Ajateenistus 10 000 päeva tagasi lk 3
Nooremallohvitseri kursus –sõdurist juhiks kasvamise tee lk 6
Kultuurisoovitused lk 7
Loe lähemalt lk 4-5
SUVEKUTSEGA ALUSTAS
KAITSEVÄES AJATEENISTUST
ÜLE 2200 NOORE
rms Jan-Rasmus Muuga
Juulikuus alustas kaitseväe erinevates väeosades riigikaitselist väljaõpet üle 2200 suvekutse ajateenija. Suvekutse kestab 11 kuud ja selle käigus õpetatakse välja tulevased allüksuste ülemad, erialaspetsialistid ja autojuhid. Teenistuse vältel saadakse põhiteadmised riigikaitsest ja õpitakse tegutsema ühtse meeskonnana.
Esimese väljaõppe etapina läbisid värsked teenistujad sõduri baaskursuse (SBK), mille jooksul toimus üksikvõitleja oskuste arendamine. Kaheksa nädala vältel omandati kõige elementaarsemad ja hädavajalikumad teadmised ning oskused, mida ühel sõduril vaja läheb, alates relva käsitsemisest kuni seadusandluse ja esmaabini. Ajateenistusse kutsutakse kolm korda aastas: suvel, sügisel ja talvel. Järgmine kutsumine toimub oktoobris.
Kes uudiseid ei tarbi, see aru ei vorbi.
Vasalemma ja Keila staadionil toimusid 12.–13. augustil staabi- ja sidepataljoni korraldatud kaitseväe meistrivõistlused jalgpallis. Võistlustel osales kokku 13 meeskonda, kes olid jagatud nelja alagruppi. Väljalangemismängudele edasipääsejad selgitati välja 12. augustil ning kohamängud mängiti 13. augustil. Turniiri võitjaks osutus suure ehmatusega alustanud õhutõrjepataljon, mis alistas finaalis logistikapataljoni tulemusega 1 : 0. Kolmandale kohale pürgis merevägi, mis võitis pronksimängus küberväejuhatust 1 : 0. Turniiri parimad väravakütid olid Oliver Valk (merevägi) ja Andrei Koršunov (logistikapataljon), mõlemad nelja väravaga. Turniiri kõige väärtuslikumaks mängijaks ja väravavahiks valiti Mario Kuum küberväejuhatusest.
n-srs Karel Meitsar
Ühel vihmasel juulikuu päeval aastal 1998 astus tollasest sidepataljoni linnakust välja värske reservväelane. 27 aastat hiljem on ta nõus meiega jagama oma ajateenistuse olemust, eripärasid ja värvikamaid mälestusi.
Eesti iseseisvuse taastamise algusaastatel oli kaitsevägi üles ehitatud Nõukogude Liidust alles jäänud ja lääneriikide annetatud aegunud varustuse peale. Sealjuures juhiti asutust eelmise riigikorra ajal omandatud sõjaväelistest teadmistest ja kogemustest lähtudes. Kuigi kasarmuhoonetes oli kõik eluks vajalik kohapeal olemas, oli elu nende sees täiesti teistsugune. Loo peategelase soovil ei kasutata artiklis tema päris nime.
Sõduri baaskursus
Esmalt ajateenistusse tulles pidid teenistujad läbima sõduri baaskursuse nagu tänapäevalgi, aga sellega sarnasused praeguse ajaga piirduvad. Esiteks kestis väljaõpe kaheksa nädala asemel 12 nädalat, teiseks pidid kõik
ühtemoodi välja nägema: kiilakad ja ilma habemeta. Kolmandaks, teenistusse tulles ei saanud ajateenijast kohe reamees, vaid tuli alustada auastmest „noor”. See tähendas, et tollastele uutele ajateenijatele oli ka juba reamehe auaste kõrgema ja kogenuma sõduri staatuse sümbol.
„Meile öeldi, et me ei ole mitte keegi,” meenutab loo peategelane. Selleks et saada reameheks, oli vaja läbida sõduri baaskursuse lõpus vajalikud eksamid ja sõdurirännak. Kui ajateenija ei suutnud neid sooritada, siis reameheks ta ei saanud ja pidi ootama järgmist kutset, et katsed uuesti teha. „Need, kes jäid pärast SBK-d „nooreks”, said kasarmus alati kõige räpasemad tööd,” muigab kunagine ajateenija. Pärast SBK-d liiguti edasi õppima kas nooremallohvitseriks või jätkati sõduri baaskursusel. Loo peategelane saadeti õppima nooremallohvitseriks tollasesse Võru Meegomäe lahingukooli.
Lahingukooli nooremallohvitseride kursus Lahingukooli minnes olid värsked reamehed juba kogenumad ning oli lihtsam uue keskkonnaga harjuda. „Me käisime nüüd koolis.
