SISUKORD

3 Õed väärivaid paremaid töötingimusi

4 Uudised

6 Inimesed on tervishoiu suurim vara

10 Euroopa õdesid ühendavad sarnased mured ja rõõmud

12 Ere Uibu: Eesti õdede haridus on maailmatasemel

16 Taltsuta talvised nahamured!

18 Usaldusisikud on pühendunud kolleegide toetamisele

22 Deliirium – nõudlik külaline haiglas

23 Üks küsimus: Mida peab teadma ületööst?

24 Projektipraktika viib tudengid tavatööst kaugemale

26 Pereõdede tervisehindamise mõõdikud ootavad digitaliseerimist

28 Suuhügieenist oleneb palju enamat kui vaid hingeõhk

30 Fookuses eakate jalaprobleemid

32 Terve ja ilusa naha saladused

34 Tallinna keskhaiglad astuvad vastu radioloogiatehnikute nappusele

35 Uued tuuled kooliõe töös

Õdede töökoormus ja intensiivsus on järjest kasvanud. Patsiente on ühe õe kohta järjest rohkem, sest õdesid on niivõrd vähe. COVID-19 pandeemia valguses paigutati õdesid ümber nagu malenuppe, kõik pidid ümber õppima. Tööpinge tõusis, stress kasvas, läbipõlenuid oli ja on tänaseni rohkem kui kunagi varem. Kuidas seda destruktiivset karuselli peatada?

Üks tähtis lahendus on kollektiivleping. 2022. aasta alguses hakkasime koostöös teiste töötajate organisatsioonidega kollektiivlepingut ette valmistama. Jaanuarist maini kestnud töötajate aruteludes sai ilmselgeks, et kollektiivleping peab hõlmama mitmeid töötingimusi parandavaid sätteid: töökoormuse normeerimist, töö intensiivsuse jälgimist, sh töö mahutamist tööaja sisse ning vaimse tervise hoidmist toetavad tegevusi. Selle kõrval on loomulikult hädavajalik ka töötasu tõstmine, eriti euroala suurima inflatsiooni tingimustes.

Kollektiivlepingust üksi aga ei piisa – ülioluline on muuta suhtumist. Lause „Nii on alati olnud“ ei tohi tervishoiusüsteemi enam iseloomustada. Õed on suurim tervishoiutöötajate grupp, kelle töötingimuste parandamisel on kõige suurem mõju patsiendile.

asutust, et uued teooriad ja parimad praktikad jõuaksid igapäevasesse õendusesse kiiremini ning õe töömotivatsioon säiliks;

• töötundide tasustamise nii, et on arvestatud kogu töömaht, sh valve vastuvõtmine-üleandmine nii tööpäeva alguses kui ka lõpus ning töökoha ja aparaatide valmissättimine.

Õigusaktide tasemel tuleb kokku leppida:

• elektroonilise õendusdokumentatsiooni lahenduse rakendamine, et vähendada topeltkirjatöö mahtu, toetuda kirjapandus tõenduspõhisele süstematiseerimisele ning anda õele rohkem aega patsiendiga tegelemiseks;

• selged vastutuspiirid arsti-eriõe-õe-hooldustöötaja vahel, et segadusi ja dubleerimist ennetada ning teha efektiivsemat meeskonnatööd;

• õe ja eriõe pädevuse rakendamine tervishoiu eri tasanditel, et tagada parem töökorraldus ja töö organiseerimine ning seeläbi inimese terviseteekonda lühendada.

Töökeskkondades tuleb:

Ajakiri: Väljaandja: Eesti Õdede Liit

Eesti Õde | Talv 2022 | 4/4

Vastutav toimetaja: Karoli Noor

Käesoleva numbri toimetajad: Anneli Kannus, Gerli Liivet, Siiri Puru ja Marleen Mägi, Kersti Ossaar, Tuuli Albrant, Katrin Kerr, Aina Saarma ja Tiina Nõmm

Koostaja: PR Partner OÜ

Keeletoimetaja: Hille Saluäär

Küljendus: Ivari Lipp

Toimetuse e-post: ajakiri@ena.ee

Esikaanel: Ere Uibu

Esikaane foto: Joonas Sisask

Kaastööd palume saata toimetuse aadressile ajakiri@ena.ee.

