Sõdur 3/25

Sisukord

6 Fookuses on 1. jalaväebrigaad

14 Euroopa kaitse valge raamat

20 Ukraina õhukaitse areng sõja käigus

26 Väljapanek Azovstali kaitsjatest

30 Eesti kaitseväelased operatsioonil Interflex

34 Lõputu Gaza sõda 1948–2025

42 Tehisaru kasutamisest Eesti kaitsel

48 Jüri Toomepuu mõtteid riigikaitse alustest

54 Langenud eestlased Korea ja Vietnami sõdade memoriaalidel

58 Šotimaalt pärit palgasõdurid Eesti minevikusõdades

66 Uued raamatud

58

Ajakiri Sõdur on tellitav tellimiskeskkonnas https://tellimine.ee/est/sodur.

Samuti saab ajakirja tellida Omniva postkontoris, postipunktis või kirjakandja vahendusel. Tellimishind: 12 kuud 16,30 eurot

Väljaandja küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus

Toimetus Juhkentali 58, Tallinn 15007 sodur@mil.ee

Peatoimetaja Heiki Suurkask heiki.suurkask@mil.ee / 717 2432

Toimetaja n-ltn Jan Robert Janson Keeletoimetaja Diina Kazakova

Kujundaja lvo Sokka

Trükitud Joon trükikojas Kaanefoto ???? ISSN 1406-3379

ISSN: 2674-2624 (veeb)

Foto: Scanpix

Foto: Scanpix

Kaitseliitlased harjutasid liitlastega kopteridessanti

Õppusel Siil 2025 osalenud kaitseliidu Põhja maakaitseringkonna võitlejad korraldasid Kesk-Eestis kopteridessandi. Ühendkuningriigi üksused toetasid operatsiooni Chinooki kopteritega.

Kaitseliidu Põhja maakaitseringkonna võitlejad olid Märjamaa kandis positsioonil 13. mai hommikul. Peagi maandus seal kaks Chinooki helikopterit, mis võtsid mõne aja pärast koos kaitseliitlastega suuna Puurmanni lähistele. Pärast maandumist tuli kontrolli alla võtta oluline sild. Piirkonnas paiknevad üksused pidid omakorda dessandi tuvastama ja sissetungijad välja tõrjuma.

Kaitseliitlastest kokku pandud sihtüksus Hammer tegi õppusel Siil 2025 harjutavatele üksustele vastutegevust, et pakkuda õppusel osalejatele realistlikke väljaõppeolukordi erisuguste lahingusituatsioonidena.

Ussisõdalased värskendasid Siilil oma teadmisi

Koos teiste reservväelastega värskendasid õppusel Siil 2025 oma riigikaitselisi oskusi ka kaitseliidu väljaõpetatud maakaitserühmad ehk ussisõdalased.

«Oli olukord, kus meie üksus pidi eemalduma, aga liitlased andsid enda ülematele märku, et nad vajavad meie üksust. See on meile suur asi, kui liitlased ise ütlevad, et nad vajavad meid,» ütles Võrumaa maleva maakaitse 3. kergejalaväerühma ülem nooremseersant Koit Piirisild.

Sõja korral jätkab maakaitse sisejulgeoleku toetamist oma tagalaalal. Nendel aladel, kuhu vastane on juba jõudnud, peab maakaitse teiste üksustega koordineeritud iseseisvat vastast kulutavat lokaalset lahingut ning jääb vastase tagalasse toetama vastupanuvõitluse korraldamist.

Rootsi kaitsevägi osales õppusel Siil 2025 üle pooletuhande võitlejaga Õ

ppusel Siil 2025 osalesid rohkem kui kümmekonna liitlasriigi üksused, nende seas Rootsi kaitseväe 71. mehhaniseeritud jalaväepataljon. Rootsi üksus ühines Eestis toimuva õppusega Lätist, kus pataljon teenib NATO mitmeriigilise lahingugrupi koosseisus.

Läti NATO lahingugrupi brigaadi ülem kolonelleitnant Henrik Rosdahl, kelle alluvusse Rootsi mehhaniseeritud jalaväepataljon on antud, ütles, et Eestis tunneb üksus end peaaegu nagu kodus. «Teeme siin seda, mida

peamegi tegema ehk harjutame sõjaolukorraks. Kuid siinpool Läänemerd saame seda teha koos teie ja kõigi teiste liitlastega,» ütles Rosdahl.

Tankide, soomustatud lahingumasinate ja miinipildujatega varustatud rootslaste pataljon oli Võrumaa metsades eelseisvateks õppelahinguteks valmistudes läbinud taktikalist väljaõpet jalaväe koosseisus ning harjutanud kokku ka liitlasüksustega, sealhulgas USA sõjaväelastega, kellega koos harjutati ka jalaväe lahingumasinate päästmist.

Rootsi liitlased harjutasid koos USA liitlastega pukseerimist Siilil.

Foto: Markus Kaupmees / kaitsevägi

Foto: Rasmus Allik

Siil

2025 tõi Soome lahele kokku riigi merelised reostustõrjevõimed

Õppusel Siil 2025 harjutasid nädala viimastel päevadel mereväe reostustõrjevõimega patrull-laevad EML Kindral Kurvits ja EML Raju koostöös riigilaevastiku laevaga EVA-316 merereostuse likvideerimist Paldiski lahest.

Mereväe ja riigilaevastiku reostustõrje harjutus.

Foto: Mati Kose / kaitsevägi

Harjutuse eesmärk oli tugevdada nii asutuste kui laevade omavahelist koostööd ühisel ülesandel ning katsetada EVA-316 pardale paigaldatud reostustõrjevarustust ja -vahendeid. Harjutuse käigus veesati laevadelt avamerre reostustõrje lokaliseerimise poomid, mida kasutati traalimisel. Alates 2023. aasta 1. jaanuarist, mil mereväega liideti politsei- ja piirivalve laevastik, vastutab Eestis merelise reostustõrje eest merevägi, kuid reostuse intsidentide iseloomust lähtudes kaasatakse koostööpartnereid transpordiametist, päästeametist ning politsei- ja piirivalveametist.

Õhuväe radar manööverdas häire korras maastikul

Eesti õhuväe mobiilne radar manööverdas õppusel Siil 2025 häire korras läbi nelja maakonna Võrumaalt Lääne-Eestisse ja kohates rännakul «jälitajaid», peitus ööpimeduses Viljandimaa metsadesse õhuseiret tagama.

«Radarposti kiire mobiilsus tähendab, et me oleme iga kell valmis välja hüppama enda rahuaja olukorrast maastikule ning mistahes punkti, et toota õhuseiredivisjonile radariinfot, mis läheb edasi töötlemisele ja laialijagamisele ka liitlastele ning mujale,» ütles õhuseiredivisjoni radarposti ülem leitnant Ken Areng.

Õhuseiredivisjon on Eesti õhuväe allüksus, mis koostöös teiste radarpostide ja juhtimisüksusega kindlustab Eesti õhuruumi puutumatuse ja tagab olukorrateadlikkuse. Eesti õhuseire eelhoiatusvõime tagab õhuturbe kiirreageerimisvõime.

Kaplan pidas küberväelastele väliteenistuse

11. mail toimus küberväejuhatuse Filtri linnakus emadepäeva rivistus, kus esimest korda väejuhatuse ajaloos pidas kaplan ka armulauaga väliteenistuse. «Emad on väga tähtsad ning neid peab hoidma ja meeles pidama. Soovitasin kõigil sõdureil oma emadele helistada,» ütles küberväejuhatuse ülem kolonel René Innos. «Ka hingehoid on tähtis. Kaevikus on vähe ateiste. Isegi kui on vähe lootust, siis loodame me ikka. Kaplaniteenistusel on loomulikult oma osa sõjas ning ka neid protseduure peame õppustel harjutama.»

Rivistusel pidas armulauaga väliteenistuse õppusel Siil osalev kaplan kapten Tanel Meiel. Jutluse aluseks oli psalm 23. Kaplan rääkis eluliste näidete varal usaldusest, lootusest, armastusest, usust, kindlustundest ja suhtumisest.

Foto:

Kristel Maasikmets

Kolonel Tarmo Kundla.

Foto: Markus Kaupmees / kaitsevägi

Diviisi koosseisu kuuluv 1. jalaväebrigaad on kaitseväe peamine manööverüksus, kus teenib enamik ajateenistuse jooksul väljaõpetatavatest üksustest. Brigaadi allüksused õpetatakse välja Tapa ja Jõhvi linnakutes paiknevates väeosades ja arvatakse pärast väljaõppe läbimist brigaadi reservkoosseisu. Brigaadi koosseisu kuulub ka kiirreageerimisvõimega jalaväepataljon Scoutspataljon.

1. jalaväebrigaadi ülem:

Narva on kaitstud ja Eesti riik on ka kaitstud

Heiki Suurkask peatoimetaja

Intervjuu 1. jalaväebrigaadi ülema kolonel Tarmo Kundlaga toimus 19. mail, kui õppuse Siil 2025 aktiivsem faas oli just lõppenud ja järge ootasid veel lahinglaskmised. Sai juba teha esimesi järeldusi.

1. jalaväebrigaad oli üks hinnatavatest üksustest tänavusel

Siili õppusel. Kas ja kui hästi jäi brigaad rahule oma tegevustega

Siilil 2025?

Mina jäin brigaadi sooritusega rahule. Me saime õppuse jooksul harjutada ja katsetada peaaegu kõiki tegevusi, mis on meile ette nähtud.

Meie jaoks algas õppus tegelikult juba aprilli lõpus, kui me osalesime politsei- ja piirivalveameti ja kaitseliidu ühisõppusel Kilp Narvas. Sealt edasi jätkasime kaitseväe õppusega

Siil, esialgu Ida-Virumaal ja seejärel kaitseväe keskpolügoonil.

Juba ajalooliselt on Narva 1. jalaväebrigaadi kodu olnud. Praegused otsused viivad meid kodule lähemale ja lõpuks ka koju tagasi.

Viimased reservväelased said lahkformeeritud 18. mail. Nüüd on õppus meie jaoks õigupoolest läbi. Kalevi pataljon osaleb veel lahinglaskmistel ja teiste üksustega toetame neid.

Kui nüüd Siili õpikogemustest rääkida, et kas on midagi, mida brigaad peaks veel tõhustama ja edasi arendama?

Alati saab paremini. Me katsetasime ja harjutasime uusi viise, mismoodi formeerimist ellu viia ning brigaadi lahingute juhtimist ja tagamist korraldada.

Lähtusime nii Ukraina kogemustest kui ka meie enda varasematest õpituvastustest. Kui tulevikku vaadata, siis võin öelda, et oleme õigel teel, aga detailidega tuleb veel vaeva näha.

Õppus Kilp toimus koostöös tsiviilstruktuuridega. Kuidas 1. jalaväebrigaadi koostöö tsiviilstruktuuridega toimib? Kas me oleme sellega rahul või saab ka midagi paremini teha?

Koostöö regionaalsel tasandil politsei, päästeameti, kaitseliidu ja kaitsepolitseiga on heal tasemel. Õppus Kilp oli ja on ikkagi selles mõttes edulugu, et me kõik olime väljas ja saime harjutada kriisiaegseid tegevusi. Põhirolli täitsid siiski politsei ja kaitseliit ning brigaad oli toetavas rollis. Seda õppust võib tõesti nimetada väga heaks koostööprojektiks.

Kas kaitseväe otsus Narvas jalg maha panna puudutab ka 1. jalaväebrigaadi praegu? Eks see puudutabki eelkõige 1. ja-

laväebrigaadi, sest seal hakkavad ju paiknema peamiselt esimesed brigaadi üksused. Juba ajalooliselt on Narva 1. jalaväebrigaadi kodu olnud. Praegused otsused viivad meid kodule lähemale ja lõpuks ka koju tagasi.

On olnud aegu, kus Narva linnavõim on olnud avalikult Eesti riigiga konfliktis. Kas praegune olukord on selles suhtes parem?

Mina olen nüüdseks brigaadi juhtinud juba aasta ja üsna tihti olen pidanud Narvas olema igasugustel õppustel ja töökohtumistel. Ma ei ole täheldanud probleeme ei Narva rahva ega ka sealsete riigivõimu teostajatega.

Kui vaenlane peaks meid üle Narva piiri ründama, siis mis võib teda ees oodata? Kas brigaad on valmis kohe reageerima?

Loomulikult. Narva on meie linn ja seda me kaitseme. Osaline ümberpaiknemine Narva on osa plaanist.

Kui palju on Venemaa tegevus Ukrainas sundinud brigaadi tegevusi ümber hindama?

Väga suurel määral. Lahinguväli on muutunud veelgi läbipaistvamaks. Väga raske on oma tegevusi peita või varjata. See omakorda muudab meid haavatavamaks vastase kaudtulele ja mehitamata ründevahenditele. Selle tõttu olemegi oma taktikaid muutnud ja muudame neid tulevikus veelgi.

Õppus Siil andis meile võimaluse uusi viise katsetada ja harjutada. Nagu need eespool mainitud tegevused: juhtimise hajutamine, teistsugune logistiline toetus jne.

Kas te jõuate töö kõrvalt ka Ukraina sündmusi jälgida ja kui tõsiselt te neil pilku peal hoiate? Tahaks rohkem jälgida. Aga ma arvan, et niisugusel keskmisel tasemel on ikkagi pilk peal ja ülevaade olemas.

Kui me nüüd räägime välisoperatsioonidest, siis Scoutspataljon on olnud üks kandvamaid jõude nende mehitamisel. Kui vajalikud on meile sõjalised välisoperatsioonid, kus saaks ennast proovile panna? Need on vajalikud, sest meie lahingukogemus tulebki välisoperatsioonidelt.

1.jalaväebrigaad alustas lahingtegevuse faasi 11.mail.

Foto: Jaanus Lensment / kaitsevägi

Kiiremas korras on juurde vaja droonitõrjevahendeid ja droone, mida saame ise kasutada vastase mõjutamiseks.

Meil on terve põlvkond ohvitsere ja allohvitsere, kelle teenistuse osaks on olnud missioonid Afganistanis, Iraagis ja mujal. Saadud kogemused on jõudnud kogu meie kaitseväe arengusse.

Kas 1. jalaväebrigaad on praegu oma relvastuse ja varustusega rahul või on vaja midagi veel kiiremas korras juurde hankida?

Sellega, mis meil praegu olemas on, suudame oma töö ära teha. Kiiremas korras on juurde vaja droonitõrjevahendeid ja droone, mida saame ise kasutada vastase mõjutamiseks. See

9. mail toimusid kaitseväe keskpolügoonil suurtükiväepataljoni K9 Kõu laskmised. Foto: Maria Tammeaid / kaitsevägi

on valdkond, mis vajab praegu kõige kiiremat arendamist.

Liitlased on brigaadi lõimitud ja korralikult Eesti kaitses sees. Kuidas koostöö liitlastega edasi võiks areneda, kas selle kohta on mingeid mõtteid?

Liitlased on meil siin juba 2017. aastast. Praegune lahingugrupp, kes tuli aprillis, on nüüd Siili lõpu seisuga hinnatud ja lõimitud 1. jalaväebrigaadi. Koostöö nendega on väga hea ja iga õppusega saame selle veelgi paremaks lihvida.

Narva pärast on sõditud ajaloos korduvalt ja sõditakse ka edaspidi. Kõikidest neist varasematest lahingutest piirkonnas saab ja tuleb õppida.

Lõimimine suuremas vaates on suhteliselt aeglane protsess. Hästi palju on see seotud just rahvuslike regulatsioonide ja piirangutega. Regulatsioonid on need, mis takistavad mingite asjade tegemist. Neid saab küll muuta, aga see võtab aega. Siiski võib öelda, et koostöö ja lõimimine on heal tasemel.

Te olete liitlastega palju kokku puutunud. Kas meil on nendelt rohkem õppida või on ka nendel meilt midagi õppida?

See on ikka vastastikune. Ma arvan, et kõik lahingugrupid on saanud ja

Kalevi jalaväepataljoni lahinglaskmised keskpolügoonil 22.mail.

Foto: Robin Saul / kaitsevägi

1. jalaväebrigaadi lahinguteeninduspataljoni aastapäev Tori hobusekasvanduses, 26.aprillil.

saavad ka tulevikus Eestist hindamatu kogemuse just meie maastikul tegutsemisel. See ei ole nendele tavapärane keskkond, kus nad on õppinud ja harjutanud tegutsema.

Mõni aasta tagasi ütles 2. jalaväebrigaadi ülem, et sealne maastik võitleb nende poolel. Kuidas nüüd 1. jalaväebrigaadil maastikuga vedanud on?

Me kasutame ära maastikku, mis meil on. Üldiselt soosib Narva piir-

kond kaitsvat poolt ehk meid. Narva pärast on sõditud ajaloos korduvalt ja sõditakse ka edaspidi. Kõikidest neist varasematest lahingutest piirkonnas saab ja tuleb õppida.

Milliseid arenguid brigaadi tegevuses on lähiaastatel oodata, kas brigaad leiab uusi asukohti või rakendusi? Milline on brigaadi lähitulevik?

Lähitulevikus ootab meid ees paar väga suurt ja olulist muudatust. Esi-

mene on Narva linnaku ehitus ja mõnede allüksuste paigutamine Narva linnakusse. Teine suur muudatus on ajateenistuse ümberkujundamine.

Kuna 1. jalaväebrigaadis õpetame välja suure osa Eesti kaitseväe ajateenijatest, siis muudatused ajateenistuses toovad kaasa ka meie tegevuse muutuse.

Kui brigaadi mõned allüksused hakkavad paiknema Narvas, siis suure tõenäosusega liigub Tapalt osa üksusi Jõhvi. Nii et tulevikus hakkab brigaad

paiknema kolmes asukohas: Narvas, Jõhvis ja Tapal. Peale selle on vaja edasi minna Sirgala harjutusvälja ja Jõhvi linnaku lähiharjutusalade arendamisega, sest väljaõppe korraldamise vajadus neis ilmselgelt suureneb. Nii et muutusi on ees palju.

Mõni sõna ka ajateenistusest. Kas ajateenijad on rahul oma teenistusega 1. jalaväebrigaadis? Jah, on rahul. Väljaõpet tehakse heal tasemel. Elamistingimused on meil

samuti head. Õppus Siil näitas, et kõik suudavad ja saavad oma töö tehtud. Kuna kaadrikaitseväelaste arv lähiajal ei suurene ja selleks et väljaõppe kvaliteeti tagada ja parandada, ei taha ka ajateenijate hulka praegu suuremaks ajada.

Plaanis on teha ka mõned korralduslikud ja metoodilised muutused väljaõppe korraldamises, et seda veelgi tulemuslikumaks ja efektiivsemaks muuta, aga sellest räägime juba kunagi hiljem.

Foto: Marina Loštšina / kaitsevägi

On teil äkki veel mõni asi meelel ja hingel, mida tahaks ajakirja lugejatele öelda?

Me läheme oma toimetustega edasi. Katsumusi on palju, aga ma arvan, et saame kõigega hakkama. Muudatusi on ees samuti palju.

Soovin, et kõik leiaksid endas sisemise motivatsiooni, et teha oma tööd, kohaneda muudatustega ja anda oma panus muudatuste elluviimisel. Kindlasti ei ole see lihtne. Üks on aga kindel, et Narva linn saab kaitstud!

TAPAL PAIKNEVAD ÜKSUSED

1. jalaväebrigaadi staap

Scoutspataljon

Ülem kolonelleitnant Ranno Raudsik, veebel staabiveebel Kaido Õim.

Scoutspataljon on 1. jalaväebrigaadi koosseisus olev kõrgetasemelise väljaõppega iseseisvaks lahingutegevuseks võimeline kiirreageerimisvõimega manööverüksus.

Õhutõrjepataljon

Ülem kolonelleitnant Kristjan Leimann, veebel staabiveebel Kainar Kruus.

Õhutõrjepataljon on 1. jalaväebrigaadi struktuuriüksus, mis tegeleb õhuseire ja maalt õhurünnakute tõrjumisega.

Pioneeripataljon

Ülem kolonelleitnant Priit Heinloo, veebel staabiveebel Meelis Barbo.

Pioneeripataljon on üksus, mille eesmärk on raskendada maastikul vastase üksuste liikumist ja tagada oma üksuste liikuvus ja varjerajatised.

Lahinguteeninduspataljon

Ülem kolonelleitnant Riho Juurik, veebel vanemveebel Rome Kuusik.

Lahinguteeninduspataljoni peamine ülesanne on ajateenijate baasil ette valmistada sõjaaja koosseisu ja tagada 1. jalaväebrigaadi lahinguvõime.

Staabi- ja sidekompanii

Ülem major Karel Loik, veebel vanemveebel Eiko Õim. Staabi- ja sidekompanii on taktikaline üksus, mis tagab brigaadi juhtimispunktide katkematu töö ja teenindamise.

Liitlaste lahingugrupp

Eestis teeniva liitlaste lahingugrupi juhtriik on Ühendkuningriik ja lisaks osaleb oma üksustega ka Prantsusmaa. Tapale saabus esimene lahingugrupp 2017. aasta aprillis.

JÕHVIS PAIKNEVAD ÜKSUSED

Kalevi jalaväepataljon

Ülem kolonelleitnant Argo Sibul, veebel vanemveebel Marko Taluste.

Kalevi jalaväepataljoni ülesanne on välja õpetada lahinguvõimelisi mehhaniseeritud reservmanööver- ja -toetusüksusi.

Viru jalaväepataljon

Ülem kolonelleitnant Margus Sander, veebel staabiveebel Pirger Laur.

Viru jalaväepataljoni eesmärk on õpetada välja kaitseväe sõjaaja koosseisu jalaväe rea- ja noorem juhtivkoosseis.

Tankitõrjekompanii

Ülem kapten Ragnar Rannamets, veebel vanemveebel Mihkel Paalo.

Tankitõrjekompanii toetab lahingutes 1. jalaväebrigaadi allüksuseid ja tõrjub iseseisvalt vastase soomustehnikat.

Õhutõrjepataljoni viimased ettevalmistused maastikul

Laskeharjutused Rutja rannas. Foto: Marina Loštšina / kaitsevägi

Kalevi jalaväepataljon kaitselahingud kaitseväe keskpolügoonil 15.mail.

Foto: Jaanus Lensment / kaitsevägi

8. mail.

Foto: Maria Tammeaid / kaitsevägi

Pioneeripataljoni ettevalmistused.

Foto: Maria Tammeaid / kaitsevägi

Brigaad on parimas lahinguvormis

Õppusel Siil 2025 läbitud etappide käigus hinnati brigaadi staabi, staabi- ja sidekompanii, pioneeripataljoni ning lahinguteeninduspataljoni võimet oma tegevusi planeerida ja ellu viia – kõik hindamise läbinud üksused tunnistati lahinguvõimeliseks. Peamisteks hinnatavateks üksusteks selle aasta õppusel on Eesti diviisi 1. jalaväebrigaadi ja kaitseliidu Kirde maakaitseringkonna määratud üksused. Mais korraldatud rahvusvahelise osalejaskonnaga kaitseväe õppus Siil 2025 on andnud 1. jalaväebrigaadile võimaluse kontrollida oma plaanide toimimist nii sõjaeelses olukorras kui olukorra eskaleerumisel sõjaliseks konfliktiks.

«Siil tõi kokku peaaegu terve brigaadi, andes meile võimaluse taas harjutada täielikult mehitatud allüksuste juhtimist ning võimaldades pataljonidel ja üksikkompaniidel oma protseduure kinnistada ja meeskonnavaimu kasvatada,» ütles 1. jalaväebrigaadi ülem kolonel Tarmo Kundla ja lisas, et aprilli lõpus alanud õppuste seeria vältel sai ette võetud kogu brigaadi tegevuste nn menüü läbikäimine.

«Kokkuvõttes võib öelda, et 1. jalaväebrigaad on parimas lahinguvormis – kõik üksused teavad, mis on nende roll brigaadi lahinguplaanis, reservväelaste oskused on heal tasemel, meil on piisavalt varustust ja vahendeid ning see-

Foto: Elizabeth Lindjärv / kaitsevägi

pärast ma ei kahtle, et vajaduse korral saame hakkama,» kinnitas ta. 1. jalaväebrigaadi jaoks algas õppus Siil aprilli lõpus, mil brigaadi eesmine juhtimispunkt, määratud liitlaste lahingugrupi ning pioneeripataljoni allüksused osalesid Kirde maakaitseringkonna, politsei- ja piirivalveameti ning päästeameti korraldatud õppusel Kilp, mille põhieesmärk oli harjutada jõustruktuuride ja kaitsejõudude vahelist koostööd hübriidrünnakute korral ning olukorra eskaleerumisel.

Sellele järgnes 2. mail alanud juhtimispunkti harjutus, mis kestis 8. maini ning mille vältel juhtis brigaadi staap tegevusi, mis eelnevad ja järgnevad sõja alguse päevale, sealhulgas brigaadi allüksuste formeerimist ja lahinguvalmiduse saavutamist. «Allüksused said reservväelaste formee-

rimise, integreerimise ning sellele järgnenud väljaõppega väga hästi hakkama, saavutades päris hea taseme, mida nad näitasid aktiivsete lahingute etapis,» ütles kolonel Kundla 1. jalaväebrigaadi üksuste sooritust hinnates.

