Ajaleht RAAMAT nr 133 (märts 2020)

Tähtsad naised Eesti ajaloost Heili Reinarti raamat „Unustatud ja unustamatud naised Eesti ajaloost” seob ja tuletab meelde viiskümmend omanäolist lugu Eestiga seotud naistest. Vt lähemalt lk 3

EESTI KIRJASTUSTE LIIDU AJALEHT

Nr 3 (133) 18. märts 2020

Raamatukujunduse tähed 2019. aastal line žürii. Sel aastal oli konkursile esitatud kokku üle 600 raamatu 31 riigist ning nende hulgast vääris esiletõstmist ja pärjati diplomiga neliteistkümne raamatu kujundus. Meil on üle aastate põhjust rõõmustada ja õnne soovida Indrek Sirkelile raamatu „Lühiajaline igavik” (autorid Indrek Sirkeli kujundatud „Lühiajaline igavik" Gordon Matta-Clark ja Tarvo Puusepa kujundatud „Minu trükikoda". ja Anu Vahtra, väljaandja kirjastus Lugemik koostöös kogunesid Balti riikide esindajad Riias, kus selgitati välja kaunimad Eesti Kunstimuuseumiga) kujunduse kaunimate seast. Eestist pälvis Läti eest, mis pälvis konkursil hõbemedali. Balti riikide raamatukonkurss toija Leedu esindajate diplomi Tarvo mub 2001. aastast ja selle korraldaPuusepa kujundatud „Minu trükimine toimub Eestis, Lätis ja Leedus koda” (autor Karl Kabanov, kirjastus Creative Company). rotatsiooni korras. Sel aastal oli korPalju õnne! raldajaks Läti ja veebruarikuu lõpus

FOTO: KAIDI URMET

K

auneimate raamatute konkurssi on Eestis järjepidevalt korraldatud alates 1998. aastast. Traditsioon jätkus ka sel aastal ning juba aasta alguses valisid 2019. aastal välja antud raamatute hulgast 25 kauneimat raamatut ja 5 kauneimat lasteraamatut välja esindajad Eesti Kujundusgraafikute Liidust, Eesti Kirjastuste Liidust, Eesti Rahvusraamatukogust, Eesti Lastekirjanduse Keskusest ja Eesti Trüki- ja Pakenditööstuse Liidust. Tulemusega oli lugejatel eelmisel kuul võimalik tutvuda nii suuremates raamatupoodides kui ka Rahvusraamatukogus. Lisaks kodusele konkursile osalesid aga meie raamatud maailma kauneimate ja Balti riikide kauneimate raamatute konkurssidel. Maailma kauneimate raamatute valimine toimub iga-aastaselt Leipzigis. Konkurssi korraldab Stiftung Buchkunst (Raamatukunsti sihtasutus) alates 1963. aastast ja raamatuid hindab rahvusvahe-

Rahva lemmikud kauneimate raamatute seast

E

esti kauneimate raamatute 2019. aasta konkursi rahvahääletus on lõppenud. Lugejate lemmikud olid „Väike Vunts” (autor Ilmar Tomusk, kujundas ja illustreeris Catherine Zarip, kirjastas Tammerraamat, trükkis Tallinna Raamatutrükikoda), „Eesti rahvusatlas” (koostas Taavi Pae, kujundas Mait Luidalepp, kirjastas Regio ja agentuur Brand Manual, trükkis Tallinna Raamatutrükikoda) ja „Johann Köler” (kujundas Külli Kaats, kirjastas Eesti Kunstimuuseum, trükkis Tallinna Raamatutrükikoda). Kauneimate raamatute konkurss on juba traditsiooniline üritus, kus professionaalsed žüriid valivad eelnenud kalendriaastal kirjastatud raamatute hulgast välja 25 kauneimat Eesti raamatut ja 5 kauneimat Eesti lasteraamatut. Publiku lemmiku hääletus toimus alles viiendat korda. Lugejatel oli veebruarikuus võimalik Rahva Raamatu ja Apollo suuremates poodides ning Rahvusraamatu-

kogu näitusesaalis anda oma hääl konkursi võiduraamatute seast enim meeldinud kujundusega raamatule. Hääletusel osales 665 inimest. Raamatupoe kinkekaardi võitjatega võetakse ühendust. Kauneimate raamatute konkursse korraldavad Eesti Kujundusgraafikute Liit, Eesti Kirjastuste Liit, Eesti Rahvusraamatukogu, Eesti Lastekirjanduse Keskus ja Eesti Trüki- ja Pakenditööstuse Liit. Kauneimate raamatutega saab tutvuda aadressil http://25kauneimat.nlib.ee/. Järgmine ajaleht RAAMAT ilmub k.a 15. aprillil.

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2019

helios Maiuspala nii arstile kui ka patsiendile WWW.HELIOS.EE

LE VALLIKIVI perearst, Eesti Perearstide Seltsi juht

J

erome Groopmani „Kuidas arstid mõtlevad” on äärmiselt haarav raamat, mida saab lugeda läbi nii ühe hingetõmbega unetundide arvelt varastades kui ka peatükk peatüki haaval nautides, sest tegemist on tõelise maiuspalaga nii tegevarsti, hüpohondriku kui ka täiesti tavalise inimese jaoks.

TERVISETEEMA PUUDUTAB IGAÜHT Võib-olla ei ole ma arstina päris objektiivne, sest põlise raamatusõbrana on minu jaoks arstiraamatud põnevad olnud juba ammu enne seda, kui ma ise arstina töötama või isegi arstiks õppima hakkasin. Samas, raamatud arstidest ja haigustest ongi äärmiselt paeluvad, sest terviseteemad puudutavad absoluutselt iga inimest, olgu ta siis terve, haige või haige lähedase rollis. Samuti on arstiraamatud võrreldavad kriminaalromaanide põnevusega: nii nagu heas detektiivromaanis selgub alles viimastel lehekülgedel, et mõrtsukas on lillepoemüüja poolkurt tädi, siis samamoodi on arstiraamatutes põnev lugeda seda, kuidas doktorid muudkui ravisid inimese sapikive, aga patsient suri hoopis ajukasvajasse. Raamatu suur eelis on, et dr Groopman oskab staažika arstina olla ka sorav jutustaja, teravapilguline analüütik, hea ning osavõtlik kuulaja

