48 Teenistuskoerte väljaõpe treenib nii kaitseväelast kui ka kaitseliitlast
50 Euroopa militaarajakirjanike kongress Tallinnas
52 1974. aasta katse kaitseliitu eksiilis taastada
58 Neuhammer – kuidas 1944. a lõpus taasloodi 20. eesti SS-diviis
66 In memoriam. Toe Nõmm
34
58
Ajakiri Sõdur on tellitav tellimiskeskkonnas https://tellimine.ee/est/sodur.
Samuti saab ajakirja tellida Omniva postkontoris, postipunktis või kirjakandja vahendusel. Tellimishind: 12 kuud 16,30 eurot; 6 kuud 8,15 eurot
Väljaandja küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus
Toimetus Juhkentali 58, Tallinn 15007 sodur@mil.ee
Peatoimetaja Heiki Suurkask heiki.suurkask@mil.ee / 717 2432
Toimetaja n-ltn Jan Robert Janson
Keeletoimetaja Diina Kazakova
Kujundaja lvo Sokka
Trükitud Joon trükikojas
Kaanefoto ??????
ISSN 1406-3379
ISSN: 2674-2624 (veeb)
Foto: Shutterstock
Soomes avati NATO maavägede väejuhatus
Soomes Mikkelis avati 3. oktoobril NATO mitmekorpuselise maaväekomponendi väejuhatus (Multi-Corps Land Component Command, MCLCC).
Kaitseminister Antti Häkkänen pidas avakõne: «See on ajalooline päev Soome, NATO ja Mikkeli jaoks. Meie
eesmärk oli juba 2023. aasta sügisel saavutada NATO peakorteri avamine Soomes, et maksimeerida Soome julgeolekut. Nüüd, veidi üle aasta hiljem, saame selle juba avada.» Soome liitus NATO-ga 2023. a aprillis ning väejuhatuse avamise kiirus on NATO-t eriti rõõmustanud.
Eesmärk on, et rahuajal töötab juhtimisstruktuuris alaliselt umbes 50 inimest. Maavägede väejuhatuse ülesanne on planeerida, ette valmistada ja juhtida NATO maavägede operatsioone Põhja-Euroopas Norfolki ühendoperatsioonide väejuhatuse juhtimisel.
Foto: Matias Honkamaa / Lehtikuva / Scanpix
Lõppes lisaõppekogunemine Okas 25-2
Diviisi suurtükiväerügemendi allüksuste reservväelaste lahkformeerimisega 5. oktoobril lõppes lisaõppekogunemine Okas 25-2. «Hea oli tõdeda, et paar kuud tagasi uue relvasüsteemi ümberõpet saanud reservväelastel olid kõik vajalikud oskused meeles ning nende suur motivatsioon ja hea tuju, millega nad möödunud laupäeval kohale tulid, jäid samaks terve õppekogunemise ajaks,» ütles CAESAR-i tulepatarei ülem leitnant Hendrik Lahi. Kaitseväe juhataja ettepanekul kutsuti
19. septembrist 5. oktoobrini kestvale lisaõppekogunemisele kokku kuni 242 reservväelast, kes on arvatud diviisi 2. jalaväebrigaadi pioneeripataljoni, diviisi õhutõrjepatarei ja diviisi suurtükiväerügemendi allüksuste koosseisu. Lisaõppekogunemise Okas 25-2 puhul oli tegemist teise lisaõppekogunemisega sel aastal, mille käigus kontrolliti riigikaitse käsuahela toimimist vabariigi valitsuse otsuste langetamisest kuni kiirreageerimisstruktuuri reservväelaste kogunemiseni.
Kaitseväe ja liitlasvägede õppus Pikne lõppes lahinglaskmistega
Mitmeriigiõppus Pikne päädis lahinglaskmistega Nursipalus, kus suurtükiväerügemendi reservväelased lasid raketiheitjatest HIMARS ja liikursuurtükkidest CAESAR.
«Õppusel Pikne, mida me korraldame teist aastat järjest, saame koos liitlastega harjutada oma üksuste ettevalmistust sõjaaja ülesannete täitmiseks,» ütles Eesti diviisi ülem ja õppuse Pikne juht kindralmajor Indrek Sirel. «Koos Prantsusmaa üksustega harjutasime õppusel, kuidas meid saab vajaduse korral kiiresti tugevdada, näiteks õhudessandi teel. Liitlaste kohalolek suurendab meie valmisolekut ning rõhutab koostöö tähtsust ühise julgeoleku tagamisel,» lisas kindralmajor Sirel. Õppuse Pikne lahinglaskmiste tegevustesse olid kaasatud ka lisaõppekogunemise Okas
25-2 raames välja kutsutud diviisi suurtükiväerügemendi reservväelased, kes harjutasid erialaseid ülesandeid.
Venemaa Föderatsiooni lennuvahendid rikkusid Eesti õhuruumi
Reede, 19. septembri hommikul sisenes Vaindloo saare piirkonnas ilma loata Eesti õhuruumi kolm Venemaa hävituslennukit MIG-31, mis viibisid Eesti õhuruumis ligi kaksteist minutit. Lennuvahenditel puudusid lennuplaanid ning transponderid olid välja lülitatud. Rikkumise hetkel puudus lennuvahenditel ka kahepoolne raadioside Eesti lennuliiklusteenindusega.
Intsidendile reageerisid praegu Ämaris NATO Balti õhuturbemissioonil viibivad Itaalia õhuväe hävituslennukid F-35. Välisministeerium kutsus välja Venemaa saatkonna ajutise asjuri Eestis ja andis talle üle noodi. See oli tänavu neljas Eesti õhupiiri rikkumine Venemaa Föderatsiooni lennuvahendi poolt.
Uus kaitseväe juhataja asetäitja on
Viktor Kalnitski
1. septembril alustas teenistust kaitseväe juhataja asetäitjana brigaadikindral Viktor Kalnitski (pildil).
Enne kaitseväe juhataja asetäitja ametikohale määramist teenis Kalnitski kaitseväe akadeemia ülemana. Ta on osalenud kolmel korral rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil Afganistanis.
Kaitseväe akadeemia ülemaks sai
Johan-Elias Seljamaa
1. septembril Tartus kaitseväe akadeemias toimunud pidulikul tseremoonial võttis mereväekapten Johan-Elias Seljamaa üle kaitseväe akadeemia juhtimise. Seljamaa tänas oma kõnes ka brigaadikindral Viktor Kalnitskit tehtud töö ja algatatud muudatuste eest ja kinnitas kõigile, et jätkatakse seatud kursil.
Mereväekapten Seljamaa on teeninud mereväe laevastiku ülemana, miinijahtijate Wambola ja Admiral Cowani ning staabi- ja toetuslaeva Admiral Pitka komandörina ja kaitseväe peastaabi operatiivosakonnas nii vanemstaabiohvitseri kui jaoskonna ülemana. Enne kaitseväe akadeemia ülema ametikohale asumist oli mereväekapten Seljamaa mereväe ülema asetäitja.
Foto: Elizabeth Lindjärv / kaitsevägi
Foto: Keiron Laubert / kaitsevägi
Kaitseväe akadeemia erialasse sissejuhatuse lõpurännak 11. septembril.
Foto: Mari-Liis Päären / kaitsevägi
Sõda pole kuhugi Euroopa mandrilt kadunud. Vastupidi – kahjuks on see reaalsem kui kunagi varem.
Võiduks valmis kaitsevägi
Andrus Merilo kindralleitnant, kaitseväe juhataja
Venemaa Föderatsiooni jõhker ja illegaalne rünnak Ukraina vastu on selle selge tõestus. Ukrainlaste ohverdusega on antud meile võimalus valmistuda tänapäevaseks sõjaks, millelaadset keegi ei osanud enne Venemaa sissetungi oodata. Me ei tohi seda võimalust maha magada. Vana-Kreeka ajaloolane Thukydides on öelnud: «Võimumängud on vaid võrdsete vahel. Tugevad teevad, mis nad suudavad, ja nõrgad kannatavad, mida peavad.» Kuhu see jätab meid ja meie kalli Eesti Vabariigi? Kas meie oleme nõrgad, kes peavad kannatama? Või on viis, kuidas isegi suuruselt väike riik võib saavutada suurega otsustaval hetkel võrdse staatuse?
Meie rahvas
«Kui ajalugu meile midagi õpetab, siis seda, et hoiatused ise ei ole alati piisavad, et ohvrit üllatuse eest kaitsta /.../ ma omistan selle kolmele põhjusele: üks on inimlik omadus tragöödiat eitada, eitada katastroofi – see oli üsna levinud – ja teine on, et nad ei tahtnud avalikkust paanikasse ajada, ja kolmas oli, et nad arvasid, et tunnevad Venemaad super hästi.» (kindral Mark Milley Ukraina sõja algusest)
Kogu rahvas peab sõda; sõjavägi peab lahinguid.
kindralleitnant Nikolai Reek sõjavägede staabiülem, 1937. a
Minu hinnangul on oht, et meie ühiskond langeb samasse lõksu. See seab meile, kaitseväelastele, väga tähtsa ülesande: hoida ühiskonna valvsust. Ei tohi õhutada paanikat, aga samal ajal ka pisendada probleemi. Tuleb pakkuda oma kinnitatud teadmisi vaenlasest seal, kus see võimalik on, et röövida temalt salapärasuse jõud. Peame olema valmis andma soovitusi, kuidas tsiviilisik saab end paremini ette valmistada või mida teha keerulises olukorras, näiteks sattudes kaudtule alla.
Tehes seda, muutume tugevaks hääleks ühiskonnas, mida usaldatakse oma aususe ja austatakse teadmiste poolest.
Kui Ukraina on midagi näidanud, siis seda, et motiveeritud sõdurile on tarvis kindlat tagalat. Isiklikul tasandil tähendab see, et tema lähedased on kaitstud, toidetud ning nad toetavad tema võitlust vaimselt. Ühiskondlikul tasandil tähendab see, et rahvas ise on valmis kandma viletsust ja raskuseid, et nende kaitsevägi saaks edasi võidelda. See hõlmab ühiskondlikku toetust meie tegevusele ja ka ainelist toetust.
Meil on vaja seda kõike. Meie kohus on selgitada oma rahvale, mida tähendab «sõda» nii hästi, kui saame seda teha.
Oht
Praegu maailmas valitsevate jõuvahekordade ja arengusuundade najal võib kahjuks ennustada, et Ukraina sõda ei lõppe olukorras, kus Venemaa on meie suunas tegevusvõimetuks muudetud.
Minu hinnangul lõpeb Ukraina sõda de facto ühte või teist pidi 2025. aastal. Pärast seda on Venemaa Föderatsioon riik, mille kogu majandus on suunatud sõjatööstusele ja millel on tugeva modernse sõja kogemusega armee, varustus ning diktaator, kelle lootus elu lõpuni võimule jääda
Eestlased lasevad esimest korda mitmikraketiheitjast HIMARS 10.-11. juulil.
Foto: Maria Tammeaid / kaitsevägi
sõltub oma riigi sõjas hoidmisest. Rääkimata Venemaa imperialistlikest ambitsioonidest.
See tähendab, et Venemaa taastab Ukraina sõjast väljumise järel oma sõjaväe lahinguvalmiduse. Samal ajal toimub uute sihtmärkide aktiivne kompimine ja ettevalmistamine destabiliseerivate tegevuste ja kampaaniatega.
2027. a on minu hinnangul aasta, mil Venemaa lahinguvalmidus on taastatud, ja kui ta siis tunnetab soodsat võimalust kuskil oma sõjaväge kasutada, siis seda ta ka teeb.
Võidu valem
Mis on võidu valem sellise pealtnäha tohutu ohu vastu? See on lihtne:
R = M x W x A
R – resistance ehk vastupanuvõime. Kuni ükski neist elementidest, millest see koosneb, ei murdu, ei ole võimalik murda meie vastupanu.
M – means, mis tähendab kõiki saadaolevaid vahendeid: inimesi, relvi, sõidukeid, laskemoona ja kõike muud ainelist, mis on meie eesmärgi saavutamiseks vajalik.
W – will ehk võitlustahe. See on tahe võidelda, rünnata, kaitsta, kannatada raskusi, võime hakkama saada pingelises olukorras ja kõigist raskustest hoolimata liikuda oma eesmärgi poole.
A – authorization Siia alla käivad tegutsemisvolitused. Täpsemalt mõtlen ma selle all meie volitusi tegutseda kõiksugustes olukordades (mis ehk isegi ei ole otsene sõjaline oht) nii nagu on vaja, et see oht päriselt tõrjuda. Samuti hõlmab see meie liitlaste volitusi
tegutseda koos meiega esimesest hetkest peale, kui vajadus tegutseda avaldub.
Meie kaitsevägi
Ukraina sõda on näidanud, et minu hinnangul peame 2027. aastaks palju paremini valmis olema, kui oleme seda praegu. Arengud on olnud nii kiired, et hüppeid tuleb teha mitmes valdkonnas:
1) võitlustahe;
2) jätkusuutlik inimvara strateegia ja praktika;
3) olukorrateadlikkus ja arusaamine; 4) sõjaliste võimete lahinguvalmiduse saavutamine;
5) efektiivne tapmisahel, mis vajaduse korral viib efektid ennetavalt vaenlase territooriumile.
Toimub aktiivne plaani koostamine, kuidas kaitsevägi võib 2027. aastaks saavutada uue normaalsuse. Lühidalt öeldes tähendab see seda, et me oleme sisse seadnud ööpäevaringse toimiva lahinguvalve. See seab lisanõuded meile kõigile. Me peame olema valmis muutusteks oma vahendites, rutiinis ja praktikas. See nõuab iga viimase kui kaitseväelase panust, sest see ei ole saavutatav, kui panna koorem vaid osale meist. See vajab ajateenijate väljaõppetsükli ümbervaatamist, et kuidas neid integreerida igal ajal toimivasse lahinguvalvesse.
1. Võitlustahe
Võitlustahe on individuaalne ja kollektiivne otsus võidelda eesmärgi saavutamise nimel hoolimata kaasnevast surmaohust. Võitlustahte eeldused on füüsiline ja vaimne suut-
likkus, oskused, adekvaatne relvastus ja varustus, varasem õnnestumise kogemus samalaadsest olukorrast ning usk oma ülemasse, oma üksuse liikmetesse ja eesmärgi õigsusesse.
Ukraina sõda on näidanud, et ehkki uudiste künniseid ületavad kõige jubedamad teod, uued tehnoloogiad ja lahendused, siis asendamatu lüli kõiges selles on inimene. Venemaa on väga osav võitlustahte lagundamises ning vähem teadlik inimene ei saa arugi, kuidas tilkadena tulevad efektid lõpuks karika üle ajavad.
Võitlustahte arendamine peab olema süsteemne väljaõppe kvaliteedi parandamise ja lahingudistsipliini jõustamise kaudu kõikidel tasanditel. Väljaõpe peab olema suunatud võitmisele ja tulenema sõjaaja ülesannetest.
Selleni jõudmine eeldab probleemi uurimist ja kaitseväelaste kaasamist selleks, et saavutada arusaam, mis on kaitseväelaste hetkeseis võitlustahtega. Ma ootan, et iga kaitseväelane igal tasandil on valmis sellesse enda ausat panust andma.
2. Jätkusuutlik inimvara strateegia ja praktika Kaitseväes peab toimuma inimvara haldamine mõtestatud personalistrateegia abil, mille raskuspunkt on motiveeritud, pädevad ja iseseisvalt lahendusi rakendavad ülemad kõikidel tasanditel.
Selle strateegia koostab kaitseressursside amet (KRA) ja igaüks meist peab toetama selle rakendamist.
Samal ajal ei saa me kõike KRA õlule heita ja oodata, et ta kõik meie eest korda teeks. Palju asju saame ise parandada, nagu näiteks:
a) viia uuesti au sisse traditsioonid, sümbolid, ühistegevused, distsipliini, ajaloolised eeskujud ja sündmused, mida tuleb tagada eestvedamise kaudu;
b) täiustada seniste praktikate läbipaistvust (nt ühised alused tulemustasuks);
c) viljeleda ausa ja konstruktiivse tagasiside andmist;
d) hoida avatud meelt uuendustele ja valmisolekut nendega kaasa minemiseks.
Mind kurvastab, et meie seas on võitlejaid, kes on ühel või teisel põhjusel pettunud kaitseväe süsteemis.
Leeki, mis meid kunagi kaitseväkke tõi, ei tohi keegi kustutada. Minevikku muuta ei saa, seega on minu ettepanek teile: pöörame koos uue lehe. Laseme minevikul olla ja töötame koos tuleviku nimel. Kes seda uut algust endas leida ei suuda, siis loodan, et neil on tarkust taanduda ja otsida oma õnne teistes eluvaldkondades. Lõppkokkuvõttes tahan ma, et kaitsevägi oleks kollegiaalsem, inimsõbralikum ja meeldiv teenistuskoht.
3. Olukorrateadlikkus ja arusaamine
Tuleb saavutada olukorrateadlikkus ja see tuleb tõlkida olukorrast arusaamiseks. See loob tingimused ohte ennetavatele otsustusprotsessidele. See eeldab uute struktuuride loomist, mis tegelevad nende küsimustega. Enamgi veel on vaja, et me kõik mõistaksime kaitseväe kaudu olukorda ja ohtu samamoodi. Kui eraisik küsib tänaval, et mille vastu kaitsevägi valmistub, siis peab vastus olema läbivalt ühene.
See tähendab, et me peame informeerima kõiki meie kaitseväelasi kogu meie struktuuris ühtsete sõnumitega, arvestades teabevajaduse ja juurdepääsupiirangute nõudeid. Siin on suur roll ülematel, aga ka üleüldisel olukorra ülevaadete laiemalt kättesaadavaks tegemisel.
4. Sõjaliste võimete lahinguvalmiduse saavutamine
Me peame oma sõjalised võimed saama lahinguvalmidusse, et olla valmis ennetavalt jõustama kontrolli kõikides sõjadomeenides: õhu-, maa-, mere- ja küberdomeenis.
See tähendab ühest küljest uute, modernsete võimete hankimist, mille vajadust me oleme tuvastanud Ukraina sõjast. Vaatame üle prioriteedid hangetes ning tagame, et meil on olemas tehnika, mida on kõige rohkem vaja tänapäeva sõja pidamiseks. Vajaduse korral kiirendame osade võimete hankimist.
Tehnika ja varustuse hankest üksi ei piisa. Meil on vaja väljaõpetatud personali, kes seda tehnikat ja varustust kasutada oskaks. See on üks nõue «vaheaastale». See aasta peab keskenduma tegevväelaste väljaõppele, et rakendada Ukraina sõja õpituvastusi. Need muudatused peavad hiljem kajastuma ka ajateenijate väljaõppes.
5. Efektiivne tapmisahel, mis viib vajaduse korral efektid ennetavalt vaenlase territooriumile
Me peame tagama, et meil on võime sihtmärke tuvastada, jälgida, suunata nende pihta mõjusid ja hinnata tulemusi. Muuseas peame tagama, et
meil on volitused ja julgus vajaduse korral viia need mõjud ennetavalt teisele poole piiri.
Meie ei alusta mitte kunagi sõda, aga me ei tohi olla passiivsed, kui on selge, et Venemaa relvajõud on Eesti piiri poole liikvel. See tähendab väga selget arusaamist olukorrast, modernseid võimeid ja tugevat võitlustahet. Tegelikult tähendab see kõike, mis eelmistes punktides välja toodud on, et viia sõda agressori pinnale.
Võrdsed, tugevad ja nõrgad Kes me siis oleme? Minu usk on, et kui kõik seatud eesmärgid, kõik planeeritavad tegevused on täidetud, siis me oleme väga heas positsioonis, et saavutada meie kõige esimene eesmärk – võiduks valmis kaitsevägi.
Iseseisev vastupanuvõime (M x W) tugevdatuna liitlaste reaalse panusega (A) on saavutanud taseme, mis tühistab vastase tegevusvariandid eskalatsiooni ennetamise kaudu.
Lihtsalt öeldes ei leia vaenlane hetke, kus me oleme haavatavad tema rünnaku suhtes. Sellist tulemust saab saavutada ainult reaalsete ettevalmistuste, väljaõppe, olemasolevate varude, tehnika ja varustuse abil. Samuti peab meie ühiskond olema tugev ja endaga hakkama saama ning usaldama ja toetama meid. Meie endi seas peab valitsema tugev relvavendlus ja üksmeel. Selle kõige eest ma seisan ja kutsun üles ka teid kõiki selle eest seisma!
Eesti kaitseb end igal juhul ja kõikide ohtude eest hoolimata nende päritolust või ilmnemise ajast ja kohast ning mistahes ülekaaluka vastase vastu; Eesti ei alistu kunagi (Eesti julgeolekupoliitika alused 2023).
Kaitseväe juhataja kindralleitnant Andrus Merilo visioon «Võiduks valmis kaitsevägi», mis valmis möödunud aasta lõpus, seab kaitseväele ja kogu Eesti rahvale selged sihid: kui vastane ründab, seiskame ta juba esimeses lahingus.
Kindralleitnant Merilo:
võiduks valmis kaitsevägi hakkab pihta meie kõigi peadest
Jan Robert Janson nooremleitnant
Käisime kindralil külas, et uurida lähemalt, mida see visioon tähendab ja kuidas see ellu viiakse.
Viimati andsite intervjuu ajakirjale Sõdur veidi üle aasta tagasi, vahetult pärast kaitseväe juhataja ametisse astumist. Millised on suurimad muutused, mis on selle aja jooksul kaitseväes toimunud?
Kõige olulisem muutus ongi minu esitatud visioon «Võiduks valmis kaitsevägi», mis on üks tähtsamaid samme mistahes organisatsiooni üle võttes. Arvan, et oleme tänu sellele kaitseväes omaks võtnud arusaama, et meie eesmärk ei ole lihtsalt lahinguvalmidus saavutada, vaid juba esimene potentsiaalne lahing võita.
Sisulised tegevused, mis on minu hinnangul juba selgelt muutunud, on seotud meie lahinguvalmidusega. Oleme teinud olulisi edusamme. Näiteks oleme integreerinud palju Ukrai-
na sõja õpikogemusi, võibolla mitte nii kõrgel tasemel, kui plaanisin eelmisel aastal, aga siiski oleme teinud suure sammu edasi. Ka viimasel õppusel Siil harjutasime läbi palju uusi tegevusi koos liitlastega.
Samuti oleme tähtsustanud inimesi. Kuigi see on kogu aeg olnud kaitseväe raskuspunkt, jäi see mingil ajal kõikide teiste narratiivide seas tagaplaanile. Ma arvan, et meie inimesed on nüüdseks aru saanud, et nendel on tähtis ja vastutusrikas ülesanne panna sõjaline kaitse ka tegelikult toimima.
Loomulikult ei saa mainimata jätta ka füüsilist ettevalmistust. Kaitseväelastele kehtib minu käsk, et kolm tundi nädalas tuleb kohustuslikus korras sporti teha. Näen, et allüksuse ülemad teevad seda ka koos oma allüksusega. Peale selle on meil nüüd täiendavad motivatsioonipaketid kaitseväe kehaliste võimete testi sooritamise eest teatud punktisummast ülespoole. Need on aspektid, mis on juba praegu selgelt nähtavad.
Tean, et kaitseväes ei olegi nii lihtne midagi muuta. Olen oma karjääri jooksul õppinud, et näiteks pataljo-
Rasmus Allik / kaitsevägi
Foto:
niülemana saab muudatusi teha palju lihtsamini ja kiiremini kui brigaadiülema või kaitseväe juhatajana. Aga samas eesmärgid, mis me endale nüüd seadsime, peaksid olema juba praegu tuntavad.