Juhtimispunkti harjutusele järgnes brigaadi rännaku harjutamine ja taktikaline harjutus kaitseväe keskpolügoonil koostöös Kirde maakaitseringkonnaga, mis lõppes 15. mail. Õppusel Siil sai 1. jalaväebrigaad katsetada ning harjutada ka Ukraina sõja õpikogemustest tulenevaid hädavajalikke taktikalisi uuendusi, nagu näiteks hajutatud formeerimine ja paiknemine, brigaadi juhtimise hajutamine, brigaadi varude väljavedu, uut brigaadi üksuste lahingute tagamise kontseptsiooni ja palju muud. Samuti hinnati õppuse jooksul liitlaste lahingugruppi, millega lõppes ka lahingugrupi lõimimine brigaadi koosseisu.

Õppus Siil 2025 toimus osana suuremast NATO õppusest Steadfast Deterrence 2025, mille käigus harjutab Hollandis Brunssumis paiknev NATO ühendväejuhatuse staap strateegia- ja operatsioonitasandil heidutuse ja kaitseoperatsioonide planeerimist ning juhtimist. Peale selle on Siil 2025 ettevalmistav õppus Eesti diviisi osalemiseks Kirdekorpuse regionaalplaanide harjutamise taktikalisel õppusel Griffin Lightning 2025.

Pioneeripataljoni lõpurivistus.

mail.

Kui Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja Euroopa komisjoni asepresident (HR/VP) Kaja Kallas ning kaitse- ja kosmosevolinik Andrius Kubilius 2024. aasta detsembris ametisse astusid, palus Euroopa komisjoni president Ursula von der Leyen neil koostada Euroopa kaitse tuleviku valge raamat (White paper for European Defence).

Euroopa kaitsepoliitika valge raamat

ja mida see meile kaasa toob

Marianne Paire rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse külalisteadur

Dokument, mis avaldati 19. märtsil 2025 ehk 100 päeva pärast esialgset taotlust, on seda tüüpi dokumentide kohta küll lühike (ainult 22 lehekülge), aga ambitsioonikas ja peaks pakkuma liikmesriikidele konkreetseid ettepanekuid oma kohustuste täitmiseks kaitsevõime arendamises.

Sellest edasi on muutunud üha pakilisemaks vajadus Euroopa kaitsesüsteemi konsolideerimise järele. Venemaa on alustanud ulatuslikku sõjalise aparaadi ümberkujundamist, mida ta Ukrainas kasutab ja täiustab ning võibolla on võimeline mõne aasta jooksul ka Euroopa riike ründama.

Selles invasioonisõjas on Moskva ühendanud jõud riikidega (Hiina, Iraan ja Põhja-Korea), kes eitavad pärast 1945. aastat loodud rahvusvahelist korda, millele EL on alla kirjutanud. Peale

Euroopa riikide liidrid Donald Tusk, Volodõmõr Zelenskõi, Emmanuel Macron, Keir Starmer ja Friedrich Merz kuulavad, mis USA presidendil Donald Trumpil telefoni teel neile öelda on.

selle on USA uus administratsioon oma välis- ja kaitsepoliitika ümberdefineerimise järgus, milles Euroopa ei tundu enam tingimata prioriteet olevat.

Seetõttu on komisjon võtnud endale kohustuse koostada valge raamat kiireloomulisuse alusel ja konkreetsete – peamiselt rahaliste – ettepanekute põhiselt, et suurendada liikmesriikide mobiliseerimist kaitsevaldkonnas, et nad saaksid 2030. aastaks tagada oma julgeoleku.

Tuleb märkida, et dokumendis esitatud ettepanekud selgitavad komisjoni presidendi 4. märtsil väljakuulutatud ReArm (taasrelvastumise) kava, mille eesmärk on eraldada 800 miljardit eurot, ning on osa laiemast lähenemisviisist ELi valmisolekule (lähikuudel avaldatakse kaks strateegiat: liidu valmisolekustrateegia ja ELi sisejulgeolekustrateegia).

Prioriteedid Euroopa kaitse tugevdamiseks

Valge raamat keskendub lahendustele liikmesriikide tootmisvõimsuse suurendamiseks, et saavutada kaks eesmärki: toetada Ukrainat ja suurendada Euroopa kaitseettevõtete konkurentsivõimet. Dokumendis on esitatud neli prioriteeti, mille kallal töötada.

Valges raamatus tehakse ettepanek luua tõeline

ELi­ülene kaitsevarustuse

turg ja strateegilised reservid.

Esiteks, võimete puudujääkide vähendamine. On kindlaks tehtud seitse valdkonda, mis on juba teada ja kuhu kutsutakse liikmesriike üles investeerima: õhu- ja raketitõrje, suurtükiväesüsteemid, laskemoon ja raketid, droonid ja droonivastased süsteemid, sõjaväeline mobiilsus, tehisintellekti kvantküber-elektrooniline sõjapidamine ning strateegilised võimaldajad ja kriitilise infrastruktuuri kaitse. On tõsi, et mõnes segmendis sõltub Euroopa ELi-välistest, peamiselt Ameerika ettevõtetest.

Teiseks, toetus Ukrainale, keda peetakse Euroopa julgeoleku ja tulevikus uue rahvusvahelise korra eelpostiks. See hõlmab «siilistrateegia» rakendamist, st olenemata relvarahust relvade tarnimise jätkamist, nii et Kiiev on igas olukorras tugevas positsioonis. Ukraina kaitsetööstuse integ-

Foto: Reuters / Scanpix

reerimine Euroopa tööstusega näib samuti olevat kasulik mõlemale poolele, kuna tagasiside rindejoonelt rikastaks tehnoloogilist arengut.

Kolmandaks, kaitsetööstuse tugevdamine, et see suudaks toota rohkem, kiiremini ja omavahelises koostöös, et kindlustada tootjatele pikaajaline tööde prognoositavus. Valges raamatus kirjeldatakse ka sõltuvusega seotud aspekte, olgu see siis tootmine ise koos juurdepääsuga toorainele, aga ka tehnoloogiate kasutamine (komponendid, kasutus- ja ekspordipiirangud) ning vajadus töötada uuenduste kallal, sealhulgas pädevate inimeste reservi säilitamine.

Valges raamatus rõhutatakse vajadust lihtsustada olemasolevaid eeskirju ja haldusprotseduure (tulemas on «kaitsevaldkonna koondlihtsustamise» ettepanek) ning tehakse ettepanek luua tõeline ELi-ülene kaitsevarustuse turg ja strateegilised reservid. Neljandaks, kaitsekulutuste suurendamine võimete rahastamiseks. Valges raamatus esitab komisjon ReArm Europe kavas juba nimetatud finantslahendused. Selles on tegemist esmajoones 150 miljardi euro suuruse sihtotstarbelise vahendiga SAFE (Security Action for Europe), mis

peaks võimaldama liikmesriikidel investeerida kaitsevõimetesse potentsiaalselt soodsamate laenuintressimääradega, tehes seda koostöös ja kooskõlas käimasolevate aruteludega EDIPi (Euroopa kaitsetööstuse programmi) üle («arvestades strateegilise autonoomia suuremaid nõudeid»).

Taristu puhul tunnistab EL ka vajadust tugevdada piire

Venemaa ja Valgevenega, rakendades nn idapiiri kilbi.

Valges raamatus tehakse ka ettepanek, et liikmesriikidel oleks võimalus aktiveerida stabiilsuse ja kasvu pakti riiklikku vabastusklauslit, et ELi riikide võlg, mis võib nende kaitsekulutuste suurendamisel tekkida, ei käivitaks ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust.

Ühise raha suunamine kaitsesse Ühtekuuluvusfondid, millest rahastatakse keskkonna- ja üleeuroopaliste võrkude valdkonna projekte, tuleks ümber suunata uutele kaitsega seotud prioriteetidele. Euroopa Investeerimispank peaks jätkama kaitsega seotud tegevuse rahastamise abikõlblikkuse kriteeriumide reformimist, kaasama rohkem erasektori finantseerimist ja suurendama finantsprognoosi, eelkõige suurema eelarvega ELi järgmises mitmeaastases finantsraamistikus (perioodiks 2028–2034).

EL kehtestab suunised julgeoleku

arendamiseks partnerluse kaudu organisatsioonide ja riikidega kogu maailmas.

Dokumendis tuuakse esile ka sõjaväelise mobiilsuse töövaldkonnad, mis on kriisi korral ülioluline küsimus varustuse ja vägede kiireks transportimiseks Euroopa ühest otsast teise. EL on kindlaks määranud neli multimodaalset koridori (raudtee-, maantee-, mereja õhutransport) ning 500 kriisikolde projekti, mida tuleb kiiresti uuendada. Taristu puhul tunnistab EL ka vajadust tugevdada piire Venemaa ja Valgevenega, rakendades nn idapiiri kilbi.

EL kehtestab suunised julgeoleku arendamiseks partnerluse kaudu organisatsioonide ja riikidega kogu maailmas. Eelkõige tuleb tugevdada NATOt, kuna see jääb kaitse nurgakiviks, kasutades ELi normatiivset ja rahalist võimu võimekuseesmärkide saavutamiseks (mis on välja töötatud NATO kaitseplaneerimise protsessis (NATO Defence Planning Process, NDPP).

Samuti on vaja säilitada transatlantilist suhet, mida peetakse «ülioluliseks», ning selles kontekstis mainitakse partnerlust Ameerika Ühendriikide ja Kanadaga. Kuigi Ameerika Ühendriikide puhul kasutatakse sõnastust, mis viitab vajadusele säilitada sidemeid, näitab Kanada puhul kasutatud keel soovi neid tugevdada, viidates isegi tulevasele julgeoleku- ja kaitsepartnerlusele.

Tekstis mainitakse, et seni on loodud vaid kuus sellist partnerlust Jaapani, Lõuna-Korea, Moldova, Põhja-Makedoonia, Norra ja Albaaniaga. Ühendkuningriigi kohta käivas lõigus märgitakse ka võimalust sõlmida selline leping, mis võiks toimuda juba 19. mai tippkohtumisel ELi ja Ühendkuningriigi vahel.

Tugev koht antakse ka ELi liikmeks kandideerivatele riikidele, sealhulgas Türgile, aga ka Indo-Vaikse ookeani piirkonna partneritele, nagu Lõuna-Korea, Jaapan, Austraalia ja Uus-Meremaa, kes on Ukraina sõjategevust väga kindlalt toetanud. India kohta on oma lõik, milles öeldakse, et partnerluse võimalust uuritakse.

Järgmised sammud ja lahendamata ülesanded Ajakava on üsna lühike: viis aastat sidusa Euroopa kaitsetööstuse edasiarendamiseks võib tunduda ambitsioonikas. Liikmesriikide lühiajalised pingutused määravad aga pikaajalise suundumuse autonoomsema tööstuse loomise poole, eriti Ameerika Ühendriikide puhul.

Euroopa kaitse valge raamatu koostasid Euroopa komisjoni kaitse- ja kosmosevolinik Andrius Kubilius ja Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Kaja Kallas. Foto: Olivier Hoslet / EPA / Scanpix

Olgu selleks SAFE’i rakendamine või EDIPi läbirääkimised, mis peaksid suveks lõpule jõudma, on riikidevahelistes aruteludes kesksel kohal Euroopa eelistamine. Eriti nende riikide vahel, kes pooldavad Euroopa kaitse tehnoloogilise tööstusbaasi (EDITB) tugevdamist (nt Prantsusmaa), ja nende vahel, kes pooldavad hangete jaoks varustuse kiireloomulisust ja kättesaadavust. Seetõttu on ELi-väliste relvade ostmine tulevikus keeruline.

Eesti näide pikamaa-õhutõrjesüsteemide hankimisel võtab kokku ELis toimuvad arutelud: tellida Euroopa Prantsuse-Itaalia lahendus SAMPT/ NG või toetuda Iisraeli (Taaveti ling, David’s Sling) või Ameerika (Patriot) lahendusele.

Valges raamatus seatud eesmärgid on saavutatavad isegi siis, kui liikmesriikide vahel on tekkinud esimesed lahkarvamused võla asjus.

Nagu kaitseminister Hanno Pevkur on tunnistanud, tähendaks Euroopa ühiste laenufondide kasutamine Euroopa lahenduse ostmist ning seetõttu oleks see «taskukohasem» ja aitaks kaasa ELi kaitsetööstuse kasvule. Mitte-Euroopa lahenduse valik põhineks tõenäoliselt varustuse tarnimise kiirusel. Loomulikult on lõpliku valiku tegemisel olulised ka varustuse jõudlus ja võimalus luua strateegiline partnerlus tootjariigiga.

Võimalus hinnata, kas liikmesriigid on oma kaitse heaks täielikult valmis tegema rohkem, avaneb juuni lõpus, mil toimub kaks tähtsat kohtumist.

1. Euroopa Ülemkogu 26. ja 27. juuni kohtumine, mis peaks võimaldama EDIPi vastuvõtmist, samuti ReArmi plaani rahastamisettepanekud (SAFE’i aktiveerimine ja vabastusklausli kasutamine, ühtekuuluvusfondide kasutamine).

2. NATO tippkohtumine Haagis 24. ja 25. juunil, kus üks peamisi eesmärke on kaitsekulutuste suurendamine. Sel eesmärgil on ELi normatiivsed ja finantsmeetmed selle pingutuse toetamiseks võtmetähtsusega. Allianss nõuab praegu riikidelt vähemalt 2% SKPst kait-

sekuludele, kusjuures 32 liikmest 23 on selle künnise 2024. aastaks juba saavutanud.

EL kasutab ka oma struktuure, näiteks Euroopa Kaitseagentuuri (European Defence Agency), NATO võimekuseesmärkide toetamiseks ja kahe organisatsiooni vahelise sidususe tagamiseks selles valdkonnas.

Euroopa riikide võla küsimus

Valges raamatus seatud eesmärgid on saavutatavad isegi siis, kui liikmesriikide vahel on tekkinud esimesed lahkarvamused võla asjus, mis tekitab hirmu, et me ei saavuta komisjoni poolt väljakuulutatud 650 miljardi euro taset.

Aprilli lõpus väljendas 27 liikmesriigist 16 huvi riikliku vabastusklausli aktiveerimise vastu (Belgia, Bulgaaria, Tšehhi, Taani, Saksamaa, Eesti, Kreeka, Horvaatia, Läti, Leedu, Ungari,

Poola, Portugal, Sloveenia, Slovakkia ja Soome). Neli ELi viiest suurima majandusega riigist (Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania ja Holland) ei ole klauslit taotlenud.

Pariisi, Madridi ja Rooma valitsemissektori võla suhe SKPsse ületab 100% ja nad on turujärelevalve all. Komisjon teatas oma majandusvoliniku kaudu, et on avatud ka teistele taotlustele liikmesriikidelt, kes ei ole veel ametlikult vabastusklauslit aktiveerinud.

Valges raamatus on samuti märgitud, et Euroopa komisjon «jätkab täiendavate rahastamisallikate uurimist», mida võiks tõlgendada kui eurovõlakirjade käivitamise võimalikku uurimist, isegi kui lahkarvamused püsivad säästlike riikide (Saksamaa ja Holland) ning Prantsusmaa ja Itaalia vahel, kes eelistaksid laenata Euroopa tasandil, et oma riigivõlga mitte suurendada.

Külastajad tutvumas väljapanekuga Varssavis toimunud 7. kaitsetehnika messil Defence24Days. Foto: Dominika Zarzycka / SOPA / Scanpix

Euroopa komisjoni

Samuti tundub olevat oluline, et EL säilitaks oma vankumatu toetuse Ukrainale hoolimata sellest, et liikmesriigid lükkasid märtsis tagasi Euroopa välisteenistuse 40 miljardi euro suuruse plaani, millest 5 miljardit eurot oli ette nähtud Ukraina poolt taotletud 2 miljoni mürsu tarnimiseks.

Lootust siiski on, sest aprilli alguses Varssavis toimunud ELi kaitseministrite viimasel mitteametlikul kohtumisel teatas Kaja Kallas, et EL on juba kogunud kaks kolmandikku Kiievi taotluse rahastamiseks vajalikust rahast. Samuti edenevad arutelud Ukraina integreerimise üle Euroopa kaitsetehnoloogia tööstuslikku baasi (European Defence Technology Industrial Base, EDTIB), eelkõige EDIPi raames, mis näitab soovi hõlbustada ja kiirendada riigi ELiga ühinemise protsessi.

USA viimaste nädalate killustatud välispoliitika kõrval on Euroopast saamas viimaseid kohti, mis austab teatud stabiilsust tagavat rahvusvahelist korda.

Pole kahtlustki, et viimaste nädalate killustatud USA välispoliitika kõrval on Euroopast saamas viimaseid kohti, mis austab teatud stabiilsust tagavat rahvusvahelist korda. Partnerlussuhted sarnaselt mõtlevate riikidega, olgu need siis Indo-Vaikse ookeani piirkonnas või mujal, on strateegilised ja peaksid olema prioriteediks.

Sama kehtib ka lepingute kohta, mida saaks kiiresti sõlmida ELi naabruskonna loomulike partneritega: Ühendkuningriigi, Šveitsi, Moldova, Islandi, Türgi ja Lääne-Balkani riikidega, mis on juba NATO liikmed ja ELiga liitumisprotsessis enim kaasatud (Albaania, Montenegro ja Põhja-Makedoonia).

Lõpuks, nagu kaitse- ja kosmosevolinik Kubilius armastab märkida, et «Putinit ei heiduta mitte valge raamat, vaid meie tegevus», siis peavad kõik liikmesriigid usaldusväärsuse hoidmiseks olema tihedalt kaasatud ja kiiresti tegutsema.

presidendi Ursula von der Leyeni ja USA presidendi Donald Trumpi sõbralik käepigistus on jäänud juba viie aasta taha. Foto: Jonathan Ernst / Reuters / Scanpix

Viimase aja Venemaa rünnakud Ukraina vastu näitavad surve kasvu nii rindel, rindelähedasel alal kui ka tagalas. Kõige rohkem on kannatada saanud rindelähedased linnad ja asulad, mida Vene terroristid püüavad lihtsalt purustada kõigi võimalike vahenditega.

Ukraina õhukaitse areng sõja käigus

Urmas Salo erukapten

Artikli kirjutamisel on kasutatud ka Poola sõjandusajakirjade Lotnictwo, Lotnictwo Aviation International, Nowa Technika Wojskowa ja Wojsko i Technika 2024.–2025. aasta numbreid.

Niinimetatud läbirääkimiste perioodil on jätkunud rünnakud Ukraina energiataristu ja elurajoonide vastu. Selles artiklis püütakse kajastada Ukraina õhukaitse arengut sõja ajal.

Juba 2022. aasta jooksul tuli Ukrainal oma õhukaitse Vene õhuründevahendite iseloomu ja taktikat arvestades ümber korraldada. Pärast välksõja nurjumist püüdis Venemaa löökidega Ukraina kriitilise taristu vastu sundida ukrainlasi kapituleeruma.

Põhilisteks ründevahenditeks said strateegilistelt pommitajatelt või sõjalaevadelt lennutatavad tiibraketid. Vähemal arvul kasutati eeskätt sõjaliste objektide vastu ballistilisi rakette. Eriti muutus olukord Iraani päritoluga Shahedi ründedroonide rakendamisega 2022. a sügisel. Seega tuli õhu-

Õhutõrjekahur Gepard ja selle meeskond Odessa esisel.

Foto: Kay Nietfeld / DPA / Scanpix

kaitse arendamisel arvestada järgmisi tegureid:

• Vene peamiste ründevahendite kiirus on suhteliselt väike. Näiteks tiibraketil Kh-101 on see 700 km/h ja Shahed/Geran ründedroonil 150–170 km/h;

• ründevahendite võrdlemisi madal lennulagi, peamiselt mõnikümmend kuni mõnisada meetrit;

• ründevahendite massiline kasutamine, tavaliselt mõnikümmend, 2024. aastast üle 100 raketi ja ründedrooni, isegi üle 200 ühes rünnakus.

Madalalt lendavaid sihtmärke on raske avastada nii sõjalennukitelt kui ka tavalistelt õhukaitse radaritelt. Vaja oleks spetsiaalseid kõrgele mastide otsa kinnitatavaid radareid. Kuid Ukrainas on hakkama saadud ka ilma radariteta.

Ründedroonide Shahed tugev mootorimüra võimaldab avastada neid kaugelt ilma radarita. Üle maa on paigutatud heliandurid, mis hoiatavad kaugelt droonide liikumise eest. Ka madalal lendavaid tiibrakette on võimalik ilma radarita või muude tehniliste vahenditeta avastada.

Madalal lendavate rakettide ja droonide hävitamiseks saab kasutada väiksekaliibrilisi õhutõrjekahureid, kuulipildujaid ja isegi laskurrelvi. Kuna nende relvade tegevuskaugus on

väike, siis tuleb neid kiiresti liigutada vaenlase rünnakute suundadele.

Eespool mainitu põhjal loodi Ukrainas mobiilsed tulegrupid. Õhuhäire korral liiguvad need tõenäolistele ründevahendite liikumissuundadele. Tavaliselt on mobiilses tulegrupis kolm kuni neli sõidukit, relvad on paigutatud pikapitele või maastiku- ja veoautodele.

Mobiilsed tulegrupid ei kuulu õhukaitsejõudude koosseisu, vaid need on loodud Ukraina kõigis väeliikides. Algul loodi need küll õhujõududes, aga mitte ainult õhukaitseraketiväe üksustes, vaid ka raadiotehnilistes brigaadides.

Seejärel loodi grupid territoriaalkaitsejõududes, nii tavalistes brigaadides kui ka strateegiliselt tähtsate objektide kaitse üksustes. Mobiilsed tulegrupid on ka piirivalveteenistuses ja mereväe jõeflotillis. Grupid saavad kasutada ühtset õhukaitse infosüsteemi.

Gruppide relvastuses on levinud 12,7 mm ja 14,5 mm kuulipildujad ja 23 mm kaheraudsed õhutõrjekahurid, aga on ka üheraudseid. Kasutatakse ka vanu II maailmasõja aegseid kuulipildujaid.

Teine põhiline vahend on kantavad õhutõrjeraketikompleksid, nt Igla, Stinger ja Mistral. Öiseks tegutsemiseks vajavad grupid ka autodele paigutatud prožektoreid ja öövaatlusvahendeid, soojusvisioonkaameraid ja -sihikuid.

Autodel kasutatakse näiteks kaameraid MR-2 Viktor, aga kaamerad on monteeritud ka kantavate õhutõrjekomplekside külge.

Ukraina võitlusvahendid droonide ja tiibrakettidega Üheks õhukaitse superrelvaks on osutunud 1970-ndate algul Saksamaal tanki Leopard 1 põhjal loodud iseliikuvad radariga paaris-õhutõrjekahuriseaded Gepard. Need võeti Bundeswehri relvastusest maha 2010. aastal, kuid nende tähetund saabus 2022. aastal.

Ukrainas suutsid Gepardid 2022. a sügisel tõrjuda Vene massilisi ründedroonide Shahed rünnakuid ja hävitada ka tiibrakette. Tänu radarile on võimalik tulistada ka öösel ja sihtimissüsteem võimaldab kiiresti suunata tule ühelt sihtmärgilt teisele. 2. novembril

Raketisüsteem MIM-104C (PAC-2) Patriot.

Foto: Chiang Ying-ying / AP / Scanpix

Õhutõrjesüsteem NASAMS. Foto: Darius Mataitis / Scanpix

SAMP/T Mamba radar.

Foto: Joe Klamar / AFP / Scanpix

Õhutõrjesüsteem RAVEN.

Foto: Shivansh Gupta / Scanpix

2022 suutis üks Gepard hävitada kaks tiibraketti ja tosin Shahedi. 2023. a detsembriks tarnis Saksamaa Ukrainale 52 Gepardit ja jaanuaris 2024 saadi veel 15 juurde. Saksamaa ostis viimased tagasi Katarilt. USA lubas president Joe Bideni ajal tarnida samuti 60 Gepardit, mis osteti tagasi Jordaanialt. Esimesed 30 jõudsid kohale juunist 2024, ülejäänud ilmselt aasta jooksul.

Geparde peetakse kõige tõhusamaks võitlusvahendiks ründedroonide vastu, sest need suudavad kiiresti avada tule. Nendega on hävitatud ka Vene tiibrakette Kh-101. Gepardite kuluefektiivsus on väga hea, sest

35 mm mürsud on odavamad lühimaa-õhutõrjerakettidest. Probleemiks oli 35 mm laskemoona juurdehankimine, sest neutraalne Šveits Ukrainale relvastust ei müü. Hädas kasutati Norra 35 mm mürske. Lõpuks tellis Saksamaa 2023. a Rheinmetalli firmalt 35 mm mürske Gepardile. Efektiivsed õhutõrjevahendid võitluses Vene tiibrakettide ja teiste õhusihtmärkidega on lääneriikidelt saadud moodsad keskmaa- või lähimaa-õhutõrjekompleksid.

NASAMS-i keskmaa-õhutõrjeraketikomplekse on Ukraina saanud alates 2022. a novembrist kokku 17, neist 12 USA-lt, ühe Kanadalt ja neli

Iskander M raketi start õppusel Zapad 2017. Vene kaitseministeeriumi propagandapilt.

Foto: Scanpix

Norralt. Peale selle on NASAMS-3 laskeseadeid saatnud ka Leedu. USA patareides oli kuus laskeseadet AIM120 AMRAAM rakettidega, Leedu omades neli laskeseadet AIM-9X Sidewinder rakettidega.

Õhutõrjekomplekse IRIS-T on Ukraina saanud Saksamaalt 2022. a oktoobrist ja praegu on kokku 12 keskmaasüsteemi SLM ja 12 lähimaasüsteemi SLS. Saksamaa on lubanud 2025. a juurde anda veel neli süsteemi SLM ja Norra ühe.

