Nr 2, 2015

E E S T I

S Õ J A N D U S A J A K I R I

Jalaväepataljoni motorännak.

Praktilisi näpunäiteid

21. sajandi vallutajal võib olla sada nägu

Nr 2 (83) 2015

Liitlaste lahingusoomukid Eesti väljaõppealadel

2 / 2015

3

Sisukord 4 Eesti uudised 6 Välisuudised 8 Ohvitseri ja vanemallohvitseri karjäärisüsteem Kaitseväe areng põhineb selgel ja arusaadaval väljaõppe- ja karjäärisüsteemil. Milline on ohvitseride ja vanemallohvitseride roll üksuste juhtimisel, see määrab ka õppe­ kavade edasiarendamise põhimõtted.

10

15 Kolmest seadusest sai riigikaitseseadus

Raskes olukorras võib eriüksuslaste peale kindel olla

Lühiülevaade muudatustest, mida meie elukorraldusse toob kaasa järgmise aasta 1. jaanuarist kehtestuv riigikaitseseadus.

Erioperatsioonide väejuhatuse ülem kolonelleitnant Riho Ühtegi räägib eri­ üksuslaste senisest arengust ja eesseisvatest proovikividest.

19 Jalaväepataljoni motorännak.

Praktilisi näpunäiteid Üksuse sujuv rännak pole sugugi vähem tähtis kui edukas lahingupidamine. Ometi pööratakse rännaku harjutamisele välja­ õppes kordades vähem tähelepanu.

25 Sada aastat eestluse nimel Eesti riikluse alussambaid on rahvuslik haritlaskond. Eesti akadeemiliste organisatsioonide üks katusorganisatsioonidest Eesti korporatsioonide liit (EKL!) sai sajaaastaseks.

26 Tankiteel tulevikku ehk lahingusoomukeid oodates Eesti valmistub roomiksõjamasinate tulekuks. Esimesed vastused küsimusele „Mida see endaga kaasa toob?“ oleme tänu liitlaste roteeruvatele soomusüksustele juba saanud.

30 Ajateenijate varjatud probleemid skeletisüsteemis Ajateenistuseealiste noorte tervislikust seisundist parema pildi saamiseks viidi Kuperjanovi jalaväepataljoni vabatahtlikest ajateenijate seas läbi pilootuuring põlveliigese valu ning luuainevahetuse häiretest tingitud kaebuste analüüsimiseks.

Ülevaade miinituukri proovikive pakkuvast tööst.

37 Tütarlapsest sirgub sõdur Vaatame lähemalt, kuidas edeneb sugude-

57 Taktikalise otsustusmängu lahingupaus

40 21. sajandi vallutajal võib olla sada nägu

Taktikaline otsustamismäng võtab Sõduri kaante vahel aja maha ning ootab uusi arenguid.

Jaanuari lõpus Tartus peetud konverentsil räägiti põhjalikult Ukraina sõja senistest kogemustest.

58 Hübriidsõda Nõukogude Vene ajal ... ja kaitse selle vastu

47 Vastupanuliikumise mahasurumine Eestis pärast Teist maailmasõda Metsavendluse tasalülitamiseks ja maha­surumiseks rakendasid Nõukogude Liidu repressiivorganid Teise maailmasõja järgselt mitut erinevat ja suurt osa Eesti elanikest puudutavat survemeedet.

52 Jalaväekompanii lahingutegevuse planeerimine vajab pidevat õpet

Paljuräägitud hübriidsõjapidamine Ukrainas pole oma olemuselt mingi uus meetod, vaid unustatud vana.

62 Soome panus Eesti suurtükiväe taasloomisse Soome erukolonel Jouko Kivimäki räägib, kuidas 17 aastat tagasi taastati Eestis suurtükiväepataljon ja milline oli soomlaste roll Eesti suurtükiväe ja kogu tuletoetuse taasloomisel.

66 Raamatututvustus

Ülevaade jalaväekompanii ülemateks ettevalmistatavate nooremohvitseride õpetamise arengusuundadest.

Väljaandja Toimetus

kaitseväe peastaap Juhkentali 58, 15007 Tallinn

Tegevtoimetaja

Toimetaja

Keeletoimetaja Kujundaja Trükitud Kaanefoto

major Ivar Jõesaar ivar.joesaar@mil.ee / 717 1922 Sverre Lasn sverre.lasn@mil.ee / 717 2164 Kairi Vihman Meelis Piller AS-i Vaba Maa trükikojas Simmo Saar

SÕDUR NR 2 (83) 2015

32 Miinituuker – ohtlik, kuid põnev amet füüsiliselt võimekatele

vahelise lõhe ületamine meie riigikaitse­ kohustuse täitmisel.

4

EESTI UUDISED

Ühendriikide tankid saabusid Tapale SIIM TEDER

T

apale saabusid 14. märtsi hommikul Ameerika Ühendriikide kompaniisuuruse väekontingendi järgmise rotatsiooni varustus ja tehnika, sealhulgas M1A2 Abramsi tankid. „Saabunud tankirühm viibib Eestis järgmised kolm kuud ja võtab osa mitmetest eestlaste õppusest, sealhulgas õppusest Siil,“ ütles Ühendriikide Euroopa väejuhatuse läviohvitser kapten Eric Kirsch. Ta lisas, et tankid saabusid Ameerika Ühendriikide Georgia osariigist ning kuuluvad maailma parimate tankide hulka.

Saabunud kompanii koosneb ühest tanki- ja kahest õhudessantrühmast.

Tankirühm kuulub Ühendriikide maaväe 3. jalaväediviisi 1. brigaadi 7. rügemendi koosseisu, õhudessantväelased on aga 173. õhudessantbrigaadist.

3. jalaväediviisi 7. jalaväerügement on üks vanimaid Ameerika Ühendriikide maaväe jalaväeüksuseid, mis loodi

rohkem kui 200 aastat tagasi ja on osalenud 12 sõjas ning saanud üksusena rohkelt tunnustusi. Rügement on osalenud mõlemas maailmasõjas, Korea ja Vietnami sõdades, aga Iraagi ja Afganis-

tani operatsioonidel. 7. jalaväerügement on osa 3. jalaväediviisist, hüüdnimega Rock of the Marne, mille üksus sai Esimeses maailmasõjas Marne’i lahingus üles näidatud vapruse eest.

ga. Ühisõppusel kasutatakse õhk-maa polügooni ning õhk-õhk treeningalasid.

Osa harjutusi toimus mitme kilomeetri

kõrgusel Eesti õhuruumis ja osa toimub väikestel kõrgustel kaitseväe keskpolügooni kohal.

SIIM TEDER

Hävituslennukid F16 hävitasid keskpolügoonil maasihtmärke

U

SA hävituslennukid F16 hävitasid 26. märtsil kaitseväe keskpolügoonil Eesti ja Ameerika Ühendriikide õhuvägede õppuse käigus esimest korda maapealseid sihtmärke.

USA 510. eskadrilli hävitajad F-16CM hävitasid maapealseid sihtmärke keskmise suurusega pommide-

ÜRO kaitsevägede juhatajad kohtusid New Yorgis SÕDUR NR 2 (83) 2015

K

aitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terras osales märtsi lõpus esmakordselt kogunenud kaitseväe juhatajate kohtumisel ÜRO peakorteris New Yorgis, kus arutati rahuvalve hetkeseisu ning tulevikuperspektiivide üle.

Rohkem kui saja riigi kaitseväe juha-

tajad ning diplomaadid kutsus kokku ÜRO peasekretär Ban Ki-moon. ÜRO peasekretär rõhutas oma sõnavõtus tarvidust kiiresti ning asjakohaselt reageerida maailma eri paigus tekkivaile kriisidele, selleks peab ÜRO tõhustama oma väeplaneerimisvõimet. Kindralleitnant Riho Terras toonitas oma sõnavõtus vajadust

luure- ning eelhoiatusvõimekuse suurendamise osas rahuvalveoperatsioonidel.

Kindralleitnant Terras teavitas oma kolleege ka Eesti otsusest suurendada märkimisväärselt panust ÜRO operatsioonidesse, nimelt saadab Eesti mais Liibanoni UNIFIL-i missioonile rühma­suuruse üksuse.

5

Erinevate riikide kaplanid vahetasid kogemusi Raplamaal Kaitseliidu koolis Alu mõisas lõppes 6. märtsil Balti kaplanite koostööharjutus, kus jagasid kogemusi ja tutvusid üksteise käitumispraktikatega Baltimaade, Ameerika Ühendriikide, Norra ja Soome kaplanid.

Kohtumise fookuseks olid langenud sõdureid puudutavad tegevused. Ka räägiti liitlastevahelise koostöö arendamine ja üksteise praktikate ja traditsioonide parem mõistmine. Balti kaplanite koostööharjutus leidis aset teist korda, esimene toimus eelmisel aastal Leedus.

USA ratsaväelaste rännak Eestist Saksamaale Laupäeval, 21. märtsil asus Tapalt oma kodubaasi Saksamaal teele Eestis rotatsiooni lõpetanud Ameerika Ühendriikide 2. ratsaväerügemendi kompanii, et demonstreerida pühendumist oma liitlaste julgeoleku tagamisse ja näidata üksuse manöövrivõimekust.

Koduteel läbi Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tšehhi ja Saksamaa tehti mitu peatust, et suhelda kohalikega ning näidata oma relvastust ja tehnikat.

Lahingukoolis alustasid õpet tulevased reservohvitserid Kaitseväe ühendatud õppeasutuste lahingukoolis algas 23. märtsil järjekordne reservohvitseride baaskursus.

Erinevalt varasemast läbivad kursusel osalejad esimese õppemooduli koos erialaohvitseride baaskursuse õppuritega. Väljaõpe on jagatud nelja ossa.

Kaheksa nädalaga läbivad kursuslased jalaväerühma ülema lühikoolituse, kus õpitakse välioskusi, topograafiat ja esmaabi andmist ning omandatakse teadmisi taktikast, kaitseväe relvastusest ja määrustikest.

Esimesed vabatahtlike reservohvitseride kursused korraldati 1997. aastal.

Logistikapataljon kolis uutesse kasarmutesse

K

aitsevägi hakkas seoses läheneva suure õppusega Siil 2015 märtsi alguses Tallinna loomaaias elava vigastatud siili Konnat vaderiks. „Siil Konnat pidas endast suuremate kiskjatega maha karmi võitluse ning näitas, mida tähendab, et iga okas loeb ja nüüd taastub ta oma uues elukohas Tallinna loomaaias,“ ütles projekti eestvedaja nooremleitnant Taavi Karotamm kaitseväe peastaabist. „Et see siil aitas meid ka ühe siile tutvustava video loomisel ja kaitseväe suurima õppuse nimi

on samuti Siil, nägime tema toetamist ainuõige sammuna.“ Siil Konnat sattus loomaaeda pärast seda, kui heatahtlik möödakäija ta metsast vigastatuna leidis ja loomaarstile viis.

Pärast esmast ravi toimetati Konnat, kelle vigastused ei võimalda tal enam looduses hakkama saada, Tallinna loomaaeda.

Oma panuse siil Konnati ja Tallinna loomaaia toetamiseks saab anda iga hea Eesti inimene, tehes MTÜ Tallinna Loomaaia Sõprade Selts arveldusarvele EE432200221010716613 annetuse selgitusega „Siil“.

Ämaris maandus USA hävitajate eskadrill

Ä

marisse saabusid 20. märtsi pärastlõunal 14 hävitajat F-16CM Ameerika Ühendriikide õhuväest, et osaleda ligi kuu aega kestval Eesti ja Ameerika Ühendriikide õhuvägede ühisõppusel.

17. aprillini aset leidnud õppuse keskmeks olid Eesti ja USA õhuväe ühisharjutused ning koostegutsemisvõime edasiarendamine. Lisaks õppusel plaanitud madallendudele hävitati esimest korda kaitseväe keskpolügoonil maapealseid sihtmärke. Lennukid kasutasid õppusel

nii pardarelvi kui ka erinevaid nii lahingkui ka õppeotstarbelisi pomme ja rakette. Õppusel osalesid ka Soome ja Rootsi, kuid kummagi riigi lennukid Ämaris ei maandunud. Eesti õhuväe ülesanne oli õhuruumi kontroll ning suur osa õhutule juhtimisest. Õppusel osales Ameerika Ühendriikide õhuväe 31. hävitajate tiiva 510. eskadrill, mis baseerub alaliselt Aviano lennubaasis Itaalias. Koos hävitajatega saabus Eestisse ka ligi 300 Ameerika õhuväelast.

Kõrgema sõjakooli värbamiskampaania sai auhinna

T

urundussündmusel Password kuulutati 26. märtsil konkursi aasta meediategu 2014 efektiivse meediakasutuse kategoorias võitjaks kõrgema sõjakooli eelmise aasta värbamiskampaania. Efektiivse meediakasutuse kategoorias hindasid žüriiliikmed eelkõige konkursile esitatud töö tulemuslikkust. Hindamise kriteeriumiteks olid põhjendus strateegia valikule, sihtrühma uuringud, idee ja teostus.

Konkursile esitatud sõjakooli kampaania kestis 2014. aasta aprillist juulini ja oli suunatud eelkõige keskkooliõpilastele ja ajateenistuse juba läbinutele. Kampaanias kasutati peamiselt e-kanaleid, väli- ja kinoreklaami. Kõrgema sõjakooli kampaania esitas konkursile meedia­ büroo Vizeum, kes on sõjakooli kampaaniat teinud koos kaitseväe ühendatud õppeasutuste, värbamiskeskuse ja reklaamibüroo DDB Eestiga aastast 2012.

SÕDUR NR 2 (83) 2015

23. märtsi hommikul rivistus kaitseväe toetuse väejuhatuse logistikapataljon esimest korda uues paiknemiskohas Ämari baasis. Pataljoniülem major Andres Kraav soovis rivistusel oma alluvatele kolimise lõppfaasiga harjumist.

Logistikapataljoni ja logistikakooli jaoks valmis kaks nüüdisaegset kasarmuhoonet, kuhu lähitulevikus kolib ka toetuse väejuhatuse tervisekeskuse meditsiini väljaõppekeskus.

Kaitsevägi toetab Tallinna loomaaias elavat siili

MAAILM

6

6

VITALY V. KUZMIN

1

1

Vene õhudessantväed saavad uued BMD-4M jalaväemasinad

V

enemaa õhudessantväelased saavad esimese komplekti uusi BMD-4M Sadovnitsa-tüüpi jala­ väe lahingumasinaid ja BTR-MDM Rakuška soomukeid. 3. märtsil teatati, et esimesed 12 sõidukit on tootjalt JSC Kurganmašzavodist saadetud Venemaa õhudessantvägedele. Õhudessantväe polkovniku Nariman Tamergazini sõnul saadetakse masinad Venemaa Lääne sõjaväeringkonda. 2015. aasta lõpuks saadetakse õhudessantväelastele 62 BMD-4M jalaväe lahingumasinat ja 22 BTR-MDM soomukit. Roomikutega BMD-4M põhineb BMD-4-tüüpi

2

Venemaa taganes Euroopa tavarelvastuse piiramise leppest

SÕDUR NR 2 (83) 2015

Venemaa ja NATO vahelised suhted on muutunud üha halvemaks – selle viimane märk on Venemaa taganemine Euroopa tavarelvastuse leppest. Venemaa relvastuskontrolli delegatsiooni juht Anton Mazur teatas leppest taganemisest umbes aasta pärast Krimmi annekteerimist. NATO ametnikud avaldasid otsuse üle nördimust ja kutsusid üles Venemaad tõmbama tagasi kogu relvastuse Ida-Ukrainast ning lubama piirkonda rahvusvahelised vaatlejad. 1990. aastatel NATO ja endise Varssavi pakti riikide vahel sõlmitud Euroopa tavarelvastuse piiramise leppe peamine funktsioon on olnud tavarelvastuse piiramine ja kontrollimine Euroopas ja Lääne-Venemaal. Leppe raames on Venemaa ja NATO vahel peetud konsultatsioone paljudes julgeolekuküsimustes. Kontrollifunktsioon jääb nüüdsest Euroopa koostöö- ja julgeolekuorganisatsiooni (OSCE) pädevusse. NATO peasekretäri Jens Stoltenbergi sõnul on nad olnud

masinal, kuid sellel on hulk täiendusi: uus kere ülaosa, mootor, šassii ja teised allsüsteemid. BMD-4Mi tootmise peamine eesmärk oli parandada õhudessantväelaste soomussõidukite võimet, säilitades samal ajal maksimaalse sarnasuse Vene maaväe kasutatava BMP-3 jalaväe lahingumasinaga. See jalaväe lahingumasin on varustatud sama Bahtša-U torniga, mis BMP-3. BTR-MDM põhineb aga BTR-MD soomukil. Sellel on palju sarnasusi BMP-3 ja MBD-4M-iga. Kokku saadetakse õhudessantväelastele 700 BMD-4M-tüüpi jalaväe lahingumasinat ja 700 BTR-MDM soomukit. tunnistajaks teatud raskerelvastuse tagasitõmbamisele, kuid seni on ebaselge, kuhu raskerelvastus ümber paigutatakse. NATO Euroopa vägede juhi kindral Philip Breedlove’i sõnul on Ida-Ukraina venemeelsed separatistid väga osavad oma relvi peitma.

Analüütikute sõnul on Euroopa tavarelvastuse piiramise lepet nähtud Moskvas pigem lääneriikide mehhanismina Venemaa ümber piirata. Varem on Venemaa ajutiselt oma osaluse leppes peatanud 2007. aastal, kuid toona jätkasid Vene diplomaadid konsultatsioonidel osalemist.

3

USA viivitab sõjalise abi saatmisega Ukrainasse

Obama administratsioon arutleb siiani selle üle, kas saata Ukrainasse surmavat relvastust, kuid lõplikku otsust pole veel langetatud, ütles USA kaitsesekretäri asetäitja Anthony Bliken 6. märtsil Kiievis peetud pressikonverentsil. Siiani on Ukraina saanud 11 kuu jooksul USA-lt sõjalist abi üksnes 120 miljoni dollari väärtuses ja sedagi rangelt mittesurmava sõjatehnika nimekirja alusel.

Washington on siiani lükanud tagasi palved saata Kiievile süsteeme, mis võtaksid ära paremini varustatud Vene vägede eelised. Ühena neist süsteemidest on nimetatud Lockheed Martin/Raytheon FGM-148 Javelin-tüüpi tankitõrjegranaadiheitjaid. Blinken tunnistab, et Washington saab aru, et Ida-Ukrainas tegutsevad venemeelsed palgasõdurid ei tegutse vastavalt Minski kokkulepetele. Vaatamata sellele on USA vastused Ukraina abipalvetele piiratud. Ühe Washingtoni allika sõnul peatati USA instruktorite ja 200 Humvee saatmine Ukrainasse.

Allika sõnul on Ukraina abistamisele vastu kaks inimest: president Obama ja julgeolekunõunik Susan Rice, kes kardavad, et see saadaks Venemaa presidendile Vladimir Putinile „vale signaali“, isegi kui nimetatud abi on oma olemuselt mittesurmav. Analüütikute sõnul ei põhjusta USA hoidumine sõjalist abi pakkumast vastuolusid üksnes suhetes Ukrainaga, vaid mitme NATO liitlasega, sealhulgas Poola ja Baltimaadega ning NATO-väliste partnerite Rootsi ja Soomega.

Samuti tekitab see lõhet USA ja Euroopa Liidu vahel ja võis olla üks ajend, miks Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker tuli välja ühise Euroopa armee ideega.

4

Kalašnikov võtab üle droonide ja laevade tootjad

Venemaa relvatootja Kalašnikov teatas 22. veebruaril toimunud IDEX-i messil, et kavatseb omandada 51% enamusosaluse mehitamata õhusõidukeid tootvas ettevõttes ZALA Aero ja laevatootjas Rõbinsk Euroyachting.

Kalašnikovi ettevõte tahab laiendada oma väärtpaberite portfelli mitmekesisemale turule, sest seni on tegeletud üksnes tsiviilja militaarkäibeks kasutavate tulirelvade tootmisega. Nii ZALA Aero kui ka Rõbinski laevatehas säilitavad oma tootemargid.

Kalašnikovi selline majandustegevus on üllatav, sest arvati, et turul laienemine pole lääneriikide sanktsioonide tõttu tõenäoline.

Kalašnikovi uusimate käsirelvade müük väljaspool Venemaad ei ole olnud väga edukas ja selle peamised konkurendid on tootjad Belgiast, Iisraelist, USA-st ja Saksamaalt. Siis-

4

8

Kokkuvõtted ajakirjast Jane’s Defence Weekly (märts-aprill 2015)

3 2

5

7

7

10,1% ki suutis Kalašnikov 2015. aastal esmakordselt seitsme aasta jooksul näidata kasumlikkust, vaatamata oluliste turgude sulgumisele Euroopas ja Põhja-Ameerikas.

5

Iraan katsetas „väga erilist relva“

Teheran teatas, et töötab raketi kallal, mida saab tulistada vee all opereerivalt allveelaevalt. 25.–27. veebruaril toimunud õppust „Suur prohvet 9“ kajastanud Iraani televisioon näitas, kuidas lendas vee alt välja tulistatud rakett. Iraani mereväe kontradmiral Ali Fadavi sõnul on tegu strateegilise eriliste omadustega relvaga.

Ta ei soovinud raketi üksikasju avaldada, kuid lisas, et „ameeriklased ei suuda isegi aimata, kui tugeva ja tõhusa relvaga on tegu“. Iraanlaste läbi viidud katsetusest tehtud halva kvaliteediga videoklipist on näha, et raketti saab tulistada allveelaevade 533 mm torpeedotorust ning sellega võib tabada nii laevu kui ka maismaasihtmärke.

6

Venemaa laiendab õhupatrullide tegevusulatust

Venemaa riigimeedia teatas 2. märtsil, et Venemaa kavatseb laiendada strateegiliste pommitajate õhupatrullide tegevusulatust Ukraina kriisist tulenevate pingete tõttu lääneriikidega. Koostöös Venemaa liitlaste ja partneritega antakse pommitajatele ülesandeks teha patrull-lende uutes piirkondades terves maailmas. Enamasti kasutatakse selleks Tupolevi Tu-95, Tu-160 ja Tu-22 tüüpi lennumasinaid. Teade patrull-lendude laiendamisest tuli üksnes mõni päev pärast seda, kui Briti kuningliku õhuväe Eurofighter Typhoonid olid tuvastanud Briti õhuruumi läheduses lendavaid Vene pommitajaid.

Beneluxi maad hakkavad tegema ühist õhuturvet

Belgia, Holland ja Luksemburg leppisid Haagis kokku, et Belgia ja Hollandi õhuväed hakkad kordamööda kaitsma kõigi kolme riigi õhuruumi. Ühine õhuturbe missioon hakkab toimuma alates 2017. aasta keskpaigast. Kõige halvema stsenaariumi

8

Ida-Ukrainas on Vene tehnikat

Raportid näitavad, et Venemaa on paigutanud Ida-Ukrainasse TOS-1-tüüpi 220 mm mitmelasulised raketiheitjad ja Pantsir-S1-tüüpi õhutõrjesüsteemid. Ukraina kaitseministeerium teatas, et Ukraina väed hävitasid 3. veebruaril peetud lahingus ühe TOS-1-tüüpi süsteemi. Esmakordselt oli Ukraina vägedel TOS-1-ga tegemist 13. jaanuaril. Kinnitamata meediaandmetel kasutati TOS-1 süsteeme Donetski lennuvälja ründamisel. TOS-1 süsteemid pole Ida-Ukrainas pildile jäänud, mistõttu on Ukraina kaitseministeeriumi väiteid raske kinnitada, ehkki Ukraina kaitseministeerium on olnud üsna usaldusväärne allikas. Siiski on pildile jäädvustatud 96K6 Pantsir-S1 õhutõrjerelv ja raketisüsteem SPAAGM, mida väidetavalt kasutab Vene pool Ida-Ukrainas.

TOS-1 ja Pantsir annavad Vene vägedele Ida-Ukrainas olulise eelise. Kui raportid vastavad tõele, huvitab Venemaad üha vähem oma tegevuse varjamine Ukrainas, sest Venemaa on ainus loogiline süsteemide päritolumaa. Arvestades relvasüsteemide kasutamise keerukust, võib arvata, et neid opereerivad Vene sõjaväelased. Kumbki süsteem ei kuulu Ukraina armee arsenali ega ole ka laialdaselt eksporditud. TOS-1tüüpi raketiheitjaid on piiratud arvul eksporditud Aserbaidžaani, Kasahstani ja Iraaki, Pantsiri aga Alžeeriasse, Iraaki, Süüriasse ja Araabia Ühendemiraatidesse.

10,9%

võrra kasvasid India 2015.-2016. aasta kaitsekulutused võrreldes eelmise eelarveaastaga. 2015.-2016. eelarveaasta India kaitse-eelarve maht on kokku 37,6 miljardit eurot.

33%

võrra vähenes 2014. aasta Rootsi kaitse­eksport võrreldes eelmise aastaga. Rootsi ekspordimaht oli 8 miljardit Rootsi krooni ehk umbes 860 miljonit eurot. 78% Rootsi ekspordist läks Euroopa Liidu liikmesriikidesse ja teistesse lähedastesse partnerriikidesse, nagu näiteks USA, Kanada ja Austraalia.

17%

võrra kasvas Prantsusmaa kaitseekspordimaht 2014. aastal võrreldes eelmise aastaga, ulatudes 8,06 miljardi euroni.

10%

võrra vähendas Venemaa 2015. aasta kaitsekulutusi. Venemaa kaitsekulutuste kogumaht on 2015. aastal umbes 47 miljardit eurot. Oodatud kaitsekulutuste vähenemise põhjus on langenud naftahind ja eesmärk vähendada riiklikke kulutusi. Vaatamata sellele kasvavad Venemaa kaitsekulutused 2014. aastaga võrreldes 19,5%.

SÕDUR NR 2 (83) 2015

7

korral võib näiteks Belgia tellida oma riigi kohal patrulliva Hollandi õhusõiduki, et alla tulistada Belgia õhuruumi tunginud vaenuliku õhusõiduki ja vastupidi. Sellise otsuse võtaks Belgias vastu kaitseminister pärast konsultatsioone Belgia peaministri ja siseministriga ning Hollandis vastutaks otsuse eest Hollandi julgeoleku- ja justiitsminister.

Luksemburg, millel õhuvägi puudub, enda õhuruumis surmava jõu kasutamist ei luba.

Algselt lepiti ühises õhuturbes kokku 2013. aastal, kuid nüüdseks on see jõudnud Belgia ja Hollandi parlamentidesse ratifitseerimiseks. Belgia ja Holland on esimesed riigid maailmas, mis sellise leppe sõlmivad.

võrra kasvasid Hiina 2015. aasta kaitse­kulutused võrreldes eelmise aastaga. Hiina 2015. aasta kaitse-eelarve on 129 miljardit eurot. Siiski on see kõige madalam kaitse-eelarve aastane kasv pärast 2010. aastat, mil kaitsekulutusi suurendati 7,5% võrra.

8

ARVAMUS

Ohvitseri ja vanemallohvitseri karjäärisüsteem Kaitseväe arengu oluline alustala on selge ning kõigile arusaadav väljaõppe- ja karjäärisüsteem. Alljärgnev annab ülevaate ohvitseride ja vanemallohvitseride rollist üksuste juhtimisel ning sellest tulenevast õppekavade arenduse põhimõtetest.

K

VÜÕA lahingukool alustas 2014. aastal kahe sisuliselt uue kursusega – vanemallohvits eride keskastmekursus (VAKAK) ja vanemstaabiall­ ohvitseride kursus (VSAK). 2013. aastal alustati KVÜÕA-s brigaadi staabiohvitserikursuse läbiviimisega. Tulenevalt kaitseväe vajadustest arendatakse meil süsteemselt vanemallohvitseride baas(põhi) kursust, ohvitseride põhi­ kursust ja keskastmekursust. Kuigi arendustegevustesse on kaasatud kogu kaitsevägi, jäävad siin vahel mõned otsused ebaselgeks, tekitades segadust ja vääraid ootusi.

RESERVVÄGI JA SÕDA

SÕDUR NR 2 (83) 2015

Need kaks mõistet määravad ohvitseride ja allohvitseride ettevalmistuse ning karjäärisüsteemi peamised põhimõtted.

Kogu meie rahuaegne struktuur ja isikkoosseis on üles ehitatud nii, et ohu korral suudaksime reserv- ja tegevväelastest koosneva kaitseväega (sh Kaitseliit) tegutseda sõjalistes operatsioonides.

See tähendab, et suurel hulgal praegustel rühma või kompanii taseme juhtidel tuleb sõja ajal juhtida astme võrra suuremaid allüksuseid. Maaväe sõjaaja struktuurides näeme tegevväelaste ameti­ kohti enamasti alates kompanii tasandist. Seepärast tuleb meil nii ohvitseride kui ka allohvitseride põhikursustel pöörata tähelepanu just kompanii tasemele. Kuna kogu meie rahuaegne isikkoosseis on konkreetse sõjaaja paigutusega, siis meil sisuliselt puudub reserv nende ametikohtade täitmiseks kaotuste korral. Loomulikult saab seda teha nii aja- kui ka tegevteenistuses ettevalmistatud reservväelaste baasil, kuid esimesena peavad tühjaks jäänud ametikoha ülesandeid täitma ikkagi tegev-

Martin Herem KOLONEL KVÜÕA ÜLEM

väelased. Seega peab praeguste juhtide ettevalmistus võimaldama vähemalt relva- ja väeliigi sisest horisontaalset rotatsiooni ning tasemeõppe keskendumine sõjaväelisele juhtimisele on paratamatu.

OHVITSERI JA VANEMALLOHVITSERI TÖÖJAOTUS Paratamatu on ka ohvitseri ja allohvitseri koostöö allüksuste juhtimisel. Ohvitser on kõrgharidusega sõjaväeline juht. Tema peamine roll on teha oma sõjaväelise kõrghariduse baasil otsuseid, kavandada üksuse tegevust. Et iga otsus tuleb vastu võtta sisuliselt uues keskkonnas, siis kõrgharidusest tuleneva keskkonnatunnetuse oskuse tõttu ongi just ohvitser otsustaja. Enamasti tuleb ohvitseril pärast otsuse langetamist jälgida üksuse tegevust ja tulemuste põhjal kas muuta tegevusplaani või hoopis jätkata järgmise tegevuse planeerimisega. Siin kasutabki ohvitser juhtimises allohvitseri.

Allohvitser on kutseharidusega sõja­ väeline juht. Tema sõjaväeline ettevalmistus peab võimaldama ellu viia ohvitseri kavandatut ehk otsust. Allohvitser

Maaväe sõjaaja struktuurides näeme tegevväelaste ametikohti enamasti alates kompanii tasandist.

osaleb oma hariduse ja kogemuste alusel ka otsustamise protsessis, kuid tema peamine roll on otsustamise toetamine ja otsuse elluviimine. See nõuab aga all­ ohvitserilt sõjalises osas väga sarnast ettevalmistust ohvitseriga. Kuigi tihti peetakse allohvitseri rolliks drillide läbiviimist, üksikvõitleja õpetamist ja tagalaküsimuste lahendamist, langeb sõjaajal talle oluliselt suurem vastutus.

Nii õppustel kui ka välismissioonidel on kõik ohvitserid kogenud olukorda, kus üks ülesanne on täitmisel, kuid järgmist tuleb juba planeerida. Just siin avaldub allohvitseri peamine roll – jätkata allüksuse juhtimist kavandatud plaani raames, andes ohvitserile võimaluse tegeleda uue plaani väljatöötamisega või käesoleva plaani kulgemise jälgimisega.

Nii ei käi see ainult maaväe kompaniis, vaid kõigis väeliikides ja igal tasandil.

Kuigi pataljoni veebel ei võta üle pataljoni juhtimist lahingus, peab ta suutma juhtida teatavaid pataljoniülema käivitatud ja kavandatud protsesse just pataljoni tasemel.

Selline põhimõte seab üsna konkreetsed nõuded karjäärisüsteemile. Nii ohvitseride kui ka allohvitseride suunamisel järgmise taseme kursusele on vaja silmas pidada vastavat juhtimistasandit ja sellega kaasnevaid ülesandeid, millega konkreetne isik tegelema hakkab.

Samuti tuleb senise teenistuse põhjal hinnata iga isiku omaduste sobivust järgmise tasandi ülesannete täitmiseks.

Teenistusstaaž ja auastme vanus on küll olulised, kuid veelgi tähtsamad on kaitse­väe vajadused ja isikuomadused.

OHVITSERIKARJÄÄRI HARGNEMINE Kui kõik allohvitserid peavad järgmisele juhtimistasandile liikumiseks läbima samad tasemekursused, siis ohvitseride puhul tuleb üsna pea sisse erinevus. Pärast põhikursust ja sellele järgnevat teenistust saab ohvitser valida, kas jätkata keskastmekursusel või nooremstaabiohvitseri (NSOK) ja brigaadistaabiohvitseri kursusel (BSOK).

Valiku teevad küll ülemad, kuid oma osa on ka kandidaatidel. Esiteks ei soovi iga ohvitser või allohvitser liikuda kõr-

9

Kaitseväe erialavanemallohvitseri kursusel (EVAK) või erialaohvitseri baaskursusel (EOBK) peame me erialaste oskustega tsiviilspetsialistidele õpetama kaitseväe tegevustes kohanemist, mitte juhtimist ohvitseri või allohvitserina.

See, kas konkreetne inimene kaitseväes oma eriala piires tegevusi ka juhtida oskab, peaks vähemalt osaliselt olema välja arendatud erialaõpingute raames ja isikuomadustest tulenevalt. Vajalikku juhtimisvõime potentsiaali peame hindama siis, kui isiku värbame. Loomulikult tuleb arvestada inimese arenguga teenistuse jooksul, kuid seda siiski kaitse­väe-eelse tegevuse baasil. Erialaohvitseride ja allohvitseride karjäärisüsteemi kujundab eelkõige vastava eriala ametikohtade hulk kaitseväes.

RESERVOHVITSERID JA -VANEMALLOHVITSERID

Tegevväelase elukutse valinu peab hakkama saama nii sõjanduse teoreetilise poole kui ka maastikul reaalse tegutsemisega.

ohvitseride või -allohvitseridega. Näiteks tehnikud, meedikud või juristid.

Praeguses seadusandluses termin „eriala-“ küll puudub, kuid käesolevas artiklis on see kasutusel süsteemi kirjeldamiseks. Erialaohvitser on kõrg­ haridusega sõjaline ekspert teatud valdkonnas, kelle roll on oma eriala raames tegevusplaane kavandada ja nende elluviimist toetada, sh erialaseid otsuseid teha. Erialaohvitseri juhiroll piirdub erialavaldkonna protsessidega. Taktikalises olukorras ta allüksust juhtima ei pea. Seda mitte rohkem, kui kaitseväe välises organisatsioonis teeb seda ükskõik milline spetsialist. Erialaallohvitser on kutsehariduse või kõrgharidusega ekspert teatud valdkonnas, kelle roll on oma eriala raames otsuseid ellu viia. Nii erialaohvitser kui ka -allohvitser peavad olema tugevad eelkõige oma erialas.

Kuigi tihti peetakse allohvitseri rolliks drillide läbiviimist, üksikvõitleja õpetamist ja tagalaküsiERIALAOHVITSERID JA -VANEMALLOHVITSERID muste lahendamist, langeb Need kaitseväe ametikohad, kus erisõjaajal talle oluliselt kompetentside vajadus on suurem kui sõjalises juhtimises, täidetakse eriala­ suurem vastutus.

Nende ettevalmistus toimub peamiselt ajateenistuses, sest reservväelastest juhte vajame me ju ikkagi sõjaaja üksuste tarbeks. Lisaks sellele valmistatakse reservväelastest juhte veel lahingukooli läbiviidaval reservohvitseride baaskursusel ja Kaitseliidu koolis läbiviidavatel kompanii ja rühma taseme kursustel.

Praegu arendatakse välja ka n-ö reserv­ erialaohvitseride ja -allohvitseride ettevalmistuse süsteemi meedikute hulgas.

Sõltumata sellest, kuidas või kus läbitakse esimene tasemekursus, on reservväelastel võimalik karjääri teha ühe skeemi järgi – sõjaaja ametikoht määrab ettevalmistuste vajaduse ja sisu. Seejuures võib reservohvitsere või -allohvitsere olla ühele sõjaaja ametikohale määratud mitu. Peamine väljaõppevorm on õppekogunemine ja õppused ning seda mitte tingimata oma allüksusega üheaegselt.

Kordame veelkord üle sõjaväeliste juhtide karjäärisüsteemi põhitõed. Sõjaväeliste juhtide ettevalmistuse eesmärk on sõjaaja ülesannete täitmine. Tegevväelased peavad sõjaajal olema valmis juhtima suuremaid allüksuseid kui rahu­ ajal. Tasemeõppes keskendutakse üldisele (ühise) sõjalisele juhtimisele, võimaldamaks horisontaalset rotatsiooni. Karjääri kujundavad kaitseväe vajadus, isikuomadused ja tahe. Kahte viimast tuleb hinnata süsteemselt kogu teenistuse jooksul. Erialaohvitseride ja allohvitseride juures on tähtsaim nende eriala, mitte sõjaväeline juhtimisoskus ja karjäärivõimalused. Reservohvitseride ja -allohvitseride ettevalmistus on seotud konkreetsete sõjaaja allüksuste ja ametikohtadega.

SÕDUR NR 2 (83) 2015

gemale, valides „põnevama tegevuse asemel igava kabinetitöö“. Teiseks peab edasiliikumise aluseks olema eelnev teenistus ning edukus selles. Valik määrab ära ka edaspidise karjääri. Keskastmekursuse lõpetaja liigub edasi mööda ülemate ametikohti, kuid ei ole välistatud vahepealne teenistus staabiohvitseri või õppejõuna. Pealegi jääb iga kõrgema tasandiga ülema ametikohti vähemaks ning paratamatult tuleb enamikel ohvitseridest suunduda ühel hetkel otsuste toetaja ehk staabiohvitseri rolli.

Nagu eespool öeldud, kujundab karjääriredelil liikumist kõige enam kaitseväe vajadus. Kui kaitsevägi vajab aastas kümmet uut kompaniiülemat, siis valitakse selleks välja 10 (+ reserv) ohvitseri. Teiste, sama teenistusstaaži ja auastmega ohvitseride võimalused saada kompaniiülemaks muutuvad aga iga aastaga aina väiksemaks, sest uued kandidaadid tulevad ju n-ö altpoolt aina peale. Täpselt sama kehtib allohvitseride puhul.

Ohvitsere, kes keskastmekursusele ei pääse, ei saa kuidagi ohvitseridena vähem väärtuslikeks pidada. Kõiki ohvitsere ei ole ka otstarbekas arendada läbi n-ö sõjateadusliku magistriõppe.

Lisaks üksuste juhtidele vajab kaitsevägi ka ohvitsere, kelle sõjaline ettevalmistus vastaks konkreetse tasandi sõjalistele nõuetele, kuid kelle ülesanded ametikohal vajavad süvendatud kompetentse ka teistes valdkondades. Näiteks kasvatusteadustes või tehnoloogias. Võttes arvesse isikuomadusi ja kaitseväe vajadusi, tulebki staabiohvitseride hulgast valida vastavaid isikuid ning suunata nad vajalikke kompetentse omandama.

Sõjaline ettevalmistus antakse neile aga staabiohvitseride kursustel. Kuna kõikidel ohvitseridel ei ole vaja arendada end magistriõppe tasemel, siis jääb nende võimaluseks areng läbi juba nimetatud staabiohvitseride kursuste ning erinevate täienduskursuste. Kõigil sõjaväelises hariduses II taseme omandanud ohvitseridel on hiljem võimalik jätkata III tasemel. Seda jällegi vastavalt kaitseväe vajadustele ja isikuomadustele. Võimekamad magistriharidusega ohvitserid saavad jätkata ka doktoriõpingutega, kuid peavad olema seotud konkreetse võimearendusega.

10

FOOKUS

Raskes olukorras võib eriüksuslaste peale kindel olla Intervjuu kaitseväe erioperatsioonide väejuhatuse ülema kolonelleitnant Riho Ühtegiga.

Härra kolonel, varsti saab täis kaks ja pool aastat, mil kaitseväe erioperatsioonide väejuhatus on olnud iseseisev, otse kaitseväe juhatajale alluv üksus. Kuidas on kulgenud teie areng?

Kaitseväe erioperatsioonide üksuse (ESTSOF) ajalugu ulatub 2003. aastasse, kui luurepataljoni koosseisu hakati looma erioperatsioonide gruppi.

Oma sünni­aastana tähistame aga 2008. aastat, kui hakati arendama praegust erioperatsioonide võimet. Kaks ja pool aastat oleme olnud iseseisev organisatsioon kaitseväe koosseisus. Iseseisvaks organisatsiooniks kaitseväes saime 2012. aasta 1. jaanuarist ja läinud aasta 1. augustist, kui hakkas kehtima kaitseväe korralduse seadus, muutus meie organisatsiooni nimetus erioperatsioonide väejuhatuseks ja meist sai sisuliselt neljas väeliik.

Areng on viimastel aastatel läinud ülesmäge. Oleme suutnud selgelt sõnastada erioperatsioonide väejuhatuse ülesande Eesti kaitsmisel ja suutnud ennast nähtavaks teha ka rahvusvaheliselt. NATO-s öeldakse meile, et oleme väike, aga väga võimas. Oleme jõudnud missioonile, oleme teel üksuse täieliku komplekteerimiseni ja järgmisest aastast peaksime kolima oma uude baasi.

Kuivõrd on viimase viie aasta jooksul muutunud üldine sõjapilt?

SÕDUR NR 2 (83) 2015

Ei saa öelda, et see on muutunud just viimase viie aastaga. Tegelikult on see ikka tunduvalt pikem aeg. 2003. aastal käisin esmakordselt NATO peakorteris rääkimas ideest luua erioperatsioonide üksus. Sinnamaani oli luure koosseisus ette nähtud kaugluure- ja diversiooni­ üksus. Kui kuuldi, et räägime ainult kompaniisuurusest üksusest, millel ei ole korralikku õhutranspordi abil ümberpaiknemise võimet, siis öeldi, et ma võin selle mõtte ära unustada.

Nüüdseks on iga üksik erioperaator nii hinnatud, et kui mõni riik ütleks, et meil on pakkuda kolm erioperaatorit, siis NATO aplodeeriks. Pilt on oluliselt

Ivar Jõesaar MAJOR

muutunud. Ka erioperaatorite maine on muutunud, sest viimased väikese intensiivsusega konfliktid on näidanud erioperatsioonide osatähtsuse kasvu just sõjalise toetuse vallas. See on abi, mida me anname nõustades, õpetades, logistiliselt toetades ja partneritega koos operatsioonidel osaledes. Näiteks meie tegevust Afganistanis, kus me õpetame välja sealseid eriväelasi ja koos nendega ka opereerime operatsioonidel, nimetataksegi sõjaliseks toetuseks.

