Sõdur 4/25

SISUKORD

4 Lühiuudised

6 Kokkuvõte Eesti sõjalistest missioonidest Malis, I osa

22 Loomisel on tulevikuvõime ja innovatsiooni väejuhatus

26 Innovatsioon – võlusõna ka kaitseväe jaoks

30 NATO vanemmentori hinnang Eesti diviisile

36 Brigaadikindral Harris: Eestis taasavastasin oma sisemise sõduri

42 Drooniderohke Venemaa sõda Ukraina vastu 2025. a suvel

49 Mootorrattasõda ehk olukord maismaarindel

52 Küberohtude pealetung – artikkel ründavatest rühmitustest

60 Tapa pommirahe all 1944. aasta talvel ja kevadel

66 Uued raamatud

Ajakiri Sõdur on tellitav tellimiskeskkonnas https://tellimine.ee/est/sodur. Samuti saab ajakirja tellida Omniva postkontoris, postipunktis või kirjakandja vahendusel. Tellimishind: 12 kuud 16,30 eurot

Väljaandja küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus

Toimetus Juhkentali 58, Tallinn 15007 sodur@mil.ee

Peatoimetaja Heiki Suurkask heiki.suurkask@mil.ee / 717 2432

Toimetaja n-ltn Jan Robert Janson

Keeletoimetaja Diina Kazakova

Kujundaja lvo Sokka

Trükitud Joon trükikojas

Kaanefoto Rasmus Allik

ISSN 1406-3379

ISSN: 2674-2624 (veeb)

Foto: Jaanus Lensment

Foto: Scanpix

Foto: Shutterstock

Foto: Tapa muuseum

Uusi auastmeid

Kaitseministri ettepanekul andis president Alar Karis 20. juunil kindralmajor Andrus Merilole kindralleitnandi sõjaväelise auastme. Samal päeval said presidendilt brigaadikindrali sõjaväelise auastme Mait Müürisepp, Eero Rebo ja Riivo Valge.

Koloneli auastme said juunis Uku Arold, Janek Kesselmann, Tarvo Luga, Margot Künnapuu, Raul Kütt, Maanus Nigul, Erki Soo, Marko Tomentšuk ja Toomas Väli. Mereväekapteni auastme sai Ain Pärna. President andis ka kolonelleitnant Tanel Rattistele õpingutel osalemise ajaks koloneli ajutise sõjaväelise auastme.

Aasta reservväelane

Kaitseministeerium otsustas sel aastal tunnustada aasta reservüksuse tiitliga diviisi õhutõrjepatareid (ülem Randar Rannak) ja aasta reservväelaseks valiti Ilmar Vessin. Ergutuspreemiad said Igor Kopõtin, Siim Kruusmann ja Elmo Mölder.

Kaitseväe juhataja asetäitja suundus reservi

Kaitseväe juhataja asetäitja kindralmajor Rauno Sirk (pildil) suundus 32-aastase kaitseväe teenistuse järel reservi.

«Kindralmajor Rauno Sirk on oma teenistuse vältel andnud suure panuse Eesti riigikaitse arengusse. Tema sõnad, otsused ja teod on arendanud kaitseväge kui organisatsiooni, tõhustanud kaitseväe ja riigi kaitseinvesteeringute keskuse koostööd ja tugevdanud Eesti positsiooni liitlaste silmis,» ütles kaitseväe juhataja kindralleitnant Andrus Merilo.

Kaitseväe juhataja tunnustas kindralmajor Rauno Sirki eeskujuliku teenistuse ja panuse eest riigikaitsesse, annetades talle nimelise tulirelva.

Teder

Foto: Siim Verner

Õhuväe uueks ülemaks sai Riivo Valge

Suurtükiväepataljoni koosseis suurenes ühe lahinguvalmis CAESARi patarei võrra

Juulis õppekogunemisele tulnud suurtükiväepataljoni reservväelased tõestasid lahinglaskmistel, et värskelt kokkupandud üksuse esmane lahinguvalmiduse tase on saavutatud. «Relv on ülitäpne. Tulekäske täitsime taktikalises olukorras lahingumoonaga ning saime tulejuhtidelt tagasiside, et teine lask läks otse kümnesse. Minu eelmise relvaga, milleks oli järelveetav haubits D-30, ei anna võrreldagi,» ütles diviisi suurtükiväepataljoni tulerühma ülem nooremleitnant Ranno Rajaste.

«CAESAR on nii palju kiiremini ümberpaiknev ja nii palju rohkem mobiilne, et me saame ükskõik kui ootamatuid tulekäske palju kiiremini täita. Alguses oli üsna keeruline ümber harjuda – taktika on niivõrd erinev, aga nüüd oli juba näha, et vajalikud oskused on käpas,» lisas Rajaste.

Foto: Rasmus Allik

Foto: Maria Tammeaid

Ämari lennubaasis toimunud pidulikul tseremoonial võttis kolonel Riivo Valge (pildil, alates 20. juunist brigaadikindral) 18. juunil õhuväe juhtimise üle brigaadikindral Toomas Susilt. Kolonel Valge senine ametipositsioon on olnud õhuväe ülema asetäitja. Samuti on ta teeninud kaitseväe akadeemia ülema asetäitjana ja eri ametikohtadel nii Eesti õhuväes kui ka NATO väejuhatustes. Kolonel Valge on lõpetanud Eesti riigikaitse akadeemia ning omandanud kaks magistrikraadi Ameerika Ühendriikide õhuväe sõjakolledžis. Peale selle on ta osalenud välisoperatsioonil Bosnias.

«Lähiaastatel on meie põhitähelepanu keskmes õhu­ ja raketikaitse tõhustamine Eestis. Seda nii iseseisvalt kui ka osana NATO õhukaitsesüsteemist. Eriti keeruliseks kujuneb oskuste rakendamine jooksult ehk otse lääne tehastest «väljaveerevate» õhukaitse raketisüsteemide kiirendatud korras liidestamine ja lahingukorda seadmine Eesti murukamaral. Õhuväel on ees põnevad ajad. Meeskond on asjatundlik ja motiveeritud, mistõttu olen kindel, et seljatame kõik raskused,» ütles kolonel Valge.Brigaadikindral Toomas Susi jätkab oma teenistust sõjalise esindajana Ameerika Ühendriikides.

NATO Brunssumi ühendväejuhatuse uus ülem külastas Eestit 16. juulil külastas Eestit Hollandis paikneva NATO Brunssumi ühendväejuhatuse uus ülem kindral Ingo Gerhartz, kohtudes kaitseväe, kaitseliidu ja kaitseministeeriumi esindajatega. «Brunssumi ühendväejuhatusel on Balti regioonis vastutusrikas roll NATO kaitseplaanide elluviimisel. Meie jaoks on oluline, et kindral Gerhartzil oleks võimalikult kiiresti hea arusaamine Eesti sõjalisest kaitsest ja kaitsepoliitilistest seisukohtadest,» sõnas kaitseministeeriumi kaitsepoliitika asekantsler Tuuli Duneton kohtumise järel. Kindral Ingo Gerhartz astus NATO Brunssumi väejuhatuse ülema ametikohale selle aasta juunis, võttes kohustused üle kindral Guglielmo Luigi Migliettalt.

Sõjaväepolitsei ülemaks asus kolonel Toomas Väli

17. juulil kaitseväe Paldiski linnakus toimunud tseremoonial võttis kolonel Toomas Väli (pildil) üle sõjaväepolitsei juhtimise kolonel Meelis Sarapuult. Kolonel Väli on muu hulgas teeninud sõjaväepolitsei koosseisu kuuluva vahipataljoni ülemana, kaitseliidu Tallinna maleva pealiku ja staabiülemana, Põhja maakaitseringkonna ülemana ning kaitseliidu peastaabi operatsioonide osakonna ülemana.

Kuperjanovi

jalaväepataljoni juhtimise võttis üle kolonelleitnant

Lauri Teppo

Kaitseväe Taara linnakus peetud tseremoonial võtsid kolonelleitnant Lauri Teppo (pildil) ja staabiveebel Mario Mõttus 20. juunil üle 2. jalaväebrigaadi Kuperjanovi jalaväepataljoni juhtimise kolonelleitnant

Jaan Kesselilt ning staabiveebel Taavi Murult. Enne Kuperjanovi jalaväepataljoni ülema ametikohale asumist teenis kolonelleitnant Teppo diviisi staabi planeerimisjaoskonna ülemana. Kolonelleitnant Teppo on osalenud välisoperatsioonil Afganistanis.

Scoutspataljoni juhtimise

võttis üle kolonelleitnant

Madis Koosa

Kaitseväe Tapa linnakus toimunud pidulikul tseremoonial võttis kolonelleitnant Madis Koosa (pildil) 16. juunil Scoutspataljoni juhtimise üle kolonelleitnant

Ranno Raudsikult. Scoutspataljoni ülemaks asub kolonelleitnant Koosa 2. jalaväebrigaadi staabi operatiiv- ja väljaõppejaoskonna ülema ametikohalt. Kolonelleitnant Koosa on osalenud kolmel rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil.

Pioneeripataljoni juhtimise võttis üle

major Taavi Moor

Kaitseväe Tapa linnakus 13. juuni hommikul toimunud pidulikul tseremoonial võtsid major Taavi Moor (pildil) ja vanemveebel Tauno Lestmann üle 1. jalaväebrigaadi pioneeripataljoni juhtimise kolonelleitnant Priit Heinloolt ja staabiveebel Meelis Barbolt. Pioneeripataljoni ülemaks tõusis major Moor kaitseväe diviisi staabi pioneerijaoskonna staabiohvitseri ametikohalt.

1. jalaväebrigaadi õhutõrjepataljoni juhtimise võttis üle kolonelleitnant

Robert Rajaste

Kaitseväe Tapa linnakus toimunud pidulikul tseremoonial võttis kolonelleitnant

Robert Rajaste (pildil) 19. juunil üle 1. jalaväebrigaadi õhutõrjepataljoni juhtimise kolonelleitnant Kristjan Leimannilt. Kolonelleitnant Rajaste on teeninud erisugustel juhtivatel ametikohtadel õhutõrjepataljonis, kaitseväe akadeemias ja Kuperjanovi jalaväepataljoni staabis.

Küberväejuhatusel vahetus staabiülem

Juunis vahetus ka küberväejuhatuse staabiülem ning kolonelleitnant

Erkki Õlijas andis teatepulga üle senisele staabi operatsioonide ja sidejaoskonna ülemale kolonelleitnant Karel Kattaile (pildil). Enne küberväejuhatusse suundumist teenis kolonelleitnant Kattai NATO Brunssumi ühendväejuhatuse staabis sidesektsiooni staabiohvitserina, kus tema peamine ülesanne oli NATO reageerimisväe (NRF) side ettevalmistus.

Foto:

Kokkuvõte Eesti sõjalistest missioonidest Malis

Ei võit

ega kaotus,

Foto: Valner Väino / kaitsevägi

10. juunil 2021. aastal teatas Prantsusmaa president Emmanuel Macron paljudele ootamatult, et prantslaste sõjaline operatsioon Barkhane vahetab tegutsemismudelit. Mali poliitiline juhtkond luges sealt välja teate, et prantslaste sõjaline tegevus lõpeb sootuks, kuna mitu Prantsuse sõjaväebaasi kavatseti maha jätta.

Ilmar Raag Erkki Tuul

Mali peaminister Choguel Maiga nimetas seda käiku ÜRO peaassambleel Mali «hülgamiseks» ja õigupoolest reetmiseks. Prantsusmaa poolt Mali «maha jätmine» viis Mali järjest suurema kaitsekoostööni Venemaaga, mis kulmineerus detsembris 2021 Malisse tulnud Wagneri üksusega, kes alustas Malis oma operatsioone ja üksustega laienemist.

Kõik see käivitas sündmuste ahela, mille tulemusel 17. veebruaril 2022 jõudis Prantsusmaa koos oma liitlastega otsuseni, et sõjaline koostöö Maliga tõepoolest lõpeb. Eestlastele oli tähtis just viimane otsus, kuna see tähistas lõppu nii Barkhane’ile kui ka Euroopa erivägede ühendoperatsioonile Takuba.

Ehkki Prantsusmaa on korduvalt kinnitanud, et Saheli piirkonda tervikuna ei hüljata ja terrorismivastane võitlus jääb endiselt päevakorda, on praegune hetk kindlasti sobiv, et hinnata Prantsusmaa ja tema liitlaste tegevust Malis aastatel 2013–2022. Tagasivaade on seda olulisem, et praeguseks on Prantsusmaa välja tulnud ka Nigerist, Burkina­Fasost ja Senegalist. Neist riikides, eriti Nigeri ja Burkina­Faso puhul, on võimalik vaadelda samu suundumusi mis Malis. Kas see oli võit või kaotus? Mida sellest õppida edaspidiseks?

Malis teeniva jalaväerühma BKN11 Estpla patrull.

Foto: Maria Tõkke / kaitsevägi

Julgeolekuteooria mõistes viisid prantslased operatsiooniga Barkhane ellu stabiliseerimisoperatsiooni, mille alaliigiks on ka terrorismivastased operatsioonid.

Taoliste operatsioonide raskuskese on elanikkonna valmisolek aktsepteerida kriisi järel tekkinud sotsiaalpoliitilist olukorda. Sama eesmärgi

loogiline areng on valitsuste valmidus minna edasi saavutatud poliitiliste tulemustega.

Mali puhul näeme paraku lääne ekspeditsioonisõdadele üsnagi tavaliseks saanud arengut, kus sõjavägi võitis kineetilises mõttes kõik lahingud, ent väga suur osa kohalikust elanikkonnast ei olnud Prantsuse koalitsioo­

ni tegevusega sugugi rahul. Ka Mali valitsuse väga selge Prantsuse­vastane hoiak ja tahe vabaneda prantslastest koos liitlastega osutab sellele, et me ei saa üheselt rääkida lääneriikide edust Malis. Elanikkonnakesksest perspektiivist vaadatuna kukkusid operatsioonid Barkhane ja Takuba selle osana läbi.

Järgnevalt vaatame, millised tegurid mõjutasid taolist ebaõnnestumist. Alustame ajaloost, kust on alguse saanud mitmed praegused konfliktid Malis ja uurime lähemalt keskkonda, mis mõjutab inimesi ja nende toimimist Malis ning lõpuks ka neid sõjalisi aspekte, mida prantslased koos oma liitlastega suutsid mõjutada.

I OSA

Ajalugu

Mali ajaloo peamine eripära seisneb riigi etnilises kirevuses, mis otseselt tingib ka sealsete konfliktide rohkuse ja mitmekesisuse.

Üks esmaseid tõdemusi Aafrika ajaloost ütleb, et seal ei ole rahvusriike, nii nagu meie neid Euroopas mõistame. Mali on siinkohal üks selge näide. Tänapäeva Mali territooriumil järgnesid üksteisele keskajal iidne Mali impeerium, hiljem Songhai impeerium ja seejärel Macina impeerium. Neid kõiki juhtisid eri hõimud, millel olid ajaloos paremad ja siis jälle halvemad ajad.

Igal juhul ei tohi seda pärandit alahinnata. Näiteks Timbuktu linn oli keskajal üks kogu Aafrika islamikultuuri keskustest. Kuulus on ka lugu keiser Mansa Moussa palverännakust 1324. aastal Mekasse, mille jooksul ta liikus läbi Egiptuse ligi 10 000 orjaga ja kinkis kohalikele ülikutele nii palju kulda, et Kairo kullaturg kukkus kokku. Ühesõnaga, Mali tähendus keskajal ületas kaugelt selle riigi piire ja on ajaloolasi, kes peavad Mansa Moussat ajaloo kõige rikkamaks meheks.

Meile on aga olulisem fakt, et imperaatori tiitel Mansa tähendas «kuningate kuningat», kelle alluvuses oli kümme kuningat, kes omakorda valitsesid erisuguste hõimude üle. Samas ei olnud sellel enam mingit tähendust, kui Prantsuse kolonisaatorid 19. sajandi lõpus tõmbasid joonlauaga Sahara kaardile piire.

Tekkinud haldusüksused liitsid nii juhuse tahtel kokku hõimusid, kes olid ajalooliselt üksteisega vaenujalal või siis poolitasid vanu hõimualasid kaheks. Prantslasi loomulikult ei huvitanud, et nende alluvuses räägiti tegelikult vähemalt kümmekonda eri keelt. Kõik see kokku lõi eelduse pidevateks kodusõdadeks, mille juhtiv konflikt vastandas Põhja­Malis elavaid rändrahvaid tuareege Lõuna­Malis elavatele maaharijatele bambaratele.

Maroko

Lääne

Sahara

Mauritaania

Alžeeria

Senegal MALI

Guinea

Atlandi ookean

Vahemeri

Liibüa

SAHARA KÕRB

Niger

SAHEL

Nigeeria

Egiptus

Sellisel viisil ei ole Mali mingi erand Aafrikas, sest nagu tihti on märgitud, on kõik Aafrika sõjad mingil moel hõimusõjad. Seda isegi siis, kui eemalt vaadates tundub, et võideldakse kas religiooni, demokraatia või millegi muu nimel.

Mängu tuli salafistlik islam Praegune Mali konflikt algas tuareegide ülestõusust jaanuaris 2012. Ajalooliselt oli see juba nende kolmas katse eralduda Mali riigist. Õnnetuseks olid mõned tuareegide klannid loonud ajutise liidu ka mitmesuguste religioossete rühmitustega, nagu Ansar Dine,

Tšaad Sudaan

AAFRIKA

Etioopia

MUJAO ja Magribi Al­ Qaida. Juhtus aga nii, et pärast esialgset tuareegide edu Põhja­Malis, kus Mali armee peaaegu purustati, teatasid islamistid, et neid ei huvita sugugi tuareegide iseseisvus, vaid palju suurem Lääne­ ja Põhja­Aafrika islamistlik riik. Kasutades ära olukorda, kus Mali armee oli juba puruks löödud, liikusid islamistid kiiresti pealinna Bamako peale. Mali president palus abi Aafrika Liidult, aga sealt tuli vastus, et vajaliku kiiruse ehk mõne päevaga ei suuda keegi neist reageerida. Mali oli jäetud üksinda. Prantsusmaa oli neid sündmusi jälginud juba pikemalt väga tähelepaneli­

Punanemeri

kult, sest kõikidel seesugustel kriisidel on kombeks üle piiri valguda. Malis ei ole Prantsusmaal suuri majandushuve, kuid vahetult teisel pool piiri Nigeris asuvad seevastu uraanikaevandused, kust tuleb lõviosa Prantsuse tuumajaamade kütusest. Seega Prantsusmaa energiapoliitika oli väga otseses sõltuvuses stabiilsusest Nigeris.

Seejärel tuli mängu veel üks aspekt. Kuna islamistid olid juba teavitanud, et muu hulgas on nende vastaseks ka lääs, siis seisis prantslastel silme ees võimalus, et Bamakosse jõudes võtavad islamistid pantvangiks kõik kättesaadavad prantslased. Neid elas ja

töötas Bamakos paar tuhat. See oli doominokivi, mis pani kogu protsessi käima.

Prantsuse eriväed reageerisid 11. jaanuaril 2013 Mali presidendi palvele ja juba kuu aega hiljem olid Põhja­Mali džihadistid linnadest välja surutud. Sellega oleks võinud kõik ka lõppeda, kui Prantsusmaa ei oleks üsnagi põhjendatult arvanud, et täielikus kriisis piirkonda tuleb pikemat aega stabiliseerida, et sinna ei tekiks järjekordset džihadistide turvaala.

Üldisem plaan nägi ette tegutsemist kahel liinil. Kõigepealt organiseeriti saavutatu hoidmiseks ÜRO ra­

huvalvajad, kes käivitasid operatsiooni MINUSMA 25. aprillil 2013. Teine tegevusliin oli aga otseselt terrorismivastane operatsioon, mis tähendas aktiivset tegevust džihadistide hävitamiseks. Selleks loodi Barkhane 2014. aastal. Peale selle asutati viie Saheli riigiga nn G5 koalitsioon džihadismivastaseks võitluseks kogu Lõuna­Sahara alal.

Rahvusvahelise kogukonna jaoks tegi kõik keerukamaks asjaolu, et kohe algul käis Malis vähemalt kolm kodusõda. Esiteks, tuareegide separatism ja sõda Mali keskvõimu ehk bambarate vastu, mis vormiliselt lõppes Alžiiri rahuleppega 2015. aastal, aga mida reaalselt ei ole ellu viidud.

Teiseks, tuareegide eri klannide omavaheline võimuvõitlus, kus ühed olid nõus autonoomiaga Mali koosseisus ja teised soovisid täielikku iseseisvust. Kõige selle taga nägid mitmed analüütikud ka soovi kontrollida Mali kaudu kulgevaid narko­ ja muid salakaubateid. Kolmandaks, džihadistide võitlus islamiriigi eest kogu Mali territooriumil.

Konflikt laienes veelgi

2019. aastaks oli selgeks saanud, et MINUSMA ja Barkhane ei ole tegelikult edu saavutanud. Selle asemel laienes konflikt veelgi. Juurde tulid neljandana Kesk­Malis sealsete rändrahvastest fulanide ( peulh) hõimusõda bambarate vastu, mis tegelikult tähendas partisanisõda Mali keskvalitsuse vastu.

Väga tüüpiliselt kasutasid Al­ Qaidaga liitunud kohalikud islamistid ära fulanide protesti ja võtsid endale nende etnilise kaitsja rolli. Seega on see konflikt ühtaegu nii islamistide võitlus Mali keskvalitsuse vastu kui ka fulanide võitlus bambarate­poolse diskrimineerimise vastu. Viiendaks võitlesid islamistid samal ajal ka omavahel. Al­ Qaida filiaal (JNIM) võitles ISIS ­e kohaliku filiaaliga territooriumi jagamise pärast.

Lääne ja Mali valitsuste edu puudumine mõjus ühtemoodi halvasti nii Pariisis kui Bamakos. President Macron ei olnud üldse õnnelik oma eelkäijalt Francois Hollande’ilt saadud sõja üle, mis neelas väga suurel hulgal raha, ilma et edukas lõpptulemus oleks kuidagigi käeulatuses paistnud.

Lambakarjused on sagedane vaatepilt Mali tänavail.

Kontakti kohaliku rahvaga tuleks tihendada. Fotod: Jaanus Lensment / kaitsevägi

Seetõttu tulid prantslased välja plaaniga tõmmata kokku suurem osa Barkhane’i operatsioonist ja asendada see erivägede operatsiooniga Takuba, mida finantseeriksid Euroopa riigid kahasse. Sõjaline loogika seisnes taotluses hoida teatud status quo’d. Džihadistidele ei anta võimalust luua endale selgeid turvaalasid, aga samas ei taotleta ka kogu Mali territooriumi kontrollimist.

Põhimõtteliselt sarnanes see kontseptsiooniga, mida lääneriigid olid rakendanud võitluses ISIS ­ega Põhja­Iraagis ja Süürias. Sõdurite jalajälg on väike, kogu töö tehakse ära õhuvahenditega (lennukid, kopterid, droonid), mida maa pealt sihitavad eriväed. Kõige olulisemad olid ikkagi mingid kohalikud julgeolekujõud, mis suudaksid võtta enda peale kontrolli pärast seda, kui lääne koalitsioon on kineetilise «töö» ära teinud.

Bamako poolt vaadatuna oli see kõik ebapiisav. Kõigepealt langes pealinna meelepaha ohvriks president Ibrahim Boubacar Keita, kelle vastu pandi toime riigipööre 19. augustil 2020.

Võimule tuli kolonel Assimi Goita, kes toetus opositsioonilistele parteidele ja riigipööret korraldanud ohvitseridele. Esialgu mängiti üleminekuvalitsuse mängu, mille kohaselt pidi korraldama õige pea demokraatlikud valimised, mis oleks võimu andnud tagasi tsiviilvõimudele.

Kummatigi toimus juba järgmisel aastal, 24. mail 2021, uus riigipööre, mille tulemusena Assimi Goita loobus demokraatiamängudest. Valimised lükati ebamäärasesse tulevikku, sest hunta sõnul ei ole võimalik korraldada üldisi ja ühetaolisi valimisi olukorras, kus Mali valitsus tegelikult ei kontrolli 80% oma territooriumist. Tunnistagem, et selles on oma loogika.

Edasine on juba kiire lõppmäng. Euroopa ja eelkõige Prantsusmaa ei saa teha sõjalist koostööd ebaseadusliku riigipeaga. Õigupoolest on Assimi Goita leebe diktaator. Peale selle otsustas Mali valitsus alustada koostööd Kremlile lähedal seisva paramilitaarse grupiga Wagner 2021. aasta sügisel. Loo lõppakordina teatas Prantsusmaa 17. veebruaril 2022 sõjalise koostöö lõpetamisest Maliga ja ka Takuba väljatõmbamisest.

Poiss mootorrattaga Gao lähistel.

Foto: Valner Väino / kaitsevägi

Keskkonna mõjud

Põhja-Mali elanikkonna tegevusalad on üsna sõltuvad geograafiast.

Ajalooliselt on välja kujunenud, et tuareegid, araablased ja fulanid (peulid) tegelevad karjakasvatusega ja esindavad veel tänapäevalgi põhimõtteliselt nomaadlikku kultuuri. Sinna juurde tuleb veel transiitkaubandus, mida eelkõige kontrollivad araablased.

Nigeri jõe kallastel elavad shonghaid, kes esindavad traditsiooniliselt paikset eluviisi, mis tähendab maaharimist, kaubandust ja kalandust. Lõuna­ ja Kesk­Mali poole minnes väheneb järk­järgult karjakasvatus ja selle asemel näeme seal põlluharijate hõimusid (dogonid, bambarad jne)

Rahvastiku tihedus on jaotunud väga ebaühtlaselt. Põhja­Malis elab vaid veidi üle 10% elanikkonnast, samal ajal kui 90% inimestest elab lõuna pool. Vastavalt on ka nomaadist karjakasvatajaid koguelanikkonnast vaid napp vähemus võrreldes lõuna pool elavate põlluharijatega.

Mali elanikkond on kasvanud viimase 70 aastaga neli korda, ulatudes tänapäeval 20 miljoni inimeseni. Ühe naise kohta tuleb 5,54 last. Pannes selle Eesti konteksti, oleks Eesti elanikkond praegusel ajal ligi viis miljonit inimest, mis tähendaks, et ka Eesti põllud peaksid ära toitma selle hulga inimesi. Tõenäoliselt tähendaks see põllumaade juurdevõtmist metsade arvelt. Mali puhul tekitab samuti pingeid vajadus toita samade põldude arvu juures neli korda rohkem inimesi. Karjakasvatuse aladel räägitakse praegu ekspansioonist, kus karja on aina rohkem, mistõttu on kasvanud ka vajadus uute karjamaade järele.