Kehtestatud oli nii kindel päevakui ka tunniplaan, mida järgiti väga punktuaalselt,” räägib tollane värske kursuslane. Kokku osales kursusel kaheksa rühma: neli erialarühma ja neli jalaväerühma. „Mina olin ühes erialarühmas, täpsemalt tankitõrje omas,” meenutab reservväelane.
Lahingukool kestis nii nagu sõduri baaskursus 12 nädalat. Tunnid algasid sõduritel tavapäraselt kella üheksast ning kestsid õhtul kella viieni. Tunnis omandatud teoreetilised teadmised pandi kohe praktikas proovile ning harjutusi tehti seni, kuni kõigil meestel tuli ülesanne välja. Iga päev pärast tunde, õhtusöögi ja rivistuse vahel, käisid kursuslased õhtujooksul ümber Kubija järve. „Distantsi pikkus oli umbes viis kilomeetrit. Neli rühma jooksid ringi ühtepidi ja neli teistpidi,” muljetab peategelane. Nooremseersandi auastme omandamiseks tuli kõigepealt sooritada 13 teooriaeksamit, kaardiharjutus ja laskeoskustest. Hiljem tuli läbida viiepäevane kaitselahing ja 70-kilomeetrine lõpurännak. „Kaitselahingus pandi meid proovile nii füüsiliselt kui
vaimselt: viie päeva jooksul magasime umbes viis tundi. Süüa jõudsime väga vähe, keskmiselt kord päevas, kui lahingutegevust ei toimunud,” jutustab endine ajateenija. Kui ainult ühel eksamil läbi kukuti, siis omandati kaprali auaste koos lahingukooli märgiga. Lahingukoolist tulnud kapralid olid rohkem hinnatud kui need, kes said auastme väeosas pataljoniülema käest. Kui kaks eksamit jäi sooritamata, siis mindi oma pataljoni tagasi reamehena. „Reamehena naastes ei pidanud sinust keegi lugu. Põhimõtteliselt olid oma väeosale häbi teinud,” nendib nooremseersant.
Väeossa naasmine
Lahingukoolist naastes olid värsketel nooremallohvitseridel varasemaga võrreldes hoopis vastutusrikkamad kohustused. „Nüüd sai minust „noorte” ülem. Pidin nende eest vastutama ja veenduma, et nad täidaksid päevaplaani ja neile määratud ülesandeid,” kirjeldab tollane nooremallohvitser olukorda.
Peale selle said jaoülemad endale uued ülesanded kas kompanii, staabi, pääsla
20. august 1991 – Eesti Vabariigi iseseisvus taastatakse
1991 – Vabariigi Valitsuse otsusega taasluuakse kaitsejõudude peastaap
1994 – Vene väed lahkuvad lõplikult Eestist
2004 – Eestist saab täieõiguslik NATO liikmesriik
2017 – algab rahvusvahelise NATO lahingugrupi teenistus Eestis
korrapidajana või vahtkonna ülema abina.
Suurema vastutusega kaasnesid ka suuremad privileegid: väljaloale saadi tihedamalt ning enam ei pidanud füüsilist tööd tegema, vaid need jagati „noortele” ja reameestele. „Siiski pidime veenduma, et ülesanded saaksid täidetud, ja vajaduse korral andsime nende sooritamisel noortele ja reameestele nõu,” jutustab praegune reservväelane.
Põgus tagasivaade minevikku aitab mõista, kui palju on Eesti kaitsevägi tegelikult viimase kolme kümnendi ehk umbes 10 000 päevaga arenenud. Lisaks tehnika, varustuse ja väljaõppe uuenemisele on muutunud ka sõdurite kasvatus ja distsipliini kehtestamise meetmed. Tähelepanu keskmes on eelkõige väljaõppe efektiivsus, mitte „poisist mehe tegemise” visuaal. Tulevased reservväelased leiavad sealjuures iseseisvalt, mida kasulikku nad edasisse ellu kaitseväest kaasa võtavad.
„Liiga vähe on konstruktiivset ja adekvaatset arutelu praeguse julgeolekuolukorra üle ja mida see potentsiaalselt meile tähendada võib.”
kindralleitnant Andrus Merilo
n-ltn Jan Robert Janson
Kaitseväe juhataja kindralleitnant Andrus Merilo visioon „Võiduks valmis kaitsevägi“, mis valmis möödunud aasta lõpus, seab kaitseväele ja kogu Eesti rahvale selged sihid: kui vastane ründab, seiskame ta juba esimeses lahingus. Ajakiri Sõdur käis kindralil külas, et uurida lähemalt, mida see visioon tähendab ja kuidas see ellu viiakse.
