Õed tegutsevad mitmel rindel

Fotod: Rait Tuulas

Eesti õed on võimekad ning nende oskused hädavajalikud ja kõrgelt hinnatud nii tervishoiusüsteemis kui ka teistes valdkondades. Vestlesime õdedega, kes kasutavad oma erialateadmisi mürgistusteabekeskuses ja kaitseväes.

Mare Oder, mürgistusteabekeskuse juht Kätlin Soots, nooremstaabiohvitser kaitseväe peastaabi meditsiiniteenistuses ja kiirabiõde

Esmalt tuli keskus luua. Praegune Terviseameti kemikaaliohutuse osakonna juhataja Enda Veskimäe oli aastaid rääkinud taolise keskuse vajalikkusest ja niimoodi valmistanud ette toetavat pinnast. Samas leidus ka skeptikuid.

Ühel hetkel pöörduti minu ja meie EMO noore arsti Kristiina Põllu poole ettepanekuga keskuse loomine enda peale võtta. Olime Põhja-Eesti Regionaalhaigla EMOs töötades ise sellisest infoliinist puudust tundnud, seega oli järelemõtlemise aeg üsna lühike. 2006. aastal liitusime Sotsiaalministeeriumi haldusalas toimetava Kemikaalide Teabekeskusega ja alustasime mürgistusteabekeskuse ettevalmistusi.

Meil olid abiks kolleegid Eestist ja mujalt. Suurepäraseks mentoriks oli Soome mürgistusteabekeskus, mida juhtis professor Kalle Hoppu. Ta oli mentorina väga toetav.

Oli paras väljakutse luua ministeeriumi seinte vahele ööpäev ringi töötav tervishoiuteenus. Tänu heade kolleegide toetusele avasime 6. oktoobril 2008 mürgistusteabekeskuse koos infoliiniga 16662. Kui keskust luues tundus pisut ootamatu hakata patsientidega tegelema süsteemis, mis vastutab sotsiaalpoliitika elluviimise eest, siis nüüd võime öelda, et olime ajast ees.

Pean kogemuste jagamist oluliseks ja meie valdkonnas hinnatakse seda väga kõrgelt. Kui mürgistusteabekeskus oli käivitatud, küsisin professor Hoppult, kas on midagi, millega saaksime olla neile abiks tänutäheks mentorluse eest. Ta soovitas toetada uusi loodavaid keskusi, mis vajavad abi. Nii olemegi jõudnud mentoritena Makedoonia, Moldova ja Kasahstani mürgistusteabekeskustesse ning kogemusi jagama mujalegi.

Peale mürgistusravist teadmiste jagamise on ülimalt tähtis anda elanikele infot, mis aitaks neil mürgistusi vältida. Sestap jagame hooajalist mürgistusinfot peale kodulehe nii sotsiaalmeedias kui ka uudiskirjades, kirjutame artikleid, anname intervjuusid. Oma mürgistusennetusnädalaga, mis toimub igal aastal märtsi kolmandal täisnädalal, oleme eeskujuks nii väikestele kui ka suurtele riikidele. Alles hiljuti küsisid meilt nõu Itaalia kolleegid. Oleme üks vähestest, kes sellist teavitusnädalat läbi viivad.

Meie kodulehte loetakse palju. Lisaks kohalikele inimestele jõuab suur hulk infootsijaid meieni ka väljastpoolt Eestit, nende seas nii eestlasi kui ka välismaalasi. Kuna meie kodulehel on teave lisaks eesti keelele ka vene keeles, siis jõuavad siia infot otsima inimesed nii Venemaalt kui ka teistest riikidest, kus on vene keele oska-

Juhina soovib Mare Oder pakkuda oma meeskonnale inimlikku suhtumist, selgeid ootusi, ülesandeid ja kaasaegset töökeskkonda. Töögraafikud loob ta selliselt, et töö ja eraelu teineteist ei segaks.

jaid. Oluline on, et inimesed guugeldades ei satuks tervist ja elu ohustava valeinfoni, vaid ikka adekvaatse teabeni.