oma intervjueeritavatele kolleegidele ja sulanduda suurepäraselt ka patsiendi rolli – seda läbi iseenda elukogemuse. Kohati tundub lugedes, et küsimusi on rohkem kui vastuseid ning kõhklused ja kahtlused moodustavad suure osa iga arsti tööpäevast. Ei tohi olla liiga rumal. Ei tohi olla liiga tark. Ei tohi olla liiga külm ja kõrk. Ei tohi olla liiga kaastundlik. Ei tohi olla pealiskaudne ja arvata, et sellist köha ma olen juba tuhat korda kuulnud; ega ka seda, et iga köha taga on tegemist haruldase ja seninägemata haigusega, mille diagnoosimiseks on vaja hulgaliselt valusaid ja ohtlikke uuringuid, mis võivad omakorda

patsiendile saatuslikuks osutuda. Ohtlik on ravida inimesi, kes sulle meeldivad, sest vigade tõenäosus on suurem. Sama käib ka arsti enda sõprade, lähedaste, pereliikmete, või taevas hoidku, teiste arstide ravimise kohta (midagi pole teha, arstidel endil on alati kõige imelikumad haigused).

RASKE, OHTLIK JA VASTUTUSRIKAS Samas peab arst olema ka eriti valvas nende inimeste ravimisel, kes talle ei meeldi või kes virisevad liiga palju, sest ka siin on ohtlike olukordade tekkerisk hoopis teistel põhjustel suur. Ohtlik on tegutseda kiiresti.

Ohtlik on tegutseda aeglaselt. Mõnikord on ohtlik üldse midagi teha, sest parimaks otsuseks võib osutuda hoopis tegevusetus. Perearsti elu on raske, sest tema juurde satuvad patsiendid suurel kiirusel ja hulgakaupa enamasti haiguste algses ja ebamäärases faasis, kus raske on kohe kindlat diagnoosi panna ja eristada ohutut iseparanevat haigust saatuslikust ja tapvast. Radioloogi elu on raske, sest tema tööpäevad mööduvad väikses pimedas ruumis tuhandete mustvalgete kiiresti vilksatavate piltide põhjal, patsienti nägemata elumuutvaid otsuseid tehes. Kitsa eriala spetsialisti elu on raske, sest keeruline on hoomata patsienti kui tervikut, kui tal valutab silm või jalg või mõni muu kehaosa, millega spetsialist on harjunud igapäevaselt tegelema. Mida patsiendina peale hakata siis, kui neli sama eriala spetsialisti annavad sulle neli erinevat eksperthinnangut? Hoolimata sellest, et raamat räägib paljuski juhtudest, mis kõik meditsiinis võib valesti minna, on narratiiv väga inimlik ning ei tekita lugejas hirmu meditsiini ees.

tes tundub kohati, et selles võtmes on isegi tore olla vaene, sest selline ärimeditsiin võib ka puruterved inimesed haigeks teha. Kuivõrd aga raamat ise on kirjutatud aastal 2007, siis on päris hirmuäratav tõdeda, kuivõrd palju meditsiin selle 13 aasta jooksul edasi arenenud. Objektiivselt võttes ei ole siin midagi imestada, sest aastal 2020 kahekordistuvad inimkonna meditsiinialased teadmised nii kärmelt nagu 73 päevaga! Näiteks raamatu avaloona kirjeldatud müstiline juhtum mõjub pisut tujurikkujana, sest haigus, mida 15 aasta jooksul diagnoosida ei suudeta ja mille küüsis kannatav naine psühhiaatriliseks patsiendiks tembeldatakse, osutub tänapäevaseks moehaiguseks, mida diagnoosivad endal või sõbrannadel nii juuksurid, personaaltreenerid kui ka koduperenaised, kes vähegi guugeldada oskavad. Aga ma ei hakka selle haiguse nimetamisega lugeja põnevust rikkuma, igal juhul soovitan soojalt ise lugeda!

RÄNNAK MINEVIKKU JA KA TULEVIKKU Mõnes mõttes on see raamat ühtaegu nii rännak tulevikku kui ka minevikku. Tulevikku selles mõttes, et raamatus kirjeldatav Ameerika meditsiinisüsteem on äärmiselt hirmuärataval viisil raha ja minuteid lugev ning kahtlaste võtetega überkallite ravimite ja seadmetega hangeldav. Eesti vaa-

Kuidas arstid mõtlevad Jerome Groopman tõlkinud Piret Lemetti 304 lk pehme köide

KOOLIBRI ilmunud Enesekindlalt kooli Kariny Laidma 96 lk, pehme köide

Kogumikus „Enesekindlalt kooli” on fookuses matemaatilist ja loogilist mõtlemist arendavad ülesanded. Peale mõistete /suurem/, /väiksem/, /võrdne /omandamise aitavad võrdlusülesanded kujundada proportsioonitaju. Tööjuhendid on selged, laps saab neid lugeda esialgu juhendaja abiga, aegamööda ka iseseisvalt. Järjekindlalt kujundatakse funktsionaalset lugemisoskust.

Uskumatud ametid, millest sa (tõenäoliselt) iial kuulnud pole Natalie Labarre tõlkinud Mari-Ly Tiitsmaa 40 lk, kõva köide

Elukutsevaliku teemale lähenetakse huumoriga, andes samas ülevaate ametite olemusest. Saame teada, millised elukutsed on iseäranis loomingulised, millised nõuavad täpsust, julgust, milline eeldab kirjanikuannet või loomaarmastust. Töö peab pakkuma rahuldust ja inimese eelduste ja iseloomuga sobima.

Räägime tunnetest Felicity Brooks, Frankie Allen tõlkinud Jane Tooman 32 lk, kõva köide

Nõuab harjutamist ja aega, et laps õpiks oma tunnetest rääkima ja mõistaks paremini nii enda kui ka teiste käitumist, saaks elus hakkama ka negatiivsete emotsioonidega ning et areneks lapse empaatiavõime. Raamatus õpitakse tundeid märkama ja nimetama läbi erinevate eluliste situatsioonide.

Loomade rekordid Martin Jenkins tõlkinud Ilme Rääk 80 lk, kõva köide

Loomariik suudab meid alati oma värvide ja vormide küllusega hämmastada. Ka loomade kombed ja võimed panevad imestama. Raamatus antakse auhind viiekümnele kõige erinevamale loomale, kelle oskused on tõesti imetlust väärt.

