Ajaleht RAAMAT nr 137 (detsember 2021)

Elu puu Teatri- ja telekunstniku Liina Pihlaku (1937–2019) mälestusteraamat on kultuurilooline ekskurss. Raamat on illustreeritud suure hulga unikaalsete fotodega.

Kirjastuselt Tänapäev.

Vt lähemalt lk 7

EESTI KIRJASTUSTE LIIDU AJALEHT

Nr 2 (137) 10. detsember 2021

uudised

uudised

Kaunimate raamatute konkurss

Ilmar Laabani bibliograafia

10. detsembril jätkub Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis rahvusvaheline konverents „Luule on ülev ehmatus. Ilmar Laaban 100”, kus kavas on ka Laabanist inspireeritud esmaettekanded ja esietendus, mh esitletakse Ilmar Laabani bibliograafiat (koost. Aino Tamjärv ja Jaan Malin) ning luuleplaati „ETNOTONTE. Eesti keele kõla” (esinejad Laabanist Jakapini).

Kuni 6. jaanuarini 2022 on võimalik esitada raamatuid konkursile „25 kauneimat Eesti raamatut” ja „5 kauneimat Eesti lasteraamatut”.

Võistlusele esitatava raamatu kohta tuleb täita ankeet ja tuua raamat Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu infolauda või saata postiga aadressile Rävala pst 10, 15042, Tallinn. Ümbrikule lisada „Kauneimate raamatute konkurss”.

Täpsem info konkursi kohta (reglement, ankeet) on Eesti Rahvusraamatukogu veebilehel www.nlib.ee.

Konkursi tulemused kuulutatakse välja 10. veebruaril 2022.

Joel Ostrati suur õhtusöök

Lühiromaan noortele Anna Gavalda lühiromaan „35 kilo lootust” on mõnusalt jutustatud lugu, mis puudutab keerulisi probleeme.

13-aastane Grégoire pole mingi musterõpilane. Ta on istuma jäänud, koolist välja visatud ja üheski naabruskonna koolis pole tema jaoks enam kohta. Tema vanemaid see just õnnelikuks ei tee. Ainult vanaisa juures leiab Grégoire mõistmist. Kahekesi tööriistakuuris askeldades arutavad nad elumurede üle. Vanaisa Leo julgustaval toel saab peategelane üle lootusetusest ning proovib, kas uues koolis puhtalt lehelt alustamine on õige otsus.

Raamat räägib eneseotsingutel poisi tugevatest tunnetest, mis inspireerivad ka täiskasvanud lugejat.

Prantsuse keelest tõlkis Inderk Koff, kirjastas Koolibri.

Andrei Mironovi elulugu Andrei Mironov (1941–1987) oli üks oma põlvkonna tuntumaid vene näitlejaid. Kahtlemata tuntakse teda kõige paremini ilmselt „12 tooli” Ostap Benderi rollist, kuid tema ampluaa oli märksa laiem. Selle vägagi mahuka raamatu Mironovist on kirjutanud vene näitlejanna Tatjana Jegorova, kelle käte vahel Riia ooperi laval Mironov suri. See on raamat vene teatri- ja filmiringkondadest ning ka dramaatilisest armastusest.

Raamatu avaldab Tänapäev.

W. S. Maughami „Uitmõtted” Neil päevil ilmub raamatupoodide lettidele kolmekümne neljas kirjastus Canopuse poolt välja antud W. Somerset Maughami raamat eesti keeles. Selleks on esseede kogumik „Uitmõtted” („The Vagrant Mood”, 1952, inglise keelest tõlkinud Mare Lepik). „Uitmõtted” sisaldab kokku kuus särava vaimuteravusega kirjapandud esseed.

Täpselt kahekümne aasta jooksul on kirjastus Canopus välja andnud peaaegu kogu W. Somerset Maughami loomingu.

J

õulumüügist võtab osa üle 30 kirjastuse ja nagu tavaliselt, saab ka seekord soodsalt osta nii uudiskirjandust kui ka varem ilmunud raamatuid. Jõuluvana kingikotti sobivad raamatud ju imehästi.

ÜRITUSTE KAVA REEDE, 10. detsember kl 16–16.45 Veronika Kivisilla „Helsingi helistikud“ kirjastus Hunt

Raamat armastusest, südamenaerust ja veel kord armastusest.

Autoriga vestleb Kätlin Kaldmaa. kl 17–17.45 Andrei Anissimov „Euroopa tango“ kirjastus Aleksandra

Romaan-ennustus meie ühisest euroopalikust tulevikust.

Autoriga vestlevad Nelli Melts, filmilavastaja Peeter Simm ja näitleja Reet Paavel.

Kohtumine toimub eesti keeles. kl 18–18.45 Raamatu Hooaeg (Книжные Сезоны) Talv 2021 kirjastused Aleksandra ja KPD

Moskva raamatumessist räägib Valentina Kashina.

Valdur Mikita vene keeles ilmunud essekogumiku „Tsibihärblase paradigma” (Парадигма Стрекогузки) esitlus. Autoriga vestleb tõlkija Tatjana Verhoustinskaja.

Rein Veidemanni romaani „Piimaring” (Молочный Круг) esitlus. Autoriga vestleb tõlkija Marina Tervonen.

LAUPÄEV, 11. detsember kl 12.00–12.45 Toon Tellegen „Orava sünnipäev ja teised lood” kirjastus Draakon ja Kuu

Hollandi autori raamatust vestlevad illustraator Regina Lukk-Toompere ja kirjastaja Leelo Märjamaa. Pärast

vestlust saab joonistada ja meisterdada. Eriti on oodatud 4–10 aastased lapsed koos vanematega. kl 12.00–16.00 Justin Petrone autogrammitund.

kl 13.00–13.45 Tauno Vahter „Madis Jeffersoni 11 põgenemist” kirjastus Tänapäev

Raamat põhineb tõestisündinud lool ning on kirjutatud Eesti ja USA arhiivides leiduva materjali alusel.

Autoriga vestleb Indrek Koff.

kl 16.00–16.45 Riho-Bruno Bramanis, Kertu Bramanis „Kerge-raske-kivi: Reisime koos maailma äärele! Suriname, Sulawesi, Polüneesia" kirjastus Pilgrim

Kertu ja Riho-Bruno juhtimisel läheme kolmele reisile: viibime Amazonase auravas vihmametsas Surinames, mägismaahõimu juures Sulawesi saarel Indoneesias ja Vaikse ookeani troopilises paradiisis Prantsuse-Polüneesias ning Lihavõttesaarel. Raamatu autor Kertu Bramanis räägib meeleolukatest sihtpaikadest, kuhu oleks igaühel põnev sattuda.

kl 14.00–14.45 Kristjan Zoebel „Ökoloogia võhikutele” Postimehe kirjastus

Ökoloogia on üsna noor teadusharu, mis käsitleb organismide ja keskkonna vahelisi suhteid ehk teisisõnu – see on teadus eluslooduse majapidamisest.

Mõistmaks selliste suhete olemust, kirjutas Tartu Ülikooli evolutsioonilise ökoloogia professor Kristjan Zobel neist silmaringi avardava raamatu.

48 peatükki on kirja pandud suurepärase huumorimeelega, alateemadeks liigendatud teksti toetavad ligi 200 värvifotot, graafikut ja joonist.

Autoriga vestleb Kaido Kama. kl 15.00–15.45 Katie Kirby „Lottie Brooksi äärmiselt piinlik elu” kirjastus Eesti Raamat

Kaasakiskuv ja vaimukas lugu sõprusest ja sellest, kui keeruline on hakkama saada rinnahoidjate, raseerimise ja poistele meeldimise heidutavas maailmas, kui su hing kisub ikka veel Justin Bieberi ja mänguloomade poole. Teos sobib hästi 9–12-aastastele lastele, kuid pakub palju rõõmsaid hetki ka kõigile teistele.

Raamatut tutvustab Diana Tint ja kohale tuleb ka Lottie ise.

PÜHAPÄEV, 12. detsember kl 13.00–13.45 Raivo Tihanov „Kolm musketäri ja kokatädi” kirjastus Eesti Raamat

Mis juhtub siis, kui rahulikku maakohta saabuvad uhke mootorratta seljas uued elanikud – elurõõmsad robotid Mamma ja Papa ja kellele peagi lisandub kolmaski.

Raamatu saamisloost räägib autor.

Jõulumüügist võtavad osa kirjastused

Argo, Aleksandra, Avita, Canopus, Draakon ja Kuu, Eesti Piibliselts, Eesti Raamat, EKSA, Gallus, Grenader, Hea Lugu, Helios, Hunt, Härra Tee ja proua Kohvi, Ilmamaa, Kaksikhammas, KPD, Koolibri, Kultuurileht, Otto Wilhelm, Paradiis, Pegasus, Petrone Print, Pilgrim, Postimees Kirjastus, Päike ja Pilv, Seik, SE&JS, Tallinna Ülikooli Kirjastus, Toledo, Tänapäev, Varrak, Vesta Raamatud. Teaduste Akadeemia Kirjastus ja Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus osalevad reedel, kirjastus Fantaasia ja Hispaania Maja laupäeval.

Nelja telehooaja vältel pakkusid rahva seas palavalt armastatud meelelahutajad välja oma kolmekäigulise õhtusöögi retseptid. Neile tulid appi riigi parimad kokad, kes avasid uksed oma köögi hoolega varjatud saladustesse. Menuka kokasaate retseptid on saanud kaante vahele, et pakkuda inspiratsiooni ka koduseks toiduvalmistamiseks restorani tasemel. Raamatu „Suure õhtusöögi kokaraamat” avaldab Helios.

„Kupee nr 6“ uues kuues Rosa Liksomi silmade läbi nähtud ja imeliselt poeetilises keeles kirja pandud reis läbi Nõukogude Liidu Moskvast Mongooliasse on lugemist väärt. Detailsetest kirjeldustest kasvab allegooriline pilt toonasest hiigelriigist, tema linnadest ja inimestest, oludest ja suhtumistest. Pole ime, et see kõik paelus ka filmitegijaid. Teos võitis 2011. aastal Soome tähtsaima kirjanduspreemia, Finlandia auhinna. Eestikeelse tõlke autor on Kadri Jaanits ja kirjastas Koolibri.

Navalnõi pressiesindaja kõmuline romaan Detsembris ilmub Kira Jarmõši raamat „Uskumatud juhtumused naistekongis nr 3”, mis on pälvinud suurt tähelepanu mitmetes riikides. Kaasaja Venemaal toimuva raamatu peategelane Anja jääb miitingul politseile vahele ja teda karistatakse 10-päevase arestiga. Esimest korda elus arestikambrisse sattunud Anjat ootavad ees kummalised ja kummastavad kogemused. Kümne päeva sisse mahuvad kongikaaslaste elujuhtumid ning Anja enda minevikumälestused. Kira Jarmõš on olnud kuus aastat Venemaa opositsiooniliidri Aleksei Navalnõi pressiesindaja ning teda ennast karistati koduarestiga. Raamatu avaldab Tänapäev.

RAHULIKKU VANA-AASTA LÕPPU HEA RAAMATU SELTSIS!

Tallinna raamatumessi jõulumüüki korraldab Eesti Kirjastuste Liit.

Et mess saaks toimuda ja et kõik tunneksid end kaitstuna, arvestame vabariigi valitsuse poolt kehtestatud piirangutega.

Külastajad peavad kandma maski, esitluste puhul kontrollime kuulajate COVIDi tõendite kehtivust koos tõendi esitaja isikut tõendava dokumendiga. (vt www.kriis.ee)

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2021

ilmunud Suure õhtusöögi kokaraamat toimetanud Veste Roosaar 248 lk, kõva köide

Menuka kokasaate retseptid on saanud kaante vahele, et pakkuda inspiratsiooni koduseks toiduvalmistamiseks restorani tasemel. Nelja telehooaja vältel pidid rahva seas palavalt armastatud meelelahutajad välja pakkuma oma kolmekäigulise õhtusöögi retseptid. Neile tulid appi riigi parimad kokad, kes avasid uksed oma köögi hoolega varjatud saladustesse.

Leidke inspiratsiooni ja tehke süüa restorani vääriliselt omaenda kodus!

Tuleproov Tonny Gulløv tõlkinud Minna Salmistu 504 lk, kõva köide

Ulv Palnatokele omast tempokat jutustamisstiili kohtame taas „Tuleproovis”, mis on Taani riigi sündi käsitleva viikingi-sarja neljas raamat ja põnev jätk raamatutele „1000-aastane kuningriik”, „Kuningapere” ja „Sohipoeg”. See on kaasahaarav, humoorikas ja karm lugu ajast, kui taanid olid pidevas võitluses üksteise ja lugematute teiste rahvustega, jahtides rikkusi, skaldide ülistust ja igavest au. Tegemist on ilukirjandusliku jutustusega, mis põhineb tõestisündinud seikadel.

Ulv Palnatoke pole mees, kes meelsasti kellegi ees kummardaks – isegi mitte Taanimaa kuninga Harald Sinihamba ega verejanulise Otto Suure ees. On 960. aasta ja Otto Suur seisab oma hiiglaslike vägedega Danavirki vallide ees. Ta püüab veelkord taane ristiusustada ja on valmis seda tehes kasvõi surema.

Harald Sinihammas üritab Jellingi kuningatooli järeleandmatult ja kõigi vahenditega enda käes hoida.

