Hirmust ja armastusest

Ülo ja Anne Pikkov

K

Kristiina Kass

Lõvi Leo

Kop-kop!

Ühele tublile lapsele meeldib üle kõige maailmas küsida: „Mis? Miks? Kuidas? Kas?... Miks? Kui see laps kasvab suureks, siis võib juhtuda, et temast saab teadlane. Mida aga teeb teadlane, kui ta leiab oma küsimusele vastuse? Muidugi hüüab ta siis: „Ahhaa!

Lõvi Leo

Kristiina Kass (snd 1970) õppis Tallinna Kunstigümnaasiumis ning Helsingi Ülikoolis. Ta on kirjutanud rea populaarseid lasteraamatuid nagu „Kasper ja viis tarka kassi”, „Samueli võlupadi”, „Peeter ja mina”, „Nõianeiu Nöbinina” ning „Õpetaja Kusti kummitab”.

AHHAA!

AHHAA!

ui tsirkuses keelatakse metsloomade pidamine, jääb Lõvi Leo töötuks. Õnneks tutvub ta abivalmis politseinikega, kes võtavad ta enda juurde, nii et Leost saab politseilõvi! Aga Leo ei maga niisama, vaid aitab ka politseinikel tööd teha ning sattub erinevatesse seiklustesse, nii liikluses, kuritegusid lahendades kui lapsi aidates. Lõvi Leo lõbusad seiklused õpetavad, kuidas erinevates ohuolukordades käituda, millega peaks olema ettevaatlik ning kuidas teisi aidata.

Reeli Reinaus (snd 1977) on kirjutanud üle kahekümne raamatu lastele ja noortele. „Verega kirjutatud kirjad“ on järg raamatule „Vanalinna detektiivid: Mustpeade maalid“.

Pildid joonistanud

Liisi Lukk

Els Heinsalu

Rebeka ja Gregor pole üksteist mõnda aega näinud, kui äkitselt saabub salapäraselt naiselt ümbrik paberite ja kahe võtmega – see kõik tähendab, et tuleb hakata lahendama uut mõistatust. Tallinna vanalinnas liikudes otsitakse kummitusi, kuuldakse vanu legende ja kohtutakse inimestega, kellel on sellest kõigest oma arusaam.

KUHU VIIVAD ARVUTIMÄNGUDE TAGAUKSED

HILLI RAND Pildid joonistas VIIVE NOOR

Kristiina Kass

SAlamark i &

Evelin Kivimaa

Ülo ja Anne Pikkov

Kas teadsid, et arvutimängudes on peidus salamärgid, mis juhivad tagausteni? Läbi tagaukse minekut ei ole võimalik kirjeldada, see lihtsalt juhtub. Alles oled sa ühes arvutimängus … ja juba maandud teise, astudes läbi ei-tea-mille ja jõudes ei-teakuhu. Ja pole sugugi kindel, et sa jõuad kohale iseendana. Aga mida teha siis, kui oled kõndinud vikerkaarel, juhtinud ufot, põgenenud Puumadude kuninga eest, sõbrunenud merihobukesega ning tahaksid pärast kõiki seiklusi lihtsalt koju tagasi jõuda? Kas õnnestub leida õige salamärk, et mängumaailmast välja pääseda?

Hajameelse haldja sünnipäevapidu

HILLI RAND • HAJAMEELSE HALDJA SÜNNIPÄEVAPIDU

Haldjas näppis hajameelselt taskurätikut ja järsku meenus talle: viimase sõlme oligi ta sidunud just sellepärast, et ei unustaks, kelle sünnipäevapidu sel õhtul Haldjaorus toimub! a vaatasin saali poole, aga isa ei paistnud kuskilt. Minu selja taha aga oli kogunenud juba neli inimest. Ja kui ma niimoodi ringi vaatasin, vaatasid ringi ka kõik need neli, justkui oleks nendel ka isa kadunud ja raha kodus sea kujuga hoiukarbis ...

KU H U V I I VA D A RV U TI M Ä N G U D E TAG AU K S E D

Els Heinsalu

Mets oli vaikne ja rahulik, kui äkki hakkas kostma kõva kopsimine. Kõik linnud ja loomad ehmatasid: mis nüüd siis lahti on? Kes see sellist lärmi teeb?

Kristi Kangilaski Illustreerinud Joonas Sildre

piret raud

Kaugel maal elab tühi väike maja. Ta on üksik ja kurb.

piret raud

lugu väikesest majast, kes tahtis olla kodu

Ühel hommikul otsustab ta minna otsima kedagi, kes tahaks teda endale koduks.

But with help from her friends, shekõrvast. Vincent van Goghi discovers a fresh perspective on life. From Estonia’s leading children’s book creator, strength and friendship in unlikely places.

Seitsmeaastase Triinu isa käib iga kuu kolm nädalat välismaal tööl. See on kogu pere jaoks raske ja Triinul tuleb mõte hakata ise isale kodulinnas sobivat töökohta otsima – aga muidugi ei lähe see nii libedalt!

Olga Pärn Märt rudOlf Pärn

n u M M i P e a lt ja M u j a lt L O O D J A L I ME R I K U D

Kool võib tunduda kauge oled veel ja pisike lasteaialaps.võõras, kui juba suur Aga kui oled koolimineja laps, siis iga päevaga järjest lähemale, tuleb kool sa oledki kuni lõpuks päris koolilaps valmis. Seal juhtub igasuguseid koolis asju ja kõik täiesti uus on seal ja mõni asi võib hirmutav olla. Aga tegelikult ka on kool päris koht, kui mõnus sellega ära harjuda.

KIRJUTANUD KRISTI PIIPER

Sädele ja Siimule võetakse lapsehoidja, kuid see mõte lastele väga ei meeldi ja nad üritavad erinevate kavalustega hoidjast lahti saada. Samal ajal saabub Säde ja Siimu juurde elama ka nende maavanaisa, kellele lapsehoidja oluliselt rohkem meeldib. Säde ja Siimu jaoks tundub seda kõike liiast ja nad plaanivad kodunt põgeneda. Kristi Piiper on varem kirjutanud lasteraamatud „Kuidas mu isa uue töö sai“ ja „Salapaha“ ning noorteromaanide sarja „Tõde või tegu“.

Kristi Piiper (snd 1983) on varem avaldanud raamatud „Salapaha” ning noorteromaani „Tõde või tegu” kaks osa. Illustreerinud Hillar Mets

ja

Kõrv

Piret Raud, comes this surreal tale about finding

ainO Pervik

KOO LIRA

INDREK I KOFF

Pildid

„Taeva tühjad tribüünid“ võitis Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud 10. noorteromaanide võistlusel 2. koha.

MEIE UUES KODUS K U M M ITA B ILLUSTREERINUD SIRLY ODER

AMAT

MARJA-LII SA

PLATS

I KOFF INDREK

E n e S e p p on kirjutanud mitu raamatut. 2016. aasta noorteromaanide võistlusel saavutas ta samuti 2. koha romaaniga „Vabandust, aga mis asja?“. Veel on tema sulest ilmunud „Medaljon“ (2009), „Minevikuta mälestused (2010) ja täiskasvanutele suunatud „Väike roosa pilet paradiisi“ (2015).

Maido Hollo

sellele uusi sõpru.

sad now she on is all on her own. andnud lugu inspiratsiooni

Kõrv

Noorteromaani „ T a e v a t ü h j a d t r i b ü ü n i d “ peategelane, 14-aastane Merita saab harukordse võimaluse: minna tagasi minevikku ja seda muuta. Kui ta parandab tehtud vead, siis saab ta astuda rongile, mis viib edasi... ...aga võib-olla hoopis tagasi?

i llus t r eer i n ud

Kõrv tunneb ennast ilma peata üksildase ja nõutuna. Kuid selgub, et ta on hea kuulaja ja leiab tänu

Once a part on a head, the ear is feeling Piret Raua uuele lasteraamatule

P I L D I D J O O NI S T A S SIRLY ODER

KOOLIRAAMAT

I

Kõrvetav puudutus

Va ata s i n u u e s t i r o n g i p o o l e . „Kuhu see rong viib?“ „Ma ei...“ „Kas see viib paradiisi?“ ei lasknud ma Vanamehel vastata. „Ma ei...“ „Kas kõik peavad sinna peale minema?“ tekitas mõte rongile minekust mingil põhjusel rohkem hirmu kui ükskõik mis muu. Ma olin surnud, täiesti surnud.

lood

ki r jut a n ud

Pille Kant

PIRET RAUD

HELEN KÄIT

Ku mmitu smaja

MEIE UUES KODUS K U M M IT A B

Veel leiab siit ka peotäie limerikke. Limerik on väike jabur luuletus, millele sobibki väga hästi nimeks just limerik. Nimi on pärit Iirimaalt, kus sellised luuletused pandi esimest korda kirja linnas nimega Limerick.

