Eesti Õde suvi 2023

KSENIA VERHOVSKAJA: Õendus on siiras ja hooliv

SISUKORD

3 Koostöö valu ja võlu

4 Uudised

6 Raviteekonnad loovad ühise pinna patsiendile ja tervishoiutöötajale

10 Eriõdede pädevuse hindamine Euroopas

12 Ksenia Verhovskaja: õendust peaks rohkem näitama sellisena, nagu see on – siira ja hoolivana

16 Perearstikeskuste digilahendused parandavad töövoogu

18 Vaimse tervise õed toovad perearstindust psühhiaatriale lähemale

22 Õde-juhtumikorraldaja – lüli patsiendi ja haigla vahel

23 Kuidas taotleda eriõde III pädevust?

24 Ohutult päikesele vastu

26 Õendusteaduse doktoriõppe arendamine Eesti ja Soome koostöös

28 COVID-19 pandeemia mõjutused Eesti õdede töös

30 Spetsiaalne meditsiinimööbel toetab tervishoiutöötajate igapäevatööd

32 Millal pöörduda EMOsse?

34 Räägime surmast

35 Tunne oma esindajaid!

MILLAL PÖÖRDUDA

LK 32

Ajakiri: Väljaandja: Eesti Õdede Liit Eesti Õde | Suvi 2023 | 2/4

Vastutav toimetaja: Marin Soomets

Käesoleva numbri toimetajad: Anneli Kannus, Gerli Liivet, Siiri Puru, Marleen Mägi, Kersti Ossaar, Tuuli Albrant, Katrin Kerr, Aina Saarma ja Raigo Jahu

Koostaja: PR Partner OÜ

Keeletoimetaja: Hille Saluäär

Küljendus: Triin Peterson

Toimetuse e-post: ajakiri@ena.ee

Esikaanel: Ksenia Verhovskaja

Esikaane foto: Henrik Osula

Kaastööd palume saata toimetuse aadressile ajakiri@ena.ee.

Eesti Õdede Liidu ametlik väljaanne. Ilmub alates 1996. aastast.

KOOSTÖÖ VALU JA VÕLU

Anneli Kannus

Eesti Õdede Liidu president

Õppejõuna nägin sageli, et üliõpilased eelistasid üksi tehtavaid koolitöid grupitöödele. Võistlemine ja soov välja paista toidavad konkurentsi, sest endiselt tundub oluline olla „naabrist parem“. Kui aga kõik ühise eesmärgi nimel pingutavad, asendub konkurents koostööga. Koostöös võid avastada iseenda ja teiste seni avaldamata anded, leida sünergia ning luua päriselt midagi uut.

Tervishoiusüsteemi põhieesmärk on toetada maksimaalselt inimese tervist, ravida haigust ja vajadusel õpetada inimest haigusega elama. Inimese tervisetulem sõltub nii temast endast kui ka tervishoiutöötajate koostööst. Tervishoius on oluline koostöö, mida tehakse erialade üleselt, kuid olulisim on igapäevane meeskonnatöö, kus toetatakse teineteist patsientidele abi andmisel. Ühine tegutsemine eeldab nii töö kui ka aja koordineerimist, iga meeskonnaliikme kaasamist talle sobivaima ülesandega, ootamist (sest sõltud teistest meeskonnaliikmetest) ning ka otsustamist. Igal meeskonnaliikmel on koostöös oma roll, mille täitmiseks tuleb anda endast maksimum.

Tervishoius on tulemus kindlasti parem koostöös kui üksinda tegutsedes.

koostööd tervishoius valitsev hierarhia, teisest küljest kiired muutused. Oleme harjunud asju tegema nii, nagu on alati tehtud. Oleme juba mitu aastat liikunud kriisist kriisi, mis nõuavad teistmoodi tegutsemist. Aga kohati toimetame ikka vanaviisi ja loodame, et tulemus saab teistsugune. Koostöö õnnestumiseks on oluline hoida sihti silme ees. Tervishoius tähendab see, et patsient saaks paremat abi, töötaja vaimne tervis oleks korras ja mõlemal osapoolel silm säraks.

Minu elust pea 25 aastat möödus haridussüsteemis erinevaid rolle kandes, lisaks ema ja abikaasa roll – iga roll on kinnitanud minu elu motot „eeskuju nakatab“. Täiskasvanueas kipume mattuma eelarvamuste, hoiakute, kogemuste ja vahel ka positsiooni taha. Lubades ise ehitatud müüridel langeda, loome uusi võimalusi imede tekkeks. Tegudega muutusteni! Uued ideed, uued proovilepanekud ja uued võimalused on mind alati paelunud. Koostöökonverents „Meie 100“ on parim näide eri ühingute, liitude, erialade ulatuslikust ja vabatahtlikust koostööst, millest sündis midagi, mida varem pole tehtud.

Tervishoius on tulemus kindlasti parem koostöös kui üksinda tegutsedes. Praktikas näeme, et koostöö pole meie valdkonnas alati üheselt mõistetav, soositav ega rakendatav. Ühest küljest raskendab

Usun, et õppisime kõik palju, jätsime eelarvamused seljataha ja nautisime teekonda. Tee sinagi esimene samm paremaks koostööks oma töökohas, oma elus, oma arengus! Ole eeskujuks!

Foto: Olga Makina

KOERAD SEISAVAD HEA SELLE EEST, ET ÕDEDE TÖÖRÕÕM EI

RAUGEKS

Triinu Kivitar

Tartu Ülikooli Kliinikumi EMO õde Foto: Tartu Ülikooli Kliinikum

Eelmise aasta lõpus toimus Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonnas (EMO) töörõõmuspetsialistide pilootprojekt. Idee sai alguse sellest, kui võtsin endale kutsika. Koer Nala käis minuga mõne korra osakonna administratiivruumides kaasas. Need põgusad käigud tekitasid personalis suurt elevust ning esmane idee, et osakonnas võiks koer käia regulaarselt, tuli kolleegidelt. Nii tekkis mõte teema kohta rohkem uurida ja ellu sai kutsutud pilootprojekt, millele andis oma loa ka anesteesia ja intensiivravi kliiniku juhatus ning kliinikumi infektsiooniteenistus. Projektiga soovisime välja selgitada, kas ja millist mõju avaldab koerte viibimine töökeskkonnas EMO personali emotsionaalsele heaolule.

Projektis said vabatahtlikena osaleda kõik EMO töötajad, tingimuseks oli enne ja pärast projekti täita testid, mis hindavad töörõõmu ja läbipõlemist. Testid koostas töö- ja organisatsioonipsühholoogia dr Merle Parmak, kes tulemusi ka hindas. Tulemustest selgus, et koerad mõjusid töörõõmule positiivselt ja töötajate emotsionaalne heaolu paranes. Läbipõlemise puhul nii märkimisväärset mõju välja ei tulnud, kuid märgata oli siiski vähenemise tendentsi.

Saame tuttavaks!

Meie töörõõmuspetsialistid on kõik EMO töötajate koerad, seega on koerajuhid osakonna töökorraldusega hästi kursis. Koera eelduseks on hea käitumine, sõbralikkus ja kuulekus. Alustasime kahe koeraga – toona üheaastase Nova Scotia retriiveri tõugu Nala ning viie ja poole aastase Austraalia lambakoera Lennaga. Mõni aeg hiljem liitus kuueaastane Boheemia lambakoer Piper ning kõige viimasena Leonbergeri tõugu nelja-aastane Herakles.

On uskumatu, kui võimekad on koerad ja kui palju on nendest abi! Näiteks minu haigusest tulenevalt õpib Nala praegu diabeedi abikoeraks ehk hüpokoeraks. See tähendab, et koera õpetatakse lõhna järgi hindama oma peremehe madalat veresuhkru taset ning sellest märku andma. Hästi koolitatud koer oskab koolituse lõpuks tuua vajaliku toidu või joogi veresuhkrutaseme tõstmiseks või alarmeerida kaasinimesi peremehel tekkinud ohtlikust olukorrast.

Töörõõmuspetsialist Lenna on enne EMOsse tööle asumist rõõmustanud kontoritöötajaid ning läbinud ka teraapiakoerte sobivushindamise. Piper on spordikoer agility alal ja samuti läbinud

teraapiakoerte sobivushindamise. Herakles on käinud vetelpäästeja teraapiakoerte koolitusel.

Millega arvestada?

Enne projekti alustamist tegime personali seas küsitluse, kus uurisime muu hulgas ka allergiate ja hirmude kohta. Parim lahendus on omavaheline suhtlus, näiteks saab vahetada ruumi, kui koer ja töötaja mingil põhjusel kokku ei sobi.

Koerad liiguvad EMO aladel, mis on mõeldud personalile (puhkeruumid, koridorid, jälgimisruum). Küll aga puutuvad koerad mõnikord koridoris kokku patsientidega, kes teevad töörõõmuspetsialistile pai. Patsientide üllatusmoment on tavaliselt suur. Sel hetkel on rõõm näha, et patsient saab vähemalt hetkekski ootamatult haiglasse sattununa muremõtted peast.

Kuidas tagate töörõõmuspetsialisti töörõõmu?

Haiglakeskkond ei ole koera jaoks loomulik, seega on väga oluline, et koerajuht jälgiks koera käitumist ning vajadusel suunaks ka osakonnas tööl olevaid inimesi koeraga suhtlemisel. Meie projektis oli korraga osakonnas üks koer maksimaalselt kaks tundi. Kui koer näitab väsimuse märke varem, lõpeb ka külastus varem. Kuna EMO töötempo on ettearvamatu, sõltub sellest ka koerte külastuse pikkus. Näiteks kui osakonnas juhtub sagedasti käima kiirabi või on palju konsultante, väsib ka koer kiiremini.

Kõigil koertel on oma rutiin – kes vajab pikemat jalutuskäiku enne haiglasse tulekut, kes hiljem. Looma ei jäeta tööl mitte kunagi järelevalveta. Külastuse ajal ei ole koerajuht samal ajal valves, sest ta liigub osakonnas alati koos koeraga. Kuna töötaja samal ajal töökohustusi täita ei saa, on töörõõmuspetsialistide kaasamine suuresti vabatahtlik.

See, kui tihti koerad töötajaid rõõmustamas käivad, sõltub sellest, millal on koerajuhil aega koeraga osakonda tulla. Meil on ette nähtud ka väike preemia, kuid see kulub pigem töörõõmuspetsialisti motiveerimiseks: ostame talle tänutäheks maiustusi või mänguasju. Kuna koerajuhtidel on jätkuvalt huvi seda rõõmu oma töö ja teiste kohustuste kõrvalt pakkuda, tegeleme korralduslike detailidega, et koerte kaasamine saaks püsivama lahenduse.

Töörõõmuspetsialist Nala koos koerajuht Triinu Kivitari (vasakul) ja teiste kolleegidega.

ERAKORRALISE MEDITSIINI PÄEV

27. mai on nimetatud üle Euroopa erakorralise meditsiini päevaks. Sel päeval räägitakse rohkem, mida tähendab ja hõlmab erakorraline meditsiin. Igal aastal on erakorralises meditsiinis töötavad inimesed ning erakorralise meditsiini seltsid ja seltsingud toonud inimesteni ühe mõtte või soovi. Järjest süvenev personalipuudus on tinginud olukorra, kus patsientide arv EMOdes ületab personali võimekuse. Patsiendid vajavad aga hoolt, tähelepanu ning valu ja haiguste leevendamist. Personal vajab ohutut patsientide hulka, säästmaks enda vaimset tervist ning pakkumaks igale patsiendile parimat abi. Sellest kujunes välja ohutusele suunatud kampaania ning juhtmõte „Teie turvalisus – meie prioriteet“

TEGEVUSKAVA ON TIHE KA SUVEL

Terviseõenduse ja vaimse tervise õenduse seltsingud on sellel suvel ühendanud jõud – 10–11. augustini toimub ühine suvekool Pärnumaal Lepanina hotellis. Kavas on põnevad töötoad erinevatel teemadel, sealhulgas aktiivsus- ja tähelepanuhäire, kaastundeväsimus ja läbipõlemine, eakate vaimse tervise probleemid. Õhtul mängib muusikat Pärnu Bluesiklubi Bänd. Registreerimine avatakse mais kodulehel www.ena.ee.

24.08.2023 toimub Lääne piirkonna ehk Saare-, Pärnu-, Viljandi- ja Järvamaa liikmetele ühisüritus Roosta Puhkekeskuses. Täpsem info on tulemas, jälgi infot kodulehel www.ena.ee.

TASUTA NÕUANDETELEFON „ÄMMAEMAND VASTAB“

Mais alustas Ida-Tallinna Keskhaiglas tööd ämmaemanda tasuta nõuandeliin. Igal tööpäeval kell 8.00–16.00 saavad numbril 606 7576 küsida ämmaemanda professionaalset konsultatsiooni inimesed üle Eesti – nii patsiendid kui meditsiinitöötajad. Nõuandeliini eeliseks on naistekliiniku tugivõrgustik, mis võimaldab ämmaemandal vajadusel kohe konsulteerida ka naistearstiga.

TÄIENDUSKOOLITUSE

VÕIMALUS MIKROKRAADINA

Reet Urban

MSc, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli juhtivlektor

Erialane täienduskoolitus on tervishoiuvaldkonnas igapäevane professionaalse arengu osa. Tavapärane täienduskoolitus võimaldab lühiajaliselt ja intensiivselt täiendada oma teadmisi või oskusi mingil konkreetsel teemal. Õppeasutused on viimastel aastatel laiendanud täienduskoolituste pakkumist mikrokvalifikatsiooni kursustena, mida nimetatakse kõrgkoolides mikrokraadideks. Eri mahuga mikrokraadikursused võimaldavad huvipakkuvas valdkonnas omandada täiesti uusi pädevusi või saavutada olemasolevate pädevuste kõrgem tase. Mikrokraadikursus on üks väike, kuid terviklik osa kehtivast tasemeõppe õppekavast, mis tagab õppimise tunnustatud õppekava alusel ja professionaalsete õppejõudude juhtimisel. Õpe toimub koos vastava õppekava üliõpilastega. Kui on soov asuda õppima vastavale tasemeõppekavale, arvestatakse mikrokraadikursuse raames läbitud aineid täies mahus.

Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis avatakse järgmisel õppeaastal 12 tasulist mikrokraadikursust, millest seitse on bakalaureusetaseme ja viis magistritaseme kursused. Magistritaseme mikrokraadikursused on osa terviseteaduse magistriõppekavast, mis seab eelduseks kõrghariduse olemasolu. Viiest pakutavast kursusest üks, tervishoiuvaldkonna kvaliteedijuhtimine ja eestvedamine (13 EAP), ei eelda eelnevat õe või ämmaemanda kutset, küll aga tervishoiualast kõrgharidust. Neli õenduse erialavaldkonna mikrokraadikursust, kliinilise õenduse teooria, vaimse tervise õenduse teooria, intensiivõenduse teooria ja terviseõenduse teooria, eeldavad nii eelnevat õe või ämmaemanda kõrgharidust kui ka soovitavalt vastavas valdkonnas töötamist. Iga erivaldkonna kursuse maht on 27 EAPd ja õpe kestab 2023. aasta septembrist kuni 2024. aasta juunini. Täpsemat informatsiooni mikrokraadikursuste kohta leiate kõrgkooli kodulehelt www.nooruse.ee/koolitusedjateenused/ mikrokraadid/.

ŠVEITSI ÕDEDE

LIIDU KONGRESS

Eelmise aasta oktoobris sai EÕLi asepresident kutse osaleda põhiettekandega Šveitsi Õdede Liidu kongressil ning ühtlasi sooviti osalemist paneeldiskussioonis. Hübriidkongress toimus Bernis 20.–21. aprillini, kus osales ligi tuhatkond õenduse valdkonna tippspetsialisti. Gerli Liivet esines ettekandega ,,E-Eesti õdede ilu ja valu“, mis keskendus meil kasutusel olevatele e-tervise rakendustele. Ettekanne andis lühiülevaate mõne tervishoiuteenuse osutaja dokumenteerimise võimalustest just õdede näitel.

Infotehnoloogiliste uuenduste ja innovatsiooni teemal arutleti ka paneelis. Gerli Liivetiga koos avaldasid arvamust riigi digitaalse tervise innovatsiooni valdkonna juht Friederike Thilo ning Föderaalse Rahvatervise Ameti asedirektor Nassima Mehira. Lähetus andis hea võimaluse vahetada kontakte ning kinnistas tõdemust, et elame imelises e-riigis.

Raviteekonnad loovad

ühise pinna patsiendile ja tervishoiutöötajale

Anete Kõlli

Fotod: Shutterstock

Ootamatu tervisemure viib inimese keerukale teekonnale eri spetsialistide ja asutuste vahel. Kui kogu elu on pea peale paisatud, tuleb ravi kõrval tegeleda veel elukorralduslike ja sotsiaalsete küsimustega. Raviteekonnad hoiavad kõiki asjaosalisi ühel kursil, et patsient keerukas protsessis üksi ei jääks.

„Raviteekond tähendab konkreetse terviseseisundi puhul tehtud kokkulepet: mis on iga ravietapi sisu, mis on eri teenuste osutamise otsustuskriteeriumid, kuidas patsient liigub ravietappide ja spetsialistide vahel ning mis on osapoolte rollid,“ kirjeldab Tervisekassa raviteenuste osakonna juhataja Tiina Sats. Raviteekond kestab haigestumisest kuni tervenemise või ravi lõppemiseni, ehkki alati selline käsitlus võimalik pole. „Akuutsete seisundite puhul on haigestumise algust ja lõppu tavaliselt lihtsam defineerida. Krooniliste haiguste raviteekond ei lõppegi ja sellega tuleb kokkulepete tegemisel arvestada,“ lisab Sats. Sotsiaalministeeriumi tervisesüsteemi arendamise osakonna juht Kersti Esnar lisab, et raviteekond laieneb tervishoiusüsteemist kaugemale. „Vaatame ka sotsiaalteenustega integreeritust. Praegu peab inimene ise sotsiaalvaldkonnast vajalikku tuge otsima ning asutuste vahel liikumine on keeruline ja killustunud. Kui tervishoiusüsteem enam aidata ei saa, aga inimene vajab sotsiaalvaldkonna tuge, siis aitab raviteekond kogu protsessi üheks tervikuks siduda.“

Tänaseks on lõppenud 2019.–2022. aastal ellu viidud insuldi raviteekonna juhtprojekt ning käimas on liigese endoproteesimise raviteekonna juhtprojekt. Kui insuldi raviteekonna puhul andis Tervisekassa ette väga üldised arendusvajadused, mille raames neli haiglat koostöös partneritega oma piirkonna raviteekonnad välja töötasid ja neid katsetama hakkasid, siis endoproteesimise raviteekonna töötasid koos välja kõik süsteemi osapooled ning seda katsetati süsteemiüleselt.

