Ajaleht Raamat (oktoober 2013)

Elu nagu kümnevõistlus

Tiit Karuksi raamat „Elu nagu kümnevõistlus” on aegadest, oludest ja kaasteelistest. Tallinnas sündinud, kasvanud, hariduse saanud ja töötanud autor heidab tagasipilgu olnule, meenutab põnevamaid seiku oma elust. 42 aastat ajakirjanikuna Eesti Raadios, Kukus, Spordilehes ja lühikest aega ka Postimehes – palju ootamatuid olukordi ja huvitavaid kokkusaamisi.

Nähtud ja kogetud on nii mõndagi.

Raamatu kirjastas Varrak.

Vt lk 5

EESTI KIRJASTUSTE LIIDU AJALEHT

Nr 7 (76)

uudised

uudised Rahvusbibliograafia eestikeelsest kirjavarast Rahvusraamatukogu kirjastuselt ilmunud 4000 leheküljeline rahvusbibliograafia „Eestikeelne raamat 1918–1940” koondab kokku sõjaeelses Eestis ja väljaspool Eestit ilmunud eestikeelse kirjavara, täites lüngad omaaegsetes trükistes „Eesti raamatute üldnimestik” ja on jätk eesti retrospektiivse rahvusbibliograafia köidetele „Eestikeelne raamat 1525–1850”, „Eestikeelne raamat 1851–1900” ja „Eestikeelne raamat 1901–1917”. Nimestikus on 28 120 raamatu ja jätkväljaande kirjet. Valiku põhimõtted järgivad varasemate eesti retrospektiivse rahvusbibliograafia köidete tava, kuid lisaks raamatutele on registreeritud ka sel ajavahemikul ilmunud aastaraamatud, toimetised jt jätkväljaanded. Bibliograafial on nime-, pealkirja-, koha- ja organisatsioonide register. Usaldusväärne nimeregister viib kokku kirjetes esinevad isikunimed, nimevariandid, pseudonüümid.

Ilmub uus üllitis loodushäältest Oktoobri keskel jõudis kirjastuselt Tänapäev müügile raamat „Loomahääled”, mis sarnaneb mullu ilmunud ülimalt menuka raamatuga „Linnulaul”. „Loomahääled” on suures formaadis ja kvaliteetses köites raamat, mille külge on ehitatud mälukiibiga valjuhääldi. Selles raamatus on juttu suurest hulgast erinevatest imetajatest, lindudest ning isegi kahepaiksetest ja putukatest, kes paistavad silma oma erilise hääle või n-ö lauluga.

Paulo Coelho värske romaan eesti keeles Sel aastal oli Frankfurdi raamatumessi peakülaline Brasiilia. Maa, mille tuntuim kirjanduslik esindaja on Paulo Coelho, kelle teoseid on tõlgitud enam kui 80 keelde. Paulo Coelho on kirjutanud 26 romaani ja olnud Brasiilia kirjandusakadeemia liige alates 2002. aastast. Autorit jälgib sotsiaalmeedias enam kui 23 miljonit inimest, mis on suurim ühe kirjanikuga seotud online-kogukond maailmas. Käesolev aasta on aga erakordne, sest autori ajatu romaani „Alkeemik” ilmumisest Brasiilias möödub 25 aastat. Novembri keskel jõuab Eesti raamatupoodide lettidele kirjastuselt Varrak Paulo Coelho viimane teos „Accra käsikiri” Indrek Koffi tõlkes, mille valmimise lugu kajastub Marc Gadmeri intervjuus autoriga ajakirjale Femme Actuelle (vt lk 6).

24. oktoober 2013

Koolibrile kaks auhinda

9.−13. oktoobrini toimus Frankfurdis iga-aastane Euroopa suurim raamatumess.

Eesti väljapanekul oli esindatud ligikaudu 200 uudisteost. FOTO JÜRI J DUBOV

Lärmakas hiir või ärkav hiiglane?

Tauno Vahter kirjastus Tänapäev peatoimetaja

K

uigi e-raamatud kui uus valdkond on saanud palju tähelepanu ja tegu on huvitava teemaga, on selle puhul alati probleeme tekitanud statistika ebakindlus. Põhjuseid on mitmeid – enamikus riikides on e-raamatuäri alles lapsekingades ja teiseks on kõige olulisemad e-raamatute müüjad (eriti Amazon) oma andmete jagamisel väga valivad ja napid.

Oktoobris avaldati USA firma O'Reilly Media ning austria päritolu uurija Rüdiger Wischenbarti järjekordne uuring Global e-Book, mis on üks väheseid põhjalikumaid monitooringuid e-raamatute arengute kohta üle maailma. Laias laastus on kasutatud andmeid 2013. aasta esimese üheksa kuu seisuga.

Suur kolmik ja tühi maa

Ootuspäraselt on endiselt suurim e-raamatute turg USA-s, kus e-raamatud moodustavad kogu turust eri metoodika järgi arvutades 20-30%. Pisut üllatav on aga see, et esimest korda USA-s e-raamatute kogumüük hoopis langes (2013. esimesel poolaastal -5% koguturust)! Samal ajal raamatuturu müük tõusis 7%, mis näitab statistika keerukust. E-raamatute turul domineerivad väga selgelt ingliskeelsed raamatud ning 70% kõigist ingliskeelsetest

e-raamatutest müüb Amazon, kuid väga suur osa käibest tuleb väga tugeva allahindlusega nimetustelt (50-60% allahindlus). Amazoni totaalne domineerimine e-raamatute turul oma 1,2 miljoni erineva e-raamatuga on üks põhjuseid, miks e-raamat on peamiselt ingliskeelne nähtus. Aastal 2012 moodustasid u 4% kõigist müüdud e-raamatutest kaks raamatusarja: „50 halli varjundit” ja „Näljamängud”.

Mis puudutab tehnilist poolt, siis kuna ka lugerite senised veendunud pooldajad on hakanud üha rohkem pöörduma tahvelarvutite usku, on lugerite marginaliseerumine üha kindlam. Ilmselt kuulub tulevik tahvlitele, aga kirjastajate jaoks on tahvlite häda selles, et tahvelarvutites on peale lugemise palju suuremaid ahvatlusi.

Inglismaal on e-raamatute turuosa umbes 20%. Paberraamatute müük on langenud 6-7 %, kuid põhjuseks on suures osas hetkel menuki puudumine (mullu laiutas samal ajal müügitabelites „50 halli varjundit”). Edukamad e-raamatud on aga sellised, mida müüdi kõigest 20 penni tükk! Sellistelt summadelt jõuab ka autoriteni üsna tühine summa, kuigi eksemplaride arvult on müük hea. Üldiselt paistab, et Inglismaa turg järgib USA turu loogikat paariaastase hilinemisega ja sel juhul hakkab kasv pidurduma. Muu maailm aga ei järgi veel üldse sama rada.

Saksamaal on e-raamatute turuosa eri hinnangutel 8-10%, tänavu kasv aeglus-

tus paari protsendini võrreldes eelmise aastaga. Peale nende kolme riigi suuremaid e-raamatute müügiturge aga ei olegi. Prantsusmaal on kahe aastaga e-raamatute turuosa kasvanud väga aeglaselt, 2%lt u 3%ni. Kuigi igal kuuendalseitsmendal prantslasel on tahvelarvuti, on e-raamatute ostmine vähepopulaarne. Peamiselt ostetakse sel kombel erootikat ja ulmet.

Väikeste turgude ohud

Uuringust selgub murettekitav suund, et väiksemates riikides on üha süvenemas trend, et ingliskeelne raamat sööb kohalikus keeles raamatute turuosa.

Vähemalt Briti raamatumüüjate andmetel suureneb see trend Euroopas enim...

Eestis ja Leedus. Peale ingliskeelse maailma domineerimise on selle taga ka raamatute hind ja avaldamise kiirus.

See omakorda survestab kohalikke kirjastajaid avaldama kiiremini, mis mõjub halvasti tõlgete kvaliteedile. Uuringus on eraldi välja toodud fakt, et Eesti on ainus Kesk- või Ida-Euroopa riik, kus mitte ükski oluline raamatumüüja ei ole kuidagi seotud kirjastustega, mis paneb kirjastajad keerulisemasse olukorda.

Eestis on e-raamatute piraatluse probleem seni väike, kuid see on seotud ka e-raamatute väikese turuosaga, mis on praegu 0,5% kandis. Mitmel pool Euroopas on aga alustanud tegevust firmad, kes kirjastuste eest tegelevad piraatraamatute kõrvaldamisega internetist.

Alates 2009. aastast korraldab Euroopa õpikukirjastuste ühendus (EEPG) koos IARTEM-i (International Association for Research on Textbooks and Educational Media) ja Frankfurdi raamatumessiga rahvusvahelist õppematerjalide võistlust (Best European Schoolbook Awards).

Auhinnasaajad kuulutati välja Frankfurdi raamatumessi avapäeval 9. oktoobril toimunud pidulikul tseremoonial. Kirjastusel Koolibri oli rõõm vastu võtta koguni kaks auhinda: digitaalsete õppematerjalide kategoorias sai teise koha esimese klassi loodusõpetuse digiõpik (autorid Aivo Saar, Hergi Karik, Kalle Sirel; digitaliseeris Mobile Digital OÜ) ning eriauhinna oluliste sotsiaalsete ja eetiliste teemade käsitlemise eest sai kaheksanda klassi terviseõpetuse õpik „Tervis – minu valikud” (autorid Merike Kull, Kai Part, Kristi Kõiv ja Evelyn Kiive).

„Kättemaksukontor” kaante vahel Üks mulluse talve ja veel tänavuse kevadegi menukamaid raamatuid oli „Kättemaksukontori fänniraamat”.

Oktoobris ilmub kirjastuselt Tänapäev „Kättemaksukontor 100”, mis võtab kokku kogu sarja senise saja osa juhtumised ja tegelased ning lisaks saavad ostjad koos raamatuga DVD-plaadi, kuhu on salvestatud seni nägemata lisamaterjali sarja salvestustelt koos naljakate saateapsudega. Ilmumas on ka fännikalender.

Eesti Helsingi raamatumessil 24.-27. oktoobrini toimub Helsingis taas raamatumess, mille peakülaline on sel aastal Saksamaa. Messil on esindatud ka Eesti, oma raamatuid esitlevad Tiit Aleksejev, Indrek Hargla, Andrei Hvostov, Jaak Jõerüüt ja Mihkel Raud. Lisaks tutvustavad uut luuleraamatut Eeva Park, Triin Soomets, Aapo Ilves ja Mihkel Kaevats ning seminaridel osalevad Maimu Berg, Marju Lauristin, Jan Kaus ja Kaarel Tarand. Täpsem info www.messukeskus.com Järgmine ajaleht Raamat ilmub k.a 21. novembril.

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2013

2 ilmunud

Hobusehullud

Marian Suitso 352 lk pehme köide Johanna tunneb end koolis üksiku ja tõrjutuna ega rõõmusta sugugi, kui vaheaeg lõpeb ja on vaja jälle kooli minna. Ent kohe kooliaasta alguses leiab ta äkki uue hobi – hobused ja ratsutamise. Ja uue hobiga kaasnevad uued väljakutsed, hulk seiklusi, sõpru ja vaenlasi ning isegi ootamatu armumine. „Hobusehullud” pälvis Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2012. aasta noorteromaanikonkursil teise koha.

Kättemaksukontor 100 Fänniraamat Mihkel Ulman 56 lk poster ja DVD Uus fänniraamat teeb kokkuvõtte sarja sajast osast, mis jõudsid TV3 eetrisse aastatel 2009.–2013. Kõigi seikluste looja, sarja stsenarist Mihkel Ulman avaldab siin ka mõned seniteadmata faktid tegelaste kohta.

Mälu võib proovile panna rubriigis „Kas tead?” ning silma rõõmustada autogrammidega posteriga, kus säravad saja osa vaieldamatud lemmikud Frida, Marion ja Häidi. Kõigi fännide rõõmuks on raamatu vahel DVD mitme hooaja naljakate saateapsudega.

One Direction Sarah-Louise James tõlkinud Krista Kallis 64 lk kõva köide 1D-deliirium vallutab maailma. Viis andekat noort meest, rekordeid purustavad noored superstaarid, on hakkamist täis ja soovivad saada kõige suuremateks! Seda viisikut on võrreldud teise kunagise poppbändiga, kes pani vakatama Euroopa, Ameerika ja ülejäänud maailma – ansambliga The Beatles. See raamat sisaldab kõike, mida lugejal on tarvis teada Niallist, Zaynist, Liamist, Harryst ja Louisist – nemad ongi One Direction!