Naaskli

Ma i d o H o llo

Lisaks mõni aeg tagasi ilmunud “Väikese veidra linna” raamatu juttudele on siin uusi lugusid NummiPealt, aga seekord ka mujalt.

Pille Kanti „Naaskli lood“ oli äramärgitud töö Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ning kirjastuse Tänapäev lastejutuvõistlusel.

Mi a L i a

ja on kaksikõed, kelle pere kolib linnast maale. Vähe sellest, et õed peavad minema uude võõrasse kooli, nüüd saab nende uueks koduks maja, millest kuuldes kõik õhku ahmivad ja näost valgeks lähevad! Koolikaaslaste räägitud jubedad lood majas surnud veidrast vanamutist ei tee asja paremaks. Seda, mis majas juhtuma hakkab, on raske loogiliselt ära seletada. Isegi nii raske, et Lia, kes alguses hirmunud Mia kummitusejutust kuuldagi ei taha, on sunnitud möönma – siin on midagi korrast ära.

PIRET RAUD

Nora-Liisa kolib uude majja elama ning tutvub seal väikese tundmatu tegelasega, kellel on pisut kärts iseloom ja iga asja kohta oma arvamus. Kuid kindlasti ei lähe elu sellest igavamaks!

Jutukogu „Banaan, jääpurikas ja hädaldaja kastan” on tuntud lastekirjaniku Markus Saksatamme kaheteistkümnes teos. Vahvad pildid joonistas Urmas Nemvalts.

il l us tr eer in ud

„Hopspelleri amuleti” I osa on Tartu lastekirjanduse ehk Lapsepõlve auhinna nime kandva kirjandusauhinna laureaat 2019. Nüüdseks on ilmunud ka „Hopspelleri amuleti” II osa.

Hopspelleri amulett

Mõisapreili Piibe Pauliine, keda sõbrad Pipaks kutsuvad, tema parim sõber Mattis ja vabrikandi poeg Egon on üsna seiklusjanuline seltskond. Kui Hopspelleri mõisaproua Katariine sünnipäevapeole saabub tsirkusetrupp Eccellente ja Pipa mustkunstniku etteastes osalema kutsutakse, avastab ta lava tagant mõisast varastatud hõbenõud ja kalliskivid. Pipa, Mattis ja Egon peidavad end tsirkusevankri kolikasti ja põgenevad mõisast koos tsirkusetrupiga. Alguse saab seiklus, kus laste elu on tõsiselt ohus. Lõpuks näib, et neid võibki päästa vaid ime.

Algul jäi kõik vaikseks. Siis kostis laua alt naljakat häält, justkui keegi puhuks õhupalli täis. Sellele järgnesid kahtlased piiksud ja võimalik, et isegi puuksud ning siis märkasin, kuidas laudlina äär üles kerkis. Kõigepealt pisteti sealt välja must terav ninaots. Sellele järgnesid kaks suurt ja vesist taevasinist silma, mis mind ainiti põrnitsesid. Seejärel, peaaegu veeredes, tuli neljakäpukil ja sabaga ähvardavalt vehkides minu poole kummaline elukas. Mitte üheski filmis, raamatus ega isegi entsüklopeedias ei olnud ma kedagi sellist näinud! Tal oli kaks jalga ja kaks kätt. Tema pisikeste tumedate karvakestega kaetud keha oli nagu veidi lopergune õhupall. Selja taga oli tal pikk traatjas saba, mis end vedruna kokku keris. Suuruse poolest paistis ta mulle peopessa ära mahtuvat.

Pi lle K a n t

Pildid joonistas Anni Mäger

Hillar Mets

j a M u j a lt

L i i n a V a g u l a on pärit Harjumaalt Padiselt, aga töötab juba kümmekond aastat eesti keele ja kirjanduse õpetajana Põlvamaal Tilsi põhikoolis. Kirjutamine on talle südamelähedane olnud juba keskkoolist alates. Varem on temalt ilmunud kogumikud „Kirjad emale“ (2009), „Kirjad isale“ (2009) ning luulekogu „100 tundevarjundit“ (2017).

Kui sa juhtusid ka selle raamatu esikaant lugema, siis tead juba, et onu Mati on loomaarst. Ja kui sa viitsid veel raamatu sisse kah kiigata, saad onu Matist teada hulga muidki asju – näiteks seda, mis hea pärast on tal vaja sedasi kaelkirjaku otsas turnida. Mõnusat lugemist!

PILDID JOONISTAS

n u M M i P e a lt

Raamatus „ K e e g i t e i n e “ on armastust, petmist, lootusi, unistusi ja nende purunemisi, on lähedaste leidmist ja kaotamist. Romaan võitis Tänapäeva kirjastuse 2017. aasta noortejutuvõistlusel teise koha.

See siin on onu Mati. See prillidega onkel muidugi, mitte too lestadega seal paremal. Paremal seisab hoopis üks hani. Ja vasakul on muidugi kilpkonn. Onu Mati taskus aga ... nojah, ausalt öeldes ma ei olegi päris kindel, kes tal seal taskus on. Igatahes pole see ninarätt ega kommipaber.

NALJA JA NAERUGA

kir j utan ud

NALJA JA NAERUGA

E l i i s e on üks täiesti tavaline 15-aastane Tallinna tüdruk, kes ühel kenal hommikul ärgates avastab, et on hoopis kuskil mujal, hoopis teises ajas ja … hoopis keegi teine! Klaarika maailmas oli kõik kenasti paigas – korralik kodu, murdeealine tütar, töö. Järsku aga pöörati kõik pea peale ja kõik on äkki nii katki … See on lugu tütrest ja emast, lugu poisist ja tüdrukust, lugu tänapäevast ja ajast paarikümne aasta tagant. Lugu sellest, kuidas meie enda, aga ka meie lähedaste minevik võib mõjutada meie elusid nii kaudselt, kui ka ootamatult otsesel moel.

Markus Saksatamm

Pannkoogid!

Ku mmitu smaja

lööme kaasa vallatul viktoriinil!

PANNKOOGID!

õpime uusi vanasõnu pannkookide võtmes,

Naaskli lood

politseinikud ja sportlased; lisaks on pannkook igal horoskoobimärgil ja

Markus Saksatamm

Kellele ei meeldiks pannkoogid? Selles raamatus jagub neid igale maitsele. Saame teada, kuidas sööb pannkooke õpetaja, krokodill või kummitus; oma unistuste pannkoogist räägivad kassid,

lugu väikesest majast, kes tahtis olla kodu

Kes see võiks olla? Kas koer? Või kala? Või lind? Või hoopis kodutu Jüri? Või lausa keegi muu?

Jana Maasik

AUKLIK PÄEV

Vasaku käe käpik oli meeleheitel. Ta teadis, mis juhtub kinnastega, kes jäävad üksikuks. Igal kindal peab olema paariline!

TIA NAVI

Tia Navi . Kadi Kurema

VÄIKE ARMASTUSE LUGU Mina olen Karl Joonas ja täna hommikul ärgates avastasin, et minu lemmiksoki sees on auk. Aga see oli alles algus. Mõni päev lihtsalt on erakordselt auklik.

Kadri Kiho ja Mirjam Siim

VÄIKE ARMASTUSE LUGU

Postimehe kirjastuselt on ilmumas ülevaatlik teos „Esimene aastasada. Valik Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tekste”. Raamat koondab tekste – kõned, esseed, artiklid, jutlus –, mis ilmusid Eesti kultuuriruumi aprillist 2017 kuni veebruarini 2020 ehk perioodil, mil Eesti rahvas tähistas sajandi möödumist oma riigi sünnist.

uudised Nobelist Peter Handke romaan Veebruari alguses ilmub 2019 Nobeli kirjanduspreemia pälvinud Peter Handke romaan „Soovideta õnnetu”. Preemia määramine Handkele tekitas tema poliitiliste kommentaaride tõttu suurt poleemikat. „Soovideta õnnetu” on üks Handke peateoseid, originaalis 1972 ilmunud autobiograafiline lühiromaan autori ema enesetapust. Raamatu tõlkis saksa keelest Eve Sooneste, avaldab Tänapäev. Teos ilmub sarjas „Punane raamat”.

