Ajaleht RAAMAT nr 135 (detsember 2020) by Kaidi Urmet

Kas printsess peseb käsi? Leelo Tungla lustakas värsivormis raamat käte pesemise tähtsusest. Pildid joonistas Anni Mäger, kirjastas Tänapäev. Vt lk 8

EESTI KIRJASTUSTE LIIDU AJALEHT

Nr 4 (135) 9. detsember 2020

uudised

Kauneimate raamatute konkurss

Kuni 6. jaanuarini 2021 on võimalik esitada raamatuid konkursile „25 kauneimat Eesti raamatut” ja „5 kauneimat Eesti lasteraamatut”. Raamatu kohta tuleb täita ankeet ja tuua raamat Rahvusraamatukogu infoletti või saata kulleri/postiga Rahvusraamatukogu aadressil Endla 3, Tallinn, 15189. Ümbrikule märkida „25 kauneimat Eesti raamatut” / „5 kauneimat Eesti lasteraamatut”. Täpsem info konkursi kohta asub Rahvusraamatukogu veebilehel www.nlib.ee. Rahvusraamatukogu on avatud esmaspäevast reedeni kl 10– 20 ja laupäeviti kl 12– 19. 18. detsembril suletakse maja k 14. Raamatukogu on suletud 23.–26. detsembrini, samuti 31. detsembril ja 1. jaanuaril. Konkursi tulemused tehakse teatavaks uue aasta 11. veebruaril.

Audioraamatute tulek Selle aasta suvel sai Digikultuuriaasta eestvõttel ja kultuuriministeeriumi toel hoo sisse audioraamatute pilootprojekt. Tänaseks on Eesti lugejale pakkuda ligikaudu 150 raamatu audioversioonid kahes keskkonnas: digiread.ee ja MyBook. Kui aasta lõpuks saavad täiendavad arendustööd tehtud, on mõlema keskkonna raamatuid võimalik kuulata arvutis, mobiilis ja tahvelarvutis, seda nii internetiühendust omades kui ka ilma selleta. Pakutavate audioraamatute valik on lai: kuulamiseks on nii ilu- kui ka ajaviitekirjandust, krimi-, laste- ja reisiraamatuid. Lähemalt tutvumiseks ja kuulamiseks saab keskkonda Digiread siseneda aadressilt www.digiread.ee. MyBook on saadaval Apple ja Google rakendusena.

Uuendatud keelega klassika Detsembris ilmus kirjastuses Helios üle mitmete aastate uues köites Fjodor Dostojevski „Kuritöö ja karistus”. Uue väljaande teeb eriliseks tõik, et A. H. Tammsaare tõlke, mis peegeldab ligi saja aasta tagust eesti keelekasutust, on tänapäeva lugejale ligipääsetavamaks toimetanud Aare Pilv. Romaani ja selle tõlke kohta pakub konteksti Maarja Vaino järelsõna. Ostes selle raamatu, annetate ühe euro Tammsaare muuseumile Kadriorus.

Kreutzwaldi päevad Tartus 22. detsembril korraldab Eesti Kirjandusmuuseum 64. Kreutzwaldi päevade teaduskonverentsi. Sel aastal on konverents pühendatud lõppevale digikultuuriaastale ja kultuuripärandile ning toimubki digitaalselt keskkonnas Teams (veebilink lehelt www.kirmus.ee). Konverentsi lõpetab kirjandusmuuseumi uute väljaannete tutvustus.

Paabeli Torni laureaadid

Raamatud on lähemal kui kunagi varem – soodsaid pakkumisi leiad iga kirjastuse veebipoest

Soovitused raamatusõpradele A

astalõpu kingiostmise saginas on hea nõu kallis. Milliseid raamatuid soovitavad kirjastuste esindajad, selle kohta leiad viiteid allpool. Krista Kaer, Varrak www.varrak.ee Martin Algus „Tagamaa” Elizabeth Jane Howard „Valguse aastad” (tlk Ann Alari) Liina Leiten, Äripäev pood.aripaev.ee Justin Marozzi „Islami impeeriumid. Ühe tsivilisatsiooni ajalugu viisteistkümne linna näitel” (tlk Kristjan Tedre) Seppo Saario „Kuidas ma investeerin börsiaktsiatesse” (tlk Olavi Teppan, Arno Kirt) Tiina Kaalep, Hea Lugu www.raamat24.ee Julie Andrews ja Emma Walton Hamilton „Kodus ja tööl. Mälestusi Hollywoodi aastatest” (tlk Piret Orav) Märt Ibrus, Rein Järva, Ville Arike, Aadu Kana „Eesti korvpall. Esimene sada – 1920-2020” Triinu-Mari Vorp, Petrone Print www.petroneprint.ee Epp Petrone ja Piia Maiste „Maal mamma juures” Justin Petrone „Minu Viljandi” Kadri Rahusaar, Koolibri www.koolibri.ee Beatrice Masini, Fabian Negrin „Kangelannad, kes saadavad meid läbi elu” (tlk Eva Ingerpuu-Rümmel) Colin Stuart „Füüsika piltlikult ja selgelt: helid, valgus, kosmos” (tlk Kuldar Traks) Lea Adamson, ARGO www.argokirjastus.ee Inna Põltsam-Jürjo „Viin, vein ja vesi. Joogikultuur Eestis kesk- ja varauusajal” Giuseppe Conte „Südametud” (tlk Eda Ahi)

Tiit Treimuth, Eesti Raamat www.eestiraamat.ee Thomas Reinersten Berg „Maailmateater. Kaartide põnev sünnilugu” (tlk Heidi Saar) Mhairi McFarlane „Ära unusta mind” (tlk Hels Kure)

Toomas Väljataga, EKSA www.eksa.ee Jaan Kross „Sobimatute seikade võlu. XX sajand Jaan Krossi novellides” Rubén David Gonzáles Gallego „Valge mustal” (tlk Valdek Kiiver)

Tauno Vahter, Tänapäev www.tnp.ee Kadri-Ann Sumera „Seitsme aja raja taga” Joseph Heller „Nõks-22” (tlk Tiina Randus)

Inga Ivanova, Eesti Kirjandusmuuseum www.kirmus.ee Asta Õim, Katre Õim „Eesti kõnekäänud” I ja II Mall Hiiemäe „Väike puuja põõsaraamat rahvapärimusest”

Ivo Volt, Tartu Ülikooli kirjastus www.tyk.ee Arnold van Gennep, „Siirderiitused” (tlk Anti Saar) Benedict Anderson, „Kujutletud kogukonnad. Mõtisklusi rahvusluse tekkest ja levikust” (tlk Kalle Hein) Rebekka Lotman, Tallinna Ülikooli kirjastus www.tlu.ee/kirjastus Olli Lagerspetz "Mustuse filosoofia" (tlk Kati Karja ja Jaan Pärnamäe) Horst Bredekamp "Pilditegu" (tlk Mari Tarvas) Mart Jagomägi, Ilmamaa www.ilmamaa.ee Marshall McLuhan „Gutenbergi galaktika: Trükisõnainimese kujunemine” (tlk Toomas Rosin) Mihkel Mutt „Maailmas peegelduv veetilk: Arutlusi Eestist, kultuurist, ajaloost” Tõnu Lember, Canopus www.canopus.ee Ira Lember „Tütarlaps maalilt” William Somerset Maugham „Vaatevinklid” (tlk Mare Lepik) Nelli Pisarkova, Ersen www.ersen.ee Joseph Polansky „Sinu isiklik horoskoop 2021” (tlk Maia Planhof) Kerri Maher „Tütarlaps valgetes kinnastes. Romaan Grace Kellyst” (tlk Ülle Jälle)

Mirjam Parmasto, Regio www.pood.regio.ee „Eesti rahvusatlas”, „Matkame Eestis” Katrin Reinmaa, Päike ja Pilv www.paikejapilv.ee Triinu Laan „Luukere Juhani lood” Urmas Reinmaa „Kust sa selle leidsid?” Viljar Suitsev, ATLEX www.atlex.ee Eino Laas „Dendroloogia ja pargindus” Eda Heinla jt. „Lapse loovuse hoidmine ja arendamine” Katrin Jaaska, Postimehe kirjastus kirjastus.postimees.ee Woody Allen „Nii muuseas” (tlk Eda Ahi) Anna Sarve „Pöörane printsessiraamat” (tlk Piret Veigel) Annika Reiljan, Helios www.helios.ee Tenzin Geyche Tethong „Tema Pühaduse XIV dalai-laama illustreeritud elulugu” (tlk Matti Piirimaa) Ieva Požarskaja „Juri Nikulin. Peaaegu naljakalt” (tlk Toomas Kall) Riina Ristimets, Pilgrim www.pilgrim.ee Urmas Alender „Alender”, Age Oks ja Doris Kareva „Liblikalend”

Paabeli Torni auhinda antakse välja igal aastal laste juturaamatu ja pildiraamatu kategoorias tõlkeraamatu eesti keelde tõlkijale ja kirjastajale Eestis ning raamatu autorile. Hinnatakse nii algteose kunstilist väärtust kui ka tõlke taset. Sel aastal valiti nominente ja laureaate 17. korda ja valiku aluseks olid 2019. aasta oktoobrist kuni 2020. septembri lõpuni ilmunud teosed. Pildiraamatu kategoorias valiti laureaadiks raamat „Karu ja klaver” (autor David Litchfield, tlk Kadri Rahusaar, kirjastus Koolibri) ja juturaamatu kategoorias raamat „Lumeõde” (autor Maja Lunde, tlk Marit Hansen, kirjastus Rahva Raamat).

Jordani, Nykäse, Kloppi ja Fury elulood

Juhuse tahtel avaldab Tänapäev detsembris terve rea sporditeemalisi raamatuid. Kõige mahukam elulooraamat ilmub ühest läbi aegade parimast korvpallurist Michael Jordanist. Mõnevõrra teistsuguse loo jutustab Matti Nykäse elulugu pealkirjaga „Elu oli laif”. Raphael Honigsteini „Klopp: täie auruga” räägib ühest kaasaja edukamast ja värvikamast jalgpallitreenerist Jürgen Kloppist ning kaasaegsest jalgpallimaailmast. Lisaks on ilmunud ka poksi maailmameistri Tyson Fury raamat „Mees maskis”.

Saladuslik angerjas Rootslase Patrik Svenssoni raamat „Angerja evangeelium” on viimastel aastatel olnud pisut ebatõenäoline ülemaailmne menuraamat. Angerjas on üks mõistatuslikumaid loomi, keda loodus loonud. Paljud temaga seotud küsimused on endiselt vastuseta ning nüüd on ta kõikjal väljasuremise äärel. Raamat ilmub Tänapäeva sarjas „Looduse lood”, tõlkis Endla Lõhkivi.

W. S. Maughami „Vaatevinklid” Äsja ilmus müügile kolmekümne kolmas kirjastus Canopuse poolt välja antud W. Somerset Maughami raamat eesti keeles. Selleks on kirjaniku viimane proosaraamat, esseekogumik „Vaatevinklid” („Points of View”, 1958, tlk Mare Lepik). „Vaatevinklid” sisaldab kokku viis särava vaimsusega esseed. Rahulikku aastalõppu!

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2020

EKSA

WWW.EKSA.EE

ilmunud Migratsioon Oliver Berg 406 lk, pehme köide

Romaan algab ajal, mil Donald Trump ja pandeemia pole veel igapäevased teemad, kuid märgid annavad juba mõista, et ees ootab üks põhjalikum raputus. Selles maailmas on veel võimalik harjumuspärane migratsioon, millest ka juttu tuleb, ent piirid, milles liigutakse ja mida ületatakse, ei ole ainult riigipiirid. Lugu keskendub kolmele hipilike kalduvustega sõbrale, kes avastavad end segasest armukolmnurgast, ajal kui maailm sammub üha räigema poliitilise vastandumise poole. On ekslemist ja leidmist, põgenemist ja vastutuse võtmist, melanhooliat ja psühhedeeliat.