Peame olema valmis reageerima igasugustele nähtustele. Me teame, mis toimub Ukrainas. Kuigi Venemaa püüab oma konventsionaalset sõjalist tegevust Ukrainas varjata, on temapoolsed võtted üsna sarnased sellega, mis toimus 2008. aasta augustis Georgias. Seestpoolt alustatud konflikti puhul on alati kõige keerulisem küsimus, kuidas sellise vaenlase vastu võidelda. Tihti arvatakse, et sellises olukorras ongi kõige efektiivsemad just erioperatsioonide üksused. Erioperaatorid on ette valmistatud tegutsema keerulise keskkonnaga kriisikolletes. Siin saab riik kasutada väikesearvulisi üksusi, kes on väga professionaalsed, suudavad lahendada olukordi käigult ja mobiliseerida kohalikku elanikkonda võitlema raskesti identifitseeritava vastasega, ehk siis roheliste mehikeste vastu, nagu me neid Ukrainast teame, aga ka ise genereerida rohelisi mehikesi, kui vaja. Üldisemalt valmistume me oma riiki kaitstes toime tulema kogu laia sõjapildiga. Me ei räägi siin üksnes rindesõja pidamisest. Võib-olla tuleb sõdida hoopis teistsugust sõda, mida praegu on raske sõjana defineeridagi. Me kutsume seda irregulaarseks sõjapidamiseks ehk sõjaks teiste vahendite, teiste meetodite ja teistsuguse vastasega. Eriüksused oma paindliku ettevalmistusega peaksid sellistes olukordades hakkama saama.

Kui hästi oleme valmis maandama viimastel aastatel Euraasia kontinendil tekkinud riske?

Tegeleme sellega väga intensiivselt. Oleme kirjutanud oma irregulaarse sõjapidamise doktriini, mis on omamoodi unikaalne, sest vaid väga vähestel riikidel on praegu midagi seesugust. Pole juhus, et just Tartus peeti eelmise aasta lõpus tavatu sõjapidamise konverents.

Seal oli palju juttu kõigist nendest uutest terminitest ja sõjapidamisviisidest, millega maailm praegu silmitsi seisab. Meie hakkasime sellise sõjapidamisega seonduvale mõtlema varem kui paljud teised NATO riigid. Nüüd, kui hübriidsõda on NATO-s kulutulena leviv väljend, kui hübriidsõjaga kaasnevate probleemidega tegeldakse väga põhjalikult, oleme meie sammukese ees, sest nägime seda ette ja oleme sellele aegsasti mõelnud, ning meilt tullakse nüüd juba tihti nõugi küsima.

Uute ohudimensioonide tunnetamine raputab tihti heaoluühiskondi tegudele. Praegu pole hübriidsõjapidamisele olemas isegi definitsiooni, aga vaadates, kui palju koosolekuid, seminare, konverentse sel teemal peetakse, pole sellegi sõnastamine enam kaugel. NATO jaoks teeb hübriidsõja oht olukorra keeruliseks seetõttu, et hübriidsõjapidamise puhul ei toimu selget kallaletungi riigile ja ei teki selget artikkel 5 situatsiooni.

Kui suur on teil nende võitlejate osakaal, kes istuvad arvutis ja relva kätte ei võtagi?

Võrgus sõdimise temaatikaga tegelevad teised, selleks spetsiaalselt loodud üksused. Eriväelased on ikkagi need, kes, saabas maas, väljal olukordi lahendavad. Efektiivseks sõdimiseks moodsa vaenlasega peame ühendama väga palju eri võimeid. Räägime võrgusõjapidamisest ja räägime ka infosõjast, psühholoogilistest operatsioonidest, luurest jne. Need tuleb koondada tervikuks ja kasutada eesmärgipõhiselt. Meie oleme vaid üks osa sellest mehhanismist. Eriväelaste eripära on olla konfliktikeskkonnas kohal. Nad on kohal esimestena ja lahkuvad viimastena. Füüsiline kohalolek on nende eripära ja tugevus.

ARDI HALLISMAA

11

Kaitseväe erioperatsioonide väejuhatuse ülema kolonelleitnant Riho Ühtegi sõnul on ESTSOF oma väiksusest hoolimata suutnud NATO-s pildil püsida.

Nende erilisus seisneb võimaluses valida võitlusviis.

ESTSOF-i ülesannete hulka kuuluvad ka eriluure ja -seire, sõjaline toetus ning otsene rünnak. Kuidas on muutunud teie üksuse ülesanded ja võimed võrreldes selle kümne aasta taguse ajaga, mil luurepataljoni koosseisus loodi erioperatsioonide grupp?

Mida andis teile esimene kaitseväe erioperatsioonide sihtüksuse (SOTU – Special Operations Unit) teenistus ISAF-is Ameerika Ühendriikide alluvuses 2012. ja 2013. aastal?

Kõigepealt, just sellega tulime me maailmakaardile. Kuni sa pole osalenud SOF-i operatsioonides, pole sind SOFina olemas. Nüüd teavad ESTSOF-i kõik NATO riigid.

Teiseks, kui me otsustame mingi missiooni kasuks, siis tahame, et saaksime seal teha seda, mida oleme õppinud. Afganistani missioon oli puhtalt sõjalise toetuse missioon ja meie võitlejatele omamoodi küpsuseksam. Mehed tulid tagasi hoopis parema arusaamisega SOF-i ülesannetest. Sinnamaani olid nad kõvasti õppinud ja, olgem ausad, kui noor mees tuleb üksusesse, siis tahab ta ikka rohkem lasta ja langevarjuga hüpata. Aga Afganistanis sõjalise toetuse missioonil oli võimalus vahetult kogeda erioperatsioonide tegelikke võimalusi. See sai meestele murdepunktiks, et hakata mõtlema ja käituma eriväelase kombel.

Kuidas on kavas koostööd ameeriklastega jätkata?

Me mitte lihtsalt ei jätka, vaid teeme Ameerika eriväelastega igapäevast koostööd. Sellest on vähe räägitud, kuid USA sõjaväelased on Eestis kohal olnud palju kauem kui Ameerika langevarjurid või tankiüksused, kellest me iga päev uudistest loeme. See pole sugugi selline kohalolek, kus meie oleme õpipoisid ja nemad treenivad meid oma tahtmist mööda, nagu nii mõnigi koostööd Eesti ja USA vahel ette kujutab. USA SOF-i meeskond tegutseb ja harjutab siin meie üksusega täiesti võrdsel tasemel ning meie käime nende juures sedasama tegemas. Selline koostöö loob tingimu-

SÕDUR NR 2 (83) 2015

See on päris pikk aeg ja algul olid meie teadmised erioperatsioonidest piiratud.

Aga ka muu maailm oli unustamas erivägede tegelikku ülesannet. Nüüd on meile meie tegevuse eesmärgid selgemaks saanud, arengusuunad paika nihkunud. Aga ka muu maailm on hakanud erivägesid kasutama üha enam algupärastel eesmärkidel. Need asjad, millega erioperatsioonid nüüd taas tegelevad, on kõik juba kunagi olnud. Paljud maailma erioperatsiooniüksused hakkasid vahepeal tegelema erinevate kineetiliste operatsioonidega ehk suunatud rünnakutega: reidid, varitsused, täppisrünnakud.

Aga erioperatsioonide võlu on oskus kasutada kõiki kohapealseid võimalusi.

Klassikaline roheline barett suudab asju, mida teised teevad ise, organiseerida tegema kohapealseid inimesi ja ise jääda võimaluse korral kõrvale.

Meilgi on olnud arenguraskusi ja erinevaid vaatenurki. On olnud periood, kus taheti meestele musti vorme, et olla nagu K-komando. On olnud inimesi,

kes ESTSOF-i nimetuse asemele on tõsimeeli pakkunud „eestikeelset“ nimetust „spetsnaz“. On olnud neid, kelle arvates eriväed on vaid kaugluure võime jne.

Aastal 2003, kui meil oli esmakordselt tulevikuvisiooni seminar, tõusis esile roheliste barettide tüüpi üksuse idee ja mul on hea meel, et vahepealsetel aastatel, kui ma üritusest eemal olin, areneti just selles suunas. Kui ma 2011. aasta lõpus üksuse ülema kohale asusin, keskendus üksus küll veel suunatud rünnakutegevusele, kuid põhieesmärgina liiguti roheliste barettide tüüpi väevõime suunas. See ei tähenda, et suunatud rünnaku või eriluure võime pole enam oluline. Olgu tegu sõjalise toetuse või tavatu sõjapidamisega, esmalt peavad võitlejad ise perfektselt valdama tehnikaid, mida teistelt nõuda. Sõjalise toetuse või tavatu sõjapidamise sisu seisnebki ühelt poolt eriliste taktikate tundmises, teiselt poolt aga suutlikkuses olukordi juhtida ning tegevusi tagada.

12

FOOKUS

sed, kus me oleme valmis nendega koos tegutsema igal pool ja igas olukorras.

Euroopaski on hakatud viimasel ajal kõnelema erinevatest koostööprojektidest. Milliseks kujuneb teie koostöö Euroopa väejuhatusega?

Meil on tihedad ja head sidemed SOF-i peakorteriga NATO-s (NSHQ). Euroopa Liidu SOF-i koostöö on aga nagu kaitsekoostöö teiste väevõimete osaski – mitte väga intensiivne. Me teeme teiste riikidega kahepoolset koostööd, meil on väga head kontaktid ennekõike oma naabrite Läti ja Leeduga, paranevad suhted Skandinaavia maadega ja näeme koostöövõimalusi ka Poolaga, kes on sõjaliselt väga võimas riik meie regioonis, kes mõtleb samamoodi kui meie ja kel on väga pikaajalised SOF-i kogemused.

Meil on paariaastased head kogemused Georgiaga ja kindlasti laiendame koostööd ka teiste riikidega. Oleme NATO missioonidel leidnud väga häid sõpru just endiste sotsialismimaade või ida­ regiooni riikide seast, kes nüüd on muutunud niinimetatud puhverriikideks ida ja lääne vahel. Oluline on nende riikidega teha koostööd nii infovahetuse kui ka väevõime arendamise vallas, et luua sarnastel alustel tegutsevad eriväed. Nagu öeldud, on meil NATO SOF-i peakorteriga head suhted ja sinna panustame ka oma kaitseväelastega. Siin on kindlasti oluline, et praegune NSHQ ülem on endine SACEUR-i ehk USA Euroopa erivägede ülem. NSHQ vaatab praegu väga tõsiselt Baltikumi peale ja mõtleb, kuidas meid toetada.

Millised võiksid olla meie eriüksuslaste edasised koostööprojektid musta mandri või araabia maailma kriisikolletes või siis hoopis Ukrainas sealseid kolleege koolitamas?

SÕDUR NR 2 (83) 2015

Me läheme sinna, kuhu meid saadetakse, ega välista osalemist Araabia poolsaarel ega mustal mandril. Tavaliselt asume asjade kulgu jälgima kohe, kui ilmnevad märgid, et kuskil on tekkinud olukord, mis võib viia järgmise missioonini, et vastava ülesande saamisel olla juba ettevalmistunud. Sellisteks olukordadeks valmistumine eeldab teadmisi selle kohta, kuidas missioonialale siseneda, mis seal vaja on, milleks ennast ette valmistada, sealhulgas ka, kuidas seal hakkama saada. Nii ongi, et kui tuleb poliitiline otsus, siis oleme valmis sisuliselt kohe osalema. Sama kehtib ka Ukraina kohta. Kui on vaja sinna minna, oleme valmis. Aga sellised otsused

tehakse mujal, Toompea koridorides.

Kus ja kuna me kusagil osaleme, saate teada meediaväljaannetest … Kui see muidugi meediasse jõuab.

Erioperatsioonide grupp on meie kaitseväelasi-kaitseliitlasi aeg-ajalt ärritanud kutsega osaleda Valikus.

Kuidas on lood teie pealekasvuga?

Ma ei nimetaks seda ärritamiseks. See on ennekõike kutse ennast proovile panna. Kuigi valdkond on atraktiivne ning võimalus kuuluda eriväelaste hulka peaks noori tõmbama, takerdub Valikule tulek tihti eestlaste kalkuleeriva ja ettevaatliku loomu taha. Kardetakse põrumist ja selle tõttu häbisse jäämist.

Samas põrub iga kord Valikul vähemalt kaks kolmandikku kohaletulnutest ja keegi nende peale pärast näpuga ei näita. Võib-olla kardetakse ka teenistusraskusi või loobutakse lõpuks ikkagi liigsest tagasihoidlikkusest.

Kuid seis pole tegelikult üldsegi halb, üksuse komplekteerimine läheb plaanipäraselt. Pigem on tulijad järjest paremini valmistunud, enam ei tulda niisama proovima. Kõige raskemad on Valiku esimene-teine päev, siis on väljalangejaid kõige rohkem. See on imelik, sest siis tehakse alles psühholoogilisi ja kaitseväeteste. Seal avastavad kandidaadid ühtäkki, et see pole ikka nende jaoks, kuigi ise pole veel midagi proovinudki.

Kes on esimese nädala vastu pidanud, lähevad ka lõpuni välja. Tavaliselt lõpetab umbes kolmandik ja nendest valime välja üksusesse jääjad. Valiku läbimine ei tähenda automaatselt üksusesse saamist. Valik on nagu töövestlus.

Tulevikus tahame jõuda selleni, et teeme rohkem personaalseid kutseid.

Eestlane on ju ettevaatlik ja kõhklev.

Talle tuleb aeg-ajalt meelde tuletada, et vaja on Valikule tulla. Väga häid mehi, kes võiksid mõne aasta oma elust meil olla, on tegelikult väga palju. See on hea võimalus end proovile panna.

Oleme teinud ka ajateenijaile erioperatsioonide füüsiliste katsete päevi.

Erinevates väeosades, näiteks Tapal ja Kuperjanovis, korraldasid meie instruktorid nädalavahetusel ajateenijaile näitlikke kondiproovikatseid ja need olid üllatavalt populaarsed.

Kes on hea erioperaator? Milliseid omadusi peetakse vajalikuks (kas ainult füüsiline on tähtis või hoopis keelteoskus, infotehnoloogia, empaatiavõime jms)?

Eeldame intelligentseid, hea stressi­

taluvusega ja igas mõttes vastupidavaid inimesi. Loomulikult on Valiku läbimise eeldus hea füüsiline konditsioon. Palju on kinni inimese peas. Me püüame seda miskit tabada juba Valiku käigus.

Ka Rasmus Kagge ütles pärast „Pealtnägijaga“ Valikul osalemist, et oleks ennast kaugemale läbi vedanud ja rohkem proovile pannud, kui instruktorid oleks rohkem tagant utsitanud. Me ei tee seda, sest tahame näha, milline on inimene ise. Õpime nende füüsilistes katsumustes tundma inimese enese sisemist mobiliseerimisvõimet ja käitumist. Valiku ajal jälgitakse osalejaid väga põhjalikult, kedagi ära ei tapeta. Võib-olla mõnikord tundub see ebaauski, et füüsiliselt paremas vormis mees saab natuke rohkem mahvi ja pisut nõrgem mees vähem. Aga idee pole ju meest füüsiliselt lõpuni viia, vaid vaadata, kuidas ta käitub. Me tahame näha, mis mees see on, sellepärast see ongi töövestlus.

Selle käigus õpime teda tundma. Seetõttu eeldame küll erioperaatorilt, et ta on füüsiliselt heas vormis, aga eelkõige tahame tundma õppida tema vaimsust ja intelligentsust, pühendumist ja sihikindlust. Füüsilisse vormi on võimalik meest treeninguga viia, tahe, mõistus ja intelligentsus peaks tal aga eelnevalt endal olemas olema.

Piiranguks on muidugi see, et erioperatsioonide üksuses pole võimalik teha head ja kiiret kaitseväelist karjääri. Kes sellele mõtleb, sellel pole erioperatsioonide üksusesse asja. Meie inimesed on pikalt ühel ametikohal, sest enesetäiustamine, enese viimine psühholoogilisse ja erialasesse vormi võtab aastaid.

Erioperaator peaks olema ühel ametikohal vähemalt 7-8 aastat. See ei sobitu aga kokku kaitseväelase tavalise teenistusmudeliga, kus eeldatakse roteerumist iga 3-4 aasta järel. Aga meie valdkonnas nii ei saa, sest inimese õpetamine võtab nii palju aega ja ka hea eriväelane areneb välja aastatega.

Kindlale erialale spetsialiseerutakse kohe üksusega liitumise alguses, mis ei tähenda, et tulevikus ei võiks ümber spetsialiseeruda. Meeskonna sees toimub niikuinii ristõpe. Kõik on mingi ala spetsialistid, aga väljaõppe ajal õpetavad nad ka üksteist. Oskavad kõike, aga mingil alal on väga head. Võtame näiteks meediku, kes on suuteline ka lahinguväljal kirurgilist operatsiooni tegema. Tema ülesanne on hoida haavatut elus vähemalt 72 tundi. See on kuus korda pikem aeg, kui nõutakse tavaliselt meedikult. Korruta kõiki alasid kuuega

13

ja sa mõistad, millest on jutt. Olen öelnud ja see on tekitanud siin-seal resonantsi, et üks meie meeskond suudaks teatud tingimustes lüüa vastase kompaniid. Nende summaarsed erioskused võimaldaksid seda teha.

Kas saab olla kindel, et ühel halval päeval ei käivitu meilgi Hollywoodi meelisstsenaariume, et väljaõpetatud eriväelasel „katus sõidab“ ning teda saab peatada vaid sama hästi õpetatud sõber, kellel katus paigal?

Mida saab teha tavakodanik, kui märkab roheliste mehikeste tulemisele omaseid ilminguid?

Väga oluline on ühiskonna haritus ja informeeritus. Pean ütlema, et see on meil hästi õnnestunud. Mäletan veel aegu, kui Eestiski oli kaitsevägi justkui isoleeritud staatuses, ühiskonnal polnud riigikaitsega nagu mingit pistmist. Rääkisime küll palju totaal- ja territoriaalkaitsest, aga kui jutt läks riigi kaitsmisele, öeldi, et see on kaitseväe rida ja ega see tavainimest ei huvitanud ka. Nüüd näeme, et ühiskond tervikuna mõtleb väga palju riigikaitsest ja sellest, kuidas isamaad kaitsta. Palju on polemiseeritud, mida kriisi korral teha. Iga kord, kui on asi kriitilisemaks läinud, astub rohkem rahvast vabatahtlikult Kaitseliitu. Just Kaitseliit on meie esmane ja kõige efektiivsem kaitsesüsteem ning Kaitseliidu kaudu peakski rahva kaitsevalmidus avalduma.

Kaitseliidu fenomen on väga kiires iseformeerumisvõimes. Kaitseliit on osa ühiskonnast, kus iga liige peaks teadma oma kohta riigi julgeoleku kaitsel.

On väga õige, et erinevad institutsioonid mõtlevad järjest rohkem, kuidas Kaitse­liitu panustada või teda kaasata.

Kaitseliidul on ka see eelis, et see pole kindlatesse struktuuri- ja kooseisutabelitesse surutud. See tähendab, et kõigile, kes tahavad riigikaitses osaleda, leidub seal kohta.

Teadlikkus on teine asi. Me peame kahtlemata teavitama oma ühiskonda uutest ohtudest, aga samas ei tohi ületada seda väga peenikest punast joont, millest teisel pool on paanika. Eesti ühiskonnas on juba tekkinud paaril korral paanikahoogusid. Õnneks seni ei midagi katastroofilist. Seepärast peangi vajalikuks rõhutada, et Eesti on paremini kaitstud kui kunagi varem ja seda nii oma kaitseväe ja Kaitseliidu poolt kui ka liitlaste poolt, kellel on olemas reaalne plaan, kuidas meid vajadusel aidata.

Milline on praegu erioperaatori varustus?

Varustus sõltub palju ülesandest. Isiklikus varustuses kasutame erinevaid

rõiva­elemente vastavalt sellele, kas läheme täitma kaugluure- või suunatud rünnaku ülesannet. Riietus on spetsiaalselt õmmeldud, sel on omad eripärad, mis seisnevad paksendustes, põlvekaitsmetes ja muus. Vastavalt ülesandele kasutatakse kas rakmeid või väga korralikku kuulivesti, millel on nii õla- kui ka külje­kaitsed. Eriülesanneteks on ka kerged vestid ja kõik muu. Eriväelane paistab oma erilise varustusega silma küll, kuid ausalt öelda on see modelleeritud peamiselt erinevate missioonide jaoks.

Pärissõjas me suure tõenäolisusega enamikku olemasolevatest asjadest kasutada ei saa.

Põhirelv on meil H&K G36 automaat, mis on spetsiaalselt Eesti eriväelaste jaoks disainitud, sihikuplank ja õlatugi on ümberehitatud ja palju pisidetaile on veel lisaks. Püstol, kuigi sama USP, mis teistel kaitseväelastel, on ka pisut ümber tehtud. See on ilma kaitseriivita ja alt laiendatud käepidemega, et oleks mugavam salve vahetada, vintraud on kohandatud summuti kasutamiseks. Sõltuvalt ülesandest on ka spetsiifilised relvad.

Meil on granaadiheitjad ja raskemate relvade kandjail väga modernsed püstolkuulipildujad MP7, mis on mõeldud enesekaitserelvaks. Lukkude avamiseks tuleb aeg-ajalt kasutada ka pumppüssi.

Relvastus on hästi kirev. Kasutame ka kuulipildujaid, põhiliselt H&K toodangut. Testime paljusid relvi. Kui kaitsevägi tahab mingist relvast ülevaadet saada, siis meie operaatorid testivad ja annavad hiljem hinnanguid, kui hea see oli, kas esines tõrkeid, kuidas elas üle erinevaid situatsioone jne. Mõnikord saadavad ka firmad relvi testimisele.

Meie hinnang on otsustav vahel ka siis, kui kaitsevägi hakkab käsitulirelvi välja vahetama. Meil on välja kujunenud oma lemmikud, mis pole tingimata G36.

Me testime ka muud varustust, vorme, kuuliveste, öövaatlusseadmeid, kiivreid, igasugu prille jne – äärest ääreni.

Nii mõnedki neist asjadest on jõudnud kaitseväes laiemasse kasutusse.

Millise käsitulirelva soovitate kaitseväele hankida?

Maailma relvatootjatel on häid relvi ning otsustamisel saavad põhiliseks ikka mingid teised näitajad. Tavaliselt pakutakse välja 3-4 relva ja nende seast tehakse valik. Relva headus pole seejuures otsustav suurus, mängu tulevad hoopis muud näitajad nagu hind, relva kättesaadavus, relva hooldus ja remont, mingid diplomaatilised põhjused. Relv

SÕDUR NR 2 (83) 2015

Inimese sisse pole kunagi võimalik lõpuni vaadata. Teame, et täiesti terved ja elurõõmsad mehed võivad mõnikord käituda teisiti ja mujal maailmas on selliseid asju ka juhtunud. Meie üksuses pole midagi sellist olnud ja praegu ei näe ka ohtu, et see võiks juhtuda. Me valime inimesi väga põhjalikult ja hoiame silma peal.

Me oleme valmis ka ohumärkide korral tooma ohvreid, see tähendab roteerima pingetaluvuse probleemide korral oma võitleja kaitseväes mujale, kus pinge on väiksem. Kaitsevägi ainult võidab, sest head instruktorid ei lähe sel juhul kaduma. Tahame nii palju kui võimalik välistada või ennetada „katuse sõitmise“ võimalusi. Üldiselt on eestlane väga hea stressitaluvusega, mistõttu sobib ta erivägedesse hästi. Seda võib öelda ka varasemate kogemuste põhjal, kus eestlased on teeninud teiste riikide eriüksustes.

Eliitüksuste puhul kiputakse rõhutama eriväelaste elitaarsust. Meie püüame hoida madalat profiili ja nõuame seda ka oma võitlejatelt. Meie eriväelane on lihtsalt sõdur, kelle professionaalsus seisneb erioskuses sõdida eriväelase kombel.

Samamoodi nagu suurtükiväelased on spetsiifiliste oskustega tulistada täpselt kümnete kilomeetrite kaugusel asuvaid sihtmärke. Meie meeskonna tugevus on efektiivses spetsialistide koostöös. Meie lähenemisviisid ja tegutsemisprintsiibid on üldvägede omadest teistsugused, meie juhtimismeetodid on paindlikumad, aga me oleme oma valdkonna eksperdid nagu on kõigi teiste väe- ja relvaliikide esindajad omades valdkondades.

Nii et me püüame vältida olukorda, kus inimene tunneb end Hollywoodi staari või Rambona. Ta on sõdur, kes kannab teenistust valdkonnas, mida ta tunneb.

Eriüksuse väline pilt on paratamatult teine kui pilt üksuse sees ja oma maine hoidmiseks peamegi end reklaamima pisut teisiti, kui me ennast ise näeme.

Filmiklipid, kus relvis mehed sooritavad suunatud rünnakuoperatsioone, ei lähe ehk kokku minu jutuga olukorda-

de lahendamisest valgete kinnastega.

Aga poleks ju huvitav, kui Hollywoodi märulifilmis ehitaks eriväelane Afganistanis kohalikule külale silda või jooks tundide viisi kohalikega teed ja ajaks juttu. Igav on sellist filmi vaadata. Tegelikult on tõde nagunii seal kusagil vahepeal – me teeme neid asju oma mudaste kinnastega, aga puhtalt.

14

FOOKUS

peab olema võimalikult lihtne. Meie kasutatav G36 pole mingi maailmaklassi täppisrelv, aga on lihtsalt käsitetav, hästi vastupidav ja üsna väikese amortisatsiooniga relv.

Meie varustus on kallim tulenevalt sellest, et soetame neid väikeste partiidena, samuti suurendavad hinda kõiksugused lisad ja erisused. Arvesse tuleb võtta ka seda, et meie operaator laseb umbes kümme korda rohkem kui tavaline kaitseväelane. Suurema hanke korral ei tuleks kaitseväele sama relv nii kallilt kui ta on ostetud meile. Samas pole vanade relvade moderniseerimine ka kindlasti tee, mida minna. Julgen kahelda, kas vana AK4 moderniseerimine teeb relva lõppkokkuvõttes odavamaks kui on meie G36.

Mil moel on eriüksuslaste kogemused, olgu lahingutoiminguis või varustuse valikul, juba tavaväkke jõudnud?

Ma ei saa veel öelda, et anname kaitseväele tagasi samas mahus väljaõpet ja teadmisi, nagu me seda oleme kaitseväelt saanud, sest ehitame oma üksust alles ikkagi üles. Aga me teeme pingutusi, et meie väljaõppegrupp pakuks tulevikus kaitseväele laiemalt tavapäratu sõja­pidamise oskusi. Üks valdkond oleks kindlasti erinevate spetsialistide osalemise õpe erioperatsioonides. Samuti üleelamisteemasid: SERE (survival, evasion, resistance, escape – ellujäämine, vältimine, vastupanu osutamine ja põgenemine) ja muud moodsad sõnad; talvine sõjapidamine ja talvised laagrid. Võib-olla peaks natuke toetama täpsuslaskuriasjandust, kuigi snaiprikool on kaitseväes olemas. Õpetada saaks muidki taktikaid, kuidas ebatavalistes situatsioonides hakkama saada.

Tegelikult on seitse-kaheksa aastat meie eriväelastele olnud väga tihe aeg. Ühel hetkel peab tempot maha võtma, et võitlejatel oleks võimalik tegelda sisulise tööga. Täna on üksusel väga suur tempo peal ja nii võib tekkida oht, et ühel hetkel hakkame mehi kaotama väsimuse tõttu, mitte lahinguväljal. Paraku on tegu väevõime väljaarendamisega ja meil on seda võimet vaja juba praegu, mitte aga 10 aasta pärast.

SÕDUR NR 2 (83) 2015

Kuivõrd olete kasutanud omi oskusi meie vabatahtlike kaitseliitlaste õpetamisel?

Ikka oleme kasutanuid. Teeme väga tihedat koostööd Kaitseliidu ja Kaitseliidu peastaabiga. Kaitseliidu ülema, kindral Kiiliga istume enam-vähem kord

kuus koos ja koordineerime neid asju.

Kaitseliit on meie kindel partner, kellega koos võitleme nii rahus kui ka sõjas.

Aga meie peaülesanne ei ole kaitse­ liitlasi õpetada. Kaitseliit õpetab omi võitlejaid ikka ise, meie vaid aitame, kus saame. Tahame vabatahtlikega saavutada nii hea kontakti, et iga meie mees on Kaitseliidus oma. Olles ise 1990. aastast kaitseliitlane, arvan ma tundvat selle organisatsiooni hingeelu ja tihti on mul vana kaitseliitlasena tahtmine öelda ühe või teise asja kohta oma arvamust.

Olgu eriüksuslased kui tublid iganes – inimvõimetel on piirid. Kas eriüksuslaste varustusse on viimasel ajal tulnud mingeid põhimõttelisi teaduslik-tehnilisi uuendusi, mis annavad eriüksuslastele uusi võimalusi?

Eriüksus võib kasutada väga kõrgtehnoloogilisi, aga ka täiesti maalähedasi vahendeid. Tema eripära on, et ta suudab neid kasutada kombineeritult.

Võitlemiseks ei vaja eriväelane selga kõrgtehnoloogilist nähtamatuks muutvat vormiriietust. Kui vaja, võitleb ta ka maavillases kampsunis, nähes välja nagu iga teine inimene. Kõik sõltub ülesandest ja eesmärgist. Ei sõdi vahendid, sõdivad inimesed. Kasutame seda, mis olemas on. Meil on praegu üht-teist olemas, kuid me ei taha hankida mõttetult kõrgtehnoloogilisi vahendeid, sest need vananevad väga kiiresti. Iga ost riigi rahakotist peab olema eesmärgipärane, see tähendab, et me peame väga täpselt teadma, milleks, kus ja kuidas me neid kasutame.

Võtame näiteks UAV-d, mis kümme aastat tagasi oli uskumatu teema.

Nüüd võib põhimõtteliselt igaüks osta poest endale oma UAV. Kui räägime kaitseväele UAV soetamisest, siis tuleb kõigepealt küsida, milleks meil seda vaja on. Kas tahame näha väga kõrgelt ja väga kaugele või tahame ainult oma perimeetrit kaitsta. Kas tahame saada pilti või tahame kasutada UAV-d ka tule­vahendina. Nendest eeltingimustest sõltub aparaadi võimekus, lennuvõime suurus, komplekssus. Esmalt on vaja keskenduda kõige elulisematele vahenditele, milleks on side, vaatlusvõimekus, relvad ja isiklik kaitse. Nendes ajades on meie eriüksus praegu väga moodne.

Aga on ka hulk muid valdkondi, kus me alles sõnastame oma vajadusi. Kui on vaja kasutada kõrgtehnoloogilisi vahendeid ja teised riigid on nõus meiega neid jagama, siis meie oleme valmis iga kell neid tundma õppima.

Mida kujutab endast aprilli lõpus Pärnu kandis läbiviidav Special Operations Component Commandi (SOCC) õppus Trident Jaguar?

See NATO SOF-i peakorteri õppus on selles mõttes eriline, et tal on kaks eesmärki: esmakordselt harjutatakse staabi­ komponendi väljaviimist Belgias asuvast peakorterist ja näidatakse avalikult oma kohalolekut Baltimaades. Seega on tegu ka poliitiliselt väga tähtsa üritusega – NATO SOF-i staap pole kunagi asunud Venemaale nii lähedal nagu selle õppuse käigus. On väga positiivne, et esimene staabiõppus maastikul otsustati teha just Eestis. See on üks mitmest Balti riikides ja Poolas tehtavast NSHQ üritusest ja meil on au, et aprilli teises pooles on NATO oma staabikomponendiga kohal ja viib õppust läbi. Õppuse aktiivne faas kestab kokku kümmekond päeva.

Tullakse konkreetselt maastikule, käivitatakse staap ja harjutatakse tegevust ning protseduure.

Maikuus on paljud Eesti metsad täis õppusele Siil tulnud reservväelasi, ajateenijaid, kaitseliitlasi ja meie NATO liitlasi. Mil moel kasutavad eriväelased ära seda riigikaitsjate n-ö laulupidu, et omi varjatud drille harjutada?

Muidugi harjutame. Siilil näeb meid kindlasti, iseasi, kas meid ära tuntakse.

Meil on Siilil oma kindel roll täita.

Tegelikult on maikuu tihedalt täis pikitud nii regionaalseid kui ka NATO SOF-i õppusi ja muid tegevusi. Kõigil ei jõuagi osaleda, meil tuleb nende seast teha valik või mõned üritused oma­vahel ühendada. Algab kõik juba aprillis ja kuni juuni keskpaigani kestab sisuliselt üks suur õppus väikeste pausidega.

Meie jaoks polegi Siil suurim õppus.

Kohe pärast Siili algab õppus, mille me ühendame teise Balti regiooni toimuva õppusega, mis hõlmab peale kolme Balti riigi ka Põhjamaid ja teisi lähiriike.

Lõppkokkuvõttes teeme ka meie palju mürtsu ja pauku ning toome Eestisse lennukeid, laevu, koptereid.

Muidugi ei suuda me mastaapidelt võistelda naabrimehega sealpool Peipsi järve, kes toob oma välkõppustele välja sadu ja tuhandeid võitlejaid. Meie mängime küll ainult kümnete ja sadadega, aga kindlasti pole meie õppused vähem sisutihedad kui temal. Loomulikult loodame me olukorralt alati parimat, aga kui see parim peaks otsa saama, siis meie oleme valmis.

RIIGIKAITSESEADUS

15

Kolmest seadusest sai riigikaitseseadus Viimased aastad on olnud riigikaitselises seadusloomes töörohked ja praeguseks on Kaitseliidu seaduse, kaitseväeteenistuse seaduse, kaitseväe korralduse seaduse muudatuste kõrval kaante vahele saanud riigikaitseseadus (edaspidi RiKS), mis jõustub 2016. aasta 1. jaanuaril.

R

iKS liidab üheks tekstiks kolm seadust: rahuaja riigikaitse seaduse, sõjaaja riigikaitse seaduse ja rahvusvahelise sõjalise koostöö seaduse.

Kaitseväe tegevust reguleerivate seadustega kursis olijad teavad, et sõjaaja riigikaitse seadus võeti vastu juba aastal 1994 ja pole enam kooskõlas muu õigusruumiga.

Rahuaja riigikaitse seadus pärineb aastast 2002 ja on läbinud mitu nüüdis­ ajastamist. Samas valitses seaduste rakenduspõhimõtete vahel suur vee­lahe, kus eristati vaid rahu ja sõda ning kriisi ja teiste kriitilisemate olukordade võimalikud regulatsioonid kajastamist ei leidnud.

Ka rahvusvahelise sõjalise koostöö seadus on üllatavalt eakas, pärinedes aastast 2004. Viimase kümne aasta jooksul on nii õigusruum kui ka julgeolekukeskkond oluliselt muutunud, kuid nimetatud kolm seadust ei ole ajaga piisavalt kaasas käinud, kuigi NATO ja Euroopa Liidu liikmelisus on seadustesse muudatuste kaudu lisandunud.

ALUSDOKUMENTIDE UUENDAMINE JÄTKUB

KAITSEVÄE PEASTAABI ÜLDOSAKONNA JUHATAJA

suse asutusi. Seega on see oluline samm laiapindse riigikaitse arengus.

RiKS koondab seadused, mille sama­ aegne rakendamine võib kriitilises olukorras kujuneda keeruliseks ja on oma põhimõtetes selgelt kaitseväekesksed.

Riigikaitseseadus lähtub laiapindse riigi­kaitse põhimõttest ja peaks looma valdkonna riikliku terviksüsteemi.

Kindlasti ei ole kõik kirjas ja korras ning järgmisena tuleb üle vaadata: - kaitseväe ja Kaitseliidu avaliku korra kaitsesse kaasamise regulatsioon (erakorralise seisukorra seadus, korrakaitseseadus);

Kui eelmisel aastal jõustunud kaitseväe korralduse seaduse muudatused puudutasid praktiliselt kõiki organisatsiooni liikmeid, siis riigikaitseseadus loob uue mõõte riigikaitse korraldamises tervikuna, hõlmates sellega pea kõiki täitevvõimu ja kohaliku omavalitsuse asutusi.

SEADUSES RAKENDUVAD PÕHIMÕTTED Toon seaduse teksti2 ja seletuskirja3 abil välja seaduse peamised eesmärgid: 1. Uuendatakse riigikaitse juhtimist, tugevdades peaministri, valitsuse ja riigikantselei rolli Riigikaitse planeerimine toimub riigikantselei koordineerimisel. Kasvab vabariigi valitsuse julgeolekukomisjoni (edaspidi julgeolekukomisjon) roll, kelle juhtimisel riigikaitseks valmistumine ka toimub. Julgeolekukomisjoni esmane ülesanne on täidesaatva riigivõimu asutuste tegevust koordineerida riigikaitse planeerimisel, arendamisel ja korraldamisel.

Tegevust jätkab riigikaitse nõukogu, mis arutab vabariigi presidendi juures riigikaitse seisukohalt olulisi küsimusi ja avaldab nende kohta arvamust.

2. Riigijuhtide asendamine nende vastase rünnaku korral Rünnak Eesti riigi vastu võib aset

SÕDUR NR 2 (83) 2015

Seaduse jõustumisele järgneb rakendamisperiood, mille käigus töötatakse välja rakendusaktid ning tegevusprotseduurid. Kui eelmisel aastal jõustunud kaitseväe korralduse seaduse muudatused puudutasid praktiliselt kõiki organisatsiooni liikmeid, siis riigikaitseseadus loob uue mõõtme riigikaitse korraldamises tervikuna, hõlmates sellega pea kõiki täitevvõimu ja kohaliku omavalit-

Maire Hirmat

- kriminaal-, väärteo-, kohtu-, haldus- ja halduskohtumenetluse erandid ning riigivastutuse seadus; - riigikaitseülesanded valdkondlikes eriseadustes, varud, sundkoormised, elutähtsad teenused; - hüvitised ja tagatised kriisi ajal, finantsteenuste lepingutega võetud kohustuste vähendamine või peatamine töötasu või toetuste vähendamise korral; - ehitusalased piirangud riigikaitseobjektide läheduses; meediateenuste osutamise piiramine; - küberjulgeoleku tagamine ja küberkaitse korraldamine; - riigikaitseliste ameti- ja töökohtade arvestus; - töö- ja puhkeaja arvestus1.

Lisaks tuleb hinnata, kas ja kuidas kehtiv põhiseadus vajalikke protsesse toetab.

16

RIIGIKAITSESEADUS

leida rünnakuna Eesti riigi juhtide vastu ja seega tuleb tagada riigi juhtimine olukordades, kus osa riigi juhte on hukkunud või nendega ei saada kontakti.

Selleks muutub vabariigi presidendi ja peaministri asendamise kord paindlikumaks. Kui vabariigi president on võimetu ülesandeid täitma või tema asukoht on üle 48 tunni teadmata, asendab teda õiguskantsler; peaministril on võimalik oma asendajaks määrata järjekorras kõik valitsuse liikmed ja asendusministrite ametisse astumine on lihtsustatud.

3. Riigi kaitseks koostatavad tegevuskavad Riigikaitseks valmistumine säilib suures osas senisel kujul. Strateegiliste suuniste ja võimeplaneerimise põhimõtted jäävad samaks, kuid uudsena rakendub riigi kaitsetegevuse kava, mis annab asutustele juhised oma riigikaitselise tegevuse planeerimiseks. Eestis puudub kõikehõlmav riigi kaitset korraldav kava ja riigi kaitse kavade killukesi leidub nii hädaolukorra lahendamise plaanides (massirahutused, laiaulatuslik küberrünnak) kui ka kaitseväe kaitse­ tegevuse operatiivkavas. Seadus näeb ette ametkondadeülese kaitsetegevuse kava, mille alusel riigikaitselise rolliga asutused teevad oma täpsemad kavad.

Riigikaitse strateegiliste arengu­ dokumentide ja riigi kaitsetegevuse kava koostamist juhib julgeolekukomisjon.

SÕDUR NR 2 (83) 2015

4. Asutuste riigikaitseülesanded: riigi kaitse kujuneb sõjalise tegevuse kesksusest riigi tegevuse keskseks Oluline samm on riigikaitseülesannete üldine määratlemine, mis seonduvad ministeeriumi valitsemisalaga, muu täidesaatva riigivõimu asutuse või kohaliku omavalitsuse üksuse põhiülesannetega ja juriidilise isiku tegevusala või eesmärgiga.

Kuigi RiKS annab ülesande mõiste, ei sätesta seadus asutuste riigikaitseülesandeid, sest need tulenevad teistest õigusaktidest. Näiteks on sotsiaalministeeriumi ülesanne tagada rahva tervise kaitse ja arstiabi, kaitseväe ülesanne on riigi sõjaline kaitse. Need ülesanded tulenevad eriseadustest ega vaja üle kordamist RiKS-is. Seaduse ladusama lugemise huvides sätestatakse ülesannete jäävuse põhimõte, mille kohaselt täidavad kõik asutused ja isikud oma rahuaegseid ülesandeid ka kriisi- ja sõjaajal.

Seega ütlebki seadus järgmist: ministeeriumi ning muu täidesaatva riigivõimu asutuse riigikaitseülesanded määra-

takse seaduses või riigi kaitsetegevuse kavas või antakse kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal vabariigi valitsuse otsusega lisaülesannetena käesolevas seaduses sätestatud ulatuses ja korras.

Samuti sätestab RiKS, et riigikaitseülesannetega asutused ja isikud peavad tagama oma riigikaitseülesannete täitmiseks vajalikud vahendid ja varud.

5. Üldine ja kõrgendatud kaitsevalmidus, sõjaseisukord, mobilisatsioon ja demobilisatsioon Seadus eristab selgelt hulga olulisi mõisteid: Üldine kaitsevalmidus on riigi valmisoleku aste, mille korral riigikaitseülesannetega asutus ja isik täidab oma tavapäraseid põhitegevusega seotud ülesandeid ning valmistub tegutsemiseks teiste riigi kaitseseisundite ning mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal.

Kõrgendatud kaitsevalmidus on riigi valmisoleku aste, mille korral riigikaitseülesannetega asutus ja isik täidab Eesti vabariigi julgeolekut ähvardava suurenenud ohu korral ja rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemiseks lisaks enda põhitegevusega seotud ülesannetele lisaülesandeid, et tõrjuda ohtu ja tagada riigi toimimine.

Vabariigi valitsus võib julgeolekut ähvardava suurenenud ohu korral ja rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemiseks otsustada tõsta üldist kaitsevalmidust.

