Page 1

E E S T I

S Õ J A N D U S A J A K I R I

Rindeoperaator Ivar Heinmaa, eestlane keset sõjapõrgut

Sõjafotograafia ajalugu – sõjast piltilusaid pilte ei saa

Riho Terras: Nr 4 (85) 2015

Sõduri vaimu tuleb treenida


4 / 2015

SISUKORD

3

Sisukord 5 Eesti uudised 8 Välisuudised 10 Intervjuu annab kindralleitnant Riho Terras Põhjalikumalt tuleb juttu sõduri psüühilise võitlusvõime suurendamisest, mis võib vahel osutuda olulisemaski kui füüsiline jaks.

14 Suitsidaalsest käitumisest militaarses keskkonnas Kuidas hakkama saada ekstreemse vaimse stressiga, mis sõjaväelase elus paratamatult tekib.

19 Militaarpsühholoogid vahetasid Ukrainas töökogemusi Eesti kaitseväe psühholoogiateenistus külastas 3.–5. juunil Ukraina militaarpsühholooge ja teisi vaimse tervise spetsialiste, kes toetavad riigi idaaladel lahingtegevuses osalevaid sõdureid.

22 Mille pärast muretseb sõduri naine? Artiklis vaadeldakse missiooniperede toetusprogrammi kodulehele mpt.mil.ee kogunenud materjalide abil seda, mis on Afganistani lähetatud kaitseväelaste pereliikmete jaoks olulised teemad.

24 NATO kiirreageerijad kui 21. sajandi paratamatus Kiiresti muutuv rahvusvaheline julgeolekuolukord nõuab vastavaid muutusi ka NATO tegevuses.

28 Esimesed neli aastat mereväe põhikursust kõrgemas sõjakoolis Sel aastal lõpetab kõrgema sõjakooli teine mereväe põhikursus ja täitub neli aastat järjepideva mereväeohvitseride väljaõppe taaskäivitamisest Eestis.

NATO küberkaitsekeskuse vanemteadur professor Michael Schmitt räägib küberründevõimekuse arendamisest ja sellest, mida oleme õppinud laiaulatuslikust Sony häkkimise skandaalist.

Ajakirjale annab eksklusiivintervjuu nimekas rindeoperaator Ivar Heinmaa. 1987. aastal ETV-s operaatorina alustanud Heinmaa on olnud rindeoperaator peaaegu sajas konfliktikoldes.

loe lk 44 33 Sõjast piltilusaid pilte ei saa Põhjalikult tuleb juttu sõjafotograafia sünnist ja selle karmi kunstiala arengust läbi aegade, samuti sellest, kuidas sõjast tehtud fotosid on kasutatud propagandaeesmärkidel ja millised on olnud pöördelise mõjuga sõjafotod.

51 Vägivallatu tsiviilvastupanu võib olla tõhus võitlusviis Vägivallatu sõjapidamine on jäänud sageli märkamata, kuna lahinguväljal domineerib vägivaldse konflikti vorm. Ometi võib selline sõjapidamisviis olla üllatavalt mõjus.

57 Mereväe miinitraalimisvõimest Ülevaade Eesti mereväe miinitraalimisvõimekusest, Frauenlob-klassi miinitraalerite rollist Eesti mereväes, miinitraalimissüsteemidest ja laevameeskondade väljaõppest.

64 Liibanoni segaduste taustal Mis toimub Liibanonis ja kuidas on jõutud selleni, et Eesti sõdurid Lõuna-Liibanoni küngastel taas rahu valvavad.

68 Personaalia 70 Raamatututvustus

Väljaandja Toimetus

kaitseväe peastaap Juhkentali 58, 15007 Tallinn

Tegevtoimetaja Toimetaja Keeletoimetaja Kujundaja Trükitud Kaanefoto

major Ivar Jõesaar ivar.joesaar@mil.ee / 717 1922 Sverre Lasn sverre.lasn@mil.ee / 717 2164 Kairi Vihman Meelis Piller AS-i Vaba Maa trükikojas Siim Teder

SÕDUR NR 4 (85) 2015

30 Professor Michael Schmitt: NATO tulevane vastane on arvestatava kübervõimekusega

Sõjaoperaator Ivar Heinmaa filmib põrgut seestpoolt


4

EESTI UUDISED

Türgi ohvitserid tutvusid Eestiga ARDI HALLISMAA

1

. juulil lõppes Türgi kaitsekolledži kursuse neljapäevane külastus Eestisse, selle käi­ gus tutvusid Türgi kaitseväe 84 vanem­ ohvitseri Eesti ajaloo, kultuuri ja kaitse­ väega. Nende õppereis jätkus Lätis ja Leedus. Türgi õhuväe brigaadikindral Cengiz Ka­ racabey sõnul oli neil väga hea meel külastada Eestit kui oma liitlast ja sõpra. „Nüüd mõistame paremini Eesti geopoliitilist olukorda ja jõupin­ gusi oma kaitseväe ülesehitamisel. Samuti ole­ me teadlikumad uut liiki julgeolekuohtude osas, nagu näiteks kübersõda,“ ütles ta. Visiidi käigus külastasid Türgi ohvitserid 1. jalaväebrigaadi Tapa linnakut, küberkaitse­ keskust ja Sinimägede lahingute piirkonda ning Rakvere Tõrma kalmistut, kuhu on maetud 19. sajandil Vene–Türgi sõdades võetud Türgi sõja­ vange.

K ARDI HALLISMAA

aitseväe kaplanid asetasid 25. juuli hommikul pärjad IdaVirumaal asuvale Sinimägede memoriaalile ja langenud punaarmeelaste mälestustähisele ning pidasid palvuse Teise maailmasõja Sinimägede lahingutes langenute ja kannatanu­ te mälestuseks. Pärgade ja mälestuspalvusega peeti meeles kõiki Sinimägedes lan­ genud sõjamehi sõltumata poolest, kus nad sõdisid. Samuti mälestati lahingute tõttu surma saanud ja kannatanud tsiviilelanikke. 25. juulist 12. augustini 1944 Sinimägedes Punaarmee ja Saksa vä­ gede vahel peetud Sinimägede lahing on teadaolevalt kõige ohvrite­ rohkem lahing Eesti pinnal. Sinimägedes langenute täpne arv on tead­ mata, kuid arvatakse, et ainuüksi eestlasi langes Sinimägedes umbes 2500. Lahingute mõju kogu piirkonnale oli ränk.

Rootsi liitub NATO küberkaitsekeskusega

R

SÕDUR NR 4 (85) 2015

ootsi teatas, et liitub alates juulist Tallinnas asuva NATO küberkaitsekoos­ töö keskusega partnerriigina, mis on koostööformaat NATO-ga mitteliitu­ nud riikidele. Küberkaitsekoostöö keskuse direktori kolonel Artur Suziku sõnul on kü­ berkaitsekoostöö globaalne katsumus, mis ei tohi lõppeda NATO piiridega. „Rootsi liitumine küberkaitsekeskusega aitab arendada küberjulgeoleku alast koostööd Lää­ nemere regioonis. Rootsi eksperdid panustavad juba keskuse korraldatud maailma suurima reaalajas toimuva küberkaitseõppuse Locked Shields kordaminekusse,“ üt­ les kolonel Suzik. Rootsi kaitseministeeriumi kantsler Jan Salestrand kinnitas, et hiljuti vastu võe­ tud Rootsi riigikaitse kava tähtsustas küberkaitse tugevdamist ja rahvus­vaheline koostöö on selleks väga oluline.

ARDI HALLISMAA

Kaplanid mälestasid Eesti kõige ohvriterohkema lahingu langenuid


EESTI UUDISED

5

Valitsus asutas uue kaitseväe harjutusvälja

Eesti kaitseväelased said Liibanonis uue teenistuskoha

E

esti kaitsevägi sai 18. juunil juurde 25 maaväe ja 6 mereväe põhikursuse nooremleitnandi auastmega lõpetajat ning 5 ma­ gistrikraadiga ohvitseri. Lahingukooli lõpetasid 55 vanemallohvitseri. Kaitseväe ühendatud õppeasutuste ülem kolonel Martin Herem õnnitles vastseid lõpetajaid ning soovis neile eestvedamisoskust. „Meil on 91 lõpeta­ jat ehk sõjaväelist juhti, ning mitte ai­ nult juhti, vaid ka väärtuste kujundajat ühiskonnas,“ ütles ta. Maaväe põhikursuse parimaks õppu­ riks tunnistati nooremleitnant Madis Amer ning mereväe põhikursusel noo­ remleitnant Jaanus Pulk-Piatkowski,

kellele kaitseväe juhataja kindralleit­ nant Riho Terras andis üle ohvitseri mõõgad. Magistriastme parimaks õppu­ riks tunnistati kapten Ivo Silbaum, keda kool tänas kallihinnalise kingitusega. Lahingukoolis lõpetasid vanemstaabi­ allohvitseride kursuse 9 kursuslast ning vanemallohvitseride baaskursuse 46 õppurit. Baaskursuse parim lõpetaja oli nooremveebel Kerdo Sillart, kes sai koo­ lilt tänutäheks kallihinnalise kingituse. Kõrgema sõjakooli lõpetanud noore­ mohvitserid asuvad teenistusse erineva­ tes väeosades. Praeguste maa- ja mereväe põhikursuste lõpetajatega samal ajal kooli astunud õhuväe eriala kadetid lõ­ petavad kooli novembris.

Õhuväelased harjutasid Pärnus merepäästet

E

esti, Läti ja Leedu õhuväelased osalesid augusti esimesel nädalal Pärnu lahel korraldatud rahvus­ vahelisel merepäästeõppusel Bal­ tic Bikini 2015. Õppuse käigus mängisid õhuväelased läbi lennuõnnetused mere kohal ning osalejate ülesanne oli ellujäämisvõime­ kust testida ja harjutada. Lendurid „upu­ tati“ kokpitisarnases puuris merre ja nad pidid vee all ennast kokpitist-puurist vabastama ning pinnale tõusma. Õhu­ väelased harjutasid ka hingamisaparaa­ di, päästevesti ja päästeparve kasutamist. Harjutusi tehti nii päeval kui ka öösel. Lennubaasi ülema asetäitja major Ivar Värgi sõnul on sellised iga-aasta­

sed päästeharjutused vältimatud lendu­ rikvalifikatsiooni säilitamiseks. „Õppus­ te seeria Baltic Bikini sai alguse 2004. aastal tänu Taani kuningliku õhuväe abile. Kuid juba aastaid viiakse seda õppust läbi ilma välisabita. Eesti, Läti ja Leedu õhuvägedes on selleks piisa­ valt kvalifitseeritud päästespetsialiste ja -instruktoreid,“ ütles major Värk.

SÕDUR NR 4 (85) 2015

Eesti kaitseväelased alustasid ÜRO rahuvalvemissioonil Liibanonis teenistust augusti algusest Liibanoni ja Iisraeli eraldava n-ö sinise joone vahetus läheduses. „Meie jaoks tähendab see suuremat vastutust, sest oleme oma põhibaasist 2-45 At Tiris eemal, peame silma peal hoidma sinisel joonel toimuval ning olema valmis reageerima,“ ütles Soome–Iiri pataljoni Eesti kontingendi ülem kapten Mario Lementa. Seni viisid Eesti rahuvalvajad ümberkaudsetes linnades ja sinise joone lähedal läbi regulaarseid patrulle, järgnevad kaks kuud jälgitakse Liibanoni ja Iisraeli eraldavat sinist joont pidevalt. Jätkatakse ka jalgsi- ja mehhaniseeritud patrullide läbiviimist. „Et sisuliselt on tegu patrulllaagriga, mis on mõeldud just rühmasuurusele üksusele, siis peame oma põhiülesannetele lisaks tagama ka laagri julgeoleku,“ lisas kapten Lementa. Eesti jalaväerühm on osa Soome–Iiri pataljonist. Pataljoni kuulub üks Soome ja üks Iiri jalaväekompanii ning üks eestlastest ja soomlastest koosnev jalaväekompanii.

Kaitsevägi sai juurde 31 ohvitseri

ARDI HALLISMAA

Vabariigi valitsus otsustas oma 9. juuli istungil asutada Harjumaal Soodla harjutusvälja, kus kaitsevägi plaanib hakata läbi viima eelkõige soomusmanöövervõimega seotud väljaõpet, mida ei mahu korraldama kaitseväe keskpolügoonil. Harjutusväljal saab hakata läbi viima taktikalisi harjutusi ja lahinglaskmisi mittelõhkeva laskemoonaga. Soodla harjutusväli asub Anija ja Kuusalu valla aladel, Soodla jõe ja veehoidla ümbruses. Harjutusvälja pindala on umbes 5865 hektarit, välispiiri pikkus umbes 32 kilomeetrit. Soodlas planeeritakse taristut ja tegevusi nii, et naabruses asuva Põhja-Kõrvemaa looduskaitseala külastajad saaksid looduses käimist mõistlikus mahus jätkata. Väljaõpet hakatakse harjutusväljal tegema aasta läbi, kuid suurem koormus on harjutusväljal hilissügisest kuni suveni. Soodla veehoidla lõunakallast kasutas tankodroomina juba Nõukogude armee. Soodla veehoidla põhjakaldal asuvat riigimaad on kaitsevägi aastaid kasutanud taktikaliste harjutuste tegemiseks.


MAAILM GEORGIA KAITSEMINISTEERIUM

6

1

Georgia sõlmis Thalesiga õhutõrjeleppe

G

eorgia kaitseministee­ rium teatas, et sõlmis oma õhukaitse­võime parandami­ seks Pariisi lennundusmessil lepingu ThalesRay­theonSystemsiga. Kuigi täpset lepingu mahtu ei täpsus­ tatud, võib eeldada, et tehing on väärt sadu miljoneid eurosid ja sisaldab mo­

2

NATO ei pruugi kunagi otseselt ISIS-e vastu astuda

SÕDUR NR 4 (85) 2015

NATO diplomaatide ja ametnike sõnul ei saa NATO ilmselt kunagi võtta vastutust hakata otseselt ISIS-e vastu sõdima eesliinil ning peab jääma tagaplaanile, pakkudes kaudset toetust Islamiriigivastasele koalitsioonile. Diplomaatide ja ametnike sõnul on praegu kõige suurem katsumus raamistada NATO pikaaegne sõjalis-poliitiline strateegia selle konflikti kohta. Ungari kaitseministri asetäitja Peter Siklosi ütles 19.–21. juulil Bratislavas toimunud Globseci konverentsil, et konfliktil Süürias ja Iraagis on teatud religioosne mõõde, mis tähendab, et kui NATO peaks võtma ISIS-e-vastase võitluse juhtrolli, siis võib kogu asi kujuneda kristlaste ja moslemite vaheliseks konfliktiks. Tema sõnul on oluline, et praeguses ISIS-evastases koalitsioonis oleks võimalikult palju moslemiriike. Temaga nõustus Türgi esindaja, kelle sõnul kasutaks ISIS NATO osalemise kohe ettekäändena võitluseks kristlaste vastu, mistõttu tuleks kriis lahendada moslemitel omavahel. Praegu kuulub ISIS-e-vastasesse koalitsiooni USA juhtimisel 62 riiki, millest kuus – Bahrein, Jordaania, Katar, Saudi Araabia, Türgi ja Araabia Ühendemiraadid – on moslemirii-

dernseid õhutõrje- ja seiresüsteeme. Georgia kaitseministri Tina Khidašeli sõnul sõlmiti Prantsuse ettevõttega alles esialgne kokkulepe ja seetõttu ei soovi­ nud avaldada tehingu täpseid detaile. Ta ütles vaid, et Georgia ostab endale rel­ vad, millega on võimalik riigi õhuruumi maksimaalselt kaitsta.

gid. Siklosi ütles, et kui Venemaast tulenevate probleemide vastu on NATO-l ühtne ja järjepidev strateegia, siis nn Islamiriigist tulenevad katsumused on palju keerulisemad, hõlmates läbikukkunud riike, majanduslikke raskusi ja usuviha. Siklosi sõnul ei ole praegu selle piirkonna olukorra kohta peetud ühtegi tõsiseltvõetavat debatti ning puudub selge strateegia. Türgi esindaja sõnul peaks NATO hakkama kohe mõtlema lähenemistele, kuidas selle konfliktiga tegeleda. Ühe NATO allika sõnul võib konflikt jätkuda veel 10–20 aastat ja mitte kellelgi pole vastust küsimusele, kuidas seda lahendada.

3

Kasvamas on toetus Montenegro liitumiseks NATO-ga

NATO liikmesriikide seas on kasvamas toetus võtta Montenegro organisatsiooni liikmeks. Seetõttu on täiesti arvestatav võimalus, et Montenegrole esitatakse ametlik kutse juba 2015. aasta lõpuks. NATO diplomaatide ja ametnike sõnul tähendaks see, et Montenegrost saaks NATO liikmesriik juba 2016. aasta juulis Varssavis toimuval tippkohtumisel. Bratislavas 19.–21. juunil toimunud 2015. aasta Globseci konverentsil ütles Ungari kaitseministri asetäitja Pe-

ter Siklosi, et toetab Montenegro liitumist NATO-ga nii kiiresti kui võimalik, sest see annaks ida suunas selge sõnumi, et NATO uksed on avatud. Lisaks näitaks see Siklosi sõnul Venemaale, et NATO-ga liitumine on ainult kandidaatide ja NATO enda asi ning ühelgi välisel riigil ei ole õigust seda otsust mõjutada.

4

Soome ja Rootsi mereväed tugevdavad omavahelisi sidemeid

Soome ja Rootsi on tegemas jõupingutusi selleks, et 2023. aasta lõpuks oleks neil ühine mereväeüksus. Kahe riigi omavahelise lähenemise taga on Vene relvajõudude tegevuse laienemine Läänemere piirkonnas ning sõjategevus Ukrainas. Samal põhjusel on mõlemad riigid tugevdamas koostööd NATO-ga. Soome ja Rootsi sõlmisid oma relvajõudude integreerimise kokkuleppe 2014. aastal ning kahe riigi mereväed on juba regulaarselt osalemas ühistel mereväeõppustel. Peamine eesmärk on luua jõud, mis suudaks tegutseda koostöös NATO kiirreageerimisjõududega. Rootsi kuningliku mereväe staabiülema kontradimiral Jan Thörnqvisti sõnul on praegu seatud kaks ajalist eesmärki: 2017. aastaks soovitakse luua ühine tegevusvõimekus seire ja luure valdkondades ning 2023. aastaks ühine mereväeüksus mereväeoperatsioonide kaitseks.

5

Venemaal loodi sõjaväehangete rahavoogude jälgimiseks agentuur

Venemaa lõi eraldi agentuuri, mis hakkab korruptsiooni ennetamiseks kontrollima sõjaväehangete rahavooge. Agentuuri loomisest teatas Venemaa asekaitseminister Tatjana Ševtsova 23. juunil. Agentuur loob hangeteks kindlad reeglid ning hakkab kontrollima, et ühtki ülekannet ei tehtaks eelneva kooskõlastuseta. Agentuuri eesmärk on vähendada korruptsiooni tõttu kaotsi minevat rahahulka Venemaa kaitsesektoris, kuna riigile avaldavad survet majanduslikud raskused. Näiteks


95

4 7 3

6

8

Kokkuvõtted ajakirjast Jane’s Defence Weekly (august–september 2015)

1

7

2

9,7% 2013. aastal hindas Venemaa valitsus, et 20–40% hangeteks mõeldud raha läks korruptsiooni tõttu kaotsi. Ukraina kriisi, langenud naftahinna ja sanktsioonide tõttu on Venemaal nüüd raskem sellised kulusid kanda. Lisaks vähendati niigi 2015. aasta kaitsekulutusi, kuigi need on jätkuvalt võrreldes eelnenud aastaga 20% võrra kõrgemad.

6

Venemaa taastas 1. tankiarmee

Venemaa kaitseministeerium taastas 1. tankiarmee, mille peakontor hakkab asuma Moskvast loodes Bakovkas. Endine 1. tankiarmee toodi välja Saksamaalt 1992. aastal ning saadeti 1999. aastal laiali. Tankiarmee loomine Moskva lähistele on seotud armee püsiva kohalolekuga Venemaa lääne sõjaväeringkonnas Ukraina piiri lähistel. Näiteks koliti 20. ühendrelvaliikide armee juhtimiskeskus Ukraina piiri lähistele Voroneži. Analüütikute sõnul on ajaloolise tankiarmee taastamine samm tagasi sellest, et luua parema liikuvusega mitmekülgset maaväge. Praktiliselt tähendab juhtimisstruktuuri loomine Moskva lähistele seda, et seda võidakse kasutada pealinnas poliitiliste rahutuste mahasurumiseks.

7

Ukraina ekspordib laserjuhitavaid laskekehasid

8

Vene õhudessantväest saab kiirreageerimisüksuse alustala Venemaa õhudessantväe ülema kindralkolonel Vladimir Šamanovi sõnul saab lähematel aastatel moodustatava kiirreageerimisüksuse alustalaks Venemaa õhudessantvägi. Loodav kiirreageerimisüksus peab Šamanovi sõnul olema võimeline tegutsema nii omaette kui ka osana maaväest. Ehkki Šamanov täpseid tähtaegu üksuse loomiseks ei öelnud, märkis ta, et umbes 80% tugevdatud dessantvägede isikkoosseisust saavad olema professionaalsed sõjaväelased, mitte ajateenijad. Praegu on pisut üle poole dessantvägede koosseisust lepingulised sõdurid.

9

Putin otsib kaitseekspordiks turge

Venemaa president Vladimir Putin andis riigi kaitsetööstusele korralduse keskenduda uute eksporditurgude arendamisele ja seniste säilitamisele. Putini sõnul peaks Venemaa kaitsetööstus võtma eeskujuks Indiaga sõlmitud koostööprogrammi ning arendama välja rahvusvahelisi teeninduskeskuseid varustuse hoolduseks. Putini sõnul on Venemaal praegu militaartehnoloogiaalaseid koostööleppeid 91 riigiga. Ekspertide sõnul on Venemaa juba aastaid üritanud oma kaitse-eksporti mitmekesistada ja hoiab suurt turuosa helikopteriturul. Lisaks on laienetud Aafrika ja Ladina-Ameerika turgudele. Kuigi Putin tõi eeskujuks koostööleppe Indiaga, on suhted kahe riigi vahel selle tehingu pärast muutunud pingelisemaks, sest probleeme tekkis rahastamise ja toodete kvaliteediga. Lääne sanktsioonid pole Venemaa kaitseeksporti eriti mõjutanud, ehkki suhete katkemine Ukraina kaitsetööstusega tähendas, et teatud varustuse hangete tuli leida uued partnerid või hakata neid tootma kodumaal.

910

miljonit eurot läheb Rootsile maksma kahe uue allveelaeva ost ning kahe vana allveelaeva uuendamine. Rootsi kaitseministeerium sõlmis vastava lepingu Saabiga.

350

Puma-tüüpi soomustatud jalaväe lahingumasinat tellib Saksa bundesveer. Lahingumasinad peaksid üksustesse jõudma 2020. aastaks ja maksma lähevad need 4,3 miljardit eurot, millesse on arvestatud ka lisavarustus.

2000

USA erioperatsioonide sõdurit on endiselt Afganistanis terrorismivastasel missioonil. Vaatamata sellele, et lahingumissioon Afganistanis lõpetatakse, jääb USA legaalselt võttes Al-Qaeda, Talibani ja nendega seotud gruppide vastu relvastatud konflikti.

250

amfiibsoomussõidukit tahab välja vahetada Poola, mistõttu sõlmis Poola kaitsetööstus kokkuleppe Saksa ettevõtte Rheinmetall MAN-iga nende väljaarendamiseks. Praegu on Poolal kasutuses Nõukogude päritolu GAZ BRDM-2/R-5 masinad ja nende Poolas uuendatud variandid.

SÕDUR NR 4 (85) 2015

Vaatamata sõjale turustab Ukraina kaitsetööstus (Ukroboronprom) endiselt välisriikidele erinevat tehnikad, sealhulgas 152 mm Kvitnyk-E-tüüpi laserjuhitavaid laskekehasid. 152 mm Kvitnyk-tüüpi laserjuhitavad laskekehad võeti Ukraina armees kasutusele 2012. aasta detsembris, kuid täieulatuslikku tootmist poldud veel alustatud. Kvitnyk-E-tüüpi laskekehasid kasutatakse tavaliselt tankide, soomukite, suurtükisüsteemide, sildade ja juhtimispunktide hävitamiseks. Maksimaalne laskekaugus on sellel 20 000 meetrit. Laskekeha on 1250 mm pikk ja kaalub enam kui 50 kg. Lisaks turustab Ukraina kaitsetööstus 155

mm laserjuhitavaid laskekehasid, mis sobivad pigem lääne päritolu suurtükisüsteemidele.

võrra kasvavad Austraalia kaitsekulud 2015/16 eelarveperioodil. Kokku ulatuvad Austraalia kaitsekulutused 21,56 miljardi euroni, kuid ühes administratiivkuludega kerkib see lausa 25,61 miljardi euroni. Võrreldes kolme aasta taguse ajaga on Austraalia kaitsekulude reaalkasv olnud 29,3%.


8

ARVAMUS

Pisiasi maailmale, tagatis Eesti kestmisele Ivar Jõesaar RESERVMAJOR AJAKIRJA SÕDUR TEGEVTOIMETAJA

M

SÕDUR NR 4 (85) 2015

anagem viivuks vai­ musilma ette mõt­ teline olukord ku­ sagil Prantsusmaal 1914. aasta suvel. Kujutlegem punaste kalifeedega uhkeldavaid võidujanus ohvitsere, kes jagavad Prantsusmaa eri departemangudest mobiliseeritud küla­meestest koostatud reservüksustele käsklusi oma akadeemilises, Prantsuse sõjaväeakadeemiates lihvitud prantsu­ se keeles. Ja nüüd kujutlege Norman­ diast, Picardie’st või Provence’ist pärit sõdurite mõistmatuid nägusid, kes sel­ lest peenest jutust mõhkugi aru ei saa. Ajal, mis prantslastel kulus keelebarjää­ ri ületamisele ja käskluste tõlkimisele lihtrahva keelde, marssis hästiõlitatud preisi sõjamasin Schlieffeni poolt välja­ arvutatud päevateekondi selja taha jät­ tes Pariisi poole. Praegu on ka NATO riikide seas neid, kelle kutselistest sõjaväelastest koosnevad üksused on läinud lihtsuse ja kiiruse huvides üle ingliskeelsetele käsklustele. Maailma ainsa eestikeelse riigi jätkusuutlikkuse tagamisel ei saa me sellest praktikast küll eeskuju võtta. On ju nii, et kui ajalugu peaks taas kur­ jaks minema, astub Eesti eest esimesena välja meie oma reservvägi, mille võitle­ jatest paljud ei tarvitse rahvusvaheli­ sest NATO Agreed sõjandussõnavarast mõista rohkem kui Hollywoodi märu­ lifilmidest kuuldud käibefraase („Go, go, go!“). Soovides, et üks maailma väiksei­ ma kasutajaskonnaga keeli püsiks al­ les kultuurkeelena, peame arendama ja aktiivselt kasutama ka omasõnalist sõjanduskeelt. Seega – kirjutage, här­ rased ohvitserid ja allohvitserid ning kõik, kel teil on Eesti riigikaitses oluli­ ne sõna kaasa rääkida. Kirjutage ilusas eesti keeles ka kaastöid sõjandusajakir­ jale Sõdur. Kirjutage lahti asju, mille teadmine aitab paremini valmis olla

Eesti riigi kaitsmiseks ja maailmarahu hoidmiseks siin, läänemaailma viimase veere peal. Kirjutage lähtudes oma uni­ kaalsest teadmistepagasist, mille olete kogunud erinevail teenistuskohtadel

kodu- ja välismaal, väljaõppes ja koo­ litustel, kogemusi analüüsides. Kir­ jutage, sest erialaste teadmiste kir­ jaliku väljendamise oskus on osake haritud sõjaväelaseks olemisest. Kirjutage, et teie kolleegid saaksid teada, millised mõtted ja arengud riigikaitse vallas veel liiguvad ning et ajateenijadki saaksid neist artik­ litest innustust valida sõjaväelase elukutset. Kirjutage, et teie tarku­ sest oleks mõtteainet nii meil siin kui neil seal. Eesti keeles sõjandusliku kirja­ sõna loomine on mõistagi tänama­ tu töö – lugejaskond on piiratud mõnede tuhandetega. Turundusli­ kult oleks ju loogiline väljendada oma seisukohti inglise keeles – kõik NATO partnerid oleksid kaasatud ja üksteisemõistmine süveneks. Kuid kutselistele sõduritele nato-keelseid lahingukäske koostades ei maksa ära unustada seda mõttelist mälestuskildu Esimese maailmasõja algupäevilt. See ajakiri siin saab kolme ja poole aasta pärast, 2019. aasta märtsis, sada aastat vanaks. Sõjandusajakiri Sõdur sündis meie praeguste tuntumate väe­ üksuste reas Vabadussõja lahingute ajal, sest ka siis mõisteti – ilmasõjas küll käi­ nud ja kogenud, kuid vähe sõjandusha­ ridust saanud sõjameestele on vaja sõja­ pidamise tarkusi omas keeles loetavaks teha. Eestikeelsete sõjandusterminite väljatöötamine algas aga veelgi varem. Korralduse eesti sõjandusterminoloo­ gia, aga eriti eestikeelsete „komandu ja oskussõnade väljatöötamise komisjo­ ni“ moodustamiseks andis 1. eesti jala­ väepolgu ajutine ülem alampolkovnik Aleksander Seiman kaks nädalat pä­ rast Eesti vabariigi väljakuulutamist, 9. märtsil 1918. Kuid juba 1918. aasta 26. veebruaril oli toonase polguülema Põdderi päevakäsu lisana avaldatud esi­ mene eestikeelsete käskluste ja sõjandus­ terminite loetelu. 1918. aastal, paraku,


ARVAMUS

Kaitseminister: Eesti on huvitatud julgeolekuolukorra stabiliseerimisest Malis

K

aitseminister Sven Mikser kin­ nitas 5. augustil Mali pealin­ nas Bamakos kohtumisel Mali kaitseminister Tieman Hubert Coulibalyga, et Eesti peab väga oluli­ seks olukorra stabiliseerimist Malis ja suurendab seetõttu oma osalust ÜRO missioonil MINUSMA seniselt kahelt kaitseväelaselt kümnele. „Aafrika julgeolekulukord ja konk­ reetselt Mali kui ühe Aafrika võtmeriigi stabiliseerimine mõjutab kogu Euroopa julgeolekuolukorda,“ ütles kaitseminis­ ter Sven Mikser. „Euroopa Liit on juba pidanud langetama väga raskeid otsu­ seid pagulaste vastuvõtmiseks Aafrikast. Mali kaitseminister on väga pühendu­ nud oma riigi julgeolekujõudude üles­ ehitamisele ja stabiilsuse taastamisele.

ÜRO vägede ülem Malis ja Euroopa Liidu väljaõppemissiooni ülem on väga keskendunud oma ülesande täitmisele. Ma usun, et Malil on lootust.“ Mali kaitseminister Tieman Hubert Coulibaly andis põhjaliku ülevaate jul­ geolekuolukorrast Malis ja Mali valit­ suse plaanidest võitluses terrorismiga. ÜRO vägede ülem Malis Taani kind­ ralmajor Michael Anker Lollesgraad kõneles kaitseminister Mikseriga ÜRO sinikiivrite tegevusest Malis ja väljavaa­ detest olukorda stabiliseerida. Euroopa Liidu väljaõppemissioo­ ni EUTM ülem Saksa brigaadikindral Franz Xaver Pfrengle tänas Eestit väga heade instruktorite Malisse lähetamise eest ning andis ülevaate EUTM-i tööst ja Mali julgeolekujõudude seisust.

Miinijahtija Admiral Cowan osaleb sõpruslinna merepäevadel

E

esti, Läti ja Leedu õhuväelased osalesid augusti esimesel nädalal Pärnu lahel korraldatud rahvus­ vahelisel merepäästeõppusel Bal­ tic Bikini 2015. Eesti mereväe lipulaev miinijahtija Admiral Cowan osales augusti esimesel nädalavahetusel sõpruslinna Kuressaare

merepäevadel ning avas reedel ja laupäe­ val laeva kõigile huvilistele. Pärast merepäevadel osalemist pü­ hapäeval suundus miinijahtija Admi­ ral Cowan Belgiasse, et ühineda NATO 1. miinitõrjegrupiga, selle koosseisu jääb laev kuni detsembri keskpaigani.

SÕDUR NR 4 (85) 2015

jäi selle komisjoni töö Saksa okupatsioo­ ni tingimustes peagi soiku. Vabadussõja puhkedes aga tuli sõjandusest kirjutami­ sega jätkata n-ö lahingupidamist katkes­ tamata. Vabadussõja võit ei tähendanud veel kirjutamise lõppemist. Vastupidi, 1940. aastaks oli Sõdurist saanud arves­ tatav Eesti sõjandusliku mõtte kandja kõrvuti sõjandust veelgi põhjalikumalt lahkava Sõjateadlasega. Õigupoolest on eesti sõjandusajakirjandus vanemgi kui Eesti vabariik, sest nüüdse Sõdurilehe eelkäijaks võiks ju kuulutada juba 1917. aastal ilmunud „Eesti sõjawäeosade hääle­kandjat“ Eesti Sõjamees. Aga see on omaette jutt. Sõjandusajakirja Sõdur on pärast 52 aasta pikkust sundpuhkust ilmunud mõne lühema pausiga alates 1992. aas­ tast praeguseni 85 numbrit. Küllap sa­ gedasemad autorid teavad, millist vaeva ja pingutust on neilt nõudnud toimetaja survele järeleandmine ning kirjutamine, kirjutamine. Nüüd võib tublisid auto­ reid tunnustada, tänu nende pingutuste­ le on Sõduri külgedel jälgitav Eesti kait­ seväe taasülesehitamise lugu. Nende kahekümne kolme aasta jook­ sul on teadmiste edasiandmise viis, vorm ja ka keel paljugi muutunud. Äki­ listele küsimustele annab nüüd kiireid (kuigi sageli pealiskaudseid) valmisvas­ tuseid Google. Ajakirjandust sirvitakse internetis ning Eesti kaitsmine on ti­ hedalt seotud liitlassuhetega NATO-s. Ometi ei näe ma ühtki põhjust, mis ei peaks jätkuma meie pisut eksklusiivne ja küllap ka kallivõitu pingutus ajakirja Sõdur väljaandmisel ja lugejate sõjan­ dusalase silmaringi avardamisel. Vaid siis, kui austatud autorkonnal on ühel päeval kõik öeldud või ka kogu tarkus otsas, on põhjust Sõduriga veidi kooma­ le tõmmata. Tasapisi hakkab hoogu koguma eest­ lastele nii omase naabrimehe ületrum­ pamise varjundiga üleskutse „Minu kingitus Eesti vabariigile tema 100. sünnipäevaks“. Riigikaitsjaile on selle katsumuse vastuvõtmine justkui osa­ ke teenistusest. Esiteks tuleb mõistagi jätkuvalt tagada Eesti riigi kaitstus, et saaksime seda sünnipäeva rahus pida­ da, ning teiseks on vaja sellesama rahu püsimise toetamiseks kirjutada harivaid ja kaasamõtlemist ergutavaid kaastöid Eesti sõjandusajakirjale Sõdur. Nii liht­ ne see ongi. Kirjutage, Sõduri lugeja va­ jab teid.

9


10

FOOKUS

Kindralleitnant

Riho Terras:

„Vaim vajab samuti treenimist nagu füüsiski“ Ivar Jõesaar RESERVMAJOR

H

ärra kindral, vastuolud maailmas on viimastel aastatel kiiresti teravnenud. Kui valmis on meie vaim, et kasvavale sõjaohule otsa vaadata?

SÕDUR NR 4 (85) 2015

Sõjaoht laiemas mõttes on alati olemas. Nii kaua kui on riigid, kes on omavahel poliitilistes konfliktides, nii kaua kui poisid kooliõuel kaklevad, sama kaua on ka sõjaoht olemas. Kuid konkreet­ set akuutset sõjaohtu Eestile praegu ei ole. Samas on viimaste aastate Georgia ja Ukraina sündmused meile seda sõja­ ohu tunnet lähemale toonud. Viima­ sed aastakümned on sõda meie jaoks olnud kusagil Indukušis või Mesopo­ taamias. Nüüd on see aga Ukrainas, millega seob meid ühine ajalugu, ühi­ ne psühholoogiline pilt sellest, kuidas keegi tuleb surub peale oma režiimi. Seetõttu tunneme ukrainlastega siin suurt ühisosa. Ega keegi meist arvanud, et järgmine sõdiv riik on Ukraina. Ma kujutan ette, et ukrainlastel on see šokk veel palju suurem. Me peame valmis olema iga­ sugusteks arenguteks, aga paanika õhu­ tamine, et Narva on järgmine jne – see ei tee meid tugevamaks. Ma usun, et Eesti

riik on kogu iseseisvuse aja selliste ohtu­ dega arvestanud ja oma riigikaitse üles­ ehitamisel seda silmas pidanud. Meie missioonidel käinud mehed-naised pole seal käinud selle pärast, et oleme tahtnud ilmtingimata demokratiseeri­ da Iraaki või tuua vabadust Afganistani naistele. Pigem ikka selle pärast, et me oleme tahtnud liituda suure sõjalise or­ ganisatsiooniga, tahtnud leida endale võimekaid liitlasi. Meie ajalooline ko­ gemus ütleb, et ilma liitlasteta on meie iseseisvust keeruline, kui mitte peaae­ gu võimatu, säilitada. Liitlastega koos tehtud operatsioonid on andnud meile tugeva liitlaste toetuse, aga on andnud ka meie rahva, meie sõdurite enesetead­ vusse väga tugeva süsti: oleme tublid sõ­ durid ja oskame olla võrdsed teiste, palju suurematega. Seda eneseteadvust tuleb hoida alal nii meie sõduritel kui ka kogu meie rahval. Poisid-tüdrukud, kel n-ö pöidlad liiguvad, veedavad märkimisväärse osa oma ajast realistlikes arvutimängukeskkondades verist sõda pidades. Millise märgi jätab selline varases nooruses kogetud virtuaalne vägivald ajateenistusse jõudnute mõttemaailmale?

Lapsed on sõda mänginud alati, see mäng on olnud lihtsalt erinev. Mina pole küll osanud näha mingit erilist mõju. Kindlasti on oluline pigem see, et lapsed, kes on seda pöialt rohkem lii­

gutanud, suudavad igasuguste elektroo­ niliste seadmetega paremini hakkama saada. Et ka sõjatehnoloogia on läinud keerulisemaks, tuleb arvutikasutusos­ kust paremini ära kasutada. Halvasti mõjub palju rohkem see, et enam sporti ei tehta. Tundide viisi va­ bas õhus viibimine, olgu või sõjamänge mängides, on puudu. Oluline on, et tuleb hoida noore põlvkonna nii füüsilist kui ka vaimset tervist. Lisaks füüsilisele vor­ mile peaks nii ühiskonnas kui kaitseväes hoidma ka vaimset vormi. Vaimu tuleb treenida täpselt nagu füüsistki. Seda vaimse tervise poolt ei tohi alaväärtusta­ da ja sellega tuleb tegeleda kaitseväes ja riigis tervikuna. Kuivõrd mõjub meie üha enam pehmetele väärtustele rõhuv ühiskondlik korraldus meie võitlejate psüühikale, kes teenistuses puutuvad vahetult kokku vägagi karmide tõsiasjadega, ning vajadusega teha kaugeleulatuvate tagajärgedega otsuseid?

Tsiviilühiskonnast teenistusse tulev inimene ei saagi ju teada, kuidas asjad sõjas on. Sõda saad teada siis, kui sa seal käinud oled. Kuidas sa sellega suhestud, sellele loob pinnase sinu kodune kasva­ tus, sinu tänav, sinu kool, sinu pere, aga ka iseloomuomadused. Mõni on vastu­ pidavam, mõni ei ole, mõni tahab rääki­ da asjadest, mis tal on juhtunud, mõni ei taha. Aga seda, et sõjas igasuguseid asju ette tuleb, seda peab arvestama igaüks


FOOKUS

11

Kindralleitnant Riho Terras on veendunud – hästitreenitud keha ja vaimuga sõduri võitlusvaimule ja vastupidavusele tuleb tublisti kasuks teadmine, et meie liitlased toetavad teda vajadusel oma parimate ja võimsamate relvadega. KERLI DELLO

da ka sellele, et vaadata, kuidas vaimse tervisega on. Aga samas võitleme siin igapäevast personalilahingut kogu ava­ tud maailmaga. Muidugi tahaksime võt­ ta teenistusse parimaid inimesi, aga see valik tööjõuturul on täpselt selline, nagu ta on. Kui ikka arst paberi välja annab, et inimene on terve ja võib teenistusse tul­ la, siis me ta ka teenistusse võtame. See paneb palju suurema koormuse vahetu­ tele ülematele ja kamraadidele, kellega iga päev koos oled. Just sinna tuleb suu­ nata üks osa meie tegevusest, et õpetada ka kolleege inimesi jälgima ja märkama, kas ta käitumismallid on varasemaga sarnased. Ega traumajärgne stressihäire pole ühekordne nähtus. See on asi, mis tekib ja areneb ning seda peavad kollee­

gid, ülemad õppima märkama ja sellest teavitama. Ka kõik meie inimesed ise peavad mõistma, et sellised asjad on ole­ mas ja end jälgima. Tõeline proovikivi on muidugi need inimesed, kes jäävad väljaspoole kaitse­ väge. Nad teevad ühe või mitu missiooni ära, seejärel lähevad tsiviilellu ning jää­ vad kaitseväest eemale. Meil pole mingit juriidilist alust nende terviseseisundit jälgida. Me oleme viimasel ajal oma ve­ teranipoliitikat arendanud ja veterane kokku kutsunud, nimekirjad on meil ju olemas. Usun, et juba lähiajal viime läbi ka teadusliku uuringu, et leida materjali selle kohta, kuidas nende noorte mees­ te käsi on tsiviilelus käinud. Kas nad on tööl ja peresuhetes edukad ning millised

SÕDUR NR 4 (85) 2015

juba siis, kui ta sõlmib lepingu ja tegev­ teenistusse asub. Kindlasti tuleb tähelepanelikumalt suhtuda ka inimeste teenistusse võtmi­ sesse. Jätkuvalt on vaja vaadata ja aru­ tada, mis on need teenistusse võtmise kriteeriumid ja millised on need testid ja võimalused isikuomadusi tuvastada. Praegu on meil arstlik komisjon ja pilt­ likult öeldes küsib seal psühhiaater, kas sul on kõik korras ja kui vastad jaatavalt, ongi kõik korras. Praegu pole me veel sellest akuutset probleemi täheldanud, aga võib-olla me ei tea praegu veel selle olemasolust. Igal juhul on kontroll oluline. Et me teeme teenistusse asuda soovijale füüsi­ liste võimete testi, siis miks mitte mõel­


12

FOOKUS

on nende katsumused ja probleemid. Selle uuringu põhjal saab selgust, kas kõik on hästi või halvasti. Kuid ka see uuring ei tarvitse anda meile veel puhast tõde, sest see saab olla vaid vabatahtlik, milles osalevad need, kes soovivad. Viimane veteranipäev näitas, et meie veteranid tahavad kokku tulla ja omi kohata. Oli rõõmustavalt palju neid, kes pole enam teenistuses, aga tulid selleks veteraniürituseks Sõjamuuseumis üles pandud Afganistanist kaasa toodud Velle­ sanna. Ühesõnaga, tuleb igati soosida sot­ siaalset läbikäimist ning juba teenistusse tuleku algusest peale seletada, millised need vaimu hoidmise ja tugevdamise või­ malused on ja millised nad on ka pärast teenistusest lahkumist. Aga seda ma küll ette ei kujuta, et me hakkame teenistusest lahkunuid igal aastal kokku kutsuma, et nendega teste teha, uurida, kontrollida. Siis kaob meil kaitseväeteenistusse tuleku huvi päris ära.

mise ja oskuse, samuti füüsilise ning vaimse tervise, et sa saaksid oma ülesan­ net täita. Ka oskuse märgata. Ning võibolla see enda või kaaslaste käitumises muutuste märkamise oskus ongi olu­ line. Praegu pole Eesti sõdurite tervise kvaliteedi ja oskuste kvaliteedi suhtes mingeid märkusi olnud ning ma ei ki­ puks muutma midagi, mida me praegu väljaõppes teeme. Kui, siis vaid pigem mõtleks selle peale, kuidas seda „oska märgata“ mentaliteeti suurendada. Loo­ mulikult on üliolulised need sotsiaalsed võrgustikud, mis hoiavad koos seda rüh­ ma, neid sõdureid, kes on käinud koos välismissioonidel. Me ei oska praegu ette kujutada, kui suur oleks vaimselt ja füüsiliselt haa­ vatud sõdurite hulk siis, kui on päriselt sõda. Praegu räägime väikestest numb­ ritest, aga kui me valmistume riigi kait­ seks, peame valmis olema selleks, et riigi kaitsega kaasnevad sellised nähud.

