleegide, kutseala ja laiemalt ühiskonna ees.
Mõtle ja märka!
• Milline on minu lugu? Kui teadlik ma olen oma traumadest? Mälestustest? Milliseid kaotusi mul on elu jooksul olnud? Kuidas need on mind puudutanud? Kas ja kuidas ma olen nendega tegelenud?
• Milline on minu praegune emotsionaalne tasakaal? Milline on peamine mind valdav tunne? Olen ma peamiselt positiivsel või negatiivsel poolel? On mul häirivaid emotsioone? Kas ja millisel määral olen oma tunded n-ö külmutanud või alla surunud? Kuidas mu keha tundeid väljendab? Kui palju ja millest kogen naudingut ja heaolu?
• Kui palju aega ma võtan iseendale? Milline on minu kvaliteetaeg? Milliseid eneseabi tegevusi ma regulaarselt teen (raamatute lugemine, filmide vaatamine, reisimine, lõunapausi ajal jalutamine, tee või kohvi nautimine, päeviku pidamine, sõpradega kohtumine, trennis käimine jne)? Kui teadlikult ma neid teen?
• Milline on minu suhete kvaliteet kolleegidega? Partneriga? Lastega?
Vanematega? Sõpradega? Kas midagi on liiga vähe? Liiga palju?
• Milline on minu areng tööalaselt ja isiklikus elus, sealhulgas eneseareng? Saan ma sellesse piisavalt panustada? Mis mind takistab? Mis toetab?
Organisatsioonis tasub luua keskkond, kus saab regulaarselt avatult ja turvaliselt jagada tööga seotud muresid ning ka seda, kuidas töö mõjutab isiklikku ja ametialast elu. Oluline roll on toetaval töökeskkonnal, mis julgustaks asjakohast debriifingut, regulaarseid tööpause, ühiseid koosviibimisi, kaaslaste toetust, töökoormuse hindamist ja vajadusel muutmist ning võimalusi edasiseks professionaalseks arenguks.
Kätlin Pilt on kogenud vaimse tervise õde.
Kaastundeväsimust näeb ta oma töös sageli ja on seda ka ise kogenud.
Artikkel põhineb kaastundeväsimust käsitlevatel uuringutel. Kaastundeväsimuse mõiste võttis esmakordselt kasutusele psühholoog Charles Figley 1980. aastatel. Kaastundeväsimus on sellest ajast peale olnud populaarne uurimisteema. Uuritavateks on olnud nii eri valdkondade õed kui ka psühholoogid, hooldajad, politseinikud, sotsiaaltöötajad ja teised abistavate elukutsete esindajad.
Ester Riispapp
Ämmaemand, noortenõustaja ja perekooli lektor Merle Sillaste nõustab naisi nii muredes kui ka rõõmudes. Vestlesime Merlega sellest, kuidas muutub elu jooksul vajadus külastada naistearsti ning millised müüdid on visad kaduma.
Ämmaemandana on Merle Sillaste töötanud 24 aastat, enamiku sellest ajast Võrus asuvas Lõuna-Eesti haiglas sünnitus-günekoloogia osakonnas, kus tema põhitöö on sünnituste vastuvõtmine, beebide ja sünnitanud naiste jälgimine. Pea sama kaua on ta perekoolis loenguid pidanud. Viimased kümme aastat on ta nõu andnud ka Võru noorte nõustamiskabinetis, kus ta teeb iseseisvaid vastuvõtte.
Millal on õige aeg teha esimene visiit naistearsti juurde?
Esimene visiit võiks olla enne suguelu alustamist. Noores eas on see nagu ettevalmistav konsultatsioon naise eluks, kus selgitatakse nii menstruatsiooni, seksuaalelu kui ka rasestumisvastaste vahenditega seonduvat. On oluline vastata küsimustele, samas ka hirme maha võtta. Hästi tähtis on, et esimesed nõustamiskogemused oleksid positiivsed, et naine ei pelgaks hiljem vastuvõtule minna.
Sageli tunnevad lapsevanemad ebamugavust neil teemadel rääkides või ei teata, kust alustada. Siis ongi hea mõte pöörduda noortekabinetti. Noortenõustajad on saanud väljaõppe just noortega töötamiseks. Noorte nõustamiskabinetis on reeglina patsiendi jaoks ka rohkem aega, sest vastuvõtuks on pikem aeg. Sageli harjuvadki noored noortekabinetis vastuvõtul käima, sest teavad, et saavad küsimustele ja muredele vastused.
Kuidas muutub elu jooksul vajadus külastada naistearsti või ämmaemandat? Kui sageli tuleks vastuvõtul käia, millest see sõltub?
Iga naine võiks vähemalt iga kahe aasta tagant kontrollis käia ja seda kindlasti kogu elu jooksul. Kui on kõik hästi ja mingeid sümptomeid ei ole, siis ei pea tihedamini käia.