Liblikad ja teised putukad ühislooming tõlkinud Jane Tooman 18 lk, kõva köide

Teaberikas ja üksikasjalike piltidega klapiraamat avab kõiksugu pisielukate maailma nii õhus, vees kui ka maal. Siit saab teada, mis paneb mesilased tantsima või millised tillukesed putukad suudavad ehitada inimesest kõrgema pesa.

Küsides targemaks. Siil ja teised loomad Helen Seeberg, Friederung Reichenstetter tõlkinud Eve Sooneste 80 lk, spiraalköide

Kas tunned loomade eluviisi ja harjumusi ning oskad vastata viktoriiniküsimustele? Spiraalköites raamatukesega saab mängides oma teadmisi proovile panna ning lugeda palju huvitavat looduse kohta. Igale küsimusele on kolm vastusevarianti. Lehe teisel küljel leiad õige vastuse ja rohkelt põnevaid fakte.

WWW.KOOLIBRI.EE

Nr 3 (133) 18. märts 2020

2

Miski pole lihtne SIGRID KÕIV

ja kurja ning mõistma vaba tahte ja sunni vahet. Kui Bret Easton Ellise „Ameerika psühhopaat” on ilma suurema põdemiseta läbi loetud, siis sobib ka Grangé. Kui meeldib Jo Nesbø, siis võib meeldida ka Grangé. Kui aga põnevust ihkav hing eelistab delikaatsemaid toone, siis võiks Grangé asemel valida midagi muud. Soovimatus näha või suutmatus taluda Grangé dekadentliku maailma võib lugeja ja kirjaniku vahel kergesti vääritimõistmist tekitada. Grangé jutustamisstiil haarab lugejat vaevata kaasa, aga sõit pole nõrganärvilistele. Grangéle meeldivad tugevad värvid ja jõulised pintslilöögid. Tema loodud Pariisis ei veedeta aega nooblites tänavakohvikutes, vaid tehakse nii ilge sisuga pornofilme, et neid saab levitada ainult krüpteeritult. Ent see pole mingi pornokrimi. Maailmas, kus hirmsad inimesed teevad vastikuid asju mõlemal pool seadust, on filmiseltskonnal oluline roll tegelaste ja miljöö määratlemisel. Grangéle endale heidaks vähemalt üks tema tegelane ette väikekodanlikkust: kirjanik ei lase uurijal isegi pornotööstuste telgitagustes kolades lugejale ebamugavustunnet tekitada. Umbes teise kolmandiku lõpus jõudsin uurijast ette ja kirjanikule järele. Ma ei tea, kas see oli taotluslik või juhtus kogemata. Nii võib krimiromaanides vahel juhtuda – autor ajab loo nii keeruliseks, et see muutub tegelikult väga läbinähtavaks. Nõrgem autor ei saaks seda endale lubada, kuid Grangé võib lasta lugejal enda kõrval põnevust kaotamata kõndida, õigemini sörkida.

krimikirjanduse entusiast

P

rantsuse õudusmeistrile JeanChristophe Grangéle on „Surnute maa” järjekorras 13. romaan. Sedapuhku lahendab jõledaid juhtumeid Stephane Corso nimeline politseinik, kes on juba ise üdini keerdus ja tume kuju. Grangé sünges maailmas on uurija ja kurjategija ainus vahe selles, et üks on seaduse poolel ja teine mitte. Pigem kutseeetikast kui sisemise veendumuse tulemusena püüab esimene mitte halb olla ja ebaõnnestub iga kord. Teine ei püüagi, sest ta ei saa – ta ongi ilma igasuguse headuse iduta kuri, kellest lugejal grammigi hale ei hakka. Niisiis, uskumatult vägivaldse minevikuga politseinik Corso hakkab uurima juhtumit, kus mingi täielik väärakas on ühe striptiisitari kinni sidunud, naise suu kõrvast kõrvani lahti lõiganud ja talle kivi kurku toppinud. Kuna kasutatud on erilist sidumistehnikat, on valust rabelev ohver enese ise surnuks kägistanud. See on tüüpiline Grangé – ei mingit lihtsat laipa löögijäljega kuklas, oo ei! Grangé armastab draamat ja naudib ülelavastamist. Pööraselt vaatemänguline, kujutlusvõimet proovile panevad kirjeldused on talle omased ja lugejal ei tule seegi kord pettuda.

SIDUMISENTUSIASTIDEST INIMPUSLE Loomulikult ei piirdu ringi luusiv maniakk ainult ühe ohvriga ning Corso peab ära mõistatama, miks just selle ööklubi tantsijad säärase õudse lõpu leiavad. Jälgi ajades satub Corso porno- ja kunstimaailma. Miski pole lihtne ja miski pole ilus. Lugu ise läheb sündmuste arenedes aina rohkem keerdu ja sõlme. Sidumisentusiaste ei saa isegi Pariisis väga massiliselt olla, nii et kirjanik kasutab ära kõik võimalused tegelasi teineteisega kuidagi puutesse paigutada. Tulemuseks on ekstravagantsete huvidega inimpusle. Ootasin huviga, kuidas kirjanik (mitte Corso – tema on ju ainult tegelane) selle kõik jälle uuesti lahti harutab ja päevavalgust taluvasse formuleeringusse seab.

Jean-Christophe Grangé

Nagu laipadest veel vähe oleks, lahutab Corso samal ajal oma abielu naisest, kelle sadomaso maailm on talle vastikuks muutunud. Samal ajal püüab ta saada jagatud hooldusõigust kümneaastase poja üle. Kinnitan lugejale, et sündmuste käigus ei satu laps kordagi ohtu. On õnn, et Grangé säästab meid pseudopõnevusest, kus autor uurija olukorra väljapääsmatuks muutmiseks ka tema lapse sündmuste keerisesse paiskab. Lahutusliin mõjub romaanis veidi külgepoogituna. Ei ole päris täpselt aru saada, mida kirjanik sellega taotleb.

Kas tahab ta mõista anda, et sadomasohhistlikud eelistused ei ole ainult vägivaldse minevikuga ja armastuseta olevikus elavate (pool)prostituutide teema? Või et sadisti ja piinaja võib iga mees leida ka oma laulatatud abikaasa kombeka pealispinna alt? Võimalik, et mõlemat, kuid see mõjub natuke moraliseerivalt. Ent üle mõelda ei maksa, Grangé pole sedasorti autor.