Mali ei ole Aafrikas mingi erand. ÜRO hinnangute kohaselt tuleb järgmise kolmekümne aasta jooksul pool maad elanikkonna juurdekasvust Aafrikas. Aastatel 2010–2015 oli Aafrika

juurdekasvu määr 2,5% aastas. Kaugemas perspektiivis on võimalik kaks arengut.

Esiteks ei suuda maa toota piisavalt ressursse, et seda inimhulka ära toita ja seepärast toimub nälja ja muude hädade tõttu inimeste arvu iseeneslik piiramine. Teiseks on mitmed varasemad ühiskonnad näidanud, et koos keskklassi arenguga muutuvad ka ühiskonna sündimuse näitajad. Nii usuvad ÜRO demograafid, et ka Aafrikas aeglustub sündimus selle sajandi lõpuks. Seni tuleb aga Aafrika riikidel paratamatult rinda pista pidevalt kasvava ressursivajadusega.

Sahara tungib peale

Sahara kõrbe pealetung on olnud pikaajaline protsess. Alates 1900. aastast on kõrb liikunud umbes 250 km lõuna poole. Selle protsessi põhjused on erinevad. Kui ühelt poolt võime rääkida kliima soojenemisest, siis teisalt avaldab mõju ka rahvastiku juurdekasv, mis on kaasa toonud suurema metsade raiumise, et rajada rohkem

põldusid. See aga soodustab koos loomakasvatuse laienemisega tegelikult maa kurnamist.

Piltlikult öeldes võib näha, kuidas üha suuremad karjad on sunnitud liikuma aina enam lõuna poole, sest põhjas on karjamaad ära kuivanud. Lõuna pool aga satuvad karjad maaharijate põldudele, mis tekitab tihti konflikte maaharijate ja karjakasvatajate vahel. Kõige ehedamalt on seda näha Mopti ja Segou aladel, kus fulanidest karjakasvatajad on tülis dogonitest ja bambaratest maaharijatega.

Hõimudevahelised konfliktid Malis on sageli sajanditevanuste traditsioonidega. Tänapäeva konfliktide valguses on üks kõige olulisimaid nende seas tegelikult rassistlik vaen põhjapoolsete kõrberahvaste ja lõunapoolsete «džunglirahvaste» vahel. Bambarad kui Mali suurim etniline grupp kuulub viimaste hulka ja see kutsub kõnekeeles tuareege ja araablasi ka «valgeteks».

Ajalooliselt on sellele vaenule andnud hoogu kõrberahvaste sõjakäigud

Kaubavedu eeslitega.

Foto: Jaanus Lensment / kaitsevägi

lõuna poole, kus «mustad» võeti orjadeks. 1591. aastal näiteks purustas Maroko kuningas Ahmed IV al­Mansur Songhai väed ja vallutas Gao. See sündmus märgib ühtlasi kogu Songhai impeeriumi lõppu. Oluline on märkida, et veel nüüdki mäletavad Songhai ülikud neile osaks saanud rahvuslikku alandust.

Rahvuslik vaen

Tuareegide ühiskonnas kujunes vangivõetud «mustadest» omaette kast – bella. Need olid mustanahalised orjad, kes aja jooksul võtsid üle tuareegide keele ja kultuuri, kuid kes jäid sotsiaalses hierarhias siiski kõige madalamale astmele. Kõige tüüpilisemalt võisid nad olla karjused kõrbes, samal ajal kui karja peremehed elasid eraldi asundustes.

Niisamuti on konkurents samade karjamaade pärast fulanide ja tuareegide vahel üle kandunud ka vastastikusesse etnilisse vaenu, nii et konflikti eskalatsioonis on isegi raske eristada kokkupõrgete tegelikku põhjust. See võib olla pealispinnal tüli karja pärast, ent samal ajal tuuakse mängu ka etniliste eelarvamuste argumendid.

Kõige olulisem on näha lähitulevikus tõenäoliselt veelgi süvenevat võitlust ressursside pärast. See võtab erinevaid vorme ja sellega kaasnevad mitmesugused nähtused, nagu tööpuudus, emigratsioon jne.

Ühe lahendusena on nähtud sündimuse kontrolli, ent samas on see kontseptsioon esialgu veel selgelt vastuolus kohaliku kultuuriga, kus suurt laste arvu nähakse positiivse väärtusena. Niisamuti on piiratud ka naiste juurdepääs rasestumisvastastele vahenditele. Praegu usutakse, et 50–75% naistest lihtsalt ei saa neid kasutada.

Piiratud lahendusena tuleb käsitleda ka mitmesuguseid «kõrbestumist» piiravaid tegevusi, mille hulka kuulub näiteks metsade taas istutamine või muud maaparandustööd, et vähendada ekstensiivse inimtegevuse mõju. See on ÜRO tasandil teadvustatud üks tegevussuundasid – tegevuskava kõrbestumise vastu (Action Against Desertification, AAD). Seni on selle tegevuse mõju jäänud piiratuks võrreldes probleemide suurusega.

Etnilise vaenu maandamiseks oleks ilmselt abi ka reaalsetest haldusrefor­

midest, kus kohalikel omavalitsustel oleks reaalselt rohkem autonoomiat. Praeguses olukorras on üheks vaenu allikaks olukord, kus Põhja­Mali omavalitsustes esindavad mitmeid riigi funktsioone lõunast saadetud bambarad, kes aga erinevatel põhjustel ei suuda täita kõiki kohalike elanikkonna ootusi. Omal viisil käsitleb just seda lahendust Alžiiri 2015. a rahulepe, kuid selle ellu rakendamine ei edene sugugi hästi.

Kõik need aspektid on Prantsusmaa otsese kontrolli alt väljas, ent mõjutavad väga suurel määral praeguste kriiside arengut. Ei ole ilmselt saladus,

et oma mastaapsuselt jätab probleemide ulatus lahendamatuse tunde. See tähendab, et strateegiate valikul on esikohal tegevuskäik, kus valitakse teadlikult vaid piiratud mõjuga tegevusi ehk «võideldakse sellega, millega saab võidelda».

Seejuures tuleb eristada ka erisuguste ülesannetega rahvusvahelisi organisatsioone. Kuna ÜRO vaatenurk on laiem, siis vähemalt teoorias tegeletakse arenguabi ja humanitaarabiga kogu mõeldava spektri ulatuses. Barkhane’i CIMIC ­u projektid on osalt dubleerinud ÜRO tehtavat, osalt täiendanud neid.

Naised ja lapsed Tacharane külas. Foto: Valner Väino / kaitsevägi

Sõjalised

aspektid

Sõjaliste operatsioonide vaatenurgast toimusid lääne relvajõudude jaoks Malis stabiliseerimis­ ja terrorismivastased operatsioonid. Tegemist on sõja faasiga, kus intensiivset lahingutegevust enam ei toimu ja sõjaliselt tugevam pool üritab jõustada oma poliitilisi eesmärke.

Sel puhul eristatakse akadeemilises kirjanduses elanikkonnakeskset lähenemist vs. vastasekesksele lähenemisele. Kui esimesel juhul on absoluutne prioriteet kohaliku elanikkonna kaitsmisel ja nende poolehoiu võitmisel, siis teisel juhul on vaade piiratum ja tegeletakse peamiselt konkreetse relvastatud vastutegevuse neutraliseerimisega.

Taoline strateegiate vastandamine on muidugi mingil määral kunstlik, sest ka terrorismivastases võitluses on vähemalt teoorias suundasid, mis osutavad, et tegeleda tuleb ka laiema sotsiaalse keskkonnaga, mis soodustab terroristide värbamist ja toetamist.

Sõjaliste stabiliseerimisoperatsioonide eesmärk on jõuda olukorrani, kus lakkavad relvastatud katsed muuta tekkinud poliitilist režiimi. Ideaalis tähendab see, et enamik elanikkonnast aktsepteerib tekkinud võimu.

Kummatigi on viimase 50–60 aasta lääne kogemus näidanud, et stabiliseerimisoperatsioonide edu ei ole lihtsalt saavutatav. Iraagi ja Afganistani kogemus osutab aga kõige otsesemalt sellele, et ka suurte vahendite kasutamisega ei pruugi lääneriigid soovitud lõpptulemust saavutada. Kõige paremini iseloomustab lääneriikide stabiliseerimisoperatsioonide kogemust paradoks, mille kohaselt võid võita kõik lahingud ja ikkagi kaotada sõja.

Seetõttu vaatleme paari aspekti, millel oli tähtis mõju ka Malis.

Kui USA­s oli Obama administratsiooni ajal vastu võetud põhimõtteline otsus Afganistanist välja tulla, pidi analüütikute kogukond vastama küsimusele, miks senine mässutõrje (counter-insurgency) lõpuni ei toi­

Helikopteripatrull Mali kõrbes. Foto: Marko Mei / kaitsevägi

minud. Tõsi, oli analüütikuid, kes väitsid, et kuna al­ Qaida ei suutnud rohkem mastaapseid terrorirünnakuid läänes korraldada, siis põhimõtteliselt olid Afganistani ja Iraagi kampaaniad edukad. Valdavalt aga tajusid lääne ühiskonnad nende kampaaniate lõppemist kaotusena, mis langetas omamoodi hinnangu ka 2006. aastal USA armees doktriinina väljaantud mässutõrje õpikule (The U.S. Army / Marine Corps Counterinsurgency Field Manual). Midagi oli selle strateegiaga mäda.

Võistlev kontroll

David Kilcullen, kes osales nii Iraagi kui ka Afganistani kampaanias nõunikuna ja oli osaline esialgse mässutõrje doktriini väljatöötamisel, tuli 2013. a välja «võistleva kontrolli teooriaga» (Kilcullen, David (2013). Out of the Mountains – The Coming Age of the Urban Guerilla).

Jäädes elanikkonnakeskse strateegia juurde, osutab Kilcullen, et elanikkond ei pruugi eelistada jõudu, mis pakub parimat tulevikku, vaid jõudu,

mis pakub stabiilseimat olevikku koos ettenähtava režiimiga. Teiste sõnadega, kui lääs ehitab teid ja koole, kuid läheb iga päeva lõpuks kuhugi eemale baasi, siis on ta kontrolli pakkumisel nõrgem jõust, mis ei ehita koole, aga on kogu aeg kohal ja võimeline mõjutama kohalikku elanikkonda.

Näiteks kujutame ette Mali küla Liptako alal (Indelimane või Tin Hamma). Mali armee (FAMA) sattus sinna viimase kahe­kolme aasta jooksul peamiselt Barkhane’i või Takuba saatel. Veidi tihedamalt, vähemalt kord kuus, sõitis sealt läbi mingi Euroopa üksus valgete sõduritega.

Taoline jõu või kohaloleku demonstreerimine (show of force või show of presence) oli aga äärmiselt ebapiisav kohalikule elanikkonnale, kes teadis, et külas on džihadistidega koostööd tegevad inimesed ja niipea, kui «valged» ära läksid, tulid «valgetega» juttu puhunud inimeste juurde vastaspoole võitlejad.

Seetõttu jõuti 2021. aastal sinnamaale, et küla elanikud vältisid parema meelega «valgetega» rääkimist,

sest neid võidi selle eest hiljem karistada. Kohaliku elanikkonna jaoks oli džihadistide kohalolek pidev, isegi kui džihadistide suuremad jõud enamasti ei elanud külades, vaid laialipillutuna väikeste gruppidena kusagil metsasematel aladel.

Vajaduse korral võisid džihadistid reageerida väga kiiresti. Territoorium külade ja oaaside ümber umbes 30 km raadiuses oli kaetud vaatlusvõrgustikuga, mis koosnes enamjaolt suvalistest karjustest, kes tihtipeale olid varateismelised poisid ja kelle kätte olid antud väikesed hiina päritolu raadiojaamad. «Valgete» jõudude liginedes andis vaatlusvõrgustik sellest teada piisava kiirusega, et džihadistid jõuaksid küladest lahkuda, relvad peita ja sulanduda kohaliku elanikkonna hulka.

Niisamuti andis vaatlusvõrgustik teada, kui «valged» olid lahkunud. Seejärel aga ei takistanud mitte miski džihadiste neile sobival ajal külla sisenemast, et nõuda kohalikelt elanikelt andamit. Džihadistid kutsusid seda andamit islamis kirjeldatud kohustuse zakat ’ina, aga kohalikud tajusid pigem röövimisena. Vastuhaku korral külaelanikke tapeti, peksti või represseeriti muul moel. Näiteks augustis 2021 tapeti Nigeri jõe ääres Outagouna ligidal 80 inimest, kuna džihadistide väitel oli sealkandis külades tehtud koostööd «valgetega».

Olukorda muutis veelgi keerukamaks seegi, et džihadistid värbasid tihti sunniga kohalike seast endale uusi võitlejaid. Enamasti oli tegemist 15–16 ­aastaste poistega, kelle arusaam islamist oli väga primitiivne.

Värvatute perekonda džihadistid ei represseerinud või ei pidanud vastav kogukond džihadistide kohalikule grupeeringule andamit maksma. Küll aga osalesid need noored mõne vana etnilise vaenlase kariloomade varguses. Näiteks kuna Liptako ala Da’ishi (ISIS) võitlejad olid rõhuvas enamuses fulanid, siis karja varastati ainult tuareegidelt.

Igal juhul suutsid džihadistid demonstreerida oma pidevat kohalolekut terroriõhkkonnaga. Kellele džihadistide võim ei meeldinud, pidi lihtsalt põgenema ja nii tekkis tuhandete inimeste kaupa sisepõgenikke.

Kõrvalpõikena olgu siin ka märgitud, et termin džihadism on Malis

väga suvaline. Mali maliki muslimitest elanikkond ei pea džihadiste õigeteks muslimiteks ja samal ajal ei ole džihadistide ja nende oponentide vaidlusküsimused pea kunagi spetsiifiliselt religioossed. Nagu me eelnevatest näidetest nägime, on meil tegemist ikkagi pigem vanade hõimukonfliktide teisenenud versiooniga, kus džihadismi lipp loob ettekäände laiemaks koostööks eri võimugrupeeringute vahel.

Euroopa jõudude vastused Eespool toodud näide illustreerib kõige otsesemalt ühte USA mässutõrje õpiku põhipunkti jõu kohaloleku kohta. Kindral David Petraeus rääkis omal ajal palju sellest, kuidas Iraagis tuleb muuta liitlasvägede käitumise

mustrit. Nimelt oli väga tüüpiliselt tavaks, et liitlaste baas asus linnast veidi eemal, väga kergesti kaitstaval maastikul ja igal hommikul sõitsid sõdurid linna mingile operatsioonile.

Sellega loodi oma käitumisse muster, millega nende vastased väga kergesti kohanesid. Üks lahendustest seisnes väiksemate baaside rajamises linna sisse ühiselt Iraagi politsei ja armee jõududega, et olla valmis kiiresti reageerima vastase tegevusele. Väidetavalt tõi see lahendus ka omajagu edu.

Mali puhul torkas kohe silma, et Euroopa jõudude kontrolli ja reageerimisvõime oli ülipiiratud. Seda kõike võis panna võrrandisse, kus teguriteks olid sõdurite hulk, operatsiooniala

BKN11 Estpla tegevus lasketiirus. Foto: Maria Tõkke / kaitsevägi

suurus ja reageerimisaeg. Arvestades, et kõik Barkhane’i sõdurid ei olnud ainult Malis, vaid ka teistes Saheli riikides, võib kogu prantslaste ja nende liitlaste kontingendi suurust Malis hinnata eri ajahetkedel umbes 3000–4000 ­meheliseks.

Põhja­Mali pindala võiks samas võrrelda näiteks Afganistani pindalaga, mis on 652 860 km 2 , samal ajal kui Iraak on juba selgelt väiksema pindalaga ehk 435 000 km 2 . Afganistanis oli tipphetkel 132 000 ja Iraagis 176 000 liitlassõdurit. Selles võrdluses on Barkhane võrreldaval territooriumil mehitatud umbes 40 korda väiksema kontingendiga. Ometi mõjutas sõdurite hulk ja territooriumi suurus Barkhane’i reageerimisaega.

Vaadates operatsioonide tüüpe, siis kõige suurem osa sõduritest oli alati viies­kuues baasis tegev väekaitse tagala toetustegevuse ja operatsioonide vahelise puhkusega. See on täiesti möödapääsmatu. Barkhane’i kõige tüüpilisem standard eeldas, et «põllule» operatsioonile läheb vähemalt kompaniisuurune üksus. Tavaliselt julgestas alati vähemalt üks kompanii ka mingit varustuskolonni.

See oli seotud julgeoleku hinnanguga, mille kohaselt oli taktikaline vastane võimeline harvadel juhtudel kokku koguma umbes 200 ­liikmelise džihadistide väe (reaalselt ei rünnanud džihadistid Barkhane’i jõudusid kunagi nii suure väega kogu Barkhane’i tegevusaja jooksul).

Kui aga nüüd maha võtta kõik üksused, mis tegelesid peamiselt omaenese jätkusuutlikkuse või väekaitsega, jäi kogu hiiglasliku operatsiooniala peale vaid väga harva korraga rohkem kui kaks­kolm kompaniid, mis teostasid mingit patrulli või manöövrit. Isegi kui Takuba väiksemad sihtüksused lisandusid sellele kogupildile, ei muutnud see suuresti olukorda.

Näiteks kui Gao põhibaasist 150 km eemal andis kohalik allikas teada, et džihadistide 30­liikmeline jõuk röövib parajasti kellegi karja, siis kõige tüüpilisemalt ei olnud Barkhane/Takuba sellele kohe võimeline reageerima, sest vähesest kopteripargist osa oli hoolduses, osa seisis MEDEVAC­i valmiduses

ja mingi osa oli tõenäoliselt juba saadetud mõnda teise suunda.

Maad mööda oleks «valgete» jõud suutnud parimal juhul reageerida umbes kuue tunniga, mis oli selgelt liiga pikk aeg, et «pättidele» järele jõuda. Seega kohalike elanike arvates ei reageerinud Barkhane vahetult tekkivatele olukordadele.

«Valgeid» nähti harva Barkhane/Takuba peamine vastase mõjutamise tegevus seisnes suhteliselt pikalt ette planeeritud patrullides ohtlikuks hinnatud piirkondadesse, et seal vastasele tegutsemisvabadust keelata.

Kohalikule elanikkonnale tähendas see «valgete» jõudude nägemist parimal juhul umbes kaks korda nädalas, nii et valged sõjamehed ei jäänud kunagi ööbima küladesse, vaid lahkusid sealt üsna pea. Halvimatel juhtudel peamistest varustusteedest eemal ei pruukinud kohalikud elanikud «valgeid» isegi mitu kuud näha.

Kui vaadata statistikat ja Prantsuse armee ametlikke teadaandeid vastase neutraliseerimise kohta, siis enamasti tähendas see sündmuste ahelat, kus inimluure alusel pandi mingisse piirkonda patrullima droonid, kes tuvastasid relvastatud inimesed kusagil kõrbes. Seejärel anti selle sihtmärgi pihta tuld droonilt või lennukilt ja saadeti eriväelased helikopteritega tulelöögi mõju hindama.

Võimalik oli, et eriväelased olid juba kusagil samas piirkonnas patrullimas, nii et kohapeale võidi saata just neid eriväelasi. Lahingukontakte, kus maismaal patrullivad «valged» kohtusid vahetult rohkem kui kolme­nelja džihadistiga, oli umbes kord poole aasta jooksul ehk siis haruharva. Enamik kontaktidest «põllul» olid juhuslikud kokkupõrked ühe­kahe mootorrattaga või IED rünnakud Barkhane’i konvoide vastu.

Samal ajal kõnelesid inimallikad džihadistidest, kes regulaarselt külastasid külades turgusid. Kui hinnata, et Barhkane’i operatsioonialal on umbes 50–60 turgu, siis arvestades enne kirjeldatud võimet suutsid «valgete» jõud keelata džihadistidele juurdepääsu umbes kümnele nendest. Seega Barkhane’i sõdureid oli liiga vähe, et efektiivselt kontrollida ala ja keelata samal ajal võistleval jõul oma režiimi kehtestamist.

Soomuskolonn maastikul.

Foto: Jaanus Lensment / kaitsevägi

Kopteri õpe.

Foto: Maria Tõkke / kaitsevägi

Jalaväerühma BKN11 Estpla patrull.

Foto: Maria Tõkke / kaitsevägi

Riskide vältimine

Barkhane’i kontingendi suurus kõneleb eelkõige Prantsusmaa eesmärkide piiratusest, et mitte ütelda vähesest ambitsioonist. See väide kinnitub veel enam, kui me vaatame üldisemaid jõukasutuse põhimõtteid. Nende seas on kõige olulisem hirm poliitilise toetuse kaotuse ees koduriigis.

See väljendub nähtuses, mida Jeffrey Record nimetas casualty phobia (Jeffrey Record (2000) Failed States and Casualty Phobia. Implications for Force Structure and Technology Choices).

Tegemist on nähtusega, mida võis kirjeldada juba Vietnami sõja ajal, kuid mis ilmnes ka lääne liitlaste operatsioonil Kosovos. Recordi arvates

tuli USA poliitikute ja kõrgemate sõjaväelaste meelest «valitud (mitte pealesunnitud) jõukasutuse olukordades ohverdada operatiivne efektiivsus kaotuste vältimise nimel» ja sõjas Serbia vastu anti «väekaitsele prioriteet ülesande täitmise ees».

Selle tõestuseks olid kasvõi tolleaegse ühendatud staabiülemate komitee ülema kindral Hugh Sheltoni sõnad: «Kõige tähtsam õpikogemus operatsioonilt Allied Force (1999) on meie inimeste heaolule absoluutse prioriteedi andmine.»

Barkhane’i Prantsuse ohvitseride seas liikus 2021. aastal veendumus, et president Emmanuel Macron ei armastanud operatsioone Sahelis. Macron nägi seda kui tülikat pärandit eelmiselt presidendilt Hollande’ilt.

Tõepoolest, pärast kaheksat aastat sõjalist sekkumist oli raske Barkhane’i üheselt kujutada eduloona, sest operatsiooni lõppu või selle

selget lõpplahendust oli keeruline kirjeldada.

Seega teadvustasid mitmed kõrgemad ohvitserid väga selgelt vajadust poliitilise toetuse järele, et operatsioon saaks jätkuda. Ühe lahendusena nähti ka Malis vajadust hoida riske kogu aeg võimalikult madalal tasemel. See väljendus nii operatsiooni­ kui ka kõige madalamal taktikatasandil.

Nagu eespool juba mainitud sai, siis eelistati, et patrull oleks kompaniisuurune ning vähemalt ühe rühma julgestuseks oleks kusagil mõistliku reageerimisaja kauguses liikunud veel vähemasti üks või mitu rühma. Ohuhinnangute mõttes andis see väga suure tõenäosuse, et ükskõik millise vastasega kohtudes oli «valgetel» alati ülekaal inimjõus, rääkimata sellest, et «valgete» professionaalsete sõdurite väljaõpe ja tulejõud tegid ülekaalu alati mitmekordseks. Selline hoiak ei iseloomustanud ainult

Lapsed üritavad sõdurite tähelepanu võita.

Foto: Jaanus Lensment / kaitsevägi

Barkhane’i, vaid ka MINUSMA raames teenivaid Briti, Saksa või Rootsi üksusi.

Oleks pidanud aitama

Tulemused olid kohati negatiivse efektiga. Näiteks 18. jaanuaril 2017 plahvatas Gao linnas Mali riiki toetavate paramilitaarsete üksuste laagris enesetapja improviseeritud autopomm (VBIED), mis tappis kohe ligi 60 inimest. Sama palju sai haavata. Plahvatus toimus umbes 300 meetri kaugusel MINUSMA baasist, kus asus sel hetkel ilmselt linna kõige võimekam katastroofi­ ja sõjameditsiini üksus, mis on mehitatud sakslastega.

Kui haavatud saabusid MINUSMA värava taha, et abi saada meestelt, keda peeti liitlasteks, siis sealne tolleaegne Saksa kontingendi ülem ei lubanud kedagi baasi ja ei saatnud ka oma meeskonda välja, sest ei olnud teada, kas seal väljas ei valmistata ette varitsust Euroopa jõududele.

Seega kõige kriitilisemal hetkel ei andnud eurooplased oma kohalikele liitlastele abi. Pärast mõningat ootamist viidi kõik plahvatuses pihta saanud haavatud malilaste endi Toyota Hiluxite kastis Gao ainsa haigla juurde, kus neile ei jagunud kohti. Mitmed haavatud surid abi puudusel haigla ees tänaval. Usaldust taoline käitumine kindlasti ei tekitanud.

25. novembril 2019 põrkasid öösel Indelimane’is õhus kokku kaks Prantsuse helikopterit. Hukkus 13 sõjaväelast. See oli suurima hukkunute arvuga päev prantslastele Malis. Prantsuse ametlikus juurdlusraportis leiti, et viga oli peamiselt organisatsiooniline ja kommunikatiivne. Lühidamalt öeldes ei toiminud kahe kopteri omavaheline side ja kopteri meeskonnad olid arvatavasti liiga hõivatud maapealse operatsiooni jälgimisega, et tähele panna nende õhujulgestusradareid.

Juurdlus tegi aga üldistuse, milles vastandas muu hulgas taas väekaitse ja ülesande täitmist, pidades omamoodi süüdlaseks maaväes valitsevat «ülesande täitmise kultust», mis võib tuua kahju «turvalisuse imperatiivile». Võib arvata, et järgnevate operatsioonide planeerimisel üritati seda enam vältida riske.

Barkhane’i poolelt jäeti aastate 2021–2022 alguses ära mitu esialgu

BKN11 Estpla patrull. Kõik teed ei ole turvalised. Foto: Jaanus Lensment / kaitsevägi

kavandatud operatsiooni, kui ilmnes, et võimalikul operatsioonialal on luure hinnangul kogunenud märkimisväärne hulk Da’ishi džihadiste (ligi 200 meest), kes parajasti kimbutasid seal Mali armeed ja konkureerivat džihadi grupeeringut (JNIM).

Kõrgemate planeerijate hinnangute kohaselt tekkis sellise hulga vastaste puhul tõenäosus, et Euroopa väed võiksid saada mõne haavatu või hoidku jumal, koguni tapetu.