Vastuvõtul saab rääkida menstruatsioonist, rasestumisvastastest vahenditest, suguhaigustest hoidumisest ja arutada ka kõiki teisi olulisi teemasid, millele sooviks vastust.
Rasedusega käiakse tihedamini kontrollis, aga üldiselt pärast sünnitust ei ole selline intensiivsus vajalik, kui muresid ei ole.
Vahel tekibki naistel tunne, et ei ole justkui põhjust kontrolli minna, aga kindlasti tuleb iga kahe aasta tagant kontrollis käia. Kontrollis tuleb kindlasti käia ka siis, kui sünnitusiga on möödas, ja ka siis, kui tundub, et mingid muutused või sümptomid käivad lihtsalt eaga kaasas. Üleminekuea sümptomeid kannatatakse liiga palju, sest arvatakse, et neid peabki taluma. Tegelikult saab neid leevendada ja sel teemal arstiga konsulteerida. Enesetunnet toetab ka tervislik toitumine, liikumine ja hea vaimne tervis. Ka partnerile tasub selgitada, et menopaus on normaalne etapp, millega kaasnevad vahel kuumahood või tujumuutused.
Kuivõrd aktiivsed vastuvõtul käijad naised on?
Inimesed on erinevad. On neid, kes käi-
Esimese visiidi günekoloogi või noortenõustaja juurde võiks teha enne suguelu alustamist. Naistearsti juures tuleb kontrollis käia üle aasta kuni elu lõpuni. Raseduse ajal tuleb kontrollis käia sagedamini.
vad regulaarselt vastuvõtul ja osalevad sõeluuringutes. Üldiselt käiakse nooremas eas kontrollis regulaarsemalt, vanemasse ikka jõudes aga harvem. On ka neid juhtumeid, kus vanemad prouad ei ole aastaid kontrollis käinud ja satuvad kahjuks erakorralise meditsiini osakonda.
Nii emakakaelavähi, soolevähi kui ka rinnavähi sõeluuringutes osalemine võiks aktiivsem olla. Oluline on, et ka noored naised kontrolliks oma rindu. Ise võiks kontrollida oma rindu alates 20ndatest, kuid rinnaläbivaatust teevad ka ämmaemandad ja olemas on ka rinnakabinetid. Rindade kontroll võiks käia rutiinse vastuvõtu juurde, seda võib ka julgelt ise arstile või ämmaemandale meelde tuletada. Oluline on naistele õpetada, kuidas ja millal rindu kontrollida – see sõltub menstruatsioonitsüklist.
Milliseid kaebusi kiputakse alahindama?
Millisel puhul tuleks kindlasti õe või arsti poole pöörduda?
Õnneks reeglina siiski minnakse vastuvõtule. Kui on kaebusi, näiteks muutused vooluses või menstruatsiooni tsüklis, siis naised tulevad vastuvõtule, sest see tekitab muret. Kindlasti võiks julgustada patsiente, et nad pöörduksid ämmaemanda või arsti poole varakult. Kui tundub, et midagi ei ole tervise või enesetundega korras, tasuks kindlasti tulla.
Valdkonnana on ämmaemandus päris lai, sest hõlmab kogu naise elu. Seksuaalsuse ja seksiga seotud teemad on väga isiklikud ja delikaatsed ning teinekord on neil teemadel ebamugav rääkida. Meil on internetinõustamise võimalus ka. Kuna seal saab olla anonüümne, siis küsitakse seal sagedamini oma küsimused ära.
Ämmaemandana on oluline toetada ka naiste vaimset tervist, näiteks suunata raseduskriisi puhul nõustamisse. Praegu on üldse vaimse tervise probleeme palju, ka noortel. Õnneks on nüüd teadlikkus parem ja ollakse valmis nõustaja juurde minema. Probleemiks võib olla ka koduvägivald või seksuaalvägivald. Kui märkame, et patsiendi heaolu või tervis on ohus, siis küsime nende teemade kohta. Toetavalt ja diskreetselt.
Millised müüdid on visad kaduma?
Neid on palju. Kui rääkida rasestumisvastastest vahenditest ja kõlab sõna „hormoon“, siis see tekitab hirmu. Aga siis arutame need teemad üheskoos läbi.
Levinud arusaam on, et kui algab menstruatsioon, siis peab noor minema läbivaatusele. Iseenesest on hea viljaka ea alguses kõik teemad läbi rääkida, aga läbivaatus ei ole vajalik.
Rasedust saadab müüt, et kõik kulgeb sarnaselt oma emaga. Kui ema ei saanud imetada või kui ema sünnitas keisriga, siis läheb mul samamoodi. Aga kui need küsimused on tekkinud, siis saabki need nõustaja, ämmaemanda või naistearstiga läbi arutada. Noorte teadlikkus on oluliselt paranenud. Lasteaias õpetatakse lastele eakohaselt inimese keha ja ka suguelundeid õigete nimetustega nimetama. Kooliprogrammid on paremad. Sageli kutsutakse inimeseõpetuse tundi seksuaalkasvatusest rääkima just noortenõustaja. See julgustab noori ka hiljem pöörduma noortekabinetti, kus saab nõustaja juures käia kuni 26. eluaastani. Harva, aga siiski tullakse ka paarina. Seda võiks olla rohkem, et tullakse koos.