Viimati andsite intervjuu ajakirjale
Sõdur veidi üle aasta tagasi, vahetult pärast kaitseväe juhataja ametisse astumist. Millised on suurimad muutused, mis on selle aja jooksul kaitseväes toimunud?
Kõige olulisem muutus ongi minu esitatud visioon „Võiduks valmis kaitsevägi“, mis on üks tähtsamaid samme mistahes organisatsiooni üle võttes. Arvan, et oleme tänu sellele kaitseväes omaks võtnud arusaama, et meie eesmärk ei ole lihtsalt lahinguvalmidus saavutada, vaid juba esimene potentsiaalne lahing võita.
Sisulised tegevused, mis on minu hinnangul juba selgelt muutunud, on seotud meie lahinguvalmidusega. Oleme teinud olulisi edusamme. Näiteks oleme integreerinud palju Ukraina sõja õpikogemusi, võibolla mitte nii kõrgel tasemel, kui plaanisin eelmisel aastal, aga siiski oleme teinud suure sammu edasi. Ka viimasel õppusel Siil harjutasime läbi palju uusi tegevusi koos liitlastega. Samuti oleme tähtsustanud inimesi. Kuigi see on kogu aeg olnud kaitseväe raskuspunkt, jäi see mingil ajal kõikide teiste narratiivide seas tagaplaanile. Ma arvan, et meie inimesed on nüüdseks aru saanud, et nendel on tähtis ja vastutusrikas ülesanne panna sõjaline kaitse ka tegelikult toimima.
Loomulikult ei saa mainimata jätta ka füüsilist ettevalmistust. Kaitseväelastele kehtib minu käsk, et kolm tundi nädalas tuleb kohustuslikus korras sporti teha. Näen, et allüksuse ülemad teevad seda ka koos oma allüksusega. Peale selle on meil nüüd täiendavad motivatsioonipaketid kaitseväe kehaliste võimete testi sooritamise eest teatud punktisummast ülespoole. Need on aspektid, mis on juba praegu selgelt nähtavad.
Tean, et kaitseväes ei olegi nii lihtne midagi muuta. Olen oma karjääri jooksul õppinud, et näiteks pataljoniülemana saab muudatusi teha palju lihtsamini ja kiiremini kui brigaadiülema või kaitseväe juhatajana. Aga samas eesmärgid, mis me endale nüüd seadsime, peaksid olema juba praegu tuntavad.
Teie kirjeldatud „võidu valem“ R = M x W x A seob meie vahendid, võitlustahte ja tegutsemisvolitused. Millistes neist kolmest näete praegusel ajal suurimaid puudujääke, mis võiksid Eesti vastupanuvõimet nõrgendada?
Selleks et see võidu valem matemaatilise tehtena oleks võimalikult tugev, peavad kõik selle komponendid olema kogu aeg hoolsa tähelepanu all. Mis puudutab vahendeid, siis Eesti rahvas on väga kindlalt kaitse-eelarve suurendamise kaudu öelnud, et siin on teile rahalised vahendid, tehke need nüüd sõjalisteks võimeteks ja võimalikult kiiresti. Kinnitan, et see töö käib.
Tuleb tõdeda, et raha sõjaliseks võimeks muutmine on tohutu töö. Ma olen kindel, et kaitseväelased olenemata nende staatusest, olgu nad tegevväelased, reservväelased või ajateenijad, annavad endast maksimumi, et see sõjaline võime saavutada.
Volitustega käib pidev töö. Peame
teha reaalseid ettevalmistusi, mis meie riigi vastupanuvõimet tugevdavad. Aga see sõnum ei jõua meie poolt miskipärast kohale. Praegu tundub mulle, et see sõjahüsteeria teeb meile tõsist karuteenet. Inimene on paraku selline, et ta kardab asja, mida ta ei tunne ja sattub kergelt paanikasse. Aga kui inimene on valmistunud mingiks sündmuseks, siis käitub ta märksa adekvaatsemalt. Tööd on meil veel teha.
Peame leidma lahenduse sellele, et julgeolekuolukorra muutused oleks arusaadavamad ka laiemale ühiskonnale. Kõik peavad mõistma, et rahuaeg on läbi. Euroopas käib täiemahuline sõda. Mis suunas see olukord edasi areneb, sõltub ka sellest, mida me ise teeme. Kui me valmistume kõige mustemateks stsenaariumiteks, siis me hoiame sõja ära. Kui arvame, et midagi ei juhtu, võime korrata ajaloolisi vigu. Sõda pole mingi ajalooline haruldus, vaid üpriski regulaarne nähtus. Tuleb asjakohaselt suhtuda ja võtta rahulikult.
kõigepealt ise aru saama, milliseid lisavolitusi meil vaja läheb erisuguste olukordade muutuste jaoks. Iseseisvas kaitsevõimes on samuti toimunud olulisi muutusi, rääkimata kollektiivkaitsest. Väga põhjalikult ma sellest rääkida ei saa, aga volitustega oleme juba hoopis teisel tasemel kui aasta tagasi. See teema on olnud väga aktuaalne juba alates 2022. aasta 24. veebruarist alates.
