Deliirium – nõudlik külaline haiglas

Tekst: Maarja Ämarik ( TÜK intensiivraviõde ja patsiendiohutuse koordinaator), Karin Vichmann (TÜK intensiivraviõde)

Deliirium on haiglaravil viibivate patsientide seas sage probleem. Eriti ohustatud on eakad patsiendid – neist kogeb haiglaravi jooksul deliiriumi kuni kolmandik. Risk on suurem ka intensiivravi või kirurgilist sekkumist vajavatel patsientidel. Tuleb mõista, et tegu on erakorralise ja tõsise probleemiga.

Deliirium on kiiret abi vajav teadvushäire, mida iseloomustab järsk algus ja muutused tähelepanus ning kognitiivsetes võimetes. See halvendab patsiendi võimet teavet vastu võtta, seda töödelda, talletada ja meelde tuletada.

Deliiriumi on lihtsam ennetada kui ravida, seetõttu on abiks mittefarmakoloogilised sekkumised, mis keskenduvad normaalsete kognitiivsete funktsioonide säilitamisele ja üldise orienteerumise soodustamisele, aidates patsiendil mõista aega, kohta ja oma isikut.

Toetav suhtumine, selgituste jagamine, kalendri, kella, raadio või TV võimaldamine, igapäevased abivahendid, mõned armsad isiklikud asjad on patsiendile suureks abiks.

Ööpäevane rütm ja loomulik öine uni on väga olulised, seetõttu tuleb õhtul hoiduda liigsest valgusest ja mürast osakonnas, intensiivravipatsientidel aga üle vaadata sedatsiooni vajadus ja sügavus. Tuleb meeles pidada, et ka ravimid võivad soodustada deliiriumi tekkimist.

Abi on ka varasest aktiveerimisest ja sondide-kateetrite-juhtmete eemaldamisest esimesel võimalusel, et vältida liigseid füüsilisi piiranguid.

Tähelepanu tuleb pöörata füsioloogilise toe pakkumisele – patsiendi varane ja piisav toitmine, füsioloogiliste näitajate jälgimine, vee ja elektrolüütide tasakaalu tagamine vastavalt individuaalsetele vajadustele.

Deliiriumil on oluline mõju patsiendi ja pere elukvaliteedile. Lähedaste vajadusi uurides selgus, et kuna tervishoiutöötajad ei räägi sageli deliiriumist, näib see teisejärgulise probleemina.

Lähedased sooviksid deliiriumi kohta rohkem teavet ning võimalust osaleda selle ennetamises ja ravis. Uuringud näitavad, et pere kaasamine vähendab deliiriumi esinemise riski kuni 24%.

Kõige tõhusam on piisav suhtlus, lähedaste kaasamine erinevatesse patsiendiga seotud tegevustesse ning pikema külastusaja võimaldamine. Ka patsiendid on veendunud, et pere kohalolek hirmu ja ärevust tekitavates olukordades aitab deliiriumi episoodidega paremini toime tulla ning isiklikud esemed ja fotod on deliiriumist väljatulekul olulised.

Deliiriumi riskitegurite seas on olulisel kohal intensiivravi. Intensiivravil tekkinud deliiriumi seostatakse kuue kuu suremuse tõusu ning kognitiivse võimekuse langusega. Üheks tööriistaks patsiendi ja tema lähedaste vaimse tervise säilitamisel on patsien-

üks küsimus

VASTAB

Eesti Õdede Liidu lõuna piirkonna kauemaks, tuleb tööandjat viivitamata teavitada ning kokku leppida ületunnitöö tegemine ja hüvitamine. Kui kokkulepet pole, ei ole töötajal kohustust ületunnitööd teha ega ka õigust nende tundide eest tasu küsida. dipäevikud, mille kasutamine võib uuringute kohaselt parandada patsiendikogemust ja tervisetulemeid ning olla abiks killustatud mälestuste mõistmisel. Tartu Ülikooli kliinikumis on patsiendipäevikud kasutusel 2021. aasta suvest. Päevikutesse saavad patsiendid, lähedased ja personal teha sissekandeid patsiendiga toimunud muutustest ja tehtud tegevustest. Päeviku saab patsient osakonnast lahkudes kaasa ning see on heaks orientiiriks intensiivravil viibitud päevade kohta.