„Raviteekondade arendamisel püüame luua üle-eestilisi kokkuleppeid ja tagada ühtlase kvaliteediga hea teenus olenemata sellest, millises Eesti otsas patsient elab,“ ütleb Sats. Tema sõnul hinnatakse raviteekonna arendamise vajadust kolmelt lähtekohalt. „Esimene on eriala soov muutusteks ning erialaseltside initsiatiiv. Teine on mõjusus – esmajärjekorras tegeleme selliste seisunditega, kus on palju patsiente ja kus näeme suurt suremust või elukvaliteedi langust. Kolmandaks peab olema hüpotees, et senine raviteekond on keeruline. Mitmeid tervishoiu osapooli, haiglaid ja ravietappe hõlmaval pikal teekonnal võib tulla ette olukordi, kus patsient jääb üle andmata või jääb midagi olulist tähelepanuta. Nii insuldi kui endoproteesimise puhul on need potentsiaalsed olukorrad olemas. Seevastu pimesoole lõikuseks tuleb inimene haiglasse, lõigatakse pimesool ära ja ta läheb koju. Seal süsteemiülest raviteekonda ei ole vaja arendada, kuid võib mõelda raviteekonnale sama raviasutuse sees,“ selgitab Sats.

Tiina Sats: ,,Raviteekondade arendamisel püüame luua üle-eestilisi kokkuleppeid ja tagada ühtlase kvaliteediga hea teenuse olenemata sellest, millises Eesti otsas patsient elab.“

Pikaaegne õde Anu Laul on üks neist, kelle elu pea kümme aastat tagasi muutus – teda tabas toona, vaid 46-aastaselt, insult ning abistajast sai järsku abivajaja. „See juhtus „sellisel väga ilusal päeval“ nagu 30. detsember kell seitse õhtul. Olin just külalised ära saatnud, kui tundsin, et pea valutab ja põrand liigub. Helistasin 112, sest külm higi ja väga halb enesetunne viitasid raskele terviseseisundile. Häirekeskus kuulas mind ära ning küsis, ega ma alkoholi ei ole tarbinud. Minu jaoks oli kummaline, et sama asja küsiti neli või viis korda ja iga kord kinnitasin, et ma tõesti pole alkoholi tarbinud,“ räägib Anu. Insuldi puhul on iga minut kaalul – kiire reageerimine ja sümptomite äratundmine on elulise tähtsusega, sest mida kiiremini insuldipatsient abi saab, seda parem on tema taastumine. „Mina ise ei saanud aru, et mul kõnehäired on, aga nemad teisel pool telefoni said ja kiirabi jõudis loetud minutite pärast,“ lisab Anu. Sellest, kui kiiresti tuntakse sümptomid ära ja kui kiiresti jõuab patsient EMOsse, võib sõltuda kogu edasise raviteekonna pikkus, käik ja keerukus. Tänu häirekeskuse tähelepanelikkusele jõudis kiirabi väga ruttu. Tänaseks on Anu arsti sõnul 99,9% taastunud. Ta on õppinud uuesti sööma ja kõndima ning tema vaim on püsinud erksana. Taastumisele aitasid kaasa lähedaste tugi, Anu kui õe usk kolleegidesse ning tahe insuldijärgselt täisväärtuslikku elu elada. Anu räägib, et teda aidanud EMO tiim töötas nagu kellavärk ning arstid, õed, hooldajad ja füsioterapeudid olid tasemel, kuid koju jõudes tundis ta toona puudust psühholoogi teenusest. Et insuldijärgsed vaimse tervise probleemid jäävad sageli taastumisel tagaplaanile ning puuduvad toetatud suhtlemist soodustavad kogukonnateenused, selgus ka insuldi raviteekonna probleemide kaardistamise käigus.

Insuldi juhtprojekti ette valmistades tuvastati, et inimese jaoks on insuldijärgne raviteekond keeruline ja killustunud. Aruanne „Insuldipatsiendi raviteekonna parem korraldus“ toob esile probleemid, mida insuldi raviteekonnaga lahendama asuti. Analüüsidest selgus, et patsiendi ja lähedaste vajadustega arvestatakse vähe, mõningaid teenuseid pakutakse ebapiisavas mahus või puuduvad teenused sootuks. Näiteks ei tea patsiendid ja nende lähedased, milliseid teenuseid (nii tervishoiu- kui ka sotsiaalteenuseid) ja mis alustel saada on võimalik.

Tõuke andis protsessi keerukus

Insult tabab aastas u 4500 inimest ja kuldvõtmekest kõigi ühesuguseks edukaks taastumiseks ei ole. Iga patsient vajab erinevat lähenemist ning seejuures on oluline, et kõik asjaosalised käiksid teekonda läbi samas rütmis ja ühist keelt rääkides. Insuldipatsiendid puutuvad kokku paljude spetsialistide ja asutustega. Tervishoiusüsteemi ja sotsiaalteenuste vahel iseseisvalt orienteerumine on patsiendile äärmiselt kurnav. Tihti pole patsiendid teadlikud oma võimalustest ega tea, mida nad peavad tegema või kuhu pöörduma – kõike on lihtsalt liiga palju. Rääkimata painavast küsimusest „kas ma jään ellu?“, tuleb uuesti selgeks õppida söömine, kõndimine või autosõit ning lisaks tegeleda murega töö, laenude tagasimaksmise, eluaseme ja lähedaste pärast.

Taastumine läheb reeglina paremini neil, kellel on aktiivsed lähedased, lähedasteta patsientidel on suurem tõenäosus jääda isolatsiooni ning vajalike teenusteta. Patsientide vajaduste ja eelistustega ei arvestata taastus- või järelravile suunamisel, sest patsiendid tahaksid vajalikke teenuseid saada võimalikult kodu lähedal, kogukonnas või kodus. Patsient, kes ei saa kohe statsionaarse taastusravi kohta ja/või ambulatoorse taastusravi aega, võib jääda kriitilise tähtsusega taastumise ajaaknas vajalike teenusteta.

Veel selgus, et raviteekonna osapoolte vaheline info liikumine ja koostöö vajab parandamist. Näiteks ei ole kokku lepitud, kes peaks uurima patsiendi käekäigu kohta näiteks kolm või kuus kuud pärast insulti, esmatasand ja eriarstiabi ei tee piisavalt koostööd ning info patsiendi insuldist ei jõua perearstini. Puuduvad ühtsed põhimõtted või juhendid, mille järgi otsustatakse patsiendi raviteekond pärast akuutravi. Eri tervishoiuteenuse osutajatel on erinev arusaam patsientidele osutatavate teenuste vajadusest. Tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi koostöö on konarlik, puudub ühtne arusaam, kes ja kuidas peaks patsiendi tervishoiusüsteemist sotsiaalsüsteemi üle andma. Süsteemides

tuleb ette asjatut dubleerimist (hindamine nii taastusravi- kui ka rehabilitatsioonimeeskonna poolt) ning pikka ootamist (nt töövõime hindamine, kodu kohandamine). Puudub ka informatsioon insuldi üle elanud inimeste elukvaliteedi kohta, sest tervishoiusüsteemis mõõdetakse küll sisendeid, väljundeid ja protsessi, aga mitte inimeste tervisetulemeid. Samuti ei anna olemasolevad tasustamismeetodid teenuseosutajatele stiimulit parandada ravi sidusust.

Ravi kulgemine on kõigile selgem

Tartu Ülikooli Kliinikumi insuldiõde Triinu Kurvits oli kaasatud insuldi raviteekonna juhtprojekti ning tajub raviteekonna mõju hästi. „Peamine kitsaskoht enne projekti oli minu silmis see, et patsiendi teekond oli pigem killustunud. Inimesed

nii-öelda kadusid ära pärast seda, kui nad olid haiglast aktiivravist välja saanud. Nad läksid kas taastusravisse, õendusabisse või maakonnahaiglatesse järelravisse, aga nad kadusid meie vaateväljast ära. Tänu projektile on kliinikumi patsientidel insuldikoordinaator, kes neile pärast haiglast välja saamist helistab ja tuletab vastuvõtu aega meelde. Nii jõuab rohkem inimesi

kolme kuu pärast insuldiõe vastuvõtule, patsientidel hoitakse rohkem silma peal ja neil on kindlustunne, et nad saavad kellegi käest küsimuste korral abi ega jää muredega üksi,“ tõdeb Kurvits. „Mulle tundub, et see projekt on aidanud mitmeid lünki täita ja inimesed jõuavad rohkem neile vajalike teenusteni. Teine asi on muidugi teenuste kättesaadavus,“ lisab Kurvits.

Tiina Sats tõdeb, et insuldi raviteekonna pilootprojekti järel tehtud analüüside põhjal jõudis rohkem inimesi taastusravile. „Me suutsime raviteekonna arendamisega enne projekti tuvastatud probleeme lahendama hakata,“ lisab Sats.

Insuldi raviteekonna pilootprojekt on lõppenud ja hinnatud edukaks. Kõik osapooled näevad projekti hea kogemuse pealt vajadust välja töötada üle-eestiline insuldi raviteekond, mida hakatakse kõikides insuldiüksustes ja keskustes rakendama. Raviteekonna kokkuleppimisega on juba alustatud ning sellel ajal jätkab Tervisekassa kahe võtmesekkumise (insuldiõde ja koordinaator) rahastamist projekti katsetanud haiglates.

Ka muu projekti käigus välja töötatu rakendamine asutustes jätkub. Kurvits räägib, et tänu raviteekonna projektile on

pea kõigis Lõuna-Eesti haiglates püsima jäänud insuldiõe vastuvõtud ja kasutusel on ka töötaja insuldikäsiraamat, mille abil on uusi kolleege insuldi vallas parem koolitada. Patsientide kasutusse on jäänud raviteekonda selgitav infomaterjal – töövihik, kuhu patsient enda isiklikke eesmärke, ravimeid, vajalikke abivahendeid ja küsimusi kirja saab panna.

Kuna tagasisidest selgus, et patsientide jälgimise kvaliteet on igas haiglas erinev, koostas insuldiprojektis arendustööga tegelenud Kurvits kolleegidega ühtse kontrollnimekirja, mille abil on insuldipatsienti lihtsam jälgida. „Oleme saanud õdedele pakkuda paremaid tööriistu, millega saab tööd efektiivsemaks muuta. Õed teavad paremini, milliseid samme ette võtta. Patsiendi jälgimine on struktureeritum ja oskame teatud asjadele varasemas etapis tähelepanu pöörata. Tänu kontroll-loendile on kindel, et kõikidel insuldipatsientidel saab näiteks neelamine kohe ära hinnatud,“ lisab Kurvits.

Õdede kandev roll raviteekonnal

Insuldi raviteekonna puhul peab Sats oluliseks teguriks insuldiõe ja koordinaatori positsiooni loomist. Insuldiprojektis

Insuldi ravis ja sellest taastumisel on patsiendile abiks hulk spetsialiste. Allikas: Mõtus, M., Pääbo, L., Grigorjan, L. (2019). Insuldipatsiendi raviteekonna parem korraldus. Teenusedisaini kokkuvõte, sisend patsiendikeskse ja tervikliku raviteekonna juhtprojektile.

lahendasid haiglad koordinaatori ja insuldiõe rolle erinevalt. „Näiteks Tartu Ülikooli kliinikumis on insuldikoordinaator pigem sotsiaaltöötaja taustaga. Koordinaator ja insuldiõed teevad tihedalt koostööd ning tänu sellele liigub info paremini. Sageli ongi meil selleks hetkeks, kui patsient vastuvõtule tuleb, juba koordinaatori käest saadud eelinfot ka sotsiaalsete murede kohta. On olnud perevägivalla olukordi, millest patsient ei hakka ise otse rääkima. Tänu koordinaatorilt saadud eelinfole oleme osanud õe vastuvõtul delikaatselt abi pakkuda,“ räägib insuldiõde Kurvits. „Tunnen end sotsiaalvaldkonna küsimustes enesekindlamalt ja oskan paremini soovitusi jagada või suunata. Tean, et mul on koordinaatori näol toeks inimene, kes oskab just konkreetselt sellele patsiendile anda sobivat nõu,“ lisab Kurvits.

Insuldiprojekti juhtrühma kuulunud Eesti Õdede Liidu asepresident Gerli Liivet tõdeb, et raviteekondade kaardistamine on näidanud õdede rolli suurendamise asjakohasust ja vajalikkust. „Õdede vastuvõttude planeerimine teekondade sisse on juba täiesti tavapärane praktika. Õed vaatavad ka seda osa inimesest, mis on terve, ehk otsitakse tugevusi ja võimalusi, mille pealt paremini taastuda. Selles mõttes on õdede rolli suurenemine teekondadel tõesti märkimisväärne,“ ütleb Liivet.

Liiveti sõnul näeme raviteekondades, et õed on eriti kandvat rolli võtmas esmatasandil, kus pereõde on esimene kontakt, kes patsiendi vajadusel näiteks perearsti vastuvõttu edasi suunab või tuvastab vajaduse koduõendusteenuse osutamiseks. Muu hulgas on perearstikeskustes ka vaimse tervise õed juba teekonda sisse arvestatud. Liiveti sõnul võib raviteekondades rohkem märgata ka kooliõdede rolli esmatasandil. „Kooliõde ju ise ei ravi ega pane diagnoosi, aga tema kindel ülesanne on märgata ja järgmisteks sammudeks nõu anda,“ lisab Liivet. Veel tõstab ta esile

üldhooldekodude õed, kes raviteekondadel võtavad kandva rolli, olles tähtis lüli perearsti ja patsiendi vahel.

Esnar toob esile eriõed, kes saavad võtta suuremat vastutust raviteekonna juhtimisel. „On oluline, et igaüks toimetaks oma õpitud pädevuse piires – arst teeb tõesti ainult seda, mis nõuab tema pädevust ja haridust, ning õele või eriõele usaldatakse nende pädevusse kuuluvad ülesanded. Arvan, et siin võiks just eriõe roll olla väga suur ja minu andmetel on pilootprojekti raames eriõde juhtinud või koordineerinud asutusesisest raviteekonda ning sellega saadud häid tulemusi.“

Kurss inimkesksusele

Kuigi raviteekondi selle kümnendi rahvastiku tervise arengukava eesmärkide hulgas otseselt ei ole, ütleb Esnar, et rahvastiku tervise arengukava põhiprintsiipidest seostub raviteekondade mõte tugevalt inimkesksuse, integreerituse ja elukaare-

oluliseks üldise raviteekonna raamistiku kirjeldust, et soovijad saaksid raviteekondade kokkuleppeid sarnaste põhimõtete järgi koostada,“ ütleb Esnar.

Esnar toob näiteks ka kopsuvähi patsiendi raviteekonna kokkuleppimise, mida veab erasektor. „Miks mitte teha järjest rohkem raviteekonna kokkuleppimist erasektori, Tervisekassa ja ministeeriumi koostöös?“ lisab ta. „Kopsuvähi patsiendi raviteekonna kaardistamise ühisprojekt toimub erasektori ja riigi koostöös. Sotsiaalministeerium, Tervisekassa ja ravimifirmad püüavad praegu koos aru saada, kus täpselt probleemid on ja millised on arendusvajadused tulevikus,“ täiendab Tiina Sats.

Võimalike tulevaste raviteekondadena toob Sats välja depressiooni ja onkoloogia, milleks ettevalmistused juba käivad.

„Ilmselt jõuame tulevikus depressiooni raviteekonna kokkuleppimiseni. Depressioon on väga levinud ja paljud inimesed

Kersti Esnar: „Kui tervishoiusüsteem enam aidata ei saa, aga inimene vajab sotsiaalvaldkonna tuge, siis aitab raviteekond kogu protsessi üheks tervikuks teha.“

põhise lähenemisega. „Helesinine unistus on, et suuremad, ressursimahukamad ja keerulisemad haigusseisundid oleksid sarnaselt raviteekonnale kokkulepetega kaetud ning arvestaksid inimese vajadustega. Kuna keerulised ja eri etappe läbivad haigusseisundid vajavad tervishoius päris palju ressursse, on oluline mõelda, kuidas saame patsienti tema raviteekonnal toetada nii, et ressursikasutus oleks mõistlik. Et me tõesti saaksime parima tulemuse inimese tervisele. Lühiperspektiivis pean

saaksid raviteekonnast kasu. Probleemide kaardistamine on meil depressiooni puhul koos osapooltega juba tehtud,“ lisab Sats.

„Probleemid tuleb välja selgitada kõikide osapoolte vaates – insuldi raviteekonnal ei küsi me neid ainult neuroloogidelt ning endoproteesimise puhul ainult ortopeedidelt. Me küsime sisendit ka perearstidelt, õdedelt, füsioterapeutidelt jne. Samuti kuulame patsiente ja lähedasi, et tekiks parem pilt probleemistikust, mida peame hakkama lahendama.“

Eriõdede pädevuse hindamine Euroopas

Gerli Liivet

Foto: Helin Loik Tomson/Celsius Healthcare

Eestis on tervishoiutöötajal kohustus läbida iga aasta 60 tunni ulatuses täiendkoolitusi, eesmärgiga hoida oma pädevust ning seeläbi pakkuda inimestele maksimaalselt parima kvaliteediga teenust ja abi. Nõue on asjakohane ning aluseks õdede ja eriõdede pädevuse hindamisel, millega Eesti Õdede Liit on tegelenud üle 15 aasta. Pere- ja koduõdede pädevust on aastaid hinnatud ja tulemusi on käsitletud kui teenuste kvaliteedi indikaatorit, mis rakendub nüüd ka kooliõdedele. See kõik näitab, et nii Tervisekassa kui ka Sotsiaalministeerium väärtustavad õdede hinnatud pädevust.

EFNi (European Federation of Nurses Associations) liikmena teame, et eriõenduse aktiivne arendamine käib ka riikides, kus praktikas eriõdesid veel ei ole: juba õpetatakse seal eriõdesid magistri tasemel. Mõne riigi õigusruumis on aga puudu uue rolli rakendumiseks vajalikest juriidilistest kokkulepetest ning pädevuste hindamisest palju ei teata. EÕL pöördus oma partnerite poole Euroopas, et küsida, kuidas meie headel kolleegidel mujal eriõdede pädevuse hindamise temaatikat käsitletakse. Saime tagasisidet 14 riigi esindajalt.

Soov eriõendust arendada

Kolleegid Albaanias ja Tšehhis on eriõenduse arendustegevusi alles alustamas ning neil puudub igasugune õdede pädevuse regulatsioon. Belgia õigusruumis on eriõde tunnustatud, aga selgemad kokkulepped, kuidas eriõed praktikasse panustada saaksid, on alles sündimas.

Islandil, Taanis ja Rootsis omandatud eriõe pädevust uuesti hindama ei pea, kui vastav pädevus on saavutatud ehk vastav magistriõpe läbitud, aga ka nemad mõtlevad viimasel ajal pädevuse hindamise

reguleerimisele. Norras ei ole vaja eriõel küll oma pädevust taas tõestada, kuid magistriõppesse sisseastumise eelduseks on kohustuslik vähemalt kaheaastane töökogemus

Iirimaal, nii nagu ka Šveitsis, on vajalik pädevuse hindamine läbida selleks, et üldse end eriõena registreerida.

õena. Soomes ei ole samuti eriõdedele riiklikku ametlikku pädevuse hindamist, eriõdede rollid ei ole õigusruumis reguleeritud (v.a retseptiõigus), kuigi need on tööelus olemas.

Regulatsioonid Šveitsis ja Inglismaal

Šveitsis on olemas eriõe kriteeriumid, mis

peavad olema täidetud nii esmasel kui ka korduval registreerimisel. Pädevuse kordushindamine on vajalik läbida iga viie aasta tagant ja selle eeltingimusteks on erialakoolituste läbimine 240 tunni ulatuses. Samuti on vajalik töökogemus vastavas valdkonnas, mis peab nelja aasta peale moodustama 40% täistööajast.