Kas me oleme seal, kus ma aasta tagasi lootsin, et oleme? Ei ole. Sellel on väga palju erinevaid põhjuseid, aga põhiliselt ikkagi see, et me ise pole ennast piisavalt kiirelt mobiliseerinud. Peame aru saama, et see olukord, kus me nüüd oleme, võib eest ära minna, kui ise aktiivselt ei tegutse.
Teie kirjeldatud «võidu valem»
R = M x W x A seob meie vahendid, võitlustahte ja tegutsemisvolitused. Millistes neist kolmest näete praegusel ajal suurimaid puudujääke, mis võiksid Eesti vastupanuvõimet nõrgendada?
Selleks et see võidu valem matemaatilise tehtena oleks võimalikult tugev, peavad kõik selle komponendid olema kogu aeg hoolsa tähelepanu all. Mis puudutab vahendeid, siis Eesti rahvas on väga kindlalt kaitse-eelarve suurendamise kaudu öelnud, et siin on teile rahalised vahendid, tehke need nüüd sõjalisteks võimeteks ja võimalikult kiiresti. Kinnitan, et see töö käib.
Selleks et võidu valem matemaatilise tehtena oleks
võimalikult tugev, peavad kõik selle komponendid olema kogu aeg hoolsa tähelepanu all.
Tuleb tõdeda, et raha sõjaliseks võimeks muutmine on tohutu töö. Ma olen kindel, et kaitseväelased olenemata nende staatusest, olgu nad tegevväelased, reservväelased või ajateenijad, annavad endast maksimumi, et see sõjaline võime kätte saada.
Volitustega käib pidev töö. Peame kõigepealt ise aru saama, milliseid lisavolitusi meil vaja läheb erisuguste olukordade muutuste jaoks. Iseseisvas kaitsevõimes on samuti toimunud olulisi muutusi, rääkimata kollektiivkaitsest. Väga põhjalikult ma sellest rääkida ei saa, aga volitustega oleme juba hoopis teisel tasemel kui aasta tagasi. See tee-
Kalevi JVP kaitselahingud kaitseväe keskpolügoonil 15. mail. Foto: Jaanus Lensment / kaitsevägi
ma on olnud väga aktuaalne juba alates 2022. aasta 24. veebruarist alates.
Nüüd jõuame kolmanda elemendi juurde, mis on ainult meie endi kätes. See on võitlustahe. Minu arvates on see meie kõige suurem pingutus. Me kujundame seda ise oma igapäevastes tegevustes ja väljaõppes. Siin ei saa me mitte kedagi teist süüdistada, kui midagi tegemata jääb või kui see pole piisavalt heal tasemel. See on asi, millega me saame nüüd ja kohe tegeleda, et me oleks päriselt valmis oma esimese lahingu edukaks sooritamiseks. Keegi teine seda meie eest ära ei tee.
Raha sõjaliseks võimeks muutmine on tohutu töö.
Tähtis on ka aru saada, et kas inimesed ikka mõistavad, mis asi võitlustahe on. Ma arvan, et see arusaam on paranenud. Näiteks nädal tagasi toimus koostöös kaitseväe akadeemia keskastme kursusega seminar, mille põhifookus oligi võitlustahe. Seminari eesmärk oli üheskoos luua terviklik kontseptsioon sellest, millest võitlustahe koosneb ja mida on vaja teha, et seda koos harjutada ja ka mõõta.
Kõik kolm komponenti on olulised, aga praegu keskendun eeskätt võitlustahtele, sest siinkohal saame peaaegu kõik ise ära teha. Muudes aspektides käib samuti väga suur ja raske töö. Mõnes mõttes võime öelda, et meil läheb hästi. Selleks et mõista, mida on vaja teha ja kui kiire sellega on, võiksime me kõik enda sisse vaadata ja küsida, et kas me anname endast ikkagi maksimumi.
Teie võidu valemis on komponent authorization ehk volitus tegutseda, sealhulgas liitlaste voli tegutseda koos meiega esimesest hetkest. Milline on praegu liitlaste tegutsemisvolitus Eestis ja kuidas näete selle muutmise vajadust? Eesti diviisi külge on integreeritud arvuliselt liitlasüksused. Need ei ole ainult manööverüksused, vaid ka kõik teised toetuselemendid. See on selge näide sellest, et oleme volituste puhul liikunud kaugele edasi sellest, kus me enne olime. Otse rääkides, kui varem harjutasime liitlastega põhili-
selt lähilahinguid, siis nüüd me räägime juba volitustest, mis katavad ka süvaoperatsioone.
Just selles osas olemegi kogu aeg edasi liikunud ja pidevalt arenenud. Ka liitlased on aru saanud, mida need volitused tähendavad ja kuidas see praktikas välja näeb. Me ei räägi siin ainult juhtimisvahenditest, vaid ka juhtimiselementidest ja teatud struktuuridest meie enda staapides.
Liiga vähe on konstruktiivset ja adekvaatset arutelu praeguse julgeolekuolukorra üle ja mida see potentsiaalselt meile tähendada võib.
Meie peamine raskus volituste puhul on aga nende rahuaegne raam. Väidan, et sõjaolukorras on volitused selgemad ja paremini paigas. Just rahuajal peame hoolega vaatama, mida teha, et saaksime end võimalikult kiirelt rakendada.
Selle kallal on juba varemgi tööd tehtud, aga oleme teinud veel üsna palju tähtsaid otsuseid, mida ma siin paraku kommenteerida ei saa.
Kas Eesti rahvas tajub Venemaa ohtu adekvaatselt?
Ma arvan, et pigem ei taju. Eestis kõlab sõjahüsteerikute hääl. Liiga vähe on konstruktiivset ja adekvaatset arutelu praeguse julgeolekuolukorra üle ja mida see potentsiaalselt meile tähendada võib.
Õige sõnum, mida seni on edastanud pigem politsei- ja piirivalveamet, päästeamet, riigikantselei ja vabariigi valitsus, aga mitte kaitsevägi, on see, et inimeste teadlikkust tuleb suurendada. Tuleb teha reaalseid ettevalmistusi, mis meie riigi vastupanuvõimet tugevdavad. Aga see sõnum ei jõua meie poolt miskipärast kohale.
Räägitakse, et kohe-kohe on Narva järgmine, mis vaid õhutab seda hüsteeriat ja ei vasta reaalsusele. Ma väidan, et inforuumis on adekvaatsust natukene puudu. Samas tean, et rahvas ikkagi mõtleb ise ja küsib. Kui saadakse täpselt aru, mida on vaja teha, siis ka tegutsetakse, et luua need elementaarsed eeldused valmisolekuks.
Kuperjanovi jalaväepataljoni reservõppekogunemine 9. septembril. Foto: Martin Otsing / kaitsevägi
See ei tähenda valmisolekut üksnes sõjaolukorraks, vaid ka mõneks teiseks kriisiks. Näiteks, kui elekter peaks ära kaduma või mõni lumetorm meid lõksu seab.
Praegu tundub mulle, et see sõjahüsteeria teeb meile tõsist karuteenet. Inimene on paraku selline, et ta kardab asja, mida ta ei tea ja sattub kergelt paanikasse. Aga kui inimene on valmistunud mingiks sündmuseks, siis käitub ta märksa adekvaatsemalt. Tööd on meil veel teha.
Peame leidma lahenduse sellele, et julgeolekuolukorra muutused oleks arusaadavamad ka laiemale ühiskonnale. Kõik peavad mõistma, et rahuaeg on läbi. Euroopas käib täiemahuline sõda. Mis suunas see olukord edasi areneb, sõltub ka sellest, mida me ise teeme. Kui me valmistume kõige mustemateks stsenaariumiteks, siis me hoiame sõja ära. Kui arvame, et midagi ei juhtu, võime korrata ajaloolisi vigu. Sõda pole mingi ajalooline haruldus, vaid üpriski regulaarne nähtus. Tuleb asjakohaselt suhtuda ja võtta rahulikult.
Tuleb tunnistada, et peame üle vaatama kaitseväe rolli ühiskonna teadlikkuse parandamises. Praegu oleme selles narratiivide konkurentsis sõjahüsteeriale alla jäänud.
Kas Eesti rahvas on valmis kandma sõjast tingitud viletsust ja raskuseid?
Ma arvan, et ei ole, sest tänu jumalale, saatusele või meie enda taibukusele elame heaoluühiskonnas. Me võime rääkida ebavõrdsusest, kuid globaalses kontekstis on Eesti ikkagi väga mugav koht elamiseks. Meil on turvaline, rahulik ja kõik elulised teenused on kättesaadavad ja hea kvaliteediga. Oleme sellega harjunud.
Samas arvan ka, et valmidusel ei ole tegelikult tähtsust. Kui sõda eskaleerub ja juhtubki see, mida meie vanavanemad nägid – sõda Eesti pinnal –, siis meil ei ole valikut. Me peame olukorraga harjuma ja kannatama. Ühiskonnana oleksime esimese hooga kindlasti šokis, kui näiteks elutähtsad teenused kukuvad miinimumtasemele või täitsa ära.
Kui me valmistume kõige mustemateks stsenaariumiteks, siis me hoiame sõja ära. Kui arvame, et midagi ei juhtu, võime korrata ajaloolisi vigu.
Sellepärast mängib ka sõjalise riigikaitse efektiivsuses suurt rolli see, kuidas me harjutame. Kas see, kui me magame mugavalt soojas kasarmus, aitab meil enda valmisolekut suurendada? Ei aita. Me peame olema võimalikult sõjalähedastes tingimustes ja harjuma selle olukorraga. Peame säilitama tegutsemisvõime ka väga rasketes tingimustes, mida me tihti ka õppustel ei suuda täielikult imiteerida.
Arvan, et ühiskonnana me pigem ei ole valmis, aga meil on piisavalt kultuurilist mälu. Ka mina olen sellest põlvkonnast, kes elas tingimustes, kus kõik ei olnud ligilähedaltki nii hea kui praegu. Ma olen täiesti veendunud, et kui see šokk tekib, siis meie ühiskond põrkab tagasi üsna kiiresti ja kohaneb selle olukorraga ning jätkab asjakohast tegutsemist, et oma riiki ja rahvast säilitada. Selles olen ma täiesti kindel.
Kaitseväe juhatajana ütlen, et ma tegelikult ei tahagi, et me tehislikult
ühiskonnana iseennast piinaksime ja valmistuksime ainult raskusteks. Elu on elamist väärt sellisena, nagu ta praegu on, ja me peaksimegi just nüüd tegema kõik selleks, et see heaolukeskkond, milles me elada tahame, püsiks ka tulevikus. Mina töötangi selle nimel, et ka meie järeltulijatel oleks vähemalt sama hea või veelgi parem elu kui praegu. Selleks ongi vaeva vaja näha, et see potentsiaalne sõda ära hoida.
Kas Eestil on võimalik olla Venemaaga võrdne vastane lahinguväljal?
Kui me vaatame kaardil riikide suurust ja võimet, siis on ilmselge, et Eestil üksi oleks see väga keeruline. Aga on vaja aru saada, et Eesti ei ole üksi. NATO on maailma tugevaim sõjaline liit. Euroopa Liit on majanduslikult üks maa-
Venemaa peab aru saama, et Eesti on piisavalt tugev. Isegi kui ta teeb selle valearvestuse ja meid ründab, siis teda ei saada kiire edu.
ilma mõjukamaid. Kui vaatame kasvõi ainult oma naabruskonna liitlasi ja paneksime needki jõud kokku, siis oleme ikkagi märkimisväärselt tugevad.
Ka Venemaa peab aru saama, et Eesti on piisavalt tugev. Isegi kui ta teeb selle valearvestuse ja meid ründab, siis teda ei saada kiire edu. Ei ole olemas «kolme päevaga Tallinna» stsenaariumit. See kukuks läbi täpselt
nii nagu Ukrainas. Sellise pildi eest vastutame me aga ise. Me ehitame üles iseseisva kaitsevõime, mis panustab kollektiivkaitsesse. Seda teevad ka meie liitlased ümberringi. Venemaa peab seda hindama kui tervikut.
Kui me puhtalt arve võrdleme, siis võime tõesti öelda, et see, millest ma räägin, on utoopia. Aga kui meil endal pole üldse mingit vastupanuvõimet, siis oleme kaotanud juba enne, kui sõda algab. Oleme tegelikult heas seisus, aga kõik algab sellest, et peame ise uskuma.
Kui me Eesti geograafiat vaatame, siis ei olegi kõik tegelikult nii halb võrreldes kasvõi meie naabritega ja vaadates näiteks maismaapiire. Kõik on tehtav. Me peame lihtsalt leidma lahendused ja veenduma, et need oleks õigeks ajaks ja efektiivselt rakendatud.
Jõhvi linnaku sõduri baaskursuse lõpurännak 26.–27. augustil.
Foto: Ott Aro / kaitsevägi
Kaitseväe akadeemia traditsiooniline Anne kanali jooks 18. septembril.
Foto: Mari-Liis Päären / kaitsevägi
teeme, siis oleme ilmselgelt enda ülesannete täitmisel totaalselt läbi kukkunud. Meie eelhoiatus on praegu toimiv ja annab meile piisavalt aega, et esmased protseduurid käima saada. Teoreetiliselt on loomulikult võimalik, et Venemaa ründab meid õhust tiibrakettidega ilma mingi hoiatuseta, aga see on kõik puhas hüpotees, millel ei ole mitte mingit strateegilist mõttekust praeguse seisuga.
Kui me räägime kaitseväe praegusest lahinguvalmidusest, tuleb arvestada, et meil on hästi palju võimearendusi veel töös, mis tähendab, et need ei ole veel lahinguvalmis. Kui me peaksime minema praeguste jõududega sõtta, siis oleme samamoodi edukad. Algus oleks lihtsalt palju raskem. Kannaksime rohkem kaotusi kui tulevikus, sest siis on meil olemas süsteemid, millega suudame efektiivsemad olla.
Aga palju tähtsam on aru saada, milline on tegelik seis. See, et Venemaa ründab meid siis, kui me seda üldse ette ei oska näha, on praegu ikkagi vähetõenäoline. See ei ole mingi saladus, et kaitsevägi jälgib igal ajahetkel rünnaku tõenäolisust ja meil on valmidus oma mehhanismid käivitada, et jõuda õigel ajal õigesse kohta. Oleksime ka nüüd esimeses lahingus edukad.
Miks on oluline just 2027. aastaks valmis olla?
Hinnang on pärit 2024. aasta lõpust. 2027. aasta on hüpotees, mitte fakt. See on mudel, mis on üles ehitatud nende prognooside ja ohuhinnangute põhjal, mida teadsime visiooni kirjutamise hetkel. Julgeolekuolukord areneb väga kiiresti ja ma ei välista, et peame hoopis varem valmis olema. 2027. aastaks jõuame ise ära teha süsteemsed muutused, mis meie lahinguvõimet ja -valmidust parandavad.
Võimalik on ka see, et võibolla hakkab oht mingil ajal hoopis taanduma. Praegu näitavad kõik märgid, et oht kasvab, aga mis juhtub siis, kui Venemaa kukub sõjas Ukraina vastu ikkagi läbi. Mis saab siis, kui Venemaa majanduslikult kulmineerub, nagu juhtus Nõukogude Liiduga külma sõja ajal, ja oht kasvõi ajutiselt taandub.
Kaitsevägi jälgib igal ajahetkel rünnaku
tõenäolisust ja meil on valmidus oma mehhanismid käivitada, et jõuda õigel ajal õigesse kohta.
Me peame ka neid asju arvesse võtma. Praegu on see 2027. aasta suunana paigas, kuid ma ei välista, et peame teatud aspektides n-ö pedaali põhja vajutama ja minema kiiremini edasi.
Kui Venemaa ründaks täna, kas kaitsevägi oleks selleks valmis?
Kui Venemaa ründaks täna, samal hetkel, kui me seda intervjuud siin
Sama kehtib ka kollektiivkaitse kohta. Venemaa rünnak Eesti vastu ei ole rünnak ainult meie, vaid automaatselt ka NATO vastu. Meie liitlased on iga päev siin ja nemad on igal juhul füüsiliselt sama rünnaku all nagu meie. Ei maksa väga muretseda. Venemaa ei ründaks üksnes Eestit, vaid meid koos meie liitlastega. Kindlasti peaks iga kaitseväelane ikkagi ausalt endale otsa vaatama ja küsima, et kas tema isiklik ettevalmistus on piisaval tasemel, et minna lahingusse ka täna öösel.
Võitlustahte hoidmine ja kasvatamine on Teie visioonis esikohal. Mis on suurimad ohud Eesti kaitseväelaste võitlustahtele? Kõige suurem oht on väga elementaarne asi. See on laiskus. Minnakse lihtsa vastupanu teed, ei panda ennast ega enda üksust surve alla, sest teistmoodi on lihtsam ja mugavam. Laiskus ja mugavus on meile kõige suuremad ohud.
Väljaõpe on üks olulisimaid aspekte võitlustahte loomisel. Mul on tunne, et meie praegune nõrkus on see, et me ei saavuta seda enesekindlust, mis põhineb edukal sooritusel väljaõppes. Peame seda jälgima, et liiguksime läbi raskuste võidu poole. Lõpuks peaks jääma see tunne, et oli küll raske, aga siiski täitsime oma ülesande. Peame vaatama, kuidas sooritamise õnnestumise fenomeni võitlustahtes võimendada.
«Võiduks valmis kaitsevägi» visioonis on kirjas, et mõnel võitlejal on pettumus kaitseväe süsteemis. Kuidas hoida oma võitlejaid motiveerituna?
Pettumus võib igal juhul tekkida. Üldiselt tekib see kahel juhul: ei olnud piisavalt katsumusrohke või oli liiga raske. Ei saagi olla, et kõik on kogu aeg rahul. Kui kõik on rahul, siis on midagi väga valesti läinud. See tähendab, et proovime kõigile meeldida. See ülesanne, milleks valmistume, ei olegi meeldiv ega jõukohane kõigile. Sellest tuleb aru saada.
Läheb vaja mitmekülgsust ohutunnetuses, sest siis suudame paremini mõista oma vastast ja oskame leida kõige tõhusamad vahendid temaga tegelemiseks.
Aspekt, millest räägitakse vähem, on see, et tihti küsitakse inimeste käest «miks sa ära läksid?». Ma pole kunagi kuulnud kedagi küsimas ja keegi pole ka minu üle 30-aastase teenistuse jooksul küsinud, et «miks ma jäin?». Peaksimegi keskenduma sellele, et miks inimesed otsustavad jääda.
Seda olukorda, et kõik on rahul kaitseväeteenistusega, ei teki mitte kunagi. Tuleb lihtsalt aru saada, et kas see pettumus on seotud sisulise poole, mingisuguste hüvede või ka inimeste enda hoiakutega.
Kaitseväe hoiakuid defineerivad meie enda põhiväärtused. Esimene küsimus, mida iga kaitseväega liituv inimene olenemata sellest, kas ta tuleb ajateenistusse või tegevväelaseks, peaks
olema see, et kas mina ikkagi elan nende põhiväärtuste järgi ja kas need on mulle vastuvõetavad. Kui vastus on ei, siis ta ei sobigi siia organisatsiooni.
Kasutan võimalust ja küsin, miks olete Teie kaitseväkke jäänud?
Mina olen jäänud kaitseväkke selle pärast, et kaitsevägi on mulle võimaldanud elada väga katsumusrohket elu. See on olnud põnev aeg ja olen saanud teha peaaegu kõike: alates üksuste juhtimisest, missioonidest kuni sõjalise hariduseni. Kaitsevägi on mulle selle võimaldanud, sest olen ise vaeva näinud.
Liitusin kaitseväega ajateenijana vabatahtlikult Kuperjanovi pataljonis, misjärel ka elukutselise sõdurina Balti pataljoni Eesti kompaniis. Olen alustanud nullist ja jõudnud kindralini välja. See on olnud väga põnev, kuid samas ka raske teekond. Ei taha küll laskuda loosungitesse, aga mul on tahtmine kaitsta meie riiki. See on alati olnud oluline, sest kaitsen Eesti riiki täpselt samamoodi nagu oma lähedasi, ükskõik mis hinnaga.
Samuti on väga olulisel kohal olnud võimalused, mida kaitsevägi on pakkunud. Sellest ka paljud inimesed ei tea. Kaitsevägi on andud mulle lisaks elukutsele ka hariduse. Selle eest olen tänulik mitte ainult kaitseväele, vaid ka eesti rahvale ja liitlasvägedele. Olen saanud hariduse, mis on mind ette valmistanud praegust ülesannet täitma.
Millised konkreetsed sammud suurendavad lähiaastatel meie olukorrateadlikkust nii, et kõik tegevväelased ja reservväelased mõistaksid ohtu ühtemoodi?
Me kõik ei peagi mõistma ohtu ühtemoodi. Me teame, et eksistentsiaalne oht tuleb Venemaalt. Meil läheb vaja mitmekülgsust ohutunnetuses, sest siis suudame paremini mõista oma vastast ja oskame leida kõige tõhusamad vahendid temaga tegelemiseks. Minu eesmärk ei olegi, et kõik mõistaksime seda ohtu ühtemoodi. Peame olema ühel lainel selles, et mõnus rahuaeg on läbi. Sõda Euroopas käib ja potentsiaalne eskalatsioonioht on olemas. Tuleb aru saada, et sõja ärahoidmine on meile Eesti rahva poolt püstitatud ülesanne. Peame muutma agressiooni teostamatuks ja
Ukraina sõja kogemus on kinnitanud meie teadmisi ja hinnanguid, mis on kaitseväes olnud juba aastakümneid.
selleks peame olema valmis sõda võitma. Kui me võtame selle ühiseks aluseks, siis oleme samal lainel.
Kui keegi on praegu kaitseväes tegevteenistuses ja arvab, et sõda Eesti pinnal ei tule mitte kunagi, siis pean neile ütlema, et nad on paraku valinud vale elukutse. Kui mõned tegevväela-
Richard Põder / kaitsevägi
sed arvavad, et ei olegi vaja oma lähedasi ja riiki kunagi kaitsta, siis ei saa ma aru, miks nad kaitseväkke üldse tulnud on.
Mis on need sõjalised võimed, mille hankimist või arendamist peab Teie arvates Ukraina sõja kogemuste põhjal Eestis kõige enam kiirendama?
Ukraina sõja kogemus on kinnitanud meie teadmisi ja hinnanguid, mis on kaitseväes olnud juba aastakümneid. Kui keegi arvab, et me teeme midagi fundamentaalselt uut, siis tegelikult see nii ei ole. Oleme Venemaa sõjalist doktriini mõistnud hästi. Küll aga areneb see ajas edasi ja oleme ilmselt ajaloos esimest korda olukorras, kus meil on olemas ka see potentsiaalne ressurss, et ennast enne Venemaad lahinguvalmidusse saada.
Minu arvates ei pea olema sõjatea-
9. mail.
Foto:
duste doktor, et mõista, et on sõjalisi domeene, kus peab see areng olema natukene kiirem kui seni. Praegu on kinnitunud minu arusaam, et peame õhudomeenis saavutama võime piirata vastase tegevusi meie õhuruumis võimalikult kiiresti. Eestil puudub ka siin sügavus. Ukraina on meiega võrreldes märksa paremas seisus. Neil on territooriumi tohutult palju rohkem kui meil.
Maadomeenis on seis hea. Meredomeenis on vaja üht-teist veel parandada. On pikaajalisi protsesse, mis on ka jõus. Praegu tuleb tõdeda, et kõik, mis on seotud Eesti kihilise õhukaitsega, peame kõige kiiremini valmis tegema ja integreerima. See ei tähenda nüüd, et me keskendume ainult õhukaitsele, aga see on üks tähelepanu vajav koht, millest on ka avalikult räägitud nii meil kui kogu NATO-s.