Ukrainas on efektiivset kasutust leidnud ka eelmise põlvkonna vanad keskmaa-õhutõrjeraketikompleksid. USA päritolu õhutõrjekomplekse

Hawk sai Ukraina Hispaaniast alates 2022. a detsembrist – kokku 20 patareid. Rakette on tarninud USA. Prantsusmaalt on Ukraina saanud paar kompleksi Crotale ja Itaalialt ühe Aspide 2000.

2023. aastast on Ukraina õhutõrje arendanud edukalt ka hübriidseid õhutõrjeraketikomplekse, nn FrankenSAM-e, st vanu nõukogude õhutõrjeraketikomplekse ja nende radareid on kohandatud lääne rakettide kasutamiseks. Kõige tuntum on Buk-M1 kompleksi kasutamine USA lennuväe keskmaa õhk-õhk-rakettidega RIM-7 Sea Sparrow ja AIM-7 Sparrow. 2024. a jaanuaris katsetati

sellist kompleksi edukalt ründedrooni Shahed hävitajana.

Ukraina õhutõrjeradaritega on püütud kohandada ka USA lennuväe lähimaarakette AIM-9 Sidewinder. USA-s on katsetatud ka rakette Patriot vanade nõukogude kaugmaa-kompleksidega S-300. Maismaaseadetes on õhk-õhk-rakettide tegevuskaugus muidugi väiksem.

Ebaharilikke, aga leidlikke lahendusi on loodud ka vana nõukogude tehnika põhjal. Iseliikuvatest õhutõrjekompleksidest Osa-AKM laskmiseks on kohandatud lennuväe lähimaa õhk-õhk-raketid R-73. Osa-AKM originaalmudelil oli kuus raketti 9M33 konteinerites, kuid R-73 paigutatakse lennukitelt võetud juhtraudadele. Kuna R-73 juhtimissüsteem on infrapunaanduriga, siis saab neid komplekse kasutada 12 km kauguselt vaid soojuskontrastiga sihtmärkide vastu, aga mitte Shahed-tüüpi ründedroonide vastu.

Inglismaal loodi Ukraina jaoks improviseeritud mobiilne õhutõrjekompleks Gravehawk. Maastikuautole SupaCat paigutati lähimaa õhk-õhk-rakettide AIM-132 ASRAAM laskeseade kahe raketiga ja lisaks on autol neli tagavararaketti. On reklaamfotosid, kus on kuni kaheksa raketti konteinerites. Infrapunajuhtimispeaga AMRAAM raketi laskekaugus maismaaseadmest võib olla 10–15 km. Radarit pole, kuid kabiini taga on elektro-optiline seade. Sellise kompleksiga on võimalik hävitada helikoptereid, droone ja tiibrakette. Selle kompleksi teine variant on relvastatud nendesamade nõukogude õhk-õhk-rakettidega R-73. Võimalik on paigutada neile ka USA raketid AIM-9X Sidewinder. Hädas tuleb kasutada ja kombineerida kõiki vahendeid.

Ukrainal oli aprillis kokku 25–30 Taanilt ja Hollandilt saadud hävitajat F-16AM/BM ja neid kasutatakse põhiliselt õhuruumi kaitseks, Vene hävituspommitajate tõrjumiseks, tiibrakettide ja droonide hävitamiseks. Tavaliseks relvastuseks on kaks keskmaa õhk-õhk-raketti AIM120 AMRAAM ja kaks lähimaa õhk-õhk-raketti AIM-9M Sidewinder. Ukraina allikail on hävitajad F-16 alla lasknud kaks Vene hävituspommitajat Su-34. Rindelähedases tsoonis

kasutatakse hävitajaid ka maismaa sihtmärkide ründamiseks. F-16-d jõudsid Ukrainasse 2024. a augusti algul ja praeguseks on kaotatud kolm hävitajat.

Veebruari algul sai Ukraina Prantsusmaalt esimesed hävitajad Mirage 2000-5F, arvatavasti kolm lennukit. Ilmselt plaanitakse neid kasutada tiibrakettide Storm Shadow ehk SCALP EG kandjatena. Lennukeid on aga juba kasutatud Ukraina õhukaitseks F-16 kõrval. Hävitaja relvastuses on kuni kuus keskmaa õhk-õhk-raketti MICA, kaks 30 mm lennukikahurit ja neil on ka elektroonilise võitluse süsteem.

Näiteks 10.–16. veebruarini sooritas Ukraina õhuvägi kokku 130 lahingulendu, neist 88 ehk 67,6% olid õhuruumi kaitse hävitajatega, 36 ehk 27,6% raketirünnakud ja õhutoetus maavägedele ning kuus ehk 4,6% luureotstarbelised.

Ukraina raketikaitse probleemid

Ainsaks efektiivseks võitlusvahendiks

Vene ballistiliste rakettide ja nn hüperhelikiirusega rakettidega on USA kaugmaa-õhutõrjekompleks rakettidega PAC-3. Neid komplekse ja rakette jätkub kahjuks vaid pealinna Kiievi ja veel mõne olulisema tagalalinna, sõjaväebaasi või sõjatööstuse objekti kaitseks.

Pärast 2024. a kevadet pole Patriote ilmselt rinde lähedale viidud. Kuna Vene terroristid sooritavad kombineeritud rünnakuid nii ballistiliste kui tiibrakettide ja droonidega, siis peab Patriot töötama koostöös teiste õhutõrjekompleksidega, mis peaks hävitama tiibraketid ja ründedroonid.

Paraku töötavad õhutõrjesüsteemid automaatrežiimil lühikese reageerimisajaga ja seega ei saa välistada, et kallid PAC-3-d tabavad tiibrakette või droone. Ühe ballistilise raketi hävitamiseks võib kuluda kuni kaks raketti PAC-3, mistõttu on võitlus Vene ballistiliste rakettidega Ukrainale kulukas.

Ilmselt püüab Ukraina neid rakette kokku hoida ja seetõttu pole viimasel ajal alati õnnestunud Vene Iskandere või Kinžale hävitada.

Ukrainal on kokku kaheksa Patrioti patareid ja lisaks neli laskeseadet.

Prantsuse õhutõrjesüsteem Crotale on kasutusel ka Ukrainas. Foto: Reuters / Scanpix

Õhutõrjeraketid R-73.

Foto: Ukraina õhujõud

Kolm patareid on kinkinud nii Saksamaa kui ka USA ning ühe patarei on andnud Rumeenia ja Holland. Neli lisalaskeseadet on Saksamaalt. 2025. a peaks Saksamaa koos Kreekaga juurde andma ühe patarei ja üks endine Iisraeli patarei peaks tulema USA kaudu. USA on lubanud anda ka ühe pataljoni komandopunkti.

USA väljaandes Wall Street Journal 11. märtsil ilmunud artiklis rõhutati, et Euroopa õhutõrjekompleksid, nagu SAMP/T, ei ole võrdväärsed Patriotiga. Ainult Patriotid suudavad hävitada ballistilisi ja hüperhelikiirusega sihtmärke. Ehkki Euroopa spetsialistid on püüdnud sellele vastu vaielda, pole Ukraina sõda veel tõestanud SAMP/T võimet võitluses ballistiliste rakettidega.

Probleemina mainitakse SAMP/T mitmefunktsioonilise radari Arabel puudulikke näitajaid. Ehkki SAMP/T on Ukraina õhukaitse esindajate teatel alla lasknud Vene Su-tüüpi lennuki, pole infot tema võime kohta ballistiliste õhuvahendite vastu võidelda.

Venemaa õpib kogu aeg kogemustest ning püüab raketi- ja droonilöökide taktikat arendada ja murda läbi Ukraina õhukaitsest, koormates seda löökidega mitmest suunast.

Omaette probleem on USA uue administratsiooni ehk Trumpi soovimatus Ukrainat tasuta toetada ning püüded relvaabi piiramisega survet avaldada. Seega peavad Ukraina Euroopa liitlased hankima talle raketitõrjerakette.

Itaalia ja Prantsusmaa tarnisid Ukrainale 2023. a SAMP/T õhukaitsesüsteemi patarei rakettidega Aster 30. 2024. a teisel poolel saadi juurde teine. 2025. a märtsis oli ukrainlaste suur mure kompleksi jaoks vajalike rakettide Aster-30 puudus.

Venemaa ründe- ehk terrorivahendite areng

Vene ründevahendite arsenali arendatakse ja täiustatakse kogu aeg (vt ka Sõdur 2023, nr 1 ja 2024, nr 2).

Põhilised igapäevased ründevahendid on Iraani päritolu droonid Shahed/ Geran, mida toodetakse Venemaal Jelabuga lähedal Alabugas.

Ligi pooled või isegi kaks kolmandikku Ukraina vastu kasutatavatest kaugmaadroonidest on 2024. aasta sügisest drooni imitaatorid ehk pettedroonid Gerberad ja Parodijad. Osa neist droonidest kannab ka lõhkelaengut.

Raketilöökide põhivahendiks on ikka strateegilistelt kaugpommitajatelt Tu-95MS lennutatavad tiibraketid Kh-101, mida toodetakse umbes 40 tükki kuus. Koos nendega kasutatakse pettesihtmärkidena vanu tiibrakette Kh-55 ehk Kh-555. Mõnel rünnakul on tarvitatud ka vanu laevavastaseid rakette Kh-22 või Kh-32.

Rinde lähedal ründavad venelased endiselt ka õhutõrjerakettidega. Väiksemas mahus on jätkunud Musta mere laevastiku jäänuki laevadelt lastavate Kalibrite kasutamine. Olulisimaid sihtmärke on tulistatud ballistiliste rakettidega Iskander-M või aeroballistiliste rakettidega Kinžal. Lennutatud on ka üksikuid Cirkone. Ehkki Kiievi õhukaitse on need enamikus alla tulistanud, on raketid tabanud sihtmärke või tapnud tsiviilelanikke mujal, eriti rindelähedastes linnades, nt Krõvõi Rihis, Sumõs ja Odessas.

Venemaa on kasutanud viimastel kuudel Ukraina vastu u 2000–2500 kaugmaadrooni ja 100–200 ballistilist ja tiibraketti kuus. Ukraina õhukaitse suudab hävitada umbes 50–55% kaugmaadroonidest, kuid ligi 40% juhitakse segajatega kõrvale või on need pettedroonid.

Droonide navigatsiooniaparatuuri häirekindlust on täiustatud. Geranite peale on alates jaanuarist pandud Hiina uued navigatsioonisüsteemid kaheksa antenniga CRPA, millel on segamiskindlad filtrid, mis võimendavad satelliitnavigatsiooni signaali. Mõnedel Shahedidel on optoelektroonilised pead, mille abil saab neid suunata lennu lõpuosas. Ka tiibrakettide navigatsioonisüsteeme ja õhutõrje segamisvahendeid on täiustatud.

Venelased püüavad taktikat muutes olla veelgi efektiivsemad. Droonid lendavad eri suundadest madalatel kõrgustel, püüavad kohati ristelda, tõmmata mobiilsete gruppide tähelepanu. Nende ülesanne on segaduse tekitamine õhutõrjesüsteemis, mobiilsete gruppide ülekoormamine, et luua koridorid rünnakuteks. Ukraina mobiilsetel gruppidel on aga hea hoiatussüsteem, mis põhineb erinevatel anduritel ja mobiiltelefonide rakendustel.

Venemaa ei ole saavutanud oma massiliste drooni- ja raketirünnakutega Ukraina sõjalise ja tsiviiltaristu objektide vastu soovitud eesmärke, sest Ukraina õhukaitse töötab. Lääneriikide abiga suudetakse tsiviiltaristut taastada või remontida. Rohkem on kannatada saanud rindelähedased linnad ja asulad, aga ka sadamalinn Odessa.

Läbirääkimiste perioodil on Venemaa agressioonisõda võtnud veel selgema hävitussõja ehk terrorisõja ilme. Samas on märgata, et Venemaa ei suuda efektiivseid ründevahendeid piisavalt toota ja seega püütakse rakendada rohkem droonide ja rakettide imitaatoreid Ukraina õhukaitse ülekoormamiseks. Suurem panus on tehtud ründedroonidele ja ka nende taktikat arendatakse.

Eestil tuleb Ukraina sõja kogemustest õppida, et arendada nii oma õhukui ka tsiviilkaitset ehk tagala kaitset. Eelkõige tuleks eeskuju võtta Ukraina mobiilsete õhukaitse tulegruppide arendamisest.

Mahajäetud rõske tehasehoone. Uksest sisse astudes võtab hämarusega harjumine viivu aega. Mulla, rooste ja ängi hõng viib sind meeltes kuhugi teise kohta. Aukartuse ja lootusetuse tunde segu siit edasi ainult süveneb. Iga tolmuse sammuga hägustub aja mõiste.

Alistumatus

Raiko Jäärats leitnant, toimetaja

Näitus «Vapruse nägu. Azovstali alistumatud kaitsjad» Tallinnas Krulli kvartali sepikojas. Paremat asukohta väljaspool ajutiselt Venemaa poolt okupeeritud Azovstali tehast Mariupolis Ukrainas on selliseks väljapanekuks raske ette kujutada. Näitus avati 16. mail, täpselt kolm aastat pärast Mariupoli langemist. Toona vaatas kogu maailm õudusega, kuidas Mordor oma piiramisrõngast linna ümber järjest koomale tõmbab. Juba 28. veebruaril jäi linn vee ja elektrita. Aprillis oli hävinud 90% linna hoonetest ja eeslinnades järjest suurenesid massihauad.

Aprilli lõpus olid Ukraina kaitsjad surutud Azovstali tehasesse, kuid nad ei mõelnudki allaandmisest. Nende kaitsjate tuumiku moodustasid Ukraina rahvuskaardi Azovi brigaadi võitlejad. Tehas jäi Venemaa poolt vallutamata, kuid Ukraina valitsuse korraldusel pandi relvad siiski maha. Paljud Azovstali kaitsjad on endiselt Venemaal vangis.

Valgus võidab

Teiste hulgas võeti vangi ka Azovi teavitusspetsialist Dmõtro «Orest» Kozatskõi, kes jäädvustas Mariupoli kaitsjate argipäeva fotodele ja videole.

«Ja ongi kõik,» kirjutas Kozatskõi enne vangilangemist Twitteris. «Tänan varjupaiga eest, Azovstal, minu

surma- ja elukoht. Muide, vangistuses olles jätan teile parima kvaliteediga fotod, saadan need kõikidele ajakirjandusauhindadele ja fotokonkurssidele, kui midagi võidan, on pärast avaldamist väga tore. Täname teid kõiki toetuse eest. Kohtumiseni.»

Tema fotod levisid kiiresti üle maailma. Neist ühel, mille nimi on «Valgus võidab», on noor mees maikuises valguskiires, mis paistab läbi tehase katusesse tekkinud mürsuaugu. Need kõigile tuttavad fotod, mis näitasid nii ukrainlastele kui maailmale vapruse nägu, on kesksel kohal ka näitusel.

«Kohe näituse planeerimise alguses oli kõigil osalistel selge, et seda näitust ei saa tuua steriilsesse muuseumiruumi,» räägib näituse eestvedaja Linda Lainvoo. «Oli arusaadav, et see peab

paigutuma kuhugi karmi tööstuskeskkonda. Selleks leiti arendamises olev Krulli kvaratal.»

Kultuuriväärtus

Lainvoo on kriisiekspert ettevõttest Kriisikndlustus OÜ. See on ettevõte, mis pakub mitmesuguseid kriisihaldusega seotud teenuseid riskianalüüsidest kuni hädaolukordade lahendamise plaanide koostamiseni. 2024. aasta augustis käis ta Ukrainas ÜRO eksperdina.

Tema ülesanne oli koolitada Ukraina sõjaväelasi, kes tegutsesid tsiviil-militaarkoostöö valdkonnas, selgitades neile, mida pärandkollektsioonid tähendavad. Muu hulgas seda, et muuseumid ei korralda üksnes näitusi – muuseumid koosnevad ka kollektsioonidest.

Valgus võidab. Foto: Dmõtro Kozatskõi

Näituse avamine Krulli kvartali sepikojas.

Fotod: Siim Õismaa / Eesti sõjamuuseum

«Kui näiteks kaitseväelaste abiga evakueeritakse mingit kultuuriväärtuslikku kogu, siis see ei ole suvaline kühveldamine,» ütleb Lainvoo. «Evakueerijatel peab olema teadmine, milline info peab koos kollektsiooniga kaasa liikuma. Osa kollektsioonidega tuleb ka äärmise ettevaatlikkusega ümber käia.»

Peale selle õpetas ta kahjustuste hindamist. Kohalike sõjaväelaste, prokuröride ja kultuurivaldkonna inimestega arutati ka seda, kuidas kriisiolukorras kahjusid dokumenteerida, nii et see oleks kiire, ohutu ja annaks vajaliku informatsiooni edasi.

«Näiteks on UNESCO-l väga keerulised ja aeganõudvad formularid, mida ei ole võimalik kriisi ajal täita,» räägib Lainvoo. «Me proovisime leida

lahendusi, kuidas vajalik info kiiresti kuidagi salvestada ja rahvusvahelisele üldsusele ja prokuratuurile edastada, et kuritegusid oleks võimalik menetleda.»

Samuti toimus Ukrainas õppus, kus lavastati rünnakuga seotud sündmusi, mida Ukraina sõjaväelased koostöös teistega pidid dokumenteerima. Selle kõige kõrvalt jäi tal Kiievis paar tundi vaba aega ja ta otsustas külastada Ukraina riiklikku ajaloomuuseumi, mille direktor tegi talle tuuri. Muu hulgas nägi ta seal ka esimest korda Azovstali kaitsjate näitust.

Direktorit tundis ta juba varasemast perioodist, sest oli muuseumile organiseerinud ühe esimese abisaadetise 2022. aasta märtsis. Toona oli puudus väga lihtsatest asjadest, nagu näiteks pakkekile ja muu selline. Suured rahvusvahelised abiorganisatsioonid ei suutnud nii kiiresti reageerida.

«Azovstali kaitsjate näitus oli nii mõjus, et ma ei saanud seda enam peast ära,» ütleb Lainvoo. «Ma mõtlesin, et neid lugusid tuleks rääkida.»

Ta kirjutas muuseumi direktorile, et selle näituse võiks Eestisse tuua. Muuseum oli ideega kohe päri.

Kangelaste lugu

«Ruumiks valiti vana sepikoda, millel 2024. aasta sügisel veel isegi katust peal ei olnud,» räägib Lainvoo. «Olukord oli küllalt trööstitu. Aga see idee oli nii atraktiivne, et kvartali arendaja oli nõus sellele katuse peale panema.»

Talvel töid teha ei saanud. Katuse panek algas märtsis. Aprilli lõpus sadas katus veel läbi. Ruumid saadi kätte alles mai alguses, mil hakati täie kiirusega ehitama. Näituse kiirele valmimisele aitasid kaasa mitmed väga asjatundlikud inimesed, andes

Ukraina sõdurid Azovstali tehases 7. mail 2022. Foto: Dmõtro Kozatskõi

Halõna Holitsõna oma Mariupolis hukkunud poja Denõss Dudinovi rüütlifiguurid näituse avamisel Tallinnas 15. mail 2025.

Foto: Mihkel Maripuu / PM / Scanpix

endast parima. Ühe mõtte, mis ettevõtmise õnnestumist soodustas, sõnastas üks sisearhitektidest Liis Lindvere KOKO-st – see ei ole näitus, kus oma kunstilisi ambitsioone välja elada.

Peale maailmakuulsate fotode ja Azovstali kaitsmisel hukkunud kangelaste lugude on välja pandud ka

esemeid, mis on seotud alistumatute kaitsjatega. Näiteks ühe langenud kaitsja lapsepõlve mänguasjad – rüütlifiguurid.

Need olid kunagi väga kallid Denõss «Fantoom» Dudinovile, kes langes Azovstalis. Tema vanem vend Dmõtro «Advokaat» Holitsõn hukkus 2014. aastal venelaste vastu võideldes. Venna eeskujul läks Denõss teenistusse, kuigi ta ei olnud kehva silmanägemise tõttu sõjaväekohuslane.

«Nende ema, kes on selles sõjas kaks poega kaotanud, oli samuti näituse avamisel,» ütleb Lainvoo. «Kõik need esemed, mis näitusel välja on pandud, on langenute perekondade välja valitud.»

Kaitseväelase tee

«Ma ei taha näitusega kindlasti sõjas langemist ülistada,» räägib Lainvoo. «Need langenud ja nende lähedased kannavad edasi sõnumit, et meil on väärtused, mille säilimise nimel tuleb pingutada. Kellel on selleks vajalikud oskused, teevad seda vajaduse korral rindel, aga ülejäänud ühiskond peab leidma endas selle, mida nende väärtuste säilitamiseks teha ja kuidas anda oma panus.»

Kaitseväelased on valinud samasuguse tee nagu need kangelased, kelle mälestust ja väärtuseid näitusel üleval hoitakse. Loodan, et kõik tegevväelased, ajateenijad ja reservväelased leiavad tee sinna. Näitus on mittetulunduslik ja valminud tänu toetajatele avalikust ja erasektorist. Kogu piletitulu annetatakse Ukraina riiklikule ajaloomuuseumile näitusetegevuse jätkamiseks.

Eesti sõjamuuseumi, Vabamu ja Ukraina riikliku ajaloomuuseumi koostöönäitus jääb avatuks 5. oktoobrini.

Ukraina kultuurikeskuse algatusel saadeti näituse avamisel Eestist Ukraina poole teele teadaolevalt seni suurim autokonvoi – 34 sõidukit. Foto: Siim Õismaa / Eesti sõjamuuseum

Toeta õpetades või õpi toetades

Operatsioon Interflex on 2022. aastal alguse saanud Ühendkuningriigi korraldatud ning seal toimuv rahvusvaheline väljaõppemissioon, mis on mõeldud Ukraina sõdurite väljaõppeks ja toetamiseks Venemaa agressiooni vastu.

Ranno Rokk kaitseressursside ameti kommunikatsioonispetsialist

Eesti on oma reserv- ja tegevväelastest instruktoritega Interflexi toetanud alates 2024. aastast. Enda kogemusi jagab kaitseliidu peastaabi pioneeriohvitser major Lauri Mäepalu, kes osales Interflexil 2024. aastal, tol ajal veel kaptenina.

Interflexil on Ukraina toetamisel tähtis osa mobiliseeritute väljaõppes. Ligi 50 päeva kestva rotatsiooniga õpetatakse välja kompaniisuurune üksus. Võrdlemisi lühikese ajaga käiakse üle kõik sõdurile vajalikud baasoskused. Kõigepealt alustatakse relvaõppega, seejärel tuleb meditsiini-, pioneeriehk miiniõpe ning lõpuks taktikaõpe – kaitsvad ja ründavad tegevused eri keskkondades.

Intensiivne väljaõppekava

«Kava on oma intensiivsuse poolest võrreldav sõduri baaskursusega (SBK) Eestis,» ütles major Mäepalu. «Võib tekkida küsimus, kas see on piisav. Siin tuleb arvestada sellega, et õppekava on loodud sõjaaja tingimustest lähtudes Ukraina suuniste järgi ja oma olemuse poolest on see segu SBK-st ja nooremallohvitseri baaskursusest.»

Linnalahinguõpe Interflexi

kursusel 2024. a.

Foto: Mihkel Leis / kaitsevägi

Interflexile on võimalik kandideerida kaitseressursside ameti kodulehel. Reservväelastel tuleb täita kandideerimisvorm, aga tegevväelastel tuleb kõigepealt esitada väeosa ülemale sooviavaldus. Lisainfot saab veebilehelt kra.ee/reserv/interflex

Päevad algavad major Mäepalu sõnul tavaliselt kella seitsmest hommikul ja lõppevad õhtusöögiga kella kuue ajal. Erisused tulevad sisse siis, kui paiknetakse välilaagris – need moodustavad väljaõppest ligi 50 protsenti. «Oluline on väljaõpetatavale isikkoosseisule õpetada tegutsemist ka pimedal ajal,» lisas major Mäepalu.

Instruktori vaatest tuleb arvestada sarnase töörütmiga, kui mitte rohkemaga. «Isegi kui instruktoreid on palju ja mingi osa mehi parasjagu väljaõpet ei korralda, siis valmistutakse järgmisteks päevadeks,» sõnas major Mäepalu. Pealegi erineb sealne väljaõppekeskkond üksjagu Eesti omast.

«Ühendkuningriigis väljaõpet korraldades juhindume ÜK regulatsioonidest. Kui meile on mõne tegevuse elluviimine Eesti harjutusväljadel tavapärane, siis seal ei pruugi see nii olla,» ütles major Mäepalu. Näiteks kui seal on paika pandud, et öised laskmised lõppevad mingil kindlal kellaajal, siis nii see ka on, kuna sedasi on juba aastakümneid sealse armee ja kogukonna vahel kokku lepitud.

Silmas tuleb pidada iga riigi eripärasid. «Kui me Eestis oleme harjunud, et ohvitserid suhtlevad vabalt allohvitseride ja sõduritega, siis seal on hierarhia tugevam ning ohvitserkond on eraldatum.»

Õppida on seega kõigil Interflexil osalejatel, kuid mitte ainult lauakommete tasemel. Võimalused enesearenguks instruktorina avalduvad kogu aeg. Vahepeal toimuvad rist-treeningud teistegi väljaõppemissioonil osalevate riikide instruktoritega.

«Minu rotatsioonide ajal oli Eesti kontingent osa Trident väljaõppekompaniist, kuhu kuulusid peale brittide ka Uus-Meremaa, Kanada, Eesti ja Leedu,» ütles major Mäepalu. «Sarnaste pädevuste, ent erineva taustaga instruktorid avardasid oma silmapiiri igas mõttes. Toimus tihe kogemuste jagamine, mis mõjus Eesti instruktoritele väga harivalt.»