Siis võib juhtuda, et need kes tunnevad endal midagi häda olevat, hakkavad kõrvale hoidma ja varjama.

Oleme Hollywoodi filmidest näinud, kuidas USA armee drillseersandid nekruteil esmalt nende tahte ja isiksuse murravad ning seejärel neist tõelised sõjamehed üles ehitavad. Kuivõrd erinevad Eesti kaitseväe väljaõppemeetodid neist külma sõja aegsetest stereotüüpidest?

See on väga oluline punkt. Ei tohi stig­ matiseerida vaimset nõrkust. Kollee­ gid ja juhid peavad aru saama, et kui me peame lugu oma kaaslastest, kes on kaotanud jala või on saanud raskelt haa­ vata, siis peame sama moodi võtma ka neid, kelle vaim on pihta saanud, kelle psüühika on teenistuses kogetu tõttu kannatanud. Me peame seda mõistma, sest me kõik oleme sõdurid, kõik, kes me oleme käinud missioonidel, kelle pihta on tulistatud, kes on näinud enda ümber haavatuid või langenuid. Kõigil on oht, et midagi läks ühel hetkel paigast ära ja pärast seda pole kõik enam endine. Võin seda ka oma kogemusest öelda. Sellega tuleb tegeleda. Seda tuleb pidada osaks inimlikkusest ning ärgitada inimesi sel­ lest rääkima. Ma tunnetan, et skautidel on see suhtumine olemas. Nende inimesed on rääkinud oma kamraadidele oma häire olemusest ning skaudid on seda akt­ septeerinud. Tuleb rääkida kogu aeg, et välja­pääsuteed on olemas. Tuleb rääkida.

Eks me peame mõistust kasutama ka välja­õppes. Me peame kasvatama riigi­ kaitsjaid ja mitte sõjamehi selles Holly­ woodi võtmes. Seda on raske teha. Noortel meestel veri vemmeldab ja nad tahavad teha ja proovida kõiki ägedaid asju. Aga just kasvatustöös, mis pole sugugi vähemtähtis väljaõppe kõr­ val, peame panema rõhku selle, et nad jääksid inimesteks, täisväärtuslikeks ühiskonnaliikmeteks. Ning me peame valmistama sõdurit ette ka selleks, et kui ta teenistusest ära läheb, oleks ta val­ mis ja võimeline tsiviilühiskonda taas integreeruma. Haridus, koolitus, väljaõpe, sideme hoidmine oma vanade kaaslastega – see kõik on osa veteranipoliitikast. Need

SÕDUR NR 4 (85) 2015

Eesti sõdur ei torma kõiki Sõduriks sündimine tundub siiski asju uisapäisa tegema. olevat pigem erand kui reegel. Kuidas Aga kui vaja, siis teeb kasvatada head sõdurit, ilma et peaks hiljem kartma tema muutumist ohtlikapitaalselt ära, nii et on kuks endale või teistele? tehtud. Sõjaline väljaõpe peab andma sulle tead­

pole paljad sõnakõlksud, need toimi­ vad. Muidugi võtab veel aega, et Eesti sõdur saaks pärast teenistust aru, et ta ongi veteran. Ta on ju veel noor mees, 25–30-aastane, mis pagana veteran. Aga oluline on selgitustöö asjadest, mis käi­ vad veteraniksolekuga kaasas. Kindlasti peab oskama tegutseda nii traumajärgse stressihäire nagu kõigi teiste ilmneda võivate haigusnähtude korral. See aga eeldab, et meil on selline sotsiaalne süs­ teem, mis jälgib meie inimeste käekäiku siis, kui nad kaitseväest väljas on. Selle süsteemi korralik käivitamine ongi kõi­ ge suurem katsumus. Ikka on hinnatud eesti sõjameeste külma pead ja talupojatarkust. Kui palju võib selle respekti tekitava koore all aga pulbitseda maha­surutud emotsioone ja peidetud ängi, mis võivad hiljem kodus need tublid sõja­ mehed hävitada?

Ma ei tea, kui palju seda on. Aga ma usun, et me peame hoidma alal seda talu­ pojamõistust. Ma olen näinud Iraagis ja Afganistanis, kus me oleme ameeriklaste ja brittidega koos sõdinud, et meie mees­ tele on omane terve huumor ja rahulik tegutsemine. Ta ei torma kohe kõiki asju uisapäisa tegema. Aga kui vaja, siis teeb kapitaalselt ära, nii et on tehtud. Seda on suhtumises tunda nii konflikti ajal kui ka pärast seda. Aga ega see ei välista, et meie meeste seas pole neid, kes ei räägi oma muredest, kas ei julge või ei taha, aga see pole ainult sõja­väelaste eripära, sest samasugune trauma­järgne stress võib tekkida ka tavaelus – liiklusõnne­ tuse või tulekahju järgselt, igasugustes šokisituatsioonides. Kogu teemat tuleb ühiskonnas käsitleda. Aga sellega ei tohi üle pingutada ega tekitada olukorda, kus inimesed hakkavadki arvama, et neil ongi see sündroom koos kõige kaasne­ vaga. Me peame rahulikult otsima tea­ duslikke meetodeid, et seda teemat väga hellalt käsitleda. Kunagi oli kaitseväes küsimus kaplani­ teenistuse vajalikkusest. Nüüd on arenemas tugiteenuste koosseisus psühholoogiateenistus. Kuidas teha nii, et mehed psühholooge omaks võtaks ja laseks end vajadusel aidata?

Vahest psühholoogi roll kaitseväes ei olegi olla just psühhoterapeut. On ju ole­ mas psühholoog, psühhiaater ja psühho­ terapeut ning need kõik on erinevad as­


FOOKUS

jad, kuigi tihti pannakse nad ühte potti. Vahel on see psühholoogi osa teadlikkust tekitada, olukorda jälgida, hinnata, mitte niivõrd teste läbi viia, vaid inimestega suhelda. Tal on ekspertiisid, kogemused. Kui kellelgi tuvastatakse haigus, tuleb minna psühhiaatri juurde ja siis on la­ hendid, psühhoteraapia, arstimid või veel midagi. Kaplanite roll on ka ajas muutu­ nud. Aga üks, mis on kindel – inimesed usaldavad neid, kellega nad on õlg õla kõrval konfliktisituatsioonis olnud ja kes on ennast seal tugevalt näidanud. Siin on oluline ka ülemate ja kaaslaste roll ning väga oluline on ka pered ja see, mis koju maha jääb. Kui mees missioonilt tagasi tuleb, on oluline, et pere oskaks jälgida, kas kõik on nagu enne, või kui miski on muutunud, siis millised muutused need on. Kas muutused on lõplikud, kas seal on haiguse märke. Selline usalduslik suhe pere ja kaitseväe vahel on väga oluline. Me oleme selle tugiteenuste teemaga veel väga alguses. Me peame õppima ja rahulikult selles suunas sammuma. Meil pole ka eksperte laest võtta, needki pea­ vad tulema kogemustega. Meedias oli süüdistus, et kaitsevägi on tugiteenuse loomisega hiljaks jäänud. Missioonidel käisime juba läinud sajandi lõpus, aga tugiteenus on tekkinud alles selle sajandi esimesel kümnendil.

Ka õppus Siil tõi kokku hulga vanu võitluskaaslasi ning kuuldavasti on ka nende seas võrgustikke taastatud ja loodud. Vahest peaksime toetama mitte ainult missioonil käinud meeste sotsiaalset koostööd, vaid ka ajateenistuses käinud reservväelaste omavahelist suhtlemist?

Kõik see viib selleni, et Eesti kaitsevägi on osa ühiskonnast ja kuna oleme reserv­ armee, siis enamik meie sõduritest on osalised mingites muudes kooslustes ja seda olulisem on kontaktihoidmine. Ka skaudid, kes teenistusest ära lähevad, on ju reservväes ja selle kontingendi koos­ hoidmine on ka oluline. Loomulikult on iga reservväelase kohustus ka ennast ise nii vaimses kui ka füüsilises vormis hoi­ da, aga kaitseväel on kindlasti oma roll. Ma arvan, et teadvustamine, et füüsiline ja vaimne tervis on võrdselt olulised as­ jad ja neid tuleb ka treenida ja arendada võrdselt. Need ei tule iseenesest. Oli aeg, mil öeldi, et kaitsevägi on viimane võimalus õpetada koolis laiselnud poistele selgeks matemaatika põhitõed, anda kehalise kasvatuse järeleaitamistunde või lihvida riigikeelt. Kuivõrd peaks kaitsevägi keskenduma kooliprogrammis ettenähtu lõppviimistlusele?

Minu seisukoht on, et kehaline kasvatus

Loomulikult on iga reservväelase kohustus ka ennast ise nii vaimses kui ka füüsilises vormis hoida, aga kaitseväel on kindlasti oma roll.

on oluline ja oluline on ka riigikaitse­ õpetus. Kuid see ei tohi olla omaaegne granaadiviskamiseõpetus. Need peaks valmistama noormeest küll üldiselt ette ajateenistuseks, aga peamine on, et need õpetused annaks üldise arusaama, milleks see kõik. Mis on selle asja ees­ märk. Milleks on riik tähtis ja milleks on kaitseväge vaja. See pole ju asi iseene­ ses. Lihtne on kaitseväelastele lajatada, et häh, militaristid, mängivad sõda jne. Enamik sõjaväelasi teeb ju oma tööd selle pärast, et nende kutsumus on riiki kaitsta. Nagu politseiniku kutsumus on kaitsta kodanikku. Kui keegi arvab, et maailmarahu on saabunud, vaadaku palun televiisorit või lugegu lehti. Ei ole maailmarahu saabunud, tuleb tugevdada närvi, asjad on pigem hullemaks läinud. Me oleme selle rahuga lihtsalt juba nii ära harju­ nud, sest vahetut konflikti ju pole. Kuigi alles praeguste ajateenijate sündimise eel, 1990. aastate algul, olime me sellele väga lähedal. Thbilisis, Vilniuses, isegi Riias ja Peterburis valati ju verd. Meil läks hästi. Samas on loogiline, et mida kaugemale sa sellest jääd, seda vähem sul otsest seost on. Ukrainlased on prae­ gu kindlasti väga suures šokis sellest, mis nendega toimub ja palju on tulnud ilmsiks kurjust, mida ei oleks suutnud ettegi kujutada. Me ei saa lasta eesti meest järgida oma loomust ja jätta teda tema muredega ja vaevustega üksi. Mida saame targalt ära teha, et ennetada oma kamraadi murdumist?

Me oleme osa ühiskonnast ja me pea­ me kasutama ka ühiskonnas juba ole­ masolevaid struktuure nagu erinevad instituudid ja teadusasutused, kes on meelsasti nõus meid toetama ja meiega koostööd tegema. Meditsiinis me ju ole­ me väga suures osas sõltuvad Eesti riigi­ meditsiinist. Me oleme nii väike riik, et me kunagi ei saa tekitada kaitseväe psühholoogilise uurimise instituuti. Me peame tegema koostööd juba olemas­ olevate struktuuridega ja kasutama ära oma eripärasid, kasutama ära KVÜÕA-s­ olevat teadmiste potentsiaali ja oma tarku inimesi. Meie jaoks on oluline, et kõik sõjaväelased reamehest kindralini on kõik ühe asja eest väljas ja peavad ühe asja nimel töötama. Ja et nad saavad teha oma tööd hästi, füüsiliselt ja vaimselt treenitute ja tervetena.

SÕDUR NR 4 (85) 2015

Sõjaline missioon, kus inimesed lan­ gesid või raskesti haavata said, tekkis alles Iraagis, Afganistanis. Enne olid rahuvalvemissioonid, kus kindlasti olid ka mitmed sarnased probleemid. Mulle meeldib, kuidas Norra, kes on ju ka aas­ taid osalenud igasugustes operatsiooni­ des, on oma muuseumidesse teinud iga operatsiooni kohta nurga, kus inimesed saavad istuda ja ennast tühjaks rääkida. Need on samasugused istumispaigad, nagu missioonipiirkonnas olid ning seal on sellised lood ja esemed, mis millega ennast seod. Sa saad minna tagasi sel­ lesse missiooniaega ja oma sõpradega samastuda. Selles mõttes on Vellesann meie Sõjamuuseumis väga oluline. Seal on kõik mehed oma sõpradega Afganis­ tanis olles istunud ja see võimaldab min­ na tagasi neisse aegadesse. Meil on see traditsioonide-asi kaitse­ väes natuke nõrk. Vendadel skautidel on selline võrgustik ja traditsioonid olemas. Vahest peaks see ka brigaadide juures olema, sest need ohvitseride kogud, mis

omal ajal kunstlikult loodi, ei hakanud tööle, välja arvatud vaid endistel kalev­ lastel, kus see on klubiline üritus. Ma ar­ van, et see on teema, millega tuleks edasi tegeleda. Veteranide organisatsioonid on ju ka loonud mõned agaramad eest­ vedajad, aga ega kõiki neid võimalusi meil väga intensiivselt kasutatud ei ole. Eks aeg toob arutust. Noored mehed saa­ vad ka vanemaks ja neil tekib vajadus kusagil koos käia ning organiseeruda ja siis on ka riigil konkreetne partner, kel­ lega suhelda. Seni, kuni seda pole, tuleb igal veteranil endal aktiivsem olla.

13


14

PÄEVATEEMA

Suitsidaalsest käitumisest militaarses keskkonnas Kutseliseks sõjaväelaseks saamiseks peab inimesel lisaks teenistusse asumise soovile olema ka arstitõendid oma vaimsest ja füüsilisest tervisest. Siiski ei anna see täit kindlust, kuidas käitub meie tavauuringutes head toonust näidanud tervis ettearvamatu vaimse või füüsilise stressi olukorras. Ka ei anna see kaitset tekkida võivate tüsistuste eest. Seetõttu on oluline hoida endal ja oma kamraadidel silma peal.

J

uulikuus ilmunud Äripäev kajastas põhjalikult lugu enese­tapu teinud missioo­ nidel käinud kaitseväelasest. Sellele järgnes samal teemal Kuku raadio „Pressiklubi“ saa­ de. Mõlemas meediakajastuses tõusetusid küsimused – kuidas tegeleda enesetappu­ de ennetamisega militaarses keskkonnas ja kas meedia peaks aset leidnud suitsii­ dijuhtumeid kajastama või mitte. Samal teemal on Eesti–Rootsi vaimse tervise ja suitsidoloogia instituut (ERSI) viinud läbi üksikjuhtumi süvaanalüüsi põhjal tea­ dusliku uurimistöö, millest on avaldatud ülevaade 2009. a ajakirjas Sõdur.

SUITSIID ON PROTSESS

SÕDUR NR 4 (85) 2015

Eestis on kaitseväelaste suitsiidide arv pigem väike. Aastas tuleb selliseid juh­ tumeid ette keskmiselt üks kord. Ehk­ ki see arv on liiga väike usaldusväärse suitsiidi­kordaja arvutamiseks 100 000 elaniku kohta, võib tõdeda, et Eesti ühiskonnas (erinevalt näiteks Ameerika Ühendriikidest) on keskmiselt suitsiidi­ de tase kõrgem kui kaitseväes. Aastaid on suitsidoloogias olnud kindel seisu­ koht, et suitsiidide tase militaarses kesk­ konnas ongi väikesem kui ühiskonnas keskmiselt ning seda peamiselt põhjusel, et militaarkarjääri valikut tegev inime­ ne peab olema nii vaimselt ja kehali­ selt paremas vormis kui ühiskonnaliige keskmiselt. Militaarkarjääri tegema pääseb testitud ja väljavalitud inimene, keda ümbritseb tugev struktuur ja toe­ tab tihe sotsiaalne võrgustik.

Merike Sisask EESTI–ROOTSI VAIMSE TERVISE JA SUITSIDOLOOGIA INSTITUUT (ERSI), TEGEVDIREKTOR JA VANEMTEADUR TALLINNA ÜLIKOOL, SOTSIAALTERVISHOIU PROFESSOR NATO HFM-RTG-218 MILITAARSUITSIIDIDE TÖÖRÜHMA LIIGE

Miks siis ikkagi on juhtunud nii, et Ameerika Ühendriikides on militaar­ suitsiidide tase ületanud alates 2008. aastast suitsiidide taseme ühiskonnas keskmiselt (vt joonis 1)? Kuni selleni välja, et mõnel aastal on hukkunud omaenese käe läbi rohkem sõdureid kui lahingolukordades. Kindlat vas­ tust sellele pole suitsiidiuuringud veel

Suitsiidini jõudmine on alati protsess, mida mõjutavad erinevad tegurid – psühholoogilised, sotsiaalsed, neurobioloogilised ja demograafilised.

leidnud. Muu hulgas on pakutud ver­ siooni, et suitsiidide tase hakkas tõus­ ma ajast, mil hakati osalema reaalsete lahingusituatsioonidega missioonidel (Iraak, Afganistan). Kuigi Eestis sarnast tendentsi ei ole võimalik statistiliselt kinnitada, võiks suitsidaalse käitumi­ se ennetustöös silmas pidada mitut aspekti, et hoiduda Eestis samale teele sattumast. Suitsidaalse käitumise kui fenomeni mõistmiseks on esmalt tähtis teadvus­ tada selle olemust. Suitsiidini jõudmine on alati protsess, mida mõjutavad erine­ vad tegurid – psühholoogilised, sotsiaal­ sed, neurobioloogilised ja demograafili­ sed. Mõnda neist on kergem mõjutada, mõnda raskem, ning mõne puhul tuleb nendest lihtsalt teadlik olla. Et suitsiid on protsess, siis polegi ainuoluline kes­ kenduda lõpuleviidud suitsiidi ennetus­ tööle. Suitsiidiprotsessi peaks sekkuma võimalikult varajases staadiumis – siis, kui inimesel alles hakkab tekkima elu­ tüdimus ja surmasoov. Veelgi lootusrik­ kam on lähenemine, kui panustatakse võimalikult palju positiivsesse vaimses­ se tervisesse – vaimse tervise edendami­ ne ja selle tugevdamine ongi suitsiidide ennetamine. Suitsiidide puhul on sageli raske tu­ vastada ühte kindlat põhjust, kuna suit­ siidi kui protsessi mõjutavad pikema või lühema aja jooksul mitu tegurit. Mingi põhjus jääb enamasti sõelale kui akuut­ ne vallandav tegur, kuid tegelikult on suitsiidini jõudmine küllaltki keeruline kaitse- ja riskitegurite koos- ja vastas­


PÄEVATEEMA

SUITSIIDI KAITSETEGURID Enamasti alustatakse suitsidaalset käi­ tumist mõjutavatest teguritest rääki­ misel riskiteguritest. Selles artiklis on lähenemisnurk teine – esmalt toon välja kaitsetegurid. See võib tunduda tühine nüanss, kuid väga sageli tunduvad riski­ tegurid väga kaalukad ja tõsised ning ununeb, et teisel pool kaalukausil on po­ sitiivsed kaitsetegurid, mille mõju suit­ siidiriski vähendamisel ei tohiks sugugi alahinnata. Militaarses keskkonnas on erinevad uuringud pidanud olulisimaks järgmisi kaitsetegureid: - Sotsiaalne toetus kaitseväes hõlmab toetavat juhtimisstiili, head sisekliimat üksuses, grupi ühtekuuluvustunnet, tu­ gevaid sidemeid kaaslastega, samuti või­ malust vestelda nt kaplaniga. Väljaspool kaitseväge on väga oluline perekonna ja sõprade toetus. - Tähenduslikkuse ja ühtekuuluvus­ tunde kasvatamine. Need kaitseväelased, kes tunnetavad oma tegevustes tähen­ dust ja eesmärki, on suurema tõenäosu­ sega psühholoogiliselt vastupidavad ja hea vaimse tervisega ning vaimselt val­ mis erinevates olukordades teenistus­ kohustusi täitma. - Abi kättesaadavus. Vaimse tervise alane abi peab olema kiiresti, kergelt ja sujuvalt kättesaadav, ilma valusate tagasi­löökide ja märgistatuseta. - Psühholoogilised kaitsetegurid, mis vähendavad vastuvõtlikkust suitsiidi­ riskile, liigituvad peamiselt positiivse psühholoogia valdkonda – paindlikkus ja kohanemisvõime erinevates tingi­ mustes, rahulikkus ja meelekindlus, positiivsus ja optimism, kõrge enesehin­ nang, autonoomsus, tänulikkus, võime armastada ja luua vastastikku rahulda­ vaid suhteid, huvi elu vastu üldiselt.

RISKITEGURID

20

aktiivses teenistuses olevad kaitseväelased tsiviilisikud, kelle arv tuletatakse teenistuses olevate isikute suhtarvust tsiviilelanikkonda

15

10

5

0

2004

2005

2006

2007

2008

2009

Joonis 1. Suitsiidikordajate võrdlus Ameerika Ühendriikides: tegevteenistuses olevad sõdurid võrrelduna demograafiliselt sobitatud tsiviilelanikkonnaga (suitsiidikordaja 100 000 elaniku kohta). ALLIKAS: NOCK ET AL 2013

- Psüühikahäired. Surmajärgsed psüh­ holoogilised süvauuringud on näidanud, et koguni 90–95% suitsiidijuhtumitest võivad olla seotud mõne psüühikahäire­ ga, mis on sageli jäänud diagnoosimata ja ravimata. Sellistest psüühikahäiretest levinuim on depressioon, kuid ka alko­ holiprobleemid (kuritarvitamine). Mili­ taarses keskkonnas on oluliseks suitsiidi riskiteguriks traumajärgne stressihäire (post-traumatic stress disorder – PTSD), eri­ ti selle koosesinemine depressiooniga. (PTSD-st põhjalikumalt allpool). - Kuigi psüühikahäired on oluliseks riskiteguriks suitsiidi toimepanemisel, ei soorita kõik psüühikahäirega inime­ sed enesetappu. Järelikult on ka teisi tegureid, mis suitsidaalset käitumist mõjutavad. Psühholoogilistest teguri­ test on uuringud välja toonud järgmisi suitsidaalset käitumist soodustavaid tegureid: impulsiivsus, agressiivsus, loo­

Väga sageli juhtub, et riskitegurid tunduvad väga kaalukad ja tõsised ning ununeb, et teisel pool kaalukausil on positiivsed kaitsetegurid, mille mõju suitsiidiriski vähendamisel ei tohiks sugugi alahinnata.

tusetus tuleviku suhtes, anhedoonia (st huvi ja rõõmutunde kadumine). Samuti nimetatakse kehva otsuste tegemise ja probleemide lahendamise oskust, nõrka kontrolli oma mõttemustrite üle ja väi­ kest verbaalset võimekust. - Suitsiidi riskitegurid võivad olla ka akuutsed stressorid nagu juriidilised, su­ hetest tulenevad ja finantsprobleemid, lisaks ka tervisega seotud probleemid (nt valu, vigastus).

TRAUMAJÄRGNE STRESSIHÄIRE Psüühilisele traumale järgnev kõige sa­ gedasem ja iseloomulikum sündroom on traumajärgne stressihäire. See kuju­ neb pikaleveninud tagajärjena erakord­ selt mõjuvale sündmusele või olukorra­ le, mis põhjustaks tõenäoliselt tugevat ärevust või muud psüühilist kannatust igale inimesele. Näiteks niisugused sündmused, millega kaasneb surm, tõsi­ ne vigastus või nende oht ja mis samas subjektiivselt tekitavad tugevat hirmu, abituse või õuduse tunnet. PTSD sündroomis on kolm sümpto­ mite põhirühma (allikas: Henriksson & Lönquist 2000): 1) Traumaatilise sündmuse psühho­ loogiline kordumine: - Korduvad, teadvusse tungivad ja ängistavad meenutused toimunust, nt kujutlused, mõtted ja aistingud. - Korduvad ja ängistavad unenäod juhtunust.

SÕDUR NR 4 (85) 2015

Palju on läbi viidud uuringuid suitsiidi­ riski suurendavate tegurite kohta. All­ pool loetelu olulisematest nendest: - Varasemad suitsiidikatsed on tuge­ vaim ja tähendusrikkaim kliiniline ris­ kitegur fataalse suitsiidi sooritamiseks.

25

Enesetappe aastas 100 000 elaniku kohta

mõju tulemus. Mõne inimese puhul piisab vähemast, et elutüdimus viiks en­ nasthävitava käitumise vallandumiseni, teiste puhul aga on taluvuse piir tundu­ valt kaugemal.

15


16

PÄEVATEEMA

SÕDUR NR 4 (85) 2015

- Käitumine või tunded, mis justkui peegeldavad traumaatilise sündmuse kordumist (nt hallutsinatsioonid, illu­ sioonid, meenutused). - Tugev ängistus ja füsioloogilised reaktsioonid, kui tuleb tegemist trau­ maatilist sündmust meenutavate või sümboliseerivate sisemiste või väliste asjadega. 2) Traumaga seostuvad vältimis­ sümptomid ja reageerimistundlikkuse alanemine: - Püüd vältida traumat puudutavaid mõtteid, tundeid või kõnelusi. - Püüd vältida traumat meenutavaid tegevusi, kohti või inimesi. - Võimetus meenutada trauma kesk­ seid seiku. - Eluhuvi või osalemine tähtsates te­ gevustes on märgatavalt vähenenud. - Teistest eemaldumise või võõrandu­ mise tunne. - Afektide nõrgenemine (nt soojema­ te tunnete puudumine). - Tulevikuväljavaadete ahenemine (nt inimene ei looda teha karjääri, luua peret, elada kaua). 3) Suurenenud erutusseisundi sümptomid: - Uinumis- ja magamisraskused. - Ärritatus ja vihapursked. - Keskendumisraskused. - Suurenenud valvsus. - Kerge ehmumine. Häireks kvalifitseerub sümptomite kooslus siis, kui need on kestnud üle kuu aja ning põhjustavad kliiniliselt olulist kannatust või raskusi sotsiaalses, tööala­ ses või muus tähtsas tegevusvaldkonnas. Häire võib olla akuutne (sümptomid on kestnud vähem kui kolm kuud), kroo­ niline (sümptomid on kestnud kolm kuud või kauem) või hilinenud algusega (sümptomid on tekkinud vähemalt kuus kuud pärast stressori esinemist). Lisaks diagnostilistele kriteeriumi­ dele võib PTSD-ga seostada mitut teistki sümptomit. Näiteks võib paljusid inime­ si puudutanud õnnetuses ellujäänutele või väheste füüsiliste vigastustega pää­ senutele jääda kauaks ajaks piinav süü­ tunne (survivor guilt), ehkki selleks pole mingit ratsionaalset põhjust. PTSD on ravitav. Pikaajalise või raske PTSD all kannatavad patsiendid vajavad psühhiaatrilist statsionaarset ravi, ker­ gemaid ja lühiajalisi vorme saab ravida ka ambulatoorselt. PTSD ravi algab te­ gelikult juba selle hoolika diagnoosimi­

se ning füüsiliste vigastuste ja haiguste uurimisega. PTSD patsient vajab sooja ja toetavat terapeutilist suhet ning pii­ savalt aega, et traumaatiline kogemus kaastundlikult läbi käia. Siinkohal jär­ gitakse tavaliselt kriisiravi põhimõtteid, võttes arvesse traumaatilise psüühilise kriisi normaalset kulgu. PTSD ravi puhul on oluline jälgida kaasnevate diagnooside olemasolu (dep­ ressioon, uimastisõltuvus). Nende sei­ sundite ravi olgu võrreldes PTSD-ga esi­ plaanil. PTSD all kannatavad patsiendid saavad peamiselt abi erinevatest pühho­ teraapiatest ning farmakoteraapia on psühhosotsiaalse raviga võrreldes teise­ järguline. Farmakoteraapiat on mõnel juhul küll vaja, kuid selle eesmärk ei ole traumaatilise kogemuse eitamine või kustutamine, vaid sümptomite kontrolli alla saamine, et oleks võimalik psüühi­ kaga tegeleda. PTSD puhul on paranemi­ se seisukohalt soovitatav (vältimiskäi­ tumise ennetamine!), et patsient võiks võimalikult kiiresti pöörduda tagasi oma tavapärase töö ja teiste stressorile eelnenud normaalsete tegevuste juurde. Eespool toodud kirjeldust arvesse võttes oleks ilmselt liiga ennatlik pelgalt missioonil käimist kui fakti kaitseväe­ laste puhul PTSD tekkimise ja suitsidaal­ se käitumise põhjusena esile tuua. PTSD tekib, kui missioonil osaleja puutub näi­ teks kokku reaalse lahinguolukorraga. Eestis puuduvad usaldusväärsed and­ med PTSD levimuse kohta kaitseväes. Erinevad hiljutised uuringud maailmast on PTSD levimuse määraks Iraagis ja Afganistanis missioonil käinud sõja­ väelaste hulgas hinnanud: Ameerika Ühendriikides 4,7–16,7%, Suurbritan­ nias 1,3–4,8%, Hollandis alla 5%.

Eelkõige tuleb meedial vältida loo esitamist viisil, mis pakub võimalust haavatavatele isikutele (kes on sarnases sasipuntras ja võib-olla suitsiidiriski piiril) samastumiseks ning võib vallandada nende akuutse suitsidaalse kriisi.

VAIMSELT JA FÜÜSILISELT HEAS VORMIS KAITSEVÄELASED Arusaam hea füüsilise vormi vajalikku­ sest teenistuskohustuste täitmisel ei vaja tõestamist. Mõnevõrra vähem on selle kõrval juurdunud arusaam hea vaim­ se vormi tähtsust. Suitsidaalse kriisiga toimetulekuks on hea vaimne vorm aga äärmiselt oluline. Vaimne vorm tähendab emotsionaalset tugevust ja vastupidavust, et oleks suutlikkus tulla oma keskkonnas edukalt toime erine­ vate stressoritega. Vaimset vormi saab tugevdada mitmel moel. Üks võimalus on näiteks tervislike toimetuleku stra­ teegiate ja probleemide lahendamise oskuste õppimine ja harjutamine. Teine võimalus vaimse vormi tugevdamiseks on negatiivsete tunnete märkamine ning nende adekvaatne väljendamine ja peegeldamine isikutevaheliste konflikti­ de efektiivseks lahendamiseks.

MÄRGISTATUSEGA TEGELEMINE Märgistatus ehk stigma viitab sellele, et inimene võib teatud gruppi kuulumise jaoks kõlbmatuna tunduda – kas tema enda või grupi vaatevinklist. Militaar­ ne keskkond on üles ehitatud sellistele väärtustele nagu pühendumus, tugevus ja julgus. Suitsidaalne kaitseväelane võib tunda häbi- ja süütunnet kollek­ tiivsete ideaalide reetmise pärast. Teda võidakse ka tõrjuda, sest ta võib näida teistsuguse, arusaamatu ja isegi ohtliku­ na. Psühholoogilise abi otsimist võivad juhid tõlgendada soovina teenistusest viilida ja vältida vastutust. Häbi- ja süütunne võivad olla ka psüühikahäire tunnuseks, millest nii mitmedki (PTSD, depressioon, alkoholism) tõukavad ini­ mese isolatsiooni ning raskendavad abi otsimist. Sellise inimese kannatused on sõnulseletamatud ja kuna neid kannatu­ si ei suudeta kellegagi jagada, siis võibki suitsiid näida ainukese väljapääsuna. Millised võivad olla takistused kaitse­ väelase jaoks seoses vaimse tervise alase abi otsimisega? - Hirm näida teistsugune ja jääda kaaslaste naerualuseks. - Hirm rikkuda või kaotada sõjaväe­ line karjäär. - Uskumus, et niikuinii ei saa keegi aidata. - Teadmatus, kust abi otsida. - Abi pole piisavalt kättesaadav (puu­


PÄEVATEEMA

dub vajalik süsteem/spetsialistid, abi on kulukas, transpordiga seotud piirangud). Et abi saamine ei hilineks, on väga oluline luua väeosas usalduslik ja abival­ mis õhkkond, kus mõistetakse seda kasu, mis tuleneb varajasest märkamisest ja abi otsimisest. Õhkkonna loomisel on olulisim roll juhtidel, sellest tuleb juttu järgmises alapeatükis.

JUHTIDE, KAASLASTE JA VAIMSE TERVISE SPETSIALISTIDE ROLL

FAKT

Kaitseväelased, kes räägivad suitsiidist, ei tee oma mõtet kunagi teoks.

Suitsiidiuuringud on näidanud, et 60–80% suitsiidi sooritanutest annab oma suitsidaalsetest mõtetest enne suitsiidi sooritamist märku.

Enamik suitsiide militaarses keskkonnas pannakse toime impulsiivselt ja ilma mingi hoiatuseta.

Suitsiidiuuringud on näidanud, et enamik suitsidaalsetest inimestest ilmutab enne suitsiidi ohumärke.

Kõik kaitseväelased, kes teevad suitsiidikatse, on igal juhul otsustanud surra ning neil pole mingit soovi edasi elada.

Kuigi mõnel kaitseväelasel võib surma­ soov olla väga tugev, kogeb enamik suitsidaalsetest inimestest ambivalentsust – see tähendab, et soov surra ja soov elada on korraga olemas.

Paranemine pärast suitsidaalset kriisi näitab kindlalt, et suitsiidirisk on möödas.

See on väga ohtlik oletus, sest nii mõnigi kord pannakse suitsiid toime kolme kuu jooksul pärast „paranemist“.

Suitsiidimõtete kohta küsimine muudab kaitseväelase suitsidaalseks.

Kaitseväelaselt otsekohene küsimine suitsiidimõtete kohta näitab, et sa hoolid ning pakud võimalust tal vajalikku abi leida.

Suitsidaalne kaitseväelane ei sobi teenistusse.

Suitsidaalne kaitseväelane võib vajada mõningast aega, et tulla professionaalse abi ja juhtide toel toime oma probleemide ja pingetega. Siiski tuleb eeldada, et ta suudab oma üksust ülesannete täitmisel aidata.

Tõelised mehed suitsidaalseks ei muutu.

Igal inimesel – sõltumata tugevusest, julgusest ja loomusest – võib avalduda suitsidaalne mõtlemine ja käitumine teatud stressirohkete elusündmuste ning psühholoogiliste seisundite (nt depressioon) tagajärjel.

Ainult vaimselt haiged kaitseväelased sooritavad suitsiidi.

Umbes 50–60%-il suitsiidi sooritanutest on surma hetkel diagnoositud ja dokumenteeritud vaimse tervise häire. Võib olla ka nii, et inimene on suitsidaalne, kuid mitte vaimse tervise häirega.

Ainult vaimse tervise spetsialistid saavad suitsidaalset kaitseväelast aidata.

Suitsidaalsel kaitseväelasel on kasu igast inimesest nende sotsiaalses võrgustikus (nt kaaslased kaitseväes, juhid, kaplanid, pereliikmed, sõbrad). Nemad saavad aidata, näidates üles kaastundlikkust ja kindlustades professionaalse abi juurde suunamise.

Tabel 1. Müüdid ja faktid suitsiidide kohta militaarses keskkonnas.

toetaks üheselt sellist hoiakut. Nende edastatav sõnum peaks olema selline, et abi otsimine probleemide korral ei ole märk nõrkusest ega väärtusetusest, vaid see on märk julgusest, tugevusest ja vastutustundlikkusest – see on hea

Kaitseväelased julgevad probleeme tunnistada ja abi otsida ainult siis, kui grupis valitseb hoiak, et probleemid on normaalne osa elust ning abi otsimine probleemide korral on normaalne käitumine.

kaitseväelase tunnus. Kõrgema taseme juhtide ülesanne on tagada kaitseväes vajalike vaimse tervise alaste abiressurs­ side olemasolu. Juhtidelt ei eeldata, et nad oskaksid suitsidaalsust ja vaimse tervise häireid ravida, sellega peab tegelema vaimse ter­ vise spetsialist. Küll aga eeldatakse juhilt, et ta oleks tähelepanelik oma meekonna suhtes ning oskaks varakult märgata ohu­ märke, küsida nende kohta ning suunata vajadusel inimese temale vajaliku teenu­ se juurde. Kui vaja, peab juht oskama ini­ mest veenda, et abi on vajalik ja saadaval ning abi otsimine ei too inimese jaoks kaasa mingeid negatiivseid tagajärgi, eel­ kõige karjääri kaotust. Juhtide ülesanne peaks olema julgustada oma meeskonna­ liikmeid vajadusel abi otsima, et oleks

SÕDUR NR 4 (85) 2015

Nagu öeldud, takistab vaimse tervise häi­ rete märgistatus (stigma) probleemide tunnistamist nii endale kui ka teistele ning vajadusel abi otsimist. Militaarses keskkonnas oodatakse juhtidelt kõikidel tasanditel, et nad looksid ja säilitaksid gru­ pis head sisekliimat, milles vaimse tervise pingete ning häirete tundmine on pigem normaalne, kus probleemide tunnistami­ ne ja nendest rääkimine pole häbiasi ning kus vajaduse korral abi otsimist peetakse kaitseväelasele kohaseks käitumiseks. Juhid kõikidel tasanditel peavad tundma oma alluvuses olevaid kaitse­ väelasi. Nad peavad märkama nende nii tööga seotud stressiilminguid kui ka kodusest elust tulenevaid pingeid – sel­ leks peavad nad tähele panema muutusi kaitse­väelaste käitumises ja teenistus­ kohustuste täitmisel. Need muutused võivad sageli olla ootamatud, kuid võivad areneda ka järk-järgult. Stressi­ ilmingutega kaitseväelastele peaks and­ ma võimaluse aeg maha võtta, puhata ja taastuda. Juhid peavad tagama ka selle, et reaalselt vaimse tervise spetsialisti abi vajavad kaitseväelased aktiivselt ja õige­ aegselt spetsialisti juurde hindamiseks ja ravi saamiseks edasi suunataks. Iga taseme juhid militaarses süstee­ mis on nende alluvuses olevate inimeste vaimse tervise ja tegutsemisvõimelisuse seisukohast võtmeisikud ning just ne­ mad määravad sageli grupi moraali ja selle liikmete heaolu. Juhid peavad te­ kitama õhkkonna, kus inimene julgeb tunnistada, et ta on vahel isiklike prob­ leemidega üle koormatud. Kuid ta võib sellest rääkida, sest rääkimine aitab kii­ remini parima lahenduse leida. Kaitse­ väelased julgevad probleeme tunnistada ja abi otsida ainult siis, kui grupis valit­ seb hoiak, et probleemid on normaalne osa elust ning abi otsimine probleemide korral on normaalne käitumine. Kõrge­ ma taseme juhtidelt oodatakse, et nad

MÜÜT

17


18

PÄEVATEEMA

tagatud nende tugev vaimne vorm ja val­ misolek tegutsemiseks.

MÜÜDID JA FAKTID SUITSIIDIDE KOHTA Teadlikkus peamistest müütidest ja fak­ tidest suitsiidide kohta aitab juhtidel ja otsustajatel vältida mõningaid lõkse, eriti hetkedel, kui tuleks vastu võtta kii­ reid otsuseid. Tabelis 1 on toodud loe­ telu müütidest ja faktidest, mis on asja­ kohased militaarses keskkonnas.

SUITSIIDIPREVENTSIOON MILITAARSES KESKKONNAS

SÕDUR NR 4 (85) 2015

Võib tekkida küsimus, kas suitsiidid mili­ taarses keskkonnas on üldse ennetatavad. Jah, on küll. Kahjuks kõiki suitsiide ei ole võimalik ette ennustada ega ennetada, kuid enamikku on. Teadlikkus kaitse- ja riskiteguritest ning sekkumisvõimalus­ test on väga oluline, et päästa inimelusid. Allpool loetelu tegevustest, mis on vajalikud suitsiidipreventsiooni edu­ kaks korraldamiseks: - Esmalt on väga oluline saada prob­ leemist selge ülevaade. Siinkohal on kindlasti vaja epidemioloogilisi kvan­ titatiivseid uuringuid, et saada statis­ tiline numbrites kirjeldatav ülevaade probleemi ulatusest ning kaitse- ja ris­ kitegurite mõjust. Lisaks on probleemi olemuse süvitsi mõistmiseks sobilik kvantitatiivset uuringut kombinee­ rida kvalitatiivse lähenemisega läbi süvaintervjuude (individuaalsed või fookusgrupi intervjuud). Kes on need, kellel esineb suitsidaalseid mõtteid ja suitsidaalset käitumist? Mida nad sellel ajal kogevad? Millal see tavaliselt al­ gab? Mis põhjustel ja mis hetkedel see ajas muutub? Mis on neile toetust pak­ kunud, millisest abist on nad puudust tundnud? - Vaimse tervise probleemide ja häi­ rete uurimine nende varajaseks avasta­ miseks, et oleks võimalik vajadusel vara­ kult sekkuda ja abi pakkuda. - Psühholoogiliste mõjuteguritega te­ gelemine, nende parandamine ja tugev­ damine läbi treeningute ja grupitööde (nt stressitaluvuse suurendamine, prob­ leemilahendusoskuse tugevdamine). - Positiivset vaimset tervist toetavate kaitsetegurite suurendamine. - Teadlikkuse suurendamine kaitse­ väelaste hulgas vaimsest tervisest ja hea vaimse vormi tähtsusest. - Positiivsete hoiakute kujundamine

probleemide tunnistamise ja abi otsi­ mise suhtes nii kaitseväe siseselt kui ka ühiskonnas tervikuna. - Vaimse tervise alase abi õigeaegse kättesaadavuse tagamine, abi aktiivne pakkumine ja vaimse tervise spetsialisti juurde suunamine. Takistuste kõrvalda­ mine teenuste kättesaamisel (rahalised, geograafilised, märgistatuse ja eelarva­ mustega seotud). - Tänapäeval on võimaliku abires­ sursina kasutusel ka erinevad e-tehno­ loogiad – nt nutitelefoni rakendused ja sotsiaalmeedia –, mis pakuvad uudseid võimalusi suitsiidipreventsiooniks (jäl­ gimine, toetus, abi) ning teavitustööks.