Nr 4 (135) 9. detsember 2020

Suurmehe väiketeod ARNO OJA

ahtlemata oli Jaan Kross 20. sajandi eesti kultuuri suurmees, kelle loodu aja muutudes ei roosteta. Tema prosaistikuulsus põhineb küll ennekõike romaanidel ning novellides kiputakse ikka nägema väiketegu, ettevalmistust pikemale teosele. Kuigi Kross oskas kirjutada häid žanripuhtaid novelle, puändiga ja puha, ei pidanud ta kivistunud kaanonitest kunagi kinni. Tema armastas mängida sõnade ja kujutamisviisiga, väikest suureks rääkida ja vastupidi. Tuline õigus on selle kogumiku koostajal, kes oma põhjalikus saatesõnas sedastab: „Autori leivanumber seisnebki sobimatu sobima panemises.” (lk 765) Siinse kirjutise tiitlis mainitud teod on mitmuse nimetav nii sõnast „tegu” kui ka sõnast „tigu”. Jaan Krossi puhul sobivad mõlemad variandid! Ta pani tegusid toime visalt puuriva teo kombel, hoolimata küll suuremat teo kiirusest. Aga oma koda kandis mees pidevalt endaga kaasas. Sealt tulenebki kogu tema loomingu autobiograafiline algaines, millest kirjanik ise rääkis 1998. aastal Tartu Ülikooli vabade kunstide professorina peetud loengutes ja mis pealkirja all „Omaeluloolisus ja alltekst” viis aastat hiljem ka kaante vahele sai. Tolle allteksti lahtiseletamiseks andkem taas sõna Johanna Rossile: „Peategelased sula-

Klassijuhataja käsiraamat Väärtuskasvatuse teejuht õpetajale ja koolijuhile 124 lk, kõva köide

Klassijuhataja võiks oma klassile olla kõigepealt mentor ja väärtuskasvataja, ent selle tähtsa rolli täitmiseks vajab ta kaasõpetajate ja kooli juhtkonna arusaamist ning tuge. Raamat sisaldab endas nii praktilist nõu kui ka teoreetilisi arutelusid klassijuhataja töö edendamiseks ja toetamiseks. Käesolev raamat on teadlaste ja praktikute ühistöös sündinud katse mõtestada klassijuhataja mitmesuguseid rolle ja tema ees seisvaid väärtusvalikuid.

p0stimees

Jaan Kross

vad kokku autori enesega, nende koondkuju saatus omakorda hakkab kehastama Eesti ajalugu ja eesti rahva saatust.” (lk 752) Viimast on kirjanik ise nimetanud ühtlasi Eesti iseloomuks (samanimeline novell, 1992), resümeerides samas: „Sest iseloom on – juhuse järel – nagunii saatuse kõige saatuslikum element.” (lk 591) Vaadeldavas kogumikus on 25 veerandsaja aasta jooksul (1980–2004) kirjutatud novelli. Neli aastal 2004 „Loomingus” ilmunud tööd jõuavad raamatukaante vahele esmakordselt, sest Krossi „Kogutud teoste” samal aastal ilmunud novelliköidetesse nad enam ei mahtunud. Selsamal viljakal 2004. aastal hakkas autor kirjutama ka oma mälestusteraamatu „Kallid

kaasteelised” teist osa (ilm. postuumselt 2008), kus fakti kipub vahel asendama kirjanduslik narratiiv. Novellides samaaegu on ülekaalus dokumentaalne materjal. Sealt ka üks autoripoolne žanrimääratlus: Kaarel Eenpalu (1888–1942) elusaatusest rääkiv raamatu niminovell on alapealkirjastatud kui novellmälestus. Kirjanik otsis nimme sobimatuid seiku (nii ka vabadussõjalaste juhi Artur Sirgu võimalikust enesetapust kirjutades), kuid ei süüdistanud kedagi. Nõnda asetub kogumiku pealkirjas täiesti oma kohale täiend süüdimatu, mille koostaja oma saatesõna pealkirjastades (lk 745) sinna lisab! Kuigi enamik seni siin kirjapandust puudutab rangelt võttes 21., mitte 20. sajandit, ei ole Jaan Krossi loomingu järjepidevas kontekstis sel suuremat tähtsust. 1980-ndate algaastail avaldatud novelle „Rist”, „Väike Vipper” ja „Marrastus” (nendega algab ka see raamat) on autor ise hiljem nimetanud tsensuurikatsumisnovellideks. Alates loost „Silmade avamise päev” (1987) tuleb juba kõne alla vabaduse võimalikkus Eestis, „ülbetel üheksakümnendatel” aga turumajandusse sobitumine. Siis eestlane ostis, müüs ja vahetas, varustas (varastas?) ja turustas kõike, mis võimalik. Seejuures Kross ikka üksnes kujutab, ei süüdista. Minevikku vaadates nendib ta novellis „Süit kolmele klaverile...” (1996), et klaver oli must kui Vorkuta kivisüsi. Praegu peaks klaveri kohta küsima

PIRET VEIGEL

Mida üks printsess sööb? Miks on vaja konni suudelda? Mida teha, kui lohe närvi läheb? Selles fantastilises raamatus leiduvad vastused kõigile küsimustele, mida keegi kunagi printsesside kohta on teada tahtnud. Värvikatel lehekülgedel on toodud paljude printsesside kapriisid ja käibetõed. Raamatu on rikkaliku huumori, fantaasia ja väga suure värvikarbi abil illustreerinud Sanna Mander. Ilmas on ääretult palju nii päris kui ka väljamõeldud, mõõga ja sabaga, kummaliste lauakommete ja sätendava tiaaraga printsesse. Ajaloo kõige tuntumate hulgas on näiteks Lumivalgeke ja Pocahontas, Marie Antoinette ja Leia, Kleopatra ja Katariina Suur. Peale selle sisaldab võrratu raamat nelja pikemat lugu sellistest printsessidest, kellena võib end tunda iga tüdruk.

FOTO: RICHARD BARTZ

Tervik on suurem kui osade summa

Toomalt (tunnustatud psühholoog Toomas Niit, Krossi kasupoeg), kellele see riistapuu osteti, aga hilja! Tänavuse oktoobri algul lahkus 67-aastane Toomas meie seast teispoolsusse... Lõpetuseks nentigem, et Krossi novellidest on kokku pandud suurvaimule vastava mahuga raamat, kus lugude kronoloogiline järjestus ei järgi nende ilmumisaastaid, vaid kulgeb autori omaeluloolisusele vastavalt minajutustaja poisipõlvest kuni hilise eani. Samas on see ka tükike koostaja enda suguvõsakroonikast, sest pole mingi saladus: praegune ajakirja „Keel ja Kirjandus” peatoimetaja Johanna Ross on nimeka keeleteadlase Kristiina Rossi tütar, Kristiina omakorda Jaan Krossi tütar! Raamatu väärtust tõstavad siin avaldatud fotod, bibliograafia ja selgitavad märkused. Ja meessoost kirjutajana tuleb mul paraku nõustuda Johannaga, et Krossi teoste maailm on ennekõike meeste maailm, kus naistegelased mõjuvad tihti kahvatute varjudena.

Sobimatute seikade võlu XX sajand Jaan Krossi novellides koostanud Johanna Ross 776 lk kõva köide

POSTIMEES.KIRJASTUS.EE

ilmunud

aailm on keeruline süsteem, ükskõik milline on meie vaatenurk – ükskõik, kas vaatame looduse imelisi kooslusi, inimühiskonda oma lugematute tavade, reeglite ja tegevustega või hoopis mõttelugu ning teadvuse arengujooni inimajaloo koidikust tänaseni. 20. sajandi keskpaiku hakkas selliste süsteemidega seotud küsimustega tegelema uus teadusharu, mida võib iseloomustada üldnimega „komplekssüsteemid”. Komplekssüsteemi põhimõte on iseenesest lihtne. Nagu näiteks maailm, on komplekssüsteemi kõik osad omavahel seotud. Osade seosed ei ole aga kunagi lihtsad ning nende koosmõjust sünnib midagi enneolematut. Uue kvaliteedi kohta tuleb sageli tunnistada, et selle teket ei ole olnud võimalik ette näha. Raamat „Komplekssüsteemid ehk Tervik on suurem kui osade summa” viib lugeja valgustatud teerajale hämarasse maailma, kus Eesti tippmõtlejad Jüri Engelbrecht ja Robert Kitt avavad mitmekihilisi seoseid looduse ja inimsuhete vahel. Raamatu peatükid käsitlevad nii füüsikalisi kui ka sotsiaalseid komplekssüsteeme, tutvustavad paljude valdkondade põhimõisteid ja rakendusi (majanduses,

Loodusmustrite teke on ilmekas näide komplekssüsteemist.

hariduses, juhtimises, teaduses ja tehnoloogias) ning kirjeldavad lühidalt komplekssüsteeme puudutavate arusaamadega seotud filosoofilisi probleeme. 2020. a teaduse elutööpreemia pälvinud akadeemik Jüri Engelbrecht (snd 1939) on Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor, Eesti Teaduste Akadeemia liige ja selle endine president. Tunnustatud teadlane on olnud tegus Euroopa teadusmaastikul, on mitmekordne Eesti Vabariigi teadus-

preemia laureaat, mitme välisriigi ja rahvusvahelise teaduste akadeemia liige ning teenetemärgi kavaler. Robert Kitt (snd 1977) on pikaajalise kogemusega tippjuht ja majandusekspert. Ta on olnud Tallinna Tehnikaülikooli teadur ja õppejõud ning esimene doktorikraadiga pangajuht Eestis. Kitt on osalenud mitme ettevõtte, erialaliidu ning ühiskondliku organisatsiooni juhtimises ning kuulunud presidendi mõttekotta, 2017. a nimetati ta Põhjamaade kümne vastutustundlikuma liidri hulka. Mõlemad autorid on varem käsitlenud komplekssüsteemide valdkonna probleeme mitmetes esseedes ning kirjutanud tõlketeostele ees- või saatesõnu. Käesolev raamat on Jüri Engelbrechti ja Robert Kiti esimene ühine teos komplekssüsteemide kõikehõlmaval ja põneval teemal. See lihtsalt ja arusaadavalt kirjutatud raamat on jõukohane ka eelteadmisteta lugejale.

Komplekssüsteemid ehk Tervik on suurem kui osade summa Jüri Engelbrecht, Robert Kitt 192 lk, kõva köide

Pöörane printsessiraamat

Eia seiklus Tondikakul

Anna Sarve tõlkinud Piret Veigel 68 lk kõva köide

Anu Aun 240 lk kõva köide

Värviraamat „Eia seiklus Tondikakul” Anu Aun 32 lk pehme köide

Südamlik ja puudutav lugu on saanud mõttelise järje värviraamatuna, mis mõeldud vahvaks meelelahutuseks nii lastele kui ka täiskasvanutele. Põneva üllatusena on illustraator Sirly Oder lisanud ka mõned täiesti uued pildid. Kes need esimesena üles leiab?

„Eia seiklus Tondikakul” räägib 10-aastasest Eiast, kelle plaanid võtavad ootamatu pöörde, kui linnatüdruk viiakse talvevaheajaks ürgse loodusega Lõuna-Eesti tallu. Eia ei oska esialgu aimatagi, et õige pea asub ta päästma hukule määratud põlismetsa, kokku viima kaht armastavat inimest ning lahti harutama oma pere kiivalt hoitud saladust. Tegemist on südamliku ja puudutava looga, mille sõnum on julgustav: selleks, et muuta maailma, ei pea olema superkangelane, väikegi heategu jätab jälje. Südantliigutavate illustratsioonide autor on Sirly Oder.

Piparkoogilugu Piret Veigel 32 lk kõva köide

Armas pühadehõnguline muinasjuturaamat jutustab piparkookide sünniloo. Kaugel maal elasid kord kuningas ja kuninganna, väike ingel ja kuri nõid. Nende lugu räägib ka sellest, kuidas üksteise hädadest paremini aru saada, andeks anda ja leppida. Raamatu fantaasiaküllaste illustratsioonide autor on Catherine Zarip.

Nr 4 (135) 9. detsember 2020

ilmunud Väikeriikide solidaarsusest. Islandi õppetunnid

WWW.HEALUGU.EE

HEA LUGU ilmunud

Meie kodude kraam Mirjam Peil 176 lk, kõva köide

Igas Eesti kodus leidub vanematelt ja vanavanematelt päritud eestiaegseid asju: nõusid, tekstiile, karbikesi, raamatuid. Aja jooksul muutuvad need järjest väärtuslikumaks. Kunstiajaloolane Mirjam Peil tutvustab esemeid, mille sarnaseid võib kodudes veel alles olla. Era- ja muuseumikogudest valitud asjad on pärit murrangulisest ajast 19. sajandi lõpukümnendeist Teise maailmasõja alguseni, mil uus moodne eluviis hakkas vana ja traditsioonilist välja tõrjuma.

Jón Baldvin Hannibalsson tõlkinud Karin Suursalu 256 lk, pehme köide

Island oli esimene riik, mis tunnustas Eesti iseseisvuse taastamist. Algatuse taga seisnud Jón Baldvin Hannibalsson, Islandi välisminister, pühendab meid sellesse, mis juhtus siis, kui Nõukogude Liit püüdis vabadusvõitlust maha suruda, ja mis toimus pärast kulisside taga. Jón Baldvin on kirglik sotsiaaldemokraat, kes räägib väikeriikide solidaarsusest, Põhjamaade mudelist ja neoliberaalide väljakutsest sellele. Samuti kirjeldab ta, kuidas kasvav ebavõrdsus ohustab meie demokraatiat, ja õpetab, mida selle vastu ette võtta.

Viisteist sõnavaadet Valitud esseesid Tõnu Lehtsaar 72 lk, pehme köide

Olen mõelnud, kas essee on ehk üks suur sõnademäng. Jah on, sest mäng on äraütlemata tõsine asi. Mäng aitab ennast paremini mõista. Mängu ilu seisneb selles, et mäng on täiuslik iseendas. Kõige tõsisemad mängud toimuvadki mängu enda pärast, sest viimasena otsib mängija ikkagi iseennast. Missugune ka poleks essee sünd, alati on tegemist püüdega midagi võimalikult täpselt sõnastada.