Võime vaid ette kujutada, mida sel puhul arvasid FAMA (Mali armee) sõjamehed oma lääne liitlastest või mida mõtles kohalik elanikkond. Mida mõtlesid ka need inimallikad, kes andsid Barkhane’i luurele teada suure hulga vastaste olemasolust, aga ei näinud mingit reaktsiooni.

Üsna hambutud patrullid

Taktikalisel maapealsel tasandil väljendus sama hoiak vastumeelsuses okupeerida püsivalt mõnda küla, ehkki just seda soovitasid FAMA rühmaülema tasandi juhid. Taoline kontroll oleks päris kindlasti tõsiselt piiranud džihadistide tegutsemisvabadust, aga tõsi on ka see, et suuremates külades oleks Euroopa üksused kaotanud mitmeid oma eeliseid.

Kõrbes ööbides oldi kindlad, et igal juhul lastakse ja nähakse kaugemale kui vastane. Külas seevastu võrdsustusid distantsid. Lisandus veel raskus vastase identifitseerimisel, mis tähendas kohe ka võimalike tsiviilohvrite tekkimise riski.

Selle asemel tehti külades peamiselt show of force (jõudemonstratsiooni) tüüpi patrulle, mis olid suhteliselt hambutud, kuna oli teada, et «pätid» olid selleks hetkeks peitu pugenud ja ootasid kannatlikult «valgete» äraminekut. Eesti kontingendil (Barkhane’i juures olnud scouts ’ide rühmal ja Takuba erivägede operaatoritel) ei olnud ühtegi lahingukontakti Mali külades või linnades.

Niisamuti kujunes wadidest ja kuivanud jõesängides kasvavast võsast džihadistidele tõeline turvaala. Sellisel metsasel maastikul on nähtavus tihti vaid 25–50 meetrit ja soovi korral võis üksikvõitleja rägastiku sees peidus olles jääda nähtamatuks vaid paari meetri kaugusel patrullivale sõdurile.

24. septembril 2021 hukkus Prantsuse erivägede operaator Maxime Blasco just nii, et hämaral ajal astus ta kogemata peitu pugenud džihadistile peaaegu peale, kes laskis talle oma peidupaigast paari meetri kauguselt valangu rindu. Loomulikult ei läinud ka sellel džihadistil hästi, sest teised Prantsuse eriväelased tapsid ta kohe, kuid kahju oli juba sündinud.

Seetõttu tekkis hiljem tihti olukordi, kus eurooplased uskusid, et mingis metsas võivad olla džihadistid, kuid seda ala ei puhastatud, sest sõidukitega sinna ligi ei pääsenud ja kasvõi ühe Euroopa sõduri kaotust loeti liiga suureks riskiks. Kuna need metsad olid kohati väga tihedad, siis ei olnud ka droonidega võimalik avastada džihadistide laagreid. Kokkuvõttes tähendas metsa jõudmine džihadistile, et tema ellujäämise tõenäosus kasvas kohe mitu korda.

Taoline doktriin pikendas võib­olla koduriikide avaliku arvamuse toetust sõjalisele operatsioonile, sest kirstudes poegi ei saadetud koju eriti tihti, kuid samal ajal loodi vastasele selgelt etteaimatavaid turvaalasid, mis võimaldas neil üpris lihtsalt üle elada tehnika ja väljaõppe poolest palju parema armee patrulle.

Lõpuks kujunes seegi konflikt džihadistide peetud kurnamissõjaks eurooplaste vastu, nii et peamiselt kulutati Euroopa maksumaksja raha ja poliitilist toetust.

Ehkki väekaitse ja julgeolek on kahtlemata olulised mõisted, siis kasvõi Iraagi sõja ja Mali lahingute võrdlus osutab riskide võtmise erinevusele. Iraagis hakkasid lõpuks (u aastast 2008) koalitsiooni operatsioonid vilja kandma, Malis ei suudetud aga isikkoosseisu nappuse tõttu muutuda elanike seas domineerivaks jõuks.

Selles valguses võiks pigem hinnata, et Prantsusmaa strateegia Malis sarnanes kohe algul «piisav on piisav» strateegiaga, mis sõjalises mõttes pidi tagama viigi või patiseisu. See tähendab arusaamist, et ebamäärase vastase puhul on eesmärk tema ohjamine nii, et vastane ei saaks kontrollida suuremaid võtmealasid riigis ja samas püüdmata vastast lõpuni hävitada. Samamoodi toimiti ju ka Põhja­Iraagis ISIS­e vastu, kus samuti ei olnud kohal suurearvulist lääne sõjalist jõudu.

järgneb

Foto: Maria Tõkke / kaitsevägi

Turvaliselt valvepostil. Foto: Jaanus Lensment / kaitsevägi

Eesti julgeolekukeskkonna pingestumine ning kaitse-eelarve järsk kasv (kaitsekulud suurenevad 2% pealt SKP-st 5% peale aastaks 2026) on seadnud kaitseväele keerulise eesmärgi. Kuidas kasutada uusi ressursse targalt ja kiiresti?

Uus väejuhatus

ehk kuidas toetada kaitseväe kiiret ja jätkusuutlikku sõjalise võitlusvõime kasvu

Ivo Peets major, tulevikuvõime ja innovatsiooni väejuhatuse projektimeeskonna ülem

Ühe osana võimalikust lahendusest on otsustatud luua tulevikuvõime ja innovatsiooni väejuhatus (ingl Force Transformation Command), mille eesmärk on toetada kogu kaitseväe võitlusvõime järsku ja jätkusuutlikku kasvu.

Sarnased kaitsevaldkonna innovatsiooni ja moderniseerimise eest vastutavad üksused on loodud ka liitlasriikides, näiteks USA­s (Army Futures Command), Suurbritannias (Strategic Command) ja Prantsusmaal (Agence de l’Innovation de Défense).

Rahvusvaheline kogemus kinnitab, et sellise struktuuri olemasolu kiirendab innovatsiooni ja tagab ressursside otstarbeka kasutuse.

Uue väejuhatuse peamine eesmärk on aidata kaitseväel kiiremini kohaneda muutustega. Samal ajal võimaldab see jõulisemalt katsetada uusi lahendusi ning kaitseväe vajadused seadusandluse ja süsteemi muutmiseks saaksid täiendava «ruupori», mis hõlbustaks kõnetada ja tõsta esile muudatuste vajadust nii ministeeriumi kui ka riigi tasandil. Sellega toetatakse ka kaitseväe juhatajat ja väeliike nende soovitud muutuste kiiremaks elluviimiseks.

Kolm kiirusrada võimete arenduseks

Erakorraline võimearendus kuni 12 kuud

Kiirendatud võimearendus kuni 36 kuud

Tavapärane võimearendus kuni 10 aastat

See nõuab paindlikumat juhtimismudelit, mis soodustab distsiplineeritud riskijulgust. Võimalust vajaduse korral eksperimenteerida ja ka läbi kukkuda ning õppida (ingl courage to fail ), ilma et kaitsevõime kannataks. Ainuüksi struktuurimuudatusest siiski ei piisa. Oluline on kohandada kogu kaitseplaneerimise süsteemi nii, et tekiks soodne raamistik uute lahenduste kasutuselevõtuks ning innovatsiooniks. See nõuab laiemat koostööd nii kaitseministeeriumi sees kui ka ministeeriumite vahelisel ja ühiskondlikul tasandil.

Kaitseinnovatsioonil on potentsiaal toetada lisaks julgeolekule ka majanduse ja tehnoloogia arengut, võimaldades Eestis arendada tipptehnoloogiaid

ja lahendusi, mis on kasutatavad nii kaitse­ kui tsiviilsektoris. Innovatsiooni tagant tõukamiseks on vaja kaasata senisest rohkem lisaressursse. Seetõttu on mõistlik toetuda nn nelikheeliksi põhimõttele, kaasates lisaks riigile, teadusasutustele ja tööstussektorile aktiivselt ka erasektori investoreid, riskikapitali ja kodanikuühiskonda. Vajaduspõhine võimearendusmudel ja paindlik planeerimis­ ning hankesüsteem võimaldavad kiiresti reageerida sõjaliste nõuete tekkimisele ja muutustele. Tuleb võimestada olemasolevate üksuste võimet ise algatada ja ellu viia innovaatilisi lahendusi, toetades neid ekspertnõu ja koolitustega. Kaitsetööstuse tihedam kaasamine kogu võimete elutsükli jooksul ning koostöö rahvusvaheliste partneritega hõlbustab, et uued lahendused oleksid kasutatavad ja jõuaksid kasutajateni.

Kolm «kiirusrada» võimete arenduseks

Olemasolev süsteem on olnud tõhus stabiilsemas keskkonnas. Seetõttu tuuakse koos väejuhatusega sisse ka põhimõttelised täiendused ja muudatused selles, kuidas võimearendust juhitakse ja ellu viiakse. Oluline uuendus on paindlikum arendusloogika, mis võimaldab reageerida erineva kiireloomulisusega probleemidele sobiva ehk asjakohase tempoga (ingl speed of relevance). Eksisteerivat süsteemi täiendatakse kolme paralleelse

kiirusrajaga, mis lähtuvad vajaduse iseloomust.

Tavapärane võimearendus on endiselt seotud pikaajalise riigikaitse arengukava (RKAK) ja selle prioriteetidega, lähtudes sõjalistest võimevajadustest.

Selle raames arendatakse põhivõimeid vastavalt seatud plaanile ehk arendamiseks otsustatud väestruktuurile.

Kiirendatud võimearendus tähendab, et pikaajalises arengukavas ette nähtud võimearendus tuuakse vajaduse korral kavandatust varasemaks või rahastatakse erandkorras selliseid võimearendusi, mida varem pikaajalisse kavva planeeritud ei olnud, kuid lisatakse kaitseministeeriumi arengukava (KMAK) koostamise käigus.

Pakiline ehk erakorraline võimearendus on mõeldud ootamatult ilmnenud kriitiliste vajaduste katmiseks ning vajalike lahenduste kiireks rahastamiseks. See on nn turborada, kus lahinguväljal tekkinud võimelünk nõuab viivitamatut tegutsemist. Sellistel puhkudel peab uus võime või lahendus jõudma üksusteni nädalate või mõne kuu jooksul.

Kõik kolm kiirusrada toimivad paralleelselt ja täiendavad üksteist, võimaldades kaitseväel seada projektide prioriteetsust ja ressursse vastavalt olukorrale. Pikaajaline arendus loob tugeva vundamendi, kiirendatud arendus aitab tempot vajaduse korral tõsta ning pakiline arendus tagab, et kõige olulisematele vajadustele reageeritakse

Kaitsekulude kasv 2% pealt aastaks 2026 5%-le SKP-st on seadnud kaitseväele keerulise eesmärgi.

5%

2%

viivituseta. Nii muutub võimearendus tervikuna paindlikumaks ja kohaneb paremini nii aja­ kui ka olukorranõuetega, ilma et süsteemi tasakaal kaoks.

Tugi üksustele ja kultuuri kasvatamine

Tulevikuvõime ja innovatsiooni väejuhatuse loomine tähendab praktilist kasu kogu kaitseväele. Uus struktuur pakub otsest tuge üksustele, võimaldades neil keskenduda oma põhitegevusele, mitte lõputule asjaajamisele. Innovatsioonijuhtimise funktsiooniga kaasneb selge süsteemne muutus: igasse väeliiki, juhatusse ja vajaduse korral ka suurematesse allüksustesse luuakse innovatsioonijuhi ametikohad (ingl Chief Technology Officer, CTO või Chief Innovation Officer, CIO).

Need on võtmeisikud, kes tõlgivad altpoolt esile kerkinud probleemid ja vajadused sõjalisteks nõueteks, aitavad leida nende lahendamiseks sobivad rahastusmudelid ning tagavad, et vajalikud arendused liiguvad kiiresti probleemist lahenduseni.

Innovatsioonijuhid moodustavad vahetasandi juhtkonna, üksuste ja väeliikide ning uue väejuhatuse vahel, koordineerides probleemide lahendamist, eksperimenteerimist ja uute võimete katsetamist. See tagab, et infoliikumine on kahepoolne: nii ülalt alla (strateegilisest analüüsist tulenevad prioriteedid) kui ka alt üles (üksustest tõstatatud praktilised ja pakilised vajadused).

Innovatsioonijuhtimise süsteemi loomise järel on eeldus leida paindlikumad lahendused nii individuaalsetele üksuste probleemidele kui ka kogu kaitseväele. Samuti on eesmärk vähendada üksuste halduskoormust arenduste kavandamise, eksperimenteerimise ja hindamisega.

Kavas on laiendada ka kaitseväe reservstruktuuri, kaasates sihitumalt insenere ja tehnoloogiaeksperte, kelle ülesanne on toetada uute võimete arendamist ning tsiviil­ ja militaartehnoloogia integreerimist. See võimaldab vajaduse korral rakendada reservis olevaid spetsialiste konkreetsete arendusprojektide, tehniliste lahenduste või katsetuste juures, kiirendades seeläbi innovatsiooni kasutuselevõttu. See annab võimaluse reservis olevate isikute oskusi senisest laiemalt kasutada.

Võrreldes endisega pööratakse nüüd rohkem tähelepanu sellele, et koguda ning analüüsida teavet oma ja vastase sõjaliste võimete kohta kuluanalüüsist lähtudes.

Tähtis on mõista, millised võimed vajavad hoidmist, täiendamist, muutmist või millest oleks otstarbekas loobuda.

Parem olukorrateadlikkus aitab tuvastada olulisi puudujääke, seada arenduste prioriteete ning võimaldab kiiremini ja tõhusamalt reageerida muutuvatele oludele.

Suurendatakse juba toimivat kaitseväe eksperimenteerimisfondi, mille abil saavad üksused kiiresti algatada vajalikke katsetusi ja koostöös partneritega katsetada uusi lahendusi enne nende laialdasemat kasutuselevõttu.

Erisuguste võimete arendust tuleks käsitleda erinevalt ning hinnata igas valdkonnas eraldi, kui suur osa vahenditest suunata innovatsioonile, näiteks eksperimentidele, arendustegevusele ja hindamisele. Eriti kiiresti arenevates valdkondades, nagu tehisintellekti rakendused, mehitamata süsteemid või sensorvõrgustikud, võib see tähendada, et 5–20% kogu arenduseelarvest investeeritakse just uuenduslike lahenduste katsetamisse ja arendamisse.

Oluline on, et need innovatsioonile suunatud vahendid oleksid kavandatud ajaliselt piisava varuga enne põhihankeid ja lõplikke otsuseid. Nii tekib ruum ja aeg alternatiivsete lahenduste katsetamiseks ning nõuete täpsustamiseks. Selline lähenemine võimaldab suunata ka kaitsetööstuse ja teadusasu­

tuste arendustööd konkreetsemalt meie vajadustest lähtuvate lahenduste poole. Kuigi tuleb arvestada, et kõik katsetused ei vii lõpplahenduseni, on möödapääsmatu võtta kaalutletud riske.

Kaalutletud riskide võtmine väearenduses sõltub otseselt ohuhinnangust ja julgeoleku stsenaariumitest. Viimaste aastate julgeolekuolukorra muutus on viinud ka meie ohuhinnangu muutumiseni. Kui varasematel aastatel oli kaitseplaneerimise lähtekohaks, et vahetut sõjalist ohtu ei teki kümne või vähema aasta jooksul, siis nüüd tuleb arvestada, et agressioon võib olla võimalik ka lühemas ajaraamis.

Sellises olukorras tuleb muuta nii arenduste järjestust kui ka riskivalmidust. Rahulikumas keskkonnas on

põhjendatud väiksemad ja maandatavad riskid, kuid pingelisemal ajal tuleb olla valmis võtma rohkem kaalutletud riske, et areneda kiiremini ka siis, kui sellega kaasnevad kulud.

Koostöö teadus- ja tööstuspartneritega

Tehniliste ja protseduuriliste uuenduste kõrval tuleb tegeleda ka personali arendamise ja väljaõppega. Kavandatavad täiendavad karjäärimudelid ning koostöö teadus­ ja tööstuspartneritega peaksid looma võimalused nii sõjaväelastele kui ka spetsialistidele osaleda arendus­ ja innovatsiooniprojektides ilma organisatsioonist lahkumata.

On vaja suurendada ringlust kaitseväe, kaitsetööstuse ning teiste väliste partnerite vahel. Näiteks ajutiste

projektide, ühiste väljaõpete või praktika kaudu ettevõtetes ja teadusasutustes. Selline tihedam koostöö eeldab, et kaitsevägi on valmis senisest paindlikumalt ja avatumalt suhtlema ning toetama oma inimesi koostöös välispartneritega.

Samuti peab seadusandlus olema suunatud sellele, et toetada, mitte piirata sellist koostööd ja teadmiste liikumist. Nii laieneb kaitseväe teadmistebaas ja suureneb talentide järelkasv, mis loob eeldused uuendusmeelseks ja jätkusuutlikuks arenguks.

Väestruktuuri sihttaset hinnatakse regulaarselt nii pikas, keskmises kui ka lühemas vaates ning otsused tehakse jooksvalt ja ajakohaselt, mitte ainult planeerimisdokumentide (nt RKAK, KMAK) koostamise tsüklis.

Selle protsessi tulemusena koguneb info reaalajas, mis võimaldab juhtida väearendust kiiresti ja paindlikult ning seada prioriteete vastavalt tekkivatele raskustele.

Kavandatav portfellipõhine lähenemine tähendab, et enam ei jälgita ega arendata üksnes kitsalt varem otsustatud võimeid, vaid seiratakse ja hinnatakse pidevalt kogu väestruktuuri vajadusi tervikuna.

Väeliikide ja väejuhatuste võimeportfelle analüüsitakse regulaarselt ning ettepanekud koostatakse just portfellide kaupa, sidudes need fookusvaldkondade, võimalike mõjude ja tegeliku ressursikasutusega. Selline paindlikkus võimaldab igal ajal tuvastada, milliseid võimeid on vaja säilitada, arendada, muuta või vajaduse korral neist loobuda, et reageerida kiiresti uutele võimalustele ja katsumustele, mida kiirelt muutuv keskkond kaasa toob.

Väestruktuuri sihttaset ja arendustegevusi ei käsitleta enam aastateks kivisse raiutud plaanina, vaid neid kohandatakse ja täpsustatakse jooksvalt, lähtudes pidevalt kogutavast teabest, reaalsetest vajadustest ning ka liitlaste ja enda kogemustest.

Planeerimine põhineb igal aastal toimuval väestruktuuri ja ressursivajaduse hindamisel, mis asendab senise jäiga ja mitmeaastase tsükli. See süsteemne kohanemine ja uuendamine tagab, et kaitsevägi liigub edasi «asjakohasuse kiirusel», võimaldades kiiret reageerimist, innovatsiooni, kulutõhususe pidevat kontrolli ning väestruktuuri järsku, ent jätkusuutlikku arengut.

Kaitseväe tulevikuvõime ja innovatsiooni väejuhatus luuakse, et toetada kaitseväe võitlusvõime järsku ja jätkusuutlikku kasvu. See ei ole lihtsalt uue struktuuri loomine, vaid kogu kaitseväe arendusprotsessi uuendamine.

Kujundatakse paindlikum väearendussüsteem, tugevdades innovatsioonijuhtimist ning kaasates senisest enam reservväelasi ja tsiviilpartnereid. Uued lahendused sünnivad tihedas koostöös kaitsetööstuse, teadusasutuste ja ühiskonnaga, võimaldades laiapindset ja ajakohast arengut kõigil tasanditel.

Aeg ei tööta meie kasuks, kuid meie saame valmis olla. Tulevikuvõime ja innovatsiooni väejuhatus aitab kaitseväel valmis olla, luues juba nüüd süsteemi, mis kannab homset võitu.

Foto: Shutterstock

Innovatsioon –võlusõna ka kaitseväe jaoks

Ukraina sõja kogemus näitab, et kriisi ja sõja ajal suudavad sõjaväed kiiresti tehnilisi uuendusi rakendada, kaasates selleks kogu ühiskonna: traditsioonilised suured kaitsetööstuse ettevõtted ning väikesed ja keskmised ettevõtted (VKE), idufirmad ja isegi vabaühendused ja eraisikud.

Piret Pernik

teadur, NATO kooperatiivse küberkaitse kompetentsikeskus

Ukraina sõda näitab ka, et tehnoloogiat ja kaitsetooteid tuleb uuendada kiiresti ehk iga kahe kuni kuue nädala tagant, kuna vastane suudab sama kiiresti kohaneda. Ukraina asekaitseminister on esile toonud, et eksistentsiaalne oht on aidanud Ukrainas innovatsiooni kiirendada ja selleks tuleb minna võimalikult lähedale sõja eesliinile. Ukraina eesliini üksustel on vahetu kontakt kaitsetööstuse firmade ja inseneridega, mis aitab kiirendada prototüüpide

loomist. Ukraina digiplatvormid Iron Bench ja Brave1 ühendavad tehnoloogia arendajad nende toodete militaarkasutajatega ja võimaldavad viimastel anda kohest tagasisidet inseneridele.

Mõttekoja The Royal United Services Institute (RUSI) uuringu alusel põhjustavad First Person View (FPV) droonid 66% Vene sõjalistest kaotustest, mis tähendab, et on vaja nii droone kui droonivastaseid süsteeme. Kuigi õppusel Siil 2025 olid kasutusel Ukraina Delta lahingujuhtimissüsteemi ja FPV­droonid ning kaitseliit on loonud droonide sihtüksuse Kullisilm, ei ole suuremahulisi investeeringuid droonide hankimiseks koostöös erasektori ja välisrahastusega tehtud.

Hiljutine uuring (H. Borchert «The Very Long Game of Defense AI Adoption: Introduction.» Raamatus: Borchert, H., Schütz, T., Verbovszky, J. (eds) «The Very Long Game. Contributions to Security and Defence Studies» (2024)) sedastas, et Eesti on kaitsevaldkonna tehisintellekti ja autonoomia kontseptsioonide loomisel alles varajases arengujärgus ja teise uuringu (Priit Värno, «Vastuvõtlikkus autonoomsetele tehnoloogiatele väikeriigi kaitseväe näitel», KVA 2024) kohaselt ei ole kaitsevägi praegu innovaatiline. Mehitamata relvasüsteemide kasutuselevõtt on kallis, kuid teiste riikide kogemus näitab, et uue tehnoloogia omaksvõtmist mõjutavad

lisaks tehnoloogia maksumusele ka kultuurilised tegurid, nagu identiteet ja uskumused, poliitika uuendajad, kriitilised otsusekohad ja sõltuvused eelnevatest valikutest.

Kuigi Eesti avalik sektor on toetanud üle saja prooviprojekti tehisintellekti rakendamiseks avalikus halduses, on kaitseväe akadeemias seni vaid mõned masinõppe projektid ellu viidud. Riigikaitseasutuste osalus rahvusvahelistes teadus­ ja arendustegevusse (T&A) koostööprojektides, mis katsetavad tehisintellekti rakendamist, on suhteliselt väike. Näiteks osaleb sihtasutus CR14 ELi rahastatud AIDA projektis küberintsidentidele reageerimise automatiseerimiseks ning koor­

dineerib CITADELi projekti kogu spektri küberkaitse operatsioonide küberharjutusväljaku loomiseks.

Endise Euroopa Keskpanga presidendi Mario Draghi raport näitab, et võrreldes USAga pole Euroopa kaitsetööstus uuenduslik ja ligi 80% Euroopa kaitsetoodetest eksporditakse sisse väljastpoolt liitu. Kaitsetööstus vajab stabiilseid pikaajalisi investeeringuid, kuid riigisisesed tellimused on väikesed ja firmade kapitalikulud suured.

Euroopa investeerib kaitsealasesse T&A­sse vaid 4,5% üldistest kaitsekuludest (USA investeerib 16%). Euroopa kaitsetööstuse kiire tugevdamine on hädavajalik, et jätkata relvastusabi andmist Ukrainale, asendada enda

Ukrainale antud relvastus, varustus ja lahingumoon ning võtta suurem vastutus Euroopa julgeoleku tagamise eest USA järkjärgulise vägede lahkumise korvamiseks Euroopast.

Tänavu võttis EL vastu 150 miljardi euro suuruse instrumendi Security Action for Europe (SAFE), mis võimaldab võtta laene kaitsetööstuse tugevdamiseks. Ka Ühendkuningriik võttis vastu uued meetmed kaitsetööstuse VKEde toetamiseks, luues muu hulgas spetsiaalse innovatsiooniüksuse, mille eelarve on sel aastal 528 miljonit naelsterlingit. Võrreldes teiste kõrgtehnoloogiliselt edukate väiksemate riikidega, nagu näiteks Taani, Holland, Singapur ja Israel, ei ole Ees­

ti riigikaitses uusi lahendusi ulatuslikult rakendatud.

Näiteks lahingujuhtimissüsteem Maven Smart System on kasutusel nii NATOs kui ka paljudes NATO riikides. Viimasel ajal on toimunud ka positiivseid arenguid. Näiteks hakkab Eesti rajama kaitsetööstusparki lahingu­ ja lõhkemoona tootmiseks. Peale selle osaleb Eesti mitmesugustes rahvusvahelistes T&A algatustes (näiteks NATO teadus­ ja tehnoloogiaorganisatsiooni (STO) töörühmad, Euroopa kaitsefondi projektid, Horizon Europe programm jne) ja siin asuvad mitmed NATO DIANA testkeskused, Tehnopolis idufirmade kiirendi ja SmartCapi kaitsefond.

Projektide rahastusmudelid peavad olema paindlikud ning riskid tuleb jagada riigi ja eraettevõtete koostöös.

Hiljuti loodi ELi kaasrahastusega kiibikeskus TalTechi ja erasektori koostöös. Esimest korda korraldatakse sel sügisel Eesti kaitse nädal, mis hõlmab nii kaitsetööstuse sümpoosioni, näitust, ABCD konverentsi ja muud. Toimub ka Defence AI häkaton ja mitmed teised kaitsevaldkonna tehisintellekti ja autonoomia üritused (näiteks Latitude59, Eesti tehnoloogia kaitse kohtumine jne).

Kaitsetööstuse kaasamine nii väe planeerimisse kui sõjalistele õppustele aitab välja selgitada need tooted ja teenused, mis vastavad riigikaitse arengukava (RKAK) 2031 alusel arendavatele võimetele ja mis on võimalikult kiiresti rakendatavad ja odavad. Kaitseväe ekspert Ivo Peets rõhutab, et väehaldussüsteem peab innovatsiooni soodustama.