Heljo Männi „Kullatilgad”

SAlamark i

EV 100 sünnipäevatekstide kogumik

E

esti Lastekirjanduse Keskus kuulutas jaanuari alguses välja XV Nukitsa konkursi, mis kutsub 6–13-aastaseid raamatusõpru valima oma lemmikkirjanikku ja -illustraatorit. Nukitsa konkurss on Eesti Lastekirjanduse Keskuse korraldatav lugejaküsitlus, kus viimase kahe aasta jooksul ilmunud algupäraseid lasteraamatuid hindavad lapsed ise. Selliselt pakub konkurss autoritele ja väljaandjatele noorte lugejate tagasisidet, andes ülevaate meie laste lugemiseelistustest. Konkursi eesmärk on populariseerida raamatuid ja lugemist ning tunnustada meie lastekirjanikke, illustraatoreid ja kirjastajaid. Lastekirjanduse keskuse direktor Triin Soone sõnul on Nukitsa konkurss Eesti lastekirjanduse suursündmus, mille käigus lapsed selgitavad välja populaarseima lastekirjaniku ja illustraatori. 1992. aastal alguse saanud traditsioonil on pea 30-aastane ajalugu ning seekord kingitakse pronksist Nukitsad laste lemmikautoritele juba 15. korda. Kui konkursi algusaegadel ilmus üsna vähe algupäraseid lasteraamatuid, siis tänaseks on nimetuste arv tublisti kasvanud, mis tõi tänavu kaasa ka muudatuse konkursi korralduses. „Rõõm on tõdeda, et meie lastekirjandus elab parimaid aegu – aastas ilmub mitusada omamaist lasteraamatut, mille seast leiab häid jutu- ja pildiraamatuid erinevale vanusele, huvile ja ka lugemisoskusele. Et konkurss oleks lastele siiski hoomatav ja hääletamine jõukohane, tegime keskuses eeltööd ning kitsendasime valiku saja raamatuni,” kommenteeris Triin Soone. Nimekirjast jäid kõrvale kordustrükid, väikese levikuga ning vähest lugejate tähelepanu pälvinud raamatud. Samuti jõudis igast sarjast nimekirja vaid üks osa. Teise suure muudatusena kitsendati hääletajate iga: senise vanusegrupi 0–16 asemel oodatakse hääletama lapsi vanuses 6–13 eluaastat, kes on lasteraamatute põhilised lugejad. Nukitsa konkurss toimub koostöös Eesti raamatukogudega, kus lapsed saavad kohapeal hääletada. Lastekirjanduse keskuse kodulehel www.elk.ee on avatud ka e-hääletus ja sealt leiab konkursil osalevate raamatute nimekirja koos kaanepiltidega. Veebihääletus loob suurepärase võimaluse ka väljaspool Eestit elavatel lastel konkursil osaleda ning oma lemmikkirjanikke ning -illustraatoreid meeles pidada. Hääletamine kestab 23. veebruarini 2020 ja konkursi võitjad tehakse teatavaks 4. aprillil toimuval pidulikul auhinnatseremoonial lastekirjanduse

EVELIN KIVIMA A

Tallinna Ülikooli kirjastuse avaldatud esimesed algupärased uurimused võeti vastu Clarivate Analyticsi Web of Science’i andmebaasidesse Book Citation Index ja Conference Proceedings Citation Index. Tegu on teadusmaailma olulisimate andmebaasidega, mis tähendab indekseeritud väljaannetele laiemat levikut, seega ka suuremat tsiteeritavust ja võimalust osaleda rahvusvahelises teadusdiskussioonis. Esialgu võeti TLÜ kirjastuse väljaannetest andmebaasides indekseerimiseks vastu seni ilmunud vene- ja ingliskeelsed teadusmonograafiad ja -kogumikud. TLÜ kirjastuse peatoimetaja Rebekka Lotmani sõnul on Clarivate Analyticsiga kokkulepe, et lähitulevikus saab taotleda ka eestikeelsete originaaluurimuste pääsemist neisse andmebaasidesse. TLÜ kirjastuse üldkolleegiumi esimehe, professor Marek Tamme sõnutsi on vastne otsus tunnustus kirjastuse heale ja sihipärasele tööle viimasel kümnel aastal. „Noore kirjastusena nõudis rahvusvaheliste teadusandmebaaside tunnustuse saavutamine meilt mitu aastat, et näidata kirjastuse töö vastavust kõikidele akadeemilise kirjastamise nõuetele ja suutlikkust tagada stabiilne avaldamismaht pikema perioodi jooksul. Nii Eesti teaduskirjastamisele üldisemalt kui ka meie kirjastuse autoritele on see kindlasti rõõmustav uudis.” Peatoimetaja Lotman lisas: „See, et oleme oma teostele saanud nüüd rahvusvahelise kvaliteedimärgi, ei muuda kirjastuse tegutsemises otseselt midagi, sest oleme alati järginud rangelt teaduskirjastamise reegleid: kõik väljaanded, sealhulgas tõlked, peavad positiivselt läbima eelretsenseerimise ja saama ka sarjakolleegiumi heakskiidu. Väga tõenäoliselt muudab värske otsus aga meie kirjastuse autorite jaoks veelgi atraktiivsemaks ja toob juurde uusi väärtuslikke avaldamisettepanekuid.” TLÜ kirjastusel on viis valdkondlikku originaaluurimusi (nii monograafiaid kui ka teaduskogumikke) avaldavat sarja: „Acta humaniora”, „Acta socialia”, „Acta realia et naturalia”, „Acta educatio” ja „Acta artes” ning valdkondade ülene sari „Gigantum humeris”. 2020. aasta kevadel tähistab TLÜ kirjastus 10. aastapäeva.

Nukitsa konkursil selguvad laste lemmikud

ISBN 978-9949-7376-0-4

Tunnustus Tallinna Ülikooli kirjastusele

Nr 1 (132) 22. jaanuar 2020

”

uudised

EESTI KIRJASTUSTE LIIDU AJALEHT

”

Kaja Kahu „Minu” sarjas ilmunud raamat „Minu Liibüa” jutustab reisist, millest sai ergas õppetund heast ja halvast, inimesest ja jumalast, hirmust ja armastusest. Kirjastas Petrone Print. Vt lähemalt lk 2

Kadri Kiho Pildid joonistas

Mirjam Siim

Matilda rõõm päikesest jääb üürikeseks, sest taevas läheb pilve. Sajab tunde, päevi ning nädalaid. Kui selgub, et ka vihmapilv on õnnetu, otsustab tüdruk teda aidata.

Koolibril ilmus Heljo Männi jutukogumik „Kullatilgad”, mille autori üheksakümnendaks sünnipäevaks koostas tema noorem tütar. Lugeja kohtub siin erinevatest ajastustest ja erinevatest kodudest pärit tegelastega. Tundliku sulega avab kirjanik lapse maailma ja hinge ning julgeb näidata kõiki tundeid: rõõmu, kurbust, ahnust, kavalust, siirust, hirmu, igatsust ja suurt-suurt armastust. „Iga lapse hing on nagu kullapiisk,” kirjutab Heljo Mänd.

Mihkel Tiksi Krimmi-raamatu teine osa Jaanuari lõpus ilmub Mihkel Tiksi raamatu „Krimmi vang” teine osa, mille alapealkiri on „Vene aeg”. Naiste ja delfiinide asemel ilmuvad Krimmi rohelised mehikesed. Ukraina ja poolsaare vahele veetakse piiritõkked ja suurtükid. Rannalõbude ja armurõõmude asemel puhkeb transpordi- ja elektriblokaad. Lapsed kutsuvad isa koju, kuid Vanamees ei raatsi maja maha jätta. Raamatu avaldab Tänapäev.