Kasutatud kirjandus: Enesetappude ennetamine: suitsiidide kajastamine meedias. Tallinn: ERSI; 2005 [Preventing Suicide: a resource for media professionals. Geneva: WHO; 2000] www.who.int/mental_health/resources/ resource_media_estonian.pdf Henriksson, M. ja Lönquist, J. Psüühilised kriisid, kohanemishäired ja stressihäired. In: Lönquist, J., Heikkinen, M.; Henriksson, M.; Marttunen, M.; Partonen, T., editors. Psühhiaatria. Tallinn: Medicina; 2000 NATO-HFM-RTG-218 militaarsuitsiidide töörühma artiklid 1–9 (avaldamata materjal) Nock, M. K.; Deming, C. A.; Fullerton, C.

SUITSIIDIJUHTUMITE KAJASTAMISEST MEEDIAS

S.; Gilman, S. E.; Goldenberg, M.; Kessler,

Küsimusi on tekitanud ka asjaolu, et kaitsevägi suitsiidi sooritanutest mee­ diat ei teavita. Kas meedia siis peaks suitsiidijuhtumeid kajastama või mitte? Päris kindlat ühest seisukohta selle koh­ ta ei ole. Kui mõni suitsiidijuhtum ületab aja­ kirjanduse mõttes selle lävendi, et juh­ tumi vastu on põhjendatud avalik huvi, siis sellest kirjutatakse. Samas on meedia poolt väga oluline jälgida, KUIDAS sel­ lest kirjutada. Maailma Terviseorganisatsioon on andnud välja soovitusliku materjali „Enesetappude ennetamine: Suitsiidide kajastamine meedias“, kus on kirjelda­ tud, mida teha ja mida mitte. Näiteks ei tohiks avaldada delikaatseid isikuand­ meid, detailselt kirjeldada kasutatud suitsiidimeetodit, sündmuskohta, aval­ dada pildimaterjali ja hüvastijätukirju. Ei tohiks põhjustada täiendavaid kannatusi ja hingelist valu suitsiidiohv­ ri lähedastele. Peaks vältima kirjutamist viisil, mis lihtsustab või ilustab suitsiidi­ juhtumi põhjuseid, muudab juhtumi sensatsiooniliseks või isegi glamuurseks. Eelkõige tuleb vältida loo esitamist vii­ sil, mis pakub võimalust haavatavatele

B.; Ursano, R. J. Suicide Among Soldiers: A

Vaimne vorm tähendab emotsionaalset tugevust ja vastupidavust, et oleks võimekust tulla oma keskkonnas edukalt toime erinevate stressoritega.

R. C.; McCarroll, J. E.; McLaughlin, K. A.; Peterson, C.; Schoenbaum, M.; Stanley, Review of Psychosocial Risk and Protective Factors; Psychiatry 2013;76(2): 97–125. Reijnen, A.; Rademaker, A. R.; Vermetten, E.; Geuze, E. Prevalence of mental health symptoms in Dutch military personnel returning from deployment to Afghanistan: A 2-year longitudinal analysis; European Psychiatry 2015; 30: 341–346. Tihaste, M. Suitsidaalse käitumise ennetamine ja vaimse tervise edendamine militaarses süsteemis. Tallinn: ERSI; 2005

isikutele (kes on sarnases sasipuntras ja võib-olla suitsiidiriski piiril) samas­ tumiseks ning võib vallandada nende akuutse suitsidaalse kriisi. Kaitseväel ei ole kohustust rapor­ teerida suitsiidijuhtumistest meediale, seda ei saa nimetada mahavaikimiseks. Aga kui on näha, et avaliku huvi läven­ di ületanud juhtumi vastu meedia huvi tunneb, on otstarbekas teha koostööd ning püüda tagada, et suitsiidijuhtumit kajastataks viisil, mis ei vallanda suitsii­ dinakkust ja lugu lugema sattuvad suit­ sidaalses kriisis inimesed saaksid pigem toetust ja leiaksid loo juurest informat­ siooni erinevate abi ja toetuse saamise võimaluste kohta. Lahendusena võiks tuua esile võimalikke alternatiive suit­ siidile. Lähedaste poolt varajase märka­ mise parandamiseks võib lisada üldise kirjelduse suitsiidi kaitse- ja riskitegu­ ritest ning suitsiidile viitavatest ohu­ märkidest. Läbiv mõte sellisel lool peaks olema – suitsiid on liiga lõplik lahendus ajutistele probleemidele.


ÜLEVAADE

19

Militaarpsühholoogid vahetasid Ukrainas töökogemusi Eesti kaitseväe psühholoogiateenistusel oli 3.–5. juunil esmakordselt võimalus külastada Ukraina kolleege – militaarpsühholooge ja teisi vaimse tervise spetsialiste, kes toetavad riigi idaaladel nn antiterroristlike operatsioonide (ATO) lahingutegevuses osalevaid sõdureid.

L

isaks Eesti kaitseväe psüh­ holoogile osalesid üritusel ka kolm psühholoogi ja arst Läti relvajõududest ja kaks psühholoogi Leedust. Kui meie jaoks oli see pigem nn maakuulamise visiit, siis lätlased on oma koostöös Ukraina kolleegidega jõudnud juba järgmisele tasandile. Loo­ dud on kontaktid ametivendadega riigi eri regioonides, näiteks Odessas, ja selgi­ tatud välja kahe riigi spetsialistide koos­ töövõimalused eri valdkondades – psüh­ holoogiline toetus, rehabilitatsioon jms.

OSALEMINE TEADUSKONVERENTSIL

KAPTEN TEENUSKESKUSE PSÜHHOLOOG TOETUSE VÄEJUHATUSE TOETUSTEENUSTE KESKUS

väljatöötamisele ja täiustamisele. Prob­ leem, mille tõi konverentsi kuulajateni T. Ševtšenko nim Kiievi rahvusliku üli­ kooli psühholoogiaprofessor Juri Švalb, on nii Ukrainale kui ka teistele sõjalis­ tel operatsioonidel osalevatele riikidele kriitilise tähtsusega – demobiliseeritute kohanemine tavaeluga pärast sõjapiir­ konnast kojutulekut ja nende psühho­ loogiline toetamine. Nii NATO sõjalistel operatsioonidel osalenute kui ka ukraina sõdurite põhi­ lise kohanemist raskendavate faktorite­ na nimetati alkoholi liigtarvitamisest tingitud probleeme, pere- ja suhteprob­ leeme, liigset riskeerivat käitumist, suit­

Oluline osa lahingupiirkonda saadetavate sõdurite valikul, psühholoogilise valmisoleku ja vaimse tervise seisundi hindamisel on ka psühhodiagnostikal – kasutatakse isiksuse-, vaimse võimekuse, sõjalise valmisoleku jms teste.

siide, raskusi igapäevatöösse sisseelami­ sel jms. Professori sõnul tuleb kasutada süsteemseid meetodeid ja toetustege­ vuse tehnoloogiaid, et kergendada sõja­ tegevuses osalenud kodanike resotsia­ liseerimist. Ta lõpetas oma sõnavõtu küsimusega: „Miks me peaksime kanna­ tanuid aitama?“ ja tõdes vastuseks, et kui naasnud abi ei saa, võivad nad ühiskon­ da destabiliseerida. Ukraina rahvuskaardi psühholoog kolonelleitnant Sergei Tšiževski andis oma sõnavõtus ülevaate rahvuskaardi meditsiinilis-psühholoogilise rehabi­ litatsiooni süsteemist. Tema sõnul ei saadud organisatsioonis aasta tagasi ehk võõrvägede sissetungi esimestel päevadel aru, milline on psühholoo­ gi roll sõja­väes. Sõjategevuse laienedes mõistsid ülemad, et vaimse tervise spet­ sialistide tegevus sõdurite võitlusvõime hoidmisel ja neile rehabilitatsioonitee­ nuste tagamisel on tegelikult ülioluline, sest nii jäävad sõjas osalenud inimesed täisväärtuslikeks ühiskonnaliikmeteks ja seda vaatamata igaühe individuaal­ sele sõjakogemusele. Seetõttu on aasta jooksul tehtud tõsiseid pingutusi sõja­ väepsühholoogide töö tõhustamiseks ja psühholoogilise toetuse süsteemi välja­töötamiseks. Ukraina on kasuta­ nud palju välisekspertide (Prantsusmaa, USA jm) abi, et õppida tundma eri rii­ kide sõja­vägede meetodeid, sobitades neid enda vajadustega, näiteks viiak­ se üksustes regulaarselt läbi praktilist stressi­koolitust. Prantslaste mudeli järgi on välja töötatud 3–4-päevane rehabili­ tatsiooniprogramm, mis kujutab endast dekompressiooniüritust, kus sõjatege­ vusest naasvad sõdurid saavad enne lä­ hedastega kohtumist auru välja lasta ja lülituda lahingutegevuselt ümber tava­

SÕDUR NR 4 (85) 2015

Esimesel visiidipäeval osalesid Balti riikide psühholoogid Kiievis Ukrai­ na kaitseministeeriumi, I. Tšernjako­ vi nim Ukraina rahvusliku kaitseüli­ kooli (национальныи университет обороны), humanitaarinstituudi ja G. Kostjuki nim Ukraina psühholoo­ giainstituudi korraldatud konverentsil „Terrorismivastastel operatsioonidel osalejate psühholoogilise toetuse, sot­ siaalse ja meditsiinilis-psühholoogilise rehabilitatsiooni aktuaalsed problee­ mid“. Üle terve Ukraina oli saabunud nii teadusasutuste esindajaid kui ka praktikuid alates sõjaväepsühhiaatri­ test ja -psühholoogidest kuni psühho­ sotsiaalset teenust pakkuvate ühiskond­ like organisatsioonide esindajateni. Ettekannetes käsitleti nii Ukraina relvajõudude kui ka rahvuskaardi psüh­ hosotsiaalse toetuse (sh operatsiooni­ eelse väljaõppe) ja operatsioonijärgse psühholoogilise rehabilitatsiooniga seotud teemasid. Suurt tähelepanu pöö­ rati nii sellealasele teadustegevusele kui ka diagnostiliste mõõtevahendite

Marge Sillaste


20

ÜLEVAADE

Meeskonnaharjutusel tegid koostööd Balti riikide ning Ukraina rahvuskaardi, sõjaväe, sõjaliste õppeasutuste ja teiste sise-, kaitse- ja sotsiaalpoliitika ministeeriumi haldusalasse kuuluvate organisatsioonide psühhosotsiaalse toetuse tagamisega tegelevad spetsialistid. ERAKOGU

ellu. Kolonelleitnant Tšiževski nimetas Ida-Ukrainas toimuvat psühholoogide jaoks eksamiks ning rõhutas militaar- ja tsiviilpsühholoogide koostöö olulisust.

ARUTELUDEL RÄÄGITUST

SÕDUR NR 4 (85) 2015

Konverentsi töötubades tutvustati eri­ nevaid rehabilitatsioonis kasutatavaid meetodeid, millest näiteks kunstiteraa­ pia kasutamine tundub militaarkon­ tekstis üsna ootamatu. Lisaks paluti kõigi Balti riikide esindajatel anda lühi­ ülevaade psühholoogilise toetuse taga­ misest nendes riikides. Suurt ažiotaaži tekitas Ukraina rah­ vuskaardi rahvusliku akadeemia tead­ lase kolonel Rjutini ja ühiskondliku organisatsiooni Ohvitseride Liiga (Ліга офіцерів) psühholoogi Viktoria Ar­ nautova esinemine, milles nad rääkisid sõjaväepsühholoogide ja psühholoogidevabatahtlike edukast koostööst terroris­ mivastaste operatsioonide läbiviimise toetamisel Ukraina rahvuskaardis – kui­ das toimub psühholoogia-alane välja­ õpe, vaimse tervise spetsialistide mees­ konna töö põllul jms. Töötoas osalenud sõjaväelastele tegi muret see, kuidas on kaitstud delikaatne

või salastatud teave, kui militaarorgani­ satsioonid kasutavad sõdurite ettevalmis­ tamisel ja rehabiliteerimisel tsiviilspet­ sialistide abi. Arnautova sõnul ei näe militaarorganisatsioonidega koostööd tegevad vabatahtlikud psühholoogid sel­ les probleemi, sest selline nõustamine on nagunii kaitstud konfidentsiaalsuse nõu­ dega. Pigem tõi ta esile asjaolu, et relva­ jõudude esindajad ei teinud sõjategevuse alates esialgu midagi sõdurite aitamiseks, samas kui tsiviil­psühholoogid olid kohe valmis reageerima. Lisaks ei olnud mili­ taarringkonnad valmis laskma vabataht­ likel sõduritele psühholoogilist abi anda, mis tema arvates ei ole õige. Kriisiolukor­ ras peab inimestele psühholoogilise toe­

Ukraina on kasutanud palju välisekspertide (Prantsusmaa, USA jm) abi, et õppida tundma eri riikide sõjavägedes toimivad meetodeid, sobitades neid enda vajadustega.

tuse tagama nii kiiresti kui võimalik, et ennetada traumadest tingitud negatiiv­ seid tagajärgi ja kindlustada, et ukrainlas­ tel oleks võimalik elada vaimselt terves ühiskonnas. Kuluaarivestlustes tõdesid nii Uk­ raina relvajõudude kui ka rahvuskaardi esindajad, et siiani on psühholoogilise toetuse tagamine lahingutegevusega seotutele ja nende peredele olnud üsna killustatud. Iga sõjalistel operatsioonidel osalev organisatsioon, lisaks eelnimetatutele veel näiteks riiklik eriolukordade tee­ nistus ja piirivalve, korraldab seda oma parema äranägemise järgi ja väidetavalt ei olnud nad konverentsi toimumise hetkeni psühhosotsiaalse toetuse tee­ made käsitlemiseks või ühtse süsteemi välja­töötamiseks koostööd teinud.

UKRAINA PSÜHHOLOOGIDE ÕPPEKOGUNEMINE Ukraina rahvuskaart viis sama külas­ tuse ajal 4. ja 5. juunil psühholoogide­ le-ohvitseridele läbi õppe-metoodilise kogunemise. Sellest olid osa võtma kutsutud Ukraina sise-, kaitse- ja sot­ siaalpoliitika ministeeriumi haldus­


ÜLEVAADE

da sõdurite stressitaluvust ja enesekont­ rolli tunnet ning paremini toime tulla oma emotsioonidega, stressireaktsioo­ nide tutvustamisele ja esmase psühho­ loogilise abi andmise õpetamisele ning teavitamisele psühholoogilise toetuse saamise võimaluste kohta. Suur osa psühholoogilisest välja­ õppest toimub praktiliste harjutuste kaudu. Oluline osa lahingupiirkonda saadetavate sõdurite valikul, psühho­ loogilise valmisoleku ja vaimse tervise seisundi hindamisel on ka psühhodiag­ nostikal, selleks kasutatakse isiksuse-, vaimse võimekuse ja sõjalise valmisole­ ku jms teste.

TÖÖKORRALDUS OPERATSIOONIPIIRKONNAS Terrorismivastaste operatsioonide piir­ konnas töötavad militaarpsühholoogid koos vabatahtlike psühholoogidega ja nende põhilised tegevused on debrii­ fingute läbiviimine, nõustamine, lühi­ treeningute korraldamine ja psühhohariduslik töö. Operatsioonipiirkonda saadetavasse psühholoogilise toetuse meeskonda kuulub võimaluse korral üks mees- ja üks naissoost psühholoog. Ukrainlaste tähelepanekute kohaselt soovivad sõdurid lahingupiirkonnas sa­ gedamini pöörduda just naispsühholoo­ gide poole, eelistatakse vestelda mitte oma üksuse psühholoogiga, vaid kellega­ gi, kes sõdurit ei tunne. Hinnanguliselt usaldab 30% sõdureid pöörduda sõja­ väepsühholoogide poole, 70% aga eelis­ tab kasutada lahingupiirkonnas tööta­ vate tsiviilpsühholoogide teenuseid. Operatsioonijärgsete psühhosotsiaal­ se toetuse tegevuste hulka kuulub pere­ de teavitamine võimalikest reaktsioo­ nidest, mis on iseloomulikud tavaellu naasvaile lahingutegevuses osalenud sõduritele, samuti soovituste jagamine, kuidas pereliikmed sõdurit taaskoha­ nemisel toetada saavad. Lisaks viiakse

Lahingupiirkonnas soovivad sõdurid sagedamini pöörduda just naispsühholoogide poole, eelistades vestelda psühholoogiga, kes sõdurit ei tunne.

läbi kompleksne operatsioonijärgne psühhodiagnostika sõdurite taaskohe­ nemise hindamiseks, ägeda stressihäire, posttraumaatilise stressihäire jm vaimse tervise kahjustuste tuvastamiseks, ope­ ratsioonijärgsed debriifingud, debrii­ fingud (järelarutelud), psühholoogilised treeningud ning vajadusel individuaal­ sed vestlused. Väljatöötamisel on põhja­ lik rehabilitatsiooniteenuste kava, mida peaks toetama hakkama ka ettevalmis­ tatavad seadusemuudatused. Põhiliste terrorismivastaste operatsioonide järg­ sete probleemidena toodi esile alkoholi­ probleeme, ajakohase teabe puudumist, mis takistab lahingust tulnutel aru saa­ da, mis riigis üldiselt toimub, milline on ühiskonna suhtumine käimasolevasse lahingutegevusse ja mitte­materiaalse toetuse vähesust: sõdurite tunnustami­ ne, kõrgete sõjaliste ülemate toetavadmotiveerivad kirjad üksustele jms.

PRAKTILISED HARJUTUSED Kõigil õppekogunemisel osalenutel oli võimalus praktikute juhendamisel läbi teha erinevaid stressitreeningu- ja meeskonnaharjutusi ehk nn nöörihar­ jutusi, omandada lihtsaid esmaabivõt­ teid tugeva stressi ja paanikahoogudega toimetulekuks ja lahendada kriisipsüh­ holoogia valdkonda kuuluvaid juhtu­ meid. Psühholoogidel avanes võimalus rääkida oma isiklikest kogemustest toe­ tustöös, nt Maidani sündmustega seoses, ja sellest, kuidas vältida abistaja enda läbipõlemist. Positiivse küljena tasub esile tõsta, et sõna said kõik riigis terrorismivas­ taste operatsioonide psühholoogilise toetamisega seotud organisatsioonid ja ametkonnad, mis aitas luua selgema pil­ di tehtust, tutvustas psühholoogilise toe­ tamise problemaatilisi kohti ja edasisi koostöövõimalusi eri ametkondade va­ hel. Näiteks Ukraina eriolukordade riik­ liku teenistuse psühholoogilise toetuse tagamise keskuse ülema kolonelleitnant Anatoli Sõtševski ettekandes kirjeldatu erines mõnevõrra Ukraina rahvuskaardi psühholoogide räägitust. Keskuse siht­ rühm on eelkõige lahingutegevuse tõttu ohus olev või kannatada saanud elanik­ kond, mitte sõdurid. Huvitava nüansina tõi kõneleja välja, et nende ameti psühholoogidel on oma nn psühholoogi kohver, mis sisaldab umbes 35 ühikut toetustöös vaja minna võivaid tarvikuid, alustades pliiatsist-

SÕDUR NR 4 (85) 2015

alasse kuuluvate erinevate organi­ satsioonide psühho­sotsiaalse toetuse tagamisega tegelevad spetsialistid, mi­ litaarõppeasutuste esindajad ja Balti riikide kaitsejõudude psühholoogid. Lisaks osalesid üritusel mitme jõustruk­ tuuridega koostööd tegeva ühiskondliku organisatsiooni – Ohvitseride Liiga ja Teadlikud Inimesed (Свідомі люди) – esindajad. Kahepäevasel psühholoogide kogunemisel osales kokku umbes 120 inimest. Rahvuskaart sõnastas ürituse eesmärgid järgmiselt: 1) algatada Ukraina siseministee­ riumi ja rahvuskaardi psühholoogilise toetuse tagamist reguleeriva dokumen­ tatsiooni ühtlustamise protsess, 2) täiendada rahvuskaardi psühho­ loogide erialaseid teadmisi ja jagada kogemusi nii teiste Ukraina jõustruk­ tuuride vastava eriala spetsialistide kui ka Balti riikide sõjaväepsühholoogidega, 3) määratleda terrorismivastastel operatsioonidel osalejatele praktilist toetust tagavate psühholoogide töö eda­ sised suunad. Ukraina rahvuskaardi ülema asetäit­ ja personali alal kindralmajor Jaroslav Spodari sõnavõtust jäi kõlama mõte, et seoses viimase aasta sündmustega Uk­ rainas on jõustruktuurides asutud jõu­ liselt toetama militaarpsühholoogide tegevust ja neile on antud roheline tuli toetusteenuste väljaarendamisel. Kind­ ral avaldas oma kõnes tunnustust ka ühiskondlike organisatsioonide vaba­ tahtlikele psühholoogidele, kes on sõdu­ rite toetamise eesmärgil teinud üle 20 väljasõidu lahingute piirkonda, läbi vii­ nud psühholoogia-alaseid treeninguid enam kui 5000 sõjaväelasele ja andnud erialast täiendkoolitust tegevteenistuses olevatele psühholoogidele. Ukraina rahvuskaardi peapsühho­ loog kolonel Igor Demski, psühholoog kolonelleitnant Sergei Tšiževski ja Uk­ raina rahvuskaardi rahvusliku akadee­ mia teadusliku uurimiskeskuse ülem kolonel Igor Prihodko andsid kahe päe­ va jooksul ülevaate sellest, kuidas on organiseeritud psühholoogilise toetuse tagamine (sh psühhodiagnostika läbivii­ mine) rahvuskaardis. Sõduritele enne lahingupiirkonda saatmist antava professionaalse psühho­ loogilise ettevalmistuse käigus kesken­ dutakse meeskonnatreeningule (8 tundi, nn nööriharjutused), eneseabistamise võtete õpetamisele, mis aitab suurenda­

21


22

ÜLEVAADE

SÕDUR NR 4 (85) 2015

paberist, esmaabivahenditest ja rahusta­ vatest teedest ning lõpetades taskulam­ bi, diktofoni ja poole liitri konjakiga, kusjuures kohvri sisu soetab iga psühho­ loog oma isiklikest ressurssidest. 1. juuni 2015 seisuga on eriolu­ kordade riiklik teenistus pakkunud psühho­sotsiaalset toetust 153 984 isikule, neist 42 438 olid lapsed. Abi­ vajajate probleemid jagunesid järgmi­ selt: elu-olu/eluasemega seotud prob­ leemidega pöördus abi saamiseks 45% klientidest, majanduslike probleemi­ dega 28%, vajadusega saada tööd 16%, meditsiiniabi saamiseks 5%, psühho­ loogilise abi saamiseks 5% ning infor­ matsiooni saamiseks, juriidiliste või pedagoogiliste probleemide tõttu 1%. Tööd pärssivate probleemidena toodi välja psühholoogide vähesus ja nende ettevalmistuse ebaühtlane tase, ühtse süsteemi puudumine psühholoogilise toetuse tagamisel ja harvem ka mitte­ tõenduspõhiste meetodite kasutamine. Leedu, Läti ja Eesti esindajatel oli võimalus tutvustada üritusel osale­ vatele jõustruktuuride vaimse tervise spetsialistidele, kuidas on korraldatud psühholoogiline toetus Balti riikide armeedes. Selgus, et paljudes valdkon­ dades on meie praktika ja teadmised sarnased, aga on ka valdkondi, mil­ lest Ukraina spetsialistidel on õppida meilt, nt meie veteranipoliitika, või millest oleks mõistlik juhinduda ja n-ö šnitti võtta meil: psühholoogide töö korraldamine sõjapiirkonnas, aktiivse lahingutegevuse olukorras, praktilis­ te harjutuste osakaalu suurendamine välja­õppes jms. Ukraina kolleegide-psühholoogide soov endasse teiste riikide kogemusi ahmida ja katsetada kõike seda, mida mujal militaarmaailmas kasutatakse psühho­sotsiaalse toetuse tagamisel, meenutas mulle meie kaitseväe psüh­ holoogide sarnast janunemist liitlas­ te kogemuste järele umbes viis aastat tagasi. Meid võõrustanud Ukraina rahvus­ kaardi psühholoogid adusid ürituse käigus, et kuitahes põnevaid või hästi­ toimivaid tehnikaid ja meetodeid maa­ ilma eri paigus psühholoogilise toetuse tegevuste raames ka ei kasutata, on igal riigil ja rahvusel oma eripära ning oma unikaalsed vajadused, millele vastavaks tuleb kujundada ka oma toetusteenu­ sed.

Mille pärast muretseb

sõduri naine? Missioon Afganistanis on andnud kaitseväele palju kogemusi. Artiklis vaatlen missiooniperede toetusprogrammi kodulehele (mpt.mil.ee) kogunenud materjalide abil, mis on Afganistani lähetatud kaitseväelaste pereliikmete jaoks olulised teemad. MIS ON MPT? Missiooniperede toetusprogrammi (MPT) koduleht on kinnine koduleht, mis on mõeldud infovahetuseks paras­ jagu missioonil teenivate kaitseväelas­ te peredele. Kodulehe administreerija on kaitseväe tugikeskus. Kinnine on koduleht seetõttu, et tagada sõduri lä­ hedastele privaatsus oma murede jaga­ misel ning ka muu võimaliku tundliku informatsiooni turvalisus. Pereliikme missioonile minnes on peredel võimalik end sinna registreerida ning missiooni lõppedes kasutajakonto suletakse. Infot kodulehe kohta on tugikeskus edasta­ nud peredele toimunud üleriigilistel infopäevadel, saatnud postiga koju ning jaganud ka väljaõppe käigus toimunud loengutel. Tasub täpsustada, et tegu ei ole ainult Afganistani-põhise ettevõtmi­ sega, vaid eraldi sektsioonid kodulehel on olnud ka Mali, KAV ja Atalanta mis­ sioonide jaoks. MPT koduleht koosneb neljast suure­ mast sektsioonist: - postitused kohapealt, mille on kir­ jutanud enamasti kaplan või teabeohvit­ ser, aga mõnikord ka kontingendiülem; - foorum, kus saavad uusi teemasid algatada ning juba alustatud teemadele vastata kõik kasutajad; - lugemissoovitused, kus on viidatud abistavale kirjandusele ning kohaliku elu uudiseid käsitlevaid viiteid; - praktiline info, kus on õpetus paki­ saatmise kohta, info sotsiaalsetest taga­ tistest, kontaktandmed jmt. Kodulehel on olnud kõikide Est­ Conide ajal keskmiselt pisut üle saja re­ gistreerunud kasutaja. Näiteks viimase

Andres Siplane NÕUNIK KAITSEMINISTEERIUM

Afganistani rotatsiooni ajal oli kodu­ lehel 119 kasutajat. Kodulehele võisid registreeruda kõik kaitseväelase läheda­ sed. Kui meil tekkis kahtlus, et kas teatud kodulehele juurdepääsu sooviv inimene on ikka selle kaitseväelasega seotud, siis saatsime päringu missioonipiirkonda ning kui kaitseväelane kinnitas isiku sobivust, siis võimaldasime kodulehele juurdepääsu. Üldiselt võib hinnata, et valdavalt registreerus kodulehe kasuta­ jateks noorem põlvkond ehk eelkõige sõdurite elukaaslased. Sõduriemad käi­ sid pigem teavet kogumas tugikeskuse korraldatud infopäevadel.

MPT KÜLASTATAVUS Järgneval joonisel toon ära külastusses­ sioonide arvu nädalate lõikes alates jaa­ nuarist 2011 kuni Afganistani missiooni lõpuni mais 2014. Algustärmin on tin­ gitud sellest, et tarkvaraliste võimaluste tõttu on külastuste statistika sellest ajast kättesaadav. Samuti on ka kahjuks MPT foorumis postitused säilinud vaid alates 2011. aasta jaanuarist. Vaatlusaluste andmete lõputärmin tuleneb iseenesest­ mõistetavalt EstConi kojutulekust. Nä­ dalases lõikes vaatlemine on kõnekam, et näidata, kuidas teatud sündmustega seoses kodulehe külastatavus just teatud päevadel mitmekümnekordistus.


ÜLEVAADE

23

augustis 2012, mil neid oli ühes näda­ las 118.

MPT FOORUMI POSTITUSED

2000 1800 1600 1400 1200 1000 800 600 400 200

mai 18

märts 18

nov 17

jaan. 18

sept. 17

mai 17

juuli 17

märts 17

nov. 16

jaan. 17

sept. 16

mai 16

juuli 16

märts 16

nov. 15

jaan. 16

sept. 15

mai 15

juuli 15

jaan. 15

märts 15

0

Joonis 1. MPT külastatavus jaanuar 2011 kuni mai 2014. tugikeskuse perepäevad missioonilt saabumine omavahelised kokkusaamised uudiste jagamine heategevuslikud algatused psühholoogiline abi foorumi toimimine spaateenuse kasutamine sidepidamine missioonipiirkonnaga missioonile saatmine pakisaatmine 0

50

100

150

200

250

Kui vaadelda kõverat joonisel 1, siis torkab silma teatud hetkede väga suur külastusaktiivsus. Kui keskmiselt oli 440 külastust nädalas, siis need päe­ vad, mil oodati EstCoyd puhkusele

või koju, kasvas külastatavus oluliselt. Kõige suurem oli külastatavus veebrua­ ris 2014 (1821 külastust nädalas), mil mäletatavasti puhkuseletulek hilines. Ajalooliselt kõige vähem oli külastusi

SÕDUR NR 4 (85) 2015

Joonis 2. MPT foorumi postitused temaatiliselt.

MPT foorumi postitused annavad meile aimu, mille pärast muretsevad missioo­ nil viibiva kaitseväelase lähedased. Kok­ ku on foorumisse teinud Afganistanis teenivate sõdurite lähedased vaadelda­ val perioodil 720 postitust. Temaatiliselt vaadeldes (vt joonis 2) on kaks kõige enam postitusi tekita­ nud valdkonda missioonilt kojutulek (n = 234) ja pakisaatmine missiooni­ piirkonda (n = 211). Tähelepanu vää­ rivad algatused heategevuslike üri­ tuste ja omavaheliste regionaalsete kokkusaamiste osas. Heategevuslike algatuste all pean silmas kingituste lähetamist missioonipiirkonda ning Carolin Illenzeeri fondi ürituste kohta info jagamist. Kui lähtuda artikli pealkirjas kasuta­ tud sõnast „mure“, siis muretsemise vald­ konnad olid eelkõige kuuldused trauma­ dest ning kojutulekuaegade muutumine. Pärast ühte traagilist sündmust kü­ sis sõduri lähedane: „Kas on tuntud huvi nende hakkama saamise ja mee­ leolude ja vastupidamise kohta? Kas on pakutud võimalust kõigile saada nõus­ tamist, kaplanit või psühholoogi? Või jätkavad mehed, nagu poleks midagi juhtunud?“ Kui puhkuselend hilines, siis hakka­ sid levima kuuldused: „Eesti pole nõus maksma!! Enne reedet pole mõtet ooda­ ta ja reede pole ka kindel!“ ja „Riik võiks ise ka oma meeste eest hoolitseda ja väga narr, kui nad ise peavad raha (kojutule­ kuks) kokku panema.“ Taoliste teemapüstituste puhul pidi tugikeskus kiirelt reageerima ning andma kaitseväelaste lähedastele tasa­ kaalustatud ja adekvaatset infot. Tih­ ti aitasid selles osas kaasa ka kontin­ gendi kaplan, kontingendi ülem või teabeohvitser. MPT kodulehekülg on olnud kaht­ lemata innovaatiline lahendus info­ vahetuseks missioonil teenivate kaitse­ väelaste lähedastega. See kodulehekülg muutus atraktiivseks ja lisaväärtust loovaks teatud kriitilise massi (N ≥ 100) kasutajate olemasolu. Kahtlemata andis kodulehele laekuv info ainet ka tugikes­ kusele oma muude teenuste kujunda­ miseks ning perede vajaduste paremaks mõistmiseks.


24

NATO

NATO kiirreageerijad kui 21. sajandi paratamatus 21. sajandit on iseloomustatud kui kiiruse sajandit – kiired on nii autod, lennukid, infovahetus kui ka kriiside tekkimine. Sellest tulenevalt on moodi läinud ka kõikvõimalikud kiire reageerimisajaga sihtüksused, millest tähtsaim kindlasti on NATO kiirreageerimisüksus NRF.

K

uigi Põhja-Atlandi Le­ pingu Organisatsioon ehk NATO on organi­ satsioonina üpriski so­ liidsesse ikka jõudnud ja tähistas tänavu 4. ap­ rillil oma 66. sünnipäeva, võib NATO reageerimisvägi (NATO Responce Force ehk NRF) 21. novembril oma tordilt leida vaid teismelisele sobilikud kolm­ teist küünalt: nimelt pandi NRF-ile alus 2002. aasta NATO tippkohtumisel Prahas, kus muuhulgas otsustati liitu­ miskõnelustele Bulgaaria, Läti, Leedu, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveenia kõrval kutsuda ka Eesti.

11. SEPTEMBER 2001 JA NRF

SÕDUR NR 4 (85) 2015

21. sajand oli alanud maruliselt ning nagu seisis tippkohtumise ühisavaldu­ ses, nõudis 2001. aasta 11. september al­ liansilt uut meetmete paketti ohtudega toime tulemiseks. Nii pidi NATO, vasta­ valt Prahas otsustatule, olema edaspidi võimeline toime tulema vastasega, kes kasutab oma eesmärkide saavutamiseks massihävitusrelvi või terroriakte. Selleks, et kõike seda teha, otsustati luua tehnoloogiliselt arenenud paind­ likest, jätkusuutlikest ja koostöövõime­ listest maa-, mere- ja õhuväe üksustest koosnev kiirreageerimise sihtjõud, mis on võimeline kiiresti suunduma sinna, kuhu NATO kõrgeim organ ehk Põhja-Atlandi Nõukogu neid lähetab. Vastavalt otsusta­ tule pidi uus rahvusvaheline kaitse-ees­

Simmo Saar NOOREMLEITNANT 1. JALAVÄEBRIGAADI TEABEOHVITSER

märgil kokku kutsutud löögirusikas esi­ algse lahinguvõime saavutama hiljemalt 2004. aasta oktoobriks, 2006. aasta ok­ toobriks pidi NATO reageerimisvägi ole­ ma võimeline vajadusel vastasele näitama kogu oma potentsiaali. NRF-i kontsept­ sioon kiideti heaks 2003. aasta Brüsselis NATO kaitseministrite kohtumisel ning 13. oktoobril teatas NATO peasekretär Jaap de Hoop Scheffer Rumeeniasse kogu­ nenud kaitseministritele, et NRF on oma esialgse lahinguvõime saavutanud. „NA­ TO-l ei ole tulevikus enam külmale sõjale iseloomulikke massiivseid väeüksusi, vaid võimekaid ja väledaid vägesid, mis on või­ melised astuma vastu 21. sajandile omas­ tele ohtudele,“ ütles NATO ühend­vägede ülemjuhataja kindral James L. Jones 15. oktoobril 2003 Brüsselis korraldatud NRF-i loomisele pühendatud tseremoo­ nial. NRF-i rotatsiooni pikkuseks määrati kuus kuud, selle järel võttis vastutuse üle juba uus NATO liikmesriikidest moodus­ tatud reageerimisvägi. Soovi korral võisid kaasa lüüa ka liikmestaatuseta koostöö­ partnerid, kelle parimad näited on meist põhjas asuvad Soome ja Rootsi.

ESIMESED ÕPPUSED JA PAKISTANI PROOVIKIVI 2003. aasta 20. novembril kogunesid esimese NRF-i rotatsiooni 11 liikmes­ riigi üksused Türki Doganbeysse, et esimest korda ajaloos harjutada koos NRF-i kohaloleku (sealhulgas merealase) näitamist, tsiviilelanike evakueerimist, terrorismivastast võitlust ning embar­ goalaseid operatsioone. Pea aasta hil­ jem, 30. septembril 2004, algas Itaalias Sardiinias õppus Destined Glory, millest võttis osa 10 500 sõjaväelast Belgiast, Kanadast, Prantsusmaalt, Kreekast, Itaaliast, Hollandist, Hispaaniast, Tür­ gist, Ühend­kuningriigist ja Ameerika Ühendriikidest. 16. oktoobrini kestnud õppusest võttis osa 50 laeva ja 50 lennu­ kit. Kuigi põhiliselt amfiiboperatsiooni­ dele keskendunud õppus ei hõlmanud vaid NRF-i üksusi, nimetas NATO Des­ tined Gloryt ikkagi NRF-i võimekust de­ monstreerivaks suureks õppuseks. 2005. aasta 29. septembril algas Tür­ reeni merel kahenädalane mereõppus Destined Glory (teise nimega Loyal Mi­ das), sellest võttis osa 8500 sõjaväelast ning 37 laeva ja 57 lennukit kümnest NATO liikmesriigist. Õppuse eesmärk oli testida 2006. aasta NRF-i rotatsioo­ ni mereväekomponendi valmisolekut. Õppuse põhirõhk oli seatud ootamatu­ te sündmuste lahendamisele – nimelt polnud õppusel tavapärast stsenaariumi ning osalevate üksuste ülem pidi reagee­


NATO

Ka Eesti koos teiste Balti riikidega panustab NATO kiirreageerimisüksuste koosseisus ühise jalaväepataljoniga. Pildil Scoutspataljoni võitleja 2013. aastal toimunud suurõppusel Steadfast Jazz.

SÕDUR NR 4 (85) 2015

rima talle ettemängitud ootamatustele. Tulenevalt kiirreageerimisväeüksuse iseloomust on halbadele üllatustele reageerimine ka tegelikult ju see, mida NRF-ilt oodatakse – nii pidid sama aas­ ta 11. oktoobris NATO kiirreageerijad suunduma Pakistani, kus kolm päeva varem toimunud maavärinas oli hukku­ nud 80 000 inimest ning kolm miljonit inimest olid jäänud kodu ning toiduta. 1. veebruarini kestnud missiooni käigus toimetati Saksamaa ja Türgi õhusildade kaudu Pakistani pea 3500 tonni varus­ tust: kriisipiirkonda viidi 18 000 telki, 505 000 tekki, 17 000 ahju ja radiaato­ rit, enam kui 31 500 madratsit, 48 900 magamiskotti ning tonne meditsiinitar­ beid. NATO välihospidalides raviti pea 5000 patsienti ning viidi läbi 160 suure­ mat operatsiooni. Mobiilsed meditsiini­ üksused andsid kaugemates mägiküla­ des abi 3424 patsiendile. Suuremates linnades nagu Arja ja Bagh parandasid NATO pioneerid pea 60 kilomeetrit teid ning toimetasid piirkonnast mine­ ma 41 500 kuupmeetrit rususid, luues niimoodi tingimused humanitaarabi saabumiseks. Samuti rajasid pioneerid koole ning jagasid kohalikele 267 kuup­ meetrit joogivett ning lõid püsiva, kuni 8400 inimest päevas teenindava veesüs­ teemi. Kuna saabumas oli talv, aidati Pakistani armeel operatsiooni Winter Race raames mägedes elavatele kohali­ kele rajada 110 mitmefunktsioonilist varjupaika ning evakueeriti helikopteri­

25


26

NATO

Scoutspataljoni kaitseväelane 2013. aasta suurel õppusel Steadfast Jazz. ERAKOGU

SÕDUR NR 4 (85) 2015

tega mägedest üle 7650 katastroofiohv­ ri. Helikopterite teenindamiseks loodi vajalik tankimisala Abbottabadi. Pakistani missioon andis NRF-ile võimaluse näidata oma kiiret reageeri­ misvõimet: 8. oktoobril toimus Pakista­ nis saatuslik maavärin, abipalve NATO vägedele saatis Pakistani valitsus 10. oktoobril. 11. oktoobril sai operatsioon NATO peakorterist rohelise tule ning esimesed tonnid abi laaditi Pakistanis maha juba 14. oktoobril. 19. oktoobril loodi lisaks Saksamaa õhusillale teine õhusild Türgist Incirlikust. Sealt viidi ohvriteni hulgaliselt ÜRO läkitatud telke, tekke ja ahjusid. 21. oktoobril saabusid Pakistani NRF-i pioneerid ja meedikud. 29. oktoobril 2005 jõudsid kohale ka kõrgema kategooria meedi­ kud, kellel tuli kohe asuda tegelema päevas sadade abivajajatega. Pooleteist­ kümne nädala pärast (9. novembril) avas NATO 60-kohalise välihaigla, millel oli ka kirurgivõimekus. Samal päeval alus­ tasid NATO helikopterid varustuslende mägiküladesse. Pakistanis tegutsenud maaväe kon­ tingendi moodustasid pioneerid His­ paaniast, Ühendkuningriigist, Poolast ja Itaaliast ning meedikud Hollandist, Tšehhist, Prantsusmaalt, Portugalist ja Ühendkuningriigist; eelmainitutele li­ sandus neli veepuhastusmeeskonda (üks Hispaaniast ja kolm Leedust) ning kaks tsiviil-sõjalise koostöö meeskonda Slo­

veeniast ja Prantsusmaalt. Õhutoetuse operatsiooni viis läbi peamiselt Prant­ suse õhuvägi, selle koosseisus tegutsesid ka Saksamaalt saadetud sõjaväekopterid ning Luksemburgi päästekopter koos meeskonnaga. NRF saatis Pakistani kok­ ku 1000 pioneeri ja 200 meedikut, neist viimased lahkusid operatsiooni lõppe­ des 1. veebruaril 2006.

LÕPUEKSAM LÄÄNE-AAFRIKA RANNIKUL 2006. aasta suveks oli NRF-i isikkoosseis 2004. aasta 17 000-lt tõusnud 25 000-ni ning ees seisis otsustav lõpueksam, see kandis nime Steadfast Jaguar ning lei­ dis aset 2006. aasta 15.–28. juunil Lää­ ne-Aafrika rannikul Cabo Verde saartel. Esimest korda testiti küpseks saanud NRF-i maa-, mere- ja õhukomponen­ di koostööd. Õppusest võttis osa 7000 sõjaväelast kõigist NATO liikmesriiki­ dest, eestlased saatsid Lääne-Aafrika rannikule oma staabielemendi. Õppuse stsenaariumi kohaselt oli ühel saares­ tiku saartest aktiveerunud vulkaan, mille tõttu sattus ohtu 900 saarel elava inimese elu. Seega pidid kiirreageerijad muuhulgas läbi viima ka evakuatsioo­ ni ning harjutama saarele maabumist. NATO Euroopa vägede toonane ülem­ juhataja kindral James L. Jones tõstis õp­ puse osas esile tõsiasja, et nii maal, õhus kui ka merel tegutsevad üksused allusid kogu operatsiooni vältel ühele ülemale.