Kas Palnatoke võitlusvaimust, tahtejõust ning legendaarsest keevalisusest piisab Otto ristiretke peatamiseks ja järjekordse kristliku pealetungi tõrjumiseks Danavirki juures?

Seda teavad vaid jumalad.

Vahukommimasin Bobbie Peers tõlkinud Annika Kupits 102 lk, kõva köide

Tule koos Ella ja Felixiga muinasjutulistele avastusretkedele! Avastajate klubi maailm on mänguline pahupidimaa, kus laste nutikus päästab neid jõledate piraatide ja robotkoletiste käest.

Ella ja Felix seiklevad õhulaevaga, et välja uurida, miks suur vahukommimasin enam ei tööta. Ilma vahukommideta muutuvad jubedad piraajapiraadid ju veel ohtlikumaks! „Avastajate klubi” raamatud on kergesti loetavad seiklusjutud 6–9-aastastele lugemishuvilistele.

Päka ja Piku Maria Teiverlaur illustreerinud Piia Maiste 64 lk, kõva köide

Võib arvata, et jõulude ajal on paljud lapsed ja täiskasvanud näinud Päkapikke ja miks ka mitte Pikut ja Päkat. Sellest raamatust leiad toredaid lugusid, kuidas need usinad töömehed ja heatahtlikud sellid elavad. Vahel võib neilt oodata ka mõtlemapanevaid tegusid …

Loe ja saa teada, miks Pikut ja Päkat hakati kutsuma Päkapikkudeks ning seikle koos nendega!

WWW. HELIOS.EE

Nr 2 (137) 10. detsember 2021

Jeremy Clarksoni aasta farmis TRIINU LEPP

B

riti saatejuht Jeremy Clarkson on rohkem kui kakskümmend aastat Sunday Timesi autoveergu kirjutanud. Kui aga saabus nahkhiiregripp, tähendas see, et autotootjad pidid oma näidisautopargid kinni panema ja see omakorda tähendas, et tal polnud millestki kirjutada. Loomulikult võinuks ta puhata ja kord nädalas autoveeru kirjutamise asemel üldse mitte midagi kirjutada.

Aga Clarksonile meeldib kirjutada.

Ta kirjutab, et lõõgastuda. Mõni inimene armastab golfi mängida või allavaatavat koera teha või mäkke ronida.

Talle aga meeldib oma sülearvuti taga istuda, sünonüüme ja metafoore välja mõelda. Seega küsis ta ajalehe toimetajalt, kas võiks vahelduseks hoopis talupidamisest kirjutada. Toimetaja ütles jah ja nüüd on Clarkson kõik need veerud raamatuks kokku pannud.

Talle omase huumoriga kirjutab Clarkson, kuidas talumeheks hakates ei teinud ta vahet nisul ega odral, ei saanud aru ühestki kangist oma traktori kabiinis ega teadnud, milleks üldse rapsi kasvatatakse. Clarkson viib lugeja lõbusale, ent silmaringi avardavale talupidamise avastusretkele. Kas teadsite, kui ulatuslikku kahju on teinud Kanadast toodud koprad Argentinas? Või et forelle kasvatades tuleb hoolitseda ka selle eest, et nad päikesepõletust ei saaks?

Muu hulgas selgub raamatust, et Eestil ja Suurbritannial on nii mõnigi mure väga sarnane. Bürokraatia on ka saareriigi talumeeste igapäev: näiteks on vaja valitsuselt luba taotleda, et kasvatada põllul kartuleid… Kuidagi tuttavalt kõlas ka aplaava köögiviljakoristusele kutsutud lennukitäie ru-

FOTO© THE SUNDAY TIMES / NEWS LICENSING

HELIOS

K

ino- ja teleekraanilt tunneme Danny Trejot pahalasena, keda on sadu kordi tapetud. Väljaspool teleekraani on ta aga tuntud kui heategija, kes aitab kogukondadel rajada võõrutuskliinikuid ja taastusravikeskuseid.

Oleks üllatav, kui te poleks näinud ühtegi filmi, kus Danny Trejo mänginud on. Tema CV-st võib leida tervelt 380 filmi- ja telerolli, mõned neist küll väga lühikesed, kuid sellised legendaarsed filmid nagu „Desperado”, „Machete” ja „Ehast koiduni” peaksid paljudele tuttavad olema. Ja kui need filmid ikkagi tuttavad ei ole, siis Trejo nägu kindlasti on.

Elulooraamat „Trejo. Minu elu – kuritegevus, lunastus ja Hollywood”, mille on kirjutanud Danny Trejo ise koos oma hea sõbra Donal Logue’ga, jutustab tõeliselt inspireeriva loo elu kannapööretest. Vaenulikust ja ahistavast kodust pärit Trejo pidas lapsena kuritegevust normaalsuseks. Esimest korda sattus ta politseijaoskonda juba 10-aastasena. 12-aastasena tutvustas ta enda onu talle heroiini. Sõltuvusega maadeldes istus ta kinni USA kurikuulsates vanglates San Quentin ja

ilmunud Suur süüveeretamine kriitilisel ajal 5MIINUST 92 lk, pehme köide + CD bändi uue lühialbumiga „Kõik on süüdi”

Heliseb punane telefon – selgub, et maailma ähvardab hädaoht. Õnneks leidub moodus, kuidas kõige hullem ära hoida. Helgema tuleviku nimel asuvad tegutsema animeeritud muusikavideost tuttavad tegelased, kelle ülesanne on maailm müütilise muusikalembelise kurikaela ja tema allmaa-armee käest päästa. 5MIINUST peab selleks minema bändilaagrisse uut laulu tegema, kuid tüüpide arvuti läheb öösel katki. Nad jäävad loost ilma ning hakkavad hommikul endi seast süüdlast otsima – 5 erinevat mälestust, 5 erinevat kunstnikku.

92-leheküljelise koomiksi sisu on täielikult kirjutatud bändi enda poolt. Igal bändiliikmel on koomiksis oma peatükk, mis on illustreeritud erinevate kunstnike poolt just neile omases unikaalses stiilis.

Nikulini kogutud anekdoodid tõlkinud Erkki Kõlu 184 lk, pehme köide

Jeremy „talunik” Clarkson.

meenlaste pärast. „Ja miks ei võiks seda tööd anda korralikele inglise inimestele?” Hmm. Talunikud olid nädalate kaupa lärmanud, et köögiviljad mädanevad ära, kui nende koristamiseks otsekohe armeed kokku ei panda. Nad anusid „korralikke” inglise inimesi, et need appi tuleksid, aga välja arvatud mõni keskklassi lapsevanem, kes oma lapsukese nädalaks maatööle saatis, oli reaktsioon talunike üleskutsele hale. Pakkumisel oli üheksakümmend tuhat töökohta; intervjuule jõudis kuus tuhat inimest.

Seepärast ka lennuk Rumeeniast.

Jeremy Clarkson võtab oma aasta farmis kokku nii: „Ma poleks eluski arvanud, millist rõõmu pakub päikeseloojangul traktoriroolis istudes jäneseid, hirvi ja laululinde vaadata. Ja

teha siis lühike lõunapaus, süüa võileiba, mis on tehtud oma nisuleivast ja lambalihast ning see oma õunamahlaga alla loputada – noh, see on päris kindlasti kordi ägedam kui jälgida James Mayd oma tööriistu valmis seadmas.”

Aasta farmis Jeremy Clarkson tõlkinud Pilleke Laarmann 192 lk pehme köide

Folsom. Raamatus räägib ta ilustamata oma heroiinisõltuvusest, vanglaaastatest, sõltuvusest vabanemisest, spirituaalsuse leidmisest, juhustest, mis avasid talle tee Hollywoodi ning oma kõige isiklikematest suhetest.

MAIUSPALA FILMISÕPRADELE Filmisõpradele pakub raamat põnevaid sissevaateid erinevate filmide võtteplatsidele. Trejo muljetab koostööst selliste legendaarsete näitlejatega nagu Robert De Niro, Antonio Banderas, Quentin Tarantino, Jake Gyllenhaal jpt. Tema lugu juhuslikust kohtumisest, mis avas talle ukse Hollywoodi ning tegi temast igas kodus tuntud näo, on tõeliselt inspireeriv. „Kas ma olen filmistaarina ootamatu? Jah. Oli ebatõenäoline, et ma mis tahes alal midagi saavutan. Ma polnud poiss, kes oli lihtsalt tähelepanuta jäänud, vaid ma olin ikka täiesti põhjas. Minu põhjaks oli kusene põrand, madratsita metallvoodi, seinale kritseldatud „persse jumal”, vanglaplokis kajavad karjed. Üks osa minust tunneb end petisena, et ma Hollywoodis edu saavutasin, ja teine osa mõtleb: „Aga kes siis veel?”. Tõde on ju see, et vähe on selliseid, kes suudaksid minust realistlikumalt mängida tüüpi, kes relvastatult uksest sisse tormab.”

Naermine lahendab konflikte, aitab ennetada depressiooni ja pikendab eluiga – isegi kõige väiksem naeratus pidavat tapma vähemalt ühe mikroobi sinu organismis.

Seda kõike silmas pidades kogus legendaarne kloun Juri Nikulin oma hiilgava karjääri jooksul kokku parimad naljad maailma eri rahvustelt ning rahvustest. Naera terviseks kogu südamest ning põleta kaloreid tugitoolist tõusmata!

Hindan lühikesi, vaimukaid ja kergesti meeldejäävaid anekdoote.

Hea nali lõikab ühesuguse teraga läbi aastate ja riigikordade. / Voldemar Kuslap

Poiss, kes joonistas kasse

Vanglast Hollywoodi ANNIKA REILJAN

2

Danny Trejo on ametlikult tunnistatud kinoajaloo kõige rohkem filmides tapetud näitlejaks. Teda on tulistatud, pussitatud, poodud, lõigutud, lifti alla litsutud ja ühe korra isegi veriseks tombuks sulatatud. Temaga on kõike tehtud, aga nagu ta ise ütleb, on ta selle eest ka kätte maksnud. Ainuüksi „Machetes” tappis ta esimese kümne minutiga umbes sada inimest.

Aga ta ei tee seda ammu enam raha ja kuulsuse nimel. „Mida rohkem ma filmides mängin, seda rohkem tunnevad inimesed huvi minu eluloo vastu.

Loodan, et inimesed saavad minu loo kaudu aru, et me saame teha otsuse elada paremat elu ja muutuda. Kui see otsus on tehtud, on võimalik sellele ülejäänud elu kindlaks jääda.”

Trejo.

Minu elu – kuritegevus, lunastus ja Hollywood Danny Trejo, Donal Logue tõlkinud Ülle Jälle 320 lk pehme köide

Lafcadio Hearn tõlkinud Marianne Ots illustreerinud Anita Kreituse 60 lk, kõva köide

Elasid kord pisikeses Jaapani külas vaene talunik ja tema naine, kes olid väga head inimesed. Neil oli palju lapsi ja kõige noorem poeg joonistas kogu aeg kasse. Poiss nägi neid nii unes kui ka ilmsi …

Visuaalses jutustuses on tähtis roll mütoloogilisel kassil, kes ei puudu üheltki pildilt. Kass järgneb poisile kõikjale ja aitab tal soovitud eesmärgini jõuda. „Poiss, kes joonistas kasse” on raamat, kus pildikeel põimub looga ja illustratsioonidest saab otsekui eraldiseisev sisuliin, mis julgustab iga lugejat/vaatajat seda omamoodi tõlgendama.

Mis sinna sisse mahub?

Magda Garguláková tõlkinud Triinu Lepp 40 lk, kõva köide

Meie ümber on nii palju asju, mille sisse me ei näe.

Igasugused kapid, kohvrid ja ruumid, mille uksed on kinni. Olgu need asjad väiksed, suured, salapärased või suisa päris tavalised – ikkagi panevad need mõtisklema, mis küll nende sisse mahub? Külmkappi mahub toit, pesumasinas on pesu – see on ju selge. Aga mis mahub näiteks tuletõrjeautosse, kuuri või kanalasse?

Koos koera Brunoga on sul kindlasti põnev seda teada saada!

Nr 2 (137) 10. detsember 2021

ilmunud Katrina Sally Salminen tõlkinud Emma Haliste 432 lk, pehme köide

Tõsielu sündmustel põhinev, 20. sajandi algupoole Ahvenamaa saarestiku elu kajastav karmides oludes kannatava ja armastava naise romaan. Pohjanmaa jõukast perest pärit Katrina armub Johanisse, vaesesse meremehesse, kes oma juttudega Ahvenamaa ilust ja seal ees ootavast õnnelikust elust tüdruku abielluma meelitab. Saarele jõudes ja seal elades ei ole elu enam pooltki nii romantiline – valitseb tugev klassiühiskond ning uhke Katrina peab kõige karmimates tingimustes ja kasina palga eest päevatöölisena pidevat võitlust enda ja oma pere nimel.

Sild Bill Konigsberg tõlkinud Ülle Okas 400 lk, pehme köide

Kaks 17-aastast, noormees ja neiu, kes teineteist ei tunne, on otsustanud samalt sillalt alla hüpata – ja juhtumisi samal ajal. Raamatus käsitletakse teismeliste otsuse tagajärgi ning nii noorte endi kui ka nende lähedaste läbielamisi. See terviklik ja elujaatav teos esitab depressioonist realistliku nägemuse, paljastab maskid, mida kanname, ja pakub lootust, et probleemidest on olemas väljapääs.