Eesti Õdede Liidu ametlik väljaanne. Ilmub alates 1996. aastast.

Mida targemini on korraldatud õe töö, seda rohkem on tal aega inimesele ja seda paremad on tervisetulemid. Aitame koos otsustajatel mõista, mida õde vajab!

Kollektiivlepinguga saab paika seada õdede:

• töökoormuse ehk selle, kui mitme patsiendiga õde vahetuse jooksul töötab. See aitab iga inimest toetada paremini tema terviseteekonnal ning vähendada korduspöördumisi;

• täienduskoolitustel osalemise, sh koolitused väljaspool oma

• kaasata tervishoiusüsteemi teiste erialade spetsialiste nagu kogemusnõustajad, tegevusterapeudid, podoloogid, et väheneks õe igapäevatöö intensiivsus;

• märgata õde ka inimesena;

• väärtustada õde kõikjal tervishoiusüsteemis võrdväärse meeskonnaliikmena.

Õed ja kõik teised tervishoiutöötajad vajavad kindlust, et abivajaja eest seisab meeskond ühiselt.

Tekst: Kadri Kööp ja Kristi Rannus, Tallinna Tervishoiu Kõrgkool

Üleeuroopalise kampaania „Cancer Prevention Across Europe“ (PrEvCan) eesmärk on vähiennetusmeetmete tõenduspõhine ja jätkusuutlik tutvustamine elanikkonnale, et vähendada vähktõvega seotud koormust. Koormuse all mõistetakse nii emotsionaalset kui ka rahalist koormat, mida tänu vähidiagnoosile kannavad nii haiged ja nende lähedased, tervishoiu- ja sotsiaalsüsteem kui ka ühiskond tervikuna.

Kampaania PrEvCan algataja on Euroopa Onkoloogia Õdede Ühing (EONS), peamiseks partneriks Euroopa Meditsiinilise Onkoloogia Selts (ESMO) ning rohkem kui 60 tervishoiutöötajate, -koolitajate ja patsientide organisatsiooni üle Euroopa. Eestist osaleb vähiennetuskampaanias Tallinna Tervishoiu Kõrgkool koostöös Põhja-Eesti Regionaalhaiglaga. Kommunikatsiooni ja turunduse alal nõustab Tervise Arengu Instituut.

Kampaania viiakse läbi 2022. aasta septembrist 2023. aasta oktoobrini. Igal kuul keskendutakse ühele tõenduspõhisele vähiennetuse soovitusele, mis tuleneb WHO juhistest European Code Against Cancer.

PrEvCan projekti raames saavad Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õe, tervisedenduse ja terviseteaduse erialade üliõpilased sooritada projektipõhist praktikat või koostada lõputöö. Kaasatud on ligi 40 õendustudengit, kes saavad rahvusvahelises projektis osalemise kogemuse, tutvustades elanikkonnale või valitud väiksemale sihtgrupile teaduspõhiseid vähiennetusmeetmeid. Näiteks esimene teema 2022. aasta oktoobris keskendus suitsetamisele ja e-sigarettide kahjulikkusele noorte seas ning selle sõnumi edastamiseks tegid õendustudengid õppefilmi, mida näidatakse koolinoortele koos teavitava ettekandega. Filmi valmimist juhendasid Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Siiri Maasen ning doktor Pille Mukk Põhja-Eesti Regionaalhaiglast. Euroopa Onkoloogia Õdede Ühing (EONS) jagab oma veebilehel cancernurse.eu/prevcan/ iga kampaaniakuu jaoks võtmesõnumeid mis on tõlgitud erinevatesse keeltesse, sh eesti keelde. Võtmesõnumite aktiivne jagamine elanikkonnale ja tervishoiutöötajatele võimaldab suurendada vähiennetusega seotud teadlikkust ning vähendada vähktõvega seotud koormust ühiskonnale.

