Vaimse tervise õed toovad perearstindust psühhiaatriale lähemale

Taaniel Palmiste

Fotod: Lilli Lumera, Joonas Sisask

2021. aasta oktoobris käivitus esmakordselt Klaabu-nimeline projekt, mille eesmärk on hõlbustada ja kiirendada inimeste ligipääsu vaimse tervise ravile. Kui alguse sai Eesti Psühhiaatrite Seltsi algatatud projekt koostöös Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Tervisekassaga Lõuna-Eestis, siis tänaseks on ettevõtmisega liitunud ka Pärnu ning Viljandi piirkond.

Klaabu üks põhieesmärke on tagada, et esmased abivajajad pääsevad vastuvõtule 28 päevaga. Projektis on tegevad mitmed vaimse tervise õed, nende hulgas Birgit Rohtoja Pärnu Haiglast ning Jana Talvik Tartu Ülikooli Kliinikumist.

Pärnu Haigla vaimse tervise õde Birgit Rohtoja

Mis viis teid vaimse tervise valdkonna juurde?

Juhuslik kokkusattumus. 2001. aastal, kui olin lõpetanud õenduse eriala Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis, olin koos kursuseõega tööd otsimas. Ta tundis huvi psühhiaatriakliinikus pakutava ameti vastu ja ma sattusin temaga kaasa minema. Selgus, et neil on tööd mitmele ja nii alustasin ka mina osalise koormusega seal tööd. Sealt sai alguse minu teekond vaimse tervise valdkonnas. Hiljem osalesin vaimse tervise õe väljaõppe pilootprojektis ja lõpetasin selle 2007. aastal.

Millal jõudis teie ellu Klaabu projekt?

Klaabu projekt jõudis Pärnumaale möödunud sügisel. Pärnu haiglast käivad n-ö klaabutamas kokku kuus õde ja teeme seda erinevates perearstikeskustes üle maakonna, keskusi on kokku üheksa. Mina olen tegev Ülejõe Perearstikeskuses ja aprillikuust ka KilingiNõmmes.

Mida Klaabu projekti töö endast kujutab?

Projekt sai ellu kutsutud selleks, et viia psühhiaatriat perearstindusele lähemale. Eesmärk on aidata vaimse tervise probleemiga inimestel perearstikeskuste kaudu jõuda spetsialisti juurde. Vaimse tervise õde on vahehindaja, esimene ülevaataja. Tema aitab otsustada, kas ja kui kiiresti on vaja psühhiaatri juurde jõuda. Vahel piisab sellest, et konsulteerin meie arstiga ja patsiendile antakse soovitused või alustatakse ravi. Edasi käib ta seejärel korduvalt minu juures või uuesti perearsti või pereõe visiidil. Vahel polegi rohkem vaja ning piisab vaid ühest nõustamiskorrast.

Ja mis seal salata – natuke on Eestis veel häbimärgistamist ka. Mõnel inimesel on lihtsalt väga keeruline psühhiaatriakliinikusse minna. Siis on perearstikeskus turvaliseks ja pehmendavaks lüliks, mis lihtsustab kogu protsessi.

Millised on olnud töövõidud, mis näitavad projekti tulemuslikkust?

Ma tahaks loota, et kõige tulemuslikum on ettevõtmine olnud ikka nendele inimestele, kes on saanud kiiresti abile ligi. Teise suure võiduna saab välja tuua koostöö ja kontakti teiste tervishoiuvaldkonna töötajatega.

Mis on olnud senised suurimad väljakutsed?

Ühe suurima väljakutsena tooksin välja infosüsteemide erinevuse. Igas keskuses tuleb eraldi välja mõelda, kuidas me omavahel võimalikult kiiresti infot saame jagada. Kas esitada kiiresti epikriis ära, et perearst teaks järgmisi plaane, või peaks ühendust pidama pigem meilitsi või telefoni teel. Igal keskusel on omad infosüsteemid ja nende ühtlustamine oleks oluline arengukoht.

Teiseks tuleb selgitada, mille nimel tegutseme. Et me ei tule kellegi tööd ära võtma ega soovi õpetada, kuidas perearstinduses asjad peaksid käima. Me soovime appi tulla vaid patsiendi enda pärast. Mõnel juhul ollakse väga avatud, teisel juhul aga suhtutakse väikese kahtlusega.