Ka poisid jõuavad noortenõustaja juurde, kuid neid võiks rohkem tulla, sest ka neil on kindlasti küsimusi. Noormeestel on võimalus minna ka noormeeste nõustajate juurde, kui meesterahvaga on oma küsimusi või muresid mugavam jagada.
Millised on peamised teemad, millega perekoolis tegelete?
Perekoolis on kolm loengut. Esiteks sünnitus: kuidas valu leevendada, kuidas tugiisik saab aidata jne. Teiseks on sünnitusjärgne loeng ehk alates beebi hooldusest kuni selleni, mis emmega pärast sünnitust toimub ja mis kehalised muutused ees ootavad. Seal käsitleme ka vaimset tervist. Kolmas teema on imetamine. Lisaks saab tuge ja nõu küsida ka imetamisnõustajatelt.
Kuidas on 20 aastaga naiste tervis muutunud?
Ikka palju paremaks on läinud. Suur osa inimesi jälgib tervislikku elustiili ja soovitakse olla tervemad ja nooremad välja näha. Juurde on tulnud suur hulk analüüse ja uuringuid. Suur teavitustöö on ära tehtud. Noored teavad, et tuleb kasutada rasestumisvastaseid vahendeid. Suguhaigusi on vähem ja abortide arv on mitu-mitu korda langenud. Tervikuna on olukord palju paremaks muutunud, kuid igaühel on väga oluline oma tervise eest hoolt kanda.
Autorid:
Merle Varik, RN, BScN, MSW, PhD, Tartu Tervishoiu Kõrgkool, kaasprofessor
Eve-Merike Sooväli, RN, MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkool, vanemlektor
Jaanika Niinepuu, MA, Tartu Tervishoiu Kõrgkool, kommunikatsioonijuht
Jaan Looga, MA, Tartu Tervishoiu Kõrgkool, teadustegevuse koordinaator
Tartu Tervishoiu Kõrgkool täiendas koos Soome Jyväskylä Rakenduskõrgkooli ja Hollandi Hanze Rakenduskõrgkooliga Hiina õdede koolitamise põhiõppeprogrammi. Geriaatrilise õendusabi õpetamise arendamise innovatsiooniprojekti GeNEdu¹ eesmärk oli uuendada kolmes
Hiina kõrgharidusasutuses – Beihua Ülikool, Guangdongi Meditsiiniülikool ja Guangzhou
Terviseteaduste Kolledžis õe õppekava. Hiina kolleegide soov oli koostada 30 ainepunkti mahus geriaatrilise õendusabi ainekava, sõnastada gerontoloogilise ja geriaatrilise õendusabi osutamiseks vajalikud pädevused, integreerida õppekavasse tõenduspõhiseid lähenemisviise, suurendada nii üliõpilaste kui ka õppejõudude digioskusi ning sisustada kaasaegsed simulatsiooniõppeklassid.
Aastakümneid on inimeste eluiga pikenenud ning eakate (üle 65-aastaste) inimeste osakaal on maailmas kasvutrendis. Eurostati rahvastikuprognooside põhjal on 2100. aastaks eakate osakaal 31% elanikkonnast, 2019. aastal oli see 20%.
Vajadus geriaatrilise õendusabi järele kasvab
Samuti suureneb üle 80-aastaste osakaal kaks ja pool korda, kasvades 5,8%-lt 14,6%-le. Kuna tervena elatud aastate arv on visa kasvama, tuleb riikidel leida lahendusi nii tervishoius kui ka sotsiaalhoolekandes, et tagada vajaminev abi.
Hiinas on praegu eaka elanikkonna osakaal 18%, kuid juba 2050. aastaks prognoositakse tõusu 44%ni elanikkonnast. Seega on Hiina järgnevatel aastakümnetel silmitsi hüppeliselt suureneva tervishoiuja sotsiaalhoolekande vajadusega. Eakate osakaalu suurenemisega peame toime tulema ka meie.
Hiinas väga vähe – OECD 2021. aasta andmete kohaselt 3,3 õde 1000 elaniku kohta.
GeNEdu projektis kaardistati olukord ja analüüsiti vajadusi, see aitas mõista ka kultuurierinevustega seonduvaid küsimusi. Trendide ja geriaatria/gerontoloogia õppekavade pädevuste analüüsi põhjal koostasime sisendi kompetentside raamistiku koostamiseks. 36 teadusartikli analüüsis selgusid järgmised geriaatrilise õenduse trendid.