Peets esitas 2024. aastal ajakirjas Sõjateadlane avaldatud artiklis «Kaitseplaneerimine äreval kümnendil – väehalduse küsimus» kümme soovitust, kuidas varakult kaasata kaitsetööstus väehaldussüsteemi. Firmad tuleb kaasata väe­ ja võimeplaneerimisse ja kriitiliste otsuste tegemisse, sh erinevate võimeportfellide planeerimisse ja arendamisse. Firmadega peab toimuma pidev teabevahetus, tuleb luua ühiseid arendusprojekte. Hanked peavad ole­

ma tõhusamad ja neisse tuleb kaasata VKEd.

Innovatsiooni soodustab ka osalus rahvusvahelistes projektides (näiteks Euroopa kaitsefondi ja NATO DIANA projektid), mis soodustavad teadmussiiret Eestisse. Projektide rahastusmudelid peavad olema paindlikud ning riskid tuleb jagada riigi ja eraettevõtete koostöös. Samas märgib Peets, et on oht, et suure arvu lahenduste hindamine võib muutuda sõjalistele ekspertidele kaitseväes koormavaks, mis pärsib innovatsiooni.

Eesti kaitsetoodete turu väiksuse tõttu peab kohalik kaitsetööstuse toodang rahuldama nii kaitseväe vajadusi kui sobima ka eksportturgudele, millest peab tulevikus kujunema suurim klientuur.

Eksporti aitab soodustada ka firmadega ühiste T&A projektide elluviimine (riigi kaasrahastusel), toodete ja uute lahenduste katsetamine sõjalistel õppustel ja eksperimentidel ning sõjalise ekspertiisi pakkumine firmadele toodete väljaarendamisel ja katsetamisel. Üks suurim kitsaskoht on läbi aegade olnud prototüübi jõudmine laborist eesliinile, kus toimub suurim innovatsioon. See eeldab ka idumaailma mõtteviisi omaksvõtmist, et fail fast (kuku läbi kiiresti) on kiireks eduks vältimatu ja mõned prooviprojektid kukuvadki läbi.

Arvestades NATO visiooni saavutada mitmedomeenioperatsioonide valmidus 2030. aastaks, on RKAK 2031 võimetest just luure­ ja eelhoiatuse ning juhtimise ja side valdkondade innovatsioon eluliselt tähtsad. Näiteks on mitmed välisfirmad arendanud välja tehisintellektipõhiseid olukorrateadlikkuse ja lahingujuhtimise platvorme.

Sõjalise otsusetegemise kiirendamine, parem olukorrateadlikkus ja autonoomsed süsteemid aitavad kvalitatiivselt tugevdada Eesti kaitsevõimet arvuliselt ülekaaluka vaenlase vastu. Aktiivselt tuleb kasutada välisrahastuse ja ühishangete võimalusi partnerriikidega kaitsetööstuse arengu ja innovatsiooni toetamiseks. Näiteks eeltoodud SAFE instrument annab võimaluse kaitsetoodete kiireks arendamiseks ja uuendamiseks, sh küber­, tehisintellekti, elektroonilise sõja jt valdkondades.

Pööre innovatsiooni suunas

Innovatsiooniks nimetatakse uute ideede ja teadmiste kasutamist uudsete lahenduste rakendamiseks. Suuri, kinniseid, hierarhilisi sõjalisi organisatsioone peetakse vastupanevaks muutustele ja uuendustele.

Eesti kaitsetööstuspoliitika (2025–2030) toetab rahvusvaheliselt konkurentsivõimelise kõrge arendustasemega kaitsetööstuse loomist Eestis. Poliitika eesmärgid on näiteks kaitseväe ja kaitsetööstuse koostöös töötada välja uuenduslikke tooteid või teenuseid, pakkuda tootearenduse toe ja katsetamise võimalusi ettevõtjatele, lihtsustada regulatsioone ja vähendada bürokraatiat jms.

Teiste riikide eeskujul luuakse kaitseväe digitaalse ja tehnoloogilise arengu eest vastutav struktuuriüksus ja kaalutakse innovatsioonijuhi ametikoha loomist, kellel on pädevus, volitused ja kindel eelarve valitsemisala tehnoloogilisi, sh tehisintellektiga seotud arenguid terviklikult suunata ja prioriseerida.

Samuti luuakse kaitseministeeriumi kogu valitsemisalas andmehalduse kontseptsioon ja vajalikud standardid, digitaalne infotaristu, parandatakse inimeste teadmisi ja oskusi, koostööd teadusasutuste ja erafirmadega ning rahvusvahelist koostööd.

Pühendumus, kohanemine ja pidev väljaõpe. Eesti diviis loodi 2022. aasta detsembris ja see astus kohe intensiivsesse väljaõppe- ja arendusperioodi. Lisaks regulaarsetele õppustele kodus sai diviisi staap osaleda USA maaväe Warfighteri programmis.

NATO vanemmentori hinnang Eesti diviisile

Olev Aarma diviisi ülema strateegilise kommunikatsiooni nõunik

Sõduri jaoks sai tehtud intervjuu NATO vanemmentori, endise USA V korpuse ülema erukindralleitnant John Kolasheskiga.

See on mitmel moel tähelepanuväärne: Eesti oli kolmas välisriik, kes sai Warfighteri programmis osaleda, ja Eesti diviis (ESTDIV) loodi uuesti pärast 80-aastast sunnitud pausi, seega mingis mõttes «vastsündinu». Kuidas oli võimalik seda nii lühikese ajaga saavutada?

Ma vestlesin enne kindralmajor Veiko­Vello Palmiga Warfighteri programmis osalemise ideest. Ütlesin, et programmis osalemiseks peab olema mehitatus, varustatus ning side­ ja infosüsteem.

Samuti peab olema valmis väga tugevasti tööd tegema – need on ootused organisatsioonile, kes Warfighteris osaleda soovib.

Kindral Palm kinnitas mulle oma pühendumust, mistõttu andsin oma soovituse kindral Christopher C. Cavolile (SACEUR ja USA EUCOMi ülem) ja Darryl A. Williamsile (LANDCOM ja USA maaväe Euroopa ja Aafrika ülem): «Me aitame Eesti diviisi ja tagame, et nad on valmis osalema USA maaväe Warfighteri programmis V korpusega.» Ma ütlesin, et diviis mõistab nõudeid ja on valmis andma endast parima nii riiklikul kui ka diviisi tasandil, et korralikult valmistuda.

Keegi ei tahtnud õppusele kaasata ettevalmistamata üksust, eriti sellist mitte­USA organisatsiooni, kuna see

John S. Kolasheski

▶ erukindralleitnant

▶ sündinud 1963

▶ tegevteenistuses 1989–2024

▶ sõjalistel missioonidel Iraagis ja Afganistanis

▶ 2015–2016 1. jalaväediviisi ülema abi

▶ 2016–2017 armee soomuskooli ülem

▶ 2018–2020 1. jalaväediviisi ülem Fort Rileys Kansases

▶ 2020–2024 V korpuse ülem, ühtlasi USA Euroopa ja Aafrika vägede ülema asetäitja

võis kiiresti muutuda väljaõpet segavaks teguriks ja õppust mõjutada. Mul olid kindralmajor Palmi ja ka USA 1. jalaväediviisi ülema kindralmajor John V. Meyeri lubadus, kes ütles, et tema ja tema juhitav USA diviis aitavad Eesti diviisil ettevalmistusi teha, seega oli otsus lihtne. Peale selle tegi USA maaväe 4. julgeolekujõudude abibrigaad (4SFAB) koostööd Eesti diviisiga Eestis.

Ma arvan, et me saavutasime seatud eesmärgid, st näitasime, et USA korpus suudab juhtida ja kontrollida kahte riiklikku diviisi, ESTDIV­i ja Ühendkuningriigi 3. rauddiviisi, ning kahte USA diviisi rahvusvahelises struktuuris. Seejärel hakkasime uurima ka teisi Euroopa liitlasi ja nende riiklikke formeeringuid, et näha, kes võiksid tulevastel õppustel osaleda.

Oma diviisi loomine oli Eesti algatus. Aastatel 2023–2024 valmistas diviis ette ja osales Warfighteri õppusel ning nüüd kaks ja pool aastat hiljem korraldasime järjekordset ulatuslikku õppust Griffin Lightning Kirdekorpuse (MNC-NE) alluvuses. See on kiire areng, kas pole?

See on käegakatsutav tõend sellest, kui oluliseks peavad Eesti rahvas ja Eesti kaitseväe juhtkond oma sõjaliste organisatsioonide ettevalmistamist tulevasteks konfliktideks. Meie, USA maavägi, saime mitmel moel abiks olla, kuid põhimõtteliselt taandus selle teokstegemine Eesti juhtidele. Diviisi staap on tähtis rahuaegse valmiduse, kriisi­ ja konfliktitegevuste planeerimisel, koordineerimisel, sünkroniseerimisel ja elluviimisel. Lõime sideme ESTDIV­i ja USA ar­

mee esimese jalaväediviisi (1ID) vahel, mida ma varem olen juhtinud. Nad olid ja on siiani partnerüksused.

1ID sai kutsuda Eesti diviisi juhte Fort Rileysse Kansasesse õppusele osalema, et pidada ühiseid ülemate kohtumisi ja aidata Eesti diviisi mõnel sellisel õppusel. Seejärel tegime enne Warfighterit ühiseid juhtimispunkti õppusi osana V korpuse Task Force Victory, nii et saime protsessi kiiresti käima lükata.

Minu kogemuse põhjal taandub edu tavaliselt riigi juhtide otsustele. Kas nad on valmis eraldama sõjalise organisatsiooni, siinkohal diviisi staabile edu saavutamiseks vajalikke ressursse, varustust ja inimesi? Vastus on Eestis jaatav. Pärast õppust Warfighter, nagu igas sõjalises organisatsioonis, on näha muutusi inimestes, organisatsioonilises ülesehituses ja võtmejuhtides. Headel üksustel on olemas väljaõppeplaan valmisoleku ennistamiseks.

See on tõend sellest, kui

oluliseks peavad

Eesti rahvas ja Eesti kaitseväe juhtkond oma sõjaliste organisatsioonide ettevalmistamist tulevasteks konfliktideks.

Arvutipõhine juhtimispunkti õppus Griffin Lightning on selline hea näide. See on andnud Eesti diviisi uuele ülemale, kindralmajor Indrek Sirelile, võimaluse osaleda diviisiga väljaõppel rahvusvahelise korpuse operatsioonil. Ta arendab oma staapi, loob suhteid naaberüksustega ja õpetab üksust välja nii, et korpuse operatsioonis edukas olla.

Korpustele, diviisidele, brigaadidele, pataljonidele ja lahingugruppidele

antakse palju ressursse: inimesi, varustust ja raha konkreetsete ülesannete ja eesmärkide täitmiseks väljaõppel. Geostrateegilise julgeolekuolukorra valguses peavad meil olema korpused, diviisid, brigaadid ja pataljonid, mis on võimelised planeerima, koordineerima, sünkroniseerima ja viima ellu ulatuslikke lahinguoperatsioone tugeva vastase vastu.

Seega on üksuste puhul oluline, et nad mõistaks oma kohustusi ja täidaks neid. Diviis tegutseb korpuse operatsiooniraamistikus, mis on operatsiooniliselt integreeritud vastuvõtva riigi kaitsejõudude ja nende riiklike plaanidega.

Selles struktuuris on igal juhtimistasandil oma kohustused. Diviis peab täitma ülesandeid, et luua tingimused korpuse toetamiseks ja samal ajal brigaadide eduks.

Ma arvan, et selline arusaam on äärmiselt oluline. Organisatsioonide puhul keskendun just neile asjade­

Diviisi õppuse Warfighter lõpurivistus 2024. aastal.

Foto: Ardi Hallismaa / kaitsevägi

Sertifikaat õppuse Warfighter eduka läbimise kohta on kätte saadud. Pildil vasakult erukindralmajor Veiko-Vello Palm, kolonel Janno Märk, staabiveebel Andreas Rebane ja erukindralleitnant John Kolasheski.

le. Kas ülem ja tema staap suudavad kontseptuaalselt mõista, et nad on osa suuremast sõjalisest operatsioonist, kus igaüks peab edu saavutamiseks oma panuse andma?

Kas saaksite võrrelda, kuidas ESTDIV-il läks Warfighteri ajal ja kuidas tal läks nüüd Griffin Lightning 2025-l?

Arvestades diviisi sees toimunud muutusi, on võrdlust raske teha. Vaatan diviisi ka teise pilguga. Siin Griffin Lightningis olen mina «telgis», samas kui korpuses keskendusin vaid diviisi tulemustele. Arvan, et olukord, kus ESTDIV lõpetas Warfighteri õppuse ja alustas praegust juhtimispunkti õppust, ei erine suuresti. Ülemad ja staabiliikmed vahetuvad ning harjutatakse pidevalt uute inimestega. Võttes arvesse, et ESTDIV­i Warfighteri väljaõppe eesmärgid erinevad praegustest, siis on raske võrdlust teha. Samal ajal on mulle avaldanud muljet diviisi staabi soov ja energia kohaneda stsenaariumi ja lahinguväl­

Mulle on avaldanud muljet diviisi

staabi soov ja energia kohaneda stsenaariumi ja lahinguvälja keskkonna muutustega.

ja keskkonna muutustega ning nagu (eelmine diviisi ülem) kindralmajor (reservis) Veiko­Vello Palm, on ka (praegune diviisi ülem) kindralmajor Indrek Sirel pühendunud oma üksuse ettevalmistamisele lahinguks.

Kuidas on õppused viimastel aastatel muutunud?

Kui me fookus nihkus mässutõrjelt, mida pidasime Iraagis ja Afganistanis, riikidevahelisteks konfliktideks ja ulatuslikeks lahinguoperatsioonideks valmistumisele (nagu praegu Ukrainas toimuv), mõistis USA maa­

vägi, et peame muutma oma taktikaliste formeeringute väljaõppe viisi. Oleme adunud, et peame muutma protsessi rangemaks, keerukamaks ja aktiivsemaks.

Peame vastasjõude täiustama ja suurendama vastasjõu võimet vabalt tegutseda. Meil on vaja tagada ööpäevaringne operatsioon; hõlmata mitme valdkonna mõju nii meie vastu suunatud vastasjõult kui ka meilt vastasjõu vastu ning seda tuleb teha ulatuslikult.

Ka NATO on selle nihke teinud. Kui me tahame ühiselt olla valmis tulevaseks konfliktiks ja kaitsta alliansi territooriumi üheskoos, peavad meil olema maaväed osana ühtsest meeskonnast, mis on valmis võitlema. Ma arvan, et peame mõtlema ka, kuidas lisada oma õppustesse õhu­ ja merekomponente, sest me ei kavatse vaid maal võidelda.

Eduka õppuse teine kriitiline nõue on pidada õppusejärgne arutelu (after action review, AAR). AAR annab ülevaate toimunust: mida me hästi tegi­

me, mida peame jätkama ning mille kallal peab üksus veel tööd tegema.

Tegelikult on see plaani väljatöötamine, kuidas teha seda, mida lubasime teha. Korraldada konkreetsete elementide või probleemide lahendamise väljaõpet, lisada see kalendrisse, eraldada selleks ressursse, planeerida mõningaid harjutusi, lauaharjutusi, ajakohastada oma standardseid operatiivprotseduure ja kui see kõik on tehtud, siis oleme järgmiseks õppuseks palju paremini valmis.

Kuid olen näinud üksusi, kes arutavad AAR­il probleeme ja ei tee enne järgmist õppust midagi. Ma ei usu, et see on Eesti diviisis nii. Ma arvan, et ESTDIV­i ülem annab aseülemale ja staabiülemale korraldused selle kohta, mida tuleb teha enne diviisi järgmist õppust. See on professionaalse üksuse tunnus. Mulle tundub, et ESTDIV­i ülem on kaalunud ka partnerlust teiste diviisidega peale 1ID ja võimaluse korral ka sõdurite kooli saatmist, et nad saaksid funktsionaalse sõjalise väljaõppe ja hariduse.

Kui me

tahame ühiselt olla valmis

tulevaseks konfliktiks ja kaitsta alliansi territooriumi üheskoos, peavad meil olema maaväed osana ühtsest meeskonnast, mis on valmis võitlema.

See võib olla NATO kool Oberammergaus, NATO kaitsekolledž Roomas või mõni muu tippkeskus. Kõik see annab sõduritele rohkem vahendeid, mida nad saavad kasutada diviisi ülesannete täitmisel.

Kui keeruline on juhtida ja integreerida rahvusvahelisi üksusi?

See võib olla keeruline, kui me selle ise keeruliseks teeme. Peame mõistma erinevaid kultuure, mille esindajad

on osa meie meeskonnast või riigist, kellega me koos õpime, harjutame või operatsioone korraldame. Peame arendama suhteid, mis on isiklik ajainvesteering.

Me peame mõistma mõningaid sõjalise jõu kasutamisega seotud tundlikke aspekte või piiranguid, mis võivad eri riikidel olla. Juhid peavad sellest aru saama, kulutama vajaliku aja ja leidma viise oma meeskonna kaasamiseks.

Me saame seda teha mitmel moel, nt ülemate konverentsidel või kaasates kõiki, et nad õpiks üksteist tundma keerulise väljaõppe ja õppuste korraldamise kaudu. Samuti tuleb vaadata juhtide tasandil, kuidas muuta meeskond koostalitlusvõimeliseks, et saavutada meile seatud eesmärke.

Traditsiooniliselt on koostalitlusvõime jagatud kolme kategooriasse. Esiteks, inimlikud suhted ja ühise keele leidmine. Teiseks, protseduuriline kategooria ehk ühised standardsed protseduurid, planeerimise ja võitlusviisid. Kolmandaks, tehniline

Foto: Olev

Aarma / kaitsevägi

kategooria, mis eeldab, et saaksime eri kohtades üksteisega turvaliselt suhelda.

Tehniline koostalitlusvõime on kõige keerulisem, kuna alliansis on 32 riiki, kellel on oma side­ ja infosüsteemid (CIS). Oluline on võrgustikud födereerida ja seejärel süsteemid integreerida.

Selle protsessi käigus võib esineda tõelisi tehnilisi raskusi, kuid tavaliselt kerkivad esile poliitilised ja volitustega seotud probleemid. Tuleb tuvastada takistused ja teha riikidega koostööd nende tõkete vähendamiseks.

Kui meil on födereeritud võrgud, muutub erisuguste rakendustega töötamine, andmete, teabe ja ühise operatiivpildi jagamine ühelt ešelonilt teisele lihtsamaks. Siin on meil (NATO ­l) vaja veel tööd teha.

Kui erinevalt näete õppust NATO vanemmentorina või suure üksuse, näiteks korpuse, ülemana?

Seestpoolt näed, kuidas kell on valmistatud. Korpuse ülemana öeldakse mulle lihtsalt, mis kell on, mitte niivõrd seda, kuidas kell on tehtud. NATO vanemmentorina olen staabi

Eesti rahvas on väga uhke, sitke, keskendunud

ja pühendunud tegema

seda, mis on vajalik oma riigi ja liitlaste kaitsmiseks agressiooni eest.

liige ja istun töörühmades ja koosolekutel ning näen, kuidas nad tooteid pakendavad või ülemaga suhtlevad. Püüan teha kõik endast oleneva, et mitte ainult ülemat nõustada või juhendada, vaid aidata organisatsioonil anda oma ülemale täpset ülevaadet enda tegevuskeskkonnast.

See hõlmab andmete ja teabe vastuvõtmist ning selle teisendamist teadmisteks ja arusaamadeks sellest, mis toimub, millised võimalused on olemas, milliste raskustega tuleb võidelda ja mida me peame tegema, kui mõtleme operatsioonide elluviimisele ajas ja ruumis.

Arvan, et see on mulle ainulaadne võimalus ja olen väga rõõmus, et sain

siin Eesti diviisiga olla. Ma tahtsin, et ESTDIV oleks edukas Warfighteril ja loomulikult soovin, et diviis oleks edukas ka praegu, sest Eesti diviisil on NATO poolt vastuvõetud piirkondlikes plaanides kriitiline roll ja Eesti riik ei nõua midagi vähemat.

Milline on NATO vanemmentori roll?

Mul on au, et mind paluti sellel õppusel NATO vanemmentoriks. See annab mulle võimaluse säilitada tihedat kontakti diviisiga, mis loodi enne Warfighterit, ja nüüd tagasi tulles näha sama keskendumist diviisi juhtidelt. Mentorina peab oma eelmiselt auastmelt ja positsioonilt lahkuma ning olema kohal, et aidata ülemat ja staapi ning võimaldada neil teha vajalikke ettevalmistusi oma ülesande täitmiseks.

Usalduse loomine on väga tähtis. Kõigepealt tuleb luua isiklik suhe ülema ja staabiga, misjärel on vaja üle vaadata protsessid ja protseduurid, anda tagasisidet ja soovitusi ning aidata ülemal näha operatsioonikeskkonda.

Samuti soovitada ülemale, et ta mõtleks läbi, mida võiks staabilt vajada või mida ta ise võiks teha. Näiteks

John Kolasheski, Kirdekorpuse ülem

Dariusz Parylak ja Eesti diviisi ülem

Indrek Sirel.

Foto: Olev Aarma / kaitsevägi

küsida abi või anda soovitusi oma kõrgemale peakorterile. Lühidalt öeldes, nõustada, abistada, juhendada ülemat ja tema staapi.

Ma ei ole siin ülem, vaid tsiviilisik. Kõik staabile antud soovitused on minu mõtted selle kohta, kuidas saaksime aidata ülemal paremini visualiseerida vaenlast, iseennast ja operatsioonikeskkonda. Aga ülem on ülem, seega on need soovitused vaid ettepanekud. Ma ei käsi midagi, sest ma ei ole käsuliinis, vaid välisvaatleja.

Ma arvan, et usaldust ja suhteid tuleb kaitsta. Kaks ja veerand aastat diviisiülemana ja neli aastat korpuseülemana olnud olen ilmselt varem tosin korda kokku puutunud kõigi raskustega, millega Eesti diviisi ülem peab võitlema. See, mis võib talle keeruline tunduda, on mulle juba tuttav, mistõttu olen justkui kaja.

Ülemad ja staap peavad aru saama, milles nad abi vajavad, ja julgema abi küsida. Peaks toimuma usaldusel ja arusaamal põhinev dialoog, mille tulemusel selgub vanemmentori roll.

Vanemmentor saab teha koostööd õppuste juhtkonnaga (EXCON), kui on oht, et mõned eesmärgid jäävad saavutamata. Vanemmentor saab minna EXCONi ja öelda: «Mul on vaja, et sa asju kohandaksid.» Anname neile kaks või kolm võimalust ülesande ümberõppimiseks või täitmiseks.

Näiteks soovitada suurtükiväel tulistada mitte üks, vaid mitu korda, sest siis saavutatakse parem tule andmise vilumus. See annab võimaluse avastada vigu, teha muudatusi ja proovida uuesti. Seega võib vanemmentori ja EXCONi vaheline liides olla oluline. Mida rohkem me saame rahuajal ära teha, seda paremini oleme sõjaajaks valmis.

Mida te meilt õppisite?

Ma arvan, et saame nüüd paremini aru Eesti kaitseväe ja kaitseliidu võimest, ajateenijate ja reservväelaste rollist ning sellest, kuidas Eesti kaitsevägi on valmis operatsioonideks, olgu selleks õppused või riigikaitsekava elluviimine.

See kinnitab minu veendumust, et Eesti rahvas on väga uhke, sitke, keskendunud ja pühendunud tegema seda, mis on vajalik oma riigi ja liitlaste kaitsmiseks agressiooni eest.

Planeerimistegevus diviisi staabis. Foto: Ardi Hallismaa / kaitsevägi

USA sõdurid Bradley soomukiga Camp Reedos Võrumaal. Foto: Austin Steinborn / USA armee

M142 HIMARS Eestis. Foto: Rachel Hall / USA armee

Suurbritannia vägede kolonni moodustamine õppusel Pikne

Foto: Oliver Paaksi / kaitsevägi

Brigaadikindral Giles Harrisel on pikk teenistuskogemus Eestis. Mingis mõttes võiksime teda nimetada Ühendkuningriigi ja Eesti kaitsekoostöö majakaks.

Brigaadikindral Giles Harris: Eestis taasavastasin oma sisemise sõduri

Olev Aarma diviisi ülema strateegilise kommunikatsiooni nõunik

Esimene kontakt loodi tema teenistuse ajal Helmandis Afganistanis, kus Eesti kontingent paiknes Briti vägede kõrval. Hiljem, 2017. aastal, oli ta esimene Eestisse lähetatud NATO kontingendi ülem ja 2023. aastal naasis ta Eestisse brigaadikindrali ja operatsiooni Cabrit ülemana. Pärast iseseisvuse taastamist ei ole Eestis ühelgi välisriigi sõjaväelasel sellist praktilist kogemust liitlasüksuste kohaloleku loomisel ja integreerimisel Eesti kaitsestruktuuridesse ja NATO kaitseplaanidesse. See intervjuu salvestati paar päeva enne brigaadikindral Harrise naasmist Ühendkuningriiki.

Te olite aastatel 2017–2019 esimene NATO kontingendi ülem Eestis, nüüd olete alates 2023. aasta aprillist teeninud operatsiooni Cabrit ülemana. Mis on teie missioonide vahel muutunud?

Ilmselge muutus on see, et Venemaa tungis Ukrainasse. See on põhjustanud kõige suuremaid muudatusi meie lähenemises. Ka Briti armee on muutumas võrreldes sellega, mis see oli 2017. aastal. Siis me alles alustasime oma moderniseerimist ja ümberkujundamist, mille järele Ukrainas toimunu on näidanud vajadust.

See on toimunud mitmete kaitseraportitega samal ajal. Meil on olnud tugeva finantssurve perioode, kuid pärast NATO Haagi tippkohtumist on finantsiliselt pidev taganttuul. Geostra­

Foto: Mihkel Leis

Giles R. Harris

▶ brigaadikindral

▶ 2014–2016 Walesi kaardiväe 1. pataljoni ülem

▶ 2016–2017 sideohvitser Briti parlamendi juures

▶ 2017–2019 NATO lahingugrupi ülem Eestis

▶ 2019–2023 Briti kaitseministeeriumis

▶ 2023–2025 NATO lahingugrupi ülem Eestis

teegiline šokk Ukrainas on muutnud meie suhtumist oma pühendumusse siin. Minu kogemus erineb seekord esimesest korrast, kui ma Eestis olin.