Kolmapäevased reisiõhtud „Minu” sarja autoritega keskuses. Konkursi lõpetamisele kutsutakse ka hääletusel osalenud lapsi, kes valitakse loosi teel. Laste lemmikkirjanik ja -kunstnik saavad auhinnaks pronksist Nukitsa kuju, mille on autor on skulptor Elo Liiv. Tänu Kultuurkapitalile kuulub kolmele edukamale kirjanikule ja kunstnikule ka rahaline preemia. Möödunud konkursside tulemusi vaadates võib välja tuua ka teatud ühised jooned, mida noored lugejad raamatutes hindavad, ning kuidas need on aja jooksul muutunud. Kuni 2012. aastani meeldisid lastele raamatud, millel on suur formaat ja kõva köide, kus on värvilised ja dünaamilised illustratsioonid ning mille tekst ja pilt on heas kooskõlas. Viimase kolmel konkursil on lapsed hinnanud kõrgelt ka väiksema formaadiga teoseid, kust leiab mustvalgeid pilte. Kasuks tuleb mulitmediaalsete seoste olemasolu: raamatu põhjal on valminud film (või vastupidi), tegelaskujusid on kujutatud kaupadel jmt.

Sellised on näiteks Lotte-raamatud, mis on edukad olnud mitmel konkursil, või „Limpa ja mereröövlid”, mis oli laste lemmik aastal 2004. XV Nukitsa konkurss on täies hoos ning juba mõne kuu jooksul paistab, kas noorte lugejate eelistused on taas ajas muutunud. Kahe aasta eest toimunud XIV Nukitsa konkursist võttis osa 6396 last, kes valisid parimaks kirjanikuks Ilmar Tomuski ja parimaks illustraatoriks Hillar Metsa. Nukitsa konkursi peaauhinna – Nukitsa pronkskuju – on võitnud kirjanikud Andrus Kivirähk (kolmel korral), Ilmar Tomusk (kolmel korral), Henno Käo (kahel korral), Voldemar Miller, Edgar Valter, EneMaris Tali, Ira Lember, Janno Põldma ja Kristiina Kass ning kunstnikud Heiki Ernits (kuuel korral), Edgar Valter (kahel korral), Piret Niinepuu, Ulvi Kuusk, Tarmo Tali, Karel Korp, Anni Mäger ja Hillar Mets.​

Iga kuu viimasel kolmapäeval kell 18 jagavad Solarise Apollo raamatupoes oma reisimuljeid kuulsad ja kummalised rändurid ning Petrone Prindi „Minu” raamatusarja autorid, praktilise nõuga toetab Estraveli konsultant. Esimene reisiõhtu 29. jaanuaril kell 18 viib meid Lõuna-Aafrika Vabariiki. Artur Talviku juhatusel vestlevad sest paigast raamatu „Minu Lõuna-Aafrika Vabariik” autor Gertrud Talvik, Kaire Saadi ja Krislin Ranniit. Järgmine ajaleht RAAMAT ilmub k.a 19. veebruaril.

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2020

EKSA

WWW.EKSA.EE

ilmunud PS: Miks Kafka naeris? Toomas Raudam 552 lk kõva köide

Raamat on katse korrata keskaegsete tekstide ümber kirjutajate tänuväärset tööd. Jäljendustes, kirjandusliku küünlavaha sisse sulatatud jälgedes kerkib lugeja silme ette uus Kafka, vaba müütidest, vaba ka iseendast. Autor kõnetab Kafkat nagu võrdne võrdset, sõber sõpra. Mitte miski pole nii intiimne, et sellest mitte rääkida. Esmakordselt eesti kirjanduses on iga loo all ka selle sünnilugu. Lisaväärtuseks rikkalik kommentaarium. Kahelda, mitte uskuda, see on teose PS-tõde.

Läti stjuardessid teavad saladust P. I. Filimonov 100 lk pehme köide

„Läti stjuardessid teavad saladust” on P. I. Filimonovi kolmas eestikeelne luulekogu, mis sisaldab valikut viimaste aastate luuletustest. Luuletused on eestindanud Katrin Väli.

Tuulelagi Mats Traat 88 lk kõva köide

Raamat sisaldab mõrkjaid ajalaule inimlikkust ähvardavatest ohtudest, mälestuslikke luuletusi sõjajärgsest ajast ning luuletusi ajaloosündmustest ja suurmeestest.

Nr 1 (132) 22. jaanuar 2020

2

Kassi majast kirjandustänava keskele ARNO OJA

M

ati Unt (1944–2005) oli Vooremaalt Kodu talust pärit maapoiss, kes sõna otseses mõttes tuli Kodust linna, Kassi majja. Õigupoolest kuulus see Tartu maja küll tema tädile Ella Jaaksonile, aga oma loomingus on Unt tädi ikka Idaks ning elupaika Kassi majaks nimetanud. Just seal pani 18-aastane abiturient kirja oma esimese romaani (1963), kus jättis hüvasti kollase kassiga. 30 aasta pärast tuli mees kuulsa sulerüütlina veelkord samadesse paikadesse ja ütles „Tere, kollane kass!”. Ütles majale, ütles Kodule. Kui kahejalgseid olevusi kassi- ja koera-inimesteks liigitada, siis oli Mati Unt kindlasti kassi-inimene, sest kõikjal, kus ta ka elutses, oli tema koduhoidjaks kass, alati nimega Halla või Alla. Nüüd on ta koos Tammsaarega Lydia Koidulale kuuluva Tallinna kirjandustänava täieõiguseline rendiasukas ja nende mõlema agarhea koduhoidjana toimib just kirjandusteadlane Maarja Vaino. Küllap Kass Kassi tunneb ja nii on Unt vaimude tunni (nulltunni) saabudes juba aastaid Anton Hanseni majas nii Tammsaare kui ka Maarja külaline. Kuna Unt on uusaas-

petrone print

Mati Unt

taöö poeg, kes iga aasta 1. jaanuaril sünnib ilma uuena, käib ta aastavahetustel ikka uurimas, kas teatris saavutatud kooskõla Tammsaare loominguga ka kirjanduses veel toimib. Ühtlasi pakub selline käik Undile võimaluse kirjandustänava äärealalt korrakski tsentrumisse nihkuda. Hämarust (milles Vaino näeb Mati Undi eksistentsialismi tuuma) ei ole tal sinna tarvis juurde tuua, sest Tammsaare irratsionaalne poeetika, mida Vaino oma eelmises monograafias (2016) analüüsis, on ise piisavalt hämar. Kogu Kassi-teema võtab ses raamatus kokku juba sissejuhatuse avalause: „Unt, kes kõndis omapead”.

Kõndis nagu kass ning lühiromaani „Kuuvarjutus” (1984) tegelasena esinev libakass teda ei ohustanud, sest kuuvarjutust esineb meil nii harva! Ohu metafoorina toimivad maapoisile hoopis linnakoerad, nende lõrin ja kurjakuulutav haukumine. „Koerad hakkavad haukuma” – nõnda pealkirjastaski Vaino varase Undi kujundikeelt käsitleva peatüki. Nüüdse monograafia kesksed peatükid analüüsivad lähemalt psühhoanalüütilist Unti ja Mati Undi seoseid mütoloogiaga. Laias laastus hõlmab selline seostering terve Undi loomingu ning ta alguspunkt paikneb 1960. aastate lõpu ja 1970-ndate alguse Tartus, modernkirjanduse tuleku ja eesti teatriuuenduse ajas. Tolle aja märksõnad olid eksistentsialism, absurdism, võõrandumine, Spiel (mäng) ja Angst (hirm) ning vastavad moeautorid Albert Camus, Franz Kafka, Bertolt Brecht ja Carl Gustav Jung. Seda mitte ainult kuulsas Vahingu salongis või „Vanemuise” teatris, vaid kõikjal, kus loovinimesed iganes kokku said. Samas ei maksa salata psühhiaaterkirjanik Vaino Vahingu teeneid ajakohase psühholoogia tutvustamisel ning salateid pidi hangitud „keelatud kirjanduse” (eeskätt Jungi teoste originaalid) laenutamisel. Järjekindel Jungi lugemine viis Mati Undi kollektiiv-

se alateadvuse (mitteteadvus, teadvustamatus) rakendamiseni teatris ning 50-selt Jungi „Tänapäeva müüdi” tõlkimiseni eesti keelde (1995). Sekundaarkirjandusele, teiste mälestustele, aga eeskätt Mati Undi enda kirjapandule tuginedes oskab kuldseid kuuekümnendaid ise mitte kaasa elanud Maarja Vaino päris täpselt edasi anda Undi kirjanikuteed kujundanud mõjurid. Selle, kuidas nimetatud Spiel, Angst ja müüdilembus jäidki kirjanikku lõpuni saatma ning kujundasid tema tegelaste arhetüübid. „Arhetüübid töötavad alati. Nüüd on Unt ise nagu risoom.”, kirjutab Vaino lk 82. Ja risoom on see, mis jääb! Undi hämarus aga tähendab ennekõike paeluvat hingehämarust, kus kõik on ühekorraga olemas, nii Kõrboja raba kui ka vaikne tango...