Ka Inglismaal on pädevuse hindamine reguleeritud, kuid seal ei ole see otseselt kohustuslik. Pädevuse hindamisse kaasatakse nii erialaliidud kui ka ülikoolid ja tööandjad. Hindamisprotsessis on oluline omandatud haridus, kliiniline töökogemus ning juhtimispädevuse demonstreerimine ja teadustöös osalemine. Hindamise aluseks on tööanalüüs ning omistatud pädevus kehtib kolm aastat. Inglismaa õendus on muutumas ning päevakorras on küsimus, kuidas pädevuse hindamisega edasi liikuda. On võimalik, et teatud valdkondades on tulevikus vajalik eriõel läbida kohustuslik pädevuse hindamine.

Iirimaal, nii nagu ka Šveitsis, on vajalik pädevuse hindamine läbida selleks, et üldse end eriõena registreerida. Soovija peab tõestama, et ta on omandanud päde-

Eestis on eriõenduse areng olnud kiire, eriti viimasel kuuel aastal.

vused, mis on kokku lepitud dokumendis „Eriõenduse praktika standardid ja nõuded“. Registrisse saamiseks ei piisa vaid magistriõppe läbimisest, vajalik on ka anda ülevaade töökogemusest ja arendustegevustest, millega ollakse seotud. Riigis valitseb seisukoht, et eriõde vastutab oma pädevuse eest ise, mis tähendab seda, et eriõde koolitab ennast vajadusel. Elukestev õpe ei ole tunni täpsusega reguleeritud, vaid peab põhinema eriõe eneseanalüüsil ning individuaalsel õpivajadusel. Süsteem tugineb paljuski usaldusele ning suur vastutus on ülikoolidel, kes eriõdesid koolitavad. Huvitav on fakt, et Iirimaa ülikoolid, kes eriõdede õpet läbi viia soovivad, peavad saama õppekavale heakskiidu Iirimaa õdede ja ämmaemandate juhatuselt, kes lisaks tegeleb ka õdede ja eriõdede registreerimisega.

Küpros ja Portugal töötavad teisiti Küprosel ei ole veel eriõed tervishoiutöötajate registris ja seega ei ole välja töötatud ka spetsiaalset eriõdede pädevuse hindamise süsteemi. Samas toimib neil süsteem, kus kõik õed peavad läbima pädevuse hindamise iga nelja aasta tagant. Lävend on meie kvaliteedinõuetega võrreldes madal – läbitav koolituste maht on vaid 32 tundi nelja aasta kohta, kuid pädevus on seotud litsentsi omamisega ehk loaga tervishoiuteenust pakkuda. Ka Portugalis ei ole eriõendus iseseisev kutsekategooria, sest magistritasemel eriõdesid veel ei õpetata. Kasutusel on kolmeastmeline karjäärimudel: õde, õde-spetsialist ja õen-

Unistus eriõe iseseisvast praktikast on saamas peagi reaalsuseks, vaid väike samm on veel minna.

dusjuht. Samas on kõikide nende kutsekategooriate puhul kohustuslik kindlate kriteeriumide järgi pädevuse hindamine, mis on resertifitseerimise eelduseks ja annab õiguse töötada.

Teiste maade hinnangul on Eestis olnud eriõenduse areng kiire. Kakskümmend aastat tagasi leppisime kokku, et Eestis saab õde spetsialiseeruda neljale erialale, ning oleme

ERIÕED MAAILMAS

Eriõe ametikohad on loodud 78 riigis. On tõestatud, et eriõe rolli olemasolu suurendab tervishoiuteenuse kättesaadavust eriti maapiirkondades.

Aafrika mandril on eriõed olemas 74% riikides ja Ameerikas 55% riikides. Euroopas on eriõed kasutusel 20 riigis. Enamikus riikides on aluseks võetud ICNi soovitused, mille kohaselt on magistrikraadiga eriõdede õppemaht vahemikus 90–240 EAPd. Ka nendes riikides, kus eriõendus ei ole veel rakendatud, õpetatakse juba täna eriõdesid magistri tasemel.

Eesti Õdede Liidu definitsiooni kohaselt on eriõde õde, kes on läbinud õe erialase koolituse õppekava või terviseteaduse

sellele truuks jäänud senini. Oleme liikunud õdede erialakoolitusest magistri õppekavani ning unistus eriõe iseseisvast praktikast on saamas peagi reaalsuseks, vaid väike samm on veel minna. Meie õed on tublid, väärtustavad edasiõppimist, usaldavad oma õpitud teadmisi ja kogemusi – tänu sellele oleme ära teeninud nii patsientide kui ka tervishoiuasutuste usalduse.

magistriõppekava ühel õendusabi erialal ning on omandanud õpitud erialal suurema kliinilise pädevuse ja otsustusoskuse, samuti valmisoleku töötada nii iseseisvalt kui ka interdistsiplinaarses meeskonnas ning eest vedada uurimisja arendustööd (EÕL 2020).

Rahvusvaheline Õdede Nõukogu (ICN) määratleb eriõde (advanced practice nurse; APN) kui õde, kes on täiendava hariduse kaudu omandanud eksperditeadmised, keeruliste otsuste tegemise oskuse ja kliinilise pädevuse laiendatud õenduspraktika jaoks, mille omadusi kujundavad kontekst, milles nad töötavad (ICN 2021). Maailmas tuntakse APNi mõistete Clinical Nurse Specialist (CNS) ja Nurse Practitioner (NP) kaudu. Peamine erinevus tuleneb olukorrast, kus eriõde praktiseerib.

Ksenia Verhovskaja: õendust peaks rohkem näitama sellisena, nagu see on – siira ja hoolivana

Fotod: Hendrik Osula

Ida-Viru Keskhaigla õenduse ja patsiendikogemuse juht ning juhatuse liige Ksenia Verhovskaja usub, et tervishoiutöös ja õenduses on kõige olulisem empaatia ja hea koostöö.

Kuidas sa jõudsid õenduse juurde?

Huvi tervishoiu vastu on mul olnud nii kaua, kui ennast mäletan, kuigi lapsena tahtsin saada hoopis loomaarstiks. Lapse ja noorukina pidin terviseprobleemide tõttu tihti viibima haiglas, kus vaatasin huviga õdede ja arstide tööd.

Teadlik huvi tervishoiu vastu tekkis gümnaasiumis, kus mulle väga meeldis bioloogia. Kaalusin, kas minna õppima õendust, arstiteadust, geenitehnoloogiat või hoopis bioanalüütikat. Noarootsi Gümnaasiumi direktor Laine Belovas ütles aga, et ma peaksin kindlasti töötama inimestega ega tohiks ennast mõne seadme või kabineti ukse taha ära peita. Need sõnad on mul siiani meeles.

Mingil põhjusel läksin aga õppima Tartu Ülikooli vene ja slaavi filoloogiat. Pidasin seal vastu kaks kuud, kuni mõistsin, et see pole minu jaoks. Järgmisel õppeaastal läksin juba õendust õppima Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli Kohtla-Järve struktuuriüksusse ning magistriõppe läbisin Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis intensiivraviõenduse erialal.

Kuidas sa sattusid Kohtla-Järvelt õppima Noarootsi Gümnaasiumisse?

Arvan, et Noarootsi Gümnaasiumisse minek on teinud minust selle inimese, kes ma olen. Õppisin üheksandas klassis, kui Noarootsi gümnasistid tulid meile oma kooli tutvustama. Mulle pakkus huvi nende aktiivne elu, rootsi keel ja kultuur ning ka vahvad koolitraditsioonid. Koolist sain rootsi keele enam-vähem selgeks nii, et kui telekast tuleb rootsikeelne saade, saan sellest aru. Keelt olen saanud praktiseerida nii kruiisilaeval töötades kui ka Tartu Ülikooli kliinikumis Rootsi praktikante juhendades.

Miks sa valisid magistriõppes just intensiivraviõenduse?

Alustasin oma karjääri tervishoius sisehaiguste osakonnas hooldajana, kust mind viidi paari kuu pärast üle intensiivraviosakonda. Sealt kasvasin abiõeks ja seejärel õeks. Lõpuks läksin tööle kiirabisse – sellest ka erialavalik, mis haakub nii intensiivraviõenduse kui kiirabiga. Tahtsin väga saada kiirabibrigaadi juhiks ja magistriõppe lõpetamine lõi selleks eelduse.

Magistriõppe ajal sain Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis proovida oma võimeid õppejõuna, kus andsin ühe semestri intensiivraviõenduse loenguid ja praktikume. Õpetamise kõrvalt töötasin Tartu Ülikooli Kliinikumi 2. intensiivravi osakonnas ja kiirabis. Lõpuks hakkas mul kolmel töökohal töötamine ja õppimine üle jõu käima ja ma loobusin õppejõukohast. Kui magistridiplomi kätte sain, tulin koju tagasi ja töötasin Rakvere kiirabis õde-brigaadijuhina. Mu unistus täitus!

Kuidas sa oma praegusse ametisse jõudsid?

Jõudsin kiirabis töötada vaid neli kuud, kui nägin kuulutust –Ida-Viru Keskhaigla otsis EMO õendusjuhti. Osalesin konkursil, sest tahtsin oma võimeid proovile panna suurema seltskonna juhtimisel kui kiirabibrigaadi kolmeliikmeline meeskond. Võitsingi konkursi, EMO õendusjuhina sain rakendada kõiki teadmisi ja oskusi, mida magistriõppes olin omandanud ning lisaks ka iseseisvalt täiendanud. Aasta hiljem kuulutas Ida-Viru Keskhaigla välja juhatuse liikme, õenduse ja patsiendikogemuse juhi konkursi. See oli haigla jaoks uus olukord, sest varem ei olnud õendusjuhte juhatuses olnud. Kõigi jaoks oli see veidi ärev ja põnev hetk, mil saadi aru, et see on õenduses suur arenguhüpe.

Esialgu ma ei kavatsenud kandideerida, kuid kolleegid utsitasid. Mind üllatas, et inimesed tahavad, et ma oleksin nende juht ja arendaksin koos nendega õendust. Oma vanuse – ma olin siis 28-aastane – ja vähese kogemuse tõttu ei arvanud ma, et konkursi võidan. Kui mulle helistati ja teatati, et olen üheksa kandidaadi hulgast osutunud valituks, olid emotsioonid kirjeldamatud. Korraga valdas mind hirm, uhkus, rõõm ja kartus.

Kas nooruse tõttu on olnud raskem suurt valdkonda juhtida? Õenduse valdkonna inimesed teadsid mind, aga arstide ja teiste juhtide seas oli usalduse võitmine väljakutse. Õnneks tuli see kiiresti ja tänaseks võin ma öelda, et meil on väga hea meeskonnatöö. Mind toetatakse ja minu mõtetega tullakse kaasa.

Helena Haller

Milliseid kogemusi sa oled oma eelmistest töökohtadest praegusesse ametisse kaasa võtnud?

Praktilised oskused ja teadmised, mida peab õenduses töötamiseks teadma, on kõik omandatavad ning ma olen väga tänulik kolleegidele, kes on mind juhendanud ja õpetanud.

Need valdkonnad, kus ma olen töötanud – intensiiv, EMO, kiirabi – on action-valdkonnad, kust olen saanud oskuse jääda kiiretes ja erakorralistes situatsioonides alati rahulikuks.

Pole saladus, et erakorralises meditsiinis on väga suur läbipõlemise oht ja olen isegi seda kogenud. Seetõttu olen palju uurinud läbipõlemise ennetamise kohta ja rakendanud seda oma meeskondades. Minu jaoks on oluline tõhus meeskonnatöö ja head inimestevahelised suhted. Mul on olnud kogemusi eri meeskondadega erinevates kultuuriruumides. Ühel hetkel oli huvitav teadvustada, kuidas tõekspidamised, hoiakud ja arusaamad mõjutavad omavahelist koostööd, suhteid, patsiendiohutust ja töömotivatsiooni. Kui ühes meeskonnas on mingi uuendus kergesti juurutatav, siis teises ei pruugi see nii lihtsalt minna. See teadmine ajendas mind rohkem uurima grupidünaamika, meeskonnatöö ja eestvedamise kohta.

Kuidas sa pärast läbipõlemist tagasi rajale said?

Ma vahetasin töökohta ja nägin, kuidas uus meeskond enesetunnet muudab ja aitab läbipõlemist ennetada. See ajendaski mind rohkem mõistma meeskonnatöö olulisust.

Milline sinu igapäevatöö välja näeb?

Hommikul sõidan tööle umbes 20 minutit, mil mõtlen, mida päev toob. Tegelikult see plaan muidugi paika ei pea, sest alati tulevad kohtumised, koosolekud ja erakorralised asjad vahele. Iga päev algab kell kaheksa koosolekutega, kus saan ülevaate haiglas toimuvast: kui palju on patsiente ning milline on õdede koormus. Kindlasti arutame õendusjuhtidega läbi ka probleemid ja jooksvad küsimused. Siis vastan kirjadele, mida võib päevas olla üle saja. Palju on ka dokumentidega tööd. Juhatuse liikmena pean esindama haiglat, seega käin palju majast väljas. Kui jõuan koju, teen sageli tööd edasi, sest koosolekute ajal ma kirju lugeda ega neile vastata ei saa.

Kui suur on sinu alluvuses töötav meeskond?

Meil on 1300 töötajat ja 800 neist on minu valdkonnas, kuhu kuuluvad õed, radioloogiatehnikud, bioanalüütikud, füsioterapeudid, hooldajad, assistendid, klienditeenindajad, sekretärid.

Olen loonud klienditeeninduse teenistuse ja patsienditeenistuse ning uusi ame-

tikohti. Kuna vastutan patsiendikogemuse eest, kuulub mu valdkonda ka klienditeenindus – registratuur, infopunkt, garderoob, kõnekeskus, see kõik, mis toimub enne, kui inimene jõuab arsti või õeni. Alguses oli raske, olen ju õde ja näiteks radioloogiatehnikute tööd ma ei tunne. Mul on aga väga hea meeskond, õendusjuhid, kes alati nõustavad ja aitavad. Koos nendega olen aastaga endale pildi selgeks saanud. Tuleb oma meeskonda usaldada.

eriala arengusse. Pean oluliseks, et sellise õhkkonna looksid oma meeskondades ka struktuuriüksuste juhid. Mul on hea meel, et paljud Ida-Viru Keskhaigla keskastme juhid on minuga sama meelt ja tulevad minu mõtetega kaasa.

Kuidas sa ennast ja oma meeskonda motiveerid?

Millistest juhtimispõhimõtetest sa lähtud? Minu jaoks on kõige olulisem inimeseks jäämine. Oluline on empaatiline kuulamine ning koos oma meeskonnaga lahenduste otsimine. Töökeskkond peab olema turvaline ja hirmuvaba ning ma proovin luua õhkkonna, kus inimesed saavad avameelselt oma muredest ja rõõmudest rääkida ning arvamust avaldada.

Arvestan juhina töötajate arvamusega. Pole reaalne, et üks inimene teab kõike, sellepärast ongi meeskond erinevate kogemuste, oskuste ja teadmistega. Töötajad tunnevad ennast paremini ja on produktiivsemad, kui neid kaasatakse. See motiveerib rohkem panustama organisatsiooni või

See on omamoodi väljakutse. Meie igapäevatöö osaks on muutused, näiteks digitehnoloogiate areng ja arendusprojektid ning töökorralduse ümberkujundamine. Neil muutustel on omad eesmärgid, võib-olla olemasolevate protsesside parandamine patsientide heaolu tagamiseks või tervishoiuteenuste kvaliteedi parendamiseks või hoopiski kulude vähendamiseks. Aga muudatuste eesmärgid peavad olema töötajatele selgelt kommunikeeritud. Muidu võib tekkida vastuseis ja hirm muudatuste ees ning vähene usaldus juhtkonna vastu. Ainuüksi muudatuste juhtimiseks on vaja töötajaid motiveerida, muidu ei tule sellest midagi välja.

Kuigi palganumber on inimestele oluline, on vaja ka mitterahalisi motivatsiooniallikaid. Mina pühendun usalduse, meeskonnatunde ja kambavaimu loomisele ning mis kõige tähtsam – tunnustamisele. Töötajate kiitmine, nende edu märkamine, väärtustamine ja töö kohta tagasiside andmine on oluline. Pean oluliseks ka arenemisvõimaluste pakkumist. Mõne töötaja jaoks ongi suurim motivaator, kui ta saab oma erialal areneda. Oleks hea, kui iga inimene motivatsiooni mõjutavad tegurid endas

Ksenia Verhovskaja (keskel) koos anestesioloogia- ja intensiivravikliiniku õendusjuhi Valentina Kartašovaga (vasakul) ja intensiivravi õendusjuhi Anastassia Kuzminaga (paremal).

Kui töötajad on oma tööga rahul, peegeldub see ka patsientidele.

üles leiaks ja ka oma juhile nendest teada annaks. See teadmine on väärtuslik instrument, et meeskonnatööd paremini korraldada.

Minu enda motivatsiooni mõjutavad enim eduelamus, tõhus meeskonnatöö ja oma töö tunnetamine. Samuti on minu jaoks oluline suhtlemisvõimalus ja head töötingimused. Aga kõige enam motiveerib mind mu meeskond. Soovin, et see oleks ühtehoidev, rõõmus ja õnnelik. Mind innustavad ka teiste haiglate õendusjuhtidega kokkusaamised ja nendega koos probleemide üle arutamine. Kui me koos lahendusi otsime, mõistan, et ma ei ole üksi. Koos mõtleme midagi välja ning saame hakkama.

Mis on sinu töös kõige põnevam?

Kõige põnevam on eriala arendamine ja seda mitte üksinda, vaid kokkuhoidva meeskonnana. Kui saavutame midagi patsientide ja töötajate heaks, on see minu jaoks põnev. Olen ülimalt õnnelik, kui töötajad on oma tööga rahul. See peegeldub ka patsientidele ja seda suurem on nende rahulolu. Selleks me seda kõike teemegi.

Aga mis on sinu töös kõige keerulisem?

Pole salata, et raske on tervishoiutöötajate puudus. Keeruline on midagi planeerida, kui ei tea, kuidas on olukord mõne kuu või isegi nädala pärast. Kui töötajaid ei jätku, on olemasolevate töötajate silmis vahel näha lootusetuse tunnet. Pidevalt on vaja tööajakavasid ümber sättida, tööjõudu ümber planeerida, töötajaid otsida – me oleme ka voodikohti sulgenud, sest õdesid ei jätku.

Raske on õendust arendada, kui selleks pole ressursse. Võiksime õdedele rohkem iseseisvaid vastuvõtte avada, et patsientidele teenust kättesaadavamaks ja inimkesksemaks muuta, aga ei saa, sest statsionaarsetes osakondades on vaja valved ära katta. Olen õendusjuhtidele väga tänulik, et nad nende raskustega hakkama saavad. Patsientidele peab olema õeteenus kättesaadav ning õendusjuhid võtavad selle koorma sageli enda peale.

Mis võiks olla lahendus?

Suurendame küll vastuvõttu õdede õppesse, aga need õed ei pruugi ju tervishoidu jääda. Õdede töökorraldus tuleb läbi vaadata ja neilt ära võtta tehnilised tegevused, millega saab tegeleda assistent või administratiivspetsialist.