Kate’i ja Clara imevärki Cornwalli käsitööpood Ali McNamara tõlkinud Hels Kure 352 lk, pehme köide

Romaan mereäärse väikelinna saladuslikust võluväest, mis saadab kaht armastuslugu. Üksikema Kate saab enda valdusse vana õmblusmasina, misjärel hakkavad tema käsitööpoekeses juhtuma imelikud asjad. Sama saatus on tabanud Jacki, äsja linnakesse kolinud endist sõjaväelast, kes on oma kunstitarvete kaupluse tarvis soetanud vana molberti. Saladust lahendama asudes on Kate ja Jack tunnistajaks ammusele armuloole ning jõuavad juba 60 aasta eest sündinud ülekohtu jälile.

Agnes ja villa saladus Tuutikki Tolonen tõlkinud Helena Lemendik 190 lk, kõva köide

Rahvusvahelist tähelepanu äratanud noortesari jätkub uute mõistatustega. Agnes ja tema ema on saanud päranduseks vana villa – salapärase maja, milles alatasa juhtub kummalisi asju. Keegi nähtamatu kõnnib treppidel ja jätab lahti klaveri kaane...

Agnese vaarema päevikute abil hakkavad nad villa saladusi lahendama.

Nõid punase rehaga Marje Ernits 192 lk, pehme köide

Uurija Ira Teveri üheksas juhtum on seotud salapärase mehe mõrvajuurdlusega.

Ira, kellest on vahepeal saanud juhtivuurija, ostab mere äärde väikese maja koos suure viljapuuaiaga. Sissekolimise käigus tekib aga probleeme ja nii magab ta esimese öö aias telgis, mille talle appi tulnud kolleeg Marko Laine sinna enda tarbeks on üles seadnud. Hommikul ärgates leiavad nad, et konarlike õunapuujuurte asemel magasid nad öö kellegi küünarnukki nühkides ...

WWW.EESTIRAAMAT.EE

EESTI RAAMAT

Birut Jonuškaitė tunnete lugu TIIU SANDRAK tõlkija

L

eedu kirjanike raamatud on meie lugeja laual haruldased külalised. On omaette ime, et käesoleval aastal näeb ilmavalgust lausa kaks mahukat romaani Leedu autoritelt – kevadel Kristina Sabaliauskaitė ajalugu käsitlev „Peetri keisrinna” Tiina Katteli tõlkes ning nüüd Birutė Jonuškaitė romaan „Maranta”. Eks näita see huvi tõusu meie lõunanaabrite vastu ja anna aimu Leedu kirjandusmaastiku mitmekülgsest arengust. Leedus on viimasel kolmekümnel aastal välja kujunenud tugev ja avarapilguline kirjanikkond, kelle mängumaa ei piirdu ainult oma koduriigiga, vaid rändab ringi ajas ja ruumis.

18. SAJANDIST TÄNAPÄEVA Eesti keeles ilmunud teostest lahkab Undinė Radzevičiūtė romaan „Kalad ja draakonid” (Varrak, 2017, tlk Tiiu Sandrak) Euroopa-Hiina integratsiooniprobleeme 18. sajandil ja kaasajal, Kristina Sabaliauskaitė ajalooline romaan „Peetri keisrinna” käsitleb Katariina I elu 18. sajandil ning Birutė Jonuškaitė romaan „Maranta” liigub veidi kaasajale lähemale – Teisest maailmasõjast kuni tänase päevani välja. Kuid tegevuskoha valikul on „Maranta” kõige mitmekesisem, sest peale Ameerika, Prantsusmaa ja Iisraeli kulgeb romaani sündmustik Poolas, kus asub suur leedulaste asuala ning kust on pärit ka kirjanik Birutė Jonuškaitė, kes on läbi Puński leedukeelse lütseumi ja Vilniuse Ülikooli ajakirjanduse stuudiumi tõusnud üheks lugupeetavamaks leedukeelseks kirjanikuks ning Leedu Kirjanike Liidu juhiks.

Romaanis „Maranta” pöördub autor tagasi oma kodukohta Kirde-Poolas, oma pere ja juurte juurde. Mitmetes intervjuudes on kirjanik öelnud, et romaani sündmustik ja paljud tegelased on komponeeritud päriselu ja kohatud inimeste järgi, ehkki tegemist

FOTO © LINAS DAUKŠA

3

Birutė Jonuškaitė

pole täiesti autobiograafilise looga.

Samuti on ehtne ka leedu lugeja jaoks mõnevõrra eksootiline eluolu teispool aastakümneteks läbimatuks muudetud riigipiiri – kogukondlik küla, leedulastest põliselanikud Poolas, eri rahvuste läbikäimine, etnograafilised eripärad, katoliiklus, millesse põimitud loodususu sugemed. Ehkki Poola ja Leedu on olnud aastasadu ajalooliselt seotud, siis ikkagi: rahvad poliitika tõmbetuules – elab ju Leeduski Vilniuse ümbruses ja linnast lõuna pool päris märkimisväärne poolakatest rahvusvähemus.

Birutė Jonuškaitė kodukanti on bussiaknast näinud paljud huvireisijatest eestlased, kes mõni aeg tagasi pidid turismireisil läbima Leedu-Poola kehvapoolse mainega Kalvarija piiripunkti. Kuna ees ootasid tollal meie inimeste jaoks veel avastamata riigid, peeti pikka Poolasõitu tüütuks. Tegelikult pakub Kirde-Poola mitmes aspektis palju huvitavat nii loodus- kui ka ajaloohuvilisele nii oma imeliste vaadete kui ka seal elanud ja tänaseks väljasuretatud balti hõimu jatvingitega.

KOLME PÕLVKONNA DRAMAATILINE SAATUS Birutė Jonuškaitė romaan „Maranta” räägib kolme põlvkonna naise dra-

maatilisest saatusest keerulistes ajaloolistes oludes Teisest maailmasõjast alates kuni tänase päevani. Kesksed tegelased on vanaema Dominyka, tütar Saulė ja tütretütar Rasa, kelle elu on kulgenud peamiselt Kirde-Poolas Gaładuśi ja Seiwy järve vahelises leedulaste põliskülas. Pole ime, et sellisel segasel ajaloo tallermaal võrsunud taluperenaise Dominyka ja tema truu kaasa Kostase suurpere saatus ei ole sirge ja sile ning peategelaste Rasa, Saulė ja Dominyka elu koosneb saladustest ja lahtirääkimata lugudest.

Kas Rasa, uue põlve noor naine, lahendab perekondlikud mõistatused ja saab saladuste selginedes õnnelikuks, me ei tea, kuid tõde otsib ta mitmel pool maailmas – Poolas, Ameerikas, Prantsusmaal, Iisraelis. Kirjanik annab lootust, et pärast tormilisi läbielamisi võib Rasa leida rahu ja ehk ka õnne.

TUNNETE LOOD Valgevene kirjanik, Nobeli kirjandusauhinna laureaat Sviatlana Aliaksijevič on öelnud, et kuigi iga inimese saatus sõltub poliitlistest, ökoloogilistest ja eksistentsiaalsetest katastroofidest, on temal õnnestunud lugeja tähelepanu ja süda võita tänu sellele, et kirjutab tunnetest, tunnete lugu.

Tunnete lood on ka juba varem sügavat muljet avaldanud teosed: Sofi Oksaneni romaan „Puhastus”, Nora Ikstena „Emapiim”, Viivi Luige „Seitsmes rahukevad”. Kahtlemata on sarnase teemakäsitlusega raamatuid veelgi. Aeg on küps, et naised kirjutavad naise saatusest just nii, nagu toonitas nobelist Sviatlana Aliaksijevič – läbi naise karmi aja tunnete.

Maranta Birutė Jonuškaitė tõlkinud Tiiu Sandrak 384 lk kõva köide sari „Nüüdisromaan”

Lottie Brooksi äärmiselt piinlik elu MARIBEL 13-aastane

R

aamatukaas on ilus ja värviline! Nägin raamatut poeletil ja jooksin esimese asjana sinnapoole. Illustratsioonid sobivad suurepäraselt raamatuga, eriti meeldib mulle aluspükstes ja rinnahoidjaga peet. See peet näeb välja täpselt selline, nagu kujutan Lottiet ette emotikonina.

Sisu on lihtsalt imeline! See on kindlasti üks parimatest raamatutest, mida lugenud olen. Päeviku stiilis kirjutamine toob meelde palju mälestusi „Luuseri päevikust”. Kuna olen Lottiega sarnastes olukordades olnud, oli tore näha, mida tüdruk nendes olukordades teeb ja mõtleb. Olen ise ka

proovinud päevikut pidada, aga mul ei õnnestunud see nii hästi kui Lottiel.

Nii et oli tore näha oma mõtteid päevikus, ilma et oleksin neid ise kirja pannud. Ja kui otsid naljakat raamatut, siis pole vaja kaugemale vaadata!

Vahepeal oli küll veidi piinarikas lugeda, sest Lottie valis enda arust popid tüdrukud suurepärase sõbranna asemel. Aga eks kõik on tahtnud põhikoolis populaarsed olla. Osa on võibolla isegi sarnaselt käitunud.

Minu lemmikosa oli võrdlused.

Need olid väga naljakad ja võtsid päeva sündmused perfektselt kokku.

Lemmikute hulka kuuluvad „lame nagu pesulaud”, „suhtlemisoskus nagu kaalikal”.

Jess oli minu arust kõige parem tegelane. Ta ei muutnud ennast sellepärast, et populaarne olla. Jess oli süm-

paatne ja sõbralik terve raamatu vältel. Ja nagu Jess ütles: „Ma näen sind ja sa oled imeline” (see kehtib kõigile).

Raamatut soovitaksin pigem teismelistele tüdrukutele, aga ka poisid ja täiskasvanud võivad sellest rõõmu tunda. „Lottie Brooksi äärmiselt piinliku elu” hindeks annan 11/10.

Lottie Brooksi äärmiselt piinlik elu Katie Kirby tõlkinud Hels Kure 432 lk kõva köide

ilmunud Surm Hazel House’is Betty Rowlands tõlkinud Piret Lemetti 258 lk, pehme köide sari „Sukey Reynoldsi müsteeriumid”

Noorena lootis Sukey saada uurijaks, kuid elu läks teisiti. Nüüd osaleb ta kohaliku politseijaoskonna töös, pildistab sündmuskohti ja on abiks asitõendite kogumisel. Kui Sukey saabub mõrvapaika, et pildistada jõuka ärimehe naise surnukeha, ei saa ta millestki sotti. Paistab, et tegemist on käest läinud sissemurdmisega, kuid minema pole midagi viidud?

Sukey otsustab asja ise uurida, kuid sündmused võtavad ohtliku pöörde.

Maga hästi Anders Roslund tõlkinud Li Laanemets 378 lk, pehme köide

Menukite „Kolm sekundit”, „Kolm minutit”, „Kolm tundi” ja „Õnnesoovimesul” sarja jätkavas põnevikus on elu ja surma vahel kolm aastat. Ühel päeval kohtab kriminaalkomissar Ewert Grens kalmistul leinavat naist, kes käib oma tütre haual, keda kunagi ei leitud. Grens otsib vana toimiku üles ning siis selgub, et kadunud on veel üks nelja-aastane tüdruk, kes rööviti samal päeval. Ka teda pole leitud.

Komissar asub paljastama kadumiste taga peituvat tõde.

Mao needus Elly Griffiths tõlkinud Nele Mikk 282 lk, pehme köide sari „Dr. Ruth Galloway juhtum”

Kui kohtuarheoloog Ruth Galloway läheb jälgima keskaegse piiskopi kirstu avamist, leiab ta muuseumi põrandalt surnud kuraatori. Peatselt sureb oma ratsabaasis ootamatult ka muuseumi jõukas omanik. Mõlemal juhul võis surm olla loomulik, aga juurdlust alustatakse siiski ja selle käigus ristuvad taas Ruthi ja peainspektor Nelsoni teed.

Patukahetsus Eloísa Díaz tõlkinud Kaja Riikoja 264 lk, pehme köide

Mitmekihiline krimipõnevik, kus kistakse lahti Argentina ühiskonna valusaid haavu ja paljastatakse perekonnasaladusi. 1980ndate diktatuuri ajal tuleb inspektor Joaquín Alzadal oma töö tõttu suhelda meeleheitel inimestega ning taga otsida kadunuid.

Kakskümmend aastat hiljem kihavad Buenos Airese tänavad taas rahutustest. Nüüd on Alzada otsustanud hoida madalat profiili ja oodata ära erruminek. Aga kui leitakse ühe noore naise laip ning naine linna rikkaimast perest kaduma läheb, on ta sunnitud sekkuma.

ilmumas Stockholm 1794 Niklas Natt och Dag tõlkinud Eha Org 480 lk, pehme köide

1794. aastal valitseb Rootsimaal segadus ja korruptsioon. Rahvas on sõjast, haigustest ja julmusest muserdatud ning vireleb vaesuses. Selles kurjust täis maailmas uurivad ühekäeline sõjaveteran Mickel Cardell ja varalahkunud juristi Cecil Winge noorem vend Emil pulmaööl julmalt tapetud pruudi Linnea Charlotta mõrva.

