Eesti Õde sügis 2022

SISUKORD

3 Õed säravad kõikjal

4 Uudised

6 Neli õde, neli erilist karjääri

10 Põhjanaabrid streigivad

12 Saima Hinno: areng sünnib koostööst

16 Mida keerulisem töö, seda enam on õed ise õppimisest huvitatud

18 Õed tegutsevad mitmel rindel

23 Üks küsimus: millised muudatused tööõiguses õdesid kõige enam mõjutavad?

24

26

Kuidas toetada dementsusega inimesi ja nende lähedasi

Patsiendiohutus – ihaldatud olukord, kui riskid on maandatud ja tõenäosus vigade tekkeks minimaalne

28 Ühe õe (ja tema koera) lugu

30

Kuidas mõjutas koroonapandeemia õendustudengite praktikat?

32 Kuulmislangus vaevab järjest enam ka noori

34 Akne – mitte vaid teismeliste, vaid ka täiskasvanute mure

ÕED TEGUTSEVAD

MITMEL RINDEL

Vastutav toimetaja: Karoli Noor Käesoleva numbri toimetajad: Anneli Kannus, Gerli Liivet, Siiri Puru ja Marleen Mägi, Kersti Ossaar, Laura Oisalu, Marelle Maiste, Tuuli Albrant Koostaja: PR Partner OÜ

Esikaanel: Saima Hinno Esikaane foto: Ülar Mändmets

Kaastööd palume saata toimetuse aadressile ajakiri@ena.ee.

Eesti

Ajakiri: Väljaandja: Eesti Õdede Liit

Keeletoimetaja: Hille Saluäär Küljendus: Kristiina Ojala, Ivari Lipp Toimetuse e-post: ajakiri@ena.ee

Eesti Õdede Liidu ametlik väljaanne. Ilmub alates 1996. aastast.

ÕED SÄRAVAD KÕIKJAL

Anneli Kannus Eesti Õdede Liidu president

Sügisene Eesti Õe ajakiri suunab tähelepanu õdede mitmekülgsu sele ja näitab, kui palju on erinevaid võimalusi end õena teostada. Mõni neist võib paista glamuursem ja laiemalt tuntud, kuid mitte see pole tähtis – oluline on leida just endale sobiv väljakutse. Tähtis on sobivus konkreetse eluhetke ja enesetundega. Mu tutvusring konnas on mitmeid, kes kiirabi kiirustamisest on siirdunud pere õeks, kuid oma laste suureks sirgumise järel taas intensiivravisse sööstnud.

Samavõrra väärtuslikud on õed, kes naudivad tormamata rahulikku igapäevarutiini. Kii rustajaid ja innovaatoreid, aga ka omamoodi lihtsaid kulge jaid on igas valdkonnas ja mit mekesisus toobki meeskonna töös parima tulemuse. Inimesi on palju ning igaüks on väärtuslik. Tuleb vaid leida endale õige koht.

Alles sel suvel puutusin kokku inimesega, kes aastaid intellek tuaalset tööd teinuna otsustas suvel hoopis füüsilist tööd katsetada. Kõõrdpilkude all sündis ime – õhtuks oli näha kätega tehtud töö tulemus, nädala lõpuks sai asi valmis ja valdav rahulolutunne oli hoopis teine, kui reedeti arvutikaant kinni lüües.

Õetöös on õnn töötada nii vaimu kui ka füüsisega. Närv peab olema pingul, aju töötama täistuuridel ning käed-jalad liikuma kiiresti.

Paraku võib juhtuda nii, et füüsilise kurnatuse tõttu ei õnnestu täistuuridel aju enam tööpäeva lõpuks välja lülitada. Päeval kogetu

– olgu selleks õnnestumine või jõuetus – võib jääda kummitama pikaks ajaks ja võib end meelde tuletada nii hilisel õhtutunnil kui ka unenägudes. Õed säravad heledalt ja nii on oht läbi põleda. Oleme seda viimastel aastatel järjest sagedamini kogenud. Õed ja hooldustöötajad on tavaliselt inimesed, kellel on palju tööd, mis vajab armastusega tegemist.

Armastust erialale jätkub, hoolivus aga saab kannatada, kui tööd ei saa enam teha nii häs ti, kui tahaksid. Õed tunnevad muret, et patsientide ärakuu lamiseks, patsiendiga suhtle miseks ning patsiendi toe tamiseks jääb järjest vähem aega. Hea, kui jõuad ära teha kõik ettenähtud protseduurid, jagada ravimid ning teha sissekandeid digilukku. Üha enam on neid, kes ikka ja jälle lahkuvad tervishoiust, hoides samal ajal elus mõtet: kunagi, kui siin on normaalsemaks läinud, tulen tagasi. Normaalsema all mõeldakse eelkõige võimalust töötada mõistliku arvu patsientidega ja saada tänukirjade kõrval igakuiselt vähemalt Eesti keskmist palka.

Õed töötavad nii projektijuhtide, uurijate, müügiesindajatena kui ka ametnikena, samuti leiavad mitmesugust rakendust iduette võtetes. Miks? Lihtsalt neis kohtades vajatakse täpseid, korrektseid, oma peaga mõtlevaid, uusi asju õppivaid ning vastutust võtvaid inimesi. Õdedel teatavasti lihtsalt on sellised omadused ja hea ette valmistus. Sellele kõigele saab kinnitust, kui loete värsket ajakirja.

Inimesi on palju ning igaüks on väärtuslik. Tuleb vaid leida endale õige koht.

Foto: Olga Makina

INNOVATSIOON AITAB TAGADA

PATSIENDIOHUTUST

CoNurse (www.conurse. net) on tervishoiutööta jale mõeldud mobiilne lahendus, mille eesmärk on toetada õdesid nende igapäevaste protseduuri de teostamisel. Lahendus on arendatud siinsamas Eestis.

CoNurse integreerib õendustegevuse, hooldu se, rehabilitatsiooni ning meditsiiniseadmete- ja tar vikutega seotud juhendid ja protseduurireeglid muga valt töövoogu – iga kord, kui õde mõne protseduuri ette võtab, aitavad üle 300 protseduuriprotokolli, juhi se ja kontrollnimekirja tal tööd õigesti teha.

CoNurse ei ole lihtsalt kontrollnimekirjade töö riist, vaid pigem juhendite juurutamise süsteem. Standardimisel ja tõenduspõhiste juhiste järgimisel on tõestatult positiivset mõju nii patsiendiohutusele kui ka soovimatute kõrvalekallete ja variat siooni vähendamisele.

Lisaks võimaldab CoNurse lihtsate küsimus tike abil jälgida tervishoiu töötajate stressitaset ja rahulolu töökeskkonnaga ning vältida sellest tulene vat võimalikku läbipõle mist.

Lahendus on sobiv õppi misprotsessis ning väikse ma kogemusega õed saavad sellest palju tuge. Samas on CoNurse abiks ka kogenud töötajatele, kes teatud prot seduuridega harva kokku puutuvad.

CoNurse’i kasutavad haiglad, perearstikeskused ja tervishoiukõrgkoolid Eestis, Saksamaal ja USAs, aga ka Keenias ja Ghanas, kuna probleemid on suu resti sarnased üle maailma.

Eestis kasutatakse seda näiteks insuldipatsiendi teekonna projektis koostöös Ida-Viru Keskhaiglaga.

Hiljutise arendusena tehti rakenduses kättesaadavaks ukraina keelsed esmaabijuhendid.

PEREARSTIDE JA PSÜHHIAATRIA

Tekst: Peeter Jaanson

Psühhiaatria suureks probleemiks on ambulatoorse psühhiaatrilise abi järjest halvenev kättesaadavus. Kõige olulisem on tagada abi parem kättesaadavus esmastele pöördujatele. Kui kättesaadavus on halb, võib psüühikahäire süveneda, abi jõuda liiga hilja või patsient loobuda üldse abi otsimisest.

Ambulatoorse abi reformimiseks loodi psühhiaatrite, perearstide ja haigekassa koostöös pilootprojekt „Klaabu“. Multifilmikangelase nimi valiti sellepärast, et Klaabu on heatahtlik, paindlik ja uuele avatud tegelane. Pilootprojekti alustati Kagu-Eesti maakondades. Projekti eesmärk on see, et esmakordselt psühhiaatrilist abi otsiv inimene jõuaks abini nelja nädala jooksul.

Abi tõhusamaks osutamiseks on perearste innustatud kasu tama senisest enam e-konsultatsiooni ja vaimse tervise õe vastu võttu. Kuigi vaimse tervise õdesid on kõigi abivajajate vajaduste katmiseks liiga vähe, on nende pädevuse maksimaalne rakenda mine ülioluline.

Kõige tõhusamaks on osutunud praktika, kus vaimse tervise õed teevad iseseisvat vastuvõttu, kaasates vajadusel psühhiaatri või teisi spetsialiste. Tartus on kliinikumi eestvõttel alustatud vaimse

tervise õe vastuvõtte suuremates tervisekeskustes. Seal on võtmetähendusega pereõdede ja vaimse tervise õdede koostöö. Lihtsamate psüühikahäirete ravimisega toimetulekuks koostas ülikool psüh hiaatria täiendõppe mooduli, mis on haigekassa toel kättesaadav perearstidele ja -õdedele.

Hoidmaks ära psühhiaatriliste ravimeeskondade ülekoorma tust, on oluline anda lihtsamate ja stabiilsemate patsientide ravi jätkamine üle perearstimeeskondadele. See praktika võimaldab psühhiaatriameeskondadel tegeleda raskemate patsientidega. Kui aga psüühikahäire kulg vajab uuesti psühhiaatriameeskonna abi, siis saab perearstimeeskond patsiendi suunata konsultatisooniks või ravi ülevõtmiseks erialaspetsialistide juurde.

„Klaabu“ on tänaseks töös olnud aasta. Selle ajaga on saanud selgeks, et taoline koostöökorraldus on jätkusuutlik, tagab esmaste abivajajatele pääsu abini mõistliku aja jooksul ja muudab koostöö perearsti- ja psühhiaatriameeskondade vahel sujuvaks ja tõhusaks. Sestap on „Klaabu“ tänavu sügisel laienemas Pärnu ja Viljandi maa konda ning algatatud on projekt Klaabu 2.0, et rakendada sama mudelit laste ja noorukite abis.

EDASTASIME TÖÖANDJATELE JÄRGMISE KOLLEKTIIVLEPINGU PROJEKTI

4. augustil saatsime tervishoiutöötajate esindusorganisatsioonidega Eesti Haiglate Liidule ja Eesti Kiirabi Liidule 2023.–2024. aasta kol lektiivlepingu projekti ning 24. augustil toimus esimene tööandjate ja töötajate esindusorganisatsioonide kohtumine. Töötajate esindus organisatsioonidel – Eesti Õdede Liidul, Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliidul, Eesti Arstide Liidul ja Eesti Kliiniliste Psühholoogide Kutseliidul – on soov uue perioodi kollektiivleping sõlmida käi masoleval kalendriaastal.

Kollektiivlepingu eesmärk on luua võimalus pakkuda patsiendile kvaliteetset tervishoiuteenust. Selleks tuleb töötasu ja töökoormus viia vastavusse Euroopa Liidus kehtivaga ning:

• kehtestada koormusnormid: leppida kokku suhtarvud, mitme patsiendiga õde või hooldustöötaja vahetuse jooksul tegeleb, ning suurema koormusega töötamisel rakendada lisatasu;

ICNi KONGRESS 2025 TOIMUB SOOMES

2025. aasta ICNi kongressi kaaskorraldaja on Soome Õdede Liit ja kongress toimub seega Soomes. Täpselt 100 aastat tagasi kandis Soome seda sama vastutust ja nüüd on neil taas võimalik näidata oma riigi ilu ja õendusarenduslikke saavutusi kogu maailmale. Palju õnne ja edu meie kallitele kolleegidele! Soome kolleegid ootavad Eesti kolleege konverentsile osalema suurte jõududega, sest väga sageli ei juhtu, et kongressi peetakse Euroopas.

ICNi kongress toimub iga kahe aasta tagant, 2023. aastal kogu netakse Kanadas Montrealis. Kongressi teemad on päevakajalised, neil räägitakse aktuaalsetel õendusarenduse teemadel ning vaada takse ka tulevikku, valmistudes uuteks väljakutseteks. Lisaväärtust annab otsene suhtlemine kolleegidega üle maailma ning võimalus õppida teiste kogemusest.

• võimaldada vaimse tervise toetamiseks ja säilitamiseks supervisiooni ja nõustamist, kolme tervisepäeva ning lisapuhkust;

• tõsta nädalavahetuse ja öötöö koefitsienti, et haiglates jätkuks töötegijaid;

• tõsta töötasu, et õdede miinimumtöötasu ületaks Eesti kesk mist, eriõed ja kutsega hooldustöötajad saaksid palgaerisuse.

Arvestades majanduses toimuvat, tulevad kollektiivlepingu läbirääkimised kindlasti keerulised ja pingelised. Oleme põh jalikult ette valmistunud. Meid on vajadusel toetamas juristid ning seisame EÕLi ja ETKga ühiselt õdede, hooldustöötajate, ämmaemandate ja teiste tervishoiuspetsialistide töötingimuste parandamise eest.

Eelmise aasta aprillis alanud Eesti õdesid ja hooldustööta jaid tänava PAI algatuse toe tuseks panustasid 5840 an netajat kokku 684 909 eurot, millest 514 918,26 eurot kasu tasid õed ja hooldustöötajad PAI koostööpartnerite juures enda hellitamiseks ära. Õdedele ja hooldustöötajatele jagati laiali 29 506 PAI kaarti, millest üheksa kuu jooksul kasutati ära 20 288 kaarti. 50 euro väärtuses PAI kaartide komplekte said kõik Eesti õed ja hooldustöötajad, kes ise või tööandjate kaudu kaarte soovisid. Kasutamata jäi 4609 PAI kaartide komplekti, mille ülejäägi ehk 170 000 eurot otsustasid kampaania ellukut sujad edasi annetada Tallinna ja Tartu tervishoiukõrgkoolide juurde loodud vastavate stipendiumifondide täiendamiseks, MTÜ-le Slava Ukraini sihtotstarbeliseks kasutamiseks Ukraina tervishoiusüsteemis töötavate õdede toetuseks ja Eesti Õdede Liidule koolituste korraldamiseks. Suur tänu kõigile!

Esimene kohtu mine kollektiivlepingu projekti aruteluks oli edukas.

Foto: EÕL

Neli õde, neli erilist karjääri

Tekst: Karoli Noor

Õed on harjunud end täiendama ja õppima, kinnitavad kui ühest suust kõik neli ägedat õde – Liis, Kersti, Riina ja Siiri. Igaühel neist on oma meetod õe ameti laiendamiseks nii tervishoiuvaldkonna sees kui ka kaugemal. Neid seob pühendumine, mitmekülgsus ja ambitsioonikus.

Pärnu haigla psühhiaatriakliinikus õena töötav Liis Karpov alus tas tööelu hoopis näitlejana. „Hariduselt olen näitleja ja töötan koosseisulise näitlejana armsas Pärnu teatris Endla. Teatrikool sai lõpetatud juba 2007. aastal ning pärast viit aastat teatris tööta mist tundsin ühel hetkel sisemist rahutust ning suurt tungi õppida õendust – proovisin ja õnnestuski kooli saada. Olen õnnelik ja alandlikult tänulik, et saan korraga töötada kahes südamelähedases rollis: teatris ja ka kliinikus, kus on nii äge ja toetav tiim,“ räägib Liis. Hiiu ravikeskuses töötav õde Kersti Laursoo teadis juba noorelt, et ta soovib töötada õena. „Teadsin, et ma ei taha minna lihtsalt keskkooli, vaid soovisin sama ajaga saada ka esimese meditsii nialase hariduse. Nii kolisingi väga noorena Viljandist Tartusse,“ meenutab Kersti. Pärast lõpetamist töötas ta 13 aastat haiglas, kuni elukorralduse muudatus ja soov kosmeetikutööd õppida viisid ta vahepeal tervishoiust eemale. „Nüüdseks on mul haridust juba viiel erialal. Pärast õeks ja kosmeetikuks õppimist täiendasin end veel grimeerija ja juuksurina ning hiljuti lõpetasin maastikuehituse eriala. Nii et kui ma pole haiglas, olen salongis või välitöödel,“ võtab Kersti oma töise elu kokku.

Õendusjuht Riina Tamm on Hiiumaa haiglas töötanud 32 aastat. „Olen terve elu ämmaemandana töötanud. Vaid viimased kaks aastat on töökoormus õendusjuhina nii suur olnud, et ämmaemanda tööks ei jää aega. Ülemõe kohta pakuti mulle juba 1998. aastal – toonane juhataja ütles, et kuna Hiiumaal on sünnitusi vähe, likvideeritak se ilmselt siinne sünnitusosakond ja peaksin ämmaemanda tööd mujale tegema minema. Nii pakkus ta mulle asendustööks ülemõe kohta, mille pika kaalumise järel vastu võtsin. Lapsed sünnivad Hiiumaal jätkuvalt, aga minust sai 1998. aastal ülemõde ning 2017. aastast olen õendusjuht-juhatuse liige,“ meenutab Riina.

„Õe töö on minu jaoks kõige alus, sest õde tegeleb inimesega, mitte patsiendiga. Õde tegeleb inimesega sünnimomendist pea le ja hiljem eri rollides pidevalt. Õe roll on tervishoius üldse väga suur,“ ütleb endoskoopia vald konnale spetsialiseerunud õde ja Tallinna Tervishoiu Kõrgkoo li õppejõud Siiri Maasen. Siiri südameasjaks on endoskoopia valdkonna arendamine. Selleks on ta asutanud Eesti Endoskoopiaõdede Ühingu ning kuulub ka rahvusvahelistesse ühendus tesse ning on end palju koolita

nud ja harinud. „Olen Euroopa Endoskoopia Ühingus mentor ja seega olen juba kuus aastat teinud eri riikides praktilisi treeninguid, et õdesid õpetada,“ räägib Siiri.