VÄIKEKODANLIK ETTEVAATLIKKUS Grangé eeldab lugejatelt moraalset küpsust. Inimene peab tundma head

Surnute maa Jean-Christophe Grangé tõlkinud Sander Kevad 453 lk pehme köide

Kaasteelised esemete ilmast KRISTA KUMBERG lastekirjanduse uurija

M

is see siis on? Koomiks ei ole, sest jutumulle napib. Pildiraamat justkui ka pole, juturaamat ammugi mitte, jutt on lühike ja teabeline. Teatmeteos otseselt mitte, sest ei püri ammendavusele. Jutustab esemetest, aga mängib eesti keelega. On oma asja ajav asjaraamat, mis ei pea asjatuks naljaasju asjasse segada. Meil on kõigil palju asju, ehkki ütleme vahel, et asjad ei ole olulised. No on ikka küll! Meil on vaja kehakatteid ja tööriistu, ajanäitajat ja elementaarset mööblit, kirjapulka ja valgusallikaid. Margit Saluste asja(likus) raamatus tutvume kahe tosina asjaperega, muist tarberiistad (kööginõud ning jalanõud) ja muist rõõmuks loodud (pillid, ehted ja mänguasjad). Mudilastele mõeldud pildiraamatuid,

kus last ümbritsevat esemelist maailma on kujutatud kas fotodel või joonistustena, leidub raamatupoes ja -kogus ohtrasti. Need on tõlkelised (niivõrd-kuivõrd seal midagi tõlkida on) ja pretensioonitult lihtsad, täites sellistena oma rolli. Ega me ei eeldagi nendesse kätketud sõnumite olemasolu. Saluste raamat peegeldab peamiselt tänast maailma. Sellest annab tunnistust kodumasinate suur pere ja see, et saag on mootoriga, mitte „so poole, mo poole”. Autor astub sammukese edasi pilt-pluss-selgitav tekst formaadist, peites raamatusse väikesi trikke ja keelenalju, mille avastamine lastele ja suurtele rõõmu teeb. Autor isikustab esemeid, aga mitte ülemäära, andmata ühele näiteks isa või teisele ema rolli. Küll koondab ta nad perekondadesse (või peaks ütlema, kommuunidesse, mis koosnevad ühise eesmärgiga inimestest, õigemini esemetest) ning laseb enda eest kõneleda, end tutvustada ja kiita.

Igal perel on ruumi paarislehekülje jagu – võtmeperele järgneb küünlapere, ennast esitleb seltskond kamme, kääre ja kodumasinaid. Iga kord on piltidel mängus ka üks väike rebane ja linnuke, kelle repliigid sõnamängulisi väljendeid kasutades sooritavad pisukese nihke. Raamatutest pajatavatel lehekülgedel hoiab rebane kapsapead kaenla all ja lind küsib: „Kas lugesid raamatu kapsaks?” Lauanõude lehel palub ta, et rebane talle nõu annaks ja köögiriistade lehel märgib käsi kõrva ääres hoidvale reinuvaderile: „Lööd kulpi või?”. Jalanõude lehel tunnistab rebane nukralt, et sai töö juurest kinga. Märkasin, et teksti lugemise asemel otsisin esmalt need vigurivändad üles ja vaatasin, millega nad üllatavad. Hea ja tänuväärne mõte, üksiti ka väljendeid ja ümberütlemisi lasteni tuua. Ka esemeperesid tutvustavates lühitekstis ei puudu mängulisus. Olevat kord vahukulp ja sõel sõnelenud,

kumb neist kõvem veekandja on! Kotipere teksti lõpetab soovitus põrsast mitte kotis osta. Tekstilõigud on lühikesed, pildid seda kõnekamad. Just piltidelt saab teada, milliseid riideid ja jalanõusid millisel aastaajal kanda, kuidas hambaharja hoida, mismoodi nuga kahvel asetada, kui enam süüa ei soovi jne. Raamat pakub huviväärset uurimist nii väikesele kui ka suurele. Koos seda teha on aga topelt lustlik ja asjalik ühistegevus.

Asja lood on sellised Margit Saluste 52 lk kõva köide

3

Nr 3 (133) 18. märts 2020

KIRJASTUS.POSTIMEES.EE

POSTIMEES

TIINA TAMMET

A

jaloo kirjusse kangasse on põimunud palju erinevaid elulugusid, küll lühikesi ja pikki, küll ühetoonilisemaid ja eredalt säravaid niite. Heili Reinarti raamat „Unustatud ja unustamatud naised Eesti ajaloost” seob ja tuletab meelde viiskümmend omanäolist lugu Eestiga seotud naistest. Osa neist on rohkem tuntud, teised pakuvad ootamatut avastusrõõmu ja seoseid ajaga, mis on juba unustusse vajumas. See on põnev pilguheit ajalukku, kunagistesse oludesse, inimeste isiklikesse võitlustesse, saatuse keerdkäikudesse, armastusse, edulugudesse ja tragöödiatesse. Kas teate näiteks, kes oli meil esimene olümpial startinud naissportlane, kes esimene naistuuker ja -kapten või esimene naispolitseinik? Kes olid tegelikult Nõukogude Liidu kangelane Leen Kullman, reamees Peeter Ronk või Äksi nõid? Milline oli Paul ja Netty Pinna tütre Signe või diplomaadi ning riigivanema Friedrich Karl ja Adele Akeli tütre Asta elusaatus? „Mõnigi lugu viib lugeja laia maailma, kuhu naisi kandsid nende soovid teostada end suuremalt, kui kohalikud kitsad olud võimaldasid. Aga neid on sinna pillutanud ka sõjad ja küüditamised, majanduslikud olud või, mis siin salata, suured tunded,” kirjutab autor eessõnas. Paljud neist on siiski jäänud elu lõpuni Eestiga seotuks, kas siis olude muutudes kodumaad külastades või seda lihtsalt südames kandes. Mitmed naised on jäänud oma nimeka abikaasa varju, väärides partneri ja tugeva taustajõuna senisest eredamat esiletõstmist. Näiteks varasemast ajaloost Jakob De la Gardie abikaasa Ebba Brahe, 20. sajandist fotograaf Valter Lembergi abikaasa Evi, filmitegija Theodor Lutsu abikaasa Aksella, Jaan Tõnissoni abikaasa Hil-