Vabariigi valitsus teavitab riigikogu viivitamata kaitsevalmiduse kõrgendamise otsusest ja selle põhjustest. Kui riigikogu kiidab kaitsevalmiduse kõrgendamise heaks, võimaldab see riigi kaitset korraldavatel asutustel kasutusele võtta täiendavaid vahendeid või korraldada paindlikumalt ümber olemasoleva varu kasutamine.

Sõjaseisukorra kuulutab välja vabariigi presidendi ettepanekul riigikogu.

Eesti vastu suunatud agressiooni korral kuulutab sõjaseisukorra riigikogu otsust ära ootamata välja vabariigi president.

Kaitsevalmiduse kõrgendamisel ja sõjaseisukorra kuulutamisel on ette nähtud erinevate ametiisikute täienda-

Ajateenistuse kestust võib riigikaitse huvidest lähtudes pikendada 12 kuuni.

vad pädevused ning isikute põhiõiguste ja -vabaduste riive ulatus.

Seadus viib mobilisatsiooni mõiste vastavusse tegelikkusega. Praegu on mobilisatsioon kaitsejõudude ja riigi majanduse ning institutsioonide viimine rahuaja seisundist sõjaaja seisundisse.

Edaspidi jääb mobilisatsioon kaitseväe ülesandeks ja ülejäänud riigi valmisolek saavutatakse kõrgendatud kaitsevalmidusega. Mobilisatsiooni eelduseks või tulemiks ei pea olema sõda.

Definitsiooni kohaselt on mobilisatsioon tegevuste kogum, mille käigus tagatakse kaitseväe sõjaaja üksuste valmisolek sõjaliseks tegevuseks. Mobilisatsiooni käigus kohustatakse kaitseväekohustuslasi ja sõjaväelise auastmega sõjaaja ametikohale nimetatud kaitseväekohustuseta Kaitseliidu tegevliikmeid asuma täitma sõjaaja ametikoha ülesandeid ja kaitseväeteenistusse võetakse vabatahtlikke. Mobilisatsiooni toetamiseks rakendatakse riigikaitselisi sundkoormisi ja töökohustust, jaotatakse ümber riigivara ning riigikaitseülesannetega asutus ja isik täidab oma riigikaitseülesandeid. Mobilisatsiooni korraldamiseks võib kasutusele võtta riigikaitseülesannete täitmiseks vajalikud vahendid ja varu. Mobilisatsiooni kuulutab välja vabariigi presidendi ettepanekul riigikogu. Eesti vabariigi vastu suunatud agressiooni korral kuulutab mobilisatsiooni välja vabariigi president, ootamata ära riigikogu otsust.

Sarnaselt mobilisatsiooniga on avatud ka demobilisatsiooni mõiste, milleks on tegevuste kogum, mille tulemusena viiakse kaitseväe sõjaaja üksused mobilisatsioonile eelnenud valmisolekusse.

Demobilisatsiooni käigus vabastatakse sõjaaja ametikoha ülesandeid täitma asunud tegevväelased tegevteenistusest või nad jätkavad sõjaväelise auastmega rahuaja ametikoha ülesannete täitmist.

Ka demobilisatsiooni toetamiseks rakendatakse riigikaitselisi sundkoormisi ja töökohustust, jaotatakse ümber riigivara ning riigikaitseülesannetega asutus ja isik täidab oma riigikaitseülesandeid.

Demobilisatsiooni korraldamiseks võib kasutusele võtta riigikaitseülesannete täitmiseks vajalikke vahendeid ja varu.

Demobilisatsiooni kuulutab samuti välja vabariigi presidendi ettepanekul riigikogu, kes otsustab ka demobilisatsiooni kestuse.

6. Lisaõppekogunemine Kõrgendatud kaitsevalmiduse ajal võib isikule määrata sõjalise tegevuse

17

ettevalmistamiseks, samuti mobilisatsiooni või lisaõppekogunemise korraldamise, riigivara ümberjaotamise ja riigikaitseülesannete täitmise toetamiseks riigikaitselisi sundkoormisi ning korraldada eelnevalt määratud riigikaitseliste sundkoormiste rakendamist riigikaitseliste sundkoormiste seaduses sätestatud tingimustel ja korras. Mobilisatsioonivalmiduse kontrolliks võib reservis olevatele isikutele korraldada lisaõppekogunemisi, mis loetakse reservteenistuseks ja mille kestus on kuni 60 päeva.

7. Töökohustus: riigikaitseline töökohustus ja sundtöökohustus Töökohustus on isiku kohustus teha riigikaitselist tööd, kui see on vajalik riigikaitseülesannete täitmiseks või toetamiseks. Töökohustus ei ole tegevväelase poolt sõjaaja ametikoha ülesannete täitmine, ajateenistus, reservteenistus ja asendusteenistus.

Seadus näeb ette isikute lühiajalise sundkorras kaasamise riigikaitseülesannetega asutuse töö abistamiseks ja sellise tööga ei kaasne töösuhet. Uuenduseks on töökohustus kohal, millel isik oli riigi kaitseseisundi väljakuulutamisel. Riigi kaitseseisundi väljakuulutamisel võib isiku suhtes rakendada lihtsustatud korras näiteks ületunnitööd ning määrata täiendavaid tööülesandeid.

Töökohustus jaguneb riigikaitseliseks töökohustuseks ja sundtöökohustuseks: Riigikaitseline töökohustus on töö- või teenistussuhtest tulenev töökohustus, mis on vahetult seotud riigikaitseülesannete, sisejulgeoleku ja põhiseadusliku korra või elutähtsa teenuse toimepidevuse tagamisega. Ametikohad on sätestatud seaduses ja vabariigi valitsuse antavas määruses.

Sundtöökohustus on ühekordne töövõi teenistussuhteväline töö kõrgendatud kaitsevalmiduse või sõjaseisukorra ajal. Seda ei või rakendada tööandja ja töötaja vahelisest või sellele sarnanevast suhtest tulenevale tööle. Sundtöökohustus ei eelda erialast väljaõpet või haridust ja võib kesta kuni 48 tundi.

8.1 Teenistuse korralduse peamised erisused kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni, demobilisatsiooni ja sõjaseisukorra ajal Ajateenistus Ajateenistuse korraldamisel eristatakse kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal kehtivat regulatsiooni sõjaaja tingimustest.

Esimesel juhul jätkavad ajateenijad ajateenistust kuni sellest vabastamiseni.

Ajateenistuse kestust võib riigikaitse huvides pikendada 12 kuuni. Samuti võib riigikaitse huvidest lähtuvalt ajateenistuse kestust lühendada või lõpetada. Ajateenistuse kestuse pikendamise, lühendamise või lõpetamise otsustab vabariigi valitsus.

Sõjaseisukorra väljakuulutamise järel loetakse ajateenija ajateenistus lõppenuks ning ta nimetatakse sõjaaja ametikohale või vabastatakse kaitseväeteenistusest. Sõjaaja ametikohale nimetatud ajateenija loetakse tegevväelaseks.

Eesti vabariigi vastu suunatud agressiooni korral kuulutab mobilisatsiooni välja vabariigi president, ootamata ära riigikogu otsust.

Reservteenistus Kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal otsustab õppekogunemise toimumise kaitseväe juhataja. Sõjaseisukorra ajal reservis olevaid isikuid õppekogunemisele ei kutsuta. Mobilisatsioonivalmiduse kontrolliks võib korraldada reservis olevatele isikutele lisaõppekogunemisi.

Kaitsevägi võib lisaõppekogunemise korraldamisse kaasata Kaitseliitu.

Lisaõppekogunemisele kutsumisest teatatakse reservis olevale isikule ühel järgmisel viisil: 1) teade antakse kätte allkirja vastu, toimetatakse kätte posti teel või elektrooniliselt; 2) teade avalikustatakse vähemalt ühes üleriigilises ajalehes; 3) teade avaldatakse tele- ja raadio­ programmides kella 7–22-ni vähemalt kolmel korral; 4) teade avalikustatakse internetipõhiselt.

Tegevteenistus Sõjaaja ametikoha ülesandeid täitma võetud kaitseväekohustuslane loetakse ametikohale asumisel tegevteenistusse võetuks määramata ajaks. Sõjaaja ameti­ koha ülesandeid saab täima ka kaitseväekohustuseta isik: sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni ajal võib määramata ajaks tegevteenistusse võtta kaitseväekohustuseta Kaitseliidu tegevliikme, kes on varem nimetatud Kaitseliidu seaduses sätestatud korras sõjaaja ametikohale, vastab seaduses sätestatud tingimustele ega ole jõudnud riikliku pensionikindlustuse seaduses sätestatud vanaduspensioniikka. Sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni ajal võib kirjaliku avalduse alusel määramata ajaks tegevteenistusse võtta isiku, kes vastab RiKS-i sätestatud tingimustele ega ole jõudnud riikliku pensionikindlustuse seaduses sätestatud vanaduspensioniikka.

Sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni ajal sõjaaja ametikoha ülesandeid täitma asunud tegevväelane vabastatakse tegevteenistusest sõjaseisukorra lõppenuks kuulutamisel või demobilisatsiooni ajal kaitseväe ettepanekul, teatades sellest isikule ette vähemalt 14 päeva.

Enne sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni väljakuulutamist tegevteenistuses olnud isik jätkab rahuaja ametikohal.

Sobiva rahuaja ametikoha puudumisel vabastatakse isik kaitseväe ettepanekul tegevteenistusest.

Sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni ajal vabatahtlikult tegevteenistusse võetud

SÕDUR NR 2 (83) 2015

8. Kaitseväeteenistuse reguleerimine kaitsevalmiduse kõrgendamisel ja sõjaajal Kuna kehtiv kaitseväeteenistuse seadus reguleerib peamiselt rahuaegseid teenistussuhteid, sätestab RiKS üldised erandid: teenistuse jätkumine ja lõppemine kõrgendatud kaitsevalmiduse ja sõjaseisukorra ajal, tegevteenistus-

se võtmine ja erisused kõrgendatud kaitse­valmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal (nt sõjaaja ametikoha ülesandeid täitma asunud tegevväelase palgaastmestik, tervisenõuded jt).

Kaitsevägi tagab sõjaaja ametikoha ülesandeid täitvale tegevväelasele sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal toitlustuse, individuaalvarustuse, majutuse ja meditsiiniabi, arvestades teenistusülesannete täitmise asukohta, iseloomu, kestust ja muid tingimusi. Rahuaja ametikoha ülesandeid täitvale kaitseväelasele tagatakse meditsiiniabi, arvestades teenistusülesannete täitmise asukohta, iseloomu, kestust ja muid tingimusi. Asendusteenistujale tagatakse vajadusel tervishoiuteenused, meditsiiniseadmed ja ravimid ravikindlustuse seaduse alusel.

Pärast sõjaseisukorra lõppenuks kuulutamist või demobilisatsiooni lõppu tagatakse rahuajal kehtivaid tagatisi vastavalt riigi rahaliste vahendite olemasolule ja muudele asjaoludele.

18

RIIGIKAITSESEADUS

isik vabastatakse kaitseväe ettepanekul tegevteenistusest, teatades sellest isikule ette vähemalt 14 päeva. Isiku võib poolte kokkuleppel nimetada rahuaja ametikohale tegevteenistusse kuni viieks aastaks, kui isik vastab tegevteenistusse võtmise ja rahuaja ametikoha nõuetele.

18-aastast ja vanemat kaitseväe­ kohustuslast ning sõjaaja ametikohale nimetatud kaitseväekohustuseta Kaitse­ liidu tegevliiget kohustatakse asuma sõjaaja ametikoha ülesandeid täitma mobilisatsioonikäsuga. Tegevväelast ja ajateenijat kohustatakse asuma sõjaaja ametikoha ülesandeid täitma kaitseväe juhataja otsusega, mis on samaväärne mobilisatsioonikäsuga.

Võrreldes senisega saab vabariigi valitsus suurema pädevuse kaitseväe kasutamisel rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel, kuid seadus ei muuda senist riigikogu mandaadi põhimõtet.

Viimaste aastate praktika (Kesk-Aafrika vabariik, Liibüa) on näidanud, et rahvusvahelised kriisid võivad eskaleeruda väga kiiresti ning Eesti panustamine vajab kiiret otsustamist. Seadus laiendab riigikogu pädevust teha aasta alguses kaitseväe kasutamise kohta üldisemaid otsuseid, mis ei ole seotud ühe konkreetse operatsiooniga. Riigikogu seab tegevväelaste piirarvu, keda saab vabariigi valitsus kasutada rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil.

9. Eestit toetavate välisriigi relvajõudude õigused ja kohustused Eesti territooriumil toimuval sõjalisel operatsioonil Täpsustatakse välisriigi relvajõudude õigusi, kes osalevad rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil Eesti territooriumil või viibivad Eestis muul seaduslikul alusel. Eesmärk on vältida olukorda, kus välisriigi relvajõud, kes on tulnud Eesti kutsel toetama kaitseväge, peaksid igaks tegevuseks küsima luba Eesti valitsusasutustelt.

Senisest täpsemalt on reguleeritud välisriigi relvajõudude õigust kasutada Eesti vabariigi territooriumil jõudu. Välisriigi relvajõud peavad eelkõige lähtuma rahvusvahelisest õigusest ja Eesti valitsusasutuse sätestatud piirangutest, mis võivad olla poliitilised, sõjalised, õiguslikud ning antakse sõjalise planeerimise käigus ehk operatsiooniplaani koostamisel ja selle kinnitamisel Põhja-Atlandi Nõukogus. Senist kogemust arvestades on muudetud ka käsuõiguse üleandmise ning jõu kasutamise reeglite regulatsioone.

11. Kaitseväe õigus evakueerida hädasolijaid konsulaarseaduse tähenduses Kaitseväe korralduse seaduse muudatus annab kaitseväele aluse toetada konsulaarseaduse tähenduses hädasolija ja tema vara evakueerimist välisriigist vastavalt vabariigi valitsuse otsusele.

Tsiviilisikute evakueerimisoperatsioone on lääneriigid viinud läbi eelkõige situatsioonides, kus asukohariik on sattunud ootamatult kodusõtta ning on tekkinud vajadus relvajõudude toetusel isikuid ohutusse kohta transportida.

Sellised juhtumid on viimastel aastatel leidnud aset Liibanonis, Liibüas ja Egiptuses. Rahvusvahelise praktika kohaselt toetatakse seda tüüpi operatsioonidega välisministeeriumi, kellel on üldjuhul konsulaarabi andmise juhtroll.

SÕDUR NR 2 (83) 2015

10. Kaitseväe kasutamine rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel Rahvusvaheline sõjaline operatsioon on: 1) Ühinenud rahvaste organisatsiooni põhikirja artiklis 51 tunnustatud õigusel põhineva välislepinguga või muul viisil seaduslikult võetud kohustuse täitmiseks korraldatav kollektiivse enese­ kaitse operatsioon; 2) Ühinenud rahvaste organisatsiooni põhikirja VI või VII peatükis sätestatu alusel rahu ja julgeoleku säilitamise või taastamise eesmärgil korraldatav sõjaline operatsioon ning rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normidega kooskõlas olev muu sõjaline operatsioon.

12. Riigikaitseobjektide kaitse Koondatud senised riigikaitseliste objektide, suure rünnakuriskiga objektide ja riigile elutähtsate objektide regulatsioonid, tagades riigikaitse, sealhulgas riigi sõjalise kaitse ja siseturvalisuse, aga ka üldisemalt avaliku korra ja riigi toimimise seisukohalt oluliste objektide kaitsmine ühtsetel alustel. Riigikaitse­ objektid jagunevad alalisteks ja ajutisteks riigikaitseobjektideks.

Maa-ala, ehitise või seadme määrab alaliseks riigikaitseobjektiks ning sel-

Seadus näeb ette isikute lühiajalist sundkorras kaasamist riigikaitseülesannetega asutuse töö abistamiseks ning sellise tööga ei kaasne töösuhet.

le riigikaitseobjektiks olemise lõpetab vabariigi valitsus. Maa-ala, ehitise või seadme määrab ajutiseks riigikaitseobjektiks siseminister.

13. Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamine Täiendatud on mitut seadust, mis korraldavad kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamist erinevate olukordade lahendamiseks.

Erakorralise seisukorra seadus lubab kaitseväge ja Kaitseliitu kaasata: 1) avaliku võimu organi ja riigikaitse­ objekti vastu suunatud ründe ärahoidmisel ja tõkestamisel; 2) vägivallaga seotud kollektiivsest surveaktsioonist või vägivallaga seotud ulatuslikust isikugruppide vahelisest konfliktist tuleneva ebaseadusliku tegevuse tõkestamisel; 3) Eesti vabariigi mõne paikkonna vägivaldse isoleerimisega seotud ebaseadusliku tegevuse tõkestamisel; 4) vägivallaga seotud massilise korratuse tõkestamisel.

Hädaolukorra seadus lubab kaitse­ väge ja Kaitseliitu kaasata: 1) eriolukorra tööde tegemisel; 2) liikluse korraldamisel eriolukorra ajal ja turvalisuse tagamisel eriolukorra piirkonnas.

Korrakaitseseadus lubab kaitseväge ja Kaitseliitu kaasata: 1) karistusseadustikus nimetatud kuritegude ennetamisel või tõkestamisel; 2) riigikaitseobjekti vastase ründe ennetamisel või tõkestamisel; 3) riigipiiri või ajutise kontrolljoone ebaseadusliku ületamise ennetamisel ja tõkestamisel, sealhulgas riigipiiri ületamise ajutise piiramise või peatamise korral ning sisepiiril piirikontrolli ja riigipiiri valvamise kehtestamise korral.

Kõikidel juhtudel otsustab kaitseväe või Kaitseliidu kaasamise vabariigi valitsus vabariigi presidendi nõusolekul.

See oli lühikokkuvõte riigikaitseseaduse põhimõtetest, mille alusel kujunevad mitme õigusakti põhimõtted ning sisustatakse laiapindse riigikaitse praktiline rakendamine.

Viited: 1 Kristi Purtsak. Riigikaitseseadus. Kaitseministeeriumi valitsemisala juristide teabepäev 06.03.2015 2 www.riigiteataja.ee/akt/112032015001 3 Riigikaitseseaduse seletuskiri

KAITSEVÄGI

Terve jalaväepataljoni liigutamine uutele possitsioonidele võib kolonni kümnete kilomeetrite pikkuseks venitada.

Jalaväepataljoni motorännak.

Praktilisi näpunäiteid Üksuste maastikul liigutamine kas õppusel või tegelikus olukorras võib kaasa tuua tõelise segaduse, sest selle vähe­ põneva tegevuse läbiharjutamist kiputakse väljaõppes alahindama. Alljärgnevalt mõni lihtne võimalus, kuidas väed logistiliste ülesannetega hakkama saavad.

K

Toomas Tõniste MAJOR KUPERJANOVI JVP STAABIÜLEM

ja kui seda rahuaegses väljaõppes ei harjutata, on selle oskuse kasutamine sõja või kriisi ajal puudulik. Samuti tuleb rännaku planeerimist harjutada, et see oskus püsiks staapides ja allüksustes värske.

Jagan rännaku kolmeks: administratiivseteks, väikeüksuste ja/või õhuvastase kontakti ohuga ning kontakti liikumisega rännakuteks, millest viimast käesolev artikkel ei puuduta.

Jalaväepataljon sooritab rännakuid enamasti brigaadi (JVBr) osana. Kaitseväe kevadistel õppustel puuduvad brigaadil enamasti teised täielikult komplekteeritud allüksused ja rännakud toimuvad pataljonide taktikalisi paiknemisi vastastikku sidumata. See on loonud osale ohvitseridest mulje, et rännak pole oluline tegevus ning aegadest ja joontest kinnipidamine ka taktikalisel rännakul pole kuigi oluline. Drillid on aeglased, peatuvad terved üksuste kolonnid ja olukordade lahendamine kestab kaua.

Brigaadi neli allüksust peavad oma koondumus-paiknemisalalt (KPA) liikuma 30–45 km kaugusel paiknevale operatsioonialale. On suvi ja rännak sooritatakse öise 8 tundi kestva pimeda aja jooksul.

1JVP liigub teel 68 ja asub kaitsele põhjapoolsel sillal. 2JVP samaaegselt liigub teel 65 ja asub kaitsele lõunapoolsel sillal. Nende järel tuleb mööda teed 123 kagust alasse keskalluvusega logistikakonvoi ja laadib kahe tunni

SÕDUR NR 2 (83) 2015

aardiharjutustest on paljudele tuttavolukord, kui lahingukäsk on antud, kooskõlastamine pole veel alanud ja siis küsib tavaliselt keegi allüksuste ülematest: „Kus me asume? Kas rännak tuleb ka planeerida?“ Järgneb vaikus, õppust juhtiv staap mõistab, et seda käsku pole ette valmistatud ja siis öeldakse: „Asute juba operatsioonialal, rännakut pole vaja planeerida!“ Allüksused ohkavad kergendatult – üks käsk vähem ette valmistada – ja õppus jätkub. Planeeritakse ainult lahingutegevust ja keegi ei tegele sellega, kuidas allüksused reaalselt operatsiooni­ alale jõudma peaksid.

Rännak on oma olemuselt peamiselt protseduuriline drillidega seotud oskus

LAHINGURUUMIS LIIKUMINE JA PATALJONI ROLL

ÕPPUS

AUTORI JOONIS

20

lusseadmed pimedas rännaku puhul eelised vastastele. Pimedas toimuvad rännakud saavad meie üksustele arvestatavaks alternatiiviks alles siis, kui meie juhtidele hangitakse öövaatlusvahendid ja nendega sõitmist ka harjutatakse.

RÄNNAKUKÄSK JA RÄNNAKUT PLANEERIV GRUPP

Õppeolukord, mille käigus brigaadi neli allüksust peavad öisel ajal oma koondumus-paiknemisalalt (KPA) liikuma 30–45 km kaugusele operatsioonialale.

SÕDUR NR 2 (83) 2015

jooksul Kõnnumaa asulas maha JVBr kindlustustööde klass IV varustuse, mille järel liigub teel 65 alast välja ida suunas. Seejärel sooritab 3JVP rännaku teel 123, pöörab Kõnnumaa asulast teele 65 ja hõivab positsiooni asulast viis kilomeetrit läänes. Eelnevalt ajastatult on suurtükiväepataljon (STVP) liikunud teele 147 ja siirdub põhja, seejärel teel 68 läände ja teel 123 uuesti lõunasse, et viia ellu pettetegevus ja näidata positsioonialade hõivamist põhja pool.

Tegelikult jääb sinna üks patarei, teised liiguvad eetrivaikuses läbi Kõnnumaa ja hõivavad eesmise positsiooniala 3JVP positsioonist läänes teel 65.

Reaalselt võib juhtuda järgmine: 2JVP eesmine üksus põrkab Kõnnumaast mõni kilomeeter läänes kokku vastaste luuremasinatega. Toimub aeganõudev öölahing. Samal ajal seisab kolonn maanteel ja asulas. Teel 123 sõidab aga asulasse omakorda logistikaüksus, kes ei tea, et tee on suletud. Masinatega blokeeritud tee tõttu ei saa mahalaadimist alustada. Kaks masinat põrkavad pimedas kokku, on kannatanuid.

Lõpuks pääseb 2JVP liikuma, algab mahalaadimine, kuid varsti tekib kraanal rike, mida parandatakse kaks tundi.

Logistikaüksus jõuaks alast välja alles aovalges, STVP on aga juba jõudnud teele 68, liigub läände ja brigaadiülem peab otsustama, kas, millal ja millistel teedel viib ta teised allüksused alasse.

Selline näide peaks iga ohvitseri panema mõistma, et rännaku sooritamise ajagraafik on määratud põhjusega ja rännaku aeg on enamasti seotud teiste

pataljonide või kõrgemate allüksuste liikumistega.

Rännakul toimunud mittekineetilise intsidendi korral, näiteks tehniline rike, marsruudi blokeering jms, peab peatuse aeg olema allüksuse drillidega viidud miinimumini. See võimaldab kõigil allüksustel püsida määratud ajaraamides.

Kuigi ma armastan halbades ilmastikutingimustes sooritatud rännakuid, pole ma pimeduses toimuvate rännakute pooldaja, sest seda ei toeta meie varustus ja rahuaegsetes liiklustingimustes pole võimalust harjutada rännakuid lahingutuledega. Tuledega sõitmine muudab aga öise rännaku ja ala hõivamise varjamise seisukohalt mõttetuks. Järgnevad öised hõivamise, hargnemise, hajutamise jt drillid võtavad palju aega ja kulutavad energiat, tuues kaasa olukorra, et päeval on sõdurid kurnatud ega suuda lahinguteks efektiivselt valmistuda.

Taktikalise vastase allüksuste alas viibimise ohu puhul annavad vaatlusvahendid ja masinate sihikute öövaat-

Kõik pataljoni staabis tegutsevad S3; S4 ja S6 ohvitserid peavad olema hariduslikult ja kogemuslikult ette valmistatud, et üksi ja kõrvalise abita suuta planeerida JVP rännakut ning valmistada rännakukäsk.

Rännakukäsu planeerimine saab alguse soovitavalt kõrgema üksuse rännakukäsust. Kui kõrgem käsk on korralik – plaan on selge ja arusaadav, marsruudid või rännaku koridor paigas, liikumiste ajastus, tagamine ja side kästud, lisa­detailid koordineeritud – jääb JVP staabi ülesandeks vaid sama plaani täpsustatud variant allüksustele edastada ja koostada JVP rännaku ajakava.

Olen kohanud aga ka rännakuülesandeid, mille mission command on äärmuslik: „Valige ise rännakumarsruut, et teha rännak A-st B-sse. Varumarsruudid ja nende algusaeg valige ka ise. Kohal peate olema homme enne kella 14.00!“ Aga milline on vastane, kuidas me kõrgema üksuse plaani sobitume, milline on kõrgem toetus või meilt nõutav toetus? Jalaväepataljoni staabis algabki terve marsruudi planeerimine otsast peale.

Kes rännakuid planeerivad? Määrustik annab selge vastuse – administratiivsed liikumised planeerib tagalasektsioon (S4) ja taktikalise rännaku plaani koostab operatiivsektsioon (S3). Loodetavasti toetab S4 ka taktikalise rännaku planeerimist, sest praktika kinnitab, et just S4-l on parem rännakutealane teave.

Planeerides esimest operatsiooni on kõik hästi. Üksus asub koondumis-paiknemisalal, staap tegutseb koos, S4 toetab lahingute planeerimist, tehnik toetab S3-e rännaku planeerimisel või teeb seda ise. Kuid mis juhtub lahingute ajal, kui tuleb planeerida teist operatsiooni, mille juurde kuulub rännak? Ülem on liikuva juhtimispunktiga väljas, temaga koos parim osa sektsioonidest. Tagala juhtimispunkt (TJuPu) asub eraldi asukohas: kui sealt tulevad planeerima nii S4 kui ka tehnik, väheneb nende võime operatsiooni ööpäevaringselt jälgida ja kannatab tugevasti võime juhtimist üle võtta.

Lisaks on kõigil S4 liikmetel ka lahingute ajal omad esmased funktsioonid tagala püsitegevuste planeerimisel. Põhijuhtimispunkt (PJuPu) peab samuti lahingute keskust hoidma toimivana hoidma ja algatama planeerimistegevusi. Põhirõhk langeb lahinguplaanile, alasse siirdumine muudetakse selle osaks või planeeritakse lahingukäsu valmimise järel. Kui aeg

AUTORI JOONIS

AUTORI JOONIS

21

LISA B. VA tegevus rännakumarsruutidel.

XX JVP R-käsu juurde Võimalikud VA käsirelvade, pioneeri ja TT varitsused, luuretegevus

Võimalik VA luuretegevus

Ebasõbralik elanikkond

VA õhurünnakute oht

V2

VA sildade õhkimise oht

V1

Õppeolukord, kus jalaväepataljon on saanud käsu paikneda ümber KPA-lt ANNA KPA-le BERTA, marsruut vaba ja kohal olla „homme enne kella 1400“.

sunnib peale paralleelset planeerimist või tuleb sooritada pikk ja selgelt eraldiseisev rännak, siis planeerib seda mõni vähem koormatud ohvitser-allohvitser S3, S4 või side- (S6) sektsioonist või ka staabiülem.

Seega võiksid kõik pataljoni staabis tegutsevad S3, S4 ja S6 ohvitserid olema suutelised kõrvalise abita planeerima jalaväepataljoni rännakut ja valmistama rännakukäsku. Sama kehtib ka vanem­ allohvitseride kohta.

Jalaväepataljoni rännakukäsk ei tohi nõuete, vormistuse, lisade ega sisu poolest olla liiga keeruline, sest enamasti koostavad selle staabi nooremad ohvitserid või allohvitserid ajal, kui paremad operatiivajud töötavad lahinguplaaniga või juhivad lahingut. Kokku töötanud üksus, millel on kujunenud drillid, peab rännaku suutma sooritada kasutades ainu­üksi ajagraafikut ja graafilist rännaku joonist.

RÄNNAKU PLANEERIMINE, KESKKONNA JA VASTASE ANALÜÜS

Näitlik graafiline vastase (VA) analüüs liikumisel KPA-lt ANNA KPA-le BERTA. Välja on toodud kaks olulisemat võtmeala (V1 ja V2).

Keskkonnaanalüüsil tuleb tähelepanu pöörata teede tüübile, laiusele, kattele ja üldisele olukorrale. Samuti on tähtis määratleda olulisemad sillad, truubid ja ületuskohad, keerukamad ristteed, teelõigud, mis asuvad süvendis või kõrgendatud muldkehal, teedelt mahasõidu takistused jne. Täiendavalt tuleb arvesse võtta asulate läbimise vajalikkus, võimalikkus ja ümbersõitude asukohad, elanikkonna rahvus, meelsus ja kolonnide liikumise mõju tavapärasele elutegevusele.

Rännakukäsu juurde kuulub vastase analüüs. Kui rännakukäsk toetab lahingu­käsku, võib viidata sealsele vastase üldisele kirjeldusele, kuid hea oleks vähemalt rännakuvastane vaenutegevus esile tuua. Et saada paremat graafilist ettekujutust alas asuvatest ohtudest, tuleb käsu saamiseks neist ette valmistada vastase analüüsi graafiline kiht. Ülaloleval skeemil on kujutatud näitlik graafiline vastase analüüs liikumisel KPA-lt ANNA KPA-le BERTA. Tegu on kahe 3–6-liikmeliste kergerelvastusega luure-diversioonigruppidega, kes kasutavad soomustamata maastureid või tegutsevad jalgsi, kasutavad käsitulirelvi, kantavaid tankitõrjerelvi ja võivad teha

Kui kriis pole võtnud täiesti sõjalisi mõõtmeid, on liikluses siiski olemas selged hommikused ja õhtused tipptunnid, muu tsiviilliiklus, võimalik põgenike liiklus jms, mis sõjalisele liiklusele mõju avaldab.

pioneerivaritsusi ja õhkida truupe. Vastane on kasutanud metsa sisenemise ja väljumise kohtade juures TT relvi. Samuti võib vastane luuretoetuseks kasutada ebasõbraliku elanikkonna abi. Harjutamiseks mõelge, milline oleks olukord, kui alas viibiks vastase luure kuni nelja soomustatud maasturiga, millel on soojusvaatlusvõimekus ja raskekuulipilduja.

Aga kui alas viibib kuni kaks ujuvat roomiksoomukit soojusvaatlusvõimekuse, automaatkahuriga ja 5 km laskeulatusega juhitavate TT-rakettidega?

JVP RÄNNAKU PLANEERIMINE, KOLONN JA MARSRUUDI VALIK Kui JVP-le pole marsruuti kästud, tuleb see analüüsi abil valida. Marsruudi valikust sõltub ka kolonni ülesehitus ja vastupidi. Marsruudi valikut võib mõjutada ka see, kui kõrgem üksus määrab JVP kolonni teisi kaitset vajavaid allüksusi.

Marsruudi valimiseks tuleb mõista, mida kujutab enesest jalaväepataljoni kolonn. Eeldagem, et jalaväekompanii (JVKo) kolonnis on 12 sõidukit, miinipildujapatarei (MPPa) 20, tagalakompaniil (TaKo) 50 ja staabikompaniil (StKo) 34 (et oleks mugavam arvutada). Et sõidukite pikkused on erinevad ja osa neist haagisega, võtkem tehnikaühiku keskmiseks pikkuseks 6 m.

(3 × 12 + 20 + 50 + 34) × 6 m = 840 m Selgub, et ainuüksi kolonnis osalevate masinate pikkus on 840 meetrit ja kolonnis osaleb 140 masinat. Soovides kolonni hajutada 100-meetriste vahedega, saame kolonni sisesteks vahemaadeks: 140 × 100 m = 14 000 m 100 meetrit masinate vahel on minimaalne-optimaalne vahe, kui alas tegutseb vastase agressiivne luure või on õhurünnakute oht. Samuti annab

SÕDUR NR 2 (83) 2015

Praktilises töös esile tulnud detailide ja iseärasuste paremaks illustreerimiseks kasutan näidet, kus JVP on saanud käsu paikneda ümber KPA-lt ANNA KPA-le BERTA, marsruut on vaba ja kohal tuleb olla „homme enne kella 1400“.

Rännaku planeerimine algab ülesande, aja ja keskkonna analüüsiga, kes peale pataljoni nimetatud ajal veel teedel liigub. Tavaliselt seda ei tehta, eeldades, et sõditakse vaakumis. Kui kriis pole võtnud sõjalisi mõõtmeid, on liikluses siiski selged hommikused ja õhtused tipptunnid, tsiviilliiklus, võimalike põgenike liiklus, mis kõik avaldab meie liikumisele mõju ja millega peab varakult arvestama või vähemalt olema kaasnevatest probleemidest teadlik.

5 KM

22

ÕPPUS

SÕDUR NR 2 (83) 2015

100-meetrine vahe piisava reageerimisaja allüksuse sees ja väikeüksuse drillideks. Kui kolonnis olevate masinate vahed hajutada 200 või 300 meetrile, muutub see väga pikaks.

Kuid otsustamise aega rännakul vajab ka pataljoni juhtkond. Sellest lähtuvalt on allüksustel pikemad vahed, et tagada aeg allüksuste ettekanneteks ja juhtkonnale otsustamiseks-käskimiseks (võimalusel liikumist peatamata). Kuuest allüksusest koosneval koosseisul on vahesid viis.

Liikumiskiiruseks arvestagem 50 km/h, mis praktikas on maksimum, mille jalaväepataljoni kolonn kõiki vahesid, pöördeid, orienteerumist arvestades on võimeline saavutama. Kui liikumiskiirus on 50 km/h (ca 14 m/sek) ja allüksuste vahe on kolm minutit, siis meetrites teeb see: 3 × (60 sek × 14 m/sek) = 2520 m 5 × 2520 m = 12 600 m Oma kogemustele toetudes võin väita, et sellise ajalis-ruumilise vahega ei ole võimalik hoida kolonni pidevas liikumises või pataljonitaseme otsuseid nõudvaid intsidente lahendada ilma kolonni peatamata.

Viieminutilise allüksuste vahe puhul oleks allüksuste distants 4200 meetrit ja jalaväepataljoni allüksuste vahede kogupikkus 21 000 meetrit! Sealjuures on viis minutit vähim aeg, et JVP tasemel jõuaks ettekanded vastu võtta, otsused teha ja anda käske liikumist katkestamata.

Kui pikk on eespool antud tingimustel JVP kolonn ühel marsruudil?

840 m + 14 000 m + 12 600 m = 27 440 m Jalaväepataljoni kolonn on 27,5 km pikk, väikese eel- ja tagajulgestuse lisamisel võime arvestada ca 30 km pikkuse kolonniga. Mõne näitaja kasvatamisel võib kolonn hõlpsasti kasvada 35–50 km pikkuseks.

Jalaväepataljoni rännakut on soovitatav teha korraga kahel paralleelsel marsruudil. See aitab hoida kolonnid ühtse juhtimise seisukohalt koos 10–20 km pikkusel paralleelsel teelõigul, mis on eeldatavalt raadioga juhtimiseks sobilik.

Kolonnide põhimarsruudid ei tohiks juhtimise eesmärgil olla teineteisest kaugemal kui 10 km, vastastikku tule ja manöövriga toetamiseks mitte kaugemal kui 5 km. Kuigi Eesti teedevõrk on valdavalt tihe ja arenenud, ei pruugi selliseid tingimusi alati võimalik täita olla.

Elust võetud näide on rännak õppusel Kevadtorm, kus pataljon tegi igati korraliku rännaku kahel marsruudil, kuid enne KPA-le sisenemist läksid teed

üheks kokku. Kuigi planeeritult ei pidanud allüksused kokku jooksma, juhtus see siiski rännakul tekkinud intsidentide ja liikumise ajastuse muutuste tõttu.

Seega – kui on kaks marsruuti, peab olema ka kaks lõpp-punkti ja allüksuste laialisõidu teed alas ei tohi ristuda. Ühe marsruudi valimisel saab peamiseks katsumuseks juhtimisalase side tagamine. Üks võimalus probleemi tekkimist vältida on JVP põhikolonni jagamine väiksemateks osadeks, mis on pataljoni juhtimisulatusega kaetud. Selline rännak on võimalik kahe-kolme kompanii suuruse grupiga, mis on eraldi­ seisvalt eesmise juhtimispunkti EJuPu (pataljoni ülem), PJuPu (staabiülem) või TJuPu (S4) juhtimise all. Takistuseks võib saada see, et kõigi rännakugruppide katteks ei pruugi jätkuda piisavalt manöövrijõudu ja rännaku marsruudi läbimine võib nõuda rohkem aega.

Skeemil nr 2 ja 3 on võimalik näha, et rännak peab toimuma ühes kolonnis, sest kaardil pole kaht või enamat paralleelset marsruuti, mis ületaksid läänepoolse jõe, mida ületav sild on marsruudi võtmeala – ülepääsu kaotamine seiskab ülesande täitmise.

Marsruudi valikul on kaks võimalust: esiteks pikem marsruut suurematel teedel (nr 51 – 5 – 57), koos võimalusega hoida kõrvalteed varumarsruutideks, või teiseks – kasutada lühemat marsruuti väiksematel teedel, tulles ajutiselt või varumarsruudina suurematele (nr 51 – 512 – 55 – 5 – 571 – 57). Viimasel juhul on küll teekond lühem, kuid teed kitsamad, vähemate möödumis- ja ümberpööramise võimalustega, kergemini blokeeritavad ja ületavad suuremat arvu truupe või sildu (skeem nr 3). Läbitakse kaks asulat, millest ühes võib kohata vastast. Mõlemad variandid läbivad võtmeala nr 1 (V1) ja seda ümbritseva õhurünnakute ohu ala.

Eelnevast lähtuvalt valiksin teekonna esimese variandi (skeem nr 4), võttes riski, et vastase luure jälgib pigem suuremaid teid.

Marsruudi kulgemine otsustatud, tuleb see siduda juhtimise ja kontrolliga.

Kõrgema käsu olemasolul peavad meetmed olema selles sätestatuga samased.

Jalaväepataljoni kolonn on 27,5 km pikk, lisades väikese eel- ja tagajulgestuse võime arvestada ca 30 km pikkuse või pikema kolonniga.

Meie näites kõrgemaid meetmeid ei ole ja kontrollimeetmed määrame ise.

Rännaku peamine kontrollimeede on ettekandejoon (EtJ), mille abil saab jälgida rännaku edenemist. Jooni võib määrata mingite kilomeetrite läbimise järel, kuid soovitav on nad siduda rännaku osade või maastiku vaheldumisega.

Näites (skeem nr 4) annab EtJ OTTO märku, kas üksus on alustanud vastavalt graafikule ja on vajadusel viimane võimalus käskida allüksus varumarsruudile TATA. EtJ OLAV teavitab, et allüksus on edukalt ületanud esimesed veetakistused ja jõuab lähiajal õhurünnakute ohu alale. Sarnaseid indikatsioone annavad ka teised ettekandejooned.

Etapijoonte (EJ) kasutamine seevastu eeldab, et midagi rännaku korralduses muutub: 100-meetrised vahed sõidetakse 200 meetri pikkuseks, rännak jätkub eetrivaikuses, allüksus läheb määratud osa juhtinud PJuPu alluvusest maastikul paikneva EJuPu juhtimise alla, allüksus asub rännakupeatusele või liigub aeglustusteele. Meie näites võiks ettekandejoone (EtJ) asendamine etapijoonega (EJ) tulla kõne tulla OLAV-i ja OLGERT-i puhul.

ALLÜKSUSTE JÄRJESTUS JA RÄNNAKU AJAKAVA Jalaväepataljoni kolonni ülesehitus lähtub otsustest, kas liigutakse ühel või enamal marsruudil. Marsruute avava üksusena kasutatakse tavaliselt jalaväekompaniisid. Kui luurerühm (LuR) ei tegutse juba marsruutidel või uuel KPA-l/operatsioonialal, võib ka teda kasutada marsruudi avamiseks (NB! Tehkem vahet marsruudi luurel ja avamisel!), kuigi see meenutab pisut arvuti kasutamist haamrina.

Hoiduda tuleks LuR jagamisest, sest jagatuna napib tal avava ülesande täitmiseks jõudu. Parimal viisil töötab LuR iseäranis eemaldumisrännakul nii oma liikuvuse, tulejõu kui ka motivatsiooni ja väljaõppe tõttu marsruuti sulgeva allüksusena.

Teisena on mõistlik kolonni panna tuletoetuse allüksus, mis võimaldab tema laskekaugust maksimaalselt kasutada avava allüksuse toetuseks. Liikumisel kahel marsruudil võib MPPa ühe tulerühma (TuR) saata teisele marsruudile, et tagada raskemiinipildujate toetus, kuid see killustab MPPa ühtse liikumise ja sunnib üht rühma hiljem oma allüksusega uuesti sidet otsima. Kui need riskid on aktsepteeritavad, tuleks TuR allutada vahetult marsruuti avavale JVKo-le, mitte lasta tal iseseisvalt liikuda.

Kahel marsruudil liikumisel järgnevad nüüd pataljoni toetavad-tagavad

23

seks. Tugevdatud JVKo puhul, milles on 17 sõidukit vahekaugustega 150 meetrit ja mis liigub 50 km/h (ca 14 m/sek), on arvutuskäik järgmine: Sõidukite pikkus kolonnis: 17 × 6 m = 102 m Vahede pikkus kolonnis: 16 × 150 m = 2400 m JVKo(+) kolonni kogupikkus: 102 m + 2400 m = 2502 m JVKo(+) punkti läbimise aeg: 2502 m : 14 m/sek = 178,7 sek Rännaku ajakavas arvutatakse iga allüksus eelneval meetodil läbi ja lisatakse allüksuste vahekauguse aeg-ruumi mõõde – 3 minutit, 5 minutit, 7 minutit. Olgu selleks siin näiteks 7 minutit.