On veel kolmas element, mida peaksin ilmselt mainima, nimelt NATO enda muutumine. NATO oli üsna rahul lahingugruppide ja strateegilise «käivitustraadi» (tripwire) raamistikuga, mis oli enne seda üles ehitatud NFIU­dele (NATO staabielementidele).

Ma saan aru, et Eesti ja teised Balti riigid ei tundnud end sellega kunagi mugavalt ja ihkasid enamat, aga 2017. aastal oli see ainus lahendus.

Karistusheidutus on nihkunud tõkestusheidutuseks ning NATO on kohandanud regionaalseid plaane ning Brunssumi ühendväejuhatus, korpus ja NATO maaväejuhatus on näidanud üles tugevamat juhtimist ja kontrolli –see on samuti tähtis muutus.

Kõik need kolm komponenti on viinud palju sihipärasema ja energilisema missioonini siin. 2017. aastal olime õnnelikud, et saime Eestis esimest korda kohtuda ja püüdsime koos eksisteerida. Nüüd aga oleme vanad sõbrad ja saame toimetada opertatsioonideks paremini vormitud süsteemis.

Teil on üsna suur kogemus teenida Eestis ja eestlastega. Mida nimetaksite viimase kahe aasta peamiseks saavutuseks?

Eesti diviisi (ESTDIV) tulek on midagi, mille üle võite uhked olla, sest nüüd on teil ka diviisi staap, mis on nagu sulatuskatel, kust saate välja töötada korralikke operatsiooniplaane, siduda kokku oma brigaade, aga ka rahvusvahelist

panust kogeda ja just see alkeemia on NATO­le kõige produktiivsem.

Seega arvan, et Eesti diviis on tõeliselt oluline edasiminek ja edusamm, arvestades Warfighteri õppuse edukat läbimist selle teekonna alguses, mis oli väga julge tegu ning võimas alus ja oluline pärand. Areng on endiselt pooleli ja selle aasta õppus Griffin Lightning oli veel üks suurepärane võimalus näidata meie küpsust diviisina.

Ja ma ütlen «meie», sest me oleme nüüd osa diviisist. Küpsust selles osas, kuidas me oma brigaade juhime ja integreerime ka rohkem rahvusvahelisi elemente. Seepärast on ESTDIV­i loomine ja arendamine ning integratsioon Briti ja Prantsuse üksustega nähtavasti see, mille üle ma kõige uhkem olen.

Aga nagu ma mainisin, on ajad muutunud ja nüüd tuleb endast rohkem anda. Kui me tahame siin olla ja teha koostööd kaasvõitlejatena, siis peavad meie organisatsioonid olema võimalikult tihedalt integreeritud, et oleksime valmis püüdma säilitada paindlikkust konstruktiivse ebaselguse jaoks.

ESTDIV-i loomine ja arendamine

ning integratsioon Briti ja Prantsuse üksustega on nähtavasti see, mille üle ma kõige uhkem olen.

Olen ülimalt selgelt välja öelnud, et praegu pole aeg küsida oma pealinnadelt, kas me saame selle inimese siia panna või kas me saame teha seda või teist. Nüüd on aeg toetada pealinnu, tehes seda, mida me sõjaväelastena kõige paremini oskame, st luues parimad tööstusharud ja ettevõtted, mis meid kriisi ajal teenindavad.

Meie jaoks siin Eestis tähendab see meie staabi, juhtkonna ja spetsialistide integreerimist. ESTDIV­ist on saanud emalaev ja me oleme sinna sildunud ning Griffin Lightning oli meile võimalus seda teha.

Kolmas asi, mida ma märgiksin tõeliselt positiivsena, on see, mida me nimetame projektiks ASGARD, mis kasutab tehnoloogiat meie surmavuse suurendamiseks formatsioonitasandil.

ASGARD­i projekt võimaldab meil luua võimeid, mis aitavad meil rünnata sügavamalt, kiiremini ja samal ajal. See on oluline edasiminek. Me ei suudaks seda teha, kui diviisi poleks loodud. Olgugi et palju on veel teha.

Oleme nüüd integreeritud, meil on õiged inimesed õigetel kohtadel, et planeerida süva­, lähi­ ning taga­ala lahingu pidamise liitumist ning kõik kokku viia. Sellele on suunatud ESTDIV­i loomine, meie integreerimine ning uute võimete ja kontseptsioonide toomine, et muuta see konstruktsioon surmavaks.

Mis on olnud sihtüksuse Cabrit integreerimise kõige keerulisem osa Eesti diviisis?

Igaüks, kes on kursis muutuste juhtimisega või on muutnud organisatsiooni fookust või suunda, teab, et sellel on oma kultuuriline aspekt.

Briti ja Prantsuse lahingugrupi vastutuse üleandmise tseremoonia 2022. a.

Üks näide on see, et meil pole palju inimesi, kes teeniksid siin kaks aastat. Siin Eestis on meil aasta jagatud intensiivsemateks ja vähem intensiivseteks tööperioodideks. See tähendab, et kuue kuu jooksul võid sa siin olla erineva intensiivsusega ajal.

Sõjaväelase jaoks on kõik seotud suhetega. Kui sa lähed kellegagi kõrvuti võitlema, pead sa teda usaldama, et olla kindel, et tema toetab sind ja sina toetad teda. Riiklikul tasandil tunneme seda eestlastega, kuna teenisime koos Afganistanis ja oleme sellel teekonnal siin olnud üle aasta.

Riiklikul, institutsioonilisel ja maaväe tasandil teame, et toetame üksteist, selles pole kunagi kahtlust. Kuid isiklikul tasandil on selle lühikese aja jooksul väga raske seda usaldust luua. See on suur katsumus, millele peame pidevalt tähelepanu pöörama. Mida me saame teha, et toetada oma inimesi sidemete loomisel, et halvimate asjade juhtumisel oleks saavutatud parim võimalik inimeste integratsiooni tase.

Sõjaväelase jaoks on kõik seotud suhetega. Kui sa lähed kellegagi kõrvuti võitlema, pead sa teda usaldama, et olla kindel, et tema toetab sind ja sina toetad teda.

Seda öeldes arvan, et kõik läheb väga hästi. Meil on mitu inimest minu peakorterist määratud kaheaastastele ametikohtadele ja me loodame järgmise aasta jooksul rohkem inimesi kaasata, seega arvan, et liigume õiges suunas. CIS (kommunikatsiooni­ ja informatsioonisüsteemid) on alati proovikivi ja arvutisüsteemidega on töö veel ees. Veel üks aspekt on NATO mitmepoolne jalajälg Eestis. Meie kui raamriigi funktsioon, kus Prantsusmaa on meie peamine liitlane selles FLF­i (Forward Land Forces, ee eelpaiguta­

tud maavägede) konstruktsioonis, on üsna lihtne. Meil on nii siin kui staabis ohvitserid, meil on 1. brigaadi lahingugrupp, diviisiga liidetud brigaad. Selleks on meile eraldatud Ühendkuningriigi riiklikud ressursid, mis kuuluvad minu suveräänse juhtimise alla, aga kuna ma olen ESTDIV­i ülema asetäitja, oleme tegelikult diviisi toetajad.

Peale selle on meil USA, kellel on siin väeosad, mis on Eestis veidi teistsuguste poliitiliste kohustuste ja tingimustega ja kellel on muidugi teised korpuse ja diviisi ülemad. On ka muid riiklikku panust andvaid üksusi, mis ei ole osa FLF­i konstruktsioonist, aga mis võivad saada väljaõpet, vägede arendamist jne. Seega, väljaselgitamine, kes tegelikult mida teeb siis, kui võitlus lahti läheb, võib muuta sõjalise planeerimise keerulisemaks.

Eestlased on üsna hästi teadlikud sellest, kes siin on, kes mida teeb ja millega tegeleb, et saaksime plaani koostada. Te olete viimastel aastatel teinud tõesti head tööd, valides välja need, kes

Foto: Kristo Sepp / kaitsevägi

meie kõrval võitlema tulevad. On endiselt keeruline välja selgitada, kes veel võiksid tulla, milliste vahenditega, et meie staabina oleksime võimelised kõike ühendama ja kasutama.

Meie (Ühendkuningriigi) peastaabi ülema kindel otsus on edendada Briti armee ümberkujundamist ja moderniseerimist ning teha seda omamoodi vaateaknana siin, et näidata mida ta püüab saavutada ja mida meie püüame saavutada. Oleme jõudnud abipalvest abivalmiduseni.

Ma ei usu, et leidub ühtegi Briti armee struktuuri, mis ei toetaks mingil moel meie ettevõtmist või ei oleks sellega seotud ja see on fantastiline. Kuid mõnikord võib olla keeruline juhtida erinevaid sidusrühmi, et tagada kõigi ühine suund.

Me oleme siin eesliinil, seega peame kõigepealt hakkama oma kohalolekut siin relvaks muutma. Oleme jõudnud omamoodi lahingugrupi käivitustraadi (tripwire) seisust sisuliselt katsepolügooniks või tippkeskuseks sellele uuele kontseptsioonile nii Ühendkuningriigi 4. brigaadi (mis on suure tapajõuga kergebrigaad) kui ka Cabriti sihtüksuse ja ESTDIV­i jaoks.

Kodumaised ja välismaised ajakirjanikud on küsinud, kuidas toimib rahvusvahelise lahingugrupi, Cabriti, teie ja Eestis paiknevate Prantsuse vägede ning ESTDIV-i ülema käsuliin. Teil endal on mitu «mütsi»: ESTDIV-i ülema asetäitja, CABRIT-i ülem. Kas saaksite selgitada oma erinevaid rolle ja seda, kuidas need omavahel suhestuvad?

Üks asi, millega ma alustaksin, on nimede muutmine. Meie, Ühendkuningriik, ekspeditsiooniriigina, kipume andma operatsioonide nimesid kõikjale, kuhu me oma vägesid paigutame. Lihtsustame oma keelt, et see kõigile selgem oleks.

Eesti 1. brigaadi koosseisu kuuluv FLF­i lahingugrupp allub (1. jalaväebrigaadi ülemale) kolonel Tarmo Kundlale. Minu juhtimissuhe selle ohvitseri (COM FLF ehk eelpaigutatud maaväe ülema) suhtes on olla SNR (Senior National Representative, kõrgem rahvuslik esindaja).

Oma nelja aasta jooksul pole ma kunagi sattunud olukorda, kus peaksin astuma 1. jalaväebrigaadi ülema

Kommunikatsioon õppusel.

(COM 1BDE) ja eelpaigutatud maaväe ülema (FLF­i COM­i) soovide vahele. Tegelikkuses ja praktikas ei ole Briti lahingugrupi ülema, tema Prantsuse allüksuse ja Eesti brigaadiülema vahel juhtimisbarjääri.

Briti kõrgema ohvitserina on mul kohustus anda lahingugrupi ülemale nõu ja suuniseid. Anname edasi riiklikud käsud, et vägesid siia ja tagasi Ühendkuningriiki toimetada, ning tagame logistika.

See, mida nad teevad või kuhu nad lahingu ajal lähevad, on absoluutselt Eesti brigaadi ülema ülesanne.

Eesti diviisi tasandil läheb asi veidi keerulisemaks – minu peakorteri kui riikliku tugielemendi eesmärk oli 2017. aastal hoolitseda lahingugrupi eest ja tõenäoliselt 2023. aastal otsustati, et umbes 40 ­mehelise peakorteri pidamisel siin Tallinnas pole mõtet, sest mida nad siis sõja puhkedes tee­

Foto: kaitsevägi

vad? Me hindasime, kuidas diviisi tasandil väärtust lisada.

Varem ESTDIV­i ei eksisteerinud ja seepärast on selle loomine olnud nii jõuline samm. On ka teisi ressursse, mis võivad saabuda või mitte. Need on Briti omad, aga ei kuulu FLF­i struktuuri, kuid need tuleb riigis vastu võtta ja esialgu juhtida – siin tulemegi meie mängu.

Seega on minu kui CABRIT­i ülema kohustus tagada, et lahingugrupp jõuaks siia, saaks asjakohase ja ohutu väljaõppe ning lahkuks heas vormis. Poolas töötab mul üksus USA lahingugrupi alluvuses. Tallinnas olen ma poliitilis­sõjaline sidepunkt, maaväe eelsõlm ja omamoodi kaitseministeeriumi sõlm, mis aitab sidustada kõiki neid vestlusi selle üle, mida me siin tulevikus tegema hakkame.

Kui kriis peaks tekkima, võtan ma selle mütsi peast ja panen pähe EST­

Kindralmajor Vahur Karus andis brigaadikindral Harrisele üle mõõga.

Foto: Maria Tammeaid / kaitsevägi

Minu kohustus on tagada, et brigaad jõuaks kohale õigel ajal ja et me integreeriksime kõik oma võimed süvavõitlusse.

DIV­i ülema asetäitja (DCOM) mütsi. Minu kohustus on tagada, et ÜK brigaad jõuaks kohale õigel ajal ja et me integreeriksime kõik oma võimed süvavõitlusse.

Ühendkuningriik on andnud suure panuse Eesti kaitsesse, olles juhtriik NATO rahvusvahelistes lahingugruppides, sihtüksuses Cabrit (Task Force Cabrit), oma 4. brigaadis, projektis ASGARD jne. Kuidas te kõiki neid oma osalemisi haldate, arvestades, et osa neist on NATO katuse ja osa kahepoolsete või suveräänsete vahendite all? Oluline on mõista, et meil on Ühendkuningriigis terve maaväeüksuste staap (Field Army HQ), mis vastutab kõigi nende kohustuste eest globaalselt, seega pole see ainult meie probleem. Olen siin kõrgeima astme Briti ohvitser, aga mitte kõrgeima astme Briti ohvitser, kes on seotud Eesti toetamisega.

Minu roll on siin täita koordineerivat funktsiooni kõigi nende vahendite ja üksuste tarvis, et tagada kõigi nende osalemiste sidusus. Kui üksused on siin, satuvad nad minu juhtimise alla ja sealt tuleb loomulik piir, millest alates nad kas allutatakse Eesti juhtimisele või jäävad minu juhtimise alla, aga mina olen ESTDIV­i ülema asetäitja.

See ei pruugi tunduda täiuslik, aga on reaalsus, et Briti armeel on kohustused kogu NATO tiiva suhtes. Peame olema riiklikult valmis neid vahendeid kiiresti vastu võtma ja juhtima, et toetada Eesti diviisi. Peame oma sõjalises planeerimises olema praktilised.

Meie siin pakutud lahendus on elegantne viis tagada, et saame kõige paremini kasutada nii eraldatud FLF­i ressursse kui ka ressursse, mille puhul olen mille puhul olen rahvuslik ülem ja samal ajal ESTDIV­i ülema asetäitja ning staabi liige, mis lihtsustab vastuvõtuetappi, edasiliikumist ja ressursside integreerimist ESTDIV­iga, mis ei ole praegu veel FLF­ile määratud. See on TF Cabriti ja minu rolli olemus.

Ühendkuningriigi 4. brigaad on integreeritud Eesti diviisi, seega on see praktiliselt «Eesti 3. brigaad». Ülemad loovad tihedaid suhteid nii omavahel

kui ka näiteks naaberbrigaadidega Lätis.

Juhtimispunkti õppuse (CPX) Griffin Lighting 2025 ajal olin ma ESTDIV­i DCOM. NATO korpus vaatab ESTDIV­i kollast embleemi – see on diviis, mis võitleb NATO korpuse raamistikus, mistõttu ta ei näe meid, TF Cabritit, eraldi ESTDIV­ist.

ESTDIV­i sees on Briti lahingugrupp ja Prantsuse allüksus, on Briti brigaad ja siis on TF Cabrit, võimaldades tehnoloogiat ja võimeid, mida projekt ASGARD süvavõitluseks pakub. See hõlmab ründelennundust, mitmeotstarbelisi raketisüsteeme, ühesuunalisi teostussüsteeme ja muud.

Olete juba pikka aega sõjaväes teeninud ja osalenud päris mitmel sõjaväeõppusel. Milline õppus on siin Eestis kõige üllatavam olnud? Alustan Griffin Lightningust. Ühendkuningriigi ühetärni kindralina ei olnud ma kuni viimase ajani kunagi divisjoni raamistikus töötanud. See oli minule esimene kord tegutseda diviisi DCOM­ina ja töötada hajutatud töötajate ja inimestega, kellega ma polnud varem koostööd teinud. Professionaalsel tasandil oli see minu jaoks väga uus asi, aga ma nautisin seda väga. Ma taasavastasin oma sisemise sõduri. Väga võimas ja motiveeriv kogemus. Ükski sõdur ei taha teha ebaolulist tegevust ja Griffin Lightning tundus kõige asjakohasem õppus, mida ma siia tulles teinud olen.

Teisest küljest oli 1. brigaadi korraldatud Alertex (endine Kilp) õppus, kus nad töötasid sel kevadel Narvas kohalike asutustega. See tähendas esimest soomustatud lahingugrupi lähetamist Narva. Tol ajal tundus see erakordne. Oleme varemgi soomustehnikat Narva viinud, näiteks paraadideks, aga mingil põhjusel polnud me neid jõe äärde õppusele saatnud.

Siis sain aru, kui oluline on veeta aega liitlaste kõrval, et dünaamikast aru saada. Kui minult küsiti, kas me saame seda teha, ja see oli üks lihtsamaid asju, mida teha, vastasin: »Muidugi!« Miks üldse küsida? Kui Reedos on loomulik harjutada, siis miks mitte Narvas. See oli lahingugrupi jaoks üks võimsamaid kogemusi.

Neljandal sõjasuvel on Venemaa rünnakud Ukraina vastu jätkunud ja isegi ägenenud.

Drooniderohke sõda Ukraina vastu

Urmas Salo erukapten

Venemaa juhtkond püüab endiselt vallutada Ukraina maid, eelkõige Donetski oblastit, ja võtta oma kontrolli alla ka mõned piiriäärsed alad Sumõ ja Harkivi oblastis ning ilmselt ka Dnipropetrovski oblastis, et naabrile võimalikult rohkem survet avaldada.

Jätkub nii rindeäärsete Ukraina linnade kui ka tagalaobjektide massiline ründamine droonidega, et purustada infrastruktuuri ja tappa tsiviilelanikke. Taktikalisi muudatusi on nii droonide kasutamisel kui ka lahinguväljal. Läbirääkimistel pole Venemaa nõudmised muutunud ja see näitab, et Venemaa juhtide eesmärk on endiselt iseseisva Ukraina riigi hävitamine.

Ukraina üllatusrünnak

1. juunil 2025 sõitsid suured kaubaveoautod nelja olulisema Vene strateegilise lennuväe kasutatava lennuvälja lähedale. Veoautode koormaks olnud moodulmajakestel lendasid katused pealt ära ja sealt startisid Ukraina FPV­droonid, mida juhiti kaugelt Ukrainast Vene mobiilside võrgu kaudu. Kokku 117 drooni ründasid neljal lennuväljal baseeruvaid Vene sõjalennukeid.

Droonid ründasid ja tabasid Olenja lennuväebaasis Murmanski oblastis, Belaja lennuväebaasis Irkutski oblastis, Djagilevo lennuväebaasis Rjazani oblastis ja Ivanovo lennuväebaasis Ivanovo oblastis paiknevaid strateegilisi pommi­

Rindelinn Pokrovsk 12. aprillil 2025.

Foto: Anatoli Stepanov / Reuters / Scanpix

tajaid, aga ka teisi sõjalennukeid. Olenja paikneb Ukrainast u 1900 km ja Belaja 4300 km kaugusel.

Kahjuks Amuuri oblastis Ukrainka lennuvälja suunas sõitnud viienda veoauto koorem süttis ja plahvatas ning rünnak nurjus. Mõnedel andmetel ei õnnestunud täielikult ka Djagilevo lennuväebaasi ründamine, droonid startisid enneaegu.

Üllatusrünnaku korraldas kindral Vassõl Maljuki juhitav Ukraina julgeolekuteenistus SBU. Kasutati firma First Contact FPV­droone Osa, millel on massiivne raam, kuhu on paigutatud elektroonika ja kaablid. 8,5 kg kaaluval droonil on neli elektrimootorit, 3,3 kg laadung, kiirus 150 km/h ja lennukaugus kuni 25 km.

Operatsioonil kasutati kumulatiivseid ja kildfugass­laenguid. Lisaks manuaalsele kaugjuhtimisele mobiilsidevõrgu kaudu oli ka autonoomne masinjuhtimine sihtmärgi kujutise algoritmidega.

SBU teatel hävitati või vigastati 41 lennukit. Viimaste SBU avaldatud droonivideote ja satelliidifotode põhjal hävitati või vigastati raskelt 12–14 sõjalennukit, sh seitse strateegilist kaugmaa­raskepommitajat Tu­95MS Olenjas ja Belajas, neli kuni kuus strateegilist keskmaapommitajat Tu­22M3 kolmel lennuväljal, üks transpordilennuk An­12 Olenjas. Vigastati veel kuni nelja pommitajat Tu­22M3, kahte kaugmaa­radarluurelennukit A­50 Ivanovos ja tankurlennukit Il­78.

Pommitajatel tiibraketid Ukrainlased hävitasid neid pommitajaid, mis kogu aeg lennutavad Ukraina pihta tiibrakette Kh­101 või Kh­555 ja laevavastaseid rakette Kh­22 või Kh­32. Lennukid olid tangitud ja osadel raskepommitajatel olid all isegi tiibraketid, mistõttu valmistusid need rünnakuks. Niimoodi hävitati või vigastati umbes veerand Vene strateegilise pommituslennuväe lennukipargist.

See on raske löök Venemaale, sest nõrgestati strateegiliste tuumajõudude üht koostisosa. Oluline on ka radarlennukite vigastamine, sest neid oli Venemaal töökorras vaid kuus lennukit. Ka vigastatud lennukeid pole võimalik kiiresti remontida. Videotest

on näha, et venelased olid pannud paljude lennukite tiibade ja korpuste peale vanad rattakummid, kuid need ei päästnud.

Erioperatsioon kandis nimetust Pautina ehk Ämblikuvõrk. See on kahtlemata mõjuv löök diktaator Putinile. Rünnak näitas, et ka neljandal sõja­aastal on Venemaa strateegiliste lennuväebaaside kaitse nõrk, aga ka seda, et Venemaa julgeolekuteenistused ei tööta efektiivselt.

Ukraina teatel valmistati operatsiooni ette poolteist aastat ja teiste riikide kaudu toimetati Venemaale droonid, lõhkelaengud ja ka moodulmajad. Kõik operatsiooniga seotud Ukraina agendid lahkusid enne lööki Venemaalt.

Ukraina julgeolekuteenistuse agendid kasutasid baasina ühte laoruumi Tšeljabinskis kohaliku Vene julgeolekuteenistuse FSB hoone lähedal. Seal pandi 150 drooni kokku, varustati lõhkelaengutega ja laaditi moodulmajade katuse alla ning majakesed mineeriti. Väga oluline oli ajaline planeerimine, sest rünnak lennuväljade pihta algas ühel ajal.

Venemaal oli enne rünnakut õhu­kosmosejõududes kokku 58 raskepommitajat Tu­95MS, 13 raskepommitajat Tu­160 ja 54 keskmist pommitajat Tu­22M3 Backfire. Neist töökorras oli Economisti hinnangul kokku 90 pommitajat, sest vanu lennukeid kasutatakse ka teistele tagavaraosade hankimiseks.

25. õhudessantdiviisi raketiheitja BM-21 Grad Pokrovski rindel.

Ehkki Ukraina on rünnanud Venemaa lennuvälju ja infrastruktuuri Venemaa territooriumilt ka varem, siis see rünnak oli eriti laiahaardeline ja tulemuslik. Pärast rünnakut vähenes Vene strateegilistelt pommitajatelt sooritatavate tiibraketilöökide arv Ukraina pihta.

Ukraina kaugmaa­ründedroonide rünnakud Venemaa sõjaliste ja infrastruktuuriobjektide vastu on peaaegu igapäevased. 9. juunil ründasid ukrainlased droonidega Savastleika lennuväebaasi Nižni Novgorodi oblastis ja 11. juunil Buturlinovka lennuvälja Voroneži oblastis. Savastleikas vigastati hävitajat MiG ­31 ja MiG ­30 või MiG ­34.

Rekordilised rünnakud

Viimastel kuudel on järjest kasvanud kaugmaa­ droonirünakute arv Ukraina pihta. Igapäevased massiründevahendid on Iraani päritolu kaugmaa­ründedroonid Shahed ehk Geran, mille tootmine Venemaal on kasvanud. Eelmisel aastal toodeti neid päevas 120 tk, kuid nüüd mais juba 170 tk.

Ukrainasse ühes kuus lennutatavate kaugmaadroonide arv on praeguseks jõudnud 4000–5000 ­ni. Samal ajal ligi poole neist moodustavad nn pettedroonid ehk drooni imitaatorid Gerbera ja Parodija.

Juunis oli märgata droonide Geran­2 ehk Shahed­136 suuremat kasutamist 5–7 km kaugusel rindest asuvate sõjaliste objektide ründamiseks.

Neil droonidel on ka moderniseeritud variant neljasilindrilise mootori, suurendatud lõhkepea, uue antenni ja kütusesüsteemiga. Samas ka osa Gerberasid võib olla varustatud väikse, 3–5 kg lõhkelaenguga.

Venemaa droonirünnakute eesmärk on Ukraina sõjalise ja tsiviilinfrastruktuuri hävitamine, kaitseväe logistika segamine ja Ukraina õhutõrje ülekoormamine, aga juulist ka mobilisatsiooni segamine. Reaalselt tabavad Vene rünnakud sageli linnade elamurajoone ja seega on tegemist terrorirünnakutega ukrainlaste kaitsetahte murdmiseks.

Diktaator Putin püüab tõestada Venemaa sõjalist üleolekut lääneriikidest ja sellele on kaasa aidanud USA

Foto: Arnaud Andrieu / SIPA / Scanpix

Pommitajate Tu-95MS vrakid Olenjas. Foto AviVector / theins.ru

Vene pommitaja Tu-95MS enne tabamust. Foto: SBU / militaarmeedia

uue administratsiooni poliitika ning Ukrainale antava abi piiramine.

Arvestades Vene droonirünnakute massiivsust ja nende kombineerimist raketirünnakutega, pole lääneriigid suutnud Ukraina õhukaitset piisavalt toetada. Lääne kompleksid ja raketid on kallid ja neid toodetakse liiga vähe. Ukraina pidi õhukaitse efektiivsuse suurendamiseks leidma uusi lahendusi.