Ligi 70% meie infoliinile tulevatest kõnedest ei vaja olukorra lahendamiseks kiirabi või haigla abi, ka ebavajalikke väljakutseid on jäänud vähemaks. Tööd selle trendi hoidmisel tuleb aga jätkata ja väikeses meeskonnas tähendab see vajadust eeskätt hästi läbimõeldud info liikumise järele. Elutähtsa strateegilise kommunikatsiooni õppimisel oli meie mentoriks kommunikatsiooniekspert Ilona Leib kolleegiga ja ka hiljem on meie juurde sattunud häid inimesi, kellega koos oleme kasulikke projekte ellu viinud.

Hästi sihitud ennetustegevuse näitena võib rääkida möödunud aasta mürgistusennetusnädalast, mille fookuses oli alla üheaastaste laste mürgistuste ärahoidmine. Meid üllatas, kui suures mahus juhtumite arv aasta lõpuks vähenes. Lisaks sellele, et meie töö on aidanud vähendada mürgistusnähtudega patsientide arvu, oleme kompetentsikeskusena koolitusi pakkudes suurendanud paljude valdkondade spetsialistide teadmisi mürgistustest, nende ravist ja ennetusmeetmetest.

Kõik, kes meie keskuse infoliinil ja teadusandmebaasidega töötavad, on õed. Oleme ka maailma ainus mürgistusteabekeskus, mida juhib õde. Koostöös regionaalhaiglaga täiendame keskuse arstlikku kompetentsi ja meil on plaanis keskuse töösse kaasata veelgi rohkem arste, et kogemuste ja teadmiste levikuga aidata kaasa kogu valdkonna arengule.

Meie infoliini tööd võib pidada üheks keerulisemaks õeametiks. Nõustame inimesi mürgistusõnnetuste korral telefonitsi, ilma patsienti nägemata, ent peame saama õigeid küsimusi esitades ja vastuseid analüüsides olukorrast üsna selge pildi. See nõuab õdedelt peale väga hea inimestetundmise ka laiu teadmisi nii keemiast, kemikaalidest, loodusohtudest, koduohtudest ning ka ehitus-, masinate-, veterinaar- ja põllumajandusvaldkonnas olevate vahendite ja protsesside tundmisest. Nende teadmistega tuleb opereerida hädaabiliinil vastates kiiresti, aega mõtisklusteks pole.

Toetame raviplaane koostavaid arste vajaliku infoga. Õdede vastutada on mürgistusravijuhiste pidev uuendamine. Tegeleme uurimistööga ja meil tuleb kursis olla kliinilise toksikoloogia teadustöödega, peame tundma vajalikke andmebaase, terminoloogiat. Käime koolitamas ja esineme avalikkuses. Kõik mürgistusinfoliini töötajad on õed ja me oleme ka maailma ainus mürgistusteabekeskus, mida juhib õde.

Põhiline, mida juhina saan oma meeskonnale pakkuda, on inimlik suhtumine, selged ootused, ülesanded ja kaasaegne töökeskkond. Kontoris on kaasaegne köök ja puhkeala nii interaktiivseks tegevuseks kui ka massaažiks või võimlemispausiks. Jälgin, et meie õdedel oleks motiveeriv tasu. Meil on tervisekompensatsioon, aastas 35 puhkusepäeva, tervisepäevad ja sünnipäevanädalal saab vaba päeva võtta. Psühholoogilise

nõustamise võimalus on kõikidele abivajajatele olemas ja juhina jälgin meeskonna vajadusi. Erialaeksperdi supervisioon grupile või üksikule töötajale on meie asutuses tuttav meede. Kui inimesed tunnevad end hästi, saavad nad anda endast parima.