Milline näeb välja vaimse tervise õe ambulatoorne tööpäev?

See on tegelikult sarnane arsti ambulatoorse tööpäevaga. See tähendab, et meil on ajakava, kuhu on registreerinud patsiendid, nii esmased kui ka korduvad. Esmaste tulijate puhul on minu ülesanne koostada anamnees, selgitada välja taust, põhilised probleemid ja murekohad. Kõike seda tuleb hinnata ja samal ajal otsustada, mis on järgmised sammud. Näiteks suunata inimesed arsti või psühholoogi juurde.

Kiireloomuliste juhtumite korral kutsun valvearsti ja annan patsiendi tema hoolde või küsin nõu ja ravisoovitusi. On ka juhtumeid, mille puhul arsti vaja ei lähegi. Teatud juhtudel võib piisata ühekordsest nõustamisest või kutsuda patsient mingi aja pärast enda vastuvõtule tagasi. Seejärel vaatame, kuidas kujuneb inimese elukäik ja seisund. Mõnel juhul ei ole ravi vaja või ta lihtsalt ei soovigi seda. Vajadusel konsulteerin jooksvalt psühhiaatri või ka psühholoogiga ja paneme koos järgneva plaani paika.

Mis sind sinu töö juures sütitab ja innustab?

See, kui midagi läheb paremuse poole. Kui inimesed tänavad selle eest, et nad on abi saanud. Veel paar aastat tagasi oli minu jaoks harjumatu, kui palju eestlased oma tänutunnet ikkagi väljendavad. Kuvand on ju selline, et oleme külmad ja ei näita oma emotsioone välja. Aga tegelikult on vastupidiseid näiteid üllatavalt palju. See ongi see, mis mind sütitab. Kui näen, et kellegi päev on paremaks läinud – inimene on saanud enda mured ära sõnastada ja neid väljendada.

Birgitil on hea meel, et tänu tihedale koostööle teiste tervishoiuvaldkonna esindajatega saavad patsiendid kiiremini abile ligi.

Tartu Ülikooli Kliinikumi ambulatoorse psühhiaatria keskuse vaimse tervise õde Jana Talvik

Milline on olnud teie õpingutee õeks saamisel?

Minu esimene haridus polnudki õenduses. Lõpetasin Tartu Ülikooli hüdrobioloogia eriala, kuid mõistsin, et bioloogitöö ei kõneta. Õe põhiõppe lõpetasin 2017. aastal. Peale seda olengi töötanud ambulatoorses osakonnas õena. Õpingute ajal töötasin akuutosakonnas.

Mis viis teid just vaimse tervise valdkonna juurde?

Mulle hakkas see valdkond lihtsalt huvi pakkuma. Ma polnud varem psühhiaatriakliinikuga kokku puutunud ja mind olid mõjutanud laialt levinud stigmad. Juhuse tahtel sattusin aga psühhiaatriakliinikusse tööle ja siin töötades sain kiiresti aru, kui huvitav koht see on.

Millal Klaabu projektiga liitusite?

Mina hakkasin Tartus Klaabu projekti raames kõige esimesena vastuvõtte tegema. See oli 2021. aasta novembris Mõisavahe perearstikeskuse juures.

Mida tähendab teie jaoks Klaabu projektis osalemine?

Klaabu projekti mõte on psühhiaatrite koormust ja ravijärjekordi vähendada. Meeleoluhäiretega patsientidega tuleb esmatasand väga hästi toime. Kui perearstid ravivad depressiooni või ärevust, siis enamasti ei pea inimest psühhiaatri juurde suunama.

Psühhiaatritele jäävad sellisel juhul raskemad ja keerulisemad diagnoosid. Näiteks patsiendid komorbiidsete haigustega, mille puhul räägime mitmest diagnoosist korraga. Tuleb ette ka olukordi, kus ravi tuleb kohandada, kui mingil põhjusel esimene ravivalik ei sobi.

Jana loodab, et Klaabu muutub ühel päeval üle-eestiliseks. Nii oleks kõikjal parem ligipääs psühhiaatrilisele abile.