On väga lihtne öelda, et on vaja, aga reaalsete lahenduste leidmine, mis sobiksid meile nii ajaliselt kui rahaliselt, on tohutult keeruline ülesanne. Praegu võime öelda, et me tõepoolest tegutseme, aga peame siiski kriitilise pilguga üle vaatama, mida saaksime veel kiiremini teha, et integreerida see oma õhuruumi kaitsesse.
Kuidas tagada, et kõikide uute relvasüsteemide hankimise ja selgeks õppimise kõrval suudame oma tegevkoosseisuga ka ajateenijatele kvaliteetset väljaõpet anda?
Sellepärast võtamegi ühel aastal vähem ajateenijaid teenistusse, et oma tegevväelasi ja ka reservväelasi arendada. Meil, see tähendab minust kuni kõige noorema instruktorini välja, on vaja enda oskused uuele tasemele viia. Peame Ukrainast saadud õpikogemused integreerima enda lahingudrillidesse, et need oleksid veelgi efektiivsemad kui praegu. See samm on vaja ära teha. See suurendab meie enesekindlust ning parandab teadmisi ja oskusi, et õpetada välja jälle tavapärane arv ajateenijaid aastal 2027.
Uute relvasüsteemide integreerimine hakkab niikuinii olema osa ajateenijate väljaõppest. Ajateenistus on ju kõige olulisem etapp, mis valmistab ette reservteenistuseks. Uued relvasüsteemid õpetame eelkõige selgeks just ajateenijatele. See väljaõpe käib käsikäes nende integratsiooniga. Selleks
et väljaõppes teha kvalitatiivne hüpe, peavad kõik, kes praegu teenivad kaitseväes, enda oskusi parandama. Me ise teame ju kõige paremini, kus on need kitsaskohad ja saame need ise ka kõrvaldada.
Visioon räägib efektiivsest «tapmisahelast», mis võib vajaduse korral viia efektid agressori territooriumile. Mida see praktikas tähendab?
Võitleja, kes seda visiooni loeb, saab mõelda tapmisahelale nii: see on sihtmärgi nägemine, otsus päästikule vajutada ja sihtmärk hävitada. Tegelikult tähendab see väga head sensor to shoo-
ter ühendust, et see oleks võimalikult kiire, efektiivne ja autonoomne. Meil on vaja leida need moodsad tehnoloogiad, mis mõjutaksid selle tapmisahela otsustusprotsessi kiirust. Tuleb selgeks teha, kus on need aeglased lüngad ja kõhkluskohad, et see otsustusprotsess ka päriselt toimiks. Kõikides sõjakoolides õpetatakse neid asju praktikas ühtemoodi. Me teame, kui oluline on üks kiire ja efektiivne tapmisahel. Küsimus on selles, et kas meil on vahendid nende sihtmärkide leidmiseks ja mõjutamiseks võimalikult kaugelt ning kas meil on igal ajahetkel toimiv otsustusprotsess, mis selle käivitab ja täide viib.
Eesti tuleviku tapmisahelasse peab kindlasti integreerima tehisintellekti. Etteruttavalt öeldes ma ei usu, et me lähiaastatel anname otsustusõiguse inimeselt üle masinale, kuid see on oluline faktor ja peame sellega kogu aeg kaasas käima.
Milline on «võiduks valmis» kaitsevägi?
Võiduks valmis kaitsevägi on selline, kus võiduvalemis olevad muutujad on kõik kõrgel tasemel. See kõik algab meie endi peast pihta. Me peame ise uskuma, et saavutame selle. Meil ei ole tegelikult ka valikut. Eesti rahvas on meil käskinud seda teha. See ei ole minu väljamõeldis või suurushullustus, vaid meie julgeolekupoliitika alustes on see väga selgelt välja toodud. Võiduks valmis kaitsevägi ongi selline, mis annab panuse heidutuse usutavusse ja muudab potentsiaalse agressiooni teostamatuks.
Võiduks valmis kaitsevägi tähendab, et oleme võimelised igal ajal keelama vastase tegevusvabaduse kõikides sõjadomeenides.
Kui meie usume, et suudame võita, ja teame täpselt, mida ja kuidas on vaja teha, et tegutseda lahinguväljal efektiivselt, ja viime selle ka võimalikult kiirelt täide, siis on see saavutatav. See ei ole selliselt mõõdetav, et mitu HIMARSi süsteemi meil on, mitu raketti või sõdurit, aga need sõjalised võimed defineerivad väga palju ära. Tänapäevast sõda ei olegi võimalik võita, kui sa ei ole suuteline tekitama strateegilist kahju vastasele – seda me näeme Ukrainas iga päev.
Võiduks valmis kaitsevägi tähendab lihtsustatult seda, et oleme võimelised igal ajal keelama vastase tegevusvabaduse kõikides sõjadomeenides ja suutma seda teha iseseisvalt kuni kollektiivkaitse mehhanismide rakendumiseni. See ei tähenda seda, et me ise ründame kedagi esimesena, aga vastase rünnaku korral viime surmavad sõjalised mõjud vastase territooriumile otsekohe tagasi.
Foto: Martin Otsing / kaitsevägi
Kaitseväe juhataja külastas Siili ajal Tapa linnaku üksusi. Foto: Jaanus Lensment / kaitsevägi
Mereväge süüdistatakse aeg-ajalt konservatiivsuses, sest seal ei kiirustata mehitamata vahendeid kasutusele võtma. Selline arvamus on ekslik.
Taavi Urb kaptenleitnant, Balti kaitsekolledži mereoperatsioonide lektor
Tundub, et kriitikud ei suuda mõista, et droonid pole vähemalt meresõjas omaette võime, vaid võimekandjad ja varustuse soetamisel tuleb lähtuda vajadusest. Mehitamata vahendid laevade täiendusena võivad olla väga vajalikud, aga laevu ei saa mehitamata vahendite vastu välja vahetada. Puust ja punaseks: kolmele laevale kolm drooni juurde hankida on hea lahendus, aga hankida kolm drooni ja samal ajal kolm laeva vanarauaks teha või ehitamata jätta on halb lahendus.
Meredroonidest rääkides mõtleb tavainimene ilmselt midagi Ukraina Magura või Sea Baby taolist – satelliitside abil juhitavat lõhkelaengut kandvat paati, millega saab laevu uputada. Ukrainlased on selliste vahenditega edu saavutanud, ehkki nad ise tunnistavad, et nad ei eelista droone laevadele, vaid kasutavad neid sellepärast, et laevu pole ja kõige rohkem on Vene laevastikule kahju tekitanud laevavastased raketid.
Seire ja tõrje roll
Enamik edukaid pealveerünnakuid on üllatanud vastast kas kai ääres või kalda lähedal, kus sihtmärki on ankrus kergem leida ja sihtmärgil on raskem manööverdada. Avamerel on rünnakud olnud vähem edukad. Sellised droonid on pealveetõrje (anti surface warfare, ASuW) võimekandjad. Sama ülesannet täidavad raketid ja torpeedod ning mõnede mööndustega ka kahurid ja meremiinid.
Mehitamata pealveesõidukeid kasutatakse ka seireks (surveillance).
Näiteks Taani merevägi võttis hiljuti eksperimentaalselt sel otstarbel ka-
Merevägi ja
Ukraina meredrooni prototüüp 2022. a. Foto: UNITED24 / SWNS / Scanpix
sutusele neli suure autonoomsusega ning elektrooniliste ja elektro-optiliste sensoritega varustatud Saildrone Voyager drooni. Sellised droonid võiks olla täienduseks kaldaradaritele ning patrull-laevadele ja -lennukitele.
Mehitamata õhusõidukid täidavad samuti pealveetõrje ja seire rolli.
Mehitamata allveesõidukeid kasutatakse seireks ja miinitõrjeks (mine countermeasures, MCM). Eestis on kasutusel Remus 100 allveedroonid, mis on eriti sobivad miinide avasta-
miseks madalas vees, kus miinitõrjelaevad ei saa tõhusalt tegutseda. Tuleb siiski lisada, et allveerobotid Remus 100 ei saa leitud miine kahjutuks teha, sest võrreldes laevadega need töötavad aeglasemalt ja omaette probleem on droonide operatsioonialasse toimetamine. Seepärast tuleb selleks tuukreid kasutada.
Mehitamata allveevahendite peamised probleemid on side ja navigeerimine: kuna raadioside vee all ei levi, peavad nad selleks kas pinnalduma
ja droonid
Mereväe tuukrite sonarimeeskond Remus 100-ga Narva lahest miine otsimas.
Foto: Aleksander Espenberg
või vähemalt antenni veest välja pistma. Lood iseseisvalt üle mere vastase sadamasse sõitvatest torpeedodest, nagu venelaste Poseidon, meenutavad esialgu lugusid suurest meremaost: paljud on neid kuulnud, aga vähesed on teda ennast näinud.
Kust king pigistab
Kuigi seiret, pealveetõrjet ega miinitõrjet ei ole kunagi liiga palju, pole me neist üheski vallas päris püksata. Kaldaradarijaamad koos laevade ja len-
nukitega ning koostöös liitlastega tagavad vähemalt rahuajal enam-vähem piisava tuvastatud merepildi. Pealveetõrjeks on olemas BlueSpear laevavastased raketid ja miinid, miinitõrjeks miinijahtijad, tuukrid ja Remus 100 allveerobotid. Lisaks on meil valdkondi, kus võimed puuduvad täielikult või on silmanähtavalt ebapiisavad. Viimastel aastatel ning sel kevadel toimunud intsidendid demonstreerisid nii veealuse taristu haavatavust kui ka kaitseväe võimete piire merel. Kui-
gi torusid ja kaableid lõhkunud laevad õnnestus kiiresti tuvastada (usun, et nüüd, kus oht on teada ja asutustevaheline koostöö läbi harjutatud, käiks see veel kiiremini), ei piisa sellest ohu ennetamiseks. Lipuriigita laevade peatamine Eesti majandusvööndis õnnestus täpselt pooltel juhtudel.
Need juhtumid näitavad, et meil on tõsine probleem kohalolekuga ( presence) oma merealal. Pahategijat heidutavad just kohalolek, st vahendid, mis suudavad korrarikkumise tuvastada ning vajaduse korral sekkuda ja seda ka demonstreerivad. Kaitseväel puuduvad piisavad vahendid, et tagada kohalolek kogu Eesti merealal 365 päeva aastas, seitse päeva nädalas ja 24 tundi päevas, ka halva ilmaga.
Kuigi seiret, pealveetõrjet ega miinitõrjet ei ole kunagi liiga palju, pole me neist üheski vallas päris püksata.
Sel talvel patrullis Soome lahe kaablite kohal miinijahtija – tõenäoliselt kõige ebasobivam laevatüüp sellise ülesande jaoks, aga muud polnud võtta. Samuti sai selgeks, et 50 meetri pikkune ja kuulipildujaga relvastatud laev pole tankeri kaptenile küllalt veenev, et teda peatuma sundida.
Lisaks, mitte asemel
Mehitamata vahenditel on mõningaid eeliseid ja need saaks olla mehitatud laevadele tõhusaks toeks, aga ei saa laevu asendada. Kuidas saaks 10–20-meetrine droon olla 50-meetrisest laevast merekindlam, et halva ilmaga avamerel patrullida? Meil on küll meremiinid, aga ainult üks 48 aastat vana miiniveeskaja. Kuidas peaks väike miinitekita droon seda rolli täitma?
Ma pole veel märganud kedagi tõsimeeli soovitamas mõnd jalaväepataljoni droonidega asendada, vaid droone soovitakse olemasolevate pataljonide võimete suurendamiseks. Merel on sama moodi: mehitamata vahendeid on vaja laevadele lisaks, mitte laevade asemel.
Uusi vahendeid tuleb hankida teadaolevate võimelünkade täitmiseks, mitte soodsa hinna või heade omaduste pärast. Samuti pole mõtet tugevdada juba olemasolevaid võimeid, kui nende kõrval haigutavad augud.
Ukrainlaste droon Magura.
Venemaa edutu suvekampaania
Ameerika Ühendriikide –Venemaa lõpmatuseni
venivate läbirääkimiste kõrval hoogustas Vene diktaator suvel oma sõda Ukraina vastu.
Urmas Salo erukapten
Agressorid püüdsid suvise pealetungikampaania käigus vallutada ehk hävitada veel Ukraina käes olevat kolmandikku Donetski oblastist ja tungida ka naaberoblastitesse. Ägenesid ka Vene armee terroristlikud drooni- ja raketirünnakud Ukraina linnade vastu. Ukraina pidas sellele survele vastu, ehkki tsiviilohvreid on palju.
Ukraina kaitsejõud asusid augustis vastupealetungile ja mitmes olulises rindelõigus, eelkõige Pokrovski lähedal, Vene vägede pealetung peatati ja asuti agressorite ründekiile hävitama ja asulaid vabastama.
Kokkuvõttes on Vene vägede suvine pealetungikampaania nurjunud, mitte ühtki linna või suuremat asulat pole neil vallutada õnnestunud. Praegu püüab Vene väejuhatus jõudusid Donetski oblastisse koondades sügisel veel edu saavutada.
Donald Trumpi ja Putini kohtumine
Ameerika Ühendriikide presidendi
Donald Trumpi ja Venemaa diktaatori Vladimir Putini «sõpruskohtumine» Alaskal 15. augustil andis Vene diktaatorile juurde julgust sõja eskaleerimiseks. Enne Alaska kohtumist oli ligi nädal Vene õhurünnakute aktiivsus väike. Kuid seejärel, ööl vastu 21. augustit korraldas Venemaa suure kombineeritud drooni-raketirünnaku Lääne-Ukraina vastu.
Lisaks 574 ründe- ja pettedroonile rünnati lääneoblasteid nelja aeroballistilise raketiga Kinžal, kahe ballistilise raketiga Iskander-M või KN-23,
53. brigaadi võitleja Andrii Serhiejev rindel Lõmani all.
Foto: Evgeniy Maloletka / AP Photo / Scanpix
19 tiibraketiga Kh-101 ning 12 tiibraketiga Kalibr. Silma paistab rünnak USA elektroonikakompanii Flex tehase pihta, kus 19 töötajat said haavata. Ukraina suutis alla lasta või kõrvale juhtida 546 drooni ja ühe Kinžali ning 30 tiibraketti.
Ööl vastu 29. augustit toimus ohvriterohke rünnak põhiliselt Kiievi ja ümbruskonna infrastruktuuri vastu. Vene terroristid lennutasid 598 drooni ja 31 raketti. Kiievis tabasid need ründevahendid 13 objekti ja veel 26 drooni või raketi rusud kukkusid eri kohtadesse. Pihta said elumajad, kontorid ja koolid kogu linnas.
Poola õhuruumi tungis põhiliselt
Valgevene õhuruumi kaudu 19 Vene kaugmaadrooni, enamikus pettedroonid Gerbera ja ka mõni Shahed ehk Geran-2.
Üks rakett tabas viiekorruselist elumaja, mille keskosa kokku varises. 24 hukkunu seas oli neli last, sh kaheaastane tüdruk, kes hukkus koos emaga. Vigastada sai 62 tsiviilelanikku, neist 11 olid lapsed. Pihta said ka Euroopa Liidu esindus, Briti Nõukogu, Euroopa Investeerimispanga ja kahe meediaväljaande kontorid.
Ööl vastu 3. septembrit toimus kombineeritud rünnak, kus kasutati 502 ründe- ja pettedrooni, 24 tiibraketti Kalibr ja Kh-101. Ukraina tõrjejõud tegid kahjutuks 430 drooni ja kokku 21 tiibraketti. Siiski tabasid 69 drooni 14 asukohta.
6.–7. septembri ööl toimus Vene terroristide suurim kombineeritud drooni-raketirünnak Ukraina vastu. Kokku lennutati Ukrainasse 810 ründe- ja pettedrooni, üheksa tiibraketti Iskander-K ja neli ballistilist raketti Iskander-M ehk KN-23. Seega ületati senist 9. juuli rekordrünnakut 82 drooniga. Ukraina õhutõrje hävitas või tegi kahjutuks 747 drooni ja neli tiibraketti.
Üheksa raketti ja 54 drooni tabasid 33 kohta ja raketitükid veel kaheksat kohta. Rünnati tsiviilobjekte Kiievis ja Ukraina ida- ja keskosa oblasteis, surma sai kaks ja haavata 44 inimest. Vene rakett tabas esimest korda Ukraina valitsuse hoonet Kiievis. Kokkuvõttes tehti küll suurem osa
Väidetavalt tuumapeaga Iskander raketi seadistamine 2024.
Fotod: Vene kaitseministeerium
Foto:
ründedroonidest kahjutuks, aga ülekoormatud õhukaitse ei suutnud korralikult kaitsta pealinna ballistiliste rakettide eest.
Edasi oli tänavu 10. septembril Ukraina pensionäride massimõrv Jarova külas Donetski oblastis Vene lennukipommiga. Krooniks kõigele oli Vene droonide provokatiivne sissetung Poola õhuruumi 10. septembri öösel.
Provokatsiooni järel 12. septembril alustati Vene–Valgevene ühiseid sõjaväeõppusi Zapad, kus demonstratiivselt harjutati ka tuumarakettide lööki. Poola õhuruumi tungis põhiliselt Valgevene õhuruumi kaudu 19 Vene kaugmaadrooni, enamikus pettedroonid Gerbera ja ka mõni Shahed ehk Geran-2.
Eesmärk oli järele proovida Poola õhukaitsesüsteemi lahinguvalmidust ja ilmselt NATO reaktsiooni. Seda, et
Kinžalidega varustatud hävitajad MiG-31 õppusel Zapad 2025.
Puruks lastud Shahed ehk Geran droon Harkivi oblastis.
Andreas Stroh / ZUMA Press / Scanpix
Rindejoon 1. oktoobril 2025
Herson
UKRAINA
sissetung polnud juhus, vaid ettevalmistatud aktsioon, tõestavad täiendavad kütusepaagid Gerbera droonidel. Mõningail andmeil tungis paar drooni ka Läti õhuruumi.
Poola ehk NATO õhukaitse droonivastase kaitse puudujäägid olid selgelt näha. Vene provokatsioonile vastuseks alustati NATO operatsiooni idapiiri kaitse tugevdamiseks. Eesti õhukaitse kontrollimiseks tungisid seepeale 19. septembri varahommikul kolm Vene hävituslennukit MiG-31 Eesti õhuruumi, kus lendasid juba Itaalia hävitajate saatel 12 minutit.
Võitluseks ründedroonidega on kiiretest ja kulukatest reaktiivhävitajatest sobivamad helikopterid või kerged relvastatud propellerlennukid. Ukraina kasutab peale mobiilsete õhutõrjegruppide ja püüdedroonide selleks helikoptereid ja kergeid Tšeh-
Kupjansk
Svjatove
Lõman
Kramatorsk
Kostjantinõvka
Siversk
Bahmut
Dobropillja
Mõrnohrad
Pokrovsk
VENEMAA
hi päritolu agrolennukeid Zlin Z-37T
Agro Turbo, mis on relvastatud kahe õhk-õhk-raketiga R-73. Juba varem kasutati õppelennukeid Jak-52, millel olid droonitõrjeks peal laskurid.
Venemaa
õhuründevahendite areng
Venemaa püüab suurendada ründedroonide stardiplatse Ukraina lähistel, et korraldada veel massilisemaid rünnakuid. Viimaseil andmeil kasutavad Vene armee terroristid juuni lõpust ka reaktiivmootoriga Iraani päritolu ründedroone Shahed-238 ehk Geran-3, mille lennukiirus ulatub isegi 550–600 km/h. Selle drooni pikkus on u 3,5 m, tiivaulatus 3 m, stardimass 380 kg, maksimaalne lennulagi 9000 m ja lennukaugus kuni 1200 km.
Drooni eri variantide suunamiseks võidakse kasutada kolm eri-
sugust juhtimissüsteemi: GPS-iga, nagu Shahed-136, elektro-optiliste ja infrapunasensoritega ja videopildi abil operaatori poolt juhtimist ning kolmandaks radaridetektoritega õhukaitsekomplekside ründamiseks.
Ukrainasse lennutatud reaktiivdroonide seerianumber on ületanud arvu 346 ja seega toodetakse neid päevas neli tükki. Võrdluseks, teisi kaugmaa ründe- ja pettedroone valmistatakse Venemaal päevas kokku vähemalt 170.
Ööl vastu 31. juulit osales droonirünnakus kaheksa Geran-3. Tänu reaktiivmootorile on see ründedroon ka vaiksem ja seega raskemini avastatav.
Venemaal on suurendatud UMPK mooduliga juhitavate liugpommide lennukaugust ja uus mudel kannab nimetust UMPB-5. Fugasspommid
Huljaipolje
FAB-250 varustatakse mooduliga, millel on täiendav rakettmootor, mis võimaldab liuelda kuni 100 km kaugusele. Neid lennutatakse hävituspommitajatelt Su-34. Selliseid liugpomme kasutati näiteks 24. juulil Harkivis elumajade ründamiseks.
Olukord maismaarindel
Suvel ägenes Venemaa ründetegevus nii Pokrovski piirkonnas kui ka Kostjantõnivka suunal, aga ka Kupjanski ja Lõmani piirkonnas. Venelased on läände edasi liikunud ka Pokrovskist edelas Dnipropetrovski oblasti suunas ja lõuna pool Zaporižžja oblasti suunas, lahingud on jätkunud ka Sumõ ja Harkivi oblasti piirialal.
Vene vägede tävavu hõivatud ala on tühine, kui arvestada kogu Ukraina territooriumit ning samuti kahuriliha ja sõjatehnikat, mis Venemaa on selleks vallutuseks kulutanud.
Vene vägede efektiivsus pealetungil võrreldes kevadega kasvas. Nad suutsid juunis vallutada 556 km² Ukraina territooriumi ja juulis 564 km². Augustis edukus vähenes ning Ukraina vasturünnakute tõttu vallutati vaid 464 km². Kokku on venelased seega kolme suvekuuga vallutanud u 1580 km². Arvestades juurde talvel ja kevadel hõivatu, annab see jooksvas aastas kokku u 2860 km². Suvel aitas ründajaid maastikul rohelus. Kuid see statistika on veidi ebatäpne, sest alates augusti keskpaigast kuni septembri keskpaigani on Ukraina väed ainuüksi Pokrovski piirkonnas vabastanud 110 km².
Siiski on sel aastal hõivatud ala tühine, kui arvestada kogu Ukraina territooriumit ning samuti kahuriliha ja sõjatehnikat, mis Venemaa on selleks vallutuseks kulutanud. 2025. aasta jooksul on Vene agressorid augusti lõpuks vallutanud u 0,47% Ukraina territooriumist. 2024. a vallutasid venelased umbes sama palju – 0,55% territooriumist ehk seega 2024–2025 kokku veidi üle 1% Ukrainast. Põhiosa okupeeritud aladest vallutati 2022. aasta kevadel või hõivati 2014. aastal.
Tänavu suvel on Vene vägede kogukaotused Ukraina allikail olnud kuus 28 800–33 200 vahel ja alates aasta algusest kokku u 290 800 sõjaväelast. Kolme suvekuuga on kaotatud 94 430 ehk iga vallutatud km² kohta 60 meest. Võrreldes talve ja kevadega on kogukaotused väiksemad, sest venelased kasutavad väiksemaid ründegruppe.
Kuna soomustehnikat on alles vähe, siis peab jalavägi edasi tungima jalgsi ilma soomuskaitseta, kasutades mootorrattaid või muid kergeid sõi-
dukeid. Ukraina ekspertide hinnangul on seetõttu kogukaotuste hulgas kasvanud korvamatute kaotuste osakaal.