2023. aasta on tulemas tavapärasest pidulikum, sest täitub 100 aastat Eesti Õdede Liidu loomisest. Ettevalmistused juubeliaastaks käivad juba täie hooga ning täpsematest plaanidest ja tegevustest anname jooksvalt ülevaateid nii listikirjades kui ka Facebooki lehel. Aasta alguses lisame tegevuskava ka liidu siseveebi.

Jätkub eriõe katseprojekti laiendamine, et praktikas näidata, kuidas eriõed saavad patsiente aidata. Lisaks täpsustatakse projektiga teenuste sisu, majanduslikku kasu ja kvaliteeti. Koostöös Sotsiaalministeeriumiga otsustati 2023. aastal uuendada tervikuna õe ja eriõe tegevusi reguleerivaid määrusi. Eesmärk on jõuda ühtse õendusmääruseni, mis koondab kõik vajaliku õe ja eriõe teenuste reguleerimiseks.

Tekst: Marelle Maiste

3N ehk NANDA, NICi ja NOCi elektroonilise õendusdokumentatsiooni esimene etapp hakkab lõppema. Tõlkijad on NICi ja NOCi tõlkimisega terve aasta vaeva näinud ja peagi on eestikeelsed raamatud kättesaadavad. Ettevalmistamisel on 3N-projekti teine etapp, mille eesmärk on koostada õendusabi ärianalüüs, teenusdisaini modelleerimine, digitaliseerimise rakendusplaani koostamine ja lõpuks ka õendusabi 3N-mudelile e-õppekeskkonna loomine. MTÜ Eesti Õenduskvaliteedi Arenduskeskuse ja Eesti Õdede Liidu koostöös esitati projekti teise etapi rahastamistaotlus Tervisekassa innovatsioonifondi.

3N terviksüsteem on planeeritud rakenduma üle Eesti aastaks 2025.

Eesti Õdede Liidu, perearstide ja mitme teiste tervisevaldkonna eksperdiga koostöös valmis käsiraamat, mis aitab perearste nimistuga töö alustamisel. Käsiraamat käsitleb nimistu võtmisega kaasnevaid juriidilisi ja praktilisi aspekte ning annab soovitusi, kuidas väljakutsetele edukalt vastata. Käsiraamat on kättesaadav Tervisekassa kodulehel.

EESTI PEREARSTIDE

Millega on tegemist?

Migrevention on 2020. aastal Eesti peavaluspetsialistide ja -patsientide poolt loodud tervishoiutehnoloogia ettevõte, mille tooteks on digitaalne peavalukliinik, mis pakub tarkvaralahendusi nii peavalu patsiendile, spetsialistile kui ka olemasolevatele (peavalu)kliinikutele.

Kes on äpi kasutajad?

Migreventioni kasutajarakendus on Eesti kõige kasutatum digitaalne peavalupäevik. Aina enam inimesi jõuab koos rakendusse sisestatud peavaluandmetega perearsti ja neuroloogi vastuvõtule. Patsient saab peavalusid jälgida digitaalse kalendri abil, märkides üles episoodid, võetud ravimid ja muud episoodidega seotud asjaolud. Äppi kasutavad peamiselt naisterahvad, suurim vanusegrupp 25–35. Rohkem kui 40% äpi kasutajatest kannatab migreenide käes iganädalaselt ja u 10% kasutajatest on kroonilise migreeni tunnustega. Äpi loojate sõnul kiirendab digitaalse peavalupäeviku kasutamine patsiendi teekonda tervishoiusüsteemis.

Milline tulevik äppi ootab? Äpi arendajad tegelevad praegu harivate veebiseminaride korraldamisega, et üha enam inimesi saaks lahendusest abi.