„See on täielikult erinev NATO külma sõja aegsest teguviisist, kus mere-, õhuja maaväed tegutsesid teistest eraldi ja pooleldi iseseisvalt,“ ütles Jones õppuse pressikonverentsil. NRF kuulutati täieli­ kult lahinguvõimeliseks sama aasta Riia tippkohtumisel 29. novembril. „Kiiresti tekkivate kriiside lahendamisel on NRFil kanda eluline roll. NATO reageerimis­ vägi ei tähenda kvaliteedi kasvu ainult mitte NATO, vaid ka Euroopa Liidu, ÜRO ja rahvuslike eesmärkide seisu­ kohalt vaadates,“ seisab Riia peakohtu­ mise ühisavalduses.

NRF HARJUTAB EESTI KAITSMIST 2013. aasta 2. novembril algas Balti riikides ja Poolas NATO suur õppus Steadfast Jazz, millest võtsid osa kõik 28 liikmesriiki ning kolm alliansi koos­ tööpartnerit – Soome, Rootsi ja Ukraina. Õppusel olid esindatud kõik NRF-i kom­ ponendid: lisaks maa-, mere- ja õhuväele olid kaasatud ka erioperatsioonide kom­ ponent ning staabielement. Õppus oli 2014. aasta NRF-i rotatsiooni väljaõppe kulminatsioon ning hõlmas kokku 6000 sõjaväelast, kellest 3000 osales staabi­ õppusel ning teine 3000 taktikalisel õp­ pusel maastikul, merel ning õhus. Õppuse juhtstaap asus Lätis Ādažis, taktikaline osa viidi läbi Poolas, kus Eestit esindasid Scoutspataljoni jalaväekompanii ja Kait­ seliidu miinipilduja­rühm. Taktikalistest


KRIMMI SÜNDMUSED MUUDAVAD TAAS KÕIKE Nii, nagu muutsid 2001. aasta sündmu­ sed arusaama NATO eesmärgist, pani ka Krimmi annekteerimine NATO ot­ sustajad muutustele mõtlema. 2014. aasta 15. septembril Walesis toimunud tippkohtumisel ütles alliansi toonane peasekretär Anders Fogh Rasmussen, et liitlased seisavad silmitsi katsumustega, mis on varasemast veelgi ettearvamatu­ mad, vihjates nii Venemaa agressioonile Ukrainas, islamiäärmuslaste tegevusele Lähis-Idas kui ka ebastabiilsusele Põh­ ja-Aafrikas. Lisaks vajadusele pöörata enam tähelepanu NATO Ida-Euroopa liikmesriikide kaitsmisele, lepiti kohtu­ misel kokku ka kiirreageerimisväeük­ suse rajamises olemasoleva NRF-i sees. Veelgi kiiremate kiirreageerijate üksust otsustati nimetada Very High Readiness Joint Task Force’iks (VJTF) ehk siis eesti keeli väga kõrge valmidusega ühend­ sihtjõuks. Sihtjõu olemus sai selgemaks 5. veebruaril 2015, mil NATO kaitsemi­ nistrid teatasid, et VJTF on rahvusva­ heline kuni viiest maaväe pataljonist koosnev brigaad ning et sinna kuuluva­ le 5000 maaväelasele annavad oma toe (sarnaselt NRF-iga) nii õhu- ja mereväe­

lased kui ka erioperatsioonide üksused. Rahvusvaheline brigaad peab olema või­ meline kriisipiirkonda saabuma enne kriisi lahvatamist esimeste ohuennete ilmnemisel, mõni VJTF-i komponent peab olema võimeline piirkonda liiku­ ma kahe päeva jooksul käsu saamisest. VJTF-i liiderriigid on järgnevatel aas­ tatel rotatsiooni korras Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Poola, Hispaania ja Ühendkuningriik. Kuna VJTF-i loomine peaks lõpu­ le jõudma 2016. aasta alguses, teata­ sid NATO välisministrid 2. detsembril 2014. aasta nn sisemise odaotsa loo­ misest, mis seni VJTF-i ülesandeid täi­ dab ning NATO kohaoleku Ida-Euroo­ pas kindlustab. Odaotsa moodustavad Saksa­maa, Holland ning Norra.

2016. AASTA NRF-I SUUREJOONELINE LÕPUEKSAM 2016. aasta NRF-i rotatsiooni, kuhu Balti riigid panustavad ühise jalaväe­ pataljoniga, lõpueksam on 28. septemb­ ril algav ja 6. novembril lõppev suur õppus Trident Juncture 2015. Õppus toimub mitmes asukohas – kuni 25 000 alliansi sõdurit panevad oma oskused proovile nii Hispaanias, Itaalias kui ka Portugalis. Õppusel testitakse ka uue kiirreageerimisbrigaadi valmisolekut, mis peab kriisipiirkonda suunduma juba 48 tunni jooksul. Õppus keskendub uutele proovi­ kividele nagu küberkaitse ning võtab arvesse viimase 20 aastaga missiooni­ del Afganistanis, Kosovos ning mujal õpitut. Lisaks maa-, õhu- ja mereväele võtavad õppusest osa erioperatsiooni­ de üksused ning erinevad sõjaväeluure komponendid. Mis on NRF? NATO reageerimisvägi ehk NRF on

„NATO reageerimisvägi ei tähenda kvaliteedi kasvu ainult mitte NATO, vaid ka Euroopa Liidu, ÜRO ja rahvuslike eesmärkide seisukohalt vaadates,“ seisab Riia peakohtumise ühisavalduses.

27

kõrges valmisolekus olev tehnoloogi­ liselt hästivarustatud rahvusvaheline maa-, õhu-, mere- ja eriväe komponen­ tidest koosnev sihtüksus, mis on val­ mis lühikese ajaga siirduma mistahes kriisipiirkonda. Kui suur on NRF? NRF-is võib maksimaalselt olla­ 40 000 sõjaväelast, selle sees on alates 2016. aastast ka 5000-liikmeline väga kõrges valmisolekus VJTF. Mis on VJTF-i reageerimisaeg? VJTF peab olema võimeline kriisi­ piirkonda siirduma 48 tunni jooksul. Kui kaua kestab NRF-i rotatsioon? Algselt pidid rotatsiooni korras NRF-i kuuluvad liikmesriigid oma kontingendi valmisoleku kindlustama kuueks kuuks, kuid alates 2012. aas­ tast pikendati perioodi kalendriaastale (1. jaanuar kuni 31. detsember). Mis on Eesti panus NRF-i? Eesti on varem panustanud NRF-i koosseisu oma mereväe staabi- ja toe­ tuslaevaga Admiral Pitka, miinijahtijate Admiral Cowani ja Sakala ning maaväe demineerimis- ja sõjaväepolitseiüksuste ning liikumise koordineerimise üksuse­ ga. 2010. aastal panustas Eesti koos teis­ te Balti riikidega NRF-14 koosseisu ühi­ se jalaväepataljoniga, 2012. aastal andis Eesti NATO reageerimisväkke miinijah­ tija Sakala. 2013. aastal panustas Eesti NATO reageerimisväkke demineerimisüksu­ se, luureüksuse ja logistikutega (kokku kuni 20 kaitseväelast), järgmisel aastal oli Eesti panus NATO 1. alalise miini­ tõrjeeskaadri (Standing NATO Mine Countermeasures Group 1, SNMCMG1) koosseisu üks miinijahtija koos 40 tegev­ väelasest koosneva laevameeskonnaga. 2015. aastal andis Eesti NRF-i koossei­ sus olevatesse alalistesse mereväeüksus­ tesse ühe miinijahtija ja kuni 40 tegev­ väelasest koosneva laevameeskonna. 2016. aastal annavad kolm Balti riiki NATO käsutusse pataljonisuuruse üksu­ se (Balti pataljon ehk BALTPAT), sellest poole moodustab juhtriigi Eesti 1. jala­ väebrigaadi koosseisu kuuluva Scouts­ pataljoni kaks mehhaniseeritud kom­ paniid. Balti pataljoni valmisolek algab 1. jaanuaril 2016 ja kestab 31. detsemb­ rini 2016, viimane õppus enne siirdu­ mist on 28. septembrist 6. novembrini Itaalias, Hispaanis ja Portugalis toimuv 25 000 NATO sõjaväelast hõlmav õppus Trident Juncture 2015.

SÕDUR NR 4 (85) 2015

üksustest osales Eestist veel mereväe mii­ nijahtija Admiral Cowan. Eesti jaoks oli tegu kindlasti väga olu­ lise õppusega: lisaks sellele, et eestlased panustasid korralikult Steadfast Jazzi, harjutati Balti riikides ja Poolas Eesti kaitsmist. Nimelt oli stsenaariumi ko­ haselt Eestit kui NATO riiki rünnanud agressiivne naaber Botnia, käivitades niimoodi NATO aluslepingu artikkel viie ning tuues meie kodumaa pinnale NATO kiirreageerimisväe. Lisaks sellele, et õppus oli järjekordse NRF-i rotatsioo­ ni lõpueksam, hõigati selle käigus välja oluline sõnum NATO edasisest arengust: pärast Afganistani missiooni lõppemist pööratakse oma pilgud NRF-i poole ning keskendutakse alliansi liikmesriikide kaitsmisele. Kindlasti oli sellise sõnumi edasta­ miseks aeg küps, kuna sama aasta sep­ tembris toimus Vene Föderatsiooni ja Valgevene pea 13 000 sõjaväelast, 350 soomukit ning 50 lennukit ja helikop­ terit hõlmanud õppus Zapad-2013 ning järgmisel aastal ootas maailma ees juba Krimmi annekteerimine ning sõjatege­ vuse algus Ukrainas.

NATO


28

SÕJAKOOL

Esimesed neli aastat mereväe põhikursust kõrgemas sõjakoolis Sel aastal lõpetab kõrgema sõjakooli teine mereväe põhikursus ja täitub neli aastat järjepideva mereväeohvitseride väljaõppe taaskäivitamisest Eestis. On paras aeg teha esmased kokkuvõtted ja revideerida tulevikuplaane.

K

SÕDUR NR 4 (85) 2015

uigi neli aastat on lühike aeg, on selle vältel toimu­ nud palju. Võib öelda, et mereväeohvitseride välja­õpe Eestis on läbi­ nud esimese otsingute, eksimuste ja väga kiire arengu faasi ning jõudnud uude stabiilsemasse ajajärku. See aeg on olnud põnev ja avastusteroh­ ke mitte ainult kadettidele, vaid ka koo­ lile ja õppejõududele. Mereväe põhikursus kaitseväe ühen­ datud õppeasutuste kõrgemas sõjakoolis kestab kolm aastat. Õppida saab kahel erialal: taktika- või tehnikaohvitseriks. Esimese õppeaasta veedavad kadetid põhiliselt Tartus, kus õpitakse erine­ vaid akadeemilisi ja üldsõjalisi aineid. Mereväespetsiifilistest õppeainetest toi­ muvad esimesel õppeaastal avariitõrje ja merepraktika. Sel aastal toimus ava­ riitõrje praktiline osa esmakordselt Läti mereväe väljaõppekeskuses Liepājas. Teise õppeaasta esimesel poolel koli­ vad kadetid Tallinna ja õppetöö jätkub mereväekoolis ning Tallinna tehnika­ ülikooli mereakadeemias. Õpitakse me­ renduslikke ja meresõjalisi distsipliine. Teisel ja kolmandal õppeaastal toimu­ vad mere­sõidupraktikad mereväe laeva­ del, kus kadetid saavad juba ise juhtida laeva või laeva mehaanikasektsiooni. Kolmanda õppeaasta lõpuks tuleb esita­ da ja kaitsta lõputöö. Meresõidupraktikateks on kasuta­ tud erinevaid mereväe laevu, aga enim on õppelaeva rolli täitnud sel aastal teenistusest välja arvatud EML Ristna. Eraldi õppelaeva puudumine suuren­ dab edaspidi ülejäänud mereväe laevade koormust, sest lisaks oma meeskonna väljaõppele tuleb leida aega ka kadettide jaoks. Kõige suurem probleem on navi­ gatsioonipraktika, kus laev peab olema

Taavi Urb KAPTENMAJOR

pikalt sõidus ilma, et ülejäänud mees­ konda peale kadettide palju treenida saaks. Väike õppelaev oleks selles rollis säästlikum: kokkuhoid tuleks väiksema kütusekulu ja meeskonnaliikmete väli­ õppuse tasu arvelt. Lisaks ei takistaks kadettide väljaõpe siis teiste mereväe laevade põhiülesannete täitmist ja kaoks võimalus, et kadett võib kalli laeva koge­ mata madalikule ajada või sildudes ära lõhkuda.

MEREVÄEKADETTIDE KITSAS RING Nelja aasta jooksul on mereväe põhi­ kursusele vastu võetud 33 kadetti, kellest 10 on lõpetanud, 13 õpib ja 2 on aka­ deemilisel puhkusel. Lisaks on kursuse lõpetanud üks ekstern. Kahjuks on 8 kadetti ka koolist välja langenud (neist 4 ühtlustamiskursuselt). Kursuste väik­ sust arvestades on väljalangevus mereväe põhi­kursuselt olnud suur. Enamasti saab kadettidele saatuslikuks kas ühtlustamis­ kursus või teine õppeaasta. Ühtlustamis­ kursusel langeb palju kadette välja kõigist väeliikidest. See ongi ühtlustamiskursuse

Pidev probleem on olnud mereväe põhikursuse täituvus – lubatud 10 kohta pole täita õnnestunud kunagi.

üks eesmärk: anda neile, kes avastavad, et sõja­kool pole talle sobiv koht, võimalus väärikalt kõrvale astuda, ilma, et peaks hiljem oma õpingud kinni maksma. Tei­ sel õppeaastal kolivad mereväe põhikur­ suse kadetid Tartust Tallinna. Nad on siis kursuse ülema silma alt ära ja peavad iseseisvalt hakkama saama, aga õppe­ koormus suureneb. Sellel, kes pole selleks ajaks endas piisavalt enesedistsipliini kasvatanud, läheb raskeks tempos püsi­ da. Suur välja­langevus näitab muidugi ka seda, et kvaliteedikontroll toimub ja kvaliteeti ei tooda ohvriks kvantiteedile. Kuna esimese põhikursuse lõpetanute saavutustega ollakse üldiselt rahul, tun­ dub, et oleme õigel teel. Üks pidev probleem on olnud mere­ väe põhikursuse täituvus. Lubatud 10 kohta kursusel pole veel kunagi täita õn­ nestunud, pigem on kerkinud küsimus, kas kursust on üldse võimalik avada. Õnneks on igal aastal leidunud neid, kes on otsustanud maaväe kursuselt mere­ väe kursusele üle tulla. Kui selline otsus tehakse ühtlustamiskursuse jooksul, on kool sellist üleminekut ka võimaldanud. Väeliigi vahetamise põhjus on arvata­ vasti ühtlustamiskursuse selgitustöö. Paljud sõjakooli sisse astujad saavad alles seal teada, et kõrgemas sõjakoolis saab õppida ka õhu- ja mereväeohvitseriks. Sellest hoolimata on 43% mereväe põhi­ kursusele vastu võetutest tulnud maa­ väest ja ainult 26% laevastikust. Muidugi oleks parem, kui sisseastujad oleks oma võimalustest juba varem teadlikud. See tähendab, et sellealast teavitustööd tuleb veelgi tõhustada.

MEREVÄEOHVITSERIÕPPE TULEVIK Mereväe põhikursuse õppekava on nelja aastaga palju arenenud. Esimene õppe­


SÕJAKOOL

29

Hoolimata mereväekadettide õppeaja lühidusest on kõrgema sõjakooli mereväe põhikursuse läbijad hästi koolitatud ja motiveeritud.

1

1 Euroopa ainepunkt (EAP) on 26 akadeemilist tundi.

meresõidupraktikat esimesel õppeaas­ tal. Seepärast tasub kaaluda võimalust pikendada mereväe põhikursust kolme ja poole aastani ning teha tulevikus ka­ vandatav mereväe keskastmekursus sel­ le võrra lühem. Enne esimese mereväe põhikursuse lõ­ petamist eelmisel aastal oli mereväes suur nooremohvitseride puudus. Kuna Eestis väljaõppesüsteemi alles käivitati, aga vä­ lismaal Eesti mereväeohvitsere enam ei koolitatud, ei tulnud mereväkke mitu aastat ühtegi noort ohvitseri. See prob­ leem on nüüd lahendatud ja pigem on probleem kõigile lõpetajatele laeval ame­ tikoha leidmised. (Mereväe kindel soov on, et iga mereväeohvitser peab alustama teenistust laeval.) Kahjuks on mereväe oh­ vitseride ametikohtade püramiid praegu sibulakujuline nagu Eesti rahvastikupüra­ miid: vanemleitnantide ja kaptenmajorite kohti on rohkem kui leitnantide omi. Kui

seda probleemi lahendada ei õnnestu, tu­ leb varem või hiljem mereväeohvitseride koolitamisse paus teha, sest kõigile lõpeta­ jatele pole ametikohti. Võib-olla tulekski edaspidi mereväe põhikursusi korraldada aastaste vahedega. 2015. aastal on mereväelastest ka­ detid nii kõrgemas sõjakoolis kui ka mereväebaasis loomulik nähtus. Mere­ väge aastaid vaevanud nooremohvitse­ ride puudusest on üle saadud. Õppekava areng on olnud kiire ja see on saavu­ tanud taseme, kus suuri muutusi pole enam vaja teha. Kursuse läbiviijad on omandanud palju kogemusi, mis või­ maldavad väljaõpet paremini läbi viia ja õppureid adekvaatsemalt hinnata. On sobiv hetk analüüsida saavutatut ja seada pikemaid tulevikuperspektiive. Muuhulgas tuleks kaaluda kursuse pi­ kendamist poole aasta võrra ja kursuste korraldamist aastaste vahedega.

SÕDUR NR 4 (85) 2015

kava sai tehtud küll parima äranägemise järgi, aga et omamaise mereväeohvit­ seride väljaõppe läbiviimise kogemust polnud, sattus sinna mitu viga. Nelja aasta jooksul on tekkinud arvestatav kogemus, mille baasil on kasutusele võetud paremaid väljaõppemeetodeid ja õppekava arendatud. Kuigi õppekava arendamine on pidev protsess, mis ei lõpe kunagi, võib öelda, et praeguseks on kõik suuremad vead leitud ja kõrvalda­ tud, õppekava on saavutanud rahuldava taseme ja jõudnud stabiilse arengu faasi. Suurim probleem on õppeaja nappus: mereakadeemias õpetatakse laevajuhti viis aastat, meie üritame kolme aastaga lisaks sellele anda veel ohvitserile ja me­ reväelasele vajalikud oskused. Eriti an­ nab tunda praktika vähesus. Praktiliseks sõjalaeva juhtimiseks on ainult 15 Eu­ roopa ainepunkti1 (esimeses õppe­kavas ainult 13) mahus, lisaks 1-2 nädalat


30

KÜBERKAITSE

Professor Michael Schmitt: NATO tulevane vastane on arvestatava kübervõimekusega Ajakiri Sõdur rääkis NATO küberkaitsekeskuse vanemteaduri ja Harvardi ülikooli õigusteaduste kooli professori Michael Schmittiga küberründevõimekuse arendamisest ja sellest, mida oleme õppinud laiaulatuslikust Sony häkkimise skandaalist.

K

überkaitseõppustel kohtab palju T-särkides osalejaid, mõnel neist on sõjaväeline taust, aga enamikul mitte. Milline on üldse relvajõudude roll küberkaitses? Küberrünnakute toime­panijad ei ole tihti sõjaväelased ning mõtlevad ja tegutsevad hoopis erinevalt kui sõjaväeline organisatsioon.

SÕDUR NR 4 (85) 2015

Relvajõud on kahtlemata parim orga­ nisatsioon küberoperatsioonide läbivii­ miseks sõjalise konflikti ajal. Paljudel riikidel sellist võimekust pole, aga nad vajavad seda. Ei saa minna sõtta ja teha lepingut erafirmaga, kes ei saa aru, mida sõjapidamine endast kujutab. Relvajõud peavad erinevateks konf­ liktideks valmis olema. Ilmselt ei näe me tulevikus vastuseisu küberjõud vs. küberjõud, minu nohikud sinu nohikute vastu. Pigem integreeritakse küberope­ ratsioonid kineetiliste operatsioonidega. Relvajõudude jaoks on kõige haavata­ vam juhtimine ja side. Kuidas ja kui pi­ kalt seda häirida tahetakse, kuidas ope­ ratsioone maskeeritakse. Kas lihtsam on pommitada vastase õhutõrjesüsteeme või on lihtsam neisse häkkida. Iga juh­ tum on erinev ja iga üksuse ülem peab kontrollima võimekusi, mis tal on, et saavutada sõjalisi eesmärke. Tehnilise poole pealt ei usu ma, et outsource’imine oleks tee, mida valida. Eraettevõtete tegevuse eesmärk on alati kasumimarginaal ja ma ei taha, et mind kaitseks keegi, kelle põhiline eesmärk on selle pealt kasu saada. Ma tahan, et mind kaitseks riik ja valitsus, kelle põhiline eesmärk on minu julgeolek.

Roland Murof LEITNANT

Me võime alati pöörduda erafir­ made poole mõne kindla võimekuse saamiseks. Kui Eestil pole oma üksus­ te õhu­transpordi võimalust, on parim pöörduda selle saamiseks NATO liitlas­ te poole, aga ma mõistan, kui kasutate transpordiks ka erafirmade teenuseid, kuigi see pole sõjalisest seisukohast pa­ rim lahendus. Ühendriikidel on küberväejuhatus ja on arutletud, kas NATO peaks looma midagi sarnast nagu maa-, mere- ja õhuväejuhatus. Infotehnoloogia on pea kõikjal ega ole olemuselt ehk niimoodi eristatav kui teised väeliigid.

Ilma arvestatava kübervõimekuseta peab NATO väejuht sõdima üks käsi sel­

NATO peab küberjulgeoleku seisukohalt mõtlema ka ründevõimekuse arendamisele ja on kahetsusväärne, et ründeoperatsioonid on omandanud negatiivse alatooni.

ja taha seotuna. Kui vaatame NATO tõe­ näolisi vastaseid, siis näeme, et neil kõi­ gil on arvestatav kübervõimekus. NATO peab mõtlema, kuidas kübervaldkonda oma sõjalistesse operatsioonidesse pa­ remini integreerida. Kas see tähendab eraldi väejuhatuse loomist, siis minu vastus on pigem ei, sest NATO-l pole ka oma ründelennukite võimekust ja peale AWACS-i luurelennukite on alliansil vähe n-ö oma üksusi. Pigem on tähtis, et NATO suudaks ühiselt küberkaitse val­ las tegutseda. Olen ise õhuväe taustaga ja kui üritan mõelda, mida teeks vastane minu võime­ kuste halvamiseks, siis ta kas pommitaks sihtmärke, mis toob kaasa tsiviilohvreid, või kasutaks küberoperatsioone, millega saavutatav efekt võib olla sama. Küberkaitse ründevõimekusest rääki­ des, siis kui vaatame sama asja üksuste julgeoleku seisukohalt, siis kas meil on ohutum viia läbi kineetilisi operatsioo­ ne või kasutada küberoperatsioone? Nii tsiviilelanikkonna kui oma üksuste julge­oleku seisukohalt on parem kasuta­ da küberoperatsioone. NATO peab küberjulgeoleku seisu­ kohalt mõtlema ka ründevõimekuse arendamisele ja on kahetsusväärne, et ründeoperatsioonid on omandanud ne­ gatiivse alatooni. Lihtsalt kaitsevõime­ kusest küberkaitses paraku tulevastes konfliktides ei piisa. 2013. aastal ilmus „Tallinna käsiraamat“, mis käsitleb küberkonfliktides kehtivat rahvusvahelist õigust. Millise väljaandega on tegu ja mida on see saavutanud?


KÜBERKAITSE

31

Kas Põhja-Korea küberrünnak Sony vastu lubaks ÜRO harta põhjal vastata kineetiliste operatsioonidega? NATO küberkaitsekeskuse toel Cambridge’i ülikooli kirjastuselt ilmunud „Tallinna käsiraamatu“ koostajate uus projekt „Tallinn 2.0“ uurib küberkonflikte, kus lisaks riikidele on mängus ka erafirmad ja teised valitsusvälised organisatsioonid. SCANPIX / ASSOCIATED PRESS

jutatakse teadusartikleid, mis ilmuvad perioodilistes väljaannetes. Mõni nädal tagasi esinesin Põhja-Atlandi Nõukogus küberõiguse teemadega, mis lähtusid „Tallinna käsiraamatust“. Väljaannet on saatnud edu, mida ma kunagi oodata ei osanud ja see on saanud hea vastuvõtu nii akadeemilistes ringkondades kui ka riikide valitsustes. Praeguseks on tegu ühe hinnatuima referentsmaterjaliga oma valdkonnas. Sony intsidendist on küberturvalisusega seoses palju räägitud. Millised on juhtumi pikemaajalised mõjud ja kuidas on see seotud uue „Tallinn 2.0-ga“?

Sony juhtum pole oma olemuselt uus, selliseid intsidente on esinenud ka va­ rem. Hiina rahvaarmee liikmeid on Ühendriikides sarnaste küberkuritegu­ de eest süüdigi mõistetud. Sellegipoolest on tegu juhtumiga, mis on saanud palju tähelepanu. Mulle tundub, et seadused ja küber­

julgeoleku õiguslik raamistik on prae­ gu ajast tükk jagu maas. Kui vaatame, kuidas olukordadega tegeletakse, siis intsidendi ilmnedes on segadust, milli­ ne õigusrežiim kehtima peaks, üksjagu palju. Sony juhtum oli omamoodi äratus rahvusvahelise õiguse kogukonnale, et reeglid, mis küberruumis kehtivad, tu­ leb selgeks rääkida. Tegu on väga aeglase protsessiga. ÜRO juures tegutseb väike ekspertide grupp, kes esindavad erinevate riikide valitsusi, sh Eesti ja Ameerika Ühendrii­ kide, kuid nagu selliste ettevõtmiste pu­ hul ikka, kulgeb nende töö väga aeglases tempos, sest esindatakse riike. Riigid on siin väärtuste dilemma ees. Ühelt poolt tahavad nad kaitsta oma te­ gevust küberruumis. Nii taristu kui ka privaatsuse seisukohalt peaksime riiki­ de ümber ehitama tulemüürid, et kaitsta ennast vaenuliku tegevuse eest. Teiselt poolt tahavad riigid saada osa digitaalsest maailmaturust ja küberglo­ baliseerumisest, aga nad võivad tahta ka

SÕDUR NR 4 (85) 2015

„Tallinna käsiraamat“ tegeleb küber­ sõjaga ehk sellega, millised õigused ja piirangud on näiteks Eesti kaitseväel küberoperatsioonides. Käsitlesime hu­ manitaarõigust ehk kui riigid viivad läbi küberoperatsioone, siis kas ÜRO hartas sätestatu, mis puudutab jõu kasutamist, kehtib või mitte. ÜRO harta keelab jõu kasutamise, väljaarvatud juhul, kui riik teeb seda enda kaitsmiseks või tal on sel­ leks ÜRO julgeolekunõukogu luba. Juhist koostades lootsime, et õigus­ teadlased ja praktikud hakkavad sellele aeg-ajalt viitama ja seda kasutama. Vaa­ tamata sellele, et Venemaa ning Hiina olid mures „Tallinna käsiraamatu“ il­ mumise pärast, pole praegu maailmas ühtegi valitsusasutuse õiguseksperti, kes meie väljaannet ei kasutaks. Selle põhjal on riigid loonud oma küberstrateegiaid, üks ühele väljavõtted ilmuvad riikide seadusandlustes ja peatükid suurte riiki­ de visioonipaberites. „Tallinna käsiraamat“ mõjutab riiki­ de jõukasutusreegleid. Selle põhjal kir­


32

KÜBERKAITSE

suunata tegevusi, mis puudutavad teisi riike. Võtame näiteks spionaaži. Samuti on valiku küsimus, kas soodustada regu­ leerimata kommunikatsiooni või regu­ leerida seda. „Tallinn 2.0“ raames oleme NATO küberkaitsekeskuse juurde toonud sil­ mapaistvate teadlaste rühma eesmärgi­ ga proovida kogu protsessi kiirendada püüdes välja tulla oma algatusega kübe­ rõiguse defineerimisel. Me lähtume eel­ dusest, et rahvusvaheline õigus kehtib ka küberruumis – põhimõte, mida ena­ mik riike maailmas aktsepteerib. Oleme kohtunud 33 riigi esindajaga, sest tahame, et riigid oleksid protsessi kaasatud algusest peale, see peaks hiljem lihtsustama reeglite omaks võtmist. Enesestmõistetavalt paneb see „Tal­ linn 2.0-le“ suured ootused ja tajume ka enda vastutust, sest selle materjali põhjal hakkavad riigid pärast käituma. Tuumiku moodustavad 20 eksperti, kuid meil on ka hulgalistelt toimetajaid, kes kogu materja­ li läbi vaatavad ja analüüsivad. Kaasame ka erasektori, näiteks lendame novembris New Yorki, et kohtuda Google’i, Microsof­ ti ja teiste suurettevõtete esindajatega. „Tallinna käsiraamat“ käsitles riikide vahelisi küberkonflikte, Sony kaasuses on üks osapool riik ja teine eraettevõte. Samas puudutas rünnak ka põhiväärtusi nagu sõnavabadus. Milline on valitsusväliste organisatsioonide roll küberjulgeolekus?

SÕDUR NR 4 (85) 2015

Valitsusväliseid organisatsioone on enesestmõistetavalt erinevaid: nad võivad tegutseda iseseisvalt, lepingu alusel. Nad võivad pakkuda küber­ kaitseteenust teistele ettevõtetele, aga ka riigile, eriti juhtudel, kus riigil en­ dal puudub sellealane võimekus. Meie tööst moodustab see olulise osa, sest kui riik astub eraettevõttega lepingu­ lisse suhtesse, et ette­võte täidaks riigi ülesandeid, siis vastutab riik ettevõtte tegevuse eest. Seega kui Eesti palkab kas FireEye või Mandianti, siis ei vas­ tuta tegevuse eest üksnes ettevõte, vaid ka Eesti riik. Sony intsidendi puhul võis minu hinnangul olla tegu valitsusega seotud tegelastega ehk siis mitte otseselt valit­ susaparaadiga. Ka siis, kui seda tegi mõni eraalgatus, s.o häkkerite grupp, pole mul kahtlust, et tegevust saab seostada PõhjaKoreaga ehk me saame tegelikult öelda, et rünnaku pani toime Põhja-Korea.

James Stavridis, Tuftsi ülikooli Flet­cheri õigus- ja diplomaatiakooli dekaan Nii oma praeguses ametis kui ka NATO vägede ülemjuhatajana olete olnud küberjulgeoleku eestkõneleja. Kas NATO vajaks eraldi küberväejuhatust? Praegu me ehk ei mõista veel täielikult küberkaitse olulisust, sest me pole näinud konflikti, kus kübervaldkond mängiks pöördelist rolli. Aga ka lennunduse alguspäevil poleks keegi uskunud, et lennuki pardalt kahe üksteise pihta tulistava sõjaväelase tegevuse tulemusena tekib sõjapidamise valdkond, mis võib otsustada sõja käigu. NATO vajab väikest küberkaitse­ elementi, mis alliansis valdkonna asju koordineeriks. Kas tegu peab olema väejuhatuse tasandil juhtimiselemendiga, on eraldi küsimus. Küsis Roland Murof

Sarnaseid rünnakuid on toime pan­ dud ka Eesti vastu. Tegu võib olla orga­ nisatsioonide, rühmituste, aga ka liht­ salt üksikute häkkeritega, kes otsivadki endale sellealast tegevust. Georgia sõja ajal 2008. aastal ilmusid veebiküljed koos paha­varaga ning n-ö nimekirjad sihtmärkidega ehk leheküljed, mida oli vaja rünnata. Seega ei olegi ründaja nii­

Me lähtume eeldusest, et rahvusvaheline õigus kehtib ka küberruumis – põhimõte, mida enamik riike maailmas aktsepteerib.

Dr Mica Endsley, USA õhuväe juhtivteadur Kuidas on küberkaitse Ühendriikide relvajõududes korraldatud? Ühendriigid on loonud küberväejuhatuse, mille näol on tegu integreeritud juhtimiselemendiga. Samuti on meil käimas mitu uurimisprogrammi, kus tegeletakse pikaajaliste lahenduste väljatöötamisega. Eesti on kogenud küberrünnakuid ja need on ka meile olulised ohuallikad, olgu rünnaku viis siis rämpspostitamine, andmete vargus, protokollipetted või sabotaaž. Uue pahavara levimisel peame paikama iga turvaaugu. Pikas perspektiivis ei ole see jätkusuutlik ja seetõttu otsime lahendusi, mis looks vastupidavama ja robustsema süsteemi. See on suur katsumus, lisaks relvajõududele peame siin kaasama partnerina ka erasektori, sest paljud selle valdkonna süsteemid ja tegevused puuduvatavad turul olevaid valmistooteid. Küsis Lauri Rikas

võrd oluline, vaid tähtis on, kes teo eest vastutab. Kui toome mängu valitsusvälised organisatsioonid, muutub kõik veel se­ gasemaks. Siis saame rääkida eraettevõ­ tetest, aga ka terroriorganisatsioonidest või rühmitustest nagu Süüria elektroo­ niline armee, kes ei vii operatsioone läbi võib-olla al-Assadi otsesel käsul, kuid kelle tegevus selgelt toetab režiimi. Saa­ me rääkida ka häktivistidest, kellele näi­ teks Eesti mingil põhjusel ei meeldi, kuni noorteni, kellele see lihtsalt lõbu pakub. Kõigi nendega tegelevad eraldi or­ ganisatsioonid ja riigiasutused ning üld­juhul eristab neid ka seadusandlus. Seega peame olema eriti ettevaatlikud määratlemisel, kes on intsidendis siht­ märk, kes toimepanija.


ANALÜÜS

33

Sõjast piltilusaid pilte ei saa Fotograafia ametlikuks sünnipäevaks loetakse 19. augustit 1839, kui Prantsuse teaduste akadeemia leiutisest avalikult teada andis. Fotomenetlus, mille käigus hõbetatud vaskplaadil seda joodi ja seejärel elavhõbedaauruga töödeldes kujutis tekitati, nimetati menetluse leiutaja, elukutselise teatrimaalri Louis Jacques Monde Daguerre’i (1787–1851) järgi dagerrotüübiks. Nüüd oli vaid aja küsimus, millal sünnib esimene sõjaväljal tehtud foto.

SÕDUR NR 4 (85) 2015


34

ANALÜÜS  Foto lk 31. Inimeste ja loomade laibad vedelevad Dunkeri kiriku ees pärast Ameerika Kodusõja Antietami lahingut. Foto on tehtud Sharpsburgis Marylandis 17. septembril 1862. Selles Ühendriikide sõjaajaloo ühes veriseimas lahingus said 23 000 Uniooni ja Konföderatsiooni sõdurit surma või haavata. FOTO: ALEXANDER GARDNER, CORBIS-BETTMAN.

F

otograafia köitis paljusid leidliku mõistusega inime­ si, kes ilmutamisprotsessi ja foto tegemise tehnikaid täiustama asusid. Endast tehtud pilti armastati juba endli-eelseil aegadel ja peagi kubisesid linnatänavad päevapilte pakkuvatest fotograafidest, sest rahakatest pildisoo­ vijaist puudust ei tulnud. Fotod jõudsid kiiresti ajakirjadesse ja ajalehtedesse, sest 1860-ndatel toimunud tehnoloogi­ line areng võimaldas fotosid trükkima hakata. Sõjauudised on olnud olulised aegade algusest saadik ja nii oli uudiseid illustreeriv materjal lihtsalt kuldaväärt leiutis.

SÕJAFOTOGRAAFIA RAJAJAD

SÕDUR NR 4 (85) 2015

Ajaloos sõrmega järge ajades on keeruli­ ne jõuda päris esimese sõdimisest tehtud fotoni, kuid siiski on teada mõned dager­ rotüübid, mille on keegi tundmatu üles võtnud 1847. aastal Mehhiko–Ameerika sõjas. Nendel fotodel puudus igasugune ajakirjanduslik pretensioon. Esimeseks avalikkusele tuntud sõja­ fotograafiks võib nimetada Briti India Bengali armees kirurgina teeninud John McCoshi (1805–1885). McCosh tegi 1848.-49. aastal kestnud Teise sikhi sõja ajal seeria fotosid, millel nii briti kõr­ gemad ohvitserid kui ka ülemjuhataja Sir Charles Napier ise. Samuti pildistas McCosh suurtükiväe positsioone ja tule­ löögi tekitatud purustusi. Tollases Austria–Ungari keisririigis Transilvaanias Cluj’is sündinud unga­ ri päritolu Carol Popp de Szathmary (1812–1887) astus sõjafotograafia val­ las järgmise sammu – tema oli esime­ ne, kes tegi pilte otse lahingutegevuse käigus. Kuna Austria–Ungari jäi sõjas neutraalseks, tekkis Szathmaryl võima­ lus paigutada oma väikesesse vankrisse fotokaamera ja pimik ning sedasi varus­

Haavatud prantsuse jalaväelane, Krimm 1855. ROGER FENTON

Sverre Lasn

tatuna sõita 1853.–1856. aastal Vene­ maa ja Türgi–Inglismaa–Prantsusmaa vahel toimunud Krimmi sõja sündmu­ si jäädvustama. 1854. aasta aprillis jäi Szathmary Türgi suurtükitule alla, sest kahtlustati, et ta on Vene spioon. Õn­ neks olid tema pihta tule avanud ka­ hurväelased käpardid ja mürsusadu läks mööda. Lahingutegevusele, erinevatele kindlustustele ja maastikele lisaks pil­ distas Szathmary suurt hulka sõdureid

Sõjauudised on olnud olulised aegade algusest saadik ja nii osutus fotograafia, mis uudiseid illustreerima asus, lihtsalt kuldaväärt leiutiseks.

ja ohvitsere nii Türgi kui ka Venemaa poolel. Fotograaf kinkis oma haruldased ja eksklusiivsed fotoalbumid mitme­ le tolleaegsele kroonitud peale, nende hulgas Inglise kuninganna Victoriale, Prantsuse imperaator Napoleon III-le ja Austria–Ungari keisrile Franz Josef I-le, kuid kahjuks hävisid suurem osa tema unikaalsetest albumitest tulekahjudes. Kuigi Krimmi sõda pildistasid mitu rumeenia, inglise ja prantsuse fotograafi, kuulub esimese ametliku sõjafotograafi au Roger Fentonile (1819–1869), kelle fotosid asuti regulaarselt avaldama sõda kajastavate uudiste juures. Fenton oli fotograaf, kes tegi oma tööd süstemaa­ tiliselt ja suutis ajada välja kõik ametli­ kud load sõjaväljal tegutsemiseks, sest ta vajas nõusolekut mõlema vaenupoole sõja­ministrilt, sellele lisandus lahingu­ tes osalevate sõjavägede juhtkonna luba­ kiri. Kõik load ta ka sai ja nende all troo­ nis uhkelt prints Alberti enda allkiri. Fentonile anti kasutada kuberneri tõld, assistendiks varem fotograafiaga kokku puutunud Marcus Sparling, teener, kolm hobust ja vanker 36 suure kasti vedami­ seks, mis sisaldasid fotografeerimiseks vajalikku tehnikat, sealhulgas nelja kaa­ merat ja 700 klaasnegatiivi.


ANALÜÜS

Kõrgelt hinnatud realistlikke üles­ võtteid tegid šotlane James Robertson (1813–1888), keda abistasid Felice ja Antoine Beato, samuti prantsuse ko­ lonel Jean-Charles Langlois koos oma assistendi Léon Eugène Méhédin’iga. Fotodele jõudsid sõja ettevalmistused, stseenid hospidalidest ja lahingujärgne kaootiline olukord koos kõige selle juur­ de kuuluvaga, kaasa arvatud hukkunute surnukehad. Sõjafotograafiast sai juba algusaegadel propaganda osa. Sõjakole­ dusi kujutavate fotode avaldamine teki­ tas juba siis eetilisi küsimusi – sarnaselt tänapäevaga ei olnud moondunud laipa­ dest tehtud fotod laiemas ringis levita­ miseks mõeldud ja neid päästeti trükki väga harva ja vastumeelselt. Kuigi sõjafotograafia polnud tollal nii rafineeritud kui tänapäeval, samuti oli pildistamise ja ilmutamisega tülikas tegeleda, palju tehti lihtsaid portree­ fotosid või mindi parema foto saamiseks sündmuste lavastamise teed, hakkas sõja­fotograafia tasapisi muutuma pea­ voolumeedia lahutamatuks osaks.

AMEERIKA KODUSÕDA JA ALEXANDER GARDNER

VÕLTSINGUD, LAVASTUSED, PROPAGANDA, UUENDUSED JA TSENSUUR Fotograafia käis alles lapsekingades, aga juba puutus üldsus kokku ülesvõtete lavastamise ja sündmustest võltsfotode tegemisega. Algul ilmselt kunstiprojek­ tidena mõeldud tegevus ei jäänud või­ mudel ja ka võimuvastastel märkamata, sest fotode suur mõju massidele oli ilm­ selge ja nii tekkis ahvatlus see oma ka­ suks tööle panna.

Kuigi Krimmi sõda pildistasid mitu rumeenia, inglise ja prantsuse fotograafi, kuulub esimese ametliku sõjafotograafi au Roger Fentonile (1819–1869).