Üks lahendus võiks olla uute õppekavade avamine, tänu millele saaks õdesid rakendada mujal. Selles vallas on juba ka arengut, näiteks flebotomisti kutseõpe. Praegu võtavad protseduuride kabinetis verd õed, aga kui flebotomist seda teeks,

Minu suurim unistus on, et tervishoiutöötajatel

jätkuks aega, et olla patsientide ja nende lähedaste lähedal.

saaks õdede ressurssi kasutada haigla osakondades või vastuvõttudel.

Kuidas tuua noori tervishoidu?

Mitte ainult tervishoid, vaid kõik valdkonnad mõtlevad, kuidas noori endale meelitada. Noored tahavad huvitavat tööd ja hoolivat keskkonda. Arvan, et õendust peaks rohkem pildile tooma sellisena, nagu see tegelikult on – siira ja hoolivana. Võib-olla kangelaslik, nagu mulle alguses tundus, samuti huvitav ja mitmekesine.

Minu tutvusringkonna õed soovivad, et töö kõrvalt jääks aega perele, puhkamisele ja iseendale, ning see on igati normaalne. Sarnaselt minu kogemusega võib kolmel kohal töötamine olla põnev, aga see kurnab ja põletab läbi. Selleks et õed saaksid ühel töökohal töötada ja ka puhata, on vaja väärilist palka.

Loomulikult ei tõmba noori ligi õdede meeletu töökoormus ja -tempo. Kehtestada tuleks optimaalne töökoormus ja üle vaadata õe-patsiendi suhtarvud.

Milliseid muutusi sa sooviksid õenduses näha või läbi viia?

Kindlasti patsiendiohutuse parendamine, mis hõlmab erinevaid tegevusi, näiteks organisatsiooni- ja patsiendiohutuskultuuri kujundamine, töötajate koormuste optimeerimine, meeskonnatöö edendamine ning palju muud. See ei hõlma ainult õendust, vaid kogu tervishoidu. Näiteks anname praegu patsiendiohutuse vallas baasteadmisi ka haigla mittemeditsiinilisele personalile. Nii kujundame patsiendiohutuskultuuri.

Kindlasti on vaja läbi vaadata õendusjuhtide tööülesanded. Õendusjuhi õlgadel on tegevusi, mille tõttu ei jää arendusteks või personaliga suhtlemiseks aega. Näiteks kontoritarvete, ravimite ja meditsiinitarvikute tellimise ning tööajakavade ja puhkusegraafikute koostamisega võiksid tegeleda administratiivspetsialistid või assistendid.

Suurim unistus on, et meil oleks tervishoiutöötajatega kõik hästi, et neid oleks piisavalt ning neil jätkuks aega patsientidega suhtlemiseks. Aega, et olla patsientide ja nende lähedaste lähedal.

Kust ammutad inspiratsiooni arendusideedeks?

Kaks korda aastas saame teiste haiglate õendusjuhtidega kokku ja räägime probleemidest ning arenguvõimalustest. Loomulikult loen ka tõenduspõhist kirjandust

ja välismaist praktikat. Eelmisel aastal käisin Portugalis, seal on tervishoiusüsteem integreeritud sotsiaalsüsteemiga ja mulle tundub, et nii on teenus patsientide jaoks palju loogilisem ja kättesaadavam.

Millised omadused peavad õendusjuhil olema?

Mina nimetan õendusjuhti kangelaseks, kes peab oskama kõike. Kui ma EMOs õendusjuht olin, tõin kodust isegi kruvikeeraja ja olin remondimehe rollis. Kindlasti peab olema empaatiavõime, suhtlemisoskus, hea pingetaluvus, planeerimis- ja eestvedamisoskus. Samuti huvi õenduse valdkonna ja patsientide heaolu vastu ning oskus ja huvi õppida, kuna enamik väärtuslikke oskusi ja teadmisi on omandatavad. Tervishoiu korraldus, tööõigus, kvaliteedijuhtimine, personali juhtimine ja tervishoiu rahastamise põhimõtted – need teadmised tuleksid ka õendusjuhile kasuks, aga kindlasti on valdkondi veel, sest nüansse on erinevates osakondades erinevaid.

Kuidas sa puhkad ja ennast tööst välja lülitad?

Kui ma tunnen, et vajan puhkust, panen lihtsalt arvuti kinni. Mulle meeldib aega veeta looduses – käin jalutamas või vaatan ringi oma koduaias. Mul on imeline perekond, lähedased, sõbrad, kolleegid, kellest nüüd on saanud sõbrad ja vaba aeg on sisustatud nende seltsis. Olen suur loomasõber, mul on kaks kassi ja kaks koera – labrador ja kuldne retriiver. Mulle tundub, et nad tajuvad stressi ja tulevad mind tuju tõstmiseks kaisutama. Hiljuti tärkas minus aiandushuvi. Olen sel alal algaja ning kõik on uus ja huvitav. Tahan oma aeda ilusaks kujundada, see on praegu minu hobi. Ma ei ole suur trennisõber, aga saunas mulle meeldib käia. Suurt kraadi ma ei talu, aga lõõgastuda saab väga hästi ka 70 kraadi juures.

Millised plaanid on sul tulevikuks?

Mul on viieaastane tööleping, millest on läbi saanud üks aasta. Ma ei tea, mida ma nelja aasta pärast mõtlen, võib-olla soovin tegeleda koolitustega või õppida juhtimist. Küll aga olen veendunud, et teisel ametiajal ma sel kohal ei jätka. See on otsus, mille tegin juba esimesel päeval. Arvan, et juhtimine peaks olema lühiajaline, et anda uutele inimestele võimalus tuua vaheldust ja värskeid mõtted.

Perearstikeskuste digilahendused parandavad töövoogu

Marin Soomets

Foto: Tervisekassa

Alates koroonapandeemia algusest on perearstikeskuste töökoormus ja sissetulevate telefonikõnede arv oluliselt kasvanud ning ühenduse saamine oma perearsti või pereõega muutunud üha keerulisemaks. Nii tekkis vajadus võtta kasutusele tõhus lahendus, mis aitaks pöördujate muredele kiiremini reageerida.

Tänaseks peaksid olema kõik perearstikeskused kasutusele võtnud kõnekeskuse lahendused, mida rahastab Tervisekassa. „Kõnekeskuse lahendused on vajalikud selleks, et parandada perearstikeskuste töövoogu, arstiabi kättesaadavust ja tõsta patsientide rahulolu. Tänu kõnekeskuse lahendustele saab enamik patsientidest oma tervisekeskusega ühenduse mõistliku aja jooksul,“ ütleb Tervisekassa partnersuhtluse osakonna peaspetsialist Silja Vanaisak.

Perearstikeskused kasutavad peamiselt järgmisi kõnekeskuse lahendusi: kõnede suunamine, tagasi helistamine, järjekorra teated, kõnede ootejärjekorra haldamine ja kõnede monitooring. Tänu kõnekeskuse lahendustele saavad perearstikeskused paremini juhtida telefonikoormust.

Riisipere Tervisekeskuse pereõed Monica ja Elisabeth Murakas on kõnekeskuse lahendusega väga rahul. „Tänu kõnekeskusele oleme patsientidele kättesaadavamad ja see lihtsustab meie igapäevatööd,“ ütleb Elisabeth Murakas.

Tänu kõnede monitooringule ei pea patsiendid enam liinile pääsemiseks kümneid ja kümneid kordi helistama. Kõnekeskuse plussina toob Elisabeth Murakas välja: „Varem oli meil üks telefon, mis oli pidevalt kinni. Nüüd on kaks ja kui üks liin on hõivatud, suundub kõne automaatselt minu kolleegile. Kui mõlemad liinid on kinni, helistame peagi patsiendile tagasi.“

Kitsaskohana nendib Ränilinna perearstikeskuse pereõde Terje

ka patsiendi lugu – see võiks olla järgmine edasiarendus,“ unistab Terje Muuk-Adrat.

Abiks nii patsiendile kui ka töötajale

Perearstikeskustes on juba pikalt olnud probleemiks, et perearsti vastuvõttudele satub palju patsiente, kelle muret võiks lahendada pereõde või koguni patsient ise. Nüüd saab kõnekeskuse teavituse kaudu patsiendi suunata perearsti e-keskkonda, kus ta saab oma probleemi digitaalselt ära kirjeldada. Tänu sellistele lahendustele saab patsient oma tervisemure kohta infot edastada igal ajal, ka tööajaväliselt, ning mõnikord saab probleem lahendatud ka kohale tulemata. Selleks et julgustada perearstikeskusi uusi lahendusi kasutusele võtma, muutub alates 1. juulist Tervisekassa esmatasandi rahastusmudel – perearstikeskused hakkavad digilahenduste kasutamise eest toetust saama. Võimalikke digilahendusi on mitmeid.

Elisabeth Murakas: ,,Tänu kõnekeskusele oleme patsientidele kättesaadavamad ja see lihtsustab meie igapäevatööd.“

Muuk-Adrat: „Mõnikord mõjub suur kõnede arv aga psühholoogiliselt raskelt, sest tekib mure, kuidas küll jõuda kõigi abivajajateni.“

Tänu telefoninumbri kuvamisele saab õde numbri kokku viia patsiendiga ning avada tema terviseloo. „Mõnikord on kuulmise järgi keeruline nime õiget kirjapilti tabada. Nüüd on lihtsam inimest süsteemist üles leida,“ selgitab Elisabeth Murakas. „Kõige mugavam oleks muidugi see, kui patsiendi kõne peale avaneks arvutist kohe

Eelvisiit on üks esimesi, praeguseks üle aasta kasutuses olnud kaugteenus, mille käekäigu eest hoolitsemine on Perearsti Tugiteenuste OÜ ülesanne. Eelvisiit täiendab perearstikeskuste tööprotsessi, muutes vastuvõtud struktureeritumaks ja pakkudes patsiendile mugavat võimalust oma tervisemure edastamiseks perearstikeskusele ööpäev läbi. Eesmärk on võimestada esmatasandit ja aidata perearstidel muutuvas keskkonnas edukalt toime tulla. „Paslik oleks meenutada paari aasta tagust olukorda, kui pereõed tegid vastuvõtte, samal ajal helises pidevalt telefon ja tagatipuks tuli veel keegi mõne erakorralise murega otse kabinetti. Praegu näeme, et keegi ei taha enam vana süsteemi peale tagasi minna,“ räägib eelvisiidi teenuseid koondava Perearsti Tugiteenused OÜ juht Heidi Ait. Arstikeskus.ee ning selle mootoriks olev LEIA süsteem on pere-

arstikeskuste ja patsientide vaheline intelligentne infovahendussüsteem. Ränilinna Perearstikeskus suunab kõnejärjekorras olevad patsiendid läbi kõnekeskuse LEIA süsteemi, mida usinalt ka kasutatakse. „Kui kõnesid on palju, on kohe näha, et ka e-keskkonna kasutus kasvab. Kuna süsteemi saab sisse logida vaid meie nimistu patsient, siis tänu LEIA süsteemile saab meile pöördumise esitada ka sisselogimata. See on kasulik juhul, kui meiega soovib ühendust võtta teise nimistu patsient, kelle hooldatav, näiteks eakas vanem, on aga meie nimistus. Sel juhul piisab, kui sisestada LEIA süsteemi tema isikukood. Oleme kasutanud ka e-Perearstikeskust, kuid seal teise nimistu patsiendid meiega kirjalikult ühendust võtta ei saanud,“ tutvustab pereõde Terje Muuk-Adrat digilahendusi.

Iga uut lahendust peab aga patsientidele selgitama ja sellega nähakse Heidi Aiti sõnul palju vaeva. Siiski kinnitab Ait, et tänu eelvisiidile saab enamik probleeme lahenduse kahe kuni kolme tunni jooksul ja lisaks ei jää ükski pöördumine unarusse seetõttu, et inimene ei saanud perearsti telefoni teel kätte ning väsis ootamast. „Me fikseerime süsteemis kõik pöördumised ja tegeleme nendega vastavalt prioriteetsusele. Statistika põhjal saame kinnitada, et teenust kasutavate perearstikeskuste patsientide teenindamise võimekus on oluliselt paranenud,“ lisab Ait. Selle aasta jaanuari seisuga on eelvisiidi kaudu arsti poole pöördutud üle 40 000 korra – inimene on kirjeldanud oma probleemi ja temaga on ühendust võetud keskmiselt kahe kuni kolme tunni jooksul.

Perearstidelt ja -õdedelt saadud tagasiside on positiivne, sest patsiendid on rahulikumad: nad on saanud enne visiiti oma mure läbi mõelda ja ära kirjeldada. „Suurimad võidud puudutavad aga töötajate endi rahulolu, sest nende töökorraldus on oluliselt paranenud. Päevad on planeeritud, tervisemuredele ja vastuvõttudele lähenetakse süsteemselt ning tööjaotus on paindlik. Seetõttu on vastuvõtud kvaliteetsemad, sest inimene on juba oma probleemi kirjeldanud ning arst saab alustada abistamisega kohe, kui patsient on jõudnud tema kabinetti või saanud ühendust telefoni teel. Tänu eelvisiidile saame umbes 25% efektiivsemalt tööd teha ning kasvava pöördumiste arvu juures parandada töökoormust ja töötempot,“ räägib Heidi Ait.

Lisaks töötajatele nõuab uute lahenduste kasutuselevõtt harjumist ka patsientidel. Inimesed, kes on harjunud arvutit kasutama, on Aiti sõnul väga rahul, et saavad kasutada iseteenindust. Selleks et patsient e-keskkonna kaudu kohe abi saaks, on oluline, et soov esitataks võimalikult täpselt. „Kui peame esitama täpsustavaid küsimusi,

Perearsti Tugiteenuste juht Heidi Ait kinnitab, et tänu eelvisiidi lahendusele on oluliselt paranenud perearstikeskuste võimekus patsiente teenindada.

siis see meile ajalist kokkuhoidu tegelikult ei anna,“ toob välja Terje Muuk-Adrat. Teisalt on Aiti sõnul neidki, kes on harjunud helistama otse arstile või pole neil võimalust iseteeninduse kasutamiseks. Ka Muuk-Adrat näeb oma praktikas, et vanemad patsiendid, kes ei tule e-teenuse kasutamisega toime, arvavad ekslikult, et see ongi nüüd ainus viis oma perearsti või -õega ühenduse saamiseks.

Suurim eelvisiidi kasutamise takistus ongi seni olnud patsientide teavitamine ja siinkohal panustavad eelvisiidi eestvedajad koostööle Tervisekassaga. „Paljud patsiendid eeldavad, et oma perearstile peab saama helistada ja arst peab temaga tegelema samal päeval. Reaalsuses peaks aga vastuvõttudele registreerimine käima kas iseteeninduses või registratuuris, mis vabastab õdede ja arstide tööaega patsientide aitamisele. Kuna perearstikeskustes on suur tööjõupuudus, peame oma ressurssi kasutama võimalikult targalt ja eelkirjeldatud lähenemine seda ka võimaldab,“ lisab Heidi Ait.

SAA TUTTAVAKS!

Eelvisiit – kaugteenus, mis täiendab perearstikeskuse tööprotsessi ja loob tervikliku ja kättesaadava esmatasandi teenuse patsientidele. Teenuse keskne osa on triaažimoodul anamneesi, sümptomiküsimustiku (Infermedica tehisintellekt) ning terviseanalüütiku töölauaga, mis võimaldab anda patsiendile probleemile kiiresti tagasisidet ja määrata järgneva teenuse kiireloomulisuse.

LEIA – tehisintellektil põhinev tarkvarasüsteem, mis on loodud jäljendama arsti mõtlemist ja küsitlemisstiili. LEIA küsib patsiendi käest küsimusi, et saada võimalikult detailne arusaam terviseprobleemist, ning edastab selle struktureeritud kujul perearstikeskusele. LEIA on kasutusel portaalis arstikeskus.ee, kus erinevate perearstikeskuste patsiendid saavad siseneda LEIA süsteemi, et edastada oma tervisega seotud probleeme.

e-Perearstikeskus – keskkond turvaliseks (krüpteeritud) suhtluseks perearsti ja patsiendi vahel.

Vaimse tervise õed toovad perearstindust psühhiaatriale lähemale

Taaniel Palmiste

Fotod: Lilli Lumera, Joonas Sisask

2021. aasta oktoobris käivitus esmakordselt Klaabu-nimeline projekt, mille eesmärk on hõlbustada ja kiirendada inimeste ligipääsu vaimse tervise ravile. Kui alguse sai Eesti Psühhiaatrite Seltsi algatatud projekt koostöös Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Tervisekassaga Lõuna-Eestis, siis tänaseks on ettevõtmisega liitunud ka Pärnu ning Viljandi piirkond.

Klaabu üks põhieesmärke on tagada, et esmased abivajajad pääsevad vastuvõtule 28 päevaga. Projektis on tegevad mitmed vaimse tervise õed, nende hulgas Birgit Rohtoja Pärnu Haiglast ning Jana Talvik Tartu Ülikooli Kliinikumist.

Pärnu Haigla vaimse tervise õde Birgit Rohtoja

Mis viis teid vaimse tervise valdkonna juurde?

Juhuslik kokkusattumus. 2001. aastal, kui olin lõpetanud õenduse eriala Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis, olin koos kursuseõega tööd otsimas. Ta tundis huvi psühhiaatriakliinikus pakutava ameti vastu ja ma sattusin temaga kaasa minema. Selgus, et neil on tööd mitmele ja nii alustasin ka mina osalise koormusega seal tööd. Sealt sai alguse minu teekond vaimse tervise valdkonnas. Hiljem osalesin vaimse tervise õe väljaõppe pilootprojektis ja lõpetasin selle 2007. aastal.

Millal jõudis teie ellu Klaabu projekt?

Klaabu projekt jõudis Pärnumaale möödunud sügisel. Pärnu haiglast käivad n-ö klaabutamas kokku kuus õde ja teeme seda erinevates perearstikeskustes üle maakonna, keskusi on kokku üheksa. Mina olen tegev Ülejõe Perearstikeskuses ja aprillikuust ka KilingiNõmmes.

Mida Klaabu projekti töö endast kujutab?

Projekt sai ellu kutsutud selleks, et viia psühhiaatriat perearstindusele lähemale. Eesmärk on aidata vaimse tervise probleemiga inimestel perearstikeskuste kaudu jõuda spetsialisti juurde. Vaimse tervise õde on vahehindaja, esimene ülevaataja. Tema aitab otsustada, kas ja kui kiiresti on vaja psühhiaatri juurde jõuda. Vahel piisab sellest, et konsulteerin meie arstiga ja patsiendile antakse soovitused või alustatakse ravi. Edasi käib ta seejärel korduvalt minu juures või uuesti

perearsti või pereõe visiidil. Vahel polegi rohkem vaja ning piisab vaid ühest nõustamiskorrast.

Ja mis seal salata – natuke on Eestis veel häbimärgistamist ka. Mõnel inimesel on lihtsalt väga keeruline psühhiaatriakliinikusse minna. Siis on perearstikeskus turvaliseks ja pehmendavaks lüliks, mis lihtsustab kogu protsessi.

Millised on olnud töövõidud, mis näitavad projekti tulemuslikkust?

Ma tahaks loota, et kõige tulemuslikum on ettevõtmine olnud ikka nendele inimestele, kes on saanud kiiresti abile ligi. Teise suure võiduna saab välja tuua koostöö ja kontakti teiste tervishoiuvaldkonna töötajatega.