Nüüd jõuame kolmanda elemendi juurde, mis on ainult meie endi kätes. See on võitlustahe. Minu arvates on see meie kõige suurem pingutus. Me kujundame seda ise oma igapäevastes tegevustes ja väljaõppes. Siin ei saa me mitte kedagi teist süüdistada, kui midagi tegemata jääb või kui see pole piisavalt heal tasemel. See on asi, millega me saame nüüd ja kohe tegeleda, et me oleks päriselt valmis oma esimese lahingu edukaks sooritamiseks. Keegi teine seda meie eest ära ei tee.
Kõik kolm komponenti on olulised, aga praegu keskendun eeskätt võitlustahtele, sest siinkohal saame peaaegu kõik ise ära teha. Muudes aspektides käib samuti väga suur ja raske töö. Mõnes mõttes võime öelda, et meil läheb hästi. Selleks et mõista, mida on vaja teha ja kui kiire sellega on, võiksime me kõik enda sisse vaadata ja küsida, et kas me anname endast ikkagi maksimumi.
Kas Eesti rahvas tajub Venemaa ohtu adekvaatselt?
Ma arvan, et pigem ei taju. Eestis kõlab sõjahüsteerikute hääl. Liiga vähe on konstruktiivset ja adekvaatset arutelu praeguse julgeolekuolukorra üle ja mida see potentsiaalselt meile tähendada võib. Õige sõnum, mida seni on edastanud pigem politseija piirivalveamet, päästeamet, riigikantselei ja vabariigi valitsus, aga mitte kaitsevägi, on see, et inimeste teadlikkust tuleb suurendada. Tuleb
märgid, et oht kasvab, aga mis juhtub siis, kui Venemaa kukub sõjas Ukraina vastu ikkagi läbi. Mis saab siis, kui Venemaa majanduslikult kulmineerub, nagu juhtus Nõukogude Liiduga külma sõja ajal, ja oht kasvõi ajutiselt taandub. Me peame ka neid asju arvesse võtma. Praegu on see 2027. aasta suunana paigas, kuid ma ei välista, et peame teatud aspektides n-ö pedaali põhja vajutama ja minema kiiremini edasi.
Kui Venemaa ründaks täna, kas kaitsevägi oleks selleks valmis?
Kas Eestil on võimalik olla Venemaaga võrdne vastane lahinguväljal?
Kui me vaatame kaardil riikide suurust ja võimet, siis on ilmselge, et Eestil üksi oleks see väga keeruline. Aga on vaja aru saada, et Eesti ei ole üksi. NATO on maailma tugevaim sõjaline liit. Euroopa Liit on majanduslikult üks maailma mõjukamaid. Kui vaatame kasvõi ainult oma naabruskonna liitlasi ja paneksime needki jõud kokku, siis oleme ikkagi märkimisväärselt tugevad.
Ka Venemaa peab aru saama, et Eesti on piisavalt tugev. Isegi kui ta teeb selle valearvestuse ja meid ründab, siis teda ei saada kiire edu. Ei ole olemas „kolme päevaga Tallinna“ stsenaariumit. See kukuks läbi täpselt nii nagu Ukrainas. Sellise pildi eest vastutame me aga ise. Me ehitame üles iseseisva kaitsevõime, mis panustab kollektiivkaitsesse. Seda teevad ka meie liitlased ümberringi. Venemaa peab seda hindama kui tervikut.
Kui me Eesti geograafiat vaatame, siis ei olegi kõik tegelikult nii halb võrreldes kasvõi meie naabritega ja vaadates näiteks maismaapiire. Kõik on tehtav. Me peame lihtsalt leidma lahendused ja veenduma, et need oleks õigeks ajaks ja efektiivselt rakendatud.
Miks on oluline just 2027. aastaks valmis olla?
