Eriõdede pädevuse hindamine Euroopas

Gerli Liivet

Foto: Helin Loik Tomson/Celsius Healthcare

Eestis on tervishoiutöötajal kohustus läbida iga aasta 60 tunni ulatuses täiendkoolitusi, eesmärgiga hoida oma pädevust ning seeläbi pakkuda inimestele maksimaalselt parima kvaliteediga teenust ja abi. Nõue on asjakohane ning aluseks õdede ja eriõdede pädevuse hindamisel, millega Eesti Õdede Liit on tegelenud üle 15 aasta. Pere- ja koduõdede pädevust on aastaid hinnatud ja tulemusi on käsitletud kui teenuste kvaliteedi indikaatorit, mis rakendub nüüd ka kooliõdedele. See kõik näitab, et nii Tervisekassa kui ka Sotsiaalministeerium väärtustavad õdede hinnatud pädevust.

EFNi (European Federation of Nurses Associations) liikmena teame, et eriõenduse aktiivne arendamine käib ka riikides, kus praktikas eriõdesid veel ei ole: juba õpetatakse seal eriõdesid magistri tasemel. Mõne riigi õigusruumis on aga puudu uue rolli rakendumiseks vajalikest juriidilistest kokkulepetest ning pädevuste hindamisest palju ei teata. EÕL pöördus oma partnerite poole Euroopas, et küsida, kuidas meie headel kolleegidel mujal eriõdede pädevuse hindamise temaatikat käsitletakse. Saime tagasisidet 14 riigi esindajalt.

Soov eriõendust arendada

Kolleegid Albaanias ja Tšehhis on eriõenduse arendustegevusi alles alustamas ning neil puudub igasugune õdede pädevuse regulatsioon. Belgia õigusruumis on eriõde tunnustatud, aga selgemad kokkulepped, kuidas eriõed praktikasse panustada saaksid, on alles sündimas.

Islandil, Taanis ja Rootsis omandatud eriõe pädevust uuesti hindama ei pea, kui vastav pädevus on saavutatud ehk vastav magistriõpe läbitud, aga ka nemad mõtlevad viimasel ajal pädevuse hindamise reguleerimisele. Norras ei ole vaja eriõel küll oma pädevust taas tõestada, kuid magistriõppesse sisseastumise eelduseks on kohustuslik vähemalt kaheaastane töökogemus õena. Soomes ei ole samuti eriõdedele riiklikku ametlikku pädevuse hindamist, eriõdede rollid ei ole õigusruumis reguleeritud (v.a retseptiõigus), kuigi need on tööelus olemas.

Iirimaal, nii nagu ka Šveitsis, on vajalik pädevuse hindamine läbida selleks, et üldse end eriõena registreerida.

Inglismaal Šveitsis on olemas eriõe kriteeriumid, mis peavad olema täidetud nii esmasel kui ka korduval registreerimisel. Pädevuse kordushindamine on vajalik läbida iga viie aasta tagant ja selle eeltingimusteks on erialakoolituste läbimine 240 tunni ulatuses. Samuti on vajalik töökogemus vastavas valdkonnas, mis peab nelja aasta peale moodustama 40% täistööajast.

Ka Inglismaal on pädevuse hindamine reguleeritud, kuid seal ei ole see otseselt kohustuslik. Pädevuse hindamisse kaasatakse nii erialaliidud kui ka ülikoolid ja tööandjad. Hindamisprotsessis on oluline omandatud haridus, kliiniline töökogemus ning juhtimispädevuse demonstreerimine ja teadustöös osalemine. Hindamise aluseks on tööanalüüs ning omistatud pädevus kehtib kolm aastat. Inglismaa õendus on muutumas ning päevakorras on küsimus, kuidas pädevuse hindamisega edasi liikuda. On võimalik, et teatud valdkondades on tulevikus vajalik eriõel läbida kohustuslik pädevuse hindamine.