Sumõ, Kurski ja Harkivi oblastid
Suhteliselt edukad on Ukraina väed olnud Sumõ oblastis, kus juba juunis peatati venelaste aeglane edasitung
Sumõ suunas ja asuti vasturünnakutele. Platsdarmi lääneosas vabastati paar küla. Sõjategevuses metsasel alal paistsid suvel silma Ukraina ründe-
24. mehhaniseeritud brigaadi võitleja laadimas suurtükki M109 Tšassiv Jari juures. Foto: EPA / Scanpix
ja erivägede allüksused, nt eriüksuse Timur allüksused ja 255. ründepolk Skala.
Sooritati edukaid reide vaenlase tagalasse, kasutades ka koptereid. Lööke anti nii droonide kui liikursuurtükkidega Bohdana. Vene väed okupeerivad veel 203 km² ja on praegu 2–12 km kaugusel piirist ja 25 km kaugusel Sumõst.
Pärast osa vägede äraviimist Donetski rindele pole venelastel siin enam pealetungiks jõudu. Septembri keskpaigas ründasid ukrainlased Kurski oblastis Vene 810. merejalaväebrigaadi logistika baasi u 20 drooni või raketiga. Hävitati palju sõjavarustust.
Tänavu suvel on Vene vägede kogukaotused Ukraina allikail olnud kuus 28 800–33 200 vahel ja alates aasta algusest kokku u 290 800 sõjaväelast.
Harkivi oblasti idaosas püüavad Vene 8. armee väed 1. tankiarmee üksuste toetusel vallutada olulist raudteesõlme Kupjanskit ja neil on olnud mõningane edu. Kõigepealt loodi kevadel Oskoli jõe läänekaldal Kupjanskist põhjas platsdarm, mida on järk-järgult laiendatud.
Sealt püüdsid venelased tungida edelasse, et läbi lõigata olulised varustusteed, kuid Ukraina väed lõid need rünnakud tagasi. Ehkki Vene vägede katsed tungida põhjast Kupjanski linna esialgu tõrjuti, õnnestus nendel väikestel erariietes diversiooniüksustel siiski linna imbuda. Septembri teisel nädalal selgus, et venelased on kasutanud sõdurite ohutuks üle Oskoli jõe läände toimetamiseks gaasitoru. Ligi 10 km pikkuses torulõigus liikumiseks kasutati kärusid ja väljuti Radkivka juures. Ukraina väed purustasid väljapääsud torust ja ujutasid selle üle. Seega ei saa Vene väed enam kaotusteta lisajõude üle Oskoli toimetada. Septembri keskpaigas õnnestus Vene vägedel hõivata positsioonid linna põhjaosas ja tungida kohati ka kesklinna. Seega muutus olukord raskemaks ja viimastel andmetel toob Ukraina väejuhatus Kupjanski alla lisajõude 3. ründebrigaadist, et asuda vasturünnakule ja linna tunginud ve-
Alla lastud Vene droone Tšassiv Jaris. Foto: Sergei Dolženko / EPA / Scanpix
Ukraina võitlejad valmistumas laskma tankitõrjerelvast SPG9 Tšassiv Jari juures. Foto: EPA / Scanpix
Mees väljumas liikursuurtükist 2S1 Tšassiv Jari lõigus. Foto: EPA / Scanpix
nelased hävitada. Plaanis on ka põhjas asuv Vene platsdarm kaugemale suruda.
Ukraina 3. armeekorpuse juhatus vastutab kaitse eest u 120 km laiuses lõigus Harkivi oblasti idaosas ja Donetski oblasti põhjaosas. Vene väed on järk-järgult edasi tunginud kahel pool Siverskõi Donetsi jõge Lõmani ja Siverski suunas. Juba kevadel õnnestus venelastel läbi lõigata Lõmanist põhja Borovasse viiv maantee.
Ukraina väejuhatus kasutab suuremateks vasturünnakuteks ründeüksusi, mis on hästi varustatud droonidega ja droonivastaste vahenditega.
Üks väegrupp püüab tungida Lõmani põhja poolt. Idas 9 km kaugusel kaitsevad Ukraina väed veel Zaritšnet. Lõmanist kagus on metsane ala, Serebrjanski mets, ja tasapisi on venelased ka seal edasi tunginud ja lähenenud Jampilile. Siverski piirkonda kaitseb Ukraina 11. armeekorpus ja linna ähvardab Vene vägede edasitung kirdest. Lõmani vallutamise järel suureneks oht Slovjanski linnale.
Donetski oblasti kesk- ja lõunaosas
Kevadel ja suvel on Ukraina kaitse ülesehitus ja taktika eelkõige Donetski oblastis märgatavalt muutunud. Sõdurite puuduse tõttu on tavalistes brigaadides jalaväelasi vähe, kohati ligi 10% koosseisust. Ülejäänud on toetusallüksused, eelkõige droonide ja suurtükiväe allüksused ning logistika.
Rindel, eriti avatud maastikul puudub eesliinil pidev kaitseliin, on tugipunktid ning tagalas toetusüksuste positsioonid. Nähtavad kaitserajatised hävitavad venelased liugpommide ja suurtükiväe või droonide löökidega. Nii võib rinde eesliinil ukrainlastel ühe kilomeetri peal olla umbes jagu jalaväelasi, kuus kuni kümme meest. Nad on hästi maskeeritud varjendites ja tegelevad rohkem vaatluse ja tulejuhtimisega. Vene vägede edasitungi korral nad ennast ei näita ja edasi jõudnud Vene sõjaväelaste salgad hä-
vitatakse tagapool nii droonide kui suurtükitulega.
Samamoodi likvideeritakse ka Vene mehhaniseeritud allüksuste kiired edasitungikatsed, nende koondumine ja kolonnid avastatakse juba kaugelt. Rinde eesliini ja halli tsooni alast on saanud 10–20 km laiune tapatsoon, mida luuravad mõlema poole droonid.
Venelased püüavad selle tsooni läbimiseks päeval kasutada eri tüüpi
Vene sõdur drooniga õppusel Zapad 2025.
Foto: Stanislav Krasilnikov / IMAGO / Scanpix
kergeid sõidukeid, mootorrattaid, vahel ka lisakaitsega soomustehnikat. Paljudes rindelõikudes liiguvad Vene sõdurid edasi väikestes mõnemehelistes gruppides kas suvist rohelust kasutades või ööpimeduse varjus. Neil leidub ka soojusmaskeerimise keepe. Edasi koonduvad ja ründavad nad määratud objekte, asulaid ja püüavad üles panna Vene lippe, et demonstreerida oma edasitungi. Sellele järgneb
Ukraina vasturünnak droonidega ja viimaks ka jalaväega või sõjatehnika toel.
Ukraina väejuhatus kasutab suuremateks vasturünnakuteks ründeüksusi, mis on hästi varustatud droonidega ja droonivastaste vahenditega. Paljud suured asulad ja nende lähiümbrus on muutunud halliks tsooniks, kus väikesed Ukraina allüksused jätkavad vastupanu, ehkki Vene väed on enamiku hõivanud. Selline on varemeteväljaks muutunud Tšassiv Jari linn. Ukrainlaste vastupanu on jätkunud ka Toretski linna lähedal.
Venemaa põhilised jõupingutused sel aastal on suunatud Pokrovski ja Kostjantõnivka vallutamiseks. Pokrovski–Mõrnohradi ümbrus on hästi kindlustatud ja seetõttu püüavad venelased lõigata läbi Ukraina vägede logistikat. Kostjantõnivka juures on Vene väed augustis idast ja edelast edasi tunginud ja jõudnud linna idaserva lähedale, aga linna ümber haarata pole neil õnnestunud.
Mõrnohradi ja Kostjantõnivka vahel õnnestus Vene vägedel augustis sooritada Majaki juurest u 20 km sügavune läbimurre põhja poole. See ohustas lääne pool asuvat teedesõlme Dobropilljat. Ukraina rahvuskaardi 1. Azovi korpuse üksused asusid aga vasturünnakule ja Zolotõi Kolodjazi ja Rubižne hõivanud Vene ründekiilu ots lõigati kahelt poolt tiibrünnakutega ära.
Paljud suured asulad ja nende lähiümbrus on muutunud halliks tsooniks, kus väikesed Ukraina allüksused jätkavad vastupanu.
Ümber piiratud u 1100 agressorit hävitati, 400 said haavata, osa langes ka vangi. Järgnevalt lõigati ära järgmine tükk Vene ründekiilust ja osa venelasi on Kutšeriv Jari juures ümber piiratud. Septembris alustati kahelt poolt rünnakuid ründekiilu alumise osa ümberpiiramiseks ja hävitamiseks Nõkanorivka ja Pankivka vahel. Praegu on seal väesalgad segamini, pole selget rinnet.
Edasi püüdsid Vene väed Mõrnohradist põhjas tungida läände Rodõnske poole, et lõigata läbi Ukraina varus-
Hetman Petro Dorošenko nimelise tankibrigaadi võitleja hooldamas T-64 tanki Kupjanski juures.
Foto: Maria Senovilla / EPA / Scanpix
tustee põhja Dobropillja suunas, kuid löödi tagasi. Vene väed pole suutnud läbi lõigata ka suurt maanteed Pokrovskist itta Pavlohradi suunas. Siiski on ukrainlaste varustusteed Vene droonide löögi all ja kohati kasutatakse teede kaitseks postide otsa pandud võrke.
Kaitselahingud toimuvad ka Mõrnohradist idas ja Pokrovskist lõunas, kus venelased üritavad pidevalt edasi tungida. Pokrovskit kaitseb Ukraina 7. dessantründevägede korpus.
Ukraina väed peatasid vasturünnakutega Zelenõi Hai ja Tolstoi juures Pokrovskist edelas Vene vägede edasitungi Dnipropetrovski oblasti suunas. Vene väed on suutnud edasi tungida lõuna pool, Kurahhovest läänes Novoselivka, Sosnivka, Ternove ja Berezove suunas Dnipropetrovski oblasti piirialale. Sealt ähvardatakse Velõka Mõhhailivkat. Velõka Novosilkast läänes on Vene väed edasi tunginud Zaporižžja oblastisse Novoivanivkasse ja lõuna pool Malõnivkasse, mis on Huljaipolest 12 km idas. Ukrainlastel õnnestus piirkonnas süüdata 35. armee komandopunkt, kus hukkus kümmekond Vene ohvitseri.
Alates augusti lõpust on palju infot Vene vägede ümberpaiskamistest teistest rindelõikudest Donetski oblastisse Pokrovski ja Bahmuti piirkonda. Põhiliselt on sinna üle viidud õhudessantvägede ja merejalaväe üksusi, nt 155. ja 40. merejalaväe-
brigaadi, 177. merejalaväepolgu, 76. dessantründediviisi ja 11. õhudessantbrigaadi allüksused Sumõ oblastist ja 70. motolaskurpolk Hersoni piirkonnast.
Ilmselgelt valmistab Vene väejuhatus seal ette otsustavat pealetungi
Vene droonirünnaku tagajärgi Sumõs 12. septembril 2025.
Foto: Reuters / Scanpix
Vene rünnaku tagajärgi Mõrnohradis. Foto: Maria Senovilla / EPA / Scanpix
Pokrovski–Mõrnohradi või Kostjantõnivka vallutamiseks. Seega on nõrgestatud Vene grupeeringuid teistes lõikudes ja ka Ukraina saab oma vägesid sealt ära tuua.
Pokrovski piirkonnas on Vene merejalaväelased ette võtnud mitu mehhaniseeritud grupirünnakut soomustehnikaga, kuid kõik need on nurjunud, uk rainlased on droonidega hävitanud enamiku soomustehnikast.
Ümberkorraldused Ukraina relvajõududes 2024. aasta sõjategevus maismaarindel näitas, et Ukraina väeosade juhtimine rindelõikudes on puudulik, sageli polnud korraldatud koostöö ja tõhus toetus. Laiades rindelõikudes tegutsenud ajutised operatiiv-taktikaliste väejuhatuste staabid ei olnud püsiva koosseisuga ja sealsed kindralid ei vastutanud tegelikult mitte millegi eest. Staapide ohvitserid roteerusid sageli ja neile allutati ajutiselt väeosi või allüksusi.
Tavaliselt vastutasid rindelõikude kaitse eest brigaadide ülemad. Juhtimisega seotud segadust suurendas asjaolu, et paljude tugevama võitlusvõimega brigaadide allüksused olid laiali paljudes rindelõikudes. Ukraina ülemjuhatus otsustas 2024. aasta lõpus operatiivse juhtimise parandamiseks rindel formeerida uuel aastal armeekorpuste juhatused. Armeekorpuste struktuur oli Ukrainas ka 1990ndatel, kuid hiljem reformide käigus see likvideeriti.
Esimesed 9. ja 10. armeekorpuse juhatused formeeriti vastavalt juba 2022. a novembris ja 2023. aasta kevadel, kuid need olid administratiivjuhtimiseks, formeerimiseks ja väljaõppeks. 2023. a formeeriti ka 11. korpuse juhatus reservvägede korpuse juhatuse alusel.
2024. aastal loodi 12. armeekorpuse juhatus Kiievi kaitseks ning kujundati ümber senine merejalaväe korpuse ja dessantründevägede korpuse juhatus. Viimase põhjal loodi kaks korpuse juhatust numbritega seitse ja kaheksa. Kuna senised juhatused täitsid teist rolli, siis nüüd täiendati neid kaadriga ja muudeti organisatsiooni,
et nad saaks tegelda ka lahingutegevuse juhtimisega. Ülemjuhataja kindral Oleksandr Sõrskoi (pildil) kuulutas selle aasta veebruaris välja armeekorpuste juhatuste kui operatiivjuhtimise organite loomise ning nende formeerimine algas märtsis.
Armeekorpuste staapide ja korpuse üksuste formeerimine toimus sageli võitlusvõimeliste brigaadide põhjal. Kokku oli aprilli keskpaigaks formeeritud või formeerimisel 18 korpuste juhatust, neist 13 maavägedes, kaks dessantründevägedes, üks merejalaväes ja kaks rahvuskaardis.
Ühe korpuse juhatuse alluvusse läks tavaliselt viis kuni seitse brigaadi, sh vähemalt üks raske mehhaniseeritud brigaad ja suurtükiväebrigaad ning mitmesugused korpuse alluvusega allüksused, nt luure-löögipataljonid ja piloodita süsteemide pataljonid, mõnes ka polgud.
Korpuste juhatustest kõrgemale jäävad väegrupeeringute ja operatiiv-strateegiliste väegrupeeringute juhatused, kuid pole selge, mis ülesanded neile jäävad.
2025. aastal on reorganiseeritud ka brigaade ja pataljone. Kõik tankibrigaadid on ümber formeeritud rasketeks mehhaniseeritud brigaadideks, neis on mehhaniseeritud pataljonide kõrval vaid üks tankipataljon. Jalaväevõi laskurpataljonidest on formeeritud korpuste luure-löögipataljone, mille põhivahendeiks on droonid.
Sõja käigus uue juhtimisstruktuuri ja uute väeosade moodustamine on keeruline. Korpuste staapides on puudus kogemustega vanemohvitsere ja staabiohvitsere, sest neid kõiki ei saa ka brigaadidelt ära võtta. Ka pole piisavalt kaadrit ja tehnikat korpuste uute lahingu- ja tagalatoetusüksuste formeerimiseks.
Kõikide brigaadide eri rindelõikudes olevaid allüksusi pole võimalik koondada ka ühte kohta. Tugevaimad on parimate brigaadide põhjal loodud 3. armeekorpus ja rahvuskaardi 1. armeekorpus.
Artikli koostamisel on kasutatud ka Poola sõjandusajakirja Wojsko i Technika 2025. a nr 8 ja 9 materjale.
Langenud ukrainlase matused Pavlohradis.
Foto. Alex Babenko / AP Photo / Scanpix
Kokkuvõte
Venemaa täiemahuline sõda Ukraina vastu on nn rahuläbirääkimistest hoolimata jätkunud nii terroristlike drooni- ja raketirünnakutega, aga ka pealetungiga maismaarindel. Kuna suvine pealetungikampaania ebaõnnestus, siis püüab Venemaa lisajõude Donetski oblastisse koondades alustada uut pealetungi mõne linna vallutamiseks. Samas jätkab Ukraina vasturünnakuid mitmel suunal.
USA presidendi läbirääkimised Vene diktaatoriga on aidanud viimasel oma positsiooni tugevdada ning aktiviseerida terrorisõda Ukraina vastu. NATO riikide abi nõrgestamiseks Ukrainale võib Venemaa ette võtta uusi provokatsioone NATO riikide, sh Eesti vastu.
Ukraina püüab oma relvajõudude operatiivjuhtimist rindel reorganiseerides parandada väeosade koostööd ja kaitsevõimet. Väeosade ümberformeerimisel suurendatakse droonisõja võimet. Ukraina kogemusi peab arvestama ka Eesti.
Eesti on andnud suure panuse Iraagis
Estcoy-22 võitlejad said võimaluse sooritada Saksa armee lasketest. Foto: Andres Lember / kaitsevägi
Andres Lember kapten
Ligi kümme aastat tagasi Ameerika Ühendriikide eestvedamisel
ellu kutsutud koalitsioon islamiäärmusliku ISISe (Iraagi ja Süüria islamiriik) alistamiseks Lähis-Idas on olnud edukas ja Eesti panus sinna on olnud märkimisäärne,» ütles koalitsioonivägede operatsiooni
Inherent Resolve ülem USA brigaadikindral Kevin J. Lam bert (pildil).
«Arvan, et ajalugu jääb meenutama seda kui üht maailma edukamat ühendatud liitlasvägede operatsiooni. Me oleme saavutanud oma eesmärgi säilitada Iraagi suveräänsus ja ISIS on sõjaliselt alistatud sellisel määral, et ta ei kujuta enam otsest ohtu Iraagi valitsusele ja ei suuda enam Iraagist vägivalda mujale levitada,» ütles kindral Lambert.
Oht ka Euroopale
Koalitsioonivägede ülem viitas, et kui rahvusvaheline üldsus poleks 2016. aastal islamiäärmuslusele reageerinud, oleks see tähendanud globaalse julgeolekuolukorra halvenemist ja muu hulgas ohtu Euroopale.
«Oleme näinud ISISe laienemist Aafrikasse ja seda, kuidas ISIS hakkas liikuma põhja poole ja ähvardama siseneda Euroopasse,» ütles kindral Lambert. «Seega oli globaalse koalitsiooni ja ühendatud liitlasvägede operatsiooni peamine eesmärk nii ISISe alistamine, et ta ei saaks ohustada ühegi riigi suveräänsust, kui ka see, et ta ei saaks vägivalda levitada. Me teame, et see on nende kavatsus. Arvan, et oleme Iraagis loonud tingimused, et edaspidi anda vastutus ISISe jäänuste vastu surve hoidmisel üle Iraagi julgeolekujõududele.»
Kindral Lambert meenutas, kuidas ISIS kasutas ära Süüria kodusõda ja haaras seal suuri linnu oma kontrolli alla. «Seejärel hakkasid nad seda (islamiriigi ideoloogiat – toim) ka Iraagis korraldama. 2014. aastal saavutati
Estcoy-22 võitlejad Iraagis koostööharjutusel USA helikopteriga Black Hawk.
Foto: kaitsevägi
Operatsioon Inherent Resolve
Eesti otsustas liituda Ameerika Ühendriikide juhitava sõjalise koalitsiooniga Iraagis operatsioonil Inherent Resolve 2016. aasta augustis. Operatsiooni Inherent Resolve eesmärk on nõustada ja toetada Iraagi kohalikke julgeolekujõudusid riigikaitsesüsteemi ülesehitamisel, et nad suudaksid iseseisvalt alistada islamiäärmuslikke rühmitusi ning tagada riigis rahu ja stabiilsust. Islamiäärmuslus ohustab turvalisust Euroopas ja kogu maailmas.
Enne 2023. aastat oli kaitseväel mandaat kuni viie kaitseväelase lähetamiseks. Alates 2023. aastast suurendas riigikogu mandaati kuni 110 kaitseväelase lähetamiseks ning alates sama aasta kevadest on operatsioonil teeninud peamiselt Scoutspataljoni allüksuste põhjal moodustatud jalaväekompaniid Estcoy-18 kuni Estcoy-22. Eesti lahinguüksused teenisid Põhja-Iraagis autonoomse Kurdistani territooriumil, paiknedes Erbili õhubaasis. Üksuste ülesanne oli väekaitse: tähtsate väljasõitude ja visiitide lähijulgestuse tagamine, kiirreageerimisülesannete täitmine ning Arbīli (ingl Erbil, kurdi Hewlêr) baasi julgestamine. Kompanii tegutses üle Kurdistani nii iseseisvalt kui ka koos liitlastega, jalgsi ja motoriseeritult, sh soomustatud maasturitel ja helikopteritel.
Juba enne jalaväekompanii lähetamist toetas Eesti operatsiooni sõjaliste nõustajatega. Sõjalise nõustamise grupp on operatsiooni Inherent Resolve põhipingutusüksus, mis aitab kaasa Iraagi riigikaitsesüsteemi ülesehitamisele, nõustades iga päev kohalike julgeolekujõudude taktika- ja operatsioonitasandi staape ning ülemaid. Lisaks viiakse Põhja-Iraagis
ellu sõjaväereformi ning toetatakse Iraagi koosseisu kuuluvat Ühendatud Kurdi armeed väe loomise ning võimearendusega.
Sõjalise nõustamise grupis teenisid viimases rotatsioonis viis Eesti vanemohvitseri- ja allohvitseri. Eesti kontingent andis nõu üldise juhtimise, luure ja tagala kohta. Selle eest, et Eesti kontingendi kaitseväelastel oleks teenistuseks ja ülesannete täitmiseks rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil kõik vajalik olemas, hoolitses Iraagis rahvusliku toetuselemendi kuus rotatsiooni.
Rahvusliku toetuselemendi koosseisus teenis Iraagis Arbīli õhubaasis seitse kaitseväelast: üksuse ülem, veebel, kortermeister, side- ja IT-spetsialist, relvur, liikumis- ja veospetsialist ning meditsiiniõde. Toetuselemendi ülesanne oli tagada nii transport, majutus, meditsiini-, tehniline abi kui ka muu varustus ja laskemoon.
Eesti kaitseväelased on osalenud välisoperatsioonidel juba 30 aastat ja igalt operatsioonilt saadud kogemused on teinud kaitseväe, sealhulgas väljaõppe, varustuse, meditsiinikorralduse ja logistika, tugevamaks.
Eesti üksuse osalemine operatsioonil Inherent Resolve andis kaitseväele olulise operatsioonikogemuse, mis aitas kaasa kaitseväe terviklikule arengule. Kaitseväel ja kaitseväelastel oli võimalus oma teadmisi ja oskusi reaalses operatsioonikeskkonnas proovile panna, mis suurendas kaitseväe professionaalsust ning üksuste koostegevusvõimet liitlaste ja partneritega.
Varem on Eesti osalenud Iraagis operatsioonidel Iraqi Freedom (OIF, 2003–2009) ja NATO Mission Iraq (2005–2011 ning taas alates 2018).
suuri edusamme Põhja-Iraagi suuremates linnades, kuni selleni, et maailm ei saanud seda enam ignoreerida. Oli selge, et kui me poleks moodustanud globaalset koalitsiooni ISISe alistamiseks, oleks Iraagi suveräänsus olnud ohus,» selgitas OIRi ülem, kuidas Iraagi valitsuse kutsel sai alguse ligi 90 riigi koalitsioon.