Roosa Ritsikas Caspar Vega 104 lk, pehme köide

Eraldunud kogukond. Poiss, keda ähvardab suur hädaoht. Salapärase taustaga detektiiv. Düstoopilise lühiromaani tegelaste teed ristuvad suure vandenõu paljastamise käigus. „Roosa Ritsikas” on eestlasest näitleja ja lavastaja Caspar Vega (snd 1991) debüütromaan; varem ilmunud inglise keeles. Autori suurimad inspireerijad on Bret Easton Ellis, Kurt Vonnegut, Elmore Leonard ja Chuck Palahniuk.

Ristsõnastik 2021 ARSTITEADUS peatoimetaja Katrin Alandi 672 lk, kõva köide 15. trükk

Eesti parima ristsõnateatmeteose põhjalikult täiendatud 15. trükk. Uued teemad: inimese anatoomia, arstid, ohtlikud viirused; aasta linnud, loomad ja puud ning eksootilised ja haruldased loomad; raudteetransport. Täiendatud teemad: muusikud, poliitikud, sportlased, rallisõitjad jt. Ligikaudu 30 000 märksõna. Parim kink ristsõnasõbrale!

Jooksja. Enn Selliku lugu Tiit Karuks, Allan Aan 224 lk, pehme köide 2. trükk

Eesti kõigi aegade parim pikamaajooksja Enn Sellik on kahekordne olümpiamees (Montreal 1976, Moskva 1980), kelle rekordid Eestis on püsinud 40 aastat. See raamat räägib Iisakust pärit poisi pürgimisest tähtede poole NSV Liidu ebaõiglase ja armutu spordisüsteemi kiuste, tema pikki aastaid kestnud usalduslikust ja tulemuslikust koostööst treener Manfred Tõnissoniga.

Võlujärv Julie Andrews „Heliseva muusika” võtteperioodil tütre Emmaga, raamatu kaasautoriga.

Nõidusliku avastseeni filmimine Katkend raamatust

„H

eliseva muusika” avakaadrid maalilisel alpiaasal keerutavast Mariast, taamal dramaatilised mäed, on sageli esimene, mis inimestel Julie Andrewsi nime kuulde silme ette kerkib. Tütre Emma Walton Hamiltoniga kahasse kirjutatud autobiograafias meenutab Andrews, kuidas selle stseeni filmimine osaliste jaoks kõike muud kui idüll oli. Keegi oli meie võttemeeskonnale ilmselgelt ütlemata jätnud, et Salzburg on aastase sademete hulga poolest Euroopas seitsmendal kohal. Kuna suurema osa sisevõtteid olime Los Angeleses ära teinud, siis asus enamik Austria võttekohti lageda taeva all. Vihma hakkas sadama esimesel päeval ning sealt edasi juhtis meie eelarvet ja ajakava ilm. Meil polnud muud valikut kui minna mõnele välisvõttekohale, kuhu vahel oli päris pikk tee, ja oodata… ja oodata… et ilm selgiks. Mäestikustseenide jaoks pargiti veoautod meie varustusega selle mäe jalamile, kus filmimine aset leidis. Teid ei olnud, ainult nurmed ja roopad, nii et kaamera ja muu aparatuur tuli mäkke vedada härjavankril ning meie ülejäänud läksime jala. Kui olime vajalikku sihtkohta jõudnud, pandi rööpad maha, seati kaamerad üles ja kaeti need ajutiselt puldaniga. Meie, näitlejad, seadsime end sisse kas telki või küüni, kui niisugune juhtus olema, ning ootasime ilma paranemist. Kui tekkis vajadus looduse kutset kuulda võtta, siis läksime metsa – mis naisterahvaste jaoks polnud sugugi kerge! Nurmed, kus me filmisime, kuulusid mitmele Austria talunikule, kellele oli nende maade kasutamise eest makstud. Üht neist oli nimelt palutud, et ta mahlakat heina maha ei niidaks, kuid kohale jõudes leidsime eest vaid tüükad. Võib-olla oli asi keelebarjääris. Olime sunnitud kallist aega raiskama ning võttekohaks uue aasa otsima. Palju päevi läks mööda nii, et saime teha vaid ühe võtte – või kaks, kui meil õnne oli. Operaator Ted McCord tõi regulaarselt lagedale oma näidiku ja piilus üles taevasse. „Olge kõik valmis! Umbes viie minu-

ti pärast võib juhtuda, et saame korraks päikest näha!” Kui see hetk saabus, siis heitsime tekid ümbert ja tormasime välja, et hea õnne korral saada umbes paar sekundit filmida, enne kui pilved taas taeva kinni katsid. Grimmi, soengu ja kostüümide poolest pidime olema alalises valmisolekus. Iroonilisel moel oli filmi nõiduslik avastseen viimane, mida me Austrias filmisime. Bob oli ette kujutanud õhuvõtet helikopterilt, mis leiaks mu – kübemekese laiuval mägimaastikul – kaamera poole kõndimas. Ta valis selleks välja kõrgel mägedes asuva aasa, mida kahelt poolt piirasid metsad. Hiigelsuured kõlarid olid koos meeskonnaga paigutatud puude vahele, nii et mitte kedagi polnud näha. Mind asetati aasa ühte otsa. Helikopter hõljus teises otsas puude taga, oodates hetke, mil ma hakkan selle poole liikuma. Esiteks ei kuulnud ma märgusõna, sest puud summutasid hääled. Isegi kõlaritest mängiv muusika, mis oli keeratud võimalikult valjuks, ei kostnud kopteritiiviku mürinast üle. Lõpuks anti Marc Breaux’le megafon, mille abil ta karjus: „JULIE, LÄKS!” Hakkasin kõndima ja helikopter kerkis kõrgemale. Hiiglaslikku krabi meenutades lendas see küljetsi minu poole. Ohtlikult ukseavasse kinnitatud vapper kaameramees Paul Beeson rippus välja, jalad kopterijalastele toetatud. Raske kaamera oli rihmadega tema küljes kinni. Kui helikopter lähemale tuli, keerutasin end, käed laiali, just nagu kavatseksin laulma hakata. Pidin vaid kõndima, keerutama ja sisse hingama. Olemaks kindel, et nii helikopter kui mina tabasime täpselt oma märke, kaamera oli fookuses, maale ei langenud helikopteri varju ja kõik mahtus täpselt aega, oli vaja päris mitu duublit. Kui duubel tehtud sai, tõusis kopter kõrgemale, tegi ringi ümber minu ning lendas esialgsele positsioonile. Mina pidin jooksma tagasi alguspunkti ja otsast alustama, kuni Bob duubliga rahule jäi. Häda oli selles, et kui ma keerutamise lõpetasin ja helikopter kõrgemale tõusis, lükkas selle mootorist paiskuv võimas õhuvool mind pikali. Ajasin end püsti, sülitasin mulla ja heina suust, kloppisin kleidi puhtaks ning kõmpisin tagasi alguspunkti. Kukkusin iga kord, kui helikopter minu ümber tiiru tegi.

Ärritusin üha enam – kas nad siis ei näe, mis toimub? Püüdsin neile märku anda, et nad minu ümber suurema kaare teeksid. Nägin pardal kaamerameest, pilooti ja teise režissööri, aga nemad näitasid vaid tõstetud pöidlaid ja andsid märku, et ma uuesti teeksin. Lõpuks hinnati duubel vastuvõetavaks ning ma sain tänulikult tagasi hotelli naasta ja pikalt kuuma vanni võtta. Selleks ajaks olime – suuresti ilma tõttu – ajakavast kolm nädalat maas ja eelarve tõsiselt ületanud ning stuudio oli ülejäänud näitlejad tagasi Los Angelesse kamandanud. Püüdsime mitme päeva jooksul järgmise jupikese laulu üles võtta, kuid halastamatu vihm nurjas taas me püüded. Ootasime päev päeva järel pilvede hajumist; kõik külmetasid rõsketes riietes ja igatsesid koju. Filmida oli veel omajagu, sest iga lauluosa oli omaette stseen. Näiteks oja oli kunstlik – meeskond kaevas selle valmis, vooderdas kilega ning täitis vee, kivide ja sõnajalgadega. Maaomanikust talunik kaotas kannatuse, väites, et meie kohalolu mõjutab tema lehmade piimaandi. Öösel võttis ta vigla ja torkis kilele augud sisse, mispeale vesi minema imbus. Bob oli meeleheitel – 20th Century Foxi suured ninad nõudsid järjepidevalt, et ta otsad kokku tõmbaks, aga neil polnud aimugi, missuguste takistustega ta oli sunnitud maadlema. Lõpuks lubas Bob stuudiole, et kui tal ei õnnestu teha viimast võtet, mida ta ootab, siis ta lõpetab ja tuleb järgmisel päeval koju. Mingi ime läbi paotusid pilved tol pärastlõunal umbes tunnikeseks ja me saime oma võtte ära teha. Hiljem ütles Bob, et madalad rünkpilved mägede taustal lisasid filmile vajalikku dramaatikat ja ehedust – midagi, mida me muul moel kuidagi ei oleks saavutanud.

Kodus ja tööl. Mälestusi Hollywoodi aastatest Julie Andrews, Emma Walton Hamilton tõlkinud Piret Orav 352 lk pehme köide

Marius Marcinkevičius tõlkinud Tiiu Sandrak illustreerinud Lina Dūdaitė 32 lk, kõva köide

Kas põrsad oskavad luuletada? Aga uisutada? Kas lehmad näevad libedal jääl välja nagu lehmad libedal jääl? Milline tohutute lõugadega koletis elab mustavas vees? Kas see koletis võib Notsule ja lehm Adeelele jahti pidada? Kuid kas see koletis võib hätta jääda?Mis jääb peale, hirm või sõprus? Kõigile neile küsimustele saab vastuse Leedu tuntud lastekirjaniku Marius Marcinkevičiuse maagilisest muinasloost.

Iirismaa Lehte Hainsalu illustreerinud Lea Malin 36 lk, kõva köide

Ühes Tartu unustatud aiasopis peituval Iirismaal elavad Veli ja Sõsar. Lastel hakkab oma ilusas kodus igav ja nad asuvad teele. Veli ja Sõsar leiavad uue, veel ilusama kodu, kus neid külastavad karvaste pükstega kumalane ja sale sääsk. „Iirismaa” on ühtaegu lugu imepärasest võlumaailmast ja selle tegelastest ning samas pakub iga lehekülg mõtteainet eri teemade üle, nagu looduse seaduspärasused, elu ja surm, maa ja rahva püsimine.

Miljonid kassid Wanda Gág illustreerinud Wanda Gág tõlkinud Triin Tael 32 lk, kõva köide

Wanda Gági „Miljonid kassid” kuulub Ameerika lastekirjanduse kullafondi. See on armas lugu väga vanast mehest, kes läheb oma naisele otsima maailma kõige ilusamat kassi, kuid naaseb hoopis miljoni kassiga, sest ei suuda ühte välja valida. Refrääni „Sajad kassid, tuhanded kassid, miljonid ja miljardid ja triljonid kassid” teavad peast väga paljud lapsed. 1928. aastal ilmunud „Miljonid kassid” on USA vanim seni trükitav pildiraamat.

Teedu ja Peedu, õudne KoletisKoletis ja teised kentsakad lood Aino Havukainen ja Sami Toivonen tõlkinud Triin Tael 32 lk, kõva köide

Kaksteist veidrat, ägedat ja hirmus lõbusat lugu Teedu, Peedu ja Veera stiilis. On sünge ja tormine õhtu, aga teha pole midagi. Kuni Veerale tuleb mõte, et igaüks võiks kordamööda mõne loo jutustada. Ja on need alles lood, mida Teedu, Peedu ja Veera jutustavad!

ilmunud Lammaste lugemise asemel Kathryn Nicolai tõlkinud Hella Urb 288 lk, kõva köide

Ruttav meel vajab puhkust, olgu su probleem uinumine, ärkamine keset ööd või päeva vältel kimbutav ärevus. Raamatust leiad muhedaid jutte une-eelseks rahunemiseks. Jutukesi toetavad imearmsad illustratsioonid, mõnusad retseptid ja meditatsioonid. See on ainuke raamat, mille autor soovib, et sa seda lugedes magama jääks. Kathryn Nicolai, ülimenuka „Nothing Much Happens” podcast’i looja, on tõeline mõnu- ja mugavustunde arhitekt. Toetudes pikaajalisele kogemusele jooga- ja meditatsiooniõpetajana, põimib ta suurepärase jutustamisoskuse osavalt ajutreeningu tehnikatega. Tema armsad mittemidagi-ei-juhtu-lood, mis lugeja raugesse unne aitavad, on unetuse ja ärevuse vastumürk. Autor loob maailma, kuhu saame kiirelt ja mugavalt sisse libiseda – maailma, mis pingul närve rahustab ja meelerahu pakub.