FOTO RAHVUSARHIIVIST

Elulugude kirju kangas

I

ga Robert Kagani raamat on tähistamist väärt. 2003. aastal, teise Lahesõja eelõhtul avaldatud raamat „On Paradise and Power” („Paradiisist ja võimust”) on oma koha välispoliitikat käsitleva kirjanduse kullafondis sisse võtnud väljendiga „eurooplased on Veenuselt ja ameeriklased Marsilt”. „Džungel kasvab tagasi” on loogiline jätk tema kahele eelnevale raamatule. Ajalugu tuleb tagasi, ameeriklased on väsinud iseenda loodud maailmakorda üleval hoidmast ning see kukub kokku, unistused kuhtuvad ja džungel katab me kaunid aiad. Kaganit on nimetatud neocon’iks ehk uuskonservatiiviks. Ta ise vihkab seda tiitlit ning eelistab olla liberaalne interventsionist. Aastakümneid oli ta vabariikliku partei liige, ent astus sealt välja 2016. aastal protestiks Donald Trumpi esiletõusu vastu. Argumentatsiooni Trumpi vastu võtab ta hästi kokku mais 2016 Washington Postis ilmunud artiklis „This is How Fascism comes to America”: „Nii tuleb fašism Ameerikasse, mitte säärsaabaste ja saluutidega …, vaid koos valemiljardäriga, telepoe rämpsumüüjaga, pesuehtsa egomaniakiga …”

Tavalised mehed. 101. reservpolitseipataljon ja juutide hävitamine Poolas

Christopher R. Browning tõlkinud Lauri Vahtre 344 lk kõva köide

Autori tuntuim teos, klassikaks kujunenud „Tavalised mehed”, uurib ühe reservpolitseipataljoni osalemist Poola juutide hävitamises. Pataljoni liikmed polnud ei tulihingelised natsid, antisemiidid ega treenitud tapjad, vaid tavalised keskealised mehed. Kuidas neist siiski said massimõrvade kuulekad täideviijad? 1960. aastail kirja pandud tunnistuste põhjal rekonstrueerib autor nende kujunemise kalestunud mõrvariteks. Mõtlemisainet pakkuv lugemine, eriti kuna kõik need psühholoogilised tegurid, mis võivad viia sellise inimese kujunemiseni, toimivad ka nüüdismaailmas.

Ilus ja neetu Meremees Aleksandra Laas meeskonna keskel oma kahemastilisel kaljasel Mihkel, u 1937.

da või Julius Kuperjanovi abikaasa Alice. Tunnustust väärivad esimene koolitatud etnoloog Helmi Neggo ja õpetatud naisaednik Ellen Vilbaste. Esile tulevad jõuliselt oma elurada astuvad naised, nagu näiteks naisõiguslane Lilli Suburg, misjonär Anna Hedwig Büll, rahvatantsujuht Anna Raudkats ja karskuse propageerija Helmi Mäelo. Ajalukku on läinud aga

ka inspireerivad muusad Maria Moier, Ellen Uritamm, Alice Feillet, rääkimata oma aja armastatud tantsijatest ja näitlejatest. Enda elu sidusid lavaga ka Nais-Kaleviks kutsutud Maria Loorberg ning tsirkusearist Lidia Kroll. Kõiki raamatukangelasi välja tuua pole siinses lühitutvustuses võimalik, suur osa neist jääb lugejale kaante vahelt avastada. Raamat on järg paar aastat tagasi ilmunud kolmekümne viie naise eluloo kogumikule „Õrnad ja tugevad”. Heili Reinarti sõnul pole siin tõsiteaduslikke uurimistöid, vaid katse tuua unustusehõlmast välja naisi, kes väärivad mäletamist ja austust. „Nagu naised iseloomult ikka, on mõnedki neist vastuolulised ja nende teod va-

hel mõistetamatud,” sõnab ta. Rikkaliku kasutatud allikate loetelu põhjal valminud kogumik annab ainesest värvika ja kaasahaarava ülevaate. Kujundaja Inga Joala käe läbi on värske hingamise saanud illustreerivad portreemaalid ja arhiividest ning erakogudest pärinevad ajaloolised fotod, mis on raamituna tõstetud sisu läbivasse pildigaleriisse.

Unustatud ja unustamatud naised Eesti ajaloost Heili Reinart 328 lk kõva köide

MAAILMARAHU PÕHINEB KOKKULEPETEL … JA RELVA JÕUL Kagani džungliraamat räägib sellest, et viimase seitsme aastakümne jooksul maailmale enneolematut majanduslikku heaolu ja rahu toonud maailmakord pole asi iseeneses, see pole ise tekkinud ja igipüsiv ega evolutsiooni tagajärg. Vastupidi – tegu on erandlike kokkusattumiste kogumiga 1940. aastate teisel poolel ning USA sihikindla ja pideva pingutuse viljaga. Selle maailmakorra nurgakivideks on Bretton Woodsi läbirääkimiste järelmina loodud Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), Maailmapank, vabakaubanduslepped ja Maailma Kaubandusorganisatsioon WTO, Euroopa integratsioon (mis viis Euroopa Liiduni) ning USA sõjalised liitlassuhted (meie jaoks kõige olulisemana 4. aprillil 1949 loodud NATO). Eelkõige aga põhineb see praegu murenev maailmakord hegemooni ehk USA suutlikkusel ja valmidusel kokkuleppeid relva jõul toetada. Aia korrashoid nõuab hoolsalt aednikult igapäevast tegevust – umbrohi tuleb välja tõmmata, kuival ajal taimi kasta, vajadusel toestada. Kui aednik on väsinud, kasvab umbrohi tagasi. Kaunis aed võsastub ja kultuurtaimed känguvad või kaovad. Eesti

riik on üks neist kultuurtaimedest, mis metsikus džunglis pikalt vastu ei pea. Balti riike on raamatus korra ka nimepidi mainitud – näitena neist, kes praeguse maailmakorra muutudes esimesena iseseisvuse kaotavad. Euroopa rahuaeg on muidugi suhteline – Ukrainas käib sõda praegugi, 1990. aastate Lääne-Balkan oli veriste konfliktide küüsis. Ent Euroopa suured – Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia – on liitlased ja sõbrad. Kuigi Venemaa läheks taas rõõmuga Poolat jagama, teab Varssavi kindlalt, et Saksamaa on tema poolel. See, mille on saavutanud suurim rahuprojekt maailma ajaloos – Euroopa Liit –, on uskumatu. Maailmajagu on korduvalt proovitud sõjaga liita. Nüüd on see õnnestunud ilma sõja ja vägivallata.