Masenduses peigmees on paigutatud hullumajja.

postimees

KIRJASTUS.POSTIMEES.EE

PIRET VEIGEL

K

eda küll ei huvitaks suhted? „Ökoloogia võhikutele” just nendest räägibki. Ökoloogia on üsna noor teadusharu, mis käsitleb organismide ja keskkonna vahelisi suhteid ehk teisisõnu – see on teadus eluslooduse majapidamisest.

Mõistmaks selliste suhete mõnikord keerulist, ent alati huvitavat olemust, kirjutas Tartu Ülikooli evolutsioonilise ökoloogia professor Kristjan Zobel neist silmaringi avardava mahuka raamatu. „Ökoloogia on teadus, mis käsitleb teemasid astronoomiast gastronoomiani, priionitest dinosaurusteni ning romantilistest looduskirjeldustest kuni vähestele arusaadava kõrgema matemaatikani. Seeläbi on iga ökoloogiaraamat kirjutajanäoline põgus valik teemadest, mis tunduvad autorile olulised ning ei käi täielikult üle jõu. Nii on ka selle raamatuga,” kirjutab autor raamatu eessõnas.

Põnev ja rikkalikult illustreeritud teos on toonilt kõike muud kui akadeemiline: see on tulvil huvitavaid fakte ja lugusid kogu maailmast. 48 peatükki on kirja pandud suurepärase huumorimeelega, alateemadeks liigendatud teksti toetavad ligi 200 värvifotot, graafikut ja joonist. Silmipaitavalt harmoonilise kujunduse autor

eksa

FOTO SHUTTERSTOCK.COM

Vähemalt peaaegu tõsi – kui mitte rohkem

Isane paradiisilind illustreerib peatükis „Miljard aastat seksi“ sugulise paljunemise paradokse.

on Liina Valt, illustreeris Pia Inger Sepman.

Loodusseaduste ja maailma toimimise kõrval tutvustab autor eri valdkondade nimekaid teadlasi ja mõttehiiglasi, kes on aja jooksul andnud oma panuse inimkonna valgustamisse. Et raamat algab maailmaruumi Suurest Paugust ja sellest, mis järgnes, on endastmõistetav, et üht-teist saab teada nii Albert Einsteinist, Evelyn Hutchinsonist kui ka ökoloogia mõiste loojast Ernst Haeckelist.

Raamat tutvustab ka näiteks Justus von Liebigit ja Georgi Gauset, aga ka Alfred Wallace’it ja Henry Thoreau’d, rääkimata Eesti loodusteadlasest Gustav Vilbastest, kes pakkus juba sadakond aastat tagasi ökoloogia eestikeelseks nimetuseks majuseõpetust.

Mitme teema juures toetus Kristjan Zobel oma kolleegide teadmistele.

Nõuandjate hulgas olid Leho Ainsaar, Eerik Leibak, Tiit Maran, Raivo Mänd, Kalle Olli, Meelis Pärtel, Toomas Tammaru, Peeter Tenjes ja Kaido Kama. Viimane on ühtlasi kogu teose toimetaja. „Ökoloogia võhikutele” aitab paremini mõista, mis on eluvõitluses tegelikult oluline ja millistele väärtustele peaksime rohkem tähelepanu pöörama. Pole kahtlustki, et pärast selle raamatu lugemist saab nii mõnestki võhikust juba mingil määral edasijõudnu – autori sõnul on kõik vähemalt peaaegu tõsi (kui mitte rohkem).

Ökoloogia võhikutele Kristjan Zobel 296 lk kõva köide

Nr 2 (137) 10. detsember 2021

4

ilmunud Väike religiooni ajalugu Richard Holloway tõlkinud Kalle Hein 264 lk, pehme köide

Inimestena tunneme vastupandamatut huvi iseenda ja oma päritolu vastu. Kas kusagil on olemas keegi, kes on universumi loonud? Kas pärast surma ootab veel midagi ees? Ja kui ootab, siis mis?

Neile küsimustele on vastuseid otsitud aegade algusest saati.

Sügava austuse ja tundlikkusega tutvustab endine Edinburghi piiskop Richard Holloway peamisi maailmareligioone, nagu judaism, kristlus, islam, budism ja hinduism, nende usundite tuumtõekspidamisi ja ajalugu kaugest minevikust 21. sajandini välja. Empaatilise teejuhina kõnetab Holloway nii neid, kes usuvad, kui ka neid, kes ei usu, ning neidki, kes ei ole veel otsusele jõudnud.

Hämarad alleed Ivan Bunin tõlkinud Maret Käbin 424 lk, kõva köide

Ivan Aleksejevitš Bunini (1870–1953) jutustuste kogumik on pühendatud armastusele selle kõikvõimalikes värvingutes. Süngeid, vahel erootilisi ja sageli traagilisi afääre kannustab, aga ka lõhestab lihalike ja vaimsete tundmuste ürgne vastuolu. Autor ise pidas seda raamatut parimaks kõigest, mida ta on kirjutanud.

Bunin, kelle meisterlik keelekasutus oli venekeelse kirjanduse rikkalikumaid, pälvis oma kaasaegsete

silmis viimase suure realisti tiitli.

Ta oli esimene vene kirjanik, kellest sai Nobeli kirjandusauhinna laureaat.

Tema loomingu keeleline struktuur – tuntud ka kui „Bunini brokaat” – on külluslik, tihedakoeline ja peensusteni läbimõeldud.

Anna Karenina Lev Tolstoi tõlkinud Selma Holberg 840 lk, kõva köide

„Anna Karenina“ on lugu ootamatust ahvatlusest, moraalsest konfliktist ning unistustest ja nende purunemisest. Ennekõike on see aga lugu ühest erakordsest naisest ja suurest armastusest, mis sunnib eirama ühiskonnareegleid ja viib etteaimatavalt traagilise lõpplahenduseni.

Lev Tolstoi suurteos on oma paeluva sündmustiku ja meisterliku stiiliga inspireerinud lugematuid põlvkondi. Sageli maailma parimaks romaaniks tituleeritud teost on Fjodor Dostojevski nimetanud täiuslikuks kunstiteoseks.

Nääripäkapikk Eno Raud 16 lk, pappraamat

Pere kõige pisematele mõeldud raamat tuletab meelde vahvaid näärikombeid.

Sobilik nii sussi sisse panemiseks kui ka jõulukingiks.

Eno Raua luuletusele on toredad pildid joonistanud legendaarne Lilian Härm.

WWW.EKSA.EE

ilmunud Tere, Aleksander Epp Annus 232 lk, kõva köide

Vahel on pimedus hääli täis, vana maja, tuul puhub öö hääli läbi pragude. Siis on mõni õhtu jälle nii vaikne, nagu hoiaks kogu ilm hinge kinni.

Lihtsalt istud vaikuses, püüad vaikuse rütmi tabada ja oma hingamist selle järgi seada, ükski hääl ei pääse enam vaikuse ringist sisse.

Midagi siiski, vaikus on äkisti häiritud. Võõrad jalad nühivad väljas uksematti, raskelt, kõhklevalt, pikkamisi. On aasta 2066.

Iseseisvuspäev Kaur Kender 173 lk, pehme köide

„Iseseisvuspäev” on räige lugu ülbetest üheksakümnendatest: ärist, kuritegevusest, vägivallast.

Peategelane Karl on ka eesti kirjanduse hiilgavaim näide ebausaldusväärsest jutustajast: nürist jõmmist, kes valetab ega saa ise aru, mis tema ümber toimub. Peen meistriteos.

Kaarli pildiraamat Toomas Raudam 270 lk, kõva köide

Pildiraamatu peategelane on küürakas kääbus Kaarel, kes põeb kollatõbe, kujutleb, et raamatukogu on ema üsa, harrastab kiirkõndi, tahab saada Toomas Raudamiks. Pilt Kaarlist on samavõrd petlik kui veenev. Aeg tahab surra, pilt püsimist.

Aja viljad sinepipuul ARNO OJA

V

iimase 20 aasta jooksul on Triinu Pakk tõlkija, järelsõnastaja või toimetajana inglise keelest heasse eesti keelde vahendanud enam kui 40 teost. Peamiselt mõtte-, aga ka ilukirjanduse vallast. Selle teekonna algus oli hirmuäratavalt võimas – nn algaja võttis tõlkida antropoloogia isaks peetava James George Frazeri (1854–1941) 1000-leheküljelise epopöa „Kuldne õun. Uurimusi maagiast ja religioonist” ning kirjutas sellele mahuka kommentaaridega järelsõna!

Tollesama järelsõna leiame siinvaadeldava raamatu keskelt. Kokku sisaldab Triinu Paku esmakogumik kakskümmend üks 21. sajandil valminud kirjatööd, lisaks sissejuhatava essee pealkirjaga „Lugudest, tõepõhjast ja vabast turuplatsist”.

Sinepiiva on piiblitarkuse järgi kõige väiksem seeme Maa peal, milles ometi peitub maagiline võim. Kuid Triinu Pakk oma teoses usutõdesid ei kuuluta, tema keskendub vaadeldavate autorite kirjandusloomingule. Nii tsiteerib ta sinepiga seoses mitte pühakirja, vaid Karl Ristikivi romaani „Põlev lipp” (1961), mille järgi „legendi ainsast sinepiivast kasvab peagi suur puu” (lk 30). Muidugi sinepipuu, mille viljade maitse teatavasti võib varieeruda magusast kibemõruni, vastavalt kohale ja ajale!

Autori sinepipuul elab inimene, kes

Triinu Pakk

olemuselt on „lugusid jutustav loom” (lk 11). Neist lugudest kujunevad puu oksad, millest mõni murdub ajatuultes, mõni muutub taas legendiks. Ent igaüks neist jutustab oma aja lugu, millest puule kasvab vastavamaitseline vili. Küpsemise aegu saab neist kokku ajalugu, mis kirjanduse poolelt on enamasti „teoreetiline ehk oletuslik ajalugu”, nagu sedastas valgustusajastu „parim poeg” J. G. Frazer (lk 195).

Just valgustusajastust ehk 18. sajandi Euroopast lähtub vaadeldava teose põhiosa. Niihästi konservatiivse ilmavaate isaks peetava Edmund Burke’i peateose „Mõtisklusi Prantsuse revo-

lutsioonist” kui ka Edward Gibboni ajalooepopöa „Rooma impeeriumi allakäigu ja languse ajalugu” on Pakk ise tõlkinud (vastavalt 2008 ja 2016).

Tõlgete järelsõnadest on nüüd saanud lugusid kandva puu tüsedad oksad.

Tähelepanu väärib siinjuures autori tõdemus, mille kohaselt just Gibboni kirjeldatud impeeriumi järgi lõi Winston Churchill oma arusaama Briti impeeriumist ning Isaac Asimov modelleeris hiljem ulmeimpeeriumi (lk 157).

Vähe peenemate okstena liituvad samasse konteksti vaatlused šoti filosoofi Thomas Carlyle’i ja Ameerika kirjanduse rajaja Ralph Waldo Emersoni tekstidest ja sõprusest. Lisaks tegeleb Pakk meil nii haruldase asjaga nagu korralik tõlkekriitika. Arvustajana liigub ta müütide ja viktoriaanliku ajastu Inglismaa kaudu 20. sajandini välja, tahtmata kordagi teistele tõlkijatele ära panna. Kuid sinepipuu viljade juures tuleb vahel teha ka kibeda maiguga märkusi, peamiselt tõlkija keele osas. Selliste märkuste osaliseks saavad Thomas Carlyle’i teose „Minevik ja olevik” eestindus (lk 161–63) ning Daphne du Maurier’ romaani „Jamaica võõrastemaja” tõlge (lk 305).

Hasso Krulli „Jumalanna pesas” (2012) peituva loomislaulu linnu puhul ei meeldi Pakule vanade müütide segamine uususunditega.

Mis puudutab kirjanduse suhet tegelikkusega, siis Erich Auerbachi kapitaalses ülevaates „Mimesis. Tegelikkuse kujutamine õhtumaises kirjanduses” (1946, e k 2012) öeldu ei ole

siiani oma väärtust minetanud. Auerbachi jälgedes Vana Maailma tänast seisu vaadates nendib Triinu Pakk, et Euroopa unioon „kipub uuel sajandil murenema juba enne, kui õieti valmiski saab” (lk 27). Legende asendavad nüüdisajal kõikvõimalikud vandenõuteooriad. Ilukirjanduse poolelt oli Hogarth Pressi algatatud Shakespeare’i näidendite proosateisenduste sari (millest lähemalt juttu selle raamatu esimeses kolmes loos) tunduvalt vaimuvaesem kui originaal.

Raamatu kolm viimast lugu kajastavad seda märgatavat tempot, millega seni kolmandaks maailmaks peetud Aafrika, sinepipuu kodumaa, Euroopast ette trügib. Järjest enam Nobeli kirjandusauhindu läheb sinnakanti, läks tänavugi. Selles kontekstis pakub eesti lugejale erilist huvi kirjutis „Nigeerlane Ümera jõel”, Nigeeria igbo Chinua Achebe romaani „Kõik vajub koost” (1958, e k 2018) ja meie oma Mait Metsanurga vabadusvõitlusromaani kõrvutus, millega Triinu Pakk oma vaimurikka teose lõpetab.

Aja lood ja legendi sinepiiva Triinu Pakk 353 lk kõva köide

5

Nr 2 (137) 10. detsember 2021

WWW.KOOLIBRI.EEE

KOOLIBRI

Piia Präänik tegutseb

ilmunud

HELIN PUKSAND

13-aastane Grégoire pole mingi musterõpilane.