Kes sobib instruktoriks?

Interflexile saavad kandideerida kõik reserv- ja tegevväelased, kellel on vähemalt nooremallohvitseri auaste. Rotatsiooni koosseisu komplekteerib rotatsiooniülem koostöös kaitseressursside ametiga. «Ma koostasin enda jaoks struktuuri, kus mul on mingi hulk tegevväelasi, kes vastutaksid õppeplokkide eest. Nemad juhivad reserv väelastest instruktoreid, kellel on erinevad oskused,» ütles major Mäepalu.

Kulla hinnaga olid inimesed, kellel on laskmiste korraldamise sertifikaat, sest siis võtab ÜK-s sama õiguse taotlemine vähem aega. «Instruktorid peavad

Major Lauri Mäepalu Stonehenge juures. Foto: erakogu

Meditsiiniõpe on lahingus ellujäämisel hädavajalik.

samuti osalema ohutustehnika ja kasutusõiguse loengutel, mis võtab omajagu aega. Rohke bürokraatia nõuab enese kiiret tegutsemist, sest ajalises mõttes valmistutakse juba mineku ajal piltlikult öeldes Eestisse naasmiseks.»

Reservväelaste puhul tuli kasuks ajateenistus rühma parameedikuna või pioneerina. Viimaseid just seetõttu, et Ukrainas kasutatakse üksjagu erisuguseid peidetud lõkse, mida tuleb lahinguväljal kahjutuks teha. Loomulikult oli oluline ka droonioperaatori kogemus.

Instruktorite valikul arvestatakse peale ajateenistuse ka aktiivsust kaitseliidus ja läbitud kursuseid. Pahatihti on ainult ajateenistusega piirdunud reservväelastel nn tühjem leht, mistõt-

tu on rohkemate soovijate korral selle võrra kergem nendest mööda vaadata. «Tähtis on oma oskusi pidevalt värskendada, et potentsiaalse instruktori kompetentsus oleks heal tasemel.»

Sellegipoolest andis major Mäepalu võimaluse ka äsja ajateenistuse läbinutele, kelle sooritusega jäi ta väga rahule. «Tasakaalu leidmine nende vahel, kes on väga kogenud, ja nende, kes võibolla alles alustasid oma reservteenistuse teekonda, on peenhäälestamise küsimus, kuid kõigile tuleb võimalus anda.»

Millega peab arvestama?

«Enne, kui üldse sooviavaldus esitada, tuleb mõelda, mispärast sa seda teha tahad,» ütles major Mäepalu. Peamine sisemine kihutaja peab olema soov

toetada Ukrainat ja eneseareng, sest kaalul on palju. «Kui tekib mõte mõni õppetund vahele jätta, siis ukrainlastele võib see olla hukatuslik. Endast tuleb anda maksimum, et Ukraina võitlejatel oleks võimalus õppida,» ütles major Mäepalu.

«Kui mõttelaad on paigas, pead endale teadvustama, et kohapeal on tegu õppekogunemisega ning käsuahel, kaitseväelasena Eesti esindamine ja ülesandele keskendumine on kesksed eesmärgid,» tõdes major Mäepalu. Omajagu saab ka kogeda brittide kultuuri ja tavaelu, kuid üldiselt pole major Mäepalu sõnul seal veedetud aeg niivõrd romantiline, kui algul arvata võib.

Instruktorid elavad väga lihtsates ja arhailistes kasarmutes, kus liigset

luksust ega mugavusi pole. Väljaõppemissioonil õpetatakse küll sõdureid välja, kuid ennekõike on nad inimesed tunnete ja mõtetega, mis võib emotsionaalselt raskeks kujuneda, eriti rotatsiooni lõpus, kui väljaõpetatud üksus tagasi kodumaale siirdub.

Isiklik kogemus

Major Mäepalu sõnul oli Interflexil osalemine hea kogemus. «See on minu otsene panus Ukraina toetamisse. Otsus minna sündis ka soovist kogeda välislähetuse korras väljaõppemissioonil tegutsemist. Olen varasema teenistuse jooksul Tapal palju kokku puutunud ÜK militaarkultuuriga, mistõttu oli mul lihtne suhestuda nende elukorraldusega.» Seetõttu

oli tal ka üksjagu tuttavaid nägusid juba ees.

Rotatsiooniülemana oli major Mäepalu roll tegeleda igasuguste ülesannetega. «Mingil määral hõlmas see administratiivtööd. Lennupiletite hankimine, koosolekud ja Eesti rahvuslike huvide esindamine olid osa igapäevatööst.

Niisamuti ka tavalised ülema tööülesanded, nagu erimeelsuste lahendamine, õpituvastused teistelt kontingentidelt ja eeskuju võtmine, et luua pretsedent Eesti edasisteks tegevusteks.» Meeskonna sidususe tugevdamiseks telliti traditsiooniliselt rotatsiooni pusasid ning soetati pühendusega suurtükimürske Ukraina suurtükiväelaste toetamiseks.

Eestlaste pühendusega mürsk.

erakogu

«Samuti oli minu kui ülema kohus tutvustada Eesti instruktoritele kohalikku kultuuri. Näiteks saime organiseerida ÜK suurima tankimuuseumi ning maailmakuulsa kiviringi Stonehenge külastuse.»

Isiklik panus aga sellega ei piirdunud. «Minu suurim panus oli kohapeal projekti vedamine, mis oli seotud kaevikuliinide rajamisega harjutusväljale,» ütles major Mäepalu.

«See tõhustas ukrainlaste väljaõpet ja teisalt sain ma üht-teist teada ka tehniliste lahenduste kohta juba lahingukogemusega ukrainlastelt, kuidas nemad rindel on teinud ja miks. Kuna olen ise pioneeriohvitser, siis oli see mulle väga väärt kogemus.»

Foto: Mihkel Leis / kaitsevägi

Laskeväljaõpe Interflexil 2024. a. Fotod: Mihkel Leis / kaitsevägi

Foto:

Purustatud Gaza linn muutus suureks põgenikelaagriks.

Foto: Jehad Alshrafi / AP Photo / Scanpix

Sõjakaotused

2023. aastal alanud uus Gaza sõda on olnud senistest araablaste ja iisraellaste vahelistest sõdadest kõige ohvriterohkem. Kuigi Hamasi andmeid kaotustest Gazas ei saa usaldada, on ka Iisraeli andmetel palestiinlaste inimkaotused suured.

1. aprilli 2025 seisuga on alates 2023. aasta 7. oktoobrist kaotused järgmised (siinkohal on arvestamata jäetud kaotused Jordani jõe Läänekaldal ja Liibanoni lõunaosas võitluses Hezbollahi terroristide vastu):

Iisraeli kaotused kokku on ligi 2000 inimest (995 tsiviilisikut, 992 sõjaväelast ja politseinikku on surma saanud, 13 500 haavatud, 251 pantvangistatud).

Gaza sektoris on 65 000 hukkunut (neist 17 000 terroristi), 116 000 haavatut, 16 300 terroristi vangistatud. Väljaspool Gaza sektori piire Iisraeli territooriumil on surma saanud 1609 terroristi, 200 on vangistatud.

Lõputu Gaza sõda

Uudised sõjategevusest Gaza sektoris või Gaza maaribal on saatnud juba terveid põlvkondi ligi 80 aastat. Mis on selles väikeses maakillus nii erilist, et uudised sealsest konfliktist levivad pidevalt üle kogu maailma ja miks ei õnnestu seal kuidagi rahu saavutada? 1948–2025

Hanno Ojalo sõjaajaloolane

Gaza sektor (Gaza tsoon või Gaza maariba) on tänapäeval üks kahest araablaste Palestiina omavalitsusterritooriumi lahusasuvast osast (teine on Jordani jõe Läänekallas). See on rannariba Vahemere kagurannikul, mis piirneb põhjas ja idas Iisraeliga ning edelas Egiptusega. Selle tsooni pindala on 365 km² (seega suuruselt võrreldav kahe Muhu saarega). Pikkus on umbes 40 km, laius 6–14 km. Maismaapiiri pikkus on 62 km, sellest Iisraeliga 51 km ja Egiptusega 11 km. Rannajoon on 40 km pikkune.

Gaza tsoonis on olulisimad linnad Gaza, Khan-Yunis ja Rafah. Nii nagu kogu ajaloolise Palestiina Vahemere rannik, koosneb Gaza tsoon liivast ja luidetest. Ainult 14% pindalast on põllumajanduslikult kasutatav maa. Aasta keskmine sademete hulk on 150–450 mm, põhjavett on rikkalikult. Ametlikult on sektoris rahaühikuna käibel Iisraeli uus seekel, faktiliselt Egiptuse nael. Sisemajanduse kogutoodang on hinnanguliselt 770 miljonit USA dollarit, elaniku kohta 600 USA dollarit.

Gaza sektor tekkis oma praegusel kujul pärast Iisraeli-Araabia sõda 1949. aastal, kui lepiti kokku Iisraeli riigi piirid. Gaza sektor jäi Egiptuse okupatsioonivägede kätte ja Egiptus seda ei annekteerinud. Siis oli seal elanikke 250 000 (neist suur osa põgenikud), 1970. aastal 340 000, 1990. aastal 650 000, 2010. aastal juba 1,6 miljonit ja 2024. aastal 2,1 miljonit.

Gaza tsoon on üks tihedamini asustatud piirkondi maailmas. Rahvastiku tihedus on Gaza sektoris 4167 in/km². Sündimus on üks suurimaid maailmas. Üle poole rahvastikust on nooremad kui 15-aastased. Keskmine eluiga on lühem kui Jordani jõe Läänekaldal ja Iisraelis. 1990. aastate teisel poolel oli see meestel 70,4 ja naistel 73,4 aastat.

Nagu näeme, on elanike arv seal plahvatuslikult kasvanud. Umbes 60% elanikest on esimese araabia-Iisraeli sõja ajal 1948 praeguse Iisraeli territooriumilt saabunud põgenikud ja nende järeltulijad.

Egiptuse kätte jäänud maariba

Pärast esimest maailmasõda Türgi suurriik Osmanite riik lagunes ning piirkond kuulus Rahvasteliidu Briti Palestiina mandaatala alla.

Gaza tsoon on üks tihedamini asustatud piirkondi maailmas. Rahvastiku tihedus on 4167 inimest ruutkilomeetri kohta.

Iisraeli riigi väljakuulutamisest 1948 kuni kuuepäevase sõjani 1967 haldas piirkonda Egiptus, kuigi ta seda ei annekteerinud. Egiptuse võimud hoidsid palestiinlasi sektoris, takistades nende liikumist Egiptuse territooriumile ja üritasid seal moodustada «ülepalestiinalist valitsust», kuid mingit Palestiina riiki või selle alget seal ei moodustatud. Küll aga korraldasid Gaza sektori araablastest terroristid pidevalt rünnakuid Iisraeli territooriumile.

Suessi kriisi ajal 1956. aastal vallutas Gaza tsooni Iisrael ning okupeeris selle ajutiselt, kuni see 1957. aastal jälle Egiptuse kätte langes. Terroristide rünnakud jätkusid. Aastatel 1967–2005 valitses Gaza tsooni Iisrael. Kuid 2005. aastal nõustus Iisrael likvideerima Gaza sektoris kõik oma uusasundused ja piirkond läks tervikuna Palestiina omavalitsuse territooriumi koosseisu.

Oslo lepete kohaselt hoiab Iisrael enda kontrolli all Gaza tsooni õhuruumi ja territoriaalvett, maapiiri Iisraeliga põhjas ja idas ning merepiiri läänes. Gaza tsoon kuulub formaalselt tervikuna Palestiina omavalitsuse administratsiooni alla. Vee- ja

elektrivarustus ning telekommunikatsioonid sõltuvad Iisraelist. Alates juunist 2007 hoiab Gaza tsooni enda kontrolli all äärmuslik islamirühmitus Hamas.

Iisraeli võimu all 1967–2005

Kuuepäevases sõjas juunis 1967 vallutas Iisrael Egiptuselt muu hulgas Gaza tsooni ja kogu Siinai poolsaare (viimane anti rahuleppe sõlmimise tulemusena 1979. a Egiptusele tagasi). Iisrael rajas 1970ndatel Gaza tsooni 21 juudi asundust umbes 8500 elanikuga. Need hõlmasid 40% Gaza tsooni pindalast ja seal elas kokku 8000 asunikku. Gaza tsooni araablastest elanikel ei olnud neile asundustele ligipääsu ning nad lõikasid ära tee randa ja põldude juurde. Samuti olid asundused pidevalt terroristide sihtmärgiks.

1987. aastal asutati Gazas äärmuslik islamiorganisatsioon Hamas, mis alustas terroritegevust Iisraeli vastu. Ka esimene intifada sai samal aastal alguse Gaza sektorist.

Alates Oslo lepetest Iisraeli ja palestiinlaste vahel 1994. aastal oli Gaza tsoon valdavalt Palestiina omavalitsuse all. Terroriaktid ja relvakokkupõrked Gaza sektoris jätkusid ka pärast Oslo leppeid. Palestiina terroristid rajasid seal hiiglasliku tunnelisüsteemi ja samuti kasutati maa-aluseid tunneleid Egiptusest salakauba (sealhulgas relvade ja laskemoona) sissetoomiseks. Iisraeli väed purustasid aeg-ajalt avastatud tunneleid, kuid nende rajamine jätkus pidevalt.

Iisraeli peaminister Ariel Sharon alustas 2005. a pärast pikaajalisi sisepoliitilisi tülisid tagasitõmbumist Gaza tsoonist, mis hõlmas kõikide

Egiptuse soomuk ja piiriületajad Egiptuse-Gaza piiril.

juudi asunduste likvideerimist piirkonnas. 15. augustil 2005 algas Gaza tsoonist tagasitõmbumine keeluga Iisraeli tsiviilisikutele Gaza tsooni siseneda ja seal viibida. Juudi asunikele anti algul 48-tunnine tähtaeg piirkonnast lahkumiseks.

Seejärel algas Iisraeli vägede väljaviimine. Mõne päevaga lahkuti juudi asundustest. Majad lammutati, et anda need alad araablastele üle.

12. septembri hommikul lahkus Gaza tsoonist viimane Iisraeli sõjaväekonvoi. Sellega lõppes Iisraeli 38 aastat kestnud sõjaline kohalolek Gaza tsoonis.

Hamasi eesmärk on luua omaette islamiriik, mida hakataks valitsema šariaadi kohaselt.

Palestiina araablased tähistasid seda paugutamise ja tuututavate autode rongidega. Mitmes juudi asunduses süütasid araablased sünagoogi, mis oli ainsa hoonena püsti jäetud. Palestiinlased võtsid seda Iisraeli järeleandmist nõrkuse märgina ja jätkasid oma terroritegevust.

Hamas haaras võimu

Gaza sektoris järgnes verine võitlus araabia klannide vahel ning juhtparteide Hamasi ja Fatahi vahel. Võimuvõitlus lõppes Gaza sektoris 2007. aastal kodusõjaga. Mitu päeva kestnud lahingute järel Gaza sektoris tappis ja vangistas Hamas tähtsaimad Fatahi esindajad ning sundis Palestiina omavalitsuse presidendi Mahmud Abbasi partei liikmed Gazast põgenema. Fatahi julgeolekujõud arreteerisid omakorda Läänekaldal hulga Hamasi liikmeid. Hukkus sadu tsiviilisikuid. Infrastruktuuri väljaehitamine takerdus. Alates 2007. aasta juunist oli Hamas Gaza sektoris ainuvalitseja. Tegu on faktiliselt Palestiina omavalitsusest sõltumatu moodustisega, mille suurimaks tuluallikaks on rikkalik välisabi, mis tuleb ÜRO-lt, Euroopa Liidult ja rikastelt araabia riikidelt. Hamasi eesmärk on luua omaette islamiriik, mida hakataks valitsema šariaadi kohaselt. Elanikkonda hoitakse oma kontrolli all julma terrori, propaganda ja kõigi ressursside jaotuse järelevalvega. On tõendeid,

Foto: Mohamed Abd El Ghany / Reuters / Scanpix

Al-Aqsa märtrite brigaadi terroristid imiteerivad sõjalist väljaõpet Gaza sektoris. Pilt aastast 2002. Foto: Ahmed Jadallah / Reuters / Scanpix

et Hamas teeb terroristliku tegevuse elluviimisel koostööd ka osade ÜRO abitöötajatega.

Hamas soovis võitlust Iisraeliga jätkata ning kuna Gaza sektoris seda teha enam ei saanud, sest kogu sektor oli ümbritsetud tugeva traataiaga, mida valvas Iisraeli sõjavägi, alustati rakettide salakaubana sissetoomist ja kohapeal valmistamist. Nendega hakati tulistama Iisraeli asulaid ja linnu.

Esialgu oli rakettide laskekaugus ja purustusvõime väike, kuid aja jooksul need näitajad paranesid. 2012. aastal tulistati juba Tel Avivi, 2014. aastal Haifat ja Jeruusalemma, 2023. aastaks ulatus uute rakettide laskekaugus 120 kilomeetrini – kuni Iisraeli riigi kaugeimate piirideni.

Iisrael alalise raketirahe all Kui esialgu kasutati peamiselt isetehtud rakette Qassam ja Qassam 2 (laskekaugus 6 km), siis hiljem õnnestus Gazasse salakaubana (kas meritsi või Egiptusest salatunnelite kaudu) sisse tuua juba Iraani rakette Fajr-5, mille laskekaugus oli 75 km.

Esimesed raketid tulistati Gaza sektorist Iisraeli pihta juba teise intifada ajal 2001. aastal. Sellest ajast peale on Hamas ja ka teised palestiinlaste terroriorganisatsioonid (Islami Püha Sõda, PFLP, Rahva Vastupanu Komitee jt) Gaza sektori territooriumilt tulistanud kümneid tuhandeid väiksemaid ja suuremaid rakette (ja miinipildujamiine) Iisraeli territooriumile.

Seejuures on nende laskekaugus üha suurenenud ning raketid ulatuvad juba peaaegu kogu Iisraeli territooriumile. Eelkõige tulistavad terroristid rakette just tsiviilobjektide pihta. Ühest küljest põhjendab Hamas seda võitluse jätkamisega «sionistliku moodustise» vastu, vajaduse korral seletatakse, et see on vastumeede Iisraeli poolt Gazale kehtestatud blokaadi vastu.

Iisraeli elanike alaline oht raketirünnakute ees, pidevad õhuhäired ja varjenditesse kiirustamine häirib tuntavalt riigi ja selle elanike elu, tervist ja majanduslikku arengut. Ulatuslik varjendite ehitamine ja kallite õhutõrjesüsteemide väljaarendamine viib ära vahendeid teistest majandusharudest. Samas näitas septembris

2014 Gaza sektoris korraldatud küsitlus, et 80% sealseid elanikke toetas raketirünnakuid.

Iisrael oli sunnitud oma elanikkonna kaitsmiseks tegema suuri kulutusi õhutõrjele ning rajama 2,5 km laiuse turvatsooni Gaza sektori ümber, kuhu Palestiina araablastel oli sissepääs keelatud. Kasutati ka «pehmemaid» meetodeid Hamasi taltsutamiseks: kütuse ja elektriga varustamise vähendamist ning kaubavahetuse ja piiriületusvõimaluste piiramist (hulk Gaza elanikke käis varem Iisraelis tööl). Samal ajal andis Iisraeli sõjavägi raketilaskjate ja nende infrastruktuuri pihta õhulööke ja suurtükiväe tulelööke.

Kui rakettide laskmine ja ohvrid Iisraeli poolelt liiga suureks kasvasid, sooritas Iisraeli armee ka maaväe sissetunge Gaza sektorisse, kuid Hamasi terroristid varjusid maa-aluses tunnelisüsteemis ja kandsid suhteliselt tagasihoidlikke kaotusi. Suuremate operatsioonide ajal ründas Iisraeli lennuvägi Hamasi juhte, hooneid, mida kasutati relvaladudena (politseijaoskondi, koole, haiglaid, ÜRO ladusid, mošeesid, Hamasi valitsushooneid jms).

Sõja eest põgenedes tuleb leppida kättesaadavate transpordivahenditega.

Raketisõja intensiivsus ja ohvrid

aasta hukkunud vigastatud rünnakud

2001 0 ? 4

2002 0 ? 35

2003 0 ? 155

2004 4 ? 281

2005 2 ? 401

2006 2 371 1722

2007 2 578 1276

2008 8 611 2048

2009 0 11 569

2010 1 35 150

2011 2 81 419

2012 6 284 2256

2013 0 ? 32

2014 6 80 2800

2015 0 0 3

Total 33 1971 12 338

Suurimad sissetungid Gazasse toimusid 2008.–2009. aastavahetusel (operatsioon Sulatina) ja 2014. aastal (operatsioon Purunematu kalju). Kogu selle raketisõja ajal rahvusvaheline üldsus hurjutas ja mõistis hukka Iisraeli vastumeetmeid ja blokaadi

ning aeg-ajalt oligi Iisraeli valitsus sunnitud vaherahu sõlmima ning blokaadi leevendama.

2011. aastaks suutis Iisrael rajada oma elanike kaitseks rakettide vastu mobiilse raketikaitsesüsteemi ehk raketikilbi, mis on tuntud nimega Raudkuppel (Iron Dome). Selle arendasid välja Iisraeli kaitsetööstusettevõtted Rafael Advanced Defence Systems ja Israel Aerospace Industries. Kuid selle süsteemi kasutamine on väga kulukas.

Gaza sõda 2023–2025

2023. aastal valmistas Hamasi sõjaline juhtkond salaja ette ulatusliku rünnaku Iisraeli vastu. Iisraeli luureorganid ei suutnud kahjuks saadud infot piisava täpsusega tõlgendada ja sellest õigeid järeldusi teha. Seetõttu tabas Hamasi rünnak iisraellasi ootamatult.

7. oktoobril 2023 korraldas Hamas Gaza sektorist ulatusliku rünnaku Iisraeli vastu. Üllatusrünnak algas hommikul Iisraelis paiknevate asulate ja objektide suunas välja saadetud vähemalt 3000 raketiga. Samal ajal murdis umbes 2500 Hamasi terroristi (põhiliselt al-Qassami brigaadide võitlejad) läbi Gaza-Iisraeli piiril paiknevast tõkestavast tarast, tungis Iisraeli asulatesse ning asus ründama Iisraeli kogukondade tsiviilisikuid.

Vähemalt 1400 inimest mõrvati, nende hulgas olid peamiselt elanikud kaheksast Lõuna-Iisraeli kibutsist, aga ka 260 inimest, kes osalesid noorte muusikafestivalil Re’im. Gaza sektorisse viidi 251 tsiviilpantvangi, sealhulgas naised ja lapsed, ning vangistatud Iisraeli sõdurid ja piirivalvurid. Kõige sellega kaasnes ohjeldamatu seksuaalvägivald, piinamised ja muud julmused.

Hamas teatas, et nad on saanud Iraanilt toetust Iisraeli ründamiseks ja et rünnak tehti vastusena Iisraeli asunike vägivallale, Gaza sektori blokaadile, Jeruusalemma Al-Aqsa mošee rüvetamisele ning Iisraeli julmustele palestiinlaste vastu aastakümnete jooksul. 9. oktoobril 2023 kuulutas Iisraeli valitsus (peaminister Benjamin Netanyahu) Hamasile sõja ja kehtestas Gaza sektorile täieliku blokaadi, mis hõlmas toidu-, vee-, elektri- ja kütusetarnete peatamist.

Iisraeli sõjavägi alustas rünnatud piirkondade puhastamist Hamasi terroristidest ning samal ajal õhurün-

Iisraeli Raudkupli raketisüsteem.

Foto: IMDO / ZUMA Press / Scanpix

Foto: Mahmoud Zaki / ZUMA Press / Scanpix

nakuid Gaza sektorile. Iisrael mobiliseeris oma sõjaväe (kokku 530 000 meest) ja valmistas ette maaväe sissetungioperatsiooni Gaza sektorisse, mille eesmärk oli Hamasi terroriorganisatsiooni võimu kukutamine kohapeal, selle desarmeerimine ja pantvangide vabastamine.

Hamasi võitlejate koguarvuks hinnatakse 20–40 000 meest. Sõjaline operatsioon viidi kavakindlalt ellu, samal ajal kui ÜRO ja paljud riigid nõudsid pidevalt kehtestada otsekohe relvarahu. 2024. aasta lõpuks oli Iisrael suutnud hävitada valdava enamiku terroristidest, nende relvastusest ja infrastruktuurist nii maa peal kui maa all (sh tunnelisüsteem). Samuti on tapetud suurem osa Hamasi juhte: Muhammad Ismail Darwish, Yahya Sinwar, Mohammed Deif, Marwan Issa ning Ismail Haniyeh ka Iraani territoriumil.

Iisraeli sõjalist operatsiooni juhtisid kaitseminister Yoav Gallant ja Iisraeli kaitsejõudude peastaabi ülem kindral Herzi Halevi. Hoolimata Iisraeli erakordsest sõjalisest võimest ja ilmselgest üleolekust ei olnud see kerge võit-

Foto: Mohammed Saber / EPA / Scanpix

Plahvatus Gaza linnas.

lus, kuna Gaza sektoris tuli sõjaväel võidelda tihedalt rahvastatud aladel, kus Iisraeli kaitsejõud olid igal sammul pidanud arvestama tsiviilelanike turvalisusega.