Hinnang on pärit 2024. aasta lõpust. 2027. aasta on hüpotees, mitte fakt. See on mudel, mis on üles ehitatud nende prognooside ja ohuhinnangute põhjal, mida teadsime visiooni kirjutamise hetkel. Julgeolekuolukord areneb väga kiiresti ja ma ei välista, et peame hoopis varem valmis olema. 2027. aastaks jõuame ise ära teha süsteemsed muutused, mis meie lahinguvõimet ja -valmidust parandavad. Võimalik on ka see, et võibolla hakkab oht mingil ajal hoopis taanduma. Praegu näitavad kõik
Kui Venemaa ründaks täna, samal hetkel, kui me seda intervjuud siin teeme, siis oleme ilmselgelt enda ülesannete täitmisel totaalselt läbi kukkunud. Meie eelhoiatus on praegu toimiv ja annab meile piisavalt aega, et esmased protseduurid käima saada. Teoreetiliselt on loomulikult võimalik, et Venemaa ründab meid õhust tiibrakettidega ilma mingi hoiatuseta, aga see on kõik puhas hüpotees, millel ei ole mitte mingit strateegilist mõttekust praeguse seisuga. Kui me räägime kaitseväe praegusest lahinguvalmidusest, tuleb arvestada, et meil on hästi palju võimearendusi veel töös, mis tähendab, et need ei ole veel lahinguvalmis. Kui me peaksime minema praeguste jõududega sõtta, siis oleme samamoodi edukad. Algus oleks lihtsalt palju raskem. Kannaksime rohkem kaotusi kui tulevikus, sest siis on meil olemas süsteemid, millega suudame efektiivsemad olla. Aga palju tähtsam on aru saada, milline on tegelik seis. See, et Venemaa ründab meid siis, kui me seda üldse ette ei oska näha, on praegu ikkagi vähetõenäoline. See ei ole mingi saladus, et kaitsevägi jälgib igal ajahetkel rünnaku tõenäolisust ja meil on valmidus oma mehhanismid käivitada, et jõuda õigel ajal õigesse kohta.
Oleksime ka nüüd esimeses lahingus edukad. Sama kehtib ka kollektiivkaitse kohta. Venemaa rünnak Eesti vastu ei ole rünnak ainult meie, vaid automaatselt ka NATO vastu. Meie liitlased on iga päev siin ja nemad on igal juhul füüsiliselt sama rünnaku all nagu meie. Ei maksa väga muretseda. Venemaa ei ründaks üksnes Eestit, vaid meid koos meie liitlastega. Kindlasti peaks iga kaitseväelane ikkagi ausalt endale otsa vaatama ja küsima, et kas tema isiklik ettevalmistus on piisaval tasemel, et minna lahingusse ka täna öösel.
Võitlustahte hoidmine ja kasvatamine on Teie visioonis esikohal. Mis on suurimad ohud Eesti kaitseväelaste võitlustahtele?
Kõige suurem oht on väga elementaarne asi. See on laiskus. Minnakse lihtsa vastupanu teed, ei panda ennast ega enda üksust surve alla, sest teistmoodi on lihtsam ja mugavam. Laiskus ja mugavus on meile kõige suuremad ohud.
Väljaõpe on üks olulisimaid aspekte võitlustahte loomisel. Mul on tunne, et meie praegune nõrkus on see, et
me ei saavuta seda enesekindlust, mis põhineb edukal sooritusel väljaõppes.
Peame seda jälgima, et liiguksime läbi raskuste võidu poole. Lõpuks peaks jääma see tunne, et oli küll raske, aga siiski täitsime oma ülesande. Peame vaatama, kuidas sooritamise õnnestumise fenomeni võitlustahtes võimendada.
„Võiduks valmis kaitsevägi“ visioonis on kirjas, et mõnel võitlejal on pettumus kaitseväe süsteemis. Kuidas hoida oma võitlejaid motiveerituna?
Pettumus võib igal juhul tekkida. Üldiselt tekib see kahel juhul: ei olnud piisavalt katsumusrohke või oli liiga raske. Ei saagi olla, et kõik on kogu aeg rahul. Kui kõik on rahul, siis on midagi väga valesti läinud. See tähendab, et proovime kõigile meeldida. See ülesanne, milleks valmistume, ei olegi meeldiv ega jõukohane kõigile. Sellest on väga oluline aru saada. Aspekt, millest räägitakse vähem, on see, et tihti küsitakse inimeste käest „miks sa ära läksid?“. Ma pole kunagi kuulnud kedagi küsimas ja keegi pole ka minu üle 30-aastase teenistuse jooksul küsinud, et „miks ma jäin?“. Peaksimegi keskenduma sellele, et miks inimesed otsustavad jääda. Seda olukorda, et kõik on rahul kaitseväeteenistusega, ei teki mitte kunagi. Tuleb lihtsalt aru saada, et kas see pettumus on seotud sisulise poole, mingisuguste hüvede või ka inimeste enda hoiakutega. Kaitseväe hoiakuid defineerivad meie enda põhiväärtused. Esimene küsimus, mida iga kaitseväega liituv inimene olenemata sellest, kas ta tuleb ajateenistusse või tegevväelaseks, peaks olema see, et „kas mina ikkagi elan nende põhiväärtuste järgi ja kas need on mulle vastuvõetavad”. Kui vastus on ei, siis ta ei sobigi siia organisatsiooni.