Mati Undi hämaruse poeetika Maarja Vaino 191 lk kõva köide

WWW.PETRONEPRINT.EE

Sõjal jalus: kuidas usaldada ja kuidas põgeneda

ilmunud

EPP PETRONE

„Minu Tartu” on ühe tartlase ja ühe linna arenemislugu. Kuidas kasvab üks Toomemäe kaudu Tartusse saabunud poiss läbi Veeriku, Annelinna ja Ihaste, läbi Tartu kevadete, suvede, sügiste ja talvede, läbi armumiste ja pettumiste, seigeldes katuste peal ja põranda all, läbi kentsakate kaheksakümnendate ja ülemeelikute üheksakümnendate… Ning kuidas linn ta ümber kogu aeg muutub.

„M

ida te teeksite, kui algab sõda?” Niimoodi arutatakse foorumites ja seltskondades, eriti kui olukord kusagil jälle kuumaks läheb. Kuhu minna, milleks valmis olla? Kaja Kahu on inimene, kes on selle üle elanud. Mis on vastus, mille tema oma sõjatandrilt põgenemisega kaasa toob? Kui olin ta käsikirja läbi lugenud ja toimetamisse oma panuse andnud, siis mõtlesin selle küsimuse üle. Kaja kogemuses ei olegi nii palju praktilist (mõni märkus: hoia autol bensiinipaak täis, õpi võõrkeelt purssima, katseta internetiühendust eri võimalustega), kõige olulisem on aga leida rahu keset ärevust, mitte alla anda, mitte lasta hirmul enese üle võitu saada. Kaja Kahu esimeses raamatus „Minu Guatemala” kulgeb seesama „hirmust armastuseni” oma looga. Need raamatud panevad mind mõtlema eelmiste elude kontseptsiooni peale. Mitte midagi esoteerilist tema raamatutes otsesõnu kirjas pole, aga midagi ikkagi on. Öeldakse ju, et pole juhus, et me oleme just oma sünnimaale sündinud. Aga ehk pole ka see juhus, millised maad meile eluteel neid kõige vägevamaid õpetusi andma asuvad.

Kaja Kahu

Kaja on seoses oma abikaasa rahvusvahelise tööga elanud mitmel pool, näiteks oranži revolutsiooni aegses Ukrainas. Tal on, nagu ta ise tunnistab, hirmuga siin elus tihe suhe. Ja abikaasale tööd andev rahvusvaheline firma korraldab ka korralikku turvakoolitust. Värisev maa, vulkaanid, inimröövid. Ilmas on palju, mida karta!

„Minu Liibüa” puudutab ka meie kõigi ilmselt suurimat hirmu: võimetust aidata, kui su silme all su lähedasele midagi halba võidakse teha, ja sa tead, et kui enesevalitsuse kaotad, läheks olukord hullemaks. Sama hull on võimetus võtta endaga kaasa kõiki neid, keda armastad. Vahel tähendab vastutus ka seda, et teed iseendale haiget. Ja tundub, et kõikidest hirmudest on vaid üks väljapääs: ühendada see armastusega, muuta see armastuse kaudu rahuks. Liibüa-raamatus ei ole vihkamist. Ka püssimehele otse püssitoru ees silma vaadates saab mõelda sellele, et ka tema seal teisel pool on inimene, täis oma hirmu. Kui peategelase perekond on Liibüa sõjameeleoludest – pärast pingelisi stseene – välja saanud, siis selgub, et maha on jäänud kogu nende maine vara. Perekond oli harjunud elama nii, et korteritäis elu koliti aina ühelt maalt teisele. Kõik see jäi sõtta, isegi kohvritesse kaasa pandu kadus lennujaamasegadustesse. Tagasi Euroopas, „kaotatud-leitud” asjade leti ees koges autor oma elu suurimat vabanemist. „Astume letist eemale ja äkki ma taipan, et siin ma nüüd seisan, käe otsas pisike kott dokumentide ja mõnede väärtasjadega, kõik me maine vara on jäänud kuskile, kus sõda just algamas, ja needki vähesed asjad, mis kaasa pakitud said, ei ole samuti meiega koos reisi-

nud. Seisan oma armastatud mehe vastas, naeratan, vaatan talle otsa ja tunnen, et olen absoluutselt vaba. Nii vabana pole ma end ealeski varem tundnud. Ja sel hetkel ma kogen, kuidas vabadus ja armastus omavahel seotud on.”

Minu Liibüa. Hirmust ja armastusest Kaja Kahu 208 lk + 16 lk pehme köide

Minu Guatemala Kaja Kahu 256 lk + 16 lk pehme köide

Minu Tartu. Väljast väike, seest suur Lauri Räpp 256 lk + 16 lk pehme köide

Minu Los Angeles. Suur ja sõge Helen Tootsi 272 lk + 16 lk pehme köide

Pirtsakad eputrillad. Gluteenitalumatus. Mudalaviinid. Lõgismaod, nii otseses kui ka kaudses mõttes. Liiklusummikud. Kusehais. Kuldsed päikeseloojangud. Õhku rippuma jäetud lubadused. Üks on kindel: Los Angelest ei saa liiga tõsiselt võtta. Naera kaasa ja pea meeles, et sul on vaid üks elu. LA igapäevasest elutsirkusest raamatust „Minu Los Angeles” lugeda saabki.

Petrone Print otsib uusi „Minu” sarja autoreid. Kontakti võtma oodatakse põnevaid kaasmaalasi, kel kirjutamisindu ning elukogemust näiteks Hiinast, Poolast, Marokost või ehk hoopis põlevast Austraaliast. Pikema eelistatud riikide loetelu leiate www.petroneprint.ee/otsime ning vihjeid võimalike kirjutajate kohta ootame aadressile info@petroneprint.ee kuni 31. jaanuarini.

3

Nr 1 (132) 22. jaanuar 2020

WWW.KOOLIBRI.EE

KOOLIBRI

ERKKI BAHOVSKI

E

esti-Soome suhted on traditsiooniliselt olnud heas seisus, kuid aeg-ajalt on ilmnenud mõrasid, nagu näitas ka detsembris puhkenud skandaal, kui siseminister Mart Helme mõnitas Soome vastset peaministrit Sanna Marini. Sel juhul ja ka varem on üheks põhjuseks olnud eestlaste halb Soome ajaloo tundmine – kõik, mis on negatiivne Eestis, ei pruugi olla seda Soomes ja vastupidi. Sestap tuleb vaid tervitada raamatuid põhjanaabrite ajaloost. Soome ajakirjaniku Martti Backmani dokumentaalromaan „Spioonid. Vilho Pentikäineni põgenemine ja Nõukogude spionaaživõrgu kokkuvarisemine 1933” pakub taas põnevat sissevaadet põhjanaabrite 20. sajandi ajalukku.