Töögraafikud loon selliselt, et töö ja eraelu teineteist ei segaks. Samuti arvestan tööga teistes asutustes. Mulle tundub, et võrreldes nii mõnegi teise töökohaga saab meil töömõtted jätta tööle ja tööpäeva lõpus uksest välja astudes keskenduda eraelule. Keegi meist ei ela töö nimel, seetõttu pean oluliseks, et tööd koju kaasa ei võetaks, et suhted keskuses oleksid sõbralikud, et uut tööpäeva oodataks ja töö ise oleks põnev.

Kindlasti meeskonna juhtimise alaseid teadmisi ja meeskonnatööoskusi. Samuti kõike, mis puudutab tõenduspõhise info otsimist, leidmist, hindamist, analüüsimist ja sünteesimist. Ülikoolist tuli kaasa ka rahvusvahelise koostöö praktika. Ja ajajuhtimine – kõige mahutamine 24 tunni sisse.

Olen terve elu teadnud, et see on minu eriala. Olin 3-aastasena emale öelnud, et minust saab arst. Mäletan ennast 5-aastasena, kui lastekaitsepäeva paiku ühel õhtul lasteaiast isa järel parklasse sibades otsustasin, et tahan muuta maailma paremaks kohaks. See 5-aastane Mare on mul alati meeles, kui mõni oluline projekt on ellu viidud.

Põhikooli järel astusin meditsiinikooli, kus sain keskhariduse ja esimese tervishoiuõppe. Meie kursus hoidis ühte. Õnneks on hilisemaski elus läinud nii, et olen sattunud toredate ja üdini inspireerivate inimeste sekka. Meditsiinikooli viimasel aastal, 17-aastasena alustasin tööd õena keskhaigla silmakliinikus, kus vahetustega tööl käies vastutasin osakonnas kuni 70 patsiendi eest. Juba toona oli õdedest puudus.

Meditsiinikooli õpetajad ja mu vanemadki lootsid, et lähen arstiks õppima. Käisin Tartus arstiteaduskonnas õppekavadega tutvumas, kuid neis kirjapandu polnud päris see, mida otsisin. Alustasin hoopis ämmaemanda õpingutega, kuid vahele tuli pere loomine ja kolisin koguni Saaremaale.

Töötasin Kuressaare haiglas, kui Tartu Ülikoolis avati õenduse õpe, milles tundsin ära, et seda ma vajan ja tahan. Kui laps sai kolmeseks, alustasingi Tartus õeõpinguid. Kaheksa aastat hiljem astusin TÜ õendusteaduse magistrantuuri, mille kolme aasta pärast lõpetasin.

Elu on pakkunud pidevalt uusi õppevõimalusi, iga projekti kogemus on olnud justkui möödapääsmatult vajalik järgmise eesmärgi saavutamiseks. Vanemõena sain ühe esimese suure projekti kaudu panustada Mustamäe haigla vastuvõtuosakonna reorganiseerimisse. Sellega loodi Eesti üks esimesi erakorralise meditsiini osakondi ja pandi alus erakorralise meditsiini erialale. Kuna toona oli riiki vaja tuua ka uut teadmist taoliste osakondade ehituse kohta, sattusin Saksamaale kohtuma haiglate arhitektidega. Traumapunkti liitumine EMOga oli sündmuste loogiline jätk. Lisaks olen kaasa löönud Riigikogu meditsiiniteenistuse uuendamisel Toompeal, Eesti Õdede Ühingu asemele Eesti Õdede Liidu ehitamisel ning osalenud ametiühingu töös ja miinimumpalga läbirääkimistel.

Koolis õpitud oskusi, sh käelisi oskusi, kasutan igal nädalal, sest töötan nii kaitseväes kui ka kiirabis. Käelisi oskusi kasutan rohkem kiirabis, kaitseväes on tarvilik pigem koordineerimise, organiseerimise ja meeskonnatöö oskus.