Mitmekülgsed võimalused õenduses

Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Siiri Maasen leiab, et õe elukutse on nii lai, et piire panna ei saagi. „Kui ma oma karjääri vaatan, siis ma olen õde, aga ka õppejõud, Eesti Endoskoopiaõdede Ühingu president, Euroopa Õdede Ühingu juhatuse liige ja tea dus-hariduskomisjoni liige. Mina pean valeks ütlust, et üks inimene ei muuda mitte midagi. Iga õe panus oma suhtumise, suhtlemise ja kuulamisega avaldab mõju. Mõeldes tagasi oma karjäärile, siis olen muutnud nii oma suhtumisi kui ka tegemisi. Ja teha on veel palju,“ ütleb Siiri.

Õendus on koos meditsiiniga pidevas arengus.

„Nimetan muutusi õenduses mitte tiigrihüppeks, vaid gepardi jooksuks, millega tuleb pidevalt tempos püsida. Valdkondi tuleb jär jest juurde. Näiteks endoskoopias on instrumentaarium ja raviprot seduurid viimase viie aastaga märgatavalt arenenud. Sellega lihtsalt peab kaasas käima. Koolitused, õppimine ja enese täiendamine on hästi oluline ning see on igaühe enda teha, kui pädev ja kompetent ne ta on,“ ütleb Siiri.

Õdede õigused ja vastutus laienevad, kuid Siiri sõnul vajab iga valdkond arenguks ka selgust ning õed tahavad selget töö- ja vastutuse jaotust. „Erialad vajavad selgeid piire, et õed saaksid oma valdkonnas end põhjalikult täiendada-koolitada. See on oluline tööga rahuloluks ja kasvatab ka kolleegide silmis aus tust, kui olla oma kitsamal erialal usaldusväärne ja koolitatud partner,“ arvab ta.

Õe töö on minu jaoks kõige alus, sest õde tegeleb inimesega, mitte patsiendiga. Õde tegeleb inimesega sünnimomendist peale ja hiljem eri rollides pidevalt.

„Õendus ei käi üksi oma rada, vaid me oleme arstidega koostööpartnerid. Meil peab olema üksteisemõistmise suhe. Erinevus on pädevuses. Mõnes mõttes on piirid hägustunud, kuid arstidele jääb nende töö ja õdedele nende oma. Pideva õppimise tulemusena on õde del arstiga sarnased teadmi sed, aga tuleb aru saada, kus on joon. Seda ma nimetangi

partnerluseks – mõlemad teavad oma rol le ja ülesandeid ning toetavad teineteist,“ mõtiskleb Siiri.

Selleks et õed saaksid endoskoopia vald konnas pakkuda patsientidele paremat abi ja arstidele targemat partnerlust, töötab Siiri õde-endoskopisti ameti lisandumise nimel Eesti tervishoidu. „Endoskoopia vald kond on keeruline ja selles on väga palju vahendeid, mida õde peab tundma. Kooli tussüsteem on Eestis spetsiifilistes valdkon dades aga puudulik ja lähimad koolitused on Euroopas. Selle tühimiku täitmisega me Eesti Endoskoopiaõdede Ühingus tasapisi tegelemegi,“ selgitab Siiri.

Siiri koges noorena läbipõlemist, mille põhjuseks ei olnud ületöö, vaid kogemu se ja oskuste puudusest tulenev ebakind lus. „Selle parandamiseks täiendasin oma teadmisi ja küsisin ka kolleegidelt palju küsimusi, sain targemaks ja enesekind lamaks. Mul on olnud elus õnn töötada väga toredate kolleegidega, kes on näinud minus potentsiaali ja mind õpetanud. Elu ongi olnud suur areng, mitte lihtsalt kar jäär. On olnud suur enese tundmaõppi mine ja sellega koos millegi muutmine,“ räägib Siiri.

Oskuslikud kohanejad

Kui mõnes töökohas on õel võimalik minna ühte teemasse väga sügavalt sisse ja olla valdkonna tippspetsialist, siis väikeses haiglas töötades peab õde olema mitme külgne ja orienteeruma paljudes teemades. Hiiumaa haigla õendusjuht Riina Tamm: „Meil on õdedest puudu ja nii peame neid maksimaalselt rakendama eri osakonda des. Näiteks ei ole meil opituba iga päev kaheksa tundi hõivatud ja siis töötab õde vahepeal EMOs.“

Riina sõnab, et mitmes valdkonnas töö tamine nõuab õelt pidevat enesearendamist ja koolitamist. „Mina suhtun koolitustesse ja infopäevadesse väga hästi. Üldiselt on kooli tajal üksi meile Hiiumaale lihtsam tulla kui meil kõigil kuhugi sõita. Näiteks tuleb meid lähiajal koolitama Pelgulinna sünnitusmaja simulatsioonikeskusega,“ selgitab Riina.

Ka õendusjuhi töö on väikehaiglas väga mitmekesine. „Meil ei ole eraldi laohaldu se meeskonda, vaid ladu on alati pidanud ülemõde, tänapäeval õendusjuht. Nii tuleb ki mul tellida-väljastada meditsiinitarbeid, samuti tegelen töögraafikute ja asendustega jne. Juhatuse liikmena on mul pidev kirjade

vool. Töölaualt käivad läbi nii läbirääkimi sed haigekassaga kui ka näiteks mandrilt meile käivate arstide töögraafikud. Tööpõld on suur ja lai, mõni päev on natuke lihtsam, teine päev pingelisem,“ ütleb Riina.

Õendusväärtused kanduvad juhtimisse

Õendusjuhi töö on nõudlik ja selles õnnes tumiseks on vaja pidevalt areneda, aga ka väärtused peavad paigas olema. Riina peab tuumaks ausust: „Pean olema aus nii enda kui ka teiste suhtes. Tuleb endale tunnis tada, kui olen eksinud, ning vabandada. Ausust nõuan ka teistelt – kui on jäänud midagi tegemata, tuleb seda öelda, mitte leida vabandusi.“

Õenduse üks põhiväärtusi on võrdne kohtlemine, mida Riina samuti oluliseks peab. „Hiiumaal tunnevad kõik kõiki ja mõnikord satuvad haiglasse patsiendid, kes on elu hammasrataste vahele jäänud. Mina ütlen alati, et ta võib olla ükskõik missugu ne inimene väljaspool haiglat, aga haiglas on ta patsient ning tal on õigus saada ravi, hoolt ja armastust,“ on Riina resoluutne.

Praegu teeb Liis (fotol parempoolne) õetöö kõrvalt kaasa kolmes Endla teatri etenduses, neljanda proovid on kohe algamas. Pildil hetk Laura Jaanholdi lavastusest „Issanda loomaaed”.

Foto: Priit Loog, Endla Teater

Samuti usub Riina kindlalt tõenduspõhisusse. „Ei saa olla nii, et tervishoiutöötajad on näiteks koroona- või maskieitajad. See on tõestatud, et vaktsineerimine, isolatsioon ja maski kandmine on vajalikud. Kui inimene hakkab töökorraldust naeruvääristama ja tõenduspõhistes meetodites kahtlema, ei ole tema koht tervis hoius,“ ütleb Riina.

Selleks et töötajad uuendusi ja korraldusi ühtmoodi mõistaksid, peab Riina väga oluliseks rääkimist, suhtlemist info jagamiseks. „Inimesed peavad tundma end haigla osana ja kõigiga tuleb rääkida. Ma võin küll saata ka kirja, aga seda loeb ja tajub igaüks erinevalt. Oluline on kohtuda ja asjad läbi rääkida,“ sõnab Riina.

Erinevad oskused täiendavad üksteist

Näitleja ja õena paralleelselt töötav Liis ütleb, et õena töötamine on kasvatanud empaatiavõimet ja kuulamisoskust. „Leian, et õe ja näit leja elukutsed täiendavad ja toetavad teineteist. Mõlema elukutse puhul on olulisel kohal empaatia – oskus teise inimese „kingadesse“ astuda ning seeläbi aru saada tema olemusest. Patsientidega suht lemisel ning kontakti saavutamisel on mind tõenäoliselt aidanud näitlejatööst saadud rollidesse sisseelamise oskus,“ selgitab Liis.

Nii nagu paljud õed, leidis ka Liis tee õenduse juurde tänu lähe dasele kokkupuutele. Nimelt töötas tema ema õe ja vanemõena. Ema juures imetles Liis hoolivust, millega ta patsientidele ja kollee gidele lähenes. Nüüd samas valdkonnas töötades on Liisil ambit sioon tervishoidu süvitsi tundma õppida. „Minuga on pikemat aega kaasas käinud soov end põhjalikumalt arendada, et saada uusi tead misi, mõista paremini oma patsiente ja pakkuda seeläbi tõhusamat

õendusteenust. Sügisest olen taas üliõpilane, asun õppima Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli vaimse tervise õenduse magistriõppesse. Eks aeg annab arutust, kas ja kuidas teatri, haigla ja pere kõrvalt toime tada jõuan, kuid tahe õppida on suur,“ räägib Liis.

Pideva enesearenduse juures ei tohi aga unustada enda hoidmist. „Õed on tõepoolest väga võimekad, aga me pole murdumatud. Usun, et COVID-19 pandeemia näitas tervishoiutöötajate võimete lage väga selgelt. Lõputud üle- ja öötunnid tööl on vaimset ja füüsilist tervist kahjustavad, panevad proovile pereelu ja võivad alla viia tervishoiuteenuste kvaliteedi,“ ütleb Liis.

Viie ametiga õde

Kersti valis õenduse tänu emale, kes on praegu EÕLi auliige. „Mulle meeldib osata mitmeid asju teha, siis ei hakka igav. Kui ma peaksin kõigi ametite seast ühe valima, valiksin kindlasti tervishoiu. Ma ei kujuta ette, et oleksin ainult juuksur, aga ainult õde võin küll olla. Lisaks on meditsiin igavene, aga kosmeetiku juurde majanduslan guse ajal ei tulda või tullakse harvem,“ ütleb Kersti. Mitme ameti oskamine on Kerstile pakkunud võimaluse osaleda mitmesugustes projektides. „Mul oli au grimeerijana osaleda „Seltsimees lapse“, „Georgi“ ja „Melchiori“ filmide tegemisel. Samuti olin „Teneti“ fil mivõtetel paar päeva abiks. See pole mu põhitöö ja ma ei kuulu n-ö peamisesse grimmitiimi, aga käin abiks. „Teneti“ taga oli näiteks meeletu meeskond: ligi 20 juuksuritooli ja 20 grimmipeeglit oli järjest,“ muljetab Kersti.

Ka Kersti ütleb, et õendusel on teiste erialadega ühisosi. „Kunagi oli meditsiiniharidus kosmeetikutöö eelduseks. Tänapäeval enam otseselt mitte, kuigi kosmeetikud teevad ka ilusüste. Samuti avas tan end kosmeetikutööd tehes tegemas lisapingutusi, et pakkuda inimesele heaolu kasvõi väikeste asjadega nagu mugav asend ja hea enesetunne. Usun, et seda teeb õde minus,“ arvab Kersti.

„Ilutegijaid ja tervishoiutöötajaid ühendab vajadus olla psüü hiliselt tugev, sest inimesed jagavad meiega oma isiklikke asju ja läbielamisi,“ räägib Kersti. Kosmeetiku ja grimeerija töö on andnud Kerstile oskuse hinnata inimeste eripärasid senisest veelgi enam. „Vaatan inimeste nahka ja selle eripärasid nüüd hoopis teise pilgu

Siiri on kirglik ja hinnatud õppejõud. Fotol juhatab ta Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli simulatsioonikeskuses sisse järjekordset harjutust.

Pärast aastaid õendusest eemal olemist liitus Kersti „Õed tagasi tervishoidu“ programmiga ja värskendas teadmisi Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis. Pildil on ta koolis oskusi täiendamas, tööl on säravad juuksed kinni.

Foto: Tartu Tervishoiu Kõrgkool

ga. Millised kunstiteosed on eakate nägu del! Mulle on ilusad isegi sinikad, tüükad ja armid,“ räägib ta.

Aastatega, mis Kersti oli tervishoiust eemal, on valdkond palju arenenud ning siia tagasi tulemiseks oli tarvis uuesti koolis käia. „Töötan õendushaiglas, kuhu patsien did tulevad enamjaolt oma ravimitega. Pean neis orienteeruma ja oskama ka lähedastele selgitada, miks üht või teist tarvis on. Võr reldes paarikümne aasta taguse ajaga on ravimid meeletult muutunud – vaid no-spa, paratsetamool, söetablett ja mõni veel on jäänud,“ toob Kersti näiteks.

Kersti on lisaks oma mitmekülgsele koge musele toonud koduhaiglasse mitmekesisust ka muus mõttes. „Olen üsna kirev persoon – mul on hulgaliselt tätoveeringuid, värvili sed patsid ja töövälisel ajal ka rohkelt ehteid. Olen oma välimuse pärast sageli tähelepanu all, aga tean ise, et tööd ei tee mitte mu väli mus, vaid minu käed, süda ja mõistus. Minu eakatele patsientidele on mu välimusest ise gi kasu – nad tunnevad mu kohe ära, kui ma oma värviliste patsidega üle palatiukse astun,“ on Kersti enesekindel.

Süsteem vajab järeleaitamist

Riina sõnul on õed väga tublid ja kõrge len nuga. „Eestis on väga targad õed, kes on väga motiveeritud end koolitama ja lähevad uuen dustega paljudest teistest paremini kaasa. See on väga tore, et õdedele õigusi juurde antakse – see võtab eriarstide koormust ära ja arendab väga palju õendust edasi. Meie murekohaks on aga õdede puudus,“ räägib Riina. Riina on Hiiumaal töötanud terve oma elu. Fotol hetk pärast õendusjuhiks tagasivalimist.

„Meil Hiiumaal ei ole varem olnud tööta jate puuduse probleemi, aga viimasel paaril aastal lihtsalt ei ole õdesid võtta. Üha rohkem räägitakse sellest, et peaks rohkem õdesid välja õpetama, kuid pole kindel, kas õendu se õppe lõpetanu ka tööle tuleb. See on kurb, kui lõpetatakse eriala, aga ei hakata sellel tööle. Haiglad ju ootavad pikisilmi,“ selgitab Riina.

Liisi sõnul on vaja õdesid ning õe õppesse pürgijaid suurema palgaga motiveerida, siis on ka järelkasvu loota. „Miskipä rast ei julgeta seda välja öelda, aga töötasu on väga tähtis. Meil on ikka veel tänukirjade ja -kaartide menta liteet, mis on toredad, aga nendega arveid ei maksa, leiba lauale ei too ja meelerahufondi ei täida. Riigieelarvesse oleks juba ammu aeg leida vahendeid ületöötanud ja kur natud erialaspetsialistide väärtustamiseks. Suhtumine peab muutuma nii tervishoiu

töötajatesse kui ka haridus-, kultuuri- ja päästetöötajatesse,“ märgib Liis.

Kersti sõnul tunneb ta praegu töös kõige rohkem puudust ajast, et inimestega suhelda. „Vahetuse jooksul 25–30 patsiendiga tegele mine on liig, võiks olla nii nagu välismaal, et korraga 4–5, maksimaalselt 10 patsienti.

Siis jõuaksin patsientidega rahulikult suhel da ja uurida, kuidas tal päriselt läheb. Minu pärast võiksid teised juhtida, mina tahan patsientidega töötada ja inimlikult suhelda. Inimlik ja rahulikus tempos suhtlus annaks ka patsientidele palju juurde – mõnikord on viieminutilisest vestlusest patsiendi ööunele rohkem kasu kui unetilkadest,“ sõnab Kersti.

Foto: Põhja-Eesti Regionaalhaigla

Foto: Meeli Küttim

Minu eakatele patsientidele on mu välimusest isegi kasu – nad tunnevad mu kohe ära, kui ma oma värviliste patsidega üle palatiukse astun.

Põhjanaabrid streigivad

Tekst: Gerli Liivet Fotod: Soome Õdede Liit, Shutterstock

2022. aasta on põhjanaabrite tervishoiusüsteemis olnud üsna ärev. Üle lahe tulevad teated rahulolematusest, mis on kujunenud streigiks. Soome Õdede Liidu rahvusvaheliste suhete juht Anna Suutarla andis ülevaate, millest rahulole matus on tekkinud ja millises seisus sügisele vastu minnakse.

Esimesel aprillil 2022 alustasid 25 000 Soome tervishoiutöötajat kuues Soome tervishoiupiirkonnas streiki. Streiki vedasid ameti ühingud Tehy (Soome tervise- ja sotsiaalvaldkonna töötajate ame tiühing) ja SuPer (Soome õdede ametiühing). Streigi eesmärk oli nõuda väärikat palka ja töötingimusi.

„Soome Õdede Liit on kutseorganisatsioon ja meie ei ole läbi rääkimiste osapool. Küll aga toetame Tehy ja SuPeri panust, sest jagame sügavat muret Soomes üha enam süveneva õdede puudu se pärast. Me peame kohe võtma kasutusele meetmeid, et õdesid juurde palgata ja ametis hoida. Praeguseks oleme osade ettepa nekutega juba välja tulnud ning seisame tugevalt nende eest,“ selgitab Soome Õdede Liidu rahvusvaheliste suhete juht Anna Suutarla

Streik lõppes vahetult enne lihavõtteid. Aprilli lõppu plaaniti ka teist ja suuremat streiki, kuid see jäeti ära. „Valitsus oli asu nud ette valmistama patsiendi turvalisuse seadust, mis õdede seas ristiti sunniseadu seks. Nimi tuleb sellest, et uus seadus annaks võimaluse sundida õdesid isegi streikide ajal töötama. Tehy ja SuPer nägid selle seadusemuudatuse valguses, et vaja on kasutusele võtta tugevamad meetmed kui lihtsalt streik, näiteks on arutatud õdede valmisolekut massiliselt töölt lahkuda,“ kommenteerib Suutarla.