Kliinikutele luuakse spetsialisti töölau- da, mille abil saavad spetsialistid patsienti nõustada ja tema raviteekonda jälgida. Migreventioni toodet arendatakse pidevalt edasi. Meeskond on võtnud sihiks tuua turule meditsiiniseade, mis pakuks diagnostilist ja ravituge.

Kuidas Migrevention Eesti tervishoidu toetab? Äpi loojate sõnul on Migrevention praegu ja tulevikus oluline vahelüli patsientide, spetsialistide ja kliinikute koostöös. Väärtust soovitakse pakkuda kõigile osapooltele esmaste peavalude raviteekonnal. Ühtlasi on siht tuua tervishoiusüsteemi tarkvaralahenduste kaudu innovatsiooni ning arendada seeläbi kogu tervishoiutehnoloogia ökosüsteemi.

Koostöölepe annab perearstidele kui tööandjatele juhised, kuidas olla suurepärane tööandja. Lepe hõlmab viit teemat: töökeskkond, puhkus, tervise toetamine ja läbipõlemise ennetamine, elukestev õpe ning väärikas tasustamine. Koostöölepe on kvaliteedimärk, mis näitab, et perearstid on valmis pühenduma väga hea töökeskkonna tagamisele, näidates sellega eeskuju ka kõigile teistele tervishoiu osapooltele. Koostöölepe on leitav meie kodulehelt.

Jätkuprojekti eesmärk on mentorluse kaudu toetada aktiivseid liidu inimesi, et nad õpiksid paremini ühildama tööd, eraelu ja liiduga seotud vabatahtlikku tegevust. Koostööd alustas 19 mentorpaari. Mentoriteks on kogenud spetsialistid Eesti Mentorite Kojast, mentee’deks EÕLi liikmed, peamiselt usaldusisikud. Projekt kestab aprilli lõpuni.

Tööandjate esindusorganisatsioonid esitasid ettepaneku töötajate esindusorganisatsioonidele, mis töötajate esindajaid ei rahuldanud. Eesti Õdede Liit, Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliit, Eesti Arstide Liit ja Eesti Kliiniliste Psühholoogide Selts on kollektiivlepingu läbirääkimisi tööandjatega pidanud 2022. aasta augustist. Läbirääkimistele eelnes pea pool aastat kestnud arutelu leppe sisu üle. Töötajate esindusorganisatsioonidele on tunnipalga tõstmise kõrval oluline ka töötingimuste parandamine: tervisepäevade lisandumine, koormusnormi kehtestamine ja vaimse tervise hoidmine.

Tekst: Karoli Noor

Meditsiin areneb peadpööritava kiirusega ja ehkki lisandub igasuguseid digilahendusi, ei ole tervishoid siiski ilma inimesteta võimalik. Inimeste – nii tervishoius töötajate kui ka patsientide hoidmine nõuab mitme osapoole koostööd.

„Meil võivad olla uhkemad majad ja nutikamad masinad, aga kui ei ole inimesi, kes nende masinatega töötaksid, ehk piisavalt pädevaid spetsialiste, siis meil ei ole tegelikult midagi,“ võtab Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektor Ulla Preeden olukorra kokku.

Õdede puudus ei ole ammu kellelegi uudiseks. Eestis töötab TAI andmetel 2021. aasta seisuga 8632 õde. Selleks et meil oleks üheksa õde tuhande elaniku kohta, nagu on Euroopa Liidus keskmiselt, oleks vaja 11 825 õde. „Selle suunas loodame ka konsensusleppega liikuda,“ ütleb Sotsiaalministeeriumi tervisesüsteemi arendamise osakonna juhataja Kersti Esnar Konsensuslepingu alusel suureneb õdede vastuvõtt 2022.–2023. õppeaastal 600 tudengini ja järgmisel õppeaastal 700ni. Kuid kas see on piisav arv, et saavutada olukord, kus õdede puudust ei ole?