Sööbik ja Pisik Thorbjörn Egner tõlkinud Arvo Alas 48 lk kõva köide See on õpetlik lugu poisist nimega Juss, kellele meeldis väga magusat süüa ja kes kohe üldse ei tahtnud hambaid pesta. Samuti jutustab lugu kahest mehikesest – Sööbikust ja Pisikust, kes elasid Jussi suus, mida need mehikesed Jussi suus tegid ja miks lapsed peavad kindlasti hambaid pesema ja igal aastal vähemalt kaks korda hambaarsti külastama.

Prokrustese sängis Stepan Karja 392 lk kõva köide Kirjeldades oma tuttava Paul Võsonurme teenistuskäiku Nõukogude vägedes, tekkis autoril ühel päeval vallatu mõte pookida sinna sekka ka mõningaid enda üle elatud episoode, omistada sõbrale mõningaid oma mõttekäike ja kujutluspilte.

Nii sündis romaan, mida võib ju nimetada ka autobiograafiliseks, kuid milles tunnevad ära end kõik need, kes varastel 1950ndatel pidid sobituma ühiskonda, mis oli diametraalselt erinev senistest väärtushinnangutest.

www.varrak.ee www.tnp.ee

Varrak Tänapäev

7 (76) 2 (71) 24. 29. oktoober märts 2013

Loomahäälte keeruline maailm L

oomariigis on palju hääli, mille äratundmine ei ole keeruline – näiteks sookure trompetiheli või pingviinide iseloomulik pasundamine.

Paljusid loomahääli, olgu koduseid või eksootilisi, on seevastu raske identifitseerida ja mõningaid võib koguni mõne teise looma omaga segi ajada – näiteks hoatsiini mitmekülgsed häälitsused või metskitse hoiatushüüd, mis sarnaneb eksitavalt koera haukumisega.

Igal häälitsusel on eesmärk

Igal loomahäälitsusel, olgu meile tuntul või tundmatul, on oma ülesanne. Häälitsus võib olla akustiline relv, mille abil märgitakse ja kaitstakse elupaika; see võib olla romantiline ballaad, mis meelitab emaseid ja aitab võita nende soosingut; see võib olla tõhus häiresüsteem, mis hoiatab liigikaaslasi läheneva ohu eest. Mõnikord võib sama häälitsuse tähendus eri olukordades olla isesugune.

Paljud helid, mida loomad kuuldavale toovad, ei ole kaasasündinud ega instinktiivsed, need tuleb ära õppida. Näiteks noor rohtlahaukur õpib ajapikku eristama häälitsusi, mis hoiatavad röövlinnu või koioti eest, ja õpib ise hüüdma niimoodi, et teised koloonia liikmed saavad tema hääle järgi aru, mis suunast oht läheneb ja kui lähedal see juba on. Paljud helid võivad ajas ja ruumis muutuda. Näiteks lokut-kellalindude ja küürvaalade varjundirikas helirepertuaar areneb ja muutub ajapikku ning varieerub piirkonniti, just nagu murded inimestel. Küürvaalade laulu peetaksegi inimlaulu järel kõige mitmekesisemaks ja muutlikumaks.

Häälitsusi võidakse tekitada hääleelundiga kõris, kuid ka tiivalöökidega (näiteks koolibrid) või sarvestunud nahast rõngastega (lõgismaod). Paljud putukad tekitavad helisid tiibu ja jalgu kokku hõõrudes (ritsikad) või trummitaoliste membraanidega (tsikaadid). Mõne liigi hääleelundid on nii hästi arenenud, et ta suudab matkida kõikvõimalikke helisid autosignaalist kaevuvända kääksumiseni (papagoid, lüürasabad). Vahel on helid nii kõrge või madala sagedusega, et inimene ei olegi võimeline neid eristama (nahkhiir). Mõnikord on helid

A

vo Kull on sageli öelnud, et tema kümnend on üheksakümnendad. See tähendab, eelmise sajandi üheksakümnendad, just need aastad, mille alguses oli Eesti veel osake Nõukogude rahvaste enam mitte nii vennalikust perest ja lõpuks juba üsnagi arenenud Euroopa riik. Mida kõike selle kümne aasta jooksul ei juhtunud! Nii kiiret arengut majanduslikus, aga ka poliitilises või kultuurilises mõttes pole paljudele näha antud. Tol ajal, kogu selle virvarri sees, ei olnud nende muutuste ulatust mõistagi veel näha ega arugi saada, ent nüüd, mõningaselt distantsilt, on

Rahulik pereelu 75 lihtsat viisi, kuidas võtta aeg maha, tekitada ühtekuuluvustunnet ja tuua oma ellu rohkem rõõmu Bernadette Noll tõlkinud Mai Tõnisoo 208 lk, pehme köide Mida vajavad inimesed, et olla terved, terviklikud ja ühel lainel? Põhilised ideed on lihtsad: võta aeg maha, tekita ühtekuuluvustunnet ja naudi pereelu.

Autor pakub võimalust normist kõrvale kalduda ja loobuda ühiskonna pean! tahan! tuleb! suhtumisest. Vahetevahel on selleks mõni meetod, teinekord aga pelgalt vaimne häälestatus. Sellest raamatust leiab igaüks vähemalt ühe mõtte, sammu, idee või harjutuse, mis aitab pereelu nautida.

Lemmikloomade elu

Mooree’i puukonna (Austraalia) pikk ja põrisev häälitsus meenutab kiirendavat mootorratast. aga nii valjud, et nende detsibellide tase võib põhjustada püsivaid kuulmiskahjustusi (tsikaadid).

Loomade suhtlemine on keerukam seniarvatust

Viimaste aastakümnete uuringud on näidanud, et loomade suhtlemine, olgu tegu imetajate, lindude, konnade või putukatega, on veelgi keerukam, veelgi mitmekülgsem, kui varem arvati. Raamat „Loomahääled. 100 põnevat liiki ja nende häälitsused” paotab sellesse keerulisse ja põnevasse maailma ukse, tutvustades teksti, piltide ja heli abil saja liigi häälitsusi. Liigid on rühmitatud kaheksasse peatükki: „Euroopa”, „Aafrika”, „Aasia”, „Okeaania”, „PõhjaAmeerika”, „Lõuna-Ameerika”, „Arktika ja Antarktis” ning „Maailmameri”.

Mille alusel on raamatus esindatud sada liiki välja valitud? Igasse peatükki on püütud valida liigid, kes on peatükis käsitletavale piirkonnale kõige iseloomulikumad, kõige sümboolsemad (lõvi Aafrikas, kukkurkurat Okeaanias, väikealk Arktikas, metskalkun PõhjaAmeerikas) või kes häälitsevad kõige erilisemalt (härgkonn, kes ammub nagu lehm, sigakonn, kes röhib, leet-möiraahv, kelle hääl sarnaneb suure kaslase möirgamisega).

Raamatu suurim väärtus on selle kül-

jes olev hõlpsalt kasutatav kvaliteetne helimängija, mis võimaldab loomade häälitsusi korduvalt kuulata. Paljude liikide juures on rohkem kui üks helifail, saja liigi peale kokku on raamatus 126 helifaili.

Raamatu põhiosa – loomaliikide kirjeldusi sõnas, pildis ja helis – täiendavad valdkonda sissejuhatavad peatükid raamatu alguses ning liikide register ja teemakohaste filmide ja kirjanduse loetelu raamatu lõpus.

Raamatu autor Jan Pedersen on fotograaf, kirjanik, rännumees ja linnuvaatleja, kes on üle 26 aasta juhtinud loodusekspeditsioone kogu maailmas.

Koos Lars Svenssoniga on ta kirjutanud menuka, samuti helimängijaga raamatu „Linnulaul”, mis ilmus möödunud aastal ka eesti keeles. „Loomahäälte” eestinduse on sisuliselt toimetanud Mati Kaal.

Loomahääled.

100 põnevat liiki ja nende häälitsused Jan Pedersen tõlkinud Allar Sooneste 254 lk, kõva köide

Ükskord üheksakümnendail maakonnalehes Mihkel Mõisnik

ilmunud

ilmselt just paras aeg hakata toimunut põhjalikumalt analüüsima.

Seda ongi Avo Kull juba oma eelmistes raamatutes teinud: tema romaanide „Kaubamaja” ja „Vabrik” tegevus toimub just selsamal ajal. Tema neljanda romaani peategelased töötavad ühe maakonnalehe toimetuses. Sel segasel, ent tohutult dünaamilisel ajal oli oma tööd tõelise ja täieliku sõnavabaduse tingimustes alles õppival Eesti ajakirjandusel teatavasti kajastamismaterjali tavaliselt enam kui küll, oskusi seda teha aga mõnevõrra vähem.

Nii jooksevad läbi ajalehetoimetuse vaatenurga romaanist läbi nii jäägrikriis, hoogne erastamine kui ka uue tehnoloogia tulek ajakirjandusse. Selle

katse ja eksituse meetodil õppimise kõrval arenesid aga tihti ajastule sobiliku tormilisusega ka inimeste omavahelised suhted. Inimesi on aga ajalehes ning selle ümber ehk mõnevõrra erilisemaid kui mujal ja kõik suhted seetõttu pisut teravamad ja dramaatilisemad kui väljaspool meediaringi.

Reporter Avo Kull 360 lk kõva köide

Seppo Turunen tõlkinud Kadri Jaanits 184 lk pehme köide lakkadega Raamat käsitleb inimese suhet loomadega alates kodustamise ajaloost ning lõpetades inimese ja metsloomade kooseksistentsi küsimustega. Autori eesmärk on anda tervikpilt tagajärgedest, mida lemmikloomad keskkonnas põhjustavad. Konstruktiivselt vaetakse lahendusi ning viise, kuidas muuta meie suhtumist loomadesse ja kogu loodusesse nii, et see põhineks õiglasel, iga üksikut looma ja looduse mitmekesisust väärtustaval suhtumisel.

Mahajätjad Helga Nõu 286 lk, kõva köide Kaks eesti fotograafi kaovad Kalahari kõrbes. Nad on ametireisil, saadetud Botswanasse Tallinnas asuva ajakirja World Photo poolt, et süveneda musta mandri „hinge” ja koguda materjali Aafrika erinumbriks. Omavaheline konkurents viib neid kokku Aafrika nõidarstide ja musta maagiaga. Teisest küljest on „Mahajätjad” psühholoogiline põnevusromaan, kus punaseks lõngaks on mahajätmine läbi mitme põlvkonna ja mitmel tasandil.

Sitapead. Teooria Aaron James tõlkinud Virgo Siil 184 lk, kõva köide Me puutume iga päev ja igal pool – kodus, tööl, reisil, avalikes kohtades – kokku inimestega, kelle kohta ei ole paremat nimetust kui „sitapea”. Neid ei ole lihtne mõista, neid ei saa vältida ja nendega toimetulek nõuab suurt pingutust.

Alustuseks tuleb püüda sitapeadest aru saada – ja siin tuleb appi raamat „Sitapead. Teooria”. Aaron James on filosoofiadoktor, California Ülikooli filosoofiateaduskonna abiprofessor.

Hanna ja Aleksi lood. Sügis ja talv Janka Lee Leis, Kadri Ilves 80 lk, kõva köide Õe ja venna Hanna ja Aleksi seiklused jätkuvad ka sügisel ning talvel. Aleks alustab kooliteed ja Hanna jätkab lasteaias käimist, aidates vahel venda koolitöödes.

Koos käiakse vaatamas öist tähesadu ja õunaraksus Naabri-Olga aias.

Hanna otsustab näitlejakarjääri kasuks ning Aleksi kommiteol on kriminaalne lõpp. Nendest ja paljudest teistest põnevatest juhtumistest saabki sellest raamatust lugeda.

www.kirjastus.ee

Kooli! Millises tujus?

ilmunud Silmaterad Kudumid ja heegeldused igas vanuses lastele koostanud Ele Praks 120 lk, pehme köide Kogumik kõige armsamaid ajakirjas Käsitöö ilmunud rõivamudeleid – lastele kootud ja heegeldatud esemed. 48 erinevat juhendit ja 77 värvilist pilti innustavad välja otsima kõige pehmemad ja paremad lõngavarud ning kätte võtma vardad ja heegelnõela. Juhenditest võib nii mõnegi leidliku nipi juurde õppida juba kogenud kuduja, aga kõik vajalikud oskused peaksid meelde tulema ka neile, kes pole aastaid käsitööd teinud.