Ta on juba kaks korda istuma jäänud ja üheski naabruskonna koolis pole tema jaoks enam kohta.

Selge, et tema vanemaid see õnnelikuks ei tee. Kui Grégoire koolist välja visatakse, peab ta uue kooli leidma, see aga pole sugugi kerge.

Vanaisa Leo ja tema töökoda Leoland on ainsad rahusaared Grégoire’i hektilises elus. Aga isegi vanaisa ergutab Grégoire’i ohje oma kätte võtma ja oma eluga midagi mõistlikku peale hakkama. Grégoire proovib, kas uues koolis puhtalt lehelt alustamine on õige otsus.

Mõnusalt jutustatud lugu, mis puudutab keerulisi probleeme ja aitab meil nendega päriselus paremini hakkama saada.

flirdib Piia klassijuhatajaga, et ainult oma saate jaoks materjali saada. Või siis Anna ema prantslasest elukaaslane, kes isadepäeva öömatkal kardab pimedat metsa, sest seal elavad ju karud, hundid ja parmud.

FOTO BIBI ALTINK

Tallinna Ülikooli emakeele ja eriõpetuse dotsent

P

iia Prääniku sõbrad said hiljuti rõõmsa uudise: Kairi Look on kirjutanud järjekordse raamatu Piia Präänikust. Kõigil on ju värskelt meeles, kuidas Piia ja tema perekond bandiitidega mässas.

(Kes on lugenud raamatut „Piia Präänik ja bandiidid”, teab, kellest on jutt).

Nüüd siis saab teada, mis bandiitidest edasi saab … Suur oli minu üllatus, kui ma bandiite uues raamatus ei kohanud, vaid isa vihjab neile tegelikult üsna otseselt. Siis jõudiski mulle kohale, et pean kontrollima Piia vanust.

Nii ongi: eelmises raamatus oli Piia teise klassi tüdruk, kuid uues raamatus läheb ta alles kooli. Kõik klapib.

Taaskohtumine hea tuttavaga on igal juhul tagatud.

PIIA KLASSIS ELAB SÕNASÖÖBIK See, et Piia Prääniku raamatud ei ole kirjutatud ajalises järgnevuses, ei takista raamatute nautimist. Piia on nutikas ja vahva tüdruk, nii et tema tegemistest on lausa lust lugeda. Kooliminek on iga lapse elus suur sündmus, nii ka Piiale. Ja koolis on ju vahva! Piia klassijuhatajaks saab noor õpetaja Laura (lausa nii noor, et Piia isa pole nii noort õpetajat enda arvates varem näinudki), kes on teadagi väga tore, sest talle meeldib üle kõige õpetada. Ka klassikaaslased on vahvad – igaüks isemoodi.

Aga Piia koolis on veel miski, õigemini küll keegi, keda teistes koolides ei ole. Piia klassis elab Sõnasööbik!

Sõnasööbik on tegelikult alles hiljuti klassiruumi elama asunud, sest ta sattus kogemata aabitsakasti. Nüüd aga peab ta kuidagi hakkama saama, sest Sööbik sööb sõnu. Klassis aga pole just eriti palju midagi söödavat, vaid kalendrist leiab šokolaadijänese ja maasikaid. Muidugi hakkavad Piia ja tema klassikaaslased teda abistama ning toovad kodust Sööbikule midagi maitsvat. Ma muidugi ei tea, mida arvavad näiteks Aleksi vanemad, et nende poeg salaja vanaema retseptivihikust sõnu välja lõikab, aga sellest Kairi Look targu ei kirjuta.

Kairi Look

OOTAMATUD KIRJELDUSED JA VÄRVIKAD TEGELASED „Piia Präänik ja Sõnasööbik” on kirjutatud humoorikalt ja täis ootamatuid kirjeldusi, nii et raamatu põhjal saaks vahva filmi. Võtame või lõigukese raamatu algusest: „Klassis oli vaikne.

Tolm igavles kapiserval. Kustukas kratsis taguotsa. Kärbsed norskasid.

Gloobus näitas tahvlile keelt. Ämblik kõdistas võrgus siplevat sääske.” Igal juhul minul hakkas juba film silme ees jooksma – mis kõik seal augusti lõpus klassis tegelikult toimub, kui kool ootab lapsi. Võin öelda, et film jooksis silme ees mul kuni raamatu lõpuni.

Raamatus on palju eriilmelisi tegelasi ja võib öelda, et Kairi Look on kenasti ära tabanud erinevate inimtüüpide käitumise ja olemuse. Näiteks

Piia isast lugedes tundub mulle, et olen temaga juba ammune tuttav. Piia isa Pauli ahviarmastuslik kiindumus oma tütresse tuleb välja juba aktusel, kus isa peab lausa kõigile kuulutama, et see tüdruk, kes just aabitsa sai, on tema andekas tütar. Samas töökoosolekud on tema jaoks kurnavad, nii et Piia tunneb vajadust minna isa pärast koosolekut toetama. Ja kui isa juba haige on, siis tema palavik on vähemalt 45 kraadi … Oh, sellest ei maksa isegi rääkida, aga küllap tunnete sellist tüüpi ka teie.

Teiseks näiteks võiks tuua auahne teleajakirjaniku Bobi Berensi. Salamisi Piia isa ja laste juttu pealt kuulates saab mees teada Sõnasööbiku olemasolust ning muidugi tekib tal kohe soov teha Sööbikust saade. Nii tuleb Bobi Berens kooli lastega kohtuma ja

Kupee nr 666 – põrgulik reis läbi nõukogude tegelikkuse ÜLLE KIIVET raamatu toimetaja

„I

nimene on kõigeks suuteline, kui sunnitakse.” See läbi Siberi kihutava rongi vagunisaatja Arissa pillatud elutark lause sobib väga hästi kogu nõukogude aja motoks.

Rosa Liksomi raamat „Kupee nr 6” kirjeldab Soome tüdruku seikluslikku reisi rongiga põiki läbi kogu Nõukogudemaa, Moskvast Mongooliasse Ulaanbaatarisse, kupeekaaslaseks suurvenelasest töölisklassi esindaja, vodkasõltlane, kes naiivsele välismaalasele elu ja asju seletab. OMA elu ja OMA arusaamist sellest.

Kogu raamat on inspiratsiooni saanud vene kirjandusest, kupee number on otseselt tuletatud Tšehhovi kresto-

maatilisest jutustusest „Palat nr 6”.

Selleski raamatus näeme põimumas üllaid ideid koos kõige madalama argieluga, ülimat väiklust kaastundliku südamlikkusega, nii et raske on otsustada, kes on hull, kes normaalne, kes on ühel või teisel pool trelle.

Meie jaoks on see reis läbi aja. Kes seda aega veel mäletavad, nendele tuletab raamat meelde selle perioodi probleemiderohket viletsust ja tagurpidisust. Mäletate ju neid veneaegseid pikamaaronge – enne kui rong jaamast välja sõitis, olid kupeekaaslastel sussid jalas, pidžaama seljas, lauale ajalehe peale laotud sinakas keedukana, hapukurgid ja viinapudel ning veel enne järgmist jaama teadsite juba nende elust kõike ning hakati läbi võtma sugulaste ja töökaaslaste omi. Edaspidise kava kohustuslikud elemendid oli enesekiituses vastu rin-

du peksmine, üksmeelne laulujoru, rahvuslik kehklemine ja naabri alavääristamine, tülinorimine ja enesehaletsuse kibedad pisarad. Järgnev hommik toob koos aovalgusega patukahetsuse.

Kes seda aega näinud ei ole, selle jaoks on raamat uskumatu, lausa kirjanduslik absurd. Üdini tungiv külm ja venelik viinahimu, väikeametnike ülbus ja eneseupitamine, ümbruse südantlõhestav viletsus, kõige üle nõukogude propaganda fanfaarid õitsengust ja arengust pasundamas. Ja nõukogude inimene, kelle arusaamad elust ja asjadest on veidi veidrad ja väändunud, aga kelles igaühes lööb mingil hetkel välja soe ja kaastundlik vene hing.

Nagu oleks tükike ajalugu sahtlist välja võetud. Ja küll on rõõm see sinna jälle tagasi panna.

VIHJED TÄNAPÄEVA EESTI ELULE Lisaks sellele, et tegelased on justkui päris elust võetud, on raamatus ka mitmeid vihjeid tänapäeva Eesti elule.

Bobi Berens ja tema saade „Prožektor” tuletasid meelde saadet „Laser” ja selle saatejuhti. Liisa-Lotta üks vanaema kingib teisele vanaemale kitse, sest too on ju nii üksi – kas sarnane põhjendus ei olnud ka Marko Reikopil, kui ta Maire Aunastele kitse kinkis? Laste lemmikräppari Kukimuki kirjeldus on samuti kahtlaselt tuttav.

Kairi Look toob oma raamatus „Piia Präänik ja Sõnasööbik” välja ka olulisi põhiväärtusi. Kuigi klassi lapsed on oma olemuselt väga erinevad, siis ometi on nad üksteise vastu sõbralikud ja näitavad empaatiat ka kummalise Sõnasööbiku suhtes. Loodushoid tuleb sisse Uku kaudu: ta päästab kärbse ämbliku käest, sest poiss peab end patsifistiks, ja kuigi tema rõdul elavad kanad sõid ära Uku kogutud sõnad, siis ometi ei saa ta pakkuda Sõnasööbikule söömiseks sõna kanasupp.

Samas ei saa öelda, et raamat on üks roosamanna: vanaemad kaklevad omavahel, kes saab lapselapse koolist ära viia; Liisa-Lotta mängib tänaval kõndides nutitelefoniga; auahne ajakirjanik ei vali vahendeid, et soovitud saadet saada jne. Negatiivsed nähtused tuuakse esile üldiselt heatahtlikult muiates, kuid on selge, et kõik ei ole nii roosiline, nt kaklevad vanaemad tekitavad piinlikkust eelkõige lapselapsele ja Liisa-Lotta oleks peaaegu auto alla jäänud.

Piia Präänik ja Sõnasööbik Kairi Look illustreerinud Ulla Saar 120 lk kõva köide

Sama kiiresti nagu rong tormab läbi omaaegse Nõukogude Liidu Moskvast Murmanskisse, sööstab Rosa Liksomi raamatu järgi tehtud Juho Kuosmaneni linateos „Kupee nr 6” läbi filmimaailma kõrguste, võites järjest auhindu. Film pälvis Cannes’i festivali põhivõistlusprogrammi grand prix', sellele järgnes nominatsioon Euroopa Filmiakadeemia parima filmi, parima naispeaosalise (Seidi Haarla) ja parima meespeaosalise (Juri Borissov) arvestuses.

Praegu kandideerib „Kupee nr 6” võõrkeelse filmi Oscarile.

Kupee nr 6 Rosa Liksom tõlkinud Kadri Jaanits 174 lk pehme köide

35 kilo lootust Anna Gavalda tõlkinud Indrek Koff 72 lk, kõva köide

Kass Antsoni jõulukampsun Cecilia Heikkilä tõlkinud Ülle Kiivet 24 lk, kõva köide

Muhe jõululugu räägib kass Antsoni kampsunist, mis ühel külmal talvepäeval hakkab äärest hargnema. Ilma sooja kampsunita tõotab talv tulla pikk ja raske.

Antson asub lõnga järgi kampsunit otsima. Lõng muudkui keerleb ja siugleb läbi kogu linna: mööda kõnniteed, üle sõidutee, läbi õuede ja parkide, ümber majanurkade, üle katuste ja korstnate. Antson järgneb lõngale. Isevärki retk lõpeb väga ootamatus kohas, aga jõuludeks saab kass Antson viimaks ometi tõelise jõulukingi. Cecilia Heikkilä hubase meeleoluga raamat on soe ja rõõmus lugemine.

Unejutte kogu maailmast Angela McAllister tõlkinud Mari-Ly Tiitsmaa 128 lk, kõva köide

Kas tahad kuulda lugu kiirest gepardist või kavalast kilpkonnast? Kas sulle meeldiks lugeda legendi Täheneiust või Vikerkaarejärvest? Kas sind huvitab, kuidas tekkis öö või miks jänesel on lühike saba? Kas tahaksid rohkem teada Jaapanist, Araabiast, Aafrikast või põlisameeriklaste elust? Kui hambad pestud ja pidžaama seljas, on mõnus ennast teki sisse keerata ja kuulata mõnda vahvat juttu. Lugusid on lühikesi ja pikemaid, aga kõik need panevad mõtlema ning õpetavad meile midagi uut ümbritseva maailma kohta.

Nutikas aabits Riina Lamp 18 lk, pappraamat kordustrükk

Nutikas aabits mudilasele esimeseks tutvuseks tähtedega. Sõnavalik kajastab tänapäeva lapse maailma: igal leheküljel leidub mõni vahva ametimees või muinasjutuline tegelane, aga ka midagi loodusest, toidust või tehnikast. Viguriga värsid pakuvad seoste otsimise, sõnamängu ja lugemise harjutamise lusti.

Aabits ühendab traditsioonilise ja uudse. Nagu ikka vanades heades täheõppimise raamatutes esitatakse eesti tähestiku järjekorras vastava tähega algavaid sõnu. Sõnade juurde on lapsepärased pildid joonistanud kunstnik Maite Kotta.