Praegu ei ole veel selge, millised on järgmised sammud, kuid see paistab hilissügisel. „Suvel pandi tegevus pausile, et mitte segada puhkusi. Arutelud käisid siiski paralleelselt. Suveks jätsid ame tiühingud kehtima ületundide tegemise ja vahetuste vahetamise keelu,“ selgitas Suutarla.

Planeeritav seadus külvab pahameelt

Uut patsienditurvalisuse seadust asuti välja töötama väitega, et streigi ajal on patsiendi turvalisus ohus, sest teenuse osutamine pole garanteeritud. Töötajad ja tööandjad saavad tekkinud olukor rast siinkohal erinevalt aru. „Tegelikkuses oli streigi ajal meditsii niasutuste mehitatus mõned osakonnas isegi parem, sest ka senine seadus kohustas teatud tegevusi tagama,“ ütles Suutarla.

Seadust hakati pere- ja sotsiaalteenuste ministri Aki Lindeni juh timisel ette valmistama juba enne streigi algust. Linden on arst ja endine Helsingi ja Uusimaa tervishoiupiirkonna üldjuht. Tekkis

Enamasti naudivad õed oma tööd väga, kuid töötingimused ja palk ei ole vastuvõetavad.

Anna Suutarla

vastuolu, sest uus seadus hakkaks streiki ja seega kollektiivlepingu läbirääkimisi selgelt mõjutama, kuigi valitsus on seni järjepidevalt öelnud, et ei võta palgaläbirääkimistes seisu kohta. „Meie näeme seda vastutusest kõrvale hiilimisena. Ühest küljest öeldi, et riik pole õige organ palgaläbirääkimiste lahendami seks, aga uue seadusega oleks valitsus selgelt läbirääkimistesse sekkunud,“ tutvustab Suu tarla Soome Õdede Liidu seisukohta. Ka Tehy oli sama meelt ja nägi, et plaanitav seadus ei innusta tööandjaid läbirääkimistes osalema.

Seni ei ole seaduseelnõu parlamenti jõudnud, sest mitu otsustajat pole seda heaks kiitnud.

Õed on võtnud ohjad oma kätte

Kahepalgelised sõnumid valitsuselt ja lahen duseta palgaläbirääkimised on pannud õed jõuliselt tegutsema. Lisaks töölt lahkumisele on mõned palunud end riiklikust tervishoiu töötajate registrist eemaldada ja loobunud oma õigustest, et vältida töösundi. „Lisaks on paljud värsked lõpetajad hakanud kahtle ma, kas on ennast üldse mõistlik registrisse

kanda. Me ei tea täpselt, kui paljud süstee mist lahkuda soovivad, kuid see, mida näe me, on kurb ja hirmutav. Enamasti naudivad õed oma tööd väga, kuid töötingimused ja palk ei ole aktsepteeritavad,“ sõnas Suutarla.

Suutarla nimetab praegust olukorda lau sa #nursestoo liikumiseks, sest õdede jaoks on käes viimane piir ja senine süsteem ei ole enam vastuvõetav.

Sellel kevadel streikisid Soomes ka mit med teised munitsipaaltöötajate grupid. Riiklik lepituskomitee andis mais sisse pal gaprogrammi ettepaneku, mis puudutab kõiki munitsipaaltöötajaid. Teised ühingud võtsid selle vastu, kuid Tehy ja SuPer mitte. Praegusel hetkel pole veel selge, millal ja kuidas edasised läbirääkimised aset leiavad.

Soome ametibaromeeter mõõdab, mil liste ametite esindajaid on riigis kõige enam puudu. Õed on selle andmetel teisel kohal tervishoiu assistentide järel. Tervishoiu assistendid on Eesti tervishoiusüsteemi jaoks veel suhteliselt võõras nähtus. Soome süsteemis tegelevad nad erinevate toetava te ülesannetega nagu mitte-meditsiinilis te andmete sisestamine, tehes seega tööd, mida Eestis teevad sageli õed.

VÄRSKE STATISTIKA MAAILMAST

Ülemaailmses uuringus „Clinician of the future“ küsitleti üle 2800 õe ja arsti. Selgus, et:

• 51% vastanutest tunneb, et vastu võtuaeg ei ole inimese täielikuks abistamiseks piisav;

• 51% vastanutest nõustub, et kaugteenused mõjutab negatiiv selt nende võimet patsientidele empaatilist lähenemist pakkuda;

• 79% nõustub, et tervisedendust ja ennetustegevusi ei tehta piisavalt;

• 68% nõustub, et fookus on liigselt rahal, mitte pakutaval tervishoiuteenusel;

• 70% nõustub, et digitaalsete tervisetehnoloogiate laialdane kasutamine võimaldab tervishoi du positiivselt ümber kujundada;

• 31% vastanutest plaanib järgmise kahe-kolme aasta jooksul praegu selt töökohalt lahkuda.

Saima Hinno on läbi aastate aidanud kaasa õenduse arendamisele nii teaduse tegemise, õppe arendamise kui ka praktika kaudu.

Saima Hinno: areng sünnib koostööst

Intervjueeris: Karoli Noor

Fotod: Ülar Mändmets

Saima Hinno oli üks esimesi õdesid Eestis, kes sai valdkon nas doktorikraadi. Ta on aastaid tegelenud õenduse aren damisega nii õpetamise, teadustöö kui ka praktiseerimise kaudu. Nüüd töötab ta Viljandi haigla õendusjuhina.

Kuidas sisenesite tervishoidu? Milliseid ameteid olete pidanud?

Nii nagu paljud meist tervishoius, alustasin ka mina hooldajana. Pärast meditsiinikooli lõpetamist asusin tööle õena, intensiivravi osa konnas. Üsna pea avanes võimalus jätkata õpinguid magistriõppes Soomes õenduspedagoogika suunal, koolivaheaegadel jätkasin tööd õena. Peale magistratuuri panustasin tervishoidu õppejõu ametis, töötades õde-õpetajana meditsiinikoolides, hilisemates tervishoiu kõrgkoolides nii Tallinnas kui ka Tartus. Õdede ja ämmaemandate õppekavade ja vastavate osakondade juhtimine tervishoiu kõrgkooli des olid põnevad ametid. Ka Tartu Ülikoolis õendusteaduse õppekava lektorina olen päris pikalt töötanud. Lisaks töö teadurina, alustades tervise ja heaolu uuringute keskuses Helsingis, mis omakorda „naka tas“ mind jätkama õpinguid doktoriõppes. Kuidagi on läinud nii, et selle kõige juures on minuga alati käinud õenduse arendaja, edendaja ja kaasamõtleja roll ning seda mitte ainult Eestis, vaid ka laiemalt.

Kuidas on õendust teie tegutsemise ajal arendatud?

Kui ma asusin 1990. aastate alguses õppima, siis ei olnud meil sõnavaras veel õenduse sõna. Ka see on olnud üks omaette pikk arengutee. Õdede väljaõppes oli meditsiinikoolidel tihe koostöö Põhjamaade kolleegidega. Ka tervishoiuasutustel olid pikaajalised koostöösuhted eri partneritega peamiselt küll Soomest, aga ka Rootsist ja mujalt. See kõik andis sisendi õdede väljaõppesse ja igapäevase praktika arengusse. Koostöö raames toimusid (ja toi muvad praeguseni) nii õppejõudude kui ka üliõpilaste vahetused, kaasatud on praktikabaaside esindajaid. Projektid on loonud või malusi vaadata ringi ja koguda sisendit, et arendada õendust just selliseks, nagu see praegu on.

Arenduste juures on võtmesõnaks olnud koostöö. See on toimu nud nii üksuse- ja asutusesiseselt kui ka laiemalt organisatsiooni de vahel ja väliste partneritega. Meil on olnud üksteiselt väga palju õppida ning nüüdseks oleme ka ise oma Eesti koge must palju jaganud.

Eesti Õdede Liit on selle nimel palju tööd teinud, et Eesti õendus rahvusva heliselt välja paistaks ehk et me saaks kaasa rääkida, jagada Eesti õdede koge must ja anda sisendit rahvusvaheliste suundade kujundamise protsessi.

Milliste organisatsioonide juures te õenduse arendamisega tegelete?

Ma tooksin esmalt välja Euroopa Õendusteaduse Akadeemia, millega olen isiklikult olnud seotud alates 2006. aastast. See on teadusorganisatsioon, mille eesmärk on olla Euroopas tunnus tatud teadusringkond, mis pakub inspiratsiooni, koostööd ja akadeemilist juhtrolli õenduse valdkonnas. Ma saan öelda, et olen selles organisatsioonis üles kasvanud – kuna akadeemia korral dab kolmeaastast suvekooli doktorantidele, siis olen ka mina oma õpingute ajal selle suvekooli kolmeaastase tsükli läbinud ja edasi jäänud liikmeks. Praeguseks olen teist perioodi juhatuse liige. Ühel poolt on selles rollis olemine suur au, valib ju liikmeskond, aga teiselt poolt on see väga põnev tegevus, võimaluste allikas ja vastutus. Lisaks mainitud suvekoolile korraldab akadeemia ka talveseminare ja on siiras rõõm tõdeda, et just selle aasta algu ses, 21. veebruaril võõrustas Eesti esmakordselt koostöös Viljandi haigla, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ja Tartu Ülikooliga talvesemi nari veebiseminarina. Käsitleti õendusteaduse panust e-tervise lahendustesse ja osalejaid oli 25 riigist.

Teine väga oluline roll tuleneb Eesti Õendusjuhtide Ühingu liik mesusest. Meie ühingu eesmärk on arendada õendusjuhtimist ning suurendada õendusjuhtide panust Eesti tervishoiupoliitika kujun damisel ja tervishoiuteenuste kvaliteedi parendamisel. Ühing oma korda kuulub Euroopa Õendusjuhtide Assotsiatsiooni (ENDA) ja on esindatud selle juhatuses. Õendusjuhtidel on olnud tihe koostöö teiste riikide kolleegidega nii individuaalselt, haigla kui ka ühingu kaudu. Praegu esindan mina meie ühingut ENDAs. Kuulates välis kolleege, saame tõdeda, et tervishoiu ja õdede tööd puudutavad väljakutsed on meil üsna sarnased.

Mul on olnud võimalus kanda Eesti Chief Nursing Officer’i kohus tusi kahel kuue kuu pikkusel hooajal 2017. aastal. Tegemist on sisu liselt riigi esindusõega. Eri riikides on nende n-ö koduorgansiastioonid erine vad ja praegu täidab seda rolli Gerli Liivet EÕList. See andis võimaluse juhtida mõt tekodasid, viia Eesti õdede mõtteid maa ilma ja teiste mõtteid meil tutvustada.

Eesti õenduse areng on olnud väga kiire. Seda on öelnud meile ka väliskolleegid.

Eestis on õenduse valdkond arene nud väga kiiresti ja sellesse panusta mine on olnud ääretult põnev ja või malusterohke.

Mida on õenduse arendamise organisatsioonidesse kuulumine teile isiklikult andnud?

Väga palju, näiteks teadmise mitmekülg setest lähenemistest, erisuste mõistmise, toetust ideede elluviimisele, märkamise oskust, koostööpartnereid jpm.

Lisaks teadmistele ja kogemustele on selliste organisatsioonide tegevustes väga oluline roll ka infovahetusel.

Praeguses rollis õendusjuhina kogen suurt toetust teiste haiglate õendusjuhti delt. Oleme üksteisele palju toeks, jagame muresid ja rõõme, erinevaid lahendusi. Meie õendusjuhtide ühingul on tohult toe tav ja energiat andev toimimise viis.

Mis inspireerib teid tervishoiu arendamisesse panustama?

Ikka inimesed. Nende julgus ja ettevõtlik kus proovida eri lahendusi ja võtta ette sam me, mis päriselt kõnetavad inimesi ja aitavad toime tulla. Näiteks PAIK-meeskond ja pat siendid ning selle projekti jätkutegevused koostööpartneritega Kuressaarest ja Valgast.

Innustab reaalne võimalus muuta ini meste elu paremaks ja suurendada rahulolu tervishoiuteenustega.

Samuti motiveerib asjaolu, et me oleme kõik ühel päeval selles olukorras, kus vajame tervishoiuteenuseid planeeritust suuremal määral või me ei tule enam ise toime kõigi igapäevatoimingutega. Arendusprojektides mõtlen muu hulgas sellele, kuidas saaksin ise väärikas eas hästi toimetada: milliseid teenuseid vajaksin ja kuidas igapäevast toi metulekut toetatakse.

Millised on praegu päevakajalised teemad Euroopa õendusteaduses?

Paratamatult tervishoiukriisid ja nen de mõju. Kindlasti tervishoiupersonali ja õdede puudus ning sellest tulenevalt õde de toimetulek ja jaksamine. Samuti pat siendiohutus, teenuste viimine patsiendile võimalikult lähedale. Fookuses on ka vaim se tervise teemad. Otsitakse lahendusi ja mudeleid, mida rakendada ja kombineerida.

Üheks oluliseks uurimisteemaks on ka patsiendikogemus ja tervisetulemid komp leksselt. Seejuures on oluline patsientide ja nende lähedaste kaasamine. Selgitatakse, milline on õdede roll ja panus selles ning mida saab õe töös muuta nii, et patsiendi olukord läheks paremaks.

Millised tervishoiu valukohad või arendus võimalused teid viimasel ajal lähemalt on puudutanud?

Üks teema, millega iga päev kokku puu tume, on personalipuudus, nii täitmata ametikohad kui ka asendused, lisatöö hai gestumiste ja puhkuste ajal. See on ääretult keeruline ja valus teema. Kogu olemasolev personal panustab nii palju, kui neil on või malik, kuid arusaadavalt on kusagil piir.

Arendusvõimalustest saab esile tuua eriõe pilootprojekti, mis kevadel läbi sai ja sügisel jätkub Eesti Haigekassaga koostöös katseprojektina. Projektis osalevate organisatsioo nide soov koos Eesti Õdede Liiduga on see, et teenus lisataks tervishoiuteenuste loetelusse.

Kui võrrelda Eesti õenduse arengutaset teiste maailma riikide omaga, siis kus me praegu oleme?

Meie areng on olnud väga kiire. Seda on öelnud meile ka väliskolleegid. Võrdlust ei ole võimalik teha – on väga palju aspekte, mille alusel oma olukorda teistega võrrelda. Peame lähtuma sellest, kuidas meie vasta me Eesti inimeste ootustele ja kuidas saame nende heaolu parandada. Samuti peame küsima, kuidas õed ennast tunnevad – mil line on töökoormus, nende arenguvõimalu sed ja väärtustamine ühiskonnas laiemalt.

Murekoht kogu maailmas on õdede tervishoiust lahkumine – nii sellekohased plaanid kui ka reaalselt astutud ammud. See on teema, mida on arutanud nii Eesti Õdede Liit kui ka õendusjuhid. Meie Euroo pa kolleegid on jaganud sel teemal avalda tud artikleid ja suurem arutelu on ees sep tembrikuus toimuval konverentsil.

Ennekõike on soov, et tervishoiutööta jate töökoormus normaliseeruks. Õdede töökoormus tekitab tõsist muret.

Teiseks eriõe teenuste kättesaadavus, mis omakorda suurendaks abivajavate ini meste ligipääsu tervishoiuteenusele

Tulevikku vaadates peame kindlasti silmas pidama ka seda, kuidas paremini integreerida sotsiaal- ja tervishoiuteenuseid. Need aitaksid inimesel päriselt hakkama saada. Osaliselt selles suunas juba sammu me, näiteks Viljandis PAIK-projekti raames, aga seda oleks tarvis veel laiendada.

Minu ootused on kõrged ka tehnoloogi listele arendustele ja eri süsteemide koos toimele sujuvat infovahetust silmas pida des. Siinkohal rõhutan tervishoiutöötajate, patsientide ehk siis kasutajate kaasamist.

Kuidas jõudsite Viljandi haigla õendusjuhi tööni?

Viljandi haigla on väga mitmekülgne ja kiirelt arenev, koostööle suunatud, mõistu se ja südamega toimiv organisatsioon.

Enam kui aasta eest oli Viljandi haigla kuulutanud välja haigla õendusjuhi konkursi. Oli valikuid ja võimalusi – ma kaalusin süga

Millest Eesti tervishoius unistate?

valt, kas mul on millegagi panustada. Mul oli ammune soov liikuda mingil hetkel lähemale praktika keskkonnale, sest ka minu doktoritöö üks osa oli seotud haiglas töötavate õdede töökeskkonnaga. Samuti paelus mõte näha õdede ja ämmaemandate tegevust praktilises kesk konnas, sest olin panustanud nende väljaõppesse. Väga inspireeriv oli olnud terviseteaduse magistri õppekava arendusprotsess, mille fookus oli just õdede võimaluste laienemine oma töö arendajana. Erinevad arendusideed ja nende realiseerimine olid omakorda tõukeks. Samuti olin varem panustanud õendusse juba nii praktikas, õpetamises kui ka teaduses, ainult neljas sammas – juhtimine – oli veel täitmata.

Lisaks üldisele soovile õendusjuhtimisse panustada tõmbas mind Viljandisse ka see, mida olin kuulnud PAIK-projektist. Sellel on suurepärane meeskond, kus inimesed entusiasmiga tegutsevad. Ma ei tea, kas on üldse mõni selline probleem, mida nad ei suuda ära lahendada. See on supertiim. Viljandi haigla meeskond on tervikuna väga äge.

Viljandis tehakse üldse päris palju tervishoiu innovatsiooni. Kuidas seal selline keskkond on kujunenud?