«See, et nii paljud riigid on tulnud kokku, et ISISega võidelda, näitab ühtsust ISISe ja nende äärmusliku ideoloogia tõrjumisel. Samuti nende kavatsuse takistamist levitada oma ideoloogiat vägivalla kaudu kogu maailma,» ütles kindral Lambert. Ta tõi esile, et kui koalitsioon koosneks vaid vähestest riikidest, võiks selle veel kahtluse alla seada. «Kuid tõsiasi, et tegemist on peaaegu 90 riigiga, annab kogu koalitsioonile legitiimsuse ja näitab, kui oluline on globaalse julgeoleku seisukohalt, et ISIS ei suudaks
Isikukaitseoperatsiooni väljaõpe peab jäljendama tegelikke olukordi võimalikult täpselt. Foto: kaitsevägi
See, et nii paljud
riigid on tulnud kokku, et ISISega võidelda, näitab ühtsust
ISISe ja nende äärmusliku ideoloogia tõrjumisel.
Koalitsioonivägede operatsiooni
Inherent Resolve ülem
USA brigaadikindral Kevin J. Lambert
valitsusi destabiliseerida ega vägivalda üle maailma levitada,» lausus koalitsioonivägede ülem.
Kindral Lambert märkis, et Eesti osales operatsioonil kohe algusest peale. «2016. aastal hakkas Eesti saatma nõustajaid ja julgestusüksusi ning nüüdseks on peaaegu 500 Eesti sõdurit siit läbi käinud. Ma tahan selle eest
tänada nii teie riiki kui teie kodanikke,» ütles kindral Lambert. «Eesti suuruse kohta – 1,3 miljonit inimest – on teie panus märkimisväärne. See ei üllata, sest Eesti osaleb Balti kaitsealgatuses ja ühendatud liitlasvägede operatsioonil Inherent Resolve ning tal on oma roll ka NATO-s. See, et Eesti ei ole mitte ainult häälekas, enesekindel ja usaldusväärne NATO partner Euroopas, vaid suudab panustada ka julgeolekusse, toetades sellist ettevõtmist nagu koalitsioon ISISe alistamiseks, on lihtsalt fenomenaalne.»
Eesmärk on täidetud
Teenistuse käigus hiljuti ka Eestisse sattunud ning Tallinnas Vabamut külastanud kindral Lambert viitas Euroopa julgeolekuprobleemidele ja rõhutas, et eestlased mäletavad, mida tähendab elada keskkonnas, mis ei soosi vabadust ja õigust. «Eestlased teavad, mida
Eesti kontingendi vanem ja juhtimise sõjalise nõustaja mereväekapten Peeter Ivask koos kõrgete Kurdistani ohvitseridega.
Estcoy-22 harjutamas köistõstet haavatu evakueerimiseks Black Hawk kopteril. Foto: Andres Lember / kaitsevägi
see tähendab, ja on valmis ohverdama, et sellesse tagasi mitte langeda. Nad on valmis seda tegema nii koduõuel kui ka globaalselt, sest nad mõistavad tegevusetuse tagajärgi paremini kui paljud teised. Ma hindan seda kõrgelt ja mul on hea meel, et nad on osa koalitsioonist,» rääkis kindral Lambert.
Ligi kümme aastat kestnud koalitsioonivägede operatsioon Iraagis on saavutanud oma eesmärgi säilitada Iraagi suveräänsus. ISIS on sõjaliselt alistatud sellisel määral, et ta ei kujuta enam otsest ohtu Iraagi valitsusele ega suuda Iraagist enam vägivalda mujale levitada. See on loonud eeldused, et OIR hakkab oma tegevust vähendama.
«Operatsioon Inherent Resolve hakkab julgeolekuvastutust üle andma kahepoolsetele sõjaväelistele suhetele ja kokkulepetele koalitsiooni liikmete ja Iraagi vahel,» ütles kindral Lambert, toonitades samas, et nõudlus jätkata survet ISISe vastu jääb. «See nõudlus antakse täielikult üle Iraagi valitsusele ning riigid, kes soovivad aidata, teevad selleks kahepoolsed kokkulepped, et jätkata Iraagi julgeolekujõudude arendamist ja ISISe survestamist,» ütles kindral Lambert.
Eesti ei hülga Iraaki Oma sõdurite plaanipärast väljatoomist Iraagist on alustanud ka Eesti. Kindral Lambert selgitab, et Eesti küll lahkub OIRilt, aga ei hülga seda. «Ma ei nimetaks seda väljatõmbamiseks. See toimub kooskõlas eelmise aasta ühisavaldusega, mis kirjeldas OIRi tegevuskava. Me vähendame järk-jär-
gult oma võimeid ja isikkoosseisu ning viime need kahepoolsete suhete alla. Seega ei ole see Eesti väljatõmbumine, vaid planeeritud ümberkorraldus ajal, mil me saame seda endale lubada, sest anname ISISe-vastase missiooni täielikult üle Iraagi valitsusele. See juhtub järgmise aasta jooksul,» ütles kindral Lambert.
ISIS on sõjaliselt alistatud sellisel määral, et ta ei kujuta enam otsest ohtu Iraagi valitsusele ega suuda Iraagist enam vägivalda mujale levitada.
Ta lisas, et NATO-l jääb võimalus osaleda missioonil Iraagis. Eesti kaitseväelased on NATO missioonil Iraagis (NMI) taasosalenud aastast 2018 ja jätkavad seda. Koalitsioonivägede ülem tõi suuremas julgeolekukontekstis esile ka selle, et Eesti osalemine operatsioonil ei ole aidanud mitte ainult eestalastel liitlaste ja partneritega koostööd teha, vaid ka liitlastel ja partneritel õppida koos Eestiga töötama.
«Tulevikus peetakse kõik sõjad edukalt koalitsioonide abil ja tuleviku julgeoleku tagamine Ida-Euroopas või Euroopas laiemalt toimub kindlasti koalitsioonipõhiselt,» ütles kindral Lambert. «NATO on praegu tugevam kui kunagi varem. Mul ei ole põhjust kahelda NATO otsustavuses tulevikus, eriti kui alliansis on selliseid liikmeid nagu Eesti, kes tegutseb olenemata oma väiksusest võrdväärselt suurriikidega.»
Malis teeniva jalaväerühma BKN-09 Estpla patrull Batali külas 2021. a. Foto: Valner Väino / kaitsevägi
Vale ootuste juhtimine ja Wagneri tulek
Kokkuvõte Eesti sõjalistest missioonidest Malis, 2. osa
Kuivõrd Barkhane’i väe struktuur ei olnud loodud lahendama kõiki Mali probleeme, siis viib see järelduseni, et Barkhane’i suurim ebaõnnestumine seisnes vales ootuste juhtimises.
Ilmar Raag
Erkki Tuul
Kui lugeda Mali ajakirjandust veel enne Barkhane’i lõpetamist, siis kumas sealt tihti kriitika, et prantslased ei ole suutnud teha džihadismiga Malis lõpparvet. Vähemalt ühes faktis oli Goita valitsusel õigus. Mali riik ei kontrollinud 2022. aastal rohkem oma territooriumi, kui ta tegi seda 2013. aastal. Pigem vastupidi, kui arvestada, et ka Mopti ja Segou maakonnast oli riik välja tõrjutud.
Samal ajal rõhutasid Prantsuse poliitilise ja sõjalise juhtkonna esindajad korduvalt, et Mali kriisi lahendus ei saa olla ainult sõjaline. Tekkiv mulje osutab, et partnerid rääkisid tegelikult erinevatest ootustest.
Pärast 17. veebruari 2022 teadet Barkhane’i ja Takuba lõpetamise kohta ei olnud Prantsuse presidendivalimistel kandideerivate poliitikute seas kedagi, kes oleks soovinud seda otsust vaidlustada. Pigem kõlas sealt taas tuttav lause: «Lahendus ei saa olla ainult sõjaline.»
Mali pool seda väidet iseenesest ei vaidlusta, kuid märgitakse, et kõik, mida Prantsusmaa tegi, oli ebapiisav. Seda süüdistust veidi väänates jõudis Assimi Goita valitsus aga narratiivini, kus Prantsusmaa tegematajätmiste taga nähti teadlikku koloniaalpoliitikat.
Selline kommunikatsiooniprobleem võib mõnedes spekulatsioonides isegi kaasa aidata rahulolematusele Bamakos, mille harjal toimusid 2020. ja 2021. aastal sõjalised riigipöörded. See aga markeeris ühe kõige olulisema stabiliseerimisoperatsiooni aspekti läbikukkumist. Me räägime vastutuse üleandmisest.
Võimu üleandmine
Stabiliseerimisoperatsioonide üks võtmeülesandeid on sõjaväelise võimu efektiivne üleandmine tsiviilvõimule, millel on piisav toetus kohaliku elanikkonna hulgas. Lääne ekspeditsioonisõdade puhul on just see ülesanne tihti lahendatud valesti. Klassikaliseks näiteks olid Lõuna-Vietnami presidendid Ngo Dinh Diem ja Nguyen
Van Thieu, kes oma korruptiivse ja autoritaarse poliitikaga pigem lõhestasid kui ühendasid vietnamlasi saatuslikel 1960-ndatel.
Ka Iraagis ja Afganistanis tõi tsentraalse tsiviilvõimu ja riigi ülesehitamise protsess esimese hooga kaasa kodusõja, mille keskmes oli mitmesuguste etniliste ja usuliste gruppide soovimatus leppida pakutud riigikorraga.
Ka Malil on tänu oma etnilisele kirevusele ja etniliste konfliktide ajaloole mitmed samad tunnused Iraagi või Afganistaniga. Peamine erinevus seisneb suurima hõimu – bambarate –asumises pealinna Bamako ümber. See on loonud omamoodi informatsioonilise mulli, milles näiteks Bamako kesksed meediaväljaanded käsitlevad teisi Mali osasid üsna selgelt bambarate pilgu läbi. Seepärast on Põhja-Mali konflikti olemus tihti mõistmatu pealinnas, kus julgeolekukriisi ei ole.
Kuna Malis ei ole etnilist konsensust kriisijärgse soovitud elukorralduse küsimuses, siis klassikaliselt jääb järele võimalus, et jõustruktuurid kehtestavad võimu vägivallaga. Nii nagu see oli sajandite jooksul pidevalt toimunud. Millised olid/on Mali võimalused ennast jõuga kehtestada?
Mali relvajõud
Mali relvajõududes (FAMA) on umbes 20 000 sõdurit. Sellele arvule lisandub veel rahvuskaardi ehk sisevägede 10 000 sõdurit. Kõige esimese asjana on selge, et arvestades 20-miljonilist elanikkonda sisulises kodusõjas, on FAMA suurus puudulik. FAMA laiemat värbamist takistab eelkõige ressursipuudus. Sõjaväelase amet on au sees, sest tegemist on riigitööga, mis garanteerib kindla sissetuleku. Aga Mali on vaene riik. FAMA eelarve oli 2019. aastal 324 miljonit eurot, mis on väiksem kui Eesti kaitse-eelarve.
Näiteks 2021. aasta sügiseks oli Eesti üksuste vastutusalas, mis oma suuruselt oli võrreldav Eesti territooriumiga, FAMA-l püsivalt kohal umbes kahe pataljoni jagu võitlejaid. Iseseisvalt tegelesid need üksused kõige rohkem konvoide julgestamisega. Aeg-ajalt reageerisid mõned üksused linnade lähiümbruse suurematel teedel toimunud röövimistele. Vahel käidi ka linnas patrullidel.
Maroko
Niger
Nigeeria
Tšaad Sudaan
Etioopia
Alžeeria
Mauritaania
Senegal MALI
Guinea
Liibüa
Egiptus
LääneSahara
SAHARA KÕRB
AAFRIKA
SAHEL
Vahemeri
Atlandi ookean Punanemeri
BKN-09 patrull Batali külas. Foto: Valner Väino / kaitsevägi
Esmane suurim probleem oli kütusepuudus, mis ei lubanud sõita oma sõidukitega liiga kaugele baasist välja. Tegutseti ainult päeval, sest öövaatlusvõimet ei olnud, mis omakorda jättis vastastele head võimalused oma rünnakuid teostada ka öösiti.
Kui Takuba juhtimisel teostati FAMA-ga ühendoperatsioone, mille eesmärk oli FAMA nn kiirreageerimisüksuste arendamine, siis tähendas see tihti, et FAMA-t toetati samal ajal ka kütuse ja toiduga nende operatsioonide raames. See tekitas omalaadse logistilise sõltuvuse, mille tõttu FAMA peaaegu ei plaaninud eraldiseisvaid operatsioone (tõsi, selles väites olid mõned erandid).
Etnilise konflikti nõrkus – impeerium
Klassikaline mässutõrje eeldaks, et kohalik elanikkond tuleb kaasata julgeoleku tagamisse. Kui elanikkond on
tehtud kogu protsessi osaliseks, siis on nad ka rohkem huvitatud tulemusest ja sel viisil oleks võimalik üle saada toetava armee isikkoosseisu nappusest. Just selles küsimuses ilmnes aga FAMA peamine nõrkus Põhja-Malis. Keskmine FAMA jalaväerühm moodustati eri rahvusgruppide esindajatest, kes olid teenistuskohta saadetud tihti Mali teisest otsast. Näiteks nähtud kolmes rühmas oli igaühes parimal juhul kaks-kolm kohalikku võitlejat, kes oskasid kohalike hõimude keeli. See tähendas, et väljaspool suuremaid keskusi ei suutnud FAMA võitlejad vabalt suhelda kohaliku elanikkonnaga.
Siia lisandusid veel eelarvamused ja varasemate konfliktide taak. Lihtsalt öeldes, isegi kui kohaliku tuareegi karjuse jaoks oli peamiseks vastaseks fulani päritolu islamistlikud võitlejad, ei usaldanud nad ka FAMA-t, sest Mali riigi vastu olid nad lähiaja-
loos samuti võidelnud. FAMA võitlejad vastasid kohalike umbusule tihti samaga.
Barkhane’i sõdurite hulgas levisid mitmed kahtlused, et FAMA võitlejad käituvad kohalikega paremini siis, kui Barkhane on kohal, aga kui «valgeid inimõiguste järgijaid» ei olnud, oli ka FAMA suhtumine etniliselt teistsugustesse kohalikesse palju järsem. See tõstatas probleemi, et EUTM ja Takuba õpetasid tegelikult väge, millel puudus kohalike toetus.
Ei saa öelda, et Mali riik oleks olukorda täielikult ignoreerinud. Pärast 1991. aasta tuareegide ülestõusu oli omajagu tuareege, eelkõige imghadide ja duhassakide klannist, integreeritud FAMA-sse. Tegemist on vormiliselt kontseptsiooniga, mille nimi on Taasloodud Armee ehk Bataillons des forces armées reconstituées (Baftar). Ka 2012–2015 kodusõja episoodides jäi näiteks imghadide GATIA rühmitus lõpuni truuks ühtse Mali poliitikale. Seega oli mingil määral Mali riigi vastuseks integratsioon armees.
Samal ajal tunnistasid vähemalt kolm FAMA-s teenivat ohvitseri eraviisil, et niipea kui Bamako-s tuleb suurem kriis, hakkavad nemad võitlema taas Azawadi iseseisvuse eest ja ilmselt deserteeruvad FAMA-st.
Kokkuvõttes näeme, et Mali relvajõududel ei olnud piisavalt jõudu ja nad olid demograafiliselt vähe motiveeritud, et Põhja-Malis otsustavalt olukorda muuta.
Umbusaldusest tulenev luure nõrkus
Isegi kui Barkhane’iga koostööd tegevad FAMA üksused hindasid väga omavahelist partnerlust, jäid ikkagi alles aspektid, mistõttu lääne toetus FAMA-le avaldas lõppkokkuvõttes vaid piiratud mõju. Olulisim piirav faktor oli umbusaldus Bamako ja partnerite vahel, mis avaldus vast kõige teravamal kujul luures.
Luure on mässutõrje- ja terroritõrjeoperatsioonide nurgakivi. Kuna vastane on enamjaolt nähtamatu, siis tuleb rohkem ressursse kulutada vastase otsimiseks või üldse olukorrast arusaamiseks. Luure tüübilt on mässutõrje üks tähtsaim suund inimvõrgustike luure, mis annab suure töömahu just inimluurele. See aga tähendab para-
Kaitseväe instruktorid kohalikke sõdureid õpetamas.
Foto: Liis Vaksmann / kaitsevägi
tamatult tihedat koostööd kohaliku elanikkonnaga.
On märkimisväärne, et kuigi Takuba õpetas FAMA eliitjalaväe rühmasid patrullima kõrbes, siis lääne loogika kohaselt oleks see kõik pidanud olema «luure juhitud operatsioon», aga luurekoostöö FAMA-ga oli pigem tabuteema. «Valged» uskusid, et FAMA ei suuda saladusi hoida ja FAMA ise samal ajal ei teostanud süsteemset luureandmete kogumist ja analüüsi. FAMA luure seisnes peamiselt ad hoc telefonikõnedes tuttavatele inimestele, kes elasid operatsioonipiirkonnas.
Hea näide süsteemse töö puudulikkusest on vangide käitlemine. Kuna Barkhane ei esindanud kohapealset kohtumõistmist ja karistuspoliitikat, siis anti vangid üle Mali sandarmeeriale, kes pidi nendega edasi tegelema. Teada on, et vähemalt mingi osa vangidest jõudis tõepoolest vanglasse. Kuid vangide ülekuulamise ja kohtumõistmise kohta oli väga raske saada mingit informatsiooni.
Igal juhul ei saanud mingi piirkonna eest vastutavad FAMA üksused üldjuhul mitte mingisugust informatsiooni ülekuulamise kohta nende võetud vangidelt. Põhjus peitus jällegi ressur-
sipuuduses, sest Malil ei olnud piisavalt vastava väljaõppega inimesi, kes oleksid süsteemset ülekuulamist korraldanud. Samuti ei tegelenud prokuratuur põhjaliku uurimisega. Kohtumõistmine toimus lihtsustatud viisil: kas kinnipeetud inimesel oli relv ja laskemoon kinnivõtmise hetkel või ei olnud.
Ainult mingil piiratud hulgal korraldas Barkhane eeldatava kõrge väärtusega sihtmärkide ülekuulamist, kuid ka see jõudlus oli selgelt allpool tegelikult vajalikku töömahtu. Seepärast piirdus suurema osa vangide ülekuulamine tõenäoliselt esmase taktikalise küsitlusega, mis andis üldjuhul väga vähe tulemusi.
Jäätmekäitlus Gao linnas. Foto: Valner Väino / kaitsevägi
Estpla ja NSE tegemised Malis.
Foto: kaitsevägi
Kaitseväe instruktor õpetab Mali väljaõppemissioonil kohalikke sõdureid.
Foto: kaitsevägi
Soomuskolonn Malis.
Foto: Jaanus Lensment / kaitsevägi
Eesti kontingendi tuumik tuli Malist
tagasi 2022. a.
Foto: Karl Kraus / kaitsevägi
Wagneri strateegia
Vene Wagneri grupp lubas saavutada tulemusi kuue kuuga. Seda ei saavutatud, sest Wagner lahkus Malist ametlikult alles 6. juunil 2025.
Ametliku teadaande kohaselt täideti Malis saadud ülesanne, sest kõik Mali regionaalsed pealinnad saadi valitsuse kontrolli alla. Tegelikult oli Wagneri lahkumise taga eelkõige nn Prigožini mässu lüüasaamine Venemaal 24. juunil 2023. See viis kogu Wagneri grupi tegevuse ümberstruktureerimiseni, mille kaudu suurendati Vene valitsuse kontrolli. Malis võttis Wagneri positsioonid üle vene Aafrika korpus.
Wagneri tegevuse iseloomustamist tuleb alustada sellest, et tegemist on grupiga, mille koosseisus tegutsevad mitmed firmad või muud juriidilised «varikehad».
Wagneri Mali operatsioonide puhul on analüütikud tihti osutanud juba Sudaanis ja Kesk-Aafrika Vabariigis nähtud mustritele. Kõige laiemas plaanis tegutsevad eraldi organisatsioonid infooperatsioonides, maavarade ekspluatatsioonis, sõjalistes operatsioonides ja lobitegevuses.
Koordineeritud kampaaniad
Malis tuvastati juba 2021. aastal mitu koordineeritud kampaaniat sotsiaalmeedias, mis kujutasid prantslasi «ebausaldusväärsete partneritena» ja samal ajal pakkusid välja Venemaad «usaldusväärse partnerina».
Selle taga oli varjatud kujul Jevgeni Prigožini meediagrupp Patriot, assotsiatsioon Aafrika ja Vene rahvuslike väärtuste kaitse fond. Kohapealne operaator oli eelkõige assotsiatsioon Yerewolo, mille käilakuju on panafrikanistist ja postkolonialismist jutlustav aktivist Adama Ben Diarra. Juba 2019. aastal väitis Diarra, et on kogu-
nud kaheksa miljonit allkirja inimestelt, kes kutsuksid Venemaad Malisse.
Venelastest koordineerisid kohapeal tegevust VF-i saatkond ja endine spetsnazi allohvitser Ivan Maslov. Mali poolel on Venemaa ja Mali lähenemise taga eelkõige nähtud Venemaal õppinud kaitseministrit Sadio Camarrat. Just tema heakskiidul sai Wagneri peamiseks kontaktisikuks 2021. a sügisest Mali õhuväe staabiülem kolonel Alou Boi Diarra, kes juba jaanuaris 2022 ülendati kindraliks.
Veebruariks 2022 oli Prantsuse luure hinnangul Malis umbes 800 Wagneri võitlejat. Tookord usuti, et nende arv kasvab kuni 1000 meheni. Kesk-Aafrikast toodi kohapealseid operatsioone juhtima Aleksander Maltsev ja saabunud mehed jagunesid järgmiselt: 200 meest Bamakosse, 150 meest Sikassosse (Lõuna-Mali), 150 meest Timbuktusse sealt lahkunud prantslaste baasi ja ligi 300 meest Mopti (Kesk-Mali) alale. Just Kesk-Malist kujuneski esialgu Wagneri operatsioonide põhiline jõupingutus.
Wagner vs. Barkhane
Wagner tegutses Mopti alas koos FAMA-ga kuni 50-mehelistes gruppides. Märgiline on Mali üksiku erivägede pataljoni (BAFS) osalemine neis ühendoperatsioonides, sest tegemist on Assimi Goita «koduüksusega». Wagner tuli oma relvastuse, sidevarustuse ja droonidega, kuid transpordiks kasutasid nad enamasti FAMA soomusmasinaid.
Wagneri erinevus Barkhane’ist seisneb eelkõige nende ROE ehk jõukasutuse reeglites. 28. jaanuaril sõitis Tonou küla ligidal (Kesk-Mali) üks Wagneri-FAMA ühises patrullis auto IED otsa. Wagner teostas kohe karistusoperatsiooni lähedal asuvatesse küladesse ja mitu inimest tapeti. Midagi sellist ei teinud Barkhane kunagi, kuna igasugune tule avamine nõudis selgelt vastase «positiivset identifitseerimist». Wagneri vägivald üksnes kahtluse põhjal olevat andnud rohelise tule ka FAMA-le, kes tihtipeale langetas oma otsuseid vaid hõimukuuluvuse ja sotsiaalse staatuse tunnuste alusel.
Wagneri taktika kõige kuulsaim juhtum toimus Kesk-Malis Moura külas 27.–30. märtsil 2022. FAMA-l oli
informatsioon, et seda küla kontrollis JNIM ja peamine elanikkond koosnes fulanidest. See oli ilmselt ka tõene informatsioon. 27. märtsil, turupäeval, piirati küla ümber, kusjuures Wagner saabus kohale helikopteritega.