Järgnevalt arvutatakse JVP kolonnile alguspunkti läbimise ajad (vt tabel 1).

Järgnevalt mõõdetakse vahemaa alguspunkti ja järgneva etapijoone või ettekandejoone vahel ning arvutatakse selle läbimiseks määratud liikumiskiirusel kuluv aeg, mis liidetakse alguspunkti esimese sõiduki läbimise ajale ja tehakse tabel järgneva joone kohta.

Samal viisil jätkatakse protseduuri kuni rännaku lõpp-punktini. Saadud koondtabel ongi rännaku ajakava.

Rännaku ajakava annab võimaluse staabile ja allüksustele liikumist jälgida ja seda kiirust tõstes või langetades reguleerida. Kui intsidendid ajakava segi löövad, on võimalik kõik üksused alates mingist joonest uuesti ajastada, näiteks: „Kõik allüksused! Alates OSKAR Alfa JVKo esimese masina aeg 1100!“ Pärast seda peavad kõik pisut arvutama ja saavad liikumist jätkata. Samal viisil on võimalik juhtida kolonni maha jäänud osi või ühtlustada pataljoni kolonni liikumist, mille esiosa on graafikus, kuid tagaosa vajab ajastuse muutust.

Rännaku ajakava ei pea alati välja andma. Kui pataljon peab paiknema ümber 30 km ja saab seda teha kahel marsruudil näiteks nelja tunni jooksul, võib ajakava koostamine osutuda asjatuks. Võib määrata allüksustele kasutatava marsruudi, lähtepunkti läbimise aja ja jätta allüksuste vahele vähemalt 30– 45 minutit. See on kontrollitud ja töötav lahendus, millel on küll selline puudus, et pataljon killustub allüksuste rännakuteks ja kohtumisel vastasega puudub võimalus organiseerida jalaväepataljoni tasemel manöövrit või tuletoetust.

LUURE- JA ÕHUTÕRJEÜKSUSTE KASUTAMINE RÄNNAKUL On rusikareegel, et marsruudi iga kümne kilomeetri luuramiseks vajab LuR

vähemalt ühe tunni. See tähendab, et luure jalastub ja kontrollib ohtlikud alad, kontrollib sildu-truupe, veendub esmases teede läbitavuses jms. Selline tegevus eeldab, et LuR saadetakse tükk aega enne rännakut JVP-st eraldi marsruutidele tegutsema. Alati peab arvestama, kas ja mida luurab kõrgem luureallüksus ja kui palju toimub marsruutidel varasemat oma üksuste-allüksuste liiklust, millest sõltub, kas JVP LuR selline kasutamine on otstarbekas või üldse lubatav.

40 km pikkuse rännaku planeerimise korral peab LuR välja minema neli tundi enne põhikolonni ja kui luurajad saavad lisaks uue KPA või operatsiooniala esmase kontrolli ja julgestamise ülesande, siis vähemasti 5-6 tundi varem. Luurajate sõnul ei ole nad lühema aja jooksul suutelised kvaliteetset marsruudiluuret tagama, sest vähem kui üks tund kümnele kilomeetrile tähendab ainult tee, sildade, truupide kontrolli ja tee lähialas olevate ohtlike kohtade vaatlust–kontrolli. Vähem kui 30 minutit kümnele kilomeetrile tähendab ainult aeglast läbisõitu koos vaatlusega.

Planeerimisel tuleb luure nõuetest hoolimata säilitada kaine mõistus. Ka vastase luure ei koosne nüridest jõllidest, kes vaatluspunktis magavad. Seega tuleks arvestada, et meie luure ilmumisel püüavad nad enda jäljed kaotada ja kontaktita eemalduda, et hiljem uuesti tagasi alasse imbuda ja vaatlust jätkata.

Eelnevast lähtudes arvan, et üle 40 km pikkuse rännaku puhul ei ole täna­päevast lahinguvälja dünaamikat ja vastase luure liikumisvõimet arvestades marsruudi kontroll 100% kindel ja pikemate kui 30–40 km rännakute kavandamisel võib hoolimata luurajate nurinast planeerida luureallüksusele alla ühe tunni kümnele kilomeetrile. Kui aga on oht, et LuR võib kohtuda juba vähemasti rühma suuruse vastasega, siis pigem lasta luurajatel tegutseda pataljoni kolonni vahetu avangardina miinipildujate ja STVP toetuse ulatuses.

Praktikas selgub, et pioneeride ja luurajate koostööd marsruudiluurel kirjeldav raamatutarkus ei pruugi vastata tegelikkusele. Luurajad kipuvad pidama ennast haldjateks ja pioneere kirvestega päkapikkudeks, kuid peamiselt ei toeta jalaväepataljoni pioneeride varustus – eelkõige sõidukid – nende tegevust koos luurega ja eks nad ole luurajatega võrreldes ka jalaväeoskustelt veidi tahumatud. Õhutõrje kasutamisega on lood veidi lihtsamad. Jalaväepataljon saab rännakute toetuseks oma vahetusse alluvusse

SÕDUR NR 2 (83) 2015

osad, ühel marsruudil tõenäoliselt TaKo, teisel StKo. Siinkohal peab arvestama, kas soovitakse masinate hulka marsruutidel tasakaalus hoida. Tagalakompanii sõidukite hulk kolonnis on suur, staabikompanii allüksused (luurerühm, pioneerirühm (PiR), tankitõrjerühm (TTR)) tegutsevad tihti juba luure-ettevalmistusgrupi osadena või on allutatud jalaväe allüksustele.

Kui kahel rännakuteel liikumisel on üks selgelt ohtlikum, võib nii TaKo kui ka StKo suunata vähemohtlikule teele. Kuigi me tihti mõtleme neist allüksustest kui „pehmetest“, on õppused näidanud, et nii tagalakompanii kui ka juhtimispunktide koosseisust saab moodustada vägagi löögijõulisi gruppe ja pioneerirühm suudab sõdida kuni ninast veri väljas ja hääl kähe.

Marsruudi sulgeb mõni JVKo, kuid ülesande täitmiseks sobib ka LuR, TTR või viimastest moodustatud rakkeüksus.

Nüüd põgusalt võimalusest liikuda ühel rännakuteel kahe-kolme eraldi juhitava rännaküksusega. Esimene grupp oleks JVKo – MPPa + EJuPu, teine näiteks JVKo(+) – TaKo + TJuPu ja kolmas JVKo – StKo + PJuPu. Jalaväekompanii olemasolu tagab igale grupile nii manöövrijõu kui ka kaudtulevõime. Tagalakompaniid saatvat jalaväekompaniid on mõistlik tugevdada, sest TaKo sõidukite hulk on suur ja kolonni pikk. Pataljoni juhtimispunktid ei pea sealjuures olema jaotatud, sest rännakugrupi juhtimise võib usaldada ka taktikaliselt tugevale kompaniiülemale.

Näites (skeem lk 24) kasutaksin ühel marsruudil liikumiseks klassikalist JVP kolonni rivistust: JVKo – MPPa – JVKo – StKo – TaKo – JvKo(-). Kui analüüsi tulemusel selgub, et kolonni esiosa vajab suuremat manöövrijõudu, võib omavahel vahetada sulgeva jalaväekompanii ja staabikompanii või tuua sulgeva jalaväekompanii staabikompanii ette, jättes kolonni sulgema ühe jalaväe-, tankitõrje- või luurerühma.

Kui on otsustatud rännaku kolonni järjestus ja sihtstruktuur, on allüksustes võimalik rännaku kiirust ja tehnika hulka teades koostada rännaku ajakava.

Kui jalaväepataljon peab liikuma piiratud aja jooksul kõrgema üksuse rännakuplaani järgi, saab ajakava jälgides hinnata ajaarvestuse toimimist.

Ajakavas arvutatakse allüksuste tehnika hulga, tehnikaühikute vahekauguse ja liikumise kiiruse abil välja nn punkti läbimise aeg ehk ajavahemik, mis ühel allüksusel kulub alates esimesest kuni viimase sõidukini mingi joone ületami-

ÕPPUS

AUTORI JOONIS

24

LIS A R. XX JVP ränn akuplaa n.

XX JVP R-käsujuurde

KPA BERTA

RP

SP

KPA ANNA

EtJO TTO EtJO LGERT

EtJO LAV EtJ OSKAR

5 KM

Rännakukäsku toetav kaardikile, millel on näha jalaväepataljoni allüksuste kolonni järjestus ja sihtstruktuur, põhi- ja varumarsruudid, ettekandejooned ning võtmealasid kaitsvate üksuste asukohad.

kahureid harva, kuid nende võime kolonnis sõites tagada esmane õhutõrje ja vastase õhuründevahendite heidutus rõõmustab kõiki jalaväelasi.

Raketiüksuste kasutamisel peab arvestama keskkonna ja vastasega. Raketiallüksused tuleb võimalusel saata marsruudile koos luure-ette­valmistusgrupiga, et meeskonnad hõivaksid positsioonid vastase õhuründevahendite tegevuseks soodsatel aladel (skeem nr 4). Kui luure-ettevalmistusgruppi ei kasutata, võib kaaluda raketiallüksuste väljasaatmist koos julgestusallüksusega.

Kui marsruudil on mitu õhurünnakuteks soodsat ala, kuid pole piisavalt raketimeeskondi, tasub kaaluda võimalust neid rännaku ajal edasi liigutada. Kui rännaku algul on põhipingutus algusosal, siis näiteks osad meeskonnad liituvad kolonni teise-kolmanda all­ üksusega, et liikuda nende kaitsel järgnevatele aladele. Jõudnud kohale, väljuvad nad kolonnist ja asuvad positsioonile, et tagada kaitse järgnevale kolonni põhi­osale. Raketimeeskondade kogumine ja rännakuga kaasa liikumine jääb tavapäraselt sulgeva allüksuse ülesandeks. Siinkohal on oluline vastastikuste sideandmete ja signaalide vahetamine, et kolonni kaasamine oleks ladus.

LUURE-ETTEVALMISTUSGRUPI KASUTAMINE RÄNNAKUL

juhtimise. Teiseks LuEGr-i negatiivseks mõjuks on allüksuste juhtide koondumine sinna, mis jätab vahetult rännakul tegutsema nende asetäitjad-abid, kes pole ehk nii võimekad.

Mõlemat negatiivset mõju saab leevendada, kui saata abid tegutsema LuEGr-i koosseisu ja jätta ülemad põhi­üksuse juurde. Kahjuks toimib see abinõu ainult rännakutel ühelt KPAlt teisele. Kui rännaku eesmärk on operatsiooniala hõivamine või koondumine lähtejoonele koos kaasneva maastikuluurega ja lähtejoonelt vastase vaatlusega, on ülemate olemasolu vajalik, et saada juhi esimene tunnetus alast ja vastasest.

Viimati nimetatu ongi tugev toetav argument LuEGr-i kasutamiseks. Erinevalt soomusüksusest vajab veoautodel allüksus ala ettevalmistavat lu uret. Nad ei saa suvalises kohas teelt maha keerata, varjuda või lahinguks hargneda.

Veomasinatel allüksus vajab kindlaid mahakeeramise kohti koos truupidega, teejuhte, väljaluuratud hajutatud sõidukite varjeid jms. Kui nimetatud tegevused kattuvad operatsiooniala hõivamise drillidega, on ülemate varane kohalolek alaga tutvumiseks hädavajalik.

Tõepoolest – ka veomasinatel jala-

SÕDUR NR 2 (83) 2015

Kui väike- ja allüksuse baasdrillid on kirjeldatud ja On tugevaid argumente luure-ettevalmistusgrupi (LuEGr) kasutamise poolt õpitud ning üksus on kokku ja vastu. Peamisi vastuargumente on töötanud, piisab rännaku kaks. Esiteks koondatakse LuEGr-i koosseisu palju allüksuste juhte ja edukaks toimimiseks tõesti võtme­ isikuid, mis grupi kontakti puvaid graafikast ja ajatabelist. hul vastasega seab ohtu kogu pataljoni

väepataljon võib võtta riski ja lihtsalt kaardi­luure abil alasse sõita, kuid tekib oht, et pataljon jääb pikalt seisma, sest ees liikuvad allüksused ei vabasta teid, on raskustes hajutamise ja moondamisega.

Arvan, et sellist tüüpi pataljoni tegevuses on kas või vähendatud kujul LuEGr-i siiski vaja. Näites (skeem nr 4) tugevdame LuEGr-i tavakoosseisu ühe jalaväerühma ja õhutõrjeallüksusega.

Jalaväerühma ülesanne on marsruudile jääda ja jaguneda, et kaitsta leitud võtmekohti nagu näiteks sildu vastase eest, samuti tagada lahingupaari või pooljaoga läheduses positsioonidel asuvate ja lagedat ala ületavatele jalaväepataljoni allüksustele õhukaitset pakkuvate (ÕT) raketimeeskondade kaitse. Võtmekohtade turvalisust ja üldist õhukaitset on võimalik lahendada pataljoni tasemel LuEGr-i abil. Samuti saab välja panna ka mehitatud teejuhatusi, vaatlusposte, patrulle, liikuvaid ja liikumatuid külgjulgestusi jne.

RÄNNAKUKÄSK Rännakukäsk peab olema nii lühike ja informatiivne kui võimalik. Kuperjanovi JVP tegevuseeskirjas (ÜTE) on kirjas ülesanded ja ka nõutavad rännakudrillid, mis vähendavad oluliselt tegevuste hulka käsus – seal on kirjas ainult olukord, vahetu koordinatsioon ja muutused võrreldes ÜTE-ga. Õppusel Kevadtorm 2014 jõudsid kuperjanovlased selleni, et rännakukäsk valmis 25 minutiga ja koosnes ühest A3 mõõdus kilest (tõsi, ajagraafik polnud sellel juhul vajalik), mis meenutas olemuselt skeemi nr 4. Rännak (pataljonil oli see kolmas) toimus hea kvaliteediga.

Olen ise kogenud, kui väike- ja all­ üksuse baasdrillid on kirjeldatud, õpitud ja üksus on kokku töötanud, piisab rännaku edukaks toimimiseks tõesti vaid graafikast ja ajatabelist. Loomulikult ei lähe mul meelest kontrollijaks olnud kolleegi nõutu ilme, kui ta küsis: „Aga kas käsku ei olegi?“ Mõnikord ei ole tõesti kirjalikku käsku. Ka tollel korral käskisin suuliselt üldise olukorra ja pataljoni ülesande, samuti koordineerivad juhised, mis kilele ei mahtunud. Ma ei karda, et meie üksused selle pärast rännakul hätta jääksid.

Seda tõestasid ilmekalt aspirandid aasta eest Kevadtormil, kui adapteerusid kiirelt ja võitlesid edukalt rännakul vastasega, kes oli arvatust 3–5 korda arvukam, tegutses teisiti kui analüüs eeldas ning „suri“ iseäranis visalt.

PÖÖRDUMINE

ARDI HALLISMAA

25

Eesti akadeemilised kodanikud on traditsiooniliselt kinnitanud oma toetust kaitseväele. Tudengiorganisatsioonide esindused mälestustseremoonial Kaitseväe kalmistul 14. novembril 2013.

Sada aastat eestluse nimel

S

järgnesid üsna pea kõik teised korporatsioonid. Neid üliõpilasi, kes ei sobinud tegevteenistusse, saadeti maale, et seal agiteerida Eesti rahvast võitlema vaba­riigi eest. Kokku võitles Vabadussõjas rindel aga ligi 400 üliõpilast. Iga kolmas rindele suundunud tudeng ehk kokku 130 üliõpilast sai Eesti kõrgeima sõjalise autasu – Vabadusristi.

38 üliõpilast said lahingutes surma.

Langenute seast 14 kuulusid EKL!-i üliõpilasorganisatsioonidesse.

Patriootlikult meelestatud akadeemilised organisatsioonid suutsid oma liikmeid ühtselt tegutsema panna. Tudengite vaimustus ja otsustuskindlus Eesti riigi kaitsel suurendas kogu Eesti rahvaväe motivatsiooni halastamatus heitluses verejanulise vaenlasega. Nappi sõjalist väljaõpet kompenseeris kõrgete moraalsete väärtustega, mis aitasid Eesti üliõpilastel anda maksimaalse panuse Eesti riigikaitsesse Vabadussõja päevil.

Kümned Eesti sõjaväe kaadri­ ohvitserid aastatest 1920–1940 kuulusid EKL!-i üliõpilasorganisatsioonidesse.

Nende hulgas olid sakalanused kindral

Johan Laidoner, kindralleitnant Paul Lill, kindralmajor Aleksander Tõnisson, kindralmajor Jaan Soots ja paljud teised. Korp! Vironia liikmeskonda kuulus kindralmajor Gustav Jonson ja korp! Fraternitas Estica – meditsiiniteenistuse kindralmajor Hans Leesment.

Välis-Eestis liitus ka Teise maailmasõja kangelane kolonel Alfons Rebane. Korp!

Ugala liige oli tolleaegne Kaitseliidu ülem kindralmajor Johannes Orasmaa jne.

Ka tänapäeval kuuluvad paljud EKL!-i üliõpilasorganisatsioonide liikmed Eesti kaitseväe ja Kaitseliidu koosseisu. Nad kindlustavad Eesti riigi­ kaitset ja pühendavad oma elu Eesti vaba­riigi hüvanguks.

EKL!-i 100. aastapäeva puhul tahan tervitada kõiki Eesti riigikaitsega seotud akadeemilisi vendi ning soovida neile jõudu Eesti riigikaitse edendamisel.

Vivat et res publica, vivat academia!

EKL!-i praeguse eesistuja korp! Fraternitas Estica nimel vil! reservnooremleitnant Igor Kopõtin, MA

SÕDUR NR 2 (83) 2015

ada aastat tagasi, 28. märtsil 1915. aastal koostasid Eesti vanimad üliõpilaskorporatsioonid Vironia, Fraternitas Estica, Sakala, Ugala ja Rotalia korporatsioonide liidulepingu, millest sai alguse ja aluse Eesti korporatsioonide ühendorganisatsioon – Eesti korporatsioonide liit (EKL!). Hiljem liitusid sellega korporatsioonid Fraternitas Liviensis, Leola, Revelia, Tehnola ja Fraternitas Tartuensis.

Eesti korporatsioonide liit seisis alati rahvuslikel põhimõtetel, mistõttu sattus ta Vene tsaarivalitsuse ametkondade sanktsioonide alla. Revolutsioonilisel 1917. aastal korraldas EKL!-i üliõpilasorganisatsioonide rahvuslikke meeleavaldusi ja proteste.

Eesti rahvusliku armee loomisel novembris 1918 astusid paljud EKL!-i üliõpilasorganisatsioonide liikmed vabatahtlikult sõjaväeteenistusse. 12. novembril 1918 tegi korp! Ugala otsuse astuda Eesti sõjaväkke in corpore.

25. novembril liitus samasuguse otsusega korp! Fraternitas Estica, millele

26

ÜLEVAADE

Tankiteel tulevikku ehk lahingusoomukeid oodates Eesti valmistub roomiksõjamasinate tulekuks. Esimesed vastused küsimusele „Mida see endaga kaasa toob?“ oleme tänu liitlaste roteeruvatele soomusüksustele juba saanud.

4.

oktoober, Tapa. Kergelt külmunud maapinda soojendab talve ees taganev hommikupäike, üle lageda trööstitu kaubavagunite mahalaadimispunkti puhub jahe sügistuul. Sarnaselt Scorpionsiga võiks ilmselt isegi öelda, et tol päeval puhub Tapal muutuste tuul, sest peagi veerevad veoplatvormidelt maha Ameerika Ühendriikide soomusmasinad.

Hetk on ajalooline: suures pildis saame öelda, et kunagi varem pole ameeriklaste lahingusoomukid olnud nii lähedal Venemaa läänepiirile kui tol oktoobripäeval. Oma CV90-te ootuses 1. jalaväebrigaadile tähendab aga Ühendriikide Bradley-tüüpi jalaväe lahingusoomukite ja tanki Abrams platvormile ehitatud toetusmasina saabumine esimest kokkupuudet roomikmasinatega meie kodusel pinnal.

MIS SAAB MEIE TEEDEST?

SÕDUR NR 2 (83) 2015

Vaadates ligi kolmekümnetonnist kollaseks võõbatud ja 25 mm kiirlaskekahuriga relvastatud ameeriklaste lahingu­ratsut tekib nii mõnelgi masinate saabumist jäädvustaval ajakirjanikul küsimus: mis saab meie teedest? Massiivne kolakas oma terasest roomikutega näeb igati imposantne välja ja kujutab uudistajate hinnangul ilmselget ohtu meie teedele. Tõsi, meie teed on juba näinud soomukeid, kuid kolmesillalised Sisu XA-180 ja XA188-tüüpi sõidukid on kergemad ja mis põhiline – liiguvad edasi sahisevatel rehvidel. Roomikud lõgisesid siinkandis (kui paar muuseumitanki filmi „1944“ võtetel välja arvata) viimati kakskümmend aastat tagasi. Siis, kui idast tulnud nõukogude päritolu sõjamasinapark lõpuks tagasi koju veeres.

Loomulikult on uudishimulikele ajakirjanikele vastused juba olemas – pike-

Simmo Saar NOOREMLEITNANT 1. JALAVÄEBRIGAADI TEABEOHVITSER

mate vahemaade läbimiseks kasutatakse jalaväe lahingumasinate ja tankide transportimiseks treilerveokeid. Kuid kui on vaja liikuda ilma kõrvalise abita, mis siis ikkagi saab? Kas maa kannab rasket elukat või vajub see esimese mootorimöiratuse saatel läbi pehme ja tankivaenulikuks peetud Maarjamaa?

Küsimus on igati aktuaalne, sest juba kaitseväe suurele õppusele Siil 2015 on mitmesugust roomikutel liikuvat tehnikat kindlasti oodata.

MAAPINNA ERISURVE POOLEST AUTOST SÕBRALIKUM Nagu näitab matemaatiline arvutus (ja nüüdseks ka kogemused), ei kujuta roomikutel liikuv rasketehnika teedele ja maastikule sugugi nii suurt otsest ohtu kui arvatakse. Teedevõrgu säästmiseks kasutatakse tankide ja lahingusoomukite roomikulülidel kummipatju ning võrreldes samas kaalus oleva veo­autoga on roomikmasina erisurve maapinnale märgatavalt väiksem. Nimelt jaotub sõiduki mass teega kontaktis olevale

Teedevõrgu säästmiseks kasutatakse tankide ja lahingusoomukite roomiku­ lülidel kummipatju ning võrreldes samas kaalus oleva veoautoga on roomikmasina erisurve maapinnale märgatavalt väiksem.

pinnale roomiku puhul rehvidest oluliselt ühtlasemalt. Näiteks on ligi 30 tonni kaaluva Bradley M2A32 erisurve teepinnale 0,7 kg/cm2, samas kui neljal sillal liikuv ja kümme tonni kergem soomustransportöör M1126 Stryker suudab oma rehvidega maapinda survestada 2,05 kg/cm². Seda on tegelikult pea kaks korda enam kui veidi alla 62 tonni kaaluval tankil Abrams M2A2, mille erisurve maapinnale on orienteerivalt 1,05 kg/cm². Võrdluseks – keskmise kehaehitusega 180 cm pikk meesterahvas avaldab maapinnale survet suurusjärgus 0,56 kg/cm². Ehk siis pea neli korda vähem kui ratastel soomustransportöör, kaks korda vähem kui 60 tonni kaaluv tank ja pea sama palju kui 30-tonnine lahingusoomuk … Seda viimast tõsiasja kasutasid edukalt oma väljaõppes ära sakslased, kes ühe Teise maailmasõja kuulsaima tanki, Panzerkampfwagen VI ehk Tiigri kasutusjuhendis soovitasid enne 60-tonnise masinaga kahtlasele pinnasele minekut läbi viia lihtsa testi, mille kohaselt pidi üks meeskonnaliige teise kukile võtma ja maastikul seisma. Kui seisja jalgupidi sisse ei vajunud, võis Tiigriga rahulikult edasi sõita.

Seega vaadates numbreid, võiks roomikutel veerevad soomukid ju lausa tava­liiklusesse lubada. Kuid ka siin pole kõik päris nii lihtne: olgugi, et erisurve poolest on tankid ja jalaväe lahingu­ masinad ratassõidukitest eeskujulikumad, seab nende kasutamisele piirid nende manööverdamise eripära. Ühe roomiku seiskamine sõiduki pööramiseks kujutab endast brutaalset jõumeetodit, mille tulemusel kiiremini liikuv sõiduki pool hakkab masinat keerutama üle telje seiskunud roomiku suunas. Ning seiskunud roomik muudab loomulikult oma asendit vastavalt kere paiknemisele tee suhtes, võttes omadega kaasa ka pööret takistava maapinna … näiteks tavalise asfalttee puhul tähendab see ilmselt tükki teest. Siin pole enam kasu ka roomikutel olevatest kummipatjadest ning kurvide läbimist nõudvate rännakute puhul tuleb masinad ikkagi treilerile või raudteele laadida.

SIMMO SAAR

Veebruaris 2015 toimus hollandlaste ja scoutside lahingusoomukite näidislahing keskpolügoonil.

KANNAPÖÖRET TEEL TEHA EI MAKSA

RÖÖPAID TEKITAVAD HAAGISTEGA VEOAUTOD Kalmaru sõnade kohaselt on seega roomikmasinad keskpolügooni teede vastu isegi sõbralikumad kui scoutside soomukid, mis oma ratastega künnavad

Praegune saja kahekümnel ruutkilomeetril asuv 17 kilomeetrit pikk ja maksimaalselt kaheksa kilomeetrit lai keskpolügoon jääb uute relvade jaoks väikeseks.

teedele sügavad roopad sisse. Roomikutel Bradley ja CV9035 jäid sellest patust puhtaks ja üllataval kombel polegi soomustehnika see, mis teedele enim kahjustusi tekitab. Tavaline 120 mm miinipildujat vedav veoauto suudab kitsukesi teid hoopis enam lõhkuda. Siin pole ka midagi imestada: lisaks veoauto suurele erisurvele „lohiseb“ konksu küljes veel ka kitsastel rehvidel veerev miinipilduja.

Omaette teema on muidugi teede kitsus. Veebruaris tekitas meedias furoori uudis, kuidas keskpolügoonil „leidsid“ pimedas kurvis üksteist scoutside Sisu XA-180 ja hollandlaste Boxer. Tõsisemalt vigastada õnneks keegi ei saanud, kuid kahe meditsiinisoomuki (saatuse iroonia!) kokkupõrke tagajärjel said pea- ja põlvepõrutusi kolm eestlast ja üks hollandlane. Ilmselt on teede laius üks teema, millega tulevikus tegelema peab, sest 3,2 m laiuse CV9035 jaoks jääb mõni teelõik lihtsalt liiga kitsaks.

Ning olukorras, kus Eestit külastavad pidevalt meie liitlased oma tehnikaga ning kus esimesed tankidki on 1. jalaväebrigaadi Tapa linnakusse saabunud, tuleb mõelda laiemalt ja suuremalt kui seda on meie relvahanke maht. Sest praegune saja kahekümnel ruutkilomeetril asuv 17 kilomeetrit pikk ja maksimaalselt kaheksa kilomeetrit lai

SÕDUR NR 2 (83) 2015

Eeltoodud järeldust, et summa summarum pole roomikmasinad sugugi nii hirmsad kui arvatakse, kinnitab ka kaitse­ väe keskpolügooni ohutusall­ ohvitser keskpolügooni ülema ülesannetes veebel Elari Kalmaru, kelle üks ülesanne on korraldada õppevälja ja selle teedevõrgu hooldust ja remonti. Alates eelmise aasta sügisest pidi ta silmitsi seisma ameeriklaste Bradleydega, veebruaris toimunud kahenädalase Scoutspataljoni talvelaagri ajal kolistasid mööda keskpolügooni aga juba peagi meiegi relvastusse saabuvad hollandlaste CV90-d.

Kalmaru sõnul oligi probleeme põhiliselt kurvide läbimise ja masina ümberpööramisega. Viimane mõjus teedele eriti laastavalt ja nii palutigi sügisel keskpolügoonil tegutsenud ameeriklastel taolised manöövrid teedelt eemale viia. Tagajärg oli hulk maastikule kinni jäänud soomusmasinaid, mille välja saamiseks ameeriklased õnneks toetustanki abi ei vajanud – teele naasmiseks piisas täielikult teise lahingusoomuki abikäest.

Talvel CV9035-te saabudes oli olukord parem – külm oli oma töö teinud ning kurvide võtmine lõikudel, kus teid oli hooldatud ja seetõttu tee aluspind ka

korralikult jäätunud, enam probleemiks ei olnud. Samuti tundus, et hollandlaste uljus oma masinatega pehmele pinnasele ronida oli ameeriklaste omast suurem.

Aladele, kus soomukimeeskondi tervitab vohav hundinui, ameeriklastel asja ei olnud. Selles, et sinna sõites sealt enam omal jõul välja ei saa, olid nad üpriski kindlad.

Hollandlased seevastu hundinuiadest end heidutada ei lasknud ning liikusid oma masinatega polügoonil võrdlemisi vabalt. Tõsi, korra maksis see ka kätte ning üks hollandlaste lahingumasin vajas teele naasmiseks kõrvalist abi.

ÜLEVAADE

SIMMO SAAR

28

Tehnilised andmed: Lahingusoomuk CV9035 Pikkus: 6,5 m Laius: 3,2 m Kõrgus: 2,5 m Tühimass: 31,75 tonni Meeskond: 3 + 7 Mootori võimsus: 810 hobujõudu Kiirus 70 km/h Relvastustus: 35 mm Bushmasteri kiirlaskekahur, MAG 7,62 mm kuulipilduja, suitsugranaadid Erisurve maapinnale: 0,53 kg/cm2

SIMMO SAAR

Hollandlaste sillatank käesoleva aasta 9. veebruaril keskpolügoonil oma võimu näitamas. Et maa on külmunud, ei tee üle neljakümne tonni kaaluv hiiglane maastikule midagi.

Lahingusoomuk M2A3 Bradley Pikkus: 6,55 m Laius: 3,6 m Kõrgus: 2,98 m Kaal: 27,6 tonni Meeskond: 3 + 7 Mootori võimsus: 600 hobujõudu Relvastus: 25 mm kiirlaskekahur M242, 7,62 mm M240C kuulipilduja, TOW tankitõrje raketisüsteem Erisurve maapinnale: 0,7 kg/cm² Sillatank Leopard 1 Pikkus: 10,5 m (11,8 m sillaga) Laius: 3,3 m (4 m sillaga) Kaal: 45,3 tonni Silla andevõime: 60 tonni Silla maksimaalne pikkus: 20 m Erisurve maapinnale: umbes 0,9 kg/cm²

18. november, ameeriklaste Bradley on keskpolügoonil enne TOW-raketi tulistamist keeranud end positsioonile. Järsust pöördest annab märku segamini paisatud maastik.

keskpolügoon jääb uute relvade jaoks väikeseks. Hollandlaste soomusdemo, kus paar-kolm masinat üksteise kõrvalt tuld andsid, on praegu suurim harjutus, mida teha annab. Vaevalt, et Scouts­ pataljongi, kelle relvastuses hakkab olema nelikümmend neli 35 mm kiirlaskekahuriga lahingusoomukit CV9035, selle üle väga rõõmustab …

SCOUTSPATALJON KOLIB TAPALE

SÕDUR NR 2 (83) 2015

Jalaväe lahingumasinate ja tankide (koos neljakümne nelja CV9035 lahingusoomukiga tuleb Eestisse ka kuus Leopard 1 platvormile ehitatud toetusmasinat) saabumisega kaitseväe teenistusse kaasneb muudki kui mõni songitud teeäär või suurenenud vajadus treilerveokite järele. Nimelt peab masinate hooldamiseks linnakus olema remondivõimalus ning isegi siis, kui soomukeid ei kasutata ega hooldata, peab nende parkimiseks lei-

duma vaba (ja kõikidele nõuetele vastav) garaaž. Ärgem unustagem ka tõsiasja, et nii jalaväe lahingumasinad kui ka tankid vajavad liiklemiseks kütust ning võitlusvõime tekitab kaasas kantav laskemoon, seega tuleb linnakusse luua tingimused vajaliku kütuse ja laskemoona hoidmiseks. Ning kuna kogu soomusmanöövervõimet toetav taristu peaks majandusliku

Samuti hakkab nii linnakut, lähiharjutusala kui ka keskpolügooni ühendama spetsiaalselt selleks ehitatud tankitee, mida mööda kaitseväe ja liitlaste tehnika kohalikke elanikke segamata õppustele liikuda võiks.

Tank M1A2 Abrams Pikkus: 9,77 m Laius: 3,66 m Kõrgus: 2,44 m Kaal: 61,3 t Meeskond: 4 (komandör, laskur, laadur, juht) Mootori võimsus: 1500 hj Kiirus: maastikul 48,28 km/h, maanteel 67,6 km/h Relvastus: 120 mm sileraudne kahur, 1 × 12,7 mm raskekuulipilduja, 2 × 7,62 kergekuulipildujat Erisurve maapinnale: 1,05 kg/cm²

otstarbekuse seisukohalt asuma võimalikult lähedal keskpolügoonile, tuleb selle loomisel arvestada ka masinaid kasutava isikkoosseisuga. Nimelt on otsustatud, et CV9035-d lähevad Scoutspataljoni relvastusse, mis alates oma taasloomisest 2001. aastal on paiknenud Paldiskis. Et Paldiski lähedal ühtegi sobivat harjutusala ei ole, ootab Eesti ainsat elukutselistest kaitseväelastest koosnevat manööverpataljoni ees ligi 140-kilomeetrine

SIMMO SAAR

29

SIMMO SAAR

Hollandlaste sillatank Leopard 1 9. veebruaril 2015 keskpolügoonil.

saada, ehitatakse linnakusse teed, mis peaksid vastavalt projekteerimise lähteülesandele kandma kuni 70-tonnist tanki ja 110-tonnist treilerit. Samuti hakkab nii linnakut, lähiharjutusala kui ka keskpolügooni ühendama spetsiaalselt selleks ehitatud tankitee, mida mööda kaitseväe ja liitlaste tehnika kohalikke elanikke segamata õppustele liikuda võiks.

Uuele masinapargile mõeldes luuakse Tapa linnakusse III liini remondihall, kus lisaks remondikohtadele on olemas võimalus hoiustada lahingusoomukite varuosi ja relvastust, sõidukeid pesta ning ka õppetööd korraldada. Jalaväe lahingumasinate tarvis rajatakse linnakusse nii uus tankla kui ka varjualused kasutatavale toetustehnikale. Ajateenijate, scoutside ja liitlaste paremaks majutamiseks on plaanis juurde ehitada neli uut tüüpkasarmut.

SOOMUSMANÖÖVERVÕIME KOOL

22. märtsil 2015 saabus Tapa raudteejaama neli Abrams M1A2 tanki. Samad masinad osalevad ka kaitseväe ajaloolisel õppekogunemisel Siil 2015.

kolimine juba armsaks saanud Paldiski linnakust Tapa linnakusse.

Pärast kaitseväe struktuurireformi sai selgeks, et Tapa linnak, mis lisaks 1. jalaväebrigaadi staabile on kodu suurtükiväepataljonile, õhutõrjepataljonile, pioneeripataljonile, tagalapataljonile, staabi- ja sidekompaniile, luurekompaniile ning Eestis viibivale Ühendriikide kompaniisuurusele väekontingendile, töötab praegu niigi oma maksimaalse võimsuse piirimail. Isegi kui Scouts­ pataljoni tuleku puhul kolib mõni praegu Tapal paiknevatest pataljonidest Paldiskisse, ei muuda see olematuks tõsiasja, et scoutsidele täielikult sobivat taristut Tapal veel ei ole.

Tapa ja selle ümbruskonna elanikele siiani on ilmselt huvipakkuvaim jututeema olnud eelkõige 1. jalaväebrigaadi linnaku külje alla planeeritud lähiharjutusala rajamine. Viimast on vaja selleks,

Pikemas perspektiivis pole soomlaste juures õppimine lahendus: lahingusoomukite ostuga pandi alus uuele võimele meie kaitseväes ning loomulikult tuleb sellega vastavusse viia ka kaitseväelaste kohalik väljaõpe.

SÕDUR NR 2 (83) 2015

REMONDIHALL JA KÕIKE ÜHENDAV TANKITEE

et lahingusoomukite juhid masinatega maastikul manööverdama õpiksid ning teaksid, kuidas neile usaldatud tehnika erinevates tingimustes käitub. Kavandatavast 1000-hektarilisest harjutusalast on hetkel ligikaudu nelikümmend protsenti eraomandis, seega tuleb kaitse­ ministeeriumil kogu vajaliku maaala kasutamiseks läbi rääkida kuue ettevõtte ja üheteistkümne eraisikuga.

Et lähiharjutusalale treilerit kasutama

Loomulikult ei tähenda lahingsoomukite tulek meie riigikaitse teenistusse vaid teedevõrgu ja taristu kohandamisega. Kõike eelmainitut on vaja selleks, et ostetav tehnika oleks kasutatav ning eeldused väljaõppeks oleksid olemas. Kuid lahinguväljal muudab soomusmasinad löögirusikaks ikkagi meeskond. Ilma korraliku väljaõppeta meeskonnale on tank või lahingusoomuk lihtsalt metallist kirst, kuhu vastase tabamust ootama on ronitud. Õnneks on Rootsis valmistatud soomusmasin kasutusel ka meie lähinaabrite soomlaste juures – nii suundusidki veebruari keskpaigas esimesed üheksa kaitseväelast Soome 13 nädalat kestvale põhjanaabritel kasutuses olevat lahingusoomukite CV9030 kasutama õpetavale kursusele. Sealt naastes peaksid eestlased teadma, kuidas meile saabuvaid lahingusoomukeid juhtida ja hooldada ning rühmatasemel taktikaliselt kasutada. Samuti õpetatakse kursusel seda, kuidas CV90-tüüpi masinatega lahinglaskmisi läbi viia.

Algus on seega tehtud ning tulevased instruktorid saabuvad peagi tagasi ja on valmis omandatud teadmisi kaaslastega jagama. Pikemas perspektiivis pole soomlaste juures õppimine lahendus: lahingusoomukite ostuga pandi alus uuele võimele meie kaitseväes ning loomulikult tuleb sellega vastavusse viia ka kaitseväelaste kohalik väljaõpe.

Millisel moel ja kelle struktuuris loodav õppeasutus tööle hakkab, on veel vara öelda. Kuid kindlasti oleme juba õige pea targemad.

30

SÕJAMEDITSIIN

Ajateenijate varjatud probleemid skeletisüsteemis Aastatel 2014–2015 viidi Kuperjanovi jalaväepataljonis kaitseväe ühendatud õppeasutuste (KVÜÕA) uurimisteema „Kaitseväeteenistuskohustuslasele teenistusülesande täitmiseks ettenähtud tervisenõuete analüüs“ projekti raames läbi pilootuuring põlveliigese valu ning luuaine­ vahetuse häiretest tingitud kaebuste analüüsimiseks.

L

SÕDUR NR 2 (83) 2015

innuluudega kaugele ei kõnni, ütles vanarahvas ning segas leivajahusse mõned peotäied munakoori. Elu läks edasi, munakoored on prügikastis ja leibki tehakse suures tehases. Vaarema ja -isa tarkust pole igapäevaellu just palju jäänud. Pole nagu aegagi ja sobivat kohta. Heinategu põletava päikese käes on jäänud üksikute friikide hobiks. Töörügamine 10–12 tundi välitingimustes, kogu kevad-sügisperioodi, tundub orjapidamisena.

Loomulikult päevitunud nahka võib kohata vaid rannatibidel või lennujaamas kanaarilindudel. Skype ja iPhone? Doom ja Twitter? Mis on meiega juhtunud?

2014. a sügiseks oli kolmandikul ja 2015. a kevadeks juba kahel kolmandikul liigesekaebuste uuringus osalenud ajateenijatest D-vitamiini näitajad avitaminoosi tasemel. Mida see tähendab?

Avitaminoos on seisund, mille korral on organismis oluliselt häiritud võime toota adekvaatselt luukudet, luua veres kaitsemehhanisme viiruste vastu ning mitu olulist organismi funktsiooni on pärsitud.

Kevadeks oli kahel ajateenijal hüppe­liigese piirkonnas väsimusmurrud ja kahel kadetil sääreluude väsimusmurrud (vt röntgenipilt 1–3).

Kolmel ajateenijal on magnetresonantstomograafia (MRT) uuringu piltidel selged viited luude väga väljendunud põletikule põlveliigese piirkonnas (vt röntgenipilt 4). Peaaegu 50 mehel esinesid lühema- või pikemaaegsed liigesevalud, kümnetel füüsilise töövõime langus. Kas kõik need muutused saab kohe liigitada D-vitamiini puuduseks? Kindlasti mitte, kuid valdav

Leho Rips MD, TARTU ÜLIKOOLI KLIINIKUMI SPORDITRAUMATOLOOGIA KESKUSE ORTOPEED

Ahti Varblane MD, MAJOR, KVÜÕA SÕJA- JA KATASTROOFIMEDITSIINIKESKUSE ÜLEM-ARST

Kersti Kõiv MA, KVÜÕA LEKTOR

Indrek Olveti MD, KAPTEN, KVÜÕA SÕJA- JA KATASTROOFIMEDITSIINIKESKUSE ARST-LEKTOR

Hanno Mölder MD, MAJOR, KJVP 2. JALAVÄEBRIGAADI TAGALAPATALJONI MEDITSIINIKESKUSE ÜLEM-ARST

Indrek Koovit MD, TARTU ÜLIKOOLI KLIINIKUMI RADIOLOOGIAKLIINIKU ARST-RADIOLOOG

Hele-Reet Lille RN, VEEBEL KVÜÕA SÕJA- JA KATASTROOFIMEDITSIINIKESKUSE ÕDE-INSTRUKTOR

Saima Timpmann MSC, TARTU ÜLIKOOLI SPORDIBIOLOOGIA JA FÜSIOTERAAPIA INSTITUUDI TEADUR

Vahur Ööpik PHD, TARTU ÜLIKOOLI SPORDIBIOLOOGIA JA FÜSIO­TERAAPIA INSTITUUT, PROFESSOR

Helena Gapeyeva MD PHD TARTU ÜLIKOOLI SPORDIBIOLOOGIA JA FÜSIO­TERAAPIA INSTITUUDI TEADUR

enamik küll. Mitu uuringut on näidanud D-vitamiini defitsiidist tulenevat luumurruriski tõusu, liigesekaebuste süvenemist, koormustaluvuse langust ning depressiooni (1–3).