• Indiviidikesksus ja lähedaste (sh omastehooldajate) kaasamine meeskonnatöösse.
Hiina on oma õendushariduses seal, kus meie olime 1990ndatel.
• Aktiivsena vananemine ja tervisedendamine, fookusega eri riskide hajutamisel ja haigusjuhtumite ennetamisel (nt kukkumise ja vanaea hapruse ennetamine, füüsiline ja sotsiaalne aktiivsus jne).
• Iseseisva koduse elamise toetamine, sealhulgas innovaatiliste tehnoloogiliste lahenduste kasutamine.
Hiina on oma õendushariduses seal, kus meie olime 1990ndadel, kui hakkasid toimuma muutused nii hariduses kui ka praktikas. Hiinas valdab arusaam, et õde eelkõige abistab arsti. Seni on seal tuginetud õdede ja arstide koolituses biomeditsiinilisele mudelile, mille fookuses on haiguste ravimine, ja seetõttu ei ole praktikas tähtsustatud psühhosotsiaalseid aspekte ega ka tervisedendust. Lisaks on õdesid
• Kutsealadevaheline koostöö ja sekkumised, mis on olulised, kui patsiendil on mitu tervise- või sotsiaalset probleemi. Komplekssed sekkumised toetavad eakate kodus elamist ning aitavad edasi lükata institutsionaalset hoolekannet.
• Esmatasandi õenduse, koduhoolduse, sealhulgas vajadus nii palliatiivravi kui ka elulõpuhoolduse arendamise järele. Esmatasandi õendust nähakse kui kulutõhusat võimalust eakate terviseseisundi jälgimisel ja nõustamisel. Samuti on oluline nõustada omastehooldajaid.
• Kuna eakad patsiendid manustavad sageli rohkem kui viit
ravimit, on oluline õdede farmakoteraapiapädevuste täiendamine.
• Elulõpuhoolduse lisamine põhiõppe õppekavadesse.
Kirjanduse analüüsile tuginedes koostasime nimekirja pädevustest, mis on olulised geriaatria ja gerontoloogia õppeainetes. Samuti viidi läbi uuring. Uuringus oli kasutusel Delfi meetod, kus valdkonnas töötavad eksperdid Eestist, Hiinast, Hollandist ja Soomest avaldasid seisukohti eakatega töötamiseks vajalike pädevuste kohta. Uuringu esimeses etapis osales 29 ning teises 26 eksperti. Seejärel koostasime 30-ainepunktise ainekava koos moodulite ja õpiväljunditega ning tegime õppejõududele koolitused pädevuste, tõenduspõhisuse, õpetamis- ja hindamismeetodite ning vajalike õppevahendite kohta. Kuna e-kursusi on Hiina partnerkõrgkoolides väga vähe, siis koostasid ja viisid Eesti, Hollandi ja Soome õppejõud läbi ingliskeelse e-kursuse, kus osalesid ka kõikide partnerkoolide üliõpilased ja Hiina õppejõud, et saada kogemus e-õppe aspektide kohta. Eelmise aasta lõpus sai meie osalusel välja töötatud 30-ainepunktine ainekava Hiina
Soovitused Eesti keskkonna vanusesõbralikuks kohandamiseks Suurendada elanikkonna teadlikkust ja vastutustunnet oma tervise hoidmiseks ja/ või haigustest taastumiseks juba keskeas. Oluline on teadmiste ja soovituste jagamine tervena vananemiseks. Tunnustame õdesid, kes viivad läbi teemakohaseid teabepäevi kogukondades.
Rakendada vanusesõbralikke võtteid linnaruumis, näiteks piisavalt istekohti nii linnatänavatel, kaubanduskeskustes kui ka parkides, suurekirjalised viidad ja teabematerjal, hea füüsiline ligipääsetavus avalikus ruumis ning tervishoiu- ja sotsiaalasutustes.
Arendada ja võtta kodus kasutusele tehnoloogilisi abivahendeid, mis aitavad säilitada sõltumatust igapäevatoimingutes.
Arendada integreeritud tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna teenuseid, näiteks tervisekeskustes sotsiaaltöötaja olemasolu, hoolduskoordinaatorid, kogemusnõustajad.
Kasutada erinevaid hindamismõõdikud terviseseisundi skriinimiseks, et ennetada näiteks kukkumisi (MORSE) või geriaatrilisi sündroome (vanaea haprus, sarkopeenia, dementsus jne) või jälgida erineva õendusabi vajadusega patsientide terviseseisundit. Leevendada lähedaste pikaajalist hoolduskoormust, arendades koduõendusteenust ning pakkudes lähedaste koolitamist ja/või nõustamist õdede poolt. Palliatiivse ja elulõpuraviga seonduvate teemade käsitlemine taseme- ja täienduskoolitustel, lisaks teema integreerimine praktikasse, sealhulgas hospiitsteenuse ja palliatiivravi arendamine.
haridusministeeriumi akrediteeringu, alustatud on esimeste moodulite õpetamisega ning sisustatud on simulatsiooniklassid õppimise toetamiseks. Projekt lõpeb käesoleva aasta sügisel ning tulekul on ülevaatekonverents, kus tuleb arutamisele
ka edasine koostöö. Kõrgkoolis on käsil õe õppekava arendusprotsess ning geriaatria õppejõududel on tänu projektile kaasa võtta sisend, et ajakohastada ainekavad „Vananemine ja eaka tervis“ ning „Geriaatriline õendusabi“.
