www.kirjastus.ee
Kooli! Millises tujus?
ilmunud Silmaterad Kudumid ja heegeldused igas vanuses lastele koostanud Ele Praks 120 lk, pehme köide Kogumik kõige armsamaid ajakirjas Käsitöö ilmunud rõivamudeleid – lastele kootud ja heegeldatud esemed. 48 erinevat juhendit ja 77 värvilist pilti innustavad välja otsima kõige pehmemad ja paremad lõngavarud ning kätte võtma vardad ja heegelnõela. Juhenditest võib nii mõnegi leidliku nipi juurde õppida juba kogenud kuduja, aga kõik vajalikud oskused peaksid meelde tulema ka neile, kes pole aastaid käsitööd teinud. Toredad kampsunid, mütsid, mantlid, kleidid ja palju muud on kavandatud lastele alates sünnist kuni keskmise koolieani. Ilmub oktoobri lõpul.
Mare Leino
E
estis diskuteeritakse juba mõnda aega koolikatsete lubamise või keelustamise üle. Aeg-ajalt vaieldakse eliitkooli kui nähtuse eluõigluse üle. Üks osa lapsevanemaid on pinges, nakatades murelikkusega mudilasigi. Sellises kontekstis mõjub soomlaste Timo Parvela ja Jari Sinkkoneni raamat „Kooli!” nagu värskendav vihmasagar. Autorid kirjutasid selle eeskätt esimese klassi õpilaste vanematele, et vähendada täiskasvanute hirme. Aga kuna Eestis algab koolistress juba mitmeid aastaid varem, võiks käesolev trükis tegelikult kõikide väikelastevanemate (aga ka õpetajate ning üliõpilaste) lektüür olla. Ikka selleks, et vähendada hirme. Põhjanaabrite raamatute tõlkimine on otstarbekas, kuna neilt on mõndagi õppida. Käesoleva trükise puhul aga said otsustavaks kaks asjaolu: nii Eestis kui ka Soomes lähevad lapsed kooli 7-aastaselt; Eesti vaatab Soome haridussüsteemile alt üles nende suurepäraste PISA-tulemuste pärast.
Soomes 1. klassi astujalt midagi erilist ei nõuta
Kooli algus on murranguline aeg kogu perele ja mudilastele endilegi. Eestis hakatakse paljudes kodudes lapsi juba varakult „dresseerima”, et garanteerida sissepääs unistuste-kooli. Soomes aga mudilased 1. klassi alguses veel lugema ei pea. Parvela ja Sinkkoneni sõnul oleks hea, kui laps tunneks oma nimes leiduvaid tähti (sest riietenagi kohale ju kirjutatakse õpilase nimi); veel oleks kasulik, kui mudilane oskaks end ise riidesse panna (kuna põhjamaises kliimas on õueriided inimese argipäeva üliolulised tegijad – ja mida vähem aega nendele kulub, seda parem). Ning kuna kool on (suures osas) pidev järjekorras olemine, võiks laps suuta ka oodata. Seda kõike pole koolivalmiduseks just palju, ja need vähesed eeldused pole ka raketiteadus. Kõik muu (st akadeemilised teadmised, mille kvantiteet Eesti vanemaid nii ärevusse ajab – isegi juba enne kooli), tuleb põhjanaabritel aastate jooksul ise. Ja selle pärast pole vaja muretseda (väidavad raamatu autorid). Sest näiteks Soome riiklikus õppekavas pole kuskil kirjas, mida laps esimese klassi lõpuks oskama peab. Mis tähendab, et teise klassi pääsevad edasi kõik (isegi kui nad veel esimese klassi lõpukski lugeda ega kirjutada ei oska). Kaks esimest aastat õpitaksegi Soome koolides peamiselt suhtlemist. Ha-
Vormikad ahjuroad
Rõõmus laps saab rutem targaks. ridustee edukuse (vähemasti algklassides) määrab lapse hea tuju, (õpetajat) usaldav suhtumine, täis kõht ning piisav ööuni. Tundub elementaarne?