Raamatu kõrval oleval paneelil saab tähenupule vajutades kuulata lõbusat salmikest.

CANOPUS ilmunud Teine viiul Ira Lember 162 lk kõva köide

Romaani tegevus toimub Pärnus.

Kujuteldava muusikateatri orkestris teist viiulit mängiv Murel saab ootamatult teada, et tema lepingut teatriga uuest hooajast enam ei pikendata. Kuidas oma eluga edasi minna?

Vaevalt toibunud sellest jahmatavast uudisest, istub pargipingil tema kõrvale tunnustatud helilooja, kes teeb talle ettepaneku hakata kirjutama libretot operetile, mille muusika heliloojal juba peaaegu valmis on komponeeritud. Murel võtabki ettepaneku vastu, töö opereti kallal hakkab talle vägagi meeldima, ja mitte ainult töö…

See on romaan armastusest, suurtest plaanidest ja... heitlikest inimsuhetest, mille autor oskab lugejat üllatada veel päris lõpu eel. Kuuldavasti on raamatule oodata ka peatselt järge.

Vaatevinklid W. Somerset Maugham tõlkinud Mare Lepik 264 lk pehme köide

Esseede kogu „Vaatevinklid” sisaldab kokku viis sädeleva vaimsuse ja teravmeelselt vaimuka sõnakasutusega kirjapandud esseed. Esimene neist räägib Johann Wolfgang von Goethe romaaniloomingust, teine India Swamist, kelle aašramis Maugham 1938. a mitmeid kuid elas, kolmas 17. saj.

Canterbury peapiiskopi dr. Tillotsoni, kellel öeldakse olevat oluline osa Inglise kirjakeele arengul, proosaloomingust, ning neljas kolme Prantsuse kirjaniku päevaraamatutest.

Raamat lõpeb selle ilukirjanduse žanri analüüsiga, milles Maugham ise on ületamatu – ja selleks on novell. Lugejale antakse ülevaade novelli kui kirjandusžanri tekkimisest, ajaloost ja novelli kirjutamise võtetest.

Läbi halli mere Urve Tinnuri Valik sonette 40 lk pehme köide

Poetessi luulekogu sisaldab 17 hoolikalt valitud sonetti ning lisaks nendele ka klassikalise sonetipärja, mis teatavasti sisaldab veel omakorda 15 sonetti.

Paasvere parunid Hinge Kaljund 152 lk pehme köide

Virumaa ajalugu on läbi põimunud väärikate baltisaksa suguvõsade ajaloost nagu von Weissid, von Meydellid, von Stackelbergid, von Neffid, von Rosenid jpt.

Ajalooline dokumentaalromaan „Paasvere parunid” kutsub meid kaasa elama Paasvere kandi baltisaksa aadlisuguvõsade elusaatustele peaaegu saja aasta jooksul, alates 19. saj. viimasest veerandist, viies lugeja vaheldumisi Peterburi tsaari õukonda ja Eestimaa kubermangu Paasvere, Varudi, Uhtna jt mõisatesse. Peategelaseks von Maydellide aadlisuguvõsa.

Aastad 1870 – 1917. Rahulik ja tasakaalustatud elu enne kohutavat katastroofi, bolševike võimuletulekut Venemaal, taustaks Vene-Jaapani sõda, Port Arthuri ründamine, Tšušima merelahing. Siis aga järgnes õitsengule häving, kohutav punase terrori laine rullus üle maa...

WWW.CANOPUS.EE

Nr 2 (137) 10. detsember 2021

6

William Somerset Maughami uitama läinud mõtted See on nagu armumine. See ongi armumine. See on ekstaas, mis sobitub müstikute ekstaasiga...

TÕNU LEMBER

E

sseekogumik „Uitmõtted” ilmus aastal 1952 ning moodustab otsekui ühtse vaimse terviku teise samalaadse esseede kogumikuga „Vaatevinklid”, mis ilmus kuus aastat hiljem (e k 2020).

Raamat sisaldab kuus elegantselt vaimuka sõnakasutusega kirjapandud esseed, tulvil nõtkelt sädelevat vaimuteravust. Esimeses neist võtab Maugham vaatluse alla oma hea tuttava, Inglise 19. saj. kirjaniku ja kunstniku Augustus Hare’i (1834–1903) elu ja tegevuse; teises Hispaania maalikunstniku Francesco de Zurbarani (1598–1664) elukäigu. Kolmandas essees arutletakse detektiivjutustuse kui žanri üle; neljas on pühendatud Iiri riigimehe, majandusteadlase ja filosoofi Edmund Burke’i (1729–1797) ja viies kuulsa filosoofi Immanuel Kanti (1724–1804) elukäigu ja vaadete tutvustamisele. Kogumik lõpeb tõelise maiuspalaga kirjandusgurmaanidele – Maughami sule kaudu muutuvad raamatu lehekülgedel otsekui elavaks mõned tema tuttavad romaanikirjanikud (Henry James, Herbert Wells, Arnold Bennett jmt).

AUGUSTUS HARE JA KADUNUD MAAILM Juba raamatu esimestel lehekülgedel avaneb meie ees ammu kadunud maailm kõrgaadlike ja maa-aadlike käitumisest ja kommetest. Usun, et Maugham oli õnnelik võimaluse üle siseneda uude, talle tundmatusse maailma, suurejoonelisse ja uhkesse härrasrahva maailma, kes elas hiilgavas, kuid üsna igavas toreduses.

Ent anname sõna Maughamile endale: Arvatavasti olen üks vähestest veel elavatest inimestest, kes Augustus Hare’i tundis. Olin äsja avaldanud oma esimese mõningast edu saavutanud romaani, kui ta palus ühel meie ühisel sõbral, St Paul’si noorel kanoonikul mind enda juurde õhtustama kutsuda, et me kohtuda võiksime. Olin noor, kakskümmend neli ja väga uje; kuid ma meeldisin talle, sest, kidakeelne nagu ma olin, piirdusin vaid tema arutluste kuulamisega ning varsti pärast seda kirjutas ta mulle oma maamajast Holmhurstis ja kutsus mind sinna nädalalõppu veetma. Minust sai seal sagedane külaline.

Kuna sellist elu nagu tema seal elas, enam kusagil ei elata, pean huvipakkuvaks kirjeldada sealseid igapäevaseid toiminguid. Täpselt kell kaheksa hommikul sisenes su tuppa teenijatüdruk kahisevas kirjus sitskleidis tassi tee ja kahe õhukese võileivaviiluga ning asetas need öökapile; kui oli talv, järgnes talle abiteenijanna, samuti kirjus sitskleidis, mis aga polnud nii küütlev ega kahisev, kes puhastas eelmisel õhtul süüdatud kamina tuhast ning täitis ja süütas uue kaminatäie. Kell pool üheksa sisenes teenijatüdruk taas väikese kuumaveekannuga. Ta tühjendas pesukausi, milles sa enne magamaminekut pesemist olid teeselnud, asetas kannu pesukaussi ja kattis selle käterätiga...

Täpselt kell üheksa kutsus gong hommikueinele.

Emil Doerstlingi maal „Kant ja tema lõunasöögiseltskond” (1892–1893).

Maugham: Augustus oli juba oma koha laua otsas sisse võtnud, ees rikkalik eine, millest ta pidi peagi osa saama. Tema ees lebas suur perekonna Piibel ja paks musta nahkümbrisesse köidetud Palveraamat.

Olin perekondlike palvustega harjunud ning märkasin, et mõned Augustuse poolt loetud palved kõlasid mu kõrvus kummaliselt. Seejärel avastasin, et ta oli paljud read Palveraamatus, mida ta meile ette luges, korralikult tindiga maha kriipsutanud.

Pärisin temalt, miks. „Kriipsutasin maha kõik Jumalat ülistavad lõigud,” lausus ta. „Jumal on kahtlemata härrasmees ja ühelegi härrasmehele ei meeldi, kui teda ta enda silme ees kiidetakse. See on taktitu, häbematu ja labane. Arvan, et tõenäoliselt on kogu see liialdatud lipitsemine tema jaoks äärmiselt solvav.”

Tol ajal tundus selline arusaam minu jaoks veidrana ja isegi koomilisena, kuid hiljem olen hakanud mõtlema, et selles oli oma iva...

Selline nägi välja päeva algus ühes väiksemas mõisamajas üheksateistkümnenda sajandi lõpus, ja selline oli see enam-vähem üle kogu saareriigi sadades ja sadades maamõisates, mis kuulusid inimestele, kes, olemata küll rikkad, olid piisavalt heal järjel elamaks mugavat elu, mida nad ise pidasid just selliseks, kuidas härrasrahvas pidigi elama. Muidugi on see kõik alles sissejuhatus Augustuse loole.

MAALIKUNSTNIKE KUNINGAS Seitsmeteistkümnenda sajandi varastel kolmekümnendatel aastatel, kui Hispaania kuningaks oli Philip IV, otsustas prior Fray Diego de Montalvo ehitada Hispaania kõige suurejoonelisema käärkambri ning palkas maalikunstniku nimega Francisco de Zurbaran selle seinu maalidega kaunistama.

Kahtlemata valis ta tema seepärast, et too oli juba saavutanud kuulsuse munkade maalimisega ning ehk ka seepärast, et Zurbaran oli pärit Estremadurast...

Nii algab lugu, mis pühendatud Hispaania, eelkõige Sevilla barokkmaalikunstniku, Francisco de Zurbarani, kes tuntud eelkõige oma religioossete maalide poolest, elukäigule.

Maughami armastus maalikunsti vastu on hästi teada, ka siin ei suuda ta hoida tagasi oma imetlust Zurbarani

vastu, analüüsides vaimustusega paljude poolt müstikuks peetava kunstniku fenomeni. Maugham leiab, et üle kolme sajandi pikkune pleekimine Hispaania põletava päikese all oli küll vähendanud tema maalide jõulisust, ent sellest hoolimata oli neis mõjuavaldavat suursugusust. Neis avaldus oma kunsti valdava meistri sundimatu võimsus. ...Ühel päeval, lõpetanud ühe oma töödest, lisas ta sellele oma allkirja: Francisco de Zurbaran, kuninga maalikunstnik. Keegi puudutas teda õlast.

Ta pöördus ja nägi enese ees seismas härrasmeest mustas, pikkade heledate juustega härrat, pika kahvatu näoga, kahvatusiniste silmadega ja pika lõuaga. See oli kuningas. Tema Majesteet Hispaania kuningas osutas armastusväärsusega, mille poolest ta oli kuulus, allkirjale ja lausus: „Kuninga maalikunstnik ja maalikunstnike kuningas.”

Maughami meelest puudus Zurbaranil Velasquezi pimestav, õhuline sära, El Greco kirglik jõulisus, kuid temas oli sügavust, mida polnud kummaski teises. Zurbaranis oli väärtusi, mida hispaanlased tundsid ära iseendis. Temas oli ausust, sügavaid religioosseid tundeid, enesest lugupidamist, julgust, mida hoolimata sajandite kestel valitsenud korralagedusest, kuningakodade priiskamisest, kõikelubavast kergemeelsusest tunti olevat nende endi olemusse sügavalt juurdunud. ...Ilus on kaalukas sõna. See on ülimalt tähtis sõna. Tänapäeval suhtutakse sellesse kergelt – nii öeldakse ilma kohta, naeratuse kohta, kleidi või kingamudeli kohta, käevõru, aiakujunduse kohta; ilus sobib kasutada sünonüümina hea või kena või meeldiva või toreda või võluva või huvitava kohta. Kuid ilus pole neist ükski. See tähendab palju enamat. See on väga harukordne. Selles on jõudu. Selles on vaimustust. See pole kõnekujund, kui inimesed ütlevad, et ilu teeb hingetuks; mõnikord võib ilu tekitada samasuguse lämmatava šoki nagu jääkülma vette sukeldumine. Ilu mõjul tunned end tegelikkusest suuremana, nii et hetkeks näid sa õhus kõndivat; ning elevus ja vabadustunne on sellised, et mitte miski muu maailmas ei lähe enam korda. Sa oled enese seest välja kistud puhtasse hingemaailma.

KANT JA SELETAMATU IME Punktipealt viis minutit enne kella viit äratas teener Lampe professor Kanti ja kell viis istus ta oma kabinetis, sussid jalas, hommikukuub seljas, öömüts peas, mille peal kandis kolmnurkset kübarat, valmis hommikust sööma.

See koosnes ühest tassitäiest lahjast teest ja piibutäiest tubakast. Järgmised kaks tundi veetis ta mõtiskledes loengu üle, mida tal sel hommikul ette kanda tuli. Seejärel ta riietus. Loengusaal asus tema maja esimesel korrusel. Ta pidas loengut kella seitsmest üheksani ja tema loengud olid nii populaarsed, et kui tahtsid saada head istekohta, tuli kell pool seitse kohal olla. Kant, istudes väikese laua taga, kõneles vestleval moel, vaiksel häälel, ja lubas endale väga harva mõne žesti, ent elavdas oma ettekannet huumoriga ja rohkete näidetega. Tema eesmärk oli õpetada oma üliõpilasi ise mõtlema ja talle ei meeldinud, kui nad kiiruga sulgede krabinal iga tema sõna üles kirjutasid...