Õdede liidu juhatusele on tulnud mitmeid küsimusi summeeritud tööaja ja ületunnitöö kohta. Võtame teema pulkadest lahti, et iga õde teaks oma õigusi ja saaks vajadusel enda eest seista.

Tööandjal on ühepoolselt erandkorras õigus nõuda ületundide tegemist, kui see on põhjendatud erakorralise ja ajutise olukorraga, eelkõige kahju tekkimise ärahoidmiseks. Selline olukord tekib näiteks siis, kui ühe vahetuse lõpus ei saabu järgmise vahetuse töötaja tööle. Sel juhul võib tööandja nõuda eelmise vahetuse töötajalt ületunnitööd kuni asendaja saabumiseni, et ära hoida kahju patsientidele.

Hilisemate vaidluste vältimiseks on mõistlik kõik kokkulepped kirjalikult vormistada, et seda oleks võimalik vajadusel tõestada. Selleks sobib kenasti näiteks meilivahetus või telefonisõnum.

Deliiriumi teadlik ennetamine on patsientide ja nende lähedaste elukvaliteedi säilitamisel võtmetähtsusega. Kui kaasata meeskonda patsiendi perekond, on võimalused häid tulemusi saavutada oluliselt paremad.

Minu lähedasel on DELIIRIUM?!?

Deliirium on kiiret abi vajav teadvushäire, mida iseloomustab järsk a gus ja muutused tähelepanus ning kognitiivsetes võimetes Haiglakeskkonnas on mitmeid riskifaktore d mis del ir umi teket võ vad soodustada Peam sed neist on kõrge vanus, i kumisvõ ma use p iratus a iso eeritus valu, häir tud uni ning rav mid

KÄITUMISES ÄKILISED MUUTUSED? ÄRRITUNUD VÕI RAHUTU?

TAVAPÄRASEST

ROHKEM SEGADUSES?

ÄREVIL VÕI KARTLIK?

Mida tähendab summeeritud tööaeg?

Summeeritud tööaeg tähendab, et töötunnid võivad arvestusperioodi jooksul jaotuda ebaühtlaselt. Näiteks võib töötaja sama kuu ühel nädalal teha kolm 12-tunnist vahetust, järgmisel nädalal neli kaheksatunnist vahetust. Sellisel juhul lepitakse töölepingus kokku tööajaarvestuse kohaldamises ja arvestusperioodi pikkuses. Summeeritud tööaja arvestust kasutatakse eelkõige seal, kus töötatakse graafiku alusel, ehk suures osas tervishoiust. Arvestusperioodi lõpus vaadatakse üle, kas kokku on tulnud lepingus sätestatud arv töötunde. Siis selguvad ka üle- ja alatunnid.

Summeerimise arvestusperioodiks võib olla kuni neli kuud. Summeeritud tööaja korraldus peab olema kõigile osapooltele selge. Tavaliselt on see kirjas asutuse töökorralduse reeglites, kus muu hulgas peab töötajale olema üheselt arusaadav, millal ta saab teada järgmise kuu graafiku, millal algab tööaja arvestusperiood ja kui pikk see on. Tööaja arvestusperiood ei pea algama aasta algusest.

Samuti on oluline teada, et summeeritud tööaja arvestus annab võimaluse lühendada iganädalast järjestikust puhkeaega 36 tunnile. Tavalise tööaja puhul peab pakkuma 48 tundi järjestikust puhkeaega.

Kui juhtub, et tööleping lõpeb arvestusperioodi keskel, tuleb üle vaadata, kui suur osa tundidest on tehtud. Kui töötaja on teinud vähem tunde, kui on kokku lepitud, peab tööandaja lisaks töötatud tundidele välja maksma ka alatunnid.

