Deliirium – nõudlik külaline haiglas

Tekst: Maarja Ämarik ( TÜK intensiivraviõde ja patsiendiohutuse koordinaator), Karin Vichmann (TÜK intensiivraviõde)

Deliirium on haiglaravil viibivate patsientide seas sage probleem. Eriti ohustatud on eakad patsiendid – neist kogeb haiglaravi jooksul deliiriumi kuni kolmandik. Risk on suurem ka intensiivravi või kirurgilist sekkumist vajavatel patsientidel. Tuleb mõista, et tegu on erakorralise ja tõsise probleemiga.

Deliirium on kiiret abi vajav teadvushäire, mida iseloomustab järsk algus ja muutused tähelepanus ning kognitiivsetes võimetes. See halvendab patsiendi võimet teavet vastu võtta, seda töödelda, talletada ja meelde tuletada.

Deliiriumi on lihtsam ennetada kui ravida, seetõttu on abiks mittefarmakoloogilised sekkumised, mis keskenduvad normaalsete kognitiivsete funktsioonide säilitamisele ja üldise orienteerumise soodustamisele, aidates patsiendil mõista aega, kohta ja oma isikut. Toetav suhtumine, selgituste jagamine, kalendri, kella, raadio või TV võimaldamine, igapäevased abivahendid, mõned armsad isiklikud asjad on patsiendile suureks abiks.

Ööpäevane rütm ja loomulik öine uni on väga olulised, seetõttu tuleb õhtul hoiduda liigsest valgusest ja mürast osakonnas, intensiivravipatsientidel aga üle vaadata sedatsiooni vajadus ja sügavus. Tuleb meeles pidada, et ka ravimid võivad soodustada deliiriumi tekkimist.

Abi on ka varasest aktiveerimisest ja sondide-kateetrite-juhtmete eemaldamisest esimesel võimalusel, et vältida liigseid füüsilisi piiranguid.

Tähelepanu tuleb pöörata füsioloogilise toe pakkumisele – patsiendi varane ja piisav toitmine, füsioloogiliste näitajate jälgimine, vee ja elektrolüütide tasakaalu tagamine vastavalt individuaalsetele vajadustele.

Deliiriumil on oluline mõju patsiendi ja pere elukvaliteedile. Lähedaste vajadusi uurides selgus, et kuna tervishoiutöötajad ei räägi sageli deliiriumist, näib see teisejärgulise probleemina.

Lähedased sooviksid deliiriumi kohta rohkem teavet ning võimalust osaleda selle ennetamises ja ravis. Uuringud näitavad, et pere kaasamine vähendab deliiriumi esinemise riski kuni 24%.

Kõige tõhusam on piisav suhtlus, lähedaste kaasamine erinevatesse patsiendiga seotud tegevustesse ning pikema külastusaja võimaldamine. Ka patsiendid on veendunud, et pere kohalolek hirmu ja ärevust tekitavates olukordades aitab deliiriumi episoodidega paremini toime tulla ning isiklikud esemed ja fotod on deliiriumist väljatulekul olulised.

Deliiriumi riskitegurite seas on olulisel kohal intensiivravi. Intensiivravil tekkinud deliiriumi seostatakse kuue kuu suremuse tõusu ning kognitiivse võimekuse langusega. Üheks tööriistaks patsiendi ja tema lähedaste vaimse tervise säilitamisel on patsien- dipäevikud, mille kasutamine võib uuringute kohaselt parandada patsiendikogemust ja tervisetulemeid ning olla abiks killustatud mälestuste mõistmisel. Tartu Ülikooli kliinikumis on patsiendipäevikud kasutusel 2021. aasta suvest. Päevikutesse saavad patsiendid, lähedased ja personal teha sissekandeid patsiendiga toimunud muutustest ja tehtud tegevustest. Päeviku saab patsient osakonnast lahkudes kaasa ning see on heaks orientiiriks intensiivravil viibitud päevade kohta.

Deliiriumi teadlik ennetamine on patsientide ja nende lähedaste elukvaliteedi säilitamisel võtmetähtsusega. Kui kaasata meeskonda patsiendi perekond, on võimalused häid tulemusi saavutada oluliselt paremad.

Minu lähedasel on DELIIRIUM?!?

Deliirium on kiiret abi vajav teadvushäire, mida iseloomustab järsk algus ja muutused tähelepanus ning kognitiivsetes võimetes. Haiglakeskkonnas on mitmeid riskifaktoreid, mis deliiriumi teket võivad soodustada Peamised neist on kõrge vanus, liikumisvõimaluse piiratus ja isoleeritus, valu, häiritud uni ning ravimid

KÄITUMISES ÄKILISED MUUTUSED? ÄRRITUNUD VÕI RAHUTU?

TAVAPÄRASEST

ROHKEM SEGADUSES?

ÄREVIL VÕI KARTLIK?

ENDASSETÕMBUNUD?

NÄEB JA KUULEB ASJU, MIDA OLEMAS EI OLE?

KUI MÄRKAD LÄHEDASE JUURES ÜLALTOODUD MUUTUSI, TEAVITA KOHESELT OSAKONNA PERSONALI!