Kuidas tagada, et kõikide uute relvasüsteemide hankimise ja selgeks õppimise kõrval suudame oma tegevkoosseisuga ka ajateenijatele kvaliteetset väljaõpet anda?
Sellepärast võtamegi ühel aastal vähem ajateenijaid teenistusse, et oma tegevväelasi ja ka reservväelasi aren dada. Meil, see tähendab minust kuni kõige noorema instruktorini välja, on vaja enda oskused uuele tasemele viia. Peame Ukrainast saadud õpikogemu sed integreerima enda lahingudrilli desse, et need oleksid veelgi efektiivse mad kui praegu. See samm on vaja ära teha. See suurendab meie enesekindlust ning parandab teadmisi ja oskusi, et õpetada välja jälle tavapärane arv aja teenijaid aastal 2027.
Uute relvasüsteemide integreeri mine hakkab niikuinii olema osa ajateenijate väljaõppest. Ajateenistus on ju kõige olulisem etapp, mis valmistab ette reservteenistuseks.
line, kus võiduvalemis olevad muutujad on kõik kõrgel tasemel. See kõik algab meie endi peast pihta. Me peame ise uskuma, et saavutame selle. Meil ei ole tegelikult ka valikut. Eesti rahvas on meil käskinud seda teha. See ei ole minu
gelt välja toodud. Võiduks valmis kaitsevägi ongi selline, mis vusse ja muudab potentsiaalse
dame võita, ja teame täpselt, mida ja kuidas on vaja teha, et tegutseda lahinguväljal efektiivselt, ja viime selle ka võimalikult kiirelt täide, siis on see saavutatav. See ei ole selliselt mõõdetav, et mitu HIMARSi süsteemi meil on, mitu raketti või sõdurit, aga rivad väga palju ära. Tänapäevast sõda ei olegi võimalik võita, kui sa list kahju vastasele – seda me näeme
vabaduse kõikides sõjadomeenides ja
miseni. See ei tähenda seda, et me ise ründame kedagi esimesena, aga vastase rünnaku korral viime surmavad sõjalised mõjud vastase territooriumile
Ajateenistus on väärtuslik kogemus, millele saab üles ehitada eduka karjääri kaitseväes.
Oli ka kindralleitnant kunagi reamees.
rms Jan-Rasmus Muuga
Nooremallohvitseri kursus (NAK) on loodud selleks, et õpetada väljavalitud ajateenijatele, kuidas oma üksust juhtida ja sõdureid eesmärkideni jõudmiseks motiveerida. Sõdurileht uuris kaheksalt NAK-i läbinud ajateenijalt, mida see kursus endast kujutab, kuidas see erineb sõduri baaskursusest (SBK) ja kui keeruline on siiski lõpurännak.
NAK on õppeperiood 11-kuulise teenistuse vältel, mis toimub pärast SBK-d. Kursus jaguneb kaheks osaks: baaskursus (NABK) ja erialakursus (NAEK). Nooremallohvitseri baaskursuse jooksul omandavad õppurid vajalikud põhiteadmised ja -oskused, nagu juhtimine või üksuse taktika. Samal ajal saavutatakse erialakursusel oma sõjaaja allüksuse juhtimiseks vajalik ettevalmistus. Kursuse eesmärk on kasvatada kaitseväelast, kes saab endaga hakkama ning oskab juhtida üksust nii lahinguväljal kui ka igapäevases teenistuses. Nooremallohvitseri kursuse läbinud ajateenijad kirjeldavad NAK-i kui SBK edasijõudnud versiooni, kus lisaks erialastele ülesannetele peab kursuslane vastutama ka kaasvõitlejate ja varustuse eest. „Baaskursusest see nii palju ka ei erinenud, sa viid mehed karpi ja teed ettekandeid. Vaatad, et kõigil on ikka distsipliin korras,” kirjeldab vanemmadrus Erik Anton Hiiemäe. Kursuse sisu kohta lisab oma kommentaari vanemmadrus Sten Silva: „Jao eest tuleb teha kursusel rohkem tööd, eriti kui on taktikaline olukord, sest vastutus kasvab.” Samuti peab kursuslane olema võimeline kiiresti õppima, kuna alguses on palju teooriat. Omandatud teadmisi peab tulevane allohvitser olema suuteline metsa üle kandma, kus tuleb toime tulla taktikalaagritele omase kurnatusega.
Küberväejuhatuse nooremallohvitseride kursuse lõpetamine. Foto: kaitsevägi
tulevikus juhirolli peale mõtlevale isikule. Värske allohvitser omandab oskuse planeerida ja ennast juhina kehtestada erisugustes keskkondades olenemata stressist ja kurnatusest.