Juba kevadest kasutavad Vene kaugmaa­ründedroonid sageli uut, osalt juba veebruaris­märtsis rakendatud taktikat. Droone hakati lennutama Ukraina õhuruumis seniste madalate kõrguste, 50–100 m asemel 1500–2500 m kõrgusel. Ehkki see võimaldab osade radaritega droone paremini avastada, vähendab see Ukraina õhutõrje võimalusi droone lennul hävitada.

Paljude mobiilsete õhukaitsegruppide relvastuses olevad 12,7 mm või 14,5 mm kuulipildujad küünivad vaid kuni 1800 m kõrgusele, aga vaja oleks 30–35 mm õhutõrjekahureid või odavaid õhutõrjeraketikomplekse, mida kõikjale ei jätku. 23 mm õhutõrjekahurite efektiivne laskelagi on 1500 m.

Enne sihtmärgile lähenemist laskub droon umbes 1000 m kõrgusele ja seejärel ründab, pikeerides sihtmärki. Koos tavaliste Shahed­131 / ­136 ehk Geran 1/2 droonide kõrval kasutatakse ka rohkem turboreaktiivmootoriga droone Shahed­238. Selle drooni lennukiirus on tavalisest kaks korda suurem ja küünib 380–400 km/h või ülegi.

Rünnakute aktiivsus kasvas

Kiiremad droonid on vähem aega Ukraina õhutõrje tuletsoonis. Osad Shahedid on muudetud operaatorite poolt juhitavateks, kasutades Ukraina Starlinki sidesüsteemi. Neil on peal elektrooptilised seaded Ukraina õhukaitse avastamiseks. Samuti on droonide navigatsiooniaparatuuri häirekindlust Hiina antennide abil täiustatud. Vene droonirünnakute aktiivsus kasvas mais. Ööl vastu 7. maid ründas Venemaa Ukrainat 187 kaugmaadrooniga ja 18. maid 273 drooniga, neist võisid tabada vastavalt 42 ja 57. Ööl vastu 26. maid ründas Venemaa Ukrainat juba 355 ründe­ ja pettedrooniga ja neist tabasid 67.

Venemaa kaugmaa-droonirünnakud Ukraina vastu 2025

Kuu Droonide arv Hävitatud Kõrvale juhitud Kahjutuks tehtud Jaanuar 2611

Aprill 2476

Mai 3628 ?

Juuni 5408

Kiievi territoriaalse õhutõrje patarei 14. juulil raskekuulipildujaga Browning M2.

155. mehhaniseeritud brigaadi võitlejad 10. juulil tulistamas Pokrovski all liikursuurtükist CAESAR. Foto: David Allington / Zuma Press / Scanpix

Massiivne Vene drooni­ ja raketirünnak Ukraina vastu toimus ööl vastu 1. juunit. Vene terroristid lasid kolm ballistilist raketti Iskander­M või Põhja­Korea KN­23, neli tiibraketti Kh­101 või Iskander­K ning 472 ründedrooni Shahed/Geran või pettedrooni. Ukraina õhukaitse ja õhujõud suutsid hävitada 213 drooni ja 172 drooni juhiti elektrooniliste segamisvahenditega kõrvale või nad kukkusid ise alla.

Seega tabasid sihtmärke kolm ballistilist raketti ning 87 drooni. Vene raketilöögis Dnipropetrovski oblastis asuva Ukraina õppeüksuse pihta sai surma 12 Ukraina sõjaväelast ning haavata u 60. Kuna selles olid süüdi ka Ukraina ohvitserid, astus Ukraina maavägede juhataja kindral Mõhhailo Drapatõi tagasi.

Ööl vastu 6. juunit järgnes Venemaa kättemaks pommitajate ründamise eest. Ukrainasse lennutati 407 ründe­ ja pettedrooni ning kuus bal­

68. jäägribrigaadi võitlejad on just tulistanud alla droone kuulipildujaga

Canik M2 Dobropillja lähistel.

Foto: Arnaud Andrieu / SIPA / Scanpix

Sõjahaud Pokrovskis varasema laste mänguväljaku serval.

Foto: Nina Liashonok / Ukrinform / Scanpix

listilist ja 38 tiibraketti ja neist tehti kahjutuks 368 drooni ja enamik rakette.

Kättemaksurünnak toimus ka ööl vastu 9. juunit, kui Ukrainasse lennutati 479 ründe­ ja pettedrooni, neli Kinžali ning 14 tiibraketti, neist tehti kahjutuks 460 drooni ja kõik raketid. Järgmisel ööl toimus rünnak 315 drooni, kahe ballistilise ja viie tiibraketiga. 277 drooni tehti kahjutuks ja hävitati kõik raketid.

Järgmine suur drooni­raketirünnak toimus ööl vastu 17. juunit. Ukrainat rünnati 440 ründe­ ja pettedrooniga ning 29 tiibraketi ja kahe Kinžaliga ning neist 175 drooni, 14 tiibraketti ja kaks aeroballistilist raketti olid suunatud Kiievi ja ümbritsevate asulate vastu. Droonid lendasid eri suundadest, nii piki jõge kui ka idast ja läänest. Kiievis oli kahjustusi 30 kohas, üks Kinžal tabas üheksakorruselist elumaja. Kokku hukkus 28 inimest ja 134 sai vigastada. See oli ohvrite arvult tei­

ne taoline rünnak pealinna vastu. Ukraina õhukaitse hävitas või tegi kahjutuks kokku 402 drooni, 22 tiibraketti ja ühe Kinžali. Tsiviilohvreid oli ka Odessas ja Tšernihivi oblastis.

30. juunist hakkasid venelased droonidega ründama Ukraina sõjaväe värbamiskeskusi. Esimene droonirünnak Krõvõi Rihi keskuse pihta küll ebaõnnestus, kuid 3., 6. ja 7. juulil rünnati droonidega neid keskusi Poltaavas, Krementšukis, Harkivis ja Zaporižžjas ning oli haavatuid personali ja tsiviilisikute hulgas. Seega tuleb keskuste tööd ümber korraldada.

Pealöök Kiievi vastu

Rünnakus ööl vastu 4. juulit kasutasid Vene terroristid juba 539 ründe­ ja pettedrooni, seitse ballistilist raketti ja neli tiibraketti. Ukrainlastel õnnestus neist kahjutuks teha kokku 474. Rünnaku pealöök oli suunatud jälle Kiievi vastu ja õhukaitse jäi hätta, linna tabasid 63 drooni ja üheksa raketti, vigastada sai 20 inimest.

Hiljuti, 8. juuli õhtul ja ööl vastu 9. juulit, toimus kahes mõttes rekordiline droonirünnak Ukraina vastu. Venemaalt lennutati Ukrainasse 728 kaugmaa­ründedrooni Shahed/Geran ja nende imitaatorit Gerbera ja Parodija. Veidi üle poole neist olid ründedroonid. Peale selle lasti Saraatovi ja Kurski oblastist seitse tiibraketti Kh­101 või Iskander­K ning Lipetski oblastist kuus aeroballistilist raketti Kinžal.

Ukraina õhukaitse­ ehk droonitõrjejõud püstitasid aga võimsa rekordi: hävitati 296 ja juhiti kõrvale 415 drooni – kokku 711 drooni ehk 98%. Rünnaku tõrjumiseks kasutati Ukrainas kasutusele võetud uusi püüdedroone ning need tõestasid oma efektiivsust.

Kiievi pihta lastud tiibraketid hävitas Ukraina õhukaitse, kuid pole infot selle kohta, mida tabasid Lutski piirkonda Volõõnias lastud kuus aeroballistilist raketti Kinžal ja droonid. Vene propaganda väitel hävitasid need sõjatööstuse kaitsmiseks sellesse piirkonda viidud Patrioti kompleksi. Lutski piirkonnas komplekse Patriot varem polnud.

Juba järgmisel ööl järgnes uus Vene drooni­raketirünnak 397 drooni ja kuue tiibraketiga Kh­101 ja kaheksa ballistilise raketiga Iskander­M, mis olid suunatud põhiliselt Kiievi vastu.

Foto: Maria Senovilla / EPA / Scanpix

Ukraina õhukaitsel õnnestus seekord hävitada või kõrvale juhtida 368 drooni ja hävitada kõik raketid. Kuid 30 drooni tabasid sihtmärke ning tekitasid hävingut.

Ukraina viimased tõrjesaavutused näitavad, et Venemaa jõupingutused ründedroonide masstootmiseks ja kasutamiseks ei too kaasa Ukraina tagala kokkuvarisemist. Ehkki mais oli Ukraina õhukaitse efektiivsus droonide vastu vähenenud 80–82%le, siis juba juuliks suudeti see suurendada taas üle 95%.

Püüdedroonid Kiievi kaitseks Ukraina on suutnud ilmselt lääneriikide toel luua efektiivsed püüdedroonid. Välja töötatud on mitu efektiivset püüdedroonide mudelit ja need võivad hävitada nii luuredroone kui ka Shahed­tüüpi ründedroone. Kiievi kaitseks arendati Puhta Taeva algatusega püüdedroonid ja linn panustas programmi 260 miljonit grivnat.

Nelja kuuga suudeti nende droonidega hävitada juba 550 Shahedi. Operaatorite juhitavad püüdedroonid lendavad 250–300 km/h, mistõttu on need tavalistest Shahedidest kiiremad. Droone toodab viis Ukraina firmat ja ühe hind on u 4000 eurot.

Võitluseks Vene ründedroonidega kasutatakse detsembrist ka Ukraina piloodita süsteemide vägedes, näiteks 412. polgus Nemesis olevaid püüdedroone. Loodud on uued püüdedroonid, mis suudavad tabada Shahede 70% efektiivsusega.

Püüdedroonide programmi raames on Ukraina relvajõududes loomisel uued allüksused, meeskonnad on formeerimisel ja operaatorid väljaõppel.

Ukrainas on loomisel ja katsetamisel omamaine lasersüsteem Tryzub ehk Kolmhammas, millega saab hävitada droone, liugpomme ja tiibrakette kuni 3 km kauguselt ja 2 km kõrguselt. Koptereid, lennukeid ja suuri piloodita lennuaparaate saab sellega vigastada kuni 5 km kauguselt.

Vene droonirünnakute suurem arv on paraku tähendanud ka suuremaid ohvreid Ukraina tsiviilelanike hulgas: juunis hukkus 232 inimest ja sai haavata 1343. Selle aasta I poolaastaga sai Vene rünnakutes surma ja haavata 6754 tsiviilisikut, eelmisel aastal samal ajal oli see arv 4381.

Ukraina droonid olid peidetud moodulmaja katuse alla ja nendega oli võimalik rünnata lennuvälju sügaval Venemaa sisemuses. Fotod: SBU / militaarmeedia

Tseremoonia Doni-äärses Rostovis, millega Vene sõjaväele anti üle suurem kogus maastikumootorrattaid.

Foto: Sergei Pivovarov / Reuters / Scanpix

Mootorrattasõda ehk olukord maismaarindel

Urmas Salo erukapten

Märtsis toimusid otsustavad heitlused Kurski oblastis, kus Vene väed asusid koos Põhja­Koreast ostetud kahurilihaga vasturünnakule ja sundisid Ukraina väed sealt taanduma. Lisaks ülekaalule elavjõus kasutasid venelased rohkelt kiudoptilise kaabliga FPV­droone ja seega muutus Ukraina väegrupi varustamine väga raskeks.

Aprillis sõjategevus maismaarindel veidi nõrgenes, Vene vägesid paigutati ümber ja nad suutsid hõivata 177 km². Mais ägenes Venemaa ründetegevus nii Pokrovski piirkonnas, Toretski–Kostjantõnivka suunal, aga ka Sumõ oblasti piirialal.

Venelased on läände edasi liikunud ka Pokrovskist lõuna pool Novopavlivka suunas ja Kurahhove suunalt, väike

edu on ka Kupjanski ja Lõmani piirkonnas. Vene ametnike väitel suutsid Vene väed 1. juuliks hõivata kogu Luhanski oblasti territooriumi, kuid Ukraina ja Vene sõjablogijate info kohaselt on osalt tegemist halli tsooniga.

Vene vägede efektiivsus pealetungil kasvas, nad suutsid mais vallutada u 448 km² Ukraina territooriumi ja juunis juba 566 km². Ründajaid aitas maastikul kevadsuvine roheluse kasv, mis võimaldas paremini maskeeruda.

Suuremat tähelepanu on Ukrainas pööratud Vene sissetungile Sumõ oblastisse ja juba juunis asusid Ukraina väed seal vastupealetungile. Vene väesalgad tungisid Sudža piirkonnas üle piiri Novenke ja Basivka juures juba veebruari lõpus, kuid tõsisem sissetung algas märtsis.

Edasitung hakkas edenema mai lõpus, kui venelastel õnnestus hõivata Loknja ja lääne pool Bilovodõ, Vodolahõ ja Kostjantõnivka.

Juuni algul hõivasid Vene väed platsdarmi keskosas veel Jablunivka ja Novomõkolajivka, läänes Oleksijivka ja Kindrativka. 7. juunil tungisid agressorid Junakivka keskossa ja olid kokku hõivanud juba 190 km². Piirist jõuti platsdarmi lääneosas 5 ja idaosas kuni 10 km kaugusele. Vene väegrupis oli mai lõpus Sumõ suunal 65 000 meest.

Käsk on luua puhvertsoon

Vene vägede eesmärk on diktaatori ülesandel luua nn puhvertsoon. Kavas on läheneda Sumõ linnale, et saaks seda tulistada suurtükkidest või rünnata FPV­droonidega. Sumõ oblastit ründavad varem Kurski oblastis võidelnud merejalaväe ja õhudessantvägede üksused, nt 810. ja 155. merejalaväebrigaadi, 177. merejalaväepolgu, 83. dessantründebrigaadi, 106. õhudessantdiviisi ja 76. dessantründediviisi allüksused, aga ka mõned Le­

ningradi sõjaväeringkonna polgud ja Tšetšeenia Ahmati pataljon.

Siin tegutsevad ka eriüksuste droonioperaatorid, sh Anvari eriüksusest ja Rubikoni keskusest. Venelased kasutavad nii Sumõ kui ka Harkivi oblasti põhjaosas väikeste ründeallüksuste taktikat. Sumõ oblasti kirdeosa on metsane ja sobiv jalaväe tegevuseks, kasutatakse ka mootorrattaid. Soomustehnikale pole mets ja märgala sobivad. Tihe mets takistab ka droonide aktiivset kasutamist.

Juunis õnnestus Ukraina vägedel venelaste aeglane edasitung Sumõ suunas peatada ja asuda vasturünnakutele kahes põhisuunas: läänes Andrijivka juures ja idas Junakivka, Sadkõ juures. Ukrainlased tõid piirkonda mitmed ründeüksused.

14. juunil õnnestus ukrainlastel Andrijivka vabastada ja praeguseks on Oleksijivka juures Vene 155. merejalaväebrigaadi üksus kolmelt poolt haardes. Vene väed on okupeerinud 208 km² ja on praegu u 20–25 km kaugusel Sumõst, mistõttu otsest ohtu linnale ei ole.

Ukraina väed on rajanud tugevad kaitseliinid mitmes suunas. Venelased on aga rünnanud linna raketiheitjatega.

Ukraina väed on jätkanud juunis võitlust ka Kurski oblastis Tjotkino piirkonnas, Gluškovost edelas, kus tegutsevad Vene õhudessantväeosad. Kornevo juures õnnestus ukrainlastel 2. juulil ilmselt HIMARS­iga tabada Vene 155. merejalaväebrigaadi komandopunkti, kus hukkus sõjaroimar, Vene sõjalaevastiku ülema asetäitja kindralmajor Mihhail Gudkov. See kindral oli varem selle Vaikse ookeani laevastiku brigaadi komandör ja selle brigaadi võitlejad on silma paistnud Ukraina sõjavangide tapmise ja piinamisega ning laipade rüvetamisega. Samas sai surma ka uus brigaadikomandör Sergei Iljin.

Harkivi oblastis püüavad Vene väed vallutada Kupjanskit ja neil on viimasel ajal olnud edu linnast põhja pool.

Pealetung Donetski oblastis

Veebruari algul õnnestus Vene vägedel saada oma kontrolli alla suurem osa Tšassiv Jarist, kuid linn on täielikult purustatud, muutunud halliks tsooniks, seal pole enam midagi kaitsta. Vene väed pole sealt aga lään­

de edasi tungida suutnud. Lahingud on jätkunud linna ümber loodes, läänes ja edelas.

Venelased kasutavad siin edasitungiks ka mootorrattaid.

Märtsis, pärast Ukraina vasturünnaku tõrjumist suutsid Vene väed lõplikult vallutada Toretski. Sealt on nad püüdnud arendada pealetungi loodesse Kostjantõnivka suunas, aga ka ohustada tiivalt Donetski kanali ääres kaitsel asuvaid Ukraina üksusi. Samas on Ukraina väed jätkanud Toretski lähedal vastupanu. Linnast põhjas võideldi juuli algul Dõlijivka juures. Juuli algul õnnestus Vene vägedel tungida ka Klištsijivkast läänes üle kanali.

Venemaa põhilised jõupingutused on suunatud Pokrovski ja Kostjantõ ­

nivka vallutamiseks. Pokrovski–Mõrnohradi ümbrus on hästi kindlustatud ja seetõttu püüavad venelased neid ida ja lääne poolt ümber haarata, lõigata läbi logistika, kuid see edeneb väga aeglaselt.

Mõrnohradi ja Kostjantõnivka vahel õnnestus venelaste Vozdviženka juurest loodesse tungival ründegrupeeringul mai algul läbi lõigata neid linnu ühendav maantee. Ohtlik on sealt põhja ja loode poole tungiv Vene ründegrupp.

Pidevalt on käinud lahingud Kurahhovest ja Pokrovskist läänes Novopavlivka suunas, kus Vene väed on edasi tunginud läände Donetski oblasti piirini ja ähvardavad tungida Dnipropetrovski oblastisse. Venelased kasutasid siin juuli algul väikseid

Ukraina politseinike eriüksus «Valged inglid» aitab Pokrovski elanikel varjendisse jõuda. Foto: Anatoli Stepanov / Reuters / Scanpix

Kostjantõnivkas.

kahe­kolmemehelisi jalaväe ründegruppe koos üksikute mootorrataste või lahingusoomukite toetusega.

Sõjatehnika ja taktika areng

Soomustehnika puudusel kasutavad

Vene väed nn halli tsooni ületamiseks igasuguseid kergeid sõidukeid: autosid, ATV­sid, bagisid ja viimastel kuudel üha rohkem mootorrattaid. Harvad tankide või muu soomustehnika rünnakud lõpevad tavaliselt hävinguga.

Näiteks Vene tugevdatud roodu mehhaniseeritud rünnak toimus 18. juunil Toretskist läänes Oleksandro­Kalõnove juures, kus ukrainlased hävitasid 14 soomusmasinat ja kuus muud mootorsõidukit. 20. juunil on mainitud Vene soomukite ja tankide

kasutamist Siverski suunal. Ukrainlased ise on mõnel vasturünnakul juuli algul Harkivi oblastis ja Donetski oblasti lõunaosas kasutanud tanke toetuseks.

Venemaa kaitseministeerium ja maavägede juhatus pöörab mootorrataste ja teiste kergete sõidukite, ATVde ja bagide hankimisele ja vastavale väljaõppele suurt tähelepanu. Sellega tegeldakse sõjakoolides ja väljaõppekeskustes rajatakse harjutamiseks vajalikud rajad ja kompleksid.

Juba 2024. a hangiti mootorrattaid vägedele vabatahtlike abil, aga ka kaitseministeeriumi toel. Ministeerium tellis 2024. a Hiinast 40 000 mootorratast ja neist jõudsid vägedesse pooled. Sel aastal kavatseb Vene kaitseministeerium eri allikail tellida 120 000–

200 000 mootorratast ja kuni 60 000 kerget sõidukit, ühe allika järgi 30 000 ATV­d ja 12 000 bagi. Väljaõppega hakkavad tegelema kogenud instruktorid, sh endised Wagneri grupi võitlejad. Siiski on ka Vene sõjablogijad tunnistanud, et mootorrattad ja ATV­d on kergesti haavatavad Ukraina FPVdroonide poolt ja rünnakud lõpevad suurte kaotustega. Ukrainlased on kasutanud mootorratturite vastu kildmoona. Seega soovitavad Vene blogijad mootorrattaid kasutada koos õhutoetuse, droonide ja elektroonilise võitluse vahenditega.

Juunis kasutasid Vene väed mootorrattaid eriti laialt Pokrovski piirkonnas. Harva on seal kasutatud ka soomustehnikat. Juuni keskel ründasid venelased seal lakkamatult Malõnivkat, kasutades mootorrattaid ja bagisid. Juunis on venelased kasutanud mootorrattaid ka Huljajpole ja Orihhivi suunal. Roodudes on 80–90 sõduri jaoks ette nähtud 30 mootorratast. Rünnakuid on sooritatud kaheksa­üheksa mootorrattaga elektroonilise võitluse vahendite katte all.

17. aprillil tõrjus Ukraina rahvuskaardi 14. operatiivne brigaad Tšervona Kalõna Mõrnohradist idas Mõrolubivka juures seitse tundi Vene motoriseeritud grupi rünnakuid. Venelased kasutasid u 100 mootorratast. Mootorrattaid on rindel hakanud kasutama ka Ukraina võitlejad. Mõlemal poolel kasutatakse rindetsoonis vaenlase tehnika ja elavjõu hävitamiseks rohkelt FPV­droone ja soomustehnika liikumine avastatakse luuredroonidega kaugelt. Venemaale on viimasel ajal taganud rindel edu kiudoptilise kaabliga FPV­droonide massiline kasutamine. Nende vastu ei aita elektroonilised segamisvahendid. Sarnaseid droone kasutavad ka Ukraina väed ja nende tegevuskaugus on kasvanud 20–30 km­ni. Rinde eesliini juures asuvat 10–20 km laiust ala nimetatakse seetõttu «tapatsooniks». Ukraina võitlejad jahivad lõunarindel

Vene ründedroonide piloote. Hersoni oblasti okupeeritud alal kasutavad

Vene droonioperaatorid varjumiseks elumaju Dnepri vasakkaldal. 10. juuli seisuga olid Ukraina drooniallüksuste võitlejad kuuga avastanud seal 90

Vene droonide meeskonda ja hävitanud neist 42.

Evakuatsioon

Foto: Inna Varenõtsja / Reuters / Scanpix

Droonirünnaku järel Kiievis.

Foto: Sergei Dolženko / EPA / Scanpix

Foto: Shutterstock

Küberohtude pealetung

Anname ülevaate ründavatest rühmitustest/ grupeeringutest, nende kasutatavatest taktikatest ja sellest, mida saaks igaüks iga päev ära teha, et minimeerida küberrünnete ohvriks sattumise tõenäosust.

Hannes Ling küber- ja infooperatsioonide keskus, staabiohvitser-analüütik

Küberkuritegevus on kuritegevuse liik, mille toimepanemiseks kasutatakse arvutisüsteeme, digitaalset tehnoloogiat ja internetti. Selle kui pahatahtliku tegevuse eesmärk on kas andmete vargus ja nende kasutamine luureinfo kogumiseks, süsteemide häkkimine rahalise kasu saamiseks, pettusega ohvritelt raha või oluliste andmete välja meelitamine või muude kahjude tekitamine.

Seejuures on ründajate eesmärgid ajas muutunud mitmekesisemaks: lisaks rahalist tulu otsivatele küberkurjategijatele annavad küberruumis tooni ka poliitiliselt motiveeritud ründajad. Viimaste hulgas on nii riikide valitsustega seotud tehniliselt kõrgel tasemel häkkerite rühmitusi kui ka lihtsalt sotsiaalmeedias organiseerunud vabatahtlikke ehk häktiviste.

Küberkaitse

Küberkaitse valdkond on samuti väga mitmekesine, et tulla toime kõikide ründesuundade ja raskustega. See hõlmab erinevaid tehnikaid, meetodeid ja strateegiaid, mis on mõeldud küberohtude ennetamiseks, tuvastamiseks ja neile adekvaatseks reageerimiseks.

Küberkaitse on tänapäeva sõjapidamises kriitilise tähtsusega, kuna relvakonfliktid on laienenud ka digitaalsesse keskkonda. Kaitseväe infosüsteemid, sidevõrgud, relvastuse juhtimissüsteemid ja luureandmete kogumine sõltuvad digitaalsest taristust, mille haavatavus muudab selle potentsiaalseks sihtmärgiks küberrünnakutele.

Küberkuritegevus

Küberkuritegevust saab tegutsemissuuna järgi jagada järgmistesse kategooriatesse:

• ANDMEPÜÜK ( phishing) – pettusega e-kirjade kaudu inimeste tundlike andmete (pangakaartide andmed, mandaadid) vargus. Nt alates 2025. aasta jaanuarist on Euroopa valitsuste ja diplomaatide vastu suunatud sihitud andmepüügirünnakute laine, milles kasutatud tehnikad, taktikad ja protseduurid (TTP) ühtivad Venemaaga seotud grupeeringuga APT29. See kehastab siin mõne Euroopa riigi välisministeeriumi, et saata kutseid veinide degusteerimisüritustele, ajendades sihtmärke klõpsima veebilinki, mis viib mandaatide varguseni ja arvutisse tagaukse paigaldamiseni. Samamoodi on ka nt 2025. a veebruaris Austraalia lennufirma Qantas klientidele saadetud võltsitud turunduslikke e-kirju lennufirma 103. sünnipäeva puhul (mis tegelikult oli aastal 2023). Kirjaga saadetava sooduskupongi saamiseks püüdsid kurjategijad meelitada inimesi avaldama oma pangakaardi andmeid, telefoninumbreid ja aadresse;

• LUNAVARA (ransomware) – pahavara, mis blokeerib ligipääsu arvutisüsteemidele või andmetele ja nõuab ühel või teisel moel raha nende välja lunastamiseks. Lunavara võidakse kasutada ka kattena operatsioonides, mille tegelik eesmärk on süsteemi hävitamine. Üks rahvusvaheliselt tuntumaid lunavaraintsidente on kindlasti WannaCry juhtum aastast 2017, kui kurjategijatel õnnestus krüpteerida Windows arvuteid 150 riigis. Seejuures nõuti andmete dekrüpteerimiseks ja kurjategijate jälitamise raskendamiseks ohvritelt lunaraha maksmist bitcoin krüptovaluutas;

• IDENTITEEDIVARGUS – isikuandmete vargus nende hilisemaks kasutamiseks küberründe teostamisel. Alates jaanuarist levivad Ameerika Ühendriikides eraisikutele suunatud pahatahtlikud SMS-i tekstisõnumid, mis üritavad Elon Muski nime kasutades müüa elektriarvete vähendamise uuenduslikku seadet. Edu saavutamiseks saadavad petised sõnumeid, mille eesmärk on meelitada saajaid klõpsima linkidel, mis viivad pahatahtlikele veebisaitidele. Need sõnumid algavad sageli saaja nimega – s.o taktika, mis on võimalik tänu varasemate rünnete käigus saadud isikuandmete kasutamisele;

• HAJUSAD TEENUSETÕKESTUSRÜNDED (DDoS) – rünnakud, mille eesmärk on üle koormata veebilehed või arvutisüsteemid, põhjustades nende töös katkestusi. Vene häktivistide grupp NoName057(16) ründab pidevalt Hollandi riiklike ja eraorganisatsioonide võrke DDoS-idega, tekitades probleeme veebilehtedele ligipääsemisel. Nimetatud grupp on deklareerinud, et rünnete põhjuseks on Hollandi otsus toetada Ukrainat sel aastal kuue miljardi ja järgmisel aastal veel 3,5 mld euroga;

• ANDMELEKKED JA ANDMETE VARGUS – ebaseaduslik ligipääs tundlikele andmetele (nt ärisaladused, riigi tundlik informatsioon või isikuandmed) ja nende levitamine, kasutades häkkimist või kognitiivse mõjutamise tehnikaid. Nt 2021. a lekitati tumeveebi ligi 700 miljoni LinkedIni kasutaja andmed (meiliaadressid, telefoninumbrid jms).