Kuidas minu tööandja ületunde hüvitab?

2022. aasta augustis jõustunud töölepinguseaduse muudatusega tekkis tööandjale kohustus töötajat teavitada ületundide hüvitamise ajast ja viisist.

Summeeritud tööaja korral on tööandjal kohustus kõik ületunnid arvestusperioodi lõpuks fikseerida. Näiteks kolmekuulise arvestusperioodi ajal, kui töötaja teeb jaanuaris 168 normtöötunni asemel 178 töötundi (tekib 10 ületundi), veebruaris 152 töötunni asemel 150 tundi (tekib 2 alatundi) ning märtsis ettenähtud 184 töötundi (ei teki ei üle- ega alatunde), siis kolmekuulise arvestusperioodi lõpuks tekib töötajal kokku 8 ületundi.

Töölepingu seaduse § 44 lõike 6 kohaselt hüvitab tööandja ületunnitöö tasulise vaba ajaga, mida on sama palju kui tehtud ületööd, kui ei ole kokku lepitud ületunnitöö hüvitamist rahas. Kui ületunnitöö hüvitatakse rahas, tuleb töötajale selle eest maksta 1,5-kordset tasu.

Kui palju ületunde teha tohib?

ENDASSETÕMBUNUD?

NÄEB JA KUULEB ASJU, MIDA OLEMAS EI OLE?

KUI MÄRKAD LÄHEDASE JUURES ÜLALTOODUD MUUTUSI, TEAVITA KOHESELT OSAKONNA PERSONALI!

Mis on ületunnitöö?

Ületunnitööks loetakse üle kokkulepitud aja töötamist, mida võib teha vaid tingimustel, kui selle kohta on töötaja ja tööandja sõlminud eraldi kokkuleppe ning täiendava ületunnitöö tegemine ei ole töötajale ebamõistlikult kahjulik. Töölepingu sõlmimisel ei saa leppida kokku, et töötaja teeb ületunnitööd vastavalt vajadusele, sest ületunnitöö puhul on alati tegemist eriolukorraga. Näiteks kui valve lõpuks ei ole kõik ülesanded tehtud ja tööle tuleb jääda

Tööandja ja töötaja võivad kokku leppida, et töötaja teeb rohkem tööd, kui lepingus fikseeritud, ja seda olenemata sellest, kas töötaja töötab osalise või täistööajaga. Siiski ei tohi seda teha lõpmatult. Töötaja tööaeg ei tohi ületada keskmiselt 48 tundi nädalas. Absoluutne tööaeg koos ületunnitööga ei või ületada keskmiselt 52 tundi seitsmepäevase vahemiku kohta neljakuulise arvestusperioodi jooksul. Keskmist arvutatakse kuni neljakuulise ajavahemiku jooksul, summeeritud tööaja korral arvestusperioodi lõpus.

Viidatud tööaja piirangut ei ole lubatud ületada ka siis, kui töötaja on ise nõus rohkem töötama. Olukorras, kus pooled on kokku leppinud täiendavas ületunnitöös, tuleb silmas pidada asjaolu, et see ei tohi olla kahjulik töötaja tervisele.

Tööandja ei saa ületunnitöö tegemist nõuda alaealiselt, rasedalt ega töötajalt, kellel on õigus saada rasedus- ja sünnituspuhkust. Samuti ei tohi ületunnitööd nõuda töötajalt, kes puutub töökeskkonnas kokku sellise ohuteguriga, et tema tööaeg on seaduse alusel lühendatud.

2020. aasta suvel korraldasid õendustudengid Nõmme Pihlakodus eakate liikumise ja suhtlemise elavdamiseks elukvaliteeti parandava projekti.