Õppuse viimane tuleproov
Ajateenijad peavad suurimaks väärtuseks NAK-i puhul võimalust läbida kursus tugevalt motiveeritud kaasvõitlejatega.
Kursuse läbijate tase tõuseb NAK on selle läbinute meelest teenistusaja kõige suurem katsumus. „Kursuse ajal tahad, et see lõppeks võimalikult kiiresti, aga alles nüüd pärast kursust saad aru, kuidas sa seda igatsed,” ütleb vanemmadrus Maa. Samas rõhutatakse kursuse jooksul omandatud kasulikke oskusi ja võimeid, mida õppur muidu ajateenistuse vältel ega tõenäoliselt mujal elus ei oleks kunagi omandanud. Peale parema füüsilise vormi saab kursuse lõpetanu ka ülimalt praktilise juhtimiskogemuse. Selline väljaõpe tuleb kasuks igale
Ajateenijad peavad suurimaks väärtuseks NAK-i puhul võimalust läbida kursus tugevalt motiveeritud kaasvõitlejatega. Ülesanded lahendatakse üheskoos väiksema vaevaga ja ühiselt raskusi läbides luuakse teiste kursuslastega tugevamad sidemed kui SBK ajal. „Väga-väga toredad kaasvõitlejad, rühmaülemad ja -vanemad, kellega õnnestus seal kursusel tutvuda,” meenutab nooremseersant Nurmeots. Kursuse läbinute sõnul ei olnud NAK-iks vaja erilist ettevalmistust.
„Kuna olen ka tsiviilelus juhtinud mitmesuguseid projekte ja gruppe, siis oli niisugune katsumus suhteliselt tavapärane. Lihtsalt nüüd tuli seda teha metsas,” räägib nooremmaat Rammo. See, milleks kursuslased siiski valmistuda pidid, oli NAK-i lõpurännak.
Lõpurännak on NAK-i haripunkt, kus tulevased nooremallohvitserid läbivad distantsi, mille kõrval SBK lõpurännak näib kui jalutuskäik pargis. Rännaku jooksul peavad kursuslased üles näitama tugevat sihikindlust ja vaimset vastupidavust. Teekonda läbides jõuavad sõdurid eri punktidesse, kus rakendatakse kursuse jooksul õpitud teadmisi. See kõik toimub füüsilist kurnatust, vähest und ja tühja kõhtu trotsides. Üks suurimaid ülesandeid on kogu rännaku jooksul meeskonnaliikmete motiveerimine ja üksteisega arvestamine. Nooremseersant Indrek-Ivar Vaher tunnistab: „Oli küll sellist vingumist, et vat ei taha seda [lõpurännakut] teha ja lõpetaks selle pulli ära. Aga ei lõpetanud, sest tegevväelased niisama kursuslasi lõpuni ei vii, vaid ka endal tuleb lõpuni minna.” Vanemmadrus Hiiemäe tõdeb: „Olin küll rännakust väsinud, aga samas oli see uhke hetk rännaku lõpp-punktis kõigiga koos seista.”
Kursuse läbinu on valmis juhtima üksust nii oma erialal kui ka lahinguväljal. Kuigi vastutus on suur, aitavad just NAK-ist saadud oskused ja kogemused värskel jaoülemal kohaneda lahinguvälja olustikuga.
Tegevteenistus
Tegevväelased on sõjaväelise auastmega ametikohal. Need ametikohad eeldavad kaitseväe nõuetele vastavaid teadmisi, oskusi, vilumusi ja hoiakuid.
Tsiviilteenistus
Ametnike ametikohad on seotud avaliku võimu teostamisega ning töölepingulised töökohad on avaliku võimu teostamist toetavad tööd.
Praktika
Lisaks sõjaväelistele ametikohtadele on võimalik praktikat sooritada ka näiteks toitlustuse, meditsiini, tehnika ja infotehnoloogia erialadel.
Aktiivsed pakkumised
Tegevteenistus Scoutspataljonis
Mis ametikohtadele saab kandideerida?
• Kuulipildur
• Täpsuslaskur
• Tankitõrjur
• Laskur
• Laskur-parameedik
Mehhanismijuht õhuväes
Peamised ülesanded on vedude sujuv ja õigeaegne teostamine ning õhuväe kasutuses olevate mehhanismide tõhus ja ohutu toimimine.
Rohkem infot ja tööpakkumised
„Kuigi filmis leidub sõjaõudusi sisaldavaid kaadreid, on fookus selgelt inimeste sisemisel võitlusesl, mis on vähemalt sama karm.”
n-srs Eerik Lagle, allikas: Sõjamuuseum
Eesti sõjamuuseumis toimub 16. maist kuni 5. oktoobrini 2025 Vabamu ja Ukraina riikliku ajaloomuuseumi koostöös näitus „Vapruse nägu. Azovstali alistumatud kaitsjad”.