1871. aastal puhkes Prantsusmaal kommunaaride ülestõus ja Pariisi Kom­ muuni juhtimisel toimus hulk vägivald­ seid sündmusi, mille käigus tapeti po­ liitikuid, teiste hulgas linna peapiiskop, rünnati Versailles’d ja Louvre’i. Notre Dame’i katedraal piirati ümber ja pea­ aegu põletati maha. Pärast ülestõusnute mahasurumist ilmus välja hulk nime­ tatud sündmustest tehtud fotosid, mida sandarmeeria kommunaaride tuvasta­ miseks ja kinnivõtmiseks rõõmuga ära kasutas. Lisaks pärissündmusi kajastavate­ le ülesvõtetele tuli üheksa fotograafi eesotsas endise läbikukkunud maali­ kunstniku Ernest Eugène Appert’iga (1830–1891) lagedale sündmuste foto­ dega, millel kujutati kommunaaride väidetavaid veretöid ja vägivallaakte. Appert’i tehnika oli lihtne. Pärast üles­ tõusu käis ta vanglates ja pildistas arre­ teerituid. Saadud portreefotod kleebiti ette näitlejaile, kes siis vajaliku stseeni etendamiseks paika seati. Kuigi ka mitu sellist fotolavastust põhines tegelikel sündmustel, oli seeriate ülesanne üles­ tõusnuid mustata ja totalitaarset režiimi toetada. Fotograafide ülesande muutis lihtsamaks tolleaegsete inimeste psüh­ holoogiline vastuvõtlikkus sellisele trikile – kui foto tundus vaatajatele rea­ listlik, siis kõik fotol nähtav oligi nende arvates päriselt toimunud. Jõhkralt käidi ajalooliste fotodega ümber revolutsioonijärgsel Venemaal. Ajaloohuvilistele on teada Stalini-aeg­ sed puhastused nii partei sees kui üle kogu Venemaa. Fotode retušeerimine saavutas Nõukogude Liidus absurdi maigu, sest juba avaldatud ühisfotod riigijuhtidest muutsid nagu nõiaväel oma ilmet, kui järjekordse parteisisese terrori käigus mõni juhtidest arreteeriti ja hukati. Hävitatud või ebasoosingusse sattunud inimesed retušeeriti fotodelt välja ja Stalin ilmus võtmesündmuste keskele, kus ta kindlasti olla ei saanud, näiteks Lenini paremale käele või mõne pöördelise tähtsusega olukorra keskele, mis aitas tema isikukultust põlistada. Ajaloouurijate õnneks on paljude selliste võltsitud ja retušeeritud fotode originaa­ lid säilinud ja tõde võimalik jalule seada. Ajakirjandusliku fotograafia peale­ tung jätkus Hispaania–Ameerika (1898), Buuri (1899–1902) ja Vene–Jaapani sõ­ jast (1904–1905) tehtud ülesvõtetega. Õige hoo sai aga visuaalne meedia sisse

SÕDUR NR 4 (85) 2015

Järgmise suure märgi sõjafotograafias pani maha 1821. aastal Šotimaal sündi­ nud Alexander Gardner. See poliitiliselt ja ühiskondlikult aktiivne inimene puutus tihedalt kokku ajakirjanduse köögipoole­ ga ning sai 1856. aastal ajalehe Glasgow Sentinel omanikuks ja toimetajaks. 1851. aastal New Yorgi Hyde Parkis toimunud suurnäitusel nägi Gardner ameerika foto­ graafi Mathew Brady tehtud fotosid, mis talle sügavat muljet avaldasid. Kui Gard­ ner 1856. aastal USA-sse emigreerus, pakkus ta ennast Brady kaastööliseks ja spetsialiseerus kallite esindusfotode te­ gemisele. Nii asus ta suurepärasel posit­ sioonil, kui Abraham Lincoln 1860. aasta novembris Ameerika presidendiks sai ja Kodusõda puhkes. Gardneril õnnestus teha presidendist kokku seitse ülesvõtet, samuti oli just tema see, kes pildistas pre­ sidendi mõrva kavandanud vandenõu­ lasi ja oli ainus, kes sai loa teha ülesvõte vande­nõulaste hukkamisest. Uhked portreepildid sõtta mineva­ test sõduritest lisasid Gardnerile tuntust ja kuna ta oli isiklikult tuttav presidendi administratsiooni salateenistuse ülema Allan Pinkertoniga, õnnestus tal end põhjaosariikide Potomaci armee kind­ rali George B. McClellani meeskonda so­

kutada. Armeega kaasa liikudes pildistas Gardner Fredericksburgi ja Gettysburgi lahinguid, samuti peaaegu terve aasta kestnud võitlust Virginias Petersburgi ümbruses. Erilise ja täiesti hindamatu väärtusega on Gardneri 19. sajandi teisel poolel tehtud fotoseeria kuulsatest täies võimuehtes indiaanipealikest. 1866. aastal, kui Kodusõda oli lõppe­ nud, avaldas Gardner kaheosalise foto­ raamatu pealkirjaga „Gardner’s Photo­ graphic Sketch Book of the Civil War“, mis koondas lisaks tema tehtud fotodele ka mitme teise fotograafi ülesvõtteid, kuid raamatute müük ei olnud edukas. Siiski ei ole Alexander Gardneri suure­ pärase kvaliteediga fotodele midagi ette heita, sest need tõid ehedalt esile sõja­ koledused ja muud ajastule iseloomuli­ kud detailid. Ajaloo sügavusest ilmuvad nagu nõiaväel ilmekad ja selged pildid nimekatest isikutest, relvadest, maasti­ kust, sündmustest kogu oma detailiroh­ kuse ja kirjeldusjõuga. Erinevalt Carol Popp de Szathmary tööde õnnetust saatusest on Gardneri fotosid palju säilinud. 1893. aastal leidis fotograaf J. Watson Porter majast, kus Gardner kunagi elanud oli, sadu tema fotode negatiive ja koostas nendest Was­ hington Posti jaoks põhjaliku ülevaate. See omakorda aitas kaasa sõjafotograafia veelgi laiemale levikule.

35


36

ANALÜÜS

Esimene maailmasõja (1914–1918) al­ gusega, kuigi mõlemad sõdivad poo­ led pidasid fotograafe turvariskiks ja fotografeerimine allutati tsensuurile. Ametlikke fotograafe oli vähe, näiteks Briti valitsuselt sai aastatel 1916–1918 loa lahingupiirkondades tegutseda vaid kaks fotograafi – Ernest Brooks ja John Warwick Brooke. Ülejäänud fotograa­ fidel keelati rindetsoonides tegutseda ja paljud ajaloouurijate jaoks väga väär­ tuslikud ülesvõtted on teinud hoopis rindesõdurid. Esimese maailmasõja ajal ühenda­ ti fotograafiaga esmakordselt sõjaline vaatlemisvajadus – kaameraga inimene tõsteti tsepeliiniga positsioonide kohale ja aerofotograafia oligi sündinud. Õhust tehtud ülesvõtted olid suurtükiväele tule­juhtimiseks ja kõrgemale väejuhatu­ sele sõjaliste operatsioonide planeerimi­ seks nagu taeva kingitus. Piirangud ja tsensuur ei suutnud pi­ durdada sõjast tehtud fotode levikut. Igal vaenutegevuses osaleval maal ilmus mõni rohkelt fotodega illustreeritud välja­anne: Inglismaal Daily Mirror, The Illustrated London News, The Sphere, The Daily Graphic ja The War Illust­ rated, Prantsusmaal France Excelsior, Le Miroir ja L’Illustration, Ameerika Ühendriikides The New York Times Mid-Week Pictorial, Collier’s Weekly ja Leslie’s Weekly, Saksamaal Das Illustri­ erte Blatt, Berliner Illustrierte Zeitung ja Illustrierte Kriegs-Zeitung. Küll aga suutis tsensuur filtreerida fotosid va­ litsustele vajalikus suunas. Suurem osa avaldatud pildimaterjalist kujutas la­ hinguvälju, kahjustada saanud hooneid, sõdureid ja ohvitsere puhkehetkel või esmaabi andmist ja trükki jõudnud fo­ tosid ühendas üks sarnane joon – oma riigi sõtta astumist püüti igati õigusta­ da, sõjakoleduste suurust vähendada ja oma kodanike toetust sõjas osalemisele suurendada.

ROBERT CAPA NIHKUS SURMALE LÄHEMALE

SÕDUR NR 4 (85) 2015

22. oktoobril 1913 Austria–Ungari keisri­riigis ungarlaste peres sündinud Endre Ernő Friemann sai kuulsaks Ro­ bert Capa nime all. Rahutu hingena tekitas ta juba noore mehena endale va­ litsusvastaste sõnavõttudega probleeme ja pidi seetõttu Berliini emigreeruma. Berliinis puutus Endre kokku ajakirjani­ kutööga ja kuigi noormehe kirg oli kirju­

tamine, ei olnud tema katsetused selles vallas Saksamaal ega hiljem Prantsus­ maal edukad. Aastatel 1931-32 õnnestus noormehel end tööle smugeldada foto­ stuudiosse nimega Dephot ja pildistami­ ne haaras ta jäägitult. Esimeseks Endre Friedmanni trükki pääsenud fotoks sai muuseas Kopenhaagenis tehtud pilt Lev Trotskist, kes peab kõnet „Revolutsiooni tähtsusest Venemaal“. Natside võimuletulek Saksamaal 1933. aastal sundis juudipärase pere­ konnanimega Friedmanni Prantsus­ maale kolima, kus ta oma nime amee­ rikapärase Robert Capa vastu vahetas – Cápa ehk Hai oli Endre Friedmanni koo­ liaegne hüüdnimi. 1936. aastal puhkes Hispaanias kodu­ sõda ja Capa otsustas endale fotograafina nime teha. Ta sõitis koos kaaslaste Gerda Taro ja David Seymouriga sõjasündmu­ si jäädvustama. Paar kuud hiljem saigi ta paugupealt kuulsaks fotoga „Langev sõdur“. Ülesvõte kujutab marksistliku rahvapartei POUM võitlejat hetkel, kui ta kuulitabamuse saab. Kahtlejad peavad foto autoriks hoopis Gerda Tarot või on veendunud, et tegu oli lavastusega, mis korraldati sündmuse väidetavast toimu­ miskohast kaugel. Sellised kuuldused panid omakorda kahtluse alla ka kõigi teiste Capa Hispaanias tehtud fotode tõepärasuse. Kahtlustest hoolimata annab foto hästi edasi Capa lipukirja: 1938. aas­ tal jõudis Capa Hiinasse, kus pildistas Wuhani linna vastupanu Jaapani inva­ sioonivägedele. Veelgi haruldasemate fotodega sai ta aga maha 1944. aastal Normandia dessandi ajal, kui tal Amee­ rika maabuvate üksuste esimese rün­ nakulaine koosseisus õnnestus teha 106 ülesvõtet Omaha randumislõigus. Järgmisel päeval jõudis fotograaf tagasi Londonisse, kuid tema põnevil assistent kiirustas filmi ilmutades üleliia ja rik­ kus suurema osa fotodest. Nii on neist säilinud vaid 11 tükki, mida tänapäeval tuntakse Capa seeria „Hiilgav 11“ – Mag­ nificent Eleven – nime all.

„Kui su foto ei tulnud välja piisavalt hea, polnud sa järelikult sündmusele küllalt lähedal.“ Robert Capa

Robert Capa saatus on mitmes mõttes märgilise tähendusega ja toob esile rinde­ fotograafide töö ohtlikkuse. 1950-ndate alguses tegi ajakiri Life Capale ettepaneku Prantsuse rügemendi koosseisus Esimest Indo-Hiina sõda kajastada. 25. mail 1954 aastal lahingutsoonis tule all viibides otsustas Robert Capa džiibist väljuda ja džunglis omal käel paremaid võttenurki otsida, kuid astus maamiinile ja hoolima­ ta tema kiirest hospidali toimetamisest suri saadud vigastustesse. Kuigi tänapäeval peetakse Capat 20. sajandi üheks suuremaks sõjafotograa­ fiks ja kindlasti ta seda ka on, on kahtlu­ sed tema fotode lavastamise küsimuses tõstatanud fotograafide eetilisuse teema –­ kui kaugele võib kunsti või dramaatilise foto tegemisel dokumentalistika ja la­ vastuslikkuse vahel oleva piiri hägusta­ misega minna ja kas selline tegevus on üldse lubatav.

TEINE MAAILMASÕDA, KHALDEI JA BALTERMANTS Sõda ja kõik sõjaga seotu on käinud inimkonnaga kaasas aastatuhandeid, kuid kunagi ei olnud tervet ühiskon­ da toodud sõjale nii lähedale, nagu tegi seda fotograafia. Sõdade mastaa­ bid üha kasvasid, see muutis inimeste võimaluse sõjategevuse mõjudest puu­ tumata jääda peaaegu nullilähedaseks. Igast inimesest sai teatud mõttes sõja pusletükike. Natsi-Saksamaa kasutas sõjafotograa­ fiat kogu elanikkonna mobiliseerimi­ seks, et oma vallutus- ja hiljem kaitse­ plaane ellu viia. Kogu ühiskond pandi end tundma sõja loomuliku osana. Täp­ selt sama jalga käis ametlik fotograafia Nõukogude Liidus ja palju ei erinenud teistegi sõdivate riikide, kaasa arva­ tud Jaapani ja Ameerika Ühendriikide meediapilt. Trükki pääsenud fotode ja tuhandete arhiivi pagendatud või eraisikute poolt lahingutegevuse käigus tehtud üles­ võtete vahel haigutas aga tohutu kuris­ tik. Ametlikud fotod puhusid võidud üles, oma vägede osavõttu sõjast kujutati organiseeritud ja sihikindla tegevusena, vastase edusamme ja võikaid sõjasünd­ musi parimal juhul vähendati, halvemal juhul varjati või nende kohta käivaid materjale lausa võltsiti. Väeosade kroo­ nikute, sõdurite ja ohvitseride tehtud piltidelt vaatas aga vastu sõja meigikor­ rata tegelikkus.


37

Omakaitseväelane surmahetkel. Cerro Muriano, 5. september 1936. FOTO: ROBERT CAPA, MAGNUM PHOTOS

Kuigi Baltermants lõpetas Moskva Ülikooli ja töötas Sõjaväeakadeemia õppejõuna, armus ta fotograafiasse ja tema tähelend algas päevalehes Izves­ tija, jätkudes seejärel ajakirjas Ogonjok, kus ta töötas fototoimetajana. Kiiresti sai Baltermantsist Kremli nn ihufoto­ graaf. Sakslaste sissetungi järel siirdus Baltermants rindele ja suurepäraste fo­ tode saamise nimel töötas otse lahingu­ keerises. Kõik Baltermantsi fotod läbisid

Vastaspoole vägivallategudest tehtud fotosid kasutati oma vägede võitlusvaimu suurendamiseks ja vastaste vastu vihkamise tekitamiseks.

tsensuuri, avaldamiseks valiti välja vaid sellised ülesvõtted, mis heroiseerisid Puna­armee võitlust või näitasid sakslas­ te tegusid ebainimlikust küljest. Sõja tu­ meda olemuse võtab napilt ja mõjuvalt kokku Baltermantsi Krimmi poolsaarel Kertšis tehtud foto „Lein“, millel sakslas­ te massimõrva ohvriks sattunud juudi meeste kohal nutavad nende naised. Kui Nõukogude arhiivid avanesid, ilmusid hoogsat pealetungi ja rõõm­ said punaväelasi kujutavatele ja moraa­ li tõstvatele fotodele lisaks avalikkuse ette sajad Baltermantsi tehtud fotod ilustamata sõjakoledustest, teel vede­ levatest laipadest, varemetest, masen­ dunult poris marssivatest taganevatest kolonnidest. Tsensuuri tõttu on ette tulnud ka ku­ rioosseid lugusid, millest üks tuntum on seotud Nõukogude Liidu juudi päritolu rindefotograafi Jevgeni Khaldei (1917– 1997) tehtud fotoga. Ülesvõte kujutab

SÕDUR NR 4 (85) 2015

Vastase vägivallast tehtud fotosid kasutati oma vägede võitlusvaimu suu­ rendamiseks ja vastaste vastu vihkamise tekitamiseks. Sellise tegevuse ilmesta­ miseks võib tuua 1944. aasta oktoobris Nemmersdorfi ja jaanuaris-veebruaris 1945 Metgetheni küla vallutamise jä­ rel Punaarmee poolt tsiviilelanikkonna vastu toime pandud tapatalgute kajasta­ mise. Kui Saksa väed külad ajutiselt taga­ si vallutasid, tehti venelaste veretöödest seeria fotosid, mida levitati saksa poolel. Fotodel oli tohutu mõju. Saksa sõdurid pingutasid edaspidi ennastsalgavalt, et aidata tsiviilelanikkonnal Punaarmee eest evakueeruda ja kaitses hoiti oma positsioone ka peaaegu lootusetutes olukordades. Tolleaegseid olusid kirjeldavad hästi ka nõukogude fotograafi Dmitri Balter­ mantsi (1912–1990) tööd. See julge mees on paljude suurepäraste sõjafotode autor ja saanud kaks korda haavata.


38

ANALÜÜS

punaväelasi Berliini riigipäevahoone­ le lippu heiskamas ja viimasel hetkel märkas Khaldei, et aktsiooni juhtinud ohvitseri käel oli näha kahte trofeekella. Napilt enne foto Stalinile näha saatmist jõudis ta ühe kella ära retušeerida. Foto originaal aga säilis ja tõi meieni sõja te­ geliku palge. Khaldei sõnas ühes oma viimastest intervjuudest, et ta oli näi­ nud ameeriklase, samuti juudi päritolu rindefotograafi Joe Rosenthali kiiresti kuulsust koguvat sümboolset fotot USA lipu püstitamisest Iwo Jima saarel. Foto inspireeris Khaldeid, kes soovis Berlii­ nist saada sama võimsa tähendusega ülesvõtet. „Kas oleks Hitler suutnud ette näha, et kunagi teeb just juudi rahvusest ini­ mene sõja võidukat lõppu tähistava foto otse tema peakorteri kõrval?“ ütles Khal­ dei. Olgu veel märgitud, et Berliini val­ lutamise au kindlustamiseks lasi Stalin dateerida Khaldei tehtud foto varasema­ le kuupäevale. Nõukogude fotograafi inspireerinud ülesvõtet lipu heiskamisest Iwo Jimale peetakse üheks kõige kuulsamaks sõjafo­ toks läbi aegade. Lipu heiskamisega said 1945. aastal hakkama viis ameerika merejalaväelast, kes ohvitseri juhtimisel lipu Suribachi mäe tippu püstitasid. Erinevad allikad on märkinud, et tegu võis olla järjekor­ ras alles teise lipuga, sest algselt heisatud lipp oli liiga väike ja ameeriklased ei

märganud seda mäe otsas. Nii oli Joe Ro­ senthali hilinenud saabumine mäetippu ja klõpsu tegemise hetk lihtsalt õnnelik juhus, mis lõppkokkuvõttes tõi talle Pu­ litzeri preemia. Iwo Jima oli esimene koht Jaapani pinnal, kuhu jõudis ameerika sõduri­ saabas. Verine võitlus selle tugevalt kindlustatud saare pärast kestis terve kuu ja Suribachi mäetipu suutsid amee­ rika merejalaväelased vallutada alles neli päeva väldanud meeleheitliku la­ hinguga, mille jooksul kolm lipukand­ jat hukkus. Aastal 1951 kasutas fotot kunstnik Felix de Weldon, et rajada selle järgi Washingtoni USMC sõjame­ moriaali sümbolistlik skulptuur.

ESIMENE NAISFOTOGRAAF SÕJAVÄLJAL – MAGGIE BOURKE-WHITE Ilmekas näide tohutust mõjust, mida sõjafotograafia tervele rahvusele aval­ dada võib, on Margaret Bourke-White’i (1904–1971) 1945. aastal tehtud foto­ seeria Buchenwaldi vangilaagrist pärast selle vabastamist liitlasvägede poolt. Sel­ line šokiteraapia avas sakslaste silmad natsirežiimi koletute tegude suhtes. Bourke-White oli esimene naissoost sõjakorrespondent ja esimene naine, kes tegi oma tööd Teise maailmasõja ajal otse keset lahingutegevust. 1941. aastal viibis ta Saksamaa mittekallaletungi­ paktist taganemise ja sõjakuulutamise

SÕDUR NR 4 (85) 2015

Punaarmee sõdurite poolt jaanuaris 1945 Ida-Preisimaal Königsbergi lähedal Metgetheni külas tapetud saksa perekonna surnukehad. Selliseid pilte kasutas Saksamaa propaganda oma vägede võitlusvaimu tugevdamiseks.

hetkel Nõukogude Liidus ringreisil ja teadaolevalt oli tollal ainus välismaine fotograaf Moskvas, kellel õnnestus fil­ mile jäädvustada sõja puhkemise tea­ tele järgnenud linnaelanike šokk, mis äikese­tormina moskvalasi raputas. Sõja edenedes lülitati Maggie BourkeWhite Põhja-Aafrikas võitlevate Amee­ rika õhujõudude koosseisu, seejärel lii­ kus edasi Itaaliasse ja hiljem Saksamaale. Itaalia pinnal toimunud ägedates lahin­ gutes jäi vapper naine korduvalt vastase tule alla, kuid pääses vigastusteta. 22. veebruaril 1943 ajakirjas Life ilmunud artiklis „Naine päästepaadis“ nimetati teda seetõttu nimega „Maggie the In­ destructible“ – hävinematu Maggie. 1945. aasta kevadel Saksamaal kind­ ral George S. Pattoni alluvuses teeni­ des jõudis Bourke-White Buchenwaldi koonduslaagisse, kus nähtud ja talle­ tatud õudused jätsid talle unustamatu mälestuse. Fotograaf tunnistas hiljem, et suutis ängistusest võitu saada alles pärast seda, kui nähtust raamatu „Dear Fatherland, Rest Quietly“ avaldanud oli. Eelöeldu vihjab selgelt sõjafotograafi töö psühholoogilisele keerukusele, sest posttraumaatilise stressi all ei kannata ainult sõjategevuses otseselt osalevad inimesed, vaid lisaks hirmule surma või viga saada võitlevad sellise stressisünd­ roomiga kõik lahinguväljadel töötanud inimesed, kaasa arvatud fotograafid.

TÄNAPÄEVASE SÕJAFOTOGRAAFIA PARADOKSID Tänapäevast sõjafotograafiat mõjutab kõige enam professionaalsete fotograa­ fide koostöö militaarstruktuuridega ja üha laiemalt kättesaadavad seadmed, millega fotot ja videot teha. Kui esime­ ne annab julgetele ja kogenud tegijatele võimaluse pääseda otse sündmuste kes­ kele Robert Capa põhimõtte kohaselt lähivõtteid hankima, siis videokaamera kolimine GoPro seadmetesse ja telefo­ nide muutumine fotoaparaatideks teeb sõjafotograafiks või -operaatoriks pea­ aegu iga lahingutes osaleva inimese, kes salvestusseadme nuppu vajutab. Militaarstruktuurid on muutnud oma lähenemist sõjafotograafiasse, kuid muutunud on vaid tsenseerimise vorm – kui varem toimis otsene tsensuur ja ametlike sõjafotograafide arvu piirati, sest 1960-ndatel oli sõjateema tabu – näiteks Alžeeria veriseid sündmusi


?????

39

Vapra nõukogude sõjafotograafi Dmitri Baltermantsi kõige kuulsam ja mõjuvam foto on Krimmi poolsaarel Kertšis tehtud „Lein“, millel sakslaste poolt maha lastud juudi meeste kohale kummarduvad nende nutvad naised.

Kulutulena levisid üle maailma Guantanamo vangilaagris tehtud üles­ võtted vange alandavatest sõduritest ja islamiterroristid on lausa heidutus­ strateegiana kasutusele võtnud võigas­ te hukkamisvideote netti laadimise, et oma sõnumile kaalu lisada. Või kuidas oleksid Esimese maailmasõja aegsed aja­

Sõjaväljal ülesvõetut on militaarstruktuurid alati pidanud tundlikuks infoks ja nii on selle liikumist poliitikud ja sõjaväelased alati suunata, piirata või kujundada püüdnud.

lehed saanud avaldada ja rahvale seleta­ da inglise laskurbrigaadi sõdurite 1914. aasta jõuluajal tehtud fotosid prantsuse, inglise ja nende vastaspoolel sõdinud saksa sõdurite vennastumisest eikellegi­ maal kahe kaevikuliini vahel? Tsenseerimata sõjafotode avaldamise suurim oht poliitikuile ja kõrgemale sõja­ väelisele juhtkonnale ongi moonutatud info ja tegeliku olukorra paljastamine, mis pani nii poliitikute otsused kui ka sõjaväelaste tegevuse eetilisuse kahtlu­ se alla, paljastades otsustajate tegelikud motiivid. Ameerika kindral Dwight D. Eisen­ hower on öelnud: „Tegelikult saavutab sõjas võidu avalik arvamus.“ Tuleb tun­ nistada, et Eisenhoweril oli õigus – vaid vastaspoolt dehumaniseerides ja enda võitlust õilsana näidates on võimalik ava­ likku arvamust sõda soosima panna.

SÕDUR NR 4 (85) 2015

ei pääsenud ajakirjanikud üldse kajasta­ ma, siis tänapäeval kasutatakse mõlema­ le poolele soodsa koostöö taktikat – meie võimaldame sulle ligipääsu lahingualale ja tagame turvalisuse, sina toodad vaiki­ misi meie heakskiidetud sõnumiga fotoja videomaterjali. Sõjaväljal ülesvõetut on militaar­ struktuurid alati pidanud tundlikuks infoks ja nii on selle liikumist poliiti­ kud ja sõjaväelased alati suunata, pii­ rata või kujundada püüdnud, et varjata kas kogu sõjalist operatsiooni või osa sellest. Selleks oli ka põhjust, sest näi­ teks just Vietnami sõjast tehtud fotode avaldamine, mis näitas sõjaga kaasnevat tohutut brutaalsust vastaspoole vastu, viis 1970-ndatel Ameerika Ühendriiki­ des võimsa sõjavastase protestiliikumise tekkimiseni, mille tõttu tuli USA-l väed Vietnamist välja tõmmata.


40

ANALÜÜS

Allikad: Wood, R. D. „A State Pension for L. J. M. Daguerre for the secret of his Daguerreotype technique“. Annals of Science, 1997, Vol 54, pp. 489–506. Taylor, Roger. „Fenton, Roger (1819–1869)“. Oxford Dictionary of National Biography. Oxford, England: Oxford University Press, 2006. Katz, Mark D. (1990). Witness to an Era: The Life and Photographs of Alexander Gardner. New York: Viking Studio Books. Capa, Robert (2001). Slightly Out of Focus. New York, NY: Modern Library War. Whelan, Richard (1985). Robert Capa: a biography. New York, NY: Knopf. Francisco, Jason. War Photography in the Twentieth Century: A Short Critical History. Artikkel on avaldatud raamatus Routledge Encycopedia of Twentieth Century Photography, 2005. Sviblova, Olga. „Dmitri Baltermantz, Moscow House of Photography,“ Moskva, 2005 Nakhimovsky, Alexander. Alice Nakhimovsky. Witness to History: The Photographs of Yevgeny Khaidei. New York, Aperture 1997 Silverman, Jonathan. For the World to See: The Life of Margaret Bourke-White www.thirstt.com/odroplets/War-Photogra phy/53f484ea07b2be845b72e1fa Tuhanded suurepärased sõjafotod leiad aadressilt albumwar2.com

Fotod kuuluvad fotograaf Maggie BourkeWhite´i Buchenwaldis tehtud fotoseeriasse. Ülemisel ülesvõttel on näha ellu jäänud letargias vangid. Alumisel fotol kõnnivad šokeeritud Weimari linnaelanikud laibakuhjade vahel, kui Ameerika sõdurid nad 25. aprillil 1945 kontsentratsioonilaagrisse sakslaste käe läbi toimunud jubedusi vaatama tõid.

SÕDUR NR 4 (85) 2015

Sellise võimukoridoridest tuleva surve vastu võitlemise hea näide on fotograaf Michael Kamberi 2013. aasta mais il­ munud raamat „Fotoajakirjanikud sõjas: Iraagi rääkimata lood“ (Photojournalists on War: The Untold Stories from Iraq), mis oli koostatud kolmekümne tippfo­ tograafi tsenseerimata ja toimetajatest mõjutamata ehedatest sõjafotodest, mil­ lel on välja toodud sõja kõik tahud: Iraagi rahulik igapäevaelu, turumelu, mille pöö­ rab pea peale hiiglaslik pommiplahvatus,

moonutatud laibad, purustatud hooned ja rajatised läbisegi väikelinnade ja kü­ lade õdusa õhustikuga, mis õhulöökide tagajärjel taas kaob, lahingustseenid ja lähivõtted haavatud sõduritest. Sõjafotograafia propagandistlik mõju muudkui kasvab, sest info liigub järjest kiiremini ja jõuab järjest enamate inimes­ teni. Samas on tihti võimatu kontrollida, kas tegu on tõese ja kallutatud infoga, sest erinevate riikide jõustruktuurid suuda­ vad infot osavalt endale vajaliku nurga alt

serveerida. Sellise tegevuse näiteks võib tuua Venemaa riiklike telekanalite tege­ vuse praeguseni kestvas Venemaa ja Uk­ raina konfliktis. Videogrupid saabuvad vajalikku kohta ja seavad oma kaamerad üles veel ENNE sündmuste toimumist, et varustada propagandakanalid vajalike „tõenditega“ vastaspoole eba­humaansest käitumisest. Kellelt ja miks nad infot kohe toimuva hakkavate veretööde kohta saavad, on üsna läbipaistev – vastaspool seda anda ei saa.


?????

41

Foto on tehtud Trang Bangis 8. juunil 1972. aastal. Sellel sõjafotograafia ühel jubedamal fotol jookseb paljas ja elusalt põlev tüdruk Phan Thi Kim Phúc eemale õhurünnaku alt, kui Lõuna-Vietnami väed 1972. aastal Trang Bangi külale napalmipomme heitsid. Foto teinud vietnami päritolu Nick Ut sai ülesvõtte eest Pulitzeri preemia. Fotograaf meenutab, kuidas ta nägi hirmunud tüdrukut endalt põletavaid riideid kiskumas ja karjumas „Nong qua!“ – „Liiga kuum!“, ja kuidas ta püüdis tüdrukut külma veega jahutada, mille järel ta kõik lapsed oma autosse korjas ja Cu Chi hospidali kihutas. 9-aastane Phan Thi Kim Phúc vaevles 14 kuud Saigoni haiglas ja arstidel õnnestus ta elu päästa. 1997. aastal loodi Phúci eestvedamisel temanimeline fond, mis hakkas sõjas kannatada saanud lastele psühholoogilist ja arstiabi pakkuma. FOTO: HUYNH CONG UT (TUNTUD KA NIME ALL NICK UT) / ASSOCIATED PRESS

SÕDUR NR 4 (85) 2015

5. divisioni 28. rügemendi merejalaväelased heiskavad 23. veebruaril 1945 Ameerika lipu Suribachi mäele Iwo Jima saarel. Iwo Jimal toimusid Teise maailmasõja kõige verisemad lahingud Vaikse ookeani piirkonnas. JOE ROSENTHAL.


42

ANAÜÜS

Ikoonilised sõjafotod

Briti peaminister Winston Churchill, Ameerika Ühendriikide president Franklin Roosevelt ja Nõukogude Liidu juht Jossif Stalin võitjamuhelust muhelemas nn suure kolmiku kohtumisel 1945. aasta veebruaris Jaltas, kus omavahel otsustati sõjajärgse Euroopa edasine saatus. U. S. ARMY, RAHVUSARHIIV

Kilomeetrikõrgune tuumaseen Nagasaki kohal 9. augustil 1945. Kolm päeva pärast esimest Hiroshimale kukutatud tuumapommi oli B-29 kaugpommitaja kohale toimetanud järgmise surmarelva, mis tappis vähemalt 70 000 inimest. Foto on tehtud pommi heitnud lennuki pardalt. Mõlema hirmuäratava pommi lõhkamist tervitati tollal Ameerikas palavalt ja pilte tuumaseenest tiražeeriti võimalikult laialt. Alles aastaid hiljem jõudis Ameerika avalikkuseni mõistmine selle koletu teo tegelikest mõõtmetest ja tekitatud inimliku tragöödia suurusest. Nii muutus foto sõja tõelise olemuse sümboliks ja näitas, millise hävitusjõuga leiutisteni inimaju küündib. FOTO: U. S. ARMY SIGNAL CORPS, ASSOCIATED PRESS / U.S. MILITARY

SÕDUR NR 4 (85) 2015

Saigon, Lõuna-Vietnam, 1. veebruar 1968. Lõuna-Vietnami politseiülem Nguyen Ngoc Loan hukkab arvatava Viet Congi liikme. Eddie Adams meenutab, kuidas ta nägi Lõuna-Vietnami sõdureid konvoeerimas vangi langenud meest tänavanurgale ja arvas, et teda asutakse üle kuulama. Selle asemel astus politseiülem Loan mehe juurde ja hukkas ta. Lugu jäi Adamsit kummitama ja ta asus selle tagamaid uurima. Selgus, et fotole jäänud vang Nguyen Van Lém leiti kraavi lähedalt, mis oli täis mõrvatud politseinikke ja nende sugulasi, kaasa arvatud politseiülema Loani sugulased …

See samuti Pulizeri preemia võitnud Eddie Adamsi foto tekitas suurt vastukaja ja fotot püüti esitleda kui võimsat sõjavastast teost ja „fotot, mis räägib rohkem kui tuhat sõna“, kuid Adams vastas sellele nii: „Ma hoopis tapsin oma kaameraga selle vaese politseiniku … ma tegin õigusemõistja süüdlaseks, aga mida oleksid teinud sellel kuumal päeval sina Loani asemel olukorras, kui kinni oleks nabitud tüüp, kes on näiteks just kustutanud ühe, kahe või kolme ameerika sõduri eluküünla?“ FOTO: EDDIE ADAMS, THE ASSOCIATED PRESS. WORLD PRESS AASTA FOTO 1968

Ühe kuulsamaid ajakirjas Life avaldatud fotosid on teinud fotograaf Alfred Eisenstaedt. Ameerika mereväelane tähistab USA võitu Jaapani üle, suudeldes kirglikult medõde New Yorgi Times Square’il. Foto on tehtud 14. augustil 1945, kui tuhanded newyorklased täitsid linna tänavaid ja tervitasid Teise maailmasõja lõppemist. Kuigi sõda Euroopas oli võidetud, sai alles Jaapani alistamisega Teine maailmasõda oma lõpu. Võimsa emotsiooni pildile saanud Eisenstaedt kirjutas oma raamatus: „Nägin madrust mööda tänavat tormamas ja krabamas kinni igast tüdrukust, kes ette sattus. Polnud vahet, kas tegu oli vanaema, plika, paksu, vana, noore või peenikese ohvriga, iga naissoost inimene sai oma osa.“ Eisenstaedti ülesvõte muutus Teise maailmasõja lõpu sümboliks, seda on tiražeeritud lugematuil postkaartidel ja Hollywoodi filmides. FOTO: ALFRED EISENSTAEDT, TAKEN ON V-J DAY, 1945


43

?????

SÕDUR NR 4 (85) 2015


44

MEEDIASÕDA

Sõjaoperaator

Ivar Heinmaa

filmib põrgut seestpoolt SÕDUR NR 4 (85) 2015

Ivar Heinmaa nimi on paljudele tuttav ja selle tänavu 50-aastaseks saanud mehe tööd räägivad iseenda eest. 1987. aastal ETV operaatorina alustanud Heinmaa on filminud 100 riigis ja olnud rindeoperaator peaaegu sajas konfliktikoldes. Soome YLE kaastöötajana on ta lisaks sõjasündmustele korduvalt jäädvustanud ka looduskatastroofidest tekkinud purustusi. Vapustava töökogemusega mees on kahe filmi režissöör – 2005. aastal valmis „Afganistani armid“ ja 2012. aastal „Tšernobõli samuraid“.


45

A

jakirjal Sõdur on hea­ meel avaldada nimeka rindeoperaatoriga teh­ tud intervjuu, mille Ivar Heinmaa andis ajakirjale 15. juulil 2015 Tallinnas.

Sverre Lasn

Alustame päris algusest. Kuidas sinust üldse operaator sai?

See ei huvitanud mind algul üldse. Mu isa töötas televisioonis, olin lapsena seal nii palju käinud ja mind teletöö ei tõmmanud. Nõuka ajal olid isegi tren­ nis osadel kuttidel kogu aeg mustvalged fotokad kaasas, muudkui tegid pilte ja ilmutasid neid. Mind jättis see külmaks. Kuidas see filmimisega alustamise krõps siis käis?

Teenisin Batumis Nõukogude armees. Tulin sõjaväest tagasi ja olin 21, kui mu isa suri ja telesse vaba koht tekkis. Isa kolleegid ütlesid: tule vaata, kas tahad proovida. Ajasin vastu, et mind see üldse ei huvita, ma jätkan ikka kehakultuuri õpinguid. Ma olin ju kahevõistleja, tree­ nisin Levandiga koos. Pool aastat käisin veel Pedas, aga isa kolleegid helistasid uuesti, et tule, proovi vähemalt. Mõtle­ sin, et hea küll, ma vaatan siis. Läksin ja jäingi. Tol ajal ei olnud midagi muud ka eriti teha. Kohe tuli esimene põnev töö. Armeenias toimus maavärin ja Eesti ehi­ tajad läksid tšarterlennuga otse Spitaki linna. Tele sai just esimesed beeta-kaa­ merad, nii et alati tuli plastist kohvriga reisida. Sihuke tohutu suur plastkohver. Operaator oli olemas, reporter oli ole­ mas, videost oli keegi, aga polnud ühtegi venda, kes seda jurakat kohvrit tassiks. Oli vaja mõnd noort, sest vanad ei olnud nõus minema. Mina läksin hea meelega. Tina pandi seal kõvasti, vahel oli operaa­ tor rivist väljas, nii et ma sain kaamera enda kätte. Käisin üksi varemete vahel ja tegin enda meelest kunsti. Tulin Ar­ meeniast tagasi ja mõtlesin – kurat, see on töö, mida tahaksin teha. Et sind valiti lihtsalt su tugevuse pärast välja?

Oled paljude sõjafotograafidega kokku puutunud. Kas neid inimesi ühendab mingi ühine joon?

Kas minnakse rasket taha teenima või raha pole nii oluline?

Osad operaatorid ja fotograafid saavad ikka kõva tasu. Näiteks tegime soomlase Niklas Meltioga Süüria kodusõja teema­ lise dokumentaali ja tal on ameeriklasest sõber, kes tolknes temaga koos Aleppos. Paar kuud hiljem nägi Niklas teda uuesti ja sell ütles, et on nüüd video peale üle läinud, teeb CNN-ile. CNN maksab bängbängi (tulevahetust sisaldavad filmi­ klipid) eest 1500 dollarit minutist. Aga kui sa oled Süürias nädalate kaupa, saad seda tulistamist iga päev. Raha teenimiseks on ju kergemaid ja ohutumaid viise.

Seda muidugi, aga just see, et sa oled asja sees ja näed kõike oma silmaga, see on põnev. Kui filmid, kas siis tunned missiooni tuua sellised jõhkrad asjad avalikkuse ette?

Ei, ei, ei. See kõlab kenasti, aga meie ei ole maailmaparandajad. Võib-olla seda küll, et tahaks asju näidata, et võib-olla mingi sõda ära lõppeks, aga see kõlab kenamini kui ta tegelikult on. Mina ei ole mingi ku­ radi … ema Theresa. Sellistes kohtades on fotograafe ja operaatoreid jalaga segada, ei ole nii, et just minu pilt päästab maailma. Kas Süürias tapetakse vahel ka sihilikult fotograafe?

Kusagil ei vaadata ju hea pilguga, kui sa tuled torkima ja kõige suuremas ohus ongi tavaliselt kohalikud ajakirjanikud. Meie tuleme kohale ja kui me oleme koos armeega, siis meid ei lasta ühtegi kohta, kus on ohtlik. Ei Ukrainas, Afga­ nistanis, Iraagis – kunagi pole nii, et mine, hea mees, nüüd oma kaameraga sinna ja pärast vaatame, kas sa jäid ellu või mitte. Sul hoitakse kogu aeg silma peal, oled kaitse all. Kas sul on olnud alati konkreetsed

Võtame näiteks Ukraina. Oled sa sepa­ ratistide või Ukraina armee alal, sa pead ikka ette helistama ja sul peab olema kon­ taktisik, fixer (inimene, kes tunneb otsus­ tajaid ja ajab asjad korda – toim). Kui me viimane kord märtsis Ukrainas käisime, oli meil fixer’iks noor plika, kes tundis kõiki komandöre, nii et iga kord, kui me tahtsime midagi, helistas ta ja leppis mi­ dagi kokku. Rääkis mesimagusat juttu, et nüüd on Soome televisioon siin ja kas me saaksime tulla ja nii edasi. Ja talle vastati, et okei, Katja, too siis vennad siia. Sobib see kõigile, et oled Soome TV-st?

Ma olen eestlane ka olnud, ei ole mingit vahet. Küsitakse hoopis seda, kuidas ma nii hästi vene keelt oskan. Algul ju ütlen, et olen Soome televisioonist ja ma ei va­ leta ka. Siis uuritakse, kust ma vene keelt oskan, alles siis ütlen, et olen Eestist. „Aa, iz Estonii …“ Aga sul peavad load olema, kokkulepped komandöridega, ei ole nii, et äkki seisad kaameraga keset tänavat ja kukud filmima. Siis võetakse kohe natist kinni ja viiakse ära. On sul palju sellist materjali, mille kohta oled mõelnud, et milleks sa seda üldse filmid, seda ju kusagil näidata ei saa?

Kas või see Donetski haigla juhtum. Eks ta ole põnev ka. Haigla on alati hea koht, kust alustada. Seal on inimesi, kes on valmis värvikaid lugusid jutustama. Juba haigla ees nägime kirste ja musta­ de rättidega inimesi seismas. Fixer Katja tundis ühte arsti, läksime ja filmisime ülakorrustel, kui ligi astus sanitar, selli­ ne kolmemeetrine härg, ja ütles: maksa mulle sada taala ja ma näitan sulle sel­ list asja, mida mitte keegi varem näinud pole. Ütlesin, et ei maksa. Ta vastu, et hea küll, ma näitan sulle ikkagi. Mees viis mind haigla keldritesse, sellised hiiglaslikud madalad ruumid, laest til­ kus veel vett. Valgust oli vähe ja kogu põrand oli vere, mäda ja lögaga kaetud, ma ei saanud statiivigi maha panna. Sa­ dade kaupa laipu hunnikus, kõige otsas mingi vanamees, poolik käsi püsti ja nägu granaadiplahvatusest purustatud. Siis mõtlesin küll, et mida ma siin teen, seda materjali keegi kusagil ei kasuta. Hais oli selline, et … ma saatsin Katja ja selle soomlase kohe minema. Mul on

SÕDUR NR 4 (85) 2015

Ei, ei, valiti selle järgi, kes tahtis. Keegi teine ei tahtnud sellist asja teha. Keegi polnud nõus minema, kõik kartsid, et seal läheb jamaks.

Hullud on nad kõik. Kõik on profid, ta­ valine vend sinna ei lähe.

kokkulepped ja oled olnud ühe või teise poole kaitse all?


46

MEEDIASÕDA

tavaliselt rätik peas, selle tõmbasin näo ette ja niimoodi filmisin. Laibahais oli jälk, kui seda ühe korra oled tundnud, siis tunned selle igal pool eksimatult ära, ei ole nii, et ajad selle mingi muu lõhna­ ga segamini. Kui palju sa Ukrainas Vene sõdureid nägid?

Kust sa tead, kes seal venelane on? Kõik räägivad vene keeles. Seal ju Vene ar­ mee praeguses vormis ei käi keegi rin­ gi. Ukraina passidega venelased ei oska ukraina keeltki. Ja samas on üle piiri tulnud suur hulk osseete, kes võitlevad venelaste poolel. Õudsed kõrilõikajad. Sama­sugused nagu Kadõrovi tšetšee­ nide kamp, palgasõdurid. Küsisin, kui kaua olete siin olnud, nad vastasid, et üle aasta. Algul tulid kümnekesi, üks sai surma, nüüd on vaja hukkunu eest kätte maksta. Küsisin, mis siis saab, kui sõda ära lõppeb. Üks tegi nalja, et eks siis lähme koju ja hakkame tööle. Kõik irvi­ tasid. Tuleb uus konflikt ja lähme sinna, ütlesid. Nad ei saa sõdimise sõltuvusest enam lahti.