Ka mujal võib olla palju innovatsiooni, kuid siin on kokku sattu nud õiged inimesed ja ideed ning tehakse palju koostööd. Samuti on mulle silma jäänud meie kolleegide märkamise oskus: prob leeme märgatakse ning neile pakutakse lahendusi. Viljandi haigla inimestele läheb päriselt korda, kuidas siinse piirkonna inimestel läheb. Mõeldakse sellele, kuidas saaksime olukorda parendada ja olla olemas oma inimeste jaoks. Kõige selle aluseks on hoolimine, mis on meie olemise viis. Toetus ja toetav suhtumine, selliselt võiks lühidalt kokku võtta. Kõige selle aluseks on inimeste tahe. See on

siin lausa nakkav ja väga inspireeriv. See annab endale energiat, kui näed sära inimeste silmades.

Milliseid projekte peale PAIK-projekti veel Viljandist teadma peaks?

Meil Viljandis on Eestis ainukene koduhaigla, Viljandi haigla enda projekt. Seda teenust veab suurepärane kolleeg, entusiastlik kodu teenuste juht Kadri Oras. Koduhaigla teenust osutavad koduõde ja eriarst. Loomulikult lähtutakse iga patsiendi puhul individuaalselt tema olukorrast ja terviseseisundist. Koduhaiglasse saab näiteks suu nata patsiente EMOst, kuid sinna on suunatud patsiente ka haiglast varajase väljakirjutamise eesmärgil. Teenust saab meie ressurssidest tulenevalt pakkuda Viljandi linna ja lähiümbruse elanikele. Teenust on osutatud juba pisut üle kahe aasta ja praegusel hetkel on just käimas mõjuanalüüs koostöös Tartu Ülikooliga.

Viljandi haigla on ka Eesti suurim mobiilne haigla, nii nagu kol leegid ütlevad – „ratastel kabinetid“. Selliselt patsientidele lähemale jõudmise võimalus rakendus meie fantastilise radioloogiaüksuse tiimi ja radioloogiaüksuse juhi Andrus Aaviku eestvedamisel.

Otseselt õdede ja hooldajate igapäevatööd puudutavate aren duste puhul toon välja, et aasta algusest on meil somaatilise ravi kliinikute õenduskeskus, milles rakenduvad paindliku voodifondi põhimõtted. Põhimõtete elluviimist veab õendusjuht Helina Rand ma koos oma naiskonnaga.

Samuti on praegu töös patsienditeekondade arendused, millest räägime edaspidi.

Mis olid suuremad üllatused, kui tulite teadusvaldkonnast haiglajuhtimisse?

Sisseelamine oli üldiselt kiire – tuli sujuvalt jätkata kolleegide alustatud tööga. Meil on suurepärased kliinilise valdkonna kolleegid ja toetav meeskond. Üllatab ja samas teeb ka murelikuks inimeste jaksamine. Meie mure on õdede vähesus, nii nagu teistes haiglates. Vahepeal räägiti palju koroonaosakondade töö tagamisest, aga küsi mus on ka kõigi teiste üksuste töö sujuvas korraldamises. Samuti teeb murelikuks vaimse tervise õdede vähesus.

Kuidas õdede puudus teie igapäevatööd mõjutab?

Osakondade mõistliku koormusega tööle saamine on kindlasti väljakutse. Eestis pole reguleeritud, kui palju patsiente õe kohta tohib olla. Peame riigis välja mõtlema, milline oleks mõistlik suhe. Lisaks üldiselt kokku lepitud standardile peab säilima paindlikkus, sest vahel võivad isegi 5–6 patsienti olla tavaosakonnas õe võimete piiriks, kui nad vajavad väga palju hoolt. Seega peab olema paindlikkust, et rohkem personali kaasata.

Praegu on seis keeruline ja võtan mütsi maha nende kolleegide ees, kes suudavad teha ületööd. Meil on väga tublid õendusjuhid, kes suudavad kolleege ületöö tingimustes hästi toetada ja sageli ka ise valvetöös osaleda.

Samuti piirab õdede puudus arendustegevusi. Tahaksime pakku da teisi teenuseid, aga see pole piiratud tööjõuga võimalik. Näiteks ei saa õde teha iseseisvaid vastuvõtte, vaid olema tööl osakonnas.

Kuidas te ise puhkate ja ennast hoiate?

Mul on tõeliselt vedanud, sest eri töökohtades on olnud väga suurepärased kolleegid paljudest valdkondadest. Muidugi võib öelda, et töö võtab, kuid kindlalt annab midagi ka tagasi. Oma praeguses rollis olen ääretult tänulik teiste haiglate õendusjuhtidele – nii nagu eespool ütlesin, on see meil tõeliselt toetav tiim.

Aga siis puhkus – ikka aktiivne puhkus – talvel suusatamas ja muul ajal matkaradadel.

Vabal ajal olen enamasti koos perekonnaga. See annab tohutult energiat – olla päriselt ainult nendega. Meil on omad toredad ettevõt mised, matkad ja ringisõitmised. Lapsed on meid abikaasaga sujuvalt kaasanud geopeituse mängimisse, mis pakub avastamisrõõmu ja viib koos nutikaid lahendusi otsima.

Tulevikku vaadates peame kindlasti silmas pidama ka seda, kuidas paremini integreerida sotsiaal- ja tervishoiuteenuseid.

Viljandi haigla paikneb erinevates üksustes, mis toetab liikuvat tööviisi. Õendusjuht liigub rõõmsalt nende vahel, et olla oma inimestele võimalikult lähedal.

Mida keerulisem töö, seda enam on õed ise õppimisest huvitatud

Sclerosis multiplex (SM) on keeruline kesknärvisüsteemi haigus, mida põeb Eestis umbes 1500 inimest. See haigus on suur väljakutse ka õdedele, mistõttu on Balti Sclerosis Multiplex ’i Õdede Liidu ja Lääne-Tallinna Keskhaigla SMi osakonna eestvedamisel saanud alguse omanäoline koolitusprogramm – SMi õdede kool.

Lääne-Tallinna Keskhaigla närvihaiguste ja psühhiaatria kliiniku õendusjuht Inga Zopp, kes nõustab SMiga inimesi juba üle 25 aasta, teab, et haigusel võib olla mitu nägu. „Kui panna kümme SMi haiget kõrvuti seisma, siis kaht täiesti kattuvate kaebustega patsienti on raske leida. Jah, on küll sarnaseid sümptomeid, aga igaühel väljendub see haigus pisut erinevalt,“ toob ta välja haiguse omapära. „Õdede jaoks tähendab see, et nad peavad valdama üsna keerulist teemat, sest SMiga patsientidel on väga palju erinevaid tervisemuresid, mida tuleb aidata leevendada.“

SMi puhul moodustuvad pea- ja seljaajusse autoimmuunse põletiku kolded. Olenevalt sellest, kuhu kolle tekib, on sümpto mid erinevad: nägemisprobleemid, tasakaaluhäired, tuimustunne, sipelgate jooksmise tunne, jalgade nõrkus, põiehäired jne. Kui kolle moodustub, võivad sümptomid tekkida üleöö ja vahel koguni nii rängalt, et inimene muutub loetud tundidega liikumisvõimetuks.

Olgugi et pärast haiguse esimesi ägenemisi kaebused enamasti taanduvad ja ini mene võib end tervena tunda, on SM oma olemuselt siiski ajapikku süvenev haigus, mis kahjustab organismi progres seeruvalt ja millest täielikult paraneda pole võimalik. Tänu tänapäevastele uuenduslikele ravivõimalustele saab aga hai gust kontrolli all hoida.

Jah, just nimelt kogu Baltikumile. Ühelt poolt võimaldas see korraga kokku saada suurema õppegrupi, sest SMiga tegelevaid õdesid ei ole väikeses Eestis palju. Teiselt poolt aitas see vahetada teadmisi ja kogemusi naaberriikidest pärit kolleegidega ning näha, mida mujal tehakse.

„Riikide tase oli algul väga erinev. Eesti oli Lätist ja Leedust tublis ti ees, Eesti õed olid tunduvalt iseseisvamad,“ meenutab SMi õdede konverentside eestvedaja Inga Zopp liidu algusaegu.

SMi õdedele korraldatud konverentsid olid alati traditsioo nilistest koolitustest mõnevõrra erinevad. Kui paljud rahvus vahelised konverentsid annavad teemadest sageli vaid lühi ülevaate, siis SMi õdede konverentsid meenutasid Inga sõnul tõelisi õpimaratone. „Need olid meil alati nagu päris kool: pikad põhjalikud loengud, kus teemad olid hästi detailselt lahti selgi tatud, piltlikult öeldes A-st ja B-st alates. Eesmärgiks seadsime, et kui juba toome inimesed ühte kohta kokku, siis olgu see aeg maksimaalselt hästi ära kasutatud.“

Inimesed saavad aru, et ennast täiendada on kihvt ja põnev ning mis kõige tähtsam – sellest on ka praktilist kasu igapäevatöös.

Ühine õpe Baltimaade õdedele

Kuigi neuroloogia ja sellega ka SMi ravi on viimastel aastaküm netel teinud läbi meeletu arengu, tõdeb pikalt SMi patsientidega tegelenud Zopp, et SMi kohta ei ole siiani eesti keeles eriti midagi õppida, samuti vene keeles mitte. „Kogu teaduskirjandus on inglis keelne, aga vanema põlvkonna õdede inglise keele oskus on paraku kesine. See tähendab, et nad ei saa tänapäevast infot kuskilt kätte,“ tõstatab ta probleemi.

Valdkond areneb aga kiiresti ja värskete teadmisteta töötada ei ole mõeldav.

Just sel põhjusel loodi juba 2007. aastal Inga Zoppi eestvedamisel Balti Sclerosis Multiplex’i Õdede Liit, mille üks eesmärke oli korraldada harivaid ja sisutihedaid konverentse kõigi Baltimaade SMi õdedele.

Pandeemia nurjas plaanid

COVIDi kriisi algusega 2020. aasta märtsis sulgusid riigipii rid ja füüsiline kokkusaamine konverentsi pidamiseks ei tul nud enam kõne alla, olgugi et põhjalikult planeeritud kevadine üritus Leedus oli just ees ootamas.

Veebikoolituse korraldamine ei tundunud Inga sõnul samuti õige valik, sest õppepäevad olid selle jaoks liiga intensiivsed ja pikad. Nii jäid Baltimaade SMi õdede konverentsid COVIDi olu korra rahunemist ootama.

COVIDi-aegsed piirangud andsid aga mõtteainet: kas ehk proo vida teha SMi õdede kooli ainult Eesti-keskselt ja eesti keeles? Õdede huvi selle vastu paistis olevat olemas.

„Tundub, et mida keerulisem töö, seda enam on õed ise õppimi sest huvitatud,“ ütleb Inga Zopp kogemusele tuginedes. „Õppimist saab teha huvitavaks, aga seda saab teha ka kohustuseks. Mulle näib, et meil on õnnestunud teha see huvitavaks. Inimesed saavad aru, et ennast täiendada on kihvt ja põnev ning mis kõige tähtsam – sellest on ka praktilist kasu igapäevatöös.“

Eesti-sisene SMi õdede koolitusprog ramm oli seda enam asjakohane, et vahe pealsetel aastatel, mil Balti konverentse ei toimunud, oli tervishoidu juurde tulnud uusi õdesid, kes vajasid samuti baastead miste tugevdamist.

Teadmised praktikasse

Sarnastest põhimõtetest, mida oli järgitud Balti SMi õdede konverentsidel – st kõike haigusega seonduvat õpitakse praktiliselt nullist, et kõik osalejad saaksid ühtmoodi tugeva teadmiste vundamendi –, lähtu ti ka eestikeelses programmis. Õppimist alustati haiguse ajaloost, etioloogiast, pa togeneesist, uurimismeetoditest ... Sealt edasi on mindud teemadega järjest spet siifilisemaks ja süvitsi ning kuna teadus saavutusi tuleb juurde, lisandub järjepanu ka teemasid.

Suur osa lektoritest, kes SMi õdede koo

lis üles astuvad, on Lääne-Tallinna Kesk haigla sclerosis multiplex’i osakonna töötajad. Lisaks õendusjuht Inga Zoppile on lekto rite seas mitmeid neurolooge eesotsas dr Katrin Gross-Pajuga ning teisi ravisse kaa satud spetsialiste, nagu psühholoo gid, füsioterapeu did ja logopeedid. Just Lääne-Tallinna Keskhaigla tagab praegu ravi enam kui pooltele SMi põdevatele inimestele Eestis, seega on seal sed lektorid kõik kogenud praktikud.

Inga Zopp tõstab koolitusprogrammi suurima tugevusena esile selle tavapära sest erineva lähenemise: „SMi õdede kool on unikaalne võimalus süsteemselt õppida ja oma teadmisi värskendada. Kui õde on alles selles valdkonnas alustamas või veel vähe töötanud, siis saab sellest koolitus programmist väga tugevad baasteadmised.“

Intensiivsed õppepäevad toimuvad iga mõne kuu tagant ja käesolevaks sügiseks on neid seljataga kokku kuus. Sel aastal on plaanis korraldada veel vähemalt üks koo lituspäev.

Õpitu saab tööpostil kohe praktikasse rakendada ja see aitab parandada õendus töö kvaliteeti. „Näen, kuidas õed pärast meie koolitustel käimist muutuvad. Olen saanud tagasisidet, et pärast SMi õdede kooli järjekordset õppepäeva minnakse tööle tagasi, nähakse seal toimuvat värs ke pilguga, mõistetakse SMiga seonduvat paremini ja osatakse seeläbi oma tööd pare mini korraldada,“ sõnab Inga.

Foto: Lääne-Tallinna Keskhaigla

SMi õdede kool on unikaalne võimalus süsteemselt õppida ja oma teadmisi värskendada.

Pikalt SMi patsientidega tegelenud Inga Zopp tõdeb, et SMi kohta pole siiani eesti keeles piisavalt õppematerjale.

Õed tegutsevad mitmel rindel

Intervjueeris: Raigo Jahu

Fotod: Rait Tuulas

Eesti õed on võimekad ning nende oskused hädavajalikud ja kõrgelt hinnatud nii tervishoiusüsteemis kui ka teistes valdkondades. Vestlesime õdedega, kes kasutavad oma erialateadmisi mürgistusteabekeskuses ja kaitseväes.

Kätlin Soots, nooremstaabiohvitser kaitseväe peastaabi meditsiini teenistuses ja kiirabiõde

Mürgistusteabekeskuse juht Mare Oder Mare Oder alustas koos kolleegi Kristiina Põlluga mürgistusteabekes kuse loomist 2006. aastal ning on olnud keskuse juht alates keskuse avamisest 6. oktoobril 2008. Varem on Mare andnud oma panuse Eesti tervishoiu olulistesse arendustesse, näiteks oli ta Eesti ühe esi mese erakorralise meditsiini osakonna loojate hulgas ning osales esi mesel tervishoiutöötajate üleriigilise alamtöötasu kokkuleppimisel. Kuidas jõudsite mürgistusteabekeskusesse?

Esmalt tuli keskus luua. Praegune Terviseameti kemikaaliohu tuse osakonna juhataja Enda Veskimäe oli aastaid rääkinud taolise keskuse vajalikkusest ja niimoodi valmistanud ette toetavat pinnast. Samas leidus ka skeptikuid.

Ühel hetkel pöörduti minu ja meie EMO noore arsti Kristiina Põllu poole ettepanekuga keskuse loomine enda peale võtta. Olime Põhja-Eesti Regionaalhaigla EMOs töötades ise sellisest infolii nist puudust tundnud, seega oli järelemõtlemise aeg üsna lühike. 2006. aastal liitusime Sotsiaalministeeriumi haldusalas toimetava Kemikaalide Teabekeskusega ja alustasime mürgistusteabekeskuse ettevalmistusi.

Meil olid abiks kolleegid Eestist ja mujalt. Suurepäraseks men toriks oli Soome mürgistusteabekeskus, mida juhtis professor Kalle Hoppu. Ta oli mentorina väga toetav.

Oli paras väljakutse luua ministeeriumi seinte vahele ööpäev rin gi töötav tervishoiuteenus. Tänu heade kolleegide toetusele avasime

6. oktoobril 2008 mürgistusteabekeskuse koos infoliiniga 16662. Kui keskust luues tundus pisut ootamatu hakata patsientidega tegelema süsteemis, mis vastutab sotsiaalpoliitika elluviimise eest, siis nüüd võime öelda, et olime ajast ees.

Kellega olete mürgistusteabekeskuse kogemusi jaganud?

Pean kogemuste jagamist oluliseks ja meie valdkonnas hinna takse seda väga kõrgelt. Kui mürgistusteabekeskus oli käivitatud, küsisin professor Hoppult, kas on midagi, millega saaksime olla neile abiks tänutäheks mentorluse eest. Ta soovitas toetada uusi loodavaid keskusi, mis vajavad abi. Nii olemegi jõudnud mentorite na Makedoonia, Moldova ja Kasahstani mürgistusteabekeskustesse ning kogemusi jagama mujalegi.

Peale mürgistusravist teadmiste jagamise on ülimalt tähtis anda elanikele infot, mis aitaks neil mürgistusi vältida. Sestap jagame hooajalist mürgistusinfot peale kodulehe nii sotsiaalmeedias kui ka uudiskirjades, kirjutame artikleid, anname intervjuusid. Oma mürgistusennetusnädalaga, mis toimub igal aastal märtsi kol mandal täisnädalal, oleme eeskujuks nii väikestele kui ka suurtele riikidele. Alles hiljuti küsisid meilt nõu Itaalia kolleegid. Oleme üks vähestest, kes sellist teavitusnädalat läbi viivad.