Küberkaitse

• ANDMEKAITSE – isikuandmete, kaitseväe piiratud ligipääsuga info ja saladuste ning muude tundlike andmete turvalisuse tagamine;

• VÕRKUDE KAITSE – andmevõrkude, serverite ja teiste võrguelementide kaitse sissetungide ja rünnakute eest;

• KAITSE PAHAVARA VASTU –viiruste, troojalaste, lunavara ja teiste pahatahtlike programmidega nakatumise ennetamine ja nende eemaldamine juba nakatatud süsteemidest;

• TUVASTAMINE JA REAGEERIMINE – rünnakute või ohtude õigeaegne avastamine ja nendele kiire reageerimine, et minimeerida tekkivaid kahjusid;

• OHUTEGIJATE JÄLITAMINE –tuntud ja olulisemate kübergrupeeringute tegevusel silma peal hoidmine, et tuvastada mustreid, suundumusi ja olla seeläbi suuteline õigel ajal rünnetele reageerima juba nende algfaasis.

Andmete ja teenuste kaitsmisele tuleb kõigil kaitseväelastel oma igapäevastes tegevustes tähelepanu pöörata. See pole mitte ainult tehniline vajadus, vaid ka strateegiline investeering, et hoida kaitseväe andmed ja digitaalsed teenused turvalisena.

Rühmitused

Kübermaastikul tegutseb üle maailma kümneid aktiivseid organiseerunud grupeeringuid (APT – advanced persistent threat e kinnisründeoht). APT kui küberründaja viitab pikaajalisele sihipärasele küberrünnakule, mille eesmärk on varastada andmeid või muud tundlikku teavet enda tegevuse paremaks korraldamiseks. Kaitseväe sõjalises kontekstis võib nende siht olla ka enda varjatult eelpositsioneerimine infosüsteemidesse, et vajalikul hetkel nende toimimist segada või rikkuda. APT erineb teistest küberründajate formeeringutest selle poolest, et nad

• on väga hästi organiseeritud ja kasutavad keerukaid ründetehnikaid. Sageli kasutavad nad konkreetse ülesande täitmiseks loodud pahavara, tarkvarade turvanõrkusi ja nullpäeva turvaauke;

Kurjategijad võivad igaüht rünnata kas andmepüügi, küberrünnakute või pahavara abil.

• on metoodilise tegutsemisega. Nende tegutsemine (esmane luure, esmane sissetung, tugipunkti loomine, sisemine luure, juhtprogrammide rakendamine, jälgede peitmine) pole juhuslik, vaid hoolikalt kavandatud ja teostatud konkreetsete väärtuslike sihtmärkide vastu;

• on püsivad oma eesmärkide saavutamisel. Nad püüavad säilitada juurdepääsu oma ohvri võrgule või infosüsteemile pikema aja jooksul, sisenedes erinevate meetodite abil süsteemi uuesti, isegi pärast nende esmast tuvastamist ja eemaldamist;

• tegutsevad varjatult. Nad püüavad enda tegevuse avastamist vältida, kasutades varjamiseks sageli krüptimist, hägustamist ja muid tehnikaid.

Erisuguste APT­de tegevusel on erinev suunitlus, geograafiline ulatus või ka erinev ja pidevalt muutuv tegutsemistaktika. Peale selle osad neist kaovad aja möödudes (muutuvad kas lühikeseks või pikemaks ajaks mitteaktiivseks) ja tekivad uued. Samuti võivad APT­d vahetada omavahel ka rünnete korraldamiseks kasutatavaid tööriistu (nt pahavara).

Olukord on dünaamiline, kuid seda pidevalt jälgides on siiski võimalik piisava usaldusväärsusega tuvastada eri rühmituste tegutsemismustreid. See aitab paremini olla valmis potentsiaalseteks rünneteks ning tõhusamalt rünnete tagajärgedest taastuda.

Kõike seda arvestades peavad APT­d olema ka hästi rahastatud ning nende liikmed väga heade tehniliste oskustega.

Sageli rahastavad või igat moodi toetavad neid autoritaarsete režiimidega riigid (Hiina, Venemaa, Iraan, Põhja­Korea). Selliste riiklikult toetatud grupeeringute (nation-state actors) ühisjooneks võib pidada tegutsemist kindla riigi või rahvusega seotud plaani järgi riiklikult suunatava spionaaži, rahalise kasu või kättemaksu eesmärgil.

Kuidas defineerida?

APT­de identifitseerimiseks kasutavad küberturbega tegelevad ettevõtted mitmesuguseid taksonoomiaid. Näiteks Mandiant (osa Google’i pilveteenustest) defineerib APT­d kui riiklikult toetatud grupeeringut ning kasutab

Fotod: Shutterstock

kõikide grupeeringute eristamiseks eesliiteid UNC, TEMP ja FIN.

CrowdStrike viitab oma taksonoomias loomadele APT päritolu tähistamiseks (nt bear on Venemaa, panda Hiina, kitten Iraan jne). Samal ajal küberturbeettevõte Proofpoint kasutab grupeeringute eristamiseks prefiksit TA koos numbrikombinatsiooniga (nt TA505, TA542 jne), Symantec putukate nimesid (nt Cicada, Shuckworm, Dragonfly) ja IBM eesliidetel Hive ja ITG põhinevat taksonoomiat (nt ITG14, Hive0065).

Secureworks täiendab seda loetelu metalli sisaldavate nimedega (nt Gold Drake, Iron Liberty, Bronze Union). Peale nende võib kirjanduses kohata ka Insikt Groupi (Recorded Future) kasutatavat kombinatsiooni ingliskeelsetest värvidest ja NATO tähestiku põhisest koodsõnast (nt RedDelta, RedEcho, BlueBravo). Seejuures on värvide nimed jaotatud riigiti moel, et Red tähistab Hiinat, Green Iraani, Purple Põhja­Koread ja Blue Venemaad.

• FIN (või APT) tähistab avalikult teadaolevat küberrühmitust, mille tähelepanu keskpunktis on kas rahaline kasu või riiklik spionaaž (nt FIN7, FIN13, APT28)

• TEMP tähistab ajutist nime rühmitusele, mille kohta pole kindlalt võimalik öelda, kuhu see areneb või millele keskendub (nt TEMP.Noble, TEMP.MixMaster)

• UNC tähistab enamjaolt rühmitust, mille tegevust pole võimalik täpselt liigitada (nt UNC4210, UNC2165)

KrakenLabs kasutab grupeeringute eristamiseks riigiti loominguliselt mürgiste taimede nimesid (nt Monkshood tähistab Hiinat, Beshenitsa aga Venemaad jne). Veel on Microsoft kübergrupeeringute eristamiseks kasutanud hoopis keemiliste elementide ingliskeelseid nimetusi (nt Phosphorus, Nobelium, Strontium) ja ilmanähtuste põhist süsteemi (nt Typhoon, Sandstorm, Hail, Sleet, Blizzard, Storm).

Seega on erisuguseid paralleelselt kasutatavaid grupeeringute nimetamise taksonoomiaid väga palju. Selleks on täiesti ratsionaalsed põhjused. Kui avastatakse seniteadmata kübergrupeering ning hakatakse selle

tegutsemistaktikaid ja ­protseduure kaardistama, võivad mitmesugustel organisatsioonidel ja nendega seotud uurimismeeskondadel olla kasutada väga erinevad tehnilised võimalused ja analüüsimeetodid koos varem kasutada olevate andmetega.

Arvestades ka, et tuntud grupeeringute kasutatavad taktikad muutuvad, ei pruugi isegi kohe aru saada, kas on tegemist täiesti tundmatu rühmitusega või on see juba enne kaardistatud.

Alati ei tarvitse aru saada, kas tegu on sama rühmituse kolme eri nimega või kolme erineva rühmaga, kes ründavad sarnaseid sihtmärke samasu­

guse pahavaraga või kasutavad sama haavatavust ära.

Selle üle pikalt juurdlemise asemel antakse grupeeringule kiirelt ajutine nimi, et mingilgi moel infoväljas orienteeruda. Samuti soovivad küberturbeettevõtted grupeeringuid kutsuda üles eelkõige enda taksonoomiast lähtuda, mitte kellegi teise pakutud põhimõtteid järgida.

Riiklikud grupeeringud

Erisuguseid aktiivseid küberrühmitusi on tuvastatud mitmeid kümneid üle maailma. Eelneva jutu toetuseks antakse siinkohal ülevaade ainult mõ­

Paljud küberündajad on seotud kindlate riiklike toetajatega, nagu näiteks Hiina, Venemaa või

nedest, mis tegutsevad Eestile lähemal või mille tegevus on saavutanud suuremat tähelepanu kogu maailmas.

APT28. See grupeering on tuntud ka kui Fancy Bear, Forest Blizzard, Iron Twilight, ITG05, Strontium jne. On tuvastatud, et selle grupeeringu tegevust kontrollib ja suunab Venemaa Föderatsiooni (VF) relvajõudude kindralstaabi luure peavalitsus (GRU) ning sellega seostatakse VF­i relvajõudude üksuseid 26165 ja 74455.

APT28 tegevus on suunatud eelkõige julgeoleku­, valitsus­ ja militaarstruktuuride vastu ning VF­i eesmärk on selle kaudu mõjutada po­

liitikate kujundamist ja üldiselt ühiskondlikku meelsust sihtmärkideks olevates riikides.

Samuti on täheldatud, et see grupeering võib sihikule võtta Euroopa julgeolekuorganisatsioonides ja rahvusvahelistes institutsioonides töötavaid inimesi eri tüüpi andmepüügikampaaniatega.

Seda grupeeringut seostatakse nii 2016. a USA presidendivalimiste kampaania mõjutamisega kui ka Maailma Antidopingu Agentuuri (WADA) ründamisega aastal 2019. Eesti puhul on APT28 seotud laiaulatusliku logistika­ ja tehnoloogiaettevõtete

ründamisega NATO liikmesriikides ja Ukrainas, mille kohta on värskelt (mai 2025) koostatud ka rahvusvaheline märgukiri.

APT29. Tuntud ka kui Cozy Bear, Midnight Blizzard, Iron Hemlock, ITG11, Nobelium, BlueBravo jne. Grupeeringu tegevust kontrollib ja suunab VF­i välisluureteenistus SVR. Eesmärk on koguda luureinfot VF­i välis­ ja julgeolekupoliitikat mõjutavate otsuste suunamiseks välisriikides, sh diplomaatiliste üksuste kaudu.

Arvestades APT29 tegevuse tulemuslikkust, ollakse arvamusel, et see rühmitus on tehniliselt hästi varustatud, organiseeritud ja väga pühendunud. Seda arvamust toetab ka teadmine, et grupeering kasutab oskuslikult eri liiki pahavara ja andmepüügirakendusi esmaseks ründeks.

Laiemalt on rühmitust seostatud USA valitsusasutuste vastu suunatud SolarWindsi ründekampaaniaga aastal 2020. Selle käigus rünnati USA ettevõtet Solarwinds, mis pakkus andmevõrkude ja taristu seire lahendusi suurtele rahvusvahelistele organisatsioonidele ja USA riigiasutustele.

IT­süsteemide jõudluse jälgimise lahendusel ORION oli ulatuslik ligipääs sihtsüsteemide logidele, mille kaudu saigi APT29 ligipääsu tuhandetele Solarwindsi klientidele, et ORIONi uuenduseks maskeerituna vähemalt 14 kuu jooksul takistamatult pahavara levitada.

APT38. Tuntud ka kui Hidden Cobra, Diamond Sleet, ZINC, Lazarus Group. See rühmitus tegutseb otseselt Põhja­Korea režiimi käepikendusena juba üle 15 aasta ja on oma tegevuses tugevalt rahaliselt motiveeritud. Seda silmas pidades ja arvestades, et nagu ka kõik muud Põhja­Korea küberrühmitused on ka see sealse režiimi otsese kaitse all ja selle tegevuse eesmärk on peale rünnete USA vastu ka Põhja­Korea nõrga majanduse otsene rahaline toetamine.

APT38 koosneb seejuures arvatavalt mitmest eri tasemega meeskonnast ning on ka kahtlus, et Lazaruse nimel korraldavad rünnakuid ka teised häkkerid. Kõik seotud meeskonnad on aga pühendunud jätkama seni, kuni oma eesmärgini jõuavad.

Kõnealuse kübergrupeeringu esimeseks laia kõlapinda saanud int­

või mõni muu riik.

Foto: Shutterstock

sidendiks oli rünnak Sony Pictures filmikompanii vastu aastal 2014. Samuti on grupeering teadaolevalt ka WannaCry lunavara levitamise kampaania taga aastal 2017, mis tabas 150 riigi IT­süsteeme. Selle aasta algusest on kindlasti meeles ka seni teatavasti suurim 1,4 miljardi dollari väärtuses krüptovaluuta vargus, mille taga oli sama rühmitus.

APT44. Tuntud ka kui Voodoo Bear, Seashell Blizzard, Iron Viking, Iridium, UAC ­ 0113, Electrum, Frozenbarents, Sandworm. Tõenäoliselt koosneb see rühmitus Venemaa häktivistidest, sihtides peamiselt Ukraina energeetika, tööstusjuhtimissüsteemide, valitsuse ja meediaga seotud asutusi.

APT44 on seostatud nii Ukraina energiasektori rünnakuga 2015. aasta lõpus kui ka 2017. a laialdast kajastust saanud NotPetya küberrünnakuga. See oli VF­i algatatud küberrünnak, mis nägi algul välja nagu rahalise kasu saamisele suunatud lunavararünnak. Alles hiljem selgus, et ründe eesmärk polnud raha teenimine, vaid IT­süsteemide ulatuslik kahjustamine.

NotPetya kasutas seejuures ära samu haavatavusi kui samaaegne WannaCry kampaania. Rünnak häiris paljusid suuri ettevõtteid ja organisatsioone kogu maailmas, sealhulgas Ukraina valitsusasutusi, rahvusvahelisi lennufirmasid ja suuri kontserne, nagu Maersk.

Callisto. Tuntud ka kui Gossamer Bear, Star Blizzard, Coldriver, TA446, UNC4057, Seaborgium. Arvatakse, et grupeeringu tegevust kontrollib FSB. APT tegevus on sihitud eelkõige Põhjamaade, Ida­Euroopa (ka Balti riikide), Ukraina ja Kaukasuse piirkonna sõjaväepersonali, valitsusametnike, mõttekodade ja ajakirjanike kaudu välis­ ja julgeolekupoliitikaga seotud luureinfo kogumisele.

Callisto ründed on olnud seotud eelkõige pilvepõhiste meiliteenuste kasutajatunnuste vargustega. Hiljuti, aprillis 2025 on tähele pandud selle grupeeringu pahavara Lostkeys suurenenud kasutamist. Nimetatud pahavara kasutab ründamiseks võltsitud

CAPTCHA (kaitseb rämpsposti ja paroolide dekrüpteerimise eest) lehte ning on võimeline varastama faile ja saatma süsteemiinfot ründajale.

Küberkuritegevuse ennetamine

• KÄITUMINE SOTSIAALMEEDIAS. Sotsiaalmeediat kui enda meeldimiste, laikide, arvamuste ja muude seisukohtade kiire avaldamise kanalit saab kergelt kasutada ka pahatahtlikel eesmärkidel. Kuna sotsiaalmeedias avaldatu on avalikult kättesaadav, siis ka küberkurjategijad saavad seda sisu kasutada nii kasutajate profileerimiseks kui ka lihtsalt taustainfo kogumiseks nt hilisema andmepüügi eesmärgil või petukirjade saatmisel. See puudutab nii teksti kui pilte. Enne sõnumite postitamist tasuks seega alati järele mõelda, kas seda on ikka vaja.

• SÕNUMIRAKENDUSTE KASUTAMINE. Kõigepealt tuleks vältida tundmatutest allikatest pärit paigaldusfailide enda seadmesse laadimist. Need võivad küll toredad välja näha, aga sisaldavad potentsiaalselt pahavara. Samuti peab tähele panema, et kasutatav rakendus ei edastaks infot avatud lihttekstina, vaid krüpteeritult (Signal, Whatsapp). Siinkohal tuleb märkida ka seda, et turvalisus on kinni detailides. Sõnumirakenduste kasutamisel tuleb igaühel tähele panna, kellega oma seadmeid ühendatakse (lingitakse). See „lingitud seadmete“ funktsioon on küberkurjategijatele üks kõige lihtsam võimalus seadme üle kontrolli saada.

• TUGEVAD PAROOLID JA AUTENTIMISPROTSESSID. Tänapäeval peaks olema juba elementaarne kasutada veebilehtedele sisenemiseks mitmefaktorilist autentimist (MFA) ja tugevaid paroole. Mõistlik oleks kasutada eri keskkondades tugevaid unikaalseid paroole. Abiks on paroolihaldurid, mis aitavad genereerida vajalikud tugevad paroolid, neid turvaliselt säilitada ning vältida vajadust erinevaid paroole kramplikult meeles pidada. Kõik see koosmõjus aitab oluliselt vähendada mandaatide varastamist.

• PAHAVARA KAITSE JA TULEMÜÜRID. Arvutitel ja kõikidel kaasaskantavatel nutiseadmetel tuleks kindlasti kasutada pahavara- ja viirusevastast tarkvara. Tuleb hoolitseda ka selliste tarkvarade perioodilise värskendamise eest ning tuleb ka arvutite tulemüürid asjakohaselt seadistada. Ka viimati mainitute tarkvara tuleb loomulikult hoida värskena, et ründajad ei pääseks juba avastatud haavatavusi ära kasutades tulemüüri(de)st lihtsa vaevaga mööda.

• REGULAARNE TARKVARA UUENDAMINE. Eelnevale tuginedes tuleb eraldi rõhutada kõikide internetiga ühendatud seadmete tarkvara pideva ajakohastamise vajadust. See aitab parandada nii olemasolevaid turvavigu ja tuvastatud haavatavusi kui ka ettevaatavalt tõhustada kaitset potentsiaalsete rünnete vastu.

• KÜBERKAITSE TEADLIKKUSE SUURENDAMINE. Arvutikasutajad peaksid olema senisest enam teadlikud küberkuritegevuses kasutatavatest meetoditest, näiteks andmepüügist, sotsiaalmanipuleerimisest ja muudest pettustest, et vältida kergekäeliselt nende lõksu sattumist. Arvestades väga laialdast tehisaru (AI) levikut ja selle plahvatuslikku arengut väga paljudes valdkondades, ei saa loota ainult sellele, et suudame kergelt tuvastada võltsinguid pärisinfost.

• KOOSTÖÖ. Küberkuritegevuse vastane võitlus nõuab tihedat koostööd kõikide poolte vahel. Kui ollakse juba sattunud ründe ohvriks, siis koostöös on võimalik lihtsamini sellega võidelda ja tekkinud kahju vähendada. Koostöö aitab tõhustada ka meetmeid tulevaste rünnete ärahoidmiseks.

Volt Typhoon. Tuntud ka kui Vanguard Panda, Storm­ 0391, Bronze Silhouette, DEV­ 0391, UNC3236, Redfly jne. Tegu on suhteliselt uue Hiina riiklikult toetatud kübergrupeeringuga (aastast 2020), mis keskendub eelkõige spionaažile ja teabe kogumisele

Aasias ja USA­s. On hinnatud, et Volt Typhoon püüab oma rünnetega arendada võimalusi, mis tulevaste kriiside ajal võiksid tõsisemalt häirida nt kriitilist sidetaristut.

Samuti nähakse, et grupeeringu tegevuse osaks on säilitada juurde­

Ka sotsiaalmeedias tegutsedes peaks mõtlema vahel tabaluku vajaduse peale. Foto: Shutterstock

pääs nakatatud süsteemidele ilma tuvastamata võimalikult pikaks ajaks. Sellega on kooskõlas ka kõnealusele grupeeringule omistatud rünne USA

Massachusettsi piirkonna elektrivõrguettevõttele, mille käigus püsiti tuvastamatuna üle 300 päeva (veebruarist novembrini 2023).

Ennetamisest ja kaitsest

Küberkurjategijad oskavad avalikku teavet enda huvides väga hästi ära kasutada. Teades, kuidas nad andmeid koguvad, on võimalik paremini ennast ja oma isikuandmeid kaitsta. Sageli kogutakse vajalik teave sotsiaalmeediast, veebiprofiilidest ja muudest avalikest andmekogudest, et luua selle põhjal nt veenvaid õngitsuskirju.

Kogutud info abil saab koostada sõnumeid, mis sisaldavad täpseid isikuandmeid, et muuta need veenvamaks. Kui saabuvad sellised sõnumid, võib tunda survet neile kiiresti vastata. Kiire reageerimise soov ongi just see, mida ründega tavaliselt tahe­

takse – et ei jääks aega teate sisu üle järele mõelda. Täpselt samuti võivad küberkurjategijad sotsiaalmeedias kättesaadavaid telefoninumbreid kasutada helistamiseks. Seejuures võidakse autoriteedina esinedes püüda kätte saada veel täiendavaid tundlikke andmeid.

Küberkuritegevuse ennetamiseks on seega äärmiselt tähtis tõhustada küberkaitsega seotud protsesse ja ründeohtudest arusaamist. Igaüks saab enese vara (andmete) kaitsmiseks küberkeskkonnas rakendada mitmeid kaitsemeetmeid.

Igasuguste küberrünnete ohvriks sattumist saab vähendada läbimõeldud tegutsemisega. Seda arvestades on kõige olulisem olla teadlik, millist teavet jagada ja kuidas seda võidakse pahatahtlikel eesmärkidel ära kasutada. Olles selle suhtes hoolas ja võttes meetmeid andmete avaliku kättesaadavuse piiramiseks, on astutud tähtis samm enda kaitsmiseks pahatahtlike rünnete eest.

Mida peaks teadma?

Tänapäeva järjest üleilmsemas ja digitaalsemaks muutuvas maailmas sõltub ka kaitsevägi üha enam tehnoloogiast (tehisaru) ja sideühenduste olemasolust. Mida nutikamaks muutuvad ümbritsev keskkond ja tehnoloogia, seda haavatavamad need on, kuna küberruumis levivad ohud, suundumused ja võimalused jõuavad kiirelt igasse maailma punkti.

Küberohtude tase maailmas on selgelt tõusuteel. Eesti kaitseväe jaoks on küberohtu märkimisväärselt suurendanud Venemaa agressioonisõda Ukrainas. See on näidanud, et peale traditsioonilise (kineetilise) sõjategevuse toetamise küberrünnetega vastase elutähtsa taristu pihta kasutatakse küberründeid sihipäraselt ka ühiskonnas valitsevate meeleolude mõjutamiseks laiemalt.

Kõike seda kasutavad Venemaa mitmed julgeolekuasutused luureinfo kogumiseks ning ebasõbralike riikide karistamiseks nende poliitiliste otsuste eest.

Sellest tõukuvalt on kaitseväes ilmne vajadus käideldava info infotehnoloogiliseks kaitsmiseks valede inimeste kätte sattumise eest. IT-süsteemide ja -teenuste kaitsmine ning nende usaldusväärse, turvalise ja tõhusa töötamise tagamine ongi küberkaitse eesmärk. See keskendub teabe digitaalsele kaitsmisele kahjulike tegevuste, rünnakute ja volitamata juurdepääsu eest. Info peab olema kättesaadav vajalikul hetkel ja kujul ning just seda infot vajavatele adressaatidele, aga mitte kellelegi teisele.

Küberkaitse valdkond seisab silmitsi mitmete katsumustega:

• kiiresti arenevad ohud. Küberkuritegevuse meetodid, tehnoloogiad ja tehnikad, millega kohaneda, on pidevas arengus;

• inimfaktor. Küberohtudega võitlemise ahela nõrgimaks lüliks võib osutuda inimene ise. Inimlik hooletus ja tähelepanematus võivad osutuda küberrünnakute aluseks;

• keerukus ja ulatus. Küberrünnakud on sageli mitmekesised ja sedavõrd läbimõeldud, et nende tuvastamine ja peatamine ongi keeruline.

Tapa väikelinn, milles II maailmasõja eel elas ligi 4000 inimest, oli järgnenud suurte heitluste ajal raskemini kannatada saanud linnade seas Eestis.

Tapa pommirahe all 1944. aasta talvel ja kevadel

Reigo Rosenthal ajaloolane

Juba 1941. aasta sõjasuvel hävitasid punavõimu esindajad enne taganemist südalinna, 1944. aastal põhjustasid Nõukogude pommitusrünnakud uusi suuri purustusi.

Artiklis tuleb mõlema poole dokumentide põhjal juttu 1944. aasta talve ja kevade sündmustest, mis on seni vaid pealiskaudset käsitlemist leidnud. On eksitud ka pommitamise kuupäevadega – 7. ja 28. märts, mida mõnikord võib kohata, ei ole siiski täpsed.

1944. aasta jooksul oli Tapa kokku seitsme suurema pommirünnaku sihtmärgiks: neli märtsis, üks mais, üks juulis ja üks septembris.