Täpselt. Kõik sellised nuge täis riputa­ tud, mõnel nina ära lõigutud ja viltu, pikad habemed ees, vanemad, viieküm­ nesed mehed, mitte noored kutid. Kogu elu harjunud sõdima.

Jah, kogu elu sõdinud. Eks need kadõ­ rovlased tegid seal samuti igasuguseid sigadusi, lõikasid tapetud ukraina sõdu­ ritel kõhud lõhki ja toppisid liiva täis, et laipu oleks raskem minema viia. Aga kõike, mis veebis avaldatakse, ei saa us­ kuda, igal pool käib propagandasõda. Ka ukrainlased on igasuguseid sigadusi korda saatnud, puhas pole kumbki pool. Seal on sihuke bardak, ei saa öelda, et kõik, mis Ukraina pool teeb, on hea. See ei ole võimalik, et aastaga muu­ tus kõik ja nüüd on Ukraina sõdurid korralikud ja moraalselt kõvad, rahvas on ühtne ja võitleb kõik koos agressori vastu. Tegelikult käärib Ukraina sees samamoodi.

sad kaadrid. Sa ei mõtle esimese hooga, et inimestest on kahju. Inimeste kan­ natused teevad meele loomulikult kur­ vaks, aga põhitähelepanu on tööl, vaatad professionaali pilguga kõiki neid valgu­ seid, seda, kuidas saada terviklikku pilti ja suured plaanid, et pärast kõik ilusti monteeruks. Mina suhtun sellesse nagu proff, mitte nagu kaasatundja. Need asjad hiljem ringiga tagasi ei tule ega hakka painama?

Ei tule. Olen seda ise ka imestanud. Mul on nii, et õhtul võtad mõne õlle ja arutad sõpradega läbi, mis päeva jooksul juhtus. Kui jääd nende lugudega üksi, koguneb neid muudkui juurde ja lõpuks lähed sa nende all pooleks. Sõltub muidugi, kui tugev sa psüühiliselt oled. Kas rindeoperaatoritel ja sõjafotograafidel esineb ka posttraumaatilise stressi sümptomeid?

See sõltub ehk rohkem sellest, kui keegi su lähedal surma saab. Või kui oled pida­ nud ise tapma või kellegi võikalt maha lööma, et ellu jääda. Mul pole sellist asja olnud, et midagi jääb kummitama. Meie lähme kohale, teeme oma võtted ära ja tõmbame minema. Mis sulle su töö juures kõige raskem on? Lennureisid?

Just, see pidev reisimine ja asjade pakki­ mine. Nüüd on lendamine nii keeruli­ seks tehtud, kõik need turvakontrollid ja pikad ajavahed. Lendad terve öö, jõuad lennujaama, istud seal viis tundi, lendad järgmise lennukiga, passid järgmises lennujaamas, lendad jälle edasi. Tallinn on ju pärapõrgus, siia ei saa ju kusagilt otse. Töö huvitav osa algab alles siis, kui jõuad hotelli, paned asjad ära ja lähed võttele.

SÕDUR NR 4 (85) 2015

Pärast tsunamit tegime Fukushimas algul väga pika päeva, mõtlesime, et ega vaated enam hullemaks ei lähe. Filmisime terve Kas sinu jaoks on suur vahe, kas filnädala, liikudes mööda mid looduskatastroofi poolt tekitatud rannikut allapoole ja kannatusi ja purustusi või inimeste tahtlikult tekitatud kannatusi? iga päevaga läks järjest Ei. Kui lähed esimest korda kohale, näed puruks lastud maju, siis mõtled, et võim­ hullemaks.

On sul aja jooksul ootusärevus vähenenud? Noorena kibelesid kogu aeg minema, aga nüüd tahaks rohkem kodus olla.

Ei, ei, eks raha paneb asjad paika. Ma võiks muidugi kodus olla. Kui ma loto­võidu saaksin ja rahamuret üldse poleks, siis ma läheksin ikkagi, aga va­ liksin vaid põnevamad kohad või siis paigad, kus ma veel käinud pole. Sõjad ja kriisid ja looduskatastroofid – neid teeks kindlasti edasi, aga tavalisi töid jätaks vähemaks. Aga sa ju teed teistsuguseid asju ka. Mis tunne sul näiteks Tallinnas toimunud noorte kergejõustiku MM-i oli filmida?

Ei, ei, sporti võtan ma hea meelega. Sport mulle jällegi meeldib. Töö seisu­ kohast pole see väga huvitav, teed pärast võitjatega intervjuusid ja saadad need soomlastele, aga põnev on ise kohal olla ja näha. Sama oli Bakuus Euroopa män­ gudel, ega ma seda tööd nii väga ei nau­ tinud, aga näed suurvõistlust seestpoolt. See on huvitav. Kas sõjaoperaatoritega on nagu sõduritega: on suur vahe, kas oled veteran või noorsõdur? Vana kala oskab kogemuse pealt ohtusid märgata, kuulata, kas miin tuleb lähedale maha või lõhkeb eemal.

Jah. Kui sind maha lastakse, siis juh­ tub see sageli ikka alguses. Kui OMON ründas Riias siseministeeriumi hoonet, siis me jooksime koos soomlasega kohe parki. Vaatasin, et kolm meest annavad leekkuulidega kivimüüri tagant tuld sise­ministeeriumi akendesse, kõigil maskid peas. Mõtlesin, et jooksen nen­ de kõrvale, olen nendega seal müüri taga, on üsna turvaline olla ja saan kolm venda kahe meetri kauguselt kaadrisse. Hakkasingi sinnapoole jooksma ja äkki üks sõdur pööras toru minu poole ja hüüdis: „Obrantno!“ Ma pistsin kaamera õlale ja tõstsin käed üles: „Finskoje tele­ videnije!“ Sõdur pani kuulijuti mul üle pea: „Obratno, suuki!“ Selle peale hüppa­ sin muidugi puu taha. Sina oled siis nagu vana rindesõdur?

Jah, aga juhtuda võib alati. Oled valel ajal vales kohas, kuhu tuleb miinilöök, aga ma ei roni enam nii ette, kuhu põhi­ mõtteliselt minna ei tohi.


47

Separatistide poolel võitlevad osseedi vabatahtlikud Ukrainas Luganski lähistel.

Kas sul on mõni eriliselt õnnestunud kaader, mille puhul mõtled, et oi kui hea asja ma ära tõin?

Kuidas Groznõisse pääsesid? Läbi Vene vägede?

Läbi Vene vägede ja Venemaa sel­ les mõttes, et meil olid piletid võetud Moskvast Vnukovost Groznõisse. Jõud­ sime hommikul kell viis lennujaama ja seal üks tädi tukkus. Ütlesime, et meil on sellised piletid ja tema vastas, et oi, poisid, Groznõisse pole juba ammu üh­ tegi lennukit läinud, Põhja-Kaukaasias on Naltšik kõige lähemal, kuhu nad lendavad. Võtsime piletid Naltšikisse. Lennukis oli üks vene fotograaf, kes tegi Reutersile pilte ja pakkus, et võta­ me takso ja sõidame ümber Inguššia ja Tšetšeenia alla Dagestani. Võtsimegi

Filmisime tänavanurkadel, iga nurga peal sai minuti olla, siis hakkas vene snaiper sinna uhama, nii et pidime kohta vahetama.

takso ja hommikul jõudsime Dagesta­ ni Hassavjurti linna, mis asub piiril. Läksime lasteaeda, kus elasid välisaja­ kirjanikud, kõik magasid madratsitel reas. Järgmisel hommikul mõtlesime soomlasega, et peab Groznõisse sõitma, vahemaa oli 80 kilomeetrit. Pidasime kinni mingi kollase Volga ja küsisime, kas ta Groznõisse sõidab. Juht vastas, et sõidab küll. Hüppasime peale ja sõidu ajal selgus, et vanamehel on sealkan­ dis maja ja ta võib meid sinna elama panna. Nii saime sealt kuradi laste­ aiast ära. Tšetšeenia ja Dagestani piiri peal oli venelaste kontrollpunkt. Nad lasid meid läbi ja soovisid edu. Filmisi­ me terve päeva Groznõis ja tulime läbi sama piiripunkti tagasi. Vene sõdurid küsisid, kas käisime Groznõis. Ütlesin, et käisime jah. Kas tšetšeene ka nägite? Ütlesin, nägime. Näidake, ütlesid Vene sõdurid. Kerisin linti tagasi ja näitasin läbi kaamera mustvalget pilti. Olidki tšetšeenid, lindid ümber pea ja suured habemed ees. Venelased ütlesid, et ku­ rat, meie neid ei karda, tulgu ainult. Nädala aja pärast tulidki tšetšeenid ko­ hale ja tapsid kogu selle kordoni maha. Kõik lõigati ära.

SÕDUR NR 4 (85) 2015

Neid on palju. Näiteks esimene Tšetšee­ nia sõda, kohe sõja alguses, kui me Groz­ nõis käisime ja kõik linna tänavad olid Vene sõdurite laipu täis. Need olid sün­ ged kaadrid. 31. detsembril läksid vene­ lased linna sisse, paljud hukkunud olid pooleldi põlenud … Tšetšeenid korjasid oma langenud kohe ära ja matsid maha. Pääsesime juba 5. jaanuaril linna, aga kuna tänavad olid tule all, siis midagi koristada seal ei saanud. Lisaks hakkasid mõlemad pooled laipasid mineerima, et neid ära vedada ei saaks. Seal käis nagu malemäng – keegi läks laipa ära tooma ja käis pauk. Filmisime tänavanurkadel, iga nurga peal sai minuti olla, siis hak­ kas vene snaiper sinna uhama, pidime kohta vahetama. Linnas oli 2-3 kraadi sooja, pilves ilm, kergelt udune, hooned puruks lastud, kaadrid olid jube sünged. Tänaval seisis suur leivaauto, kust tšet­ šeenid jagasid kohalikele vene vanamut­ tidele leiba. Tšetšeeni pered olid linnast maale küladesse läinud, aga venelastel polnud kuhugi minna. Suur linn, Vene­ maale ei pääsenud, nii neile leiba jagati.

Mõned leivad kukkusid muda sisse, mu­ tikesed korjasid need üles, pühkisid pori maha ja sõid sealsamas.


48

MEEDIASÕDA

Kas te ise mingitesse ohtlikesse olukordadesse ei sattunud?

Olime Šalii külas, mis on umbes 40 kilo­ meetrit Groznõist, filmisime surnuaias. Hakkas hämaraks minema, jube ilus hetk, ilusad sinised kaadrid, hauakivid … Äkki sõitsid Villisega kolm tšetšeeni meie juurde, ronisid püssidega välja ja ütlesid, et tulge kaasa. Meid viidi mii­ litsajaoskonda ja uuriti, kes me oleme. Näitasime pabereid. Nad ütlesid, et me peame kontrollima, kes kõik siin käivad, sest paar päeva tagasi olid ühed nii-öelda välisajakirjanikud käinud filmimas, ära läinud ja kohe tuli venelaste raketilöök samasse kohta. Passisime seal natuke aega ja siis tuli sinna üks naine Reuter­ sist. Tšetšeenid ütlesid, et kui tahate kihvti süžeed, siis tulge homme tagasi. Naine kuulis kõrvalt ja ütles, et ärge kel­ lelegi sellest rääkige, et ta on seda uudist juba kuu aega jahtinud. Et see on nagu tema omand või nii. Soomlane ütles, et me ei konkureeri temaga, meie teeme televisiooni jaoks, tema raadio jaoks. Tšetšeenid olid võtnud 48 vene sõdurit vangi, pakkusid neid näha. Vladivosto­ kist oli tulnud kamp noori dessantni­ kuid, pealikuks nooruke vanemleitnant. Poisid visati Šalii kohal alla, kohalikud piirasid nad ümber ja lasid kaks tükki maha. Ohvitser oli noor mees ja ütles, et ei tahtnud kuttide eluga riskida, sest ei teadnud, kui palju neil mehi vastas oli, äkki lastakse kõik maha, ja andis lihtsalt alla. Poistel polnud isegi kuuliveste ega midagi, täitsa tühjade kätega tulid, isegi kuivtoitu polnud kaasas. Need vaeseke­ sed ütlesid, et alles tšetšeenide käest said esimest korda sooja toitu. Kui palju tuleb ette fotode lavastamist või võltsimist?

SÕDUR NR 4 (85) 2015

Seda ma Niklase /Meltio/ koha pealt tean, et kui sa näiteks kandideerid min­ gi fotoga auhinnale, siis sa ei tohi seda Photo­shopis töödelda. Ei ole nii, et sa võtad pika toruga foto ja siis crop’id (kad­ reerid välja) mingi teatud pildi. Või et pärast lisad värve – heledust ja tumedust ja teravust võid keerata juurde, muud mitte. Ei ole nii, et paned mingit suitsu taustale, sa pead foto originaali ka saat­ ma. Tänapäeval on võimalik üsna liht­ salt ju kõike teha ja ma arvan, et tehakse ka kõvasti. Palju seda ette tuleb, et makstakse mõnele kohalikule raha ja antakse

kaamera – mine too ohtlikust kohast kaadrid ära, aga kogu kuulsusesära jääb kaamera omanikule?

Hea küll, sul on kõik kokkulepped olemas, aga kui suureks hindad oma töö juures vedamise rolli?

Ei, ma ei tea selliseid asju. Ei ole kuul­ nud. See töö nõuab ikkagi mingit oskust, see, kui sa tänapäeval telefoniga filmid natuke, see ei ole siiski töö. Tänapäeval ongi väiksed telefonid ja kaamerad pal­ ju asju ära rikkunud, see, et neid on nii lihtne hankida ja endaga kaasas kanda. Ja ma rõhutan, et kõige rohkem riskivad sellised freelancer’id, kellel pole mitte kellegagi mingeid kokku­leppeid. Bos­ nia sõja ajal, kui piirati Sarajevo linna, oli palju ameerika kutte, kes olid ostnud endale kaamera, sõitnud kohale ja üüri­ sid kõik koos hotellis ühte tuba. Nad te­ gelesid päevade kaupa sellega, et läksid Snaiprite alleele, panid oma kaamerad sinna püsti ja lootsid, et äkki saab kaadri, kuidas keegi maha lastakse. Või siis läk­ sid nad eesliinile, et saada mõnda jube sünget pilti, mida saab kas CNN-ile või BBC-le, AP-le või Reutersile pakkuma hakata, sellist pilti, mida kellelgi pole.

Päris suureks. Aga aastatega on sellele lisandunud professionaalsus. Kui ikka autojuht või fixer ütleb, et sealt ei saa minna või seal ei saa filmida, siis ma ei hakka talle peale suruma, et lähme ikka, ma saan ehk jube hea kaadri.

Teed endale nime, et pääseda suurema lepinguni?

Just. Teed endale nime või siis saad min­ gi kaadri eest kõva raha, kuidas tsiviil­ elanikke lastakse, nii et tükke lendab, ja saad pildid maha müüa, sest on selge, et sellist kraami ostavad korraliku raha eest kõik. Mul on lihtsam. Soomlastega on tehtud kokkulepe, et oma päevahin­ na saan ma ikka, isegi kui ühtegi kaadrit ei võta. Ma ei pea hea õnne peale ISIS-e juurde minema ja lootma, et mind ära ei lõigata, ma ei pea sihukest riski võtma. Selliseid vendasid on palju, kes leiavad kontaktisiku, kes kinnitab, et sa jääd seal ellu, aga järgmisel hetkel on sul oranž ürp seljas ja palud vägede väljaviimist või agressiooni lõpetamist. Freelancer’id, kellel pole kellegagi lepingut tehtud, ris­ kivad kõige rohkem.

Freelancer’id loodavad saada kaadreid, kuidas tsiviilelanikke lastakse, nii et tükke lendab, sest on selge, et seda kraami ostavad korraliku raha eest kõik.

Ehk kogemused suurendavad õnnestunud kaadrite saamise tõenäosust.

Jah. Kui sa oled noor, siis sa rapsid jube­ dalt. Võtad tohutu hulga kaadreid. Prae­ gu sa tead, mis sellest loost tuleb, palju sul vaja on. Ma ei filmi enam tundide kaupa materjali, millest hiljem saab ka­ sutada ainult ühte või kahte võtet. Prae­ gu on kindla peale minek. Me oleme lennukis läbi arutanud, mida me tegema läheme ja kõik on teada. Kui mul on mil­ jon kaadrit, olen hiljem selle materjaliga hädas. Kui sa krabad endale miljon fotot kokku, siis sa ei leia enam midagi üles, et oot … kus see nüüd oligi. Kui satud töö­ tama mõne korrespondendiga, kes enne pole sellistes kohtades käinud, siis tema innustub kõikidest asjadest. Kui mingi vend tuleb püssiga vastu, siis tema mük­ sib sind, et vohh-vohh, võta see kaader ära. Kobid autost välja, võtad kaadri ära, pärast vaatad – täiesti mõttetu kaader, mõttetust kohast, see vend püssiga ei monteeru mitte millegagi. Parem minna kohapeale, saada tervik tervest külast või brigaadist, kui et ma saan mingi üksiku püssimehe kusagil kümme kilti eemal, keda on raske loo sisse panna, sest sa pead seletama, kes ta selline on ja mida ta seal teeb ja nii edasi. Näiteks Jaapanis pärast tsunamit tegime Fukushimas al­ gul väga pika päeva ja mõtlesime, et ega vaated enam hullemaks ei lähe. Filmisi­ me terve nädala, liikudes mööda idaran­ nikut allapoole ja iga päevaga läks järjest hullemaks. Ometi filmisin iga päev jär­ jest vähem, sest olin juba paljut eelmistel päevadel näinud, aga kui oleksin esime­ sel päeval lõuna poole sattunud, oleksin ilmselt kohe selili olnud. On su töö seotud adrenaliinivajadusega? Et vajad järjest ohtlikumaid olukordi?

Ei, ma ei ütleks seda. Lihtsalt põnev on, ma ei lähe sinna adrenaliinitulva otsi­ ma. Ma ei käi ohtusid otsimas, aga põnev on küll, seda kindlasti. See on üks põh­ jus, miks ma seda kõike teen.


49

Ivar Heinmaa ei usu, et geniaalsus on 천pitav. Kaadri n채gemine on kaasas체ndinud oskus, 체tleb ta.


50

MEEDIASÕDA

legi kaotas ja sa ei pea kohe alguses neist jube palju teadma. Enne persooniloo te­ gemist peab mul selge olema, kellega on tegu, ma ei saa talle kaameraga nina alla minna ja küsida, kes sa selline üldse oled, millal sa sündisid ja midagi sellist. Sa oled nii palju oma töö käigus näinud, et kas sind üllataks veel midagi, milleks inimesed võimelised on?

Kohati ongi nii, et süžeed hakkavad kor­ duma. Teod on samad, aga inimesed on teised. Nimed vahetuvad, kohad vahetu­ vad, aga tegevus on sama. Palju on asju, mida inimesed on ise rääkinud – lood Aafrikast, kus lapssõdurid on pidanud oma vanemad ära tapma või siis naised ära vägistama ja mehed maha lööma. Seda ma ise näinud pole, aga tean kind­ lalt, et need asjad on juhtunud. Kujutad sa üldse ennast ette mingit muud tööd tegemas?

Kui ma oleksin Peda lõpetanud, oleks minust treener või kehalise õpetaja saa­ nud, oleksin sellist tööd hea meelega tei­ nud. Tele lõi kõik sassi, mul oli kindel plaan treeneriks saada. Pataljoni Aidar BTR Luganskist 15 km kaugusel Štšastja küla lähedal, sügis 2014. Ivar Heinmaa keskel parimas filmimispositsioonis.

Eelmise aasta sügisel olime filmimas Donetskis, elasime Ramada neljatärni­ hotellis, kõik oli puhas, soe vesi ja nett oli kiire, siis ootasid iga järgmist võtte­ päeva – saaks ainult võttele minna. Kõik võtted toimusid eri kohtades ja ootasid, et mis siis täna vastu tuleb. Kui maailmas poleks sõdu ja katastroofe ja sa peaksid kõige ülejäänu vahel valima, siis mida sa filmiksid?

Ikka sporti. Uudiseid ei tahaks teha. Kui maailmas on kõik hästi, siis see ei huvita mitte kedagi. Kui sinu juurde tuleks Bill Gates ja ütleks: „Siin on kümme miljonit, mine tee selline film, mida hing ihkab“, millise filmi sa teeksid? SÕDUR NR 4 (85) 2015

Teeksin persoonilugusid, näiteks ku­ sagil Aafrikas. Kevadel Ukrainas olles mõtlesin, et kui saaks kusagilt raha, siis teeksin filmi inimestest, kes pärast sõda Nikišino külla Debaltseve lähedal tagasi pöörduvad. Nikišino on täiesti sodiks las­ tud, selline pikk soolikas peatänava ääres, 4-5 kilti pikk, majad kahel pool tänavat,

Ukraina väed olid ühel pool küla, separa­ tistid teisel pool ja muudkui kõmmutasid üksteist eelmise aasta juulikuust saati. Kõik majad olid pihta saanud. Teeksin dokumentaali külaelust pärast sõda. Leni Riefenstahl hakkas pärast Teist maailmasõda Aafrikas loodusfilme tegema, jättis kõik muu sinnapaika.

Mina olen ka Pedas õppinud ja eesti keele ja kirjanduse õpetajana töötanud. Praegu õpetan meediasõdureid kirjutama, aga seda on võimalik vaid teatud maani õpetada.

Teles on sama. Sul kas on see võime või ei ole, kõik see kaadri kompositsioon – seda on veidi võimalik õppida. Kui oled täiesti lootusetu vend, siis paremaks lä­ heb ikkagi, aga kaadri nägemine on kaa­ sa sündinud.

Sõjateemasid on üsna lihtne teha, kõik kulissid on ju olemas. Saabud, varemed on olemas, inimesed on olemas. See ei nõua metsikut eeltööd. Persooniloo puhul pead kõik taustad põhjalikult läbi töötama. Ei saa nii, et paned kaamera käima ja ütled, et räägi midagi, vaatame, mis sul öelda on. Mulle meeldiks teha filme nii, et lä­ hed kohale ja teed filmi nendest asjadest, mis kohapeal on. See on nagu kokasaade, et parimad toidud tulevad kohalikust toorainest.

On ekstreemsetes oludes tegutsevate inimeste filmimine sind õpetanud inimeste psüühikat paremini tundma?

Aga mida paremini sa tausta tead, seda tihedamad tulevad filmid?

Olen mõelnud, et kui peaks valima, kas sõdima lähevad minu pojad või mina, siis pigem läheksin mina.

Seda kindlasti, aga näiteks Ukraina külad – lähed sinna ja räägid inimestega, saad teada nende saatused, kes midagi või kel­

Ma pole selle peale mõelnud. Inimesed ise ka ei tea, milleks nad äärmuslikes olukordades suutelised on või kuidas nad käituma hakkavad. Ma ei tea seda enda kohta ka. Meil oli Riias näiteks eestlasest helimees, kes oli kogu aeg kõikjale tulemas, aga kui pargis tulista­ miseks läks, siis ütles, et tal on kolm last ja tema ei tule kuhugi.

Ma olen sama asja mõelnud. Et kui SEE tuleb, siis tuleb, mis seal’s ikka.


SÕJAKUNST

51

Vägivallatu tsiviilvastupanu võib olla tõhus võitlusviis Tsiviilvastupanu (civil resistance) on irregulaarse sõjapidamise läbiproovitud võitlusvorm. See on olnud nii rahu, sõja kui ka okupatsiooni tingimustes iseseisev võitlus või korraldatud koos sõjalise tegevusega. Vägivallatu sõjapidamine on jäänud sageli märkamata, kuna lahinguväljal domineerib vägivaldse konflikti vorm.

T

siviilvastupanu võib es­ malt tunduda mitte eriti sõjamehelik tegevus, sest sageli ei peeta seda võitlu­ seks. Samas tuleb märkida, et tsiviilvastupanu tähtsust mõisteti juba vanas Hiinas1 ja ka lähiaja­ lugu näitab, et tsiviilvastu­panu rakenda­ takse üha sagedamini. Indias kasutas 20. ja 21. sajandil tsi­ viilvastupanu näiteks Mahatma Gandhi, kus tema juhitud kampaanias järgiti vägi­ vallatuse doktriini ja India rahva aastate­ pikkuse sihikindla tegevuse tulemusena vabaneti lõpuks ilma sõjalise vastuhaku­ ta Suurbritannia ülemvõimu alt. Hea näi­ de on ka Põhja-Ameerika mustanahaliste inimõiguste eest võitleja Martin Luther King, kes 1960. aastatel viis läbi eduka tsiviilvastupanu kampaania ja muutis nii Ameerika Ühendriikide ajaloo kulgu. Viimaste aastakümnete jooksul on tsiviilvastupanu kampaaniaid tehtud terves maailmas, näiteks Serbias (bul­ 1

katsete ärahoidmist. Tsiviilvastupanu puhul soovitakse aga sisemiselt kukutada võimul olev repressiivvalitsus, diktaator või okupandid, kasutades selleks vägival­ latuid meetodeid.

Margus Kuul MAJOR

TSIVIILVASTUPANU DEFINITSIOON dooserirevolutsioon 2000), Georgias (rooside revolutsioon 2003), Liibanonis (seedrirevolutsioon 2005) ja viimati Uk­ rainas (Maidani sündmused 2014). Irregulaarne sõjapidamine võib olla väga mitmepalgeline, hõlmates näiteks elanikele toetuvat kaitset (civilian-based defense)2, mittevägivaldset tsiviilvastu­ panu (civil resistance), vägivaldset partisa­ nisõda (guerilla warfare) või mässutegevust (insurgency). Tuleb märkida, et elanikel põhinev kaitse ja tsiviilvastupanu erine­ vad teineteisest. Esimesel juhul on kaitse eesmärk riiki kaitsta eelkõige rahumeel­ sete ja vägivallatute meetoditega, ilma sõ­ jata, see hõlmab ka sisemiste riigipöörde­

Tsiviilvastupanu kirjeldas Hiina õpetlane Liu Ji (1331–1375) oma õpetlikus

käigus õiglaseid printsiipe. Liu Ji selgitab, et hetkel, kui alluvad on valgustatud, siis isanda trikid enam ei toimi. News from Albert Einstein Institution,

vastasele märkimisväärset materiaalset ja psühholoogilist kahju. Liu Ji

“Nonviolent Sanctsions,” 3, Winter 1992/93, Vol. IV, No. 3.

kasutas loo kirjeldamisel inimeste asemel rollikangelastena ahve, kes siis

2

ühel hetkel lahkusid kollektiivselt isanda teenistusest, hävitades isandale

des selleks ainult vägivallatuid tsiviilmeetmeid, eesmärgiga lõpetada okupat-

eluks vajaliku puuviljalao, kuhu nad olid tema käsul puuvilju korjanud. Ahve

sioon või saada jagu välis- ja siseanastajatest, kelleks võivad olla sõjaväelises

ekspluateerinud isand nälgis selle tõttu surnuks. Õpetlase Liu Ji loo moraal

riigipöördes osalejad. Gene Sharp, „Elanikele toetuv kaitse: postmilitaarne

on, et mõned inimesed valitsevad teisi trikkide abil ega järgi valitsemise

relvasüsteem“. Tõlge eesti keelde (Tallinn, Infomare, 1994), 8.

Elanikele toetuvat kaitset teevad tsiviilelanikud, mitte sõjaväelased, kasuta-

SÕDUR NR 4 (85) 2015

loos „Ahvide isand“, kuidas on võimalik koostööst keeldudes põhjustada

Tsiviilvastupanu mõiste tutvustamiseks kasutan Maria Stephani ja Erica Che­ nowethi definitsiooni – tsiviilvastupanu rakendab „sotsiaalseid, psühholoogilisi, majanduslikke ja poliitilisi meetodeid, kaasa arvatud boikotte (sotsiaalseid, ma­ janduslikke, poliitilisi), streike, protes­ te, maha istumisi (sitins), kohalejäämist (stay-always) ja teisi kodanikuallumatu­ se (civil disobedience) ja koostööst keeldu­ mise (noncooperation) vorme, et mobili­ seerida rahvast, astuda vastu erinevatele poliitikatele, et võtta vastaspoolelt jurii­ diline õigus valitseda, või siis eemaldada vastaspool võimult või keelata tal jõu allikate kasutamine.“3


52

SÕJAKUNST

Üks kõige kuulsamaid vägivallatu võitluse suurkujusid oli India poliitik Mohandas Karamchand Gandhi ehk Mahatma Gandhi, kes juhtis vägivallatut võitlust Briti võõrvõimu vastu ja hukkus fanaatiku lastud kuuli läbi 30. jaanuaril 1948. Gandhi on inspireerinud paljusid vägivallatu vastupanu propageerijaid ja eestvõitlejaid üle maailma.

Sageli kasutatakse tsiviilvastupanu terminit paralleelselt mittevägivaldse konflikti (nonviolent conflict) terminiga. Edaspidi kasutan siinkohal vaid termi­ nit tsiviilvastupanu.

TSIVIILVASTUPANU ERINEVATES VÄRVIDES EHK VÄRVILISED REVOLUTSIOONID

SÕDUR NR 4 (85) 2015

Viimase kümnendi jooksul on tsiviilvas­ tupanu kui võitlusvorm jõudnud rah­ vusvahelise meedia tähelepanu äratada just tänu niinimetatud värvilistele revo­ lutsioonidele. Värviliste revolutsioonide all peetakse silmas rahva tsiviilvastu­ panu, kus üritatakse vägivallatul moel tõugata võimult rahva põhiõigusi ja vabadusi piirav repressiivne valitsus, sõjaline hunta või diktaator. Värviliseks 3

muudavad tsiviilvastupanu aga rahva­ masside kasutatavad traditsioonilised, usulised ja rahvuslikud värvid ning sümbolid. Praktika näitab, et värviliste revolut­ sioonide abiga on kukutatud viimase kahekümne aasta jooksul mittedemo­ kraatlikke režiime üle kogu maailma. Nii juhtus see ka 2014. aastal Ukrainas ja Maidani nime all tuntuks saanud konflikt oli meie regioonis kõige tähele­ panuväärsem näide edukast tsiviilvastu­ panu kampaaniast.

GENE SHARP JA TSIVIILVASTUPANU Nüüdisaegsest tsiviilvastupanust ei saaks rääkida, kajastamata ameeriklase Gene Sharpi aastakümneid kestnud te­

Erica Chenoweth and Maria J. Stephan, “The Success of Nonviolent

Resistance Campaigns,” in Why Civil Resistance Works: The Strategic Logic

gevust selles valdkonnas. Gene Sharpi nimetatakse õigusega vägivallatu konf­ likti Clausewitziks. Tuginedes tsiviil­ vastupanu praktilistele näidetele, pani just Gene Sharp kirja tsiviilvastupanu teooria sellisel kujul, nagu me seda praegu tunneme. Sharpi kolmest raa­ matust koosnev eepos „The Politics of Nonviolent Action“ kirjeldab tsiviilvas­ tupanu olemust, organiseerimise põhi­ mõtteid, erinevaid võitluse meetodeid ja õpetab strateegilisel tasandil planeerima ja ellu viima edukat vägivallatu tsiviil­ vastupanu kampaaniat. Sharpi sõnul on tsiviilvastupanu mittesõjaline relvasüsteem, kus vastase vastu rakendatakse asümmeetrilist lähe­ nemist ehk vastasega ei võidelda tasan­ dil, kus ta on tugev, vaid kasutatakse ära

of Nonviolent Conflict, ed. Bruce Hoffman (New York: Columbia University Press, 2013), 12.


SÕJAKUNST

tema nõrkused ja üritatakse ta ära lõiga­ ta allikatest, kust ta jõudu ammutab. Sharpi sõnul on tsiviilvastupanu tõ­ siseltvõetav ja praktikas ennast tõesta­ nud efektiivne alternatiiv vägivaldsele võitlusele.4 Sharpi kirjutised on internetis vabalt kättesaadavad ja allalaetavad, neid hal­ dab tema juhitud Albert Einsteini insti­ tuudi kodulehekülg.5 Kuigi Gene Sharp on tunnustatud tsiviilvastupanu ekspert, on tema töid ka kritiseeritud. Sharpi teeneks peetak­ se Nõukogude Liidu lagundamist, sest väidetavalt on tema õpetusi tsiviilvastu­ panu vallas edukalt kasutatud 1989– 1991 aastatel endistes Nõukogude Liidu satelliitriikides, näiteks Baltimaades.6 Gene Sharp külastas Nõukogude Lii­ tu 1989. aastal, kui Nõukogude Liidu teaduste akadeemia ajaloo instituut kor­ raldas rahvusvahelise ümarlauaistungi teemal „Kahekümnes sajand: põhiprob­ leemid ja rahvusvahelised suhted“. Kon­ verentsil peetud loengus tõi Gene Sharp esile tsiviilvastupanu kui poliitilise fak­ tori tähtsuse kasvu. Samuti osales Sharp konverentsil „Vägivallatu konflikti eeti­ ka“, mida sponsoreeris Nõukogude Liidu teaduste akadeemia filosoofia instituudi eetika sektsioon ja teised teaduslikud ühendused. Sellel konverentsil olid ko­ hal ka Läti ja Leedu esindajad.7

VALEARUSAAMAD TSIVIILVASTUPANUST Tsiviilvastupanu uurivad Peter Ackerman ja Jack DuVall märgivad tabavalt, et meie sajandi kõige suurem valearusaam on see, et vägivald on alati täieliku jõu ja võimu kehastuse vorm ning muud meetodid ei ole sellega võrdsed ega ületa seda.8 Sageli ei teata, et tsiviilvastupanu on olemuselt universaalne ja sel on ligi kakssada võitlusmeetodit, mida saab rakendada siis, kui konventsionaalne ja

4

vägivaldne sõjaline tegevus ei ole vaja­ lik või lihtsalt enam võimalik. Samuti nähakse tsiviilvastupanus pigem spon­ taanset tegevust ja arvatakse, et seda saab palja füüsilise jõuga maha suruda. Mõnes mõttes on öeldu õige, sest statisti­ line uurimus näitab, et vägivaldsed rep­ ressioonid vähendavad tsiviilvastupanu kampaania edu ligi 35%.9 Kuid Chenowethi ja Stephani uurin­ gule tuginedes tuleb tõdeda, et faktorid nagu režiimi tüüp, majanduslik areng, kirjaoskus, ühiskonna etniline, keeleli­ ne ja religioosne kooslus ei mängi suurt rolli ega takista eduka tsiviilkampaania läbi­viimist.10 Teadurid lisavad, et suu­ rem osa tsiviilvastupanu kampaaniaid on aset leidnud just autoritaarsetes re­ žiimides, kus isegi rahumeelse vastusei­ suga kaasnevad inimohvrid.11 Sageli arvatakse, et edukaks tsiviil­ vastupanuks on vaja kolmandate osa­ poolte sekkumist (teised riigid, organi­ satsioonid), kuid uuringud näitavad, et tsiviilvastupanu saab edukalt organisee­ rida sisemistele ressurssidele toetudes ja suurem osa edukalt läbi viidud tsiviil­ vastupanu kampaaniatest ei ole saanud otsest finantsabi väljapoolt.12 Ka pole tsiviilvastupanu alati vägival­ latu. Chenoweth ja Stephan käsitlevad tsi­ viilvastupanu kui täielikult vägivallatut tegevust, kuid praktika näitab, et piiratud kujul siiski vägivalda tsiviilvastupanus kasutatakse – Molotovi kokteilid, käe­ pärased ründe-, kaitse- ja löögivahendid –, seda kas enesekaitseks või julgeolekujõu­

„Suurem osa patsifiste ei võitle vägivallatult ja suurem osa rahvast, kes võitleb vägivallatult, pole patsifistid.“ George Lakely

Gene Sharp, “Groundwork for nonviolent action,” in The Politics of

9

dude eemaletõrjumiseks. Siiski on oluli­ ne arvesse võtta, et tsiviilvastupanus ei kasutata massiliselt tulirelvi, nagu seda tehakse vägivaldse konflikti korral.

TSIVIILVASTUPANU OLEMUS JA SEOS POLIITILISE JÕU ALLIKATEGA Tsiviilvastupanu olemust on tabavalt selgitanud Serbia tsiviilvastupanu OT­ POR juhid ja organiseerijad Srdja Popo­ vić, Andrej Milivojevic, Slobodan Djino­ vic oma teatmikus „Nonviolent Struggle 50 Crucial Points: a strategic approach to everyday tactics“. On tähtis mõista, et „poliitilist võimu ei taga jumal, vaid seda tagab rahvas“13. Üks tähtsamatest jõu al­ likatest on aga poliitiline võim. Seega on poliitilise jõu allikad, mis lubavad valit­ seda, tagatud rahva poolt ja rahvas saab seda ka vajadusel keelata kasutamast või hoopistükkis valitsejalt ära võtta. Gene Sharp märgib poliitiliste jõu allikateks autoriteedi, oskused ja teadmised, mate­ riaalsed ressursid, sanktsioonid ja varja­ tud tegurid.14 Esimene poliitilise jõu allikas on au­ toriteet ehk seaduslikkuse tunnustamine, teisisõnu valitsuse või juhi võime panna inimesed oma käske täitma ja alluma. Teine jõu allikas on inimressurss, mis väljendub selles, kui palju kuulekaid ini­ mesi on koondunud sotsiaalvõrgustikes­ se ja organisatsioonidesse ning kui palju on valitsejal võimalik neid organisat­ sioone oma eesmärkide saavutamiseks kasutada. Kui pole inimesi, pole ka käsu­ täitjaid. Sama kehtib ka organisatsiooni­ de kohta. Kolmas tähtis jõu allikas on oskused ja teadmised. Väljaõpetatud inimesed teevad organisatsiooni efektiivsemaks ning valitsemine toetub nende oskustele ja teadmistele. Neljas jõu allikas on materiaalsed res­ sursid, raha ja muud vahendid, kaasa ar­

Erica Chenoweth and Maria J. Stephan, Why Civil Resistance Works, 66.

Nonviolent Action: the Dynamics of Nonviolent Action, (Porter Sargent

10

Publishers, Boston: 2000), 452-453.

Success of Civil Resistance,” in Why Civil Resistance Works: the Strategic

Chenoweth and Stephan, “Exploring Alternative Explanations for the

Logic of Nonviolent Conflict, ed. Bruce Hoffan (New York: Columbia Univer-

www.aeinstein.org/free-publications

6

www.youtube.com/watch?v=PrOshfHmpt4

sity Press, 2013), 63-64.

7

Bruce Jenkins, “Center of Ethics of Nonviolence Formed in Moscow,” in

11

Ibid. 66.

Nonviolent Sanctsions: News from Albert Einstein Institute I, no. 3 (Winter

12

Ibid. 54-55.

1989/90): 2.

13

www.usip.org/sites/default/files/nonviolent_eng.pdf, 27.

14

Gene Sharp, „Võimuallikate kindlakstegemine“, Elanikele toetuv kaitse:

Peter Ackerman and Jack DuVall, “Nonviolent Power in the Twentieth

Century,” Political Science and Politics 33, no. 2 (June 2000): 148

postmilitaarne relvasüsteem. Tõlge eesti keelde (Tallinn, Infomare, 1994),

www.jstor.org/stable/420882.

21-22.

SÕDUR NR 4 (85) 2015

5

8

53


54

SÕJAKUNST

vatud infrastruktuur, meedia, logistika, trükikojad ja muu selline, mis võimalda­ vad läbi viia poliitilist mobilisatsiooni. Tähtsad jõu allikad on sanktsioonid, mida valitseja rakendab ja mille eirami­ ne tekitab ühiskonnas hirmu võimalike karistuste ees. Samas võivad sanktsioo­ nid olla ühiskonnas ka legitiimsed, olles sedasi suurema mõjuga, sest elanikkond on need heaks kiitnud. Samas ei taga pelgalt poliitiliste alli­ kate tuvastamine tsiviilvastupanu edu, vaid valitsejad tuleb lahutada poliitilise jõu allikatest, seda saab teha muutuste mehhanismi abil.

MUUTUSTE MEHHANISM Tsiviilvastupanu käivitab protsessi, mida kutsutakse muutuste mehhanis­ miks ja see hõlmab vägivallatut protesti, ümberveenmist (conversion), koostööst keeldumist (noncooperation) ja vägivalla­ tut sekkumist (nonviolent intervention).15 Selliste meetodite eraldiseisev või üheskoos kasutamine viib selleni, et või­ mul olev valitseja kaotab kontrolli – sa­ geli koostööst keeldumise tulemusena –, sellele järgneb valitsuse kui poliitilise juhtelemendi lammutamine. Vägivalla­ tu protesti ja ümberveenmise puhul soo­ vivad tsiviilvastupanuvõitlejad vastast mõjutada, kasutades oma eesmärkide saavutamiseks sümboolseid marsse, pi­ kette, avalikke kõnesid ja austusavaldus­ test keeldumist.16 Koostööst keeldumi­ ne sisaldab sotsiaalset, majanduslikku nagu boikotid või streigid ja poliitilist koostööst keeldumist. Vägivallatu sek­ kumise meetodid võivad olla kollektiiv­ sed maha istumised ja paigale jäämised, paralleelvalitsuse moodustamine.17 Kui sellised meetodid toovad kas eraldiseis­

va tegevusena või koos edu, kutsutakse seda muutuste mehhanismiks.18

TSIVIILVASTUPANU EDU FAKTORID JA NENDE TOIMEMEHHANISMID Strateegilisel tasandil hästi ettevalmis­ tatud tsiviilvastupanu saab teha pika­ ajaliselt ja edukalt ka kõige tugevama ja julmema vastase või okupatsioonivõimu vastu, olenemata sellest, missuguseid repressiivseid meetodeid tsiviilvastu­ panu vastu kasutatakse. Teaduslikud uuringud näitavad, et tsiviilvastupanu kui vägivallatu võitlusvorm on lähis­ ajanditel osutunud vägivaldsest vastu­ panust isegi edukamaks.19 Tsiviilvastu­ panu oli edukas 53%, vägivaldne aga vaid 26% juhtudest.20 See tekitab küsi­ muse, millega seletada tsiviilvastupanu edukust ja kuidas ikkagi tsiviilvastupa­ nu toimib. Tsiviilvastupanu ei pruugi olla alati edukas, eriti kui seda tehakse spontaanselt ning ilma kindlate ja reaalsete eesmärkide ja liidriteta. Tsiviilvastupanu ajaloos on selliste ebaõnnestunud kampaaniate koh­ ta piisavalt näiteid.21 Samas on uurijad toonud esile mitu faktorit, mis vähemal

Strateegilisel tasandil hästi ettevalmistatud tsiviilvastupanu saab teha pikaajaliselt ja edukalt ka kõige tugevama ja julmema vastase või okupatsioonivõimu vastu.

15

Gene Sharp, 69.

16

Gene Sharp, Elanikele toetuv kaitse: postmilitaarne relvasüsteem.