Mis on olnud senised suurimad väljakutsed?

Ühe suurima väljakutsena tooksin välja infosüsteemide erinevuse. Igas keskuses tuleb eraldi välja mõelda, kuidas me omavahel võimalikult kiiresti infot saame jagada. Kas esitada kiiresti epikriis ära, et perearst teaks järgmisi plaane, või peaks ühendust pidama pigem meilitsi või telefoni teel. Igal keskusel on omad infosüsteemid ja nende ühtlustamine oleks oluline arengukoht.

Teiseks tuleb selgitada, mille nimel tegutseme. Et me ei tule kellegi tööd ära võtma ega soovi õpetada, kuidas perearstinduses asjad peaksid käima. Me soovime appi tulla vaid patsiendi enda pärast. Mõnel juhul ollakse väga avatud, teisel juhul aga suhtutakse väikese kahtlusega.

Milline näeb välja vaimse tervise õe ambulatoorne tööpäev?

See on tegelikult sarnane arsti ambulatoorse tööpäevaga. See tähendab, et meil on ajakava, kuhu on registreerinud patsiendid, nii esmased kui ka korduvad. Esmaste tulijate puhul on minu ülesanne koostada anamnees, selgitada välja taust, põhilised probleemid ja murekohad. Kõike seda tuleb hinnata ja samal ajal otsustada, mis on järgmised sammud. Näiteks suunata inimesed arsti või psühholoogi juurde.

„Mõnel inimesel on lihtsalt väga keeruline psühhiaatriakliinikusse minna.“

Kiireloomuliste juhtumite korral kutsun valvearsti ja annan patsiendi tema hoolde või küsin nõu ja ravisoovitusi. On ka juhtumeid, mille puhul arsti vaja ei lähegi. Teatud juhtudel võib piisata ühekordsest nõustamisest või kutsuda patsient mingi aja pärast enda vastuvõtule tagasi. Seejärel vaatame, kuidas kujuneb inimese elukäik ja seisund. Mõnel juhul ei ole ravi vaja või ta

lihtsalt ei soovigi seda. Vajadusel konsulteerin jooksvalt psühhiaatri või ka psühholoogiga ja paneme koos järgneva plaani paika.

Mis sind sinu töö juures sütitab ja innustab?

See, kui midagi läheb paremuse poole. Kui inimesed tänavad selle eest, et nad on abi saanud. Veel paar aastat tagasi oli minu

Birgitil on hea meel, et tänu tihedale koostööle teiste tervishoiuvaldkonna esindajatega saavad patsiendid kiiremini abile ligi.

jaoks harjumatu, kui palju eestlased oma tänutunnet ikkagi väljendavad. Kuvand on ju selline, et oleme külmad ja ei näita oma emotsioone välja. Aga tegelikult on vastupidiseid näiteid üllatavalt palju. See ongi see, mis mind sütitab. Kui näen, et kellegi päev on paremaks läinud – inimene on saanud enda mured ära sõnastada ja neid väljendada.

Tartu Ülikooli Kliinikumi ambulatoorse psühhiaatria keskuse vaimse tervise õde Jana Talvik

Milline on olnud teie õpingutee õeks saamisel?

Minu esimene haridus polnudki õenduses. Lõpetasin Tartu Ülikooli hüdrobioloogia eriala, kuid mõistsin, et bioloogitöö ei kõneta. Õe põhiõppe lõpetasin 2017. aastal. Peale seda olengi töötanud ambulatoorses osakonnas õena. Õpingute ajal töötasin akuutosakonnas.

Mis viis teid just vaimse tervise valdkonna juurde?

Mulle hakkas see valdkond lihtsalt huvi pakkuma. Ma polnud varem psühhiaatriakliinikuga kokku puutunud ja mind olid

mõjutanud laialt levinud stigmad. Juhuse tahtel sattusin aga psühhiaatriakliinikusse tööle ja siin töötades sain kiiresti aru, kui huvitav koht see on.

Millal Klaabu projektiga liitusite?

Mina hakkasin Tartus Klaabu projekti raames kõige esimesena vastuvõtte tegema. See oli 2021. aasta novembris Mõisavahe perearstikeskuse juures.

Mida tähendab teie jaoks Klaabu projektis osalemine?

Klaabu projekti mõte on psühhiaatrite koormust ja ravijärjekordi vähendada. Meeleoluhäiretega patsientidega tuleb esmatasand väga hästi toime. Kui perearstid ravivad depressiooni või ärevust, siis enamasti ei pea inimest psühhiaatri juurde suunama.

Psühhiaatritele jäävad sellisel juhul raskemad ja keerulisemad diagnoosid. Näiteks

Jana loodab, et Klaabu muutub ühel päeval üle-eestiliseks. Nii oleks kõikjal parem ligipääs psühhiaatrilisele abile.

patsiendid komorbiidsete haigustega, mille puhul räägime mitmest diagnoosist korraga. Tuleb ette ka olukordi, kus ravi tuleb kohandada, kui mingil põhjusel esimene ravivalik ei sobi.

Vaimse tervise õena teen patsiendile esmase psühhiaatrilise hindamise. Viimasel ajal jõuavad minu vastuvõtule üha sagedamini patsiendid, kellele on perearst juba ravi määranud ja mina saan patsiendile tema raviteekonnal toeks olla.

Kas projekt on muutnud perearstide suhtumist vaimse tervise küsimustesse?

Ma usun, et perearstid on saanud enesekindlust juurde. Nüüd, kus nad on patsiente nõustanud vaimse tervise küsimustes juba poolteist aastat, näevad nad ka ise positiivseid muutusi ja tulemusi ning on julgemad vaimse tervise häiretega tegelema.

Olete tegelenud Klaabuga tema algusaegadest Tartus. Kas projektis on piirkondlikke erinevusi?

Tartus saame teha otsuseid mõnevõrra kiiremini, tuginedes tõenduspõhistele psühhomeetrilistele skaaladele. Kliinikumis kasutame vaimse tervise õe esmasel vastuvõtul patsiendi vaimse tervise hindamiseks neuropsühhiaatrilist intervjuud. See võimaldab hinnata enamlevinud psüühikahäirete sümptomite esinemist või mitteesinemist patsiendil. Litsents selle psühhomeetrilise mõõtevahendi kasutamiseks kliinilises töös on praegu ainult kliinikumis, kuid loodame, et Tervisekassa toel on see varsti üle Eesti kõikidele vaimse tervise õdedele kättesaadav.

Ühtlasi tegeletakse kliinikumis vaimse tervise õenduses kasutatavate skaalade valideerimise ja kohandamisega, et täiendada vaimse tervise õe tööriistakasti.

Mis on olnud suurimad Klaabu väljakutsed?

Aja jooksul on koostöö erinevate osapoolte vahel muutnud nõnda heaks, et kohati konarlik algus on ununenud. Aja jooksul on saatekirjad muutunud väga sisukaks. Perearstid kasutavad hea meelega võimalust suunata patsient vaimse tervise õe juurde või näiteks psühhiaatri e-konsultatsioonile.

Päris palju sõltub ka patsiendi koostöövalmidusest. Ette on tulnud olukordi, kus patsient ütleb, et perearst saatis ta edasi põhjuseta. Kui lähemalt uurida, tulevad siiski välja mured, miks edasisaamine oli vajalik.

Millist tulevikku võiks Klaabu oodata?

Tartu ja Pärnu näitel olen kuulnud projekti kohta häid sõnu. Kohtumistel perearstidega oleme üksteise ootused selgeks teinud. Selline kommunikatsioon teeb asjad alati paremaks. Ma usun, et kui projekt muutub ühel päeval üle-eestiliseks, siis on kõikjal parem ligipääs psühhiaatrilisele abile.

Teise olulise aspektina tooksin välja kogemused ja enesekindluse, mida perearstid saavad juurde just meeleoluhäirete ravimisel. Niisamuti pereõed, kes saavad tegeleda elustiilinõustamisega ja aitavad patsiendil mõista organismi põhivajadusi. Psüühikahäirete algpõhjus peitubki tihti tõigas, et inimese põhivajadused pole täidetud. Kui öösel hästi ei maga ja korralikult ei söö, siis mõjutab see negatiivselt ka vaimset tervist.

Millistest põhimõtetest tööl lähtute?

Mulle väga meeldib minu töö. Tunnen, et see on väga loominguline. Lähtun oma

töös terviklikust inimesekäsitlusest. See tähendab, et ma ei uuri kitsalt vaid patsiendi meeleolu kohta, vaid laiemalt tema elus toimunu ja toimuva kohta. Alustades lapsepõlvest ehk sellest, kuidas on kasvamine kulgenud ja inimeseks kujunetud. Aga oluline on ka käesoleval ajal inimese elus toimuv ning aeg, mil probleemid alguse said, sest tihtipeale saab raskusi seostada elumuutustega.

Iga inimene tahab olla ära kuulatud, mõistetud ja aktsepteeritud. Lähtun hästi palju just patsiendist endast, tema soovidest ja ootustest. Vaimse tervise raviprotsess on tihtipeale hästi pikk. Siin on oluline koostöö. Lihtsalt sellest ei piisa, et psühhiaater kirjutab ravimi, patsient võtab seda ja probleemid kaovadki. Tihti tuleb tegeleda harjumuste muutmisega, mõttemaailma korrastamisega, suhete muutmisega. Suuremas osas tegelevad sellega psühholoogid.

Vaimse tervise õe juures on hästi palju vestlemist. Mina olen esimene inimene, kes seletab lahti, mida üks või teine spetsialist teeb. Selgitan psühhiaatri rolli ja räägin, kes on psühholoog. Vajadusel saab suunata patsiendi sotsiaaltöötaja juurde. Vaimse tervise õe taga on ravimeeskond. Klaabu projekti õde on justkui teejuht või juhtumikorraldaja, kelle kaudu saab patsient õigel ajal ja õiges kohas paranemiseks vajalikke teenuseid ja tuge.

Mis teid sütitab ja annab tööle mõtestatuse?

Kui ma võtan perearsti patsiente vastu, siis ega ma kõiki psühhiaatri juurde ei suunagi. Kõigil pole seda vaja. Mõned jäävadki minu või perearsti juures käima. Mul on väga hea meel näha, kui inimene tuleb paari kuu pärast ja ütleb, et tal on elus hästi või lihtsalt läinud paremaks.

MIKS JUST KLAABU?

Kui on näha positiivseid muutusi, siis see kinnitab mulle jälle, et teen õiget asja.

Mis on peamised vaimse tervise valdkonna murekohad Eestis? Kus on meil veel arenguruumi?

Tihtipeale saavad vaimse tervise probleemid alguse lapseeast. Võib-olla tuleks arendada laste toetamist haridusasutustes ja koolieas? Mõned lapsed lihtsalt vajavad rohkem tähelepanu. Meil on olemas vanemlike oskuste programmid, kuid need võiksid olla kättesaadavamad ja odavamad. Kui lapseeast alates inimese arengut ja emotsionaalseid vajadusi toetada, on täiskasvanueas probleeme vähem.

Järjekorrad on samuti üks kitsaskohti. Vastuvõtuajad täituvad väga kiiresti. Ent väga kiireloomuliste juhtude korral on psühhiaatriakliinikus valvearst, kes on 24 tundi olemas, või saab abi kiirabilt.

Mida saab täna igaüks meist ära teha, et vaimse tervise arengut positiivses suunas tüürida?

Selleks et vaimse tervise muresid oleks vähem, võiksid kõik inimesed rohkem tähelepanu pöörata oma organismi põhivajadustele. Eriti ilmekalt tuli see probleemina esile COVID-19 pandeemia ajal, kui paljud inimesed töötasid kodukontorist. Tekkis olukord, kus ei olnud enam selget päevakava ja puudus piir töö- ja puhkeaja vahel. Toidu tellimiseks ei pidanud kodust väljagi minema. Selline tasakaalustamata eluviis kurnab inimest.

Selleks et end hästi tunda, peab öösel magama, päeval korrapäraselt ning mitmekesiselt sööma ja kindlasti ka regulaarselt füüsiliselt liikuma. Lisaks on vaja häid usalduslikke suhteid. Kui kõik inimesed jälgiksid oma vajaduste täitmist, oleks vähem ka sõltuvusprobleeme. Tihtipeale, kui inimesel on väsimus, pinge ja/või ärritus, otsitakse ju abi sõltuvusainetest.

Vastab üks Klaabu projekti algatajatest dr Peeter Jaanson:

„Klaabu nimi on valitud koos projekti teise olulise osapoolega ehk Tervisekassaga. Klaabu tähendab meie jaoks, et projekt püüab olla paindlik ja kohanduda vajadusel uute olukordadega – uued maakonnad ja uued koostööpartnerid, kellel kõigil on oma eripärad, millega tuleb kindlasti arvestada. Lisaks on Klaabu heatahtlik ja tal on krimblid ehk tundlad, mis võimaldavad aktiivselt tagasisidet otsida ja seda analüüsida. See on projekti teine väga vajalik omadus.“

„Iga inimene tahab olla ära kuulatud, mõistetud ja aktsepteeritud.“

Õde-juhtumikorraldaja – lüli patsiendi ja haigla vahel

Inge Suder, Liisa Matteus

Fotod: Ida-Tallinna Keskhaigla, Lääne-Tallinna Keskhaigla

Keerulise diagnoosi saamisel tekib inimesel rida küsimusi: mis minust saab, mis võimalused mul on, kuidas edasi? Sellistes olukordades on patsiendile väärtuslikuks toeks ja abiks õed-juhtumikorraldajad. Nad on eriteadmistega õed, kes on justkui lüliks patsiendi ja haigla vahel, aidates patsiendil paremini mõista tema paranemisteekonda.

Rinnavähk

Rinnavähi patsientide raviteekonna sujuvamaks ja turvalisemaks muutmiseks on Ida-Tallinna Keskhaigla kirurgia- ja naistekliinikus käimas õde-juhtumikorraldaja pilootprojekt, mis on ühtlasi osa eriõe pilootprojektist. Selle raames on kogu raviteekonna vältel patsiendil ja tema lähedastel haiglas üks kontaktisik. Ida-Tallinna

Keskhaigla õde-juhtumikorraldaja Kertu Helleste juurde jõuavad rinnavähipatsiendid enamasti siis, kui nad on juba diagnoosi saanud. „Neil on väga palju abi sellest, kui nad saavad korraks hinge tõmmata ja sellest kellegagi rääkida. Minu vastuvõtuajad on tavapärasest pikemad. Enne, kui hakkan rääkima meedikute vaatenurgast olulistest sammudest, on mul tunnise vastuvõtuaja jooksul võimalik patsiendiga vestelda ka tema hirmudest ja muredest,“ ütleb Helleste.

Stressi hindamise mõõdiku abil selgitatakse kõigepealt välja tegurid, mis patsienti kõige enam muretsema panevad – emotsioonid, suhted, töö, tema majanduslik olukord uues olukorras. „Ma saan patsiendid suunata edasi õigete spetsialistide juurde, et neil endil oleks vähem otsimist ja ootamist. Väga paljud vajavad psühholoogilist nõustamist, et saada üle esmasest diagnoosijärgsest kriisist. Nutt ja pisarad on täiesti ootuspärased, kuid esineb ka teist äärmust, milleks on täielik apaatia. Kõik sõltub sellest, kuidas keegi šokeeriva uudise vastu võtab. Üldjuhul saavad kõik need, kes on psühholoogiga ühendust võtnud, diagnoosiga paremini hakkama, sest nad on saanud oma muret jagada,“ selgitab Helleste. Rinnavähi patsiendid on väga huvitatud koostööst oma tervise taastamisel.

HIV ja hepatiidid

Lääne-Tallinna Keskhaiglal on juba üle kümne aasta Tervise Arengu Instituudiga koostöö, mille eesmärk on hoida kontrolli all HIV-epideemiat, et patsiendid saaksid olenemata diagnoosist elada pika ja kvaliteetse elu. Projektis osalevad Lääne-Tallinna Keskhaigla õed-juhtumikorraldajad Jelena Zvauns, Liudmila Ponomarenko, Merike Karileet, Anne Uus, Irina Sorokina ja Jelena Kuznetsova

Patsientideks on peamiselt HI-viirust, aga ka hepatiiti põdevad inimesed, ligi kolmandik neist on narkosõltlased, lisaks on paljudel sotsiaalseid probleeme. Väga suureks abiks on see, et meeskonda kuulub lisaks arstile ka kogemusnõustaja, sotsiaaltöötaja, psühholoog ja psühhiaater.

Õde-juhtumikorraldaja teadmised ja oskused võimaldavad neil patsiendiga tegeleda iseseisvalt. Iseseisva vastuvõtu käigus võtavad nad anamneesi, määravad analüüse, nõustavad ravi asjus. Muu hulgas on neil patsientideks ka HIV-positiivsed rasedad ja lapsed. Vahel vajab patsient abi ka sellega, kuidas rääkida haigusest oma partnerile – ühiselt leitakse nõustamisel selleks sobiv viis, näiteks kutsutakse nõustamisele ka partner.

Patsient käib vastuvõtul vähemalt iga poole aasta tagant. Õed-juhtumikorraldajad toovad välja, et on patsiente, kes ei mõista ravi jätkamise vajalikkust, eriti kui haigus on ravimite abil juba kontrolli alla saadud ja kaebused puuduvad. Kui patsiendil on kalduvus meditsiini vaateväljast ära kaduda või ravist kõrvale hoiduda, kutsutakse teda tagasi sagedamini. Pole harvad ka olukorrad, kui inimest on vaja taga otsida. Õed kirjeldavad, et HIVga inimesed puutuvad oma haiguse tõttu palju kokku häbimärgistamisega. Õde-juhtumikorraldaja peab nõustamisel olema kannatlik ja järjekindel, sest oluline on inimesega luua hea ja usalduslik kontakt. Kui õde on võitnud patsiendi usalduse, ollakse talle kui tugisammas, kelle poole saab pöörduda mis tahes küsimustega. Õed ütlevad, et emotsionaalselt on see töö keeruline, kuid annab palju vastu – tunde, et oled vajalik. Patsientide võidud on ka meie võidud, ütlevad õed.

Kertu Helleste

Vasakult: Liudmila Ponomarenko, Anne Uus, Irina Sorokina, Jelena Kuznetsova, Merike Karileet ja Jelena Zvauns.

Kuidas taotleda eriõde III pädevust?

üks küsimus

VASTAB

Eesti Õdede Liidu pädevuse hindamise komisjoni juht LILIA LEPPSAAR

Õendus elab pidevas muutuses. Õe ameti kõrval on nüüd ka kõrgem õe professionaalsuse tase – eriõde. Eriõde III pädevust saab taotleda viieks aastaks vastavat avaldust ja dokumente esitades kõrgharidusega õde, kes on spetsialiseerunud kitsamale õendusvaldkonnale, kuid spetsialisti- või magistriõpet veel läbinud ei ole. Pädevust hindab Eesti Õdede Liidu pädevuse hindamise komisjon.