Kell üheksa naasis Kant oma tuppa, pani taas selga oma hommikukuue, pähe öömütsi ja kolmnurkse kübara, jalga sussid ning mõtiskles täpselt kuni kolmveerand üheni. Siis riietus ja siirdus taas kabinetti ootama külalisi, keda ta lõunale ootas. Kunagi polnud seal vähem kui kaks ega rohkem kui viis külalist. Kant ei talunud üksi lõunatamist ja räägitakse, et kord, kui tal polnud seltskonnaks kedagi, käskis ta teenril välja tänavale minna ja tuua lõunale keda iganes too leidma juhtus.

Kant armastas rääkida, kuid eelistas kõnelda üksinda, ja kui teda takistati või talle vastu vaieldi, kippus ta pahameelt avaldama; siiski oli tema jutlemine niivõrd meeldiv, et kellelgi polnud midagi selle vastu, kui ta teistel kõnelda ei lasknud.

Maugham mõtiskleb ja polemiseerib Kantiga põhjalikult ja paeluvalt ilu kategooria üle. Mäletate, kuidas defineeris ta ise ilu „Kuu ja kuuepennilises”? Ilu on seletamatu ime, mille kunstnik oma hingepiinas vormib maailmas valitsevast kaosest. Siin pöördub ta selle juurde tagasi: ...Maali vaadates, kui olete uudishimulikult meelestatud, võib teile pakkuda huvi uurida, kuidas kunstnikul on õnnestunud läbi värvi, valguse, joone ja ruumi saavutada maali terviklikkus; ent see pole selline esteetiline kommunikatsioon, mida maal peab vaatajale edastama. Te ei vaata maali ainult silmadega, te vaatate seda oma elukogemusega, oma vaistlike meeldimiste ja mittemeeldimistega.

Uitmõtted W. Somerset Maugham tõlkinud Mare Lepik 222 lk pehme köide

Nr 2 (137) 10. detsember 2021

ilmunud Eesti ajalugu.

Kronoloogia Ain Mäesalu, Sulev Vahtre, Mati Laur, Tiit Rosenberg, Allan Liim, Ago Pajur, Tõnu Tannberg, Tauno Vahter kujundanud Villu Koskaru 532 lk, kõva köide

Tuntud ajalooraamatu neljas, värskeimatele uurimistulemustele toetuv parandatud ja täiendatud trükk annab ülevaate kogu teadaolevast Eesti ajaloost, alates umbes aastast 14 000 eKr kuni aastani 2020. Rõhk on faktimaterjalil. Fikseeritud on paljusid elualasid ja -avaldusi, esikohal poliitiline ajalugu. Esitatud on ka Eestiga seotud või Eestile mõju avaldanud sündmusi teistelt maadelt.

Kaini tütred Colin Dexter tõlkinud Jana Linnart kujundanud Kaia Rähn 314 lk, pehme köide

Ühest Põhja-Oxfordi korterist leitud ohver on tapetud ainsa noahoobiga kõhtu, aga politsei pole leidnud ei relva, kahtlusalust ega motiivi. Mõni päev pärast uurimise ülevõtmist avastavad peainspektor Morse ja seersant Lewis ohvri, dr Felix McClure’i elu ja surma kohta hämmastavaid fakte.

Kui leitakse veel üks laip, on kahtlusaluseid liigagi palju.

Metsas Nele Neuhaus tõlkinud Eve Sooneste kujundanud Angelika Schneider 592 lk, pehme köide

Keset ööd süttib metsa vahel haagismaja ning sündmuspaigalt leitakse laip. Kriminaalpolitseinikud Oliver von Bodenstein ning Pia Sander, varasema nimega Kirchhoff, uurivad algselt süütamist, kuid peagi juba mõrva. Pisut hiljem mõrvatakse haiglas vanem naine – Bodenstein on vapustatud, sest tegu oli tema tuttavaga. Uurimine viib tema ja Pia ajas nelikümmend aastat tagasi, 1972. aasta suvesse, kui jäljetult kadus Bodensteini parim sõber.

Ei ole olemas lihtsat tööd Kikuko Tsumura tõlkinud Ülle Jälle kujundanud Villu Koskaru 276 lk, kõva köide sari „Punane raamat”

Läbi põlenud ametis, kus ta oli töötanud ülikooli lõpetamisest saadik, hakkab peategelane otsima võimalikult lihtsat tööd. Tema nõudmised pole eriti kõrged: töökoht peab asuma kodule lähedal ja mõttetegevust peaks olema minimaalselt.

Kikuko Tsumura sümpaatselt omapärane nimetu jutustaja heitleb kõigile tuntud probleemidega nagu läbipõlemine, eneseteostus, kodu ja tööelu ühitamine.

Uskumatud juhtumused naistekongis nr 3 Kira Jarmõš tõlkinud Toomas Kall kujundanud Villu Koskaru 364 lk, kõva köide sari „Punane raamat”

Anja jääb miitingul politseile vahele ja teda karistatakse 10-päevase arestiga. Esimest korda elus arestikambrisse sattunud Anjat ootavad ees kummastavad kogemused. Autor on olnud Venemaa opositsiooniliidri Aleksei Navalnõi pressiesindaja.

WWW.TNP.EE

TÄNAPÄEV

Näitleja läbiva suure tähega JOOSEP NÄREP dramaturg

E

riti näitlejate, kunstnike või muusikute puhul räägitakse tihti teatud perekondlikust ettemääratusest elukutsevalikul.

Andrei Mironovi puhul tuleb öelda, et see peab paika täiel määral ja sõna otseses mõttes sünnist surmani. Mehest, kes enam-vähem sünnib laval (ema viidi sünnitusele otse etenduselt) lihtsalt pidi näitleja saama. Ning nagu hiljem selgus, näitleja mitte suure algustähe, vaid läbiva suure tähega.

Mironov oli ilmselge lavaline multitalent, kes suutis särada absoluutselt igas ette võetud žanris, laval, filmis, televisioonis, näitleja, laulja ja saatejuhina. Sellega loomulikult kaasnenud tohutu kuulsus tegi temast nõutud ja oodatud esineja kõikjal üle N Liidu. Ent sädeleva ja glamuurse fassaadi taga oli siiski ka inimene ning peamiselt sellest kõnelebki Tatjana Jegorova oma mälestusteraamatus „Andrei Mironov ja mina”. Teose žanri on õigupoolest raske määrata, sest biograafia ei ole see kindlasti, ehkki kõneleb üsna põhjalikult Mironovi elukäigust, ilukirjanduslik romaan ka mitte, sest esitatud on see küll üsna ilukirjanduslikus vormis, ent siiski konkreetsetest inimestest ja sündmustest. Küllap siis midagi vahepealset, vast dokumentaalromaan, milleks seda sageli on nimetatud.

Ent kes on siis Tatjana Jegorova, kes sellest kõigest kirjutada teab? Siin tuleb minna tähesärast eemale, Andrei Mironovi eraelu juurde. Mironov oli abielus kaks korda, kuid Tatjana Jegorova, tema kolleegiga Satiiriteatrist, sidus teda läbi terve elu ... öelgem nii, et märksa rohkem kui sõprus.

Taoline lähedus annabki raamatu jutustajale üsna ainulaadse vaatepunkti: ühest küljest on tegu tunnustatud näitlejaga väga heas teatris, lavapartneri, kolleegiga, kes on äärmiselt hästi kursis Nõukogude teatrimaailma

FOTO ERAKOGUST

7

isik ja võimukas matroon lausa kirjanduslikes mõõtmetes, kellele see suhe kogu selle aja pinnuks silmas oli. See läbinisti pikantne olukord annab neile mälestustele sügavalt isikliku tooni, mida Venemaal on nii kirutud kui ka ülistatud, viimast siiski märksa sagedamini.

Selle kõige valguses võib eriti huvitavaks pidada raamatu lõpuosa Tatjana Jegorova elust pärast Mironovi surma (Mironov elas kõigest 46-aastaseks ning suri laval Jegorova käte vahel), „Kümme aastat Maria Vladimirovnaga”, kus nende omavahelised suhted muutuvad mõlema poolt armastatud inimese äkilise lahkumise tõttu hoopis teistsuguseks, mitmekihilisemaks ja isegi Võidelda tuli Andrei Mironovil pidevalt mitmel rindel, huvitavamaks kui laval, mõõk käes, oli see ehk kõige lihtsamgi. need olid varem stePildil Don Juani rollis 1967. aastal. reotüüpses olukorras.

Tervikuna on „Andrei Mironov ja argipäeva, telgitaguste ja intriigidemina” igal juhul erakordselt kirglik, ga. See kiht raamatust on muuseas poeetiline vaade suurele näitlejale eriti huvitav, sest tegemist oli siiski palju lähedamalt kui ükski biograaf ülisuure tööstusega, kus panused oleks iial pääsenud. olid samavõrra suured ning kui kuulsaks saadi, siis ikka kuuendikul planeedist ja tõepoolest miljonite hulAndrei Mironov gas. Mironovi, tõelise miljonite ja mina lemmiku ümber kees kirgi mõistagi Tatjana Jegorova keskmisest palju rohkem. tõlkinud Erle Nõmm Jegorova oli tema kõrval, juures ja kujundanud taustal kõik need aastad, nende suhe Virge Ilves oli rohkem või vähem tormiline terve 672 lk selle aja ning sellele lisas oluliselt kõva köide vürtsi ka Mironovi ema, samuti omal ajal väga tuntud näitleja, lugupeetud

Kustnik – võluri abiline MARI KARLSON

„P

ole mõtet kurvastada, et meie kunst on üürike.

Jääb ju see, mida ei saa kaaluda ega mõõta, see, mida tuli ei põleta ja rooste ei riku, see, mille võrra rikkamana inimesed pärast etendust lahkuvad,” ütleb mitmekülgselt andekas teatri- ja telekunstnik Liina Pihlak (1937–2019).

Liina Pihlaku juured on sügaval kultuuriloos: tema ema oli Kersti Merilaas ja isa August Sang, Gustav Ernesaks käis nende juures tihti hobust mängimas ehk maletamas, Kaarel Ird oli igapäevane külaline, perekonnasõbrad Juhan Smuul ja Debora Vaarandi ei pööranud neile selga ka rasketel aegadel ... Liina Pihlaku lähikonda kuulusid inimesed, kellest tänapäeval on saanud legendid – Mati Unt, AgoEndrik Kerge ja paljud teised –, aga kes Liina jaoks olid head sõbrad, kolleegid, mõttekaaslased.

„Püüan taastada mälupilte inimestest, kes on olnud mulle tähtsad ja armsad. Eelkõige muidugi isast ja emast ja vanavanematest, kes on läinud, jättes meie sisse salapärased osakesed – geenid. Kuid kardan, et minu lugu tuleb ikkagi üsna enesekeskne. Samuti kardan, et mälestused kallitest ja olulistest inimestest on vägagi subjektiivsed, ikka läbi enda.

Kuidas see teisiti olla saakski? Kuidas küll olla objektiivne? Ka kaks ühes suunas vaatavat inimest võivad näha erinevaid asju. Pealegi on mälu valiv ja valikuprintsiip segane. Nii et kirjutan küll tõtt ... aga mitte kogu tõtt,” kirjutab Liina Pihlak.

Need lood on kirja pannud hea mälu, targa pilgu ja tabava ütlemisega vaatleja, kes viib meid aegadesse, kus tehti „Tuhkatriinumängu”, „Kuulsuse narre”, „Pisuhända”, „Nukitsameest”.

Hoolimata sellest, et telekunstnik pidi mustvalge televisiooni aegadel arvestama ainult halli erinevate varjunditega ekraanil ning kangast sai osta

vaid viie meetri kaupa, sündisid lavastused, mis on kirjutatud meie kultuurilukku. Liina Pihlaku jaoks oli teater „võimalus elada väliste sündmuste poolest vaest, kuid tunnete ja elamuste poolest rikast elu”.

Küsimusele „Kes on lavastaja?” vastas Jaanus Rohumaa „Lavastajaraamatus” (koostanud Ingo Normet, Eesti Teatriliit 2001) romantiliselt: lavastaja on võlur. Kunstnik on siis võluri abiline, leidis Liina Pihlak.

Elu puu Liina Pihlak toimetanud Kristina Pai ja Mari Karlson kujundanud Andres Tali 368 lk kõva köide

ilmunud Ta ei teinud seda Ketlin Priilinn kujundanud Liis Karu 198 lk, pehme köide

Kui 15-aastane Patricia katuselt surnuks kukub, peavad kõik seda enesetapuks.

Tüdrukut ju kiusati koolis.

Kuid Patricia kooliõde Lilli on kindel, et see tüdruk ei oleks küll ise katuselt alla hüpanud. Ta otsustab oma sõprade abiga juhtunus selgusele jõuda, püüdes samal ajal toime tulla isiklike probleemidega ja esimese, ebatraditsioonilise armumisega, mida sugugi mitte kõik mõista ei suuda.

Ära anna iial alla Bear Grylls tõlkinud Ivar-Anton Karros kujundanud Margit Randmäe 376 lk, pehme köide

Menuka raamatu „Muda, higi ja pisarad” järjes viib Bear lugeja legendaarse seiklussaate „Inimene vs loodus” kaadri taha. Lugeja saab teada, kuidas seda saadet tehti ja millised saate- ja seikluskülalised olid näiteks president Obama, Roger Federer või Julia Roberts.

Nende kirjelduste kõrval räägib autor ka suurimatest isiklikest väljakutsetest ning vapruse, headuse ja iial mitte alla andmise tohutust jõust.