Toredad kampsunid, mütsid, mantlid, kleidid ja palju muud on kavandatud lastele alates sünnist kuni keskmise koolieani. Ilmub oktoobri lõpul.

Mare Leino

E

estis diskuteeritakse juba mõnda aega koolikatsete lubamise või keelustamise üle. Aeg-ajalt vaieldakse eliitkooli kui nähtuse eluõigluse üle. Üks osa lapsevanemaid on pinges, nakatades murelikkusega mudilasigi.

Sellises kontekstis mõjub soomlaste Timo Parvela ja Jari Sinkkoneni raamat „Kooli!” nagu värskendav vihmasagar.

Autorid kirjutasid selle eeskätt esimese klassi õpilaste vanematele, et vähendada täiskasvanute hirme. Aga kuna Eestis algab koolistress juba mitmeid aastaid varem, võiks käesolev trükis tegelikult kõikide väikelastevanemate (aga ka õpetajate ning üliõpilaste) lektüür olla. Ikka selleks, et vähendada hirme.

Põhjanaabrite raamatute tõlkimine on otstarbekas, kuna neilt on mõndagi õppida. Käesoleva trükise puhul aga said otsustavaks kaks asjaolu: nii Eestis kui ka Soomes lähevad lapsed kooli 7-aastaselt; Eesti vaatab Soome haridussüsteemile alt üles nende suurepäraste PISA-tulemuste pärast.

Soomes 1. klassi astujalt midagi erilist ei nõuta

Kooli algus on murranguline aeg kogu perele ja mudilastele endilegi. Eestis hakatakse paljudes kodudes lapsi juba varakult „dresseerima”, et garanteerida sissepääs unistuste-kooli. Soomes aga mudilased 1. klassi alguses veel lugema ei pea. Parvela ja Sinkkoneni sõnul oleks hea, kui laps tunneks oma nimes leiduvaid tähti (sest riietenagi kohale ju kirjutatakse õpilase nimi); veel oleks kasulik, kui mudilane oskaks end ise riidesse panna (kuna põhjamaises kliimas on õueriided inimese argipäeva üliolulised tegijad – ja mida vähem aega nendele kulub, seda parem). Ning kuna kool on (suures osas) pidev järjekorras olemine, võiks laps suuta ka oodata.

Seda kõike pole koolivalmiduseks just palju, ja need vähesed eeldused pole ka raketiteadus.

Kõik muu (st akadeemilised teadmised, mille kvantiteet Eesti vanemaid nii ärevusse ajab – isegi juba enne kooli), tuleb põhjanaabritel aastate jooksul ise.

Ja selle pärast pole vaja muretseda (väidavad raamatu autorid). Sest näiteks Soome riiklikus õppekavas pole kuskil kirjas, mida laps esimese klassi lõpuks oskama peab. Mis tähendab, et teise klassi pääsevad edasi kõik (isegi kui nad veel esimese klassi lõpukski lugeda ega kirjutada ei oska).

Kaks esimest aastat õpitaksegi Soome koolides peamiselt suhtlemist. Ha-

Vormikad ahjuroad

Rõõmus laps saab rutem targaks. ridustee edukuse (vähemasti algklassides) määrab lapse hea tuju, (õpetajat) usaldav suhtumine, täis kõht ning piisav ööuni. Tundub elementaarne?

Soomes hinnatakse sotsiaalseid pädevusi

Niisiis, põhjanaabrite arvates on algklassides akadeemilisest pädevusest olulisem hoopis muu – suhted, koostöövalmidus, õpetaja usaldamine, korralduste aktsepteerimine. Need kõik on sotsiaalsed pädevused, mille rajamist peaks vanemad alustama kohe pärast lapse sündi. Kuna 7-aastaselt ollakse juba isiksus, siis koolilt mingit imet oodata tegelikult ei tasu – õpetaja töötab suhteliselt väljakujunenud tegelastega.

Vanemate võimuses on kasvatada oma mudilasi nõnda, et nii õpetajal, lapsel kui ka emal-isal endal oleks hiljem kergem. Autorid annavad juhtnööre ka selleks. Näiteks kasutatakse käesolevas raamatus mõistet õngitsemine – lapsevanemad peavad oma järeltulijast n-ö välja meelitama tema tegeliku olemuse. Õngitsemine eeldab ühist aega – lihtsat koosolemist ilma erilise sihita.

Kõige tähtsam on lapsega rääkimine, sest vastasel juhul ei saa me ju teada, mis toimub tema peas.

Autorite sõnul võib näiteks nukuteater (või muu ühisüritus) olla küll huvitav, aga me ei saa lapse mõtteid ju lugeda, kui istume lihtsalt kõrvuti ega vest-

le. Nn kvaliteetajaks tituleeritud ettevõtmised (ehk programmilised üritused) õngitsemise alla päriselt ei mahu; samas näiteks õhtused une-eelsed päevateemade arutelud on teineteise tundmaõppimiseks ideaalsed.

Lapsevanemaks kahjuks õppida ei saa. Pahatihti võetakse inimesi enda ümber kui midagi iseenesestmõistetavat, ja suhetele panustamisel mõtet ei nähta. Ometi tuleks täiesti teadlikult rajada häid suhteid ka oma lastega. Parim metoodika selleks on pidev, peegeldav vestlus. Raamatus on toredaid näiteid ja häid juhtnööre taolistelegi vanematele, kes pole veel kunagi n-ö kalal käinud.

Autorid rõhutavad, et isadus ja emadus tuleks ümber mõtestada: lapse kasvatamisest või õpetamisest oluliselt tähtsam on soov oma järeltulijat mõista – saada teada, mida ta tunneb ja mõtleb.

Selle jaoks tuleb aega võtta, aga investeering tasub end ära, sest rõõmus laps saab rutem targaks.

Rõõmsa tuju retsept

Olen Eesti õpetajaid koolitanud juba aastakümneid. Mitmed kursuslased erinevates gruppides on kurtnud, et viimasel ajal kasvab n-ö tuimade laste osakaal – nad vaatavad pedagoogile tühja pilguga otsa, ei huvitu millestki, ega reageeri millelegi. Õpetaja võib teha sadu imesid, ja kasvõi tantsida klassis – neil on suva.

FOTO CORBIS/SCANPIX

Raamatus „Kooli!” tuuakse selgust ka mainitud probleemi osas. Autorid (kellest üks on lastepsühhiaater) kasutavad väljendit tühi depressioon, millest ometigi puudub afektiivne kurvameelsus.

Isegi kui elutingimused peres on normaalsed või üle keskmisegi, võib lapsel/noorel esineda iselaadset fantaasiamaailma tühjust. Seda ei saa korvata kallite esemete ega luksusreisidega.

Enesetunne võib hetkeks isegi paraneda, kuid ainult lühiaegselt.

Autorid rõhutavad, et tõeline rõõm sisaldab jagamise ja tõelise koosolemise hetki – need ei maksa midagi ega vaja kallist butafooriat. Paraku paljud lapsevanemad on läinud välisriiki tööle just selleks, et perel rohkem raha oleks. Ja sageli jäävad lapsed koju – kas siis kellegi hoole alla või päris üksi. Nn tühja depressiooni tekkimine on antud juhul vaid aja küsimus. Hiljem, isegi rahaga, on neid hingelisi probleeme juba raske lahendada. Kalapilgu parim profülaktika on koos veedetud aeg.

Kooli! Esimese klassi õpilase vanematele Jari Sinkkonen, Timo Parvela tõlkinud Mare Leino 232 lk, kõva köide

Kolm elurõõmsat ja naljakat lugu Hille Kilk

S

oome lastekirjanik Timo Parvela (1964) on töötanud seitse aastat klassiõpetajana ning ütleb, et on terve oma täiskasvanuea veetnud koos lastega – neid hoidnud, neid õpetanud ja neist kirjutanud. Seda viimast on ta teinud paarkümmend aastat, kirjutanud üle 60 laste- ja noorteraamatu, käsiraamatuid vanematele (hiljuti tõlgiti eesti keelde tema ja lastepsühhiaatri Jari Sinkkoneni koostöös kirjutatud kooliastuja vanematele mõeldud raamat „Kooli!”) ning käsikirju telesaadetele.

3

Ajakirjade Kirjastus

7 (76) 24. oktoober 2013

Timo Par vela „Ella ja sõbrad 1” sisaldab kolme lugu, millest kaks – „Ella teatris” ja „Ella õppekäigul” – on varem omaette raamatutena ilmunud.

Nüüdseks on lugusid autori poolt veidi muudetud ja nende tõlge on esmakordselt meie lugejateni jõudva „Ella ja väljapressija” tõlkija Elisabeth Arderi abiga ajakohastatud. Olgu öeldud, et Elisabeth Arder mõistab hästi eelmiste lugude tõlkija Ott Arderi stiili ning jätkab sõnameistriga võrdväärsel tasemel head tööd teksti vahendajana. „Ella ja sõbrad 1” pajatab esimese klassi õpilaste koolielust. Ja kooliväli-

sest elust ka, sest elu ise just nõuabki mitmete tegevuste kooliseinte vahelt väljumist. Nii saame lugeda salapärasest jälitustegevusest pimedas pargis, Punamütsikese juhendamisest teatrisaalis, ühiskülastusest restorani, muuseumis elutsevast muumiast ja muumia mehest ning vist küll igale lapsevanemale tuttavlikust loomaaiakülastusest, mille käigus keskendunult varblast jälgivate põngerjate tähelepanu lõvile ja leopardile püütakse juhtida…

Timo Parvela „Ella ja sõbrad 1” on just selline lasteraamat, mida eluterve lapsevanem oma võsukesele hea mee-

lega lugemiseks pakub. Kindlasti teeb nooremale koolieale sobilik „Ella ja sõbrad” rõõmu ka vanemale raamatusõbrale. Ja tõepoolest, ilma igasuguste piiranguteta, sest naerda saab ja see on ju terviseks!

Ella ja sõbrad 1 Timo Parvela tõlkinud Elisabeth Arder, Ott Arder 112 lk, kõva köide

Lia Virkus, Tiina Lebane 116 lk, kõva köide Vormiroad ahvatlevad sügis- ja talveõhtutel kõiki kööki, sest keegi ei suuda vastu panna ahjus küpseva toidu isuäratavale lõhnale. Sellest kokaraamatust leiate 50 kodukokkadele mõeldud soolast ja magusat ahjuvormide ja muude -roogade retsepti. Lihtsad ja arusaadavad valmistamisjuhised ning kaunid pildid hoolitsevad selle eest, et toidutegemine õnnestub muretult.

Täisväärtuslikud toidud Ross Dobson 164 lk, kõva köide Oad, läätsed, herned ja teraviljad on olnud pea kogu maakeral kõige olulisemad põhitoiduained sellest ajast, kui inimesed hakkasid põlluvilju kasvatama. Aja jooksul on neile lisandunud ja lisandub üha enam huvitavaid ja ebatavalisi sorte. Raamatust leiad üle 90 maailma eri köökidest pärit maitsvat, head ja rikkalikku retsepti toitvatest kaun- ja teraviljadest, alustades lihtsatest salatitest ja soojendavatest suppidest ning lõpetades tõhusate hautiste ja vastupandamatute koduste maiustega. Harva kohtad toitu, mida on valmistatud tuhandeid aastaid.

Lihtsat põldoarooga ful medames’i sõid aga Vana-Egiptuse vaaraod ja seda süüakse ka tänapäeval Kairo tänavatel. Kaunviljad on olnud nii kuningate kui ka talupoegade laual.

Tegemist on terviktoiduga, mida töödeldakse ja rafineeritakse võimalikult vähe.

Üks suur õnnelik pere Lisa Rogak 164 lk, pehme köide Mõnikord aitavad abitutel loomabeebidel ellu jääda ja üles kasvada hoopis teiste liikide esindajad. Raamatust saad lugeda, kuidas öökullist saab kasuema äsja munast koorunud hanepojale, kes hakkab röövlindu kohe oma pärisemaks pidama. Kuidas kits toidab ja hellitab nii oma tallesid kui ka hundikutsikat ega karda, et kiskja „tänutäheks” kogu pere nahka pistab.