Eriõe haridust nõudvatel ametikohtadel töötamiseks ei jätku veel piisavalt spetsialisti- või magistriõpet läbinud õdesid, mistõttu on võimaldatud üleminekuperiood. See tähendab, et eriõde III pädevust on võimalik ilma magistriõpet läbimata taotleda aastani 2027 ning pädevus kehtib kuni 2032. aastani. Aastaks 2028 peaksid eriõe pädevuse taotlejad olema läbinud ka õe magistriõppe. Eriõde III pädevuse taotlemisel on eelduseks, et õel on vähemalt viieaastane kliinilise töö kogemus.

Koolitused

Eriõe III pädevuse taotlemiseks peab õde olema viimase viie aasta jooksul osalenud koolitustel vähemalt 300 täienduspunkti ulatuses, millest 250 täienduspunkti peavad olema kutse-erialased koolitused. 50 täienduspunkti ulatuses võib olla toetavaid koolitusi. Toetavad koolitused on need, mis igati toetavad töötamist õena, kuid ei ole otseselt erialased. Nende hulka loetakse infotehnoloogia, võõrkeelte, pedagoogika, seadusandluse, juhtimise, sotsiaaltöö ja massaaži koolitus. Koolituse läbimist tõendab tunnistus või haigla poolt kinnitatud tõend juhul, kui tegemist on näiteks osakonnasiseste koolitustega. Kõik koolitused tuleb tabelisse (lisa 5) kirja panna kronoloogilises järjekorras ja dokumentide kokkupanemisel peavad ka koolituste koopiad kaustas olema samas järjekorras.

Kutsevaldkonda arendavad tegevused

Eriõe III pädevuse taotlemise eelduseks on õe aktiivne osalemine kutsevaldkonda arendavates tegevustes viimase viie aasta jooksul (lisa 6). Tegevustena sobivad praktikantide juhendamine, erialakoolituste korraldamine või ise koolitajana osalemine, tervishoiuajakirjades või ajalehtedes artikli kirjutamine ning üleriigilistes standardeid, õigusakte või tegevusjuhendeid väljatöötavates töörühmades osalemine. Eriõde III pädevusnõuete täitmiseks peab eelnimetatud tegevusi olema vähemalt 50 täienduspunkti ulatuses.

Kõik tegevused, sealhulgas kutsevaldkonda arendavad tegevused, peavad olema tõendatud ja tabelisse (lisa 5) lisatud. Praktikandi juhendamise puhul sobib tõenduseks praktikaleping, kus õde on nimeliselt juhendajaks määratud, või tööandja kinnitus.

Oluline on märkida praktikajuhendamise tundide arv ja periood. Artikli puhul on tõenduseks artikli koopia, väljavõte artiklist või link sellele. Töörühmas osalemist on võimalik tõendada näiteks tööandja kinnitusega töörühma määramise kohta või kui juhendmaterjal või lõppraport on valminud, märkida juurde allikaviide.

Tööanalüüs

Kindlasti on oluline läbi mõelda ja kirja panna viimase viie aasta tööanalüüs, milles taotleja analüüsib oma tegevust õena. Tööanalüüsi jaoks on Eesti Õdede Liidul välja töötatud kindel struktuur ja on ette antud küsimused (vt kodulehel lisa 4), millele tuleb vastata. Igapäevaste tööülesannete loetelu ja kirjeldusi ei loeta nõuetekohaseks tööanalüüsiks. Tööanalüüsi alguses on isikuandmete osa, mis on vajalik täita, et pädevuse taotluse hindaja saaks ülevaate õe teenistuskäigust ning tal oleks kergem lugeda ja mõista tööanalüüsi sisu. Tööanalüüs peab andma vastuse, mis motiveerib õde töötama ja millised on vastutusvaldkonnad tema ametikohal ning kuidas ta teeb koostööd teiste spetsialistidega. Siin on võimalus õel analüüsida ja kirjeldada osalemist eelnimetatud kutsevaldkonda arendavates tegevustes ja erialaliitude töös ning selgitada, kuidas see on teda kui spetsialisti arendanud. Läbitud erialakoolitused on mõistlik siduda õe igapäevatöö analüüsimisega. Analüüsi lõpus on võimalik õel teha ettepanekuid nii enda kui ka eriala arendamiseks.

Läbi koolituste, kogemuste, arendustöö ja eeskujuks olemise peaks eriõde III tööanalüüsist selguma valmisolek panustada tervishoiusüsteemi enam, kui üldõelt seda eeldatakse. Tööanalüüsi pikkuseks on kaks lehekülge ja tekst peab vastama eesti keele grammatika reeglitele. Dokumentide hulka peab olema lisatud ka avaldus, kus on märgitud, millist pädevuse taset taotleda soovitakse.

Pädevuse taotlemine on tasuline. Täpsem informatsioon eriõde III pädevuse taotlemise kohta on EÕLi kodulehel, kust leiate ka taotluse lisad: www.ena.ee/padevuse-hindamine/.

Foto: erakogu

Ohutult päikesele vastu

Krista Kiin Fotod: Laboratorios Babé

Meie nahal on mälu, mis jätab meelde igapäevase päikese käes viibimise ja muude keskkonnategurite tekitatud kahju. Seda mälu ei saa kustutada, küll aga võime teadliku nahahooldusega oma nahka kaitsta.

„Naha vananemise põhjused võivad olla sisemised, bio loogilised ja välised,“ selgitab nahahooldusbrändi Babé konsultant Kreete Põlme. „Ligi 80% naha vananemisest on põhjustatud just välistest teguritest ehk eksposoomist. Eksposoomi alla kuuluvad päikesekiirgus, tubakatooted, õhutemperatuur, toitumine, stress, unepuudus ja kesk konnasaaste. „Kõiki neid tegureid saab ise mõjutada ning kontrolli all hoida. Näiteks põhjustab päikesekiirgus 90% naha vananemisest, kuid regulaarse ning pideva päike sekaitsekreemi kasutamisega õnnestub seda aeglustada. Naha kaitsmisega UV-kiirte eest pole kunagi hilja alustada. „Naha vananemist põhjustava eksposoomi tekitatud kahju eest kaitseb Babé mitmekülgne tootesari HealthyAging+,“ lisab Babé tootejuht Hurmi Krikk. „See nahahoolduse terviklahendus vähendab kortse, naha lõtvumist ja eba ühtlast nahatooni.“

Kiirgus põhjustab enneaegset vananemist

Päikese UV-kiirgus jaguneb kolmeks: UVA-, UVB- ja UVC-kiirguseks. Viimati mainitu neeldub osoonikihis ja maapinnani ei jõua. „UVA-kiirgus tungib sügavama tesse nahakihtidesse tänu pikemale lainepikkusele ning on aasta ringi sama tugevusega,“ jätkab Kreete Põlme. „UVA-kiirgus põhjustab naha vananemist ja pigmendilaike ning suurendab nahavähki haigestumise ohtu. Samuti tekitab see nahapunetust.“

UVB-kiirgus on intensiivsem kevadsuvisel perioodil. Oma lühema lainepikkusega ei tungi ta nii sügavale, kuid mõjub nahale sellegipoolest kahjustavalt. „UVB-kiirgus aitab küll sünteesida D-vitamiini, kuid liigse kiirguse kor ral võib põhjustada päikesepõletust, samuti võivad kaasne da muutused DNAs. Kasvab ka risk haigestuda melanoomi ja nahavähki,“ hoiatab Põlme.

Päikesekaitsetooted kaitsevad ultraviolettkiirguse ja nahapõletuse eest, kui neid kanda nahale regulaarselt ja piisavas koguses. „Babé tootevalikus on aastaringseks kasutamiseks näokreemid, mille kaitsefaktor on SPF 20 – SPF 50,“ lisab Hurmi Krikk.

Uuringud näitavad, et arvutiekraanidest, teleritest ja nutitelefonidest kiirguv HEV-valgus (ingl High-Ener gy Visible Light) tungib sügavamale nahakihtidesse kui

päikesest pärit UV-kiirgus, tekitades palgele kortsukesi, tuhmi jumet ja pigmendilaike ehk põhjustades naha vananemise kiirenemist. „Lisaks nutitelefoni filtrile on laia spektriga SPFi ning antioksüdantidega varustatud nahahooldustooted parim viis vähendada sinise valguse negatiivset mõju,“ selgitab Kreete Põlme. „Näiteks Babé Super Fluid SPF 50 emulsioon on mõeldud aastaringseks kasutamiseks. Ülikerge emulsioon on antioksüdantne, õhusaastevastane ja DNAd kaitsva toimega. See tagab nahale tugeva, laia spektriga kaitse nii UVA- ja UVB-kiirguse kui ka HEV-valguse eest.“

Kaitsefaktor sõltub nahatüübist Paraku ringleb päevitamise ja päikesekreemide kohta ikka veel üksjagu müüte. Kõige levinumaks neist on Kreete Põlme sõnul veendumus, et suure faktoriga päikesekaitsekreemi kasutades ei päevitu üldse. „See ei vasta tõele,“ kinnitab Põlme. „Nahk päevitub päikesekaitsekreemile vaatamata, kuid põletust ja kahjustust ei teki. Ka jume tekib aeglasemalt, kuid püsib kauem. ,,Tihti arvatakse, et päikesekaitsekreem jätab näole või kehale valge kihi. „Tänu uutele tehnoloogiatele ja filtritele on valkjalt läikiv nahk minevik,“ toonitab Põlme. „Kaasaegsed kaitsefaktorid imenduvad hästi ega jäta nahale jälgi või läikivat kihti, pakkudes samal ajal maksimaalset kaitset.“

Tervisliku päevituse poole püüdlemisel on oluline valida hea päikesekaitsekreem ning selleks tuleb esmalt tähelepanu pöörata päikesekaitsefaktorile (SPF). „Mida suurem on SPFi number, seda rohkem aega saab veeta päikese käes, ilma et oleks oht saada päikesepõletust,“ jätkab Krikk. „Suurema numbriga päikesekaitsefaktor aitab ära hoida ka punetuse, pigmentatsiooni ja enneaegsete vananemismärkide tekke.“

Meeles tasub pidada sedagi, et heleda naha omanikud peaksid eelistama SPF 50 päikesetooteid. „Babé päikesetooted annavad nahale laia spektriga kaitse nii UVA- kui ka UVB-kiirguse eest ning valikus on ka tugeva (SPF 50) ja väga tugeva (SPF 50+) kaitsega tooteid,“ räägib Krikk. „Tänu sellele saab nahk kaitstud nii lühi- kui ka pikaajaliste kahjustuste eest.“ Tugeva kaitsefaktori

ja antioksüdantse toimeainete sünergia aitab tõhusalt ennetada fotovananemist ning pigmendilaikude tekkimist. „Kõik Babé päikesetooted on dermatoloogiliselt testitud, hüpoallergeensed, nahal väga hästi talutavad ning sobivad õrnale, tundlikule ja päikeseõrnale nahale,“ lisab Krikk.

Hüvasti, eelmiste suvede päikesekaitsekreemid!

Olgugi et sellest on üksjagu räägitud, tehakse päikesekaitsekreemi pealekandmisel jätkuvalt apsakaid. „Peamiselt eksitakse kreemikoguse ja nahale kandmise viisis,“ on Kreete Põlme tähele pannud. „Sageli määritakse kreemi väga väikses koguses ehk vaid nendele piirkondadele, mis on enim päikesele eksponeeritud. Kreemi tuleks aga kanda kogu nahale rikkalikus koguses, et saada maksimaalne kaitse. Unustada ei tohiks ujumisriiete rante, kaela, kõrvu ja jalalabasid, samuti huulte kaitsmist päikese eest. Kindlasti peaks päikesekaitsekreemi nahale taas kandma pärast ujumist, rätikuga hõõrumist või higistamist.“

Päikesekaitsetoodete pakenditele on alati märgitud aeg, kui kaua see alates avamisest säilib. Tavaliselt on säilivusaeg 12 kuud. „Kui kreem on selle aja ületanud, tasub kindlasti osta uus päikesetoode, sest koostises olevad filtrid ei ole enam nii suure kaitsevõimega,“ soovi tab Põlme. „Üldiselt aitab nahahooldustoode te hoidmine jahedas, kuivas ja pimedas neil kauem vastu pidada, kuid kõrge temperatuur (näiteks vannitoas aurava duši või kuuma vanni läheduses) võib mõjutada päikesekait sekreemi aktiivsete koostisosade terviklik kust,“ lisab Hurmi Krikk. „Kui päikesekreem on pikka aega seisnud, võivad mõned koostisained eralduda, nii et enne kasutamist tuleks seda korralikult loksutada.“

Puhasta, niisuta ja kosuta

Jumekas nahk tundub küll tervisest paka tav, kuid kõrged temperatuurid, niiskus, tuul, UV-kiired ja merevesi siiski kuivatavad, muutes särava ja terve naha tuhmiks ja kui vaks. „Peened jooned ja kortsud on loomuliku vananemisprotsessi vältimatu osa, kuid liiga palju päikest võib suurendada kortsude tekke kiirust ja levimust,“ hoiatab Krikk. Ta lisab: „Olgugi et kollageen ja elastiin (valgud, mis vastutavad naha täidlase ja elastse hoidmise eest) vähenevad vanusega, võib kokkupuu de UV-kiirgusega seda protsessi veelgi kii rendada. Pärast päevitamist on väga oluline

maha pesta sool, liiv ja päikesekaitsekreemi jäägid, kuna SPF-toodetes sisalduvad filtrid katavad naha mikroskoopilise kaitsekihiga. „Pesta võiks õlipõhise dušigeeliga, mis aitab ka päevitusel pikemalt püsida,“ märgib Hurmi Krikk. „Eksperdid soovitavad võtta jahe ja lühike dušš.“

Veeprotseduuride järel võiks kasutada niisutavaid kreeme, et taastada nii keha kui ka näonaha niiskus tase. Kui nahk on hell, punane ja põletikus, peaks päevitamisjärgsetest nahahooldustoodetest otsima aloe vera-nimelist koostisosa. „Eksperdid soovitavad aaloed mitte ainult jahutava ja niisutava toime pärast, vaid ka põletikuvastaste omaduste tõttu,“ lisab Krikk.

Ka suvise nahahoolduse kohta kehtib põhireegel: puhastamine on esimene ja olulisim samm. „Kui nahka higist, tolmust ja rasust korralikult mitte puhastada, ei suuda see endasse midagi head imada,“ toonitab Hurmi Krikk. „Lisaks muudavad ummistunud nahapoorid ja saasteainete jäägid naha seisukorra tõenäoliselt kehvemaks.“

Seega, olenevalt nahatüübist on mõistlik kasutada naha õrnaks puhastamiseks seebivaba pesugeeli või mitsellaarvett. „Koorida võiks nägu kord nädalas või siis, kui käega katsudes on tunne, et nahk on kare,“ lisab Krikk. Kõiki neid lihtsaid, kuid olulisi nõuandeid järgides saab päikesepaid tervislikult ja turvaliselt nautida!

Päiksevõtu kuldreeglid:

• Väldi päikese käes viibimist nii palju kui võimalik, eriti UV-kiirguse tipptundidel kell 12–15. Kui su vari on sinust lühem, otsi päikese eest varju!

• Kasuta kindlasti laia spektriga päikesekaitsetooteid, kanna mütsi ja päikeseprille.

• Parim päevitus pole kiire, vaid järkjärguline –naha jaoks on oluline uute tingimustega harjuda ja kohaneda.

• Jälgi hoolikalt päikese käes viibimise aega.

• Ole vee ja liiva läheduses eriti ettevaatlik, kuna need peegeldavad kahjulikke päikesekiiri, mis võivad suurendada päikesepõletuse tõenäosust.

• Et päevitus oleks ühtlane, tee eelnevalt kerge näo- ja kehakoorimine.

• Et suvel kipub nahk kiiremini kuivama, pea meeles niisutamist ning eelista tõhusaid, kuid kergema tekstuuriga tooteid – näiteks kreemgeele.

• Musta ujumistrikoo valimisel pea meeles, et must värv võib küll salendada, kuid tõmbab ka päikest ligi. Parimad ujumistrikoo toonid on valged ja beežid, kuna need peegeldavad valgust.

(Allikas: Hurmi Krikk)

Babé tooted on müügil apteekides, e-apteekides, Tradehouse’is ning e-poodides andbeauty.ee, apothekabeauty. ee, loverte.com, mactabeauty.com ja mylook.ee.

Õendusteaduse doktoriõppe arendamine

Eesti ja Soome koostöös

Ere Uibu ja Merle Seera Tartu Ülikooli õendusteaduse õppetoolist koostöös

Turu Ülikooli õendusteaduse osakonna professori Helena Leino-Kilpi ja doktorantide Saija Inkeroinen, Pia Kukkonen, Elina Pajakoski, Hanna-Kaisa

Pellikka ja Jonna Puustineniga

Foto: erakogu

Õendusteadus on iseseisev teadusala, mille sisendiks ja väljundiks on õenduspraktika. Nagu kõik teadusalad, vajab ka see doktorikraadiga spetsialiste. Doktorikraadi saab taotleda doktoriõppes, mis valmistab ette spetsialiste ja tegevteadlasi, kellel on teadusmaailma usaldus iseseisvalt teadustööd planeerida, eest vedada ning ellu viia. Muu hulgas on see haridusnõue ka õdesid õpetavatele õppejõududele.

Teadus on rahvusvaheline

Doktoriõppes on oluline koht rahvusvahelisel koostööl. Tartu Ülikooli õendusteaduse õppetool kuulub 2018. aastast Läänemere piirkonna personaliseeritud tervishoiu koostöövõrgustikku, mida juhib Turu Ülikool (vt infokastist). Üheksa riigi kümmet ülikooli koondava koostöövõrgustiku eesmärk on doktoriõppe arendamine õendusteaduse suunal ja seda peamiselt Põhja- ja Baltimaades. Peaasjalikult just sellest koostööst saadud tugi ja entusiasm, lisaks õppejõudude vahetusest ning teadlaste külalisvisiitidest saadud isiklikud kontaktid võimaldasid Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi õendusteaduse õppetooli luua külalisprofessori ametikoha.

Läänemere piirkonna personaliseeritud tervishoiu koostöövõrgustik

(Baltic Sea Region Network in Personalized Health Care)

• Võrgustik loodi 2015. aastal, Tartu liitus sellega 2018. aastal

• Võrgustiku suvekoolid ja konverentsid ,,Advances in Health Care Sciences“ toimuvad tavapäraselt igal aastal

• 2021. aasta suvekool toimus pandeemiapiirangute tõttu veebis ning korraldajaks oli Tartu

• 2023. aasta suvekool toimub 7.–9. juunil Vilniuses

Doktorantide ühisseminarid

• 30. oktoober 2019

• 11. oktoober 2022

• august 2023

Doktoriõpingud on väljakutseid pakkuv teekond, mille käigus tuleb olla loov ja uuendusmeelne, samuti avatud ja aktiivne oma teadlaskarjääri jaoks vajalike riiklike ja rahvusvahelise koostöövõrgustike loomisel. Tartu ja Turu ülikooli õendusteaduse üksuste ühine eesmärk ongi doktorantide ehk noorteadlaste endi võrgustikutöö ja rahvusvahelise võimekuse arendamine, mistõttu korraldati 2022. aasta oktoobris Tartus teadustöö ühisseminarid, et jagada omavahel mõtteid õendusteaduse arengusuundadest ja uurimisprioriteetidest ning arendada ühiste arutelude toel oma doktoritöid. Kahepäevasel seminaril osalesid kaks professorit ja kuus doktoranti Soomest ning neli doktoranti ja doktoriõppe kandidaati Eestist.