Hamasi terroristid seevastu tegid kõik, mis nende võimuses, et rikkuda kõiki olemasolevaid sõjapidamise reegleid: tulistasid rakette Iisraeli tsiviiltaristute pihta, lootes tappa võimalikult paljusid; tegutsesid koolidest, haiglatest, mošeedest ja administratiivkeskustest või nende vahetust lähedusest, seades selliselt ohtu oma tsiviilelanike elud. Kasutasid sektori elanikke «elava kilbina» ja levitasid üle kogu maailma ohjeldamatut valepropagandat Iisraeli «sõjakuritegudest».

Isegi kui nende juhtimisstruktuur on segi paisatud ja halvatud, on Hamasi allesjäänud terroristid endiselt täis valmidust edasi sõdida.

Sõja alguspäevil võttis Iisraeli armee esmalt üle Gaza põhjaosa, rajades läbi keskosa liikumiskeeluga ala. Põhjaosa elanikud evakueeriti lahingute ajaks lõuna poole. Kevadeks oli kogu Gaza Iisraeli kontrolli all, kaasa arvatud piir Egiptusega. Piiri kontrolli alla saamine lõikas ära terroristide relvavarude juurdevoolu.

Kahjuks ei ole Hamas siiani alistunud, kuigi mitmed tippjuhid ja enamik kõrgemast juhtkonnast on hukkunud. Terroristlik organisatsioon ei ole hoolimata pikaajalistest läbirääkimistest andnud välja kõiki pantvange, kellest osa on veel Hamasi käes.

Isegi kui nende juhtimisstruktuur on segi paisatud ja halvatud, on Hamasi allesjäänud terroristid endiselt täis valmidust edasi sõdida. Hoolimata põrmugi Gaza tsiviilelanike ohvritest –otse vastupidi, need tulevad Hamasile tema propagandas ainult kasuks.

5. oktoobril 2024 kordas Iisrael taas operatsiooni Gaza põhjaosas, mille nad olid juba sõja alguspäevil üle võtnud. Põhjus oli selles, et peaaegu iga ühiskondliku hoone ja elumaja all on tunnel või punker, mis võis olla ühendatud teiste sarnastega, ja kus siiani tegutsesid terroristid. Nendest tunnelitest imbusid taas välja raskelt relvastatud terro-

ristid ja tulistasid rakettidega Iisraeli asunduste pihta.

Iisraeli kaitseväe ülesanne on nüüd käia läbi kõik majad ja teha kindlaks, kus varjavad ennast praegu veel elus olevad ja seni tabamatud terroristid. Viimase pooleteist kuuga on Iisraeli armee tabanud hulgaliselt terroriste ja nende relvastust. Kahjuks on see põhjustanud ka mitmeid kaotusi oma võitlejate hulgas.

Käimasoleva operatsiooni jooksul on Iisraeli kaitsevägi hukanud Gaza põhjaosas 1200 terroristi ja kahjutuks teinud 1800 vaenlase sihtmärki. Oma võitlejatest on selle operatsiooni käigus hukkunud 24 ja haavata saanud üle 200. Selleks ajaks on võitluse piirkonnast evakueeritud vastaspoole 64 000 tsiviilelanikku.

Tsiviilelanike evakueerimine on osutunud probleemiks, kuna Hama-

si terroristid on korduvalt takistanud nende liikumist. Iisraeli armee on dokumenteerinud terroristide sunnimeetmed oma tsiviilisikute suhtes. Neid on sageli kästud lahingualale jääma, et ise olla nende kui inimkilbi taga. On olnud juhuseid, mil evakueerujaid on jalgadesse tulistatud, et neid takistada ja selle kaudu hirmutada ka teisi kuulekusele.

Iisrael on valmis sõlmima vaherahu Gazas. Seda vähemalt kahel tingimusel. Vaenlane peab vabastama pantvangid ja loobuma Gaza valitsemisest. Kui Hamas vaherahu tingimustega ei nõustu, tuleb Iisraelil jätkata sõjalist operatsiooni Gaza vabastamiseks terroristidest. Selleks käiakse maja haaval läbi kogu piirkond, et avastada iga punker või tunnel nende all ja iga terroristide juhtimiskeskus, relvaladu või tehas nii maa peal kui all. Praegu prognoosi-

Iisraeli sõdurid ja hukkunute näopildid, kus terroristid 7. oktoobril 2023 ründasid noortefestivalil osalejaid.

Foto: Menahem Kahana / AFP / Scanpix

Peaminister Benjamin Netanyahu leinaüritusel.

Foto: Abir Sultan / AP / Scanpix

takse, et see võtab vähemalt pool aastat aega.

2023. aastal sõlmitud lühiajalise vaherahu (24.–30. november 2023) ajal vahetati vange järgmiselt: Iisrael sai tagasi 105 pantvangi 300 palestiinlase vastu.

Iisraeli sõlmitud uus vaherahu Hamasiga Gazas kestis 19. jaanuarist kuni 1. märtsini 2025, mille käigus vahetati ka vange. Hamas vabastas selle aja jooksul 33 Iisraeli pantvangi, enamik neist elusana. Vastu sai ta ligi 2000 süüdi mõistetud kurjategijat, kellest osa pääsesid Juudasse ja Samaariasse, osa Gazasse ja mõned saadeti Egiptusesse, kust nad omakorda viidi edasi teistesse riikidesse.

Seejärel alustas Iisrael läbirääkimisi vaherahu teise etapi üle, mille käigus oleks Iisrael pidanud tagasi saama kõik Hamasi käes olevad pantvangid. See pole siiani teostunud. Nii Iisrael kui ka USA pakkusid vaherahu teise etapi läbirääkimiste ajaks välja esimese etapi pikendamise koos osalise pantvangide vabastamisega. Sellega Hamas ei nõustunud.

Pantvangis on veel 59 Iisraeli kodanikku. Arvatakse, et 35 nendest on juba oma elu kaotanud. 22 peaks olema endiselt elus. Kahe kohta andmed puuduvad. Kuna Hamas üritas Iisraeli antud vaherahu kasutada ära taasrelvastumiseks ja reorganiseerumiseks, ilma et oleks enda käes olnud pantvange välja andnud, katkestas Iisrael selle aasta märtsi keskel vaherahu. Jälle võeti sihikule terroristid ja nende relvavarud. Märtsi lõpupäevil sisenes Gazasse taas ka Iisraeli maavägi.

Hoolimata konflikti eskaleerumisest jätkuvad ka Qatari ja Egiptuse vahendatud läbirääkimised Israeli ja Hamasi vahel. Iisraeli nõuded teisele etapile on endised: Hamas peab loovutama võimu Gazas ja relvad. Iisrael ei ole nõus loovutama Gaza Egiptuse piiri teiste valvata, kuna sealt tõi Hamas enamiku relvadest ja laskemoonast sisse.

Iisraeli positsioonid on läbirääkimistel tugevamad kui varem, eriti USA uue administratsiooni toetuse tõttu. Iisrael on saatnud Hamasile sõnumi, et nende keeldumise korral vaherahust annekteerib ta osa Gazast. Kui pantvange läbirääkimiste teel vabaks ei anta, siis vabastab Iisraeli kaitsevägi nad jõuga.

Pantvangide saatus hoiab juute

ärevil. Foto: Ronen Tivony / ZUMA Press / Scanpix

Iisraeli pantvangide saatus

7.

oktoobril 2023 võtsid Hamasi terroristid oma rünnaku ja veresauna käigus hulgaliselt pantvange ja viisid need taganedes endaga kaasa Gaza sektorisse. Pea pool Iisraeli elanikkonnast on valmis nii elus pantvangide vabastamise kui ka hukkunud pantvangide surnukehade kättesaamise nimel tegema järeleandmisi ja nõuab seda häälekatel massimeeleavaldustel ka oma valitsuselt. Ühe inimese väärtus Iisraeli ühiskonna silmis on kõrge erinevalt araablaste suhtumisest oma ohvritesse. Seetõttu on Iisraeli valitsus senise praktika kohaselt olnud nõus vahetama ühe iisraellase vastu sadu või isegi tuhandeid palestiina vange. Kokku oli pantvange 252 meest, naist ja last. Väike osa neist olid sõjaväelased ja politseinikud, suurem osa aga tsiviilisikud. Enamikus olid Iisraeli kodanikud ja väike osa oli ka välismaalasi. Iisraeli võimude eesmärk oli pantvangid igal juhul vabastada, kas siis jõuga või läbirääkimiste teel. Hamasi juhtkonnale oli aga just pantvangide kinnipidamine nende suurimaks trumbiks läbirääkimistel.

Kuni 7. märtsini 2025 õnnestus Iisraeli sõjaväel vabastada, päästa või leida surmasaanutena kokku 175 pantvangi. Neist 141 vabastati elusana (105 esimese, 24 teise vahetuse ja 12 sõjalise operatsiooni käigus). Iisraeli sõjavägi leidis Gaza sektorist ka 37 surmasaanud pantvangi. Õnnetul kombel hukkus ka kolm pantvangi, kelle lasid Iisraeli sõdurid eksituse tõttu nende põgenemise ajal maha. 7. märtsil 2025 hoiab Hamas Iisraeli andmetel enda käes veel 24 elusat pantvangi ja samuti 35 surnukeha.

Eesti on kaitstud kindlamini, kui tehisaru aitab

Tehisintellektist ehk tehisarust (artificial intelligence – AI, eestikeelne lühend TA) on saanud tänapäeva sõjalise konflikti osaline, mida kinnitavad arengusuunad Ukrainas ja Gazas.

Teet Laeks kolonelleitnant

Samal ajal kui suure sõdiva inimhulga üleolek lahinguväljal ikka veel loeb, on otsustavaks saanud parem olukorrateadlikkus, reageerimiskiirus, täpsus ja kohanemine uute oludega koostöös inimese ja masina vahel.

TA on tehnoloogia, mis on avanud ukse, et liikuda järgmisele tasemele inimese ja masina vahelises koostöös. Seetõttu pole Eesti-sugusele väikeriigile, kellel on piiratud inimvara ja materiaalsed ressursid, TA kasutuselevõtt mitte pelgalt eelis, vaid vältimatu strateegiline vajadus selleks, et ohtudega toime tulla.

tehisarul lahendada keerukamaid ülesandeid, analüüsida suurt andmemahtu ja luua uut sisu kujul, mis on olnud omane inimesele.

Meil ei ole piisavalt ressurssi ja ruumi, et sihtmärgist mööda lasta, eksida enda luureandmetes või saada eelhoiatus liiga hilja. Seega on oluline täpne ja kiire informatsiooni kogumine, töötlemine, analüüs, otsustamine ning tegutsemine.

Seda nii satelliidipildi analüüsimisel, droonide juhtimisel, sihtmärkide tuvastamisel, logistika ja evakuatsiooni korraldamisel või küber- ja infooperatsioonidel.

Artikkel tugineb autori tehisaruteemalisel uurimistööl Ameerika Ühendriikide maaväe sõjakolledžis 2024.–2025. a.

Samas on oluline mainida, et TA puhul pole tegemist müstilise isemõtleva ja areneva supermasinaga, vaid siiski arvutisüsteemidel põhineva autonoomse tarkvaralahendusega, mis on suuteline etteantud andmeid süsteemsemalt töötlema või teisiti öeldes õppima. Õppimine võimaldab

Näiteks hävitaja juhtimist inimpiloodiga võrreldes oli TA reageerimisel ja manööverdamisel 250 korda kiirem. TA on teinud revolutsiooni infotöötlemise valdkonnas, kiirendanud VOOT-tsüklit (vaatle-orienteeri-otsusta-tegutse) paljudes valdkondades ennenägematu tasemeni. Samuti suu-

rendavad liitlased, partnerid ja vastased oma efektiivsust ning relvajõudude tõhusust tehisarul põhinevate sõjaliste lahenduste kaudu juba praegu.

Ukrainast Gazani

Ukrainas on töös tehisaru täiustatud lahendused mehitamata süsteemidele (navigatsioon, autonoomne ülesannete täitmine, koordineerimine, andmete kogumine ja säilitamine, vaenlase tuvastamine), logistikasüsteemidele (ennustada hooldus-, tarne- ja logistikavajadusi ja -riske, ladude toiminguid, autonoomset veoste kohaletoimetamist ja evakueerimist), miinide ja laskemoona avastamisele ja neutraliseerimisele (eri andurite tuvastamine, demineerimise planeerimine, robotsüsteemid demineerimiseks), küberturvalisusele (krüptimine, klassifitseerimine, turbetestimine, ohuanalüüs, täiustatud elektrooniline võitlus), väärinfo vastu võitlemisele ja teistele lahendustele (TA

abistatud lahingujuhtimine, väljaõpe ja simulatsioonid, luureinfo analüüs, kahjude hindamine).

Veelgi enam, tegemist ei ole ainult tulevikuarendustega, vaid uue reaalsusega. Siinkohal mõned näited Ukraina lahinguväljalt. Palantir Technologies Inc. Meta Constellation lahendus võimaldab kiiresti ligi pääseda kommertssatelliitide andmetele kõigist olemasolevatest vahenditest, millal ja kus on vaja teavet, et toetada olukorrateadlikkust, otsuste tegemist ja sihitamist.

Veel on tuntud Clearview tehisaru näo-, häältuvastuse ja Prime AI tõlkelahendus. Need aitavad kaasa potentsiaalsete Vene võitlejate ja luurajate tuvastamisel, valeinfoga võitlemisel, lahingutegevuse käigus hukkunud Vene sõdurite tuvastamisel ning võimalike huvipakkuvate isikute hindamisel, näiteks sõidukite kontrollpunktides.

Droonide juhtimises on tuvastatud, et tehisarul põhinev navigeerimine annab Ukraina poolele juba praegu kolm kuni neli korda suurema tõenäosuse, et droonid jõuavad sihtmärgile, vähendades nii kulusid ja suurendades lahingutempot.

Lisaks olukorrateadlikkusele, sihitamisele ja mehitamata süsteemide juhtimise toetamisele on TA parandanud andmehaldust, info- ja küberoperatsioonide korraldamist, simulatsioonide ja lahinguolukordade modelleerimist väljaõppel. Samas tuleb selguse huvides mainida, et täielikud mehitamata droonide ründevõimed on alles arengujärgus ja eeldatavasti saavad need valmis aasta või paari pärast. Siis jääb inimesel vaid rünnaku otsus kinnitada.

Mis puudutab TA toetatud droonipilvede arengut, siis arvatakse, et praeguse seisuga on droonipilved juba 2025. aastal Venemaa-Ukraina lahin-

Foto: Christian Ohde / IMAGO / Scanpix

guväljal kohal. Paralleelse näitena saab tuua, et Rootsi armee on juba arendanud TA-põhise lahenduse, mis lubab ühel operaatoril juhtida korraga kuni 100 seadme pilve.

Droonipilvest rääkides mõeldakse lahendust, kus droonid vahetavad aktiivselt üksteise vahel olukorrainfot distantsilt ja selle põhjal reageerivad ohtudele või sihtmärgile.

Iisrael kasutab tehisaru

Tuleb mainida, et ka Iisrael on kasutanud tehisaru Gaza konfliktis. Iisraeli arengud TA edukast rakendamisest on jõudnud veelgi kaugemale. Nii leiab TA kasutust mehitamata süsteemide kaudu nii maal, merel kui ka õhus, samuti õhukaitses, küber- ja luurevaldkonnas.

Iisrael on kasutanud ka tehisarul põhinevaid süsteeme, mis toetavad eelhoiatust, sõjalist planeerimist, olukorrateadlikkust, lahingujuhtimist, logistikat (nt lahingumoona ja ladude haldus) ja sihitamist. Näiteks Alchemist, mis pakub reaalajas visuaalset sihtmärkide tuvastamist, samal ajal kui Gospel ja Lavender teeb reaalajas sihtmärkide rünnaku ettepanekuid eri luureandmete põhjal.

Tehisaru võimendatud sihitamise lahendused aitasid Iisraelil tuvastada 100 sihtmärki päevas, samal ajal kui varem suuis luure ette võtta 50 aastas. Teine edukas näide TA integratsioonist pärineb õhukaitselahendusest nimega Raudkuppel (Iron Dome), mis aitas kaitsta juba 2021. aastal edukalt ülekaalukate Hamasi raketirünnakute eest.

Veel kasutab Iisrael AnyVisioni välja töötatud tehisarul põhinevat näotuvastustehnoloogiat, mida kasutatakse kontrollpunktides ja suurel hulgal kaameravõrgustiku taga selleks, et võimalikke ohte suurtel aladel reaalajas tuvastada.

Eelnevat arvesse võttes on Iisrael edukalt integreerinud tehisaru paljudesse sõjalistesse valdkondadesse ja võimetesse, sh reaalajas infotöötlusesse ning sihitamisse, luuresse, juhtimisse, planeerimisse, mehitamata relvasüsteemidesse, logistikasse ja küberoperatisoonidesse. Iisraeli puhul on näha, et tehisaru kasutatakse juba mitmekihiliselt ehk erinevad TA mudelid vahetavad andmeid omavahel.

Piltidel võimalikke tehisaru rakendusi: Robotid Hannoveri messil. Foto: Julian Stratenschulte

lennuvahend Hiinas toimunud tarbekaupade messil.

Robotkoer militaarväljapanekul REAIM.

Sõjalises valdkonnas tehisaru arendamise üks juhtriike on Ameerika Ühendriigid. Nii on TA integreerimine enam kui viimase kaheksa aasta jooksul jõudnud luurevaldkonda (projekt Maven kõiksuguste sensorite andmeanalüüs), sihitamise protsessi (Scarlet Dragon – sihitamise tugi suuremahulise sõjalise operatsiooni raames), küberoperatsioonidesse, autonoomsetesse süsteemidesse (mereväe Ghost Fleet – autonoomne sõjalaev, õhuväe Golden Horde – pilvepõhine tark õhuründemoon), ühendoperatsioonide juhtimis- ja kontrollimissüsteemidesse, katastroofi juhtimisse (igasuguste sensorite põhine olukorrateadlikkus, sh mõjude hindamine) ja logistikasse (nt ennetav hooldus).

Tihedat koostööd tehakse tehisaru ja akustika tuvastamise valdkonnas Austraalia ning Suurbritanniaga selleks, et avastada veesõidukeid ja nende toiminguid nii vee peal kui all. Hiljuti (30. aprillil 2025) tuli USA armeele korraldus, et tehisarul põhinev juhtimine ja kontroll peab jõudma sõjatandri, korpuse ja diviisi tasemele hiljemalt 2027. aastaks.

Palantir Maven süsteem USAst Ameerika Ühendriikide relvajõudude esimene edukas tehisaruprojekt sai alguse juba 2017. aastal ja nüüd on see tuntud Palantir Maven targa süsteemina.

Maveni põhiidee on võtta kokku julgeoleku eri tasemete infosüsteemide ja sensorite (satelliidid, droonid jt) andmed potentsiaalse vastase sihtmärkide ning sõjaliste võimete kohta (sh raportid). Peale selle analüüsida ka avalikke andmeid (nt sotsiaalmeedia) ja seda kõike võimaliku kriisi oludes, luues tervikliku kõikehõlmava pildi planeerimise toetamiseks.

Kasutajad saavad süsteemis ise valida, milliseid andmeid ja ülevaateid nad vajavad. Maven on lisaks eeltoodule muutnud tõhusamaks nii sihitamise protsessi kui ka logistikaoperatsioonid, andes paremat ülevaadet olukorrast.

Praegu katsetatakse erisuguseid TA lahendusi (Palantir, Andurila, Scale AI, Vannevar Labs) taktikatasandil Vaikse ookeani piirkonnas selleks, et kiirendada ja tõhustada ülema lahinguruumi analüüsi ning selle mõistmist

Tehisaru rakendusi meditsiinis. Foto: Patrick Pleul / DPA / Scanpix

/ DPA / Scanpix

Lahendusi Shanghai automessil.

Foto: Fang Zhe / ZUMA Press / Scanpix

eVTOL

Foto: Guo Cheng / SIPA / Scanpix

Foto: Stephanie van den Berg / Reuters / Scanpix

operatsiooni edukaks elluviimiseks ja kiirendada muid protsesse.

USA näitel ei nähta tehisaru üksnes kui võitlusvõime tugevdajat, vaid ka ressursside säästjat. Näiteks on Rand uuring näidanud, et tehisarupõhine lennukite A-10C Thunderbolt hooldusvälpade kontrolli/ennustamise abil saab säästa ligi 25 mln dollarit ühes kuus, vältides rikkeid ja varuosade ülevarumist.

Analoogset algorütmi kasutatakse sealhulgas Ukrainas olevate suurtükkide kulumise ennustamiseks ja hoolduse korraldamiseks. Seega nähakse tehisaru võitlusvõime võimendajana ja ressursside säästjana.

Teiste seas võtab ka meie idanaaber Venemaa TA arendamist tõsiselt ja eraldab sellele valdkonnale märkimisväärseid vahendeid. Putin on avalda-

nud toetust surmavate autonoomsete relvasüsteemide kasutuselevõtule ja peab kõige efektiivsemaks süsteeme, mis tegutsevad kiiresti ja iseseisvalt.

Usutavasti ei ole Venemaa relvajõud mures süsteemi võimalike vigade, valetuvastuste ja kõrvaliste ohvrite pärast, olles pommitanud Ukrainas meelevaldselt hulganisti meditsiiniasutusi.

Venemaa kasutab ja arendab tehisaru otsuste toetamiseks, mehitamata õhuründevahendite (nt Kalašnikov KUB-BLA UAV) ja autonoomsete robotite juhtimiseks, juhtimissüsteemide tõhustamiseks ning elektroonilises võitluses ja info- ja küberoperatsioonides.

Arvestades Venemaa õpikogemusi Ukraina sõjas ning suundumust drooninduse ja robootika valdkonnale, on arvatud, et TA võib jõuda masska-

Firma Helsing kaasasutaja Gundbert Scherf esitlemas HX-2 drooni. Foto: Jens Kalaene / DPA / Scanpix

sutusse lahinguväljal juba 2025. või 2026. aastal, tuues kaasa kõigepealt märkimisväärsed edasiminekud elektroonilises võitluses ja iseseisvates süsteemides. Venemaa puhul on täheldatud tehisaru arendamise valdkonnas kasvavat koostööd Hiinaga.

Eesti olukord

Eesti kaitseväe juhataja kindralmajor Andrus Merilo on hiljuti öelnud, et kuna Venemaa vastu üksnes suure inimhulgaga ei saa, siis on väga tähtsad innovatsioon ja tehnilised lahendused, mis aitaksid väikesel armeel siiski ohuga toime tulla. Seega on relvajõududes olemas selge soov arendada tehnouuendusi.

Samuti on toimunud jõuline edasiminek sõjalise tehisaru valdkonna suunistes. Märtsis avaldatud kaitsemi-

Lõuna-Korea armee pommirobot Andros F6-A. Foto: Stocktrek Images / Scanpix

Luuretegevus võimaldab tehisaru abil ohtusid ette näha ja nendele reageerida.

Foto: Ukraina KM / AP / Scanpix

nisteeriumi valitsemisala tehisintellekti strateegia loob aluse, et murranguline tehnoloogia Eesti kaitsevõimesse tuua.

Eesti kaitseministeerium on võtnud suunaks luua sõjaline eelis planeerimise ja otsustamise tõhustamise, luureandmete töötlemise ja sihitamise kiirendamise kaudu. Peale selle soovitakse tehisaru abil muuta tugiteenused ja logistika veelgi tulemuslikumaks.

Siinjuures peetakse oluliseks tihedat koostööd liitlaste ja partneritega, sh kohaliku kaitsetööstusega, kellel on juba märkimisväärne tehniline kogemus olemas.

Esile saab tuua kaitsetööstuse ja tehisaru kogemusega ettevõtted ning nende tooted, nagu näiteks Milrem Roboticsi autonoomsed maismaalahendused, Baltic Workboati poolautonoomsed veepealsed alused,

Frankenburg Technologies tehisaru toetatud droonivastased raketid, Marduk Technologies droonide tuvastus-, sihitamis- ning piirivalvesüsteemid, KrattWorksi droonid, Cybernetica ja CybExeri küberturvalisuse lahendused, SensusQ ja DefSecInteli olukorrateadlikkuse lahendus, Nortali õhupildi loomise lahendus õhuväele jpt.

Seega on relvajõududel kindel soov, plaan ja ka võimalikud riigisisesed partnerid, kellega tehisaru arenduses ning integratsioonis koostööd teha ja Eesti kaitsevõimet parandada. Nüüd tuleb lihtsalt tegutseda.

Aeg tegutseda

Tehisaru kasutamine on jõudnud globaalselt massidesse ja relvajõudude võimete areng Ukrainas, Iisraelis, Ameerika Ühendriikides ja Venemaal

näitab, et TA arenduse ja integreerimisega on jõutud mitmete aastate jooksul tehtud jõupingutuste najal juba katsutavate tulemusteni.

Tegemist ei ole mitte pelgalt tulevikuvisiooni või soovmõtlemise, vaid tehnoloogiaga, mis mõjutab lahinguväljal VOOT-tsüklit: relvajõudude olukorrateadlikkust, otsustamist, tegevuskiirust ja efektiivsust juba praegu.

Eesti puhul ei ole tehisaru kasutuselevõtmine üksnes tehniline järeleaitamine, vaid arvestades meie väikest rahvaarvu ja piiratud ressursse ka eriline võimalus ehitada tõhusam ja usutavam heidutus ning kaitsevõime tervikuna.

Kaitseministeeriumi tehisaru strateegia koos Eesti uuendusliku ja kõrgelt arenenud tehnoloogia ning kaitsetööstuse potentsiaaliga loovad tugeva lähtekoha kiireks arenguks.