Kuidas imearmas kassipoeg kasvab suureks seapõrsaste seltsis ja teda ei häiri karvavõrdki, et „õed-vennad” on temast palju-palju suuremad. Neil loomadel pole tavaliselt üksteisega midagi ühist ja looduses võivad nad olla vaenlased, kuid tänu lähedusele ja usaldusele loovad nad omavahel imeliselt turvalise kontakti.

4 ilmunud

Mesilased

Meelis Friedenthal 212 lk, kõva köide kordustrükk Romaani „Mesilased” sündmustik leiab aset 17. sajandi lõpus. Leideni ülikooli bakalaureusekraadiga lõpetanud Laurentius on saanud stipendiumi õpingute jätkamiseks Tartu ülikoolis.

Ikalduse käes kannatav Liivimaa pole just kõige sõbralikum paik ning ülikoolis ja väljaspool seda hakkavad arenema sündmused, mis on kohati üpris hirmuäratavad.

Meelis Friedenthal on romaani „Mesilased” eest tunnistatud Euroopa Liidu kirjandusauhinna laureaadiks.

Aega on mu meelest Peep Ilmet 80 lk, pehme köide Peep Ilmeti 14. luuleraamatu pealkiri „Aega on mu meelest” kirjeldab üsna kokkuvõtvalt selle teose sisu. Luulekogu peategelaseks on Aeg ja kõrvaltegelasteks nii autor ise kui ka kõik meie. Kuidas Peep Ilmet ja meiegi selle peategelasega läbi saame, selgub seda luuleraamatut lugedes. Raamatust võib leida nii ajavoolu jälgivaid luuletusi, ajavooluga kaasa kanduvaid kui ka vaid näpu korraks ajavoolu kastmisi. „Kulgetav kulg on püsitu kulg” on tõdenud taoismi rajaja Lao-zi. Kõige teadaoleva põhjal tuleb sellega leppida.

Seitse päeva söömata sari „Varraku ajaviiteromaan” Monika Peetz tõlkinud Piret Pääsuke 248 lk, kõva köide Teisipäevanaised lähevad paastuma: viis erinevat sõbrannat, üks ühine eesmärk: võtta aeg maha, vabaneda jääkainetest, langetada kaalu – selline on aja nõue. Seitse päeva eraldatust. Ilma telefonita, ilma internetita, ilma meesteta, ilma perekondlike askeldamiste ja tööalaste kohustusteta.

Paraku ka seitse päeva ilma söögita.

Vähemasti teoreetiliselt. Piinav hundiisu, jäigad reeglid ja järele jõudvad probleemid tekitavad üha salatsemist ja ohustavad igat edusammu ravikuuris. Kõige raskem katsumus ootab aga Evat. Paksude linnusemüüride taga asub ta oma tundmatu isa otsingutele. Ta avastab, et mõni perekonnasaladus tuleks parem rahule jätta…

Monika Peetzi debüütromaan „Teisipäevanaised” oli 2011. aastal üks müüdumaid ilukirjandusteoseid Saksamaal, selle tõlge on ilmunud rohkem kui 20 riigis, menu saatis ka romaani põhjal vändatud samanimelist filmi.

Kuidas autod töötavad tõlkinud Kalle Klein 22 lk, raamat karbis Kui sa oled kunagi mõelnud selle üle, kuidas auto töötab, siis on see raamat uute teadmiste leidmiseks parim abimees. Tee tutvust mehaaniliste seadeldistega, mis panevad tööle sõidukite klaasipuhastid, mootori, kolvid, gaasipedaali, käigud, rattad, rooli, vedrustuse ja pidurid. See vahva raamat sisaldab ka kõike vajalikku üheksa töötava mudeli ehitamiseks. Juhiseid järgides kinnita värvilised varuosad aukudega plaadile. Seejärel saad ise mehhanisme juhtida ja nende tööd jälgida! Ajajoon illustreerib auto arengut ajaloo vältel.

www.mlraamat.ee www.varrak.ee

Varrak Varrak Raamat Maalehe

7 (76) 2 (71) 24. 29. oktoober märts 2013

Roosad sussid, korsetid ja auruautod Juhan Habicht

automaatrelvi, ravimeid, luksusesemeid, ent ka lastele haridust parimates ülikoolides – ning pikemas perspektiivis aadlitiitleid. Sellest ka sarja nimetus, põlisaadlile käivad kaubitsejatest uusrikkad kõvasti närvidele, nood aga püüavad oma positsiooni õukonnas kindlustada.

Kõik toimib esialgu kenasti ning ainult Miriam on veendunud, et selline ärimudel pole jätkusuutlik, vaid lootusetult vananenud – tarvitseb ju USA valitsusel vaid narkootikumid legaliseerida ja hea elu ongi otsas.

Mujal maailmas on „Vürstkaupmehed” osutunud populaarseks, algselt kuueosalisest sarjast antakse välja autori täiendustega kordustrükki, millest on eestikeelse tõlke puhul ka lähtutud, ning autorilt on tellitud kolmeosaline järg.

M

illine tüdruk ei unistaks, et on tegelikult printsess, lihtsalt sünnitusmajas õnnetul kombel vahetusse läinud. Ja et sobival hetkel tekib ta ellu ka prints valgel hobusel.

Selliseid varateismelistele lastele mõeldud raamatuid ilmub maailmas tuhandeid. Charlie Stross ei kirjuta lasteraamatuid, vastupidi, tema detailitäpsus ja mõttesügavus võivad üle jõu käia ka mõnel täiskasvanul. Ei, sellest pole hullu, Vürstkaupmeeste sarja on võimalik lugeda ka lihtsalt hoogsa, mõnusalt humoorika seiklusloona.

Tuhkatriinu asemel on veidi üle kolmekümnene, kahe kõrgharidusega, terane ja oma eluga igati toime tulev Miriam.

Kes satub majandusajakirjanikuna torkima liiga kuuma teemat ja kaotab seetõttu töökoha. Kasuema annab talle üle mõned pärisemast jäänud asjad ning siis hakkavad juhtuma ootamatud sündmused.

Sissejuhatuseks peategelase sidumine konkreetse, maise ja lugejate jaoks täiesti ettekujutatava olukorraga tuleb ulmeromaanile ainult kasuks. Selgub nimelt, et vanematelt saadud geenid võimaldavad Miriamil liikuda mitme maailma vahet; neis teistes on geograafia küll meie omaga sarnane, kuid ajalugu on läinud teist rada pidi. Ning esimeses, hiliskeskaegses maailmas, kuhu ta satub – või kuhu lihased sugulased ta toimetavad –, ongi ta ammukadunud krahvinna. Kolmandas osas hakkab üsna konkreetselt terenduma abieluplaanidega prints. Kellel võib ju olla ka valge hobune, kuid päris kindlasti on tal tugev arengupeetus. Kihluspidu võtab aga suisa ootamatu pöörde.

Pöörased seiklused paralleelmaailmades

Miriami ellu maailmade vahel liikumist valdavate sugulaste seas mahub

Pereäri Vürstkaupmehed 1 Charles Stross tõlkinud Juhan Habicht 312 lk pehme köide

Charlie Stross armastus ja kaotusevalu, siiras sõprus ja salakavalad intriigid, salamõrtsukad ja püstolkuulipildujaga kammerneitsid. Seiklusi jätkub ning ainult meelelahutuse otsijale sellest piisabki. Seikluste sekka on autor peitnud aga mõndagi õpetlikku. Näiteks kuidas toimib majandus erinevatel ajastutel. Või kuidas õnnestuks kaasaegsete teadmistega varustatud, ent ka kaasaegsete mugavustega harjunud inimesel toime tulla sajandi või lausa mitme võrra varasemas ajastus.

Sugulased on kindlaks teinud põhi-

FOTO KÄRT KUKKUR

tõe: piiratud kandevõime juures tuleb ühest maailmast teise vedada midagi kerget ja hinnalist. Nii pakuvadki nad transporditeenust. Lõuna pool nende maailma tõstetud kohvrid valge pulbriga liiguvad muulakaravanidega aeglaselt, aga kindlalt põhja suunas, võimalike tomahookidega eksitajate eest kaitsevad neid automaatrelvadega sõdurid, Bostoni või New Yorgi kohale jõudes võtavad kullerid kohvrid jälle meie maailma kaasa ja annavad soliidse tasu eest tellijale üle.

Saadud raha võimaldab hankida

Peidus perekond Vürstkaupmehed 2 Charles Stross tõlkinud Juhan Habicht 304 lk pehme köide

Tulundusühing Klann Vürstkaupmehed 3 Charles Stross tõlkinud Juhan Habicht 304 lk pehme köide

Teistmoodi fantaasiaromaan Maarja Kaaristo

F

antaasiakirjandusel on praegu head ajad – tänu George R. R. Martini „Jää ja tule laulule” ning loomulikult selle järgi vändatud HBO telesarjale „Troonide mäng” on žanr üha tõusuteel. Nagu G. R. R. Martini lugejad vägagi hästi teavad, peitub suur osa tema raamatute võlust just selles, et tema loodud maailm on nii… parema sõna puudumisel ütleme realistlik. Inimesed pole üdini head ega üdini kurjad, kõigil on tegutsemiseks oma selged, väga hästi lahti kirjutatud motiivid.

Lisaks muidugi paras annus seiklusi, taplemist ja tagaajamist, nagu ühes korralikus fantaasiaromaanis ikka olema peab. Ja keegi pole oma tegude tagajärgede, kurja saatuse või lihtsalt kõige labasema ebaõnne eest kaitstud. Mis puutub maagiasse ja võlukunsti, siis jah, see küll eksisteerib, kuid on sageli unustusse vajunud. Kohe kindlasti pole võlukunst deus ex machina, mis hätta sattunud vapraid kangelasi igal hetkel väljapääsmatust olukorrast päästaksid, kui

autor on end nurka kirjutanud. Kõik see on olemas ka Joe Abercrombie „Esimese seaduse” triloogias, mis on kindlasti ta ülalkirjeldatud fantaasiakirjanduse traditsiooni üks parimaid näiteid.

1974. aastal sündinud Abercrombie hakkas juba tudengina Manchesteri ülikoolis psühholoogiat õppides kirjutama romaani, mille peategelaseks keegi barbar Logen Üheksasõrm, tagasihoidlikuks eesmärgiks fantaasiakirjanduse žanri ainuisikuliselt uuendada: nagu ta oma kodulehel märgib. Peagi sai temast vabakutseline teletoimetaja ning see andis talle küllalt vaba aega, et üliõpilaspõlves alustatud romaani juurde naasta.

Romaan valmis 2002. aastal ning sellele järgnes mõneski mõttes tüüpiline kirjastamisvaldkonna tuhkatriinulugu: pärast seda, kui paljud olid käsikirja tagasi lükanud, jõudis see Gollanczi, kus sellesse usuti, maksti üsna helde avanss ning triloogia esimene raamat „Raud ise” ilmus Ühendkuningriigis 2006. aastal ning hakkas kulutulena lugejate seas levima; eestikeelne tõlge jõudis lugejate ette käesoleva aasta juunis.

Romaani pealkiri „Raud ise” on laenatud Homeroselt – „mehe kätt oma poole ju raud ise tõmbab” („Odüsseia”). Romaan algabki ühe korraliku madinaga just nii nagu ühes tüüpilises fantaasiaromaanis.

Kuid ärge laske sel end eksitada. Jah, esimesi lehekülgi lugedes tekkis tunne, et hüva, see on küll hästi kirjutatud, aga ma ei tea, kas ma viitsin lugeda üht järjekordset romaani taplusest ja tagaajamisest ja suurtest tugevatest metslastest, kelle elu on karm ja lihtne, ent ometi rahuldustpakkuv.

Kuid päris nii need asjad Abercrombie puhul ei ole. Romaani tegelased, kellega hakkame kohtuma, oleksid tõepoolest justkui oma žanri tüüpilised esindajad: vägev maag, õilis barbar, kaunis, kuid pealiskaudne (ent silmanähtava arengupotentsiaaliga) noormees, ilus noor naine, ränga minevikuga endine mõõgakangelane jne. Kuid üsna pea tulevad sisse esimesed ebakõlad: vägev maag näib jutumehest petisena, barbar on küll õilis, kuid üksnes teatud hetkeni, kaunitar on üsna otsese ütlemisega ning armastab hommikuti veini juua…

Esimeses romaanis ristuvadki nimetatud tegelaste teed ning silmapiirilt hakkab paistma teine fantaasiaromaanide klassikaline element: otsirännak.