ELAME ERANDLIKUL AJAL Murenev maailmakord murendab ka Euroopa Liitu. Kui USA enam Euroopat ei kaitse, muutub kogu kontinendi pale. Kagan visandab koleda pildi – praeguste sõprade ja liitlaste vahel puhkevad taas sõjad, sest inimkonna ajalugu vaadeldes on tüüpiline valitsemiskord mõni autokraatia vorm. See, et väikeriigid saavad ise oma tulevikku kujundada, et neid kaitsevad rahvusvaheline õigus ja liitlassuhted, on erand, mitte reegel.

F. Scott Fitzgerald tõlkinud Peeter Villmann 560 lk pehme köide

See 1922. aastal esmaavaldatud teos kindlustas autori kui suurepärase romaanimeistri koha Ameerika kirjandusloos. Haritud esteet Anthony Patch on veendunud, et ta ei abiellu iialgi. Kohtunud seltskonnakaunitari Gloriaga, on mees sunnitud tõekspidamisi muutma ning alla vanduma kõikehõlmavale kättesaamatusele ja ihalusele. Oodates kohekohe saabuvat pärandust, veedab pilkupüüdev noorpaar aega pidutsedes ja sõprade meelt lahutades. Ootamatu juhus toob armunute ellu aga üllatusliku pöörde.

Pärast tõde, tõe pärast Lee McIntyre tõlkinud Margus Enno 160 lk kõva köide

Murepilved Eesti kohal SVEN SAKKOV

ilmunud

Eesti välispoliitika üha korduv refrään on väärtustel ja rahvusvahelisel õigusel põhineva maailmakorra vastavus Eesti huvidele. Pakun sellele lisa – selle maailmakorra ülalhoidmine neid väärtusi jagavate riikide poolt. Ülalhoidmine vajadusel relvade jõul. Mõneti on džungel Põhjamaa rahvale eksitav metafoor. Klimaatiliselt sobivam oleks raamatust „Troonide mäng” tuttav hoiatus „Winter is coming” – talv on tulekul. Mitte lihtsalt aastaaeg, vaid vähemalt põlvkonna pikkune jääaeg. Kui muretsed Eesti julgeoleku pärast, siis on see raamat sinu jaoks kui loodud. Kui ei muretse, siis pärast raamatu lugemist hakkad muretsema. Lühendatud ajakirjas Diplomaatia 2/19 ilmunud artiklist.

Džungel kasvab tagasi. Meie ohtlikuks muutunud maailm ja Ameerika Robert Kagan tõlkinud Margus Enno 136 lk kõva köide

Kuidas oleme jõudnud olukorrani, kus teadmiste asemel kuulutatakse õhust võetud alternatiivfakte, võltsuudised levivad epideemiana ja tunnetel on rohkem kaalu kui tõendusmaterjalil? Tõejärgsus on üks meie aja muret tekitavamaid fenomene, ütleb Lee McIntyre. Mis kõige hullem, seda kujundatakse ja kasutatakse sihilikult poliitilise ülemvõimu saavutamiseks. Et tõde jalule aidata, selgitab ta oma raamatus üleilmseks kujunenud nähtuse päritolu ja tagamaid.

Esimene aastasada erinevad autorid 256 lk kõva köide

Raamat koondab tekste – kõned, esseed, artiklid, jutlus –, mis ilmusid Eesti kultuuriruumi ja aitasid seda kujundada aprillist 2017 kuni veebruarini 2020. Need olid kuud ja aastad, mil Eesti rahvas tähistas sajandi möödumist oma riigi sünnist, alates eestlaste esimesest autonoomiast üle iseseisvusmanifesti kuni Vabadussõja lõpetanud Tartu rahuni. Autorid on Kersti Kaljulaid, Eero Epner, Ardo Hansson, Toomas Hendrik Ilves, Viivi Luik, Urmas Viilma, Tiit Pruuli, Jüri Ratas, Jaanus Rohumaa, Merle Karusoo, Toomas Kiho jt.

EKSA

WWW.EKSA.EE

ilmunud Maailma avastamine Jaan Kross 40 lk, kõva köide Jaan Kross (1920–2007) on kinkinud meile kauni ja üleva luuletuse „Maailma avastamine”. Lugu teele asumisest, hirmudest, kahtlustest ja kohale jõudmisest. Kuuekümnendate aastate alguses eesti luulesse tulnud vabavärsi üks tuntumaid, kujundirohkemaid ja baroksemaid näiteid.

Eesti murded ja kohanimed Karl Pajusalu, Tiit Hennoste, Ellen Niit, Peeter Päll, Jüri Viikberg 334 lk, pehme köide

Mõeldud eeskätt ülikooliõpikuks, aga ka kõigile murde- ja kohanimehuvilistele. „Eesti murded” jaguneb kolmeks. Esimeses osas on ülevaade murdeuurimise teoreetilistest alustest, murrete uurimisest ja eesti murrete põhiliigendusest. Teine osa annab pildi eesti murrete peajoontest. Ülevaade murrete kujunemisest ja hääbumisest, südaeesti, kirderanniku ja lõunaeesti kesksetest murdejoontest, murdesõnavarast ja süntaksist, samuti murrete suhetest kirjakeelega. Kolmas osa räägib täpsemalt kõigi eesti murrete erijoontest. „Eesti kohanimed” annab pildi kohanimede olemusest, uurimisest, muutumisest ja keelelisest kujust. Alaosa lõpetab peatükk tüüpilisematest Eesti kohanimedest.