Kui gümnaasiumi lõpetasin, ei osanud ma isegi ette kujutada, et minust võiks saada tervishoiutöötaja. Läksin Viljandi Kultuuriakadeemiasse õppima hoopis teist eriala. Juhuse tahtel sattusin hiljem kaitseväe tervisekeskuse meditsiiniväljaõppekeskusse referendiks. Seal koolitati peamiselt parameedikuid ja missioonidele minevaid üksusi.

Kaitsevägi on olnud osa minu elust tegelikult juba maast madalast, sest mu isa oli kaitseväelane ja kaitseliitlane on ta tänini. Kui olin mõnda aega referendina töötanud, siis tekkis mul suurem huvi kaitseväe vastu ja mõtlesin, et minustki võiks saada parameedik. See aga eeldas sõduri baaskursuse ja nooremallohvitseride kursuse läbimist. Neid saavad tegevväelased eraldi läbida.

Kui olin parameedikukursust lõpetamas, siis tundsin, et tahaksin osata ja teada veel rohkem. Viimasel kursusenädalal kandideerisin edukalt õeõppesse. Seal sai minust üldõde ja kaks aastat pärast

põhiõppe lõpetamist alustasin eriõe õppega, kus minust sai intensiivraviõde.

Kaitseväes töötades on ametikohtadel edasi liikumine loomulik, kuid meditsiiniteenistusse saamine tuli ootamatult. Olin parasjagu kiirabis valves, kui sain kõne, milles kutsuti kandideerima meditsiiniteenistusse. Käisin vestlusel, osalesin töövarjupäeval ning mind valiti teiste kandidaatide seast välja.

Meditsiiniteenistuse peamine eesmärk on pakkuda kaitseväelastele haigestumise, õnnetuse ja vigastada saamise korral standarditele vastavat meditsiiniabi. Meie ülesandeks on koordineerida ja planeerida kaitseväes meditsiinitoetust ja -varustust, tagada kaitseväelastele tervishoiuteenused ja missiooniüksustele meditsiiniabi, olla valmis suurõnnetuste ja katastroofide likvideerimise toetamiseks, samuti anda kaitseväelastele meditsiinialast väljaõpet. Kui Eestisse tulevad üksused teistest riikidest, siis koordineerime vajaduse korral nende meditsiinilist toetust. Igas struktuuriüksuses tegutsevad meditsiinikeskused, et igale kaitseväelasele oleks tagatud vähemalt esmatasandi abi.

Valdavalt on Kätlin Sootsi teenistusaastad hõlmanud meditsiiniväljaõppe tegemist ajateenijatele, õeks ja ämmaemandaks õppijatele, missioonile suunduvatele üksustele, autojuhtidele ja teistele, kellele on see vajalik olnud. Talle on valmistanud suurt rõõmu, kui on saanud olla noortele eeskujuks ja tekitanud huvi tervishoiu vastu.

Olen meditsiiniteenistuses töötanud alates maikuust, mistõttu elan uude ametisse veel sisse ja toetun paljudes küsimustes oma headele kolleegidele. Usun, et minu varasemad kogemused toetavad selles ametis hakkamasaamist.

Lisaks on meil ühiskondlik mõju ka seetõttu, et teeme õppekogunemistel reservistidele erinevaid meditsiinikoolitusi ja tuletame osalejatele meelde mitu aastat tagasi õpitut. Neid oskusi ja teadmisi võib vaja minna mis tahes hetkel.

Kaitseväes alustasin peaaegu 15 aastat tagasi referendina. Parameedikuna sai minust instruktor, õeõppe läbimise järel vaneminstruktor ja kui meditsiiniväljaõppekeskusest sai osa Kaitseväe Akadeemiast, siis sai minust õde-õpetaja.

Valdava osa oma teenistusaastatest olen pühendanud väljaõpete tegemisele. Olen meditsiiniväljaõpet teinud ajateenijatele, õeks ja ämmaemandaks õppijatele, missioonile suunduvatele üksustele, autojuhtidele ja teistele, kellele on see vajalik olnud. Tänu sellele tunnen meie meditsiinikeskustes töötavaid inimesi ja loodan, et see aitab kaasa heale koostööle.