Soomes hinnatakse sotsiaalseid pädevusi
Niisiis, põhjanaabrite arvates on algklassides akadeemilisest pädevusest olulisem hoopis muu – suhted, koostöövalmidus, õpetaja usaldamine, korralduste aktsepteerimine. Need kõik on sotsiaalsed pädevused, mille rajamist peaks vanemad alustama kohe pärast lapse sündi. Kuna 7-aastaselt ollakse juba isiksus, siis koolilt mingit imet oodata tegelikult ei tasu – õpetaja töötab suhteliselt väljakujunenud tegelastega. Vanemate võimuses on kasvatada oma mudilasi nõnda, et nii õpetajal, lapsel kui ka emal-isal endal oleks hiljem kergem. Autorid annavad juhtnööre ka selleks. Näiteks kasutatakse käesolevas raamatus mõistet õngitsemine – lapsevanemad peavad oma järeltulijast n-ö välja meelitama tema tegeliku olemuse. Õngitsemine eeldab ühist aega – lihtsat koosolemist ilma erilise sihita. Kõige tähtsam on lapsega rääkimine, sest vastasel juhul ei saa me ju teada, mis toimub tema peas. Autorite sõnul võib näiteks nukuteater (või muu ühisüritus) olla küll huvitav, aga me ei saa lapse mõtteid ju lugeda, kui istume lihtsalt kõrvuti ega vest-
le. Nn kvaliteetajaks tituleeritud ettevõtmised (ehk programmilised üritused) õngitsemise alla päriselt ei mahu; samas näiteks õhtused une-eelsed päevateemade arutelud on teineteise tundmaõppimiseks ideaalsed. Lapsevanemaks kahjuks õppida ei saa. Pahatihti võetakse inimesi enda ümber kui midagi iseenesestmõistetavat, ja suhetele panustamisel mõtet ei nähta. Ometi tuleks täiesti teadlikult rajada häid suhteid ka oma lastega. Parim metoodika selleks on pidev, peegeldav vestlus. Raamatus on toredaid näiteid ja häid juhtnööre taolistelegi vanematele, kes pole veel kunagi n-ö kalal käinud. Autorid rõhutavad, et isadus ja emadus tuleks ümber mõtestada: lapse kasvatamisest või õpetamisest oluliselt tähtsam on soov oma järeltulijat mõista – saada teada, mida ta tunneb ja mõtleb. Selle jaoks tuleb aega võtta, aga investeering tasub end ära, sest rõõmus laps saab rutem targaks.
Rõõmsa tuju retsept
Olen Eesti õpetajaid koolitanud juba aastakümneid. Mitmed kursuslased erinevates gruppides on kurtnud, et viimasel ajal kasvab n-ö tuimade laste osakaal – nad vaatavad pedagoogile tühja pilguga otsa, ei huvitu millestki, ega reageeri millelegi. Õpetaja võib teha sadu imesid, ja kasvõi tantsida klassis – neil on suva.
FOTO CORBIS/SCANPIX
Raamatus „Kooli!” tuuakse selgust ka mainitud probleemi osas. Autorid (kellest üks on lastepsühhiaater) kasutavad väljendit tühi depressioon, millest ometigi puudub afektiivne kurvameelsus. Isegi kui elutingimused peres on normaalsed või üle keskmisegi, võib lapsel/noorel esineda iselaadset fantaasiamaailma tühjust. Seda ei saa korvata kallite esemete ega luksusreisidega. Enesetunne võib hetkeks isegi paraneda, kuid ainult lühiaegselt. Autorid rõhutavad, et tõeline rõõm sisaldab jagamise ja tõelise koosolemise hetki – need ei maksa midagi ega vaja kallist butafooriat. Paraku paljud lapsevanemad on läinud välisriiki tööle just selleks, et perel rohkem raha oleks. Ja sageli jäävad lapsed koju – kas siis kellegi hoole alla või päris üksi. Nn tühja depressiooni tekkimine on antud juhul vaid aja küsimus. Hiljem, isegi rahaga, on neid hingelisi probleeme juba raske lahendada. Kalapilgu parim profülaktika on koos veedetud aeg.
Kooli! Esimese klassi õpilase vanematele Jari Sinkkonen, Timo Parvela tõlkinud Mare Leino 232 lk, kõva köide
Kolm elurõõmsat ja naljakat lugu Hille Kilk
S
oome lastekirjanik Timo Parvela (1964) on töötanud seitse aastat klassiõpetajana ning ütleb, et on terve oma täiskasvanuea veetnud koos lastega – neid hoidnud, neid õpetanud ja neist kirjutanud. Seda viimast on ta teinud paarkümmend aastat, kirjutanud üle 60 laste- ja noorteraamatu, käsiraamatuid vanematele (hiljuti tõlgiti eesti keelde tema ja lastepsühhiaatri Jari Sinkkoneni koostöös kirjutatud kooliastuja vanematele mõeldud raamat „Kooli!”) ning käsikirju telesaadetele.