D-vitamiini sisaldus meie veres suureneb väga kiiresti adekvaatse päikesevalguse olemasolul. Eestis mõõdetud päikese ultraviolettkiirgustasemed näitavad, et vajalik kogus D-vitamiini toodetakse naha kaudu vaid aprilli algusest septembri lõpuni (4). Ka siis ei pruugi olla piisav lihtsalt mütsita väljas käimisel saadav annus. Nahapind peaks olema oluliselt suuremas osas päikesekiirgusele avatud, vähemalt jalad ja käed kogu ulatuses. Oktoobri alguseks on päikesekaar jälle sedavõrd madalaks langenud, et D-vitamiini tootmiseks vajalikku kogust kätte saada on järjest raskem. Võrreldes sajandi­ tagusega pole päikese endaga midagi muutunud, aga meie käitumine kindlasti. Päikesevalgusega kokkupuude on meil vanarahvaga võrreldes kümneid kordi väiksem. Umbes ühe kuuga kaotame ka need vähesed reservid, mida suvel kogusime. Enamikel langeb D-vitamiini tase veres soovitavast normist allapoole juba oktoobri alguseks. Ilma lisaannustamiseta toimub langus individuaalse kiirusega ka edasipidi. See sõltub geneetikast, algdepoo suurusest ja füüsilise koormuse suurusest. Lisaks mõjub ka toidulaua kehvem kvaliteet ehk naturaalse toidu vähesus tänapäeva menüüs (5).

VITAMIINID PÄIKESEVÕTMISELE LISAKS Eestis seni kehtivad D-vitamiini soovituslikud normid jäävad vahemikku 400–1200 IU (toimeühikut) päevas.

Kehaliselt aktiivsete meeste vitamiinivajadust Eesti populatsioonil seni hinnatud ei ole. Seega otseselt on raske öelda, milline oleks sobilik igapäevane profülaktiline annustamine tegev- ja ajateenistuses olevatel meestel ja naistel.

Seniks soovitame võtta aluseks praegu kehtivad soovitused täiskasvanutele ehk 800–1200 IU päevas. Ilusal suvel võib ka D-vitamiini võtmise katkestada, kuid on avaldatud arvamust, et väiksemas

31

Röntgenipilt 1. Pindluu väsimusmurd.

Pindluu alumises osas nähtav paranemisfaasis väsimusmurd.

Röntgenipilt 2. Sääreluu väsimusmurd. Sääreluu ülemises kolmandikus nähtav luukontuuri muutus (heledam tsoon luus) on väsimusmurd.

D-vitamiini puhul. Selle teke organismis on otseselt seotud päikesekiirguse toimega katmata nahale, muud välised allikad (toit) ei suuda kahjuks piisavalt vajadusi katta.

D-vitamiini preparaate on saadaval mitu. Ainuke soovitus on siinkohal valida minimaalsete lisaainetega vormid.

D-vitamiin on rasvlahustuv vitamiin ning parim manustamise viis on tarbida õlilahuseid. D-vitamiin võiks olla igaühe köögiriiulil igapäevakasutuses, sõltumata vanusest. Kahtluse korral soovitame teha perearsti juures vere­ analüüsid, et määrata D-vitamiini tase veres. Kui te kasutate vitamiini, siis 1-2 kuu möödudes võite kontrollida, kas see on soovituslikul tasemel ehk 75> nmol/l (7).

D-vitamiini puudusega seotud haigusseisundeid leitakse järjest enam.

Luu- ja liigeseprobleemid on nendest enamlevinud. Kokkuvõtlikult võib soovitada, et adekvaatse D-vitamiini profülaktikaga saab sõjaväeteenistuses ära hoida mitu muidu varjatult ligihiilivat skeletisüsteemi vigastust.

Uurijad tänavad Kuperjanovi jalaväepataljoni ajateenijad, meditsiinikeskuse töötajad ning kolleege KVÜÕA-st abi eest uuringu läbiviimisel.

Viited: 1. Wierniuk, A., Włodarek, D. Estimation of energy and nutritional intake of young men practicing aerobic sports. Rocz Panstw Zakl Hig. 2013; 64(2):143–148.

2. Maloney, S. R., Almarines, D., Goolkasian, P. Vitamin d levels and monospot tests in military personnel with acute pharyngitis: a retrospective chart review. PLoS One. 2014; 9(7), eCollection 2014.

3. Inklebarger, J., Griffin, M., Taylor, M. J.,

Röntgenipilt 3. Sääreluu väsimusmurd MRT uuringus. Vasakul pool sääreluul ülemises kolmandikus nähtav horisontaalne joon on väsimusmurd.

Röntgenipilt 4. Põlveliigese piirkonna luude põletik. Heledad laigud luus – suurenenud vedelik luukoes – on viide põletikule.

Dembry, R. B. Femoral and tibial stress fractures associated with vitamin D insufficiency. J R Army Med Corps. 2014; 160(1):61–63.

4. Eerme, K., Vaht, M., Veismann, U. Päikese ultraviolettkiirgus Eestis: mõõtmine, sõltuvus ja mõju. – Eesti Arst 2007; 86 (5):322–328.

Kokkuvõtlikult võib soovitada, et adekvaatse D-vitamiini profülaktikaga saab sõjaväeteenistuses ära hoida mitu muidu varjatult ligihiilivat skeletisüsteemi vigastust.

5. Vaask, S., Liebert, T., Maser, M., Pappel, K., Pitsi, T., Saava, M., Sooba, E., Vihalemm, T., Villa, I. Tervise Arengu Instituut, Eesti Toitumisteaduse Selts. Eesti toitumis- ja toidusoovitused. – Tallinn 2006, lk 7–11.

6. Kull, M., Kallikorm, R., Lember, M. D-vitamiin – taasleitud oluline tervisemõjur. – Eesti Arst 2010; 89 (3):185–190.

7. Kull, M. (koostaja) D-vitamiinist. Patsiendiinfo.

Tartu Ülikooli Kliinikum 2014 www.kliinikum.ee/ attachments/article/118/D_vitamiinist_TA.pdf

SÕDUR NR 2 (83) 2015

annuses võiks seda jätkata ka suvisel perioodil (6).

Sageli on küsitud, missuguseid vitamiine peaksime tarbima. Sellele on raske üheselt vastata, kuna me ei saa välistada ka muude vitamiinide puudulikkust. Samas, valdav osa vajalikest vitamiinidest ja mineraalainetest saame kätte naturaalseid toiduaineid tarbides.

Defitsiit tuleb kõne alla enamasti vaid

32

RELVASTUS

Miinituuker – ohtlik, kuid põnev amet füüsiliselt võimekatele Mereväe laevastiku koosseisus tegutsevasse tuukrigruppi kuulub tosin miinituukrit, kelle peamine ülesanne on otsida, identifitseerida ning kahjutuks teha meremiine ja teisi veealuseid lõhkekehi.

M

ereväe miinituukreid kasutatakse peamiselt olemasolevate koordinaatidega lõhkekehade juurde sukeldumiseks ja nende kahjutuks tegemiseks. Samuti võidakse tuukritele määrata erinevad otsingualad, mida tuleb kontrollida ja lõhkekehadest puhastada.

Täieõigusliku miinituukri koolitamine võtab aastaid ning sisaldab erineva pikkusega kursusi nii Lätis Liepājas asuvas Balti riikide ühises tuukrite koolituskeskuses kui ka koduses Miinisadamas. Miinituuker on lõhkekehade ekspert, kes oskab neid käsitleda nii maa peal kui ka vee all. „Miinituukriks saamine on kolmeaastane protsess, mis algab laevatuukri kursusest ja pooleteise aasta pikkusest praktikast, misjärel suundutakse Liepājasse miinituukri kursusele,“ rääkis mere­ väe laevastiku tuukrigrupi ülem vanemleitnant Sven Pipar. Sellele järgneb veel kaheaastane tööpraktika kogenud miinituukrite järelevalve all. Kokku kulub ühe kogenud miinituukri ettevalmistamiseks viis aastat.

MIINITUUKRIKS SAAMISE TEE

SÕDUR NR 2 (83) 2015

Miinituukriks saamise teekond algab katsetega Tallinnas Miinisadamas, mis toimuvad üldjuhul aasta esimesel poolel.

Kuna tuukrite töö on füüsiliselt keeruline, siis on ka katsed tavalisest raskemad.

Sinna hulka kuuluvad viis kilomeetrit jooksu, 400 meetrit ujumist, 25 meetrit ujumist vee all, kätekõverdused, kõhulihaste harjutus ja veealune ABC-test (viie meetri sügavusel vee all tuleb jalga panna lestad ning pähe mask). Lisaks tuleb läbida meditsiiniline kontroll, inglise keele test ning vestlus. „Uute tuukrikandidaatide leidmine on vaatamata teenistuse eripärast tulenevale kõrgemale palgale väga raske,“

Aivo Vahemets LEITNANT MEREVÄE TEABEOHVITSER

rääkis vanemleitnant Pipar, kelle sõnul tehakse uute kandidaatide leidmise nimel pidevat tööd.

Katsed edukalt läbinud, saavad kandidaadid õiguse asuda mereväekoolis toimuvatele laevatuukri kursustele, mis kestavad viis nädalat. Laevatuuker täidab miinituukriga sarnaseid ülesandeid, selle vahega, et tal ei ole õigust tegeleda lõhkekehadega. Miinituukrite sukeldumised on palju raskemad ja ohtlikumad kui laevatuukritel. Laevatuukrid sukelduvad tavalise õhk-tüüpi aparaatidega kuni 30 meetri sügavusele. Miinituukrid sukelduvad korduvkasutatava õhuga aparaatidega kuni 55 meetri sügavusele ja tegelevad lõhkekehadega. Laevatuukri töö sisaldab näiteks laevakere veealust kontrolli või sildumisala läbivaatust enne laeva saabumist sadamasse. Pärast mõningat praktikat ja täiendavaid katseid saavad laevatuukrid õiguse minna miinituukrite kursustele, mis kestavad kuus kuud.

Lätis Liepājas Balti riikide merevägede ühises tuukrite koolituskeskuses õpivad kõik Balti riikide tuukrid üheskoos.

Miinituukri kuuekuulised kursused algavad Liepājas üle ühe aasta ning jagunevad kaheks osaks – kõigepealt õpivad

Miinituuker on lõhkekehade ekspert, kes oskab neid käsitleda nii maa peal kui ka vee all.

kursandid Ādažis tundma ja käsitlema maapealseid lõhkekehasid, seejärel siirdutakse Liepāja koolituskeskusesse, kus keskendutakse veealuste lõhkekehade käitlemise õppimisele. „Kõige raskem oli esimene nädal Liepājas. Seda nimetatakse motivatsiooni­ nädalaks. Elasime telkides, käisime rännakutel, süüa ja magada korralikult ei saanud. Nii vaadatakse, kes siin tegelikult olla tahavad,“ meenutas 2013. aastal miinituukri kursuse lõpetanud miinituuker vanemmaat Artur Kummer.

Kursuse viimane osa toob tulevased miinituukrid kuuks ajaks Tallinnasse Miinisadamas asuvasse mereväebaasi tuukrijaama, kus läbitakse süvavee­ sukeldumise osa, mille käigus sukeldutakse kuni 55 meetri sügavusele. Pärast kursuse lõpetamist saavad miinituukrid tunnistuse ja õiguse käidelda nii maapealseid kui ka veealuseid lõhkekehi.

TUUKRITE TÖÖPÕLD ON LAI Et Eesti riigikaitse arengukava näeb ette 23 miinituukri ettevalmistamist, tuleb praegu tosina miinituukriga töötaval tuukrigrupil koolitada lisaks veel samapalju tuukreid. See tähendab, et elukutse vastu huvi tundvatel inimestel tasub tuukrigrupiga ühendust võtta ja järgmiste kursuste alguse kohta infot küsida.

Miinituukrite töö hõlmab osalemist nii riigisisestel kui ka välisriiklikel miinitõrjeoperatsioonidel. Et iga Eesti miini­jahtijaga läheb kaasa ka neljaliikmeline miinituukrimeeskond, siis sisaldab tuukritöö ka osalemist NATO 1. alalises miinitõrjeeskaadris, mille peamine tegevuspiirkond on Läänemeri. Eestit on rahvusvahelises eskaadris viimastel aastatel esindanud miinijahtijad Admiral Cowan ja Sakala. Mereväel on kavas iga-aastast panustamist eskaadri töösse jätkata.

Eskaadri laevad külastavad erinevaid Läänemere sadamaid ning osalevad erinevatel operatsioonidel ja harjutustel, millest suurematena võib ära märkida Baltops, Northern Coasts ja Open Spirit.

Open Spirit on rotatsiooni korras Balti riikides toimuv iga-aastane miinitõrjeoperatsioon, mis 2015. aastal toimub

KAITSEVÄGI

33

Tuukrite töö on väga mitmekülgne, rahu ja oskusi nõudev, sest näiteks tegutsemine avastatud torpeedode lõhkepeade läheduses nõuab külma närvi.

tulevikus jälle Eestisse tulla,“ lisas vanemveebel Ibanez.

Vanemleitnant Pipra sõnul on sellised ühisoperatsioonid hea võimalus ka üksteiselt õppida. „Ehkki iga riik sukeldub oma protseduurireeglite järgi, jälgime üksteise tegevust ja uurime varustust ning siit saab alati mõtteid, kuidas asju paremini teha,“ märkis ta.

EESTI VEED ON JÄTKUVALT MIINIROHKED Mulluse aasta ehk kõige edukamaks ja ka tsiviillaevandust mõjutanud miinituukrite iseseisvalt läbiviidud operatsiooniks võib pidada septembris toimunud miinitõrjeoperatsiooni Saaremaal, mille käigus õhiti mandri ja Saaremaa vaheliselt laevateelt leitud kolm miini.

Keset Suurt väina lebanud miinide tõttu pidid Kuivastu ja Virtsu vahet sõitvad praamid tegema sisse jõnksu, et lõhkekehade kohalt mitte üle sõita. Kokku

Et Eesti riigikaitse arengu­ kava näeb ette 23 miinituukri ettevalmistamist, tuleb praegu tosina miinituukriga töötaval tuukrigrupil koolitada lisaks veel samapalju tuukreid.

leidsid ligi 30 Eesti, Läti ning Leedu miini­ tuukrit Saaremaa rannikuvetest ligi 50 lõhkekeha. „Saaremaal sukeldusime oma võimekuse piiril, sest tuukrid said soosiva ilma tõttu hommikust õhtuni merel olla ning on tegid head ja produktiivset tööd,“ meenutas vanemleitnant Pipar.

Iseseisva tuukrioperatsiooni käigus kaardistamata aladelt leitud lõhke­ kehade arvu poolest oli Saaremaa operatsioon üks tuukrigrupi edukamaid – leitud ligi 50 lõhkekeha hulgas oli nii miine, torpeedo lõhkepäid kui ka lennukipomme. Enamik avastusi tehti Sutu lahes, samuti Suure Katlas ning kolm miini leiti Suures väinas juba mainitud Suuropi vraki lähedusest. Kõik avastatud lõhekehad olid arvatavasti pärit Esimese või Teise maailmasõja ajast.

Varasemalt kontrollisid valitud alasid allveerobot ning magnetomeeter ning nende abil avastatud potentsiaalseid lõhkekehasid käisid miinituukrid merepõhjas kontrollimas. Operatsiooni­staabi töösse oli lisaks Läti ja Leedu tuukrigrupi ülematele kaasatud ka allveemeditsiiniarst, kes vastutas miinituukrite meditsiinilise toetuse eest ja saab vajadusel kasutada barokambrit. Õppuse esimesel päeval mängiti koostöös piirivalve lennusalgaga läbi tuukriõnnetus, mille raames toimetati tuuker õnnetuskohalt meres kopteriga operatsioonistaapi, kus talle esmaabi osutati.

SÕDUR NR 2 (83) 2015

taas Eestis. Operatsiooni valmistab ette ja juhib Eesti merevägi ning see hõlmab muuhulgas ka rahvusvahelist miinituukrite miinitõrjeoperatsiooni Saaremaal.

Nii nagu mereväge tervikuna, iseloomustab ka miinituukrite tegevust rahvusvahelisus ja koostöö liitlastega.

Balti riikide tuukrite koostöö on kujunenud juba rutiiniks, kuid sagenenud on kontaktid ka teiste NATO liitlastega. Näiteks möödunud sügisel ühinesid tuukrigrupi läbi viidud operatsiooniga ka Hispaanias Rota mereväebaasis baseeruvad USA mereväe 6. laevastiku toetusüksuse miinituukrid.

Miinitõrjeoperatsioonil osales kokku ligikaudu 30 tuukrit Eesti, Läti ja USA merevägedest ning selle eesmärk oli lisaks maailmasõdadest pärit lõhke­ kehade leidmisele ja likvideerimisele ka koostöö harjutamine eri riikide miinituukrite vahel. Miinituukrid leidsid viis põhjamiini, mis lõhati koos kolme eelnevalt leitud torpeedo lõhkepeaga. „Meie jaoks oli see hea võimalus harjutada tavapärastest erinevates tingimustes, milleks Läänemeri oma külma vee ja hoovustega on,“ rääkis siinviibiva USA miinituuriüksuse ülem vanemveebel Philip Ibanez. Lisaks on see operatsioon vanemveebel Ibaneze sõnul hea võimalus töötada reaalsete lõhkekehadega, mida nad oma Hispaania kodubaasi vetes teha ei saa. „Jäin oma meeste tööga rahule ning loodan nendega lähi-

9. Viper SC. Poolkinnine mittemagneetiline sukeldumisaparaat. Saab kasutada kuni 55 meetri sügavusele sukeldumisel. Eripära on see, et osa väljahingatavast õhust läheb taasringlusesse.

Viper SC on varustatud reservhingamissüsteemiga. Kui põhisüsteem tõrgub, siis on rinna peal asetseva lülitiga võimalik varusüsteemile üle minna.

6. Sukeldumislamp. Sügavamal kui 20 meetrit ümbritseb Eesti vetes miinituukrit pimedus, ilma lambita ei näeks suurt midagi.

13. Manomeeter. Näitab hingamisgaasi hulka balloonides.

12. Ülikonna täiteklapp. Vajalik vee alla minekuks – lastakse ülikonda õhku juurde ujuvuse reguleerimiseks.

7. Sukeldumiskompuuter.

Näitab: sügavust, sukeldumisaega, veetemperatuuri, tõusukiirust.

8. EOR-i tahvel (EOR – Explosive Ordnance Reconnaissance).

Tahvel märkmete ja jooniste tegemiseks. Alati ei ole võimalik lõhkekeha pildistada või muul viisil jäädvustada, siis joonistatakse tahvlile lõhkekeha ja selle ümbruse sketš. Tahvel on fosfori põhjaga ehk helendab pimedas. Tahvlile joonistatakse lõhkekeha asetus, kuju, sütiku tüüp, ümbrus jms.

11. Ülikonna õhu väljalaskeklapp.

Kasutatakse pinnaletõusul õhu väljalaskmiseks sukeldumisülikonnast.

10. Täisnäomask. Miinituukritel on täisnäomaskiga võimalik omavahel vees suhelda kuni poole meetri kauguselt (vajadusel pannakse maskid kokku, et kuuldavus parem oleks). Samuti saab näomaski paigaldada ka mikrofoni, millega kaabelside abil paadimeeskonnaga sidet peetakse.

Miinituukrid kasutavad sukeldumisel kolme gaasisegu sõltuvalt sukeldumise sügavusest: 60% hapnikku, 40% lämmastikku – kuni 24 meetrit 40% hapnikku, 60% lämmastikku – kuni 42 meetrit 32,5% hapnikku, 67,5% lämmastikku – kuni 55 meetrit

Miinituukrite varustus Eesti mereväe laevastiku tuukrigrupi miinituukrite varustus on maailmatasemel, sarnast varustust kasutavad paljud NATO riigid. Kogu varustus on mittemagneetiline vältimaks lõhkekehade aktiveerimist neile lähenedes ja neid töödeldes.

1. Lestad. Lestaklambrid on mittemagneetilisest materjalist.

2. Sukeldumise kuivülikond. Kõik lukud ja osised on mittemagneetilised.

3. Mittemagneetiline sukeldumisnuga. Nuga võib minna tarvis, kui tuuker takerdub kuhugi, näiteks kalapüügivõrkudesse. Sel juhul on noa abil võimalik ennast või kaaslast lahti päästa. Kuhugi takerdumist tuleb siiski väga harva ette.

4. Ülikonna täiteballoon. Vee alla laskudes on vaja ülikonda lisaõhku lasta. Seda tehakse nii ujuvuse reguleerimiseks kui ka suureneva ümbritseva rõhu kompenseerimiseks. Vastasel juhul tekib barotrauma.

5. Sukeldumiskindad. Eesti vetes on sukeldumiskindaid aastaringselt vaja. Sügavamal kui 40 meetrit on veetemperatuur kogu aeg 4 kraadi.

Kinnasteta ei saaks tööd teha.

RICHARD KUUSK

36

TEADUS JA TEHNIKA

AN/SEQ-3 LaWS USS Ponce pardal.

USA merevägi võtab kasutusele laserrelva

SÕDUR NR 2 (83) 2015

Möödunud aasta augustis võttis USA merevägi kasutusele esimese laserrelva prototüübi AN/SEQ-3 Laser Weapon System (LaWS). USA merevägi on laserrelva kasutuselevõtust huvitunud aastakümneid. AN/SEQ-3-ga alustati tööd 2007. aastal ja see läks maksma 40 miljonit USA dollarit. 2009. aastal jõuti esimeste katsetusteni ja 2012. aastal katsetati relvasüsteemi laeval. 2014. aasta augusti lõpus paigutati LaWS Pärsia lahel opereerivale miinitõrje baaslaevale USS Ponce. Enam ei ole tegu testimisega, vaid relv on ametlikult kasutusel.

AN/SEQ-3 LaWS põhiosa on 30 kW 1,064 μm lainepikkusel töötav tahkislaser. Relv on täielikult integreeritud laeva relvasüsteemi, tulejuhtimiseks kasutatakse lisaks laseri enda optilisele juhtimissüsteemile lähikaitsesüsteemi Phalanx radarit.

USA merevägi on laserrelvast huvitatud eelkõige selle suure tabavuse ja odavuse tõttu. Et laserrelv tabab sihtmärki valguse kiirusel ja sirgjooneliselt, ei ole ballistika tähtis, selle eest ei saa ära manööverdada ja seda ei saa eksitada.

Tulemus on sisuliselt sajaprotsendiline tabavus. Tänu sellele on laskemoona kulu väike. Ära jäävad laskemoona transportimise ja hoiustamisega seotud probleemid. Praegu maksab üks LaWS lask 59 senti. Laserrelva on ka üsna odav toota ja laevale paigutada. Lisaks eelne-

vale on laserrelva hävitusjõudu võimalik reguleerida, see on väga oluline lähikaitses asümmeetrilise ohu keskkonnas.

Sama relvaga on võimalik ohtliku kiirpaadi meeskonda pimestada, hävitada samas paadis olev granaadiheitja või ka kogu paat.

Praegu käivad tööd 100–150 kW laseriga, mis peaks valmima aastatel 2016– 2017. Uus relv paigutatakse tõenäoliselt Arlegh Burke’i klassi hävitajatele.

Rakettidega relvastatud droonide põhiülesanne on võitlus relvastatud terroristide vastu ja selles vallas teeb Pakistan tihedat koostööd USA-ga, kellel on samuti õigus kasutada Pakistani territooriumil sarnaselt relvastatud droone.

Pakistan on võtnud kasutusele kaks omamaise disainiga drooni – Shahpar ja Burraq, millest viimane sarnaneb väga Hiina mehitamata CH-3 lennukitega, nii sarnased on väikesed stabilisaatorid mõlema lennuvahendi tiibade ees ja lühike kereosa. Burraqi väljanägemises on ühisjooni ka ameeriklaste 1990-ndatest pärineva RQ-7B Shadow 200 drooniga, mis on senimaani kasutuses. Burraqi külge saab kinnitada Hiina päritolu rakette või USA relvasüsteemi Hellfire.

Kuigi mitu Euroopa riiki nagu näiteks Itaalia ja Saksamaa olid huvitatud oma mehitamata lennumasinate Pakistanile müügist, asuti seal iseseisvalt militaarkasutuses olevaid droone konstrueerima. 2008. aastal testiti 250 kg kaaluvat Uqaabi, mis juba siis sarnanes väga ameeriklaste RQ-7B Shadow 200ga. Peagi järgnesid Shahpari katsetused ja nüüd on jõutud kõige täiuslikuma Burraqini.

Hiinlaste versioon lennumasinast on umbes poole odavam kui ameeriklaste analoog, mis kindlasti oli üks põhjus, mis kallutas Pakistani nendega koostööd tegema. Lisaks pakkusid hiinlased

Allikas: IHS Jane’s International Defence Review veebruar 2015 ja www.janes.com/article/46929/ usn-s-prototype-laser-weapon-in-operational-usein-gulf

Pakistan paigutab droonidele laserjuhtivad raketid Pakistani relvajõud jõudsid lõpule droonide loomisega, mis suudavad kanda ja kasutada laserjuhtivaid rakette. 13. märtsil viidi läbi edukad lahinglaskmised, kasutades selleks Burraq-nimelisi droone, teatas Pakistani kindralmajor Asim Salim Bajwa. Õnnestumine viis Pakistani mehitamata lennuväe võimekuse täiesti uuele tasemele, kuid nagu märkis üks Pakistani lennuväe erukindral ajalehele The Express Tribune, oli selline droonide ja rakettide ühendamine kohalike inseneride jaoks kõva pähkel.

Burraq on laserjuhitava raketi positsioonile viinud.

Pakistanile oma CH-3 ja CH-4 lennumasinaid nii koos relvastusega kui ka ilma selleta. Koostööd Hiinaga on aga pidurdanud kahtlused, et paljud nende lahendused on saadud spioneerimise teel ja lääneriigid on nende kasutuselevõtule sügavalt vastu.

470 kg kaaluv, kahte raketti kandev ja maksimaalselt 140 km/h kiirust arendav Burraq suudab autonoomselt õhus püsida vähemalt 12 tundi, mis võimaldab tegutseda baasist kuni 250 km eemal.

Veidi väiksem Shahpar saab õhus iseseisvalt hakkama kuni 7 tundi.

Allikad: Defense.org ja strategypage.com

TEENISTUS

37

Tütarlapsest sirgub sõdur Naised riigikaitses on teema, mis on viimastel aastatel tänu muutustele kaitseväeteenistuse seaduses saanud avalikkuses üksjagu tähelepanu. Möödunud aastal Norras kehtima hakanud naiste kohustuslik ajateenistus, USA otsus lubada naisi lahingulistele ametikohtadele ja meie jaoks kõige olulisem – naiste võimalus läbida meestega võrdsetel alustel ajateenistus – on toonud naiste kaitseväeteenistuse enam avalikkuse pilgu alla.

Ü

lemöödunud aastal kehtima hakanud uus kaitse­väeteenistuse seadus oli kaitseväes teenida soovivate naiste jaoks märgilise tähendusega – kui seni said naised ajateenistust läbida kokkuleppel väeosa ülemaga, siis seadusesse kirjutatuna annab õigus võtta kaitseväekohustus ja läbida ajateenistus naistele oluliselt võrdsemad võimalused kaitseväes karjääri teha. Seni oli naiste stardipositsioon kehvem kui meestel, sest sõdurikogemus ja ajateenistuses omandatud oskused – näiteks teiste omavanuste inimeste juhtimine ja koostöökogemus üksuse sees ‒ puudusid.

VÕRDSES KONKURENTSIS SELGUVAD PARIMAD

RESERVKAPTENMAJOR PR PARTNERI STRATEEGILINE KONSULTANT

siis naised jala­väelase ning lahinguüksuste osana on paljudes maades veel aruteluküsimus.

Naiste lahingulistele ametikohtadele lubamise oponendid kasutavad peamiselt kaht argumenti: naised ei ole füüsiliselt nii tugevad, et lahingus võidelda ‒ eriti nõrk on neil ülakeha ‒ ning naiste kaasamine lahinguüksustesse halvendab üksuste ühtsust ja lahinguvalmidust. Pooldajad on leidnud, et naiste kõrvale jätmine lahinguülesannetest ei taga veel ilmtingimata sõjalist edu ning korraliku väljaõppe ja treeninguga suudavad ka naised täita samu ülesandeid kui mehed. Samuti tuuakse välja, et kuivõrd irregulaarne sõjapidamine on viimastel aastakümnetel saanud valdavaks, on ebamäärasemaks muutunud

Naiste kaasamine üha enamatele ametikohtadele ja funktsioonidesse, sealhulgas lahingutegevusse pole toimunud iseenesest, enamikes riikide on sellele eelnenud testid, uuringud ja loomulikult ka vaidlused.

SÕDUR NR 2 (83) 2015

Kaitseväeteenistuse üks alustalasid ‒ võrdses konkurentsis välja selgitada parimad ‒ naiste puhul ei kehtinud. Need vähesed, kel õnnestus väeosa ülemaga kokkuleppele jõuda, näitasid juba selle sammuga üles keskmisest kõrgemat initsiatiivi ja läbirääkimisvõimet, sattudes lõppkokkuvõttes siiski olukorda, kus seaduse ees nad meestega võrdsed ei olnud. Siinkohal on põhjust kiita ja tänada ülemaid, kes naisi ajateenistusse omal vastutusel siiski võtsid ja seadusemuudatusele teed sillutasid.

Naiste kaasamine üha enamatele ametikohtadele ja funktsioonidesse, sealhulgas lahingutegevusse, pole toimunud iseenesest, enamikes riikides on sellele eelnenud testid, uuringud ja loomulikult ka vaidlused. Kui tänapäeval ei tekita enam kelleski küsimust naiste teenistus kaitseväes meedikute, logistikute või ka teabeohvitseridena,

Ingrid Mühling

ka piir lahinguliste ja toetavate rollide vahel.

Remargi korras olgu öeldud, et Eestis pole ametlikult ükski amet kaitseväes naistele keelatud, esimene lahingu­ tegevuse tõttu amputatsiooni läbi teinud kaitseväelane oli naine ja meedik.

1970-ndatel viis Kanada läbi hulga uuringuid, kus testiti naiste füüsilist, psühholoogilist ja sotsiaalset sobivust lahinguliste ülesannete täitmiseks. Tulemuste põhjal otsustas Kanada inimõiguste kohus naisi lahinguüksustesse lubada. 1980-ndatel lõpetas pärast sama­ laadseid teste naiste lahingu­ üksustes teenimise keelu Taani. Viimases peavad naised täitma meestega võrdseid füüsilisi norme.

Naistele meestega võrdsete ülesannete pooldajad on leidnud, et tõhusa treeninguga on võimalik naiste füüsilist vormi oluliselt parandada ning vähendada mees- ja naiskaitseväelaste vahelist füüsilist võimekust. Eeldades, et kaitseväkke tulevad teenima naised, kes on niikuinii keskmisest sportlikumad, annab täiendav treening üldjuhul väga häid tulemusi.

Naiste tõsiseltvõetavuse suurendamiseks kostab mitmest riigist aeg-ajalt ka naiste endi hääli kõigile võrdsete füüsiliste normide rakendamise suunas (sealhulgas näiteks naiste lõuatõmmete nõue USA merejalaväes, mida on viimastel aastatel kehtestatud ja kehtima hakkamist ka edasi lükatud). Argumendiks tuuakse, et kõik on treenitav ning kui lõua tõmbamist harjutada, saavad kolme nõutava tõmbega hakkama ka naised ning kui standardid on kehtestatud, siis kehtigu need kõigile ühtmoodi.

Iseküsimus on muidugi, mida füüsiliste normidega mõõdetakse ja mida sellega saavutada tahetakse – kaitseväelase isiklik füüsiline vorm ja võime täita teatavaid ülesandeid on kaks eri asja.

Füüsilise poole tähtsustamise poolt räägivad siiski ka arstid, kelle käsutuses on statistika naiste ja meeste vigastuste kohta viimase kümne aasta konfliktides.

Naiste vigastused tulenevad arstide sõnul eeskätt raskete koormuste kandmisest ning sõidukist välja hüppamisel või kukkumisel.

Lisaks füüsiliste võimete erisusele on vaidlusaluseks küsimuseks naiste kaa-

38

TEENISTUS

SÕDUR NR 2 (83) 2015

satus lahinguüksustesse, mõju üksuste sisemisele sidemele ja esprit de corps’ile.

2007. aastal kirjutas Kingsley Browne raamatus „Co-ed Combat: The New Evidence That Women Shouldn’t Fight the Nation’s Wars“ („Jätkuv võitlus: uued põhjused, miks naised ei peaks riigi eest sõdima“) „mehed võitlevad paljudel põhjustel, millest kõige võimsam on tõenäoliselt omavaheline side – meeste omavaheline side relvavendade ja kaasvõitlejatega … loomulikult ei ärata naised meestes samu kamraadlusseoseid kui mehed“. Neist kommentaaridest paistab läbi kartus, et naised feminiseerivad militaarstruktuuride maskuliinset identiteeti ja vähendavad nende võitlusvõimet. Viimast on toonitanud ka Eesti lugejatele tuntud Van Creveld.

Taolised väited põhinevad peaasjalikult intuitsioonil ja emotsioonidel, mitte ratsionaalsetel argumentidel, eeldades, et ühtsus üksuses kindlustab ka parema soorituse ning jõustruktuuride eesmärk on arendada üksuse ja isikute maskuliinseid omadusi, mitte kindlustada riigi julgeolekut.

1995. aastal läbi viidud USA maaväe sotsiaal- ja käitumisteaduste instituudi uuringu kohaselt põhjustab „ühtsuse ja soorituse efektiivsuse vahelist seost pühendumine ülesandele kui ühtsuse komponent, mitte isikute omavaheline meeldivus või grupisisene uhkus“.

Ka 2006. aastal ajakirjas Armed Forces and Society avaldatud uurimuse (Robert MacCoun, Elizabeth Kier ja Aaron Belkin) väitel „näitavad kõik tõendid, et sõjaväeline sooritus sõltub sellest, kui palju kaitseväelased on pühendunud samadele professionaalsetele eesmärkidele, mitte kui palju nad üksteisele meeldivad“.

Võrdluseks sobib lisada, et 1940-ndatel kardeti USA-s ka eri rassidest koosnevate üksuste puhul, et valged ja mustanahalised kaitseväelased ei suuda üksteist usaldada, kuid integratsiooniprotsess toimus ilma suuremate tagasilöökideta.

Naiste hakkama saamise kohta ajateenistuses ja teenistuses üldse on esitatud erinevaid arvamusi. Eestis viimastel aastatel ajateenistuse läbinud naised peavad ülemate suhtumist naiskaitseväelastesse üldiselt õiglaseks, leitud on ka, et mõnikord on ülemad naiste suhtes nõudlikumad, kui teavad, et viimased soovivad astuda sõjakoolidesse.

Samas toovad rahvusvahelised artiklid välja ka vastupidist tendentsi, kus suhtumist naiskaitseväelastesse võr-

Marriët Schuurman, NATO peasekretäri eriesindaja naiste, rahu ja julgeoleku küsimustes Tasakaalus ja mitmekesiste relvajõudude loomiseks pole olemas standardlahendusi. Iga riigi puhul tuleb vaadata eraldi, millised barjäärid selles ühiskonnas eksisteerivad. Igas riigis ja kultuuris on need erinevad. Eestile on Norra kogemuse jälgimine oluline, sest olete kultuuriliselt lähedased.

Naiste ajateenistuse puhul on oluline vaadata, milliseks kujuneb valikuprotsess. Olen sellel teemal rääkinud ka Norra kaitseministriga. Norralased tegid enne mitu testi, kui otsustasid naised meestega ühistesse üksustesse panna.

Naistel ja meestel puudub seal praktiliselt igasugune eraldatus, sh ka tualett- ja pesuruumides. Hiljuti tehtud uuringud näitasid, et see eksperiment on ennast tõestanud ja tegelikult saab esimest korda rääkida olukorrast, kus mees- ja naissoost sõdurite vahel on tekkinud n-ö peer-to-peer suhe, kus kaasvõitlejaid nähakse esmalt võrdsete kolleegidena kui et naiste või meestena.

Eesti võiks seda kogemust arvestada eraldi tingimuste loomisel naistele, samas ei saa mudeleid otse üle tuua ja vaja oleks kindlasti ka täiendavat analüüsi, et näha, millised võiksid tulemused olla siin. Vahel tundub, et oleme kultuurili-

reldakse õpilastega kehvematest koolidest, keda iga väiksemagi akadeemilise saavutuse eest kiidetakse, samal ajal kui paremate koolide (loe: majanduslikult paremal järjel olevate vanemate) õpilastelt nõutakse rohkem. Nii õpilaste kui ka naiste puhul on tulemuseks see, et

Kuivõrd hiljutiste valimiste valguses on naiste esindatus poliitikas ja ka muudes ametites tõusnud ühiskonnas aruteluteemaks, peab märkima, et võrreldes paljude organisatsioonidega on kaitsevägi naiste kaasamisel vägagi progressiivne eeskätt selgelt mõõdetavate edukriteeriumite tõttu.

selt lähedased, aga tundlikes teemades ei pruugi see nii siiski olla. Kui vaatame Lääne-Euroopat, siis Hollandi ja Suurbritannia naiste rollid on üsna sarnased, samas kui ootused, mida naistele seatakse Prantsusmaal, erinevad mõneti.

Oluline on, et lisaks naiste rollidele ühiskonnas vaataksime võrdselt ka, millised on meeste rollid. Eesti kaitseväes on arvestataval hulgal naisi, ilma, et selleks oleks rakendatud eraldi poliitikat, kui ajateenistuse avamine välja arvata.

Loomulikult tuleb vaadata ka, milliseid rolle naised kaitseväes täidavad. Sellest hoolimata on tegu huvitava nähtusega ja enne, kui midagi muutma asute, tuleb asju kindlasti täiendavalt uurida. Nagu aru saan, on naiste ajateenistus leidnud siiski ühiskonnas positiivse vastuvõtu. nooremleitnant Roland Murof

mõlemad saavutavad täpselt nii madala taseme kui madalale latt on seatud ega suudeta võistelda paremate koolide või meestega. Ka on naised välja toonud, et kuna neid on vähe, ei ole vahetegemine eri auastmes kaitseväelaste puhul nii selge kui meeste puhul ‒ peetakse loomulikuks, et naisallohvitser ja sõdur majutatakse ühte ruumi, samas kui meeste puhul peetakse auastmetest väga täpselt kinni. (Õigluse nimel olgu öeldud, et sama praktikat viljelevad ka teised riigid.)

ILUSAD ON TARGEMAD Psühholoogias on tuntud mõiste haloefekt, mille kohaselt inimesed peavad automaatselt sümpaatse välimusega inimest ka targaks ja tubliks ning väliselt endasarnast ka sisemiselt samu omadusi kandvaks. Haloefekti testiti esmakordselt just kaitseväelaste peal, kus ohvitseridel paluti hinnata sõdurite juhiomadusi, keda nad ei tundnud. Enamik pidas automaatselt

39

välja tuua, et paljude ametite eelduseks ‒ näiteks politseinikuks pürgivatel meestel ja naistel – peab olema ajateenistus läbitud. Taolistele nõudmistele võiks mõelda ka Eestis. Ka idee teavitada tütarlapsi võimalusest aega teenida analoogselt noormeestele saadetavate kaitseressursside ameti kutsega, on edasi mõtlemist väärt.

Kuivõrd hiljutiste valimiste valguses on naiste esindatus poliitikas ja ka muudes ametites tõusnud ühiskonnas arutelu­teemaks, peab märkima, et võrreldes paljude organisatsioonidega on kaitsevägi naiste kaasamisel vägagi progressiivne eeskätt selgelt mõõdetavate edukriteeriumite tõttu. Haridus, üldfüüsiline test, laskeoskuse ja inglise keele test on objektiivsed kriteeriumid.

Kindlasti ei saa juhi- või muude isikuomaduste hindamisel välistada subjektiivsust, kuid objektiivsete kriteeriumite olemasolu rajab teed nende omaduste õiglasele hindamisele.

Nagu iga lugeja teab, pole kaitseväeteenistuse näol tegu kerge ametiga, kuid võimalus olla osa ühtehoidvast meeskonnast, kogeda iga päev midagi uut ja huvitavat ja anda panus oma riigi heaks kaalub raskused üles. Võrdne ajateenistus tasandab erinevusi ning loob üksteisemõistmiseks tugeva vundamendi.

Naiste suurem hulk ajateenijate hulgas annab ka ülematele rohkem kogemust eri soost kaitseväelaste juhtimisel ja kasvatamisel ning loob soodsama ja laiema pinnase juhtide kasvuks ja valikuks.

Kuidas Hiina sõjastrateeg Sun Zi naised sõdima õpetas: Sun Zi esitas kuningas He Lü’le oma „Sõja seaduste“ raamatu.

He Lü ütles: „Kas saab järele proovida õpetaja oskust vägesid juhtida?“ „Saab küll,“ vastas Sun Zi. He Lü küsis: „Kas saab ka naisi välja õpetada?“ „Saab küll,“ vastas Sun Zi. Sun Zi võttis kuningas He Lü haaremist 180 naist, jaotas kahte rühma ja määras kuninga kaks lemmikkonkubiini rühmade etteotsa. Pärast esmast õpetamist andis ta naistele käskluse „Parem pool!“ Naised ainult naersid. Sun Zi ütles: „Kui käsklused pole selged ja korraldustest ei saada aru, on see väejuhi süü.“ Ja selgitas veelkord.

Järgmisena andis ta käskluse „Vasak pool.“ Naised jälle naersid. Sun Zi ütles. „Kui korraldused on selged, aga neid ei täideta, on see komandöride süü,“ ning andis käsu karistada mõlemat komandöri surmanuhtlusega. See hirmutas kuningat ja veel enam naisi, kes nüüdsest pöörasid, marssisid ja tegid kõike täpselt korralduste järgi.

Kui Sun Zi kutsus kuninga eeskujulikult välja õpetatud naisi üle vaatama, viimane keeldus. „Kuningale meeldib ainult arutada, aga ta ei oska rakendada,“ ütles Sun Zi. Siis sai He Lü aru, et Sun Zi oskab vägesid juhtida ja määras ta ülemjuhatajaks.

Kasutatud kirjandus: Lin, C. J. Military’s progress on women in combat criticized. 31.01.2014, Stars and Stripes, www.military.com/daily-news/2014/01/31/militarys-prog-

MacKenzie, Mega H. Let Women Fight, Fo-

ress-on-women-in-combat-criticized.html

reign Affairs, 23.01.2013 www.foreignaffairs. com/articles/138200/megan-h-mackenzie/ let-women-fight

Eestis viimastel aastatel ajateenistuse läbinud naised peavad ülemate suhtumist naiskaitseväelastesse üldiselt õiglaseks, leitud on ka, et mõnikord on ülemad naiste suhtes nõudlikumad, kui teavad, et viimased soovivad astuda sõjakoolidesse.

