Nr 4 (135) 9. detsember 2020
ilmunud Väikeriikide solidaarsusest. Islandi õppetunnid
WWW.HEALUGU.EE
HEA LUGU ilmunud
© ZOË DOMINIC
3
Meie kodude kraam Mirjam Peil 176 lk, kõva köide
Igas Eesti kodus leidub vanematelt ja vanavanematelt päritud eestiaegseid asju: nõusid, tekstiile, karbikesi, raamatuid. Aja jooksul muutuvad need järjest väärtuslikumaks. Kunstiajaloolane Mirjam Peil tutvustab esemeid, mille sarnaseid võib kodudes veel alles olla. Era- ja muuseumikogudest valitud asjad on pärit murrangulisest ajast 19. sajandi lõpukümnendeist Teise maailmasõja alguseni, mil uus moodne eluviis hakkas vana ja traditsioonilist välja tõrjuma.
Jón Baldvin Hannibalsson tõlkinud Karin Suursalu 256 lk, pehme köide
Island oli esimene riik, mis tunnustas Eesti iseseisvuse taastamist. Algatuse taga seisnud Jón Baldvin Hannibalsson, Islandi välisminister, pühendab meid sellesse, mis juhtus siis, kui Nõukogude Liit püüdis vabadusvõitlust maha suruda, ja mis toimus pärast kulisside taga. Jón Baldvin on kirglik sotsiaaldemokraat, kes räägib väikeriikide solidaarsusest, Põhjamaade mudelist ja neoliberaalide väljakutsest sellele. Samuti kirjeldab ta, kuidas kasvav ebavõrdsus ohustab meie demokraatiat, ja õpetab, mida selle vastu ette võtta.
Viisteist sõnavaadet Valitud esseesid Tõnu Lehtsaar 72 lk, pehme köide
Olen mõelnud, kas essee on ehk üks suur sõnademäng. Jah on, sest mäng on äraütlemata tõsine asi. Mäng aitab ennast paremini mõista. Mängu ilu seisneb selles, et mäng on täiuslik iseendas. Kõige tõsisemad mängud toimuvadki mängu enda pärast, sest viimasena otsib mängija ikkagi iseennast. Missugune ka poleks essee sünd, alati on tegemist püüdega midagi võimalikult täpselt sõnastada.
Roosa Ritsikas Caspar Vega 104 lk, pehme köide
Eraldunud kogukond. Poiss, keda ähvardab suur hädaoht. Salapärase taustaga detektiiv. Düstoopilise lühiromaani tegelaste teed ristuvad suure vandenõu paljastamise käigus. „Roosa Ritsikas” on eestlasest näitleja ja lavastaja Caspar Vega (snd 1991) debüütromaan; varem ilmunud inglise keeles. Autori suurimad inspireerijad on Bret Easton Ellis, Kurt Vonnegut, Elmore Leonard ja Chuck Palahniuk.
Ristsõnastik 2021 ARSTITEADUS peatoimetaja Katrin Alandi 672 lk, kõva köide 15. trükk
Eesti parima ristsõnateatmeteose põhjalikult täiendatud 15. trükk. Uued teemad: inimese anatoomia, arstid, ohtlikud viirused; aasta linnud, loomad ja puud ning eksootilised ja haruldased loomad; raudteetransport. Täiendatud teemad: muusikud, poliitikud, sportlased, rallisõitjad jt. Ligikaudu 30 000 märksõna. Parim kink ristsõnasõbrale!
Jooksja. Enn Selliku lugu Tiit Karuks, Allan Aan 224 lk, pehme köide 2. trükk
Eesti kõigi aegade parim pikamaajooksja Enn Sellik on kahekordne olümpiamees (Montreal 1976, Moskva 1980), kelle rekordid Eestis on püsinud 40 aastat. See raamat räägib Iisakust pärit poisi pürgimisest tähtede poole NSV Liidu ebaõiglase ja armutu spordisüsteemi kiuste, tema pikki aastaid kestnud usalduslikust ja tulemuslikust koostööst treener Manfred Tõnissoniga.
Võlujärv Julie Andrews „Heliseva muusika” võtteperioodil tütre Emmaga, raamatu kaasautoriga.