3
Ajakirjade Kirjastus
7 (76) 24. oktoober 2013
Timo Par vela „Ella ja sõbrad 1” sisaldab kolme lugu, millest kaks – „Ella teatris” ja „Ella õppekäigul” – on varem omaette raamatutena ilmunud. Nüüdseks on lugusid autori poolt veidi muudetud ja nende tõlge on esmakordselt meie lugejateni jõudva „Ella ja väljapressija” tõlkija Elisabeth Arderi abiga ajakohastatud. Olgu öeldud, et Elisabeth Arder mõistab hästi eelmiste lugude tõlkija Ott Arderi stiili ning jätkab sõnameistriga võrdväärsel tasemel head tööd teksti vahendajana. „Ella ja sõbrad 1” pajatab esimese klassi õpilaste koolielust. Ja kooliväli-
sest elust ka, sest elu ise just nõuabki mitmete tegevuste kooliseinte vahelt väljumist. Nii saame lugeda salapärasest jälitustegevusest pimedas pargis, Punamütsikese juhendamisest teatrisaalis, ühiskülastusest restorani, muuseumis elutsevast muumiast ja muumia mehest ning vist küll igale lapsevanemale tuttavlikust loomaaiakülastusest, mille käigus keskendunult varblast jälgivate põngerjate tähelepanu lõvile ja leopardile püütakse juhtida… Timo Parvela „Ella ja sõbrad 1” on just selline lasteraamat, mida eluterve lapsevanem oma võsukesele hea mee-
lega lugemiseks pakub. Kindlasti teeb nooremale koolieale sobilik „Ella ja sõbrad” rõõmu ka vanemale raamatusõbrale. Ja tõepoolest, ilma igasuguste piiranguteta, sest naerda saab ja see on ju terviseks!
Ella ja sõbrad 1 Timo Parvela tõlkinud Elisabeth Arder, Ott Arder 112 lk, kõva köide
Lia Virkus, Tiina Lebane 116 lk, kõva köide Vormiroad ahvatlevad sügis- ja talveõhtutel kõiki kööki, sest keegi ei suuda vastu panna ahjus küpseva toidu isuäratavale lõhnale. Sellest kokaraamatust leiate 50 kodukokkadele mõeldud soolast ja magusat ahjuvormide ja muude -roogade retsepti. Lihtsad ja arusaadavad valmistamisjuhised ning kaunid pildid hoolitsevad selle eest, et toidutegemine õnnestub muretult.
Täisväärtuslikud toidud Ross Dobson 164 lk, kõva köide Oad, läätsed, herned ja teraviljad on olnud pea kogu maakeral kõige olulisemad põhitoiduained sellest ajast, kui inimesed hakkasid põlluvilju kasvatama. Aja jooksul on neile lisandunud ja lisandub üha enam huvitavaid ja ebatavalisi sorte. Raamatust leiad üle 90 maailma eri köökidest pärit maitsvat, head ja rikkalikku retsepti toitvatest kaun- ja teraviljadest, alustades lihtsatest salatitest ja soojendavatest suppidest ning lõpetades tõhusate hautiste ja vastupandamatute koduste maiustega. Harva kohtad toitu, mida on valmistatud tuhandeid aastaid. Lihtsat põldoarooga ful medames’i sõid aga Vana-Egiptuse vaaraod ja seda süüakse ka tänapäeval Kairo tänavatel. Kaunviljad on olnud nii kuningate kui ka talupoegade laual. Tegemist on terviktoiduga, mida töödeldakse ja rafineeritakse võimalikult vähe.
Üks suur õnnelik pere Lisa Rogak 164 lk, pehme köide Mõnikord aitavad abitutel loomabeebidel ellu jääda ja üles kasvada hoopis teiste liikide esindajad. Raamatust saad lugeda, kuidas öökullist saab kasuema äsja munast koorunud hanepojale, kes hakkab röövlindu kohe oma pärisemaks pidama. Kuidas kits toidab ja hellitab nii oma tallesid kui ka hundikutsikat ega karda, et kiskja „tänutäheks” kogu pere nahka pistab. Kuidas imearmas kassipoeg kasvab suureks seapõrsaste seltsis ja teda ei häiri karvavõrdki, et „õed-vennad” on temast palju-palju suuremad. Neil loomadel pole tavaliselt üksteisega midagi ühist ja looduses võivad nad olla vaenlased, kuid tänu lähedusele ja usaldusele loovad nad omavahel imeliselt turvalise kontakti.