„Üha vananeva elanikkonna ning muutuvate rollidega tervishoius on keeruline vastata üheselt, millal õdede puudust enam ei ole. Olukorda tuleb jooksvalt jälgida ning vastavalt vajadusele ka ümber hinnata,“ sõnab Esnar. Viljandi haigla juhi Priit Tampere sõnul peaksime tervishoiutöötajate puudust mõtestades küsima, millist teenuse taset me Eesti tervishoius tahame. „Kättesaadavus ei ole mitte „lisatükkide ostmine“, vaid patsiendile pakutav lahendus terviseteekonnal. Seda teed minnes vajame kindlasti spetsialistide võrgustikku ja selle ülioluliseks kompetentsiks on patsiendi huvides toimuva koostöö võime ja soov,“ selgitab Tampere.

Surve kõrgkoolidele kasvab

Praktika tasustamise kuum teema

Konsensusleppega, mille alusel suurenes õppekohtade arv, võttis Sotsiaalministeerium endale ka kohustuse rahastada õdede tööpraktika läbiviimist. See andis juhendavatele õdedele lootust, et mahukas juhendamistöö saab ka väärikalt tasustatud.

„Raha on mõeldud praktikabaasidele, kes saavad taotleda toetust iga õe põhiõppe õppuri juhendatud tunni eest ning sellega motiveerida juhendajaid. Eesmärk on motiveerida praktikabaase ka suurenenud vastuvõtu korral tagama kõikidele õppuritele kvaliteetne praktika oma asutustes,“ kommenteerib Esnar.

Õendus on erialavalikuna populaarne ja kõrgkoolidel on võimalik teha parim valik paljude kandidaatide seast.

Ministeerium ei kontrolli seda, kuidas praktikabaas saadud raha kasutab. „Usaldame oma koostööpartnereid, sest on avalikult palju räägitud juhendajate täiendava motiveerimise vajadusest. Kuna praktikajuhendamine tähendab tööandjale kuluna enamat kui vaid juhendaja palk, ei ole ministeeriumil võimalik niivõrd paljude erinevate praktikabaaside tõttu leida ühest valemit, et kui palju peab minema palgalisaks, kui palju lisatarvikutele jne,“ ütleb Esnar.

Tervishoiust on kuulda erinevat infot selle kohta, kas ja kuidas praktika juhendamist tasustatakse. Priit Tampere sõnul tasustatakse Viljandi haiglas praktika juhendamist üle haigla ühetaoliselt. Samuti on ühetaoline tasustamine 2022. aastast kogu Tartu Ülikooli kliinikumis. Üle-eestilist ülevaadet selle kohta, kes kui palju maksab, ei ole.

Vastuvõetavate tudengite arvu suurendamine on paberil lihtne, aga reaalsuses tähendab see suurt tööd tervishoiukõrgkoolide jaoks ning palju juhendatavaid praktiseerivatele õdedele. Preeden tõdeb, et nemad konsensuslepingus kokkulepitust rohkem tudengeid vastu võtta ei saaks. „Vastuvõtu suurendamisel meie kõrgkooli õpperuumides ongi piir käes – meile lihtsalt rohkem ei mahu. Osalt seetõttu oleme olnud ka varmad liikuma kõrgkoolist väljapoole, tegema koostööd eri asutustega teistes regioonides. Näiteks on õdede õpperühm Viljandi haigla juures ja järgmisel õppeaastal planeerime sarnast koostööd Narva haiglaga,“ ütleb Preeden.

Tudengeid ei õpeta aga ainult õppejõud – suur osa eriala omandamist toimub praktikabaasides. „Kasvava vastuvõtuga on seotud väljakutsed praktikate korraldamisega ja piisava arvu praktikakohtade leidmisega,“ ütleb Preeden.