Meie kodulehte loetakse palju. Lisaks kohalikele inimestele jõuab suur hulk infootsijaid meieni ka väljastpoolt Eestit, nende seas nii eestlasi kui ka välismaalasi. Kuna meie kodulehel on teave lisaks eesti keelele ka vene keeles, siis jõuavad siia infot otsima inimesed nii Venemaalt kui ka teistest riikidest, kus on vene keele oska

Mare Oder, mürgistusteabekeskuse juht

Juhina soovib Mare Oder pakkuda oma meeskonnale inimlikku suhtumist, selgeid ootusi, ülesandeid ja kaasaegset töökeskkonda. Töögraafikud loob ta selliselt, et töö ja eraelu teineteist ei segaks.

jaid. Oluline on, et inimesed guugeldades ei satuks tervist ja elu ohustava valeinfoni, vaid ikka adekvaatse teabeni.

Milline on mürgistusteabekeskuse mõju ühiskonnas ja õenduses?

Ligi 70% meie infoliinile tulevatest kõnedest ei vaja olukorra lahendamiseks kiirabi või haigla abi, ka ebavajalikke väl jakutseid on jäänud vähemaks. Tööd selle trendi hoidmisel tuleb aga jätkata ja väike ses meeskonnas tähendab see vajadust ees kätt hästi läbimõeldud info liikumise järele. Elutähtsa strateegilise kommunikatsiooni õppimisel oli meie mentoriks kommuni katsiooniekspert Ilona Leib kolleegiga ja ka hiljem on meie juurde sattunud häid inimesi, kellega koos oleme kasulikke pro jekte ellu viinud.

Hästi sihitud ennetustegevuse näitena võib rääkida möödunud aasta mürgistusennetusnädalast, mille fookuses oli alla üheaastaste laste mürgistuste ärahoidmi ne. Meid üllatas, kui suures mahus juhtu mite arv aasta lõpuks vähenes. Lisaks sellele, et meie töö on aidanud vähendada mür gistusnähtudega patsientide arvu, oleme kompetentsikeskusena koolitusi pakkudes suurendanud paljude valdkondade spetsia listide teadmisi mürgistustest, nende ravist ja ennetusmeetmetest.

Kui palju on teil kolleege, kes on õeks õppinud?

Kõik, kes meie keskuse infoliinil ja teadusandmebaasidega töötavad, on õed. Oleme ka maailma ainus mürgistusteabe keskus, mida juhib õde. Koostöös regio naalhaiglaga täiendame keskuse arstlikku kompetentsi ja meil on plaanis keskuse töösse kaasata veel gi rohkem arste, et kogemuste ja teadmiste levikuga aidata kaasa kogu valdkonna arengule.

Meie infoliini tööd võib pidada üheks keerulise maks õeametiks. Nõustame inimesi mürgistusõnnetuste korral telefonitsi, ilma patsienti nägemata, ent peame saama õigeid küsimusi esitades ja vastuseid analüüsides olukorrast üsna selge pildi. See nõuab õdedelt peale väga hea inimestetundmise ka laiu teadmisi nii keemiast, kemikaalidest, loodusohtudest, koduohtudest ning ka ehitus-, masinate-, veterinaar- ja põllumajandusvaldkonnas olevate vahendite ja protsesside tundmi sest. Nende teadmistega tuleb opereerida hädaabiliinil vastates kiiresti, aega mõtisk lusteks pole.

Toetame raviplaane koostavaid arste vajaliku infoga. Õdede vastutada on mür gistusravijuhiste pidev uuendamine. Tege leme uurimistööga ja meil tuleb kursis olla kliinilise toksikoloogia teadustöödega, peame tundma vajalikke andmebaase, ter minoloogiat. Käime koolitamas ja esineme avalikkuses.

Kõik mürgistusinfoliini töötajad on õed ja me oleme ka maailma ainus mürgistusteabekeskus, mida juhib õde.

Milline on mürgistusteabekeskuse töökor raldus ja hüved?

Põhiline, mida juhina saan oma mees konnale pakkuda, on inimlik suhtumine, selged ootused, ülesanded ja kaasaegne töö keskkond. Kontoris on kaasaegne köök ja puhkeala nii interaktiivseks tegevuseks kui ka massaažiks või võimlemispausiks. Jälgin, et meie õdedel oleks motiveeriv tasu. Meil on tervisekompensatsioon, aastas 35 puh kusepäeva, tervisepäevad ja sünnipäevanä dalal saab vaba päeva võtta. Psühholoogilise

nõustamise võimalus on kõikidele abivajajatele olemas ja juhina jälgin meeskonna vajadusi. Erialaeksperdi super visioon grupile või üksikule töötajale on meie asutuses tuttav meede. Kui inimesed tunnevad end hästi, saavad nad anda endast parima.

Töögraafikud loon selliselt, et töö ja eraelu teineteist ei segaks. Samuti arvestan tööga teistes asutustes. Mul le tundub, et võrreldes nii mõnegi teise töökohaga saab meil töömõtted jätta tööle ja tööpäeva lõpus uksest välja astudes keskenduda eraelule. Keegi meist ei ela töö nimel, seetõttu pean oluliseks, et tööd koju kaasa ei võetaks, et suhted keskuses oleksid sõbralikud, et uut tööpäeva oodataks ja töö ise oleks põnev.

Milliseid õeõppest saadud teadmisi igapäevaselt kasutate?

Kindlasti meeskonna juhtimise alaseid teadmisi ja meeskonnatööoskusi. Samuti kõike, mis puudutab tõen duspõhise info otsimist, leidmist, hindamist, analüüsi mist ja sünteesimist. Ülikoolist tuli kaasa ka rahvusvaheli se koostöö praktika. Ja ajajuhtimine – kõige mahutamine 24 tunni sisse.

Mis inspireeris teid õeks õppima?

Olen terve elu teadnud, et see on minu eriala. Olin 3-aastasena emale öelnud, et minust saab arst. Mäletan ennast 5-aastasena, kui lastekaitsepäeva paiku ühel õhtul lasteaiast isa järel parklasse sibades otsustasin, et tahan muuta maailma paremaks kohaks. See 5-aastane Mare on mul alati meeles, kui mõni oluline projekt on ellu viidud.

Põhikooli järel astusin meditsiinikooli, kus sain kesk hariduse ja esimese tervishoiuõppe. Meie kursus hoidis ühte. Õnneks on hilisemaski elus läinud nii, et olen sat tunud toredate ja üdini inspireerivate inimeste sekka. Meditsiinikooli viimasel aastal, 17-aastasena alustasin tööd õena keskhaigla silmakliinikus, kus vahetustega tööl käies vastutasin osakonnas kuni 70 patsiendi eest. Juba toona oli õdedest puudus.

Meditsiinikooli õpetajad ja mu vanemadki lootsid, et lähen arstiks õppima. Käisin Tartus arstiteaduskonnas õppekavadega tutvumas, kuid neis kirjapandu polnud päris see, mida otsisin. Alustasin hoopis ämmaeman da õpingutega, kuid vahele tuli pere loomine ja kolisin koguni Saaremaale.

Millal õeõpingute juurde tagasi jõudsite?

Töötasin Kuressaare haiglas, kui Tartu Ülikoolis ava ti õenduse õpe, milles tundsin ära, et seda ma vajan ja tahan. Kui laps sai kolmeseks, alustasingi Tartus õeõpin guid. Kaheksa aastat hiljem astusin TÜ õendusteaduse magistrantuuri, mille kolme aasta pärast lõpetasin.

Elu on pakkunud pidevalt uusi õppevõimalusi, iga projekti kogemus on olnud justkui möödapääsmatult vajalik järgmise eesmärgi saavutamiseks. Vanemõena sain ühe esimese suure projekti kaudu panustada Mus tamäe haigla vastuvõtuosakonna reorganiseerimisse. Sellega loodi Eesti üks esimesi erakorralise meditsiini osakondi ja pandi alus erakorralise meditsiini erialale. Kuna toona oli riiki vaja tuua ka uut teadmist taoliste osakondade ehituse kohta, sattusin Saksamaale kohtuma haiglate arhitektidega. Traumapunkti liitumine EMOga oli sündmuste loogiline jätk. Lisaks olen kaasa löönud Riigikogu meditsiiniteenistuse uuendamisel Toompeal, Eesti Õdede Ühingu asemele Eesti Õdede Liidu ehitami sel ning osalenud ametiühingu töös ja miinimumpalga läbirääkimistel.

Nooremstaabiohvitser kaitseväe peastaabi meditsiiniteenistuses ja kiirabiõde Kätlin Soots

Kui Kätlin Soots 15 aastat tagasi kaitseväkke tööle läks, ei osanud ta mõeldagi, et temast võiks saada parameedik ja intensiivraviõde. Tänaseks on Kätlin Soots andnud väljaõpet sadadele ajateenijatele, tervishoiu kõrgkooli õppuritele ja teistelegi. Viimased kuud on ta töötanud kaitseväe peastaabi meditsiiniteenistuses nooremstaa biohvitserina, kuid jätkanud tööd ka kiirabiõena.

Milliseid õeteadmisi ja -oskusi igapäevaselt kasutate?

Koolis õpitud oskusi, sh käelisi oskusi, kasutan igal nädalal, sest töötan nii kaitseväes kui ka kiirabis. Käelisi oskusi kasutan rohkem kiirabis, kaitseväes on tarvilik pigem koordineerimise, organisee rimise ja meeskonnatöö oskus.

Mis inspireeris teid õeks õppima?

Kui gümnaasiumi lõpetasin, ei osanud ma isegi ette kujutada, et minust võiks saada tervishoiutöötaja. Läksin Viljandi Kultuu riakadeemiasse õppima hoopis teist eriala. Juhuse tahtel sattusin hiljem kaitseväe tervisekeskuse meditsiiniväljaõppekeskusse refe rendiks. Seal koolitati peamiselt parameedikuid ja missioonidele minevaid üksusi.

Kaitsevägi on olnud osa minu elust tegelikult juba maast mada last, sest mu isa oli kaitseväelane ja kaitseliitlane on ta tänini. Kui olin mõnda aega referendina töötanud, siis tekkis mul suurem huvi kaitseväe vastu ja mõtlesin, et minustki võiks saada parameedik. See aga eeldas sõduri baaskursuse ja nooremallohvitseride kursuse läbimist. Neid saavad tegevväelased eraldi läbida.

Kui olin parameedikukursust lõpetamas, siis tundsin, et tahaksin osata ja teada veel rohkem. Viimasel kursusenädalal kandideerisin edukalt õeõppesse. Seal sai minust üldõde ja kaks aastat pärast

põhiõppe lõpetamist alustasin eriõe õppega, kus minust sai intensiivraviõde.

Kuidas jõudsite kaitseväe peastaabi meditsiiniteenistusse?

Kaitseväes töötades on ametikohtadel edasi liikumine loomulik, kuid meditsiini teenistusse saamine tuli ootamatult. Olin parasjagu kiirabis valves, kui sain kõne, mil les kutsuti kandideerima meditsiiniteenis tusse. Käisin vestlusel, osalesin töövarju päeval ning mind valiti teiste kandidaatide seast välja.

Millega meditsiiniteenistus tegeleb ja mis on teenistuse eesmärk?

Meditsiiniteenistuse peamine eesmärk on pakkuda kaitseväelastele haigestumi se, õnnetuse ja vigastada saamise korral standarditele vastavat meditsiiniabi. Meie ülesandeks on koordineerida ja planeerida kaitseväes meditsiinitoetust ja -varustust, tagada kaitseväelastele tervishoiuteenused ja missiooniüksustele meditsiiniabi, olla valmis suurõnnetuste ja katastroofide likvideerimi se toetamiseks, samuti anda kaitseväelastele meditsiinialast väljaõpet. Kui Eestisse tule vad üksused teistest riikidest, siis koordi neerime vajaduse korral nende meditsiinilist toetust. Igas struktuuriüksuses tegutsevad meditsiinikeskused, et igale kaitseväelasele oleks tagatud vähemalt esmatasandi abi.

Olen meditsiiniteenistuses töötanud ala tes maikuust, mistõttu elan uude ametis se veel sisse ja toetun paljudes küsimustes oma headele kolleegidele. Usun, et minu varasemad kogemused toetavad selles ame tis hakkamasaamist.

Millistes ametites olete varem töötanud?

Kaitseväes alustasin peaaegu 15 aastat tagasi referendina. Parameedikuna sai minust instruktor, õeõppe läbimise järel vaneminstruktor ja kui meditsiiniväljaõp pekeskusest sai osa Kaitseväe Akadeemiast, siis sai minust õde-õpetaja.

Valdava osa oma teenistusaastatest olen pühendanud väljaõpete tegemisele. Olen meditsiiniväljaõpet teinud ajateenijatele, õeks ja ämmaemandaks õppijatele, mis sioonile suunduvatele üksustele, autojuh tidele ja teistele, kellele on see vajalik olnud. Tänu sellele tunnen meie meditsiinikeskus tes töötavaid inimesi ja loodan, et see aitab kaasa heale koostööle.

Kui palju nendest ajateenijatest, keda oled õpetanud, on asunud meditsiini õppima?

Aastate jooksul on neid olnud üsna pal ju. Täpset arvu on raske öelda. Igal aastal on väljaõppel osalenud üle paarisaja ajatee nija ja nii mitmedki neist on läinud hiljem õeks või arstiks õppima. See on valmis tanud suur rõõmu, et oleme saanud olla noortele eeskujuks ja tekitanud huvi ter vishoiu vastu.

Kas ajateenijatele õpetatav on miski, mida kõik võiksid osata?

Valdavalt on Kätlin Sootsi teenistusaastad hõlmanud meditsiiniväljaõppe tegemist ajateenijatele, õeks ja ämmaemandaks õppijatele, missioonile suunduvatele üksustele, autojuhtidele ja teistele, kellele on see vajalik olnud. Talle on valmista nud suurt rõõmu, kui on saanud olla noortele eeskujuks ja tekitanud huvi tervishoiu vastu.

Lisaks on meil ühiskondlik mõju ka see tõttu, et teeme õppekogunemistel reservis tidele erinevaid meditsiinikoolitusi ja tule tame osalejatele meelde mitu aastat tagasi õpitut. Neid oskusi ja teadmisi võib vaja minna mis tahes hetkel.

Kui palju on teil kaitseväes kolleege, kes on õeks õppinud?

Ma ei oska seda täpselt öelda. Meil on umbes sada õde tööl ametites, millel töö tamine eeldab õeõppe läbimist. Kindlasti on õeks õppinuid kaitseväes rohkem, kuid nad töötavad teistes ametites.

Milline on meditsiiniteenistuse töökorraldus ja milliseid hüvesid pakutakse?

Põhitöö käib esmaspäevast reedeni, kuid nagu kogu kaitseväe isikkoosseisul, on ka meditsiiniteenistusel aastaringne valmisolek täita tööülesandeid töövälisel ajal.

Hüvedena on olemas spordikompensat sioon, tasuta hambaravi ja tervishoiuteenus. Puhkus on meil 35 päeva pikk ning kvartalis korra on võimalik võtta tervisepäev. Töö andjana proovib kaitsevägi olla võimalikult paindlik, kindlasti soodustatakse õppimist. Minagi kasutan seda võimalust.

Kaitseväe töö on kindel ka majandus likult keerulisematel aegadel. Selle nimel tuleb muidugi ka pingutada ja ei saa öelda, et see töö oleks kerge.

Riiki saab edukalt kaitsta siis, kui meie kaitsjad on terved.

Kannatanu pealaest jalatallani ülevaata mise ja esmase elupäästva abi (suure vere jooksu sulgemine, hingamisteede avamine) andmise oskus tuleks kõigile kasuks. Üha enam on räägitud ja tegutsetud ka selles suunas, et inimesed võiksid osata elustamist.

Milline on kaitseväe meditsiiniteenistuse mõju ühiskonnas ja õenduses?

Kindlasti on õendusele ja ka ühiskonna le laiemalt mõju avaldanud see, kui õdede ja ämmaemandate õppekavasse lisandus sõja- ja katastroofimeditsiini moodul. Sel les moodulis viivad õpet läbi kaitseväelased. Mooduli läbinute teadmiste ja oskuste võrra on meie tervishoid ja ka ühiskond rikkam. Lisaks oleme tervishoiuasutustes töötavaid õdesid ja arste kaasanud mitmetele välis missioonidele, kust nad on saanud väärt kogemusi ja teadmisi nagu me isegi.

Mõjuks ühiskonnale ja õendusele saab pidada ka seda, et kaitseväe meditsiinikesku sed tagavad tänapäeva standarditele vastava tervishoiuteenuse ligikaudu 5000 inimesele, kes on kaitseväega seotud. Riiki saab edukalt kaitsta siis, kui meie kaitsjad on terved.

Kuidas motiveeriksite noori õeks õppima? Vaadates töö hulka ja seda, et palgad ei ole järele tulnud, on motiveerimine ühest küljest raske. Teisest küljest on õdesid kogu aeg vaja ja õe töö ei saa otsa üheski Eesti maa paigas. Lisaks on meie tervishoiukõrg koolid lõpetanud õed alati oodatud tööle ka väljaspool Eestit, Euroopa Liidus. See võiks noori motiveerida.

Kindlasti motiveerib noori ka Eesti Õde de Liit, kes teeb tänuväärset tööd selle nimel, et õdedele oleks tagatud inimväärne töö koormus ja töötasu, samuti võimalus teha karjääri eriõena. See võiks noortele anda kindlustunnet, et keegi seisab nende eest ja asjad lähevad samm-sammult paremaks.

Millisena näete õenduse tulevikku?

Ma loodan, et õe õppekohtade arvu suurendatakse veelgi ja et tasapisi hakkab õdede puudus vähenema. Siis võiks jõuda õiglase töökoormuseni, kus ühe õe kohta on patsiente nii palju, nagu on ette nähtud. Loodan, et eriõed saavad rohkem vastutust ja võimalusi ning leitakse sobiv lahendus igipõlisele palgaküsimusele.