Nr 3 (133) 18. märts 2020

Iseseisva Eesti umbsõlm ARNO OJA

T

änavu oktoobris 87-aastaseks saav Enn Nõu on pikaajalise staažiga Rootsi kopsuarst ja eesti kirjamees, kes oma kümmekonnas romaanis üritab ikka ja jälle ravida rahvuskaaslaste kultuuri- ja ajaloomäluni viivaid hingamisteid. „Ufa umbsõlm” viib meid tagasi aega, millest täna möödub täpselt 102 aastat, seega Eesti riikliku iseseisvuse algusaega. Jah, Eesti Vabariik kuulutati välja 24. veebruaril 1918, kuid endistviisi kestis Esimene maailmasõda ning vaba pääsu Läänemerele ihkasid nii venelased idast kui ka sakslased läänest. Lisaks võttis Nõukogude Venemaa toel tuld valgete ja punaste eestlaste vaheline võimuvõitlus. Õigeaegselt suutis noor vabariik küll lähetada Läände oma välisdelegatsioonid, mis taotlesid iseseisvuse tunnustamist, ent ajalugu näitab, et sellest üksi ei piisanud. Esimese maailmasõja alguses oli Eestimaa Vene keisririigi kubermang ja sõja jalust olid paljud sunnitud taanduma Volgamaale või edasi Siberisse, kus sattusid 1917. aastal möllama hakanud kodusõja keerisesse. Kõige selle juures säilis rahvusmeelsus ning rajati aktiivselt rahvuslikke seltse või suisa poliitilist autonoomiat ihkavaid komiteesid, mille näiteks selles teoses on Samaara Rahvuslik Komitee. Kuuldused Eesti iseseisvumisest ulatusid muidugi ka Venemaale, kuid 3. märtsil 1918 õnnestus N. Vene-

Enn Nõu maal Brest-Litovskis sõlmida separaatrahu Saksa keisririigiga. Selle tulemusena läks Eesti Saksa võimu alla ja esimene Saksa okupatsioon kestis siin novembrini 1918, mil ka sakslased oma keisri maha võtsid. Ent kohe olid platsis punased venelased ning algas Vabadussõda. Formaalselt olid Eesti valitsus ja esindused küll olemas, kuid Venemaale jäänud kaasmaalastel puudus igasugune side nendega, ka kodumaale tagasipöördumise võimalust polnud. Nii hakatigi seal taotlema autonoomse osariigi staatust Vene Föderatsiooni koosseisus, lootes seda hiljem kasutada Eesti tegeliku omariikluse kattevarjuna. Bolševikest puutumata Venemaa avaruses kerkis esile uusi riigikesi justkui seeni ja et kaost vältida, kutsuti septembris 1918 Ufas kokku Ülevenemaaline Riiklik Nõupidamine,

mis moodustas Venemaa Ajutise Valitsuse ja määras kindlaks liikmesriikide staatuse. Kohal viibis ka kolm eesti meest, kellel õnnestuski autonoomia välja kaubelda. Kaks kuud hiljem kehtestas admiral Koltšak Omskis oma diktatuuri ja laskis kogu „Ufa valitsuse” maha tappa. Eesti saadikuil võimaldati Omskisse taanduda, kuid hiljem kodumaal nimetasid mitmed teadmamehed isekeskis nende autonoomiataotlust Eesti mahamüümiseks. Kuna elusana tuli kolmest mehest Siberist tagasi ainult üks, vaikiti avalikkuse ees kogu „Ufa umbsõlm” maha, täna ei tea keegi sellest midagi. Raamatu tiitellehel ütleb autor, et see on „üks täiesti vanamoodne ja mosaiikne dokumentaalne Eesti ajaloo romaan, mida võib lugeda igatpidi ja mille keel on ajakohane ja õige”. Keele kohta öeldu puudutab raamatus kursiivkirjas ära toodud loendamatute erakirjade ja ajaloodokumentide keelt. Kõik kokku eeldab pöörast tööd arhiivides (millest peamine asub autori teatel koguni Prahas).

Ufa umbsõlm Enn Nõu 392 lk kõva köide

tartu ülikooli kirjastus Tartu Ülikooli kirjastuse peatoimetaja

T

artu Ülikooli maailmakirjanduse professori Jüri Talveti koostatud ning tema enda ja 14 kaasautori kirjutatud maailmakirjanduse ülevaateraamat jõudis Tartu Ülikooli Kirjastusse esmakordselt 2013. aasta novembris, ent selle ilmumine viibis eri põhjustel päris mitu aastat. Osaliselt kordab materjal küll varem kirjastuse Koolibri väljaantud maailmakirjanduse õpikutes (1995, 1997, 1999) esitatut, ent seda on läbivalt täiendatud ning toimetatud. Toimetamise käigus on lisatud põhjalik andmestik maailmakirjanduse tõlgete kohta eesti keelde, tuues võimalusel ära ka tõlkijate nimed. Tõlgete ja originaalide paremaks seostamiseks ning edasise info otsimise hõlbustamiseks on enamikule mainitud teostele lisatud algkeelsed pealkirjad. Ka pildimaterjal (ligi 1200 lehekülje kohta kokku 194 illustratsiooni) on uus.

IGA KIRJANDUSLOOLASE LÄHENEMISEL ON OMA NÄGU Igasuguste maailmakirjanduse ülevaateteoste puhul on suur probleem materjali valik, proportsioonid ning esituse kontseptuaalsed alused. Seetõttu oleks ilmselt iga kirjandusloolase käsitlus erinev, isegi kui tuntuimate autorite osas võivad valikuprintsiibid olla sarnased. Selle teose teeb eriliseks fakt, et ühe erandiga on tege-

mist eesti autoritega. Koostaja on seejuures olnud teadlik sellest, et eri peatükkide autorite lähenemine, stiil ja põhjalikkus materjali esitamisel on erinevad, neid ei ole püütud autoritaarselt ühtlustada. Seda võib pidada nii nõrkuseks kui ka tugevuseks, ent eelkõige annab see tunnistust koostaja austusest autorite vastu, kellest raamatu ilmumiseks oli neli juba meie seast kahjuks lahkunud. Suurim erinevus on I köite ida kirjanduste ning II–III köite lääne kirjanduste käsitluste vahel. Esimesel juhul on esitus traditsioonilis-ülevaatlik ning esitatud kultuuripiirkondade kaupa: muinas-idamaade (Amar Annus, Egiptuse osa Sergei Stadnikov), india, iraani, araabia, türgi (Haljand Udam), hiina (Märt Läänemets), jaapani (Rein Raud) ja korea kirjandus (Jinseok Seo). Ka II köite antiikkirjanduse osa (Jaan Unt) on esitatud traditsioonilisel viisil. Alates keskajast on aga raamatus püütud lähtuda pigem vormilistest printsiipidest. Nagu koostaja I köites avaldatud eessõnas ütleb, peaks võrdlev-tüpoloogiline käsitlus „piisava reljeefsusega esile tooma teisenemise-uuenemise murranguhetki kirjanduse kulgemise avaras, mitut kontinenti ja maailmajagu hõlmavas ruumis.”