Nicolas, Ashley, Women in the Military are hurt by the bigotry of low expectations, http://foreignpolicy.com/2014/09/04/women-in-military-are-hurtby-the-bigotry-of-low-expectations-so-help-themby-holding-them-to-standards-of-excellence Smith, Amber, A double standard for women in the military, 05.01.2014, Daily Caller, http:// dailycaller.com/2014/01/05/gender-equality-adouble-standard-for-women-in-the-military Jordan, Bryant, Female Soldiers Approved to Enter Ranger School in April, 15.01.2015 www.military.com/daily-news/2015/01/15/ female-soldiers-approved-to-enter-rangerschool-in-april.html Sun Zi, Sun Bin „Sõja seadused“ Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused 2001, lk 41.

SÕDUR NR 2 (83) 2015

pikemaid ja sümpaatse välimusega sõdureid ka paremateks juhtideks. Selle näite valgusel on kerge mõista, miks naistel on teinekord raske heaks juhiks kvalifitseeruda. Ülemad, kelle alluvuses naised on teeninud, väidavad samas, et nii nagu mehed, nii võivad ka naised olla edukad või ebaedukad, hakkama saamine sõltub ikkagi eeskätt isiklikust motivatsioonist ja tublidusest. Siinkirjutaja ja paljude naiskaitseväelaste arvates aitaks nii ülemate kui ka naiste endi elu kergendada, kui naisi oleks eeskätt ajateenijate seas natukenegi rohkem – see vähendaks n-ö habemega naise efekti, kus iga kaitseväkke tulnud naine on eriline.

Mitut naist on kergem hinnata sooritusel põhineva mõõdupuu, mitte soo järgi ning selekteerida nende seast ka paremaid juhte.

Siit oleks paslik esitada järgmine küsimus: naistel endal on nüüd riigikaitses osalemiseks rohkem võimalusi, kuid mida annab naiste osalus kaitseväele ja riigikaitsele? Kindlasti on igal ülemal lihtsam juhtida homogeenset üksust, füüsilised võimed ja probleemid on sarnasemad ja jääb ära kogu segadus eraldi duši- ja magamisruumidega. Positiivse poole peale jääb see, mida Norra naiste kohustusliku ajateenistuse puhul rõhutas ‒ suureneb värbamisväli, kaitseväel on võimalus valida oma ridadesse soovijate seast parimate juhiomadustega ja targimad kandidaadid.

Teiseks: mida enam erinevaid inimesi läbib ajateenistuse, seda enam on ühiskonnas teadlikkust kaitseküsimustes ning oskust riigikaitse teemadel kaasa mõelda.

Kolmandaks: erineva tagapõhjaga inimeste koostööst sünnib enam sünergiat kui väga homogeensete gruppide puhul, samuti lisavad naised kaitseväe tegemistesse tervitatavat konkurentsi ning paremal juhul ka motiveerivad – kes see ikka tahab naisterahvale alla jääda.

Ajateenistuse vajalikkuses tulevaste naisohvitseride ja allohvitseride jaoks on kõik ühel nõul. Samas on selge, et kohustusliku ajateenistuse kehtestamiseks kõigile naistele on praegu valmis väga vähesed ühiskonnad. Ka näiteks soomlaste seas läbi viidud küsitlused näitavad, et enamik seda vajalikuks ei pea, vaid Norras on võrdõiguslikkus nii kaugele arenenud, et naiste kohustuslik ajateenistus leidis ühiskonnas üldise heakskiidu.

Samas võiks Soome poole vaadates

MIHHAIL SOKOLOV / SCANPIX

Venemaalt „humanitaarabi“ korras saabunud tankil istuvad DNR-i hambuni relvastatud terroristid, kes suunduvad Donetski lennujaama vallutama.

21. sajandi vallutajal võib olla sada nägu Ukrainas on käimas justkui kolm sõda, nii erinevalt kajastavad sündmusi kohalik, Vene ja Lääne meedia. Milline näeb välja hübriidsõja keeruline maailm, räägiti jaanuari lõpus Tartus toimunud konverentsil. Artikli esimene osa annab ülevaate nn separatistidest ja neile vastu astunud vabatahtlike pataljonidest.

U SÕDUR NR 2 (83) 2015

kraina kui konflikti nõrgem pool edastab infot riigi idaosas toimuvate sõjaliste arengute kohta üsna ettevaatlikult, hoiab üleval onlineinfo­külgi nagu näiteks inforesist.org ja liveuamap.com, lisab artiklitele sageli luureinfo, satelliidipildid ja faktipõhised analüüsid, mida täiendavad rindepiirkonnas viibivate reporterite ülevaated.

Putini režiimi poolt karmikäeliselt juhitud Vene riigimeedia nimetab Ukrainas toimuvat kohaliku elanikkonna ennastsalgavaks vabadusvõitluseks „ebaseadusliku Kiievi hunta“ vastu, kusjuures „hunta“ olevat vaid USA välispoliitika verine käepikendus. Vene meedia ei põrka tagasi faktide moonutamiselt ja otsestelt valedelt, mida ei saa neile ka ette heita, sest Venemaa Föderatsioon on nii nende presidendi Vladimir Putini kui ka välisministri Sergei

Sverre Lasn

Ukraina olukorra muutis veel keerulisemaks maavägede paigutus, sest Nõukogude Liidu ajal olid kasarmusüsteemid välja ehitatud läänest tuleneva ohu vastu ja põhiosas asusid Ukraina väeosad riigi lääneosas.

Lavrovi suu läbi kõige kõrgemal riiklikul tasemel väitnud, et Ida-Ukrainas ei viibi mitte ühtegi Vene regulaarväelast ega relvasüsteemi, kuigi Venemaalt on Ukrainasse veetud rohkem soomustehnikat kui on näiteks kogu Poola armeel kokku. Lääne ühiskonda kujutatakse Vene meedias deemonina, kelle vastu võitlemine on iga venelase aukohus.

Mistahes vallutussõda maskeeritakse ülla kattevarjuga, püüdes rahvale jätta muljet, et sõda peetakse enesekaitseks.

Vallutussõja maskeerimise taktikast rääkis juba Teise maailmasõja aegse Saksamaa õhuvägede juht Hermann Göring.

Väljavõte intervjuust, mis tehti 3. jaanuaril 1946, kui Göring ootas oma kongis Nürnbergi sõjakuritegude kohtu otsust.

Göring: Loomulikult ei soovi inimesed sõda. Miks peaks mehed oma kodust lahkudes riskima eluga, kui parim, mis nad selle eest tasuks võivad saada, on õnn ühes tükis tagasi tulla? Loomulikult ei soovi tavalised inimesed sõda. See kehtib Venemaal, Inglismaal, Ameerikas ja loomulikult ka Saksamaal. See on iseenesestmõistetav. Kuid lõppude lõpuks on riigijuhid need, kes kasutavad rahvalt saadud volitusi egoistlike otsuste tegemisel. Siin ei ole vahet, kas tegu on demokraatliku või parlamentaarse riigivõimuga, fašistliku või kommunistliku diktatuuriga.

Küsitleja Gilbert: Siin on siiski vahe

sees. Demokraatlikus ühiskonnas on rahval oma esindajate kaudu sõnaõigus ja Ameerika Ühendriikides võib sõja välja kuulutada vaid Kongressi otsusega.

Göring: See kõik kõlab kenasti, kuid hoolimata sellest, kas rahval on hääle­ õigus või mitte, on riigijuhil lihtne oma tahtmist saavutada – kõik, mis ta tegema peab, on rõhuda sellele, et tema riiki rünnatakse. Kõik sõjavastased saab maha suruda, üks vastaline hääl teise järel, süüdistades neid patriotismi puudumises. Veena rahvast selles, et nende riik on hädaohus ja see töötab riigikorrast hoolimata samamoodi igal pool.

Venemaa meedia telesaated vaid kinnitavad Göringi seisukohtade paika­ pidavust tänapäevalgi. 8. veebruaril 2015 NTV vestlussaates „Список Норкина“ süüdistasid kõik stuudiosse kutsutud Ksenja Sobtšakki, kes ainsana pani kahtluse alla selle, mida Vene meedia edastab Ukraina sündmuste kohta.

Riiklikult õhutatav Ukraina-vastane hüsteeria tõusis aga hoopis uuele tasemele, kui tapeti Boriss Nemtsov. Kuigi väidetavad tabati tapjad nädalaga, on uurimine ise läbipaistmatu, süüpinki toimetatud tšetšeeni päritolu süüalused selgete piinamistunnustega, nende teo motiivid aga kaheldava väärtusega ja pigem tekitavad veelgi rohkem küsimusi.

Loole heidab tumedat varju Nemtsovi lähedastelt ja sõpradelt pärinev info, et tuntud opositsiooniliider plaanis lähiajal avaldada ümberlükkamatud tõendid Vene relvajõudude osalemise kohta Ukraina konfliktis.

Kolmanda vaate Krimmis ja Ukrainas toimuvale annab ülejäänud maailma meedia, kus info kvaliteet kõigub ühest äärmusest teise, sõltuvalt sellest, kas tegu on soliidse uudistekanaliga, kes üritab vastukäivas uudisvoos välja selekteerida adekvaatset informatsiooni ja parimal juhul hoiab konfliktipiirkonnas oma korrespondente, või kollase meediaga, kelle jaoks on oluline vaid vaatamiste arv, mitte uudiste objektiivsus.

KINDRAL ANTS LAANEOTS: SEE ON VENEMAA JA UKRAINA VAHELINE SÕDA

Terroriste koondavate üksuste embleemid vihjavad otseselt Venemaale – pildil nende SOMALI pataljoni sümboolika.

di välja idee – postsovetlik ruum kuulub Venemaa mõjusfääri ja tuleb taasliidendada, kusjuures plaani teostamisel oli võtmetähtsusega Venemaa mõjuvõimu põlistamine Ukrainas.

Venemaa plaan oli hoida Ukraina poliitiliselt nõrgana, majanduslikult oma mõjusfääris, zombistada ukraina rahvas propagandaga, murda tema kaitsetahe ja tõmmata Ukraina Venemaa juhitavatesse riiklikesse ühendustesse nagu tolliliit, SRÜ ja NATO-vastane kollektiivse julgeoleku nõukogu.

Kui Ukraina liidendamise plaan oleks edenenud loodetust paremini, oleks Vene­maa proovinud lõigata Ukraina ära Mustast merest, luua ühenduse Transnistria nukuvabariigiga ja liikuda edasi Moldovasse, kust avaneks sisuliselt tee Lõuna-Euroopasse. Ukraina iseseisvumine ja lähenemine Euroopa Liidule ja NATO-le oleks sellised Moskva plaanid võimatuks muutnud.

Venemaa asus Ukrainat süstemaatiliselt nõrgestama, kuid püüe üle võtta võtmepositsioone Ukraina julgeolekuteenistuses ja majanduses ebaõnnestusid, sest Ukraina oligarhid ei soovinud kaotada otsustusõigust ja asuda teenima Putini alluvatena. Ka Ukraina allutamine Janukovõtši kliki kaudu ebaõnnestus, sest Janukovõtši otsus mitte sõlmida Euroopa Liiduga assotsiatsioonilepet põhjustas riigis laialdast rahulolematust ja Maidanilt alguse saanud sündmuste jada viis võimuvahetuseni.

Ettekäänded kallaletungiks Ukrainale valiti standardsed: bandeeralaste poolt ohustatud venelaste kaitsmine Krimmis ja Ukraina idaosas, samuti õhust võetud

argument, et Krimm ja nn Novorossia kuuluvad ajalooliselt Venemaale.

Mindi isegi nii kaugele, et Vene riigiduuma asespiiker Vladimir Žirinovski suu läbi tehti küüniline ettepanek Poolale, Ungarile ja Rumeeniale Ukraina jagamiseks. Nii oleks algsest Ukrainast alles jäänud poole väiksema territooriumiga riik ja oli selge, et tükeldatud Ukraina liidendamine Venemaaga oleks vaid aja küsimus.

Venemaa ülesanne tundus realistlik.

Ukraina strateegilise kaitse bülletään ehk nn valge raamat, mis võeti vastu 2012. aastal ja tutvustas Ukraina kaitsevägede arenguplaane kuni aastani 2015, oli sisuliselt Ukraina relvajõudude vähendamise plaan.

Paberi peal olid Ukraina relvajõud muljetavaldavad. Soomusüksustes oli arvel rohkem kui 1100 tanki ja tuhandeid soomukeid, kuid reaalselt võis neist kasutamiskõlblik olla 10–15%.

Ainuüksi Ukraina lennuväe koosseis pidi koosnema rohkem kui 45 000 isikust, kuid Krimmi kriisi kulminatsiooni­ hetkel tehtud Ukraina kindralstaabi avalduses märgiti, et reaalselt on riigi lahinguvõimeliste üksuste isikkoosseis kõigis väeliikides kokku umbes 6000 meest. Ukraina sõjaväes oli 22 000 täitmata ametikohta ja välja polnud võimalik panna ühtegi täiskoosseisulist ja lahinguvõimelist pataljoni, mitte ühtegi lahinglennuvõimekusega eskadrilli jne. Terav puudus valitses noorem- ja vanemohvitseridest.

Kui algselt kuulus Ukraina relvajõududesse 495 000 meest, siis aastate jooksul oli see arv vähenenud 179 000-ni. Riigi

SÕDUR NR 2 (83) 2015

Kindral Laaneotsa sõnul pole selle konflikti puhul tegu separatismiilmingutega, vaid täiemahulise sõjaga Venemaa ja Ukraina vahel, kus Venemaa eesmärgid üritatakse saavutada armeekindral Valeri Gerassimovi doktriiniga määratletud hübriidsõja abil.

Ukraina konflikti algus ulatub tagasi 2000. aastate algusesse, kui Kremlis käi-

VALERY SHARIFULIN / SCANPIX

41

42

KONFLIKT

kaitse-eelarve ei ületanud ühelgi aastal 2 mld dollarit ja raha jätkus vaid minimaalsete vajaduste katteks, millest põhiosa kulus kokku kuivanud isikkoosseisule palkade maksmiseks. Ohvitseride väljaõppes tekkisid suured vajakajäämised, sest raha õppuste korraldamiseks polnud.

Ukraina olukorra muutis veel keerulisemaks maavägede paigutus, sest Nõukogude Liidu ajal olid kasarmusüsteemid välja ehitatud läänest tuleneva ohu vastu ja põhiosas asusid Ukraina väeosad riigi lääneosas. Iseseisvusajal kokku kuivanud sõjaväe rahastamine ei võimaldanud ehitada praktiliselt ühtegi uut kasarmut ja uued väeosad loodi vaid olemasolevaisse asukohtadesse.

Kõige lõpuks oli Venemaa poolt tulenev oht Ukraina jaoks täiesti ootamatu, sest venelasi loeti vennasrahvaks.

PUTINI HÜBRIIDSÕJA VIIS ETAPPI UKRAINAS

SÕDUR NR 2 (83) 2015

Sõja 1. etapp – veebruari lõpp – mai esimene pool 2014.

Juba aasta alguses asuti Krimmi poolsaarele varjatult koondama Vene erivägesid. Ootamatu operatsiooni tulemusena blokeeriti kõik Krimmis asunud 193 Ukraina sõjaväeosa, murti kolme nädalaga vastase moraal ja võeti väeosad üle. Ukraina sõjaväeline juhtimine kukkus kokku, 10 000 vene eraldusmärkideta eriüksuslast hõivasid tähtsad side- ja valitsusasutused vaid loetud päevade jooksul.

Samaaegselt viidi läbi massiivne propagandarünnak, milles Venemaa lubas Krimmi ja Ida-Ukraina elanikele pudrumägesid, samuti püüti tõestada Venemaa õigusi Krimmile ja Ukraina idaosale. 16. märtsil toimus Krimmis „referendum“, mille väga suure tõenäosusega võltsitud tulemustele tuginedes poolsaar Venemaa poolt annekteeriti.

Krimmi operatsiooni lõpupäevadel algas Vene vägede koondamine Ukraina idapiirile ja separatistide aktiveerumine Donetski ja Luganski oblastis.

Ukraina ründamiseks seati kahes laines valmis kuni 80 000 Vene sõdurit, 40 000 piiri vahetus läheduses ja sama palju

kõrgendatud valmisolekus oma alalistes paiknemiskohtades.

Kes olid need relvastatud terroristid, keda Vene meedia separatistideks nimetab? Hübriidsõja alguses loodi Venemaalt saadetud GRU ja FSB ohvitseride juhtimisel väikesed venemeelsed kuri­tegelikud võitlusgrupid, kes asusid mässu organiseerima. Selliste diversioonigruppide ülesanne oli vallutada strateegilised objektid ja need üle anda kohalikku päritolu terroristidele. Just need algsed võitlusgrupid lasksid alla ka esimesed Ukraina helikopterid. Venemaa poolt relvastatud kohalikud ebaseaduslikud grupeeringud moodustasid nn separatistide teise ešeloni.

Kolmanda osa terroristidest moodustasid ideelised vene natsid. Sageli olid need eelnevate sõdade veteranid, näiteks Süüria, Afganistani või Tšetšeenia sõja kogemustega inimesed, samuti Krimmis toimetanud eriüksuslased, kellest kõige tuntum on Vene armee alampolkovniku paguneid kandnud Igor Girkin (Strelkov), kes juhtis Hundi­karja nime kandvat kasakate üksust.

Kolmanda grupi hulka kuulub lisaks eelnimetatuile üsna kirju seltskond: kasakad Nikolai Kozitsõni juhtimisel, erinevatesse organisatsioonidesse kuuluvad kohalikud venekeelsed aktivistid, Tüüpiline Ukrainavastane võitleja – nägu on varjatud ja relvastus pärineb Venemaalt, võitleb aga „bandeeralaste“, „Kiievi hunta“ ja „fašistide“ vastu.

Ramzan Kadõrovi saadetud kaks tšetšeeni pataljoni, vene palgasõdurid ja seiklejad, nende hulgas palju pisikurjategijaid, kellele pakuti süüdistustest loobumist, kui nad nõustuvad paar kuud Ida-Ukrainas sõdima.

Ebaseaduslikele relvastatud gruppidele lisandusid eraldusmärkideta vene regulaarüksused ja spetsnazi süsteemis tegutsevad väeosad. Tuginedes oma allikatele väidab kindral Ants Laaneots, et nn separatistide arv ei ületanud ka tipphetkel 40% Ida-Ukrainas tegutsevatest Venemaalt Ukrainasse sisenenud vägedest.

Sõja 2. etapp – mai teisel poolel 2014 algas Ukraina vägede terroristidevastane operatsioon (ATO). Kiiev toibus šokist, sisuliselt tühjalt kohalt organiseeriti uued relvajõud, taastati üksuste vaheline koostöö ja usaldus, tegeleti reeturite välja­filtreerimisega. Drastiliseks näiteks oli kontraadmiral Denis Berezovski, kes oli seni olnud ustav ohvitser ja määrati Ukraina mereväe ülemaks, kuid juba kaks päeva hiljem läks üle Venemaa poolele ja vandus truudust Krimmi autonoomsele vabariigile. Palju esines varjatud reetmist. Ukraina vägede tegutsemise ja plaanide kohta anti vastasele infot, mis võimaldas nurjata mitu ATO operatsiooni ja alla tulistada Ukraina õhujõudude transpordilennukeid.

ATO alustamise põhjus oli see, et sõda oli võimatu välja kuulutada, sest ametlikult puudus vastaspool. Oma rahvale sõda kuulutada pole võimalik, aga Venemaa oma osalust konfliktis eitas. Ka ei usutud venelaste laialdast konflikti sekkumist.

Lisaks regulaarvägedele asusid ukrainlased moodustama vabatahtlikke pataljone. Loodud rahvuskaardi ja territoriaalpataljonide üksused saadeti Ida-Ukrainasse ja püüti taastada kontroll riigipiiri üle.

Operatsiooni alustas Ukraina poolel 11 000 võitlejat, enamasti vanemate aastakäikude mehed. Relvastatud terroristlike grupeeringute üldarvuks hinnati kuni 4000 meest, kelle vastu ülekaalukamad Ukraina üksused operatsioon alguses edu saavutasid.

2014. aasta juuli lõpuks jagati Kremli-meelsete

PHILIPPE DESMAZES / SCANPIX

YANNIS BEHRAKIS / SCANPIX

2014. aasta mais viisid Ukraina väed helikopterite Mi-24 toel läbi eduka operatsiooni Donetski lennujaama vabastamiseks.

terroristide poolt hõivatud alad kaheks ja nn separatistid piirati sisse eraldi Donetski ja Luganski piirkonnas.

Hilisemate sündmuste valguses osutus kiiludena piiri ja terroristide vahele tungimine ukrainlaste strateegiliseks veaks. Kuna Venemaa plaan Ukraina üksusi rünnata ei olnud teada, ei peetud vajalikuks suuremaid reserve koondada ja see viiski ATO avaoperatsiooni läbikukkumiseni.

Sõja 4. etapp – 5. detsember kuni 2015. aasta jaanuari keskpaigani. Minskis saavutati lepe relvarahuks. Rindejoon stabiliseerus. Praeguseks on selgunud, et Venemaa ega nende toetatud terroristlikud rühmitused ei kavatsenudki Minski lepet täita.

19. detsembril kirjutati poolte vahel alla memorandum, et raskerelvad viiakse rindejoonest 15 km kaugusele. Sellise leppe täitmine muutis terroristide jaoks problemaatiliseks Donetski ja linna lennujaama hõivamise, sest rindejoon asus Donetski lääneosas, läbides lennu­ välja. Raskerelvade lahkumise korral oleks terroristid kaotanud piirkonna üle kontrolli. Sellel põhjusel üritati ukrainlasi iga hinna eest Donetski lennujaama hoonestust välja suruda.

Rotatsiooni korras saabusid 1.-2. detsembril kohale uued vene regulaarüksused, kes kohe ka rünnakule saadeti. Kaotused osutusid nii raske-

14. detsembriks võeti kõigis terroristide relvaüksustes juhtimine venelaste poolt üle, mis sageli tähendas ka kohalike juhtide füüsilist likvideerimist.

teks, et kohale oli sunnitud ilmuma Vene maavägede ülema asetäitja kindralleitnant Aleksandr Lentsov isiklikult.

3. detsembriks lepiti kokku vaherahu, et hukkunud 299 vene sõduri surnukehad lennuväljalt ära viia.

Lentsovil oli ka teine ülesanne – rahustada maha separatistide üksused, sest terroristide vahel tekkinud pinged kasvasid sageli tulevahetusteni. 14. detsembriks võeti kõigis terroristide relvaüksustes juhtimine venelaste poolt üle, mis sageli tähendas ka kohalike juhtide füüsilist likvideerimist. Kogu lahingutegevuse juhtimine koondati Venemaa Lõunaringkonna 8. armee staabiülema Kozokovi alla.

Sõja 5. etapp – alates 18. jaanuarist kuni 15. veebruar 2015 – konflikti järsk laienemine.

Putin esitas välisminister Sergei Lavrovi kaudu ultimaatumi: kui Kiiev ei järgi kokkuleppeid, on sellele Ukraina jaoks pöördumatud tagajärjed.

Algas vene regulaarvägede suur sissevool Ida-Ukrainasse. Kremli-meelse terroriorganisatsiooni DNR juht Zahhartšenko teatas, et Minski lepped neile ei kehti.

25. jaanuaril 2015 sooritasid OSCE analüüsi ja ÜRO hinnangu põhjal Vene väed või Venemaa poolt toetatud terroristlikud rühmitused sõjakuriteo, tulistades sihilikult Mariupoli elamurajoone raketiheitjatest GRAD. Hukkus vähemalt 30 inimest, nende seas lapsi, 102 inimest sai vigastada.

SÕDUR NR 2 (83) 2015

Sõja 3. etapp – alates 23. augustist kuni septembrini 2014 algas Vene vägede sissetung, tekkis nn Ilovaiski katel ja Ukraina väed pidid suurte kaotuste hinnaga tagasi tõmbuma.

Sel ajal kui Venemaa alustas pidevat piiriülest tulistamist, kasutades selleks raketisüsteeme GRAD ja raskesuurtükiväge, manööverdati Vene üksused rünnakupositsioonidele.

18. augustil hooples DNR-i juht Vitali Zahhartšenko, et Venemaalt on saadud hulk soomustehnikat ja arvukalt elavjõudu.

24. augustil, Ukraina iseseisvuspäeval, ületasid venelaste kuus taktikalist gruppi suurtükiväe ja tankide toetusel Ukraina piiri ja alustasid edasiliikumist.

Uus rinne avati lõunas Aasovi mere ääres, kus vallutati Novoazovsk. Ilovaiski all ümber piiratud 3000 ukraina võitlejat kandsid suuri kaotusi, hinnanguliselt hukkus u 700–800 meest, sama palju langes vangi, ülejäänutel õnnestus põhivägede juurde tagasi jõuda. Venelaste poolt lubatud evakueerumisko-

ridorid osutusid lõksudeks, lahkuvate Ukraina üksuste pihta avati reetlikult tuli nii kerg- kui ka raskerelvadest.

KONFLIKT

44

Seni on Venemaal väga raske leida legitiimset põhjendust lennuväe kasutamiseks, kuna eitab kategooriliselt oma osalemist Ukrainas. Lennuväe kasutamine tooks kaasa Venemaa agressorriigiks nimetamise ja NATO sekkumise.

Pärast 16-tunnist maratonkohtumist 12. veebruaril Minskis teatas Vladimir Putin, et on kokku leppinud Ukraina, Saksamaa ja Prantsusmaa liidritega uue vaherahu kehtestamises alates 15. veebruari südaööst. Osapooled leppisid kokku kõigi võõrvägede Ukrainast lahkumise küsimustes ja raskerelvastuse tagasitõmbamises rindejoonest vähemalt 50–70 km kaugusele.

Seni on Minsk-2 vaherahu olukorda piirkonnas rahustanud, seda kinnitavad ka OSCE vaatlejad.

Lõpetuseks võib lisada, et oma senise tegevusega on Venemaa rikkunud 1965. aasta Genfi konventsiooni, 1994. aasta sõlmitud Budapesti memorandumit, millest vastutasuks tuumarelvadest loobumisele lubasid Venemaa, Suur­ britannia ja USA garanteerida Ukraina territoriaalse puutumatuse, ja 1997. aastal Venemaa ja Ukraina vahel sõlmitud vastastikuse abistamise ja sõpruse lepingut, kus selgelt märgitakse, et koostöös lähtutakse lepingupoolte territoriaalsest terviklikkusest. Kõigi nende lepingute rikkumise tulemusena on Venemaa usaldusväärsus lepingupartnerina nullilähedane.

KES ON NN SEPARATISTID?

KONSTANTIN SAZONCHIK / SCANPIX

Kuni Venemaa ei tunnista oma osalust Ukraina konfliktis, ei pea ta välja kuu-

lutama spetsiaalset sõjalist operatsiooni, vaid saab tegutseda varjatud strateegilise erioperatsiooni raames, ettevalmistused algasid selleks vähemalt 2002. aastal.

Venemaa eesmärkide saavutamise tööriistad on ebaseaduslikud relvastatud üksused, mida tavaliselt juhib Ukraina kodanik. Sellised üksused jagunevad kaheks omavahel roteeruvaks osaks, kellest üks täidab lahinguülesannet ja vahetatakse pärast seda reservi poolt välja. Igal terroristliku üksuse juhil on kontakt vene spetsnaziga ja koordinaator Venemaa poolel, kust planeeritakse üksuse tegevust. Selline struktuur hoiab kõik Ukrainas tegutsevad Venemaa poolt mahitatud ja relvastatud üksused range kontrolli all.

Ukrainat rünnanud umbes roodusuurused väeosad koosnevad komandörist, tema asetäitjast ja nende kahest ihukaitsjast, kolmest rünnakugrupist, ühest spetsgrupist, milles snaiprid, sapöörid ja sõjandusspetsialistid eriülesannete täitmiseks. Eelnevaile lisandub luuregrupp ja valvegrupp, kelle hoole all on laskemoonavarud. Tihti abistab terroriste kohalikest tsiviilisikutest koosnev nn vastupanugrupp, kes aktiveerus juhtudel, kus Venemaa korraldusel tuli läbi viia mõni konkreetne operatsioon. Ülesande täitmise järel sulanduvad sellised inimesed taas elanikkonna hulka.

Kohalike ülesannete hulka kuulus ka luuretegevus, mida viidi läbi FSB ohvitseride suunamisel.

Relvastatud terroristide taktika on väga mitmekesine ja kohandus vastavalt looduslikele ja taktikalistele tingimus-

Pidulik matusetseremoonia Zaporižžjas Kutšumskoje surnuaias, kus Ukraina sõjaväelased kannavad 2014. aasta Ilovaiski taandumislahinguis langenud kaasvõitlejate kirste.

tele. Rünnatakse kontrollposte, viiakse jooksvalt läbi luuret ja diversiooniakte, mille tegemiseks imbutakse Ukraina vägede tagalasse. Laialdaselt kasutatakse Venemaa luureandmeid ja Venemaal 22. brigaadi väljaõppekeskuses Rostovi oblastis ette valmistatud spetsialiste.

Vene julgeolekuteenistuse tellimuses on märgitud, et 2014. aasta novembriks pidi olema ette valmistatud 2500 diversanti. Muuhulgas on diversantidest paljudel kriminaalne minevik ja nad on Ukraina kodanikud.

Diversandid moodustavad laiema võrgustiku, mida juhivad FSB ja GRU ohvitserid. Ühe diversioonigrupi koosseisu kuulub tavaliselt 3–5 inimest, kes on relvastatud summutitega püstolite, markeeringuta magnetmiinide, lõhkeaine, käsitulirelvade ja raketiheitjatega.

Juba vähemalt kümmekond aastat tagasi hankisid teatud inimesed Ukraina kodakondsuse ja asusid ettenähtud piirkondades elama ja töötama. Kinni on peetud mitu diversanti, kes töötasid otse Ukraina siseministeeriumi alluvuses.

DIVERSANTIDEL FANTAASIAT JÄTKUB Ka diversioonigruppide taktika pole millegagi piiratud. Peetakse aktiivset infosõda, ähvardatakse Ukraina ohvitsere, lubades nad kinni püüda ja hävitada. Laialt kasutatakse hirmutamist, et sundida Ukraina väeosi kontrollposte maha jätma.

Helistatakse anonüümsetelt numbritelt sõjaväega liitunute peredele ja teatatakse, et lähedane on kadunud või tema väeosa ümber piiratud või hävitatud. Järjepidevalt külvatakse elanike hulgas paanikat ja levitatakse valeteateid.

Diversantide relvaks on saanud internet, kuhu lisatakse foto- ja videomaterjali tapetud või vangilangenud Ukraina sõdurite kohta, et vähendada ukrainlaste kaitsetahet. Süstemaatiliselt korraldatakse rünnakuid Ukraina tsiviilelanikkonna vastu, andes enne terroriaktide toimumist sellest teada Vene telekanalitele, et need üles võetud materjali abil toimunut ukrainlaste rünnakutena serveeriksid.

Terroristid on organiseerinud mahajäetud tööstushoonetesse ja kaevandustesse relva- ja moonalaod. Nimetatud rajatised sobivad hästi ka raskerelvastuse hoidmiseks ja remondiks, sest nii kaevandustel kui ka tööstuskompleksidel on tavaliselt oma autonoomne raudteeharu.

Massiivselt kasutavad terroristid miinilõkse, mis on mõnes piirkonnas

KONSTANTIN SAZONCHIK / SCANPIX

45

Tapetud terroristide surnukehad Donetski kohalikus morgis, paljud neist jäidki tuvastamata ja maeti nimetuisse haudadesse.

halvanud täielikult Ukraina sõjaväe operatsioonid, ja valmistavad liikuvaid tulepunkte, paigutades raskekuulipilduja või seniitkahuri mõne veoki kasti.

Sellise külgedelt varjatud ja ülalt katmata relvaga sõidetakse operatsioonipaika, avatakse tuli ja lahkutakse kohe.

Massiliselt on Venemaalt terroristide kasutusse jõudnud raketisüsteeme GRAD, mida on väga raske kahjutuks teha, sest pärast iga tulelööki liiguvad need kohe järgmisele positsioonile. Ka kasutatakse GRAD-e elumajade vahel, mis muudab vastutule võimatuks. Sageli kasutavad terroristid inimkilpe. On tulnud ette juhuseid, kus terroristide konvoisse lisatakse mõni koolilapsi vedav buss. Taktikalise võttena üritavad terroristid imbuda kahe Ukraina üksuse vahele ja avada mõlemas suunas tuli, et provotseerida ukrainlasi üksteist tulistama.

Ukraina jõustruktuurid on kinni püüdnud diversante, kes LifeNewsi ajakirjanike nime all piirkonda pääsevad, et seal diversiooniakt läbi viia. Kaks sellist võtet kasutanud FSB töötajat tabati hetkel, kui nad olid seadnud kasutusvalmis Poola päritolu õhutõrjeraketiseadeldise Grom, mis oli pärit 2008. aastal Georgia sõjast saadud Venemaa sõjasaagi hulgast, et hakata Ukraina helikoptereid tulistama.

Terroristide relvastusse kuuluvad peaaegu kõik Vene armees kasutatavad käsitulirelvad: raskekuulipildujad Kord, suurekaliibrilised ASVK snaipripüssid, vaid FSB-s kasutatavad summutiga ründe­ automaadid, kõikvõimalikud õhutõrjeraketid ja tankitõrjerelvad. Kasutusele on võetud isegi 1941. aastast

pärinevad 14,5 mm kaliibriga Simonovi tankitõrjepüssid, mille volframkarbiidist südamikuga moon on osutunud tõhusaks BMP-de ja teiste soomukite vastu.

Kogu terroristide luure, rahaline ja relvatoetus pärineb Venemaalt. Suurepäraselt ollakse kursis kohaliku mentaliteedi ja oludega, omatakse kõrgtasemel sidesüsteeme ja autonoomset mobiilisidet. Terroristide luuretegevus katab kogu Ukrainat, kõige paremini on see korraldatud Odessa, Luganski ja Donetski rajoonis.

Terroristide nõrkus on sõltuvus kohalike toetusest ja moona juurdeveost.

Järjest tõhusamalt tegutsevad terroristide vastu partisanid ja senimaani pole venelased suutnud tuua välja ühtegi fakti mõne partisani kinnivõtmisest või hävitamisest.

Veebruari lõpuks 2015 oli Venemaa teinud suuri jõupingutusi, et ebaseaduslike relvagrupeeringute juhtimine koondada Venemaa kõrgema väejuhatuse ja sellele lojaalsete inimeste kätte, likvideerides sellised terroristide väeülemad, kes liiga suurt iseseisvust ilmutavad. Seni pole sellise kontrolli saavutamine täielikult õnnestunud.

VABATAHTLIKUD UKRAINA PATALJONID Ukrainas moodustati nelja tüüpi vabatahtlikke pataljone: 1. kergelt relvastatud territoriaalkaitsepataljonid, mis alluvad kaitseministeeriumile ja mida kasutatakse strateegiliste objektide kaitseks. Pataljonid koosnevad mobiliseerituist, kuid vastu

võetakse ka vabatahtlikke ja mõni neist, näiteks Aidar, ongi komplekteeritud vaid vabatahtlikest.

2. Oblastite sisekaitsejõududena tegutsevad MVD sisekaitsepataljonid, tuntumad näiteks Azov ja Dnepr, mis olid ette nähtud sisejulgeoleku tagamiseks ja olid varustatud kergerelvastusega. Algselt tankitõrjerelvastust polnud, kuid nüüdseks on üksustele üle antud ka raskerelvastust ja soomustehnikat.

Initsiatiiv uue relvastuse soetamiseks tuleb tihti pataljoni enda poolt.

3. Ainult vabatahtlikest komplekteeritud rahvuskaardi reservpataljonid.

Algselt kuulusid 460 võitlejat ühendava rahvuskaardi relvastuse hulka vaid käsi­ relvad, kuid pidevalt täiendatakse relvastust raskerelvastusega, näiteks õhutõrjekuulipildujate ja miinipildujatega.

4. Vabatahtlikud kodanikuühenduse Paremsektor (Правий сектор) pataljonid, kuhu algselt koondus umbes 400 meest. Neisse astusid isikud, kes ei kuulu kutsealuste hulka.

Lisaks eelnimetatuile eksisteerivad veel vabatahtlike pataljonide koosseisus tegutsevad rahvuslikud omakaitseüksused. Üksustesse kuulub palju üle 50-aastaseid mehi, kes samuti ei kuulu enam kutsealuste hulka, kuid soovivad Venemaa agressioonile vastu astuda.

Vabatahtlikel pataljonidel on olnud palju abi ka sõjaväelise väljaõppe ja missioonikogemustega välismaalastest, keda meelsasti vastu võetakse ja kelle abisse ka Ukraina armee soosivalt suhtub, sest välismaalased suudavad täita keerulisi ülesandeid, näiteks tegutseda snaipripaaridena.

KONFLIKT

MIHHAIL SOKOLOV / SCANPIX

46

TAKTIKAST

SÕDUR NR 2 (83) 2015

Vabatahtlike üksuste ülesanne oli läbi viia autonoomseid ATO erioperatsioone, võtta üle kontrollposte ja sooritada lööke vastase tagalasse. Üksuste tegutsemist raskendas kõrgema juhtimisstruktuuri puudumine, mis ei võimaldanud tegevust koordineerida ja pikemalt planeerida. Palju tuli ette isetegevust, ka lahinguvõime, tehnika, relvastus ja noorsõdurite väljaõpe olid puudulikud. Puudus isegi ühtne vorm, sest kogu vaba­tahtlike varustamine oli pandud nende endi õlule. Kuulivestid, optika ja muu varustus osteti annetuste või oma raha eest. Algul osutus keeruliseks isegi relvastuse ja laskemoona hankimine, aga need mured on nüüdseks lahendatud.

Vabatahtlike üksuste kaootiline tegevus kestis 2014. aasta juunikuuni. Siis hakkasid Kremli-meelsed terrorijõugud suurematesse üksustesse koonduma ja võtsid kasutusele soomustehnika, raketisüsteemid GRAD, tankid, miinipildujad ja suurtükid. Raskelt relvastatud vastasele tõhusate vastulöökide andmiseks tuli ka vabatahtlikel pataljonidel oma taktikat kardinaalselt muuta.

Hoolimata ebaühtlasest tasemest oli vastloodud vabatahtlikel Ukraina väeosadel palju plusse. Kuna vabatahtlike hulgas oli palju kohalikke, tundsid nad hästi piirkonda, kus nad operatsioone läbi viisid. Üksustel oli kõrge moraal, sest teati, mille eest võideldi. Terroristid kasutasid väga ebastandardset võitlustaktikat, kuid Ukraina vabatahtlikud pataljonid suutsid vastata samaga, sest tänu eraautodele olid nad piisavalt mobiilsed. Tänu heale kontaktile kohalikega oli neil ka hea luureinfo.

Vabatahtlike kõrge võitlusmoraal võimaldas neid kasutada erinevate objektide vallutamisel ja kontrolli alla võtmisel. Terroristidest puhastamise järel anti objektid üle teistele üksustele.

Vabatahtlike pataljonid valvasid tähtsaid ühiskondlikke ja riiklikke punkte, valimisjaoskondi, konvoeerisid vange, turvasid teid ja kogusid luureandmeid.

Kui esmase uudisevoo järgi jäi mulje, nagu võitlekski terroristide ja Vene üksuste vastu vaid vabatahtlikud, siis nii see siiski polnud. Vabatahtlikel oli Ukraina regulaarvägesid abistav roll. Suur abi oli vabatahtlikest pataljonidest terroristidele tiibadelt löökide andmisel, mis aitas varjata ATO pealöökide suundi. Vabatahtlikud olid edukad vastase soomustehnika hävitamisel või hõiva-

Venemaa käsutäitja ja DNR-i juht Aleksandr Zahhartšenko liigub ihukaitsjate keskel tutvuma olukorraga Donetski külje all asuval rindel.

misel, samuti võtsid nad palju vange ja tekitasid vastase elavjõule suuri kaotusi.

Kui ATO algusperioodil oli üksuste koordineerimisel ja juhtimisel palju probleeme, siis praegu on suurem osa neist lahendatud. Lahinguülesanded suudetakse kogenud juhtivkoosseisu poolt detailselt läbi mõelda, isetegevust välditakse ja operatsioonid kooskõlastatakse kõrgema sõjaväelise juhtkonnaga.

REORGANISEERIMINE 2014. aasta jaanuaris-veebruaris vabatahtlikud pataljonid reorganiseeriti ja viidi üle soomusüksuste koosseisu, mida nad turvama asusid. Selline ümberkorraldus lahendas vabatahtlike pataljonide rasketehnikaga varustamise probleemid. Pidevalt paraneb vabatahtlike koostöö suurtükiväega, kuid senimaani on puudus korraliku väljaõppega komandöridest. Vabatahtlike üksuste komandöre ei määrata Ukraina sõjaväelise juhtkonna poolt, vaid üksuste juhid on kasvanud välja autoriteetsetest võitlejatest. Tihti ongi kogu üksus alguse saanud ühest autoriteedist, kelle ümber on koondunud teised vabatahtlikud.

Aasta jooksul on vabatahtlikud üksused ennast õigustanud ja saanud Ukraina kaitsejõudude ametliku tunnustuse, mis aitas lahendada suurema

osa nn lastehaigustest, näiteks varustada vabatahtlikud korralike kaartidega, mis asendasid seniseid arvutist välja prinditud internetikaarte või sobimatu mõõtkavaga teedeatlasi. Pataljonidele anti juurdepääs luureinfole, paranes side­võimekus, relvastus ja varustamine, hangitud on eraldusmärgid ja vormid.

Aidari ja teistesse vabatahtlikesse pataljonidesse oli planeeritud algselt vaid 420 võitlejat, aga soovijaid tuli kaugelt üle tuhande, mis teeb pataljonide täiendamise ja võitlejate roteerumise lihtsaks.

Sel ajal, kui pool üksuste isikkoosseisust viib läbi lahinguülesandeid, viiakse teise poolega Ukraina armee spetsialistide käe all läbi täiendavat väljaõpet.

Kuna vabatahtlike üksuste isikkoosseis on järjekindlalt suurenenud, näiteks endisest pataljonist Azov on saanud enam kui 2000-meheline üksus, siis on tekkinud küsimus, mis saab sellistest väeosadest pärast ATO lõppu. Praeguse otsuse kohaselt jäävad väeosad alles seni, kuni Ukraina armee on läbinud kõik riigi kaitsmiseks vajalikud ümberkorraldused.

Artikli teises osas annavad Ukraina kõrgemad ohvitserid ülevaate ATO arengutest soomusvägede, luure, suurtükiväe ja meditsiinitoetuse vallas.