Tõlge eesti keelde (Tallinn, Infomare, 1994), 31.

või suuremal määral suurendavad tsiviil­ vastupanu õnnestumise tõenäosust. Oma magistritöös „Tsiviilvastupanu kui tähtis element totaalkaitse stratee­ gias“ olen välja toonud tsiviilvastupanu edu suurendavad faktorid: juhtide ole­ masolu, osalejate arv, lojaalsuse muutu­ mine, strateegia, tugiorganisatsioonide ja sotsiaalsete võrgustike olemasolu, lugu, mida vihagrupp usub ja vägivalla­ tuse doktriin.22

LIIDRID Juhtide olemasolu tsiviilvastupanu igal tasandil peetakse väga tähtsaks, samas ei ole karismaatilisi juhte alati vaja.23 Sageli vahistatakse tsiviilvastupanu ka­ rismaatilised liidrid ja kui puuduvad madalama astme juhid, võib kogu kam­ paania ebaõnnestuda, kontrolli alt välju­ da ja muutuda isegi vägivaldseks. Seega on vaja alati luua kesk- ja madalama astme juhtide võrgustik, mis toimib ka liidrite elimineerimise korral.

OSALEJATE ARV Tsiviilvastupanus mängib suurt rol­ li vastupanus osalejate arv, kuid see ei pruugi saada määravaks, kui rahvamass ei järgi vägivallatuse doktriini.24 Dist­ siplineerimata ja vägivaldsusele kalduv ilma juhtideta rahvamass toob pigem kahju kui kasu. Siinkohal on hea näide 2007. aastal Eestis toimunud pronksiöö sündmused, kus demonstrantide vägi­ vallatu distsipliin lagunes ja sündmuses osalejad asusid varastama ja lõhkuma – sellel polnud enam mingit pistmist pronkssõduri teisaldamisega. Eduka näitena võib tuua 2005. aasta Liibanoni seedrirevolutsioon, kus osales 1,2 miljonit inimest ja mille käigus vägi­

The Strategic Logic of Nonviolent Conflict,“ International Security 33, no. 1 (Summer, 2008): 8, www.jstor.org/stable/40207100. 21

Ebaõnnestunud tsiviilvastupanu kampaaniad on aset leidnud näiteks

17

Ibid., 69.

Lõuna-Koreas 1979-1980, Pakistanis 1983, Lõuna-Aafrika apartheidis

18

Gene Sharp, “Groundwork for nonviolent action,” in The Politics of

1952–1961, Panamas 1987–1989, Hiinas 1956-1957, 1976–1979, 1989,

Nonviolent Action: the Dynamics of Nonviolent Action, (Porter Sargent

Birmas 1988, Ungaris 1956, Tiibetis 1987–1989, Rumeenias 1987–1989,

Publishers, Boston: 2000), 69.

Jugoslaavias 1981, Serbias 1989, Valgevenes 2006, Lääne-Paapuas 1964,

19

Chenoweth ja Stephan analüüsisid 323 vägivaldset ja mittevägivaldset

SÕDUR NR 4 (85) 2015

kampaaniat, mis leidsid aset aastatel 1900–2006, mille käigus toimus režii-

Ida-Saksamaal 1956, Nigeerias 1990–1995, Venemaal 1991, El Salvadoris 1979–1981. Erica Chenoweth and Maria J. Stephan, Why Civil Resistance

mi vahetus, vastuhakk võõrvallutajale või separatistlik tegevus. Uurimuses

Works, tabel A.1 Vägivallatud kampaaniad, 233–236.

on esmakordselt kataloogitud ja analüüsitud kõiki teadaolevad sõjalisi ja

22

mittesõjalisi konflikte eelmainitud ajal. Chenoweth and Stephan, Why Civil

gias,“ https://calhoun.nps.edu/bitstream/handle/10945/42667/14Jun_

Resistance Works, 17.

Kuul_Margus.pdf?sequence=1

20

Maria J. Stephan and Erica Chenoweth, “Why Civil Resistance Works,

Margus Kuul, „Tsiviilvastupanu kui tähtis element totaalkaitse stratee-

23

Sharp, The Politics of Nonviolent Action, 462.

24

Sharp, The Politics of Nonviolent Action, 498.


SÕJAKUNST

vallatuse distsipliini järgides vabaneti Süüria võimu alt.25

LOJAALSUSE MUUTUMINE Lojaalsuse muutumine on oluline fak­ tor eriti julgeolekujõudude hulgas26 ja tähendab julgeolekujõudude otsust jää­ da tsiviilvastupanu käigus neutraalseks või minna isegi üle tsiviilvastupanulii­ kumise poolele. Lojaalsuse muutumine on tihedalt seotud vägivalla ja sellest tuleneva tagasilöögi efekti tekkimisega. Sageli antakse julgeolekujõududele käsk rakendada füüsilist jõudu oma rahva, hõimkondlaste, sugulaste ja sõprade vas­ tu, seda reasõdurid ei soovi teha, sest nii võidakse sattuda perekonna, lähedaste, sõprade ja ühiskonna pahameele alla. Siit koorub põhjus, miks julgeoleku­ jõudude sõdurid vahetavad või võivad vahetada pooli: nad keelduvad kasuta­ mast ebaproportsionaalselt suurt või isegi surmavat jõudu naiste, laste ja vanurite vastu. Selline lojaalsuse muut­ mine toimus Egiptuses 2013. aastal, kui sõjaväeosad, mis pidid hoidma tsiviil­ vastupanu kontrolli all, läksid osaliselt tsiviilisikute poole üle, sest keeldusid kasutamast surmavat jõudu. Ebapro­ portsionaalne jõu rakendamine oma­ korda suurendab rahva poliitilist mo­ bilisatsiooni ja sellega liituvad ka need, kes muidu jääksid pealtvaatajaiks. Tsiviilvastupanu edu alus on stratee­ gia, mille alla kuuluvad võitlusmeeto­ did, eesmärgid ja strateegiline planee­ rimine. Strateegilisel tasandil on tähtis plaan, mida vastavalt olukorrale muuta saab. Strateegiat ei tohi segamini ajada vägivallatuse doktriini ja distsipliiniga, mis on tsiviilvastupanus teine oluline faktor. Vägivallatu strateegia sisaldab tavatuid sõjapidamise meetodeid.

sursse ja võimekusi, mida tsiviilvastu­ panu saab kasutada: väljakujunenud organisatsiooniidentiteet, rahva usal­ duse saavutanud kõneisikud, struktuur, infrastruktuur, hõimu- ja isiklikud suh­ ted, sidemed meediaga, rahvusvahelised suhted, suhtluskanalid ja oskus organi­ seerida inimeste tähelepanu koondavaid avalikke üritusi. Näiteks laulva revolutsiooni ajal Edgar Savisaare juhitud Rahvarinde te­ gevuse ajal hakati Rahvarinde rakukesi looma kõikjal Eestis, kasutades selleks olemasolevaid organisatsioone ja ameti­ ühinguid. Kui 1988. aasta juuniks oli loodud 883 toetusgruppi kokku umbes 50 000 liikmega27, siis juuli lõpuks oli tugigruppe juba 1100.28

LUGU, MIS ÄRGITAB VIHAGRUPPI Hea lugu on rahva suure poliitilise mobilisatsiooni alus. Näiteks päästis Liibanoni seedrirevolutsiooni valla toonase peaministri Rafig Hariri au­ topommiga tapmine.29 Just see veretöö ärgitas rahvast vastu astuma Süüria ülemvõimule ja Liibanoni nukuvalit­ susele. Vaatamata usulistele lahkarva­ mustele suutis Liibanoni rahvas ajuti­ selt koonduda ühise eesmärgi nimel.30 Lugu ebaõiglusest lõi eeldused rahva poliitiliseks mobilisatsiooniks ja vägi­ vallatuse doktriin tugevdas pühendu­ mist eesmärgile.

VÄGIVALLATUSE DOKTRIIN Vägivaldse konflikti käigus saab sageli võitlejaid viga või hukkub, see tekitab

Tsiviilvastupanu edu alus on strateegia, mille alla TUGIORGANISATSIOONID JA kuuluvad võitlusmeetodid, SOTSIAALSED VÕRGUSTIKUD eesmärgid ja strateegiline Organisatsioonid ja sotsiaalsed võrgus­ tikud kätkevad endas suurel hulgal res­ planeerimine. 25

Rita Stephan, “Leadership of Lebanese Women in the Cedar Revolution,”

eesmärgile pühendumise probleemi. Kui eesmärgile ei pühenduta, on raske läbi viia poliitilist mobilisatsiooni, et saavutada vastasega sõdimiseks krii­ tiline mass. Sõja korral tehakse sund­ mobilisatsioon ja võitlev reakoosseis on enamasti mehed. Vägivallatus tsi­ viilvastupanus on olukord vastupidine. Kuna oht elule on väiksem, võimaldab see vägivallatus konfliktis rakendada võitlejatena kogu ühiskonda – isegi nai­ si, lapsi ja vanureid.31 Kuna vägivalla­ tus vastupanus on naistel tähtis roll ja valitsuse julgeolekujõududes teenivad enamasti mehed, seisavad mehed tsi­ viilvastupanu korral moraalse dilem­ ma ees, kas ja kui suures mahus relvas­ tamata tsiviilisikute suhtes vägivalda rakendada.

TSIVIILVASTUPANU HETKESEIS, KÄSITLUS JA POTENTSIAAL EESTI RIIGI KAITSEKS Viimased 25 aastat on meie riigikaitses keskendutud konventsionaalse lahin­ guvõimekuse ülesehitamisele. Samas ei saa öelda, et riigikaitsega tegeleva­ tel isikutel oleks tsiviilvastupanu po­ tentsiaal jäänud märkamata. Näiteks juba 1991. aastal tegi tsiviilvastupanu ekspert Bruce Jenkins koosviibimisel Toompeal ettepaneku toonasele kaitse­ ministrile Raivo Varele, et tsiviilvastu­ panu võiks olla üks osa totaalkaitsest, mis annaks võimaluse jätkata võitlust teisel rindel. Praegune erukindral Ants Laaneots, toonane kaitsejõudude pea­ staabi ülem, nõustus arvamusega, et tsiviilvastupanu saab kasutada vastase massilise rünnaku korral ja soovitas see kombineerida partisanisõjaga.32 1994. aastal tegi Gene Sharp ettepane­ ku lisada tsiviilisikutel põhinev kaitse (civilian based defence) Eesti kui väike­ riigi kaitsestrateegiasse.33 Arvestades meie regioonis toimuvaid sündmusi, on sellist strateegiat meie julgeolekupo­ liitikas ilmselgelt vaja rakendada. Vas­

Nonviolent Struggle, Democratization, and Governance in the Middle East,

in Muslim Women in War and Crisis, ed. Faegheh Shirazi (Austin: University

ed. Maria J. Stephan (New York: Palgrave Macmillan, 2009), 171.

of Texas), 177-178.

31

Erica Chenoweth and Maria J. Stephan, “The Success of Nonviolent

Sharp, The Politics of Nonviolent Action, 667-669.

Resistance Campaigns,” in Why Civil Resistance Works: The Strategic Logic

27

Laar, Ott ja Endre, Teine Eesti, 393.

of Nonviolent Conflict, ed. Bruce Hoffman (New York: Columbia University

28

Ibid., 343.

Press, 2013), 32–35.

29

Nicholas Blanford, Killing Mr. Lebanon: The Assassination of Rafik Hariri

32

30

Rudy Jaagar and Maria J. Stephan, “Lebanon’s Independence Intifada:

How an Unarmed Insurrection Expelled Syrian Forces,” in Civilian Jihad:

Bruce Jenkins, “Civilian-Based Defense Discussed in Moscow and Baltics,”

Nonviolent Sanctions: News from The Albert Einstein Institution III, no. 3 (Winter 1991/92): 5, www.aeinstein.org/wpcontent/uploads/2014/01/ nvs-vol.-3-no.3.pdf.

SÕDUR NR 4 (85) 2015

26

and Its Impact on the Middle East (New York: I.B. Tauris, 2006), 151.

55


56

SÕJAKUNST

T

siviilvägivallal on 198 võitlusmeetodit, millest toome ära kokkuvõtte. Täielikku loetelu võitlusmeetoditest loe: Gene Sharp, 198 Methods of Nonviolent Action, www.aeinstein.org/wp-content/uploads/2013/09/198_methods-1.pdf MITTEVÄGIVALDSE PROTESTI JA VEENMISE MEETODID: 1. Avalikud väljaütlemised, näiteks avalikud kõned, protestikirjad ja allkirjastatud pöördumised. 2. Laiemale publikule suunatud sõnumid, näiteks plakatid, karikatuurid, ajalehed, raadio- ja telesaated. 3. Grupi esindatus, näiteks grupi lobitöö või piketeerimine. 4. Sümboolsed avalikud väljaastumised, näiteks sümbolite ja lippude kandmine, austamine, portreede eksponeerimine. 5. Üksikisikute survestamine, näiteks hirmutamine, ametnike provotseerimine, vaikivad protestid. 6. Teater ja muusika. 7. Rongkäigud, näiteks marsid, kolonnis sõitmine, religioossed rongkäigud. 8. Lahkunute austamine. 9. Avalikud kogunemised, näiteks millegi toetuseks või protestiks. 10. Eemaldumine ja hukkamõistmine, näiteks autasude tagastamine, demonstratiivne väljakõndimine. SOTSIAALSEST KOOSTÖÖST KEELDUMISE MEETODID: 1. Isikute põlu alla panemine, näiteks sotsiaalne boikott või kogudusest väljaheitmine. 2. Sotsiaalsete sündmuste, tavade ja institutsioonide eitamine, näiteks sotsiaalsete ja sporditegevuste peatamine, sotsiaalne allumatus või sotsiaalsetest institutsioonidest lahtiütlemine.

SÕDUR NR 4 (85) 2015

tava vajaduse on selgelt välja toonud ka 2010. aastal kinnitatud riigikaitse strateegia, mille kohaselt jätkavad Eesti riigi kodanikud ka okupeeritud aladel vastupanu.34 33

Ibid.

3. Sotsiaalse süsteemi eitamine, näiteks kodusistumine, täielik isiklik koostööst keeldumine, protesteeriv emigratsioon. MAJANDUSLIKUST KOOSTÖÖST KEELDUMISE MEETODID: 1. Majanduslikud boikotid, näiteks tarbijate boikotid, boikoti all olevate kaupade tarbimise vältimine, keeldumine väljaüürimisest või riiklike tarbijate boikott. 2. Tööliste ja tootjate tegevused, näiteks tööliste või tootjate boikott. 3. Vahemeeste tegevused, näiteks varustajate ja vahendajate boikott. 4. Omanike ja juhtkondade tegevused, näiteks kauplejate boikott, keeldumine kinnisvara üürimisest ja müümisest, tööstusliku abi pakkumisest keeldumine või kaupmeeste üldstreik. 5. Valitsuste tegevused, näiteks kauplejate musta nimekirja paigutamine, rahvusvaheliste müüjate embargo jne. 6. Streik, näiteks sümboolsed streigid, põllumajanduslikud streigid, sundtöötegemisest keeldumine, vangide, käsitööliste või spetsialistide streik, tavalised tööstuslikud streigid, piiratud streigid, valdkonnaülesed streigid. POLIITILISEST KOOSTÖÖST KEELDUMISE MEETODID: 1. Võimu eitamine, näiteks truudusest loobumine või selle mitteavaldamine. 2. Valitsuste tegevused. 3. Kodanike koostööst keeldumine valitsusega. 4. Kodanike alternatiivid allumisele, näiteks allumatus otsese kontrolli puudumisel, varjatud allumatus, istumisstreik.

Eestlased saavad tuua näite edukast tsiviilvastupanust, kui laulva revolut­ siooni aastatel 1987–1991 saavutati va­ badus verd valamata ja vägivallatu dist­ sipliin säilitati kogu tsiviilvastu­panu 34

5. Streikide ja majanduslike sulgemiste kombinatsioon, näiteks info- ja käsuliinide blokeerimine, venitamine ja takistamine, üldine administratiivne koostööst keeldumine, mäss. 6. Sisepoliitiline valitsustegevus, näiteks poollegaalne viivitamine ja vältimine või riigi institutsioonide koostööst keeldumine. 7. Rahvusvaheline valitsustegevus, näiteks diplomaatiliste sündmuste tühistamine, diplomaatiliste suhete peatamine, rahvusvahelistest organisatsioonidest lahkumine, rahvusvahelistest organisatsioonidest väljaheitmine. MITTEVÄGIVALDSE SEKKUMISE MEETODID: 1. Psühholoogiline sekkumine, näiteks enesepaljastamine, näljastreik, mittevägivaldne ahistamine. 2. Füüsiline sekkumine, näiteks keeldumine rahumeelselt istudes mingilt territooriumilt lahkumast, mittevägivaldne protest seistes või sõites, mittevägivaldne skandeerimine, takistamine või okupeerimine. 3. Sotsiaalne sekkumine, näiteks asutuste ülekoormamine, alternatiivsete sotsiaalsete institutsioonide suhtlusvahendite loomine. 4. Majanduslik sekkumine, näiteks töölt äraminekust keeldumine, blokaadi eiramine, ennetav kokkuost, valikuline ettevõtete ja toodete eelistamine, alternatiivsed majansduslikud institutsioonid. 5. Poliitiline sekkumine, näiteks administratiivsete süsteemide ülekoormamine, salaagentide identiteetide paljastamine, tahtlik vangistusse minek, paralleelvalitsuse ja topelt­s uveräänsuse tekitamine.

kampaania vältel. Eesti rahva ajaloo­ line pärand ja erinevad okupatsiooni­ võimud on kujundanud eestlastest üha uuesti ja uuesti tsiviilvastupanu osuta­ va rahva.

Eesti kaitseministeerium, Riigikaitse strateegia, 5.

www.kmin.ee/files/kmin/img/files/Riigikaitse_strateegia.pdf


MEREVÄGI

57

Mereväe miinitraalimisvõimest Kirjutises käsitletakse eelkõige ajavahemikku 1997–2005, kui Eesti merevägi sai endale esimese reaalse sõjalise võime – miinitraalimisvõime. Toonane laevastik koosnes peamiselt Saksamaalt sõjalise abi korras saadud laevadest. Lühidalt antakse ülevaade Frauenlob-klassi miinitraalerite teenistusest ja rollist Eesti mereväes, tutvustatakse miinitraalimissüsteeme ning laevameeskondade väljaõpet.

V

abadussõja alguses koon­ dati Johan Pitka energi­ lisel eestvedamisel kõik riigi merelised insti­ tutsioonid ja vahendid merejõudude juhataja käsutusse. Pärast sõja lõppu laialdaste ülesannetega sõjaaegne organisatsioon lammutati ning selle baasil tekkisid me­ rejõudude (laevastik ja mere­kindlused) kõrvale mitu teist merelist organisat­ siooni, millest olulisemad olid veeteede talitus ja piirivalve mereline komponent. Iseseisvuse taastamise käigus 1990-nda­ tel toimus aga kõik vastu­pidiselt – kõige­ pealt loodi veeteede amet, seejärel mere­ piirivalve ja kõige viimasena merevägi.1 1994. aasta alguses taasloodud mereväge võib mõnevõrra utreeritult iseloomusta­ da lapse sünniga perekonda, kuhu ta te­ gelikult oodatud ei olnud. Mereväe taasloomisele eelnes aas­ tatel 1992-1993 debatt sõjalaevastiku vajalikkuse üle. Külma sõja lõppemise ning Nõukogude Liidu kokkuvarisemi­ se ja lagunemisega oli toimunud põhi­ mõtteline muutus mitte ainult Euroopa,

1

Liivo Laanetu KAPTENLEITNANT

vaid ülemaailmses julgeolekuolukorras. Reaalne sõjaline hädaoht oli kadunud ning hakati astuma esimesi samme kaitse­kulutuste vähendamiseks, mis mõnes Euroopa riigis jätkub tänapäe­ vani. Iseseisva sõjalaevastiku pooldajad olid kaitseminister Hain Rebas ja kaitse­ jõudude peastaabi ülem Ants Laaneots. Kõige sõnakamad sõjalaevastiku loomi­ se vastased olid piirivalveameti juhid Andrus Öövel ja Tarmo Kõuts. Vastaste peamised argumendid olid julgeoleku­ olukord, mis ei nõudnud sõjalisi võime­ kusi omava laevastiku olemasolu, riigi piiratud rahalised võimalused ning va­ jadus vältida juba olemasoleva ja töötava struktuuri ehk piirivalve lammutamist.2 Võib väita, et mereväe loomise osas oli Eesti merendusringkondades tekki­

Koostajad K. Konso, R. Naber. Tartu: KVÜÕA, 2014.

4

Knöss, Wilhelm, kaptenleitnant. Ettepanekud tuleviku Eesti Mereväe

kohta. 29.05.1996. 5

Piirivalve laevastike ühendamise variandi hinnang. Piirivalve ettekanne

2

Lumiste, Hans. Kõva koor, pehme sisu. – Õhtuleht 16.04.1993, lk 7.

[täpne kuupäev loetamatu].

3

Mägi, Andres. Kas Eesti riigil on vaja piirivalve- või sõjalaevastikku? Päeva-

6

leht 02.07.1992, lk 2.

Kapp, Jaan, kaptenmajor; Toomepuu, Ants, kaptenleitnant. Mereväe lae-

vade Piirivalvelaevastikuga ühendamise eesmärk, põhjused ja põhimõtted. 23.05.1996.

SÕDUR NR 4 (85) 2015

Mereväe taasloomise kohta vt pikemalt „Jälle kakskümmend aastat taasta-

tud mereväge: Ülevaateid ja meenutusi. Esimene raamat“.

nud lõhe, sest iseseisva sõjalaevastiku loomist toetas näiteks ka veeteede ame­ ti peadirektor Tarmo Ojamets3. Lõpuks sõja­laevastik ehk merevägi siiski taasloo­ di, kuid avalikkusele nähtavad ja üheselt mõistetavad (reaalsed ehk igapäevaselt elluviidavad) rahuaegsed ülesanded olid juba veeteede ameti ja piirivalveameti vahel ära jaotatud. Samuti olid nime­ tatud asutustesse asunud tööle suurem osa nendest meremeestest, kes soovisid anda oma panuse riigi mereliste huvide eest seismisel ja kaitsmisel. 1990-ndate keskel toimunud riigilaevastike ühenda­ mise debatist selgub mereväe taasloomi­ se ja algusaastatel endast märksa suutli­ kuma piirivalve kõrval püsimajäämise peamine argument – rahvusvahelisest õigusest ja praktikast tulenevatel põh­ justel nähti just relvajõudude koosseisus olevas mereväes, mitte sisejulgeoleku ta­ gamisega tegelevas piirivalves partnerit võimaliku liitumise korral NATO kui Eesti sõjalise julgeoleku ja riikliku ise­ olemise peamise tagajaga4. Võimalike vääritimõistmiste välti­ miseks on siinjuures oluline rõhutada,


58

MEREVÄGI

EML Vaindlo veeskamas kombineeritud traali 2004. a augustikuus Soome lahel. FOTO: LIIVO LAANETU

SÕDUR NR 4 (85) 2015

et keegi ei seadnud kahtluse alla riigi mereliste huvide kaitsmise vajadust. Vaidlus käis selle üle, kas lisaks juba olemasolevale piirivalvelaevastikule on vaja eraldiseisvat sõjalaevastikku. Sõ­ jaliste ülesanneteta piirivalvelaevastik oleks sõjaajal tulnud siseministeeriu­ mi valitsemisalast üle kaitseministee­ riumi alluvusse. Piirivalvurid nägid potentsiaalse ühendlaevastiku ainsa sõjalist võimekust eeldava ülesandena miinitõrjet/miinitraalimist, mis oli sõ­ nastatud mitmel eri moel (territoriaalja sisemere puhastamine miinidest5; kontrolltraalimine ja miinide otsimine merel ja avastatud miinide hävitami­ ne6). Ühendatud piirivalvelaevastiku sõjalaevade divisjoni teised ülesanded oleksid olnud seotud eelkõige piiri­ valve toetamise ja väljaõppe läbivii­ misega. Mereväe enda ettekujutus sõjalaevastiku ülesannetest oli märk­ sa ambitsioonikam. Tuginedes Saksa

7

sõjaliste nõunike soovitustele esitas mereväe ülem mereväekapten Roland Leit oma visiooni, mille kohaselt oleks mereväel pidanud olema mitmekesised sõjalised võimekused. Mõne olulisema mereväe ülesandena võib esile tuua (kirjapilt muutmata kujul): merevalve, mereluure ja info kogumine; miini­ veeskamine; miini­­tõrjeoperatsioonid; laevaliinide ja kommunikatsioonide kaitse territoriaal­meres; agressori õhu­ jõudude, veepealsete jõudude ja allvee­ laevade vastase kaitse ettevalmistus; kohalolek merel, patrullteenistus.7 Lae­ vastikud jäid siiski ühendamata, kuid lepiti kokku ühise kaldabaasi moo­ dustamise osas8, mis ei ole siiski siiani realiseerunud.

MIINITRAALIMISEST Terviklik miinitõrjevõime koosneb miini­traalimisest, miinijahtimisest ja miinituukrite kasutamisest9. Miinitraa­

Leit, Roland, mereväekapten. Piirivalve mereosakonna ja piirivalve laevade

Mereväe alluvusse viimise eesmärk, põhjused ja põhimõtted. Mereväe ettekanne [täpne kuupäev loetamatu].

8

limisel eristatakse mehaanilist traali­ mist (ingl k mechanical sweeping) ja mõju­ traalimist (ingl k influence sweeping). Mehaaniline traalimine kui kõige varasem miinide tõrjumise meetod (lae­ va järel veetava vaieri külge kinnitatud traalimisnugadega purustatakse kon­ taktmiini ankruvaierid, misjärel miin tõuseb pinnale ja kahjutustatakse) on Teise maailmasõja järgsetel aastaküm­ netel toimunud arengute tõttu miinirel­ vastuses ja selle tõrjeks kasutusele võetud uue miinitõrjetehnika – miinijahtimise – tõttu oma esialgset tähtsust oluliselt kaotanud. Miinituukreid kasutatakse kas iseseisvatel miinitõrjeoperatsioo­ nidel või miinijahtimise toetamiseks. Jätkuvalt on oluline mõjutraalimine, mis on otstarbekohane sellistes oludes ja miinitüüpide puhul, kus miinijah­ timine ei õigusta end. Mõjutraalimise puhul kasutatakse laeva sõukruvi teki­ tatavat akustilist müra ja laeva magne­

Ühise kaldabaasi ülesanded ja paiknemine (töögrupi ettepanekud ministrite

nõupidamisele) 19.12.1996.


MEREVÄGI

59

Ujuk

Miinikest

Lohevaier Lohe ehk draakon

Traallaud

Ankruvaier

Traalnoad

Miiniankur

Põhimõtteline joonis mehaanilise traali kasutamisest Frauenlob-klassi miinitraaleriga.

9

Frauenlob-klassi olulisemad andmed Pikkus

38 m sobiv mereline geograafia

Laius

8,3 m dab merepõhja kaardistada

Süvis

2 m hnoloogiliste miinide vastu

Veeväljasurve

246 t nide vastu

Suurim kiirus

12 (14) sõlme riga miinide vastu

Meeskond

Kuni 25

Relvastus

1 × 40 mm Boforsi õhutõrjekahur

Miinitõrje

mehaaniline traal SDG-31; magnettraal HFG-G1; akustiline traal ATG-41; miiniveeskamisvalmidus

Peamasinad

2 MTU MB 12 V 493 TY70 diisel (2 × 1000 hj ~ 2 × 750 kW), 2 sõuvõlli

Laevakere

puit, tehiskattega

heli­laineid, selle tulemus kuvatakse pildi kujul operaatorile hindamiseks ja otsustamiseks ekraanile. Helilaine kva­ liteeti mõjutavad olulisel määral hüd­ roloogilised olud – mida stabiilsem ehk vähem kihistunud on uuritav veeala, seda usaldusväärsem on analüüsitav lai­ nesagedus ja selle projektsioon. Kogu Läänemerd võib iseloomustada kui riimveelist veekogu, kus suurema soolasisaldusega merevesi seguneb jõ­ gedest tuleva mageveega, selle tulemu­ sena tekivad erinevate hüdroloogiliste omadustega kihistused. Eesti mereala

(koondnimetus sisemere, territoriaal­ mere ja majandusvööndi kohta) on ise­ loomustatav kui madal meri. Piirkon­ dade lõikes on Väinameri ja Pärnu laht pidevalt segunenud merepiirkonnad, Liivi laht ja Soome lahe kaguosa on aju­ tiselt stratifitseerinud (kihistunud) ning Soome lahe lääneosa ja Ava-Läänemere suuremas osas on veesammas pidevalt stratifitseerinud.10 Teise olulise tegurina mõjutab miini­ jahtimist merepõhja iseloom – näiteks väga kivise merepõhja korral võib pea iga leid näida miinina, ning sonariga

Miinisõjapidamise, sh miinitõrje kohta tervikuna vt Saimla, R. Miinisõda meresõjas. Sõdur 2013, nr 2, lk 26–31

SÕDUR NR 4 (85) 2015

tilisi signatuure imiteerivaid seadmeid, millega soovitakse esile kutsuda miinide vastavate sensorite aktiveerumist. Kuna mõjutraalimisel kasutatakse kombinee­ ritult nii akustilist kui ka magnettraali, siis kutsutakse seda ka kombineeritud traalimiseks (ingl k combined sweeping). Miinitraalimist võib teha kas vee- või õhusõidukilt. Nüüdisaegsete mõjutraa­ limissüsteemide puhul on levinud me­ hitamata kaugjuhitavate platvormide kasutamine, mida juhitakse kas veesõi­ dukilt või kaldalt. Miinitraalimist on võimalik teha nii üksikplatvormilt kui ka koostöös kahe või rohkema platvor­ mi vahel. Samakõlastatud traalimist koostöös kahe või rohkema platvormi vahel nimetatakse formatsioonis traa­ limiseks. Miinitraalimine toimub ette­ antud alas ja traaliv platvorm läbib seda traalitavas kanalis vastavalt eelnevalt koostatud halssidele. Erinevalt miini­ jahtimisest, mille läbiviimist ei mõjuta veepealne nähtavus (pimedus või udu), tehakse mehaanilist miinitraalimist üksnes päikesetõusust loojanguni, sest väljatraalitud miinid tõusevad veepin­ nale ning piiratud või halva nähtavuse korral jääksid nad märkamata. Miinijahtimisel kasutatakse sonarit, mille lihtsustatud tööpõhimõte seisneb helilainete saatmisel ja vastuvõtmisel. Seadmes analüüsitakse vastuvõetud


60

MEREVÄGI

avastatu tuvastamine allveeroboti või miinituukrite abil muudab operatsioo­ ni väga aeganõudvaks. Samuti suureneb oht allveeroboti vigastamiseks. Mere­ põhja tüüpidest esineb Eesti merealal kõige enam mudaseid setteid, samuti on levinud moreen, liiv ja jämedateralised setted.11 Soome lahe lõunarannikule ja Väinamere rannikumerele iseloomuli­ kud kivised veed teevad miinijahtimi­ se nendes piirkondades aeganõudvaks. Vastasel on võimalik miinijahtimist olulisel määral aeglustada ka muidu hea merepõhja tingimustes, veesates me­ realale arvukalt miinisarnaseid objekte. Kuna miinijahtimine põhineb visuaalsel tuvastamisel, siis tuleks iga leitav objekt eraldi identifitseerida. Eeltoodud põhjustel oleks Eesti olu­ des otstarbekohane omada miinijahti­ mise kõrval ka miinitraalimise võimet mõjutraalimise näol. Kuigi miinijah­ timine on miinitraalimisest üldjuhul efektiivsem, ei tähenda see siiski, et üks võiks täielikult asendada või välistada teist. Parima tulemuse saavutamiseks tuleb erinevaid miinitõrje tehnikaid omavahel kombineerida. Miinisõjapida­ mise üks kuldreegel on: Hunt where you can and sweep where you must! (eesti k Jahi, kus võimalik, ja traali, kus vaja).

MIINITRAALERID

SÕDUR NR 4 (85) 2015

Taastatud mereväe ühed esimesed lae­ vad olid endisele Saksa demokraatlikule vabariigile kuulunud raadioluurelaevad Komet (D42) ja Meteor (D43), mis Ees­ tis hakkasid kandma nimesid Vambo­ la (M411) ja Sulev (M412)12. Mõlemad laevad olid Volksmarines teenistuses aastatel 1972–1990 ning kuulusid 4. flo­ tilli 4. luuredivisjoni (Vermessungsschiffs­ abteilung) koosseisu. Laevad, mis ehitati Wolgastis Peenewerftis, olid küll konst­ rueeritud miinitraaleritena (laevakere tüüp – projekt 89.1; NATO nimetusega Kondor-klass), kuid algusest peale olid nad varustatud raadioluureks vajalike seadmetega (projekt 115–FB 65.2, Auf­ klärungs-Vermessungsschiff).13 Modifikat­ sioonidest tulenevate erisuste tähista­ miseks kasutati täiendavaid nimetusi Kondor I ja Kondor II. 10

MIINITÕRJETEHNIKATE VÕRDLUS Miinitraalimine eelistatud

Miinijahtimine eelistatud

väga kivine merepõhi

ebasobiv mereline geograafia

pehme pinnas

võimaldab merepõhja kaardistada

keerulised hüdroakustilised olud

kõrgtehnoloogiliste miinide vastu

mattunud miinide vastu

kobarmiinide vastu

ankrumiinide vastu

rõhusensoriga miinide vastu

iseliikuvate ja moondmiinide vastu akustilise ja magnetsensoriga miinide vastu

Võrreldes Vambolaga, mis kunagi operatiivvalmidust ei saavutanudki, oli sõsarlaev Sulev tehniliselt tunduvalt pa­ remas konditsioonis. Eesti mereväe lipu piduliku heiskamisega 4. mail 1995 loe­ ti Sulev teenistuses olevaks14 ning teda hakati kutsuma mereväe lipulaevaks. Laevast sai sõjalaevastiku peamine töö­ hobune ja Eesti lipu näitaja välisvetes kuni Frauenlob-klassi miinitraalerite saabumiseni. Sulevi kohta kasutati eba­ määrast tüübinimetust miinilaev, ehkki miinisõjapidamisega sidus teda üksnes Kondor I-klassi miinitraaleritega ühine keretüüp. Kuigi mereväe laevad Sulev ja Taanist saadud Ahti osalesid alates 1995. aastast rahvusvahelistel mereväeõppus­ tel, ei olnud Sulevi kui endise luurelaeva puhul tegu sõjalise võimekandjaga, see­ tõttu oli ka piiratud tema ja seeläbi kogu Eesti mereväe sisuline kaasatus õppustel. Oli tavaline, et Sulevi osalus piirdus üks­ nes formatsiooni- ja sideharjutuste ning avariitõrjeõppustega. Laeva rahuaegsed

Saksamaalt Eestile kingitud miinitraalimisvõime paketi juurde kuulus muuhulgas ka esimeste meeskondade täielik individuaalne ja meeskondlik väljaõpe vastavalt Saksa mereväe standarditele.

Tartu Ülikooli mereinstituut. Eesti mereala keskkonnaseisundi hindami-

ne. Tallinn, 2012. Lk 20. www.envir.ee/sites/default/files/ia_aruanne.pdf (02.06.2015) 11 12

13

ülesanded olid patrullteenistus ja mere­ väelaste väljaõpe ning eriolukorras – sõjaajal – pidi ta tegutsema „kaldalähe­ dase miiniveeskijana“15. 1996. aastal kiitis Saksamaa valitsus heaks kaitseministeeriumi kava kinkida Eestile kaks miinitraalerit, viia laevad töökorda ning õpetada välja tulevased meeskonnad16. Tegu oli Frauenlob-klas­ si miinitraaleritega, mille kohta Saksa­ maal kasutati nimetust Klasse 394. Aastatel 1966–1969 valminud Frauen­ lob-klassi alused pidid algselt tegutsema rannavalvelaevadena (Küstenwachboot; KW-Boot), kuid 1968. aastal klassifitsee­ riti nad ümber miinitraaleriteks (Bin­ nenminensuchboot; BM-Boot; BiMi) ning paigaldati miinitõrjeks vajalikud seadmed.17 1996. aastal alustati Saksamaalt abi korras saadavate Frauenlob-klassi miini­traalerite Eestile üleandmise ette­ valmistustega. Saksamaa oli võtnud en­ dale kohustuseks anda Eestile üle miini­ traalimisvõime täispakett – kaks laeva võimekandjate endina ning selle juurde kuuluv mehaanilise ja mõjutraalimise varustus. 17. septembril 1997 jõudsid Tallin­ nasse kaks endist Saksamaa Liitvabariigi miinitraalerit (NATO tüübinimetusega Minesweeper Inshore; MSI) Minerva (M2663) ja Diana (M2664). Mõlemad laevad olid ehitatud Rendsburgis Krö­ gerwerftis 1967. aastal ning teenisid algul 5. ja hiljem 7. miinitõrjeeskaadri (Minensuchgeschwader) koosseisus kuni 1996. aastani.18 Minerva sai uueks ni­

www.kartonbau.de/forum/die-minensucher-der-volksmarine-

1950-1990-originals-and-other-forms-of-modelling/board14-just-for-fun/ t10393-f35/ (04.02.2015)

Ibid., lk 21.

14

Eesti kaitsejõudude laevade nimekirja oli Sulev kantud juba 01.05.1995.

Eesti vabariigi kaitsejõudude laevade nimekiri.

15

Eesti vabariigi kaitsejõudude laevade nimekiri.


MEREVÄGI

16

jääks seisma, vaid tal oleks pidev suhte­ line kiirus läbi vee. Frauenlobidel kasutati Oropesa-tüü­ pi mehaanilist traali SDG-31 (Scherdrachengerät) ning see koosnes laeva järel veetavatest terasvaieritest, mille külge kinnitatud lõhke- või lõikenoad pidid purustama miini ankru küljes hoidva vaieri. Tegelikult puututi kokku üksnes õppemiinidega. Mehaanilist traali oli võimalik veesata kolmes pikkuses. Li­ saks Frauenlobidele kuulus SDG-31 ka Lindau-klassi miinijahtijate miinitõrje­ süsteemide hulka, kuid meie miinijah­ tijatel mehaanilist traalimist sisuliselt ei kasutatud. Mõjutraalimisvõime koosnes ka­ hest traalimissüsteemist, mida kasutati üldjuhul teineteisega kombineeritult. Mõjutraali magnetkomponendi ehk magnettraali HFG-G1 (Hohlstabfernräumgerät) puhul tekitati laeva järel veetava 18 tonni raskuse, kuid siiski po­ sitiivse ujuvusega platvormi sees paik­ nevas solenoidis (selle vaskmähis võis kaaluda 13-14 tonni) mööduvat laeva imiteeriv magnetväli, mis pidi kutsuma esile võimalike miinide magnetilise sen­ sori aktiviseerumise. Solenoidiga traa­ limisel tuli silmas pidada seadme enda suurt massi ning veeskamise või poordi­ võtmise käigus tuli seade alati jätta alla­ tuult ja lainet, vältimaks laevale tekkida võivaid vigastusi. Mõjutraali akustilise komponendi ehk akustilise traaliga ATG-41 (akusti­ sches Turbinengerät) oli võimalik kasuta­ da traalimistehnikat, mille käigus teki­

Saavutamaks terviklik miinitõrjevõime, tuleks endale miinijahtimise ja miinituukrite kõrvale luua tänapäevastel kaugjuhitavatel mehitamata platvormidel põhinev kombineeritud miinitraalimisvõime.

Naber, R. Mereväe algusaastad. Lk 90 – Jälle kakskümmend aastat taas-

tatud mereväge: Ülevaateid ja meenutusi. Esimene raamat. Koostajad Kalev Konso, Reet Naber. Tartu: Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, 2014 17

www.minenjagd.de/minenjagd/1956_1990/bundesmarine/boote/kl_394/

kl_394.php (05.02.2015)

tati vee all sedavõrd suurt müra, mis pidi mõjuma akustiliste sensoritega miinide­ le detoneerivalt. Akustiline traal kujutas endast müristajaks kutsutud turbiinsea­ det, mida hoidis ettenähtud sügavusel laeva kõige suurem ujuk. Eestis oli kaks solenoidi, millega Ka­ lev ja Olev traalisid 1990-ndate lõpul rahvusvahelistel õppustel osaledes, kuid hiljem jäi nende kasutamine tagaplaa­ nile. Kuna Saksa nii mehaanilise kui ka kombineeritud traalimissüsteemid olid mõeldud efektiivseks kasutami­ seks eelkõige avamerel või rannikulä­ hedastes vetes, siis nende kasutamine keerulise merelise geograafia tingimus­ tes (kitsused, skäärid) ei õigustanud end. 2004. aastal leidis see kinnitust ka praktikas, kui Vaindlo osales Soo­ me saarestikus korraldatud kaheriigi miinitraalimisõppusel. Frauenlobide miinitõrjevõimekuse üks osa oli ka miiniveeskamisvalmidus. Miinirajad ehk miinirelsid võimaldasid kasutada miinitraalerit piiratud mahus miiniveeskja rollis.

ÕPPUSED JA VÄLJAÕPE 1990-ndate alguses olid Baltimaad ai­ nus Läänemere-äärne piirkond (v.a Vene­maa), mille territoriaalvetes leidus jätkuvalt olulisel hulgal kahjustamata lõhkekehi, mis olid sinna sattunud maa­ ilmasõdade ajal. Samuti puudus Balti­ maadel endil ülevaade oma territoriaal­ mere põhjas toimuvast. 1990-ndate keskpaigas polnud Ees­ ti mereväes NATO mereväetaktikat ja sellekohaseid protseduure tundvaid oh­ vitsere ja allohvitsere. Esimesed Lääne meresõjakoolides õppinud ohvitserid saabusid Soomest ja Rootsist, mis sa­ muti ei kuulunud NATO-sse. Poliitilisel tasandil oli otsustatud lõimumine Lää­ ne poliitiliste, majanduslike ja sõjaliste struktuuridega, sealhulgas NATO liik­ melisus. Balti riikide merevägede NA­ TO-ga integreerumise ja võimaliku liitu­ mise ettevalmistamiseks leppisid Eesti, Läti ja Leedu 1995. aastal kokku ühise mereväeüksuse asutamise osas ning asu­ ti korraldama ühiseid miinitõrjeõppusi Amber Sea21. 1998. aastal asutatud Balti

18

Ibid.

19

Tänapäeval kuulub Kalev Eesti meremuuseumi Lennusadama

püsiekspositsiooni. 20

www.mcdoa.org.uk/development_of_minewarfare.htm (27.04.2015).