VALITUD ON KULTUURIPERIOODIST LÄHTUV KÄSITLUS Kirjanduse käsitlemine kultuuriperioodide kaupa on nii sisulisi arenguid arvesse võttev kui ka puhtpragmaatiline lähenemine. Nii tulevad

II köites lisaks antiikkirjandusele vaatluse alla keskaja, renessansi, baroki, klassitsismi, valgustuse ja romantismi kirjandus. II köite peatükid pärinevad seejuures peamiselt Jüri Talveti enda sulest, kaasatud on lühemaid eritlusi Peeter Toropilt (vene kangelaslaul), Ülle Pärlilt (vene romantism) ning Kirsi Rannastelt (romantiline romaan ja novell). III köites, mille teemakeskmed on realism, sümbolism, naturalism ning 20. sajandi alguse modernistlik-avangardistlik pöörang, on peatükkide autorsus kirevam ja läbipõimunum: lisaks Gustav Liivi ning Jüri Talveti käsitlustele on vene kirjandust puudutavate alapeatükkide osas oluline Mihhail Lotmani ja Ülle Pärli panus, modernistliku luule voole vaeb Kerttu Wagner, modernistliku draama peatüki autor on Luule Epner. Lõpupeatükid kompavad juba ka 21. sajandil ilmunud teoseid, rajades ehk teed uuema perioodi kirjanduse põhjalikumale ülevaatele tulevikus. Kolmeköiteline ülevaateteos püüab korraga täita mitut eesmärki ning seetõttu on selles kindlasti ka puudusi, millest mõned on seotud käsitletavate autorite valikuga, teised valitud teoreetiliste vaatenurkade või kultuuriperioode puudutavate üldistustega; kindlasti on ka faktivigu (millest palun kirjastusele teada anda). Olles ise kõik kolm köidet läbi lugenud, jään aga seisukohale, et sellise raamatu ilmumine oli väga vajalik. Soovitan seda mitte ainult gümnaasiumiõpilastele või tudengitele, vaid kõikidele kir-

KOLM UFA NÕUPIDAMISEL KÄINUD MEEST Aleksei Nõu (1863–1920) – pika valge habeme ja kahe kepiga vanamees (kuigi alles 54), Wenemaa Talurahwa Põllupanga Tallinna osakonna direktor. Kooliõpetaja ja apostliku õigeusu preester, luuletaja, Ado Grenzsteini isiklik sõber. Raamatus on ära toodud kümmekond tema luuletust ja 13 kirja Grenzsteinile. Lk 255 saame vihjeliselt teada, et Enn Nõu ise on Aleksei venna pojapoeg. Aleksander Kaelas (1880–1920) – kullinäo ja traatprillidega Moskva ülikooli eradotsent. Teoloog ja filosoof, oskab viiulit mängida. Mitte segi ajada teise Aleksander Kaelasega (1911–1964), kes oli eesti jurist ja ajakirjanik Rootsis! Bernhard Linde (1896–1954) – auahne kirjanik, seikleja ja osav majandusmees. „Noor-Eesti” kirjastuse ärijuht ja A. H. Tammsaare isiklik sõber. Oskas Omskis kapitali koguda, millega rajati kirjastuse osaühisus „Varrak” (1919–24). Tuntuim sest kolmikust ja ainus, kes Siberist eluga tagasi tuli. Eelnevad kaks surid Omskis plekilisse soetõppe.

WWW.TYK.EE

Meie oma maailmakirjandus IVO VOLT

4

jandushuvilistele: nii mõnigi klassikaline teos, mis ehk häguselt kooliajast meeles, hakkab siin uuesti elama ja kutsub lugema; samuti avastab siit päris kindlasti midagi täiesti uut või tundmatut.

Maailmakirjandus muinasajast tänapäevani. I Ida kirjandused. II Lääne kirjandus antiigist romantismini. III Lääne kirjandus realismist tänapäevani. Amar Annus, Luule Epner, Gustav Liiv, Mihhail Lotman, Märt Läänemets, Ülle Pärli, Kirsi Rannaste, Rein Raud, Jinseok Seo, Sergei Stadnikov, Jüri Talvet, Peeter Torop, Haljand Udam, Jaan Unt, Kerttu Wagner üldkoostaja Jüri Talvet 240, 463, 485 lk kõva köide

ilmunud Uued raamatud sarjas „Maailmakirjanduse tõlkevaramu” Käsioraakel ja ettenägelikkuse kunst Baltasar Gracián teine, parandatud väljaanne tõlkinud Jüri Talvet 157 lk, pehme köide

Baltasar Gracián y Morales (1601– 1658) on Hispaania kuldajastu ja barokiaja suurimaid kirjanikke ja mõtlejaid. Tema „Käsioraaklit” võib pidada elukunsti, ühis- ja seltskondliku suhtlemise psühholoogia käsiraamatuks. Vaimurikkal viisil rõhutab see isiksuseks saamise ning kultuuris ja loovuses elamise vajadust.

Nooljate kuuskede maa Sarah Orne Jewett tõlkinud Merike Pilter ja Lauri Pilter 233 lk, pehme köide

Sarah Orne Jewett (1849–1909) kuulub 19. sajandi lõpul USA-s levinud regionalistliku ehk kohaliku koloriidi kirjanduse tuntumate autorite hulka ja esindab ka samal ajal õitsele puhkenud naiskirjanduse traditsiooni. Tema teostes hinnatakse väiksuse ilu ja lihtsuse võlu, looduslähedust ja naiselikku loomupära, milles avaldub inimsus kõige vahetumal kujul. „Nooljate kuuskede maa” on tema kuulsaim teos. Žanriliselt võiks seda nimetada romaaniks eskiisides või romaaniks lühijuttudes.