Tekst: Kadri Kööp (RN, MSc, õppejõud-lektor)

Foto: Tallinna Tervishoiu Kõrgkool tegevustes: „Hankisime juurde madratseid, pleede ja patju, et teraapiat saaks teha võimalikult mõnusas keskkonnas. Sisuliselt oli meie ülesanne kohvilauas grupiliikmete kuulamine ja toetamine.“

Üha olulisemaks muutuvad mitmesugused ülekantavad pädevused, nagu meeskonnatöö, infotöötlemise ja teooria rakendamise oskus ning valmidus suhelda rahvusvahelistes võrgustikes. Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis on nende oskuste omandamiseks loodud projektipõhise praktika aine.

Juba viis aastat kuulub Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õe, ämmaemanda, tegevusteraapia ja tervisedenduse õppekavva projektipõhine praktika. Erinevalt kliinilisest praktikast ei sooritata seda praktikabaasis tervishoiuasutuses, vaid üliõpilased koostavad tervishoiu- või sotsiaalvaldkonda hõlmava projektiplaani, viivad läbi praktilised tegevused ning analüüsivad kogu protsessi.

Õppeaine läbinud tudeng peab oskama planeerida ja ellu viia tervishoiu- või sotsiaalvaldkonnaga seotud projektiülesandeid ning analüüsida projekti tulemusi. Praktika sooritatakse terve õppeaja jooksul ja sageli meeskondades.

Praktika algab projektiplaani kirjutamisega. Kui projektiplaan on saanud positiivse hinnangu, järgnevad praktilised tegevused. Projekti elluviimise järel esitavad üliõpilased analüüsi, kus käsitlevad projekti ettevalmistust, tegevusi, lõpptulemust, ajakulu, meeskonnatööd ja enda osalust.

Valdkondi, milles projektipraktikat teha, on mitmesuguseid. Kõige populaarsemad projektipõhise praktika teemad olid esimestel aastatel elustamise õpetamine ja erinevate tervisenäitajate (veresuhkur, vererõhk, kolesterool, pikkus, kaal, vööümbermõõt, keha rasvasisalduse protsent) mõõtmine. Need tegevused on aktuaalsed nüüdki, kuid lisandunud on mitmeid teisi võimalusi. Näiteks on tehtud seinamaalingud simulatsioonikeskuse lasteõenduse ruumidesse, koostatud patsienditestamenti tutvustav infovoldik ning loodud kõrgkooli siseterviserada „Rändav neer“.

Allpool tutvustatakse kaht näidisprojekti – üht, mis suunatud lastele ja peredele, ning teine on eakate heaolu parandamise projekt.

Viie aasta jooksul on üliõpilased uue õppeaine hästi vastu võtnud. Eneseanalüüsides kirjutatud tagasiside on olnud valdavalt positiivne, rahule on jäädud nii meeskonnatöö kui ka uute kogemustega. Sageli on välja toodud, et õpiti nii mõndagi huvitavat iseenda ja rühmakaaslaste kohta. Samuti on väärtustatud kogemust, et on saadud ära teha midagi reaalset ja praktilist, mis on päriselt vajalikuks osutunud ning millest sihtrühm on rõõmu tundnud.

Üliõpilaste eesmärk oli muu hulgas arendada empaatilist kuulamist ja tunnete peegeldamist: „Asetasin end mõttes õe rolli ja püüdsin toetada osalejaid kui patsiente, aga samas püüdsin arendada oskust mitte hinge võtta probleeme, jääda asjalikuks ja professionaalseks kuulajaks,“ räägib osalenu.

Projekti käigus tutvuti kuue varem muusikateraapias osalenud liikmega ja kuue uue liikmega. Projekt osutus edukaks, kuna uued huvilised leidsid tee muusikateraapia gruppi ja otsustasid seal edasi käima hakata. Üliõpilased ise hindasid, et projekt sujus hästi.

Näidisprojekt: eakate liikumise ja suhtlemise elavdamise projekt

2020. aasta suvel korraldasid õendustudengid Nõmme Pihlakodus eakate liikumise ja suhtlemise elavdamiseks elukvaliteeti parandava projekti. Projekti viisid läbi õendustudengid Kadri-Katariina Adorov, Kadri Luhaäär, Külli Lill, Angelina Kalinina, Kristiina Mihhailova ja Kirsika Kokla. Projekti eesmärk oli edendada eakate elukvaliteeti, parandada füüsilist ja vaimset heaolu aktiivse liikumise kaudu.