Foto: Põhja-Eesti Regionaalhaigla
Regionaalhaigla vestlusringis uurime, kuidas paistab õe töö ja roll meeskonnas igapäevastele koostööpartneritele. Vestlusringis on kirurg dr Olav Tammik, kardioloog dr Martin Serg, proviisor Laura Orav, Põhja-Eesti Regionaalhaigla juhatuse liige Terje Peetso, õendusdirektor Katre Zirel ja ortopeediakeskuse õendusjuht Ketlyn Binsol.
PERHi kardiointensiivravi osakonna hooldaja Milena Tokareva, õde Tatjana Govard ja kardioloogid dr Martin Serg ja dr Teele Pern. Dr Selg ütleb, et meditsiin on tiimitöö, kus raviotsuseid tehakse koostöös.
Kuidas teile tundub, kui tugevalt täna õdede hääl kõlab? Milline roll on õdedel tervishoiumaastikul?
Olav Tammik (OT): Kirurgidel on alati olnud õdedega väga tihe side, õde töötab kirurgiakliinikus arstiga külg külje kõrval osakonnas, opisaalis, intensiivravis, polikliinikus. Olen kindel, et ilma õe tööta ei saa arsti töö olla efektiivne. Meid kammitseb pidev õdede puudus, mis seab arstide tööle piirid. Saksamaal olles märkasin, et arstide ja õdede suhtarv on meiega võrreldes väga erinev, seal töötab ühe arstiga kolm õde. Õdede töö ja roll on arsti kõrval oluline, väga otseses seoses osutatud teenuse mahu ja kvaliteediga. Tooksin konkreetse näite kirurgiast, kus väiksemaid operatsioone teevadki koos opereeriv kirurg ja operatsiooniõde. Laiem küsimus on ressursi efektiivne kasutamine, nii et arst ja õde saaksid parimal moel koos tööd teha ja ülesanded ei kattuks.
Laura Orav (LO): Õe ja proviisori koostöö märksõna on omavaheline suhtlus ja üksteise töö täiendamine. Klassikaliselt on nii, et apteek nõustab õdesid ravimite käitlemise, säilitamise, ettevalmistamise ja manustamise küsimuses. Aga oluline on ära märkida, et koostöö on siiski mõlemapoolne. Õdedelt tuleb väga palju igapäevast sisendit ja ettepanekuid erinevate ravimitega seotud probleemide lahendamiseks. Ja see koostöö parandab kogu haigla ravimitega seonduvat kvaliteeti.
Ketlyn Binsol (KB): Vaikselt hakkab kaduma arsti paremaks käeks olemise kuvand, sest tegelikult on õendus iseseisev kutseala. Seda kinnitab näiteks fakt, et õed teevad iseseisvalt vastuvõtte ja nõustavad patsiente. Õdede haridus on väga hea ja õed tahavad võtta järjest rohkem vastutust oma töö eest. Siiski arvan, et mõnel erialal võetakse meid rohkem võrdsete partneritena kui mõnel teisel.
Katre Zirel (KZ): Meil on nii arste kui ka õdesid ju tegelikult tervishoiusüsteemis liiga vähe, aga kui olukorda vaadata patsiendi seisukohalt, siis on hästi oluline patsiendile võimalikul lihtsalt ja arusaadavalt tema olukorda selgitada, tema küsimustele vastata ja teda nõustada.
Arst võib vahel kasutada liiga keerulist sõnavara.
Terje Peetso (TP): Mul tuleb siinkohal meelde üks arutelu Patsiendinõukojas, kus vaatasime Rapla Haigla patsienditagasisidet, kust koorus välja, et arstil napib patsientide jaoks aega, patsiendid tunnevad puudust arsti nõuannetest. Õdede panusega oldi rohkem rahul ja need erialad, kus õel on iseseisev vastuvõtt või kus õde saab jätkata patsiendi nõustamist pärast arsti vastuvõttu, on patsientide jaoks suuremat rahulolu pakkuvad. Ma arvan, et vastus peitub ravimeeskonnas, kus lepitakse kokku eesmärgid ja samas jagatakse ülesanded nii, et kõik teevad üheskoos seda, milles nad on kõige paremad. Hea tulemus sünnib meeskonna koostöös.