AJALUGU

47

Vastupanuliikumise mahasurumine Eestis pärast Teist maailmasõda Kodanike aktiivse vastupanu ehk metsavendluse tasalülitamiseks ja mahasurumiseks rakendasid Nõukogude Liidu repressiivorganid Teise maailmasõja järgselt mitut erinevat ja suurt osa Eesti elanikest puudutavat survemeedet.

1

Kaido Tiitus KOLONELLEITNANT KVÜÕA TAKTIKAÕPPETOOLI LEKTOR

dus taastada, ei läinud Eesti puhul täide.

Pärast rindejoone taaskordset Eestist üleliikumist ilmusid kohale NSVL-i julgeolekuorganid ning alustasid oma töö korraldamist äsja „vabastatud“ aladel.

NSVL-i julgeolekuorganid võtsid vastupanuliikumiste hävitamist vallutatud aladel väga tõsiselt, kasutades selleks kõiki vahendeid, mis vähegi edu tõid. Seejuures ei peetud millekski inimeste põhiõigusi ega muid vabadusi.

Eesmärk pühendas abinõud.

Uus võim deklareeris algusest peale, et metsavendade näol on tegu bandiitide ja kriminaalidega, kes sooritavad kuri­ tegusid nõukogude korra ja rahva vastu.

NSVL-I MEETMED VASTUPANULIIKUMISE MAHASURUMISEKS Ehkki Teine maailmasõda lõppes 1945. aastal, ei tähendanud see NSVL-i jaoks,

Tõenäoliselt olid sellised suuremate üksustega operatsioonid mõeldud ka jõudemonstratsioonina, et näidata metsavendadele, kui lootusetu on nende seis ning mõttetu vastupanu.

SÕJALISED TEGEVUSED (REGULAARÜKSUSED) Suuremaid sõjalisi operatsioone metsavendade hävitamiseks võeti ette põhiliselt 1940. aastate teisel poolel, kasutades lisaks NKVD vägedele ka kohalikke ar-

SÕDUR NR 2 (83) 2015

940. a suvel okupeeris Nõukogude Liit (NSVL) Eesti vabariigi, seades ametisse kommunistliku nukuvalitsuse ning liites Eesti uue liiduvabariigina oma koosseisu. Üle 20 aasta vabadust nautinud Eestile oli kättevõidetud iseseisvuse loovutamine suur šokk. Aastatel 1940-1941 näitas nõukogude võim kohalikule rahvale oma tõelist palet. Repressiivorganite tegevus paiskas Eesti kaosesse, ruineerides majanduse, seades surve alla rahvuskultuuri ning jättes elanikele mulje, nagu oleks aeg teinud hüppe mitusada aastat tagasi. Inimesed jäid ilma oma varast, vabadusest ja ka elust. Inimesed põgenesid ajutiselt või alatiseks oma kodust ning paljusid paigutati ümber nõukogudemaa avarustesse, kust kõigil ei õnnestunud eluga tagasi pöörduda.

Okupatsioonivõimude selline tegevus oli piisav ajend selleks, et esile kutsuda rahva vastupanu. Et riik ise ei saanud enam midagi oma rahva kaitseks teha, siis võtsid hakkajamad kodanikud selle ülesande enda kanda ning läksid pakku metsadesse, et organiseerida sealt vastupanu okupantidele. Eestis kutsuti neid inimesi metsavendadeks.

Seoses Teise maailmasõja puhkemise ja Saksamaa pealetungiga NSVL-i suunal vahetus Nõukogude okupatsioon 1941. aastal Eestis Saksa okupatsiooni vastu.

Metsavendadel oli võimu vahetumise juures oluline roll. Vahetult enne Saksa armee saabumist suudeti paljud Eestimaa alad oma jõududega nõukogude võimust vabastada ja kontrolli alla võtta. Õhkõrn lootus hoida Nõukogude väed sõja lõpuni piiride taga ning siis rahvusvahelise üldsuse toel oma vaba-

et relvastatud konfliktid riigi piires oleks lõppenud. Eriti jätkus vastupanu uuele võimule aladel, mis olid okupeeritud 1939-1940, sealhulgas ka Eestis. Võitlus relvastatud vastupanuliikumisega kujunes üheks suuremaks riigisiseseks probleemiks sõjajärgses NSVL-is. Kuni vastu­ panu polnud maha surutud, ei saanud uued valitsejad ennast kindlalt tunda ning olla veendunud, et äsja vallutatud territooriume ka tegelikult kontrollitakse. Vallutustele tuli panna punkt.

Tõrjumaks süüdistusi okupatsiooni kohta oli NSVL-i jaoks oluline, et lääneriikidele suudetakse näidata impeeriumi ühtsust ja terviklikkust. Siiski, vaatamata keskvõimu püüdlustele, ei suudetud vastupanuliikumistega toime tulla nii kiiresti, kui seda eeldati.

Vastupanuliikumise lõplikuks murdmiseks oli oluline hetk 1950. alguses, kui Moskva initsiatiivil võeti ette suurem ja koordineeritum rünnak relvastatud vastupanu võitmiseks kogu NSVL-i läänepoolsetel aladel.

Stalini isiklikku huvitatust probleemi lahendamisel näitas seegi, et tema viimastel eluaastatel tõsteti julgeoleku­ asutused eristaatusesse ning need tegutsesid „Suure Juhi“ ainuisikulisel juhtimisel. Stalin nimelt leidis, et liiduvabariikide julgeolekuorganid ja spetsiaalselt vastupanuliikumisega võitlemiseks loodud struktuurid ei ole piisavalt hästi metsavendadega hakkama saanud.

Olukord päädis julgeolekuministri Viktor Abakumovi kõrvaldamisega ning suurema puhastusega julgeolekujõudude juhtkonnas. Vastupanuliikumise likvideerimiseks võeti kasutusele hulk meetmeid ning kaasati erinevaid riiklikke struktuure.

48

AJALUGU

mee, piirivalve ning ka Balti laevastiku üksusi, kus regulaarüksuste ülesanne oli üldjuhul elavjõus ülekaalu tekitada.

Selliste operatsioonide puhul lähtuti peaasjalikult konventsionaalse sõjapidamise põhimõtteist, kus ründajad kasutasid rünnatavate vastu võimalikult suurt üksust, saavutamaks ilmset sõjalist ülekaalu. Harilikult kujutasid operatsioonid endast kas mingi objekti ümberpiiramist ja selle ründamist või siis konkreetsete maaalade läbikammimist. Tõenäoliselt olid sellised suuremate üksustega operatsioonid mõeldud ka jõudemonstratsioonina, et näidata metsavendadele, kui lootusetu on nende seis ning mõttetu vastupanu. Siiski ei toimunud sellised operatsioonid ilma eelneva agentuuritööta ning need viidi läbi varem analüüsitud eelinfo põhjal.

VÄLISE TOETUSE ISOLEERIMINE (PIIRIVALVE) Piirivalvevägedel oli lisaks alalisele ülesandele toetada julgeolekustruktuuride ühisoperatsioone veel kohustuseks tabada „bandiite“ piiriäärsetel aladel ning tagada illegaalse liikumise kontrollimiseks tugevdatud passirežiim. Piirivalveväed olid need jõud, mis teostasid kõige vahetumalt raudse eesriide poliitikat, võttes oma kontrolli alla kogu liikumise maismaal ja merel, takistades otseselt isikute vaba liikumist Nõukogude Liidu ja teiste riikide vahel. Kogu see tegevus pidi tagama metsavendade jaoks olulise välise toetuse äralõikamise.

RIIGISISENE JULGEOLEK (JULGEOLEKUTEENISTUSED)

SÕDUR NR 2 (83) 2015

Üks olulisem julgeolekujõudude struktuuriüksus vastupanuliikumistega võitlemiseks oli Eesti NSV siseasjade rahvakomissariaadi (SARK/NKVD/ НКВД – Народный Комиссариат Внутренних Дел) juurde loodud banditismivastase võitluse osakond (BVVO), kelle eriülesandeks sai tegelemine „poliitilise banditismiga“.

NKVD töötajatest suurema osa moodustasid venelased ja Venemaa eestlased. Samuti värvati palju töötajaid Punaarmee Eesti laskurkorpusest, kust mehi ka poolvägisi tšekisti (julgeolekutöötaja) ametisse sunniti. Samas ei saa väita, et inimesed liitusid julgeoleku­ organitega vaid rahvusest lähtuvalt.

Kindlasti oli oma roll ka isikuomadustel. Selles organisatsioonis said ennast realiseerida need, kel võimuiha ja vägivallahimu. Selliste omadustega inimene oli õiges kohas, sest karmid töövõtted

olid NKVD igapäevaelu lahutamatu osa.

Loodud osakonna töö tõhustamiseks moodustati 1944. a detsembris ka NKVD hävituspataljonide staabid ning relvastatud hävituspataljoni rühmade juhtimine tehti ülesandeks vastloodud BVVO-le. BVVO 1944. aasta tegevusaruannetest nähtub, et organisatsioonil puudus objektiivne pilt vastupanuliikumise ulatusest ja jõust Eestis. Üldiseks mureks peeti ka seda, et sõda ei lõppenud kogu Eesti territooriumil üheaegselt, mistõttu jõuti näiteks Saare­ maale palju hiljem kui Lõuna-Eestisse.

Oluliseks kitsaskohaks BVVO-le oli kaadri vähesus ja selle valik. Maakondlikul tasandil pidurdas töötajate madal haridustase ja vähene eesti keele oskus infovahetust kohaliku elanikkonnaga ning see takistas ka hädavajaliku agentuuri värbamist. Ka selgub BVVO aruannetest, et algusaastatel valmistas neile metsavendadest palju rohkem peavalu punaväelaste sooritatud kuritegevus, mis kohati muutus massiliseks. Selle põhjus oli toiduainete puudus Puna­ armees, mis ahvatles marodööritsema ning et maapiirkondades veel toitu oli, siis mindigi küladesse röövima.

Seoses jätkuva segadusega julge­ olekujõudude struktuuris puudus BVVO-l 1944. aasta lõpuks selge arusaam oma volitustest ja kohustustest ning efektiivse tegutsemise asemel tegeleti lihtsalt info edastamisega kolleegidele riikliku julgeoleku rahvakomissariaadis (RJRK). Asjade selline venimine ei jäänud partei liinis märkamata ning kõrgemalt poolt väljendati teravat rahulolematust toimuva suhtes.

Siiski, vaatamata probleemidele, selgub BVVO statistikast, et 1944. oktoobrist kuni detsembrini likvideeriti Eestis 14 metsavendade gruppi kokku 105 liikmega. Lisaks sellele tabati 295 üksikut metsavenda ja 41 nende abistajat.

HÄVITUSPATALJONID Pataljone

moodustati

territoriaalsel

Ka selgub BVVO aruannetest, et algusaastatel valmistas neile metsavendadest palju rohkem peavalu punaväelaste sooritatud kuritegevus, mis kohati muutus massiliseks.

printsiibil kõigis Eesti maakondades ja suuremates linnades (kokku 13). Hävituspataljonide töö korraldamise eest vastutas otseselt EKP linna- või maakonnakomitee sekretär ning siseasjade rahvakomissariaadi maakonna- või linna­osakonna ülem. 1951. aastal, seoses muudatustega Eesti NSV haldusjaotuses ning lähtudes tekkinud rajoonidest formeeriti ka hävituspataljonid ümber 39 üksuseks.

Hävituspataljonide olulisemad ülesanded olid oluliste objektide valvamine, arreteerimiste ja küüditamise läbiviimine, „kulakute ja sakslaste käsilaste“ vara rekvireerimine, haarangutel osalemine jne.

Hävituspataljonide tuumik tuli vastavalt plaanile moodustada partei-, nõukogude- ja komsomoliaktiivi hulgast ning nende ülesanne oli organisatoorse ja operatiivtöö korraldamine kohapeal.

Isikkoosseisu hulka tuli värvata mehi ja naisi, endisi partisane, sisevägede ja Punaarmee võitlejaid, kes on haavata saamise järel naasnud kodumaale ning suutelised neis üksustes teenima. Hilisema otsuse põhjal ka „kontrollitud“ kohalikke elanikke, kes on kannatanud „Saksa röövvallutajate“ käe läbi.

Hävituspataljoni töös osalemine toimus vabatahtlikult ning oma põhitöö kõrvalt. Samas kuulus hävituspataljonidesse tolleaegsete inimeste kirjelduste põhjal ka palju selliseid isikuid, kellel oli klaarida isiklikke arveid varasema võimuga, kes olid kadedad teiste suurema rikkuse peale ning neid, kes leidsid selle olevat hea võimaluse täiesti seaduslikult võõrast vara kokku riisuda.

Madalat distsipliini ja moraalset laostumist tunnistasid ka EKP poolt tollel ajal antud hinnangud ning küllap oli see ka põhjus, miks hävituspataljone esialgu metsavendade vastases võitluses eriti ei kasutatud. Lisaks vähesele usaldusväärsusele oli hävituspataljonide probleem ka nõrk sõjaline väljaõpe. Tihti pandi ennast hävituspataljoni nimekirja vaid nende hüvede pärast, mida liikmestaatus pakkus. Näiteks vabastas hävituspataljoni kuulumine teatud perioodil mobilisatsioonikohustusest, mis näitab seda, et tegelikult polnudki sellised hävituspataljoni liikmed sõdimisest väga huvitatud.

1946. aastal nimetati hävituspataljonid ümber rahvakaitse pataljonideks.

Küllap oli sellel oma eesmärk, et parandada selle struktuuriüksuse kehva mainet rahva silmis ning muuta „hävitajate/ tapjate“ nimi ümber millekski positiiv-

FOTOD EESTI METSAVENDADE KODUKLEHEKÜLJELT

49

Venelaste vastu ei võidelnud metsas ainult mehed: vasakult Milbert Pilv, MahtiMaimu Saarniit ja Endel Tikerpuu.

Veel üks haruldane 1945. aastast säilinud pilt Eestis tegutsenud metsavendadest, vasakult Leopold Allas, Noormets, Julius Kasper ja Hunt.

semaks – „kaitsjateks“. Sisulist muutust aga tegelikult ei toimunud ja nii rahvasuus kui ka julgeolekustruktuurides kutsuti neid isekeskis edasi hävitajateks.

TAPJAAGENDID

SÕDUR NR 2 (83) 2015

Veel enne seda, kui NSVL oli vallutanud Eesti alad, alustati spetsiaalse agentuuri loomist, et vastupanuliikumiste vastu efektiivsemalt võidelda. Varasemad kogemused olid näidanud, et puhtsõjalised operatsioonid polnud piisavalt edukad ning agentidel oli vaja eeltööd teha.

Agente värvati sõjavangide hulgast, aga ka Venemaale evakueeritud inimeste seast ning põhiliselt toetuti kahele argumendile – kompromiteeriv materjal või patriootlikud tunded ja režiimikuulekus. Agentide hulgas leidus neidki, keda oli lihtne värvata inimlike nõrkus-

te nagu võimuiha, ahnuse või vihavaenu tõttu. Eesmärgi nimel ei öelnud uus võim ära ka koostööst kriminaalkurjategijatega. Samas ei olnud erandlikud ka juhud, kui lähedaste survestamise abil suudeti värvata agente metsavendade endi hulgast.

Agentuur liigitati laias laastus kolme gruppi: - Marsruutagendid saadeti välja kuni kaheks nädalaks ning nad liikusid mööda kindlat teekonda, kogusid informatsiooni ning kohtusid aeg-ajalt kokku­ lepitult operatiivtöötajatega.

- Siseagendid, kelle töö oli imbuda metsavendade gruppidesse eesmärgiga koguda informatsiooni ning rühmitusi sisemiselt lagundada või löögi alla viia.

- Hävitusagentide ülesanne oli sööta metsavendade gruppe ette varitsuste-

le ning tagada aktiivsete metsavendade, eriti juhtide kinnivõtmine või nad tappa.

Kui 1944. aastal oli NKVD värvatud agente Eestis 77 (arvestamata muude julgeolekustruktuuride agente), siis 1950. oli nende arv kasvanud 187-le.

Agentuuri üldised ülesanded olid järgmised: - Selgitada välja metsavendade gruppide asukohad, koosseis ja juhid, relvastus, tegevuspiirkond ning tegevuse eesmärgid.

- Selgitada välja illegaalselt elavad isikud, endised politseinikud, omakaitse aktiivsed liikmed ning nende kavatsused.

- Selgitada kohaliku elanikkonna hulgast välja metsavendade abistajad ja toiduainetega varustajad.

- Selgitada välja Saksa armeest maha jäänud isikud või grupid, nende relvastus ja tegevuse eesmärgid.

Kui 1944. tegutsenud agente võis iseloomustada kui alles kogemusi omandavaid algajaid, kelle hulgas oli ka neid, kelle tausta polnud julgeolekuorganid lõpuni kontrollinud, siis 1950. aastatel võis juba rääkida kogenud ja väljakujunenud agentide kaadrist, kellest edukaimate arvel oli kümmekonna metsavenna või nendega seotud isiku tapmine.

Tegevusaruannete järgi kujunes 1950. aastate algus hävitusagentide kõrg­ajaks, mil füüsilise hävitamise meetodi rakendamine oli nende tegevusjuhiste järgi üldjuhul tungivalt soovitatav.

Seda ajajärku iseloomustab ka see, et sisuliselt olid metsavennad sõja kaotanud ning vastupanuliikumine hääbumas.

Seetõttu tunduski NSVL-i julgeolekujõududele vastase ükshaaval hävitamine sel hetkel parima lahendusena, sest selleks ajaks metsa jäänud vastupanuliikumise võitlejad olid eeldatavasti „tõelised põhimõttelised“, kellel polnud enam midagi kaotada.

Samas, mida kauem olid metsavennad suutnud ennast julgeolekujõudude eest varjata, seda suuremaks kujunes nende konspiratsiooni vilumus ning seda raskem oli hävitusagentidel luua nendega usaldusväärset kontakti, et neile ohtlikku lähedusse imbuda.

Hävitusagentide kasutamisel tekkis aeg-ajalt ka tagasilööke, kui juhtus kokkupõrkeid nende ja teiste julgeolekustruktuuride üksuste võitlejate vahel. Sellised olukorrad olid enamasti tingitud vähesest koordineerimisest eri ametkondade vahel. Ka oli kohalik elanikkond just eriti maapiirkondades

AJALUGU

umbusklik uute inimeste suhtes, eriti siis, kui need esinesid metsavendadena.

Seetõttu oli olukordi, kus just kohalikud kasutasid tekkinud olukorra ära ning libametsavennad suunati kohaliku hävituspataljoni löögi alla.

Viimase metsavenna tapsid ENSV julgeolekutöötajad 1978. aastal Põlvamaal. See mees oli August Sabbe.

PROPAGANDA

SÕDUR NR 2 (83) 2015

Üks osa vastupanuliikumise mahasurumisel oli NSVL-i julgeolekuteenistuste taktikavalikus ka „bandede pealike kompromiteerimine kohaliku elanikkonna silmis“. Kompromiteeriva materjali tootmiseks võis midagi laimavat välja mõelda, et seda infot siis rahva hulgas külajutuna levitada või vastavasisulisi ajaleheartikleid kirjutada.

Edastamaks rahvale sõnumit edukast võitlusest bandiitide vastu, korraldasid uue võimu esindajad näidisprotsesse kohtumõistmisest, kus metsavendi kujutati halastamatute mõrtsukate ja röövlitena. Kui õnnestus tabada tegude poolest kuulsamaid metsavendi, siis leidis kohtumõistmine nende üle kindlasti ka suuremat kajastamist kohalike lehtede veergudel. Selline laialdane avalikustamine toimus peaasjalikult okupatsiooni algetapis 1940-ndate keskpaigas. Paraku ei andnud taoline „bandiitide“ kuritegude avalikustamine ja metsavendade kompromiteerimine tulemusi. Pigem vastupidi, see tekitas olukorra, kus valitsejad ise pidevalt teavitasid rahvast vastupanuliikumise tegemistest ja küll rahvas juba oskas sõnumeid tõlgendada ning ridade vahelt lugeda, et mis toimumas on.

Kommunistlikule võimule ei jäänud asjade selline kulg tähele panemata.

Seetõttu otsustati propagandasõjas sisse tuua uus taktikavalik ning minna üle täielikule vaikimisele. Kõikvõimalik informatsioon metsavendade tegemistest kuulutati salajaseks ning edaspidi seda enam ei avalikustatud. Sellega sooviti rahvale jätta mulje, et metsavendlusega on Eestis asjad ühel pool ning nendest ei olegi midagi kirjutada. Lähtuvalt uuest vaikimisdirektiivist vaikiti edaspidi kuni 1953. aastani maha kõik metsavendade väljaastumised ega kajastatud isegi suuremate põrandaaluste organisatsioonide sissekukkumisi.

Stalini surmale järgnenud sula tingimustes hakkas ajakirjanduses küll taas ilmuma ka metsavendlust puudutavaid artikleid, aga seegi kord olid need rakendatud propagandamasina ette, nüüd

FOTO EESTI METSAVENDADE KODUKLEHEKÜLJELT

50

Kõige kuulsam eestlasest metsavend oli Ants Kaljurand ehk Hirmus Ants, kes suudeti kinni püüda alles 1949. aasta jaanipäeval, kui reetur oli ta mürgitatud viina abil uimastanud. Pärast jõhkrat piinamist lasti Kaljurand 1951. aasta 13. märtsil sõjatribunali otsusega maha.

siis juba võitluseks lääne välisteenistuste vastu.

Muu infosõja hulgas oli tähtis koht amnestia pakkumisel metsavendadele.

Sellega panustati kiilu löömisele reametsavendade ja nende juhtide vahele.

Kui juhtidele lubati metsast välja tulles säilitada nende elu, siis ülejäänud lubati metsast välja tulemise järel jätta vabadusse. Amnestiat kirjeldavat artiklit levitati kõigis Eestis ilmuvates ajalehtedes. Lehti jagati tasuta ning lisaks toimetati neid isegi metsadesse, lootuses, et metsavennad need leiavad ja sealt artiklit loevad.

Hilisema kampaania osana avaldati ajalehtedes anonüümseid lugejakirju, kus „Nõukogude võimule tänulik kodanik“ kirjeldab oma osalemist sõjaeelses

Tegevusaruannete järgi kujunes 1950. aastate algus hävitusagentide kõrgajaks, mil füüsilise hävitamise meetodi rakendamine oli nende tegevusjuhiste järgi üldjuhul tungivalt soovitatav.

Kaitseliidus, teenimist Saksa sõjaväes ning enese varjamist metsas, kuid millele vaatamata Nõukogude võim ta rehabiliteeris ja uue võimaluse andis.

Selline julgeolekujõudude võte õigustas ennast suurel määral ning külmade saabumise ja rahvusvahelise olukorra stabiliseerumisega asusid paljud metsavennad ennast legaliseerima, andes end ametivõimudele üles. Paraku lõpetas suur osa neist peatselt siiski vanglas ja selline asjade käik sundis mitut legaliseeritud metsavenda tagasi endise eluviisi juurde pöörduma.

Teisest küljest tunnistavad just julge­ olekustruktuurid ise legislatsioonikampaaniate vähest tõhusust, kuna selle tulemusena tulid metsast välja põhiliselt need inimesed, kellel oli vastupanuliikumisega vähe sidemeid ega olnud võitluse organiseerimisel mingit kandvat rolli.

KOHALIKE TOETUSE ÄRALÕIKAMINE Nõukogude võimule sai üsna kiiresti selgeks, et kui ei suudeta likvideerida tsiviilelanikkonna toetust metsavendadele, ei õnnestu võita ka relvastatud vastu­panu. Juba 1944. aastal alustati Eestis maareformi, millega loodeti, et kehvemal järjel olevad talupojad ja sulased hakkavad jõukamate käest ise maid ära võtma ning tekib midagi klassivõitluse taolist. Tegelikult oli aga vabatahtlikke uusmaasaajaid esialgu vähevõitu. Alles 1947. aastaks oli nn maareform läbi viidud ja umbes 25 000 uusmaasaajat saanud osa endiste suurtalude maid endale. Sealjuures oli paljudele antud maa lausa sunniviisiliselt. Maareformiga vähendati „sakslaste sabarakkude“ talusid 5–7 hektarini, samuti vähendati 5–7 hektarini „kulakute“ ehk jõukamate talumeeste talud. Uusmaasaaja keskmise talu suurus oli 12–18 hektarit. Taludele pandi peale suured vilja- ning karjasaaduste normid, samuti muid kohustusi.

Raskustele vaatamata õnnestus nii uutel kui ka varasemast alles jäänud talunikel 1947. aastal oma normidega enam-vähem toime tulla ning jätkus ka metsavendade toetamiseks. Külades aga arreteeriti järjekindlalt „bandiitide abistajaid“, mistõttu jäi palju talusid tühjaks.

Asemele tulid Punaarmeest demobiliseeritud või Venemaa eestlased.

Saavutamata soovitud tulemust, otsustati kasutada NSVL-is varem järele proovitud vahendit: allumatu rahvusliku või sotsiaalse grupi küüditamist. 29. jaanuaril 1949 andis Nõukogude Liidu

51

kes soovisid leida leevendust Venemaal võimutseva nälja vastu. Sellist kontrollimatut migratsiooni kui probleemi tunnistasid ka kohalikud nõukogude võimu esindajad Eestis, kes saatsid oma murekirja Moskvasse. Kuid tundub, et asjade selline käik oli NSVL-i riigijuhtidele pigem meeltmööda, sest niimoodi õnnestus ilma ise oluliselt panustamata vähendada inimeste osakaalu, kes olid valmis metsavendadele abikäe ulatama.

Kui esialgu leidis okupatsioonivõim, et olenemata suurtest koormistest põllu­ pidajatele ei suudeta kontrollida talupidajate tegevust ning seetõttu ka mõjutada toetust vastupanuliikumisele, siis pärast küüditamist oli olukord maal oluliselt muutunud ning paari järgneva nädala jooksul loodi mõnesajale senisele kolhoosile lisaks umbes 3000 uut. Vaba­ tahtlikust kolhoosi astumisest, nagu seda alguses lubati, enam juttu ei tehtud ning kogu põllumajanduslik tootmine läks sunniviisiliselt koos talunike vahendite rekvireerimisega kolhoosidele.

Sellega võttis NSVL märkimisväärse osa toiduressurssidest oma kontrolli alla ja ühtlasi talupidajatelt võimaluse metsavendasid toetada.

Okupatsioonivõim oli oma eesmärkide saavutamiseks teinud tähtsaid edusamme ning viinud olulise osa elanikkonnast olukorda, kus need ei riskinud materiaalse toe andmisega vastupanuliikumisele.

struktuuride tegevust, millised juba algusest peale tähtsustasid metsavendade rolli ja osatähtsust, mistõttu võitlusele nendega suurt tähelepanu pöörasid. Kui lisada siia juurde veel see, et kommunistliku režiimi jaoks ei maksnud inimõigused ja demokraatlikud väärtused midagi, siis ei takistanud peaaegu miski neil seatud eesmärkide täideviimist.

Vaatamata lääneriikide mõningatele püüdlustele oli väline toetus Eesti vastupanuliikumisele sisuliselt ära lõigatud.

Ka geograafiline asend ei hõlbustanud selliseid püüdlusi. Läänest ja põhjast piiras maad Läänemeri, mida nõu­kogude piirivalve piisavalt tõhusalt kontrollis, aga idas ja lõunas laius NSVL-i kontrollitav ala.

Kasutatud kirjandus Kross, E-N. (1998). Pro Patria II. Auraamat langenud ja hukkunud metsavendadele 1944–1978, Kleio, Tartu.

Kuusk, P. (2005). Banditismivastase võitluse osakond aastatel 1944–1947. Magistritöö, Tartu Ülikool, juhendaja PhD Tannberg, T. Kuusk, P. (2007). Nõukogude võimu lahingud Eesti vastupanuliikumisega. Banditismivastase võitluse osakond aastatel 1944–1947, Tartu, Tartu Ülikooli Kirjastus.

Laar, M. (1993). Metsavennad, Tallinn, AS Helmet & Co. Laar, M. (1994). Metsavennad. Suurim Armastus, Stockholm, Välis-Eesti & EMP. Laar, M. (2005). Unustatud sõda – relvastatud

JÄRELDUSED

vastupanuliikumine Eestis 1944–1956, Tallinn,

Nõukogude võimule oli küllaltki selge, millised on vastupanuliikumise püsima­jäämise alustalad. Seetõttu osutusid elanike ümberasustamine ja sunduslik põllu­ majanduse kollektiviseerimine ehk tõhusaimateks meetmeteks, et murda laiaulatuslik vastupanuliikumine Eestis. Ilma kohaliku elanikkonna toetuseta, olgu see siis materiaalne või moraalne, ei ole maailmas ükski vastupanuliikumine suutnud edukas olla.

Väheoluliseks ei saa siinjuures muidugi pidada nõukogude julgeoleku­

Noormets, T, Ohmann, V. (2006). Hävitajad.

Grenader.

Nõukogude hävituspataljonid Eestis 1944–1954, Tallinn, Riigiarhiiv.

Ohmann, V. (2007). Eesti NSV Siseministeeriumi struktuur 1940–1954 aastal, Eesti Ajalooarhiivi Toimetised. Eesti NSV aastatel 1940–1953 / Sovetiseerimise mehhanismid ja tagajärjed Nõukogude Liidu ja Ida-Euroopa arengute kontekstis. Tartu, Eesti Ajalooarhiiv, OÜ Greif.

Tannberg, T. (2005). Julgeolekuorganite tegevusest metsavendluse mahasurumisel 1953. aasta esimestel kuudel, Akadeemia, 17. aastakäik, nr 3.

Tartu.

Väljas, P. (1999). Hävitusagendid, luuramisi –

Küüditamise ohvriks ei langenud suvaliselt kätte saadud inimesed. Operatsioon oli selgelt ette kavatsetud ja täide viidud, et avaldada mõju vastupanuliikumisele tervikuna.

Salateenistuste tegevusest Eestis XX sajandil, Kohtla-Järve, OÜ Mark & Partnerid.

Zubkova, J. (2007). Probleemne tsoon: Balti vabariikide sovetiseerimise iseärasused sõjajärgsel ajal 1944–1952, Eesti Ajalooarhiivi Toimetised.

Eesti NSV aastatel 1940–1953 / Sovetiseerimise mehhanismid ja tagajärjed Nõukogude Liidu ja Ida-Euroopa arengute kontekstis, Tartu, Eesti Ajalooarhiiv, OÜ Greif.

Zubkova, J. (2009). Baltimaad ja Kreml 1940– 1953, Tallinn, Kirjastus Varrak.

SÕDUR NR 2 (83) 2015

ministrite nõukogu välja määruse nr 390-138cc (cc – совершенно секретно – täiesti salajane), millega anti Nõukogude Liidu riikliku julgeoleku ministeeriumile korraldus: „Välja saata Eesti NSV territooriumilt kulakud koos pere­ kondadega, bandiitide perekonnad, natsionalistid, kes end varjavad, karistatud ja legaliseeritud bandiidid, kes jätkavad vaenulikku tegevust ja nende perekonnad, samuti perekonnad, kes abistavad bandiite“. Otsese korralduse küüditamine läbi viia sai ENSV riiklik julgeolekuministeerium.

1949. aasta elanike massiline küüditamine kõigis kolmes Balti riigis osutus murranguliseks hetkeks vastupanuliikumise selgroo murdmisel, sest selle tagajärjel kaotasid metsavennad suure osa oma sotsiaalse ja materiaalse toetuse baasist. Küüditamise ohvriks ei langenud suvaliselt kätte saadud inimesed.

Operatsioon oli selgelt ette kavatsetud ja täide viidud, et avaldada mõju vastu­ panuliikumisele tervikuna.

Löögi alla sattusid kõik, kes olid kuidagi seotud Eesti vabariigi valitsemisstruktuuridega, olid määratletavad klassivaenlastena (ärieliit, jõukamad talu­pidajad jne) või kes olid teadaolevalt seotud metsavendadega sugulussidemete kaudu või neid varasemalt mingilgi moel toetanud. Mõnekuise operatsiooni ettevalmistamise järel küüditati 1949. märtsis Eestist Siberisse üle 20 000 inimese, kellest ca 90% moodustasid naised, lapsed ja vanemad inimesed.

Paraku veel suuremat mõju kui võimalike toetajate saatmine Nõukogude Liidu teise otsa, oli küüditamisel metsavendlusele selles, et inimesed hakkasid lihtsalt kartma võimude uusi repressioone. Metsavendade üks põhilisemaid eesmärke – massilise küüditamise takistamine – jäi ju täitmata. Kõik see võis elanike silmis metsavendade kui kaitsjate väärtust vähendada.

Samamoodi kui Eestist saadeti inimesi välja, tulid nende asemele ka inimesed sisse ning selline migratsioon toimus põhiliselt kahte kanalit pidi.

Ametlik neist korraldas põhiliselt tööjõu organiseeritud värbamist ettevõtetesse, töötajate ümberpaigutamist, maareformi käigus konfiskeeritud maade asustamist. See oli kontingent, kellele metsavennad ei saanud toetuda ega nende abile loota. Teine, mitteametlik kanal, seisnes selles, et pärast liikumispiirangu kaotamist Nõukogude Liidus 1946. aastal, saabus Eestisse naabruses asuvatest Venemaa oblastitest inimesi,

52

SÕJAVÄEHARIDUS

Jalaväekompanii lahingutegevuse planeerimine vajab pidevat õpet Jalaväekompanii ülemateks valitakse parimad noorem­ ohvitserid, kes vastutavad tulevikus sõdurite väljaõpetamise eest. Tutvustame lähemalt, milline on kompanii juhtide ettevalmistus ja millised nende õpetamise arengusuunad.

S

SÕDUR NR 2 (83) 2015

ellest aastast koosneb kompanii kursus kahest ainest: „Jalaväekompanii lahingutegevuse planeerimine“ ja „Jalaväekompanii juhtimise praktika“. Õppekava põhikursuse lõpetanud nooremohvitser peab suutma juhtida rahuajal rühma ja sõjaajal kompanii suurust üksust. Kursuse jooksul antakse õppurile teadmised ja oskused jalaväekompanii lahingutegevuse planeerimisest, praktiseeritakse juhtimist ja otsuste vastu võtmist.

Praegu pole õppeasutustes eraldi kompaniiülema kursust, mille lõpetanud nooremohvitser asuks teenima kompanii ülema ametikohal. See tähendab, et jalaväekompanii ülemaks otseselt kedagi ei õpetata ja iga väeosa ülem saab ohvitseri nimetatud ameti­ kohale edutada. Selline isikupõhine mudel sõltub paljuski sellest, kuidas ohvitser ennast teenistuses juhina tõestab.

Kompaniiülemad vajaksid enne ametisse asumist nn värskenduskursust.

Kompaniikursusele jõudnud teise aasta kadetid on saanud teadmised ja oskused jalaväerühma lahingutegevuse planeerimisest ja juhtimisest. Lisaks on neil teadmised lahingutegevuse üldistest alustest ja seega peaksid nad olema valmis uuteks proovikivideks, mida kool neile pakub.

Kursus kestab 13 nädalat, sellele lisandub kahenädalane nn jätkukursus – jalaväe eriala kadettide fookuses on lahinguplaani koostamine ja selle alusel lahingutegevuse juhtimine. Kursuse temaatika jaotub lahingu planeerimise, kaitsvate tegevuste, pealetungi ja kaasnevate tegevuste vahel. Õppetöö mahust kolmandiku katvate teooriatundidega luuakse alus, millelt õppur saab praktilise lahinguplaneerimisega edasi minna. Teoreetilisi teadmisi kontrollitakse vahetestidega, millega ka õppur ise saab selgust, milline on tema teadmiste tase ja mida peab veel arendama.

Tõnis Vau MAJOR TÕT JVKO TAKTIKA LEKTOR

Kokku 270 tundi kestvad praktilised sooritused koosnevad peamiselt lahingu­plaani koostamisest. See on aeg, mil õppurit on võimalik suunata ja hinnata. Minimaalselt saab iga õppur teha kümme praktilist sooritust kas lahinguplaneerimisetapi esitluse või lahingukäsu andmise näol. Lisaks saab õppur treenida otsuse vastuvõtmist, mis küll toimub kunstliku lahingusituatsiooni põhjal.

Tõhusad vahendid on taktikalised otsustusmängud (TOM), mida iga õppur lahendab kursuse jooksul viisteist, neist kolm maastikul.

Iga lahinguliigi ja lahinguplaani koostamise teoreetilisi teadmisi hinnatakse vahetestidega. Kursuse lõpus sooritavad õppurid teooriaeksami ja praktilise arvestuse. Teooriaeksam koosneb kolmest osast – vastane, lahingu­ planeerimise toimingute tundmine ja lahinguliigid. Praktilise arvestuse läbimiseks koostab ja esitleb õppur pataljoni lahingukäsu alusel jalaväekompanii lahinguplaani. Õppuri arengu tagamiseks peab la-

Kompaniikursusele jõudnud teise aasta kadetid on saanud teadmised ja oskused jalaväerühma lahingutegevuse planeerimisest ja juhtimisest.

hinguplaani koostamine ja esitlus olema individuaalne. Loomulikult saab õppur nõu küsida ja isegi enda plaani naabri omaga võrrelda, kuid oluline on see, et ta saab planeerimise ja tehtu esitlemisega iseseisvalt hakkama.

Lahinguplaanide läbimängimine praktiliste kogemuste saamiseks on üks kompanii kursuse kitsaskohti. Suuremaid piiranguid seab aeg ja kursuse suurus, sest kursused ei anna liikmete arvu poolest tihti välja isegi jalaväerühma, kompaniist rääkimata.

Teatud tingimustel on lahinguplaane võimalik siiski läbi mängida. Selleks mehitatakse ainult rühmade ja jagude ülemad. Otsustussituatsioonid mängitakse ette kaardil, luues olukorrad, kus õppuril on võimalik vastavalt enda koostatud lahinguplaanile otsustada, kuid kindlasti ei ole see võrreldav komplekteeritud jalaväekompanii maastikul juhtimisega. Kursuse jooksul ainsal koos ajateenijatega toimuval juhtimisharjutusel saavad kompaniiülema juhtimiskogemuse ainult üheksa õppurit.

Väike juhtimissoorituste arv on tingitud ajapuudusest, millest tulenevalt on ääretult oluline õpetamismeetodi valik.

MIKS ME TEEME NII, NAGU ME TEEME Aastate lõikes oleme kasutatud erinevaid õpetamismeetodeid ja vahel need ka kursuse käigus muutnud. Õpetamismeetodite valik sõltub kursusel osalejate vastuvõtlikkusest ja kadettide puhul arvestame rühmakursuse läbiviijate tagasisidet, mis annab ülevaate iga kadeti võimest taktikaainet omandada.

Mistahes taktika- või lahinguplaneerimise kursuse õnnestumiseks on oluline luua õppuri arengut soodustav keskkond. Koos kompanii taktikagrupi lektoritega, kellele lisandub kadettide kursuse ülem, saab õppetöö läbiviimisel arvestada maksimaalselt nelja õppejõuga. Iga õppejõud tegeleb umbes kümne õppuriga, mis võimaldab individuaalset lähenemist. Õppur peaks arenema kolmes valdkonnas: kõrgema ülema tahtest arusaamine, sellele vastavalt lahinguplaani koostamine ja enda koostatud plaani alluvatele selgeks tegemine. Need kolm

53

tegevust kehtivad lahingu planeerimises kõikidel tasanditel kuni jalaväebrigaadini välja.

Lahingutegevuse planeerimise nurga­ kivi on taktikaliselt pädev lahingu­ plaan. Selleks peavad õppurid olema võimelised selgelt välja tooma argumendid, miks ta just sellise lahingu­ plaani koostas. Koostatud plaan peab baseeruma ülema tahtel, üksuse reaalsetel võimetel, keskkonnal ja vastase tegevusel. Leian, et taktika üle on alati mõtet vaielda. Õppur peab saama oma taktikalisi seisukohti põhjendada, olgu need alguses kui tahes utoopilised, vastasel korral tema taktika-alased teadmised ei arene.

TEOORIA JA PRAKTIKA VAHELDUMISI

MIS TAGAB LAHINGUVÄLJAL EDU 2010. aastast kasutatakse kompanii grupis taktika õpetamisel lahingutegevuse planeerimise toiminguid (LPT), mis baseeruvad USA kergejalaväekompanii lahingueeskirjal FM 7-10. Need selge struktuuriga konkreetsed tegevused aitavad ülemal adekvaatse lahingu­ plaanini jõuda. Praktika on näidanud, et lahinguplaani koostamise õpetamine LPT etappe järgides viib õppurid selgete lahendusteni, sest plaan visualiseeritakse ja läbitakse planeerimisprotsess koos õppejõuga.

Mingi tegevuse ettenäitamine võib muutuda õppurite jaoks mallisoorituseks, sest õppur suudab jäljendada tegevusi, mida instruktor või õppejõud on teinud. Selline õppurite seas populaarne lähenemine taktikaõppele võib pidurdada tema taktika-alast arengut. Õpetaja pimesi järgimine soorituse kirjasaamiseks ei tohiks õppurile pähegi tulla, vaid ta peab ise avastama sobiva mooduse lahinguplaani selliseks koostamiseks, et kõik nõuded oleksid täidetud. Protsessi läbimine annab õppurile ülevaate oma võimetest ja puudustest.

Skeemil on esitatud LPT lihtsustatud sisu ja selgitatud selle vajadust lahinguplaneerimisel. Täpsemat teavet LPT sisu ja eesmärkide kohta saab õpikust „Jalaväekompanii lahingutegevus“ 2013.

ÕPPESITUATSIOON VS. REAALNE LAHINGUKÄSK Oma taktikalisi oskusi lihvivad õppurid kunstlikult loodud õppesituatsioonides, mis koosnevad pataljoni käsust

Õppur peaks arenema kolmes valdkonnas: kõrgema ülema tahtest arusaamine, sellele vastavalt lahingu­ plaani koostamine ja enda koostatud plaani alluvatele selgeks tegemine.

koos jalaväekompaniile oluliste lisadega – vastase tegevus, tuletoetus, lahinguteenindus ja pioneeritegevus. See on kompanii ülema jaoks minimaalne info, et püstitatud lahinguülesannet täita. Mõne õppesituatsiooni puhul oleme kasutanud veel sidelisa ja luureandmete kogumisplaani, kuid lahingu planeerimiseks pole need nii olulised. Õppimise tarbeks loodud kunstlik lahingukäsk ei pretendeeri ideaalsele pataljoni käsule, vaid pigem loob õppurile taktikaliselt piisavalt komplitseeritud olukorra, kus oma teadmised proovile panna. Käsu sisse on pikitud kaasnevaid ülesandeid, koordineerimisvajadusi, lisaülesandeid ja ka kompanii ülemale ebaolulist infot.