1944. aasta jooksul oli Tapa kokku seitsme suurema pommirünnaku sihtmärgiks: neli märtsis, üks mais, üks juulis ja üks septembris. Märtsi­ ja mairünnakuid tegi Punaarmee kaugtegevuslennuvägi (aviatsija dalnego deistvija – ADD), ülejäänud kahel juhul tegutsesid 13. õhuarmee pommitajad.

ADD täpsemaks sihtmärgiks oli Tapa raudteesõlm, mille rivist väljalöömisega loodeti raskendada Saksa vägede varustamist eelkõige Narva rindel.

ADD rünnakud Tapale paigutuvad laiemalt Nõukogude strateegilise pommitamise konteksti Eestis, Lätis

ja Pihkva oblasti territooriumil 1944. aasta veebruarist maini. Eestis olid ADD põhisihtmärgid siis raudteesõlmed Tallinnas, Tartus, Valgas, Jõhvis, Petseris ja Tapal ning sadam ja tööstusobjektid Tallinnas, aga samuti pommitati Tartu ja Rakvere lennuvälja ning Saksa vägede lähitagalat Narva rindel, sh Narva linna, ja Pihkva oblastis.

Kuna kohtumine päevaste hävituslennukitega viinuks tõenäoliselt talumatult suurte kaotusteni, ründas ADD pimedal ajal. Sellega kaasnesid aga navigeerimisprobleemid ja ebatäpsus pommiheitmisel, mida süvendas veelgi pommilaadungi allaheitmine suurelt kõrguselt, et vähendada õhutõrjetule mõju.

Saksa õhutõrje Tapal oli märtsist kuni maini kõikide märkide kohaselt siiski nõrk, mis oli põhjustatud ressursside üldisest nappusest. Õhutõrje põhipingutus Põhja­Eestis oli koondatud Tallinna, Rakvere ja Kirde­Eesti õlitööstuse kaitsele ning vägede toetamisele Narva rindel. Säilinud Saksa poole dokumentides on paraku väga vähe informatsiooni Tapa õhutõrje üksikasjade kohta. Märtsi alguses seal õhutõrje tõenäoliselt puudus.

Pärast 8. märtsi paigutati Tapale 92. kerge­õhutõrjesuurtükiväedivisjoni allüksusi (arvatavasti kuni üks patarei), samal ajal kui ülejäänud divisjoni allüksused asusid Rakveres. Divisjonis oli kokku kaks kerget (2 cm kahurid)

Punaste korraldatud miiting purustatud Tapa linnas. Foto: Tapa muuseum

ja üks keskmine patarei, viimases olid arvatavasti 3,7 või 4 cm kahurid.

Teada on, et 30. märtsi seisuga paiknes Tapal vähemalt 92. divisjoni 2. patarei III rühm. Kuid sellega täpsemad andmed ka piirduvad. 92. divisjon allus 41. õhutõrjesuurtükiväerügemendile, viimane omakorda Luftwaffe 1. õhulaevastiku 2. õhutõrjesuurtükiväediviisile.

Saksa pool võis loota, et Luftwaffe radarite võrgult hoiatuse saanud hävitajad jõuavad aegsasti Tapa piirkonda pommitajaid takistama.

Ilmselt pidi Saksa väejuhatuse silmis Tapa nõrka õhutõrjet mingil määral kompenseerima lähedus Tallinna Lasnamäe lennuväljal paiknevale 100. ööhävituseskaadri 4. eskadrillile. Märtsi teisel poolel oli eskadrillis seitse kuni üheksa lahingukorras öist hävitajat Ju 88C6. Saksa pool võis loota, et Luftwaffe radarite võrgult hoiatuse saanud hävitajad jõuavad aegsasti Tapa piirkonda pommitajaid takistama.

Tapal või selle külje all asus märtsi seisuga mitmesuguseid Saksa varustus­ ja tagalaasutusi: laskemoonalaager (laod), rõivalaager (laod), markitant, paar välipostiasutust, 362. asulakomandantuur ja ka sõjavangilaager.

18.–19. märtsi rünnak

ADD esimene suurem rünnak Tapale toimus ööl vastu 19. märtsi. Varem olid üksikud ADD pommitajad Tapa jaamale kui tagavarasihtmärgile heitnud pomme Tallinna ründamise ajal ööl vastu 10. märtsi.

18. märtsi õhtul alanud pommirünnak toimus ajavahemikus kl 19.47–01.05 (kellaajad siin ja edaspidi nn Kesk­Euroopa aja järgi) 2000–4000 meetri kõrguselt. ADD viiest diviisist pärit 99 pommitajat, mis olid startinud Kalinini ja Smolenski oblasti lennuväljadelt, heitsid alla 118,9 tonni pomme.

Nõukogude poole ettekannete kohaselt oli Tapa kohal hea nähtavus, tegutsemas arvati kuni kahte Saksa õhutõrjepatareid, mille tuli jäi sporaadiliseks ja nõrgaks, pommitajad tabamusi ei saanud. Üks 4. kaardiväekorpuse B ­25 laskus aju­

tiselt 600 meetri kõrgusele, et tulistada Tapa–Ambla teel märgatud autosid, milleks kulutas 650 12,7 mm kuulipildujapadrunit.

18.–19. märtsil Tapat pommitanud ADD üksused

1. kaardiväe (kv) lennuväekorpus (pommitajad Il­ 4 ja väike hulk B ­25)

• 1. kv lennuväediviis (2. ja 16. kv lennuväepolk)

• 6. kv lennuväediviis (6. ja 17. kv lennuväepolk)

4. kv lennuväekorpus (pommitajad B ­25)

• 4. kv lennuväediviis (13. ja 15. kv lennuväepolk)

• 5. kv lennuväediviis (14. ja 22. kv lennuväepolk)

6. lennuväekorpus (pommitajad Il­ 4)

• 50. lennuväediviis (5. ja 24. kv lennuväepolk)

Saksa andmetel tegid nende öised hävitajad seitse väljalendu. Osa neist võis küll olla suunatud ka ADD üksuste vastu, mis ründasid sel ööl Saksa vägede lähitagalat Narva rindel. Tapa kaitsel olid hävitajad igatahes kohal ning kell 00.43 tulistas allohvitser Werner Haase alla pommitaja Il­ 4 24. kaardiväepolgust.

Nõukogude ettekannete kohaselt sattus sel ööl hävitajate rünnaku alla veel kolm Tapat rünnanud pommitajat, kuid need, avanud vastutule, pääsesid vigastusteta. Allatulistatud lennukist pääsesid kõik neli meeskonnaliiget eluga. Nad vangistati maapinnal, sealjuures viimasena, 21. märtsil, tabati viis kilomeetrit Väike­Maarjast idas lennuki komandör leitnant Ivan Izmalkov, kes sai kinnipidamisel toi­

munud tulevahetusel omakaitselastega kergelt haavata.

Õhurünnaku kahjudest on teada järgmist: maha põlesid raudteedepoo ja kuus hoonet, samuti üks laskemoonaladu linna külje all Männikumäel (hävis 49 tonni laskemoona). Tabamusi sai kaks rongi ja purustati või põles hulk (pärast sõda nimetati arvu 66) elumaju. Raudteetaristu kahjustused tõid kaasa liikluse katkemise 12 tunniks. Hukkunuid oli umbes 30 ja lisaks veel haavatud.

25. märtsi rünnakukatse

25. märtsi õhtul ründas ADD uuesti Tapat, seekord ainult 1. kaardiväekorpuse kahe diviisi jõududega. 58 lennukit viskasid kl 18.45 ja 19.25 vahel 3000–4600 meetri kõrguselt alla 74,6 tonni pomme. Nõukogude dokumentide järgi kattis sihtmärki tihe pilvkate ja see ei olnud vaadeldav, mistõttu kasutati lennukite asukoha kindlaksmääramiseks ajaarvestust. Kohati õhutõrjetuld, mis siiski pommitajaid ei tabanud.

Saksa öiseid hävitajaid ei märgatud, kuigi vastaspoole andmeil tegid need sel ööl kümme väljalendu ja mujal Eestis ADD sel ajal sihtmärke ei rünnanud.

Pommitamine oli Nõukogude poole enda hinnangul äärmiselt ebaefektiivne. Vastaspoolelt puuduvad aga üleüldse andmed, et Tapat sel õhtul rünnati. Tapale lähimate pommide allalangemine registreeriti alles 12–15 kilomeetrit eemal Vohnjas, Lasilal ja Porkunis, rohkem pomme langes alla aga veelgi kaugemal Vihula, Roela, Tudu, Kellavere, Padu, Saara, Kloodi ja Sirtsi piirkonnas. Kahjud piirdusid peamiselt purustatud akendega, inimohvritest ei teatatud. Näib, et ebasoodsad ilmaolud viisid seekord ADD täieliku ebaõnnestumiseni navigeerimisel ja Tapa kohale tegelikult ei jõutudki.

29. märtsi rünnak

29. märtsi õhtul suundusid 1. kaardiväekorpuse kaks diviisi järjekordselt Tapa kohale. Seekord heitis 67,8 tonni pomme alla 53 lennukit. Rünnak toimus kl 21.03 ja 21.35 vahel kõrguselt 3300–4100 meetrit. Kui alguses oli sihtmärgi kohal hea nähtavus, siis rünnaku lõpupoole hakkas sin­

Igapäevane sagin Tapa raudteejaamas Saksa okupatsiooni ajal.

Foto: Eerik Laid / ERM / muis.ee

Purustused Tapa linnas 1944. a.

Foto: Tapa muuseum

na tekkima pilvkate, mis raskendas sihtimist.

Saksa poole vastutegevust ei kohatud. Saksa öised hävitajad tegid küll viis väljalendu, kuid need tegutsesid ilmselt mujal, näiteks ADD jõudude vastu, mis ründasid samal õhtul Narva rinde lähitagalat.

Ehkki ka sel korral registreeriti pommide allakukkumist mitmel pool Tapast kaugemal (olulist kahju need ei tekitanud), siis valdav enamik pommitajatest ilmselt jõudis tõesti Tapa kohale – Saksa andmeil oli neid lausa 60, mis on siiski liialdus. Taas sai pihta laskemoonalaager, kus hävis 148,5 tonni käsirelva ja tankitõrjekahuri laskemoona, 32,5 tonni lõhkeainet ja kolm tonni tankitõrjemiine.

Kahjustusi said sideliinid, raudteejaam, tabati mitut rongi ja vedurit, üks rong põles ära. Maha põles kuus või kaheksa maja. Hukkus kaks sõjaväelast, 18 sai haavata. Tsiviilelanike kaotuste kohta andmed puuduvad. Raudteeliiklus taastus 30. märtsi pärastlõunal.

30. märtsi rünnak

Peagi, 30. märtsi õhtul kella 19.43 ja 20.45 vahel, toimus uus pommitusreid. Jälle tegutses 1. kaardiväekorpuse kaks diviisi, mille 61 lennukit heitis alla 42,7 tonni pomme. Enamik neist heitis need 2300–4100 meetri kõrguselt ülevaltpoolt pilvkatet sihtmärki vaatlemata (navigeerimisel kasutati ajaarvestust), viis lennukit pommitas pilvede alt 800–1400 meetri kõrguselt. 1. kaardiväekorpuse meeskonnad üldiselt vastutegevust ei täheldanud, kui välja arvata kuni neli lähestikku asunud prožektorit, mis lakkasid töötamast pärast seda, kui üks Il­ 4 neid pommitas. Samuti jälitasid ühte 2. kaardiväepolgu Il­ 4 tagasiteel hävitajad, nende maharaputamiseks muutis pommitaja sagedasti kurssi, kuni kaotas lõpuks orientatsiooni ja sooritas hädamaandumise Ilmeni järvest 45 kilomeetrit edelas (meeskond, kui piloot välja arvata, oli enne langevarjudega alla hüpanud).

Lisaks oli sel õhtul Tapa ründamisele kaasatud otse ADD juhatusele alluv 45. lennuväediviis (24. kaardiväe­ ja 890. lennuväepolk), mille relvastuses olid pommitajad Pe­8 – ADD suurima maksimaalse pommikoorma­

ga (kuni viis tonni) lennukid. Moskva oblastis paiknevalt lennuväljalt startinud 16 lennukit Pe­8 heitsid Tapa kohal 4800–6000 meetri kõrguselt alla 71,6 tonni pomme (veel neli Pe­8 heitsid erinevatel põhjustel oma pommid mujal – Rakvere, Rakke ja Laiuse piirkonnas).

45. diviisi meeskonnad teatasid nii vastase õhutõrjetulest, mis oli siiski nõrk, aga ka ööhävitajatest, mille pihta avati tuli. Üks Pe­8 üheteistkümne meeskonnaliikmega jäi ADD jaoks teadmata kadunuks – selle tulistas kl 20.08 paiku alla allohvitser Opitzi piloteeritud öine hävitaja. Üldse tegid Saksa hävitajad sel ööl kokku kuus väljalendu.

Saksa poole andmetel sai seekordse rünnaku tagajärjel vigastada laatsaretrong, löödi rivist välja üks vedur, ära põles neli vagunit põhuga, hävis raudteejaama sidevõrk, kuigi raudtee enda vigastusi peeti siiski tühisteks. 92. õhutõrjedivisjoni allüksuses langesid rivist välja kaks kahurit ja poolroomikveok.

Hukkus vähemalt viis Saksa sõjaväelast ja kuus sai haavata. Tapa linnast peeti pool hävinuks, veerand hoonetest vajas suuremat remonti, ülejäänud veerandil olid kergemad vigastused (peamiselt purunenud aknad). Ilmselt pidas see hinnang silmas ka varasemaid kahjusid, mitte ainult 30. märtsi rünnaku tulemusi.

Pommitaja Il-4T. Lennukeid Il-4 kasutati ka Tapa pommitamisel. Foto: Wikipedia

Aerofoto Tapa raudteesõlmest 1959. Foto: raudtee- ja sidemuuseum / muis.ee

Osa ADD pomme langes taas alla Virumaa eri paikades, mõnikord Tapast päris kaugel; kümneid pomme heideti Väike­Maarja ümbrusse Tapast ligi 20 kilomeetrit kagus. Mitmed hooned said kannatada, täistabamuse sai Kaarma mõis. Oli ka väike hulk inimohvreid tsiviilelanike ja Saksa sõjaväelaste hulgas. Kadrinas sai pihta sõjaväe küpsetuskompanii töökoda, hävis 4000 leiba.

8.–9. mai rünnak

Õhurünnakutes järgnes pikem vaheaeg kuni 8. mai õhtuni, mil Tapa kohale saabusid Leningradi oblasti lennuväljadel baseeruvad ADD 5., 6. ja 7. lennuväekorpuse pommitajad Li­2. Kella 23.15 ja 00.57 vahel heitis 125 lennukit 3500–3900 meetri kõrguselt 127,2 tonni pomme. Nende hulgas umbes 12 tonni, mille 110. lennuväepolgu 12 meeskonda viskasid Nõukogude andmeil ekslikult alla 10–15 kilomeetrit enne Tapat. Pommitajad kandsid ette ühe kuni kolme õhutõrjepatarei tulest, mis kahju ei tekitanud.

8.–9. mail Tapat pommitanud ADD üksused

5. lennuväekorpus

• 54. lennuväediviis (7. kv ja 325. lennuväepolk)

• 23. kv lennuväepolk

6. lennuväekorpus

• 9. kv lennuväediviis (11. kv lennuväepolk)

7. lennuväekorpus

• 1. lennuväediviis (101. ja 102. lennuväepolk)

• 12. lennuväediviis (110. lennuväepolk)

Tõsisemaks vastaseks kujunesid seekord öised hävitajad, mille jahti pommitajatele soodustas kuuvalge öö. Pommitajate pardalt loendati hävitajaid tegevuses kokku kuni kuus (10. mai seisuga oli 100. ööhävituseskaadri 4. eskadrillis 12 lahingukorras Ju 88).

Kaks Li­2, mis sattusid hävitaja rünnaku alla, pääsesid vigastusteta, kolmas sai kergeid kahjustusi (lennukis loendati pärast 20 tabamust, haavata sai radist). Halvemini läks kolmel Li­2­l (vastavalt 7. kaardiväepolgust, 102. ja 325. polgust) – kõik kolm tulistas ajavahemikus kl 23.53–00.30 alla ülemleitnant Günther Bertram. Üks

neist langes maha Põdrangu lähedal, teine Simuna piirkonnas, kolmas Kure asunduse juures (Vajangu vallas). Kolme pommitaja 18 meeskonnaliikmest jäi vähemalt osa ellu.

Neist vähemasti viis seejärel tabati ja kaks hukkusid tulevahetuses. Üks tabatuist, 325. polgu leitnant Pjotr Lizorkin, oli enne seda Simuna–Mustvee teel Karaski metsavahikoha juures surnuks tulistanud omakaitselase August Keskülli ja haavanud teist (mõlemad kuulusid Viru maleva 19. kompaniisse). Lizorkin elas vangistuse üle, hiljem sai temast NSV Liidus tuntud matemaatik.

Saksa poole allikates mainitakse, et pommirünnaku tagajärjel purustati Tapal 11 maja ja üks inimene hukkus. Sõjaväe kahjusid ei kinnitata. Pomme kukkus järjekordselt ka mitmele poole Virumaale, põhjustades üksikuid inimohvreid ja mõne purustatud hoone.

ADD andmetel heitsid 400 lennukit viie pommitusreidi (18.–19., 25., 29., 30. märts ja 8.–9. mai) ajal Tapale ligi 490 tonni pomme. Tegelikult puistati märkimisväärne osa neist navigeerimisraskuste tõttu sihtmärgist mööda, sealhulgas tegid seda arvatavasti kõik 25. märtsi reidil osalenud 58 pommitajat (74,6 tonni pomme).

ADD kaotused jäid väikeseks –viis pommitajat kokku 33 meeskonnaliikmega tulistati 100. ööhävituseskaadri 4. eskadrilli hävitajate poolt alla ja üks pommitaja tegi hävitajate kaudsel mõjul hädamaandumise. Tegelikult jäi ühest öiste hävitajate eskadrillist selgelt liiga väheks, et ADD suuremaid pommirünnakuid Eestis oluliselt takistada. Puudub ka kinnitus, et Tapa nõrk õhutõrje oleks saavutanud pommitajatesse tabamusi.

Kuidas hinnata rünnakute tulemusi võrdluses Nõukogude poole eesmärkidega? Pigem viletsaks. Teadaolevalt põhjustasid viiest pommitusreidist kolm kahjustusi raudteetaristule ja veerevkoosseisule, ent need ei olnud kuigi tõsised. Raudteeliiklus katkes kõikidel juhtudel vähem kui ööpäevaks. Saksa väejuhatust kahtlemata küll häiris ligi 230 tonni laskemoona ja lõhkeaine hävimine Tapa ladudes, kuid teisest küljest pole alust arvata, et see mõjutas suuresti rindevägede varustamist.

Lennukeid Ju 88C6 kasutasid sakslased Tapa kaitseks. Foto: Wikipedia

Purustused Tapal arvatavasti 1941. aastal. Foto: Eerik Laid /muis.ee

Varemetes Pikk tänav 1944. a. Foto: ajalooarhiiv / Tapa muuseum

Kasutatud allikad

Arhiivimaterjalid

• Väegrupi Nord dokumendid: Bundesarchiv (BArch) RH 19-III/277a, RH 19III/624, NARA T-311/59

• Armeegrupi Narwa dokumendid: NARA T-312/1624, T-312/1627, T-312/1628, T-312/1634

• 18. armee dokumendid: BArch RH 2018/1589, RH 20-18/1595

• Luftwaffe kindralstaabi dokumendid: BArch RL 5/1453

• Saksa mereväe dokumendid: BArch RM 45-I/220b

• Eesti Omakaitse dokumendid: Rahvusarhiiv (RA), ERA R-358/2/23

• Eesti Julgeolekupolitsei dokumendid: RA, ERA R-55/1/5, ERA R-64/1/61

• Punaarmee kaugtegevuslennuväeüksuste dokumendid: Государственная информационная система «Память народа» (pamyat-naroda.ru)

• Punaarmee inimkaotuste aruanded (hukkunud ja teadmata kadunud): Обобщенный банк данных «Мемориал» (obd-memorial.ru)

Publitsistika

• Ojaperv, Aivar. Märts 1944: Tapa hävingu päevad ja selle mäletamine ajakirjanduses. // Virumaa Teataja. 07.03.2025

• Tohver, Andres. Helle Vahersalu elas Tapa pommitamise üle nelja aasta vanuse tüdrukuna. // Virumaa Teataja. 10.03.2024

• Tapa Muuseumi koduleht: www.tapamuuseum.ee/

Sean McMeekin

Stalini sõda.

Uus Teise

maailmasõja lugu Helios, 2025

Auhinnatud ajaloolane paljastab, kuidas Teise maailmasõja tegelik käivitav jõud ei olnud Adolf Hitler, vaid Jossif Stalin. Kui konflikt Aasias puhkes, polnud Hitler veel võimul – ja sõja lõpuks oli ta juba surnud. Tema armeed ei võidelnud mitmel rindel, tema impeerium ei laienenud üle Euraasia mandri ning tema ei saanud sõjasaagi pärijaks. See keskne roll kuulus hoopis Jossif Stalinile. Teine maailmasõda ei olnud Hitleri sõda –see oli Stalini sõda. Tuginedes ulatuslikule uurimistööle endise Nõukogude Liidu, Euroopa ja Ameerika arhiivides, muudab „Stalini sõda“ põhjalikult meie arusaama sellest globaalsest konfliktist, nihutades sõja keskpunkti itta. Sean McMeekin näitab, et Euroopas 1939. aasta septembris puhkenud sõda oli Stalini, mitte Hitleri tahtmine. Samuti teenis Vaikse ookeani sõda (1941–1945) Stalini eesmärki – käivitada laastav kurnamissõda Jaapani ja tema peamiste vaenlaste vahel.

Ian Garner

Z-põlvkond. Pilk

Venemaa fašistliku noorsoo südamesse

Rahva Raamat, 2024

Kuidas suutis Vladimir Putin innustada Vene rahvast toetama tema genotsiidset sõda Ukrainas ja miks on nii paljud venemaalased valmis fašismi omaks võtma? See elav, kohalikule materjalile toetuv jutustus paljastab, kuidas Venemaa fašistlik põlvkond tekkis ja milline sünge tulevik ootab ees riiki, kui fašismi haardest ei suudeta välja murda. Sõjaaja Venemaa upub fašismi sümbolitesse. Kirglikud patrioodid ründavad ajakirjanikke, opositsiooniaktiviste ja kõiki, keda kahtlustatakse isamaa reetmises. Venelasi kihutavad üles veebitrollide hordid ja klantsvideod, kus vihased noored mehed karjuvad isamaalisi loosungeid. Riigitelevisioon külvab vaatajaisse hirmu väljamõeldud lugudega venevastastest vandenõudest ja venelasi ähvardavast genotsiidist. Lapssõdurid paradeerivad uhkelt Punasel väljakul.

Alo Lõhmus, toimetaja

Teise maailmasõja otsustavad lahingud Äripäev, 2025

Teine maailmasõda on jäänud ajaloo suurimaks sõjaliseks konfliktiks. Kui relvad lõpuks vaikisid, oli see nõudnud üle 50 miljoni inimese elu. Paljud hukkunud, eriti idarindel, olid tsiviilisikud. Sõja üks verisemaid lahinguid toimus Venemaal Rževi ümbruses, kus Stalin ohverdas linna vabastamiseks 1,5 miljonit Nõukogude sõdurit. Sakslased kaitsesid linna niivõrd kindlalt, et venelased ristisid lahingu Rževi hakklihamasinaks. Lõpuks tõmbusid sakslased tagasi, mineerides ja hävitades linna täielikult. Saksa vägede taganemine idarindel sillutas teed ka Stalini võimsale rünnakule lääne suunas. Sellesse raamatusse on koondatud lood Teise maailmasõja otsustavaimatest lahingutest, alates sõja algusest Poola territooriumil kuni Punaarmee rünnakuni läände 1944. aastal ja Tokyo pommitamiseni, mis kestis veel 1945. aasta märtsiski – siis, kui sõja tulemus oli juba ammu selge.

Hanno Ojalo «Moero» hukk 1944 Ammukaar, 2025

Mullu möödus 80 aastat Läänemerel toimunud draamast, milles hukkus tõenäoliselt vähem kui tunniga eri andmetel 500–2500 eestlast (see arv ei ole tänapäevani teada), pääsenute hulgas oli umbes 150 eestlast. Võib arvata, et see oli ajaloos ainulaadne hukatuslike tagajärgedega laevahukk. Tegemist oli «Moero» nime kandva Saksa laeva uputamisega 22. septembril 1944 Läti rannikust mitmekümne kilomeetri kaugusel. Haavatute ja põgenikega täidetud laev oli teel Tallinnast Saksamaale. «Moero» hukkumisest on kirjutatud mitmeid artikleid ja palju mälestusi, kuid ei ainsatki raamatut. Selle raamatu esimeses pooles annab autor ülevaate hukkunud laeva ajaloost ja hukust, teises pooles saavad aga sõna ellujäänud – need, kes pidid tundide kaupa võitlema oma elu eest külmas Läänemeres ja kelle ehedad mälestused (räägitud ja kirja pandud küll enamasti hiljem) võimaldavad lugejal ehk tunnetada «Moero» huku jäist hingust.

«Punane keiser» esitab silmi avava portree Xi Jinpingist, kes on 1,4 miljardi elaniku ja maailma suuruselt teise majandusega Hiina president. Ta juhib tohutuid relvajõude ja tugevat tehnoloogiaprogrammi, mille eesmärk on maailmas domineerida. Tema varjamatu ambitsioon on asuda USA asemele ja muuta maailmakorda.

Kommunistliku Hiina ühe valitseva perekonna printsina sündinud Xi elu on olnud dramaatiline. Ta saadeti noorena kultuurirevolutsiooni ajal maapiirkonda pagendusse, kuid ta võitles maapaost pääsenuna endale salakavaluse abil privileegid tagasi. Teel tippu pole ta heitunud mõrvadest, pandeemiast, võimuvõitlusest ega poliitilistest puhastustest. Raamat juhatab lugeja 1950. aastate vaesest, isoleeritud Hiinast tänapäevase ülivõimsa majandus- ja sõjandusjõuni. «Punases keisris» paljastatakse, kuidas Hiina eliit kasvatas Xi-st diktaatori.

Michael Sheridan Punane keiser. Xi Jinping ja tema uus Hiina Helios, 2025