SPIOONID, REETMINE, POLIITILISED MÄNGUD… Backmani raamat jutustab loo, kuidas Soome armee peastaabi ohvitser Vilho Pentikäinen aastaid Nõukogude Liidu kasuks spioneeris, siis Nõukogude Liitu põgenes ja kuidas tema põgenemine vallandas doominoefekti, mis päädis Nõukogude spioonivõrgu kokkuvarisemisega Soomes. Selgub ka spioneerimise põhjus – Pentikäinen oli Soome kodusõjas olnud valel ehk punaste poolel ning sattunud ka vangi. Nüüd soovis ta vaid kättemaksu. Eks seegi detail näita Soome ajaloo erinevust Eesti omast, kus kodusõja kogemus puudub ja kus praegu vasakpoolsusel on Nõukogude okupatsioonist tulenevalt halb maik man. Soomes on need asjad veidi teisiti. Niisiis õnnestub Pentikäisel aastatega reeta Nõukogude Liidule Soome suurimad sõjalised saladused, sealhulgas salajane sõjaline koostöö Eestiga. Väga ülevaatlik sõdadevahelise poliitika koht on Pentikäise ühe kambajõmmi Einar Vähä ülekuulamine. Vähä räägib oma ülekuulajatele nagu ajalooõpik – et Nõukogude Liit kardab piiririikide koostööd, sest ehkki suurriigid ei julge ise sõjavägesid Nõukogude Liidu vastu kasutada, relvastavad nood piiririike, kus leidub ka piisavalt elavjõudu. Et Nõukogude laevastik võidakse jätta Kroonlinna sadamasse, seega tuleks kiirelt vallutada nii Eesti kui ka Soome rannik. Nagu me teame Eesti ja Soome sõjali-

FOTO MARKKU SALOMAA ERAKOGUST

Soome luure võidud, reetmised ja kaotused

Vilho ja Tyyne Pentikäinen ning nende poeg Pauli tegid suvel 1933 autoga puhkusereisi Põhja-Soome.

sest koostööst, oli tõesti plaan panna Soome laht lukku. Suurriigid valmistuvad alati sõjaks, selgitab Vähä. Kuldne tõetera, kahju ainult, et Eesti seda tõsiselt ei võtnud. Aga Vähä annab selgitusi ka Soome politseile. Asi, mis täitus ainult mingis osas, oli soome kommunistide kasutamine sõjas. Vähä on veendunud, et need rakukesed on olemas. Seda isegi pärast kodusõda, mis mõjus punastele laastavalt. Nagu me tagantjärele tarkusena teame, siis Soome sees Talvesõja ajal ikka reaalset ohtu ei tekkinud – Nõukogude Liit pidi Otto Kuusise valitsuse looma siiski Nõukogude Liidus elanud soomlastest. Vähä ülekuulamise ülevaade on kui Talvesõja stsenaarium. Seda ainult seitse aastat varem reaalselt toimunust. Nõukogude spioonivõrgu kokkuvarisemine annab samas ka ülevaate Soome armeest. Nõukogude ohtu võeti tõsiselt, aga samas käidi lõdvalt ümber turvalisusega. Kord unustati portfell sõjaliste andmetega, kord õnnestus õppustele sisse imbuda filmidirektorit mängides. Silt „kõrvalistel isikutel objektil viibimine keelatud” pole niisama välja mõeldud.

HAARAVAD KIRJELDUSED JA DIALOOGID Ajakirjanikuna kirjutab Backman

haaravalt, lisades dialoogidesse pinget ja mõtteid, mis võib-olla ajaloolise tõega sada protsenti kokku ei lähe (kuidas saab teada, mida keegi mingil ajahetkel mõtles või tundis?), aga tõsiteadusliku ajalooraamatuna pole „Spioonid...” mõeldudki. Hea sissevaade on ülekuulamiste kirjeldus – kuidas käis kassi-hiire mäng ja missuguse loogika alusel võisid mõelda nii kinnipeetu kui ka ülekuulaja. Proua Martini sissekukkumine oli kui lotovõit, ent Nõukogude peaspioon jäi endale kindlaks. Samas kukkusid sisse ka inimesed, kes ei saanud arugi, et nad võõrriigi kasuks spioneerivad. See kõik on raamatus põnevalt lahti kirjutatud. Eestis kirjutatu on ajalooteaduslikum – Reigo Rosenthal ja Marko Tamming on kirjutanud kaks soliidset raamatut Nõukogude eriteenistuste tegevusest sõjaeelses Eesti Vabariigis. Nõukogude luure meetodid on sarnased nii Eestis kui ka Soomes. Ja kui soomlastel oli Vilho Pentikäinen, siis eestlastel Nikolai Trankmann, kes müüs nõukogulastele Narva kaitseehitiste plaanid. Pentikäise põgenemises peitus ka traagika. See, mis 20. sajandil ikka juhtus. Kujutletud paradiis lõppes koonduslaagris. Esmalt läks tal hästi – eesti lugejal oleks olnud huvitav teada, mida tegi Pentikäinen 1940.

aastal juba selleks ajaks punaseks muutunud Eestis. Paraku on selle kohta vaid pool lauset. Lõpuks Pentikäise jäljed kaovad, suure tõenäosusega kaotas ta elu Gulagis. Selle vastand, Saksa koonduslaager (Auschwitz), ootas aga proua Martinit, Nõukogude tippspiooni, kelle soomlased sakslastele sõja ajal üle andsid. Niisiis lõpetas üks Nõukogude spioon Nõukogude ja teine Saksa koonduslaagris. Mõneti saab siit paralleeli tõmmata soome filmiga „Ikitie”, kus ka mujalt maailmast Nõukogude Liitu sõitnud soomlased arvasid olevat jõudnud paradiisi. 1937.–1938. aasta repressioonid tegid sellele unistusele lõpu (ilmselt oldi sellest aru saadud juba varem). Pentikäinen elas repressioonid üle, aga lõpp polnud temalgi parem. Eestit on raamatus küll. Nii aitas Eesti poliitiline politsei tuvastada soomlastel Nõukogude spioone. Sõjalisest koostööst oli juba juttu. Niipalju, kui teame praegusest Vene luurest, ei erine motiivid ja tegutsemine suuresti 1930. aastate omast. Jah, on küll moodsad telekommunikatsioonivahendid, kuid näiteks Herman Simmi sidepidamine mahlapakkide kaudu Õie pargis Nõmmel meenutab pigem 1930. aastaid. Nii nagu Moskva soovis saada infot Eesti ja Soome kohta 1930. aastail, otsib Vene luure infot Eesti ja liitlaste sõjalise võimekuse kohta ka praegu. Igal juhul on tegemist kasuliku ja huvitava raamatuga – need, kes soovivad rohkem teada Soome ajaloo kohta ja kes on luurehuvilised, siis peaks see raamat kindlasti nende raamaturiiulil olema.

Spioonid Martti Backman tõlkinud Ants Paikre 304 lk kõva köide

raamatu eessõna

„K

ullatilgad” on kõige üllatavam kink, mille olen oma elus saanud, ja selle kinkis mu üheksakümnendaks sünnipäevaks mu noorem tütar. Ulatas mulle minu enda raamatu, mida polnud veel olemas, kuid elas juba kogumikuna tema nägemuses. Ta oli teinud valiku mu lastekirjanduse paremikust. Asusin raamatut lugema ja sattusin maailma, mille olin täiesti unustanud. Kõik need jutud on kirjutatud mu pika eluea jooksul. Hämmastusin, et olin

loonud nii palju erinevaid tegelaskujusid, pärit erinevatest põlvkondadest – ja ometi ühendas neid kõiki midagi. Midagi, mis on ainuomane vaid lapsele. Laps on ikka laps, väike inimene, kes elab muinasjutu sees. Ent ulatades kinki, ulatas Ebe-Ruuta mulle põneva töö. Paberilehed olid täis märkmeid ja soovitusi. Seal oli lõikude kaupa mahakriipsutusi ja juurdekirjutusi. Lugesin iseenda kirjutatud lugusid nagu uusi – ja nägin äkki oma käidud teekonda: oma kirjutama õppimist. Ja ka oma vigu. Nägin, kui sageli olin kadunud pisiasjade rägasse, mis aeglustasid sündmuste kulgu ja vedasid juttudesse igavust. Nägin sedagi, et

oma tee algul polnud ma osanud peegeldada veel tegelaste hingemaastikku, ei osanud seda isegi näha. Kõik tuli aegamisi. Tütre algatusel asusin tekste hoolikalt ümber kujundama. Tõin nendes olulise esile. Avastasin ka, et mõni lugu võis muutuda palju paremaks vaid mõne suletõmbega. Samas leidus ka jutte, mis ei vajanud kohendamist, milles olin suutnud enda teadmata tabada ehtsat elu. Tütar oli juhatanud mind jälgedele ja nüüd läksin tagasi sinna, kus olin kord juba olnud. Ainult mina ise olin muutunud. Nii et „Kullatilgad” on ühtaegu vana ja uus raamat. Vana, millel on värske hingus. Mosaiikpilt, mis on kokku pandud möödaniku kil-

Kõige ilusam seelik Kertu Sillaste 24 lk, kõva köide

Kertu Sillaste uus autoriraamat räägib Läänemaa tikkijameistrist Marie Mustkivist. Kunagi ammu, rohkem kui sada aastat tagasi, tikkis Marie uhkeid kirjuid tekke ja tegi oma õele ka ühe imeilusa punasepõhjalise lilledega seeliku. Marie tehtud seelik meeldis külatüdrukutele nii väga, et kõik tahtsid endale samasugust. Nii sündisid Lihula rahvariideseelikud. Kertu Sillaste on tegelnud tekstiilija tarbekunstiga, õppinud raamatuid illustreerima ja kujundama, tal on kunstiõpetaja kutse. Raamatu „Kõige ilusam seelik” esitlus toimub 28. jaanuar kl 12 lastekirjanduse keskuses.