Vaimse tervise õena teen patsiendile esmase psühhiaatrilise hindamise. Viimasel ajal jõuavad minu vastuvõtule üha sagedamini patsiendid, kellele on perearst juba ravi määranud ja mina saan patsiendile tema raviteekonnal toeks olla.

Kas projekt on muutnud perearstide suhtumist vaimse tervise küsimustesse?

Ma usun, et perearstid on saanud enesekindlust juurde. Nüüd, kus nad on patsiente nõustanud vaimse tervise küsimustes juba poolteist aastat, näevad nad ka ise positiivseid muutusi ja tulemusi ning on julgemad vaimse tervise häiretega tegelema.

Olete tegelenud Klaabuga tema algusaegadest Tartus. Kas projektis on piirkondlikke erinevusi?

Tartus saame teha otsuseid mõnevõrra kiiremini, tuginedes tõenduspõhistele psühhomeetrilistele skaaladele. Kliinikumis kasutame vaimse tervise õe esmasel vastuvõtul patsiendi vaimse tervise hindamiseks neuropsühhiaatrilist intervjuud. See võimaldab hinnata enamlevinud psüühikahäirete sümptomite esinemist või mitteesinemist patsiendil. Litsents selle psühhomeetrilise mõõtevahendi kasutamiseks kliinilises töös on praegu ainult kliinikumis, kuid loodame, et Tervisekassa toel on see varsti üle Eesti kõikidele vaimse tervise õdedele kättesaadav.

Ühtlasi tegeletakse kliinikumis vaimse tervise õenduses kasutatavate skaalade valideerimise ja kohandamisega, et täiendada vaimse tervise õe tööriistakasti.

Mis on olnud suurimad Klaabu väljakutsed?

Aja jooksul on koostöö erinevate osapoolte vahel muutnud nõnda heaks, et kohati konarlik algus on ununenud. Aja jooksul on saatekirjad muutunud väga sisukaks. Perearstid kasutavad hea meelega võimalust suunata patsient vaimse tervise õe juurde või näiteks psühhiaatri e-konsultatsioonile.

Päris palju sõltub ka patsiendi koostöövalmidusest. Ette on tulnud olukordi, kus patsient ütleb, et perearst saatis ta edasi põhjuseta. Kui lähemalt uurida, tulevad siiski välja mured, miks edasisaamine oli vajalik.

Millist tulevikku võiks Klaabu oodata?

Tartu ja Pärnu näitel olen kuulnud projekti kohta häid sõnu. Kohtumistel perearstidega oleme üksteise ootused selgeks teinud. Selline kommunikatsioon teeb asjad alati paremaks. Ma usun, et kui projekt muutub ühel päeval üle-eestiliseks, siis on kõikjal parem ligipääs psühhiaatrilisele abile.

Teise olulise aspektina tooksin välja kogemused ja enesekindluse, mida perearstid saavad juurde just meeleoluhäirete ravimisel. Niisamuti pereõed, kes saavad tegeleda elustiilinõustamisega ja aitavad patsiendil mõista organismi põhivajadusi. Psüühikahäirete algpõhjus peitubki tihti tõigas, et inimese põhivajadused pole täidetud. Kui öösel hästi ei maga ja korralikult ei söö, siis mõjutab see negatiivselt ka vaimset tervist.

Millistest põhimõtetest tööl lähtute?

Mulle väga meeldib minu töö. Tunnen, et see on väga loominguline. Lähtun oma töös terviklikust inimesekäsitlusest. See tähendab, et ma ei uuri kitsalt vaid patsiendi meeleolu kohta, vaid laiemalt tema elus toimunu ja toimuva kohta. Alustades lapsepõlvest ehk sellest, kuidas on kasvamine kulgenud ja inimeseks kujunetud. Aga oluline on ka käesoleval ajal inimese elus toimuv ning aeg, mil probleemid alguse said, sest tihtipeale saab raskusi seostada elumuutustega.