Kuritöö ja karistus Fjodor Dostojevski tõlkinud Anton Hansen Tammsaare 608 lk, kõva köide

„Kuritöö ja karistus” on vene ja lääne kultuurile erilist mõju avaldanud, sealhulgas 20. sajandi psühhoanalüüsile ja eksistentsialistlikule filosoofiale. Ka tänapäeval on inimese eetilise aluspõhja suhtelisuse või muutumatuse küsimus, mis seda romaani kannab, endiselt oluline. „Kuritöö ja karistuse” uue väljaande teeb eriliseks tõik, et A. H. Tammsaare tõlke, mis peegeldab ligi saja aasta tagust eesti keelekasutust, on tänapäeva lugejale ligipääsetavamaks toimetanud Aare Pilv. Romaani ja selle tõlke kohta pakub konteksti Maarja Vaino järelsõna. Ostes selle raamatu, annetate ühe euro Tammsaare muuseumile Kadriorus.

Luka Modrić. Sündinud jalgpalluriks Luka Modrić, Robert Matteoni tõlkinud Kaido Kangur 304 lk, kõva köide

Madridi Reali galáctico ja Horvaatia legend Luka Modrić jutustab esimest korda loo oma elust, mis algas sõjast räsitud Horvaatias ja viis mitme järjestikuse Meistrite liiga tiitli võitmise ja maailma üheks lugupeetumaks jalgpalluriks saamiseni. Viimase 20 aasta suurte keskväljamängijate hulka arvatud Luka räägib avameelselt raskustest Horvaatia iseseisvussõja ajal üles kasvamisel ja oma esimestest sammudest jalgpallurina. Maailmameistrivõistluste finalist seab tõe jalule seoses otsustavate hetkedega Zagrebi Dinamos, Tottenham Hotspuris ja Madridi Realis; ta räägib meile usalduslikult oma hinnalisest kodusest elust ja annab isikliku ülevaate karjääri tipphetkest – Horvaatia dramaatilisest teekonnast 2018. aasta MM-finaali.

Ristsõnakinkeraamat koostanud Dagmar Siida 108 lk, kõva köide

Soliidses kõvakaanelises kinkeraamatus on üle saja lehekülje teravat taipu nõudvaid ristsõnu. See on hea kingiidee kõigile lähedastele, kes on ristsõnahuvilised, -austajad või lausa -sõltlased.

WWW.HELIOS.EE

Nr 4 (135) 9. detsember 2020

Juri Nikulin ameti poolest kloun TOOMAS KALL

uri Nikulinit (1921–1997) teadsid NSV Liidus alates 1960. aastast kõik – just siis jõudis miljonite vaatajate ette Leonid Gaidai lühifilm „Koer Barboss ja ebatavaline kross”. Järgnesid sama režissööri „Puskariajajad”, „Operatsioon „Õ”, „Kaukaasia vang” ja „Briljantkäsi” – peaosas ikka kas koomikute kolmik Vitsin-Nikulin-Morgunov või Nikulin üksi. „Grimmiga on teil lihtne,” ütles Nikulinile Gaidai. „Teil on niigi naljakas nägu. Las nad ainult kleebivad suured ripsmed. Ja teie pilgutage silmi. Sellest näeb teie nägu veel rumalam välja.” Aga selle näoga, mida nähes vaataja naerma oli harjunud, mängis Nikulin ka arvukalt tõsiseid rolle soliidsetes filmides: L. Kulidžanovi „Kui puud olid suured”, S. Tumanovi „Minu juurde, Muhtar!”, A. Tarkovski „Andrei Rubljov”, S. Bondartšuki „Nad võitlesid kodumaa eest”, A. Germani „Kakskümmend päeva sõjata”. Ka tööst nende režissööride käe all räägib Nikulin selles raamatus. Ometi on filmid vaid osa nii Juri Nikulini elutööst kui ka elulooraamatust. Ameti poolest oli ta ju kloun. Nii et iga kord, kui teda vajati filmis, tuli saada tsirkuse luba. Ja iga kord seda ei saadudki. Omaette tsirkus oli ju ka nõukogude (kultuuri)bürokraatia, ja sellegi tsirkusetelgi taguseid valgustab käesolev raamat.

KIRJU JA DETAILIROHKE ELULOORAAMAT Koomiku – kui mitte veel anne, siis kindlasti kalduvus – lõi Juri Nikulinil välja juba varases lapsepõlves. Kui isa, kes ise artistidele tekste kirjutas, viieaastase Juri esimest korda tsirkusesse viis, oli poisi vaimustus ääretu. Juba samal õhtul teatas ta vanematele, et tahab klouniks saada. Kohe õmbleski ema talle punaste ja kollaste lilledega kirjust ja kärtsust sitsitükist

FOTO VIKTOR RUDKO, RAHVUSARHIIV

helios

Tsirkusekunsti festivalile saabunud Juri Nikulin Tallinna Raekoja platsil autogramme jagamas.

klounikostüümi – elu esimese. Niisugune kirju ja detailirohke on kogu Nikulini elulooraamat, eriti selle esimene pool. On ju käesoleva, Ieva Požarskaja kirjutatud raamatu aluseks juba 1979. aastal ilmunud „Peaaegu tõsiselt…”. Selle kirjutas ajakirjanik Vladimir Šahidžanjan, kes „1970. aastate algusest peale rääkis Nikuliniga seitsme aasta jooksul peaaegu iga päev tunnikese või rohkem, kirjutas üles tema mälestusi, dešifreeris hoolikalt üleskirjutusi, ja nii, jupphaaval, kujuneski raamat”. Kirjutamisajale iseloomulikust teosest ei anna välja lugeda täielikku ja tõest NSV Liidu ajalugu, küll aga saab ülevaate vene tsirkuse muutumisest 20. sajandil. Ning muidugi on ammendavalt ja usutavalt kirjas selle riigi esiklouni Juri Nikulini kujunemislugu. Puudutatud on ka tema suhteid teiste esiklounide Oleg Popovi ja Leonid Jengibaroviga, oma alalise paarimehe Mihhail Šuidiniga, eriti põhjalikult aga esimese õpetajaga –

legendaarse klouni Karandašiga. Nikulini ja tema põlvkonna parimad noorusaastad röövis sõda. 1939. aastal ajateenijana Punaarmeesse võetud Nikulin tegi õhukaitseväelasena läbi Talvesõja ja Leningradi blokaadi. Võidust sai ta kuulda Kuramaal, demobiliseerimist tuli aga oodata veel aasta, kuni 1946. aasta suveni. Kui ta siis sama aasta sügisel kodulinnas Moskvas õppima tahtis hakata, ei võtnud teda vastu ükski teatrikool. Menukale isetegevuslasele oli see suur pettumus. Kuni ta pääses lõpuks siiski klounistuudiosse. Järgnesid kümme esimest tööaastat, sisuliselt veel õpipoisiaastad tsirkuses, lõputud ringreisid kodumaal, aga ka Poolas, Rootsis ja Brasiilias. Kuni tulid esimesed filmid, ja koos nendega ka kuulsus. Viimane ei rikkunud kuidagi Nikulinit kui olemuselt head inimest. Üks näide tema omakasupüüdmatust abivalmidusest on osavõtt kampaaniast vangistatud režissööri Sergei Paradžanovi kaitseks,

koos teiste filmiinimeste, aga ka Lilja Brikiga. Kuni Paradžanov 1978. aastal lõpuks vabastatigi – pärast seda, kui Briki õemees Louis Aragon oli tulnud Moskvasse ja isiklikult Brežneviga asjast rääkinud. Kuigi seda laadi kõrvalekaldumisi pealiinist on Nikulini-raamatus palju, peaks seda olema siiski tore lugeda. Kas või juba sellepärast, et enamikku filme ja paljusid tsirkusenumbreid, millest on juttu, saab ka internetis vaadata ja võrrelda, kas asi oli ikka päris nii.

Juri Nikulin. Peaaegu naljakalt Ieva Požarskaja tõlkinud Toomas Kall 440 lk kõva köide

Stalini kuritegude paljastaja DAVID VSEVIOV

leksandr Mihhailovitš Orlov (sünnijärgne nimi Leiba Lazarevitš Feldbin, NKVD kaadrite osakonna nimekirjas Lev Lazarevitš Nikolski, USAs elades Igor Konstantinovitš Berg jne) kuulub stalinliku ajastu väheste informeeritud julgeolekutöötajate hulka, kes, mõistnud teda ähvardavat ohtu, leidis eneses jõudu ja kel õnnestus 1938. aastal Nõukogude Liidust minema pääseda, pealegi veel kümneteks aastateks ellu jääda, mis pole kaugeltki tavapärane (Aleksandr Orlov suri 1973). Kuigi Orlovi „Stalini kuritegude salajane ajalugu” ilmus New Yorgis 1953. aastal, kuulis valdav osa nõukogude inimestest tema nime esimest korda alles 1990. aastate alguses. Sellest ajast alates algas ka ulatuslik kampaania raamatu autori ja teoses esitatud faktide diskrediteerimiseks. Nii näiteks on väidetud, et Orlov

hindas oma rolli üle, kui kirjeldas osavõttu operatsioonist, mille eesmärk oli Hispaania kuld ajutiselt NSV Liitu toimetada. Ta polevat olnud kullaga seonduvas afääris peamine läbirääkija, vaid vastutanud ainult selle erisaadetise turvalisuse eest. Raamatus kirjeldatud teema tagamaade avamise puhul aga ei peaks see kuidagi vähendama Aleksandr Orlovi poolt toimunu kohta jagatud informatsiooni väärtust. Seejuures esitleb nii mõnigi Orlovi „valede paljastaja” tõe allikana väljavõtteid NKVD koostatud dokumentidest. Ja seda kuni viimase ajani välja. Ajaloolase Boris Volodarski 2014. aastal inglise keeles avaldatud Orlovi elulookirjelduses väidetakse seoses tema põgenemisega, et NKVD-l „polnud põhjust teda kahtlustada, seda enam alustada ametialast juurdlust või teda hukata.” Tema isiklikus toimikus sedastatakse, et „põgenemist hinnatakse kui hirmu ja mitte mõistmise tulemust”. Seega järeldab autor, et Stalini ajal puudusid objektiivsed

põhjused NSV Liidu teenistusest lahkumiseks, mis sisuliselt tähendab, et Orlov on kodumaa reetur. Kuidas saab midagi sellist väita, kui äsja oli Moskvasse välja kutsutud ning peatselt arreteeritud ja maha lastud NSV Liidu täievoliline esindaja Hispaanias Marsel Rosenberg (kes oli kulla väljaveo peakorraldaja) ning tema järglaseks määratud Leonid Gaikis. Ja seda nimekirja võib pikalt jätkata. Või, kuidas peaks suhtuma Venemaa julgeolekuorganite ajaloo uurija Aleksandr Kolpakidi väitesse, et Orlov kutsuti Moskvasse, kuna teda kavatseti autasustada Lenini ordeniga. Kui see isegi oli nii, kas orden, kõrge positsioon või teened on Stalini ajal käsitletavad mingilgi määral garantiina väljamõeldud süüdistuste vastu? Loomulikult mitte, mida kinnitab tuhandete eelnevalt pärjatud ja juhtivatele ametipostidele edutatud inimeste traagiline elukäik. „Stalini kuritegude salajase ajaloo” ilmumisest on nüüdseks möödas ligi-

kaudu seitsekümmend aastat. Selle aja jooksul on trükis avaldatud arvukalt akadeemilisi uurimusi, mille autorid keskenduvad stalinliku ajajärgu kuritegelikule olemusele ehk Aleksandr Orlovi raamatus käsitletavatele küsimustele. Kuigi neis on toodud mõningaid uusi fakte ja täpsustatud üksikuid detaile, ei erine nende kokkuvõttev hinnang toimunule Orlovi antust. See ongi peamine põhjus, miks soovitada Aleksandr Orlovi „Stalini kuritegude salajast ajalugu” eestikeelsele lugejale.

Stalini kuritegude salajane ajalugu Aleksandr Orlov tõlkinud Valdek Kiiver 352 lk kõva köide

Nr 4 (135) 9. detsember 2020

WWW.KIRMUS.EE

EKM Teaduskirjastus

Raamatu autorit Mall Hiiemäed küsitles

RISTO JÄRV „Väikeste...” pärimusraamatute sari on varsti juba päris suur, seni on ilmunud „Väike linnuraamat rahvapärimusest” (2016) ja „Väike loomaraamat rahvapärimusest” (2019) ning kalaraamatki on küpsemas. Miks valisid seekord teemaks puud ja põõsad?

Miks mitte! Inimese ja muu looduse suhte teema – on ülim aeg seda valdkonda täpsemalt tutvustada. Praegusajal arutatakse metsa majandusliku, ökoloogilise, sotsiaalse ja kultuurilise tähenduse üle ning kiputakse neid aspekte üle- või alahindama või lausa vastandama. Kui kõne all on nii väärindamine kui väärtustamine, siis sobiks ka üle vaadata, milline on puuja põõsaliikide roll meie eelkäijate loodustunnetuses. Raamatus on tähelepanu keskmes muistsed uskumused ja arusaamad, animistlike loodushoiuprintsiipide väljakujunemise eeldused, suhtumine hiiepuudesse, üldse puuliikide roll rahvausus. Meie looduslike puuja põõsaliikide pärimuslikus pingereas on esikohal kõige tavalisemad metsapuud mänd, kuusk ja kask, kuid pühapuuna kerkivad esile hoopiski pärn ja tamm. Miks see nii on, selgub sissejuhatavast kommentaarist eraldi iga liigi kohta.