Projektipraktika läbinud tudeng peab oskama planeerida ja ellu viia tervishoiuvõi sotsiaalvaldkonnaga seotud projektiülesandeid ning analüüsida projekti tulemusi.

Eakate elukvaliteedi edendamine osutus osalejate hinnangul väga edukaks ja ka üliõpilaste omavaheline koostöö sujus suurepäraselt. Olulised olid meeskonnatöö, avatus, abivalmidus, sõbralikkus, samuti õpitud ergonoomilised võtted ja asendid. Lamavatele eakatele teostati asendravi, liikuvate eakatega jalutati õues 30 minutit päevas. Rõõmu tegi positiivne tagasiside projektile eakatelt ja Nõmme Pihlakodu juhtkonnalt.

Näidisprojekt: muusikateraapia programm erivajadusega lastele ja nende vanematele

2022. aasta kevadel viisid neli õendustudengit läbi muusikateraapia projekti. Üliõpilaste eesmärk oli tutvuda muusikateraapiaga ja tutvustada seda ka lapsevanematele, kaasates atesteeritud terapeudi. Sihtrühmaks valiti pered, kus kasvab erivajadusega või käitumishäirega laps. Projektis osalesid kolmanda kursuse õendusüliõpilased Eve Nelis, Kersti Rahu, Mare Sepp ja Pille Venda.

Kuivõrd muusikateraapias on vaja instrumente, alustati projekti nende hankimisest ja lihtsamate muusikariistade meisterdamisest. Projektis osalenud meenutavad: „Koos kaasüliõpilastega meisterdasime kõristeid ja sahistajaid, mis on olemuselt torud, mille sisse lisasime herneid, tatart jms. See oli huvitav tegemine ja meil oli hea meel, et saime anda panuse muusikateraapiasse just sel moel, sest need instrumendid jäid grupi kasutusse ka edaspidiseks.“

Järgmise sammuna osalesid tudengid teraapia tegevustes. Samuti oldi nõu ja jõuga abiks mitmesugustes toetavates

Projektis osalenud üliõpilased meenutavad Pihlakodu projekti soojade sõnadega. Kadri Luhaääre sõnul jääb kõige eredamalt meelde emotsioon, mida tekitas eakate soe ja positiivne tagasiside tudengite tööle: „Eakale on väga oluline vahetu inimlik kontakt ja tähelepanu, üks ühele veedetud kvaliteetaeg, kus inimene tunneb, et teda on tähele pandud.“

Külli Lill meenutab soojalt Pihlakodus viibinud kliendi tagasisidet: „Just selliseid inimesi oleks siia vaja, te toote minu päeva päikest!”

Kaasüliõpilane Kadri-Katariina Adorov kinnitab Lille mõtet: „Pihlakodust meenub esimesena elanike tänulikkus tähelepanu eest. Seda on näha nende silmades, mis särama lähevad.“

Kristiina Mihhailova meenutab, et Pihlakodu elanikud suhtusid tudengitesse kui oma peresse, usaldades neile oma seiklusrohkeid ja huvitavaid lugusid. Angelina Kalininale kirjutas üks eakas lausa käsitsi kirja, kus tänas toetuse ja abi eest: „See oli ootamatu, aga väga armas temast. See kiri on ka praegu mul alles.“

Kirsika Kokla sõnul oli projekt täis helgust. „Mäletan üht sooja suvepäeva, mil viisime kõik kolmanda korruse daamid välja ilma nautima ja mõnusat aega veetma. Istusime pingi peal reas, noored ja vanad, rahul ja õnnelikud selle päeva ja elu üle. Istusime vaikuses, päike paitas ja ma julgen väita, et vaikus ei olnud mitte kellegi jaoks piinlik ega häiriv,“ ütleb ta.