OT: Mulle see mõte väga meeldib! Õe ja arsti koostöö peakski olema selline, et mitte 1 + 1 on 2, vaid 1 + 1 on 3. Siis oleks see töö nähtav. Väga eraldiseisvaks ei peaks kumbagi poolt ajama, sest siis ei sünni koostööd ja sünergiat.
Martin Serg (MS): Meditsiin on tiimitöö. Kui meil on üks lüli ketist katki, siis see kett ei hoia. Ajalooliselt oli nii, et arstil on otsustav ja õel täitesaatev võim. See süsteem on hakanud muutuma ja minu meelest on väga hea, et see nii läheb. Õe roll on ajas tuntavalt muutunud ning õdede häält on järjest enam ja kõvemini kosta.
Omavahelised suhted, kollegiaalsus ja töö atmosfäär on väga olulised. Aga nüüd on tulemas huvitav muudatus tänu tehnoloogia arengule, mille tõttu väidan, et õe ja arsti suhtlus kipub vähenema vähemalt poole võrra. Toon näiteks e-intensiivi, mida me regionaalhaiglas juurutame.
Väga oluline on ka see, et meie arstidena koolitaksime oma õdesid. Me oleme kõrgema etapi haigla ja meil on igas osakonnas väga spetsiifilised nõudmised ja teemad. Kardioloogiast rääkides on väga hästi käima läinud õdede tehtav südamestimulaatorite kontroll. Õed soovivad huvitavaid ülesandeid ja tahavad rohkem teha iseseisvaid otsuseid, neile ei piisa ainult vererõhu mõõtmisest ja
ravimite topsidesse jagamisest. Järjest rohkem räägime eriõdede rollist ja nende vajadusest.
TP: Mulle tundub, et muutus on toimunud juba alates õe õppest. Kõrgema haridusega, aga ka magistrikraadiga õdedel on väga oluline oma kogemusi tudengitele edasi anda. 50 aastat tagasi olid meditsiinikoolis õpetajateks valdavalt arstid ja ma arvan, et sõnum oli ka mõnevõrra teistsugune kui praegu. Nüüd on meil tervishoiukõrgkoolides magistriõpe, meil on süvitsi minevad patsiendikesksed spetsiaalselt õdedele kujundatud õppeained, mis kindlasti aitavad väärtuspõhist tervishoidu luua. Väga oluline on ka patsiendi tahe, mida ta saavutada tahab. Mulle tundub mõnikord, et õde teab patsiendi eesmärke paremini kui arst.
TP: Kes on õe tugi?
MS: Me peame arvestama, et õed on läbipõlemise ohus ning me peame pakkuma neile piisavalt tuge. Meie osakonnas on arst kindlasti õele tugi, aga ka õdedel võib olla omavaheline toetav võrgustik. Meil õnneks on väga vahetu suhtlus ja õed ei karda arsti poole pöörduda. Mina pean väga oluliseks õdede järjepidevat koolitamist ja teatud rutiinide loomist, sest paljud küsimused korduvad.
KZ: Aga kas ka õde on arstile tugi?
MS: Kindlasti, isegi väga! Ma ütlen sageli õdedele aitäh, sest patsiendi parim raviteekond on meeskonnatöö, kus otsuseid võetakse vastu teineteise tööd täiendades. Meie töö peab järjest rohkem muutuma vastastikku täiendavaks!
KB: Mina avaldaksin kiitust arstidele, kes on julgustanud õdesid ja andnud õdedele vabad käed olla julged. Õde võiks julgeda öelda arstile: „Doktor Serg, te tegite tõenäoliselt vea.“ See on avatuse ja koostöö märk.
KZ: Tänapäeval räägitakse hästi palju turvalisest töökeskkonnast, kus kolleegid ei karda eksida ei õe ega arstina ja eksimise eest ei halvustata. Järjest kindlamalt oleme liikumas süüdistamisvaba kultuuri suunas. See loob vastastikuse usalduse
ja sellest võidavad kõik, eelkõige meie omavahelised suhted ja selle kaudu ka patsient.
Me töötame tippkeskuses ja ka eespool mainiti, et meil on osakonniti väga palju keerulisi protokolle ja spetsiifilisi teadmisi. Kui kaua läheb aega, et tervishoiukõrgkoolist meile tööle tulnud õde omandaks vajalikud oskused? Kes teda sellel teekonnal toetab?
KB: See on väga erinev erialati ja sõltub ka inimesest endast. Paar aastat läheb kindlasti aega. Väljaõpetamine on tõeline meeskonnatöö, kus juhtrolli võtab õendusjuht, aga sama olulised on ka arst, teised õed ning hooldajad.
MS: Kardioloogias läheb spetsiifiliseks väljaõppeks kindlasti mitu aastat, et saaks täie kindlusega õena töötada. Aga ma kutsun kõiki õdesid kardioloogiaosakonda tööle, siis on võimalus ka oma eriõe tööd teha!