MILLISED MUUDATUSI ON TÖÖÕIGUSES

VIIMASEL AJAL TEHTUD?

2. Katseaja pikkusest tuleb alati teavitada.

üks küsimus

VASTAB Eesti Õdede Liidu lõuna piirkonna juht SIIRI PURU

Käesoleva aasta 1. augustist hakkasid kehtima töölepinguseaduse (edaspidi TLS) muudatused, mis kaitsevad töötajat teadmatuse ja ebasoodsa kohtlemise eest. Tegime kokkuvõtte peamistest seadusemuudatustest, millega kursis olemine on kasulik igale töötajale.

1. Töötajatele tuleb jagada rohkem infot töötingimuste kohta.

Varem oli seadusega sätestatud, et enne tööle asumist tuleb tööta jaga kokku leppida tööülesanded ja töötasu ning anda teada töö korralduse reeglitest, palgapäevast ja muudest töötingimustest. Nüüd peab tööandja töölepingusse või töökorralduse reeglitesse kirja panema ka järgmise info.

a. Teavitamine maksudest – tööandja peab selgitama, mille eest ja kui palju töötaja palgast kinni peetakse ja millised on hüved, mida töötaja tasutud maksude eest saab.

b. Info puhkuse kohta – tööandja peab teatama põhipuhkuse kes tuse ja lisama viite muule tööandja poolt hüvitatavale puhkusele (nt õppepuhkus või puhkus täisealise sügava puudega isiku hooldamiseks). Tööandja ei pea teavitama sellisest puhkusest, mille tasu tema ei hüvita (nt vanemahüvitis).

c. Info koolituste kohta – tööandja peab töötajale andma üldist laadi teavet koolituste kohta. Näiteks, kui palju on töötajal või malik tööandja poolt tasustatud koolitustel käia või milline on üldine asutuse koolituspoliitika. Tervishoiusektoris on koolitu sed reguleeritud kollektiivlepinguga, mille alusel koostatakse koolitusplaan.

d. Ületunnitöö tegemise ja hüvitamise kord – ületunnitööd ei saa nõuda, vaid seda tehakse kokkuleppel ning see hüvitatakse tasustatud vabas ajas või poolte kokkuleppel 1,5-kordses tööta su määras. Tööandja võib töötajalt vastavalt nõuda ületunnitöö tegemist ettenägematute asjaolude tõttu, eelkõige kahju tekki mise ärahoidmiseks. Näiteks kui haiglas ei ole järgmise vahe tuse töötaja ettenähtud ajal tööle tulnud, peab töötaja jätkama töötamist järgmise vahetuse töötaja tööletulekuni või vahetu juhi korralduseni töötamise lõpetamiseks.

e. Viide töölepingu ülesütlemisele – tööandjal on kohustus viidata kirjalikku taasesitamist võimaldavale vormile ja põhjendamis kohustusele ning etteteatamistähtaegadele.

Uuenenud TLSi kohaselt ei arvestata katseaja hulka aega, kui töö taja tööülesannete täitmine on takistatud, eelkõige kui töötaja oli ajutiselt töövõimetu või kasutas puhkust. Näiteks kui töötaja on haiguse või lapse saamise tõttu katseajal töölt eemal, siis katseaeg pikeneb eemal oldud perioodi võrra.

3. Tööandjal tuleb säilitada teave töötingimuste info edastamise kohta.

Kui töötaja töötingimused muutuvad, tuleb neist teavitada hiljemalt muudatuste jõustumise päeval. Tööandja peab töötingimuste do kumendid ja info nende vastuvõtmise kohta säilitama töölepingu kehtivuse ajal ja kümne aasta jooksul lepingu lõppemisest. Tõendi peab säilitatama nii uute töötajate kui ka juba töötavate töötajate kohta, kes teavet küsivad. Viisi, kuidas tõend säilitada, valib töö andja (nt dokumendihaldusprogrammis või paberil).

4. Töötaja saab kaitse ebasoodsa kohtlemise eest.

Töötajat ei tohi kohelda ebasoodsalt seetõttu, et ta juhib tähele panu rikkumistele, toetub enda õigustele või kaitseb teist töötajat tema õiguste kaitsmisel (nt usaldusisikuna). Samuti ei ole oluline kindla kaitsva tunnuse olemasolu (nt vanus, veendumused, rass jms), vaid kaitse on tagatud igale töötajale ka kindla ühise tunnuse puudumisel.

5. Suureneb mitmel kohal töötava töötaja vastutus tööohutuse tagamisel.

Uuenenud seaduse kohaselt ei saa tööandja töötajal keelata vabal ajal teisel töökohal töötamist ning töötajat ei tohi seetõttu ebavõrd selt kohelda. Eranditeks on juhud, kui pooled on sõlminud konku rentsipiirangu kokkuleppe. Samas on töötajal kohustus tagada, et töötamine või teenuse osutamine teisel töökohal ei ohusta tema enda ega teiste elu ja tervist. Seega on oluline, et töötaja järgib ka ise üldisi töö- ja puhkeaja nõudeid. Tööandja saab vastutada, et tema juures töötamisel töö- ja puhkeaja nõuetest kinni peetakse.

6. Puhkusetasu tuleb maksta enne puhkuse algust.

Puhkusetasu makstakse välja eelviimasel kalendaarsel tööpäeval enne puhkuse algust, kui tööandja ja töötaja pole teisiti kok ku leppinud. Muudatusega täpsustatakse, et puhkusetasu ar vestamisel ja maksmisel tuleb aluseks võtta töötaja eelviimane kalendaarne tööpäev, mis tagab päevaviisilise ja summeeritud tööajaga töötajate võrdse kohtlemise. Summeeritud tööajaga töötajal võib viimane reaalne tööpäev enne puhkust olla mitu päeva varem, nt töötaja puhkus algab 15.08, viimane tööpäev oli 10.08 ja eelviimane 6.08.

Lisaküsimustega võib pöörduda otse EÕLi juhatuse poole aadressil juhatus@ena.ee või esitada oma küsimus siseveebis.

Kuidas toetada dementsusega inimesi ja nende lähedasi

Tekst: Merle Varik

Foto: Shutterstock

Merle Varik kaitses kevadel Tallinna Ülikoolis doktoritöö

„Dementsusega inimeste omastehooldajate võimestamine tugigruppide abil – osalustegevusuuring“. Teadustööst ja praktilisest kogemusest koorusid ettepanekud, mis aitaksid dementsusega inimeste elukvaliteeti tõsta.

Doktoritöö eesmärk oli välja arendada dementsusega inimeste lähedaste vajadustest lähtuv tugigrupi formaat, panna tööle tu gigrupid Eestis ning seejärel koguda andmeid selle kohta, kuidas need tugigrupid toetavad üksikisikute, kogukondade ja poliitilise tasandi võimestamist. Tegemist oli osalustegevusuuringuga, mille vältel oli doktorant nii uurija, MTÜ Elu Dementsusega liikme kui ka Tartu tugigrupi juhi rollis.

Dementsusega inimene väärib süsteemset lähenemist

Valdkonnas töötavatel spetsialistidel peavad olema teadmised ja oskused dementsusega inimestele inimkeskse ning asjakohase toetuse ja hoolduse võimaldamiseks. Lisaks vajavad lähedased ja dementsusega inimesed haiguse teekonnal professionaalset nõus tamist. Hindamatu väärtusega on õdede pakutav nõustamine ja patsiendiõpetus alates haiguse diagnoosimisest kuni soovitusteni kodukohanduste, innovaatiliste abivahendite kasutamise ja muu kohta. On oluline, et juba tasemeõppes saadaks vajalikud baastead mised, mida täienduskoolitustel täiendada. Dementsuse temaatika peab olema integreeritud kutsealade õppekavadesse.

Integreeritus ei saa toimida ilma ühendava seose ehk üksuse ta. Seetõttu on oluline luua erialadeülene meeskond, kes tegeleb juhtumikorraldamise, dementsusega patsiendi vajadustele vasta va tegevuskava koostamise ja rakendamisega ning nõustamisega. Samuti peab olemas olema mobiilne meeskond, kes tuleb vaja duse korral inimese juurde koju. Selliste keskuste juures võiksid olla ka dementsusega inimeste ja lähedaste koolitus- ja tugigrupid.

Dementsuse Kompetentsikes kus rõhutab, et Eestis puudub ter viklik dementsuse strateegia ja ka ühtne dementsusteekonna mudel, mis integreeriks sotsiaalhoolekan de ja tervishoiu tegevused. Vajalik on luua dementsusteekond, mille komponentideks on märkamine/

ennetamine, diagnoosimine ja haiguse dünaamika jälgimine; dement susega inimese ja tema perekonna nõustamine ja koolitused; sobilikud sotsiaalteenused ja palliatiivse ravi võimalus. Dementsusteekonna kaardistamisel on oluline, et ka õed kuuluksid sellesse meeskonda.

Tervishoiuasutused dementsussõbralikuks

Haiglakeskkond võib põhjustada dementsusega patsiendil ärevust, hirmu, agressiivsust, deliiriumit jne ning seetõttu on oluline, et nii füüsiline kui ka psühho-sotsiaalne keskkond toetaks turvatunnet. Kuna haiguse hilisemas faasis ei oska patsient ennast sõnaliselt väljendada, et teada anda valust, on oluline, et kohandaksime ning võtaksime ka Eestis kasutusele spetsiaalselt dementsusega inimes tele loodud valumõõdiku(d).

Mujal maailmas on tehtud institutsioonilisi kohandusi, et muuta haigla/hooldekodu dementsussõbralikuks. Muudatuste tulemusena on paranenud nii patsientide, nende lähedaste kui ka personali rahulolu. Edumeelne on selles liikumises Inglismaa, kus on riigi eestvedamisel arendatud välja dementsussõbraliku haigla ja osakonna põhiprintsiibid ning viidud läbi sellekohased sekku mised. See ei tähenda ainult kohandusi ja muudatusi füüsilises keskkonnas (valgus, müra, värvid, mustrid jne), vaid ka pädevat personali, kes oskab rakendada suhtlemispõhimõtteid ja mittefar makoloogilisi sekkumisi (loov- ja reministsentsteraapia, tegevus tesse kaasamine, validatsioon, reaalsusele orienteeritud tehnikad) ning arvestada hooldus- ja raviprotsessis dementsusega inimese eripärasid. Selleks et sekkumised oleksid edukad, on vaja lähtu da osakonna spetsiifikast, võtta arvesse õdede ja hooldajate ning patsientide ja lähedaste kogemusi ja ettepanekuid. Nende väljaselgi tamiseks on vaja uuringuid.

Sõna „dementne“ asemele tasub omaks võtta vähem häbimärgistav väljend „dementsusega inimene“.

Ka Eestis tegeletakse tasapisi asutuste dementsussõbralikkuse teemaga ja antakse välja dement sussõbraliku asutuse märgist. Seni on selle pälvinud neli asutust.

Märkame

dementsussündroomiga inimesi!

Haiguse varajane märkamine nii inimese enda, lähedaste kui ka spetsialistide poolt eeldab üldist teadlikkust dementsussünd roomist. See soodustab varajast diagnoo simist ja seega ravi ning ka dementsussõbraliku ühiskonna tekkimist.

Dementsuse diagnoosimist toetab ravijuhend Alzheimeri tõve diagnostika ja ravi kohta, mis muu hulgas soovitab kognitsioonihäire kahtlusega patsiente sõeltestida MMSE-testiga ning dement sussündroomi kahtlusel koguda põhja lik anamnees nii patsiendilt kui ka tema lähedaselt. Varajane diagnoosimine on väga oluline, sest võimaldab patsiente ja nende lähedasi aegsasti informeeri da haiguse süvenemisega kaasnevatest aspektidest ning alustada farmakoloogi lise sekkumisega. Seetõttu on siinkohal võtmeisikuteks esmatasandi tervishoius töötavad pereõed.

Dementsussõbralik ühiskond aitab dementsusega inimestel ja nende lähedastel tunda end ühiskonna väärikate ja toetatud liikmetena. Teadlikkuse parandamiseks on rahvusvaheliselt loodud Dementsuse Sõp rade liikumine, kes korraldab infotunde. Liikumine alustas eelmisel aastal tegevust ka Eestis ning annab oma panuse dement sussõbralike kogukondade, avalike ruumide, asutuste jne arenguks. Tegevust koordinee rib Dementsuse Kompetentsikeskus ning soovi korral on võimalik liikumisega liitu des kaasa aidata teadlikkuse parandamisele.

Üks lihtsamaid, aga olulisemaid aspek te, millega saame dementsussündroomi ga inimesi austada, on sõnakasutus. Sõna „dementne“ asemele tasub omaks võtta vähem häbimärgistav väljend „dementsusega ini mene“. Näiteks valdkonna tunnustatud rah vusvahelistel konverentsidel palutakse järje kindlalt, et ettekannetes, postritel ja artiklites kasutaks kas „inimesed, kes elavad dement susega“ (people living dementia) või „dementsu sega inimesed“ (people with dementia).

Dementsust tasub kahtlustada, kui inimesel esinevad:

• Mäluprobleemid

• Raskused tuttavates olukordades

• Keelekasutusega seotud probleemid

• Desorienteeritus ajas ja kohas

• Halvenenud otsustusvõime

• Raskused loetust või kuuldust arusaamisel

• Asjade valesse kohta paigutamine

• Muutused meeleolus ja käitumises

• Ruumitajuhäire

• Suhtlemisaktiivsuse langus

Patsiendiohutus – ihaldatud olukord, kui riskid on maandatud ja tõenäosus vigade tekkeks minimaalne

Tekst:

Patsiendiohutus

kahju

juba aset

tervishoius. Tartu Ülikooli

nooremlektor

tervishoid patsiendiohutuse tagamiseks veel pingutama.

Aktiivselt hakati patsiendiohutusest rääkima 1999. aastal, kui USA Meditsiini Instituut avaldas märgilise raporti „To Err is Human“ („Eksimine on inimlik“). Selles võeti esmakordselt kokku mitme üksikuurimuse tulemused ja toodi päevavalgele ravivigadega põhjustatud kahju ulatus. Kuigi teemast on räägitud juba kaks aastakümmet, on ülemaailmne patsiendiohutuse olukord jätkuvalt kurb. Arvatakse, et kõrge sissetulekutasemega riikide haiglakeskkonnas kogeb kahju teenuse saamisel vähemalt üks patsient küm nest. Madala sissetulekutasemega riikides võib see arv olla veelgi suurem.

Tänane seis ja tulevikuootused

On ilmne, et patsiendiohutuse põhimõtetest ja tegevuste vajadu sest ei ole räägitud piisavalt süsteemselt, järjepidevalt ega ühtmoodi. Samuti pole info patsiendiohutuse terminibaasist kõigini jõudnud (kättesaadav Sõnaveebis). Selle tulemusena ei jagata ühiseid aru saamu, ei teata, mida patsiendiohutuse mõiste täpselt sisaldab või mida eeldab, ning alati ei nähta ka juhtumistest informeerimises piisavat kasutegurit.

Patsiendiohutus

Patsiendiohutusest rääkimine hakkab Eesti tervishoiutööta jate seas tasapisi tavapäraseks saama ning riigi ja tervishoiu teenuste osutajate tasandil ja gatakse mõtteid ja kogemusi võrdlemisi aktiivselt. Tehtud on ka mõned lootustandvad otsused, näiteks kehtestati seadusega miinimumnõuded patsiendiohu tuse korraldusele. Siiski on häirivalt paljud patsiendiga töötavad spetsialistid veendunud, et patsiendiohutusega seotud juhtumite teavitussüsteem on mõeldud justkui pealekaebamiseks ning et nii sugune teavitamine võib lõppeda töökiusu, karistamise või sootuks vallandamisega.

Patsiendiohutus ei ole aga luksuskaup, vaid kvaliteetse teenu se absoluutne eeldus. Kahjuks levib jätkuvalt arusaam, et mõned eksimused ja komplikatsioonid on vältimatud. Tervishoid on aga pidevalt arenev tegevusvaldkond ja ka patsiendiohutuse kvaliteedistandardid on muutumises. Näide on suurenenud arusaa mine haiglainfektsioonide alus protsessidest, ülekandemehha nismidest ja ennetusmeetoditest, mille tulemusena on mitmed komplikatsioonid, mida veel 1980ndatel peeti paratamatuseks, nüüd hinnatud ennetatavaks.

Märkame kõige nõrgemaid!

Uuringud näitavad, et suurema tõenäosusega kannatavad kahju- ja ohujuhtumite all lapspatsiendid, eakad ja krooniliste haigustega patsiendid, samuti kohalikku keelt mitte valdavad inimesed ning

Suurema tõenäosusega kannatavad kahju- ja ohu juhtumite all lapspatsiendid, eakad ja krooniliste haigustega patsiendid, samuti kohalikku keelt mitte valdavad inimesed ning sotsiaalselt või kognitiivselt vähem võimekad patsiendid.

sotsiaalselt või kognitiivselt vähem võimekad patsiendid. Suurema riskiga teenuste etapid on üleviimised ja patsientide täiendavat identifitseerimist nõudvad olukorrad. Osakondadest on riskant semad need, kus erakorralised situatsioonid on sagedasemad ja seetõttu ka tööprotsessi katkestused tõenäolisemad.

Eelnevast lähtuvalt on valdkonna uurijate soovitused loogilised – vähem üleviimisi, vähem keerulise ülesehitusega teenuseid ja töö lõike ning eri ülesannetega kompleksseid meeskondi. Keerulisem ei ole alati efektiivsem ja parem. See ei tähenda muidugi, et me EMOdest loobuda saaksime, kuid suurem tähelepanu eelmainitud olukordades ja töökeskkondades on igati omal kohal.