Ka Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli rektor Ülle Ernits nendib, et õppekohtade arvu suurendamine eeldab nii õppejõudude kui ka praktikajuhendajate olemasolu. Peamine väljakutse on aga leida õppijad, kes oleksid motiveeritud ja jaksaksid keerulise õppeprotsessi läbida. Seejuures säilitab ta aga optimismi: „Tegelikult ma ei arva, et täiendavate praktikajuhendajate leidmisest saab probleem, kuna meil on väga palju vilistlasi ja nende seas peaks küll olema neid, kes tahavad tulla ja oma panuse anda uute kolleegide koolitamisse. Siiani on see nii olnud ja küll on ka edaspidi.“

Õendus on erialavalikuna populaarne ja kõrgkoolidel on võimalik teha parim valik paljude kandidaatide seast.

„Praktikajuhendamise tasu võiks olla minimaalselt 10% õe töötasust. Juhendamisele kulub aega küll rohkem, kuid see oleks peamiselt tasu lisavastutuse eest, kuna õde vastutab praktikandi tegemiste eest. Juhendamist tuleb väärtustada, sest praktikante on palju, õpetamistöö on pidev ja kõik juhendatavad ei jää sugugi praktikakohta tööle,“ rõhutab Eesti Õdede Liidu president Anneli Kannus teise märkamist ja toetamist. „Kriisiaegadel on abiks ka ühiskondlik foon, kas tervishoiu panust märgatakse ja tunnustatakse. Me püüame suunata inimesi mõistlikumale töökoormusele ning toetame inimest, kui näeme, et hetkel on keeruline või suurema koormusega periood,“ ütleb Tampere.

Ministeeriumil on plaan tellida analüüs tervishoiuspetsialistide tööpraktika korraldamise rahastamise aluste loomiseks. „Selle analüüsi käigus loodame saada praktika rahastamisest täpsema ülevaate, et võimalikele probleemkohtadele ka lahendused välja töötada. Praeguses olukorras tuleb vaadata praktikabaaside poole, kelle ülesanne on praktika kvaliteedi tagamiseks motiveerida nende juures töötavaid praktikajuhendajaid asutuse sisemise töökorralduse kaudu,“ selgitab Esnar.

Kuidas õdesid hoida?

Praktika tasustamine on üks komponent, millega motiveerida juba töötavaid õdesid tervishoidu pikaks ajaks tööle jääma, kuid see pole kaugeltki ainus lahendus.

„Õdede toetamisel tuleb lähtuda nende vajadustest ja eelistustest, mis tähendab, et õdesid ei tohi jätta välja tervishoiu arengu üle käivast arutelust ja kokkulepete sõlmimisest. Väga oluline on õdede hoidmise juures pidada silmas ka noorte kolleegide, nii abiõdedena töötavate kui ka värskelt kooli lõpetanud õdede mentorlust ja nende tööle sisseelamise toetamist. Noortele kolleegidele tähelepanu pööramine on võtmekoht, sest nende esimestest kogemustest ja sisseelamisest sõltub nende edasine motivatsioon jätkata tööd õena,“ toob Esnar välja.

Noorte õdede motivatsiooni kiidavad mõlema kõrgkooli rektorid. „Õendustudengid on väga motiveeritud töötama tervishoius ja kui nad ühest töökohast lahkuvad, siis enamasti ikka erialasele tööle mõne teise tööandja juurde,“ ütleb Ernits. Küsimus on pigem selles, milline töökeskkond noori ootab.

„Meie lõpetajaid võiks oodata töökeskkond, kus patsientide rahulolu ja ravi tulemuslikkus oleksid päriselt fookuses ning keskkond tõesti soosiks järjepidevat enesetäiendamist.