Tegid lisaks arhiiviteadete läbitöötamisele ka selle raamatu jaoks väikese küsitluse. Milliseid liike tänapäeval lemmikpuudeks peetakse?

Nimetatud on kaske, mändi, tamme, pärna, ka õunapuud. Minu lemmik on samuti pärn. Huvitav on see, kuidas õuepuu saab kujuneda nagu pereliikmeks, kui temaga kaasneb veel meenutus: on kellegi istutatud, mingi sündmusega seotud.... Raamatust võib leida lugusid, kus õuepuu kuivamist või murdumist võetakse kui saatuse ennet – isegi unes nähakse ja unenägu läheb täide. Heal lapsel on mitu nime, ja nii ka selle raamatu kangelastel. Kas rohkem nimesid on puudel või põõsastel?

Murdenimetuste poolest on põõsaliigid isegi rikkamad, näiteks kuslapuu on hundi õunapuu, kukemarjapuu, ussipuu, kuusmann ja takispuu. Samas inimene tavatseb põõsaliike ikkagi puude hulka lugeda, öeldes vastavalt kuslapuu, lodjapuu, sarapuu, paakspuu. Eesti piires on kase paralleelnimeks kõiv ja männil pedajas, vana männi kohta öeldakse ka veel hong. Puuliikide nimedest on näiteks kuusk ehk kuus tuntud ka soome-ugri rahvaste seas sama sõnatüvega. Kuusk ongi praegu väga aktuaalne teema ning advendiaja eel algab meedias ikka jõulukuusehooaeg. Muuhulgas on raamatus lugeda pärimusteade Eesti Rahvaluule Arhiivist 1937. aastast, et üks mees võtnud kord kuiva-

WWW.TYK.EE

MALL HIIEMÄE FOTO EESTI RAHVALUULE ARHIIVIST (1981) FOTO ERA, FOTO 13082

Puud rahvapärimuses

Viis ritta. Meie kooliaja mängud koostanud Inge Annom, Astrid Tuisk 160 lk, kõva köide

Raamatu mängud on kirja pandud 1992. aasta koolipärimuse kogumisvõistluseks. Osa kirjeldatud mängudest on tuntud põlvkonniti, osa pärineb nõukogude ajast, osa tekkis ja levis selleaegsete välismaiste tuntud mängude eeskujul. Mõned mängud on ka ainukordsed, laste endi välja mõeldud. Veebilehel http://www.folklore.ee/ukauka saab tutvuda valikuga mängudest, kõikide kogumisvõistlusel talletatud mängudega Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis.

Rannamõisa Tuhandeaastane tamm (ka Kodavere tamm, Rannaküla tamm, Ranna ohvritamm, Rootsiaegne tamm) on umbes 400 aastat vana.

nud kuuseoksa jõulupüha õhtul ja pannud otsa põlema „ja see kuiv oks muutus roheliseks ja selle mälestuseks tehakse nüüd jõulupuud”. Kui vana on jõulupuupärimus?

Tallinna Raekoja platsi jõulupuu olevat maailma vanim väljakukuusk, aga selleaegne jõulupuu polnud kindlasti veel kirikukombestikku kuuluv Püha Öö puu, vaid ilmselt pööriaega tähistav pilgaripuu. Lääne-Euroopa rahvaste tavandist võib leida näiteid, kus rituaalset jõulupuud või maipuud seoti kokku lattidest ja teivastest ning ehiti. Tänapäevaselt disainitud puud või seadeldised, nagu näiteks oli avangardliku Rakvere väljaku kuusk –

selle eelkäijaid tuleb otsida neist vanadest aegadest. Meie kodudesse tuli jõulupuu 19. sajandil juba Jeesuslapse sünnipüha tähistajana. See on ilus komme – aga küünlaid võib muidugi süüdata ka metsas kasvaval kuusel.

Väike puuja põõsaraamat rahvapärimusest Mall Hiiemäe illustreerinud Mari Hiiemäe kujundanud Pille Niin 231 lk, pehme köide lakkadega

Paras paar. Torupilli Juss & Cätlin Mägi koostanud Cätlin Mägi, Helen Kõmmus helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist, 14 koostöös Eesti Pärimusmuusika Keskusega 2CD + tekstiraamat 112 lk

Esimene heliplaat sisaldab Juhan Maakeri ehk Torupilli Jussi enda mängitud ja lauldud lugusid ning teine Jussi torupillilugusid ja laule Cätlin Mägi esituses. Heliplaatidele lisatud raamat tutvustab Juhan Maakeri elu ja muusikuteed, sisaldades ka valikut eesti rahvamuusika eestkõneleja ja rahvamuusika ringreiside korraldaja August Pulsti mälestustest Torupilli Jussist.

tartu ülikooli kirjastus

Peremeditsiini piibel IVO VOLT

ust pealkirjas toodud sõnadega on mitu inimest nimetanud Tartu Ülikooli kirjastuse väljaandel ilmunud uut peremeditsiini õpikut, mis oma tuhatkonna lehekülje ja suure formaadiga mõjub tõesti põhjapaneva alusteosena. Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Tartu Ülikooli toetusel päevavalgust näinud raamat on osa riiklikust programmist „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud”. Kui tavaliselt on taoliste suurte õpikute aluseks mõni ingliskeelne originaal või siis on autoreiks Eesti oma teadlased ja õppejõud, siis „Peremeditsiini” puhul on tegemist haruldase koostööga: algselt norrakeelse õpiku „Allmennmedisin” valmimisele aitasid kaasa 6 toimetajat, 69 autorit ja veel 6 abilist; Eesti oludele kohandatud versiooni juures on täiendavate autorite ja toimetajatena olnud ametis 9 Eesti arsti ja arstiteadlast, kaks tõlkijat ning keeletoimetaja. Norrakeelne üldarstiabi õpik osutus oma ülesehituse ja sisu poolest väga edukaks ka Rootsis ja Taanis ning kuigi neis maades oli algselt kavas kirjutada omakeelne originaalõpik, jõuti üsna pea veendumusele, et ühine Skandinaavia õpik loob aluse ühtsele arusaamale üldarstiabist kui akadeemilisest erialast ning seetõttu on sel suur sümboolne väärtus. Õpiku eestikeelse versiooni algataja ning peatoimetaja, Tartu Ülikooli pere-

ilmunud

Ruth Kalda

meditsiini professori Ruth Kalda sõnul paelus teda Norra õpiku ülesehitus, kus lisaks sümptomite- ja sündroomipõhisele lähenemisele leidsid käsitlemist paljud teemad, mis samuti on perearsti igapäevase töö lahutamatuks osaks: konsultatsioonioskus, diagnoosimise protsess, perearsti erialane areng, kliiniliste teadmiste piirid jpm. Sellele keskendub peamiselt õpiku esimene osa. Tegemist pole mitte lihtsalt tõlkeraamatuga, vaid õpikuga, mis on toimetatud vastavaks Eesti oludele, tuginedes Eesti andmetele, Eesti perearstikeskuste töö iseärasusele, traditsioonidele ning juhistele. Kliinilisi probleeme on õpikus käsitletud peamiselt sümptomite ja sündroomide järgi. Üks peremeditsiini eripärasid on see, et patsiendid tulevad vastuvõtule enamasti kaebuste ja probleemidega, mille taga võib olla mitmeid erinevaid

haigusi. Nii vaatlebki õpiku teine osa olulisemaid üldsümptomeid. Ka kõige mahukamas, eri organsüsteemide haigusi käsitlevas kolmandas osas lähtutakse olulisematest kaebustest, mida patsiendid võivad esitada, ning sellele järgnevast diagnostilisest mõttekäigust. Perearsti jaoks on oluline tööriist kaebuste anamnees ning seetõttu on sellele pööratud olulist tähelepanu. Anamneesile järgneb põhjalik objektiivse läbivaatuse ning esmaste analüüside ja uuringute osa. Kuna perearst ravib nii lapsi, noori täiskasvanuid kui ka eakaid ning sageli on tal side ja koostöö patsientidega mitmete aastakümnete vältel, siis õpiku neljandas osas „Elukulg” kirjeldatakse eri eluetappidega seotud terviseseisundeid ning perearsti rolli nendes (laps ja lapsepõlv, noorukid ja noored täiskasvanud, keskiga, vanadus, elulõpu hool). Õpiku isikupärane ja praktiline väljund on rohked patsientide haigusjuhtumite kirjeldused, mis näitlikustavad kliinilisi probleeme.

Peremeditsiin toimetanud Steinar Hunskår Ruth Kalda (eestikeelne versioon) 1004 lk kõva köide

ilmunud Geneetika sõnastik: eestiinglise-eesti Ain Heinaru, Sulev Kuuse 541 lk kõva köide

Geneetika on tänapäeva loodusteaduste tsentris. Sellest tuleneb asjaolu, et geneetika õpetamisel peab tundma põhitermineid kaasnevatest loodusteadustest, alates keemiast ja lõpetades evolutsiooniga. Sõnastik sisaldab üle 7500 mõiste ja termini. Esimese osas antakse eestikeelsetele terminitele ingliskeelsed vasted ning lisatakse lühike sisuselgitus. Teises osas esitatakse ingliskeelsed terminid ja nende eestikeelsed vasted.

Kolmekordne lõng: vaim, keha ja maailm Hilary Putnam tõlkinud ja järelsõna Tiiu Hallap 310 lk pehme köide sari „Avatud Eesti raamat”

20. sajandi silmapaistva ameerika filosoofi Hilary Putnami (1926–2016) „Kolmekordne lõng” analüüsib keha, vaimu ja maailma vahekorda. Arutluste keskmes on metafüüsilisele realismile ja antirealismile vastandatud „loomulik realism”, mis rajatakse teatud tajufilosoofiale. „Kolmekordses lõngas” kerkivad üles paljud tänapäeva vaimufilosoofia teemad: meeleandmed, funktsionalism, vaimu taandatavus ajule, kvaa-

lid, mõttekeel, psühhofüüsilised korrelatsioonid. Neil märksõnadel rajanevate arutelude sisse ja vahele põimuvad Aristoteles, antiikkreeklaste vaated hingele, „asjad, mis on liiga väikesed, et neid näha”, hüpoteetilised ixxzlased, William Jamesi „automaatkallim” ja veel mõndagi muud.

Religiooni tähendus ja ots Wilfred Cantwell Smith tõlkinud Mihkel Niglas järelsõna Indrek Peedu 450 lk pehme köide sari „Avatud Eesti raamat”

20. sajandi tuntud religiooniuurija teos näitab, kuidas „religiooni” pidamine üheks inimelu universaalseks ja selgelt eristuvaks osaks pole sugugi möödapääsmatult tulenev elulistest tõsiasjadest ja empiirilisest uurimismaterjalist, vaid on märkimisväärse mõtteloolise kujunemise tagajärg. Esmajoones „religioon”, ent ka „budism”, „kristlus”, „hinduism” ja mitmed teised tänaseks nõnda fundamentaalsete ja loomulikena tunduvad mõisted on selle arenguloo õige hiljutised viljad, mis pole mitte ainult kujundanud tänapäevaseid arusaamu nende mõistete alla liigitatust, vaid ka kõigi inimeste arusaamu iseendast ja enda kogukondlikust elukeskkonnast, taasluues seeläbi inimelu vormis, mis hakkabki üha paremini just sellisesse mõistestikku sobituma. Nagu Smith näitab, pole see kõik paratamatu ning kõigest sellest, mida me oleme harjunud mõtestama niisuguse mõistestiku kaudu, saab mõelda ka teisiti.

CANOPUS ilmunud Tütarlaps maalilt Ira Lember 168 lk, kõva köide

Alfred Älves, kes oli lapsena suurt uhkust tundnud oma kasuisa kunstnik Paul Bornholmi üle, armastanud teda kui isa ja imetlenud kui kunstnikku, hakkas teda peale perekonnas toimunud lahutust vihkama ja kõigis saatuselöökides süüdistama. Pärast kunstniku surma, olles testamendi järgi üks tema pärijatest, läks ta tema maja üle aastate taas vaatama. Ja seal sai Alfredile selgeks, et tema eluunistuste luhtumises ei olnud süüdi üksnes tema kasuisa, vaid vähemalt sama palju ka tema parima maali „Neiu järvel” modell. Ja kuna kasuisale ei saanud enam tema tegude eest kätte maksta, siis langes poja viha ja raev nüüd selle kuulsa maali modelli peale.