Sellele keskendub triloogia teine osa „Enne nende poomist” ning Abercrombie käsitluses pole see enam sugugi nii klassikaline.

Raud ise Esimese seaduse triloogia 1. raamat Joe Abercrombie tõlkinud Allan Eichenbaum 568 lk, pehme köide

Enne nende poomist Esimese seaduse triloogia 2. raamat Joe Abercrombie tõlkinud Allan Eichenbaum 592 lk, pehme köide

www.varrak.ee

5

Varrak

7 (76) 24. oktoober 2013

ilmumas

ilmumas Suvi sulab talvel

Nami-Nami.

Maailma maitsed 1

Mart Kadastik 248 lk kõva köide Selle romaani keskmeks on seksuaalsuse otsingud. Inimese seksuaalsus võib väljenduda väga erinevalt: nähtavalt ja nähtamatult, häälekalt ja hääletult, nii sõnade kui ka kehade dialoogis.

Meelad mõtted viivad romaani meestegelasi – endine ajakirjanik, rikas ärimees, lugupeetud arst, tuntud ooperilaulja, kogenud poliitik – üha sügavamale noorte naiste maailma. Nukralt grotesksetes suhetes kogevad mehed vabanemisrõõmu, erutavat lähedust ja ka pettumust. „Suvi sulab talvel” on Mart Kadastiku esikromaani „Kevad saabub sügisel” iseseisev järg. Raamatu tegevus toimub 2013. aasta suvel ja sügisel.

Pille Petersoo 256 lk, kõva köide Kas oled kaugetel reisidel söönud roogi, mida soovid kodus järele teha? Või armastad lihtsalt kulinaarselt rännata? Sel juhul hoiad käes õiget kokaraamatut!

Nami-Nami retseptikogu eestvedaja Pille Petersoo on sarja „Maailma maitsed” esimesse raamatusse kokku kogunud oma lemmikroad seitsmest erinevast maailma köögist.

Raamatust leiate krõbisevaid küpsiseid Rootsi kohvilaualt, pähklitega rikastatud köögiviljaroogi Gruusia pidulaualt, punaveinis keedetud viigimarju Kreekast ning rosinatest küllastunud kuldkollase riisiroa Pärsiast, lisaks veel Toscana, Liibanoni ja Inglise teelaua parimad palad.

Mida mehed tunnevad

Šokolaadi meistriklass

Stephan Bartels ja Till Raether tõlkinud Krista Räni 256 lk pehme köide Raamatu autorid Stephan Bartels ja Till Raether juhatavad naisi (ja ka mehi) lõpuks ometi salapaikadesse, kust pärinevad meeste tunded. Rääkides sellest, mis huvitab põletavalt kõiki naisi – meessoo salajane tundeelu –, toovad nad saladused päevavalgele ja räägivad kõik ausalt ning avameelselt ära. Kas meestel on tunded, ja kui on, siis kus ning kui palju? Mis on meestel mõttes, kui nad lähevad neljapäeval autoga pesulasse? Mida mõtlevad nad siis, kui nad midagi ei ütle? Mida nad teevad, kui on üksi? Mis peitub nende halva tuju taga? Ja miks on mehed mõnikord paremad naised? Meeste mõistmise raamat mõlemale sugupoolele. Suur lugemisnauding täis üllatavaid uusi teadmisi.

William Curley tõlkinud Piret Raudsepp 224 lk, kõva köide Briti Šokolaadiakadeemia parima šokolaadimeistri auhinna neljakordne võitja William Curley on omas vallas tõeline novaator. Selles autoriteoses tutvustatakse, kuidas sünnivad tema erakordsed šokolaaditaiesed, jagatakse suuri ja väikesi loomingulisi saladusi ning selgitatakse töövõtteid, mis on tema hinnatud retseptide aluseks. Raamatus on spetsiaalselt koduköögi jaoks kohandatud retseptid trühvlite, šokolaadiampsude, tortide, koogikeste, maiustuste ja küpsiste valmistamiseks. Nii mõnegi retsepti teevad eriti põnevaks originaalsed maitseained, nagu rosmariin, sidrunhein, ingver, wasabi või meresoolakaramell, kuid on ka klassikalisi hõrgutisi. See ohtralt auhindu pälvinud teos peaks olema aukohal iga kirgliku šokolaadisõbra köögis!

Taevatrepp Lorna Byrne tõlkinud Kaja Klaas 296 lk kõva köide Lorna Byrne on ingleid näinud ja nendega rääkinud sellest ajast alates, kui ta oli veel sülelaps.

Oma raamatus räägib ta tõestisündinud lugusid. Ka see raamat on kirjutatud väga isiklike kogemuste põhjal – autor pihib avameelselt, kuidas inglid aitasid tal pärast abikaasa surma end jälle koguda ja leinaga toime tulla.

Lugejad on olenemata usutunnistusest ja rahvusest Lorna Byrne’i sõnumile väga vastuvõtlikud, sest ta annab neile tagasi lootuse. Ta veenab neid, et kui tahes üksikuna nad end ka ei tunne, valvab nende kõrval heatahtlik kaitseingel. Kirjanik elab tagasitõmbunult maakohas Iirimaal.

Ta on kirjutanud rahvusvahelised bestsellerid „Inglid minu juustes” ja „Lootuse sõnum inglitelt”, mis on tõlgitud kahekümnesse keelde.

Eluase Catherine Cookson tõlkinud Piret Orav 358 lk kõva köide See jõuline romaan, mille tegevus toimub Victoria-aegses karmis, klassideks jagunenud ühiskonnas, kujutab noort naist, kellel tänu oma arukusele ja otsusekindlusele õnnestub pääseda saatusest, mille sündimine alamklassi talle on määranud, ning saavutada jõukus, austus ja õnn.

Rõõm Gerd Kanteri kulla üle.

FOTO RAAMATUST

Karuksi karukslik kadestamisväärt elu Jaan Martinson Postimees

E

ks see ole ikka inimesest kinni, tema loomusest ja muust. Raske on end ette kujutada poliitikuna või kirurgina või rekkajuhina, kes kõik elavad tegelikult täisväärtuslikku ja värvilist elu. Küll aga valgus Tiit Karuksi mälestusteraamatut lugedes varbaotstest juuksekarvadeni (nii palju, kui neid veel alles on) suur soov karuksliku eksistentsi järele. Ent mis kõige ägedam – kui suutsin end raamatust reaalsusse manada, lõi kui nuiaga: pagan, ma elangi ju karukslikku elu!

Kummaline küll, kuid nagu selgub, oleme hea kolleegiga – Karuks on eelkõige (spordi)ajakirjanik ja siis tuleb kõik muu – liikunud paralleelselt, samu rööpaid pidi. Erinevad on vaid kõrvalharud, õigemini need kulgevad erinevail tasandeil, sest valdavat osa toonasest põlvkonnast iseloomustab armastus lääneliku ja nõukogude noorele sobimatu rokkmuusika vastu. Ja sel alal on Karuks, „vangitornis istuja” – palju on ilmas kuulsaks lauldud eestlasi? –, ekspert. Meenub, kui sai Karuksile mingil puhul kiidetud Lynard Skynardit. Järgnes väiksemat sorti erialane loeng bändi olemusest ja saamisloost.

Aga jaa, paralleelsus... Üks lihtsalt kulges pealt kümnendi eespool, ent sama teed pidi. Kesklinna poiss, kesklinna kool, kesklinna mängumaad... Suvel hoovijalgpall, talvel hoki, Tšika trenn, Peda ja siis, justkui kogemata, ajakirjandus... Ja ongi mees paigas. Nagu naelutatud. Teeb just seda, milleks Jumal teda loonud.

Esimese poolesaja leheküljega – ehk liiga palju nimesid ja vähe sahvti, aga ei hullu – saab suurepärase pildi, miks Karuksist sai Karuks. Sest teda vormisid isiksused. Või samas... kas Karuksisuguseid saabki vormida? Pigem andis igaüks omalt poolt väärt ja väärika killu talle teele kaasa. Ühesõnaga, taeva tahtel maandus Karuks kuraditosinaks aastaks – tolle

skandaalse jalgpallimatšini, mille järel leninlik noorsugu trammid rööbastelt tõstis – Eesti Raadiosse. Tõsi, ta töötas seal hiljemgi aastaid. Hüvad meenutused raadiohäältest ja telgitagustest.

„Ärge toppige nina asjusse!”

Millegipärast sattus Karuks aina skandaalide keskmesse. Eks ta ise otsis tüli, kui ei käitunud eesrindliku propagandistina ega ülistanud nõukogude võimu. Oli tal vaja mängida legendaarsetes keskööprogrammides kapitalistlikku muusikat, mille kohta arvasid parteilased, et selle järgi tantsivad paljad naised laua peal? Oli tal vaja Päevakajas, kui ei suutnud takistada Feliks Leedi kehva intervjuud uudistes kõlamast, võtta asi kokku lausega „Küsis ja vastas Feliks Leet”? Või too naiivne üritus Paul Kerese surma järel eetrisse paisata järelehüüet Boriss Spasskilt, misjärel pidi Eesti Raadio toonane juht Aadu Slutsk noorreporteri korrale kutsuma: „Karuks, ärge toppige oma nina asjusse, mis ei kuulu teile!”

Mõistagi ei teki kahtlust, kes tegi Eesti spordiajakirjanduse ajaloo ühe häbiväärsema usutluse – tolle aja mõistes muidugi – äsja olümpiavõidu teeninud kolmikhüppaja Jaak Uudmäega. „Kartsin, et nad [kohtunikud] mõõdavad talle [Viktor Sanejevile] ära,” kuulutas Uudmäe Eesti rahvale. Just see hetk, see sündmus, näitab otse-eetri võimu – sa võid hiljem kustutada lause lindilt, kuid mitte inimeste mõtteist ja hingest.

Mida Karuks ka tegi ja kuhu läks, seal särav märk maha jäi. Televisioonis saade „Heli jälg”, raamat „101 Eesti spordilugu”, Kuku raadios mitmed senini kestvad rubriigid ning ajalukku jäävad intervjuud, „Spordilehes” tänapäevalgi päevakohased artiklid, kus teema on mitte lihtsalt läbi kirjutatud, vaid läbi tunnetatud. Mõni neist kaunistab ka seda teost ja annab mõttele kütet – kas ei peaks Karuks taas kord sulge kätte võtma? Kui käesoleva raamatu teemapealkiri on pigem „Meenutused”, siis selle järel võiks olla „Mõtisklused”. Ka-

ruksil on, mida öelda ja arvata, meenutused võiksid saada sügavuse ja olnu läbitunnetatud hinnangu.

Aja looja mällu ja hingele

Karuksil oli õnn töötada ajal, mil ajakirjandus oli ajakirjandus ja ajakirjanik oli ajakirjanik. Ehk kirjutati-räägiti-näidati mitte hetkelugemiseks-kuulamiseksnägemiseks, vaid selleks, et jääks mällu ja hinge. Vaevalt et Karuks ning tema kaasaegsed saaksid hakkama tänapäevases pealiskaudsuses, kus sõnal puudub sügavus ja uudis kirjutatakse nii, et see on homseks ununenud. Aga see selleks.

Kui Karuksi loomingul on raam, millele kõik muu toetub, siis koosneb see spordireportaažidest. Kümnetest ja sadadest, mõned paremad, mõned briljantsed, mõned kehvemad, nagu autor ise tunnistab. Karuks on kajastanud Eesti rahva jaoks olulist, olnud seal, kus toimuvad – ükskõik kus maailma otsas – olümpiamängud, MMid, EMid, koondiste mängud... Neist rännakutest on raamatus palju juttu. Võistlusreisidest kogu oma rõõmude ja karmusega, erakorralisuse ja rutiiniga, esitletud mitmel puhul päeviku vormis. Spordiajakirjanikud kirjeldavad oma tööd alatihti irooniliselt: loome huvitavaid lugusid toredate inimestega. Ent selles, vähemalt Karuksi puhul, puudub igasugune iroonia.

Niisiis, on üks mees oma loo paberisse valanud. Oma nägemuse olnust.

Kaasaegsetele meenutada, tulevastele põlvedele uurida. Väärt elu on sul olnud, austet kolleeg. Kadestamist väärt.

Elu nagu kümnevõistlus.

Ajad. Olud.