Džihadistid käitusid nii, nagu nad tegid seda ka Barkhane’i operatsioonialal. Nimelt peideti relvad kiiresti ära ja sulanduti kohaliku elanikkonna hulka. Barkhane’i puhul tähendas see üldjuhul seda, et džihadiste ei suudetud arreteerida tõendite puudumise tõttu. Seekord avasid «valged» tule kõikide pihta, kes üritasid ära joosta.
Seejärel arreteeriti kõik Mouras viibinud inimesed, kes jaotati kolme gruppi. Esimesse gruppi kuulusid «terroristid», kes lasti kohe maha. Kui inimesel oli habe, mida džihadistid nõudsid kohalikelt elanikelt, siis lasti see mees maha. Teise gruppi kuulusid «tõenäolised terroristid» ja kolmandasse võimalikud kollaborandid. Samal ajal otsiti kõik küla majad läbi ja leiti mitmeid relvi.
Läbiotsimise käigus varastasid FAMA sõdurid majades leiduvaid ehteid ja muid hinnalisi esemeid. Kahel järgmisel päeval kuulasid Wagneri võitlejad kinnipeetuid üle, misjärel lasti mitu inimest ka maha. Human Rights Watchi informatsiooni koha-
selt olid FAMA sõdurid vägistanud ka kohalikke naisi. Kolmandal päeval lasti kohalikel kaevata ühishauad, kuhu visati tapetute kehad, mis enne mahamatmist pandi veel põlema.
Kuidas Wagnerile tasutakse?
FAMA ametliku informatsiooni kohaselt tapeti operatsiooni käigus 203 terroristi ja arreteeriti 51 isikut. Amnesty Internationali hinnangul oli tsiviilohvrite arv u 150–500. Sama hinnangu kohaselt olid 80% tapetutest tsiviilisikud. Omalaadse iroonia kohaselt olevat JNIM-i üksused sisenenud külla kohe pärast FAMA ja Wagneri lahkumist. Amadou Kouffa tunnistas juunis avaldatud videopöördumises, et rünnaku ajal oli külas viibinud 30 džihadisti.
Väidetavalt tegeleb Wagneri grupi sees kaevandustega M-Investi nimeline firma, mille eesotsas on Andrei Mandel. Just Mali jaoks loodi uus firma, mille nimeks sai Alpha Development. Eelkõige huvitas Wagnerit kulla ja magneesiumi kaevandamine Kayes ja Sikasso maakondades.
Tegemist on Mali ühtede kõige stabiilsemate maakondadega, mida iseenesest ei peaks ohustama kõrgem terrorismitase. Kinnitamata info kohaselt pidi Mali Wagnerile maksma kümme miljonit dollarit kuus, kuid
juba aprillis 2022 ilmnesid tõrked, mille tõttu mõned Timbuktu ja Sevare baasides asuvad Wagneri võitlejad keeldusid patrullide tegemisest.
Wagneri mässutõrje strateegia põhiolemus peitub totaalse terrori rakendamises, mis tuletab meelde NKVD taktikat II maailmasõja järel nn «banditismiga» võitlemisel. Seejuures on tähtis märkida, et ka nende tähelepanu keskmes on lõpuks kohaliku elanikkonna käitumine. Rakendades kohalikule elanikkonnale pidevat survet, hävitatakse pikkamööda inimesed, kes teevad koostööd džihadistidega. Õigupoolest vastatakse džihadistidele täpselt samasuguse strateegiaga.
Oluline on ilmselt seegi, et Wagner valib selgelt ka etnilise poole, mitte ei ürita jääda konfliktis neutraalseks vahemeheks. Kuna üks Wagneri eeldatavatest ülesannetest on hunta turvamine, siis eelistatakse ka nende tegevuse korral «põllul» eeskätt jõudusid, mis aktsepteerivad bambarate domineerivat rolli.
Ajalooliselt on tegemist üsna levinud impeeriumite mässutõrje strateegiaga, mida on mõnikord saatnud ka edu. Siiski eeldab ka see strateegia piisavaid ressursse, et demonstreerida oma püsivat kohalolekut kohalikule elanikkonnale. See on Wagneri nõrgim koht.
Wagneri palgasõdurid toimetasid Malisse uut tehnikat.
Foto: EPA / Scanpix
Mali missiooni õpikohad
POSITIIVNE
Barkhane’i tegevust Malis ei ole võimalik üheselt hinnata. Ühest küljest ei ole toimunud islamistliku riigi tekkimist ja ei ole moodustunud ka sellist terroristide safe haven’it, kust oleks toimunud ekspansioon Euroopasse.
Prantsuse kaitseminister Florence Parly hindas, et Barkhane «oli kasulik, kuna Mali ei muutunud terroristide turvaalaks ja seal ei tekkinud ka kalifaati vastupidi terroristide esialgsele kavale».
Mali riiki juhib endiselt mõõdukat islamit pooldav juhtkond. Barkhane ei saanud ka otseselt kineetilistes kontaktides oluliste kaotuste osaliseks.
Märkimisväärne on, et Barkhane’i operatsioonialal Põhja-Malis oli viimase paari aasta jooksul selgelt vähem julgeolekuintsidente kui Kesk-Malis, kus Barkhane ei tegutsenud. See tähendab, et oma vastutusalas suutis Barkhane olukorda mingil määral stabiliseerida.
Eesti jaoks veel kaks positiivset aspekti:
1) Eesti sai reaalsetes olukordades katsetada sõjalist koostööd Prantsuse ja teiste Euroopa riikidega. See kogemus on eksistentsiaalselt oluline Eesti julgeolekule, mis on rajatud koostööle liitlastega;
2) Eestil oli võimalik roteerida konfliktipiirkonnast kaitseväelasi, kes mitme kuu vältel elasid sõjalise
valmisoleku režiimis ja viisid ellu mitmeid lahinguoperatsioone. Isegi kui Mali operatsioonide sõjaline intensiivsus oli väga väike, on üksuste koostöö harjutamine potentsiaalse ohu tingimustes kahtlemata vajalik kogemus.
NEGATIIVNE
• Barkhane’i tegevusajal ei õnnestunud täielikult lõpetada JNIM-i ja Da’ishi tegevust isegi oma vastutusalas. Mitmed suuremad külad läksid de facto džihadistide kontrolli alla, st et Mali riik kontrollib Põhja-Malis vaid suuremaid linnasid ja paari suurema tee äärde jäävaid külasid;
• Barkhane’i tegevusajal toimus islamistliku «mässu» laienemine Mali teistesse piirkondadesse ja eelkõige naaberriikidesse, nagu Burkina Faso ja Niger;
• Barkhane kaotas kutsujariigi poliitilise usalduse. See punkt on väga vastuoluline, sest Mali poliitiline maastik ei olnud homogeenne ja kõigile ongi raske meeldida.
Lensment / kaitsevägi
nullis kohaliku administratsiooni korruptsioon ja ebaefektiivsus mitmeid stabiliseerimisprotsessi edusamme. Kui ekspeditsioonijõud otsustavad, et mingi piirkonna administratsiooni ei võeta oma ülesandeks, tuleb oluliselt vähendada ka oma jalajälge. Takuba oli selles mõttes õige areng;
Protsessi aitas oluliselt kiirendada VF-i mõjutustegevus. Kuid lõpptulemusena jääb alles fakt, et Prantsusmaal on praegu Saheli piirkonnas üks sõbralik liitlane vähem kui kaheksa aasta eest.
ÕPIKOHAD
• ootuste juhtimine. Pidevalt tuleb rääkida reaalselt saavutatavatest eesmärkidest nii kohalikule elanikkonnale kui ka kodumaal. Praegu kujunesid ootused märksa suuremaks kui reaalne võime. Vale ootuste juhtimise üks tulemus oli ka malilaste õpitud abitus, mis vähendas nende valmisolekut ise efektiivselt vastutust üle võtma;
• realistlike eesmärkide seadmine. Tuleb teha väga selge valik laiema vastutuse võtmise ja toetamise vahel. Praegusel kujul ei võtnud Barkhane avalikult poliitilist vastutust oma operatsioonialal toimuva avaliku halduse toimimise eest. Seda oleks loetud liialt neokolonialistlikuks lähenemiseks. Samal ajal
• väiksem vastutusala suurus reaalse tulemuse saavutamiseks. Efektiivsem tegevus eeldaks sellist operatsiooniala suurust, kus väe hulk suudaks jälgida islamistliku inimmaastiku (võrgustike) tegevust, keskendumata maastiku visuaalsele kontrollile;
• luure prioriseerimine. 2/3 ressursist tuleb kulutada luurele, et suuta jälgida kogukondade tasandil kuritegelike rühmituste tegevust. Mida parem on luure ja eelhoiatus, seda väiksem on vajadus kineetilise mõjuüksuse järele. Praegusel kujul toimus lubamatult palju operatsioone ja patrulle, ilma et Barkhane’i juhtkond oleks saanud üldse usaldusväärset tagasisidet oma tegevuse mõju kohta;
• rahvuslike piirangutega arvestavad vastutusalad. Kui rahvuslike julgeolekureeglite tõttu ei saa pidevalt vahetada luureteavet eri riikide vahel, siis tuleb saavutada olukord, kus luuakse eraldi vastutusalad, mille kriteeriumiks on seal tegutsevate üksuste võime/usaldus vahetada omavahel kogu vajaminevat luureteavet.
Foto: Jaanus
Teenistuskoerte väljaõpe
treenib nii kaitseväelast kui ka kaitseliitlast
2025. a alustas sisekaitseakadeemia politsei- ja piirivalvekolledži teenistuskoerte koolituskeskuses uus koerajuhtideks õppivate ametnike lend. Nende hulgas ka üks sõjaväepolitseinik ja üks kaitseliitlane.
Rene Radala politseikolonelleitnant sisekaitseakadeemia teenistuskoerte koolituskeskuse juhataja
Kursusel on sellel aastal kokku kümme osalejat. Lisaks veel koerajuhid politsei- ja piirivalveametist, maksu- ja tolliametist ning päästeametist. Kursuse eesmärk on 13 nädala jooksul pooleteise aasta
vältel saada alustajast koerajuhist koos kutsikaga toimivaks K-9 (rahvusvaheliselt levinud koerameeskonna lühend – toim) meeskonnaks, millel on kõik vajalikud oskused teenistuslike ülesannete täitmiseks.
Selliseid kursusi on Eestis korraldatud juba 1992. aastast. Tol ajal oli kaks eraldi kooli: üks politseil ja teine piirivalvel. Hiljem liideti need kokku ja nüüd pakub sisekaitseakadeemia kõiki vajalikke koerajuhtide koolitusi kõigile koostööpartneritele.
Olenemata tulevikuprofiilist koolitatakse algfaasis kõiki koerajuhte sarnastel alustel. See aitab luua ühise mõistmise ja arusaamise koera toimimisest ning tutvuda ka sellega, millega mujal tegeletakse (nn K-9 võrgustik).
Kursuse kõige väiksemad ja nooremad teenistuskoerad on praegu sõjaväepolitseinik Rauno hoole all olev Soomest hangitud Belgia lambakoera kutsikas ja kaitseliitlase Erkki Eestist hangitud Saksa lambakoera kutsikas. Kutsika ostmine ei ole teatavasti poest
piima ostmine, mis tähendab, et võtad siis, kui vaja. See on pikaajaline protsess. Kursuse kõige vanem koer on praegu kümnekuune.
Enamik koeri on hangitud väljastpoolt Eestit, sest suuremates riikides on lihtsalt rohkem koeri. Juuli lõpus toimunud kursuse nädalasel moodulil õppisid algajad koerajuhid koos oma koertega uusi oskusi.
Esiteks õpetatakse sellisel kursusel koerale kuulekust, et oleks võimalik koeraga koos tegutseda. Teiseks näidatakse koerale, kuidas jälge ajada, et tulevikus vastast jälitada. Samuti tuleb koerale selgeks teha esemete otsimine ja veel palju muud. Kuna kutsikad on alles väikesed, siis on ka koolitus neile kohane. Üle nelja trennikorra päevas nad veel ei jaksa. Kutsika motiveerimiseks kasutatakse toitu ja seda just peopessa mahtuvasse koera palju ei mahu.
Muidugi mõjutas koerlaste jaksu ka ootamatult saabunud suvi. Meie andsime endast parima, et koertel silm säraks ja käpp tatsuks. Järgnevatel moo-
dulitel, kui koerad on juba suuremaks kasvanud, kestavad trennid kauem. Kursuse lõpus aga, kui peale toidu saab koera ka mänguasjaga innustada, kipuvad päevad väga pikaks venima.
Vanasõna, et algul ei saa minema, hiljem ei saa pidama, on siin täiesti kohane. Kursuse lõppedes ehk järgmise aasta oktoobris peaksid mõlemad koerajuhid suutma koos koertega inimese jälge ajada mõned kilomeetrid maastikul ja mõnesajad meetrid ka asula tingimustes. Samuti tuleb teenistuskoertel otsida maastikul peidetud kadunud esemeid ja kindlasti olla kuulekas. Kõiki neid oskusi testitakse ja kui eksamid ei ole edukalt sooritatud, siis koerajuhiks saada ei ole võimalik.
Kursusel õpetatakse ka keelatud ainete otsimist ja jõukasutust ehk inimese kinnipidamist koera abil. Teenistuskoerte koolituskeskuses on ka enne kaitseväelasi koerajuhi kutset omandamas käinud. Mujal Eestis sellist koolitust ei ole võimalik saada, sest see on ainuke selline kool.
Manhunt meeskond enne jäljele minekut: Asse, Liias, Andres ja Kristo koos Noraga. Fotod: Mart Arrak
Et tutvuda teenistuskoerte grupiga, võta ühendust Aart Nõmmega aart.nomm@mil.ee
Kui soovid õppida koerajuhiks, siis võta ühendust Rene Radalaga rene.radala@sisekaitse.ee
Kaitseväelasi ja kaitseliitlasi on varemgi meie kõige pikemal kursusel osalenud. Peale selle osaletakse ka lühematel nädalastel kursustel, kus pakutakse mitmesuguseid täiendkoolitusi koera taseme hoidmiseks. Näiteks narkokursus, kus otsitakse keelatud aineid, või jõukasutuskursus, kus õpitakse kurjategija kinnipidamist koos koeraga.
Alates 2023. aastast korraldame kaitseliitlastele ka jäljekoolituse baaskursust. Selle vältel saavad kaitseliitlased koos oma koertega, kelle koolituslikku kõlblikkust on juba hinnatud, jäljekoolitust. Kaitseliidus on asutatud huvirühm «Teenistuskoerte
grupp», mille kaudu niisugust tegevust koordineeritakse.
Eesmärk on saada piisaval määral jäljekoeri, kelle abiga saab vastast metsas jälitada, kui selleks vajadus tekib. Jäljekoolituse baaskursuse läbinud koertele esitatakse samasugused jäljenõuded nagu meie põhikursuse läbinud koertele. Praegusel ajal on meil Harjumaal juba seitse sellist koera ja kümmekond on veel koolitust läbimas.
Ka muudes maakaitseringkondades on sarnane tegevus juba alguse saanud. Neid koeri, kes oskavad jälge ajada, kasutatakse põhiliselt taktikalise jäljeajamise harjutamiseks. See on meeskonnaharjutus, mis sisaldab kõike, mida ka tavaline jagu teeks, kui on vaja kedagi metsas jälitada. Koera olemasolu on aga suur eelis, sest ta suudab jälje järgi kohe vastaseni jõuda.
See aitab aega võita ja muudab töö turvalisemaks, kuna mööda jälge liikudes teame, kuskohast võib oht meid varitseda. Koer annab meile suure eelise, mida meil seni ei ole olnud.
Bella ajab jälge.
Sõjaväepolitseinik Rauno koos Ramboga ning kaitseliitlane Erkki koos Chipiga.
Euroopa militaarajakirjanikud Tallinnas
Septembri keskel toimus
Tallinnas Euroopa militaarajakirjanduse liidu (European Military Press Association, EMPA) 48. kongress.
Heiki Suurkask peatoimetaja
Küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskuse (StratKomKe) ja ajakirja Sõdur jaoks oli rahvusvahelise kongressi korraldamine küll paras katsumus, kuid lõppkokkuvõttes paistab, et me saime ettevõtmisega edukalt hakkama. Tagasiside Euroopa kolleegidelt oli igatahes positiivne ja pigem tunti muret, et me oleme järgmistele korraldajatele lati ehk isegi liiga kõrgele seadnud. Pea-
Euroopa militaarajakirjanduse liit (European Military Press Association) on asutatud 1977. aastal Roomas ning sellesse kuuluvad mitmesugused militaarväljaanded ning üksikisikud, kes tegutsevad militaarajakirjanduse vallas.
Kongress on ka korra varem juba Eestisse jõudnud, kui 2014. aastal käidi Tartus ja Tallinnas. Aastail 2012–2016 juhtis organisatsiooni presidendina Läti esindaja Līga Lakuča.
Auhindu on Eesti ajakirjad varem saanud 2014. a parima foto kategoorias, mil selle võitis naiskodukaitsja Velli Ehasalu. 2025. aastal tuli seega uus võit parima foto konkursil.
korraldajana kandis kogu ettevõtmise raskust StratKomKe ülema abi leitnant Raiko Jäärats.
Euroopa militaarajakirjanduse liitu kuulus kongressi toimumise ajal 78 ajakirjandusväljaannet ja üksikliiget 15 riigist, kuigi jõupingutused uute liikmete värbamiseks ja väljalangenud liikmete tagasimeelitamiseks jätkuvad. 2026. aastal kavatseb ajakirjanikke võõrustada Slovakkia ja 2027. aastal on oodata juba 50. juubelikongressi Itaalias. Tallinnas olid kohal 39 militaarajakirjanikku ja vaatlejana ka kaks esindajat Ukrainast.
Kongressiga kaasnenud programm viis militaarajakirjanikud esmalt kaitseväe peastaapi, kus neile anti põhjalik ülevaade Eesti kaitsejõudude ja kaitsevõime praegusest seisust. Samuti oli neil võimalik oma küsimustele vastuseid saada küberväejuhatust ja naabruses asuvat NATO küberkaitse
kompetentsikeskust külastades. Mõ jus oli tutvumine Krulli sepikojas avatud näitu sega «Vapruse nägu. Azovstali alistumatud kaitsjad», kuna terve mahajäetud tööstuskvartal ise meenutas omamoodi sõjatsooni.
Kõige pikem päev viis ajakirjani kud kõigepealt Tapa sõjaväelinnakusse, kus 1. jalaväebrigaadi ülem kolonel Tarmo Kundla an dis põhjaliku ülevaate Eesti valmidusest võimaliku vaenlase rün nakut tagasi lüüa. Ajakirjanikud said tutvuda ka liikursuurtükkidega K9 ning Briti ja Prantsuse üksuste ja nende tehnikaga.
Fotod: Ardi Hallismaa / kaitsevägi
Külaskäik Sinimägede lahingupaika jäi Vaivara muuseumis küll kavandatust lühemaks, kuid seda põhjalikuma ülevaate said ajakirjanikud Narva kindluses, kus linna geopoliitilisest olukorrast rääkis ja vastas küsimustele Narva muuseumi direktor Maria Smorževskihh-Smirnova (keda üks vaenulik riik väljamõeldud süüdistuste alusel tagaselja vangi tahab panna). Nimelt on Narva kindlusel juba mit-
mendat aastat 9. mail rippunud Vene presidenti Vladimir Putinit sõjaroimades süüdistav loosung ja sellist asja idanaaber ju kannatada ei suuda.
Kaitseliitu tutvustas ajakirjanikele selle ülem kindralmajor Ilmar Tamm ja Naiskodukaitset esinaine Airi Tooming. Kõige elavamat huvi leidis aga kaitseliidu ründedrooniüksuse tutvustus. Ajakirjanikel oli võimalus tutvuda ka kaitseliidu eriüksuse võitlejatega. Eesti-poolse programmi lõ-
petas külaskäik Milrem Roboticsisse. Peaassamblee toimus 19. septembril Tallinnas Radissoni hotellis. Eelmisel aastal valitud juhatus jätkab ametis 2027. aastani. EMPA presidendi kohustusi täidab endiselt kolonel Matthias Wasinger Austriast ning juhatusse kuuluvad ka kolonel
Giuseppe Cacciaguerra Itaaliast, proua Jojo Mulder Hollandist, härrad Hans Zimmermann Austriast ja Andreas Hess Šveitsist. Kinnitati eelarve ja
Eestist kuuluvad EMPA liikmeskonda ajakirjad Sõdur ja Kaitse Kodu!. Kongressil anti välja ka iga-aastaseid auhindu. 2024. a parima artikli preemia pälvis Norra ajakiri Forsvarets Forum ja Sõdur jäi oma parima artikliga teisele kohale. Parima foto preemia jäi Eestisse, kuna selle teenis Kaitse Kodu! nr 7/2024 kaanepilt (fotograaf Mikk Otsar). Parima video auhind läks Horvaatiasse, parima raamatu auhind aga Hollandisse. Parima raamatu konkurentsis sai kaitseväe väljaantud raamat «Peastaap. Taasloomise lugu» teise koha.
Eestis on kaitseliit alustanud tegevust kolmel korral: 1918., 1924. ja 1990. aastal. Kuid aastatesse 1974–1976 jäi ka ebaõnnestunud katse asutada vabatahtlikku Eesti kaitseliitu paguluses.
Üleilmne katse taasasutada kaitseliitu
Avdy (ka Avdei või Awdii) Andresson (1899–1990, pildil) oli ratsaväelasena I maailmasõjas ja vabadussõjas osalenud allohvitser, kes oli juba 1930ndatel tuntud ratsasportlase ja hobusekasvanduse juhatajana ning sai tuntuks ka sõja järgsetel aastatel Saksamaal ratsaetendusi andes. Saksamaale 1941. a ümber asununa on ta teadaolevalt lõpetanud Münchenis ohvitseride ratsakooli ja tõusnud sõja lõpuks kapteni auastmesse. Ta oli hiljem USA-s Eesti vabadusvõitlejate liidu ja 1964–1972 ülemaailmse Eesti vabadusvõitlejate keskuse esimees (Argentina eestlaste esindajana, kuigi elades Deerfieldis New Jerseys) ning aastail 1973–1990 ka eksiilvalitsuse sõjaminister.
ganisatsioonide seas, mis oleks võinud ka pärast 1944. aastat paguluses jalgu alla saada, polnud kaitseliit just nähtaval. Kaitseliidu juhtivkoosseisu läände ei jõudnud ja ei olnud seal võimalik ka organisatsiooni struktuuri säilitada. Varasemates sõdades osalenud eestlased koondusid pigem võitlejate ühingutesse, millest vanim, New Yorgis tegutsev Eesti vabadussõjalaste ühing tegutses juba 1931. aastast. 1954. aastast tegutses USA võitlejate ühinguid koondav Eesti vabadusvõitlejate liit ja 1960. aastast ülemaailmne Eesti vabadusvõitlejate keskus (ÜEVK). Andresson toimetas kuni 1981. aastani selle häälekandjana ilmunud omakirjastuslikku infolehte Virgats.
Ajalukku läks ta aga ennekõike katsega luua ülemaailmset Eesti kaitseliitu.
Sõda ja eriti 1941. aasta 14. juuni küüditamised olid räsinud eestiaegse kaitseliidu koosseisu rängalt ning or-
Nagu teadis edastada ajaleht Võitleja 1. juulil 1960, oli ÜEVK organiseeritud USA Eesti vabadusvõitlejate liidu initsiatiivil ja asukohaga USA-s. 1966. aastal kuulusid selle koosseisu Eesti vabadusvõitlejate liit USA-s (asutatud 1953), Eesti võitlejate ühing Saksamaal (asutatud 1950), Inglismaa ÜEV toimkond (asutamisel), Eesti vabadusvõitlejate ühing Argentinas (asutatud 1957), Eesti võitlejate ühin-
Võitlejate ühingu liikmed lojaalsuse päeva paraadil USA-s. Neid paraade on korraldatud igal aastal alates 1955. aastast. Foto: Artur Kalm / rahvusarhiiv
Heiki Suurkask peatoimetaja
gud Austraalias (tegutsesid aastast 1951) ja Eesti võitlejate ühingute liit Kanadas (asutatud 1954).