Rabasaar Urve Tinnuri 152 lk, kõva köide

„Rabasaar” on sisuline järg romaanile „Õed” (2019), jälgides Narvast pärit õdede Reeni ja Õie käekäiku aastatel 1955–1960. Tasapisi taganevad meeltest sõjavintsutused ja hirm repressioonide ees, elujärg näitab paranemise märke ja inimesed julgevad tulevikule lootusrikkamalt silma vaadata. Õdede isiklik elutraagika aga jääb – mured ja ebaõnn, eksimused ja nende vääramatud tagajärjed, tunded, mis ei allu kainele mõistusele, vaid sunnivad talitama südame käsul. Kõik see võib leeveneda üksnes juhul, kui järgneb midagi ootamatut ja lõplikku.

Teel. Pilguheit jaapani hinge Agu Sisask 152 lk, pehme köide

Agu Sisask (snd 1940) troonib eesti kultuuri- ja tõlkeajaloos väärikal kohal mitte ainult asjatundjana jaapani keele ja kultuuri alal, vaid ka teeneka jaapani keelest tõlkija, kirjaniku ja vaimuinimesena. 2019. aastal annetati talle Jaapani keiserlik Tõusva Päikese orden Kuldsete ja Hõbedaste Kiirtega jaapani kirjanduse tutvustamise ning Jaapani ja Eesti vaheliste sõprussuhete arendamise eest. Käesolev raamat kujutab endast autori tagasivaadet oma püüdlustele õppida tundma Jaapani rikkalikku ja omapärast kultuuri.

Paasvere parunid Hinge Kaljund 152 lk, pehme köide

Virumaa ajalugu on läbi põimunud väärikate baltisaksa suguvõsade ajaloost nagu von Weissid, von Meydellid, von Stackelbergid, von Neffid, von Rosenid jpt. Ajalooline dokumentaalromaan „Paasvere parunid” kutsub meid kaasa elama Paasvere kandi baltisaksa aadlisuguvõsade elusaatustele peaaegu saja aasta jooksul, alates 19. sajandi viimasest veerandist, viies lugeja vaheldumisi Peterburi tsaari õukonda ja Eestimaa kubermangu Paasvere, Varudi, Uhtna jt mõisatesse. Peategelaseks von Maydellide aadlisuguvõsa. Aastad 1870 – 1917. Rahulik ja tasakaalustatud elu enne kohutavat katastroofi, bolševike võimuletulekut. Õitsengule järgnes häving. Kuidas läks Paasvere kandi parunitel Vabadussõjas, Eesti Vabariigi ajal ja Teises maailmasõjas, saate lugeda juba käesolevast raamatust.

WWW.CANOPUS.EE

Nr 4 (135) 9. detsember 2020

William Somerset Maughami vaatevinklid TÕNU LEMBER

sseekogumik „Vaatevinklid” ilmus aastal 1958, olles viimane Maughami kirjutatud proosaraamat ja pannes väärika punkti suurmeistri hiiglaslikule ja mitmetahulisele kirjandusloomingule. Raamatu ilmumise hetkel oli kirjanduskorüfee 84 ning romaanide ja novellide kirjutamisega juba ammu lõpparve teinud. „Vaatevinklid” sisaldab kokku viis sädeleva vaimsuse ja elegantselt vaimuka sõnakasutusega kirjapandud esseed. Esimene neist räägib Johann Wolfgang von Goethe romaaniloomingust, teine India Swamist, kelle aašramis Maugham 1938. aastal mitmeid kuid elas, kolmas 17. sajandi lõpu Canterbury peapiiskopi dr Tillotsoni, kellel öeldakse olevat oluline osa Inglise kirjakeele arengul, proosaloomingust, ning neljas kolme Prantsuse kirjaniku päevaraamatutest. Raamat lõpeb selle ilukirjanduse žanri analüüsiga, milles Maugham ise on ületamatu – ja selleks on novell. Lugejale antakse ülevaade novelli kui kirjandusžanri tekkimisest, ajaloost ja novelli kirjutamise võtetest.

POEEDI KOLM ROMAANI Selles essees võtab autor vaatluse alla Johann Wolfgang von Goethe proosaloomingu. Maugham alustab seda peatükki, ja üldse kogu raamatut nii: Pean õiglaseks järgnevate lehekülgede lugejale selgitada, miks peaksin mina, kui küllap kõik, mida Goethe kohta üldse öelda, on juba ammu öeldud, kirjutama tema romaanide põhjal essee. See töö on mulle pakkunud suurt naudingut, ja kui leidub mõni veelgi parem põhjus kirjutamiseks, siis tahaksin seda teada. Neli aastat varem, 1954, ilmus Maughami sulest „Kümme romaani ja nende autorid”, unikaalne ja mahukas raamat kümnest kõige paremast romaanist maailmakirjanduse ajaloos, muidugi Maughami enda arvates, ja nende autoritest. Maestro arvates kuuluvad nende kümne romaani hulka näiteks Jane Austeni „Uhkus ja eelarvamus”, Balzaci „Isa Goriot”, Tolstoi „Sõda ja rahu” jt. Selle raamatu eesti keelde tõlkimise ajal (Mare Lepik, 2016) sattusin juhuslikult kokku saksa ja austria kirjanduse asjatundja Mati Sirkeliga ja muidugi ei suutnud jätta talle rääkimata, milline erakordne raamat varsti eesti keeles ilmavalgust näeb. „Kes seal saksa kirjanikest on?” küsis Mati, olles minu kiidukõne raamatu aadressil viisakalt lõpuni kuulanud. Hakkasin meelde tuletama: neli inglise kirjanikku (Henry Fielding, Jane Austen, Charles Dickens, Emily Bronte), kolm prantslast (Stendhal, Balzac, Flaubert), kaks venelast (Tolstoi ja Dostojevski) ja üks ameeriklane (Hermann Melville). Ja tõesti, mitte ühtegi sakslast! Mäletan, et mul oli sel hetkel isegi pisut piinlik, et Maughami lemmikute hulgas polnud ühtegi saksa kirjanikku. Ehk oli ka Maughamil endal, et ta mõned aastad hiljem kirjutas siiski sellise suurepärase essee Goethest! Goethe kirjutas teatavasti üldse kolm romaani: „Wertheri kannatused”, „Wilhelm Meisteri õpiaastad” koos järjega ning „Hingesugulased” ja

Maugham 1949. aastal.

neid kõiki võtab Maugham ka analüüsida, jõudes küllaltki ootamatule järeldusele, et romaanikirjanikuna oli Goethe ebaõnnestunud. Miks? Lugege maestro seisukohti... ja kas nõustuge või vaielge vastu.

PÜHAK 1944. aastal ilmus Maughami romaan „Vahe tera”, viimane tema nn suurtest romaanidest, kindlasti kõige ambitsioonikam ja tunnetuslikult kõige sügavam. Raamatu 6. peatükk, mis on suures osas pühendatud peategelase Larry rännakule Indias, mõtisklustele ja süvenemisele budismi ja hinduismi filosoofiasse, algab intrigeerivalt. Maugham kirjutab eessõnas 6. peatükile, et peab oma kohuseks lugejat hoiatada – ta võib väga hästi raamatu käesolevast osast üle hüpata, kaotamata sellega jutulõnga, kuna see osa ei ole midagi muud kui vaid ümberjutustus ühest vestlusest, mis tal Larryga oli, ühest väga pikast, kogu öö kestnud vestlusest. Siiski lisas ta, et kui seda vestlust poleks aset leidnud, ei oleks ta võib-olla kunagi seda raamatut ka kirjutanud. Maugham ise rändas Indias 1930. aastate lõpus. Millal täpselt, selle kohta on kummalisel kombel erinevad andmed. Raamatus „Vaatevinklid”, peatükis „Pühak” kirjutab Maugham, et saabus Indiasse 1936. aastal, „Ühe kirjaniku päevaraamatus” aga, et 1938. aastal. Indiast saadetud kirjade põhjal on tema biograafid siiski arvamusel, et kirjanik saabus laevaga Bombaysse jaanuari algul 1938 ja jäi sinna umbes kolmeks kuuks, külastades kindlasti kõiki neid paiku, mis Larrygi ja elades mitmeid kuid ka aašramis. Käesolevas raamatus võtab Maugham selle teema vaatluse alla põhjali-

kult ja detailselt. Hakatuseks lükkab ta samuti pikalt ja põhjalikult ümber laialt levinud seisukoha, nagu oleks ta esmakohtumisel Swamiga suurest närvipingest minestanud. Maugham kohtus Indias tol ajal kõige kuulsama ja auväärsema Swamiga. Teda kutsuti Maharshiks. Kaugelt ja lähedalt saabunud palverändurid läksid tema juurde saama õpetust, nõu ja lohutust. Maugham: Lugu, mida teile jutustada tahan, on kummaline ja liigutav ning ma tahan seda jutustada nii lihtsate sõnadega kui võimalik, kommentaarideta ja halvakspanuta, kriitikata käitumisviisi kohta, mis läänemaailma lugejale näib tõenäoliselt liialdusrohkena; niisama lapsemeelselt ja lühidalt, nagu need vanad mungad kuulsate pühakute elulugusid kirjutasid. Kuid enne kui asja kallale asun, pean andma lugejale mõningase ülevaate Maharshi religioossetest uskumustest, sest kui lugeja neist midagi ei tea, siis vaevalt ta Maharshi liikumapanevaid jõude ja käitumist, tema eluviisi mõistab. ... Hindude religioon pole mitte üksnes religioon, vaid filosoofia; ja mitte ainult religioon ja filosoofia, vaid ka elulaad. Kui võtad omaks selle esmased põhimõtted, siis ülejäänu järgneb paratamatult, nii nagu süllogismi lõppjäreldus järgneb mõlemale eeldusele.

NOVELL Peatükk algab intrigeerivalt: Palju aastaid tagasi kirjutas mulle ühe parajasti ettevalmistusjärgus oleva suure entsüklopeedia toimetaja palvega teha kaastööd ja kirjutada artikkel novelli kohta. Olin lugupidamisavaldusest küll meelitatud, kuid keeldusin. Ise novellide kirjutajana ei arvanud ma, et oleksin suutnud seda teha

nõutava erapooletuseta. Sest novellide autor kirjutab neid nii, nagu ise paremaks peab; vastasel juhul kirjutaks ta neid teisiti. Nende kirjutamiseks on mitu viisi ning iga kirjanik kasutab sellist, mis vastab tema isikupärale. Mulle tundus, et teemakohase artikli oleks kirjutanud palju asjalikumalt keegi literaat, kes ise pole iial novelle kirjutanud. Maugham jätkab: Minule meeldivad kõige enam sellised novellid, milliseid ma ise kirjutan. See on selline novell, mida paljud on kirjutanud hästi, kuid mitte keegi pole seda teinud hiilgavamalt kui Maupassant. Maugham jutustab novelližanri ajaloost ja tekkepõhjustest, tuues eeskujuks ja analüüsides Maupassant’i, Edgar Allan Poe’, Balzaci, Kiplingi, Turgenevi tehnikat, ja peatub siis pikalt Tšehhovil, kes tundub olevat Maughami eriline lemmik Maupassant’i kõrval. Tšehhov, nagu see on hästi teada, omandas arsti elukutse, kuid kuna see leiba lauale ei toonud, hakkas pelgalt raha pärast novelle kirjutama. Maugham: Mul on põhjust uskuda, et meditsiiniüliõpilase väljaõpe tuleb kirjanikule kasuks. Ta õpib tundma inimloomust, ja sel on hindamatu väärtus. Ta näeb seda nii parimast kui halvimast küljest. Kui inimesed on haiged, kui ollakse hirmul, heidetakse kõrvale mask, mida kantakse tervena. Arst näeb neid sellistena nagu nad tegelikult on – isekad, kalgid, ahned, pelgurlikud; kuid samas ka vaprad, helded, lahked ja head. Ta on salliv nende nõrkuste, aukartlik nende vooruste suhtes. Mäletate, Maugham õppis ju samuti arstiks. Maughami Tšehhovi-vaimustus jätkub: Tšehhov tundis suurt huvi novelli kirjutamise tehnika vastu ja selle kohta oli tal mõndagi ebatavalist ja huvipakkuvat öelda. Ta väitis, et novell ei tohiks sisaldada midagi üleliigset. „Kõik, mis pole looga seotud, tuleb halastamatult välja visata,” kirjutas ta. „Kui esimeses peatükis ütlete, et seinal ripub püss, siis teises või kolmandas peatükis tuleb sellest tingimata tulistada.” See näib piisavalt mõistlikuna, samuti nagu näib mõistlikuna, et looduskirjeldused oleksid lühikesed ja asjakohased. Tšehhov ise oskas sõna või kahega luua elava pildi suveööst, mil ööbikud kõrvulukustavalt laksutavad, või mõõtmatutest lummemattunud steppidest. See oli hindamatu anne. ...Kuid tema kõige järsem nõue oli, et autor peab novelli alustama ja lõpetama rabavalt. Seda reeglit järgis ta ka ise, ja niivõrd järjekindlalt, et, nagu ta sõbrad tavatsesid öelda, tuli käsikirjad enne ära näpata, kui tal tekkis võimalus neid moonutama hakata, „vastasel juhul kahandaks ta oma novellid sinnamaani, et nad olid noored, armusid, abiellusid ja olid õnnetud.” Seda kuuldes vastas Tšehhov: „Aga vaadake, nii see ju tegelikult juhtub.”