Asja lood on sellised Margit Saluste 52 lk, kõva köide

Raamat tutvustab lapsele lõbusal ja arusaadaval moel koduseid asju ja nende otstarvet. Kas asjadel on hing sees? Mõni asi ju kõnetab meid poes, raamatud räägivad meiega, asjadele antakse uus elu ja armsatesse kingitustesse kiindutakse. Asjadest rääkides on igati loomulik kasutada nende kohta samu tegusõnu, mida kasutatakse ka elusolendite kohta. Raamatus on 24 asjapere lood ja see sobib nii väikestele kui ka pisut suurematele lastele sõnavara rikastamiseks, keeleõppeks ja arutluseks mõnelgi igivanal teemal.

Greta ja hiiglased Lugu vaprast tüdrukust, kes astus vastu hiiglastele ja päästis metsa Zoe Tucker tõlkinud Tiina Tomingas 32 lk, kõva köide

Kaunite piltidega raamat räägib loo väikesest tüdrukust, kes astus vapralt hiiglastele vastu, kui nood tahtsid hävitada kõik metsad maa peal. See lugu on inspiratsiooni saanud tüdrukust nimega Greta Thunberg. Raamatu lõpust saab lugeda, kuidas alustas Greta kliimastreigiga ning kuidas me ka igapäevaste väikeste tegudega saame muuta maailma.

Räägime kasvamisest Küsimused ja vastused poistele ja tüdrukutele Katie Daynes tõlkinud Mari-Ly Tiitsmaa 16 lk, kõva köide

Kullapiisad nagu riimuvad elud HELJO MÄND

ilmunud

dudest, kuid sirab tänapäevaselt. See on uus tervik. Iga jutt haakub siin eelmisega. Minu, mu laste ja lastelaste elud riimuvad omavahel. Ja iga lapse hing on nagu kullapiisk.

Kullatilgad Heljo Mänd 248 lk kõva köide

Miks mu hääl murdub? Millal mul rinnad arenema hakkavad? Miks ma olen klassis kõige pikem? Need ja paljud teised küsimused murdeea, hormoonide, päevade ja karvakasvu kohta saavad vastuse sellest klappidega raamatust. Raamat julgustab lapsi, et kõik nendega toimuv on normaalne ja eakohane.

Imeline ilm Kay Barnham tõlkinud Olavi Teppan 32 lk, kõva köide

Selle vahvate piltidega aimeraamatu eesmärk on äratada lastes huvi ümbritseva maailma nähtuste vastu. Tutvustatakse ilmastikunähtusi – päikesepaistet, sademeid, tuult ja palju muud. Viimastel lehekülgedel pakutakse mänge, ülesandeid ja ideid ühisteks tegevusteks kodus või lasteaias.

POSTIMEES Foto

Penelope Lively tõlkinud Ülla Jürviste 305 lk, pehme köide Postimehe romaanisari

Kui maastikuajaloolane Glyn Peters leiab kogemata foto, millel on jäädvustatud tema varalahkunud naine hoidmas käest kinni teisel mehel, kukub kokku tema senine arusaam minevikust, koos veedetud aastatest ja abielust. Suurbritannia üheks andekamaks nüüdisaegseks kirjanikuks peetava Penelope Lively 13. romaan „Foto” on autori signatuurteos, kirjanikukarjääri kõrgpunkt, mis ühendab meisterlikult suurepärase narratiivi ja psühholoogia. Raamat on kui lehekülgede pikkune meditatsioon ajast, mineviku ja tuleviku ristumisest, mälust ja mälestustest ning nende petlikkusest.

Seks koidikul. Meie seksuaalsuse ürgne allikas Christopher Ryan, Cacilda Jethá tõlkinud Liis Tiirmann 428 lk, pehme köide

Inimesed on loodud seksuaalselt monogaamseks – seda on räägitud vähemalt Darwini ajast saati. Kuid tegelikkuses abiellutakse aina vähem ja lahutatakse aina rohkem… Teisitimõtlejatest autorid lükkavad oma menuteoses ümber peaaegu kõik, mida arvame end seksist teadvat. Nende teooria kohaselt elasid eelajaloolised inimesed hoopis rühmades, kus omavahel jagati nii toitu, laste kasvatamist kui ka sekspartnereid. Autorid näitavad, kui kaugele jääb monogaamia tegelikult inimloomusest, ning esitavad meie elust ja armastusest murrangulise arusaama.

Klaaskuppel Sylvia Plath tõlkinud Inna Feldbach 304 lk, pehme köide Postimehe romaanisari

Inimpsüühika kõige tumedamatesse nurkadesse tungiv „Klaaskuppel” on Ameerika kirjandusklassikasse kuuluv erakordne teos. See on šokeeriv, realistlik ja intensiivselt emotsionaalne, samas humoorikas ja elujaatav romaan naisest, kes langeb depressiooni haardesse. Teoses leiab käsitlemist ka ühiskonna eeldustest tulenev ebaõiglus, millega peategelane Esther Greenwood on noore naisena sunnitud kokku puutuma. Tema võimetus leppida naistele ette kirjutatud koduperenaise rolliga peegeldab ka Plathi kahevahelolekut ja soovi olla korraga nii ema kui ka poetess.

Lahti laskmine. Väärikas leppimine paratamatuga Barbara von Normann-Coleman tõlkinud Liisi Tammest 128 lk, pehme köide

Ühel päeval tuleb meil kõigil leppida teadmisega, et peatselt tuleb silmitsi seista sõbra, lähedase või iseenda elust lahkumisega. Teos räägib sellest, kuidas suhelda inimesega, kes läheneb oma elu lõpule või on juba suremas. Pole vahet, kas inimene on nooremas eas ja põeb ravimatut haigust või kustub ta vanadusse. Millised on surija ja tema saatjate läbielamised füüsilises, vaimses ja hingelises plaanis ning kuidas nendega toime tulla? Raamat on mõeldud nii pereliikmetele kui ka elust lahkujatele, see on hindamatu väärtusega kõigile tervishoiutöötajatele ja omastehooldajatele.

Nr 1 (132) 22. jaanuar 2020

4

Seiklusrikas Ladina-Ameerika HELEN KALPUS

R

änduriloomuga Kertu Jukkumil on valmis saanud raamat, mis räägib tema seiklusrohkest reisist Ladina-Ameerikasse. Teos annab ülevaate neljast kuust, kus ta külastas üheksat omanäolist riiki ja lummavat Antarktikat. Reisi sisse mahtus ka kohtumine sügaval Amazonase džunglis elava hõimuga ja ränkraske teekond läänepoolkera kõrgeima mäe Aconcagua tippu.

Tansaania looduses on pakkunud unustamatu elamuse. Veider, kuid mul ei ole kunagi olnud reiside ega muu eel suuri ootusi. Püüan kõige eest, mille osaks saan, tänulik olla. Ja alandlik püüan samuti olla, kuigi ma selles alati meisterlikkust näidata ei oska.

FOTO ERAKOGUST

ilmunud

KIRJASTUS.POSTIMEES.EE

Kuidas sündis Ladina-Ameerika seiklustest reisiraamat?

Mul ei olnud raamatu kirjutamist plaanis. Kujunes kuidagi välja, et saatsin sõpradele ja lähedastele reisikirju. Kui viimaks kaheteistkümnes inimene kirjutas, et peaksin raamatu välja andma, mõtlesin, et see on vist märk.