Suurim pingutus oli vabadussõja 50. aastapäeva tähistamine 1968. aastal, aga ka osavõtt kõikidest suurematest baltlaste meeleavaldustest kuni 1980. aastateni.
Võitlusgrupp
Eestit vabastama
Juba 1965. aastal kirjutab ÜEVK Virgatsis, et võimaliku uue sõja puhkemise korral on nende eesmärk USA ja Kanada eesti sõjaväelastest moodustada ühine eliitüksus, mida saaks rakendada ka Eesti Vabariigi pinnal, tagalas, eesti rahva toetuseks ja kaitseks, vaenlase tagala halvamiseks ja metsa põgenevate eestlaste (kes soovivad võidelda okupatsioonivõimu vastu) organiseerimiseks, relvadega varustamiseks. Teiste riikide eestlastest moodustataks sel korral ühine võitlusgrupp Lääne-Saksamaal. Kuna uut sõda ei puhkenud, jäi seegi idee rakendamata.
1970. aastaks oli ÜEVK programm täpsustunud: «Kõigi eesti vabastamisega seoses olevate küsimuste läbitöötamiseks tuleks moodustada kõrgema haridusega sõjaväelastest ja poliitikutest koosnev ajude trust. Selle esimeheks tuleks leida kõrgema haridusega sõjaväelane, mis eeldab ka ülemjuhataja vastutuse võtmist sõja korral.
Selle ajude trusti ülesandeks oleks välja töötada sissisõja strateegia, teha kindlaks millised materjali kogused oleksid meil sõja puhkemise korral kasutada, kuidas saada terviklikku rivikaadrit, ainelist toetust, välisabi, relvi, kust saada territooriumi rahvusväeosade formeerimiseks ja tarvilikuks ettevalmistamiseks. Kui suured relvastatud jõud meie koguda suudame ja kui suur on nende ühe kuu varustuse tarvidus ja kust seda saada.» (Virgats, juuni 1970)
Seega tugines ÜEVK programm kahele eeldusele. Esiteks peaks suurema sõja korral avanema territoorium, kus Eesti väeosi moodustada ja Eestit vabastama asuda. Teiseks on vaja toimivat eksiilvalitsust, mis suudab Eesti väeosi juhtima asuda.
Ometi Rootsis tegutseva eksiilvalitsuse koosseisus puudus algul isegi sõjaministri ametikoht, 1971. aastast oli
see koht aga ühendatud eksiilvalitsuse juhi kohaga ja kohta täitis Heinrich Mark.
Võitlejate ühingud üle maailma koondasid aga juba pensionieale lähenevat põlvkonda ehk reaalset sõjajõudu nemad poleks enam kujutanud. Eesti vabastamine oleks olnud võimalik nähtavasti vaid siis, kui lääneliitlased oleks reaalselt Eestis oma vägedega jala maha pannud.
1972. aastal korraldati ülemaailmne Eesti sõjameeste kongress Torontos esimeste ESTO päevade raames. Ka väliseestlaste peamine võitlus Eesti iseseisvuse taastamiseks rajanes eranditult vägivallatutel meetoditel. Andresson oli aga kriitiline: «On ülim aeg muutuda rahutuks. Meie rahvast hävitatakse ja meie maad ning maapõue
varasid rüüstatakse. Resolutsioonidega ei saa vaenlast kodumaalt lahkuma sundida. On vaja tegusid õiges kohas ja õigel ajal. Selleks peame olema ette valmistatud.»
Ülemaailmne Eesti kaitseliit
3. aprillil 1973 kutsuti eksiilvalitsuse sõjaministriks USA-s elav Avdy Andresson. Eksiilvalitsuse otsusel ülendati ta 24. veebruaril 1974 koloneliks ja 14. novembril 1975 nimetati ka sõjavägede juhatajaks (eksiilis). Juba 15. mail 1973 tegi Andresson Virgatsis üleskutse ellu kutsuda riiklik-seltskondlik organisatsioon nimega ülemaailmne Eesti kaitseliit (ÜEK). ÜEK oleks vabatahtlik, kindlalt riigi- ja valitsustruu organisatsioon, mis oleks alatises
Connecticuti eesti võitlejate ühingu liikmed mälestuspäeva paraadil Hartfordis 30. mail 1961.
valmisolekus asuda kaitsma iseseisvat riigikorda ja seaduslikku valitsust. Leedulaste kaitseliitu kuulus Põhja-Ameerikas 1973. aastal juba 8000 meest, seega oli ka edukas eeskuju silme ees.
1. mail 1974 teatas kolonel Andresson, et vabatahtliku ülemaailmse Eesti kaitseliidu peastaabi ülemaks on ta nimetanud kapten Elmar Lippingu (pildil) ja Ameerika Ühendriikide maleva pealikuks leitnant August Kuklase. Kõik nad esindasid ülemaailmset Eesti vabadusvõitlejate keskust.
«Kõigi isamaaliste aktiivsete eestlaste koondamiseks ja ettevalmistamiseks on loodud ideeline võitlusorganisatsioon Eesti kaitseliit. Kogunege arvukalt kaitseliidu ridadesse,» teatasid Kint, Mark ja Andresson ühisavalduses 24. veebruaril 1975. Kaitseliidu ridadesse kutsuti kõiki patriootlikke eesti tütreid ja poegi. Aga tegemist poleks mitte paramilitaarse, vaid patriootliku (ja relvastamata) kodanikualgatusega.
Andressoni koloneliks ülendamine tekitas aga furoori, kuna Eesti ohvitseride kogu Rootsis eesotsas kolonel Villem Saarseniga pöördus eksiilvalitsuse juhi Tõnis Kinti poole protestiga. Ülendades kapteneid koloneliks (Andresson) ja kolonelleitnandiks (Elmar Lipping) oli vahele jäetud mitu auastet, mis eksis Eesti Vabariigis sõjaeelsel ajal kehtinud korra vastu.
Kolonel Villem Saarsen (1891–1982) oli endise sõjavägede staabi 2. osakonna ülemana tunduvalt autoriteetsem isik kui ebaselge taustaga Andresson ja tema kriitikat ei saanud parimalgi juhul tähelepanuta jätta. Tüli oli nähtavasti jõudnud ka eksiilvalitsuse sisse, sest 1977. aastal nõudis nimelt Heinrich Mark Andressoni vallandamist sõjaministri kohalt.
Andressoni personaalküsimus
Järgnevas debatis seati kahtluse alla koguni Avdy Andressoni ohvitseristaatus, kuigi ta kinnitas, et kapteniks oli ta ülendatud Saksamaal 15. veebruaril 1945. Diskussioon taanduski Andressoni personaalküsimusele, mis
Foto: Eesti sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum
muutis sisuliselt võimatuks kaitseliidu põhjalikuma organiseerimise.
Austraalia eestlaste ajalehes ilmus sealsete eestlaste iroonilisi avaldusi Andressoni suunal. «Eesti riigikaitse rahuaegse korralduse seadus ei näe ette riikliku võõrleegioni moodustamist ei oma ega kellegi teise riigi territooriumil,» leidis anonüümne artikkel ajalehes Meie Elu, pidades seda sõjalise jõu moodustamiseks Ameerika Ühendriikide territooriumil.
Tüli eksiilvalitsuse tunnustamise üle
Inglismaa eestlaste ühing oli juba 1973. aastal eksiilvalitsusele üheselt selja keeranud. Tüli tekkis sel teemal ka Lääne-Saksamaa eestlaste seas. Saarseni ja Andressoni debatti kasutas oma huvides ära ka Nõukogude propagandamasin. Ettekujutus, nagu kaitseliidu puhul oleks tegemist millegi terroristlikuga, kattuski rohkem Nõukogude propaganda väidetega. Niisiis ei tulnud midagi välja Austraalia ega Euroopa malevate loomisest.
Kanadas Toronto malevkonna pealikuks oli asunud leitnant Eerik
Heine (1919–2008, pildil), endine metsavend, kes kokkusattumuste tulemusena oli vangilaagritest Saksamaale ja sealt Kanadasse pääsenud. Oli ka neid, kes pidasid Heinet seetõttu Nõukogude agendiks. Montrealis oli kaitseliidu peastaabi volinikuks Juhan Kivestu (1909–1999). Ühine Kanada malev jäi nähtavasti siiski loomata.
Pole ka näha, et Marylandi Eesti võitlejate ühingu esimees August Kuklane (1923–2006) oleks tegelikult suutnud USA kaitseliidu malevat tööle saada, kuigi 1975. aastal olid kujunemas neli piirkondlikku keskust.
«New Yorgi Eesti vabadusvõitlejate ühingu esimees Elmar Lipping (1906–1994) on ülemaailmse peastaabi ülemana küll kaitseliidu kujundamisele palju aega ja energiat kulutanud,» teatas ajaleht Eesti Postimees tema sünnipäeval 12. märtsil 1976. Kaitseliidu esindajana ta avalikkuse ees palju sõna ei võtnud, aga 1982. a sai temast eksiilvalitsuse välisminister. 1982. aastal
koostatud eluloos Lipping kaitseliitu ei maini, küll oli ta ikestatud rahvuste komitee sekretär New Yorgis.
Avdy Andresson tegi veel 30. jaanuaril 1976 New Yorgis ilmuva Eesti Postimehe veergudel üleskutse kaitse-
liitu astuda, kuid oli jalgealuse kaotanud ja nii tema ise kui ka eksiilvalitsuse juht Tõnis Kint kaalusid juba 1977. aastal tema lahkumist sõjaministri kohalt. Andresson ja Lipping püsisid siiski eksiilvalitsuse liikmetena 1990.
aastani. ÜEK vanematekogu on Virgatsi andmetel käinud koos ka veel 1978. aastal ja peastaabi teenistuses on olnud kaks ohvitseri.
Andressoni järel aastail 1990–1992 eksiilvalitsuse sõjaministriks olnud Jüri Toomepuu (snd 1930) ei tea paraku nendest ettevõtmistest midagi, nagu ta 2025. a Sõdurile kinnitab. Aga USA armee kolonelleitnant Toomepuu liikus ka veidi teistsugustes ringkondades.
Veel korra kerkib kaitseliidu taastamine eksiilis päevakorda veebruaris 1979, kui USA-s ilmuv Vaba Eesti Sõna avaldas mõnitavate saatesõnadega Austraalias elanud vabadussõjalasest endise poliitvangi Albert Ohvrili kirja, milles too pakkus Austraalia Eesti kaitseliidu ülema kohta Ants Kõrgmale. Mõnitamine ajalehtedes ilmselt kiirendas ka Albert Ohvrili (1906–1979) surma kaks kuud hiljem.
«Rappa ja mülkasse on VES läinud küll seal, kus nimetab meie vabadussõja kangelaste ülendamist telgitagusteks kombinatsioonideks,» vastas Eesti Postimees. Uus tüli ohvitseride auastmete teemal tekkis nimelt 1978. aasta novembris, kui eksiilvalitsus ülendas kõik vabadussõja veteranid ühe auastme võrra. See, mis vabadussõja 60. aastapäeva puhul oli igati loogiline samm, sumbus teravasse vaidlusesse eksiilvalitsuse toetajate ja vastaste vahel.
Ja see debatt polnud vaibunud ka 1990. aastaks, kui järgmine sõjaminister Jüri Toomepuu üritas kaasa aidata Eestis Järvakandis 17. veebruaril 1990 tegelikult taasasutatud Eesti kaitseliidu loomisele selle juhtidele auastmeid määrates. Seekord raevutses auastmete vastu ennekõike nõukogude taustaga meedia Eestis.
Ka varem Andressoni juhitud ülemaailmne Eesti vabadusvõitlejate keskus on nähtavasti (aastail 1972–1978 USA armee koloneli Ylo Ansoni ja 1978–2004 August Jursi juhituna) ülemaailmse kaitseliidu loomisest eemale jäänud. Küll sai seejärel ÜEVK juhiks Ülo Tamre, kes panustas juhtivalt 1990. a ülemaailmse kaitseliidu toetusfondi loomisse. See fond tegutses kuni 1997. aastani, aidates tugevalt kaasa Eesti kaitseliidu taastamisele.
Kaitseliidu dekreedi projekt
Dokument on jäänud nähtavasti kinnitamata.
Vabariigi Presidendi dekreet «Ideelise kaitseliidu kui riigi truude kodanike kasvatusorganisatsiooni rakendamiseks».
Alus: E. V. Ps. §§ 130 ja 131
1. Ülemaailmne Eesti kaitseliit on Eesti riiklike funktsioonide rakendamiseks vabatahtlik seltskondlik organisatsioon isamaalike eestlaste koondamiseks rahvuslikeks võitlusgruppideks, milliste ülesandeks taotleda, Eesti rahvalt vägivallaga, vastu kokkuleppeid ja rahvusvahelist õigust, sõjaväejõuga hävitatud Eesti rahva iseseisvuse ja Eesti demokraatliku vabariigi taastamist. Vaba ja suveräänne Eesti rahvas oma kodumaal on meie taotluste siht.
2. Ü. E. kaitseliidu organisatsioon allub E. V. sõjaministrile ja eestlaste kasvatamine Eesti isamaalikeks kodanikeks toimub iga asukoha maa seaduste ja määruste piires.
3. Ü. E. kaitseliidu kaadri ja kasvatajate instruktorite koosseisu kujundatakse vabatahtlikud end. Eesti sõjamehed ja seltskondliku kasvatuse alal tegutsenud kogenud isamaalikud isikud sõjaministri ja tema nõuandjate valikul. Igal isamaalikul eestlasel on õigus Ü. E. kaitseliidust osa võtta.
4. Ü. E. kaitseliidu ülesandeks on:
• Eestlaste kasvatamine isamaalikeks eestlasteks, iseteadlikeks rahvuslikeks tegelasteks. Ü. E. kaitseliidu liikmetele korraldatakse kaitse ja sõjateaduslikke õppusi, õpetatakse distsipliini vajadust, nii vaimset kui ka kehalist kasvatust.
• Oma liikmetele demokraatlikke vabaduste, koduarmastuse ja Eesti ajalootundmise sisendamist, kasvatades neid sportlikult – kehaliselt ja vaimselt tublideks riigitruudeks kodanikeks. Eesti pojad ja tütred, kes kaitseliidu kasvatuse kursused läbi teinud, peavad kujunema Eesti rahva uhkuseks ja eeskujuks oma kaaskodanikele ning ümbrusele.
5. Ü. E. kaitseliidu organisatsioon on sõjaministri juures ja koosneb:
• Ü. E. kaitseliidu vanemate kogu, kuhu põhiliselt kuuluvad sõjaminister ja tema abi ning iga maa maleva esindaja ja teisi
vastavalt sõjaministri määramisel.
• Ü. E. kaitseliidu peastaap, naiskodukaitse ja vajaduse korral eri osakondade esindajad töötavad sõjaministeeriumi juures. Vastavalt vajadustele moodustatakse üksikutes maades ja eripaikades kaitseliidu malevad.
• Esialgselt luuakse USA malev. Maleva juhiks on sõjaministri ettepanekul …
• Kanada malev. Maleva juhiks on sõjaministri ettepanekul …
• Euroopa malev. Maleva ülemaks on sõjaministri ettepanekul …
• Austraalia malev. Maleva juhiks on vastavalt ettepanekule kinnitatud …
Malevate juhid-päälikud esitavad peastaabi ülemale kinnitamiseks asukoha maa maleva põhikorra ja töökava, vastavalt selle maa seadustele ja kommetele. Malevate põhikorrad kinnitab sõjaminister.
6. Ü. E. kaitseliidu tegevusse astumisel kinnitab vabariigi president asjaosaliste kaitseliidu teenistujate auastmed, vastavalt nende teenistusajale ja teenetele. Kõik Ü. E. kaitseliidu teenistujad kuuluvad teenistusalal edutamisele vastavalt väljateenitud ajale ja teenetele. Teenistusaja järele edutamiseks auastmes on vajalik vähemalt kolmeaastane vaheaeg. Auastmetes edutamise ettepanekut esitatakse sõjaministri poolt vabariigi presidendile kinnitamiseks.
7. Ü. E. kaitseliidu majandus korraldatakse iga maleva piires omaalgatuslikul ettevõttel ja korras, vabatahtlike maksudega, kusjuures malevate eelarvetes ette nähtud tuludest 15% eraldatakse Peastaabi ja keskasutuse kuludeks.
8. Iga malev valib endale 3-liikmelise revisjoni komisjoni ühe asemikuga.
Kopenhaagenis, 1. mail 1974. a. Peaminister Presidendi ülesandeis Peaministri asetäitja Sõjaminister
20. eesti SS-diviisi üksused hakkasid Saksamaale jõudma oktoobrikuu alguses 1944. Ühtlasi oli 6. oktoobril SS-i peaamet andnud välja käsu, mille kohaselt tuli diviis koondada Neuhammeri väljaõppelaagrisse, et see reorganiseerida ja uuendada. Samuti määrati, et diviis pidi olema 30. maiks 1945 lahinguvalmis. Aga mis koht oli Neuhammer?
Neuhammer
Kuidas 1944. a lõpus
taasloodi 20. eesti SS-diviis
Avaldatud tekst on katkend Hanno Ojalo ja Ranno Sõnumi raamatust «Neuhammer. Kuidas taasloodi Eesti Diviis» (kirjastus Ammukaar, 2025).
Mälestusmärk Eestis Sinimägede lahinguis hukkunutele. Ka seal võitles 20. eesti SS-diviis. Foto: Hendrik Osula / Delfi / Scanpix
Ranno Sõnum sõjamuuseumi teadur
Neuhammeri puhul oli tegu külaga, mis asus Alam-Sileesias ja praegu kannab see nime Świętoszów, kuna kuulub nüüd Poola Vabariigi koosseisu. Keiserliku Saksamaa ajal 1898. aastal alustati küla lähedale väljaõppelaagri rajamist, mille pindala oli 1905. aastaks 5000 ha. Pärast Wehrmachti loomist 1935. aastal algasid Neuhammeris laiendus- ja ümberehitustööd, mille tulemusena sai sellest laagrist Saksamaa üks suurimaid väljaõppelaagreid, kus korraga võis õppustel osaleda 60 000–70 000 sõdurit.
Pärast Neuhammeri vallutamist Punaarmee poolt 1945. aasta algupoolel kasutasid venelased seda laagrit kuni 1955. aastani. Seejärel kasutasid Neuhammerit Poola rahvaarmee ja teiste Varssavi pakti riikide sõjaväed suurte ühisõppuste korraldamiseks. Alates 1992. aastast kuulub laager Poola kaitseväele.
Kui tuleme nüüd tagasi Eesti sõdurite koondamise juurde, siis Neuhammerisse jõudis ka teiste Saksa sõjaväe koosseisus olnud eesti üksuste riismeid ja nendeks olid 37. ja 38. politseipataljon, mis toodi merd mööda Saksamaale. 17. oktoobriks olid need Neuhammeri väljaõppelaagris kohal ja liideti 37. politseipataljoniks, mis juba 31. oktoobril likvideeriti ning selle isikkoosseis liideti 20. eesti SS-diviisiga.
Samuti jõudis sinna ka omakaitses teeninud mehi ja selle ülem kolonel Arnold Sinka keeldus algul oma mehi diviisile andmast ning sellepärast sõitis diviisiülem Franz Augsberger Berliini SS-i peaametisse. Selle käigu tulemusena liideti kogu omakaitse koosseis 20. eesti SS-diviisiga.
Tohutu sõjaväelaager Sõjakirjasaatja Jüri Remmelgas on esimesi muljeid Neuhammerist kirjeldanud järgmiselt: «Oktoobri lõpupoolel ja novembri algul 1944 hakati ED uuesti formeerima. Diviisi asukohaks määrati Neuhammer Sileesias. See polnud mingi linn, alevik ega asula, vaid pigem küla, millele oma pitsati
Neuhammeri asukoht praegustes piirides
vajutas tohutu sõjaväelaager paljude õppeväljakutega.
Neuhammeri õppelaager asutati käesoleva sajandi algul ja järgneva nelja aastakümne jooksul täiendati seda alatasa igasuguste juurdeehitustega. Õppelaager oli ehitatud süsteemikohaselt, ehitused asetsesid nöörsirgete ja laiade, kividega sillutatud või asfalteeritud tänavate ääres. Selles laagris asetsesid kõik sellised ehitused, mida sõjavägi võis vajada: kasarmud, elamud ohvitserkonnale, haiglad, majandusehitused, laod, garaažid, töökojad, tallid, hiigelparaadiväljak, spordiväljakud ja ujumisbasseinid.
Endastmõistetavalt oli olemas ka arestimaja. Laagri transpordi teenindamiseks oli olemas isegi oma raudtee paljude veduritega. Neuhammerist 15 km ida poole asetses teine samasugune laager, kuid rajatud hiljem. See viis, kuidas laager oli kavandatud ja ehitatud, vihjas sellele, kuidas saksa militarism sihiteadlikult ja järjekindlalt asus üles ehitama oma sõjajõudu. Sellesse laagrisse hakati nüüd koondama eestlasi. Sakslastest koosnev diviisi staap oli Eestist terve nahaga tulema pääsenud ja kuna neil oli kogemusi formeerimisega juba Dembitsa päevilt, siis läks ka Neuhammeris kõik
Neuhammeri väljaõppekeskus u 1939. a. Foto: Photo-Riediger / Wikipedia
jälle vana mustri kohaselt. Diviisiülemaks jäi edasi SS-oberführer (kindralmajor) Augsberger (pildil), kuid ta staabiülemaks sai major Mützelfeldt ja adjutandiks hauptman Herrmann. Diviisi koondati mehi endistest politseipataljonidest, mereväe-abiüksustest, kõik eesti lennuüksuste mehed ja ka noo red lennuväe-abiteenistusest.»
Lõppjaamaks Neuhammer
Samas diviisis suurtükiväelasena teeninud Juhan Lindströmi esmased muljed Neuhammerist olid pessimistlikumad: «Sõidusuunda saladuses ei hoitud ja anti teada, et lõppjaamaks on Neuhammer. Ega selline teade meile mingit head meelt valmistanud, sest oli teada ja varemalt kuuldud, et seal asub Saksamaa suurimaid väljaõppelaagreid koos tagala range distsipliiniga ja õppustega.
Diviisi koondati mehi endistest politseipataljonidest, mereväeabiüksustest, kõik eesti lennuüksuste mehed ja ka noored lennuväe-abiteenistusest.
Öösel sihtjaama jõudes paljud ettenägelikud mehed peitsid oma isiklikud relvad jaama lähedusse metsa puujuurikate alla või majade alusmüüri aukudesse. Seda relvade peitmist harrastasime juba Narva rindel, kui sakslased nühkisid otsida sõjasaagiks saadud relvi ja võõrandasid meilt kui koosseisu «mitte kuuluvad».
Esimese öö magasime tühjas hobuste tallis. Teise päeva ja alatiseks asukohaks määrati laagri lõpus asuv «Ahlemanni tsirkus». Millistel põhjustel ja kelle poolt esimesena seda laagriosa nii hakati nimetama, ei tea tänaseni. Küllap vist isemeelne ülemus oma janditaoliste korraldustega selleks põhjust andis, et temale alluvat laagriosa hakati tsirkuseks kutsuma.