Vaatevinklid W. Somerset Maugham tõlkinud Mare Lepik 264 lk pehme köide

Nr 4 (135) 9. detsember 2020

WWW.KOOLIBRI.EE

KOOLIBRI

ilmunud

Jõulupuder

Elav planeet. Elu planeedil Maa – taimedest ja loomadest kuni muutuva kliimani

Sven Nordqvist tõlkinud Ülle Kiivet 24 lk, kõva köide

Pettsoni ja Finduse lugude autori Sven Nordqvisti jõuluraamat, mis on temale omaselt natuke vanaaegne, natuke naljakas ja läbinisti südamlik.

Camilla de la Bédoyère tõlkinud Hanna Teppan 96 lk, kõva köide

See raamat viib uskumatule reisile ümber maakera, mäetippudest ookeanisügavusteni. Raamatust saad teada, millest meie planeet koosneb, kuidas taimed ja loomad eri ökosüsteemides elavad, milline on inimese arengulugu ning mismoodi me elukeskkonda ümber kujundades kogu planeeti mõjutame. See on raamat Maa elu ajaloost. Kui laadid alla äpi Living Planet, avanevad sinu ees põnevad videod!

Mida teha vihaga? Dagmar Geisler tõlkinud Eve Sooneste 28 lk, kõva köide

Ilmekate piltidega raamat näitab lapse jaoks lihtsal ja arusaadaval moel, missugune võib viha olla ja kuidas võib ennast siis tunda. Siit leiab häid ja läbiproovitud nippe, kuidas vihaga toime tulla.

Liitreaalsus. Imelised 4D-planeedid ühislooming 32 lk, kõva köide

Suur raamat hiiglaslikest loomadest Fotod on selle raamatu suur lisaväärtus. Pildil on Jimi koos Devon Wilsoniga, kes Jimi tõttu Mick Jaggeri sihilt kõrvale kaldus ja kes suri saladuslikult vaid aasta pärast Jimit.

Raamat tutvustab kosmosehuvilistele universumi lõputuid saladusi. QR-koodi abil saab alla laadida ja aktiveerida tasuta DEVARi telefoniäpi. Raamatu pilte skaneerides võid Marssi, Veenust, Maad ja teisi planeete lähemalt uurida. Liitreaalsus annab võimaluse galaktikas ringi lennata, tähti ja kosmosekive vaadata või tungida Maa tulikuuma tuumani.

Jimi Hendrixist kui inimesest

Mered ja ookeanid

TIMO TARVE

Elizabeth Cranford tõlkinud Jane Tooman 65 lk, kõva köide

Rohkete illustratsioonidega raamat annab hea ülevaate maailmamerest, selle päritolust ja arengust, loodete tekkest, ookeanide mõjust Maa kliimale. Valdav osa raamatust on pühendatud mereelustikule ja mitmesugustele elupaikadele. Raamatut täiendab tasuta äpp.

Looduse sõber. Töövihik Emily Bone tõlkinud Jane Tooman 80 lk, pehme köide

Mahukas loodusesõbra töövihikus saab teada loomade ja taimede kohta midagi üllatavat. Põnevate faktide ja kaunite piltide vahele on põimitud ülesandeid alates loomajälgede mõistatusest kuni munasudoku ja metsaviktoriinini.

Tarkus tuleb tasapisi Cècile Jugla tõlkinud Kadri Rahusaar 96 lk, poolkõva köide

Suurte detailirohkete piltidega raamatus kutsuvad Henri, Emma ja Mikk mängima ning tarkust taga nõudma. Emma kaisukas hamster Meeri annab põnevaid ülesandeid tähtede, sõnade, värvide ja numbrite kohta. Ülesanded panevad proovile lapse tähelepanu ja nõuavad nuputamist, ning pakuvad puhast mängurõõmu.

Lonely Planeti reisiviktoriin ühislooming tõlkinud Olavi Teppan 160 lk, pehme köide

Mälumänguhuviline leiab siit sada viktoriini enam kui 2000 küsimusega maailma kohta. Üldteadmisi testivate viktoriinide kõrval on raamatus ka temaatilisi viktoriine. Vastustele on lisatud pikemaid, silmaringi avardavaid seletusi.

hilip Norman on meisterlikult kirja pannud ühe isiksuse melanhoolse loo ja lasknud Jimile kaasa elada ka inimesena. Nukker alatoon saadab lugejat ilmselt juba raamatu esimestest lehekülgedest, kui ta teab ette peakangelase ootamatut lõppu, mis viis Hendrixi kõigest nelja-viie aasta pikkuseks jäänud hiilgeperioodi järel sinna neetud 27 klubisse, ühes paljude ajastu- ja saatusekaaslastega.

SAATJAKS MELANHOOLNE ALATOON See alatoon kord võimendub, kord vaikib, harmoniseerudes lõpuks ideaalselt kogu Hendrixist maha jäänud loomepärandiga. Jimi, siis küll veel Busteri ülimalt keeruline lapsepõlv paneb kaasa tundma, kui lugeja ette rullub klassikaline lugu mustast perekonnast Seattle’is, või kus iganes lagunenud perekonna pea Al ühes poegade Busteri ja Leoniga ennast parajasti pesitsema seab. Taustaks mõistagi rassism ja Elvis Presley esiletõus, mis tekitas valgetes massihüsteeriat ning mustades hukkamõistu. Kusagil seal tohuvabohus, tegelikult isa tööobjektiks olevas prügihunnikus leidus aga ühe keelega ukulele, millest pulgaga timmides sai erinevaid helisid esile manada ning mis rahutut ja vintsutatud poissi nii palju mõjutas, et seda märkas tädi Ernestine, kes andis õepojale esimese Kay akustilise kitarri ostmiseks viis dollarit. Kaunis ja klassikaline getost pärit muusiku või tegelikult kes tahes loomeinimese või sportlase esiletõusmise lugu, mis iseloomustab paljusid sedasorti biograafiaid. Ilmselt ei räägitaks aga sellistes lugudes nüüd juba Jimiks sirgunud loodri õpilase ja seetõttu USA armeesse sattunud reamehe lugu, kus redneck’ist ajateenija esialgne innukus ja käsutäitmine ning lootus tubliks sõjameheks kasvada sai otsa, kui tema juurde väeossa jõudis isa saadetud elektrikitarr, nüüd juba

kuuekeelne Betty-Jean, ning järsult tekkinud „tervisehädad” lubasid ta muretult erru saata.

HENDRIXI MUUSIKUELU KAKS TIPPHETKE Kindlasti ei mahu just paljude biograafiasse Jimi 1960. aastate kaks absoluutset tipphetke. Esmalt festival Monterey Pop 1967. aastal, kus veel end tõestama pidav Jimi Hendrix Experience tegi seda nii veenvalt, et valge ameerika publik tolle nn briti bändi omaks võttis. Ja seda juba enne kulminatsiooni „Hey Joe” ja „Purple Haze’iga”. Monterey seti kulminatsiooni ehk kitarri, nüüd juba paljukannatanud Strati väärkohtlemist kirjeldab Norman sedavõrd naturaalselt, et ka 53 aastat hiljem panevad need read võdisema. Ka Monterey publik ilmselt võdises, tegi seda nii palju, et kui põletatud-rebitud Strat oli lõpuks pealtvaatajate keskele heidetud, lõpetas kontserdi jahmunud vaikus. Ja teiseks 1969. aasta Woodstock, kus nüüd juba ikooni staatusesse tõusnud Jimi oma uue bändiga, aga suuresti ikka vanade tuntud lugudega esinedes pääses üle aja läinud festivalil lavale alles kell üheksa hommikul. Ta esitas põlvini mudaseks tambitud põllul väsimatule poolehoidjaskonnale seti lõpetuseks USA hümni oma seades, tehes seda nii valuliselt, nii täpselt hingekeeli puudutades. Sest käimas oli Vietnami sõda, mille vastu need lava ette jäänud kurnatud ja mudased hipid ju tegelikult olid tulnud meelt avaldama. Nagu kriitikud hiljem kirjutasid: „Lõpuks ometi võis kuulda, millest see laul räägib: et inimene võib küll oma riiki armastada, kuid selle valitsust vihata.” Ilmselt esitas Jimi seda USA hümni mängides ka resümee oma elust, arvab profaanist lugeja. Mängis parimal võimalikul moel, nappide vihjetega. Luues endast küll kuvandi kui „popi metsik mees” ja „hullunud meelelahutaja”, kuid olles siiski leebe ja meeldiv ning eraeluliselt rangelt privaatne mees, nagu täheldas Daily Mirror pärast laulja surma.

Briti (popmuusika)biograaf Philip Norman on varasemalt kirja pannud nii The Beatles’i loo ansamblina kui ka avaldanud biograafia igast biitlist eraldi. Autori aukartustäratavas portfoolios on nii The Rolling Stones, Elton John, Eric Clapton, Buddy Holly ja paljud teised tänini ikooni staatuses püsivad rokisaurused. Nüüd, kui 18. septembril möödus poolsajand ehmatavast uudisest Hendrixi salapärase surma kohta, võttis autor ilmselt selle daatumi tähtajaks, et valmis saada üks väärikas biograafia unustamatust eakaaslasest. Jah, praktiliselt samaaegselt ilmus Hendrix lugemiseks nii inglise kui ka eesti keeles.

SPEKULATSIOONID JIMI SURMA ÜMBER Ei hakka siinkohal pikemalt peatuma ilmselt paljudele paeluvamail osal ehk Hendrixi surmal. Neid spekulatsioone, päris hulludeni välja, on Hendrixi varase lahkumise kohta siiani väga palju ringlemas ning Norman jääb ausaks, tuues välja olulisemad ning subjektiivsemad asjaolud ja kahtlused. Tuleb tunnistada, et see 400 lehekülge ei võtagi alguses mainitud nukrat meeleolu maha. Tristo on küll aegajalt asendunud brioso ja kohati ka barbaro’ga, aga kumiseb katkematult läbi lugemise. Nagu teevad seda tänini nii „Wild Thing” (mis muide pole Hendrixi looming) ja „Hey Joe”. Üsna inimlik, nagu seda oli ka Hendrixi lühike elu kogu oma metsikuses.

Wild Thing. Jimi Hendrixi elulugu Philip Norman tõlkinud Kaisa Ling 400 lk pehme köide

Väike raamat tillukestest loomadest Cristina Banfi, Cristina Peraboni tõlkinud Jane Tooman 40 lk, kõva köide

Osa loomi on suured, suuremad kui laevad, autod või isegi sinu maja. Siis on veel loomad, kes on väiksemad kui münt – piisavalt väiksed, et elada kreeka pähkli koore sees! Leiad nad kõik sellest raamatust! Looduse hiiglased on pressinud end suure raamatu lehekülgedele, aga kõige pisemad loomad, keda võid ette kujutada, peidavad end väikeses raamatus.

Kuidas lapsed mõtlevad? Igapäevased olukorrad. Praktilised lahendused. Tanith Carey, Angharad Rudkin tõlkinud Mari-Ly Tiitsmaa 256 lk, poolkõva köide

Me oleksime paremad lapsevanemad, kui mõistaksime lapse käitumise tagamaid ning suudaksime iga vaidluse või konflikti lahendada rahuliku meele ja positiivse suhtumisega. Just seda raamat meile õpetabki. Autor analüüsib erinevaid situatsioone ning osapoolte tegelikke mõtteid ja soove. Selle pinnalt saab leida õige lahenduse.

15 minutit hispaania keelt Ana Bremon tõlkinud Liia Võõras 160 lk, poolkõva köide

Populaarse sarja uue kontseptsiooniga õpik. Raamatul on värske kujundus ning kaasas tasuta audioäpp, mille abil kuuled hääldust hispaanlaste endi suust. Pühendades iga päev 15 minutit hispaania keele õppimisele, hakkad seda kiiresti mõistma ja kõnelema. Näited hõlmavad olulise ja esmavajaliku nii puhkuse kui ka argipäeva miljööst.

Lippude atlas Federico Silvestri tõlkinud Vallo Kask 96 lk, kõva köide

Lipud esindavad riike, neil peituvad sümbolid jutustavad tervete rahvaste ajaloost ja tõekspidamistest – sellest, mille üle nad uhkust tunnevad. See raamat õpetab lippude keelt. Saad teada, mida iga rahva poolt välja valitud värvid ja sümbolid tegelikult tähendavad.

TÄNAPÄEV Imelikku rada pikka Ernst Enno koostanud Lauri Sommer 272 lk, kõva köide

Ernst Enno leiutas oma lihtsa ja loomuliku rütmiga luuletustes uue kõneviisi looduse ja inimese siseilma ühte sulatamiseks. Tema kaunikõlalised värsid sisaldavad ohtralt helgust ja valgust, aga ka hingevalu. Käesolevast, ühest põhjalikumast Enno luule valikust leiab nii viisistatuna kuulsaks lauldud palad („Rändaja õhtulaul”, „Nii vaikseks kõik on jäänud”, „Need ei vaata tagasi” jt) kui ka vähetuntud, varasemates kogumikes ilmumata luuletusi.