Kust tuli soov Ladina-Ameerikat avastama minna?

Minu reisikirg on mõõtmatu. LadinaAmeerika valik tuli reisikaaslaselt. See oli tema kauaaegne unistus, mille alge pärineb lapsepõlves loetud raamatust „Kapten Granti lapsed”.

Kuidas kirjutamine kulges? Kas tekkis huvi veelgi raamatuid kirjutada?

Kirjutamisel on teraapiline mõju. See aitab kogetut taaselustada ja tänu raamatule jäävad need hetked alatiseks minuga. Järgmisena on mul tegemisel lausa kaks raamatut. Esimene on kaotajast võitjaks kujunemise lugu ja teise, mille kirjutamine on veel käsil, jätan hetkel saladuseks.

Mida reisilt enim ootasid ja mis osutus kõige meeldejäävamaks?

Olen ootustest loobunud. Need loovad pinnase pettumuseks. Pigem püüan olla kohal igas hetkes. Parandamatu optimistina näen peaaegu alati pigem positiivset ja kui see vahel võimalikuks ei osutu, siis on oluline osata hinnata taas hetke, mil päike välja tuleb. Üllatav oli, et mul nelja kuu jooksul koduigatsust ei tekkinud. Olen loomult rändur. Emotsioon, mida tundsin aasta esimesel hommikul Lõuna-Ameerika kõrgeima mäe Aconcagua tipus, ei unune mul kunagi. Sügaval džunglis elava huaorani hõimu külastamine oli omakorda põnev ajarännak, mis tuletas meelde, kui palju meile on antud.

Mida ootad 2020. aastalt?

Uue aasta vastuvõtt 6962 meetri kõrgusel.

se mäe jaoks liiga nõrgad. Tema sõnad tekitasid trotsi ja sundisid edasipüüdlikkusele. Lõuna-Ameerika rännakut planeerides tundus sealse piirkonna kõrgeima mäetipu tegemine loogiline osa suurest reisiplaanist.

Kuidas algas sinu 2019. aasta?

Aasta algas Aconcagua tipus seistes. Ilutulestikku ei olnud ja uusaasta tunnet ka mitte, ometi oli see mu senise elu kõige meeldejäävam aastavahetus. Kaaslase põues kaasa tassitud šampus maitses paremini kui eales varem. Ligi kolm nädalat kestnud matk raskete ilmaolude kiuste oli end ära tasunud. Kuidas sinna sattusid?

Viimati Gruusia mägedest Kazbeki tipust naasnuna tekkis mõte paluda toonasel matkajuhil Alar Sikul juhtida meid järgmisesse tippu – Aconcaguale. Siku sõnul olime selle 6962-meetri-

Mis võlu on sinu jaoks mägedel?

Raskusi trotsides on tähed säravamad. Sealsetest vaadetest ja päikesetõusudest rääkimata. Loodusjõud õpetavad aga alandlikkust. Ja tänulikkust. Kui oled olnud nädalaid pesemata, kannatades põrgukülma, on mugavasse hotelli jõudmine ja valgete linade vahel magamine parim tunne maailmas. Millistes tippudes oled käinud, millised on plaanis?

Kilimanjaro Aafrikas, Kazbek Gruusias ja Aconcagua Argentiinas on teh-

tud. Mõte Everestil ronimisest tundub vägev. Aga vahel on ka püüdmata sinilinnud ilusad … Mis peab sinu reisil alati kaasas olema?

Dokument ja raha. Kõige muu saab osta. Mida osta ei saa, seda polegi vaja. Eriti soojas kliimas ei vaja me peale T-särgi, pükste ja hambaharja midagi. Kas on midagi, mida tahad igal reisil ära teha?

Kohtuda kohalikega nende igapäevaelu keskmes. Turistidele ehitatud fassaad ei ole minu jaoks. Ja muidugi ei saa ma üle ega ümber loomadega seotust. Ma ei pea silmas loomaaedu, neist käin suure kaarega mööda. Aga kui õnnestub loomi kohata nende loomulikus keskkonnas, olen õnnega koos. Roosad delfiinid Napo jões, maailma suurimad varaanid Comodo saarel ja lõvid

Iga uus on parem, sisendan endale naiivselt, aga usul on suur jõud. Tahaks ära teha Ironmani, taas astuda ülikooli ja välja anda järgmise raamatu. Reisida nii palju kui võimalik, seda muidugi ka. Pean silmas mitte ainult välisilma, aga ka põnevaid paiku kodumaal. Narva linna ekskursioon ühes Kreenholmi külastusega on mõnda aega meelel mõlkunud ning Ruhnu saare külastus samuti. Mul on elus ainult üks eesmärk: olla õnnelik. Vahet ei ole, mis päev on või millist aega näitab kell. Iga päev ei suuda ma küll eesmärki täita, aga enamiku ajast olen maailma kõige õnnelikum inimene. Lisaks egoistlikule mõttele isiklikust õnnest püüan ka paremaks inimeseks saada.

Unistuste seiklus LadinaAmeerikas Kertu Jukkum 208 lk pehme köide

Tuha all hõõguvad söed PIRET VEIGEL

U

ue sarja „Postimehe raamat” teine teos on George Friedmani sulest. Nii nagu sarja esimene raamat, Margaret MacMillani „Rahutegijad”, aitab ka see mõista Euroopa igapäevaelu mõjutavaid sündmusi ning riikidevahelisi suhteid. „Rahutegijad” tutvustab Esimese maailmasõja järgset olukorda ja inimesi, kes otsustasid Euroopa riigipiiride üle. „Tulipunktid” aga läheb süvitsi meie koduse maailmajao minevikku. George Friedman on geopoliitiliste prognoosidega tegeleva mõttekoja Geopolitical Futures asutaja ja juht, kes varem juhtis ettevõtet Stratfor, mis tegeles üleilmse teabeanalüüsiga.

Laialdaste teadmistega autor vaatleb Euroopa ajalugu ning toob sellest välja poliitilised, kultuurilised ja geograafilised valukohad. Kunagiste impeeriumide – Hispaania, Suurbritannia, Saksamaa ja Venemaa – võimuvõitlused ning territoriaalküsimused on kestnud sajandeid. Tuha all hõõguvates minevikukonfliktides peituvad mitmedki tänaste kriiside põhjused. Praegu aga on Euroopa proovilepaneku aeg, ütleb George Friedman 2015. aastal kirja pandud teose eessõnas. Silmapiirile oli kerkinud võimalus, et Euroopa Liit võib laienemise asemel hoopis kahaneda või kokku variseda. Päevakorda olid tulnud eurokriis, Ukraina kriis, rändekriis ja paremäärmusliku populismi tõus. Võrreldes tänasega ei olnud Brexit isegi veel rahvahääletusele pandud ja

Donald Trumpiga seotud kriisid rahvusvahelist üldsust raputanud. Viimastele sündmustele aitab omakorda veidi valgust heita Eesti Välispoliitika Instituudi direktor ja Turu ülikooli rahvusvahelise poliitika dotsent Kristi Raik, kes on kirjutanud raamatule eessõna. Selles ütleb ta muu hulgas nii: „Friedmani raamat tuletab meile meelde, et rahvuslus on jõud, mis on Euroopas ikka ja jälle tootnud vaenu, vihkamist ja sõdu. Euroopa Liidul on õnnestunud rahvuslust ohjeldada ja rahumeelseks muuta, kuid autor kahtleb, et Euroopa oleks oma ajaloole jäädavalt selja keeranud. See, kas eurooplased oskavad ka edaspidi soodustada rahvuslust ilma võõravihata, on Euroopa tulevikule määrava tähtsusega küsimus.”

Raamatu autor toob siiski eeskujuks ka positiivset rahvuslust, öeldes: „Rahvuslus ei pea alati toituma vihkamisest teiste vastu, vaid võib toituda ka armastusest omade vastu.” Maailmas tunnustatud mõtleja värske ülevaade ajaloo ja tänapäeva seostest aitab paremini hinnata rahu haprust ja mõista selle väärtust.

Tulipunktid. Euroopas küpsev kriis George Friedman tõlkinud Maarja Maasikas 288 lk, kõva köide sari „Postimehe raamat”