Näitus räägib meestest ja naistest, kes 2022. aasta kevadel olid Mariupoli viimaste kaitsjate seas Vene vägede halastamatult kokku tõmbuvas piiramisrõngas. Võitlus koondus Azovstali, Euroopa ühe suurima terasetehase ümber, mis oli tõeline kindlus oma maa-aluste tunnelite võrgustikuga, kus kaitsjatel õnnestus ligi kolm kuud Vene vägede rünnakuid tõrjuda. Selle tulemusena sai Azovstalist Ukraina vapruse, visaduse ja murdmatu vastupanu sümbol. Näitus on avatud iga päev kell 10–18 Tallinna Krulli kvartali sepikojas, Kopli 70a. Muuseumi külastus ja giiditeenus on ajateenijatele tasuta.
n-srs Mihkel Annus, allikas: Jupiter
Alates täiemahulise sõja algusest on Ilmar Raag korduvalt käinud Ukrainas vabatahtliku abistaja ja filmitegijana. Ta on kogenud sõda kõrvuti hospitaliers’ide, sõdurite, meditsiinitöötajate ja isegi koomikutega.
Nende seas on nii ukrainlasi kui ka välismaalasi, kes võitlevad Vene agressiooni vastu. Raag on pääsenud kohtadesse, kuhu tavameedia ei ulatu. Ta on veetnud kuid inimestega, kes vabatahtlikult ja sageli suure isikliku riskiga võitlevad oma rahva ellujäämise eest. Film pakub kaleidoskoopilist vaadet sõjale, tuues seejuures esile, et ka ühise eesmärgi nimel tegutsedes ei pelga tegelased kritiseerida ei valitsust ega ka üksteist. Olgu selleks stand-up esinemine poliitiliste vajakajäämiste teemal või avameelsed mõtisklused kaootilise logistika üle – film ei ilusta Ukraina praegust rasket tegelikkust. „Nii nad sõdivad“ on austusavaldus vabatahtlike visadusele ja pühendumusele. Filmi on võimalik tasuta vaadata veebikanalist Jupiter.
n-srs Mihkel Annus, allikas: Lennusadam
Eesti meremuuseumis toimub 11. jaanuarini 2026 juubelinäitus „ALGUS”, mis tähistab meremuuseumi 90. aastapäeva. Juubelinäitus heidab pilgu muuseumi sünniaegadesse, aastatesse 1935–1940. Tallinna sadamas asunud Eesti meremuuseumi tarbeks kohandatud laohoone teise korruse avarates ruumides avatigi mitme aasta kogumise tulemusel väljapanek, mille keskmes olid mudelid, maalid, fotod ja arvukad merendusega seotud esemed.
Suur osa toona väljapandust on tänaseni säilinud ning aitab meil nüüd jutustada lugu muuseumi algusaastate tegevusest elavas sadamakeskkonnas. Eesti meremuuseumi loomine 90 aastat tagasi sattus merendusmuuseumide asutamise kõrgaega Euroopas, näiteks asutati kaks aastat hiljem ka maailma suurim meremuuseum, National Maritime Museum Greenwichis. Ajateenijad saavad külastada meremuuseumi tasuta, kui kaitseväevorm on seljas või kaitseväelase tõend kaasas.
kra.ee/pakkumised-riigikaitsjatele lehelt leiad erinevaid ettevõtete sooduspakkumisi riigikaitsjatele. Pakkumisi saad kasutada partnerite e-poodides sooduskoodi sisestamisel või füüsilises ostukohas riigikaitsja tõendi esitamisel. Koodid on leitavad kaitseväeteenistuse veebis.
Riigikaitsja tõendid on:
• ajateenistuse läbimist kinnitav tõend (allalaaditav kaitseväeteenistuse veebis)
• ajateenistuses viibimise tõend (allalaaditav kaitseväeteenistuse veebis)
• kaitseliidu liikmepilet
• tegevväelase tõend
• kaitseväe välivorm
SIIN ON JAHEDATEKS METSADEKS PAAR SOOVITUST.
1. Liigu, et sooja saada.
2. Soe toit on kõige parem soojaallikas.
3. Joo vett.
4. Postil on külm-külm.
5. Patrullis on soe-soe.
6. Päeval on soe-külm.
7. Vaheta sokke ja joo vett.
8. Soe pesu pole häbiasi. Kasuta seda!
9. Nüüd tuleb mängu talvine magamiskott. Võta see kaasa!
10. Talvel on driftida lõbus, aga Mercedes-Benz on siiski luksusauto ja ajateenijal on ka omavastutus.
11. Mida iganes sa ka ei teeks, ära unusta vett juua.