SÕDUR NR 4 (85) 2015

meks Kalev (M414) ja Dianast sai Olev (M415). 1999. aastal Saksamaale Lindauklassi miinijahtijaid üle võtma läinud Eesti kontingendi tuumiku moodustasid Olevi meeskonnaliikmed. Puudulikult mehitatud Olev muutus pikapeale nn seisvaks laevaks, mis oli küll jätkuvalt laevastiku nimekirjas olemas, kuid mil­ le tarbeks enam eelarvelisi vahendeid ei planeeritud. Kalev oli aktiivses teenistu­ ses 2002. aasta hilissügiseni, kuni mees­ kond suundus Saksamaale üle võtma kolmandat Frauenlobi. Seejärel sai ka Kalevist seisev laev19. 4. veebruaril 2003 heisati Rendsburgis Krögerwerftis endi­ sel Saksa miinitraaleril Undine (M2662) Eesti lipp ning laeva uueks nimeks sai Vaindlo (M416), mille aktiivset tegevust Eesti lipu all saab mõõta üksnes kolme järgneva navigatsiooniperioodiga. Frauenlobide miinitraalimisvõime koosnes Oropesa-tüüpi mehaanilisest traalist ja mõjutraalimise traalimissüs­ teemidest. Oropesa-tüüpi mehaanilise­ le traalile on iseloomulikud järgmised tunnused: a) traalivaierit veab üksainus laev; b) traali laius on määratud (külgmise) traallauaga (ing k otter); c) traali sügavust laeva ahtris kont­ rollib lohe ehk draakon (ing k kite) (sügavustraallaud); d) traallauad on vaierite abil kinnita­ tud ühte otsa pidi laeva ja teistpidi ujuki külge. Oropesa-tüüpi miinitraal arendati välja Esimese maailmasõja kogemuste põhjal ja võeti kasutusele 1919. aastal Briti mereväes ning selle kasutuselevõt­ mine võimaldas esmakordselt miinit­ raalimist teha üksiklaevaga. Pärast Teist maailmasõda jätkati seda tüüpi miinit­ raalide arendamist.20 Traalida võib kas ühepoolselt (single Oropesa) ehk siis traal on veesatud üksnes ühest pardast või ka­ hepoolselt (double Oropesa), kui traal on veesatud mõlemast pardast. Ühepool­ set traalimisviisi kasutatakse tavaliselt kahe või enama miinitraaleri format­ sioonis traalimisel. Oropesa-tüüpi traali eripärana on traali merepõhja vajumise ehk nn traali uppumise vältimise sei­ sukohalt oluline, et traaliv platvorm ei

61


62

MEREVÄGI

SÕDUR NR 4 (85) 2015

mereväedivisjon (Baltic Naval Squadron; edaspidi BALTRON) pidi olema vahend, mis valmistab Balti riikide mereväed ette hilisemaks liitumiseks Põhja-Atlan­ di alliansiga. BALTRON-is vahetus ülem ja tema staap kord aastas, üksusesse määratud laevade rotatsioon toimus kaks korda aastas – jaanuaris ja juulis. Võttes ar­ vesse kõigi Balti riikide merevägede üldist madalat väljaõppetaset, oli BALT­ RON hädavajalik väljaõppekeskkond nii laevameeskondadele kui ka staabi­ ohvitseridele. BALTRON-isse määratud laev pidi olema saavutanud ettenähtud meeskondliku väljaõppetaseme, mida testiti divisjoniõppustel (SQUADEX). Samuti osaleti miinitõrjeüksuse koos­ seisus erinevatel Läänemere piirkonnas toimunud rahvusvahelistel õppustel. Õppuste kõrval tegeleti ka reaalse miiniohu tõrjumisega. HODOPS-ide (historical ordnance disposal operations) käigus kontrolliti ja puhastati süstemaatiliselt olulisemaid mereteid ja -alasid sinna mõlema maailmasõja ajal sattunud vee­ alustest lõhkekehadest – meremiinidest, torpeedodest, pommidest ja mürskudest. Läänemere ja eriti Soome lahe veed on maailmas ühed enim mineeritud veealad, mistõttu hoolimata aastakümneid kest­ nud miinitõrjest kujutavad merepõhjas leiduvad tuhanded teadmata asukoha­ ga lõhkekehad endast jätkuvalt ohtu nii meresõiduohutusele, kalandusele kui ka veealuste ehitustööde tegijaile. NATO initsiatiivil alguse saanud „Partnerlus rahu nimel“ (edaspidi PfP) programmi raames toimunud rahvus­ vahelistel õppustel, kus Eesti merevägi hakkas alates 1995. aastast osalema, kasutati EXTAC 1000 (Experimental Tactics)22 seeria publikatsioonides sä­ testatud protseduure. Tegu oli NATO-s kasutatud ATP-de (Allied Tactical Pub­ lication) PfP tarbeks mugandatud pub­ likatsioonidega, mille vahendusel õpiti ja harjutati kõiki olulisemaid taktikalisi standardprotseduure – taktikaline navi­ gatsioon, laskmine pardarelvadest, mii­ nitõrje, merelvarustamine, merepääste ja -otsing. Mereväesides kasutati samuti üksnes NATO protseduure ja publikat­ sioone ning BALTRON-i töökeel oli al­ gusest peale inglise keel.

21

Alates 2008 kannab nime Baltic Fortress.

Solenoidi elektrikaabli ühendamine 2004. a augustis Soome lahel. FOTO: LIIVO LAANETU

Kui Saksamaal opereerisid Frauen­ lobid oma põhiülesannete täitmisel di­ visjonina, mida sageli saatis ka suurem varustus- ja toetuslaev, siis Eestis tegut­ sesid miinitraalerid partnerite puudu­ misel üldjuhul üksinda. Kuna esimene Eesti oma täismahuline divisjoniõppus toimus alles 2004. aastal, siis tähendas BALTRON-is osalemine meie laevadele ja staabiohvitseridele ainsat võimalust harjutada ja saada kogemusi koostööst laevastikuüksuse koosseisus. Kalev ja Olev võtsid Sulevilt üle rolli mereväe peamiste esindajatena rahvus­

22

vahelistel õppustel ja täitsid seda kuni Lindau-klassi miinijahtijate saabumise­ ni. Võrreldes Oleviga oli Kalev tehniliselt mõnevõrra paremas seisukorras ning oli seetõttu ka sagedasem õppustel osaleja. Miinitraalerite kasutamise aktiivsuse tipuks jäi 2000. aasta, kui Kalev kuulus BALTRON-i nii esimesel kui ka teisel poolaastal ning osales kokku koguni kümnel rahvusvahelisel õppusel. Rohke merepraktika tõttu omandasid meeskon­ naliikmed suure erialase vilumuse, mis omakorda aitas oluliselt kaasa laevastiku üldise väljaõppetaseme paranemisele.

EXTAC 1000 seeria oli eelkäija tänapäeval kasutusel olevatele MTP-dele

(Multinational Tactical Publication).


MEREVÄGI

23

Vestlus kpt-ltn Annes Vainamäega (05.03.2015).

riteetidest, mille hulka mahtus küll miinitõrjevõime arendamine, kuid prio­ riteetsete ülesannete hulgast oli miini­ traalimine välja jäetud24. Selleks ajaks ainsana teenistusse jäänud miinitraaler Vaindlo küll säilitas kogu oma Eesti lipu all teenitud aja vältel aktiivse üksuse ehk sõitva laeva staatuse, mis tähendas täismehitatust ja eelarveliste vahendite eraldamist, kuid talle võimaldatud res­ sursid merelise väljaõppe läbiviimiseks vähenesid iga aastaga. Vaindlo jäi seis­ ma 2005. aasta sügisel ja tema lipp hei­ sati viimast korda 2006. aasta jaanuaris. Sellega lõppes miinitraalerite ja miini­ traalimisvõime ajajärk Eesti mereväes.

JÄRELDUSI Miinitraalimine oli ainus sõjaline või­ me, mille vajalikkuses olid 1990-ndate keskel veendunud nii merevägi kui ka piirivalve. Saksamaa otsust kinkida Ees­ tile miinitraalerid koos vastavate sead­ mete ja meeskondade väljaõppega võib mereväe edasist arengut silmas pidades hinnata teedrajavaks, et mitte öelda fundamentaalseks. Kuigi tegu ei olnud enam modernse miinitraalimisvõimega, võimaldas selle omandamine Eesti mereväe sisulise kaa­ samise rahvusvahelistel õppustel, kus osa­ lemine andis noorele ja kogenematule lae­ vastikule hädavajalikke oskusi, kogemusi ja vilumusi. Ehkki miinitraalerite omami­ se perioodil ei suudetud laevastikus käivi­ tada erialase väljaõppe süsteemi, andis miinitraalimisvõime omamine põhjuse alustada ohvitseride individuaalse eriala­ se koolitamisega välismaistes oma vald­ konna parimates õppeasutustes. Kõik see lõi eeldused üleüldise väljaõppetaseme ja professionaalsuse tõusuks mereväes.

Viimasel ajal tõuseb üha teravamalt esile kriitika, miks meie sõjalaevastikul ei ole võimaldatud arendada ühtegi teist sõjalist võimekust miinitõrje kõrval.

24

Miinitraalerite perioodiga tutvumine toob selgelt esile, et sõjaline võime ku­ jutab endast terviklikku süsteemi, mille lahutamatuks osaks on lisaks platvormi­ dele ja tehnilistele vahenditele ka isik­ koosseis ehk personal koos toimiva välja­ õppe- ja jätkusuutliku karjäärisüsteemiga. Mereväel oli miinitraalimisvõime (ehkki küll piiratud kujul) üksnes senikaua, kuni miinitraalereid hoiti nn sõitvate laeva­ dena ning tagatud oli laevameeskondade küllaldane väljaõpe ja praktika. Terviklik miinitõrjevõime koosneb miinitraalimisest, miinijahtimisest ja miinituukritest. Kuigi Eestis on me­ reväge juba kaks aastakümmet aren­ datud kui miinitõrjele keskendunud organisatsiooni, ei ole miinitraalimis­ võime puudumise tõttu tegu tervikliku lähenemisega. Saavutamaks terviklik miinitõrjevõime, tuleks endale mii­ nijahtimise ja miinituukrite kõrvale luua tänapäevastel kaugjuhitavatel mehitamata platvormidel põhinev kombineeritud miinitraalimisvõime. Miinitraalimisvõime olemasolu kasuks kõnelevad ka Eesti merealal miinitõrje läbiviimist mõjutavad hüdroloogilised jm tegurid. Eeltoodud põhjustel väärib siinkirjutaja hinnangul tervikliku mii­ nitõrjevõime väljaarendamise temaa­ tika laiemat arutelu kaitseplaneerijate ringkondades. Kui kahe aastakümne eest oli abi korras saadud miinitraalimisvõime väga teretulnud ja aitas meie mereväel edasi areneda, siis nüüd tõuseb üha teravamalt esile kriitika nii mereväes sees kui ka väljaspool selle üle, miks meie sõjalaevastikul ei ole võimaldatud arendada ühtegi teist sõjalist võime­ kust miinitõrje kõrval. Oluline on see­ gi, et kõik omaaegsed argumendid, mis iseseisva ja mitmekesiste võimekustega sõjalaevastiku loomise vastu esile too­ di – rahvusvaheline julgeolekuolukord, riigi rahalised ressursid, hästifunktsio­ neeriv merepiirivalve – on nüüdseks olulisel määral muutunud. Vastuse ot­ simine küsimusele, miks ei ole Eestis senini suudetud leida üksmeelt, koos­ töötahet ja mõistmist olemasolevast tõhusama merekaitse korraldamise ja arendamise üle, nõuab aga pikemat omaette käsitlust.

Kaitsejõudude struktuuri ja arenguplaani kuni aastani 2010 kinnitamine.

VV 27.03.2004 korraldus nr 212-k. RTL 2004, 40, 667. pp 34-35.

SÕDUR NR 4 (85) 2015

Saksamaalt Eestile kingitud miini­ traalimisvõime paketi juurde kuulus muuhulgas ka esimeste meeskondade täielik individuaalne ja meeskondlik väljaõpe vastavalt Saksa mereväe stan­ darditele. Väljaõpe algas Eesti riigikait­ se akadeemias toimunud neljakuulise saksa keele kursusega, millele järgnes ligikaudu viiekuuline erialane, indivi­ duaalne laevapõhine ja meeskondlik väljaõpe Saksamaal. Õppetööd viisid tavaliselt läbi Saksa mereväe kogenud vanemallohvitserid, kel oli põhjalik teenistuskogemus Eestile kingitavatel miini­traaleritel. Kuigi laevade meeskon­ nad said Saksamaal põhjaliku väljaõppe, jäi soovitud efekt – jätkusuutlik isik­ koosseis – saavutamata, sest ajateenijad läksid peagi reservi ning liikumisi oli ka tegevväelaste seas.23 Miinitraalerite teenistuses olemise jooksul süsteemse erialase välja­õppe korraldamiseni mereväes ei jõutud. Praktikas rakendati töökohapõhist õpet ehk „isalt pojale“ meetodit, nagu seda laevastikus kutsuti. Mõningal määral hakkas erialase väljaõppe süsteemsus rakenduma pärast sajandivahetust tak­ tikaohvitseride puhul, kui alustati va­ litud isikute õppima suunamist BelgiaHollandi miinisõjakooli (EGUERMIN). Kuna süsteemse erialase väljaõppe kor­ raldamiseni ei jõutudki, siis oli reaalse miinitraalimisvõimekuse alalhoidmine olulisel määral seotud laevameeskonda­ de väljaõppetasemega. Tagantjärele võib väita, et pärast Olevi seisma jäämist ja 2001. aasta lõpul toimunud suuremat rotatsiooni, mille käigus vahetusid Kale­ vil kõik olulisemad laeva põhiülesande täitmisega vahetult seotud ametikoh­ tadel olijad (komandör, komandöri abi, traalmeister, pootsman) sai laevastiku suutlikkus teha terviklikku miinitraali­ mist märkimisväärselt kannatada ning meeskonna võtmeisikute erialase ja vi­ lumusliku taseme taastamisele kulus aastaid, mida miinitraaleritele polnud enam palju alles jäänud. 2004. aastal vabariigi valitsuses vas­ tu võetud „Kaitsejõudude struktuur ja arenguplaan kuni aastani 2010“ (edas­ pidi KSAP 2010) tõi kaasa mereväe jaoks olulise muutuse – aastatel 2005–2010 tuli mereväe arendamisel lähtuda prio­

63


64

KONFLIKT

SÕDUR NR 4 (85) 2015

Liibanoni protestija istumas politseinike aheliku ees. Liibanoni elanikud mõstavad karmilt hukka riigi korrumpeerunud poliitilise süsteemi, mis ei suuda lahendada erinevate parteide liidrite vahelisi vastuolusid ja halvab sedasi kogu ühiskonna toimimise.


65

Liibanoni segaduste taustast Mõistmaks, mis Liibanonis toimub ja kuidas on arengud jõudnud niikaugele, et Eesti sõdurid Lõuna-Liibanoni küngastel taas rahu valvavad, peab vaatama ajas üsna palju tagasi.

L

iibanon on koduks üsna pal­ judele rahvustele ja mitmele usulahule. Kristlastest maro­ niidid, moslemitest šiiidid ja sunniidid, haruldane druu­ side sekt, alaviidid ... Vastu­ olud ja omavahelised konfliktid etnilisel, religioossel või mistahes muul pinnal on Liibanoni ajaloos üsna tavapärased. Liiba­ non kuulus Türgi Ottomani impeeriumi koosseisu, ent see ei seganud 1860. aastal maroniitidel ja druusidel Liibanoni mäel ja selle jalamil üksteise kõrisid lõikamast. 10 000 kristlast said hukka, druusid olid võidukad. Ka Ottomani impeeriumi lagune­ mine ei toonud Liibanoni aladele ker­ gendust. Rahvasteliiga mandaadiga sai Liibanonist Prantsusmaa kontrol­ lialune territoorium. Prantslased ot­ sustasid Suur-Liibanonist maroniiti­ de varjupaiga teha, ent geograafilistel põhjustel jäi Liibanoni aladele ka palju moslemeid. 1926. aastal sai Liibano­ nist Prantsusmaa kontrollitav vaba­ riik. Probleemid sellega ei lahenenud – erinevad poliitilised jõud positsioneerisid ennast pro-Süüria või anti-Prantsusmaa taustsüsteemis. 1934. aastal toimus esi­ mene ja siiani ainuke rahvaloendus. Miks ainus, sellest allpool.

POLIITILISE VÕIMU RELIGIOOSNE JAOTUS

KL TARTU MALEVA AKADEEMILISE MALEVKONNA LIIGE

seisev riik. Maroniidid said lahkuvate prantslaste soosingul võimu juurde. Eel­ mainitud rahvaloenduse põhiselt jaotati jõujooned – vastastikusel kokkuleppel sai presidendiks kristlasest maroniit, peaministri positsioon kuulus sunni moslemile ja parlamendi spiikriks sai šiiia moslem. Säärane jaotus on püsinud tänapäevani ning on üks peamine põh­ jus, miks rahvaloendust ei korraldata. Üsna tõenäoliselt on nüüdisajaks mosle­ mite rahvaarv kasvanud suuremaks kui kristlastel ning keegi ei taha kodusõda­ des pikalt vintsutatud riigis uut Pandora laegast avada. Teise maailmasõja järgselt 1948. aas­ tal tekkis Liibanoni lõunanaabriks Iis­ raeli riik ning seni Palestiina kodusõja nime kandnud konfliktist sai riikide­ vaheline sõda. Araabia–Iisraeli sõdade tagajärjel sattus Liibanoni märkimis­

Prantslased otsustasid Suur-Liibanonist maroniitide varjupaiga teha, ent geograafilistel põhjustel jäi Liibanoni aladele ka palju moslemeid.

väärne arv Palestiina põgenikke, kelle osalus Liibanoni jätkuvatele sisevastu­ oludele vaid uut energiat andis.

USA SEKKUMINE JA PVO VÕITLEJATE TULEK 1958. aastal, president Camille Cha­ mouni aegu, oli Liibanon taas kodusõja lävel. Paari aasta eest toimunud Suessi kriis oli löönud lõhe Liibanoni juhtide vahele. President Chamoun ei järginud enamiku araabia maade juhtide ees­ kuju ega lõpetanud diplomaatilisi suh­ teid kanalikriisi ajal Egiptust rünnanud lääneriikidega. Samas toetas Liibanoni sunniidist peaminister Rashid Karame Egiptuse presidenti Nasserit. Kristlaste soov lääneriikidega sõbralikke suhteid hoida ning moslemite tahe liituda vast­ loodud Ühinenud Araabia vabariigiga (ÜAV oli Süüria ja Egiptuse lühiajaline liit) oli kütuseks järjekordsele kodu­ sõjale. Chamouni abipalve USA-le käivi­ tas esmakordselt praktikas Eisenhoweri doktriini, mille kohaselt nähti ette USA jõulist sekkumist rahvusvahelise kom­ munismi poolt ohustatud sõbralike valitsuste kaitseks. USA plaan toimis, selleks korraks oli suurem verevalamine edasi lükatud. Ent tuli miilas tuha all jätkuvalt edasi ning oli vaid aja küsimus, millal hagu peale visatakse. 1958. aasta kriisis toimus väike, aga edasistes arengutes oluline pööre. Ma­ roniidist kindrali Fuad Chehabi juhata­ tud Liibanoni armee osutus võimetuks moslemite meeleavaldusi maha suruma. President Chamouni abilisteks pakkusid ennast kristlikud paramilitaarid falan­ gistide parteist, kes moslemitega tol ajal üsna hõlpsasti hakkama said. Ent taas

SÕDUR NR 4 (85) 2015

Teine maailmasõda tõi Liibanonigi uusi tuuli. Sõja ajal oli Liibanon, või vähemasti Beirut ja selle ümbrus, Vaba Prantsusmaa vägede kontrollitav. Kuna prantslased Liibanonile toetuse eest vastu­tasuks täielikku iseseisvust luba­ sid, saigi Liibanonist 1943. aastal ise­

Janno Simm


OTSIB OMA MEESKONDA:

• TULETÕRJUJA-AUTOJUHTI • MEHHANISMIJUHTI • RADARITEHNIKA

HOOLDUSLÜLI TEHNIKUT

• SIDEVAHENDITE SPETSIALISTI

VAATA LISAKS JA KANDIDEERI VK.KRA.EE


????? KONFLIKT

kord oli üks hilisemate arengute kibe seeme viljakasse mulda sattunud. 1960-ndad olid Liibanoni poliiti­ lisel maastikul suuremate tormideta aastad. Kuigi riigi põgenikelaagreis elas üle 400 000 palestiinlase seas palju Fa­ tah’ ning teiste Yassir Arafati Palestiina vabastusorganisatsiooni fraktsioonide toetajad, olid palestiinlased oma põ­ hiaktiivsuse keskendanud Jordaania suunale. Pinged päädisid 1970. aastal niinimetatud musta septembriga, milles Jordaanias riigipööret üritanud Pales­ tiina vabastusorganisatsiooni võitlejad kuningas Husseinile lojaalsete jõudude poolt riigist välja kihutati – ei kuhugi mujale kui niigi õrna stabiilsusega naa­ berriiki Liibanoni. PVO võitlejate saabumine tõi LõunaLiibanonis podisenud piirikonflikti kat­ lasse uut vürtsi ning tugevdas Liibanoni rahvuslikku liikumist – moslemitest, araabia rahvuslastest ja vasakjõududest koosnevat koalitsiooni. Pinnas oli küps kodusõjaks kui ka Iisraeli invasiooniks.

KODUSÕDA KALAPÜÜGIÕIGUSE AJENDIL

AMAL JA HEZBOLLAH AMAL-i, mis on akronüüm araabiakeel­ sest lausest „vaeste (või rõhutute) liiku­ mine“, moodustas 1974. aastal imaam Musa al-Sadri. Esmalt oli üllas eesmärk konfessioonidevahelise vaenu lõpeta­ mine ning sotsiaalkaitse programmide elluviimine. Selgus aga, et Liibanoni kodu­sõja keerises on relvavõitlus oluli­ sem kui sotsiaalse kaitse võrgustik (kuigi ka see ei jäänud unarusse) ning AMAL-i liikumisest sai šiiiamoslemite tähtsaim sõjajõud. Süüria toetusel võideldi peami­ selt druuside progressiivse sotsialistliku partei ning PVO vastu. Asjade käik ei saanud fundamentalistlikumaid tegelasi kuidagi rahuldada. Iraani revolutsiooni­ valvurite abiga treeniti ja loodi Hezbol­ lah ehk jumala partei. Hezbollah’ relvad olid esmajoones

Araabia-Iisraeli sõdade tagajärjel sattus Liibanoni märkimisväärne arv Palestiina põgenikke, kelle osalus Liibanoni sisevastuoludele vaid uut energiat andis.

Iisraeli vastu suunatud. AMAL-iga ku­ junes Hezbollah’l välja kibe vastasseis. Osalt oldi konkurendid šiiia elanikkon­ na toetuse pärast, teiselt põrkusid ideo­ loogilised huvid ja kolmandaks ei olnud toetajad – Süüria ja Iraan – tol hetkel just kõige suuremad sõbrad. Suurim mängija Lõuna-Liibanoni maastikul oli muidugi Iisrael oma sõja­ jõududega. Ilmselgelt ei saanud juudi­ riik oma piiride läheduses toimuvas kodu­sõjas pealtvaatajaks jääda. Liitlasi leiti peamiselt Põhja-Liibanoni kristlas­ te seas ning ülalmainitud Lõuna-Liiba­ noni armee näol.

KÕIGI SÕDA KÕIKIDEGA JA ÜRO SEKKUMINE Kogu Liibanonis toimunud segadust tu­ leks lugeda võtmes, mis erineb ehk meie maailmanurga tavast. Lõviosa Liibanoni liitudest ja allianssidest olid – ja on vaja­ dusel tulevikuski – pidevas muutumises. Kristlased liitusid vajadusel moslemite­ ga teiste kristlaste vastu. Moslemid pi­ dasid veriseid sõdu oma usuvendadega. Moslemitest druuse teenib tänapäevalgi Iisraeli armees. Kestvamad on allian­ sid, mis põhinevad finants- ja relvaabil. Iraan ja Hezbollah. Süüria ja AMAL. Süüria ja Põhja-Liibanoni kristlaste Franjieh’ perekonna Marada Brigaadid. Iisraeli armee reidid PVO struktuu­ ride vastu Lõuna-Liibanonis olid tava­ päraseks muutunud, kuid 1978. aasta 11. märtsi terrorirünnakuni, milles sa­ damalinna Haifa lähedal maabunud 11 PVO võitlejat kümneid iisraeli tsiviil­ isikuid tapsid ja haavasid. Kolm päeva hiljem alustasid Iisraeli kaitsejõud ope­ ratsiooni Litani, mis nägi ette sama­ nimelisest jõest lõuna poole jääva ala okupeerimist. Ametlik eesmärk oli PVO võitlejad Iisraeli piiridest eemale suruda ning toetada Lõuna-Liibanoni armeed kohalike kristlaste ja juutide kaitsmisel. Aeg ÜRO rahuvalvajate saabumiseks oli küps. 15. mail 1978 esitas Liibanoni valitsus ÜRO julgeolekunõukogule pro­ testi Iisraeli agressiooni vastu. Vastavalt ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioonile saabusid juba 23. mail 1978 esimesed ÜRO väed UNIFIL-i missioonile. Kuidas asjad Lõuna-Liibanonis edasi arenesid, millest räägivad Iirimaa pubi­ des veteranidest rahuvalvajad ja kuidas on mitu Fiji riigipööret ÜRO missiooniga seotud, pajatame mõnes järgmises loos.

SÕDUR NR 4 (85) 2015

1975. aasta alguse kalapüügiõiguste ja­ gamisest alguse saanud rahutusi Siidoni linnas Lõuna-Liibanonis peetakse üldi­ selt kodusõja avaakordiks. Järgnenud 15 aastat oli segaduste aeg. Erinevad usula­ hu- ja rahvusepõhised relvarühmitused valasid ohtrasti nii üksteise kui ka tsivii­ lelanikkonna verd. Enamasti arvestatak­ se et kodusõjas hukkus 120 000 inimest, kaasnes enam kui miljoni liibanonlase väljaränne. Kodusõjaga kaasnes ja järg­ nes Lõuna-Liibanoni konflikt. Kuna kirjaruum on kodusõja kirjeldamiseks napivõitu, vaatame, mis toimus meile huvipakkuval alal Lõuna-Liibanonis. Võitlevad rühmitused saab sedapuh­ ku jagada mitmel alusel. Esmalt reli­ gioonipõhiselt. Ilmalikest rühmitustest tegutses Zahrani, Marjayouni, Nabatieh’ ja Hasbaya alal ning Bekaa orus Süüria sotsialistlik-natsionalistlik partei, mille ideoloogiline taust nägi ette Suur-Süüria loomist. Loomulikult oli selle rühmitu­ se tugibaas Süüria. Teisalt oli Lõuna-Lii­ banon operatsiooniala major Saad Had­ dadi juhitud Lõuna-Liibanoni armeele. LLA oli Liibanoni armee lagunemisel eraldunud üksus, millest sai Iisraeli käe­ pikendus ja moslemivastane puhverjõud Liibanonis ülesandega ära hoida PVO

ja liibanoni moslemirühmituste rünna­ kuid Iisraeli territooriumile. Lisaks eelmainituile leidus LõunaLiibanoni sõjatandril väiksemaidki tegelasi. Kurdistani tööpartei, mille treeninglaagrid Bekaa orus paiknesid, kaotas konfliktis Iisraeliga kümme­ kond võitlejat. Liibanoni armeenlaste relvarühmitus ASALA oli liidus PVO ja Liibanoni rahvusliku liikumisega ning paistis silma iseäranis 1982. aasta lahingutegevuses. Kõige võimsam ilmalik rühmitus Liibanonis oli kahtlemata Palestiina vabastusorganisatsioon, tegelikult küll lõdvalt põimitud fraktsioonide liit, mis Yassir Arafati osaval juhtimisel ning Liibüa, Saudi Araabia ning Iraagi raha­ de najal siiski ühe mütsi all püsis. PVO vihmavarju all leidus kõikvõimalikke ideoloogilisi rühmitusi, tugevaim siiski praegugi Palestiina Läänekaldal tegut­ sev Fatah. Moslemi jõududest Lõuna-Liibano­ nis tuleb esmajoones ära märkida šiiia AMAL-i ja rohkem tuntud Hezbollah.

67


68

PERSONAALIA

Kaitseväe peastaabi operatiivosakonna (J3) ülem alates 1. augustist 2015

1. jalaväebrigaadi ülem alates 1. augustist 2015

kolonelleitnant Aron Kalmus

sündinud 29. mail 1971

kolonelleitnant Veiko-Vello Palm

sündinud 27. mail 1974 Haridus „„2009 Soome Riigikaitsekõrgkooli kindralstaabikursus (magister) „„2006 NATO Kool, maavägede hindaja kursus „„2005 NATO Kool, konventsionaalse sihtmärgi määratlemise kursus „„2004 Madalmaade Kaitsekolledž, kaitse- ja operatiivplaneerimise kursus „„2003 Soome Riigikaitsekõrgkool, vanemstaabiohvitseri kursus „„2000 USA Rahvuskaart, rahvuskaardi väljaõppe planeerimise kursus „„1996 Soome Riigikaitsekõrgkooli põhikursus (bakalaureus) „„1994 Kaitseväe lahingukool

SÕDUR NR 4 (85) 2015

Teenistuskäik „„2012–2015 1. jalaväebrigaadi ülem „„2008–2012 maaväe staabi väljaõppeosakonna ülem „„2007–2008 maaväe staabi operatiivosakonna jalaväeinspektor „„2006–2007 Rahuoperatsioonide Keskuse välisohvitseride grupi MNC-I C-2 vanemstaabiohvitser „„2003–2006 maaväe staabi operatiivosakonna vanemstaabiohvitser „„2001 üksik-sidepataljoni operatiiv- ja väljaõppesektsiooni operatiivohvitser „„2000–2001 Kaitseliidu Peastaabi väljaõppeosakonna planeerimis- ja väljaõppeosakonna staabiohvitser „„1997–1999 üksik-vahipataljon S3 ülem „„1997 Päästeamet „„1996–1997 Kalevi ÜJP rühmaülem „„1994–1996 Soome Riigikaitsekõrgkooli kadett „„1994 ajateenistus

Kaitseväe peastaabi väljaõppeosakonna (J 7) ülem alates 1. augustist 2015

kolonelleitnant Vahur Murulaid sündinud 29. novembril 1967

Haridus „„2007 NATO Kool, lahinguvalmiduse hindamise kursus (CREVAL) „„2003–2005 Soome Riigikaitsekõrgkool, kindralstaabiohvitseride kursus (magistriõpe) „„2003 Soome Riigikaitsekõrgkool, pataljoniülemate kursus (soomusvägi) „„1997–2001 Soome Riigikaitsekõrgkool Teenistuskäik „„2012–2015 Kaitseministeeriumi riigikaitse planeerimise osakonna juhataja „„2009–2012 NATO Kirdekorpuse staabi operatiivosakonna vanemstaabiohvitser (s.h 2010 välismissioon Afganistanis, RC S suunaohvitser) „„2008–2009 Kaitsejõudude peastaabi operatiiv- ja väljaõppeosakonna ülem „„2007–2008 välismissioon Afganistanis, ISAF HQ vanemstaabiohvitser „„2005–2007 Tapa väljaõppekeskuse staabiülem-keskuse ülema asetäitja „„2002–2003 KVÜÕA taktika õppetooli brigaadi ja pataljoni grupi taktikaõppejõud „„2001–2002 maaväe staabi jalaväeosakonna vanemstaabiallohvitser „„1997–2001 Soome Riigikaitsekõrgkooli kadett „„1997 Kaitsejõudude peastaabi operatiivosakonna staabiohvitser „„1996–1997 Riigikaitseakadeemia sõjakool, 2. kursuse ülem „„1996 Põhja ÜJK, rühmaülem „„1995–1996 Põhja ÜJK, õpperühma vanem „„1992–1994 Riigikaitseakadeemia sõjakool, õppur „„1992 Kalevi ÜJP, ajateenistus

Haridus „„2015 US Army War College (Master of Strategic Studies) „„2006 BALTDEFCOL, vanemstaabi­ ohvitseride kursus „„2001 KVÜÕA, keskastmekursus „„1997 Taani Kuninglik Sõjaväeakadeemia, pataljoniülemate kursus „„1996 üleelamiskursuse instruktori kursus Rootsis „„1994 Rootsi Jalaväe Lahingukool, pataljoni juhtimiskursus „„1993 EV KJ ohvitseride kursus Rootsis „„1992 ohvitseride väljaõppe- ja täienduskursused Teenistuskäik „„2011–2014 Lõuna KRK ülem „„2007–2011 KVÜÕA kõrgema sõjakooli ülem, KVÜÕA ülema asetäitja „„2007 FSO (Force Protection Officer) 1BCT (Brigade Combat Team) staabis operatsioonil „Iraagi vabadus“ „„2006–2007 KVÜÕA taktika õppetooli brigaadi ja pataljoni taktika lektor „„2003–2004 ESTPLA-8 ülem operatsioonil „Iraagi vabadus“ „„2002–2003 Scoutspataljoni staabiülem „„1996–1998 Kalevi ÜJP staabiülem „„1994–1996 Kalevi ÜJP staabiülema 3. abi „„1994 Põhja ÜJK ülem „„1993–1994 Põhja ÜJK ülema abi „„1992–1993 Kalevi ÜJP kompaniiülema abi „„1992 Kalevi ÜJP rühmaülem „„1987–1990 ajateenistus Nõukogude armees


PERSONAALIA

Kaitseväe peastaabi ülema asetäitja alates 1. septembrist 2015

2. jalaväebrigaadi ülem alates 1. septembrist 2015

kolonel Aivar Kokka

kolonelleitnant Eero Rebo

sündinud 16. septembril 1968

sündinud 19. detsembril 1974

Haridus „„2010 National Defence University, ühendjõudude sõjapidamise kursus „„2002–2003 Baltic Defence College, ühendjuhtimise ja staabi kursus „„1995–1999 Tartu Ülikool, psühholoogia

Haridus „„2013 US Army War College „„2004 BALTDEFCOL, ühendjuhtimise ja kindralstaabi kursus „„2003 KVÜÕA, jalaväepataljoni taktika ja nooremstaabiohvitseride kursus „„2002 US Army Logistic Management College, kaptenikursus „„1999 Riigikaitseakadeemia

69

NATO staabielemendi (NFIU) Eesti kontingendi ülem alates 1. augustist 2015

kolonel Urmas Nigul sündinud 14. jaanuaril 1965

Teenistuskäik „„2013–2014 Kaitseväe peastaabi ülema asetäitja „„2012–2013 õppimas, välisteenistuse osakonna vanemstaabiohvitser „„2011–2012 Kaitseväe Peastaabi ülema asetäitja operatiivalal, operatiiv- ja väljaõppeosakonna ülem „„2008–2011 Kaitsejõudude Peastaabi logistikaosakonna ülem „„2007–2008 Kaitsejõudude Peastaabi operatiiv- ja väljaõppeosakonna planeerimisjaoskonna ülem „„2004–2007 Kuperjanovi ÜJP ülem „„2003 Kaitseväe logistikakeskuse tagalakooli ülem „„2002–2003 Kaitseväe logistikakeskuse tagalapataljoni ülem „„2001 tagalapataljoni staabiülem „„2000–2001 G-3 ohvitser Põhjala-Poola lahingugrupp (Bosnia) „„2000 tagalapataljoni operatiiv- ja väljaõppesektsiooni ülem „„1999–2000 tagalapataljoni kompaniiülem „„1997–1998 tagalapataljoni õppekompanii, rühmaülem „„1993–1997 ERA, õppur

Teenistuskäik „„2012–2015 sõjaline esindaja ACT juures „„2010–2012 1. jalaväebrigaadi ülem „„2009–2010 Lõuna kaitseringkonna ülem „„2006–2008 Rahuoperatsioonide keskuse ülem „„2005–2006 Kaitseväe logistikakeskuse staabiülem „„2003–2005 Balti Kaitsekolledž, staabiülem, Eesti kontingendi ülem „„2001–2003 Balti Kaitsekolledž, taktikaala õppejõud – Eesti kontingendi ülem „„2001 Balti Kaitsekolledži haldusülem „„2000–2001 Balti Kaitsekolledž „„1991–2000 Piirivalve „„1984–1987 ajateenistus Nõukogude armees

SÕDUR NR 4 (85) 2015

Teenistuskäik „„2015–… KVPS ülema asetäitja „„2012–2015 Kaitseväe peastaabi pikaajalise välislähetuse grupi vanemstaabi­ohvitser, Kirdekorpuse staabi G7 ülem „„2010–2012 maaväe staabi operatiivosakonna ülem – staabiülema asetäitja „„2009–2010 maaväe staabi operatiivosakonna vanemstaabiohvitser – ülema asetäitja „„2006–2009 Scoutspataljoni ülem „„2006 Rahuoperatsioonide Keskus, välisohvitseride grupi staabiohvitser „„2004–2006 1. jalaväebrigaadi staabi operatiivosakonna ülem „„2003–2004 EKV kontaktohvitser USA Keskväejuhatuses „„2000–2002 Viru ÜJP staabiülem „„1999–2000 Viru ÜJP operatiiv- ja väljaõppesektsiooni ülem „„1993–1995 Viru ÜJP jalaväekompanii ülem „„1992–1993 Viru ÜJP jalaväekompanii ülema abi „„1992 ohvitseride väljaõppe- ja täienduskursused „„1988–1990 ajateenistus Nõukogude armees

Haridus „„2010 Joint Forces Staff College, USA „„2003 RHQ AFNORTH, Combined Joint Task Force Headquarters Course „„2002 The PfP Regional Training Centre, Brigade Staff Officer Course „„2001 BALTDEFCOL „„2000 Sisekaitseakadeemia, piirivalve diplomiõpe „„1997 International Training Enforcement Academy, International Training Development Course


70

ARVUSTUS

Nankingi vägistamine. Teise maailmasõja unustatud massimõrv Teise maailmasõja ajal Euroopas toimunud sündmused on väga põhjalikult läbikirjutatud, kuid Hiina pealinna Nankingi jaapanlaste poolt vallutamise lugu 1937. aastal ja sellele eelnenud jaapanlaste püüded saada maailma suurvõimuks on Eesti lugejaile seni kaugemaks jäänud.

R

SÕDUR NR 4 (85) 2015

aamatu „Nankingi vägis­ tamine. Teise maailma­ sõja unustatud massi­ mõrv“ autor Iris Chang, kes küll sündis Ameerika Ühendriikides, kuid kelle juured ulatuvad Nankingi, on teinud ära põhjaliku töö, mis aitab seda tühimikku täita. Jaapan, kes oli võitnud 1904–1905 kestnud sõja Tsaari-Venemaa vastu, viis oma laienemisplaane ellu eurooplaste jaoks kujuteldamatu julmusega. 1931. aastal tungisid jaapanlased Hiina põhja­ provintsi Mandžuuriasse, kus pandi ametisse tõusva päikese maad soosiv nuku­valitsus. Kuigi rahvusvahelise üld­ suse nõudmisel kehtestati Hiina ja Jaa­ pani vahel rahu, oli selge, et jaapanlased kavatsevad oma mõju suurendamist Hii­ nas jätkata. 1932. aastal vallandusid kired Shang­ hais ja vaid tänu Rahvasteliidu jõupin­ gutustele suudeti suuremast verevala­ misest hoiduda. 1937. aastal puhkes aga Jaapani ja Hiina vahel täieulatuslik sõjategevus. Euroopas ega Ameerikas ei usutud, et jaapanlased söandavad Shang­ haid rünnata, sest tegu oli ühe lääneli­ kuma ja rahvusvahelisema linnaga Hii­ nas. Pärast kuid kestnud pommitamist tugevasti kindlustatud Shanghai langes ja nüüd oli vaid aja küsimus, millal Jaa­ pani väed Nankingi jõuavad. Jaapanlased jõudsid Hiina endisesse pealinna 1937. aasta detsembris. Vaid mõne nädalaga rüüstati iidne linn, pii­ nati, vägistati ja tapeti kümned tuhan­ ded linnaelanikud ja -kaitsjaid. Koletud sõjakuriteod, mille Jaapani sõjaväelased vallutatud Nankingis korda saatsid, väl­ juvad täielikult inimmõistuse piiridest. Kuue nädala jooksul aeti hiinlasi Jangtse

Sverre Lasn

Nankingi vägistamine Teise maailmasõja unustatud massimõrv „„Autor Iris Chang „„Inglise keelest tõlkinud Tene Hook „„280 lk

jõe kaldale ja hukati kuulipildujatulega, vangilangenud sõdureid kasutati täägi­ treeningutel elusate sihtmärkidena ja jaapani ohvitserid võistlesid omavahel, kes rohkem vastaste päid maha suudab raiuda. Vägistamise ohvriks langesid tuhanded naised ja alaealised tüdru­ kud, kellest seejärel suurem osa hukati. Hoolimata ääretutest jõhkrustest kadus

võigas sündmus külma sõja sündmuste varjus ajaloo hämarusse. Jaapanis ürita­ takse Nankingi massimõrva toimumist tänini eitada või pisendada. See on tei­ nud võimalikuks kahe üksteisest üsna erineva paralleelse ajalookäsitluse ole­ masolu, üks neist Hiina ja teine Jaapani ajalooõpikuis. Ajaloolane ja ajakirjanik Iris Chang on toonud Nankingi vägistamisloo arhiivi­ dokumentide ja ellujäänute intervjuude abil taas päevavalgele, näidates, kui õhu­ ke on inimkonna tsivilisatsiooni­kiht ja kui kergesti see sõjahüsteerias puruneda võib. Kuid lugejad hoomavad õnneks se­ dagi, et alati leidub ajaloos inimesi, kelle teod ja vaprus teiste kaitsmisel ületab inimlike võimete piirid. Veelgi suurem paradoks on see, et lihtsaid hiinlasi asus kaitsma Natsi-Saksamaa esindaja Hiina pealinnas John Rabe. Raamatust leiab hulga haruldasi fotosid, mille jaapanlas­ test vallutajad olid teinud ja kohapeal il­ mutada lasknud. Oma eluga riskides tegi hiinlasest teenindaja fotodest koopiad. Samuti leidub raamatus mitu üles­võtet linnas viibinud Ameerika misjonäri John Magee filmidelt, mille pastor võttis üles üksikutest haiglasse jõudnud hiin­ lastest, kellest paljud siiski vigastustesse surid. „Maailmas on toime pandud ja pan­ nakse kardetavasti ka edaspidi toime palju julmi tegusid. Selliste tegude ära­ hoidmiseks on vaid üks tee – inimeste informeerimine toimunust,“ ütles Iris Chang. Karmid teemad jätsid oma jälje Changi psüühikale. 2004. aastal kukkus ta närvivapustuse tõttu kokku ja kuigi haiglaravi tundus mööduvat edukalt, sooritas Iris Chang sama aasta 9. no­ vembril enesetapu.


OTSIB OMA MEESKONDA: • VANEMPARAMEEDIKUT • RÜHMAVANEMAT • INSTRUKTORIT

VAATA LISAKS JA KANDIDEERI VK.KRA.EE


TULE KAITSEVÄE ERIOPERATSIOONIDE GRUPI KATSETELE Järgmised katsed toimuvad: 21.09–4.10.2015 Täpsem info www.elukutse.ee/eog lpvalik@mil.ee

Nr 4, 2015  
Nr 4, 2015  
Advertisement