Aastate jooksul on neid olnud üsna palju. Täpset arvu on raske öelda. Igal aastal on väljaõppel osalenud üle paarisaja ajateenija ja nii mitmedki neist on läinud hiljem õeks või arstiks õppima. See on valmistanud suur rõõmu, et oleme saanud olla noortele eeskujuks ja tekitanud huvi tervishoiu vastu.

Ma ei oska seda täpselt öelda. Meil on umbes sada õde tööl ametites, millel töötamine eeldab õeõppe läbimist. Kindlasti on õeks õppinuid kaitseväes rohkem, kuid nad töötavad teistes ametites.

Põhitöö käib esmaspäevast reedeni, kuid nagu kogu kaitseväe isikkoosseisul, on ka meditsiiniteenistusel aastaringne valmisolek täita tööülesandeid töövälisel ajal.

Hüvedena on olemas spordikompensatsioon, tasuta hambaravi ja tervishoiuteenus. Puhkus on meil 35 päeva pikk ning kvartalis korra on võimalik võtta tervisepäev. Tööandjana proovib kaitsevägi olla võimalikult paindlik, kindlasti soodustatakse õppimist. Minagi kasutan seda võimalust.

Kaitseväe töö on kindel ka majanduslikult keerulisematel aegadel. Selle nimel tuleb muidugi ka pingutada ja ei saa öelda, et see töö oleks kerge.

Kannatanu pealaest jalatallani ülevaatamise ja esmase elupäästva abi (suure verejooksu sulgemine, hingamisteede avamine) andmise oskus tuleks kõigile kasuks. Üha enam on räägitud ja tegutsetud ka selles suunas, et inimesed võiksid osata elustamist.

Kindlasti on õendusele ja ka ühiskonnale laiemalt mõju avaldanud see, kui õdede ja ämmaemandate õppekavasse lisandus sõja- ja katastroofimeditsiini moodul. Selles moodulis viivad õpet läbi kaitseväelased. Mooduli läbinute teadmiste ja oskuste võrra on meie tervishoid ja ka ühiskond rikkam. Lisaks oleme tervishoiuasutustes töötavaid õdesid ja arste kaasanud mitmetele välismissioonidele, kust nad on saanud väärt kogemusi ja teadmisi nagu me isegi.

Mõjuks ühiskonnale ja õendusele saab pidada ka seda, et kaitseväe meditsiinikeskused tagavad tänapäeva standarditele vastava tervishoiuteenuse ligikaudu 5000 inimesele, kes on kaitseväega seotud. Riiki saab edukalt kaitsta siis, kui meie kaitsjad on terved.

Vaadates töö hulka ja seda, et palgad ei ole järele tulnud, on motiveerimine ühest küljest raske. Teisest küljest on õdesid kogu aeg vaja ja õe töö ei saa otsa üheski Eestimaa paigas. Lisaks on meie tervishoiukõrgkoolid lõpetanud õed alati oodatud tööle ka väljaspool Eestit, Euroopa Liidus. See võiks noori motiveerida.

Kindlasti motiveerib noori ka Eesti Õdede Liit, kes teeb tänuväärset tööd selle nimel, et õdedele oleks tagatud inimväärne töökoormus ja töötasu, samuti võimalus teha karjääri eriõena. See võiks noortele anda kindlustunnet, et keegi seisab nende eest ja asjad lähevad samm-sammult paremaks.

Ma loodan, et õe õppekohtade arvu suurendatakse veelgi ja et tasapisi hakkab õdede puudus vähenema. Siis võiks jõuda õiglase töökoormuseni, kus ühe õe kohta on patsiente nii palju, nagu on ette nähtud. Loodan, et eriõed saavad rohkem vastutust ja võimalusi ning leitakse sobiv lahendus igipõlisele palgaküsimusele.