TP: Kas tervishoiukõrgkoolist väljuv õde on nagu tüvirakk, kes võib diferentseeruda milleks iganes? Ja kui ta on diferentseerumise lõpetanud, kas ta saab siis tüvirakuks tagasi? Näiteks intensiivraviõde?
KZ: Intensiivraviõdede väljaõpe on vaieldamatult väga pikk ja nende pädevust lihvitakse pikema perioodi jooksul. Seda tingib ühest küljest töö keerukus üliraskes seisundis patsiendi tervisliku seisundi tõttu, teisest küljest aga kasutusel oleva aparatuuri rohkus. Intensiivravi valdkonnas töötava õe teadmistele esitatakse üha kõrgemaid nõudeid, sageli tuleb tal tegutseda erakorraliselt kiiretes olukordades. Kui pandeemia ajal kaasasime üle haigla õdesid tööle hingamispuudulikkusega COVID-patsientidega, siis tuli selgelt välja, kui palju on teistel erialadel töötavatel õdedel vaja juurde õppida just intensiivravi patsiendikäsitluses. Õdedele oli see väga raske, aga ka huvitav väljakutse, nad lausa ahmisid uusi teadmisi. Kui COVIDi perioodist midagi positiivset välja tuua, siis kindlasti koostööd õdede vahel ja uute teadmiste saamist.
Aga toon ka teistsuguse näite intensiivravi valdkonnast. Oleme käivitanud MET-projekti (Medical Emergency Team), kus intensiivravi osakondade õed lähevad vajadusel raviosakondadesse appi erakorralisi olukordi lahendama. Nende tagasiside oli: intensiivraviõdedel on väga palju õppida palatis töötavatelt õdedelt. Õpitakse vastastikku ja tänu sellele oleme ka koostöös tõhusamad.
LO: Mina tahaksin samuti esile tõsta õdede üksteiselt õppimist.
Toon näite: ühele kirurgiakeskuse õele tehti ettepanek intensiivravikeskuses valvete tegemiseks. Ta rääkis võimalusest teises osakonnas kogemusi omandada suure õhinaga ja oli selle üle üliõnnelik. See võikski nii olla.
Kui palju on regionaalhaiglas võimalik õena osakondade vahel ringi liikuda ja õe töö eri aspektidest tervikpilti saada?
KZ: Järjest rohkem. Me hindame ja väärtustame erialadevahelist koostööd väga kõrgelt. Oleme loonud juba praktikale tulevatele tudengitele võimaluse tutvuda regionaalhaigla eri osakondade tööga. Seda ikka selleks, et tekiks haiglast terviklikum vaade. Näiteks kirurgiakliiniku praktikal on võimalus külastada operatsiooniplokki ja sterilisatsiooni osakonda. Ka uutel õdedel oleme väljaõppe ajal võimaldanud tutvuda teiste valdkondade tööga.
Loomulikult peab õel endal olema huvi ja ettevõtlikkust, kuid õendusjuhtidena soosime sellist maailmapildi avardamist vägagi.
TP: Ma küsiksin arsti seisukohta: kui kogu aeg on õdede rotatsioon, keegi kogu aeg õpib midagi, kas see võtab arstilt kindlustunnet maha?
MS: Meie haigla üks eelis on see, et meil on valves nii palju inimesi, et nii arstidel kui ka õdedel on tugi olemas. Meil on head osakondadevahelised kontaktid, kellelt saab nõu küsida. Näiteks trahheostoomia, dialüüs, neid näiteid on veel. See on meie tugevus. Rotatsioon on vajalik, see avardab silmaringi ja muudab paradigmasid. Selles mõttes ma kadestan õdesid, sest nemad võivad roteeruda kogu maja piires, arstidel on valikuvõimalus tunduvalt väiksem.
Meil on vestlusringist läbi käinud mureküsimus: õdede puudus kui teada-tuntud probleem tervishoius. On sellele pikaajalisele probleemile rohtu ja kuidas õe eriala populariseerida?
TP: Üks on valikuvõimalus, millest siin on juttu olnud: kui ühe valdkonna töö on ennast ammendanud, siis saab teistelt õppides ümber õppida ja uued väljakutsed leida. Õdedel on palju täiendamisvõimalusi nii Eestis kui ka mujal maailmas, saab osaleda teadusprojektides, neid kirsse on tordil rohkem kui üks.
LO: Õenduseriala mainet aitab tõsta õdede suurem kaasamine meeskonnatöösse, arst ja õde peaksid olema ühel pulgal oma vastutusalaga, õdesid peaks kaasama rohkem erialasesse arendustegevusse, ka näiteks ravijuhendite koostamisprotsessi.
MS: Olen väga nõus selle tähelepanekuga. Me tegeleme väga komplekssete probleemidega ja õdede sisend juhenditesse on äärmiselt vajalik. Õe eriala populariseerimiseks on vajalik ka töö- ja puhkeaja reguleerimine, õdesid ei tohi üle koormata. Olen kohanud ka õdesid, kes teevad kaks nädalat tööd ja kaks nädalat puhkavad, sest nad on vaimselt nii väsinud.