Meie, uustulnukad, saime seda tsirkust esimesel päeval näha ja tunda. Käsutati kõige kiiremas tempos supisappa, lõdisesime seal poolteist tundi,
mitu korda aeti saba nöörsirgeks, mis külmaga kippus kõveraks kiskuma, ja siis alles teatati, et suppi ei ole! Alles õhtuks lubati keeta...
Väljaõpet me peaaegu ei teinud, välja arvatud mõned rivitunnid barakkide vahelisel üle labajala ulatuval pehmel liivasel platsil, kus alaline häda seisis selles, et samm ei kostnud raksudes välja, vaid kuuldus mingit pehmet matsumist. Peamine rõhk päevakavas oli supisabas seismisel, ülevaatustel ja läbiotsimistel. Isegi barakid tuhniti põhjalikult läbi, meid selleks ajaks välja rivvi käsutades.
Eriline rõhk pandi isiklikkude relvade omamisele ja ka iga teine, just otseselt sõdurile mittevajalik ese võeti ära. Meil oli suuremal osal panipaigaks ainult seljakott, kus mõningaid
Diviisi «Wiking» ülem autasustamas pataljoni «Narva» võitlejaid, II klassi Raudristi sai rinda Hando Ruus.
Foto: arhiiv
kodumaalt kaasatoodud esemeid hoidsime. Keegi velsker oli kaasa toonud väärtusliku mikroskoobi, mis rekvireeriti esimesel ülevaatusel. Ei päästnud ka tunnistajate tõendused, et mees oli selle juba Eestis ostnud.
Mul võeti Eestist kaasatoodud hõbekannused ära, olgugi et need olid minu kui suurtükiväelase tarbeasjad. Laevast kaasatoodud kasukas oleks muidugi läinud sama teed, aga andsime Ärniga nad tuttava varahoidja juurde hoiule, kes varjas neid ajutiselt oma aida nurgas, kuni saime laagrist välja viia. Mehed hädaga leiutasid oma isiklikkude asjakeste varjamiseks haruldasi peidukohti. Barakkidesse ja nende ümbrusesse ei võinud peita, sest korraga võis tulla üleminek teise kohta, siis oleks kõik maha jäänud.
III SSi soomuskorpuse juhataja Felix Steiner (vasakult viies) koos alluvate üksuste ohvitseridega Eestis augustis 1944: vasakult 20. eesti SS-diviisi ülem Franz Augsberger, 45. eesti SS-rügemendi ülem Harald Riipalu, 11. SS-diviisi Nordland ülem Joachim Ziegler, tankipataljoni Hermann von Salza ülem Paul-Albert Kausch, 4. SS-brigaadi Nedeland III suurtükidivisjoni ülem Wilhelm Schlüter, 11. SS-diviisi Nordland õhutõrjedivisjoni ülem Walter Plöw, 49. hollandi SS-rügemendi De Ruyter adjutant Karl-Heinz Ertel. Foto: Eissner / Rahvusarhiiv
Plekist veepudelid lõigati lõhki ja lahti võetud püstol pakiti sisse, pudel pandi riidest ümbrikku tagasi ja näis väliselt täiesti süütuna. Vabadusristi kavaler Moissaar (eestistatud nimega Jaanus Maisaar (1895–1971) – toim) õmbles endale keha ümber seadeldise, nii et kaks püstolit rippusid vastu ihu reite sisekülgedel. Oma peidukoha mõtte olevat laenanud ameerika ajakirjast, kus lehmakarjused kannavad püstoleid väljaspool riietust reite välisküljel. Olid selgi peidukohal omad vead, rivitunnis hõõrdusid kintsude siseküljed kärna ja tarbe korral püksiaugust püstoli väljavõtmine pole sobiv.»
Eestlased kahte gruppi
Neuhammeri saabunud eestlased jaotati kahte gruppi ja nad paigutati laiali kahte pealaagri alluvusse kuulunud all-laagrisse. 45. ja 46. rügemendi sõdurid paigutati laagrisse A ning sinna läks ülejäänud diviisi lisapersonalist. Ühtlasi laagrisse B, mis koosnes valdavalt puitbarakkidest, läksid need mehed, kes pidid minema tagavararügemendi koosseisu. Muuseas tagavararügementi kutsuti ka «Ahlemanni tsirkuseks» rügemendiülema Georg Ahlemanni (1911–1991) järgi ja seal valitsenud segaduse tõttu.
Neuhammeri saabunud eestlased jaotati kahte gruppi ja nad paigutati laiali kahte pealaagri alluvusse kuulunud alllaagrisse.
Eluolu Neuhammeris B-laagris on soomepoiss Heino Susi kirjeldanud järgmiselt: «A-laagris käis algusest peale kõva mahv, aga B-laagri kohta ei saa seda just väita. Siia olid kogutud igasugu tegelased, kes Eesti Diviisi enne polnud kuulunud: omakaitselased, lennukiteta jäänud lennuväelased, piirikaitse rügementidest pääsenud maakaitselased, idapataljonide poisid ja teiste hulgas ka üksikud endised soomepoisid.
Olin jäänud ühte 37-nda ja 38-nda idapataljoni sidemeestega. Olime majutatud kuueteistkümnekesi (kaheksa kahekordset nari) suhteliselt väiksesse tuppa pikas ühekordses barakis. Elektrivalgust meil polnud, õhtuti istusime
väikse kalmuküünla taolise punkriküünla ümber ja mängisime kaarte. Kuidas ainsa küünla valgel mitu satsi mehi ja kaarte saab mängida, näib tagantjärele pisut mõistatuslik, aga nii see oli. /…/
Kõige ebameeldivamaks küljeks B-laagri elu juures oli see, et aeg-ajalt aeti terve see kirju meestekari õppustele poristel väljakutel, millest Neuhammeris polnud puudust. Hommikul algas päev pigimusta, mõru «ersatz» kohviga ja seejärel aeti baraki asukad suure kisa ja õiendamisega maja ette rivisse. Kellel õnnestus sellel hetkel eemal olla – kas või latriinski (kuni õppust korraldavad «Unterführerid»
küllalt targaks said), jäi sedapuhku maha. Lõunaks toodi mehed koju suppi sööma, aga üksik väliköök kahe kompanii tarvis oli liiga väike, nii et osa mehi jäi supita.»
Kuidas diviis uuesti formeeriti Pärast Eesti sõjaväelaste Neuhammeri koondamist hakati diviisi uuesti formeerima. Juba 1944. aasta oktoobrikuu keskpaigas andis diviisiülem Franz Augsberger (1905–1945) käsu moodustada koolitusrühm, et lahendada diviisi kroonilist ohvitseride puudust. Ohvitseride puudus oli tingitud ka sellest, et mingi osa rindekogemusega ohvitsere oli Bad Tölzi SS-allohvitseride koolis.
Hulk mehi saadeti õppima ka Saksamaa poolt okupeeritud Tšehhimaal asunud sõjakoolidesse.
Ühtlasi üritati hakata Narva pataljonis (20. SS-füsiljeepataljonis) teeninud Rudolf Meriste mälestuste järgi pataljoni uuesti taastama, kuid selles väeosas teeninud mehi saadi vähe kokku ning pataljoni taastamisest loobuti. Samuti hakati uuesti taaslooma diviisi koosseisus olnud 45., 46. ja 47. rügementi.
45. rügemendi ülem oli jätkuvalt Harald Riipalu ja 46. rügemendi ülem Alfons Rebane. Uueks diviisi suurtükiväerügemendi ülemaks sai kapten August Võhma, kuna senine rügemendiülem kolonelleitnant Aleksander
Sobolev sai taandumise ajal surmavalt haavata.
Omaette keeruline oli 20. eesti SS-diviisi suurtükiväerügemendi taastamisega, kuna tollal juba Saksa sõjaväel oli puudust nii raskerelvadest kui ka neid vedavatest veokitest. Diviisi suurtükirügemendile eraldati 105 mm ja 150 mm haubitsaid. Kahurväe roomiksõidukeid ja maastikuautosid sai ainult 1. divisjon ja ühtlasi tuli kaua oodata ka suurtükiveokeid, mistõttu pidid õppustel eestlased laenama hobuseid Neuhammeris olnud Ungari sõduritelt, kellel omakorda jällegi oli puudus suurtükkidest.
1. detsembril 1944 andis diviis uuesti vande, millest võtsid osa kõik Neuhammeris olnud eesti sõdurid ja ohvitserid.
Sellest andis järgmise pildi ka ajaleht Eesti Sõna: «1. detsembril leidis ühes Saksamaal asetsevas suuremas sõjaväelaagris aset pidulik sündmus: 2500 eesti sõdurit andsid truudusevande võitluseks bolševismi vastu, liitudes seega nende tuhandete ja veel kord tuhandete eesti meestega, kes oma eluülesandeks on teinud kommunismi hävitamise ja meie kodumaa vabastamise asiaatlike barbarite meelevalla alt.
Haruldane foto eesti sõduritest Tšehhimaal 1945. a. Foto: arhiiv
Franz Augsberger ja Harald Riipalu
1. detsembril 1944 Neuhammeris eesti sõdurite väljaõppel.
Kell 9 hommikul rivistusid värsked SS-mehed laagri peaväljakule, kuhu mõne minuti pärast saabus diviisiülem, SS-brigadeführer ja relva-SS kindralmajor Augsberger aukülaliste – ühe jalaväekindrali ja teiste – saatel.
Pikemas sütitavas kõnes maalis diviisiülem kuulajate ette pildi sellest võitlusest, mida Euroopa praegu peab oma olemasolu eest, ja meenutas igale võitlejale ta sõdurikohust. Pärast diviisiülema kõnet astusid üksuste esindajad ette lipuvandeks, mis oma sügava, piduliku tõsidusega jättis võimsalt haarava mulje.
Diviisiülema lõppsõnade järel lauldi SS-vendluslaulu ning Eesti hümni. Veidi hiljem järgnes Eesti SS-diviisi pidulik defilee, kusjuures väeüksuste möödamarss diviisiülema tribüünist kestis kolmveerand tundi. Pidulikule sündmusele elasid külalistena kaasa paljud diviisi ohvitseride omaksed ja võitluses haavata saanud lahinguvennad.»
Samas kui kõrvutada Eesti Sõnas ilmunud ametlikku artiklit Neuhammeris olnud eesti sõjameeste mälestustega, siis tegu oli meeste jaoks kurvema üri-
tusega, kui seda ametlikus propagandas esitati.
Sõjakirjasaatja Jüri Remmelgas on vande andmist kirjeldanud niimoodi: «1. detsembril vannuti ED Neuhammeri õppeväljakul järjekordselt Adolf Hitlerile ja diviisi ülem Augsberger pidas sel puhul kõne, milles ta meenutas 1. detsembril 1924. aastal Tallinnas aset leidnud mässukatset.
Ta püüdis eestlastele südamesse kõnelda, meenutades, kuidas eesti sõdurid 1. dets. 1924. a lõid põrmu kommunistlike bandiitide kavatsused, kuidas Eesti kahekümne aasta jooksul puhkes õitsvaks riigiks ja kuidas see kaunis aeg kõik kiiresti on möödunud nagu «lühike põhjamaa suvi». Meestele aga tundus selline protseduur rohkem leinatalitusena kui pidulikkusena.
Pärast vannutamise lõppu, kui mehed olid asunud jälle oma ruumidesse, meenutasid paljud vanad diviisi võitlejad seda, kuidas ED vannutamisel
Dembitsas 1943. a algul ei lubatud sakslaste poolt vannutamisele Eesti lippu välja tuua. Kuid kahe aasta jooksul oli juhtunud palju ja diviisiülem oli vahepeal pidanud vajalikuks tutvuda ka Eesti ajalooga.»
Eestlasi 11 000
Vande andmise ajal oli 20. eesti SS-diviisis umbes 11 000 eestlast ja sellele lisaks 1600 sakslasest sõdurit, 750 sakslasest allohvitseri ning 150 sakslasest ohvitseri. Siinkohal tasub mainida, et sel perioodil koostasid Eesti SS-tagavarakomando registreerimise büroo kolm allohvitseri – A. Salm, E. Vaidla ja G. Pajus – nimekirja kõikidest meestest, kes teenisid või olid arvele võetud 20. eesti SS-diviisi tagavaraüksustes ajavahemikul 18. oktoobrist 1944 kuni 28. jaanuarini 1945. Selle nimekirja on publitseerinud Heino Prunsvelt 2018. aastal ja nimekirja originaali säilitatakse USA rahvusarhiivis Washingtonis. Juba 20. detsembril 1944 käskis ka Saksa maavägede ülemjuhatuse vabatahtlike väeosade juhataja kõik eestlastest abiteenistuslased viia SS-i alluvusse ja saata nad Neuhammerisse. Nendest meestest moodustati uuesti diviisi 47. rügement, ent 1945. aasta jaanuaris, kui diviis kiirkorras rindele saadeti, liideti seal olnud mehed 45. ja 46. rügemendiga.
Neuhammeris tuli eesti sõduritel ja
ohvitseridel ka jõulud ära pidada ning sellest on Karl Laane oma päevikusse 27. detsembril 1944 pannud kirja sellised read: «Pühad, need külmad ja kaugel võõrsil veedetud, on sedapuhku läbi ja jätkub tavaline hall laagrielu. Õieti küll päris tavaliselt rahulikke pühi polnudki, kuna ka esimesel ja teisel pühal oli õppus. Aga siiski oli pisut ka pühade moodi. 21. selle kuu päeval oli üldine jõulupuu, mis küll jättis pisut nigela mulje.
Seda meeleolukamaks kujunes aga jõuluõhtu koos meie kompanii noorimatega, s.o minu 1. rühmaga. Peale selle oli ka külalisi ja nõnda sai olla päris heas meeleolus. Ka ettekanded läksid päris hoogsalt ja hästi. Minu ülesandeks oli tol õhtul esineda jõuluvestlusega ja värssülevaatega 4. kompaniist ja selle jõuluõhtu külalistest. Ka esimene püha ja eilnegi läks peamiselt seltskonnas viibides, nii et ei saanud õieti mahtigi käesolevasse märkmete
Postkaart Neuhammerist 1915. aastast.
kirjutamiseks. Ka olen nähtavasti külma saanud, nii et tervis ja meeleolu on paraku üsna gripine ja nohune.»
Jõulupühade ajal käisid Neuhammeris ka Saksmaale jõudnud Eesti ringhäälingu töötajad, kes salvestasid hulga eesti sõdurite tervitusi ja nende seas ka Rüütliristi kavaleride Alfons Rebase (ülal), Harald Riipalu ja Harald Nugiseksi tervitused, mis olid suunatud Saksamaal ja Nõukogude okupatsiooni all olevatele eestlastele.
Neljanda Rüütliristi kavaleri Paul Maitla (all) jõulutervitust salvestada ei saanud, kuna teda Neuhammeris ei olnud (ta viibis haiglaravil).
Siinkohal toome näitena ära Alfons Re base jõulutervituse: «Tervitan kõiki rahvuskaaslasi nii kodumaal kui ka võõrsil, ning soovin häid jõulupühi! Meie eemalviibimine kodu maast on vaid ajutine: tuleme kord võitjatena tagasi. Meie mõtted on alati teiega, kes te praegu viibite kodu hämaruses. Hoidugem kokku ja ärgem unustagem, et oleme eestlased! Kindlas usus, et võitleme õigluse eest, pidagem vastu lõpuni! Selleks kõikidele jõudu, julgust ja võitlustahet uuel aastal!» 1945. aasta jaanuaris halvenenud olukorra tõttu rindel sai 20. jaanuaril 20. eesti SS-diviis käsu valmistuda rindele minekuks ja kaks päeva hiljem lahkus Neuhammerist 45. rügement ning sellele järgnes 46. rügement koos suurtükiväerügemendiga kahegrupilises koosseisus. Neuhammerisse maha jäänud diviisi meestest – pioneeripataljonist, sideüksusest, järelveoüksusest ning välitagavarapataljonist – Rehfeldti võitlusgrupp (Kampfgruppe Rehfeldt). See grupp paisati 6. veebruaril 1945 Boberi jõe ääres Tiefenfurti (Parowa) piirkonnas rindele pealetungivat Punaarmeed peatama.
Uute tuhandete eesti sõdurite, lipuvande andmise päeval Eesti diviisis võimaldas diviisi ülem SS-brigadeführer ja relva SS-kindralmajor Augsberger Eesti Sõna toimetuse esindajale alljärgneva jutuajamise.
Härra kindral, teie olete juhtinud Eesti Leegioni esimest üksust, pataljon «Narvat» ja olete teinud kaasa ka viimased lahingud Eesti pinnal, kas võiksite midagi ütelda oma muljeist eesti sõduri kohta üldiselt?
Võin. Ja üsna lühidalt: Eesti sõdur on see, kellele iga väejuht võib täie kindlusega toetuda. Eesti sõdur seisab kindlalt ja jääb seisma kindlalt, olgu olukord milline tahes.
Kuidas olete rahul diviisi praeguse inimkoosseisuga? On ju siin nüüd mehi mitmesugustest üksustest ja mitmesuguse väljaõppega, samuti alles üsna noori ning kogenematuid. Inimmaterjal koosneb eesti meestest ja see on peaasi. Väljaõpe toimub täie põhjalikkusega ja diviis saab kõige moodsama relvastuse. Minu sihiks on Eesti Diviis tõsta Saksa parimate eliitdiviiside tasemele. Seda võlgnen ma nii oma sõduritele kui ka eesti rahvale, kelle võrdkujuks on Eesti Diviis.
Kas praegused väljaõppe- ja elutingimused võimaldavad kõiki eeldusi selleks taotluseks?
Täiesti. Et sõdurid elavad korralikkudes tingimustes, nagu üldse see laager siin on üks eeskujulikumaid, seda te olete arvatavasti juba isiklikult märganud. Võin siia juurde lisada veel, et olen hoolitsenud ka perekondade eest. Siin ümbruskonnas on juba üsna rohkesti eesti perekondi, kelle mõni liige kuulub diviisi koosseisu.
Ehitame maju, et inimesed saaksid oma perekonnad siia tuua.
Kui diviisi koosseisus saksa ja eesti ohvitser on kamraadid, siis peab see kamraadlikkus laienema ka kogu rahvale ja ka eesti naine peab tundma end saksa naise kamraadina.
Meil ei tunta rahvuste vahesid, oleme ühised võitlejad, totaalsed võitlejad totaalses sõjas. Oleme vandega seotud võitlusvennad ja meie perekonnad meie kõrval samuti.
Kas diviis hoolitseb omal jõul ka juhtide kaadri täiendamise eest? Jah. Praegugi on käimas ohvitseride ja allohvitseride ettevalmistus. Kursuse lõpetanud määratakse kohtadele igaüks oma võimetele vastavalt. Üldiselt pean juhtimise kohta märkima, et Eesti Diviisis maksab ainult üks mõõdupuu, ja see on mehe enda väärtus.
Ei tähenda, et üks on olnud kunagi kapten ja teine nooremleitnant tegeliku juhtimise, õppuste ja lahingutegevuse tulemusena võime näha pilti, kus endine leitnant on kõrgemal kohal ja aukraadis kui endine kapten.
Seda isiku väärtuse põhimõtet jälgin ma piinlikult iga juhikoha täitmisel. See on muide täpselt nii, nagu oli Eesti Vabadussõjas 1918–20. Eestlane armastab õiglust, on kriitilise meelega, individuaalne mõtleja, isiksus. Ta talub iga olukorda, kui see ainult on õiglane.
Nõuan igalt ohvitserilt kõige kategoorilisemalt kamraadlikkust ja õiglust ka viimase hobusepoisi vastu, sest ohvitser olla tähendab mitte omada suuremaid õigusi, vaid suuremaid kohustusi.
See on põhimõte ja alus, millele rajaneb Eesti Diviisi distsipliin, ja alus teeb diviisist võitlusüksuse, mis võib uhkusega seista parimate Saksa diviiside kõrval.
Augusti lõpus lahkus meie hulgast Eesti tuntuim relvade ja sõjatööstuse uurija ja ekspert Toe Nõmm. Kaitseministeeriumi relvastusbüroo ülemana ja nõunikuna andis ta suure panuse ka taasloodud Eesti kaitseväe relvastuse ja sõjatehnika arengusse.
Toe sündis Tartumaal praeguses Luunja vallas Kavastus. Peagi kolis pere Jõgevale, kus Toe lõpetas 1972. aastal Jõgeva keskkooli ja asus õppima Tartu riikliku ülikooli ajalooteaduskonna ajaloo osakonnas. Pärast ülikooli lõpetamist 1977 töötas ta ajaloo õpetajana Rakveres, kuid juba 1978. a asus metoodikuna tööle Paide koduloomuuseumi.
Aastail 1982–1984 teenis ta Nõukogude armees ohvitserina. Pärast seda suundus ta koos abikaasa Marega elama Tallinna, kus töötas lektorina. Aastatel 1986–1994 töötas Toe teaduste akadeemia ajaloo instituudis aspirandina ja nooremteadurina. Tema uurimistöö Eesti territoriaalsest laskurkorpusest 1940–1941 avaldati 1990. a Teaduste Akadeemia Toimetistes ja 2007. a kogumikus «Korpusepoisid» ning 2015. a raamatus «Eesti sõduri murepäevad: territoriaalkorpus 1940–1941».
Uurides Eesti sõjaväge 1930ndatel, pühendus Toe Eesti relvastuse ja sõjatööstuse ajaloole ning juba 1989. a avaldas artikli Akadeemias
nr 3 ja 1991–1992 artiklisarja Tehnikas ja Tootmises. 1990. a avaldas ta Akadeemias ülevaate eesti üksustest Saksa sõjaväes. 1994. aastast töötas Toe kaitseministeeriumis vanemkonsultandina, 1996. aastast relvastusbüroo ülemana ja 2008. aastast nõunikuna, hiljem ka riigi kaitseinvesteeringute keskuses.
Toe Nõmme sulest pärinevad kõik Eesti sõjaajaloo koguteoste relvastust ja sõjatööstust puudutavad peatükid: Sõja ja rahu vahel, I köide. Eesti julgeolekupoliitika 1940. aastani (2004); Eesti Vabadussõja ajalugu, I-II kd (2020); Eesti sõjaajalugu. Valitud peatükke Vabadussõjast
tänapäevani (2021). Tema arvukad artiklid ilmusid ajakirjades Sõdur, Kaitse Kodu!, Tehnikamaailm, Inseneeria ja Horisont, kaitseministeeriumi aastaraamatutes ja ka ajalehtedes.
Põhjalikumad käsitlused Eesti relvaliikide arengust 1918–1940 ilmusid Laidoneri muuseumi aastaraamatutes: 2001. a sõjaväepüstolitest, 2002. a Arsenali püstolkuulipildujast, 2003. a tankitõrjest, 2004. a suurtükiväest ja 2005. a sõjapüssidest. Üldistav artikkel Eesti Vabariigi eri aegade relvastusest ilmus Akadeemias 2009 nr 9. Toe oli ka Eesti ajaloo õpiku (1992) ja kolme riigikaitse õpiku autor. Kahjuks jäi valmimata eraldi monograafia Eesti kaitseväe relvastusest, polnud enam tervist. Toe oli väga põhjalik ja erudeeritud ajaloo uurija, kuid võttis asju ka kerge huumoriga. Ta ei olnud kunagi lahmiv kriitik, vaid püüdis ajalooliste isikute tegevust mõista ja analüüsida.
Toe kuulus asutajaliikmena Eesti Akadeemilisse Sõjaajaloo Seltsi ja oli kaitseliidu Tallinna maleva liige. Ta oli väga sõbralik ja abivalmis kaaslane ning huvitav ajaloo vestja. Toed jäid leinama abikaasa Mare, viis last ja lapselapsed. Sügav kaastunne pereliikmetele ja lähedastele!
