HÕIMURAHVASTE NÄITUS JA SEMINAR PÄRNUS
Urmas Saard
Laupäeval, 9. veebruaril 2019 pärnakatele avatud väljapanek tutvustab rikkaliku fotovalikuga Venemaa Euroopa-osas ja Siberis elavate soome-ugri rahvaste igapäevaelu, kristlikku kultuuri ning nende vaimulikku kirjandust läbi aegade. Näitusel näeb udmurdikeelset Piiblit ja Uut Testamenti vepsa, komi, mokša, mari, karjala jt keeltes. Samuti tutvustatakse pea kõigis soome-ugri keeltes ilmunud usulist kirjandust. Näitus jääb avatuks ülestõusmispühadeni. Eesti Piibliseltsi peasekretär Jaan Bärenson ütles Agape keskuses näitust avades, et eesmärgiks pole olnud kõrgekvaliteediliste piltidega fotonäituse eksponeerimine. „Tegemist on fotokroonikaga sellest, mida me oleme oma hõimurahvaste juures näinud, mida avastanud ja mida me tahame jagada. Kõik nad on üks osa meie endi identiteedist,” selgitas Bärenson. Eestlased on hõimurahvaste keeltega tegelenud juba alates 19. sajandist. Tartus toimus esimene rahvusvaheline misjonikonverents 1993. aastal, koostööd hõimurahvastega alustati uue hooga taas 2006. aastal. „Näitus aitab mõista, mis meil hõimurahvastega ühist on. Praegused olud pole idapiiri taga enam sellised nagu paarkümmend aastat tagasi. Peame mõtlema, mis saab edasi.” Igal pildil on oma lugu. „Siin on valik sarnaseid sõnu soome-ugri keeltes, aga ega me üksteisest ikka väga palju aru ei saa. Kaardilt näeb, kus meie sugulasrahvad asuvad ja nende rahvaarvu suurust.” Bärensoni kogemused ütlevad, et emakeele kasutamise statistilised andmed on üks asi, aga tegelik olukord võib olla hoopis midagi muud. „Aastal 2013 rongiga Moskvast Udmurtia pealinna Iževskisse sõites kohtusin kupees udmurdi daamiga, kes oli leidnud tööd Moskvas.” Bärensoni reisikaaslane helistas teel emale ja rääkis temaga vene keeles. „Küsisin, kuidas siis nii, et udmurt räägib emaga igapäevastest asjadest vene keeles? Vastuseks kuulsin, et nii on lihtsam ja nii ollakse harjunud.” See näide peegeldab ilmekalt meie hõimurahvaste olukorda. Probleem on ühesugune
Arutelu kuuldu üle jätkub kohvilauas. Pildile jäid (vasakult) keeleteadlane Mart Rannut, Eesti Piibliseltsi peasekretär Jaan Bärenson, Pärnu Agape koguduse pastor Tõnu Kuusemaa, loo autor Urmas Saard ja Hõimurahvaste aeg nr 21 koguduse õpetaja Aivo Prükk. Maarja-Magdaleena
Fotod: Külli Kuusemaa, Urmas Saard
Mahtras ja Maarja-Magdaleenas üleval olnud näitus jõudis Pärnusse
komidel, maridel, mordvalastel ja teistel: suure keele seas on emakeeles rääkimise vajadus lihtne kaduma. „Kuid põhjuseks oli ka suure Venemaa rahvaste poliitika. Nõukogude Liit ei olnud mitte ainult rahvaste vangla, vaid ka surnuaed, selle eksisteerimise ajal lõpetasid oma olemasolu 140–150 rahvust. See on kõnekas fakt ja me võime olla tänulikud, et saame rääkida oma emakeeles,” lausus Bärenson. Näituse avamise järel jätkati seminariga Agape talvekiriku ruumides, kus loengutega esinesid keeleteadlane Mart Rannut ja Bärenson. Suurepäraselt läbimõeldud ettekanded väärinuks palju arvukamat kuulajaskonda. Mõlemad loengud olid lihtsalt arusaadavad ega eeldanud kuulajalt akadeemilist ettevalmistust. Rannut rääkis teemal „Soome-ugri maailm ja kristlus”. Jättes pikema ülevaate kirjutamise mõneks järgmiseks korraks, piirdun siinkohal üksnes väheste viidetega, mis Rannuti ettekandest rohkem huvi pakkus. Teadlase kinnitusel hakkavad arheoloogilised, geneetilised ja lingvistilised andmed üha enam kattuma. Läänemeresoome hõimud, sealhulgas põhjaeestlased, hakkasid mitme lainena Eesti alale saabuma pärast kliimakatastroofi, mis algas eri andmetel kas 1159 või 1173 eKr. Ühtne Eesti tollal puudus ja elanike arv võis olla umbes 2000–3000. Pärnu alad kuni Koonga ja Mihklini olid liivikeelsed. Lõunaeestlaste sisseränne oli palju hilisem ning võis olla ilmselt seotud idaslaavlaste ekspansiooni eest põgenemisega põhja poole VIII–X sajandil. Soome-ugri ja teiste uurali keeli rääkivate rahvaste geneetiline analüüs näitab, et keele kõrval seob neid ka ühine hiljutine päritolu. Eestlastena oleme ülejäänud soomeugrilaste seas küllaltki erandlikud, kuna nn uurali komponenti on meis vaid ligi viis protsenti. Tallinna ja Tartu vaheliseks keelepiiriks on Pedja vesistu PõhjaTartumaal. Pärnu aladel ja ilmselt kogu Viljandi-KeavaTartu kaubateel valitses liivi keel. Bärenson vahendas projekti „Hõimurahvaste aeg“ koordinaatori Küllike Evartovi ettekannet, mille sisuks oli koostöö hõimurahvastega. Bärensoni enda ettekanne käsitles Piibli väljaandeid soome-ugri keeltes kuni XX sajandi alguseni. Artikkel on algselt ilmunud teabeportaalis kylauudis.ee
13