Terviseteadustes on inimeste heaolu ja toimetulek rahvusvahelise koostöö lähtepunktiks. Just seepärast on rahvusvahelise koostöö olulisus kajastatud ka tervishoiupoliitika dokumentides, terviseuuringute ja innovatsiooni programmides, haridust suunavates dokumentides ning kõrgkoolide strateegiates ja õppekavades. Selliselt on õdede ja noorteadlaste liikuvus Euroopa regioonis soodustatud ning rahvusvahelistumine võimalik nii organisatsioonide kui ka üksikisikute jaoks.

Rahvusvahelisel tasandil näeme õenduses samu murekohti. Hakkama tuleb saada vananeva ühiskonnaga, madala sündimuse ja õdede puudusega. Tööjaotuses on küll toimunud muudatusi ja lisandunud on uued automatiseerimise võimalused, kuid IT-lahenduste kasutuselevõtt nõuab üha enam spetsiifilisi teadmisi ja oskusi. Õdedest ei lähe mööda ka ühiskonnas toimuv: inimeste sisse- ja väljaränne, erinevad kriisid (pandeemiad, energiakriis, sõda) ning keskkonnahoiu, sotsiaalse turvalisuse, jäätmete vähendamise ja ümbertöötlemisega seotud küsimused.

Koostöö Tartu ja Turu ülikooli õendusteaduse üksuste vahel

Endiselt on aktuaalne küsida, mis on hea õendus, ning uurimist vajavad ka tervishoiuteenuse järjepidevuse, inimkeskse tervishoiu ning selle kättesaadavusega seotud teemad.

Teadus kvaliteetse tervishoiu ja õendusabi teenistuses

Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna doktoriõppekaval õpib täna viis õendusteaduse doktoranti, keda juhendavad tegevteadlased ja professorid nii Eestist kui ka Soomest. Esimeses doktoritöös uuritakse patsiendiohutust mõjutavatest juhtumitest teavitamist haiglates, kus kasutatakse selleks elektroonseid teavitussüsteeme. Töö eesmärk on kirjeldada süsteemide kasutamise seniseid tulemusi ja kasutamispraktikaid.

Teise teadustöö eesmärk on õdede patsiendiohutuse pädevuste hindamine ja arendamine ning haridusalaste sekkumiste ettevalmistamine ja elluviimine. Veel on soov leida tõhusaimad viisid, meetodid ja keskkonnad patsiendiohutuse pädevuste arendamiseks. Doktoritööl on ka laiem oodatav tulemus – uurimistulemused võiksid anda sisendi kõigi tervishoius töötavate spetsialistide patsiendiohutuse baas- ja täiendusõppeprogrammidesse.

Kolmanda patsiendiohutusega seotud doktoritöö eesmärk on tegemata jäänud õendustegevuste ja õdede töökohustuste hulka mittekuuluvate tegevuste ja nende tulemite väljaselgitamine ning lahenduste pakkumine. Doktoritöö on oluline teavitamaks poliitikakujundajaid olukorrast, mis juhtub kliinilises praktikas puuduliku rahastamise ja tööjõupuuduse survel, ning mis ohud on sellel teenuste kvaliteedile ja patsienditulemustele.

Valmimisel on ka doktoritöö imikute protseduuride valu hindamisest ja mittefarmakoloogilisest valutustamisest. Tänaseni ei ole kasutusel vastsündinute ja imikute protseduuri valu hindamiseks sobivat valuskaalat, samuti ei kaasata valu hindamise ning mittefarmakoloogise valutustamise rakendamisse piisavalt lapsevanemaid. Seetõttu on kliinilise töö arendamise aspektist teema oluline ja seda nii Eestis kui ka mujal maailmas. Korduvad valulikud protseduurid ja ravimata valu vastsündinule ja imikule võivad põhjustada kõrgenenud valutundlikkust valu stiimulile. Samuti võivad hilineda tema kognitiivne areng ning autonoomsed ja hormonaalsed reaktsioonid. Doktoritöö käigus koguti andmeid nii õdedelt kui ka lapsevanematelt, võimaldamaks olukorra tervikpil-

ti Eestist ning võrdlust rahvusvaheliste uuringutega.

Viimases doktoritöös on uurimisel õendusabi eetilised probleemid ning nende sotsiaalkultuurilise ja kliinilise konteksti aspektid erinevates olukordades, sealhulgas muutuste foonil, mida tõi endaga kaasa COVID-19 pandeemia.

Koostöökohtumised kui töövahend ning inspiratsiooniallikas täna ja tulevikus

Doktoriõpe nõuab palju iseseisvust ja omaette töötamist. Samas kohtumised inimestega, kes on samas olukorras, kuid kelle kogemused, taust ja uurimisvaldkond võivad olla pisut erinevad, mõjuvad värskendavalt ja inspireerivalt ning aitavad kaasa uute ideede sünnile. Tartu ja Turu ülikooli ühisseminaril osalenud doktorandid esitlesid üksteisele oma doktoritööde esialgseid käsikirju, vaadeldi süvitsi sisukordades sõnastatud pealkirju, teemasid ja termineid, et mõista, mida ja miks kaasdoktorant uurib, mis on uurimistöö kesksed mõisted ja nende taustal olev teooria. Juhendavate professorite sõnul lubas niisugune ,,aja maha võtmine“ neil tavapärasest enam süüvida iga konkreetse doktorandi teemasse, mis on professorite sõnul suur privileeg, arvestades nende töökoormust ja akadeemilisi kohustusi. Ühtlasi avastati ürituse tulemusena tõhus ja uudne viis doktoritöö kokkuvõtva väljaande kirjutamise õpetamiseks ja õppimiseks. Praegused Tartu Ülikooli õendusteaduse doktorandid töötavad valdavalt õendusõppejõududena kõrgkoolides, kus nad jagavad oma teadustöö kogemusi ekspertide ja koolitajatena. Tulevikus loodaks, et ka kliinilisest praktikast jõuab õdesid ja õendusjuhte doktoriõppesse senisest enam. Jääb vaid soovida, et doktorantide ühisseminarid Turu ja Tartu ülikooli õendusteaduse üksuste vahel jätkuvad ning säärane ühestegutsemine toetab jõudsalt pädevate ja aktiivsete tegevteadlaste kasvu. Rahvusvahelised võimalused toetavad õdede karjääri arengut ja võivad kaasa aidata ka õenduse kui valdkonna atraktiivsusele.

Õdede pädevuse olulisuse ja riigipiiriülese koostöö väärtust on võimalik esile tuua just rahvusvahelise koostöö ja teadusuuringute kaudu. Õendusteaduse vaatenurgast loob doktorantide rahvusvaheline koostöö ressursid valdkonna jaoks olulistele ja asjakohastele uurimisprojektidele, misläbi teenib rahvusvahelistumine lõppkokkuvõttes tõhusamalt ka õendusabiteenuste kasutajaid.

Päeva lõpetamine õhtusöögilauas.

COVID-19 pandeemia mõjutused Eesti õdede töös

Gerli Usberg, RN, MSc, Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi nooremteadur, Tartu Tervishoiu Kõrgkool, lektor

Ruth Kalda, MD, PhD (arstiteadus), Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi professor

Mariliis Põld, PhD (arstiteadus), Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi lektor

Mari Kangasniemi, PhD (õendusteadus), Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi õendusteaduse külalisprofessor, Turu Ülikooli professor

Marco Clari, PhD (õendusteadus), Torino Ülikooli kaasprofessor, Alessio Conti, PhD (õendusteadus), Torino Ülikooli teadur

Foto: Shutterstock

Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi teadlased koos

Torino Ülikooli kolleegidega uurisid, kuidas mõjutas COVID-19 pandeemia

Eesti õdede tööd.

Ootamatu algusega ,,uus normaalsus”

2019. aasta lõpus Wuhani provintsist Hiinas alguse saanud COVID-19 pandeemia on avaldanud olulist mõju õdedele ja õendusabi osutamisele. Pandeemia tõi vajaduse hoolitseda ennenägematu hulga nakkusohtlike ja keerulises seisundis patsientide eest. Seninägematud töötingimused koos isikukaitsevahendite nappuse ja nende laialdasest

kasutamisest tingitud probleemidega tõstsid töökoormust ja süvendasid niigi kriitilist tööjõunappust õenduses, halvendades tasakaalu töö ja eraelu vahel. Tulenevalt COVIDi patsientide komplitseeritud seisundist ja kõrgest east, oli patsientide eest hoolitsemine keeruline ja aeganõudev. Lisaks raskendas pandeemia alguses olukorda teadmiste nappus ja ebapiisav valmisolek sellisteks väljakutseteks.

Miks oli uurimistööd vaja?

Kuigi pandeemia mõju ja tagajärgede üle õenduses on diskuteeritud pandeemia algusest saadik nii teaduskirjanduses kui ka avalikkuses, ei ole piisavalt tähelepanu pööratud sellele, mis õdede töös täpsemalt muutus ja kuidas mõjutas pandeemia õendustegevust kui õe töö ühte mahukamat ja nähtavamat osa. Vähe on võrreldud COVIDi patsientide ja teiste terviseprobleemidega patsientide eest hoolitsemist pandeemia ajal. Ka pandeemia eri lainete ajal toimunut on võrreldud väga napilt. Eestis sellekohased uurimistulemused seni puuduvad ja ka lähiajaloos puudub meil kogemus sarnase ulatuse ja mõjuga tervishoiukriisidest. Teadmised pandeemia mõjude kohta on aga väga vajalikud selleks, et paremini mõista pandeemia võimalikke kaugmõjusid õenduses, toetada õdesid nendega toimetulekul ning valmistuda võimalikeks pandeemiateks tulevikus.

Eesti õdede hulgas 2020. ja 2021. aastal läbi viidud küsitlusuuringu eesmärgiks oli kirjeldada, kuidas COVID-19 pandeemia kaks esimest lainet täpsemalt mõjutasid õendusabi osutamist ja milliseid muutusi tõid need kaasa õdede töös ning õendustegevustes.

Kutsusime uuringus osalema kõiki õdesid, kes töötasid COVID-19 pandeemia esimese ja teise laine ajal Eestis mis tahes tervishoiutasandil, sõltumata sellest, kas nad hoolitsesid COVIDi patsientide eest või teistsuguste terviseprobleemidega patsientide eest. Uurimistöös osalemiseks tuli täita anonüümne veebiküsimustik, mis oli Torino Ülikooli teadlaste poolt loodud spetsiaalselt selle erakordse sündmuse mõjude uurimiseks õenduses ning puudutas erinevaid õdede tööga seotud aspekte.

Uuring keskendus muutustele õdede tööga seotud aspektides ning õendustegevuste sageduse muutusele pandeemia ajal võrreldes pandeemiaeelse ajaga. Uurimistöösse kaasati kokku 446 küsimustikku (162 esimese ja 284 teise laine kohta). Enamik vastanutest olid naissoost, keskmiselt 44–46 aastat vanad, õendusalase kõrgharidusega õed, kes töötasid täiskoormusega mõnes Eesti haiglas ja täitsid küsimustiku eesti keeles, peegeldades seeläbi taustatunnuste osas esinduslikult keskmise Eestis töötava õe profiili.

Mida tähendas õdede jaoks pandeemia tingimustes töötamine?

Õdedel paluti küsimustikku täites hinnata viie palli skaalal, kuivõrd nad tajusid, et pandeemia muutis nende töö erinevaid aspekte, mida oli kokku 13. Õdede hinnangul mõjutasid pandeemia mõlemad lained nende tööd ja töökoormust, aga eriti teise laine ajal ning eeskätt õdede puhul, kes töötasid COVIDi patsientidega.

Erinevatest tööga seotud aspektidest muutusid õdede hinnangul kõige enam töökoormus, töökeskkonna korraldus ja isiku-

kaitsevahendite kasutamine. Võrreldes nende õdedega, kes töötasid muude kui COVIDi patsientidega, tajusid COVIDi patsientidega töötavad õed muutusi teravamalt ja rohkemates tööga seotud aspektides, nagu näiteks töökoormuse, töökeskkonna korralduse, abiliste kättesaadavuse, töögraafiku ning suhete osas kolleegidega. Samuti toodi välja töö ja eraelu tasakaal, õdede-patsientide suhtarv ning kolleegide ja uute õdede väljaõpe.

Teise laine ajal olid need muutused kooskõlas ka patsientide arvu ja keerukusega, kuna õdede hinnangul suurenes sel perioodil patsientide arv (61%) ning muutus oluliselt (73% vastanute jaoks) ka õdede-patsientide suhtarv. 74% vastanute jaoks muutus ka patsientide seisundi keerukus.

Kui varasemates uurimistöödes on ilmnenud, et õdede töökoormuse suurenemise põhjuseks on peamiselt komplitseeritud seisundis patsientide arvu suurenemine, siis meie uurimistöös osalenud õdede hinnangul muutus töökoormus lisaks teisele lainele ka esimese laine ajal, mil patsientide arv vastajate hinnangul pigem vähenes (53%) või jäi samaks (25%). Esimese laine ajal, mil patsientide arv ja keerukus küll veel märgatavalt ei muutunud, võis töökoormust suurendada vajadus tulla toime erinevate uute ja täiendavate tööülesannetega uues ja tundmatus olukorras ning nappide teadmistega. Töö nõudis ümberorganiseerimist ja valmisoleku kujundamist suure hulga nakkusohtlike patsientide eest hoolitsemiseks ja samal ajal ka nakkuse leviku pidurdamiseks. Erinevad õdede tööga seotud aspektid vajaksid täpsemat edasist uurimist, et mõista nende muutuse olemust ja põhjusi põhjalikumalt.

Kuidas muutis pandeemia erinevate õendustegevuste mahtu?

Õdedel paluti viie palli skaalal hinnata, kui sageli nad tegid erinevaid õendustegevusi pandeemia ajal ja enne pandeemia perioodi. Kui esimese laine ajal õendustegevuste sagedus võrreldes pandeemiaeelse ajaga oluliselt ei muutunud ning see ei erinenud oluliselt ka õdede, kes töötasid COVIDi patsientidega, ja nende vahel, kes töötasid muude kui COVIDi patsientidega, siis teise laine ajal suurenes võrreldes pandeemiaeelse ajaga oluliselt põhitoimingute, nagu hügieeniprotseduurid, toitmine, aktiveerimine ja mobiliseerimine, õendusprotseduuride ja sümptomite leevendamisega seotud tegevuste sagedus ja seda eeskätt nende õdede puhul, kes hoolitsesid COVIDi patsientide eest. See on kooskõlas lainete erineva kulu ning patsientide arvu ja keerukuse muutustega.

Teise laine ajal, mil patsientide arv, seisundi keerukus ja õdede-patsientide suhtarv muutusid õdede hinnangul oluliselt, tuli eriti COVIDi patsientidega tegelevatel õdedel teha ka rohkem erinevaid õendustegevusi. Lisaks tegid õed teise laine ajal ka oluliselt rohkem

• COVID-19 pandeemia kaks esimest lainet mõjutasid õdede tööd erinevalt.

• Kõige enam muutus pandeemia ajal õdede hinnangul töökoormus, töökeskkonna korraldus ja isikukaitsevahendite kasutamine.

• COVIDi patsiendid vajasid rohkem õdede aega ja tähelepanu, erinevaid õendusprotseduure ja hooldustoiminguid ning sümptomite jälgimist ja leevendamist.

• Nii pandeemia ajal kui ka enne pandeemiat tegelesid õed kõige enam patsiendiga suhtlemise, patsiendiõpetuse ja sümptomite jälgimise ning leevendamisega.

• Lisaks vahetule õendusabile tuli õdedel pandeemia ajal teha ka rohkem õendusabiväliseid tegevusi.

õendusabiväliseid tegevusi, sealhulgas administratiivülesanded, transpordi korraldus jms. Kuna tulemused näitavad, et pandeemia ajal suureneb õdede töömaht mitte ainult vahetu tegevuse tõttu patsiendiga, vaid ka administratiivsete ja organisatoorsete ülesannete lisandumise ning isikukaitsevahendite laialdase kasutamise tõttu, tuleb ka seda üldise töökoormuse kontekstis arvesse võtta.

Tagantjärele tarkus Nii enne pandeemiat kui ka pandeemia mõlema laine ajal olid õdede jaoks kõige sagedasemad õendustegevused seotud õe ja patsiendi vahelise suhtlemise, patsiendiõpetuse ja sümptomite jälgimise ning leevendamisega. See viitab, et patsientide põhilised vajadused on erakorralistes ja muutunud oludes sarnased tavapärastega. Kuna ühegi õendustegevuse sagedus samal ajal oluliselt ei vähenenud, küll aga mitmete sagedus suurenes, siis on oluline arvesse võtta, et suurem töökoormus ja lisaülesanded võivad pikemas perspektiivis kaasa tuua tegemata jäänud õendustegevusi, mis ohustavad nii teenuse kvaliteeti kui ka turvalisust.

Valdav osa nii meie uurimistöös osalenud kui ka kogu Eesti õdedest on naised. Uurimistöödes on juhitud tähelepanu sellele, et pandeemia ajal oli lisaks töökoormusele naiste koormus ka ühiskonnas tervikuna suurem, näiteks suletud koolide ja lasteaedade tõttu koduõppele jäänud laste või haigusest ohustatud eakate pereliikmete eest hoolitsemisel. Tulevikku silmas pidades tuleks seega arvesse võtta, et õdede koormus pandeemia ajal ei suurene mitte ainult tööl, vaid ka väljaspool tööd perekondlikke kohustusi täites.

Spetsiaalne meditsiinimööbel toetab tervishoiutöötajate igapäevatööd

Marin

Soomets

Fotod: Rait Tuulas

Kiiresti arenev tervishoid vajab mööblit, mida saab vastavalt vajadusele kohandada. Sealhulgas peab mööbel mahutama erinevas koguses ja mõõdus ravimipakendeid ja tarvikuid. Selle kõige peale on mõelnud Eesti oma mööblitootja Merianto, kes sisustas just PõhjaEesti Regionaalhaigla Y-korpuse nefroloogiakeskuse ja hemodialüüsi osakonna värskeima Merianto Medicali meditsiinimööbli sarja korvilahendusega kappidega.

Lõplikud mööblilahendused sündisid Põhja-Eesti Regionaalhaigla õdede ja Merianto Medicali tihedas koostöös. Moodulitest koosnev mööbel on kohandatud ja valitud just konkreetse ruumi otstarvet ja eripärasid arvestades. „Kindlasti on uuel mööblil väga palju eeliseid. Lisaks sellele, et korvi- ja sahtlisüsteemid näevad head välja, on need ka funktsionaalsed ning mahutavad

üllatavalt palju. Kuna kõik vajaminev on käeulatuses, on osakonnas toimetamine oluliselt mugavam,“ ütles Põhja-Eesti Regionaalhaigla hemodialüüsiosakonna õendusjuht Kristina Piilman. Spetsiaalse mööblilahendusega on võimalik kasutada ära kogu pind ja saavutada võrreldes tavaliste kappidega kuni 60% ruumikokkuhoidu.

Põhja-Eesti Regionaalhaigla uued ruumid on sisustatud Merianto Medicali meditsiinimööbliga. Mahukad ergonoomilised kapid võimaldavad õdedel teha oma tööd efektiivsemalt. Kõik on käe-jala juures ja asub oma õiges pesas, seepärast ei ole vajadust pidevalt laos varusid täiendamas käia.

