MEREVÄGI
57
Mereväe miinitraalimisvõimest Kirjutises käsitletakse eelkõige ajavahemikku 1997–2005, kui Eesti merevägi sai endale esimese reaalse sõjalise võime – miinitraalimisvõime. Toonane laevastik koosnes peamiselt Saksamaalt sõjalise abi korras saadud laevadest. Lühidalt antakse ülevaade Frauenlob-klassi miinitraalerite teenistusest ja rollist Eesti mereväes, tutvustatakse miinitraalimissüsteeme ning laevameeskondade väljaõpet.
V
abadussõja alguses koon dati Johan Pitka energi lisel eestvedamisel kõik riigi merelised insti tutsioonid ja vahendid merejõudude juhataja käsutusse. Pärast sõja lõppu laialdaste ülesannetega sõjaaegne organisatsioon lammutati ning selle baasil tekkisid me rejõudude (laevastik ja merekindlused) kõrvale mitu teist merelist organisat siooni, millest olulisemad olid veeteede talitus ja piirivalve mereline komponent. Iseseisvuse taastamise käigus 1990-nda tel toimus aga kõik vastupidiselt – kõige pealt loodi veeteede amet, seejärel mere piirivalve ja kõige viimasena merevägi.1 1994. aasta alguses taasloodud mereväge võib mõnevõrra utreeritult iseloomusta da lapse sünniga perekonda, kuhu ta te gelikult oodatud ei olnud. Mereväe taasloomisele eelnes aas tatel 1992-1993 debatt sõjalaevastiku vajalikkuse üle. Külma sõja lõppemise ning Nõukogude Liidu kokkuvarisemi se ja lagunemisega oli toimunud põhi mõtteline muutus mitte ainult Euroopa,
1
Liivo Laanetu KAPTENLEITNANT
vaid ülemaailmses julgeolekuolukorras. Reaalne sõjaline hädaoht oli kadunud ning hakati astuma esimesi samme kaitsekulutuste vähendamiseks, mis mõnes Euroopa riigis jätkub tänapäe vani. Iseseisva sõjalaevastiku pooldajad olid kaitseminister Hain Rebas ja kaitse jõudude peastaabi ülem Ants Laaneots. Kõige sõnakamad sõjalaevastiku loomi se vastased olid piirivalveameti juhid Andrus Öövel ja Tarmo Kõuts. Vastaste peamised argumendid olid julgeoleku olukord, mis ei nõudnud sõjalisi võime kusi omava laevastiku olemasolu, riigi piiratud rahalised võimalused ning va jadus vältida juba olemasoleva ja töötava struktuuri ehk piirivalve lammutamist.2 Võib väita, et mereväe loomise osas oli Eesti merendusringkondades tekki
Koostajad K. Konso, R. Naber. Tartu: KVÜÕA, 2014.
4
Knöss, Wilhelm, kaptenleitnant. Ettepanekud tuleviku Eesti Mereväe
kohta. 29.05.1996. 5
Piirivalve laevastike ühendamise variandi hinnang. Piirivalve ettekanne
2
Lumiste, Hans. Kõva koor, pehme sisu. – Õhtuleht 16.04.1993, lk 7.
[täpne kuupäev loetamatu].
3
Mägi, Andres. Kas Eesti riigil on vaja piirivalve- või sõjalaevastikku? Päeva-
6
leht 02.07.1992, lk 2.
Kapp, Jaan, kaptenmajor; Toomepuu, Ants, kaptenleitnant. Mereväe lae-
vade Piirivalvelaevastikuga ühendamise eesmärk, põhjused ja põhimõtted. 23.05.1996.
SÕDUR NR 4 (85) 2015
Mereväe taasloomise kohta vt pikemalt „Jälle kakskümmend aastat taasta-
tud mereväge: Ülevaateid ja meenutusi. Esimene raamat“.
nud lõhe, sest iseseisva sõjalaevastiku loomist toetas näiteks ka veeteede ame ti peadirektor Tarmo Ojamets3. Lõpuks sõjalaevastik ehk merevägi siiski taasloo di, kuid avalikkusele nähtavad ja üheselt mõistetavad (reaalsed ehk igapäevaselt elluviidavad) rahuaegsed ülesanded olid juba veeteede ameti ja piirivalveameti vahel ära jaotatud. Samuti olid nime tatud asutustesse asunud tööle suurem osa nendest meremeestest, kes soovisid anda oma panuse riigi mereliste huvide eest seismisel ja kaitsmisel. 1990-ndate keskel toimunud riigilaevastike ühenda mise debatist selgub mereväe taasloomi se ja algusaastatel endast märksa suutli kuma piirivalve kõrval püsimajäämise peamine argument – rahvusvahelisest õigusest ja praktikast tulenevatel põh justel nähti just relvajõudude koosseisus olevas mereväes, mitte sisejulgeoleku ta gamisega tegelevas piirivalves partnerit võimaliku liitumise korral NATO kui Eesti sõjalise julgeoleku ja riikliku ise olemise peamise tagajaga4. Võimalike vääritimõistmiste välti miseks on siinjuures oluline rõhutada,