Nõidusliku avastseeni filmimine Katkend raamatust
„H
eliseva muusika” avakaadrid maalilisel alpiaasal keerutavast Mariast, taamal dramaatilised mäed, on sageli esimene, mis inimestel Julie Andrewsi nime kuulde silme ette kerkib. Tütre Emma Walton Hamiltoniga kahasse kirjutatud autobiograafias meenutab Andrews, kuidas selle stseeni filmimine osaliste jaoks kõike muud kui idüll oli. Keegi oli meie võttemeeskonnale ilmselgelt ütlemata jätnud, et Salzburg on aastase sademete hulga poolest Euroopas seitsmendal kohal. Kuna suurema osa sisevõtteid olime Los Angeleses ära teinud, siis asus enamik Austria võttekohti lageda taeva all. Vihma hakkas sadama esimesel päeval ning sealt edasi juhtis meie eelarvet ja ajakava ilm. Meil polnud muud valikut kui minna mõnele välisvõttekohale, kuhu vahel oli päris pikk tee, ja oodata… ja oodata… et ilm selgiks. Mäestikustseenide jaoks pargiti veoautod meie varustusega selle mäe jalamile, kus filmimine aset leidis. Teid ei olnud, ainult nurmed ja roopad, nii et kaamera ja muu aparatuur tuli mäkke vedada härjavankril ning meie ülejäänud läksime jala. Kui olime vajalikku sihtkohta jõudnud, pandi rööpad maha, seati kaamerad üles ja kaeti need ajutiselt puldaniga. Meie, näitlejad, seadsime end sisse kas telki või küüni, kui niisugune juhtus olema, ning ootasime ilma paranemist. Kui tekkis vajadus looduse kutset kuulda võtta, siis läksime metsa – mis naisterahvaste jaoks polnud sugugi kerge! Nurmed, kus me filmisime, kuulusid mitmele Austria talunikule, kellele oli nende maade kasutamise eest makstud. Üht neist oli nimelt palutud, et ta mahlakat heina maha ei niidaks, kuid kohale jõudes leidsime eest vaid tüükad. Võib-olla oli asi keelebarjääris. Olime sunnitud kallist aega raiskama ning võttekohaks uue aasa otsima. Palju päevi läks mööda nii, et saime teha vaid ühe võtte – või kaks, kui meil õnne oli. Operaator Ted McCord tõi regulaarselt lagedale oma näidiku ja piilus üles taevasse. „Olge kõik valmis! Umbes viie minu-
ti pärast võib juhtuda, et saame korraks päikest näha!” Kui see hetk saabus, siis heitsime tekid ümbert ja tormasime välja, et hea õnne korral saada umbes paar sekundit filmida, enne kui pilved taas taeva kinni katsid. Grimmi, soengu ja kostüümide poolest pidime olema alalises valmisolekus. Iroonilisel moel oli filmi nõiduslik avastseen viimane, mida me Austrias filmisime. Bob oli ette kujutanud õhuvõtet helikopterilt, mis leiaks mu – kübemekese laiuval mägimaastikul – kaamera poole kõndimas. Ta valis selleks välja kõrgel mägedes asuva aasa, mida kahelt poolt piirasid metsad. Hiigelsuured kõlarid olid koos meeskonnaga paigutatud puude vahele, nii et mitte kedagi polnud näha. Mind asetati aasa ühte otsa. Helikopter hõljus teises otsas puude taga, oodates hetke, mil ma hakkan selle poole liikuma. Esiteks ei kuulnud ma märgusõna, sest puud summutasid hääled. Isegi kõlaritest mängiv muusika, mis oli keeratud võimalikult valjuks, ei kostnud kopteritiiviku mürinast üle. Lõpuks anti Marc Breaux’le megafon, mille abil ta karjus: „JULIE, LÄKS!” Hakkasin kõndima ja helikopter kerkis kõrgemale. Hiiglaslikku krabi meenutades lendas see küljetsi minu poole. Ohtlikult ukseavasse kinnitatud vapper kaameramees Paul Beeson rippus välja, jalad kopterijalastele toetatud. Raske kaamera oli rihmadega tema küljes kinni. Kui helikopter lähemale tuli, keerutasin end, käed laiali, just nagu kavatseksin laulma hakata. Pidin vaid kõndima, keerutama ja sisse hingama. Olemaks kindel, et nii helikopter kui mina tabasime täpselt oma märke, kaamera oli fookuses, maale ei langenud helikopteri varju ja kõik mahtus täpselt aega, oli vaja päris mitu duublit. Kui duubel tehtud sai, tõusis kopter kõrgemale, tegi ringi ümber minu ning lendas esialgsele positsioonile. Mina pidin jooksma tagasi alguspunkti ja otsast alustama, kuni Bob duubliga rahule jäi. Häda oli selles, et kui ma keerutamise lõpetasin ja helikopter kõrgemale tõusis, lükkas selle mootorist paiskuv võimas õhuvool mind pikali. Ajasin end püsti, sülitasin mulla ja heina suust, kloppisin kleidi puhtaks ning kõmpisin tagasi alguspunkti. Kukkusin iga kord, kui helikopter minu ümber tiiru tegi.