ISO moodulsüsteemiga Merianto Medicali mööblit kasutades on iga asi omal kohal ning kiirelt ja mugavalt kättesaadav. See hõlbustab tervishoiutöötajate tööd ning ravimikorve saab kasutada nii ravimikärus

Ergonoomiline ja ruumisäästlik

Merianto Medicali meditsiinimööbel on kohandatud just töö spetsiifikat arvestades ning võimaldab õel jõuda kiirelt soovitud ravimi või vahendini.

kui ka -kappides. Nii kaob vajadus ravimite korduvaks ümberladumiseks, väheneb töökoormus ja inimlike eksimuste võimalus.

Korvidesse käivad omakorda vahe-

jagajad, mille abil on võimalik ravimid ja vahendid hõlpsalt eraldada. „Hemodialüüsiosakonnas on võrdlemisi palju ebastandardses suuruses vahendeid, mille hoiustamiseks on tarvis sahtlisüsteemid läbimõeldult käepäraseks sättida. Mööblitootja on meie jaoks olemas ja teeb jätkuvat koostööd, sest tahab, nagu meiegi, saavutada maksimaalset kasutusmugavust,“ lisas Piilman.

Iga uue lahenduse kasutuselevõtt on esmapilgul harjumatu ja võtab aega. „Oleme oma klientidele igati toeks ka siis, kui mööbel on juba paigaldatud. Abistame sahtlisüsteemide organiseerimist, et uue mööbli kasutamine oleks maksimaalselt mugav ja käepärane,“ selgitas Merianto Medicali ekspordijuht Andrus Loit.

Sama meelt on ka Põhja-Eesti Regionaalhaigla nefroloogiakeskuse õendusjuht Varje Mantsik, kes ütles, et uuega harjumine võtabki aega. Ta lisas: „Praegu ongi meil sisseelamiseperiood, aga vaieldamatult on uus mööbel silmale ilus vaadata ning sahtli- ja riiulisüsteemid on ka väga mugavalt kasutatavad.“

„Põhja-Eesti Regionaalhaigla tunneb hästi tänapäevase meditsiinimööbli võimalusi ja tegi hanke õnnestumiseks äärmiselt asjatundliku eeltöö,“ tunnustab Merianto juhataja Raimo Grichin

Kristina Piilmani sõnul on riiuli- ja sahtlisüsteemid funktsionaalsed ning mahutavad üllatavalt palju.

Millal pöörduda EMOsse?

Tuuli Albrant

Tartu Ülikooli Kliinikumi EMO õde ja Valga Haigla EMO vanemõde

Foto: Shutterstock

Erakorralise meditsiini eesmärk on osutada ägeda terviseseisundiga patsiendile kohest abi. Kui EMOsse jõuavad patsiendid, kelle terviseseisund aegkriitilist sekkumist ei nõua, väheneb tervishoiutöötajate võimekus anda ravi neile, kes vajavad seda nüüd ja kohe.

Järjest süvenev personalipuudus on tinginud olukorra, kus patsientide arv erakorralise meditsiini osakondades ületab personali võimekuse, mistõttu on päevakorda kerkinud ohutuse temaatika. Erakorralise meditsiini abi peab olema ohutu nii patsientidele kui ka tervishoiutöötajatele. Patsiendid vajavad meie hoolt ja tähelepanu valu ning haiguste leevendamiseks. Tervishoiutöötajad peavad saama töötada turvalises keskkonnas ja koormusega, mis säästab personali vaimset tervist. Kui EMO personal saaks töötada tavakoormusega ja mõistliku patsientide arvuga, saaksime võimaldada abivajajatele rohkem aega, pühendumist ja energiat, kui me seda praegu suudame. Patsiendid ootavad hädaolukorras turvalist keskkonda ja parimat abi.

Kas mure on erakorraline või mitte?

Keskmiselt ravitakse Eestis EMOdes kokku

1200 patsienti ööpäevas. Inimesed teevad peamiselt valiku erakorralise meditsiini (kiirabi või EMO) kasuks, sest see on lihtsamini kättesaadav kui muu meditsiiniabi. Inimkeskse haiglaeelse erakorralise

meditsiinilise abi analüüsi raportist (Kalda jt 2023) selgus, et enamik EMOsse pöördujate terviseprobleemidest ei ole erakorralised, vaid kuuluvad perearsti pädevust nõudvate probleemide hulka.

Inimeste teadlikkus sellest, kust, millal ja millist abi tuleks otsida, on väga vähene, sest ei orienteeruta hästi tervishoiusüsteemis. Inimene saab tegelikult ise väga palju kaasa aidata sellele, et vältida ootamatult tekkinud olukorda. Kuuleme kolleegidega pea igas valves, et patsient on guugeldanud endale ise diagnoosi. Nii jõuab patsient EMOsse hoopis hirmu ja ärevuse, mitte valu tõttu.

Mure korral võiks esmalt võtta ühendust oma perearstiga või helistada perearsti nõuandetelefonile 1220. Ööpäev ringi avatud nõuandetelefonil suhtlevad abivajajaga kogenud perearstid ja -õed, kes hindavad probleemi tõsidust ning informeerivad helistajat vajadusest registreeruda oma perearsti vastuvõtule või pöörduda EMOsse. Kriitiline kõne suunatakse kohe edasi häirekeskusesse. Mõnikord piisab ka nõuandeliinilt saadud juhistest ning inimene saab oma murele lahenduse. Samuti jagatakse nõuandeliinil infot Eesti tervishoiukorralduse kohta. Nõuandeliinist on suur abi erakorralise meditsiini ja kiirabi koormuse vähendamisel.

Miks ootejärjekord on nii pikk?

EMOs toimub patsientide käsitlus triaaži alusel, mida teevad kogemuste ja vastava väljaõppega triaažiõed. Eelnimetatud raportist selgus, et kuigi patsiendid on üldiselt rahul erakorralise meditsiini kvaliteediga, siis rahul ei olda ooteaegade ja infopuudusega EMOs. EMOsse ise pöördunud inimeste keskmine ooteaeg ületab nelja tundi.

EMOsse pöördujatest on suur hulk inimesed, kes oleks pidanud pöörduma oma perearsti poole, kuid on jõudnud EMOsse. Nendega tegeledes kulub plaanitust enam aega analüüside ja uuringute tegemiseks ja vastuste ootamiseks. Seetõttu on koormus suurem ka laboril, radioloogial ja teistel erialaarstidel. Kui paraneks inimeste teadlikkus sellest, kelle juurde millise tervisemurega tuleks pöörduda, jõuaksid EMOsse vaid erakorralise abi vajadusega patsiendid ja ooteaeg lüheneks.

Millal siis ikkagi tuleb pöörduda EMOsse? Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse kohaselt on vältimatu abi tervishoiuteenus, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse.

EMO fookuses on rasked patsiendid, kes vajavad kiirdiagnostikat ja kohest ravi alustamist. Esmaseks EMOsse pöördumise

põhjuseks on valu. Kindlasti on vaja pöörduda erakorralise meditsiini vastuvõtule, kui on äkki tekkinud tugev valu, millega võivad kaasneda oksendamine ja tasakaaluhäired. Samuti juhul, kui esineb rindkerevalu, ravimitele allumatu valu või poistel äkki tekkinud valu kubemes või munandikotis. Kohest abi vajavad ka patsiendid, kellel on värske trauma, näiteks vigastatud kehaosa tugev paistetus, kuju muutus ja liikuvuse piiratus, samuti haavad, põletus, söövitus, elektritrauma, mürgistus ning ka võõrkeha sattumine hingamisteedesse, seedetrakti või mujale, ning juhul, kui on tegu loomahammustusega.

Lisaks valule ja traumale vajavad erakorralist abi ka järgmised ägedad seisundid:

• Verejooks seedetraktis, kuse-suguteedes, ninaverejooks, veriköha.

• Insuldikahtlus – äkki tekkinud kõnehäire ja kehapoole halvatus või nõrkus või tundlikkuse langus, tasakaaluhäire või peapööritus, mälu- või teadvusekaotus.

• Äärmuslik nõrkus, jõuetus.

• Palavikualandajatele allumatu, püsivalt üle 38,5 °C palavik (alla kolmekuusel üle 38 °C).

• Kõrge palavik ja/või lakkamatu oksendamine keemiaravi patsiendil.

• Hingeldus, õhupuudus, raske astmahoog.

• Allergiline reaktsioon, millega kaasneb õhupuudus, kogu keha haarav ulatuslik lööve, keeleturse, neelamistakistus.

• Südamerütmihäired, millega kaasneb õhupuudus ning valu rinnus.

• Tromboosikahtlus – äkki tekkinud valu või turse jäsemel; jäseme jahedus või värvumine valgeks või punakaks.

• Esmakordne krambihoog.

• Uriinipeetus.

• Topeltnägemine.

• Järsku tekkinud ilma traumata hulgiverevalumid.

• Nahapõletikud, näiteks laialdased mädanikud ja mädakogumikud, millega kaasneb valu ja palavik; põletikuline haav, millega kaasneb palavik ja vigastatud piirkonnas kiiresti leviv turse.

• Psühhoos, segasusseisund, enesetapukatse.

Erakorraline patsient on eluohtliku või potentsiaalselt eluohtliku seisundiga patsient, kellel on tekkinud äge terviseprobleem, mürgistus, trauma või muu kahjustus. Erakorraline patsient vajab kiireloomulist plaanivälist abi.

Räägime surmast

Jane Kaju (RN, MSc), Kadri Kööp (RN, MSc) ja Kurt Cassar (RN, MSc)

Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolist

Foto: Shutterstock

Eestis on hoiak, et lähedase surm on midagi, mis meid võib-olla kunagi tabab ning milleks valmistuda ei saa. Hiljem tegeletakse leinavalust tingitud tagajärgedega ning seda väga piiratud ressurssidega. Seevastu näiteks Iirimaal, Šotimaal ja Austraalias on kasutusele võetud mitmeid viise, et parandada inimeste teadlikkust ja oskusi leinaga toime tulla.

Mis on surma kirjaoskus?

Eestis juba kasutusel olev mõiste „tervise kirjaoskus“ (ingl health literacy) on eeskujuks ka „surma kirjaoskuse“ (ingl death literacy) kontseptsioonile, millele pani dr Kerrie Noonan oma meeskonnaga aluse 2016. aastal Austraalias. Nende poolt hiljem välja töötatud surma kirjaoskuse indeksi (ingl death literacy index) järgi on võimalik mõõta kogukonna teadmisi ja oskusi, mis on vajalikud surma ja elu lõpuga seotud hooldusteenuste kättesaadavuse, mõistmise ja kasutamise jaoks.

Surmateadlikkuse suurendamiseks on erinevaid viise ning alati ei peagi lähenema õpetamise või koolitamise kaudu. Näiteks surmakohvikud (ingl death cafes) on maailmas populaarsust koguv ürituste formaat, mis annab võimaluse kokku tulnud võõrastele rääkida surma ja elu lõpu teemadel ilma konkreetse eesmärgi või suunamiseta. Tegu ei ole nõustamise ega tugigrupiga, kuigi enamasti lahkuvad osalejad parema enesetunde ja enamate teadmistega. Seda formaati on ka proovitud näiteks intensiivraviõdede läbipõlemise ennetamisel USAs.

Elu lõpu vestluste edasilükkamise tagajärg

Selgitamatagi on selge, kui oluline on vestelda elu lõpu teemadel oma lähedastega. Ka uuringud on seda kinnitanud, et mida varem nendel teemadel räägitakse (ka tervete täiskasvanutega), seda väiksem on risk vaimse tervise probleemide tekkeks surmaga kokkupuutel. Igasugune kokkupuude surmaga, olgu see siis lähedase või lemmiklooma surm, enda surmalähedane kogemus või raske diagnoosi saamine, teeb inimese väga hapraks.

Kindlasti ei ole taoliste vestluste eesmärk vältida leina. Oluline on mõista, et lein on loomulik reaktsioon kaotusele. Normaalne lein möödub, kui inimene on teinud kaotusega kompromissi. Leina mõjutavad kindlasti surma asjaolud – kuidas, millal ja kus. Samas lähedase jaoks võib ka raskelt haige eaka surm tulla sama ootamatult kui noore inimese surm. Mida rohkem keerulisi aspekte, seda suurem on tõenäosus, et lein ei möödu tavapäraselt, vaid sellest saab pikaajaline leinahäire (ingl prolonged grief disorder). Patsientidel, kellele kaotus on mõjunud tugevamini, võivad ilmneda depressioon, posttraumaatiline stressihäire, foobiad, maniakaalsed ja depressiivsed episoodid ning ainete kuritarvitamine. Ohustatud on ka need, kellel varem ei olnud kalduvust vaimse tervise probleemide tekkeks.

Inimene ise on enda kõige olulisem vaimse tervise spetsialist Inimese elu lõpu kvaliteet sõltub suuresti inimese teadlikkusest. Seetõttu on oluline parandada tervete täiskasvanute teadlikkust,

Oluline on mõista, et lein on loomulik reaktsioon kaotusele.

et nad oskaksid leida õiged hooldusvõimalused nii enda kui ka lähedaste jaoks.

Tanatoloog ehk surmauurija Karl Käsnapuu on öelnud, et eestlastel puudub kultuuriline käsipuu, millele toetuda. Ei teata, kuidas käituda pärast lähedase surma, kuidas toetada leinajat ning ei osata ega julgeta rääkida surmast ka siis, kui see on juba kriitiliselt vajalik. Surmaga seotud teadmiste puudumine suurendab ka riski vaimse tervise probleemide tekkeks. Samal ajal on vaimse tervise spetsialistidest puudus ning vastuvõtujärjekorrad on pikad.

„Vaimse tervise rohelises raamatus“ on välja toodud, et inimene ise on enda kõige olulisem vaimse tervise spetsialist. Ometi ei saa kogu vastutust panna indiviidile ning ka tervishoiusüsteem peaks arenema paralleelselt, et abi vajavad patsiendid jõuaksid erialaspetsialisti vastuvõtule. Inimese enda parema teadlikkuse korral oleks vähem neid hetki, kus leinavast tuttavast eemale hoitakse, kuna ei osata midagi öelda ega kuidagi aidata.

Digitaalne lähenemine digitaalse riigi elanikele

Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli terviseteaduse magistrantuuris hakati looma digitaalset sekkumist, mille abil saab ennetada lähedase kaotusega seotud vaimse tervise probleeme. Projekti autor Jane Kaju toob digitaalsete sekkumiste eeliseks välja asukoha, kättesaadavuse ja aja. Inimesed saavad oma teadmisi täiendada endale sobival ajal ja kohas.

Arendusprojekti esimeses faasis analüüsiti süstemaatilise kirjanduse ülevaate abil teistes riikides olevaid sarnaseid veebipõhiseid kursusi. Nendest induktiivselt välja joonistunud teemad esitati elu lõpu ja surmaga seotud spetsialistidele Eestis. Pärast nende arvamuse kogumist joonistusid välja viis peamist teemat, mida hakatakse välja arendama digitaalse sekkumise faasis. Sekkumise teemadeks on surmaga seotud suhtumine ja suhtlemine, suremise meditsiiniline pool, planeerimine, hooldaja roll ja elu pärast lähedase surma. Milliseks sekkumine täpsemalt kujuneb, saab juba näha lähitulevikus.

Tunne oma esindajaid!

Volikogu suunab ja kontrollib Eesti Õdede Liidu tegevust

lähtuvalt põhikirjalistest eesmärkidest. Volikogu koosneb piirkondade esindajatest ja seltsingute juhtidest.

Kellena sa töötad?

Töötan SA Tallinna Lastehaiglas õenduskvaliteedi ja koolituse koordinaatorina ning anestesioloogiaintensiivravi osakonnas õena.

Mis sulle õena kõige rohkem muret teeb?

Järelkasv – õdede puudus on probleem igal pool, aga järjest vähem valitakse tööd lastega. Ilmselt on üks põhjusi ikkagi töötasu ja koormuse vahekord.

Mida pead volikogu töös kõige tähtsamaks?

Koostööd. Väga olulisel kohal on oma piirkonna liikmete vajaduste eest seismine.

Mida pead EÕLi suurimaks saavutuseks?

Arvan, et EÕLi areng üheks suurimaks õdesid

Kellena sa töötad?

Töötan Lõuna-Eesti Haiglas infektsiooniõena.

Mis sulle õena kõige rohkem muret teeb?

Minu töid ja tegemisi juhib nii patsiendiohutuse teema kui ka suhtumine patsientidesse ja suhtlemine nendega. See on äärmiselt kompleksne teema, mis hõlmab nii õdede kompetentse, eetilisi aspekte kui ka töökeskkonda ja -tingimusi laiemalt.

Mida pead volikogu töös kõige tähtsamaks?

EÕLi volikogu on tervik ja oluline on, et igal maakonnal oleks esindaja, iga arvamus on oluline.

Mida pead EÕLi suurimaks saavutuseks?

Tähelepanuväärseid saavutusi on pikk nimekiri, alustades Eesti õdede väärika palga ja töötingimuste eest seismisest kuni äärmiselt suurte ettevõtmisteni, nagu eriõendus või õendust puudutavad määrused. Minu meelest väärib erilist tunnustust ka EÕLi tugev rahvusvaheline koostöö, sealt sünnib meie õdede edasine areng.

Millega tegeled vabal ajal?

Oma vaba aja sisustan õpingute ja lugemisharrastusega.

Maret Niinepuu

EÕLi Põhja piirkonna esindaja

ühendavaks liiduks, millel on ka täheldatav mõju valdkonnaga seotud küsimustele, on märkimisväärne saavutus.

Millega tegeled vabal ajal?

Mulle meeldib aktiivselt looduses liikuda ning palju ilukirjandust lugeda.

Mis on sinu moto?

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Miks otsustasid liituda Eesti Õdede Liiduga?

Nägin arenguvõimalusi nii organisatsiooni kui ka iseenda jaoks. Mulle meeldisid EÕLi eesmärgid ning leidsin, et soovin oma panuse anda.

Milline raamat, film, muusika või kunst on sind su töös kõige enam inspireerinud?

Kuigi inimesed ise inspireerivad enim, tooksin välja Christie Watsoni „Hoolivuse keel“. Kõige märkimisväärsemaks on selles raamatus tõik, et olenemata tehnoloogia arengust ja meditsiini võimekusest on endiselt kõige olulisem empaatia. See on soovituslik kirjandus kõigile õeõpinguid alustavatele tudengitele.

Miks otsustasid liituda Eesti Õdede Liiduga?

Alice Venski

EÕLi Lõuna piirkonna esindaja

Liitusin Õdede Liiduga juba haridusteed käies, kuid siis ma ei teadnud selgelt, miks ma seda teen ja võib-olla alguses innustasidki mind rohkem koolitusvõimalused. Nüüdseks olen ma liige kindla eesmärgiga – ühise häälega oleme kuuldavad. Õendus peab edasi arenema just patsiendi pärast. Et patsiendil oleks hea ja turvaline olla tervishoiusüsteemis, kuhu ta paratamatult satub, selleks on aga vaja meid – õdesid ja hooldajaid. Aga kes jaksab anda, kui oma tass on tühi? Seega on vaja õdesid väärtustada ja pakkuda ka neile turvalist keskkonda.