10
FOOKUS
Raskes olukorras võib eriüksuslaste peale kindel olla Intervjuu kaitseväe erioperatsioonide väejuhatuse ülema kolonelleitnant Riho Ühtegiga. Härra kolonel, varsti saab täis kaks ja pool aastat, mil kaitseväe erioperatsioonide väejuhatus on olnud iseseisev, otse kaitseväe juhatajale alluv üksus. Kuidas on kulgenud teie areng?
Kaitseväe erioperatsioonide üksuse (ESTSOF) ajalugu ulatub 2003. aastasse, kui luurepataljoni koosseisu hakati looma erioperatsioonide gruppi. Oma sünniaastana tähistame aga 2008. aastat, kui hakati arendama praegust erioperatsioonide võimet. Kaks ja pool aastat oleme olnud iseseisev organisatsioon kaitseväe koosseisus. Iseseisvaks organisatsiooniks kaitseväes saime 2012. aasta 1. jaanuarist ja läinud aasta 1. augustist, kui hakkas kehtima kaitseväe korralduse seadus, muutus meie organisatsiooni nimetus erioperatsioonide väejuhatuseks ja meist sai sisuliselt neljas väeliik. Areng on viimastel aastatel läinud ülesmäge. Oleme suutnud selgelt sõnastada erioperatsioonide väejuhatuse ülesande Eesti kaitsmisel ja suutnud ennast nähtavaks teha ka rahvusvaheliselt. NATO-s öeldakse meile, et oleme väike, aga väga võimas. Oleme jõudnud missioonile, oleme teel üksuse täieliku komplekteerimiseni ja järgmisest aastast peaksime kolima oma uude baasi. Kuivõrd on viimase viie aasta jooksul muutunud üldine sõjapilt?
SÕDUR NR 2 (83) 2015
Ei saa öelda, et see on muutunud just viimase viie aastaga. Tegelikult on see ikka tunduvalt pikem aeg. 2003. aastal käisin esmakordselt NATO peakorteris rääkimas ideest luua erioperatsioonide üksus. Sinnamaani oli luure koosseisus ette nähtud kaugluure- ja diversiooni üksus. Kui kuuldi, et räägime ainult kompaniisuurusest üksusest, millel ei ole korralikku õhutranspordi abil ümberpaiknemise võimet, siis öeldi, et ma võin selle mõtte ära unustada. Nüüdseks on iga üksik erioperaator nii hinnatud, et kui mõni riik ütleks, et meil on pakkuda kolm erioperaatorit, siis NATO aplodeeriks. Pilt on oluliselt
Ivar Jõesaar MAJOR
muutunud. Ka erioperaatorite maine on muutunud, sest viimased väikese intensiivsusega konfliktid on näidanud erioperatsioonide osatähtsuse kasvu just sõjalise toetuse vallas. See on abi, mida me anname nõustades, õpetades, logistiliselt toetades ja partneritega koos operatsioonidel osaledes. Näiteks meie tegevust Afganistanis, kus me õpetame välja sealseid eriväelasi ja koos nendega ka opereerime operatsioonidel, nimetataksegi sõjaliseks toetuseks. Peame olema valmis reageerima igasugustele nähtustele. Me teame, mis toimub Ukrainas. Kuigi Venemaa püüab oma konventsionaalset sõjalist tegevust Ukrainas varjata, on temapoolsed võtted üsna sarnased sellega, mis toimus 2008. aasta augustis Georgias. Seestpoolt alustatud konflikti puhul on alati kõige keerulisem küsimus, kuidas sellise vaenlase vastu võidelda. Tihti arvatakse, et sellises olukorras ongi kõige efektiivsemad just erioperatsioonide üksused. Erioperaatorid on ette valmistatud tegutsema keerulise keskkonnaga kriisikolletes. Siin saab riik kasutada väikesearvulisi üksusi, kes on väga professionaalsed, suudavad lahendada olukordi käigult ja mobiliseerida kohalikku elanikkonda võitlema raskesti identifitseeritava vastasega, ehk siis roheliste mehikeste vastu, nagu me neid Ukrainast teame, aga ka ise genereerida rohelisi mehikesi, kui vaja. Üldisemalt valmistume me oma riiki kaitstes toime tulema kogu laia sõjapildiga. Me ei räägi siin üksnes rindesõja pidamisest. Võib-olla tuleb sõdida hoopis teistsugust sõda, mida praegu on raske sõjana defineeridagi. Me kutsume seda irregulaarseks sõjapidamiseks ehk sõjaks teiste vahendite, teiste meetodite ja teistsuguse vastasega. Eriüksused oma paindliku ettevalmistusega peaksid sellistes olukordades hakkama saama.
Kui hästi oleme valmis maandama viimastel aastatel Euraasia kontinendil tekkinud riske?
Tegeleme sellega väga intensiivselt. Oleme kirjutanud oma irregulaarse sõjapidamise doktriini, mis on omamoodi unikaalne, sest vaid väga vähestel riikidel on praegu midagi seesugust. Pole juhus, et just Tartus peeti eelmise aasta lõpus tavatu sõjapidamise konverents. Seal oli palju juttu kõigist nendest uutest terminitest ja sõjapidamisviisidest, millega maailm praegu silmitsi seisab. Meie hakkasime sellise sõjapidamisega seonduvale mõtlema varem kui paljud teised NATO riigid. Nüüd, kui hübriidsõda on NATO-s kulutulena leviv väljend, kui hübriidsõjaga kaasnevate probleemidega tegeldakse väga põhjalikult, oleme meie sammukese ees, sest nägime seda ette ja oleme sellele aegsasti mõelnud, ning meilt tullakse nüüd juba tihti nõugi küsima. Uute ohudimensioonide tunnetamine raputab tihti heaoluühiskondi tegudele. Praegu pole hübriidsõjapidamisele olemas isegi definitsiooni, aga vaadates, kui palju koosolekuid, seminare, konverentse sel teemal peetakse, pole sellegi sõnastamine enam kaugel. NATO jaoks teeb hübriidsõja oht olukorra keeruliseks seetõttu, et hübriidsõjapidamise puhul ei toimu selget kallaletungi riigile ja ei teki selget artikkel 5 situatsiooni. Kui suur on teil nende võitlejate osakaal, kes istuvad arvutis ja relva kätte ei võtagi?
Võrgus sõdimise temaatikaga tegelevad teised, selleks spetsiaalselt loodud üksused. Eriväelased on ikkagi need, kes, saabas maas, väljal olukordi lahendavad. Efektiivseks sõdimiseks moodsa vaenlasega peame ühendama väga palju eri võimeid. Räägime võrgusõjapidamisest ja räägime ka infosõjast, psühholoogilistest operatsioonidest, luurest jne. Need tuleb koondada tervikuks ja kasutada eesmärgipõhiselt. Meie oleme vaid üks osa sellest mehhanismist. Eriväelaste eripära on olla konfliktikeskkonnas kohal. Nad on kohal esimestena ja lahkuvad viimastena. Füüsiline kohalolek on nende eripära ja tugevus.