Kaasteelised Tiit Karuks 296 lk, kõva köide

Õpime kuduma Vikki Haffenden ja Frederica Patmore tõlkinud Ülle Suvi 224 lk, kõva köide Selles värskes kudumisõpikus on üle 200 kudumisvõtte ja koekirja koos lihtsamate kavanditega. Tutvustatakse vajalikke töövahendeid, kudumisvõtteid ja koekirju, alustades põhivõtetest, nagu silmuste ülesloomine ja mahakudumine, ning lõpetades keeruliste tehnikatega. Raamatu teevad hinnaliseks üksikasjalikud õpetused ja head fotod.

Sobib hästi nii algajale kudujale, kes tahab selgeks saada põhivõtted, kui ka kogemustega käsitööhuvilisele.

Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda Jelena Skulskaja tõlkinud Ingrid Velbaum-Staub 120 lk, kõva köide On üks linnake, mille elu on korraldatud väga mõistlikult. Linnas on üks kirjanik, üks poetess, üks ekskavaatorijuht, ühtki ametimeest ei ole üleliia. Linna elu keskpunktiks on krematoorium, sest lõppude lõpuks saab meist kõigist põrm. Kirjanik, kes kirjutas romaani „Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda”, otsustab üles otsida kõik kaheksa linnaelanikku, kes ostsid selle raamatu, et teada saada, kas tal on mõtet kirjanikuna jätkata.

Kahjuks jõuavad potentsiaalsed lugejad enne krematooriumisse, kui kirjanik nendega vestelda saab.

6

www.varrak.ee

Varrak Varrak

7 (76) 2 (71) 24. 29. oktoober märts 2013

Olen kirjanik-palverändur Marc Gadmeri intervjuu Paulo Coelhoga ajakirjale Femme Actuelle Intervjuu tõlkinud Indrek Koff Kirjanik, teadmamees, filosoof, mõtleja... kuidas te ennast ise määratleksite?

Kui ma peaksin ennast kui autorit kuidagi määratlema, siis ütleksin, et ma kuulun kirjanik-palverändurite hulka, kes rändavad, näevad oma teekonnal mitmesugust ja püüavad oma kogemusi teistega jagada. Teekonna all pean silmas nii välist kui ka sisemist rännakut. Aga tarkus, filosoofia... need on tagajärjed, mida igaüks võib oma elus tunda saada, kui asju armastusega teeb.

Teie romaanis jagab koptist teadmamees kohutava lahingu eelõhtul vaimse sisuga sõnumeid linnarahvale, kelle seas on kõigi kolme monoteistliku religiooni esindajaid. Miks?

Me elame suhteliselt raskel ajal, kui maailmas valitsevad ennekõike usulised pinged. Näiteks Brasiilias, kus on alati oldud sallivad, võib viimasel ajal tajuda pingeid katoliiklaste ja nelipühilaste vahel ning see on midagi uut. Tänapäeval näeme sääraseid pingeid kõikjal maailmas. Vaimsed otsingud pakuvad inimestele väga suurt huvi, kuid need peaksid meid suunama ava-

tusele. Enamasti aga toovad need kaasa hoopis endassesulgumise ja kõikvõimalike fanatismivormide tekkimise.

Otsustasin need kolm religiooni kokku viia sellepärast, et olen veendunud: need kõik pürgivad sama eesmärgi poole. See on üks ja seesama „valgus”: armastus, sallivus ja püüd mõista oma kohta maailmas.

Kas Kopti vastuseid võib nimetada õpetussõnadeks?

Tema vastuste mõte on muuhulgas ja ennekõike selles, et mina saaksin mõtiskleda iseenda üle. Kui ma raamatut kirjutan, siis on see mulle üks viis, kuidas õppida tundma iseennast. Seda, mis on minu elus juhtunud, millise pilguga ma ühele või teisele küsimusele vaatan. See aitab mul leida omaenda vastused. Seda raamatut kirjutades mõtlesin ma väga palju. Kirjutades õpid tundma iseennast. Ma valisin tegelaseks kopti, sest ta sümboliseerib inimest, kellel pole kindlat usku, küll on aga väärtused. Väga olulised väärtused.

Ta ei ole usumees, ta räägib üldisemalt jumalikust energiast. Tema visioon ei ole religioosne, vaid vaimne, ja see on midagi sootuks erinevat. Vaimsus on meis kõigis olemas. Ühiskond on aina sallimatum, kas lahendus võiks olla dialoogis,

rahvastevahelises suhtluses? Ühiskond on tõepoolest sallimatuks muutunud. Aga inimesed ei ole dialoogiks valmis, nad tahavad oma arvamust teistele peale suruda. Vanas Kreekas oli agoraa see koht, kuhu tuldi mõtteid vahetama, olulisi probleeme arutama.

Seal sündis filosoofia. Kuid sealgi ei käinud keegi selleks, et arutleda elu saladuste üle. Elu ei saa lõplikult lahti seletada. Elu mõte on mõte, mille mina ise oma elule annan. See pole mingi täppisteadus. Minu silmis tähendab dialoog, et iga kord, kui ma kedagi kohtan, õpin temaga kokku puutudes midagi uut. Oskus teisega midagi jagada on inimese olulisemaid omadusi. Jagamine on inimolemuse osa.

Kelle või mille tõukel hakkasite huvituma esoteerikast?

Noorena tundus esoteerika mulle väga põnev. Hiljem sain aru, et see on sümboolne keel, millest tuleb lugu pidada, kuid mis ei sobi mulle. Ma mõistsin selle tähendust alles täiskasvanuna.

Kreeklastele on esoteerika midagi sügavalt sisemist. Mina eelistan seda, mida öeldakse Piiblis. Jeesus ütles: „Kõik peidetu on olemas vaid avalikuks saamiseks, kõik varjulepandu vaid päevavalgele tulemiseks.” Täpselt nii arvan ka mina.

Accra käsikiri

Paulo Coelho.

FOTO MARVIN ZILM

Malraux’le omistatakse eksikombel lauset „21. sajand tuleb kas religioosne või ei tule seda üldse”.

(Tegelikult olevat ta öelnud „müstiline”.) Mida teie sellest arvate?

Mina ütleksin, et 21. sajand tuleb kas naiselik või ei tule seda üldse. Me peame esile tooma oma naiseliku poole.

Olema avatumad saladustele, tähendustele, mis on meile tundmatud. Aga see on raske, sest me püüame alati liiga loogilised olla, ehkki elu ulatub sellest loogikast kaugemale. Loogika on muidugi tähtis, kuid veelgi tähtsam on olla avatud, vaadata ilu, vaadata maailma.

Näha seda kõike mitte kui midagi,

Paulo Coelho tõlkinud Indrek Koff 128 lk , pehme köide ilmub novembri keskel 14. juuli 1099.

Ristisõdijad piiravad Jeruusalemma, linn on langemas. Linnarahvas, rahumeelselt kõrvuti elavad kristlased, juudid ja moslemid, kes valmistuvad võitluseks ülekaaluka vaenlase vastu, tulevad kokku linnaväljakule, et kuulata kummalist kreeklast, keda hüütakse Koptiks. Suure lahingu eelõhtul ootavad mehed ja naised küllap juhatust selle kohta, kuidas vaenlasele vastu panna.

Kopt aga kõneleb neile Elust ja inimese kohast siin ilmas, nõrkusest ja tugevusest, armastusest ja sõprusest, truudusest ja valikutest. Accrast leitud käsikirja on üles tähendatud Kopti õpetussõnad, mis on kui poeetiline vastus suurele küsimusele inimsuse kohta: mis jääb alles, kui kõik on hävitatud?

mida saab seletada, sest armastust ei saa seletada, vaid võtta seda pigem kui elukogemust.

Kui peaksite valima, siis millise raamatu võtaksite kaasa üksikule saarele?

Võtaksin kaasa laevaehitusõpiku, sest ma ei salli üksikuid saari silmaotsaski!

www.atlex.ee

Atlex ilmunud Õhinapõhine kool

Korea nulukäbid.

FOTO URMAS ROHT

Põhjalik okaspuuraamat

O

kaspuud on paljude aiasõprade lemmikud, see on suur ja tähelepanuväärne taimerühm. Eestikeelset originaalkirjandust okaspuude kohta on aegade jooksul ilmunud üsna vähe ja seegi vähene on lettidelt ammu kadunud. Okaspuid tutvustavatele raamatutele on tulemas järg: peagi ilmub taskuteatmik „90 okaspuud”.

Seekordne 90 puittaime tutvustava sarja raamat on keskendunud tähtsamatele okaspuudele ja nende tohutule sordivalikule. Maailma suurimad elusorganismid kuuluvad okaspuude hulka ja enamus neist hiiglastest on koondunud kasvama Põhja-Ameerika läänerannikule. Teine suur okaspuuliikide levikupiirkond asub Aasias ja neist piir-

kondadest on Eestimaale aegade jooksul toodud rikkalik valik erinevaid liike.

Aiandushuvilised kogu maailmas pole rahuldunud pelgalt liikide kasvatamisega, vaid on püüdnud rikastada okaspuumaailma mitmekesisust suure sordivalikuga.

Nimetame näitena siinkohal kasvõi kõigile tuntud hariliku elupuu rohkem kui kolmesadat sorti. Autor ongi raamatus lisaks tuntumate okaspuuliikide kirjeldustele pööranud enam tähelepanu nende peamistele sortidele. Rikkalikult fotodega illustreeritud teatmik on mõeldud kasutamiseks eeskätt kõigile okaspuuhuvilistele, samuti käsiraamatuks aednikele ja aiandusäride müüjatele.

Käsiraamat on hea abimees maastiku-

arhitektidele ja -hooldajatele, samuti kõigile õppuritele, kellel erialaks dendroloogia. Nii rohkete fotode ja sordikirjeldustega eestikeelset okaspuuraamatut pole seni ilmunud, kahju vaid, et raamatu formaat ei võimalda temaatikat laiemalt käsitleda.

90 tähtsamat okaspuud Urmas Roht 252 lk pehme köide

Mari-Mall Feldschmidt, Kersti Türk 96 lk pehme köide See raamat on abiks õpetajatele ja koolijuhtidele, näidates võimalusi, kuidas kujundava hindamisega toetada õppija vastutustunnet ja õpiõhinat nõnda, et sellest tunneksid rõõmu nii õppija kui ka õpetaja. Kirjeldatakse isehindamissüsteemi, mis toetab iseseisva õppija kujunemist, õpetajate motivatsiooni ning õhinapõhise õpetamise rakendumist ja arengut koolis.

Tähendusrikast õppimist ja õpetamist kogevad inimesed aitavad kaasa elamisväärsema maailma kujunemisele. Kujundava ja isehindamise toel saab muuta kooli tähenduslikumaks, tulemuslikumaks, läbipaistvamaks. Vastutuse, valmisoleku ja julguse muutumiseks peab võtma igaüks ise.

Põnevad prügilood Marje Norman illustreerinud Jana Lass 48 lk pehme köide Prügiteema on igavene nagu ilmajutudki. Arukas on iga päev elada ilma ja loodusega arvestades. Raamatust leiad põneva prügiloo, mis algab sügisel prügi sattumisega metsa, kulgeb läbi talve ja kevade ning jõuab suvel selguseni. Siin on jõukohased trükitähtedes lühilood lastele ja pikemad ettelugemislood. Sügise,

talve ja kevade lugudest on kirjutatud näidendiversioonid. Näidendite lavastamiseks on jagatud häid äraproovitud ideid. Raamatu lõpuosas on valik mõnusaid praktilisi tegevusi (katsed, prügitähestik, prügi taaskasutus jmt) loodushoidliku mõtteviisi kujundamiseks.

Raamatu lõpus on kunstnik Jana Lassi loodud prügiteemaline täringumäng.

Seitseteist võimalust luule käsitlemiseks koolitunnis Maarika Lips illustreerinud Jana Lass 40 lk pehme köide Mis on luule? Küllap on iga kirjandusõpetaja seda oma õpilastelt küsinud.

Tõenäoliselt saanud vastusteks nii õlakehitust kui ka asjalikku selgitust. Igaüks mõistab ja tajub luulet erinevalt: mõnele meeldivad nukrad armastusvärsid, teine naudib põnevat sõnamängu, kolmas märkab ridade vahele peidetud mõtet. Ometi on neidki, keda igasugused riimid ja salmid jätavad täiesti ükskõikseks.

Kuidas õpetada noort inimest luulet kuulama, sellest aru saama, seda ise looma?

Sellele küsimusele ei ole ühest vastust.