Unistus kullast ja lumest Martin Fourcade tõlkinud Jana Porila kujundanud Villu Koskaru 144 lk, pehme köide

Martin Fourcade’ist sai laskesuusatamise legend juba enne 30. eluaastat. Talle kuulub hulk selle spordiala rekordeid ja ükski teine Prantsusmaa sportlane pole võitnud nii palju taliolümpiamedaleid kui tema. Raamatus vaatab Fourcade avameelselt oma imelisele karjäärile, alustades lapsepõlvest ja konkurentsist venna Simoniga ning lõpetades olümpiamängudega Vancouveris ja Sotšis.

Tōkyō sodiaagimõrvad Sōji Shimada tõlkinud Maret Nukke kujundanud Tõnis Kipper 412 lk, pehme köide

Astroloog, ennustaja ja isehakanud detektiiv Kiyoshi Mitarai on plindris – ta peab nädalaga lahendama õõvastavad mõrvad, millest kogu Jaapan on olnud 40 aastat hämmingus. Kes tappis kunstnik Umezawa, vägistas ja mõrvas tema tütre ning tükeldas veel kuus surnukeha, et luua neist ülim, täiuslik naine? „Tōkyō sodiaagimõrvad” on üks populaarseimaid Jaapani krimiromaane maailmas.

Duran Durani lugu: Please, please, tell me now Stephen Davis tõlkinud Lauri Liiders kujundanud Margit Randmäe 430 lk, pehme köide

Duran Duran, new wave’i kuningas, on päris kindlasti üks 80ndate kõige tuntumaid popbände. Tänu säravale välimusele ja rabavatele videotele sai Duran Duranist MTV algusaegade suurim täht. „Please Please Tell Me Now” on kaasakiskuv ja põnev lugu, üks neid seni rääkimata legende rock’n’roll’i ajaloost – tõeline maiuspala nii Duran Durani fännidele, uutele kuulajatele kui ka kõigile muusikasõpradele.

EKM TEADUSKIRJASTUS ilmunud Peetri regilaulud Vana Kannel XIV koostanud Ottilie Kõiva, Janika Oras, toim Kanni Labi 997 lk, kõva köide

Akadeemilise regilauluväljaande Peetri kihelkonna köide esindab Põhja-Eesti rikast ja järjepidevat regilaulutraditsiooni. Eri aegadest pärinevad kihistused laulutekstides annavad meile infot nii laulikute kaasaegse elu-olu kui ka iidsete uskmuste kohta. Regilaulutekste on köites kokku 1633, eri laulutüüpe 645.

HELEN KÕMMUS

Inimene on loomadele omistanud iseenese iseloomujooni, otsinud ning leidnud tuge puudelt.

Kaladega on teisiti – nemad on veteriigi elanikud, kohastunud eluks teistsuguses keskkonnas. Ülevaade 40 kalast meie pärimuses.

EESTI MEHE ELLUJÄÄMISE LUGU „Paljud Hiiumaa poisid, kellega koos ma 1941. aasta suvel kodust välja läksin, ei tulnud enam kunagi tagasi.

Pooled neist langesid rindel vaprate

Populaarse sarja teise raamatu uustrükk. Tutvustatakse meie looduskeskkonna 30 imetajaliiki. Rõhk on pandud usundilise maailmapildi esindatusele. Raamat aitab leida kokkupuutepunkte põlvest põlve edasi kantud pärimuste ja isiklike kogemuste vahel loomariigi esindajatega.

Väike kalaraamat rahvapärimusest

need lood kirja pannud nende mälestuse nimel.”

Põlvkonna kroonik võtab oma üdini inimlike lugudega eesti sõdurpoiste saatusest lugeja südame nagu peopesale.

Autor maalib oma mälestustes värvika pildi Hiiumaa eluolust 1939. aasta sügisest kuni 1941. aasta hilissuveni, sealhulgas Nõukogude sõjaväebaaside rutakast rajamisest, ärevast võimuvahetusest ja kõikemuutvast sõjaalgusest. Sellele järgnevad lood sundmobilisatsiooniga Vene väkke värvatute lootusetutest taganemislahingutest, traagilisest meredraamast Juminda neeme lähistel, Venemaa sõjaväehospidalide tegelikkusest, Eesti väeosade kaootilisest moodustamisest 1942, Velikije Luki lahingute halastamatust kadalipust 1943 ja eesti meeste pikast koduteest.

„P

Mall Hiiemäe 248 lk, pehme köide

Mall Hiiemäe 256 lk, pehme köide

MERI, MEHED JA HIIU HUUMOR „Minu elu ja unistused on Heltermaa sadam 1940. Jegard Kõmmuse joonis. alati olnud seotud merega.

Karm elukool andis palju elukogemusurma, teine pool varises maamulda si, laiendas silmaringi ja viis lõpuks Venemaa tagalas, tööpataljonides ja selleni, millest olin noorena unistalaagrites. Mina, nende kaaslane, jäin nud. Mulle avanes tee merekooli ja tookord üle noatera ellu ning olen

TARTU ÜLIKOOLI KIRJASTUS Balti kirjakultuuri ajalugu I. Keskused ja kandjad koostanud Liina Lukas 304 lk, kõva köide

Esimene osa 8-köitelisest Balti kirjakultuuri ajaloost, mis jutustab kirja tuleku ja leviku lugu tänasele Eesti ja Läti alale kuni 1840. aastani, vaadeldes eri keeltes kirja pandud tekste koos. 17 autori ühisloominguna valminud köide annab ülevaate kirjakultuuri keskustest ja kandjatest, näidates, kuidas tekkis ja aegade jooksul muutus kirjakultuuri toimimiseks vajalik institutsionaalne raamistik. See oli vundament, millele tugines eesti ja läti kirjakultuur.

Šamanism ja arhailised ekstaasitehnikad Mircea Eliade tõlkinud Mirjam Lepikult järelsõna Laur Vallikivi 662 lk, pehme köide

sari „Avatud Eesti raamat” Usundiloo ja religioonifilosoofia klassiku Mircea Eliade põhiteoste kuuluv laiahaardeline uurimus koondab ühtede kaante vahele suure osa 20. saj keskpaigaks läänemaailmas talletatud teadmistest šamanismi fenomeni kohta. Tegemist on usundiloolise ja etnoloogilise, aga ka sotsioloogilise, psühholoogilise ja filosoofilise ülevaatega šamaanide rollist eri maailmajagudes läbi aastatuhandete. Akadeemilist esituslaadi täiendab Eliadele iseloomulikust kaasaelamisvõimest kantud sügav mõistmispüüe.

8

sealt edasi laevajuhiks. 1945. aasta suvel sõjaretkelt kodusaarele Hiiumaale tagasi jõudes olin kapten mitmel Väinamere laeval ning seejärel 1949–1957 Heltermaa sadamaülem.

Heltermaale jäi minust maha pool elutööd ning siin möödusid minu meheea parimad aastad.”

Jegard kirjeldab tõetruult ja samas vesternilikult põnevalt pärastsõjaaegset eluolu purustatud Tallinnas ja piiritsooni surutud Hiiumaal. Erilise innu ja tähelepanuga jutustab meremees sõjajärgsetel aastatel Eesti rannavetes laevakapteni ja Hiiumaal sadamaülemana töötatud ajast, tollasest kirjust laevapargist ja sadamate visast ülesehitamisest. Autor avab suurt ajapilti läbi lihtsate inimeste saatuse, kes ajaloo keerdkäikudest hoolimata kõigega hakkama said. Selle juures ei unusta kirjahiidlane talle omast hiiu huumorit, mis teda kõigist saatuse tormidest läbi kandis ja kindlalt elumere pinnal hoidis.

Hiiumaa meremees jutustab II Uurimusi ja mälestusi Hiiumaa mereloost Jegard Kõmmus 632 lk kõva köide

WWW.TYK.EE

Goethe luule eesti keeles: 180 aastat tõlkelugu IVO VOLT

REPRO

ilmunud

Nr 2 (137) 10. detsember 2021

Elu kui suur seiklus äevikut pole ma elu jooksul pidanud, elu oli nii kiire ja huvitav, et selleks ei olnud aegagi. Mul on aga säärane uudishimulik iseloom, et tahan täpselt teada saada, kuidas iga asi käib. Mida ma nägin või kuulsin, selle talletasin omale mälusse. Nüüd, aastaid hiljem, on hea mälus sorida ja ühtteist huvitavat ka teistele lugemiseks kirja panna.” Nii kirjutas Hiiumaa meremees, kirjanik ja koduloolane Jegard Kõmmus 1960. aastatel Eesti Rahva Muuseumile saadetud kaastöös.

Nüüd, enam kui pool sajandit hiljem, on Sõru rannakülast pärit kirjamehe mahukad käsikirjad ühes rohkete fotode ja joonistega kogutud kohalikule merekultuurile pühendatud uurimuste ja mälestuste kogumikku „Hiiumaa meremees jutustab” II. Ehthiidlasliku muhedusega kirja pandud lood jätkuvad sealt, kust 2016. aastal ilmunud esimene osa lõppes, ehk aastast 1939, ja kulgevad läbi pöördeliste ja karmide kümnendite aastani 1959.

Väike loomaraamat rahvapärimusest

WWW. KIRMUS.EE

E

simene teadaolev Goethe luuleridade tõlge eesti keelde ilmus 1841. aastal, natuke vähem kui kümme aastast pärast Goethe surma, ning selle tegi Carl Heinrich Gehewe – vaimulik, Õpetatud Eesti Seltsi esimene esimees, kooliõpikute autor. Esimene tervikluuletus, „Laulo palk”, ilmus 1860. aastal Johann Voldemar Jannseni tõlkes.

Vahur Aabramsi, Liina Lukase ja Susanna Renniku koostatud-toimetatud kogumikus leiduvad nii need tekstid kui ka kõik teised koostajaile teada olnud Goethe luule eestindused, kokku 628 tõlget 391 Goethe originaalluuletusest. Mitu tõlkijat on vastanud koostajate üleskutsele ning tõlkinud luuletusi just selle kogumiku jaoks, seetõttu ilmub nii mõnigi tõlge siin esmakordselt. Ehkki kogumik pretendeerib kõikehõlmavusele, on kuuldavasti pärast trükkiminekut siiski juba välja tulnud ka kahe silma vahele jäänud tõlkeid, mis Goethe positsiooni ja tõlkeloo kestvust arvestades on ka loomulik. Ja mõistagi ei lõpe tõlkimine ka nüüd – vastupidi, loodetavasti on kogumik innustuseks värsketeks uus- ja taastõlgeteks.

Viljakamad tõlkijad, kes oma aega ja sõnaseadmisoskust Goethele pühendanud, on August Sang (200 tõl-

Goethe Kampaanias. Johann Heinrich Wilhelm Tischbeini maal (1787)

get) ja Ants Oras (108 tõlget). Seejuures on August Sang ainus, kes on avaldanud eraldi Goethe luuletõlgete kogumiku (1968), paguluses tegutsenud Ants Orase tõlgetest oli suur osa aga seni käsikirjas. Nii nagu mõlemad tõlkemeistrid avaldasid oma versiooni Goethe „Faustist”, võistlevad nad ka luuletuste tõlkimisel kumbki oma põhimõtteid järgides. Eestis elavale lugejale on Sanga tõlked ehk harjunumad ning Orast on peetud kunstlikumaks, peenutsevamaks, aga alati ei ole see nii ning ka käesolevas kogumi-

kus leidub Oraselt lausa pärleid.

Lisaks Sangale ja Orasele on tuntumaist nimedest Goethet tõlkinud Johannes Semper, Marie Under, Ain Kaalep jmt. Uuema aja tõlkijatest tõuseb mahu poolest esile Mati Sirkel.

Raamatu ülesehitus on tingitud tõlkeloo kaardistamise soovist: tõlked on esitatud nende ilmumise järjekorras ning esmatõlkele järgnevad hilisemad sama luuletuse tõlked. Nii on võimalik ühe ja sama luuletuse eri tõlkeid lihtsalt võrrelda: kogumikule pealkirja andnud „Nõmmeroosike-

sest” („Heidenröslein”) on näiteks 13 tõlget, „Ränduri öölaulust” („Wandrers Nachtlied” II) aga lausa 17. Vaid suuremate tsüklite puhul (nt „Rooma eleegiad”, „Veneetsia epigrammid”) on sellest printsiibist pisut kõrvale kaldutud ning tsükkel on esitatud ühe tervikuna. Kompositsioon on olnud koostajate teadlik valik, sest nagu ütleb raamatu saatesõnas üsna julgelt Liina Lukas: „Selle raamatu peategelased on eesti tõlkijad.” Ning nende tõlkijate hulka kuuluvad nii oma ala absoluutsed tipud kui ka juhuproovijad, kelle tõlked tavapäraselt esmatrükist kaugemale ei jõua. Siin raamatus on tõesti ausalt näha ka kohmakad ja mõned lausa vigased tõlked. Koostajate sõnul on Goethe luule kallal kätt proovinud 83 nimeliselt kindlaks tehtud eesti tõlkijat, lisaks kümmekond tuvastamata autorit. Loodetavasti see nimekiri tulevikus täieneb.

Nõmmeroosike.

Goethe luule eesti keeles koostanud ja toimetanud Vahur Aabrams, Liina Lukas, Susanna Rennik 776 lk, kõva köide