Samuti peaks kolleege ametikohast sõltumata võrdsetena kohtlema. Suurepärane keskkond ei tohiks inimesi ka ressursi puudumise tõttu läbi põletada. Rahulikuma südamega saadaksin meie õppurid keskkonda, kus töökäte puudust ei peaks leevendama praktikantide, praktikakohtade ja -juhendajate puudusega ning kus ei rakendataks tänaseid õppureid rollides, milleks nad pole veel piisavalt ette valmistatud,“ sõnab Preeden. Esnari sõnul saavad õdede motiveerimisse panustada nii tervishoiu osapooled kui ka ühiskond laiemalt, aga suurim roll on siiski tööandjal. „Tööandja suudab õde väärtustades, kaasates ja teda meeskonna võrdse liikmena võttes ning tema vajadusi, soove ja arvamusi arvestades tõsta õe motivatsiooni ning tagada tema püsivus töökohal. Vähetähtsad ei ole ka töö paindlikkus ja arenguvõimalused, aga ka töötingimused üldisemalt,“ sõnab Esnar. Seejuures on Esnari sõnul oluline õendusjuhtide koolitamine. „Õendusjuhtidel on võtmeroll eelkirjeldatu kujundamisel. Juhtide koolitused on olulised, sest nemad on oma meeskonna individuaalsete vajaduste kaardistajad ja kollektiivse tervise hoidjad.

Koormusnormid aitaksid tegelikku olukorda mõista

Eesti Õdede Liit on välja pakkunud ühe võimaluse õdede koormuse vähendamiseks ja ka motivatsiooni tõstmiseks koormusnormide kehtestamise. Koormusnorm tähendab, et on kokku lepitud, mitme patsiendiga üks õde vahetuse jooksul tegelema peab. Õdede liidu juhatuse sõnul annaks koormusnormide kokkuleppimine reaalse ülevaate õdede puudusest, sest praegu peidetakse seda sageli nii, et suurendatakse patsientide arvu ühe õe kohta. Samuti annaks see aluse intensiivsustasu maksmiseks. Koormusnormide väljatöötamine on seatud eesmärgiks Eesti õenduse ja ämmaemanduse arengustrateegias 2021–2030.

Kersti Esnar Sotsiaalministeeriumist nõustub, et koormusnormid on vajalikud: „Koormusnormide kokkuleppimine on üks olulisemaid samme, mis tuleb astuda selleks, et peatada nii õdede voolavus eri tervishoiutasandite vahel kui ka tervishoiust lahkumine.

Kokkulepitud koormusnormid aitavad tagada eeskätt tervishoiuteenuse kvaliteeti, aga ka tervishoiuasutuste tegutsemist ühtsetel põhimõtetel ning loovad õdedele võrdsed võimalused ja töötingimused.“

Kannus nõustub, et ainult koormusnormide seadmine ei too vajalikku muutust süsteemis. „Soovitud muutuste saavutamiseks on oluline rakendada mitut tegevust korraga – vaadata üle nii vastuvõtud kõrgkoolidesse, tagada praktikajuhendajate lisatasustamine, muuta tervishoiukorralduse põhimõtteid, lisada õdede töökoormuse normeerimine töökorralduse põhimõtetesse ning planeerida meeskonnatööd selliselt, et üle on vaadatud kõikide õigused ja vastutus,“ ütleb ta.

Tervishoiu juhtfiguurid räägivad järjest enam tervishoiu põhimõttelisest muutmisest. „Unistan inimesest hoolivast ning austavast ja selgelt tulemust väärtustavast, mitte tükitööd mõõtvast tervishoiusüsteemist.

Tervishoiusüsteemis tervikuna tundub, et tulemuspõhised kvaliteedimõõdikud teenuse rahastamisel võiksid luua täiesti uue väärtusahela ja ka mõtteviisi muutuse valdkonnas,“ ütleb Preeden.

Priit Tampere nõustub Preedeni mõttega ja lisab, et olulised peaksid olema ka tervishoiu ning sotsiaalvaldkonna sidumine, eriti kohalikul tasandil. „Unistan ka sellest, et saaksime sekkumistelt liikuda ka juba ennetustegevuseni, et aidata kroonilise haigusega inimest ennetavalt, hoides ära haiguse ägenemise,“ lisab Tampere.