Mõnikord võib teema juurde tulla hoopis arvuti, muusika, mängu, liikumiste kaudu ja sealt edasi minna süvaanalüüsile. Üks on igal juhul oluline: luule peab puudutama meie hingekeeli. Kogumikust leiab mõtteid, kuidas käsitleda luulet 5.–12. klassi tundides, kasutades interneti võimalusi, liikumist, mängu ja joonistamist.

www.tea.ee

TEA Kirjastus

7 (76) 24. oktoober 2013

Kõik riigid peopesal

ilmunud Seeneriigi illustreeritud entsüklopeedia

Tänapäeva globaliseeruvas maailmas, kui rändavad nii noored kui ka vanad, vajame teiste riikide ja rahvaste kohta usaldusväärset ja kaasaegset teavet rohkem kui iial enne. „Maailma riikide taskuentsüklopeediasse” on oma ala asjatundjad koondanud kõik olulisima, mis aitab paremini suhestada üht rahvast ja riiki teistega ning tundma õppida meid ümbritsevat maailma.

Urmas Paet, Eesti Vabariigi välisminister

Müstilistest mikroseentest maaliliste hiidseenteni Jens H. Petersen 265 lk, kõva köide „Seeneriigi illustreeritud entsüklopeedia” on tänapäevane väga värvikalt illustreeritud teatmeteos. See viib lugeja seente imepärasesse maailma, mis algab meid ümbritsevate mikroseentega ja lõpeb hiidseentega. Seened on mõistatuslikud, nad elavad varjatud elu, ilmudes ja kadudes ettearvamatul viisil. Raamat annab värvikireva ja huvitava ülevaate selle varjatud kuningriigi olemusest, senisest arengust ja tulevikuväljavaadetest.

Uudne kogupereraamat pakub suurt huvi igale loodusesõbrale.

Silva Tomingas

„M

aailma riikide taskuentsüklopeedia” on faktitihe tänapäevane lühientsüklopeedia, mis annab hea ülevaate maailma 196 riigist ning kõigist meretagustest ja eristaatusega aladest (nt Arubast, Fääri saartest ja Puerto Ricost). Selle teatmeteose suurim väärtus on see, et igat riiki puudutav olulisim teave on kompaktselt koos. Materjal on esitatud ühtses, ranges formaadis, tänu sellele on info lihtsalt leitav ning kõik riigid omavahel kergesti ja kiiresti võrreldavad. Käsitlemist leiavad iga riigi rahvastik, territoorium, poliitika, sümboolika, geograafia, ajalugu, majandus, kultuur ja suuremad huviväärsused. „Maailma riikide taskuentsüklopeedia” on üle pika aja esimene eestikeelne ja eestlaste koostatud teatmeteos, mis

Eesti omavalitsuste taskuentsüklopeedia tutvustab maailma riike. See on mõeldud väga laiale kasutajaskonnale ja toob koju kätte tänapäevase eestikeelse teabe maailma iga riigi – nii suurima kui ka pisima – kohta.

Teatmeteost illustreerivad rohkem kui 2500 fotot, kaarti, diagrammi ja graafikut, mis muudavad teabe leidmise kiireks ja mugavaks ning annavad maailma riikidest hea ülevaate.

7

Illustreeritud ülevaade omavalitsuste ajaloost ja sümboolikast „TEA entsüklopeedia” toimetus 534 lk, kõva köide „Eesti omavalitsuste taskuentsüklopeedia” annab ülevaate kõigist 15 maakonnast, 33 linnast ja 193 vallast, esitatud on ka meie külade täielik loetelu ja elanike arv.

Omavalitsuste ajalugu ja sümboolikat käsitlevate artiklite autor on ajaloolane Tiit Saare, kes on põhjalikult

Maailma riikide taskuentsüklopeedia Illustreeritud tänapäevane ülevaade maailma 196 riigist „TEA entsüklopeedia” toimetus 640 lk, kõva köide

kirjeldanud omavalitsuste vappide ja lippude saamislugu ning nende sümboolika tähendust ja esitanud munitsipaalvappide täpsed heraldilised kirjeldused. Teksti illustreerivad ka asukohakaardid.

Demograafilised andmed pärinevad kahe viimase rahvaloenduse statistikast.

Teabe kiiret leidmist hõlbustavad haldusüksuste ja isikunimede täisregistrid.

Põnevat Eestimaa avastamist!

ilmumas Eesti naljajuttude ja -salmide kuldraamat koostanud Eve Leete 240 lk, kõva köide ilmub 25. novembril 2013 „Eesti naljajuttude ja -salmide kuldraamat” toob lugejateni teema, mis pakub huvi nii suurtele kui ka väikestele.

Kõigile lastele meeldib nalja teha ning lugeda-kuulata naljajutte ja -salme, olgu siis nende tegelasteks loomad või lapsed ise. Naljakaid olukordi tuleb ette ka meie igapäevaelus ning kirjanikel on jätkunud annet neid lustakaid seiku ja laste üllatavaid mõttekäike paberile panna. Uues kuldraamatus on naljalugusid alates eesti rahvaluulest kuni tänapäeva autorite loominguni. Siin on nii sõnamängulisi, humoorikaid ja vaimukaid luuletusi kui ka vigurlikke jutte. Uus kuldraamat on täis nalja ja naeru, aga ka kavalust, ulakust, väikesi äpardusi ja üleannetusi.

www.canopus.ee

Canopus

Lugemiselamus garanteeritud Reelika Räga

Palamuse raamatukogu juhataja

S

ee on lugu noorest mehest nimega James Parsons, kes tuleb pärast viit aastat Buuri sõjas võitlemist tagasi koju Inglismaale, ja seda Victoria risti kavalerina. Teda peetakse kangelaseks. Mitte asjatult pole raamatu kaanel Victoria rist, kus selgelt loetav kiri: pro valore – vapruse eest! Kuid ainult James üksi teab, et midagi vaprat ta selles koledas sõjas korda ei saatnud. Lisaks pidid Jamesi kangelasteod rehabiliteerima ka tema isa, kapten Parsonsi traagilise valeotsuse kunagiselt India sõjakäigult, kus kapten Parsons, käitudes laitmatu härrasmehena ning eeldades sedasama ka vaenlaselt, saatis tahtmatult surma kümneid inglise sõdureid.

Kirg või mõistuseabielu

Ühest küljest on „Kangelane” muidugi suurepärane armastusromaan, ent teisest küljest on vaatluse all inimloomus, inimsuhted. Ja ka selles osas, inimsuhete ning inimhinge mitmekesisuse kirjeldajana ja lahkajana, on Maugham võrratu. Pilgates kõrgema seltskonna silmakirjalikkust, vastandab ta kirge, mida peab tõeliseks armastuseks, mõistuseabieluga.

James ei ole Marysse kunagi tõeliselt armunud olnud. Kõik eeldasid, et lapsepõlvesõprus küpseb edasi abieluks ja armastuseks. Nii arvas ka James, et

igati loomulik, kogukonna ees kohusetundlik tegu on Maryga kihluda ning pärast sõda abielluda. Oli tore mõelda, et keegi sind kodus ootab ja igatseb, peale vanemate ka kihlatu.

Nii möödus viis aastat ning James sai tagasi koju. Sõja-aastatel armus aga James tõeliselt. Kuid too kütkestav daam oli kõrgema astme sõjaväelase abikaasa, naine, kes nautis meestega flirtimist ning tähelepanu, kuid kes ei astunud üle abielu reeglitest ega murdnud oma mehele truudust. Vaene James kannatas vastamata armastuse piinades, kuid pidi sellega leppima. Ta vandus iseendale, et hoiab selle naise teelt kõrvale ning saab oma tunnetest võitu.

Sellises meeltesegaduses naaseb James koju. Kadunud poega võetakse väikeses maakohas vastu kui kangelast.

See kõik tundus Jamesile naeruväärne, sest parema meelega tahaks ta sõjakoledused unustada. Aga kogukonnas peab käituma kogukonna reeglite kohaselt.

Vastasel juhul oled paaria. Pärast suuri siseheitlusi peab James paremaks alistuda oma saatusele ehk siis käituda nii, nagu temalt oodatakse. Sest James vajab kogukonna ühtekuuluvustunnet, oma juuri. Aga see tähendas abiellumist Maryga, kellel puudus Jamesi arvates igasugune sarm ja naiselikkus.

Mary oli kui ammu moest läinud kulunud seelikus kohusetunne ise, noor naine, kes arvas, et elu on üks katkematu kohustuste jada, kus sobib õrnu tundeid väljendada vaid siis, kui on sün-

William Somerset Maugham. nis. Maryl olid kihlusaastatega väljakujunenud arusaamad, kuidas tulevast abikaasat peab kohtlema ning see ei lugenud midagi, et James teistmoodi arvas. Mary oli nagu seelikus tank, kes sõitis üle kõigist ja kõigest, taktitundeliselt muidugi, sest teda kannustas kohusetunne. James aga ei suutnud oma mõtteis lahti lasta kirgliku, romantilise armastuse ideest, mida ta paraku seostas teise, palju kütkestavama naisega.

Kuidas seda Maryle seletada, et mees ei armasta Maryt nii nagu oleks õige?

Esialgu oli mul lugedes tunne, et Maugham on juba kõik ära öelnud ja romaani lõpp on ettearvatav. Ent nii see siiski ei olnud ja edasi oli raamatut juba

võimatu käest ära panna, tuli mitmeid üllatavaid süžeekäike, mis panid mind mõtlema, et see raamat on kõigile väga väärt lugemissoovitus, mida ei tohiks üksnes enda teada hoida.

Dialoogide tulevärk

Maughami ainuomase stiili puhul on lisaks kõigele muule lausa lummav tema kirjeldusoskus, kuidas ta toob kuni peensusteni välja inimhinge mõtte- ja tundelaadi. Ja tõesti, tundub, et nii palju kui maailmas on olemas erinevaid inimtüüpe, seega mõtlemise avaldumise vorme, on seda kõike Maugham ka oma teostes kirjeldanud ja lahanud.

Eesti keeles on ilmunud üle 30 Maug-

hami raamatu (neist lõviosa, tervelt 26, on välja andnud kirjastus Canopus, ja kuuldavasti on neile peatselt veelgi lisa oodata). Ma olen lugenud päris paljusid Maughami raamatuid, nii et võin öelda, et olen kirjaniku stiiliga tuttav.

Tugevamaid emotsioone oli kuni siiani tekitanud romaan „Vahe tera”, nüüd aga... mine tea?

Ja veel: milline vaimustavalt peen stiil! Milline nauditav sõnaosavus, lauseehitus, kujundirikkus, küpsus arutlustes, milline dialoogide tulevärk!

Tundub lausa uskumatuna, et Maugham oli selle romaani kirjutamise ajal kõigest 26-aastane. Aga kui arvestada, et noor kirjanik oli tõusmas sel ajal heleda tähena Inglise dramaturgiataevasse, nagu saatesõnast võis lugeda, ei olegi ju selles midagi iseäralikku.

Ning kriitikutel, kes ennustasid just selle romaani põhjal noorele Maughamile hiilgavat tulevikku, oli tuline õigus. „Seda romaani ei ole võimalik mitte nautida!” olid ühe seda arvustanud kriitiku sõnad. Ja ka selle väitega jääb üle vaid nõustuda.

Kangelane W. S. Maugham tõlkinud Mare Lepik 284 lk, kõva köide

8 ilmunud

www.varrak.ee www.menuk.ee

Varrak Menu

Kirss tordil

Nadja koogid

Sandra Veeremaa 120 lk kõva köide Köögihaldjas Sandra Veeremaa armastab segada midagi täiesti ootamatut millegi täiesti tavapärasega. Suursuguseid ja ülekuhjatud torte tasakaalustavad üllatavalt hästi omavahel põimuvad maitsed. Iga retsept peidab endas pisikest kiiksu, mis on äärmiselt vajalik, sest meie köögiharjumused on pärandunud perekondadelt järgmistele juba väga pikka aega. Vajame midagi, mis muudaks küpsetamise taas ettearvamatuks.

Nadežda Kaarma 96 lk, kõva köide kordustrükk ilmub oktoobri lõpus Nadja on rõõmus, särav ja ilus naine.

Temast õhkub erilist, lausa ebamaist võlu. Ja tema koogid… Neis on lisaks suhkrule midagi, mis teeb meele heaks. Kes on vähegi maitsnud, see teab, et kohe pärast esimest ampsu läheb tuju paremaks. Nadja õpetab kooke küpsetama „Terevisioonis”.