Ärritusin üha enam – kas nad siis ei näe, mis toimub? Püüdsin neile märku anda, et nad minu ümber suurema kaare teeksid. Nägin pardal kaamerameest, pilooti ja teise režissööri, aga nemad näitasid vaid tõstetud pöidlaid ja andsid märku, et ma uuesti teeksin. Lõpuks hinnati duubel vastuvõetavaks ning ma sain tänulikult tagasi hotelli naasta ja pikalt kuuma vanni võtta. Selleks ajaks olime – suuresti ilma tõttu – ajakavast kolm nädalat maas ja eelarve tõsiselt ületanud ning stuudio oli ülejäänud näitlejad tagasi Los Angelesse kamandanud. Püüdsime mitme päeva jooksul järgmise jupikese laulu üles võtta, kuid halastamatu vihm nurjas taas me püüded. Ootasime päev päeva järel pilvede hajumist; kõik külmetasid rõsketes riietes ja igatsesid koju. Filmida oli veel omajagu, sest iga lauluosa oli omaette stseen. Näiteks oja oli kunstlik – meeskond kaevas selle valmis, vooderdas kilega ning täitis vee, kivide ja sõnajalgadega. Maaomanikust talunik kaotas kannatuse, väites, et meie kohalolu mõjutab tema lehmade piimaandi. Öösel võttis ta vigla ja torkis kilele augud sisse, mispeale vesi minema imbus. Bob oli meeleheitel – 20th Century Foxi suured ninad nõudsid järjepidevalt, et ta otsad kokku tõmbaks, aga neil polnud aimugi, missuguste takistustega ta oli sunnitud maadlema. Lõpuks lubas Bob stuudiole, et kui tal ei õnnestu teha viimast võtet, mida ta ootab, siis ta lõpetab ja tuleb järgmisel päeval koju. Mingi ime läbi paotusid pilved tol pärastlõunal umbes tunnikeseks ja me saime oma võtte ära teha. Hiljem ütles Bob, et madalad rünkpilved mägede taustal lisasid filmile vajalikku dramaatikat ja ehedust – midagi, mida me muul moel kuidagi ei oleks saavutanud.
Kodus ja tööl. Mälestusi Hollywoodi aastatest Julie Andrews, Emma Walton Hamilton tõlkinud Piret Orav 352 lk pehme köide
Marius Marcinkevičius tõlkinud Tiiu Sandrak illustreerinud Lina Dūdaitė 32 lk, kõva köide
Kas põrsad oskavad luuletada? Aga uisutada? Kas lehmad näevad libedal jääl välja nagu lehmad libedal jääl? Milline tohutute lõugadega koletis elab mustavas vees? Kas see koletis võib Notsule ja lehm Adeelele jahti pidada? Kuid kas see koletis võib hätta jääda?Mis jääb peale, hirm või sõprus? Kõigile neile küsimustele saab vastuse Leedu tuntud lastekirjaniku Marius Marcinkevičiuse maagilisest muinasloost.
Iirismaa Lehte Hainsalu illustreerinud Lea Malin 36 lk, kõva köide
Ühes Tartu unustatud aiasopis peituval Iirismaal elavad Veli ja Sõsar. Lastel hakkab oma ilusas kodus igav ja nad asuvad teele. Veli ja Sõsar leiavad uue, veel ilusama kodu, kus neid külastavad karvaste pükstega kumalane ja sale sääsk. „Iirismaa” on ühtaegu lugu imepärasest võlumaailmast ja selle tegelastest ning samas pakub iga lehekülg mõtteainet eri teemade üle, nagu looduse seaduspärasused, elu ja surm, maa ja rahva püsimine.
Miljonid kassid Wanda Gág illustreerinud Wanda Gág tõlkinud Triin Tael 32 lk, kõva köide
Wanda Gági „Miljonid kassid” kuulub Ameerika lastekirjanduse kullafondi. See on armas lugu väga vanast mehest, kes läheb oma naisele otsima maailma kõige ilusamat kassi, kuid naaseb hoopis miljoni kassiga, sest ei suuda ühte välja valida. Refrääni „Sajad kassid, tuhanded kassid, miljonid ja miljardid ja triljonid kassid” teavad peast väga paljud lapsed. 1928. aastal ilmunud „Miljonid kassid” on USA vanim seni trükitav pildiraamat.
Teedu ja Peedu, õudne KoletisKoletis ja teised kentsakad lood Aino Havukainen ja Sami Toivonen tõlkinud Triin Tael 32 lk, kõva köide
Kaksteist veidrat, ägedat ja hirmus lõbusat lugu Teedu, Peedu ja Veera stiilis. On sünge ja tormine õhtu, aga teha pole midagi. Kuni Veerale tuleb mõte, et igaüks võiks kordamööda mõne loo jutustada. Ja on need alles lood, mida Teedu, Peedu ja Veera jutustavad!