Klopp. Täie auruga Raphael Honigstein tõlkinud Aet Süvari 328 lk, kõva köide

Jürgen Kloppi peetakse üheks kõige karismaatilisemaks ja edukamaks jalgpallitreeneriks läbi aegade. Ta on vahetu ja lõbus, ent ka armutu ja äärmiselt sihikindel – tema eesmärk on teha mängijatest võitjad ja teda iseloomustab suhtumine „kõik või mitte midagi”. Raamat kõneleb Kloppi tõusust ja meeletust edust Liverpool FC peatreenerina, toetudes vestlustele nii jalgpalligeeniuse enda kui ka tema pere, sõprade, kolleegide ja mängijatega.

Eneseabimõrvad Karsten Dusse tõlkinud Eve Sooneste 314 lk, pehme köide

Björn Diemel on advokaat, kellel on oma pere jaoks väga vähe aega. Murelik abikaasa sunnib teda osalema esoteerilisel koolitusel kohaloleku jõust, et töö ja isiklik elu paremini tasakaalu viia. Koolitus osutub ootamatult edukaks, sest Björn juurutab õpitud tarkusi ka tööl – tõsi küll, mitte päris ette nähtud moel. Kui üks ilmselgelt kriminaalne klient hakkab probleeme tekitama, lööb Björn ta lihtsalt maha, kõiki õpitud tarkusi hoolikalt järgides. „Eneseabimõrvad” on ohtra musta huumoriga segu eneseabitarkustest ja krimiromaanist.

Maski taga Tyson Fury tõlkinud Lauri Liiders 240 lk, pehme köide, pildipoognad

Iiri juurtega Manchesteri poiss Tyson sündis enneaegsena, kaaludes umbes pool kilo. Ometi sai temast üks ajaloo ebatõenäolisemaid raskekaalu poksitšempione. See oli Tysoni unistus, mis muutus aga täitudes õudusunenäoks, kui depressioon, alkohol ja kokaiin ta enda võimusse said ning tiitlitest ilma jätsid. Ometi leidus temas jõudu sisemistest deemonitest võitu saada.

Tallinna tapjad Antto Terras tõlkinud Sander Liivak kujundanud Inga Joala 248 lk, pehme köide

Raamat juhatab lugeja vastiseseisvunud Eesti kriminaalsetesse telgitagustesse. Rahutu aeg kestis üle 20 aasta, tänagi lahatakse toonaseid kuritöid, otsitakse kadunuks jäänud mehi ja Mersusid. Tihedaimal, 1994. aastal tapeti Eestis üks inimene päevas, ning mitte alati ei olnud mängus „Eesti maffia”, mille olemasolu ja tegevus on üks selle teose teemadest. Odav ei olnud mitte üksnes alkohol ja lõbustused. Ka inimelul oli hinnasilt: tuhat dollarit.

Nr 4 (135) 9. detsember 2020

Matti Nykäneni ere põlemine ANTS PUKK vana spordiajaloolane

atti Nykänen sündis 1963. aastal Jyväskyläs, kust on pärit eestlastele tuntud inimestest veel Tommi Mäkinen ja Sofi Oksanen. Peale Matti oli peres kolm tüdrukut ja pere ainus poiss paistis püsimatusega silma juba koolieas, suusahüppetrennis ei olnud ta väiksest peale alati kõige parem, aga tahtmise ja aastatega jõudis sihile. 1981. aastal tuli ta noorte maailmameistriks ja täiskasvanute klassis Soome meistriks. Juba aasta hiljem võitis Nykänen tihedas udus toimunud maailmameistrivõistlustel Oslos oma esimese MM-tiitli. 18-aastane noormees sai äkitselt üle riigi tuntuks ning teda hakati igale poole kutsuma.

TOHUTU HULK MEDALEID JA KUULSUST Nykänen oli 177 cm pikk ning kaalus umbes 60 kilo, mis tollal tegi temast täiesti uut laadi suusahüppaja, kuna seni oli arvatud, et hea äratõuke tegemiseks peab suusahüppaja olema end tugevalt lihastesse treeninud. Peagi tekkis Nykänenile võrdlemisi sarnaste mõõtudega sakslasest konkurent Jens Weissflog, kuid praeguseks on väiksemat kasvu suusahüppaja juba üldine standard. Alates 1983. aasta sügisel alanud hooajast võib rääkida Nykäneni domineerimisest. Ta võitis Kesk-Euroopa nelja hüppemäe turnee ning 1984. aasta veebruaris Sarajevos toimunud taliolümpial suurel mäel oma esimese olümpiakulla ning ka väikse mäe hõbeda. 1988 Calgary olümpial võitis Nykänen esimesena kõik, mis üldse võimalik ehk kolm kulda: väikese ja suure mäe ning võistkonnavõistluse. Nykänenil õnnestus kokku võita neli

FOTO AUTORI ERAKOGUST.

ilmunud

WWW.TNP.EE

noortetreener

aailma tugevaima korvpalliliiga NBA ajaloos on olnud mitmeid perioode, kui domineerib üks klubi. Nii võib veidi kaugemast ajast näiteks tuua 1960ndate Boston Celticsi meeskonna, 1980ndate Los Angeles Lakersi või viimasest kümnendist Golden State Warriorsi ja Cleveland Cavaliersi duellid. Kõik sellised ajastu supertiimid tõstavad võistkonnast esile ka mõne eriti suure staari: 1980ndate Lakersis Kareem Abdul-Jabbar või tegevmängijatest kolme erineva klubiga meistriks tulnud LeBron James. Kõik, kes jälgisid NBA korvpalli 1990ndatel, teavad kohe, kes olid tolle ajastu märksõnad: Chicago Bulls ning Michael Jordan. See kõik ajendab lahendamatutele vaidlustele teemal, et kumb siis õieti on läbi aegade parim mängija: Jordan või LeBron? Roland Lazenby mahukas elulooraamat ei paku lahendusi sellistele

ilmunud Kas printsess peseb käsi? Leelo Tungal illustreerinud Anni Mäger 56 lk, kõva köide, värvitrükk

Leelo Tungla uus lasteraamat räägib väikesest tüdrukust, keda kutsutakse Porikäpaks, kuna ta ei taha pesta käsi. Ta on nii räpane, et pai tehes teeb koeragi mustaks! Vaimukas värsivormis ajakohasel teemal raamatu on illustreerinud Anni Mäger.

Enne lõppu Jana Maasik kujundanud Liis Karu 336 lk, pehme köide

Matti Nykänen Lahti suusahüppekompleksi juures.

olümpiakulda, kuus maailmameistritiitlit ja 13 Soome meistritiitlit, rääkimata tuhmimatest medalitest ja väiksematest võistlustest.

KIREV ELU KARJÄÄRI LÕPUSIRGEL Nykänen oli nii edukas, et pikapeale hakkas ta kartma edu katkemist ning üritas kaotamishirmu tõttu korduvalt võistlustelt põgeneda. Kui ootused ja hirmud oli liiga suured, lõid lained üle pea. Matti Nykänenil oli rida probleeme, millest kindlalt võib loetleda tõsise alkoholismi, ravimisõltuvuse ning ADHD-sündroomi. Kui Nykänen tahtis tunda teiste heakskiitu, käristas ta laia lehena kõigile välja ja sattus korduvalt võlgadesse. Lisaks tiirles tema ümber pidevalt kirev seltskond tegelasi, kes tahtsid tükikest tema kuulsusest või rahast. Matti Nykänen jõudis olla kuus korda abielus viie erineva naisega ning sellele arvule lisandub teadmata suurusjärk põgusamaid seiklusi, millest on raamatus samuti

uskumatuid lugusid. Ajakirjanik Marko Lempinen ja Nykäsega koos tuuritanud Jussi Niemi on suutnud kokku panna raamatu, kus on olemas nii spordi kui ka sellest väljaspool seisva eluga seotud lood ja juhtumid. Peale lõbusate vahejuhtumite ja sportlastee on üksjagu käsitletud ka seda, mis saab sportlasest pärast karjääri lõppu, ootamatut karjääri tuuritava lauljana ning probleemseid aastaid ja üha süvenevat ja tervist närivat alkoholismi, mis viisid Nykäneni ka kohtupinki ja vanglasse.

Elu oli laif: Matti Nykänen 1963–2019 Marko Lempinen, Jussi Niemi tõlkinud Rain Kooli ja Piret Kooli 382 lk kõva köide

Nostalgiline vaade Michael Jordani elule BOGDAN SARAPIK

vaidlustele, kuid see on kahtlemata kõige parem ja põhjalikum Jordani kohta avaldatud raamat ning pakub nostalgilist sissevaadet nii ühe sporditähe elule kui ka kogu NBA omale. Roland Lazenby on tunnustatud ameerika spordikirjanik, kes on kirjutanud terve rea raamatuid NBA ja ameerika jalgpalli kohta. „Michael Jordani elu” on klassikaline elulooraamat, mis tugineb sadadele intervjuudele. Kui tänavu kevadel tuli välja 1990ndate Bullsist ja Jordanist rääkiv väga populaarseks saanud dokumentaalne telesari „The Last Dance”, tekitas see suure nostalgialaine. Samas heideti sarjale ette just Jordani liigset idealiseerimist, sest tollel oli sarja sisu üle vetoõigus. Roland Lazenby raamat ei ole Jordani enda poolt autoriseeritud, mis on võimaldanud siin käsitleda ka tema loo vastuolulisemaid detaile, kuid pole sellele vaatamata halvustav skandaaliraamat. See on terviklik lugu, kus räägitakse nii noorusest, NBA-sse pääsemisest, suurema edu saavutamisest, profispordi rahadest ja pahupoo-

lest, ootustele vastamisest ja psühholoogilistest mängudest, turundusest ja iseendast kaubamärgi ehitamisest. Jordan elas küll oma nelja õe-vennaga alguses New Yorgis, kuid kasvas üles Põhja-Carolina osariigis, kus ülikoolikorvpallis endale nime tegi. Chicago Bulls valis ta 1984. aasta drafti kolmanda valikuna ning ülejäänu ongi juba ajalugu. Ümberkujundatud meeskond ning Jordani areng viisid Bullsi tõusuteele ning esimesed kolm järjestikust meistritiitlit tulid 1991–1993, millele kaheaastase pausi järel lisandus veel kolm 1996–1998. „Michael Jordani” elu räägib kõige selle saavutamise hinnast.

Michael Jordani elu Roland Lazenby tõlkinud Virgo Siil 608 lk kõva köide

Klassivend ütleb tema kohta „vaikne vaatleja”. Katrina ise peab end kõrvalseisjaks. Kuid kunagi tahtis ta meeleheitlikult kuhugi kuuluda. Mida selline soov endaga kaasa toob, kas lõpupeol juhtunut ajendas juhus? See on ühe täiesti tavalise gümnaasiumi abiturientide lugu ühe traagilise sündmuse eel ja järel. Romaan „Enne lõppu” on Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2020. aasta noorteromaani konkursi võitja.

Angerjaevangeelium Patrik Svensson tõlkinud Endla Lõhkivi kujundanud Liis Karu 220 lk, kõva köide

sari „Looduse lood” Angerjas on üks kõige mõistatuslikumaid loomi, kelle loodus on loonud. Kala, kes on loodusteaduses omaette müsteerium. Kala, kellest kõik alates Aristotelesest kuni Sigmund Freudini on püüdnud aru saada, aga edutult. Kala, kes on nüüdseks väljasuremise äärel, ilma et me mõistaksime, miks. Patrik Svensson on sündinud 1972. aastal. Ta töötab kultuuriajakirjanikuna ja elab Malmös. Tema „Angerja evangeelium” on ülemaailmne menuk.

Lahedad vanemad = õnnelikud lapsed Charlotte Ducharme tõlkinud Sirje Keevallik kujundanud Margit Randmäe 188 lk, pehme köide

Me teame, et lapsukese sündimise järel saabub keeruline argipäev, aga kes meist on selleks päriselt valmis? See raamat ei sisalda keelde ega käske, vaid annab võtme liikumiseks teoorialt praktikale. Positiivse kasvatuse abil, mis seisneb empaatia ja eneseaustamise arendamises, inimõigustest hoolimises ja teistest lugupidamises, on võimalik oma elu kergemaks teha.

Siiditeed Peter Frankopan tõlkinud Krista Eek kujundanud Siiri Timmerman 688 lk, kõva köide

Algamas on uus ajastu ja Aasias toimuv näib jälle kordavat seda, mis on seal juba aastatuhandeid aset leidnud. See gigantlik maailma ajaloo ümberhindamine annab meile suurepärase pildi jõududest, mis on vorminud globaalset majandust ja poliitikat ning on nüüd Idas jälle võimsust saavutamas. „Siiditeed” on üks viimaste aastate enim tähelepanu äratanud aimeraamatuid kogu maailmas, põnevam kui kriminaalromaan.