Tema valmistatud hõrgutisi saab maitsta Epp Maria Galerii kohvikus Haapsalus. Nadja on koolitanud välja kondiitrid, kelle loomingut saab mekkida kohvikus Komeet Tallinnas. Nüüd on kogunud ta oma imeliste kookide retseptid raamatusse. Need ei ole lihtsalt koogiretseptid. Need on soojus, armastus ja rõõm, mille suure hingega Nadja on raamatusse pannud. Lisaks avaldab ta oma küpsetamiskunsti salanipid.

Ahvileivapuust ämblikliiliani.

Loomanimedega taimi meilt ja mujalt Aleksei Turovski, Urmas Laansoo, Krista Kaur, Taimi Puusepp 204 lk, kõva köide Ajast aega on loomad ja taimed olnud omavahel seotud. Käesolev raamat valgustabki neid ajatuid seoseid, kuid üsna erilise vaatenurga alt. Püüame jälile jõuda saladusele, miks üht või teist taime on hakatud aja jooksul seostama mõne kindla loomaga. Leemuripalm, emupuu, maohabe, koerahammas, utekakar, tuvipuu, elevanditapp, paavianilill ja rotisaba on väid mõned näited.

Raamat loomanimedega taimedest sobib lugemiseks kõigile loodushuvilistele, kooliõpilastele, õpetajatele ja uudishimulikele inimestele, kes tahavad ümbritsevast maailmast rohkem teada saada.

Eesti riigipead Loone Ots 92 lk, kõva köide Loone Otsa raamat „Eesti riigivanemad ja presidendid” tutvustab meie riigijuhte kultuuriloo vaatenurgast. Ülevaate saab viieteistkümne Eestit juhtinud mehe elust Konstantin Pätsist Toomas Hendrik Ilveseni. Esseelaadses vormis paigutab autor enam või vähem tuntud poliitikakesksed elulood ajastu konteksti, näidates keskkonda, milles need mehed toimisid.

7 (76) 2 (71) 24. 29. oktoober märts 2013

Vaade merekultuuriloole Peeter Peetsalu

muste majakate-tulepaakide plinkivad ohutuled.

O

leme mererahvas. Näo, hinge ja südamega avali mere poole.

Merendusliku kultuurmaastiku oluliseks osaks on ka tuletornid. Ja kõik seegi, mis nende tulemärkide ümber ning nondel majakasaartel ja lähiümbruse vetel aegade jooksul toimunud on.

Meie tuletornidel on tänaseks seljataga soliidne 482 aasta pikkune ajalugu.

Lugematute majakameeste põlvkondade ajaline eluring saab kord täis. Ent majakahiiglased kestavad üle aja. Meilt ei saa võtta kultuurimälu, merekultuurimälu. Seda, mis 41 tuletorni, ligi 90 tulepaagi, umbes 30 päevamärgi ning mitme-mitmesaja poi ja toodriga meile iga uue meresõidupäevakogemusega endast taas märku annab.

Mälestused, legendid, rahvajutud...

Kus küll asuvad nood igikestmise põhjused – nad on peidus tuletornide kivivammustes ja tuliselt hõõguvas hinges, majakameeste südameis ja meie oma merekultuuriloos.

Tuletornid – otsekui sõnatu sild üle aegade ja ruumi. Tikitud Eestimaise merekultuuriloo kirevasse kangasse.

Igal tulikul on oma karm saatus ja keeruline elukäik. Ehkki paljudel neist märgib ukseorva tahutud või müürialuse raudkivisse talletatud aastanumber mingit kindlat daatumit, on need ometi

Vanad tuletorniteed väärivad kõndimist

Vanuselt maailma kolmas pidevalt tegutsev Kõpu tuletorn.

FOTO ERAKOGUST

sümboli tähenduses ajatud. Nagu ka kõik majakatornid, tulepaagid ja ammused pärvamärgid meie üksildastel tuletornisaartel ja tuulistel rannalagedail. Sest elavad ju kivised tulikutornid ja mererahvas käsikäes üksteist ülistades kaugelt üle aegade.

Raamat „Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest” peaks huvilisele andma toonaste laevameeste merepäevikute, nende isiklike mälestuste, ammuste legendide ja rahvajuttude vahendusel, mereseikade ja juhtumuste ning majakaloo kaudu ülevaate eestimaisest merekultuuripärandist. Kuigi elame juba GPS-i ajastul, jäävad siinset rannikumerd ja saarte-laidude mereala endiselt otsekui sümboolselt valvama igiam-

Põline majakatee. Ammune paagivahirada. Kuhugi neemikunuka taha see ühtäkki ära pudeneb. Oli alles, vonkles kord hüva-, kord kurakätt. Siis jälle rannajändrike ja rändrahnude rüppe. Tuiskas edasi mööda kitsukest kaldanõlva ja kaduski sinna künka alla. Nüüd aga oleks otsekui sein sellele püsti ette upitatud.

Taamal helgib kodune mõrramaa ja tukuvad rannaküla vabeaiad.

Seda rada on astutud kaua. Suviti ja talviti, kevadkirkuses ja sügise sumus.

Ka tollal, mil meie oma kodumeri nii kiivalt lukkude-keeldude taga suletuna püsis. Kui merede vahuse silmapiiri teispoolsusesse vaid valgetiivulise kajaka lend ja unistuste puukoorevened vahest ehk vaevu-vaevu ulatused.

Vana tuletornitee. Ajast aega. See tasub kõndimist ja uurimisvaeva.

Vähemasti selles olen kindel.

Merekultuurilugu Peeter Peetsalu 880 lk kõva köide

www.nlib.ee

Eesti Rahvusraamatukogu

Elu paralleelmaailmades Mari Kannusaar, Marika Kuldkepp

E

esti Rahvusraamatukogu uue hoone ehitamine kujunes Eesti taasiseseisvumise üheks sümboliks. Ivi Eenmaa, Rahvusraamatukogu peadirektor aastatel 1984–1998, viib oma raamatus „Elu paralleelmaailmades. Meenutusi Eesti Rahvusraamatukogu saamisloost 1982–1997” emotsionaalsete meenutuste ja rohke fotomaterjali saatel lugeja tagasi neisse pöördelistesse aastatesse.

Kuidas kõik algas

1980. aastate alguseks oli selge, et raamatukogu on lootusetus seisus. Peahoones Toompeal Rüütelkonna majas olid keldrid hallitanud ja elektrisüsteemid amortiseerunud. Abipalved riigivõimude poole jäid vastusteta ja raamatukogu hakkas otsima liitlasi ajakirjanike hulgast. Nii Eesti kui ka üleliidulistes ajalehtedes ilmunud artiklid raamatukogu dramaatilisest olukorrast lükkasid lõpuks jää liikuma ja uue hoone jaoks eraldati krunt Tõnismäel. Projekt telliti Raine Karbilt, nurgakivi plaaniti panna novembris 1985. aastal. Ivi Eenmaa kirjutab: „Selgesti on meeles, kuidas ma eelneva päeva õhtul õppisin kodus peegli ees pähe oma kõnet, ja siis helises telefon. Helistas aseminister ja ütles, et homne üritus jääb ära. Ma ei saanud alguses aru, mis asi ära jääb, siis ta täpsustas – nurgakivi panek. Siiani, lausa füüsiliselt mäletan seda tun-

net, mis oli. Kõik. Kas tõesti peab otsast peale hakkama?” See meenutus sobib ilmekalt iseloomustama ka kogu järgnenud kaootilist ehitusprotsessi. Nurgakivi pandi lõpuks 1986. aastal, kuid juba järgmisest aastast hakkasid asjad ehitusplatsil venima. Kvalifitseeritud tööjõu nappus, lahendamata varustusküsimused, varastamine. Selle korralageduse keskel ei suudetud hoonet õigeaegselt soojustada ning katuseta ja kütteta maja jäeti külma talve kätte jäätuma.

Ehitusel oli seis trööstitu, ent ometi olid aeg ja arusaamad juba muutumas.

aga valmistus elu alustamiseks uues majas rahvus- ja parlamendiraamatukoguna.

Maja pidulik avamine

Teel vabadusele.

Ajalooline kaablikraav

1988. aasta kujunes kogu Eestis läbimurdeaastaks – IME, Rahvarinde loomine ja ERSP asutamine. Üle Eesti muutusid inimesed aktiivseks, koonduti vastloodud organisatsioonidesse.

Raamatukokku saabus esimene suur saadetis eksiilis ilmunud eesti kirjandusega, saatjaiks Rootsis elavad eestlased. Loomeliitude ühispleenumil nõuti kirjanduse vabastamist erihoidudest.

Uue hoone ehitamine venis. Ivi Eenmaa meenutab, et kui ei oleks toimunud Rahvarinde algatusel kuulsat kraavikaevamist Endla tänaval 1988. aastal, oleks ehitus tõenäoliselt seiskunud. Tol kuumal juunipäeval kaevas üle 4000 inimese käsitsi valmis kraavi, millesse paigaldati ehituse jätkamiseks vajalikud toitekaablid. See kraavikaevamine sai legendaarseks, sümboliseerides ühtses tegutsemises peituvat jõudu.

ilmunud

Ivi Eenmaa annab eheda ja emotsionaalse ülevaate Rahvusraamatukogu saamisloost.

FOTO TEET MALSROOS Hoone valmimistähtaegu lükati aina edasi, raamatukogu olukord sundis aga lõpetama lugejateeninduse Toompeal.

Lisaks äratas kerkiv ehitis linna südames palju tähelepanu ja järjest väljailmuvate „kosilaste“ tõttu tekkis reaalne oht, et osa raamatukoguhoonest võidakse erastada. Seetõttu võttis raamatukogu 1991. aastal vastu riskantse otsuse kolida sisse veel pooleliolevasse majja, mille katused jooksid läbi ja majas liikumiseks tuli kummikud jalga panna.

Elati nagu paralleelmaailmades – ehitusplatsil valitses kaos, raamatukogu

Pikalt suletud olnud raamatukogu hakkas tunnetama lugejate võõrdumist ja uues majas otsustati alustada teenindust, ehkki hoone vastuvõtuaktis oli kirjas arvukalt puudusi.

1993. aasta 11. septembril toimus Rahvusraamatukogu pidulik avamine tuhatkonna külalise osavõtul. Ivi Eenmaa meenutab: „See oli päev, mille eredust ei ole suutnud ületada ükski teine sündmus ega elamus.

See ilus päev jääb minuga kogu eluks.”

Läks vaja tohutult jõudu, energiat, tervist ja õnne kaheksa pika aasta jagu, et avada uksed tulevikule.

Rahvusraamatukogu maja avamisest Tõnismäel möödus tänavu 20 aastat.

Elu paralleelmaailmades Meenutusi Eesti Rahvusraamatukogu saamisloost 1982–1997 Ivi Eenmaa 272 lk, kõva köide

Arhiivkogu Rahvusraamatukogus: eesti kultuuripärandi hoidja koostanud Helle Remmelt ja Kaire Lass pehme köide, 128 lk Eesti Rahvusraamatukogu varamu sarja kuuenda raamatuna ilmunud artiklikogumik keskendub raamatukogu arhiivkogule, andes ülevaate selle käänulisest ajaloost ja tutvustades süvitsi selle koostises olevaid üksikkogusid heliplaatidest, nootidest ja kaartidest.

Eesti raamatulugu illustreerib käsitlus 19./20. sajandi vahetusel ilmunud luuleraamatutest. Kaks artiklit on pühendatud 19. sajandi teisel poolel loodud Metsiku laenuraamatukogule ja raamatulembesele Pruulide taluperele, tänu kellele on see kogu ainsa omataolisena peaaegu täielikult säilinud.

Eestikeelne raamat 1918−1940: I−IV osa koostanud Anne Ainz toimetanud Leili Tenno I 1-he – Kandla, 1-8660; 992 lk II Kandle – Raimla, 8661-18683; 960 lk III Raine – Y, 18684-28120; 936 lk IV Register; 1280 lk kõva köide Neljaköiteline rahvusbibliograafia „Eestikeelne raamat 1918-1940” koondab kokku sellel perioodil ilmunud eestikeelse kirjavara, täites lüngad omaaegsetes trükistes „Eesti raamatute üldnimestik”.

Nimestikus on 28 120 raamatu ja jätkväljaande kirjet. Bibliograafial on nime-, pealkirja-, koha- ja organisatsioonide register.