Iga inimene tahab olla ära kuulatud, mõistetud ja aktsepteeritud. Lähtun hästi palju just patsiendist endast, tema soovidest ja ootustest. Vaimse tervise raviprotsess on tihtipeale hästi pikk. Siin on oluline koostöö. Lihtsalt sellest ei piisa, et psühhiaater kirjutab ravimi, patsient võtab seda ja probleemid kaovadki. Tihti tuleb tegeleda harjumuste muutmisega, mõttemaailma korrastamisega, suhete muutmisega. Suuremas osas tegelevad sellega psühholoogid.

Vaimse tervise õe juures on hästi palju vestlemist. Mina olen esimene inimene, kes seletab lahti, mida üks või teine spetsialist teeb. Selgitan psühhiaatri rolli ja räägin, kes on psühholoog. Vajadusel saab suunata patsiendi sotsiaaltöötaja juurde. Vaimse tervise õe taga on ravimeeskond. Klaabu projekti õde on justkui teejuht või juhtumikorraldaja, kelle kaudu saab patsient õigel ajal ja õiges kohas paranemiseks vajalikke teenuseid ja tuge.

Mis teid sütitab ja annab tööle mõtestatuse?

Kui ma võtan perearsti patsiente vastu, siis ega ma kõiki psühhiaatri juurde ei suunagi. Kõigil pole seda vaja. Mõned jäävadki minu või perearsti juures käima. Mul on väga hea meel näha, kui inimene tuleb paari kuu pärast ja ütleb, et tal on elus hästi või lihtsalt läinud paremaks.

MIKS JUST KLAABU?

Kui on näha positiivseid muutusi, siis see kinnitab mulle jälle, et teen õiget asja.

Mis on peamised vaimse tervise valdkonna murekohad Eestis? Kus on meil veel arenguruumi?

Tihtipeale saavad vaimse tervise probleemid alguse lapseeast. Võib-olla tuleks arendada laste toetamist haridusasutustes ja koolieas? Mõned lapsed lihtsalt vajavad rohkem tähelepanu. Meil on olemas vanemlike oskuste programmid, kuid need võiksid olla kättesaadavamad ja odavamad. Kui lapseeast alates inimese arengut ja emotsionaalseid vajadusi toetada, on täiskasvanueas probleeme vähem.

Järjekorrad on samuti üks kitsaskohti. Vastuvõtuajad täituvad väga kiiresti. Ent väga kiireloomuliste juhtude korral on psühhiaatriakliinikus valvearst, kes on 24 tundi olemas, või saab abi kiirabilt.

Mida saab täna igaüks meist ära teha, et vaimse tervise arengut positiivses suunas tüürida?

Selleks et vaimse tervise muresid oleks vähem, võiksid kõik inimesed rohkem tähelepanu pöörata oma organismi põhivajadustele. Eriti ilmekalt tuli see probleemina esile COVID-19 pandeemia ajal, kui paljud inimesed töötasid kodukontorist. Tekkis olukord, kus ei olnud enam selget päevakava ja puudus piir töö- ja puhkeaja vahel. Toidu tellimiseks ei pidanud kodust väljagi minema. Selline tasakaalustamata eluviis kurnab inimest.

Selleks et end hästi tunda, peab öösel magama, päeval korrapäraselt ning mitmekesiselt sööma ja kindlasti ka regulaarselt füüsiliselt liikuma. Lisaks on vaja häid usalduslikke suhteid. Kui kõik inimesed jälgiksid oma vajaduste täitmist, oleks vähem ka sõltuvusprobleeme. Tihtipeale, kui inimesel on väsimus, pinge ja/või ärritus, otsitakse ju abi sõltuvusainetest.

Vastab üks Klaabu projekti algatajatest dr Peeter Jaanson:

„Klaabu nimi on valitud koos projekti teise olulise osapoolega ehk Tervisekassaga. Klaabu tähendab meie jaoks, et projekt püüab olla paindlik ja kohanduda vajadusel uute olukordadega – uued maakonnad ja uued koostööpartnerid, kellel kõigil on oma eripärad, millega tuleb kindlasti arvestada. Lisaks on Klaabu heatahtlik ja tal on krimblid ehk tundlad, mis võimaldavad aktiivselt tagasisidet otsida ja seda analüüsida. See on projekti teine väga vajalik omadus.“