Iirimaal, nii nagu ka Šveitsis, on vajalik pädevuse hindamine läbida selleks, et üldse end eriõena registreerida. Soovija peab tõestama, et ta on omandanud päde- vused, mis on kokku lepitud dokumendis „Eriõenduse praktika standardid ja nõuded“. Registrisse saamiseks ei piisa vaid magistriõppe läbimisest, vajalik on ka anda ülevaade töökogemusest ja arendustegevustest, millega ollakse seotud. Riigis valitseb seisukoht, et eriõde vastutab oma pädevuse eest ise, mis tähendab seda, et eriõde koolitab ennast vajadusel. Elukestev õpe ei ole tunni täpsusega reguleeritud, vaid peab põhinema eriõe eneseanalüüsil ning individuaalsel õpivajadusel. Süsteem tugineb paljuski usaldusele ning suur vastutus on ülikoolidel, kes eriõdesid koolitavad. Huvitav on fakt, et Iirimaa ülikoolid, kes eriõdede õpet läbi viia soovivad, peavad saama õppekavale heakskiidu Iirimaa õdede ja ämmaemandate juhatuselt, kes lisaks tegeleb ka õdede ja eriõdede registreerimisega.

Eestis on eriõenduse areng olnud kiire, eriti viimasel kuuel aastal.

Küpros ja Portugal töötavad teisiti Küprosel ei ole veel eriõed tervishoiutöötajate registris ja seega ei ole välja töötatud ka spetsiaalset eriõdede pädevuse hindamise süsteemi. Samas toimib neil süsteem, kus kõik õed peavad läbima pädevuse hindamise iga nelja aasta tagant. Lävend on meie kvaliteedinõuetega võrreldes madal – läbitav koolituste maht on vaid 32 tundi nelja aasta kohta, kuid pädevus on seotud litsentsi omamisega ehk loaga tervishoiuteenust pakkuda.

Ka Portugalis ei ole eriõendus iseseisev kutsekategooria, sest magistritasemel eriõdesid veel ei õpetata. Kasutusel on kolmeastmeline karjäärimudel: õde, õde-spetsialist ja õen- dusjuht. Samas on kõikide nende kutsekategooriate puhul kohustuslik kindlate kriteeriumide järgi pädevuse hindamine, mis on resertifitseerimise eelduseks ja annab õiguse töötada.

Unistus eriõe iseseisvast praktikast on saamas peagi reaalsuseks, vaid väike samm on veel minna.

Teiste maade hinnangul on Eestis olnud eriõenduse areng kiire. Kakskümmend aastat tagasi leppisime kokku, et Eestis saab õde spetsialiseeruda neljale erialale, ning oleme

Eriõe ametikohad on loodud 78 riigis. On tõestatud, et eriõe rolli olemasolu suurendab tervishoiuteenuse kättesaadavust eriti maapiirkondades.

Aafrika mandril on eriõed olemas 74% riikides ja Ameerikas 55% riikides.

Euroopas on eriõed kasutusel 20 riigis. Enamikus riikides on aluseks võetud ICNi soovitused, mille kohaselt on magistrikraadiga eriõdede õppemaht vahemikus 90–240 EAPd. Ka nendes riikides, kus eriõendus ei ole veel rakendatud, õpetatakse juba täna eriõdesid magistri tasemel.

Eesti Õdede Liidu definitsiooni kohaselt on eriõde õde, kes on läbinud õe erialase koolituse õppekava või terviseteaduse sellele truuks jäänud senini. Oleme liikunud õdede erialakoolitusest magistri õppekavani ning unistus eriõe iseseisvast praktikast on saamas peagi reaalsuseks, vaid väike samm on veel minna. Meie õed on tublid, väärtustavad edasiõppimist, usaldavad oma õpitud teadmisi ja kogemusi – tänu sellele oleme ära teeninud nii patsientide kui ka tervishoiuasutuste usalduse. magistriõppekava ühel õendusabi erialal ning on omandanud õpitud erialal suurema kliinilise pädevuse ja otsustusoskuse, samuti valmisoleku töötada nii iseseisvalt kui ka interdistsiplinaarses meeskonnas ning eest vedada uurimisja arendustööd (EÕL 2020).

Rahvusvaheline Õdede Nõukogu (ICN) määratleb eriõde (advanced practice nurse; APN) kui õde, kes on täiendava hariduse kaudu omandanud eksperditeadmised, keeruliste otsuste tegemise oskuse ja kliinilise pädevuse laiendatud õenduspraktika jaoks, mille omadusi kujundavad kontekst, milles nad töötavad (ICN 2021). Maailmas tuntakse APNi mõistete Clinical Nurse Specialist (CNS) ja Nurse Practitioner (NP) kaudu. Peamine erinevus tuleneb olukorrast, kus eriõde praktiseerib.