Samuti peaks tööprotsesside planeerimisel arvestama lisatähe lepanuga, mida vajavad teatud patsiendigrupid. Personalil on vaja rohkem kuulata ja patsiendile aega anda, et üldse asjakohast infot kätte saada. Ka rääkida on vaja rohkem ja aeglasemalt. Uurijate hinnangul tuleb rakendada lihtsaid patsiendiohutuse strateegiaid, nagu spetsiifilised abivahendid otsustamise hõlbustamiseks, näi teks hindamisskaalad kognitiivse võimekuse hindamiseks, abistav pildimaterjal suhtlemiseks, erinevad protokollid ebanormaalsete laboritulemuste ümbervaatamiseks, meeldetuletused eluliste näi tajate taaskontrollimiseks enne üksusest väljakirjutamist jne.

Soovitatakse lühemaid vahetusi personali paratamatu väsimuse leevendamiseks ja töökorralduslikke regulatsioone, nagu käitumis protokollid ning piisava arvu personaliga mehitatus vahelesegamiste ja töökatkestuste vältimiseks.

Patsiendiohutus peab olema esmatähtis hoolimata töötajate arvust

Inglismaa riikliku juhtumitest raporteerimise ja õppimise süstee mi (NRLS) andmetele tuginev uuring leidis, et mida suurem on kliiniliste spetsialistide hulk haiglavoodite kohta, seda vähem on

raportites kahjuga juhtumeid. Töötajate arv pole aga kaugeltki ainus ohutust mõjutav tegur. Samast uuringus selgus, et kohtuvaidlustega lõppevaid juhtumeid esines oluliselt vähem haiglates, kus personal teavitas juhtumitest aktiivsemalt. Arvatakse, et seal, kus töötajate juhtumitest teavitamise soostumus on parem, on personalil ka parem teadlikkus ja oskused asjakohaselt tegutseda. Näiteks pat siendi ja lähedaste ees võimalikult kiire vabandamine on kirjanduse andmetel tõhus meede kaebuste ja rahulolematuse vähendamiseks.

Õdesid on vaja rohkem koolitada, sest õenduspersonali hulk peab olema paremas kooskõlas töö intensiivsusega, kuid ka õen dusjuhtimisse on vaja rohkem ressurssi. Oluline on osata tööprot sesse tõhusalt planeerida ja korraldada. Tervishoius on hulgaliselt ametikohti, kus Tartu Ülikooli õendusteaduse õppekaval õpetatavad teaduspõhised teadmised organisatsiooni toimimisest, inimressursi juhtimisest, terviseökonoomikast ja projektijuhtimisest rakenda mist leiaksid. Oluline on leida parimad lahendused, kuidas iga õe väljaõpet maksimaalselt ka kvaliteediarenduses rakendada.

Mida saab iga õde kohe teha?

Esimene asi on patsiendiohutusest ja selle mõjuteguritest teadlikuks saamine. Patsiendiohutuse parendamiseks vajame enam teaduspõ hist informatsiooni ning sellele saab iga õde samuti kaasa aidata kas teadusuuringutes uuritavana osaledes või ise uurimistöid algatades.

Teiseks on oluline ohuolukordadest julgelt rääkida, neid jaga da ja sel teemal sõna võtta. Vaid infot vahetades saame teadmisi ühtlustada ning suhtumist ja käitumist päriselt muuta. Kindlasti on töökeskkondi ja -etappe, mida saab üheskoos ohutumaks teha.

Patsiendiohutust mõjutavast juhtumist teavitades olgu aga iga ühel õigustatud ootus, et juhtumiga ka sisuliselt tegeldaks ning ana lüüsitulemused ja nende pinnalt tehtud parendustegevused ka kõi gile teatavaks saaksid. Patsiendiohutuses loeb nii sõna kui ka tegu!

Ühe õe (ja tema koera) lugu

Tekst: Kärt Karri, Mari Teugjas-Koit, Triinu Kivitar

Foto: Tartu Ülikooli Kliinikum

Triinu Kivitar on Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonna õde, kes lisaks kliinilises keskkon nas töötamisele on kogemusnõustaja Diabeedikoolis. Suure loomasõbrana on ta ette võtnud ka hüpokoera koolitamise teekonna.

Triinul diagnoositi diabeet umbes 17 aastat tagasi, kui ta oli 10-aas tane. Esmased sümptomid olid klassikalised: tekkis tugev janu, vajadus sageli tualetis käia ning suur kaalukadu. Triinu mäletab lapsepõlvest seika, et seelik, millega 1. septembril kooli läks, vajus jõulukontserdi ajal alla.

Lõpliku diagnoosini jõudmine võttis aega, sest hommikused veresuhkruväärtused olid korras ning üldseisund oli hea, kuid haiglasse jõudes oli veresuhkruväärtus 18 mmol/L. Pärast diagnoosi saamist alustati süsteraviga, kolm aastat hiljem sai Triinu esimese insuliinipumba. Vahepeal on ta proovinud kasutada Eestis saada olevaid seadmeid, erinevaid pumpasid ja sensoreid, kuid täna seks on kasutusel alternatiivne nn closed loop-süsteem, kus pump manustab insuliinikoguseid vastavalt glükoosisensori näitudele. Tehnika areng on diabeediravi võimalusi oluliselt parandanud, kuid aparaati, mis toimiks ilma, et inimene kaasa mõtlema peaks, ei ole veel olemas.

Triinu ühendab õe ja kogemusnõustaja rolli

Soov diabeediga ise paremi ni toime tulla ning ka teisi sarnase saatusega inimesi ai data viis Triinu otsuseni min na õppima õeks. Täna jagab Triinu ennast võrdselt Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorrali se meditsiini osakonna (EMO) ning Diabeedikooli vahel. EMOs on Triinu õde selle kõige klas sikalisemas mõttes, kaaslasteks kiire töö ja parimad kolleegid. Diabeedikoolis töötab Triinu kogemusnõustajana. Teekond ko gemusnõustajaks oli järkjärguline protsess: kõigepealt tuli endale selgeks teha, kuidas ise haigusega võimalikult hästi toime tulla ja häid ravitulemusi saavutada ning neid hoida. Ühel hetkel tundus Triinule, et tal on midagi jagada ka teistele sama diagnoosiga ini mestele. Kogemusnõustaja koolituse läbis ta Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis õppimise ajal.

siooni tegevuskavasid ning on ka Lõuna-Eesti piirkonna koolitaja, mis tähendab, et ta käib nendes koolides ja lasteaedades, kus on mõni diabeedilaps, kes vajab täiskasvanute ja eakaaslaste tuge ning mõistmist diabeediga toimetulekul. Diabeedilaagrites on Triinu olnud nii korraldaja rollis kui ka meeskonnas õe rollis. Mitmeke sise tööelu tõttu tundis Triinu vajadust end täiendada ning läbis magistriõpingud Tartu Ülikoolis rahvatervise erialal.

Kõige uuemaks töiseks väljakutseks on aga diabeediportaali projekt, mis algatati Tartu Ülikooli Kliinikumi arendusfondi toel ning mis valmib 2023. aasta kevadeks. Diabeediportaali loomise ajendiks on tõenduspõhise, ajakohase ja käepärase info tagami ne diabeediga patsientidele ning kliinikumi ja partnerhaiglate töötajatele. Selles projektis on Triinu koordinaatori rollis, aidates koondada töörühma loodud materjale ning valmistades neid ette veebikeskkonda ülespanekuks.

Teekond hüpokoerani

Hüpokoer ehk diabeedi abikoer on õpetatud hindama omaniku madalat veresuhkru taset lõhna järgi ning talle sellest märku andma ehk markeerima.

Esimene hüpokoera kooli tus toimus Eestis 2016. aastal. Hüpokoer ehk diabeedi abikoer on õpetatud hindama omaniku madalat veresuhkru taset lõh na järgi ning talle sellest märku andma ehk markeerima. Hästi koolitatud koer oskab koolituse lõpuks tuua vajaliku toidu või joogi veresuhkrutaseme tõstmi seks või alarmeerida teisi inimesi tekkinud ohtlikust olukorrast. Tänaseks on Eestis treenitud ja atesteeritud kokku 25 hüpokoera.

Kogemusnõustaja töö on loominguline – palju sõltub konk reetsest olukorrast ja inimese vajadustest, et muuta diabeet tava elu osaks ning aidata igapäevastele probleemidele lahendusi leida. Lisaks individuaalnõustamisele kirjutab Triinu tööalase rehabilitat

Kui Triinu hüpokoera koolitusprogrammist kuulis, tekkis tal samuti soov seal osaleda. Triinul on alati olnud hea suhe looma dega ning eelmisel aastal saabus ootamatult õige hetk koer võtta. Triinu sõbranna ootas juba pikalt Nova Scotia retriiveri kutsikat, kelle pesakonda sündis aga tavapärasemast rohkem kutsikaid. Nii jäi üks emane koer vabaks. Kasvataja andis koera võtmise üle järele mõtlemiseks aega ööpäeva ning kuna otsustamise hetkel oli Triinu EMOs valves, siis tuli see otsus kollektiivselt. Poolteist kuud hiljem tuli Nala koju. Alguses kohaneti üksteisega, Nala läbis kutsikakooli ning nüüd on nad alustanud ühiselt hüpokoera koolitusprogrammiga.

Töörõõmuspetsialistid EMOs

EMO kolleegid on Nala tegemistele väga kaasa elanud ning koera regulaarsed kü laskäigud EMOsse pakuvad palju positiiv seid emotsioone nii töötajatele kui ka pat sientidele ja nende lähedastele. Näiteks on Nala aidanud ärevaid lapspatsiente, aga ka täiskasvanuid, kes tunnevad hirmu haig la ja tervishoiutöötajate ees. Positiivsest tagasisidest ajendatuna ning ka tõen duspõhise kirjanduse toel sai alguse pro jektiidee „Töörõõmuspetsialistid EMOs“, mis toetab teraapiakoerte rakendamist haiglakeskkonnas.

Tartu Ülikooli Kliinikumi EMOs alusta takse oktoobris kolm kuud kestva piloot projektiga, mille eesmärk on hinnata, kas ja kuidas mõjutavad teraapiakoerad erakorra

lise meditsiini osakonnas töötavate inimes te töörõõmu ning vähendavad läbipõlemise riski. Pilootprojektis osalevad kaks koera, keda projekti raames nimetatakse töörõõ muspetsialistideks. Üks EMO töörõõmuspetsialistidest on hüpokoeraks õppiv Nala.

Projektis saavad vabatahtlikena osale da kõik EMO töötajad, kellel tuleb enne ja pärast projekti täita testid, mis hindavad töörõõmu ja läbipõlemist, pärast piloot projekti lõppu hinnatakse tulemusi enne ja pärast sekkumist. Testid koostas ning tule musi hindab töö- ja organisatsioonipsüh holoogia doktor Merle Parmak. Täiendavad küsimustikud patsientidele ja nende lähe dastele, kes võivad samuti kohtuda EMOs liikuvate koertega, ning koerte heaolu hin davad kontroll-lehed on koostanud EMO vanemõde Mari Teugjas-Koit.

Töö erakorralise meditsiini osakon nas on stressirohke ning viimasel kahel aastal on koroonapandee mia süvendanud vaimse tervise muresid tervishoiutöötajate seas veelgi – suurenenud on läbipõle mise risk ning varasemate vaimse tervise probleemide korral nende süvenemise oht. Uuringutes on välja toodud, et koroonapandee miaga seoses on 55–70%-l erakor ralise meditsiini osakondades töö taval personalil dokumenteeritud läbipõlemist. See on alarmeeriv tulemus. Ent varasemad uuringud kinnitavad ka seda, et koos teraa piakoeraga veedetud 5 minutit vähendab stressi sama hästi kui 20 minutit rahus ja vaikuses viibimist.

Töörõõmuspetsialist Nala tööpostil. Fotol vasakult Kärt Karri, Triinu Kivitar ja Mari Teugjas-Koit.

Kuidas mõjutas koroonapandeemia

õendustudengite praktikat?

Tekst: Marleen Mägi

Praktika on esimene koht, kus tervishoiukõrgkoolide tudengid puutuvad reaalses elus kokku erialaste vaatluste ja käeliste tegevustega, saavad aimu nii oma töö olemusest kui ka rolli baasvajadustest. Kuna koroonapandeemia pani tervis hoiuasutustele suure lisakoormuse ja mõjutas paratamatult ka praktika korraldamist, on nüüd paras aeg küsida, kuidas õppejõud, õendusjuhid ja juhendajad praktika olukorda hindavad ning kuidas seda parandada võiks.

Eesti Õdede Liidu veebiküsitluses osales kokku 22 tervishoiu kõrgkoolide õppejõudu, 72 õendusjuhti ja 150 praktikajuhendajat. Eesmärk oli koguda andmeid, et teha parandusettepanekuid prak tika sisu ja korralduse kohta õe õppekavades ja tervishoiuasutustes. Küsiti tagasisidet praktika korralduse, info liikumise, eri asutustes/ osakondades praktika toimumise vajalikkuse, aga ka juhendamise motivatsiooni kohta. Artiklis keskendutakse sellele, millistes osa kondades praktika saamist kõige olulisemaks peetakse ja millist tuge juhendajad vajavad.

Intensiivravis tuleb praktikal käia

Tudengitel on võimalus igal praktikaperioodil leida endale uus haig la või osakond praktikabaaside seast, ent kindlasti leidub ka neid, kes eelistavad sooritada õppekavas ettenähtud praktika juba tut tavas haiglas või isegi osakonnas. Küsitluse tulemustest selgus, et 86% õendusjuhtidest pidas eri asutustes praktika saamist oluliseks või väga oluliseks. Sama meelt olid ka juhendajad. Õppejõududest peavad praktika sooritamist eri asutustes väga oluliseks 77% vas tanutest. Õppejõud märkisid oma vastustes, et „… praktika asutuses peaks toetama kõiki de oskuste omandamist, seda ei saa toimuda siis, kui ollakse vaid ühes osakonnas või vald konnas“. Samuti leiab 34 (47%) õendusjuhti ja 73 (49%) juhen dajat, et väga oluline on õppeka va jooksul ühes asutuses prak tika sooritamisel teha seda eri osakondades. Õppejõududest

pidas ühe asutuse eri osakondades praktika sooritamist oluliseks või väga oluliseks 68% vastanutest.

Küsiti, millistes osakondades praktikal käimist kõige olulise maks peetakse. Juhendajate 108 (72%) ja õendusjuhtide 43 (60%) hinnangul on väga oluline olla praktikal intensiivravi osakonnas või vähemalt II etapi intensiivravi palatis. Ka 55% küsitletud õppe jõududest peavad praktikat intensiivravi osakonnas või vähemalt II etapi intensiivravis väga oluliseks, kuid tõstavad selle kõrval esile ka perearstikeskused – see arvamus ühtib ka 61% küsitletud juhen dajate arvamusega.

Juhendajatest 65% peab intensiivravi osakonna praktika kõrval veel väga oluliseks praktikat lastehaiglas. Tähtsaks pidasid praktikat lastehaiglas ka õendusjuhid ja õppejõud.

Samas kõige vähem oluliseks peeti praktikat koolis või lasteaias: õppejõududest 32%, õendusjuhtidest 43% ja juhendajatest neljandik pidas seda mittevajalikuks. Üks küsitlusele vastanuist tõi välja, et tudengid on viimastel aastatel hakanud lapsi pigem pelgama või kartma: „... minu juures läbiviidud praktika oli esimene, kus ta päris last katsuma pidi. Kui uurisin, siis selgus, et praktikant pole õppe raames viibinud ei lasteaias, koolis ega ka lastehaiglas praktikal. Tegemist oli kolmanda kursuse tudengiga. See ei ole OK.“

Ebamäärased praktikaeesmärgid

Küsitluse tulemustest selgus, et 86%

õendusjuhtidest pidas eri asutustes praktika saamist oluliseks või väga oluliseks. Sama meelt olid ka juhendajad.

Praktika tulemuslikkus sõltub omandatud teadmistest, prak tikaeesmärkide püstitamisest ja neile piisavalt selge tagasisi de andmisest. Seega kõik peab

toimima – väljaõpe, üliõpilase valmisolek praktikat alustada, tervishoiuasutuse val misolek üliõpilast vastu võtta ja juhen daja oskused üliõpilase mentoriks olla. Küsitlusest selgus, et 58% vastanud juhen dajatest teab täpselt või teab ette ja saab tööga ühildada praktikaeesmärke, kuid 40% teab praktikaeesmärke vaid ebamääraselt.

Samas hindavad juhendajad praktikan tide teadmisi oma praktikaeesmärkidest üsna kõrgelt: pea 90% juhendajate sõnul teab praktikant oma praktikaeesmärki vähemalt keskmiselt. Siiski oli üksikuid vastuseid, mis ütlesid, et „... vahel ei tea üliõpilased ees märkidest midagi“, „… praktikandid vajavad kohanemisaega“, „… puudulik ettevalmistus“ ja „… kõik oleneb praktikantidest, suuremaid üldistusi on meelevaldne teha“.

Õppejõudude vastusest tuli välja, et „... praktika juhendamine praktikabaasis vajab kindlasti muutmist. Sageli ei ole juhen daja pedagoogiliste oskustega, mis mõjutab üliõpilase suhtumist praktikasse. Igal prak tikaliigil on õpiväljundid, mida praktikant peab täitma. Praktika korraldamisel tervis hoiuasutustes peab olema kohustus tagada ka õpiväljundite täitmist. Praktikant ei ole transporttööline, eriti hoolduspraktikal“.

Lisatöö vajab tasustamist

Praktika juhendamine on lisakohustus paljudele õdedele. 41% juhendajatest tunnistas, et tööandja ei tasusta neid

rahaliselt, ning leidub ka neid, kellele ei jagata suulist tänusõna või tunnustatakse ainult ühte juhendajat. 15 (10%) juhendajat märkis, et aktiivseid praktika juhenda jaid tunnustatakse juhendamise eest kord aastas.