Küsimus on, kas relvajõud suudavad sammu pidada vajalike muutustega organisatsioonis, kohaneda uute oludega ja edukalt integreerida tehisaru tehnoloogia võimalused lahinguväljale, enne kui vastane seda teeb ning meie kaitsevõime proovile pannakse.

Sõjalise TA strateegia juurde kuulub eraldi rakenduskava, mille kaudu loodetakse jõuda 2030. aastaks tehisaru süsteemse ja laialdase kasutuselevõtmiseni.

Kokkuvõtlikult saab öelda, et nii nagu paljude teiste tehnoloogiliste lahenduste puhul, ei piisa edukuseks üksnes tehnikute ponnistustest, vaid võtmerolli täidab süsteemide kasutajate ja tehnikute tihe koostöö.

Tehnoloogiline revolutsioon ja murranguline areng ei ole tulnud pelgalt tehnoloogia leiutamisest (nt püssirohi, tank, lennuk, internet), vaid sellest, kuidas on see tehnoloogia kasutusele võetud.

Ideed sellest, kuidas uut tehnoloogiat kasutada, on tihti kasulikumad kui esialgne tehnoloogia ise. Relvajõududes on need ideed meie sõjapidamise põhimõtetes, doktriinis, toimingutes või võimearenduse plaanides.

Seega tuleb teha tööd eelkõige just ideedega ning levitada, selgitada ja rakendada neid koostöös seotud pooltega, sh tehnikutega.

Jüri Toomepuu kõnelemas 2002. a Pärnu uue kunsti muuseumis näituse «Kaks Eestit» avamisel.

Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees / Scanpix

Oht Eesti vabariigile ja eestlastele on kahetahuline. See koosneb niihästi otsesest sõjalisest ohust kui ka juba pikemat aega kestnud hübriidsõjast, mille tähtis komponent on Eesti venestamine ja eestlaste kaitsetahte ahendamine.

Mõni mõte Eesti riigikaitse alustest: ohtudest vastupanuni

Jüri Toomepuu

USA armee erukolonelleitnant

Vene diktaator Vladimir Putin on korduvalt ja avalikult deklareerinud, et tema eesmärk on taastada Stalini impeeriumi «hiilgus». Selline maailmavaade oli ta õigustus Ukraina ründamiseks ja see tähendab otsest ohtu Eesti riiklikule iseseisvusele ja eksistentsile.

Venemaa Föderatsiooni relvajõud on hinnangute kohaselt 50–70 korda suuremad kui Eesti kaitsejõud. Tegu on tuumariigiga, kelle käsutuses on üle 1,1 miljoni aktiivteenistuses oleva sõjaväelase. Enne nende kaotusi Ukrainas oli ka kümneid tuhandeid tanke ja soomukeid, tuhandeid lennukeid, raketisüsteeme ning strateegilisi pommitajaid. On selge, et Eesti pole võimeline peatama meie vallutusalti naabri rünnakut klassikalise sõjapidamise reeglite järgi.

Hübriidsõja oht

Lisaks füüsilisele agressioonile on Putin rajanud globaalse info ja hübriidsõja arsenali. Venemaa on viimastel aastatel intensiivistanud hübriidsõja taktikaid, sihtides Euroopa riike, sealhulgas Eestit. Need tegevused hõlmavad küberrünnakuid, sabotaaži, infosõda ja mõjutustegevust.

Aastal 2023 paljastas Eesti julgeolekuteenistus Venemaa juhitud operatsiooni, mille käigus värvati umbes kümme isikut ründama Eesti siseministri ja ajakirjaniku autosid. See näitab Venemaa püüdlusi destabi-

Soovitused

1.

Tugevdada kodanikukaitset ja taastada tsiviilkaitse, koostada evakuatsiooniplaanid ning valmistada ette varud, varjendid ja sidevõrk.

2.

Luua iseseisev droonide ja teiste autonoomsete relvade võime ja täiendada küberrünnakuvõimet.

3.

Suurendada relvastatud vastupanuvõimet totaalkaitse kaudu ja käivitada programme, mille eesmärk on vähemalt 50 000-liikmeline ja võitlusvõimeline kaitseliit. Luua vastupanurakukesed, sidevõrgud ja logistikakeskused igas vallas.

4.

Alustada vastuluure intensiivistamist Eesti elanikkonna seas, tuvastada ja neutraliseerida indiviidid, kes võiksid toetada meie vaenlast. Jälgida sotsiaalmeediat, meediaväljaandeid ja välisrahastust.

liseerida Eesti ühiskonda varjatud meetoditega.

Eesti on kogenud mitmeid küberrünnakuid ja desinformatsioonikampaaniaid, mille eesmärk on õõnestada usaldust riigi institutsioonide vastu ja külvata ühiskonnas segadust. Venemaa on kehtestanud ka Eesti piiri lähedale karantiinialasid, mis võib olla osa laiemast strateegiast mõjuta-

da piiriäärseid kogukondi ja tekitada pingeid.

Ühendkuningriigis on avastatud Venemaa paigaldatud luureseadmeid, mis jälgivad Briti tuumaallveelaevu. Venemaa on seotud sabotaažiaktidega, sealhulgas allveekaablite kahjustamisega ja tööstusrajatiste vastu suunatud rünnakutega, mille eesmärk on destabiliseerida Euroopa Liidu liikmesriike.

Operatsioon Doppelgänger on Venemaa desinformatsioonikampaania, mis kasutab võltsitud uudiste portaale ja sotsiaalmeediat, et levitada valeinformatsiooni ja mõjutada avalikku arvamust lääneriikides.

Ümberrahvustamise oht

Putini venestuspoliitika ideoloogiline alus pärineb juba 19. sajandi algusest, kui krahv Sergei Uvarov, tollane Vene haridusminister, formuleeris aastal 1833 oma kuulsad kolmainsuse põhimõtted: «Õigeusk, tsaarivõim ja rahvuslikkus». See rõhutas õigeusu ülimuslikkust, täielikku ustavust tsaarile ning vene keele ja kultuuri pealesurumist rahvusvähemustele.

Tsaar Aleksandr III rakendas Uvarovi põhimõtteid süstemaatiliselt, eriti Balti riikides, Soomes, Poolas ja Ukrainas. See ajastu jättis sügava jälje paljude rahvaste kultuurilisele eneseteadvusele, sh Eestile. Paljud vabadussõjalased olid oma alghariduse saanud koolides, kus lapsi karistati, kui nad juhtusid ütlema midagi eesti keeles.

Stalini Punaarmee poolt okupeeritud Eesti suutis okupatsiooni lõpuni õnneks siiski säilida riigina, mida va-

Artikkel Jüri Toomepuu tegevusest

Korea sõja rindel ajalehes Vaba Eesti Sõna 11. oktoobril 1952.

Jüri Toomepuu kangelastegu

Vietnami sõjas. Avaldatud ajalehes Eesti Hääl 6. oktoobril 1967.

Teade ajalehest Meie Elu 26. juulil 1974.

litsevad eestlased. Samal ajal aga esimese sõjajärgse valitsuse poolt Eestisse põlistatud pool miljonit vene asunikku ja Lennart Meri nn juulilepetega Eestisse põlistatud umbes sada tuhat venelast (mõeldud on peamiselt sõjaväepensionäre ja nende pereliikmeid, keda oli pigem 20 000 – toim) moodustavad Eesti püsimisele tõsise ohu.

impeeriumi vastu Soome talvesõjas. Soomlased pidid küll kandma raskeid kaotusi ja loovutama osa oma territooriumist, aga nad hävitasid hulganisti punaarmeelasi ja säilitasid oma vabaduse.

Eestlased jäid võitjaks ülekaalukate

Venemaa relvajõud on hinnangute

Ohud on suured, aga mitte eksistentsiaalsed. Peame järeldama, et ohud eestlastele ja Eesti Vabariigile, mida valitsevad eestlased, on tõsised. Aga kas see tähendab, et Eesti peaks alistuma juba eos? Kindlasti mitte. Kui Venemaa peaks ründama, ei toimu see tõenäoliselt ainult Eesti vastu, vaid suurema piirkondliku konflikti osana, millesse kaasatakse arvatavasti ka Poola, Leedu ja Läti.

kohaselt 50–70 korda suuremad kui Eesti kaitsejõud.

Vene vägede vastu vabadussõjas ja teises maailmasõjas olid peamiselt meie legendaarse

Eesti Leegioni võitlejad, Sinimägede kangelased, need, kes hävitasid poole marssal Georgi Žukovi 22 diviisi suurusest armeest ja peatasid rünnaku Eestile Sinimägede kaudu. Just sellist vaimu vajame me praegu, mitte defetismi (kaotusmeelsust) ega hirmu, vaid arukust ja valmisolekut.

Eesti nõrkused

Tasub ka täheldada, et ajaloo suurimad sõjalised kangelasteod on sageli olnud just väikeriikide vaprad kaitselahingud suurvõimude vastu. Edu võti ei peitu pelgalt suuruses, vaid motivatsioonis, innovatsioonis ja otsusekindluses.

Limoges’i krahv väitis küll 1677. aastal, et «jumal on tavaliselt suurte eskadrillide poolt ja väikeste vastu», aga ajaloos on küllalt näiteid vastupidisest, kui väikesed, kuid motiveeritud, targalt ja kangelaslikult tegutsevad kaitseväed on suutnud peatada suuremaid, aga viletsamaid vägesid.

Aastal 480 eKr seisis Kreeka linnriikide juht Leonidas I silmitsi kuningas Xerxes I juhitud sissetungiva Pärsia armeega. Hoolimata sellest, et kreeklased olid tohutus vähemuses, astusid nad kangelaslikult vastu kitsas Termopüülide kurus. See lahing on muutunud kangelasliku vastupanu sümboliks.

Edu võti ei peitu pelgalt suuruses, vaid motivatsioonis, innovatsioonis ja otsusekindluses.

Eesti suurim nõrkus on rahvastiku vähesus. Eesti Vabariigi 1,3 miljonist elanikust on 932 000 eestlased. Ülejäänutest suur osa on etnilised venelased, kellest märkimisväärne osa ei tunne tugevat sidet Eesti riigi ega kultuuriga. 2007. aasta pronksiöö sündmused näitasid selgelt, kui sügavad on lõhed ühiskonnas. Toonase mürgli peakorraldaja Dmitri Linter kuulutas Venemaa telekanalis, et Eesti seisab kodusõja lävel. Suurem osa rahutustes osalejatest ei olnud Eesti kodanikud. See oli hübriidoperatsioon, mille Venemaa oli ette valmistanud. Samuti on muret tekitav, et märkimisväärne osa Eesti kaitsejõududest koosneb vene rahvusest ajateenijatest. Aastal 2007 väitis tollane kaitsejõudude juhataja kindral Ants Laaneots: «Aprilli sündmuste ajal ei olnud sugugi kõik mitte-eestlastest ajateenijad Eesti riigiga ühte meelt.»

Ajas ja geograafias on meile palju lähedasem 3,7 miljoni hõimuvenna vapper kaitse Stalini 170-miljonilise

Tuleviku kriisiolukordades nõuab selline sisemine risk suurt tähelepanu. Võib öelda, et demograafia on niihästi rahva kui ka geopoliitika tuleviku määraja.

Majanduse ja riigikaitsevõime vaheline seos on tihe ja mitmetahuline. Tugev majandus loob aluse toimivale kaitsesüsteemile, võimaldades investeerida relvastusse, väljaõppesse ja kriitilisse taristusse. Ilma stabiilse eelarveta ei saa tagada kaitseväe jätkusuutlikkust, arendada kõrgtehnoloogilisi süsteeme, tugevdada tsiviilkaitset ega reageerida ootamatutele ohtudele.

Teisalt mõjutab turvaline ja hästi kaitstud riik ka majandust – stabiilsus ja usaldusväärsus on investeeringute eeltingimused. Kui riik on haavatav või ebastabiilne, väheneb investorite ja ettevõtjate huvi, mis omakorda pidurdab arengut. Kriisiolukorras, näiteks sõja korral, kannatab majandus sageli esimesena, kuid samas peab just majandus suutma kanda kaitsekoormust.

(HUR) muutunud hübriidsõja eliidiks, korraldades murrangulisi operatsioone Moskva, Tatarstani ja Krimmi südames. Venemaa raudteedel ja Moskva kohal lendavad droonid näitavad, et rindejoon on mitmemõõtmeline, mitte sirge.

Peale oma territooriumi kaitsmise

Peale oma territooriumi kaitsmise tuleb mõelda ka vaenlase kahjustamisele tema enda tagalas. Ukraina HUR-i üksused on edukalt saboteerinud Vene kütusebaase, tabanud droonidega Engelsi lennuvälju ja sooritanud psühholoogilisi operatsioone, mis külvavad hirmu otse Kremli südames. Darja Dugina all plahvatanud autopomm, Krimmi silla plahvatus ja sabotaaž Brjanski raudteedel pole pelgalt sõjalised teod – need on sümbolid, mis näitavad, et ründaja pole puutumatu.

tuleb mõelda ka vaenlase kahjustamisele tema enda tagalas.

Kaitsevõime ja majandus pole eraldiseisvad nähtused, need on vastastikku sõltuvad. Tugev majandus ei pruugi automaatselt tähendada tugevat kaitset, kuid ilma toimiva majanduseta ei ole võimalik luua püsivat ja tõhusat riigikaitset.

Eesti tugevused

Eesti topograafia pakub mitmeid looduslikke kaitseliine, eeskätt Peipsi järv, Narva jõgi, Emajõgi ja PõhjaEesti metsased alad. Peale selle on Eesti rahvas haritud ja tehnoloogiliselt võimekas. Meie IT-sektor ja küberkaitse on maailma tasemel, PISA testide tulemused kinnitavad eesti noorte tugevat potentsiaali. Vabadussõjas ja Sinimägede kaitsel suutsid eestlased näidata erakorralist võitlusvaimu. Sellist vaimu ja otsusekindlust on vaja ka nüüd, kui tahame säilitada oma iseseisvust ja vabadust.

Ukraina õpikogemused

Ukraina sõda on selgelt näidanud, et väikeriigi kaitsevõime ei sõltu ainult konventsionaalsetest üksustest, vaid ka julgetest ja leidlikest eriväelastest, kes suudavad tegutseda sügaval vaenlase tagalas. Kindral Kõrõlo Budanovi juhtimisel on Ukraina sõjaväeluure

Eesti peaks laiendama oma eriüksusi ja koostama ning välja õpetama ka mõnest mehest koosnevaid üksusi, mis oleks võimelised sarnaselt tegutsema. Koos lääneliitlastega saab arendada side-, jälitusja saboteerimisvõimet. Nagu näitas Operation Goldfish (operatsioon Kuldkala), suutsid ukrainlased õppida end venelastena esitama ja tegutsema kaugel vaenlase tagalas – sellist oskust peaks arendama ka Eesti.

Eesti peab investeerima vastuluuresse, saboteerimisüksustesse ja psühholoogilisse sõjapidamisse. Budanov on öelnud: «Sõda peab Venemaa tundma ka omaenda lihas.» Just seetõttu peab Eesti olema valmis – mitte ainult kaitsma Narvat, vaid kui vaja, siis ähvardama ka Smolenskit.

Kaitsevahendid ja strateegiad Kindralitele on paljudes riikides ette heidetud, et nad pahatihti valmistuvad eelnenud sõdadeks. Peame vältima seda viga ja rajama oma kaitsejõud käimasoleva Ukraina sõja kogemustele.

Tankid ja soomusmasinad mängisid kunagi otsustavat rolli. Tänapäeva tõhusad tankitõrjerelvad on suutnud muuta 10 000 Vene tanki kalliteks kirstudeks. Eesti vajab tõhusat tanki-

Eksiilvalitsuse sõjaminister Jüri Toomepuu tegi Tallinnas tutvust nõukogude piirivalvega. Avaldatud ajalehes Edasi 26. oktoobril 1990.

Kohtumine valijatega Võrus tõi Toomepuule riigikogu valimistel ennekuulmatud 17 000 häält ja kindla koha uues riigikogus. Avaldatud ajalehes Võru Teataja 18. septembril 1992.

tõrjet. Näiteks Ameerika Javelinid on head, aga Ukraina Stuhna-P tankitõrjeraketid on peaaegu sama head ja palju odavamad.

Eesti tulevikukaitse nurgakivi on autonoomsete ja nutikate relvasüsteemide arendamine. Üheks eeskujuks on Shield AI uus V-BAT droon, mis tegutseb iseseisvalt, suudab vertikaalselt startida ja maanduda ning kannab erisuguseid elektroonilise sõjapidamise seadmeid. See võimaldab meil arendada hajutatud droonivõrke luure- ja ründeülesanneteks.

Iron Drone Raider on autonoomne süsteem, mis tuvastab ja neutraliseerib vaenlase droone reaalajas, pakkudes tõhusat kaitset droonirünnakute vastu. Mereväe jaoks on Anduril Industries loonud autonoomse torpeedokujulise veealuse sõiduki (Copperhead), mis sobib ideaalselt Läänemere luureks ja kaitseks.

Järeldused ja soovitused

Eesti kaitseministeerium on alustanud protsessi, mille käigus hangitakse uus pikamaa-õhutõrjesüsteem, mille eesmärk on pakkuda kaitset nii ballistiliste kui ka mitteballistiliste õhurünnakute vastu. Näib, et Iisraeli Taaveti Ling ehk Kela David oleks meile sobiv, eriti kuna seda eelistavad ka soomlased.

Northrop Grumman on välja töötanud mitmeid väiksemaid süsteeme mehitamata õhusõidukite jaoks,

nagu näiteks Helix ja Scion 2. Need muudavad olemasolevad kaubanduslikud mehitamata platvormid vastupidavateks ja võimekateks lahingu- ja seirevahenditeks.

Eesti kaitsevõime ei põhine kvantiteedil, vaid kvaliteedil, ennetusel ja tahtejõul. Me pole küll suutelised sõda oma idanaabri vastu võitma, aga võime rünnakut vältida, kui tõestame, et sissetung osutub kulukaks, pikaks ja poliitiliselt läbikukkunuks. Kui suudame esialgsele survele vastu pidada ja takistada kiiret vallutust, saavad meie saatusekaaslased reageerida. Kui aitame endid ise, on ka võimalus, et NATO meid aitab. Rünnakut saab kõige paremini vältida, valmistudes kangelaslikuks ja järeleandmatuks vastupanuks.

Eesti ei pea Venemaad alistama. Me peame tegema sissetungi kalliks, aeglaseks ja poliitiliselt valusaks. Me peame näitama, et oleme väärt liitlane ja mitte ohver, vaid partner. Nii nagu Leonidas Termopüülides, Mannerheim talvesõjas, Sinimägede leegionärid – meie kaitse algab tahtejõust.

4. sajandil ütles Rooma sõjaajaloolane Vegetius oma teoses «Epitoma rei militaris» esimesena välja: Igitur qui desiderat pacem, praeparet bellum (Seepärast, kes iganes soovib rahu, valmistugu sõjaks). Kui eestlased tahavad, et eesti rahvas ja kultuur püsiks läbi aegade, peavad nad Vegetiuse sõnu meenutama ja neid järgima – see on Eesti ellujäämisstrateegia alustala.

Sensatsiooni tekitas Jüri Toomepuu 20. novembril 1953, kui ta ÜRO istungisaalis rullis lahti Eesti vabastamist nõudva loosungi. Avaldatud ajalehes Eesti Hääl 12. detsembril 1953

Kui aitame endid ise, on ka võimalus, et NATO meid aitab.

Jüri Toomepuu

Korea ja Vietnami sõja kogemustega USA armee kolonelleitnant Jüri Toomepuu (sünd 1930) oli aastail 1990–1992 Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse sõjaminister ja aitas tugevalt kaasa kaitseliidu taasloomisele Eestis. 1992–1995 oli ta riigikogu liige. Artikkel väljendab tema isiklikke vaateid.

Foto: Teet Malsroos / Õhtuleht / Scanpix

1990. a andis Toomepuu oma panuse ka kaitseliidu toetajate fondi loomisse. Avaldatud ajalehes Meie Elu 20. septembril 1990

Kaitseliit kui Eesti kaitsevõime selgroog

Eesti tegevvägi on väikeriigi kohta muljet avaldavalt kõrgel tasemel ning meie sõdurid ja ohvitserid on kahtlemata paremini haritud ja väljaõpetatud kui meie idanaabri omad. Eesti tõeline kaitsetugevus on tunduvalt laiem kui meie tegevteenistus. Kaitseliit on vaieldamatult Eesti riigikaitse oluline alustala – oma olemuselt vabatahtlik, territoriaalne, hajutatud ja erakordselt kuluefektiivne.

Esiteks, kaitseliidu liikmed on ise valinud relvaga kaitsta Eesti vabadust. See vabatahtlik motiiv on lahinguväljal hinnaline. Ajalugu ja mitmed teadusuuringud kinnitavad, et motiveeritud vabatahtlik on lahingus efektiivsem kui vastumeelselt sundteenistusse määratud sõdurid.

Teiseks, territoriaalne struktuur annab kaitseliitlastele unikaalse eelise. Nad tunnevad oma kodupiirkonna maastikku, teid, võimalikku viiendat kolonni ja võtmetähtsusega objekte paremini kui keegi teine. See võimaldab välja töötada realistlikke kaitseplaane, neid kohapeal harjutada ja vajaduse korral rakendada.

Kolmandaks, kaitseliit on hajutatud – erinevalt tegevväe koondunud struktuuridest paiknevad kaitseliidu üksused üle kogu Eesti. See teeb nende hävitamise või halvamise vastasele palju keerulisemaks.

Jüri Toomepuu Eesti ajaloomuuseumis 2019. aastal.

Külma sõja aastatel teenisid mitmed eestlased Ameerika Ühendriikide armees ja mõned nendest sattusid Korea ning Vietnami sõtta, kus oli ka eestlaste hulgas langenuid.

Korea ja Vietnami sõjas langenud eestlased

Ranno Sõnum

Eesti sõjamuuseumi teadur

Washingtoni kesklinnas asuval National Mallil on arvukate mälestusmärkide hulgas memoriaalid Korea ja Vietnami sõjas langenutele, kuhu on kantud ka nendes sõdades USA armee koosseisus langenud eestlased.

Vietnami sõja memoriaali rajamisega tehti algust juba 1980. aastal, kui sama aasta 1. juulil andis Ameerika Ühendriikide Kongress loa Vietnami sõja memoriaali rajamiseks president Abraham Lincolni memoriaali lähistele. See memoriaal avati 13. novembril 1982. aastal. Kokku on sellele memoriaalile kantud üle 58 000 Vietnami sõjas hukkunud või kadunuks jäänud Ameerika Ühendriikide sõjaväelase. 1984. aastal avati memoriaali juures kolm pronkskuju, mis kujutavad Ameerika Ühendriikide sõjaväelasi Vietnami sõjas.

Korea sõjas langenutele hakati memoriaali planeerima alates 28. oktoobrist 1986, kui Ameerika Ühendriikide Kongress volitas Ameerika sõjamonumentide komisjoni Washingtoni rajama monumendi Korea sõjas teeninud USA sõjaväelastele.

See mälestusmärk avati Korea sõja lõpu 42. aastapäeval 27. juulil 1995. Mälestusmärk koosnes algul 19 roostevaba terasest skulptuurist, mis kujutab USA sõjaväelasi Koreas. 2022. aastal lisati mälestusmärgile graniittahvlid, millele on kantud Korea sõjas langenud USA sõjaväelaste ja nendele lisaks USA üksustega liidetud lõunakorealaste nimed, kes lahingutes hukkusid. Kokku on nendele tahvlitele kantud 36 634 USA sõjaväelase nimed ja 7174 langenud Lõuna-Korea võitleja nimed.

USA merejalaväelaste jooksutrenn on neid toonud Vietnami sõja memoriaaliga tutvuma.

Foto: Dominique A. Pineiro / USA merevägi

Ainuke teadaolev eestlasest Korea sõjas langenu, kelle nimi on kantud Korea sõjas langenute memoriaalile, on Rein Kirsimägi (kuni 1935. aastani Krischberg). Ta sündis 14. juulil 1932. aastal Valgas politseiametniku Konstantin Kirsimäe pojana. 1944. aastal põgenes Rein Kirsimägi koos ema ja vanema vennaga Saksamaale, kust pärast teise maailmasõja lõppu suunduti edasi Ameerika Ühendriikidesse.

USA armeesse astus ta 1952. aasta novembris ja 1953. aasta aprillis saadeti ta 3. jalaväediviisi 15. rügemendi koosseisus Korea sõtta, kus langes sama aasta 11. juunil. Ta maeti California osariigis San Bruno linnas asuvale Golden Gate’i sõjaväekalmistule. Postuumselt autasustati Rein Krisimäed Purpursüdame medaliga (Purple Heart) ja järgmiste teenetemärkidega: Korean Service Medal, United Nations Service Medal, National Defense Service Medal, Korean Presidential Unit Citation ja Republic of Korea War Service Medal.

Samuti teenis Ameerika Ühendriikide relvajõududes Rein Kirsimäe vanem vend Tõnis, kes tõusis nooremveebliks (Staff Sergeant) ja hukkus 5. veebruaril 1960 lennuõnnetuses.

Vietnami sõjas langenuid eestlasi on Washingtonis asuvale memoriaalile kantud kokku kuus meest. Esimene teadaolev eestlane, kes Vietnami sõjas langes, oli Jaak Kuri. Ta sündis 30. oktoobril 1942 Tallinnas ja põgenes 1944. aasta septembris koos ema ja vanaemaga Saksamaale, kust pärast teise maailmasõja lõppu mindi Ameerika Ühendriikidesse. Kuri langes Vietnamis 29. aprillil 1967. aastal ja maeti sama aasta 25. mail Arlingtoni sõjaväekalmistule. Postuumselt autasustati Jaak Kurit USA Pronkstähega (Bronze Star Medal) ja Purpursüdame medaliga.