Koormusnormide kokkuleppimine on üks olulisemaid samme, mis tuleb astuda selleks, et peatada nii õdede voolavus eri tervishoiutasandite vahel kui ka tervishoiust lahkumine.

Kui juhil puudub pädevus ja motivatsioon seda teha, siis kahjuks ei ole ka meeskonna üldine tervis hea,“ ütleb ta.

Viljandi haigla juhi Priit Tampere sõnul on palga ja muude hüvedega võimalik inimesi motiveerida vaid lühikest aega. „Olulisem on mõtestatud ja väljakutseid pakkuv töö ning töökeskkond, sealhulgas meeskond. Jõudu annab see, kui nähakse oma töö tulemust. Kindlasti on oluline ka paindlik töökorraldus – võimaldame töötamist erinevate koormustega, võimalusel kaugtööd jms,“ ütleb ta.

Viljandi haigla on läbipõlemise ennetamiseks pakkunud psühholoogilist abi, erinevaid ühisüritusi, samuti väärtustanud üks-

Koormusnormide kehtestamine toob kaasa ka väljakutseid: sunnib olemasolevaid töötajaid paremini hoidma ja uusi juurde leidma. „Koormusnormide kehtestamine võib kaasa tuua olukorra, kus mõned tervishoiuasutused tõdevad, et neil ei jätku piisavalt personali, et teenust edasi osutada. Oluline on mõista, et koormusnormide ülevaatamine on siiski vaid üks osa kogu tööjõu planeerimise protsessist,“ ütleb Esnar. Tampere sõnul aga ei too normeerimine soovitud lahendust. „Väga keeruline on paika panna ühtset normi, sest töö iseloom ja patsientide raskusaste on valdkonniti väga erinev ning muutused väga kiired. Ka teenused arenevad ning selleks vajame paindlikkust. Teenused töötavad eri meeskonnaliikmete panusena ning eri rollidele jäikade piiride loomine killustab ja raskendab koostööd. Usun mudeljuhtimisse, kus eri rollides inimesed teevad koostööd, kuid tegureid, mida arvestada, on palju ning need on ajas pidevalt muutuvad,“ ütleb ta.

Tampere kirjeldatud muutusi on Viljandis juba PAIK projektiga katsetatud ning sama lähenemist on laiendatud ka Saare- ja Valgamaale. „Inimese tervise huvides kaasatakse koostööd tegema kõik osapooled: perearstid ja -õed, eriarstid ja -õed, kiirabi, sotsiaaltöötajad, lähivõrgustik jne. Senine PAIK kogemus on tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna koostöös näidanud inimesekeskse lähenemise võimalikkust ja eeliseid – inimesed saavad paremini hakkama kodus ning on mõistnud oma rolli oma tervise eest vastutamisel,“ jagab Tampere kogemusi. Ernitsa sõnul on Eesti tervishoid läbinud meeletu arengu ja juba on palju, mille üle uhke olla. „Unistan inimeste terviseteadlikkusest, mida omandatakse juba lasteaias. Me oleme oma digiarengus unustanud selle, et tervis on eelkõige iga inimese enda vastutus ja alles seejärel tervishoiusüsteemi vastutus. Ja muidugi unistan sellest, et meil oleks piisavalt eriõdesid, kes saaksid hoida kroonilised haigused kontrolli all ja et meie tervishoius oleks terviseteadus rohkem nähtav,“ jagab Ernits oma unistusi. Ta lisab, et näeb oma lapselapse pealt, et tervisetarkuste õpetamise suund on juba kenasti võetud. Esnar nõustub, et tervishoiu edasine areng ning liikumine parema tervishoiu poole on kõigi osapoolte ühine pingutus ning koostöö – kõik tänased sammud, mida astume üheskoos, viivad meid edasi unistuste täitumiseni.