Üle poole juhen dajatest vastas, et praktika juhenda mine on vabatahtlik või see on mõnus vaheldus igapäe vastele tööülesan netele, kuid ligi 30% vastajaist tunneb, et ebamääraseks jääb see, mida täpselt tuleb praktika käi gus õpetada ning mitmenda kursuse õpi lasega on tegu.

Juhendajad on ise küsitluses välja too nud, et ka praktikandid ise ei saa tihtilugu praktikale seatud eesmärkidest aru, sest info on muutlik.

Praktika korralduse ja juhendamise kohta on õed lisanud, et tasu võiks olla motiveerivam, visates kivi pigem töö andja kui kõrgkooli kapsaaeda. „Prakti ka korralduslik pool on väga hästi koolide poolt korraldatud. Tasu aga selle lisatöö eest meedikule võiks olla suurem. Hetkel küll tehakse seda puhtalt missioonitundest. Aga hea juhendamine on suur lisatöö ja koormus õele, mida siis ei väärtustata,“ tõi üks osalenutest välja.

Konsensusleppes jõuti kokkuleppele, et praktika juhendamise kompenseerib juhendajatele Sotsiaalministeerium, esi mestel aastatel projekti kaudu ning edas pidi riigieelarvest. Kahjuks ei ole alates veebruarist reaalsed lahendused tööand

jateni veel jõudnud ning seega on endiselt paljud praktikajuhendajad tasustamata. Küsitlus näitas, et praktika on tervis hoiuvaldkonnas piisavalt aktuaalne teema, et sellega järjepidevalt tegeleda. Ühest kül jest on oluline üliõpilaste valmisolek prak tikaks, koolipoolne toetus ning võimalikult mitmekülgse ja üliõpilast arendava väljaõp pe ja praktikavõimaluste pakkumine. Tei sest küljest on sama oluline ka juhendajate valmisolek, nende teadmiste ja kogemuste pagas ning selle edastamine, lisaks ka õig lane tasustamine tulevaste kolleegide õpe tamise ja arendamise eest. See tähendab koostööd igas aspektis ja igal tasandil. Põh jalikumate järelduste tegemiseks kaalume küsitluse kordamist.

Praktika korralduse ja juhendamise kohta on õed lisanud, et tasu võiks olla motiveerivam, visates kivi pigem tööandja kui kõrgkooli kapsaaeda.

Kuulmislangus vaevab järjest enam ka noori

Intervjueeris: Raigo Jahu

Fotod: Janika Kullamaa, Shutterstock

Helid aitavad ümbritsevaga paremini kohanduda, pakuvad elamusi ja naudingut. Kui helisid on liiga palju ja need kõlavad valjusti, tekib väljakannatamatu müra, mis võib kõrvu püsivalt kahjustada. Kas kuulmislangus on paratamatus või tuleneb teadmatusest? Vastab Valga kiirabiõde, aasta õde 2021 Marje Rebane.

Mida peetakse tavapäraseks ealiseks kuulmisvõime languseks?

Vananedes jääb eri meeletes närve järk-järgult vähemaks ja märkimisväärselt halveneb just kuulmine. Presbüakuus ehk eali ne kuulmislangus tuleneb karvataoliste rakkude kaotusest teos – kõrva osas, kus helid töötatakse ümber nii, et aju oskaks neid tõlgendada. Aja möödudes toimub karvakeste aeglane suremine ja inimene hakkab helisid, eriti kõrge sagedusega helisid, eba selgemalt kuulma.

Millega inimesed oma kuulmisvõimet kõige enam kahjustavad?

Müra on üks sagedasemaid kuulmiskahjustuse põhjusi. Aas tas registreeritakse umbes 2000 uut haigusjuhtu. Mürakahjustus moodustab ligi poole kõigist meestel registreeritud haigusjuhtudest. Mürakahjustuse puhul on tegemist sisekõrva ja kuulmisnärvi kah justusega ning see võib olla ajutine või püsiv.

Järgmisele kohale jäävad traumadest põhjustatud kuulmiskah justused – vettehüpped, suurtel kiirustel jalgrattalt või tõukerattalt kukkumised koos peatraumaga, kus vigastada saab kuulmiskeskus

ja trummikile. Samuti võivad kuulmiskahjustusi tekitada püssila sust tekkinud heli ja füüsiline tugev löök vastu kõrva.

Kahjustuste esinemissageduse järgmisele kohale paigutaksin noorte seas laialt levinud harjumuse kasutada sageli kõrvaklappe ja kuulata väga valju muusikat. Pikaajaline valju heli kuulamine kurnab kõrva ja see on püsiva kuulmiskahjustuse üks põhjus.

Millised on müratasemete piirnormid?

Müra piirnormidena on elamutes määratud päevasel ajal 45 dB ja öösel 30 dB. 45 dB on võrreldav töötava külmkapi heli ja 30 dB kahe inimese vahelise sosistamisega. Mujal on piirnormid kõrgemad.

Kuulmiskahjustus võib olla seda suurem, mida pikemat aega müra mõjub. Müra puhul räägitakse müradoosist. Näiteks tööstus müra muutub kuulmisvõimele ohtlikuks, kui keskmine efektiivne müratase on 85 dB 8 tunni vältel. Seda nimetatakse ka päevaseks sajaprotsendiliseks müradoosiks. Laste puhul peaks helitase ole ma loomulikult madalam ja noorematel lastel on see 8-tunnisel kuulamisel 80 dB.

Müradoosi tuleks silmas pidada kogu päeva jooksul, sealhulgas muusikat kuula tes. Iga 3 dB võrra mürataseme kasvamisel väheneb lubatav müras viibimise aeg kaks korda. Näiteks 88 dB juures on see 4 tundi, 91 dB juures 2 tundi ja 94 dB juures vaid 1 tund. Kui helitase on aga 97 dB, tohiks nii suguse heli keskkonnas olla kuni pool tundi. Rokikontsertidel ulatub helitase sageli 97 dB-ni ja isegi üle selle. Niisugust kont serti tohiks kuulata vaid 15 minutit, kui ei soovi püsivat kuulmislangust kogu ülejää nud eluks.

Kuidas eristada ajutist ja püsivat kuulmis langust ning kuidas end kaitsta?

Väga kehv märk on see, kui pärast müra rikkal üritusel viibimist tundub kuulmine tuhm ja esineb kõrvavile või kõrvade unda mine ehk tinnitus. Enamasti see vähemalt esimestel kordadel möödub, kuid tegelikult on kõrv teinud läbi akustilise trauma ning on tekkinud püsiv ja pöördumatu kahjustus.

Noores eas sellele sageli ei mõelda, kuna tundub, et järgmiseks hommikuks on kõik kaebused kadunud. See tunne on tegelikult petlik, sest igast sellisest traumast jääb kõr vadesse jälg maha ning mida rohkem selli seid olukordi esineb, seda kiiremini tekivad ka püsivad igapäevased kuulmisraskused.

Mürakahjustuse põhisümptom on kuul mislangus kõrgematel helisagedustel. Hil jem võib kuulmislangus levida ka madala matele (kõne)sagedustele.

Kui ajutise kuulmislanguse puhul ei hak ka kuulmine taastuma umbes 16 tunni jook sul, võib kahtlustada, et kuulmiskahjustus võib jääda püsivaks. Üsna sageli kaasneb kuulmislangusega ka kõrgsageduslik tinni

tus ehk subjektiiv selt kuuldav heli. Miks tinnitus tekib, pole teada.

Ajutise müra kahjustuse puhul tinnitus taandub, püsiva mürakah justuse puhul jääb 50–60% juhtudest tinnitus püsima.

Igast akustilisest traumast jääb kõrvadesse jälg maha ning mida rohkem neid esineb, seda kiiremini tekivad püsivad igapäevased kuulmisraskused.

Viimase 25–30 aasta jooksul on kõrvaarstid ja audioloo gid märganud kuulmislanguse ja tinnituse (püsiv kohin või vile kõrvas) olulist sagene mist noorte seas. Rääkimata muidugi sel lest, et rokkmuusikutel ja bändi helimeestel esineb kuulmislangust tunduvalt sagedami ni kui keskmisel inimesel.

Kuulmislanguse parim ravitaktika on kuulmist kahjustavate tegurite, sh liigse müra vältimine, sest karvarakkude kadu ei ole võimalik taastada. Mürarikkas töö keskkonnas on vajalik kasutada pidevalt kõrvaklappe.

Kuidas aru saada, et kuulmisvõime on vähenenud?

• Kuna jutust ei saa aru, tuleb mitu korda üle küsida.

• Vestluste kuulamine kärarikastes kohta des on keeruline, sest jutust arusaamine nõuab keskendumist ja on väsitav.

• Telefonihelina kuulmine muutub raske maks.

• Tekib tinnitus ehk kõrvavile.

• Perekond või kaaslane hakkab tegema märkusi, et teleri heli on vali või räägid liiga kõva häälega.

Millal tuleks tervishoiutöötaja poole pöörduda?

Kõigepealt tuleb ära käia perearsti juures, kes teeb kindlaks, ega põhjuseks ole vai kummistus või mingi muu probleem. Kui on vaja, siis annab perearst saatekirja kõr va-nina-kurguarsti konsultatsioonile. Seal tehakse lisaks kõrvade üldisele ülevaatusele ka mitmeid uuringuid – tümpanomeetria, stapedesrefleksid ning audiomeetria ehk kuulmisuuring.

Millist abi kuulmisvaeguste korral antakse?

Mõningate kuulmislanguse vormide, nt otoskleroosi korral saab abi operatiiv sest ravist. Kui kuulmislanguse tekitajaks on vaikummistus, siis pärast kõrvavaigu eemaldamist taastub tavapärane kuul mine.

Enamasti on kuulmislanguse puhul „abi meheks“ siiski kuuldeaparaat. Samas tuleb nende puhul arvestada, et kuuldeaparaadi kasutama hakkamine ei anna kohe sellist efekti, nagu annavad prillid. Kõrva kar vakeste töö on häiritud ja kuuldeaparaadi mõju väljendub alles siis, kui seadet mitme kuu vältel järjepidevalt kanda.

HELITUGEVUSE SKAALA

Akne – mitte vaid teismeliste, vaid ka täiskasvanute mure

Tekst: Krista Kiin

Mõistagi on meil kõigil aeg-ajalt esinenud üksikuid tüütuid vistrikke, kuid enamasti viitavad seda laadi punnikesed lihtsalt probleemsele näonahale või hormonaalsetele muutuste le. Kuidas aga ära tunda ja leevendada aknet nii murde- kui ka täiskasvanueas?

„Akne on üks levinumaid nahahaigusi – uuringud on näidanud, et sellega on hädas üks inimene viiest,“ tõdeb nahahooldusbrändi Babé tootejuht Hurmi Krikk. Nii on näiteks 41% noortest akne tõttu loobunud mõnest üritusest, 45% teismelistest tunnistab, et akne mõjutab nende suhet sotsiaalmeediaga ning 88% akne all kan natajatest tunnistab, et see avaldab mõju nende suhtlusele teistega.

„Akne esinemissagedus väheneb pärast 25. eluaastat, kuigi umbes 15% naisi ja 5% mehi vaevab akne ka täiskasvanuna,“ toob Krikk välja.

Hormoonidest hügieeniharjumusteni

Esimesed märgid rasu tekkest ilmuvad nahale puberteedieas. Seda perioodi seostatakse organismi hormonaalsete muutustega. „Kuna keha hakkab tootma meessuguhormooni testosterooni – ja seda võib toota ka naise keha –, suureneb rasunäärmete aktiivsus ning muutuvad nähtavamaks nahapoorid, millega sageli kaasneb ka akne,“ selgitab Hurmi Krikk. „Kui need probleemid hilisemas eas ei kao, võib väita, et on tekkinud rasune nahatüüp. Viimasega ei pea tingimata kaasnema vistrikud, kuid kindlasti on see oluline aknet soodustav tegur, sest rasune pinnas on soodne aknet tekitava bakteri paljunemiseks.“

Täiskasvanuea akne tekkimise peamisteks põhjusteks on Kri ki kinnitusel liigne rasueritus, surnud naharakkude kuhjumine, hormonaalsed nihked ning bakterite vohamine. „Üks suuri tegu reid on tänapäeval stress, aga ka ebatervislik toitumine ja alkoholi tarbimine ehk vale elustiil. Eriti kimbutab akne neid, kes on sattu nud rämpstoidu ja karastusjookide nõiaringi.“ Oluline on seegi, et kõikvõimalikud näopuhastuskäsnad, jumestus- ja puudripintslid oleksid puhtad. Aknele kalduva naha puhul tuleks tihti vahetada koduseid padjapüüre ja käterätikuid. Ka rasused mustad juuksed (ja iseäranis tukk), mis puutuvad kokku otsaesisega, võib osutuda nahamuutuse „süüdlaseks“.

Aknel on erinevaid vorme

„Hormoonid mõjutavad olulisel määral naha kvaliteeti ja seisukorda,“ jätkab Hurmi Krikk. „Seega muutub naiste nahk menstruaaltsük li ja raseduse tõttu ning ka pärast sünnitust võib tekkida nahale

hormonaalseid punnikesi.“ Kuna meeste hormoonide tootlikkus stabiliseerub pärast puberteediiga ja naistel jäävad tsüklipõhised kõikumised alles, esineb neidude hulgas aknet rohkem. Kui noo rukitel lööb akne tavaliselt välja ninal, otsaesisel ja põskedel, on täiskasvanud hädas lõual, kaelal, seljal ja lõuajoonel asuva aknega. Kuna täiskasvanute nahk on vananemisilmingutega ning esineb kuivust ja tundlikkust, võib aknest vabanemine olla keerulisem.

„Rasunäärmed toodavad rasu, kuid kui näärmed on suletud, on tagajärjeks suletud komedoonid, avatud komedoonid või vistrikud,“ loetleb Hurmi Krikk. „Avatud komedoonid on väikesed tumedad alad, mis tekivad rasunäärme sulgumisel. Suletud komedoonidel on kõrgemad ja ümarad, valge tipuga kolded. Vistrikud on tavaliselt valusad, punased ja kõrgemad mädaga täidetud kohad.“

Särav jume kui nooruse, tervise ja elujõu märk

Et näonahk oleks nii vaadates kui ka katsudes sile, särav ja pakataks tervisest, tasub järgida teatud nahahooldusrituaale. Üks võtmesõna on puhastus, mis peaks nii hommikul kui ka õhtul kuuluma igapäe vase hügieeni juurde. Näopesul on suur roll iseäranis rasuse ja aknele kalduva naha hoolduses, kuid sageli unustatakse õhtuti või pingelisemal perioodil oma naha eest hoolt kanda ning nahk annab sellest varsti märku. „Puhastustooteid valides peaks uurima, et tooted poore ei ummistaks – siit soovitus otsida pakendilt terminit non-comedogenic, mis tähendab, et meik ei põhjusta ega süvenda aknet,“ soovitab Krikk. „Aknele kalduval nahal on hea kasutada tooteid, mis aitavad kaasa rakkude uuenemisele. Tõhusad aktii vained on salitsüül- või glükoolhape.“

Niisiis tasub enne magamaminekut meik maha võtta ka siis, kui väsimus murdma hakkab! „Näo puhastust võiks alustada mitsellaarveega,“ annab Hurmi Krikk nõu. „Babé mitsellaarvesi sisaldab ka prebiootikume – aineid, mis tagavad normaalse mikrofloora. Need on toitvaks substraadiks kasuli kele bakteritele ja pärsivad kahjulike mikroobide kas vu.“ Korrapärane ja põhjalik puhastus aitab pooride ummistumist ära hoida. Mõne korra nädalas võiks

kasutada salit süülhappega Stop AKN puhastavat näopesugeeli, mil lel on ka keratolüü tiline toime.

„Puhas nahk vajab kindlasti nii sutamist,“ jätkab Krikk, kes soovitab selleks Babé Stop AKN matistavat ja niisutavat kreemi „Ärge oodake üleöö juhtuvaid imesid! Nahahooldus on nagu jõusaalis käimine: see nõuab kannat likkust ja hool sust. Kui minna üks või kaks kor da, on see tore, aga kui on soov tõesti tulemusi näha, peaks asjaga jär jepidevalt tegele ma. Täpselt sama on nahaga.“

Hurmi Krikk paneb südamele hoolikust jumes tustoodete valimi sel. „Kui meik põh justab nahalööbeid, peaks selle kasutamise kohe lõpetama,“ hoiatab ta. „Mõista gi võib olla raske jälile jõuda, mis aknet põhjustab, kuid esimene asja na peaks meigitoodet ostes jälgima, et see ei oleks komedogeenne. Eriti rasu se naha puhul võiks otsida ka tooteid, mis on märgistatud kui õlivabad. Samuti on tähtis märksõna „hüpoallergeenne“. Ja mis puudutab meiki, siis võiks meeles pidada vana ütlust, et vähem on rohkem!“

Miks peaks ostma kosmeetikat apteegist? „Ainult apteegis müüdavat kosmeetikat eristab tavakosmeetikast näiteks asjaolu, et valmistajaks võib olla ravimitootja, toodetes võib olla vähem lisaaineid ja nendega on tehtud kliinilisi uuringuid,“ rõhutab Hurmi Krikk.

BABÉ Stop AKN sari on spetsiaalselt loodud rasuse või aknele kalduva naha probleemide lahendamiseks nii noortele kui ka täiskasvanutele. BABÉ Stop AKN tooted sisaldavad Cytobiol Iris’t (iiriseekstrakt, tsinksulfaat ja A-vitamiin), mis vähendab põletikku, on antibakteriaalne, regulee rib rasvade tootmist ja on raviva toimega. Lisaks on selles tsingi PCA, mis takistab rasu teket, ning kooriva mõjuga salitsüülhape, mis aitab eemaldada naha liigseid kihte ja vähendada poore.