Teine Vietnami sõjas langenud eestlane, kes on kantud nii memoriaalile kui ka maetud Arlingtoni sõjaväekalmistule, on Aado Kommendant, kes sündis 9. augustil 1941 Paides ja põgenes koos perekonnaga 1944. aasta sügisel Saksamaale ning sealt asuti 1950. aasta märtsis elama USA New Jersey osariiki Lakewoodi. 1964. aastal astus ta Ameerika Ühendriikide õhujõudude teenistusse ja kaks aastat hiljem saadeti Vietnami

Langenud eestlaste nimed Korea ja Vietnami sõja memoriaalidel.

Fotod: autor

Foto: USA rahvuslik pargiteenistus

sõtta, kus ta teenis 557. taktikalises hävituslennukite eskadrillis. Sama aasta 8. augustil tulistati alla Song Be provintsis hävitus-pommilennuk F-4C Phantom, mille pardal oli lennuki komandör kolonelleitnant Charles M. Walling ja relvasüsteemide operaator major Aado Kommendant. Mõlema mehe säilmed leiti 2010. aastal. Kommendant maeti Arlingtoni kalmistule 8. augustil 2012.

Kolmas eestlane, kes on langenud nii Vietnami sõjas kui ka maetud Arlingtoni sõjaväekalmistule, on staabiveebel (Sergeant Major) Endel Palgi, kes sündis 26. septembril 1921 Tallinnas ja oli kooliaastatel aktiivne noorkotkas ning 1936. aastal liitus ta kaitseliidu Tallinna maleva välisuurtükiväedivisjoniga. Pärast Tallinna linna 5. algkooli lõpetamist alustas ta 1937. aastal õpinguid Gustav Adolfi gümnaasiumis ja järgmise aasta sügisel emigreerus Ameerika Ühendriikidesse.

Teise maailmasõja ajal, 1943. aasta mais liitus Palgi USA armeega ja asus teenima 501. langevarju-jalaväerü-

Sõjamemoriaalid Washingtonis

Lincolni memoriaal

Vietnami sõja memoriaal Korea sõja memoriaal II MS memoriaal Washingtoni monument Kapitoolium

gementi ning selle üksuse koosseisus läks ta lahingusse operatsiooni Market Garden ajal 1944. aasta septembris, mil loodi Hollandisse liitlaste sillapea. Pärast teise maailmasõja lõppu saadeti 501. langevarju-jalaväerügement laiali ja nüüd järgnes Palgil edasine teenistus 504. langevarju-jalaväerügemendis.

Korea sõjas teenis ta lahinguinsenerina ja pärast sõja lõppu teenis Saksamaal 499. inseneripataljonis ning nii 101. kui ka 82. õhudessantdiviisis. Vietnami sõjast võttis Endel Palgi osa 5. ja 7. erivägede (Special Forces) üksuste koosseisus. 1967. aastal läks ta tegevteenistusest pensionile minekuni ja edasi jätkas Palgi tööd tsiviilnõuandjana Vietnamis ning hukkus 31. jaanuaril 1970.

Oma pika teenistuse jooksul autasustati teda mitmete teenetemärkidega. Nende autasude hulgas oli ka kolm Pronkstähte, millest kaks sai ta teise maailmasõja ja ühe Vietnami sõja eest (eesti sõjaväelasest, kes maeti Arlingtoni kalmistule, vaata põhjalikumalt siinkirjutaja artiklit, mis ilmus 2024. aastal ajakirjas Sõdur nr 3, lk 50–54).

The Mall

Tasub toonitada, et Endel Palgit Vietnami sõja memoriaalile ei ole kantud ja selle põhjus võib olla selles, et ta langes seal tsiviilisikuna.

Vietnami sõjas langenud reamees Lauri Kangro sündis 11. septembril 1943 Tartus. Põgenes koos vanematega 1944. aasta septembris Saksamaale ja sealt edasi mindi 1950. aastal edasi Ameerika Ühendriikidesse, kus Kangro lõpetas New Yorgi ülikooli 1968. aastal ajaloo erialal bakalaureusekraadiga. Samuti kuulus ta akadeemiliselt ka Korp! Ugala liikmeskonda.

Pärast ülikooli lõpetamist astus ta Ameerika Ühendriikide relvajõududesse ja saabus Vietnami 6. septembril 1968, kus teenis USA 1. jalaväediviisi koosseisus. Ta sai 3. märtsil lahingus haavata ja suri saadud haavadesse päev hiljem. Kangro maeti New Yorgi osariigis Westchesteri maakonnas asuvale Kensico kalmistule. Hiljem autasustati Lauri Kangrot postuumselt mitmete teenetemärkidega ja nendest Pronkstäht, Purpursüda ning teenetemärk For Military Merit asuvad Eesti sõjamuuseumi kogus.

Memoriaal on joondatud George Washingtoni obeliski järgi.

USA sõdurite pronksskulptuurid Korea sõja memoriaalil. Foto: autor

Valge Maja

Üks tuntumatest Vietnami sõjas langenud eestlasest on leitnant Mark Niggol Enari, kelle järgi nimetati isegi üks USA sõjaväelaager Vietnamis (Camp Enari). Enari sündis 8. aprillil 1942 Tartus ja põgenes 1944. aasta septembris koos vanematega Saksamaale, kust 1949. aastal liiguti edasi Ameerika Ühendriikidesse California osariigis asuvasse Pasadena linna. Seal lõpetas ta keskkooli ja õppis ühe aasta Pasadena linna kolledžis.

1961. aastal astus ta USA armeesse, kus ta tõusis leitnandi auastmesse. Osales Vietnami sõjas ja tema viimane teenistuskoht oli USA 4. jalaväediviisi 12. jalaväerügemendi 1. pataljoni A-kompanii rühmaülem. Enari langes 2. detsembril 1966. aastal ja ta maeti California osariigis San Bruno linnas asuvale Golden Gate’i sõjaväekalmistule. Postuumselt autasustati teda Hõbetähega (Silver Star Medal) ja ta oli esimene oma diviisis, kes selle autasu surma järel sai. Tema auks nimetati 14. mail 1967 üks USA armee sõjaväelaager Vietnami keskmägismaal Pleiku linna lähedal Camp Enariks.

Vietnamis sõjaväljal õnnetuse tagajärjel hukkunud veebel (Warrant Officer) Arvi Rohtväli sündis eesti põgenike perekonnas 15. juulil 1947. aastal Saksamaal Flensburgis. 1967. aastal astus ta Ameerika Ühendriikide relvajõudude teenistusse ja järgmisel aastal saadeti ta Vietnami sõtta, kus teenis piloodina Lõuna-Vietnamis Saigonis asunud 214. lennurügemendi 240. ründehelikopterite kompaniis.

Rohtväli hukkus 25. juunil 1968. aastal kolme helikopteri kokkupõrke tagajärjel, mille tulemusena said surma 30 sõdurit ja kolm pilooti. Rohtväli maeti Wallkilli kalmistule, mis asub New Yorgi osariigis ja postuumselt autasustati teda mitmete teenetemärkidega, mille hulgas oli ka Pronkstäht.

Viimane teadaolev eestlane, kes Vietnami sõjas hukkus, oli reamees Toivo Bernhard Nõmm. Ta sündis 2. märtsil 1952 Baltimore’is eesti põgenike perekonnas ja teenis 268. lennupataljonis. Toivo Bernhard Nõmm langes 24. juunil 1971 ja maeti New Yorgi osariigis Baltimore’i maakonnas asuvasse Gardens of Faith kalmistule.

Tänan kolonelleitnant Jüri Toomepuud abi eest selle artikli valmimisel!

Mlangenud eestlasi avati 9. juulil 1978 Lakewoo dis mälestuskivi eesti sõduritele, kes lange sid teise maailmasõja järel Kaug-Idas. Kokku on sellel mälestuskivil olevale pronkstahvlile kantud üheksa meest, kellest üks, Evald Kingu, langes 1948. aastal Indo-Hiinas Prantsuse võõrleegioni koosseisus. Samuti on seal kuus Vietnami sõjas langenud eestlast ja kaks Korea sõjas langenud eestlast, kellest üks, Aksel Kask, on sinna eksikombel märgitud. Tema jäi ellu ja suri 1996. aastal North-Carolinas.

Ajalehes Eesti Päevaleht (ilmus Rootsis) kajastati 6. septembril 1985 Lakewoodis mälestuskivi järgmiselt: «Järveotsa laagriväljakul, Lakewoodi külje all paikneb vabaduse eest langenute mälestussammas. Põhja New Jerseyst toodud suurele

a Vietnamis, Arvi Rohtväli 1968. a Vietnamis, Lauri Kangro 1969. a Vietnamis, Toivo Nõmm 1971. a Vietnamis, Mark Enari 1966. a Vietnamis ja Evald Kingu 1948. a Indo-Hiinas. Mälestussammas asub laagriväljakul otse metsaaltari kõrval ja see avati pidulikult Koguja II Maailmalaagri ajal 9. juulil 1978. Avamisest võtsid tookord osa üle 700 laagrielaniku ja hulk külalisi, kelle seas oli ka USA vägedes teenivaid eestlasi ja veterane. USA armeed esindas kol-ltn Emory Bra. Õnnistamistalituses

toimkonda kuulusid Priit Parming, Harry Verder ja Ermi Kiim. Kõneledes Priit Parminguga möödunud suvelaagri ajal Järveotsal, selgus, et mälestustahvlil on kõigi teadaolevate pärast II maailmasõda langenud eesti sõdalaste nimed, kuid ometi on veel olemas võimalus, et mõni nimi on jäänud teadmata. Kui see peaks selguma, lisatakse ka selle sõdalase nimi mälestustahvlile. Igal aastal toimub mälestussamba juures langenute austamisi ja väga tihti koos USA armee eriüksuse meestega.

Mälestusmärk langenud eestlastele Lakewoodis

Kõlab uskumatult, kuid neljasaja aasta eest oli Eesti täis šotlasi. Neid võis siit leida sadade, vahel isegi tuhandete kaupa. Siinmail võis kohata šotlasest kindralit või lihtsõdurit, šotlasest suurkaupmeest ja kerjust. Ometi näib, et nad kadusid niisama äkki, kui ilmusid, ning Eesti rahva kollektiivsesse teadvusesse pidama ei jäänudki.

«Võtku teda šotlased!»

ehk mida sealsed

palgasõdurid siin Eestis tegid

Robert Reisman ajaloohuviline

Kui sõita autoga Tallinnast Tartusse (või vastupidi), jäävad teele kaks esmapilgul täiesti tavalist ja teistest mitte millegi poolest eristuvat küla: Purdi ja Vorbuse. Aga just need kaks küla, õigemini nende nimed, on osutunud kõige pikaealisemateks mälestusmärkideks siinmail elanud šotlastele. Nimelt on Purdi saanud oma nime 16. sajandi lõpus Rootsi kuningat teeninud šoti ohvitseri John Burti järgi, Vorbuse ristiisaks on aga kuulus Forbesi mägismaaklann.

Artikkel püüab selle eriskummalise ajaloolise vingerpussi laiema lugejas-

konnani tuua ning heita veidi valgust 16.–18. sajandil siinmail tegutsenud šotlastele. Põhjalikum käsitlus jääb aga esialgu veel oma aega ootama. Ajalooline kontekst 16. sajand oli pöördeline kogu Euroopas. Keskaegne maailmakord varises reformatsiooni, maadeavastuste, türklaste ning kliimamuutuse ees põrmu ning kogu kontinent mässiti veristesse konfliktidesse. Puutumata ei jäänud ka Šotimaa. 1542. aastal suri kuningas James V ning trooni päris tema kuupäevane tütar Mary Stuart. Lapsvalitseja nimel püüdsid võimu haarata nii kohalikud ülikud kui Mary emapoolsed sugulased Prantsusmaalt. Eri leeride vaheline jõukatsumine kestis kogu Mary valitsusaja (kuni 1567) ja

ka tema alaealise poja James VI valitsusajal. Olukord rahunes, kui James päris 1603. aastal ka Inglise trooni ning kaks ühe kuninga valitsuse all olnud kuningriiki moodustasid personaaluniooni.

Jamesi valitsusajal saabunud suhtelise rahu tõttu jäi tohutu hulk kodumaistes konfliktides karastunud šoti sõjamehi tegevuseta ning võimalusi ennast rakendada hakati otsima mandri sõjaväljadel. Kontinendil sõdivate palgasõdurite kõrghetk saabus 30-aastase sõja ajal, mil peamiselt protestantlike valitsejate, kuid ka Prantsusmaa ning Habsburgide vägedes teenis kokku üle 50 000 šotlase. 1639. aastal puhkes Briti kodusõda ning suur osa šoti sõdureid naasis kodumaale. Ajaloo ühe parima väejuhi,

Rakvere ordulinnus 2012. a pildil. Aastal 1574 tekkis selle linnuse piiramisel verine kokkupõrge piirajatest sakslaste ja šotlaste vahel, milles võis hukkuda 1500 šotlast. Foto: Ivar Leidus / Wikipedia

Gustav II Adolfi kõrval sõdinud šoti väepealikud, nagu Forthi krahv Patrick Ruthven, Leveni krahv Alexander Leslie ja Hamiltoni hertsog James Hamilton, mängisid 1653. aastani möllanud kodusõjas juhtivaid rolle.

Cromwelli surma järel ennistati Charles II 1660. aastal Briti troonile ning Briti saared said mitukümmend aastat rahupõlve nautida, kuni 1685. aastal puhkes Kuulus revolutsioon, millega kukutati katoliiklasest kuningas James VII ning troonile tõusid tema tütar Mary ja tolle abikaasa Oranje Willem. 17. sajand lõppes Šotimaal «seitsme halva aastaga» – viimase 750 aasta kõige külmema perioodiga, mis tõi endaga kaasa järjestikused viljaikaldused ning hirmsa nälja.

Olukord Eestis oli mitmel moel võrreldav olukorraga Šotimaal. 1558. aastal varisesid Moskva suurvürsti rünnakute all kokku Liivimaa väikeriigid ja nende kohad võtsid üle naaberkuningriigid, mistõttu Liivi sõja lõppedes 1583. aastal olid Eesti alad jagatud Rootsi, Taani ja Poola-Leedu vahel. Rahuaega ei jätkunud kauaks ja kiiruga puhuti lõkkele uued konfliktid: Rootsi ja Poola sõdisid pea 30 aastat järjest ning lahingute tallermaaks kujunes kogu Läänemere idakallas.

Rootsi mõõduvõtt Taaniga, tuntud kui Kalmari sõda, peeti maha aga peamiselt Skandinaavia poolsaarel, kuigi sõjategevus ulatus aeg-ajalt ka Lääne-Eestisse. Konfliktidest väljus ajapikku võitjana Rootsi ning 1620.

aastate lõpuks suutsid nad Liivimaalt välja lüüa poolakad ja 1645. aastal võtsid taanlastelt üle Saaremaa.

Kuni Põhjasõjani kuulus kogu Eesti Rootsile, välja arvatud lühikesel perioodil Vene-Rootsi sõja ajal (1656–1661), mil Venemaa okupeeris osa Ida-Eestist. 1690. aastatel, samal ajal kui Šotimaa pistis rinda «seitsme halva aastaga», ruineeris Eesti alasid suur nälg. 17. sajandi lõpus nõrgenema hakanud Rootsi suurriik varises lõplikult kokku Põhjasõjas, mil Eesti- ja Liivimaa kaotati Venemaale, keda valitses ambitsioonikas ja energiline tsaar Peeter I.

Šotlaste saabumine Eestisse

Kuigi võib oletada, et šoti kaubaisandaid või meremehi saabus Eesti aladele ka keskaegse hansakaubanduse ajal, tuleb ulatusliku rände alguspunktiks siiski pidada 1563. aastat, mil Rootsi kuningas Erik XIV püüdis esimest korda Šotimaalt palgasõdureid värvata. Kuigi pole selge, kas esimest värbamiskatset saatis edu, oli 1565. aastaks kuninga teenistuses juba üks ratsaväe-

lipkond šotlasi. 1570. aastaks oli šoti lipkondade arv kasvanud kolmeni.

Siiski sõdisid esimesed šoti väeüksused vaid Rootsi emamaal ning kuna parasjagu püsis Rootsi ja Moskva vahel relvarahu, ei olnud põhjust palgasõdureid Liivimaale tuua. Vaherahu lõppes 1570. aastal, misjärel vene väed asusid ulatuslikule pealetungile.

Sõjategevuse intensiivsus aina kasvas ning 1572. aasta lõpul, umbes samal ajal kui Paide linnuse müüride alla ilmus hiigelväe eesotsas Ivan Julm isiklikult, kohtus Johan III Vadstena lossis 26-aastase aadlimehe Archibald Ruthveni, Mary Stuarti-aegse intrigandi lord Ruthveni pojaga, kellega sõlmis kokkuleppe Šotimaalt vägede värbamiseks.

1573. aasta juunis maabuski Ruthven 4000 sõjamehe eesotsas Rootsi läänerannikul, marssis meestega läbi Rootsi ning pärast kõikvõimalikesse jamadesse (muuhulgas kuningavastasesse vandenõusse) sattumist hakati neid alates augustist laevadel Tallinnasse toimetama, üleveoga jõuti ühele poole novembri alguseks.

Hädad šotlastega ei lasknud ka Tallinnas end kaua oodata. Kroonik Balthasar Russow suutis selle elegantselt kahe lausega kokku võtta: «Nii kaua, kui raha jätkus, pidasid nad head korda, nii et igamees neid kiitma pidi [...] kui aga raha ära oli tarvitatud, siis oli nende heal korral ja selle kiitmisel ka ots käes.»

Probleemid said alguse sellest, et rahapuuduses vaevleval Rootsi riigil

ei olnud palgasõduritele maksmiseks vahendeid, mistõttu anti neile voli hankida toitu ja loomasööta otse talupoegade käest. Šotlased hakkasid saadud priiust kuritarvitama ning asusid vaenlase kombel rüüstama Tallinna lähiümbruse külasid. Peagi asusid nad röövima ka linnakodanikke, nii et pürjelid, kel oli tarvis linnaväravatest välja minna, pidid palkama endale relvastatud ihukaitsjad.

Šotlased hakkasid saadud

priiust kuritarvitama ning asusid vaenlase kombel rüüstama Tallinna lähiümbruse külasid.

Lõpuks läks asi niikaugele, et šotlased lasid lossihärral istumise alt hobuse surnuks. Luterlasest pastor Russow tundis muret ka selle pärast, et kalvinistidest šotlased asusid Tallinnas pidama oma korra järgi jumalateenistusi. Mõned ohvitserid olid üürinud Hobusepea tänava nurgal ühe kodanikumaja, kus kalvinistlikud vaimulikud asusid šotlastele jutlusi pidama. Tallinna luterlik meelsus jäi aga šotlaste keelebarjääri tõttu ohustamata, mida Russow «iseäralikuks Jumala armuks» pidas.

Talve saabudes leidsid väejuhid, et tegevusetult istuv palgaarmee on sama hull kui vaenlane, ning 1. jaanuaril 1574 asus Rootsi sõjavägi Tallinnast ida poole liikuma, et vallutada Rakvere ja Toolse. Šotlased aga keeldusid kaasa minemast, väites muuhulgas, et nemad polevatki sõjamehed, vaid «poodnikud, markitandid ja hulkujad».

Kroonik Russow on üles kirjutanud põlgliku pilke: «Nii kaua, kui maad, talupoegi ja kodanikke riisuda võis, olid nad kõik vaprad sõjamehed. Aga kui lahinguväljale vaenlase vastu tuli minna, siis ei olnud terve kolmandik neist väkke palgatud.» Lõpuks sundisid rootsi jalaväelased nad väevõimuga liikvele.

Rakvere piiramine kujunes totaalseks ebaõnnestumiseks: suurte inimkaotustega korraldatud tormijooksud linnusele põrusid, otsa hakkasid lõppema nii püssirohi kui laskemoon ning mitmendat kuud piiramislaagris külmetanud ja surmani tülpinud meeste vahel hakkasid sagenema tülid.

Kõik see plahvatas 17. märtsil 1574 hirmsaks veresaunaks. Tolle sündmuse täpsest käigust on säilinud mitu versiooni, kuid igal juhul on selge, et saksa ja šoti palgasõdurite vahel tekkis tüli, mis kasvas hoolimata väejuhtide püüdlustest olukorda rahustada kiiresti kähmlusest tulevahetuse ja täies rivikorras lahingupidamiseni.

Saksa palgasõdureid ja neile appi tulnud eesti talupoegi saatis lõpuks edu ning šotlasi «tapeti hulgaviisi nagu lambaid». Viimaks põgenesid ellujäänud šoti jalaväelased venelaste juurde

linnusesse. Väidetavalt tapeti tol ööl 1500 šotlast. Säärase traagilise sündmuse järel ei olnud enam võimalik piiramist jätkata ning väliooberst Clas Åkesson Tott korjas oma väed kokku ja lahkus 25. märtsil Rakvere alt.

Šotlaste hädad sellega aga ei lõppenud. Lahingu järel korraldatud ülekuulamiste käigus selgus, et kolonel Ruthven ning kapten Gilbert Balfour olid olnud segatud Johan III-vastasesse vandenõusse, mida vedas kuninga prantslasest nõunik Charles de Mornay ja kuhu olid kaasatud ka ku-

Liivimaa kaart aastast 1573–1598. Ilmunud Abraham Orteliuse atlases Antwerpenis. Foto: Wikipedia

Arvatavalt Donald MacKay rügementi kuulunud šoti palgasõdurid Szczecini sadamas u 1630. a. Foto: Wikipedia

ninga noorem vend, Södermanlandi hertsog Karl.

Vandenõulased olevat kavatsenud tappa kuningas Johani ning aidata troonile tagasi kuuendat aastat vangis istuva hullumeelse Erik XIV. Ruthven ja Balfour arreteeriti ja kuigi Šotimaalt saabusid kõige kõrgema taseme nõudmised mehed vabastada, ei teinud Rootsi valitsus sellest kuulmagi. Balfour hukati 1576. aasta augustis, lüües pea maha, Ruthven aga haigestus ja suri 1578. aastal.

Ajaloolane Friedrich Amelung on kirjutanud, et 16. sajandi lõpu lahingute järel oli Eesti- ja Liivimaale jäänud ka sadu šotlasi, kes hakkasid mööda maad rändkaupmeeste või kerjustena ringi kondama. Varastamise ja vägivallatsemise tõttu kujunes neist kohalikele tõeline nuhtlus ning Liivimaal olevat teisele inimesele õnnetust soovides öeldud: «võtku teda šotlased» (mögen ihn die Schotten holen).

Sellest kõigest hoolimata kujunesid Šotimaalt värvatud palgasõdurid oluliseks täienduseks Rootsi enda vägedele ning vaevalt leidus järgnevatel kümnenditel aegu, mil Eesti aladel ei viibinud ühtki šoti väeüksust. 1590. aastal puhkes järjekordne sõda Venemaaga, mistõttu hakkas taas Eestimaale saabuma võõramaiseid sõdureid. Näiteks võis siin toona näha ringi ratsutamas Henry Lyalli ja William Ruthveni lipkondi.

Kümnendi lõpus hakkas hoogu kerima kodusõda Johan III poja Sigismundi ning tema lelle hertsog Karli vahel. Olles löönud Sigismundi toetajaid Rootsi emamaal ning Soomes, pööras ta oma pilgu Eestimaa poole ja nõudis siinsetelt seisustelt talle alistumist.

1599. aasta septembris saabus Karli juurde Narva garnisoni šotlasest lipnik Thomas Arbuthnot ja kurtis sealsete sõdurite armetut olukorda. Kohalike talupoegade juurde majutatud šoti ratsaväelased olevat aga puudulike ülalpidamis- ja varustamistingimuste tõttu üle piiri putkanud ja Vene tsaari teenistusse astunud.

Kuuldu rõõmustas Karli ning ta saatis Arbuthnoti Narva tagasi, andes talle kaasa kirjalikud üleskutsed garnisonile ja linnakodanikele, et nood hõivaksid üheskoos kindluse, vangistaksid asehalduri ning annaksid

Vändra

mõis läänistati šotlastele

Maavaldustest tuleb esile tõsta Vändra mõisa

Pärnumaal, mis kuulus üksteise järel koguni kolmele Fife’i provintsist pärit šoti suguvõsale. 1624. aastal läänistas Rootsi kuningas Gustav II Adolf Vändra mõisa ooberst James Scottile (suri 1635), kes asus Rootsi kuninga teenistusse juba 17. sajandi esimesel kümnendil.

Tõenäoliselt Scott of Balwearie suguvõsaharust pärit šotlane tõusis Rootsis Norrlandi ja hiljem Viiburi jalaväerügemendi ülemaks ning Narva ja Riia komandandiks. Scott ja tema abikaasa Margarethe Gibson maeti Riia Jakobi kirikusse, kus veel 19. sajandil oli säilinud nende uhke, kuid tugevalt kahjustatud hauaplaat. O oberst Scottilt päris mõisa tema tütar Christina, kes oli abielus Fife’i Callange’i talust või mõisast pärit

Thomas Kinnemondiga. Kinnemond põlvnes nähtavasti Kinninmonth of Craighalli klannist, kes olid Scott of Balweariede naabermõisnikud. Thomas Kinnemond oli vanemate sugulaste eeskujul tulnud Rootsi millalgi 1620. aastatel, sõdinud 30-aastases sõjas ning kaotanud 1631. aastal Breitenfeldi lahingus jala. Kuna välivägedes ta enam teenida ei saanud, siis pidas ta edaspidi administratiivameteid. 1632. aastal määrati ta Augsburgi linnamajoriks ehk linna kaitsejõudude ülemaks, 1637. aastal Koporje lossipealikuks, 1640. a Daugavgrīva kindluse komandandiks ning hiljem veel Viiburi rügemendi ülemaks. Ooberst Thomas Kinnemond suri 1657. aastal. Kinnemondi tütar Christina abiellus samuti James Bennetiga, šoti päritolu Rootsi majoriga, kelle isa ja vanaisa olid olnud kirikuõpe-

tajad Fife’is, sugugi mitte kaugel Scottide ja Kinninmonthide maavaldustest.