KZ: Oluline on, et õde saaks tegeleda õe tööga, milleks ta on õppinud, lihtsamad tööd saab delegeerida teistele ja ka selle teemaga oleme hakanud tegelema. Me peame endale tunnistama, et õdesid ei tule piisavalt juurde ja meil ei jätku ka piisavalt õdede koolitajaid, seega on oluline süsteemisiseselt tööülesanded ümber korraldama, et õdesid läbipõlemisest säästa ning ära hoida õdede lahkumine sektorist.
Kuidas COVIDi periood koostöösuhteid mõjutas? Mida me õppisime sellest?
MS: Just tulin COVID-osakonnast ja üks uus kolleeg imestas, et kas tõesti kasutame ainult maski. Ja siis ma kirjeldasin, kuidas oli olukord siis, kui algas esimene laine: vahetasin sokid ja riided, panin selga kilemantli ja käised, mütsi, maski ja prillid.
Sellele ajale tagasi mõeldes tundub see natukene nagu laulev revolutsioon. Me tulime kõik kokku – neuroloogid, ortopeedid, eri osakondade õed – võtsime riski tundmatu haiguse ees, pered olid pagendatud ämmade juurde. See aeg ühendas väga palju, arste ja õdesid omavahel, arste omavahel. Kogemuste jagamine oli hindamatu, nüüd oskavad ka ortopeediaõed aparaathingamisega toime tulla. Kogu COVIDi perioodi olid õed tegelikult erakorralise haiglaravi korraldamise peategelased.
lähtuvalt põhikirjalistest eesmärkidest. Volikogu koosneb piirkondade esindajatest ja seltsingute juhtidest.
Kellena sa töötad?
Töötan SA Pärnu-Jaagupi Hoolduskodus hooldajana. Mis sulle hooldajana kõige rohkem muret teeb?
Oma töös näen tihti nii ülevoolavat hoolitsust kui ka ükskõiksust lähedaste vastu. Mõlemad on äärmused, millega on personalil raske toime tulla. Unistan vahel sellest, et hooldustöötajate kutseharidus saaks uuendatud.
Mida pead volikogu töös kõige tähtsamaks?
EÕLi volikogu töös pean kõige tähtsamaks läbipaistvust ja ausust oma liikmete vastu.
Mida pead EÕLi suurimaks saavutuseks?
EÕLi suurimaks saavutuseks pean usaldusväärsust. EÕLi arvamust küsitakse palju ja sellega arvestatakse.
Millega tegeled vabal ajal?
Vabal ajal tegelen käsitööga, loen raamatuid, toimetan aias.
Erika Pärnala EÕLi hooldustöötajate Seltsingu juht
Mis on sinu moto?
Käitu teistega nii, nagu tahaksid, et sinuga käitutaks!
Milline raamat, film, muusika või kunst on sind su töös kõige enam inspireerinud?
Kõige enam mind minu töös inspireerinud raamat on Stella Braami „Mul on Alzheimer. Minu isa lugu“, kus dementsusega inimene räägib tütre vahendusel oma loo. See raamat võiks olla hooldustöötaja eriala kohustuslikus kirjanduses.
Miks otsustasid liituda Eesti Õdede Liiduga?
Eesti Õdede Liiduga liitusin tegelikult juhuslikult. Mul ei olnud alguses mingit sihti, kuid mõne aasta pärast nägin, et saan ise midagi muuta, areneda ja juurde õppida. See on hea tunne.
Kellena sa töötad?
Töötan Väike-Maarja Tervisekeskuses pereõena.
Mis sulle õena kõige rohkem muret teeb?
Kõige rohkem teeb mulle muret see, et inimesed ei taha osaleda sõeluuringutes. Millegipärast ei jõua inimesteni kuidagi arusaam sõeluuringute vajalikkusest.
Mida pead volikogu töös kõige tähtsamaks?
Pean oluliseks omavahelist koostööd ja õenduse edendamist.
Mida pead EÕLi suurimaks saavutuseks?
Väga suurt tööd kollektiivlepingu läbirääkimistel, tulemused kõnelevad enda eest ise.
Ivika MeeklerEÕLi Viru piirkonna esindaja
Millega tegeled vabal ajal?
Ma käin teatris ja kõndimas ning mulle meeldib väga reisida. Minu siiani kõige meeldejäävam reis oli 2022. aasta septembris Kreeta saarel Hersonissosel.
Mis on sinu moto?
Hea sõna päästab päeva.
Miks otsustasid liituda Eesti Õdede Liiduga?
1990. aastal tööle asudes astusin kohe ametiühingu liikmeks. Rakvere haigla ametiühing liitus EÕLiga 2014. aastal, nii saigi minust Eesti Õdede Liidu liige.
Hea