B enneti karjäär ei läinud päris niisama edukalt kui tema naise esivanematel ning pärast sõdimist Poolas ja Preisimaal lõpetas ta oma teenistuse majori auastmes Turu lääni ratsarügemendis. Alles siis kui tema tütar Johanna Regina abiellus 18. sajandi alguses baltisaksa ohvitseriga, lõppes Vändras šoti ajastu. Nende kolme suguvõsa puhul ongi erakordne see, et sotsiaalsed sidemed näisid olevat kodumaalt kaasa toodud.

Scottid ja Kinninmonthid olid sajandeid olnud naabrid ning klannide vahel oli korduvalt abielusidemeid sõlmitud. Bennetid, kuigi ehk mitte nii tihedalt seotud, pärinesid siiski vaid 10 km kaugemalt ja olid mõlema suguvõsaga vähemalt tuttavad.

Vana-Vändra mõisa ait 1977. a. Foto: muinsuskaitseamet

Bennet Kinnemond Scott

Narva hertsogile üle. Šotlase missioon osutus õnnestunuks ning Narvast sai esimene linn Eestimaal, mis Karli valdusse langes.

Sigismundi ja Karli konflikt kasvas 1600. aasta hilissuvel üle täiemahuliseks sõjaks Rootsi ja Poola vahel ning Liivimaa muutus jälle lahingute tallermaaks. Rootsi arhiividest võib leida tollal Liivimaal sõdinud Patrick Rutherfordi ja Patrick Learmonthi lipkondade munsterrolle (s.o värbamisnimistu).

Millalgi 1607. aasta paiku viibis oma lipkonnaga Pärnus ka hilisem Inglise kodusõja kuulus kindral Patrick Ruthven, esimene Forthi krahv.

1590. aastal puhkes järjekordne sõda Venemaaga, mistõttu hakkas taas Eestimaale saabuma võõramaiseid sõdureid.

Kui aga rootslased vallutasid 1600. aastal Viljandi, panid nad kindluse komandandiks Andrew Stuarti – mehe, kelle isa kohta oli Šotimaa kuningas

James VI kirjutanud 1585. aastal kui «meie kallis sugulane». 1602. aastal ülendati Stuart Tartu komandandiks ning ta pidas seda ametit kuni Tartu taaslangemiseni poolakate kätte 1604. aastal.

Šotlasi võitles arvukalt ka 1610. aastal puhkenud Ingeri sõjas. Näiteks 27. septembril 1615 kirja pandud munsterrollis viibis Tallinnas kolonel Samuel Cockburn ja talle alluvad kaptenid John Stuart, John Donoway, Patrick Ruthven, James Ramsey, Alexander Ferne, Robert Wallace ja keegi Hume oma vägedega.

Kui 1611. aastal tõusis troonile Gustav II Adolf, hakkas Rootsi relvi saatma püsivam ja pikaajalisem edu: 1617. aastal sõlmitud Stolbovo rahuga saadi tsaarilt Ingerimaa ning 1620. aastate lõpuks oldi Liivimaalt välja löödud ka poolakad, kellega sõditi juba Preisimaal.

Kui Gustav II Adolf viis 1630. aastal Rootsi väed Saksamaale, et 30-aastases sõjas protestantide poolel võitlema hakata, muutus Eesti sõjalises mõttes ebaoluliseks sisemaaks ning suurte garnisonide ja välivägede pidamine siin osutus mõttetuks. Seepärast lakkas ka suurem šotlaste sissevool.

Püha Andrease ristiga lipp on Šotimaal käibel olnud juba hiljemalt 1542. aastast, sümbolina isegi sajandeid varem.

Päris seisma sealt immigratsioon siiski ei jäänud, kuna just sel ajal astusid kümned tuhanded šotlased Põhjala Lõvi teenistusse, et sõdida tema juhtimisel Kesk-Euroopas katoliiklike Habsburgide vastu. Märkimisväärne hulk toona saabunud ohvitseridest ülendati Rootsi aadliseisusse, neile läänistati maavaldusi Rootsi ülemereprovintsides ning Saksamaalt lahkudes asusid nad elama muuhulgas Eestisse.

Šotlasi jätkus siinsetesse garnisonidesse aga Rootsi aja lõpuni. Narva, Tartu, Tallinna ja Pärnu sõdurite nimekirjadest leiame Campbelli, Maxwelli, Kinnairdi, Boggi, Monepenny ja paljude teiste tuntud ja vähem tuntud šoti suguvõsade nimesid. Nende kõigi üleslugemine ei ole selles artiklis paraku mõeldav ja vajaks eraldiseisvat uurimust.

Rootsi armee kindralleitnant Robert Lichton (1631–1692). Foto: Wikipedia

«Šoti aja» lõppakordiks võib pidada 1700. ja 1704. aastal peetud kaht Narva lahingut, kuna nii Rootsi kui Vene vägedes sõdis terve hulk šotlasi või vähemasti šoti esivanematega mehi. 1700. aasta lahingus õnnestus rootslastel vangi võtta koguni neli Gordonit: polkovnikud Alexanderi ja James George’i, alampolkovnik Henry ja major Jamesi. Pakku pääsesid aga polkovnik Robert Bruce ja tema vend polkovnik James Daniel Bruce. Haavatute või langenute hulgas olid rootslaste poolel sõdinud Axel Duwall (MacDougall), Axel Spens, Gustav Bennet ja paljud teised. Kui 1704. aastal peeti maha Narva lahingu kordusetendus, mis osutus sel korral Vene vägedele võidukaks, juhtis tsaari armeed saksastunud šotlane, feldmarssal George Benedict von Ogilvy.

Poliitiline ja sõjaline panus 17. sajandil tõusid mitmed šoti päritolu aadlimehed Eesti aladel juhtivatele positsioonidele nii sõjalistes kui ka riigi- ja kirikuametites. Näiteks määrati 1634. aastal Narva linnusepealikuks Vändra mõisnik ooberst Jakob Scott. 1657. aastal pandi sama ameti peale aga Rootsi teenistuses pika ja eduka karjääri teinud ooberst William Philp (1593–1668). Väidetavalt teenis millalgi 17. sajandi keskpaigas Narva komandandina ka šotlane William Maul, kuid selle artikli autor ei suutnud leida seda kinnitavaid allikaid.

Siinse tsiviil- ja sõjaväevõimu tipuni ehk kindralkuberneri ametini

Ratsaväe kindral Robert Douglas (1611–1662) oli Rootsi vägede ülemjuhataja ja ühtlasi ka kindralkuberner Liivimaal.

Gravüür: Jeremias Falck / Wikipedia

jõudsid aga kaks šotlast. Esimesena sai selle vägitükiga hakkama East Lothianis sündinud feldmarssal Robert Douglas, kes oli 1658–1661 Rootsi vägede ülemjuhataja Liivimaal (täitis Vene-Rootsi sõja ajal Liivimaa kindralkuberneri rolli). Tema meessoost järeltulijad elasid Eestis 19. sajandini.

Robert Douglase järeltulijaist oli silmapaistvaim tema pojapoeg Gustaf Otto Douglas (1687–1771), kes pidas aastail 1738–1740 Eestimaa kuberneri ametit ning kelle järgi oli nimetatud Toompeal asuv Douglase (ka Duglase, Tuglase) tänav, mis on tänapäeval tuntud kui Piiskopi tänav. Rahvapärimus mäletab teda aga kui erakordselt julma mõisnikku, kes piinas oma Albu mõisa talupoegi ja kelle lõpuks üks talunaine olevat oma rinnaga ära lämmatanud.

Gustav Otto Douglasest alguse saanud krahvisugu Eestimaal. Foto: Saaga / rahvusarhiiv

Gustaf Otto Douglase põnev ja legendirohke elu jääb aga selle artikli ajaraamidest suuresti välja ning on paslik pöörduda tagasi 17. sajandisse. Nimelt ei olnud verejanuline Douglas esimene šoti päritolu Eestimaa kuberner – selleks oli hoopis 1681. aastal ametisse nimetatud kindralmajor Robert Lichton (Leighton of Ulishaven), kes oli küll Soomes sündinud, kuid kelle mõlemad vanemad olid šotlased.

Šoti juurtega oli ka aastatel 1665–1676 Tallinna piiskopi ametit pidanud Jacob Johann Pfeiff. Tõsi, Pommerimaal sündinud piiskop näib olevat täielikult saksastunud – tema isapoolne vanaisa George oli millalgi 16. sajandil põgenenud usulise tagakiusamise pärast Šotimaalt ning asunud elama Põhja-Saksamaale.

Kõrge piiskopiisanda kõrval karjatasid eestimaalaste hingi aga ka mõned šoti päritolu lihtvaimulikud. Näiteks oli Jõelähtmel ja Pühalepal pastoriks Olaus Duncan, Tallinnas pidas sama ametit aga Andreas Guthrie.

Majanduslik panus

Kuigi peamiselt jõudsid šotlased Eestisse sõjateenistuse kaudu, leidus neidki, kes olid oma elukutse leidnud kaubanduses või käsitöös. 1933. aasta novembris kirjutas Päewaleht, kuidas «7. novembril pühitses kaugel üle meie kodumaa piiride tuntud ja lugupeetud firma Thomas Clayhills & Son, Tallinna kõige vanem kaubamaja ja ühtlasi vist ka üks vanimatest firmadest maailmas, oma 300 aasta juubelit.».

Päris maailma vanimate firmade hulka see šoti nime kandev kaubakompanii ei kuulunud, kuid Eesti mõistes oli tegu igati vana ja väärika asutusega. Firma asutas 1633. aastal Tallinna raehärra Thomas Drenteln ning tol ajal tegeles see tavapärase Läänemere kaubandusega, importides soola, rauda ja heeringat ning eksportides vilja, lina ja metsamaterjali.

Tõeliseks magnetiks briti päritolu sisserändajatele kujunes aga

Narva, mis lõikas tulu 17. sajandil õilmitsenud IngliseVene kaubasuhetest.

1684. aastal võttis Drentelni kaubakompanii juhtimise üle tema väimeespoeg, šoti päritolu Johann Clayhills. Johanni isa Thomas Clayhills oli sündinud 1626. aastal Šotimaal, seejärel kaubasellina Danzigis ametit õppinud ning viimaks Riiga pidama jäänud, kus samuti endale kaubandusega elatist teenis. Thomase poeg Johann kolis aga Tallinnasse, kus ta 1684. aastal linnakodanikuks võeti. Clayhillside suguvõsa kätte jäi firma 1782. aastani, mil selle päris Johann Karl Girard. Ajaloolist šoti nime kandis ettevõte aga 1940. aastani, mil kommunistid selle riigistasid.

Tõeliseks magnetiks briti päritolu sisserändajatele kujunes aga Narva, mis lõikas tulu 17. sajandil õilmitsenud Inglise-Vene kaubasuhetest. Kuigi tooniandvaks jõuks olid inglased, kes sajandi lõpul asutasid koguni Narva anglikaani koguduse, leidus linnas ka terve hulk šoti päritolu kaupmehi ning käsitöölisi.

Kohaliku šotlaskonna tuumiku moodustas Watsonite-Lesliede-Thomsonite kärgpere, mille mõned liikmed tõusid linnas olulistele ühiskondlikele positsioonidele. Sellele seltskonnale pani aluse 1588. aastal Narva kodanikuks võetud Dumfries’i kaupmees John Watson, kel oli oma abikaasa Elizabeth Agnesega kolm tütart: Maria, Elisabeth ja Catharina.

John tõusis kiiresti linna koorekihi hulka. Ta ostis 1590. aastal raehärra Dietrich Werneckelt suure linnamaja ning pani tollele mehele ka oma tütre Catherine’i. Teine tütar Elisabeth abi-

ellus aga Aberdeenist pärit kaupmehe Peter Lesliega, kes võeti 11. mail 1614 samuti Narva kodanikuks. Leslie suri paraku juba kolm aastat hiljem ning abielupaari maja, mille nad olid soetanud Narva vanalinna, päris nende poeg. 1620. aasta paiku pidas lesestunud Elisabeth uuesti pulmi, abielludes Tartus Dumfriesist pärit kaupmehe William Thomsoniga. Watson ja Thomson kolisid Tartust tagasi Narva 1626. aastal ning paari meespool võeti siis ka linnakodanikuks. Elisabeth Watson suri juba 1628, kuid William Thomson oli linnaelus aktiivne veel 1650. aastatel. Watsoni kolmas tütar Maria abiellus aga George Lesliega, kes oli pärit Aberdeenist ja suure tõenäosusega Peter Leslie vend. Leslie oli võetud 1624. aastal Tartu kodanikuks ning teenis seal elatist kaubavahetusest Pihkvaga. 1626. aastal läänistati talle Saka mõis Viru-

Tallinna bürgermeister Thomas Clayhills (1690–1757). Foto: ERM / muis.ee

Ooberst (kolonel) Jacob Scott (u 1570–1635) juhtis 30-aastases sõjas Rootsi üksusi. Foto: Rootsi rahvusmuuseum / Wikipedia

maal, misjärel kolis ta Tartust Narva, kus ta 23. veebruaril 1627 kodanikuks võeti. Samal aastal abiellus ta John Watsoni kolmanda tütre Mariaga. Nagu eespoolmainitud sugulased tõusis ka George Leslie linna eliidi hulka ja 1627. aastal ostis ta endale kivist kaupmeheelamu ning hiljem valiti ta koguni Narva raehärraks.

Narvas tegutses veel kolmaski Aberdeenist pärit Leslie – Alexander Leslie (suri 1644), kes oli suure tõenäosusega Peteri ja George’i noorem vend ning kes andis linnale kodanikuvande 23. veebruaril 1633. Kaupmees Leslie valiti Narva suurgildi oldermanniks ning tema mõlemad tütred abiellusid auväärsesse Straelbornide kaupmehesuguvõssa.

Umbes 1650. aasta paiku saabus Narva Oliver Cromwelli riigipöörde eest põgenenud šoti kingsepp George Wright (suri 1694), kes tõusis kingseppade tsunfti oldermanniks ning kaupmeheks. Tema Narvas sündinud poeg Henry Wright tegi Rootsi teenistuses eduka ohvitserikarjääri ning läks 1760. aastatel oobersti auastmes erru. 17. sajandi lõpul tegutses Narvas kullassepana aga Alexander Clark (ka Clerck), kelle esivanemad olid juba 17. sajandi alguses Šotimaalt Rootsi saabunud ning mitme põlvkonna jooksul Stockholmis kullassepaametit pidanud. Alexandri isa Jakob oli olnud Rootsi õukonna kullassepp, Alexandrist endast sai aga 1691. aastal sama ameti pidaja Vene tsaari õukonnas.

Šoti päritolu oli ka tööstur Jacob Porteus, kes rajas Narva lähistele mitu saeveskit ja võttis enda kanda sealse laevaehituse. 1689. aastal lasti seal tema eestvedamisel vette esimene Narvas ehitatud suur laev Carolus von Narva. Šotlasteta ei saadud väiksemateski linnades. 1646. aastal arvati Pärnu kodanike hulka kaupmees Andrew Barclay of Mathers, kes tegi hea abielupartii, võttes naiseks aadlisoost bürgermeistri Conrad Stael von Holsteini õe.

Šotlaste maavaldused

Šoti ohvitseridele ja ka lihtsõduritele hakati Eesti aladel maid läänistama juba 16. sajandi lõpul. Suure tõenäosusega oli esimene šotlasest maaomanik Eestis õuenõunik Andrew Keith, kellele kuningas Johan III läänistas 10. juunil

Gravüür: Martin Bernigeroth / Wikipedia

1575 «igaveseks omandiks» Lagedi mõisa Harjumaal. «Igavene» ei osutunud siiski päriselt igaveseks ning hiljemalt 1578. aasta juuniks oli Keith oma mõisa Hans Wachtmeistrile maha müünud. John Burtile läänistati 1587. aastal Tohisoo mõis Harjumaal ning 1591. aastal Purdi mõis (1593) Järvamaal.

Oluliste sõjateede äärde jäänud Järvamaa oli Liivi sõja ajal eriti rängalt rüüstatud ning tühjaks jäänud külad pakkusid kuningavõimule soodsa võimaluse šoti ohvitseride tasustamiseks. 1. märtsil 1593 Varssavis väljaantud läänistuskirjaga annetas Sigismund rittmeister Henry Lyallile Karinu, Kuusna, Metsla, Võhmuta ja Visusti külad Järvamaal – kokku 23 adramaad. Aasta hiljem läänistas kuningas kaks adramaad Järva-Madise kihelkonna Oeti külas kellelegi Erland Macknerile.

Teine oluline läänipiirkond oli Virumaa, kus aastail 1593–1594 läänistas Sigismund rittmeister William Ruthvenile Varangu, Selja, Kaliküla, Karula ja Ubja külad. 25. juulil 1594 annetati šoti kortermeistrile William Theetile aga kolm adramaad Rakvere kihelkonnas Tamna külas.

Järgmine läänistuste laine oli juba Gustav II Adolfi valitsemisajal, kui

James MacDougallile läänistati Sagadi (1619), George Lesliele Saka (1621), Matthew Forbesile Vorbuse (1625) ning dr. James Robertsonile Vana-Kuuste (1626). 8. juunil 1626 andis parasjagu Dirschau välilaagris viibinud Gustav II Adolf läänistuskirja Thomas Kerrile, millega annetas talle Korba, Vedruka, Viisu, Ämbra, Silmsi, Seliküla ja Väinjärve külad Järvamaal.

Läänistuskirjas on selgitatud, et need maad kuulusid varem James Williamsonile, kuid too on tapnud preestri ja ära põgenenud. Suurimate šotlasest maaomanike hulka kuulus ka ooberst James Scott, kellele läänistati 1620. aastatel Päite mõis Virumaal, Tori, Vee ja Vändra mõis Pärnumaal ning Ranna, Ruskavere ja Saare mõis Tartumaal. 1624. aastal James Scottile läänistatud Vändra mõis oli teiste Eesti mõisate hulgas üsna eriskummaline, kuna kuulus rohkem kui sajandi jooksul järjepanu koguni kolmele Fife’i provintsist pärit suguvõsale: Scottidele, Kinninmonthidele ning Bennetitele.

Šoti ohvitseridele ja ka sõduritele hakati Eesti aladel maid läänistama juba 16. sajandi lõpul.

Erilist käegakatsuvat pärandit 17. sajandi šotlased Eestisse aga maha ei jätnud. Kodumaal taevasse kerkivad vaenupilved kutsusid suure osa šoti sõjamehi 1630. aastate lõpus Šotimaale tagasi ning Läänemere piirkonda jäi pidama vaid kitsas ring ohvitsere, keda hoidsid kinni uuel kodumaal saadud läänistused ning loodud peresidemed. Ning kuigi esimese paari põlvkonna jooksul abiellusid Šotimaalt sisserännanud sageli oma rahvuskaaslastega, ei suudetud oma rahvuslikku eripära pikalt alles hoida ja omaks võeti kohalik rootsi, soome või saksa kultuur.

Eesti aladel kauemaks pidama jäänud šoti päritolu aadlisuguvõsad, nagu Douglas, Löwis of Menar ja Barclay de Tolly, saksastusid täielikult. Maailmakuulus šoti kirjanik Sir Walter Scott kirjutas 1827. aastal kindralfeldmarssal vürst Michal Andreas Barclay de Tolly kohta, et too oli «sünnilt sakslane, päritolult šotlane» (a German by birth, a Scotchman by extraction).

Georg Benedict Ogilvy (1651–1710) teenis palgasõdurina Poolas välja feldmarssali auastme.

Juraj Mesík

Vene impeeriumi

vältimatu lõpp

Postimees

Kirjastus, 2025

Demokraatlikud riigid peaksid valmistuma Venemaa kokkuvarisemiseks, kordamata 20. sajandi vigu –korduvaid katseid päästa Vene impeeriumi. Juraj Mesík esitab veenva Venemaa käekäigu analüüsi pärast lüüasaamist Ukrainas. Ajaloolistele paralleelidele toetudes väidab ta, et Venemaa lagunemine pole mitte ainult tõenäoline, vaid paratamatu, esitades läänele üleskutse asuda ennetavalt Venemaa-järgset maailma kujundama. Kolm vaala, millele Venemaa toetub, on repressiivaparaat, mütologiseeritud rahvuslik identiteet ja tulu fossiilkütuste ekspordist. Sõda Ukrainas on paljastanud nende rabeduse, mis kiirendab riigi killustumist. Mesík pakub välja uue poliitilise käsitluse, mille keskmes on viiekordne D: demilitariseerimine, depopulatsioon, denatsifitseerimine, denukleariseerimine ja dekoloniseerimine.

Peter Pomerantsev

Kuidas võita

infosõda: Sefton

Delmer, geniaalne propagandist, kes

kavaldas üle Hitleri

Tänapäev, 2025

Kuidas võita infosõda?

Mida teha, kui need, keda sa armastad –perekond, kodupaik, kodumaa –, heidetakse konspiratsiooniteooriate ja kunstlike hirmude keerisesse ning nad libisevad teise reaalsusesse, kus must on valge ja valge on must?

1931. aastal intervjueeris Briti ajakirjanik

Sefton Delmer Adolf Hitlerit. «Sain hetkega aru, mis on tema võimu saladus,» kirjutas Delmer ajalehes The Daily Express. Kui puhkes teine maailmasõda, värbas Briti luure Delmeri, et kasutada tema teadmisi natside propagandast selle vastu võitlemiseks. Kui Delmer 1979. aastal suri, nimetati teda järelehüüdes «sõbralikuks Falstaffiks, kes tundis Hitlerit hästi – ja Hitler elas piisavalt kaua, et seda kahetseda». Raamatu autor Peter Pomerantsev jälgib Delmeri teekonda läbi 20. sajandi propagandamaastike.

Svetlana Aleksijevitš Tsingist poisid Tänapäev, 2025

Milan Vego

Operational art: theory and practice Routledge, 2025

«Tsingist poisid» koondab endasse Afganistani sõjas osalenud sõdurite, ohvitseride, meditsiiniõdede, arstide jt ning sõjas hukkunute omaste ausad, vahetud ja valusad meenutused. Mitte kõigi puhul pole mainitud nimesid –ühed palusid hoida selle saladuses, teisi püüdis autor kaitsta julmade etteheidete ja tagakiusamise eest.

Raamat heidab valgust sellest kümme aastat kestnud sõjast lõplikult räsitud nõukogude võimu viimaste aastate ajaloole. Ta kirjeldab «tsingist poiste» – tsingist kirstudes koju naasnud poegade – emade ahastust, nende soovi teada tõde selle kohta, kuidas ja mille eest sõdisid ja hukkusid Afganistanis nende lapsed.

Raamatu lõpuosas kirjeldatakse kohtuprotsessi autori vastu, keda mõned kodanikud süüdistasid laimamises, püüdes kaitsta praeguseks olematut Nõukogude Liitu. Svetlana Aleksijevitš (snd 1948) on valgevene kirjanik ja ajakirjanik, kes 2015. aastal pälvis Nobeli kirjandusauhinna.

See raamat kirjeldab ja selgitab operatiivkunsti teooriat ehk taktika ja strateegia vahel olevat vahepealset välja. See raamat on üks suhteliselt vähestest ingliskeelsetest teostest operatiivkunsti teooria kohta, mida rakendatakse intensiivse konventsionaalse sõja ettevalmistamisel, planeerimisel ja elluviimisel. Erinevalt teistest teostest on raamat kirjutatud üldistatult, mitte keskendudes riiklikule sõjakultuurile ja kogemustele, mis võimaldab suuremat paindlikkust uute tõenditega kohanemisel. Raamat selgitab operatiivkunsti teooriat kõigis kolmes füüsilises dimensioonis (maal, merel, õhus/kosmoses) ning kirjeldab-analüüsib operatiivkunsti eri aspekte üldiselt, kasutades ajaloolisi näiteid teooria mõistmise hõlbustamiseks.

Hanno Ojalo

Hando Ruus ja pataljoni «Narva» viimased

lahingud Eestis

Kirjastus

Ammukaar, 2025

Raamatus kirjeldatakse pikemalt ja detailsemalt pataljoni «Narva» järglase 20. eesti SS-diviisi (Eesti diviisi) füsiljeepataljoni lahinguid Narva rindel 1944. aasta suvel ja sügisel. Samuti viimasest teekonnast Krivasoo rindelt Porkuni kaudu Ambla metsadesse. Sellel kuuekuulisel perioodil said endise «Narva» pataljoni mehed teha seda, mille pärast nad vabatahtlikena Eesti Leegioni olid astunud – võidelda oma kodumaa kaitsel.

Raamatus on antud üksikasjalik ülevaade pataljoni viimasest ülemast, noorest ohvitserist Hando Ruusist, kes tegi läbi pataljoni sõjatee algusest lõpuni ja kelle elu katkes NKVD-laste kuulide läbi vangistuses vaid 27-aastaselt.