Planeerimisprotsessi käigus tuleb õppuril aru saada kõrgema ülema tahtest ja selekteerida oma üksuse jaoks oluline info. Lahingut planeerimiseks on valitud võimalikult mitmekesine maastik. Õppur saab vastase tegevuse oma lahingualas detailselt lahti joonistada ja selle põhjal selgeid taktikalisi järeldusi teha. Õppesituatsiooni eeliseks saab pidada ka seda, et maastikuluurele sõitmisega ei kulu liiga palju aega ja õppur saab omandatud teooria maksimaalselt läbi proovida. Üha keerulisemates situatsioonides peab õppur järjest enam ise järeldusi tegema ja õppejõu väheneva toetusega hakkama saama. Mida üldsõnalisemad on olukorrad, seda enam need taktikalist diskussiooni tekitavad. Kui alguses jõuavad kõik õppurid arutluste käigus üsna sarnaste tulemusteni, siis aja jooksul muutuvad lahendused mitmekesisemaks. Pädevaid taktikalisi lahendusi on rohkem kui üks ja selline jaotus toetab õppurite juhendamist, sest õppejõud näeb, kes vajab rohkem tähelepanu ja kus tekivad ülesande lahendamisel kitsaskohad. Õppesituatsioonide kasutamisel on ka oma miinused. Kuigi mõned pataljoni käsud antakse suuliselt, jõuavad suurem osa käske õppurite kätte paketina ehk nn kulleriga ja ilma lisaselgitusteta. Sellisel tegevusel on kaks põhjust.

Esiteks ei näe kõik suure kursuse õppurid kaardi peal kujutatut, mis tähendab eraldi selgitamist ja liigset ajakulu. Teiseks saab õppur ise leida käsust ja selle lisadest temale lahingu planeerimiseks olulise info. Õppurid töötavad reeglina kuni A3 formaadis 1 : 50 000 mõõt­ kavas kaartidega. Kui võrrelda õppe­ situatsiooni jalaväekompanii lahinguala näiteks õppusel Kevadtorm määratavaga, on erinevused lahinguala suuruses

SÕDUR NR 2 (83) 2015

Mida kursus edasi, seda enam oleme hakanud suunama õppureid enne uue teemaga alustamist iseseisvalt materjale lugema, see võimaldab kursusel konstruktiivset mõttevahetust. Kaitsetegevusi, pealetungi ja sellega kaasnevaid tegevusi puudutavate loengute käigus saavad õppurid vastused küsimustele, mis neil iseseisva töö ajal tekkisid. Kogu jalaväekompaniiga seotud teooriat ei anta korraga, vaid see on jaotatud vastavalt lahinguliikidele. Näiteks pärast iga kaitsvate tegevuste teoreetilise osa läbimist toimub harjutus, kus õppur saab omandatud teadmisi rakendada. Õppur peab aru saama, milleks tema üksus on suuteline, milliseid tugevdusi ja toetust on tal võimalik kõrgemast üksusest saada. Sellise võimekuse mõistmine on struktuuri pähe õppimisest olulisem, sest iga struktuur võib muutuda. Kui on teada, milleks on kompanii võimeline, saab kerge vaevaga luua operatsioonile sobiva struktuuri. Tihti pole käepärast täiskoosseisus üksust ja ülema loodud sihtstruktuuris peab olema võimalus lünki täita.

Lahinguliikide õpetamisel alustame kaitsvate tegevustega ja lõpetame pealetungiga, mille vahele jäävad kaasnevad tegevused. Kaasnevate tegevuste puhul keskendume detailsemalt motoriseeritud rännakule, mida laseme õppuritel ka praktilise harjutusena planeerida.

Taktika õpetamisel on oluline koht vastaseõppel. Kui lahinguliikide õpetamisel pole järjekord oluline, siis vastaseõpe tuleb läbida enne lahinguliikide temaatikat. Vastaseõppe põhirõhk on kuni motolaskurpataljoni suuruse üksuse taktikal, mida tundev õppur

on võimeline looma seoseid erinevate lahinguliikidega.

Pärast vastaseõpet alustatakse lahingu planeerimise õpetamist, mis hiljem seotakse lahinguliikidega. Adekvaatse lahinguplaanini viivad tegevused on rünnaku, kaitselahingu, rännaku või viivituse puhul samad.

54

SÕJAVÄEHARIDUS

drastilised. Jääb mulje, et me õpetame tulevasi kompanii ülemaid ebareaalses keskkonnas, kuid kursuse eesmärki silmas pidades vajab õppur arenemiseks nn kontrollitud olukorda, kus selgusetust oleks võimalikult vähe.

Lisaks lahinguala suurusele erineb õppesituatsioon reaalsest ka keskkonna poolest. Reaalsuses peab kergejalaväekompanii tihti pidama kaitselahingut väheliigendatud või lausa avamaastikul.

Samuti ei pruugi vastane viia oma tegevust alati kinnisele ehk meile soodsale maastikule. Nii põrkavad tulevased juhid hilisemas teenistuses kokku olukordadega, kus nad peavad täitma ülesandeid aladel, mis koolis olid määratud pataljonile, või lagedal maastikul, kus isegi rännakut läbi viia ei julgeks. Samas teab õppur, et kui tema plaan põhineb taktikaliselt rakendatavatel järeldustel, peaks see sobima ka reaalses ja keerulises olukorras. Koolis saadud kogemused ei võimaldagi õppuril kõiki teenistuses tekkivaid olukordi kergelt lahendada.

LAHINGUPLAANI ESITLUS VS. LAHINGUKÄSU ANDMINE

SÕDUR NR 2 (83) 2015

Ühte lahingut planeeritakse keskmiselt kaks ja pool päeva. Lahinguplaani koostamisel valmistavad õppurid ette LPT järgmised etapid: ajakava, põhiülesande ja keskkonna analüüsi tulemused, vastase tegevus, kompanii ülema kavatsus, tegevusvariant ja kompanii ülema otsus. Õppurite jaoks on väga oluline saada tagasisidet tehtu kohta ja põhjendada oma taktikalisi lahendusi. Ülema tahte edastamiseks kasutatakse nii eelkäsu kui ka lahingukäsu formaati. Lisaks koostavad õppurid haavatute evakuatsiooni ja laskemoona täiendamise osa. Juhtimise ja side all peab olema kajastatud vähemalt ülema asendusskeem ja juhtimissignaalid.

Oluline on taktikaline lahendus, seega jäävad sidekutsungid, raadiovõrgud ja masinate tankimine teadlikult tähele­ panuta, sest reaalses situatsioonis planeerib lahinguteenindust kompanii veebel ja raadioandmetega tegeleb kompanii ülema sidemees. Õppurite esitluste juures jälgitakse, kas ettevalmistatud plaan kattuks jutuga. Suuline esitlus toob välja ebakõlad lahinguplaanis ja selle planeeritavas rakendamises. Kui jutt on arusaadav ja seda toetab selge skeem, on kõik hästi.

Sel juhul jääb üle vaid taktikaliste detailide üle argumenteerida.

Tihti antakse õppuritele juhis, mida oma lahinguplaani esitlemisel järgida.

Praktika on näidanud, et juhiste andmine tagab õppuri töös kõigi oluliste nüansside katmise, näiteks vastase tegevuse olulisteks punktideks on: vastase ohuanalüüs, rünnaku vaheobjektide vallutamine, kilele roodude kaupa manöövri joonistamine, vastase kõige ohtlikuma manöövri väljaselgitamine ja selle nõrkuste väljatoomine. Selline juhis on kui kontrollnimekiri.

Oma töö esitlemiseks ja visualiseerimiseks kasutatakse enim grafoprojektori abi, mis muudab tänu kompaniide lahingualadest tehtud suurendustele kõik skeemid ja joonised arusaadavaks.

Rännaku või rünnaku puhul objektile lähenemine näidatakse ära kaardi või käsitsi joonistatud skeemi abil.

Esmase ja praktikas hästi töötava tagasiside annavad esitlusele enamjaolt kaasõppurid. Plaanide erinevus tähendab arusaamade erinevust, mis viib õppimiseks vajaliku diskussioonini. Esitlus lõpetatakse õppejõupoolse tagasisidega, milles võetakse kokku esitluse positiivsed ja negatiivsed küljed ning õppejõud toob välja olulised taktikalised nüansid.

Iga plaani või LPT etapi esitluse juures on hulk olulisi aspekte, mis peavad kõikidel õppuritel kattuma. Näitena peab esitluse lõpus tulema välja vastase adekvaatne tegevus kompanii lahingualal. Kui õppur vastase kõige ohtlikuma tegevuse oma töös kajastamata jätab või kuulub roodu manööver taktikalise utoopia valdkonda, hakkab see mõjutama hilisemat lahinguplaani. Õppejõud peab veenduma, et kõik elemendid oleksid pädeval kujul õppurite plaanides olemas.

Täies mahus lahingukäsu annab õppur kursuse jooksul kuni kolm korda.

Käskude andmisel on eelistatumad rännaku ja rünnaku käsud, sest need nõuavad kompanii ülemalt üsna detailset rühmategevuste läbimõtlemist: rünnaku puhul allüksustele liikumismarsruutide etteandmine, hargnemiskohad, edene-

Praktika on näidanud, et lahinguplaani koostamise õpetamine LPT etappe järgides viib õppurid selgete lahendusteni, sest plaan visualiseeritakse ja läbitakse planeerimisprotsess koos õppejõuga.

mise piirid, rännaku juures rühmade liikumisjärjekord ja tegutsemine vastase rünnaku korral, mis paneb ka kompanii ülema detailide peale mõtlema ega anna allüksustele palju tegevusvabadust. Tuues võrdluseks kaitselahingu, siis ülem püstitab ülesande, tagab ressursid ja täitmise mooduse jätab alluvatele. Kaitse puhul ei pea laskuma kompanii tasemel nii detailidesse, et eesmärk saavutada. Sarnaselt LPT etappide ja lahinguplaani esitlustega antakse tagasisidet ka käskudele, milles peale taktikalise lahenduse tuuakse välja ka käsu andmise protseduurilised head ja vead. Käsugrupina oleme kasutanud kolleegi sooritust jälgivaid õppureid. Väga levinud ülesanneteks on jälgida käsu andja käskimise stiili, kõne selgust, abivahendite kasutamist, käsuraamist kinnipidamist jms. Praktika näitab, et ühele käsule tagasiside andmine koos olulisema väljatoomisega võtab poole rohkem aega kui näiteks vastase tegevusvariandi või enda lahinguplaani esitlus, mis põhjustabki kursuse jooksul täismahus käskude andmise väikese arvu.

INTUITIIVNE OTSUSTAMINE TAKTIKALISTE OTSUSTUSMÄNGUDE ABIL Lahinguplaani läbimängimine ja kujunenud situatsiooni põhjal otsuste langetamine on õppurile ideaalilähedane võimalus enda plaani vettpidavust testida. Sageli proovitakse enda lahinguplaani mingit etappi vastase kõige tõenäolisema tegevuse vastu, mille õppejõud visualiseerib ja loob olukorra, kus lahingu­ plaani autor peab vastu võtma otsuseid – andma käske, arvestama üksuse liikumise aja ja hetkevõimega.

Suurem osa otsustamisharjutusi viiakse kursusel läbi taktikalisi otsustusmänge kasutades. Kompanii kursuse ajaks on õppurid TOM-e rühma kursusel lahendanud ega vaja enam selgitusi, miks otsustamise harjutamist vaja on.

Otsustusharjutuste puhul on olulised kaks aspekti: allüksuste käskimine ja ülema tahte saavutamine. TOM-i lahendaja annab vastavalt kujunenud situatsioonile oma allüksustele käsud, nagu teeks ta seda läbi raadioeetri. Käsu andja peab mõistma tegevuse eesmärki – miks midagi tehakse.

Teiseks on õppejõu teravdatud tähele­panu all ülema tahte järgimine, mis nõuab õppurilt olukorrast arusaamist ja enda üksuse võimete adumist.

Iga õppur saab kursuse jooksul keskmiselt lahendada kuni viisteist TOM-i.

KAITSEVÄGI

55

Kompaniiõppe käigus mängitakse sõjakoolis oma tegevus läbi ka maastikumaketil.

Et TOM-e lahendatakse piiratud aja jooksul, mis aitab arendada intuitiivset otsustamisvõimet, osutub ülema idee mõistmine pahatihti õppurite jaoks probleemiks. Õnneks võetakse seda kui katsumust. Viie minutiga tuleb aru saada tundmatust olukorrast, enda üksuse staatusest ja kõrgema ülema tahtest. Ülejäänud kümne minuti jooksul pakuvad õppurid allüksustele nii graafiliselt kui ka käskudena välja olukorra lahenduse, mille esitlusele antakse tagasisidet.

Paljudel juhtudel võtab õppejõud õppurite lahendused kirjalikuks hindamiseks ja kriitilise tähtsusega on sel puhul manöövri joonis ja sinna juurde kuuluvad käsud allüksustele. Kuigi tihti jääb õppuril sooritus puuduliku ülesandepüstituse või ebaselge joonise tõttu saamata, on vaatamata karmidele hindamiskriteeriumidele taktikalised otsustusmängud õppurite seas populaarsed.

PISUT HINDAMISEST

Suurem osa otsustamisharjutusi viiakse kursusel läbi taktikalisi otsustusmänge (TOM) kasutades.

praktikas rakendanud, see teeb miinimumtulemuse saavutamise lihtsamaks.

Eksamil hea tulemuse saavutamine nõuab aga õppurilt oluliselt rohkem tööd kui vahearvestus.

Praktilisele arvestusele pääsemiseks tuleb saada vähemalt kaks positiivset sooritust LPT etappide või lahingu­ plaani esitluses ja kaks positiivselt hinnatud TOM-i. Õppur peab suutma lahinguplaani esitleda 15 minuti jooksul, mis nõuab üsna tarmukat tegevuste läbimõtlemist ja harjutamist. Soorituse hindamise aluseks on säilitatud kontroll-lehed, mis annavad õppejõule enne arvestust ülevaate õppuri nõrkadest ja tugevatest kohtadest.

Suulisel kontrollil kulub iga õppuri peale märkimisväärne hulk aega. Poole tunni jooksul tuleb läbi viia esitlus, vastata õppejõu küsimustele ja tihti kulub sellele ettenähtust oluliselt rohkem aega. Ajakavas püsimiseks võib õppejõud lasta õppuril esitleda ainult lahinguplaani neid osi, mis tunduvad arusaamatud. Nõrgemate õppurite puhul tuleb arvestada sellega, et kogu esitlus tuleb ära kuulata ja suunavaid küsimusi esitada, sest kursuse läbimiseks peab õppur lahingu planeerimisest aru saama. Edukalt sooritatud kirjalik eksam ei taga alati praktilise arvestuse õnnestumist.

SÕDUR NR 2 (83) 2015

Esitluste puhul saab õppur oma soorituse eest kas „arvestatud“ või „mitte­ arvestatud“. Iga õppuri kohta peetakse nn esitlustoimikut, kus kõik tema õnnestumised ja ebaõnnestumised on hindamislehtedel talletatud. Arvestades seda, kui palju on kursusel õppureid ja kõik

vajavad individuaalset lähenemist, on selline tulemuste säilitamine end ära tasunud. Hindamislehtedelt saab vaadata, kellel milline LPT etapp on nõrgem või kes on kursuse jooksul suuliselt käsku andnud.

Positiivsed sooritused lubavad õppuri eksamitele. Kompanii kursuse edukaks lõpetamiseks peab õppur sooritama teooriaeksami ja praktilise arvestuse. Teooriaeksamil peab õppur näitama oma teadmisi LPT etappidest kuni vastase pataljoni taktika tundmiseni välja. Eksami hinne kujuneb eksami osade keskmisest. Teooriaeksamile saamiseks peab õppur eelnevalt sooritama kuus vahearvestust ehk vahearvestuse sooritamine vastab piltlikult teooria­ eksami hindele üks, mis tähendab kasin.

Vajadus kvalifitseeruda teooriaeksamile paneb õppurid juba varakult pingutama. Vahearvestused toimuvad iga teema lõpus ja vahearvestuse ajaks on õppurid teoreetilisi teadmisi juba ka

56

SÕJAVÄEHARIDUS

KURSUSTE ARENGUSUUNDADEST Viimase nelja aasta jooksul oleme arendanud peamiselt kursuse sisu ehk õppe­situatsioonide ja käskude detailide muutmist, samuti oleme muutnud pidevalt otsustusmängude sisu. Lisaks õppurite tagasisidele põhineb muudatuste tegemine meie endi poolt tehtud kursuse kokkuvõttel, milles on ära märgitud õpetamise metoodilised õnnestumised ja ebaõnnestumised. Peamisi arendamist vajavaid valdkondi on kolm: õppurite juhtimissooritused, iseseisva töö osakaal väljaõppes ja õppurite oma­ vaheline hindamine.

Nimetatud valdkonnad on ka praegu õppetöös kaetud, kuid proportsionaalselt kulutatakse kaardi taga planeerimisele rohkem aega kui praktilisele olukordade lahendamisele.

Järgmisel kursusel on kavas tuua sisse olukordi, kus õppur saab oma plaani alusel otsuse vastuvõtmist treenida, kuid see tähendab kuni kahe planeerimisharjutuse ära jätmist. Kindlasti ei jää ära koostööharjutus väeosaga, kaitse rühmitamine maastikul ja linnalahingu planeerimisharjutust koos sõjamänguga, vaid pigem vähendatakse kompanii ülema esitlusega lõppevaid kaitse- ja viivitusharjutusi.

SÕJAMÄNG LÄBI RAADIOEETRI

SÕDUR NR 2 (83) 2015

Jalaväe eriala jätkukursusel treenitakse õppuri lahingujuhtimist – maastikul mängitakse sidevahendeid kasutades läbi lahinguplaanid. Selline sõjamängu meetod nõuab praegusega võrreldes õppuritelt suuremat panust, sest on üles ehitatud õppuri koostatud lahinguplaani alusel lahingu juhtimisele.

Juhtimine käib läbi raadio, kus õppurile mängib olukordi ette grupi instruktor.

Teiste grupi õppurite roll on kuulata raadioeetrit ja jälgida lahingut juhtiva õppuri vastu­võetud otsuseid. Õppusele järgneb tagasiside, mis peab kirjeldama iga otsust, mille hinnatav sõjamängu käigus vastu võttis. Seda tüüpi harjutuste juures on oluline aspekt mugavast klassist maastikule väljumine – minnakse lahinguvarustuses kohta, kus lahing ka reaalselt toimuks. Erialaõppurite tagasisidest selgub, et tulemus on kulutatud aega väärt.

Juhtimisharjutusi saaks veel realistlikumaks muuta, kui maastikul läbi viidud kursuste juhtideks oleksid õppurite endi seast määratud rühmaülemad, kes on saanud eelnevalt kompanii ülema rollis olevalt õppurilt lahingukäsu ja koosta-

nud rühma lahinguplaani, mis maastikul ellu viiakse. Selline lähenemine nõuab lisaks suuremale ajakulule ka suuremat instruktorite ressurssi, kelle puudujääki saaks õppurite kasutamisega korvata.

USALDAME ÕPPURIT ROHKEM Õppurid tahavad hindamisprotsessis üha rohkem osaleda ja palju olulisi õpimomente on esile tulnud just õppurite antud tagasisidest. Edukalt on kasutatud õppurite omavahelist hindamist TOM-ide puhul, seega on plaanis sellist hindamist rohkem kasutama hakata. Õppurite ülesanne pole hinnata eksameid ja arvestusi, vaid anda tagasisidet.

Praktilistel juhtimisharjutustel loovad õppurid vastavalt instruktori juhistele ülemate rollis olevatele õppuritele olukordi.

Kõik ootavad kooli lõpetanud nooremohvitserilt usaldusväärsust, teotahet ja otsustusjulgust. Mida rohkem õppur koolis otsustada saab, seda tõenäolisemalt julgeb ta seda ka hiljem teenistuses teha, pealegi ei too koolis tehtud eksimus kaasa traagilisi tagajärgi. Õppurite kaasamine hindamisse kätkeb endas ka riske. Läbi tuleb mõelda õppuri kõige efektiivsem kasutamine.

Seda, kas nad on selleks valmis, ei saa teada enne ära proovimist, kuid minu arvates on risk seda väärt.

Järgmisest aastast ei toimu enam eraldi teooriaeksamit, vaid läbi viiakse ainult praktiline arvestus. Eraldi teooria­eksam on oma aja ära elanud. Õppuri teoreetilisi teadmisi hakatakse kontrollima endiselt vahearvestustega, mille sooritamine jääb endiselt eksamile pääsemise üheks kriteeriumiks. Teooriaeksamist loobumine annab juurde kaks õppepäeva, mida saab kasutada näiteks lahinguplaanide läbimängimiseks ja otsustamise harjutamiseks. Õppurite paremaks õpetamisprotsessi kaasamiseks kasutame iseseisvat tööd, mida saab muuta mõtestatumaks ja kasulikumaks, asendades teatud kontakttunnid seminaride ja rühmatöödega. Esialgse plaan on kasutada

Õppur peab suutma lahinguplaani esitleda viieteistkümne minuti jooksul, mis nõuab üsna tarmukat tegevuste läbimõtlemist ja harjutamist.

seminarivormi kaasnevate tegevuste õpetamisel. Sellise õpetamismeetodi raskuspunkt on iseseisva töö jaoks selge ülesande püstitamine ja õppejõu oskus seminari ohjata. Vaatamata võimalikele tagasilöökidele on oluline luua õppurile tingimused teemast iseseisvalt aru saada ja arusaama teistega jagada.

Võib küll jääda mulje, et õppejõud veeretavad osa õpetamiskohustusest õppuritele, kuid iseseisev töö paneb õppurid õppetulemuste eest vastutama ja vähendab õpitud abituse tekkimise võimalust.

KOOSTÖÖ TÄHTSUS Võime panna õppeaineid kokku või neid lahutada, kuid 13 nädalat on liiga lühike aeg, et selle jooksul õpitulemustes suur hüpe saavutada. Küsimus on meetodites. Oleme teinud koostööd Kuperjanovi jalaväepataljoniga ja kasutanud ühte nende jalaväekompaniid enda juhtimisharjutuse läbiviimiseks. Õppurite tagasiside on positiivne ja sellisest koostööharjutusest saadud kogemust hinnatakse kõrgelt.

Analoogse harjutuse oleme läbi viinud ka Scoutspataljoniga ja tagasiside oli samuti positiivne. Koostöö väeosadega on ainuvõimalik lahendus, et õppur saaks reaalselt juhtida tervet kompaniid. Tulevikus soovime väljaõppes kasutada nii mehhaniseeritud kui ka kergejalaväe üksust. Selleks tuleb mõlemad juhtimisharjutused sobitada kursusesse nii, et ka väeosad saaksid omi väljaõppe-eesmärke täita, mis tähendab meie jaoks kohandumist väeosade plaaniga ja mitte vastupidi.

Lähitulevikus soovime liita jalaväe erialakursusel läbiviidava kahenädalase jalaväekompanii juhtimise praktika ülejäänud kursusega, mis võimaldaks kogu kursuse läbi viia 16 nädala jooksul ja kogu jalaväekompaniiga seotud temaatika läbida teisel õppeaastal. Selle märkimisväärse lisanduva aja sisse saaks mahutada eespool planeeritud muudatused ilma planeerimisharjutuste arvu oluliselt vähendamata. Samas toob väljaõppeplaani mingi väikese osa nihutamine endaga tihti kaasa muutused teiste ainete ainevoos, mistõttu seda ei ole lihtne teha.

Jalaväekompanii lahingutegevuse planeerimise ja juhtimise põhilised arendusvaldkonnad jäävad ikkagi sisulisteks. Rakendatavad muudatused tõstavad oluliselt kadettide praktiliste soorituste arvu, luues eeldused, et väeosadesse jõuavad taktikaliselt pädevad ja otsusekindlad nooremohvitserid.

TOM

57

Taktikalise otsustusmängu lahingupaus Vadim Ternitski

Teeb kiire olukorra hinnangu

Lahendus arvestab: • ülema kavatsust; • kasutada olevat aega; • keskkonna mõju; • vastase olukorda; • rühma võimekusi manöövri tegemisel.

Annab käsud allüksustele.

Teostab koordineerimis- ja toetusvajadused toetus- ja teenindusall­ üksuste ning naabritega.

Tegevuse käigus edastab ettekanded.

• koordineerib manöövrit; • kasutab toetusrelvade tuld manöövri toetuseks (kaudtule tellimus on formaadijärgne); • korraldab meditsiinilist evakuatsiooni; • teeb korrektsed olukorra ettekanded kõrgemale ülemale; • ettekanded, tellimused ja käsud allüksustele on olulisuse/ ajakriitilisuse järjekorras; • vajadusel taotleb täiendavat toetust; • kasutab allüksustele käskude andmisel terminoloogiliselt õigeid lahingutoimingute termineid.

KAPTEN KÕRGEMA SÕJAKOOLI TAKTIKAÕPETAJA

S

Hindamise alused.

ORIENTEERI – olukorra hinnang ja arendamine. Allüksuse ülem analüüsib saadud luureandmeid, et määratleda lahingulised kaalutlused/tegurid: • vastase suurus, asukoht, koosseis, tegevus, võimsus; • maastiku ja tõkete mõju; • tõenäoline vastase tegevus­ variant; • kuidas saavutada positsiooniline eelis vastase vastu; • oma üksuse olukord (asukoht, tugevus, võimsus); • võimalikud tegevusvariandid olukorrast väljatulekuks.

OTSUSTA – tegevusvariandi valik.

Planeeritud tegevusvariandile hinnangu andmisel ja edasiseks tegevuseks otsuse vastuvõtmisel on allüksuseülemal järgnevad võimalused: • kui olukorra (kontakti) arenedes selgub, et ei ole vaja teha muutusi, siis ülem jätkab esialgse tegevusvariandi järgi; • kui ülema hinnangul on esialgne tegevusvariant tehtav, kuid mõni täiustus on vaja teha, siis teeb ülem ette­ kande kõrgemale ülemale ning annab käsu; • kui ülema hinnangul tuleb esialgset tegevusvarianti muuta, kuid uus tegevusvariant järgib kõrgema ülema kavatsust, siis ülem teeb ettekande kõrgemale ülemale ning annab käske ülesannete ümberjaotamiseks; • kui ülema hinnangul esialgne plaan enam ei täida kõrgema ülema ka-

vatsust, siis peab ülem tegema ettekande olukorrast, mis baseerub luureandmetel ning lähtuvalt sellest tegema ettepaneku varutegevusvariandiks; • kui pilt lahinguväljast ei ole selge, siis tuleb arendada olukorda, et saada rohkem andmeid vastase tegevuse kohta. Seejärel valib ülem ühe neljast eelnevast võimalusest.

TEGUTSE – käskude andmine alluvatele ja tegevusvariandi täideviimine.

Hinnangu andmisel ja parima lahenduse autori väljaselgitamiseks lähtusid mängu korraldajad hindamislehest, mille alusel kõiki lahendavaid hinnati ühtsete punktide alusel.

Juuresolevas tabelis on toodud välja hindamislehest enamik punkte, mille alusel anti hinnang.

Kokkuvõtteks võtavad taktikalise otsustusmängu korraldajad siinkohal lahingupausi, et jätkata mõne ajapärast, kui põlvkond noori ohvitsere, kelle otsustusvõimet arendatakse ja treenitakse kõnealuse meetodiga, on jõudnud teenistusse, kus nad saavad omakorda õpitut oma allüksuse ülemate kasvatamisel rakendada. Küllap siis on aeg, et taas koos oma otsustusvõimet ja taktikalist õigekirja arendada.

Pikka meelt ja julget otsustamist!

Sõduris nr 3/2015 avaldatakse võitnud TOM „Carl Gustavi pauk“ lahendus koos kommentaaridega.

SÕDUR NR 2 (83) 2015

õduri lugejal on olnud võimalus arendada oma otsustusvõimet ja taktikalist õigekirja lahendades ilmunud taktikalise otsustamise ülesandeid. Seda laadi ajaviide tundub olevat oma ajast pisut ees.

Lahendusi laekub oluliselt vähem kui Sõdurilehe ristsõnale. Eelmisele taktikalisele otsustusmängule „Kõik möödub“ laekunud lahenduste hulgast ei olnud mängu korraldajatel võimalik esile tuua parimat lahendust. Pelgalt sellest, et olen lahinguväljal kohal, ei piisa lahingu võitmiseks.

Mängu korraldajad tänavad kõiki, kes on jaganud meiega oma lahendusi ja ka neid, kes oma peas on otsinud lahendusi kuvatud olukordadele. Seegi on hea algus, luues eelduse, et kunagi võivad saada mõtetest teod.

See ei tähenda aga seda, et teie, allüksuse ülemad, ei peaks neid rohkem lahendama, vaid vastupidi, mõelge need ise välja ja andke oma alluvatele. Sest nagu kolonel Martin Herem ütles 2013. aasta Sõduri 6. numbris: „Sõjaväelase juhi tähtsaim tegevus on lahingus üksust juhtida ning taktikaline otsustusmäng lisaks teadmistele ja oskustele arendab kindlasti teie otsustusjulgust.“ Järgnevalt annavad mängu korraldajad ülevaate, mida mängu ülesehitamisel arvestada ja kuidas hinnata. Taktikalise otsustusmängu üldine eesmärk on arendada otsustusvõimet piiratud aja tingimustes. Ehk mäng õnnestub kõige paremini, kui määrata lahendajatele ajaline limiit. Aeg sõltub sellest, mida te soovite mänguga saavutada ja milliseid produkte te lahendavatelt lõpuks tahate. Taktikaline otsustusmängu põhifookus on VOOT- (vaatle – orienteeri – otsusta – tegutse) tsükli arendamine.

VAATLE – peab arvestama planeeritud tegevusega ning koguma andmeid võimaliku vastase tegevuse kohta.

58

SÕJAAJALUGU

Hübriidsõda Nõukogude Vene ajal ... ja kaitse selle vastu ­Sündmused Ukrainas on pannud meid rääkima hübriid­ sõjast. Samas oma olemuselt pole selline sõjapidamine mingi uus meetod, vaid unustatud vana. Alljärgnev on tõlge Balti kaitsekolledži sõjaajaloo ja sõjateooria lektori doktor Allan Eric Sibula kirjutisest, mis avaldati Baltic Military History Newsletteris 2014. aasta septembris.

V

SÕDUR NR 2 (83) 2015

ene ohvitser Aleksander Ivanovitš Verhovski on olnud 20. sajandi mõjukaim sõjaline teoreetik Venemaal ning tema ideedel on olnud suur mõju Venemaa sõjalisele tegevusele.

Vaatamata sellele, et ta on lääne akadeemilistes ringkondades tundmatu, võib Verhovskit õigusega lugeda Nõukogude ja tänapäevase Venemaa mittekonventsionaalse sõjapidamise isaks. Verhovski oli oma ajastu laps, ta teenis tsaari­ armees, oli minister Venemaa ajutises valitsuses, teenis Punaarmees ning lõpetas oma elu suures Stalini puhastuses.

Verhovski sündis 9. detsembril 1886 vene aristokraatide perekonnas Peterburis. Juba noorusest alates oli tema saatus sõjaväeteenistus. Verhovski esmane sõjaline väljaõpe toimus Paažikorpuses (Venemaa keisririigis aastatel 1759–1917 tegutsenud aadlikele mõeldud kinnine sõjaväeline keskõppeasutus), mille järel ta teenis välisuurtükiväes Mandžuurias, Vene–Jaapani sõjas aastatel 1904–1905. Seal autasustati Verhovskit lahingulise tegevuse eest Püha Georgi ristiga.

1911 alustas ta õpinguid Nikolai kindralstaabi akadeemias ning lõpetanud selle kiitusega, suunati ta tööle välismaale. Augustis 1914, enne sõja algamist naasis Verhovski Venemaale ning osales lahingutes Ida-Preisimaal ning hiljem Karpaatia rindel. Ta sai kaks korda haavata ning taas autasustati teda Püha Georgi ristiga.

Korduvad tagasilöögid sõjas alates 1914. aasta augustist ning surve riigi majandusele ja ühiskonnale viisid tsaar Nikolai II troonist loobumiseni märtsis 1917 ning liberaalse Petrogradi juristi Aleksander Kerenski juhtimisel moodustati Venemaa ajutine valitsus. Sõ-

javägi Venemaal politiseerus ning Verhovski muutus poliitiliselt aktiivseks.

Ta oli diviisi staabiülem Sevastoopolis ning valiti Sevastoopoli sõjalise komitee juhatajaks. Mõne aja pärast määrati ta Moskva sõjaväeringkonna ülemaks ning tema poliitiline õnn kasvas pärast ajutise valitsuse vastase nn Kornilovi mässu mahasurumist 1917. aasta juulis.

30. augustil 1917 määrati Verhovski sõjaministriks. Enamlaste revolutsioon tagandas ta ametikohalt, kuid ta jätkas teenistust bolševike valitsuses sõjalise võtmeeksperdina. Detsembris 1918 sai temast Petrogradi sõjaväeringkonna sõjaliste operatsioonide ülem. Ta liikus teenistuses kiiresti edasi, teenides ka sõja­ koolide inspektorina ning oli mitmel juhtival positsioonil Venemaa kodusõja idarindel. Pärast kodusõda sai temast bolševike valitsuse sõjaline teoreetik ning ekspert. Ta osales 1923. aastal Genfi rahvusvahelisel finantskonverentsil Nõukogude Venemaa delegatsiooni koosseisus sõjalise eksperdina.

Tema peamine tegevus 1920. algusaastail oli sõjaline haridus ja nõukogude sõjalise teooria ning doktriini väljaarendamine. Sellest hakkasid kujunema nõukogude sõjapidamise meetodid.

MITTEKONVENTSIONAALSE SÕJAPIDAMISE DOKTRIIN 1924. a avaldas Punaarmee Verhovski koostatud sõjapidamise alusdokumen-

Tema peamine tegevus 1920. algusaastatel oli sõjaline haridus ja nõukogude sõjalise teooria ning doktriini väljaarendamine.

Aleksander Ivanovitš Verhovski tsaariarmee ohvitserina.

di. See väljaanne „Punaarmee manuaal – välisõja reeglid“ oli taskuformaadis hall raamat. Suurem osa kirjutisest oli laenatud William Blacki, edumeelse Saksa armee taktiku kirjutistest, mis ilmusid Vene–Jaapani sõjast kuni 1914. aastani.

Blacki konventsionaalse sõjapidamise osast erines väga jalaväe taktika, ratsa­väe ja suurtükiväe kasutamine ehk peatükk 14, mis käsitles organisatsiooni ning rahutuste mahasurumist. See peatükk tõi detailselt välja nõukogude mittekonventsionaalse sõjapidamise doktriini.

Loomulikult oli see sõjaline doktriin tihedalt seotud poliitilise ideoloogiaga, sest 1924. aastal nägi Puna­armee oma peamise rollina olla kommunismi levitamise instrument Venemaalt ülejäänud maailma.

Verhovski tõi välja kolmefaasilise integreeritud poliitilis-sõjalise strateegia Nõukogude Venemaa naaberriikide ründamiseks. Esimeses operatsiooni­ faasis on eesmärk hävitada vaenlase moraal ja luua poliitilised baasid „vaenulikul territooriumil“.

59

Oma iseseisvuse eest seisva Georgia armee rivistus 1921. aasta jaanuaris Thbilisis.

Järgnevad tegevused, mis tuleb teha selle saavutamiseks: - laiahaardeline propa­­ganda­kampaania; - terroristlikud rünnakud; - provokatsioonid õhutamaks ja algatamaks karme reaktsioone vaenlase valitsuse poolt.

Suurem osa kirjutusest oli laenatud William Blacki, edumeelse Saksa armee taktiku kirjutistest, mis ilmusid Vene–Jaapani sõjast kuni 1914. aastani.

sõjalised operatsioonid Punaarmee poolt rünnatava riigi armee vastu, kelle mobilisatsioon oli halvatud, moraal madal ning tagalatoetus häiritud.

1920. aastate keskel planeeriti lisada sellele strateegiale ka mürkgaaside kasutamine ja seda just operatsiooni teises faasis. Tänu salajasele Saksamaa abile tegid bolševikud suuri edusamme mürkgaaside tootmises ja ladustamises.

Nõukogude OGPU1 agendid õpetati vaenulikku riiki infiltreeruma, vaenlase linnades gaasirünnakuid korraldama ning kaitsevarustust kasutades piirkonnast põgenema. Sellel perioodil otsisid bolševikud uusi totaalsõja vahendeid ning võimalusi – kusjuures vaenlasriigi tsiviilelanikkonna ja sõjaväe osas sihtmärgina vahet ei tehtud.

Juba bolševistliku režiimi alguspäevil kasutati operatsioonides neid meetodeid. Tõenäoliselt mõningad varajased õnnestumised ja tagasilöögid sundisid Verhovskit välja töötama sõjalist doktriini kui raamistikku selliste operatsioonide planeerimiseks ning elluviimiseks.

SÕDUR NR 2 (83) 2015

Kui ei leita piisavalt kohalikke inimesi ülesannete täitmiseks, tuleb sihtriiki saata nõukogude agendid. Juba nõukogude režiimi varastel aastatel korraldatud operatsioonides väikeste naaberriikide vastu ei olnud kohalikud ülesannete elluviijad ideoloogilised kommunistid. Mõningatel juhtudel oli tegu organiseeritud kuritegevuse liikmetega, keda lihtsalt palgati.

Teine operatsioonifaas oli laiaulatuslik ülestõus, mis oli ajastatud Puna­ armee invasiooniga. Ajastus oli Verhovski arvates „ülima tähtsusega“.

Kohe, kui aeg oli küps, pidid kommunistlikud organisatsioonid õhutama ülestõusu tööstuskeskustes, hävitama

kommunikatsioonid ja hoidma ära vaenuliku armee efektiivse mobilisatsiooni, koordineerides sealjuures oma tegevust Punaarmee invasiooniga. Seejärel, kui ülestõus oli aset leidnud, pidid vaenulike jõudude rünnaku all olevad agendid saatma teate Nõukogude Venemaale, kuulutama välja uue kommunistliku valitsuse ning kutsuma „vennalikuks abistamiseks“ Punaarmee võitlema „kodanlike reaktsionääride“ või „fašistide“ vastu. See andis invasioonile legitiimse fassaadi rahvusvahelise avaliku arvamuse ja rahvusvahelise õiguse tarbeks.

Viimane faas oli konventsionaalsed

60

SÕJAAJALUGU

ESIMENE RAKENDUS – GEORGIA

SÕDUR NR 2 (83) 2015

Georgia kuulutas välja iseseisvuse 26. mail 1918 ning kuni 1920. aastate alguseni suutis hoida oma iseseisvust tänu brittide toetusele. Bolševistlik Venemaa sõlmis Georgiaga mittekallaletungi­ lepingu ning kui suhted kahe riigi vahel olid normaliseerumas, avas Nõukogude Venemaa suure koosseisulise saatkonna Thbilisis. See muutus kohe revolutsiooni ja propaganda keskuseks. Pingutuse eesotsas oli Aron Sheinman, bolševike saadik Georgias. 1920. aasta sügisel koondasid bolševikud Punaarmee 11. armee Georgia piirile ning ootasid Sheinmani korraldatavat ülestõusu Georgias. Bolševike väeosadel oli puudus toidust ning väga madala moraali tõttu ei saanud nad tegevusetult püsida ja ülestõusu enam pikalt oodata.

1921. aasta jaanuari lõpus kutsus bolševike juhtkond Sheinmani Moskvasse, et kiirendada tema tegevust, mis oli alates novembrist 1920 olnud väheedukas.

Teadaolevalt oli Trotski maruvihane Sheinmani tegevusetuse pärast. Sheinman, pärast hirmutamist ning mõistnud tegevusetuse tagajärgesid, naasis Georgiasse ning hakkas plaane ellu viima. Tõenäoliselt oli Sheinmani suurim probleem, et georglased ei olnud poliitikast huvitatud ning neid liitis iseseisvuse soov. Sheinman, et viia ellu püstitatud ülesanded, pidi suuresti toetuma Georgiale mittelojaalsetele rahvusvähemustele. 1921. aasta 11.–12. veebruari ööl ründasid mässulised Georgia sõjaväe tugipunkte Armeenia ja Aserbaidžaani piiride läheduses Lorri maakonnas. Armeenias paiknevad Punaarmee üksused tulid kiiresti mässulistele appi. Georgia revolutsiooniline komitee, mis paiknes Shulaveri külas Armeenia piiril, kuulutas end õiguslikuks Georgia valitsuseks ning kutsus Punaarmee appi võitluseks Thbilisi valitsuse vastu.

Punaarmee 11. armee alustas Georgia vallutamist, georglased üritasid mobiliseerida oma potentsiaalselt 200 000-mehelist reservväge lisaks 40 000-le regulaararmeele, kuid mobilisatsioon oli tõkestatud erinevate sabotaažiaktidega. Thbilisi ühendus välismaailmaga oli telefoni, telegraafi ja raadiosaatjate hävitamisega ära lõigatud. Raudteeühendus oli katkenud purustatud sildade tõttu. Vaatamata sellele, et ei suudetud mobiliseerida ning oldi välismaailmast ära lõigatud, võitles Georgia armee ülekaaluka vastase vastu visalt, kaitstes terve nädala Thbilisi

lähenemisteid. Kui Thbilisi langes, kirjutas New York Times 21. veebruaril 1921. aastal: Kõige tähelepanuväärsem iseloomujoon Tifilisi (Thbilisi) vallutamise juures oli nõukogude rünnaku äkilisus, mis tabas isegi liitlaste esindajaid üllatusena.

TEINE RAKENDUS – EESTI Vaatamata edule Georgias oli järgmine nõukogude operatsioon, mis leidis aset Eestis, läbikukkumine. Tartu rahu­ leping, mis lõpetas Eesti Vabadussõja, andis Nõukogude valitsusele õiguse suunata kaubandustransiit läbi Tallinna sadama ning kasutada Eesti raudteid Eesti valitsusega kokkulepitud hindadega. Kuna varajastel 1920-ndatel oli Venemaa tööstus ja transport kaoses, sõlmis Nõukogude valitsus lepingud mitme Tallinna tööstusettevõttega vedurite ja raudtee veeremkoosseisu remondiks. Kaubandustegevuse ja transiidi toetamiseks oli venelastel Tallinnas suur saatkond. Samuti omati kontoreid ning ladusid erinevate Nõukogude ettevõtete tarbeks. Selline kohaolek võimaldas ülal pidada aktiivset baasi varjatud tegevusteks Eestis.

See üliaktiivne revolutsiooniline tegevus kommunistlike agentide poolt Eestis viis 1924. aasta suvel 149 inimese arreteerimiseni. Eesti politsei avastas mässuliste kinnistu, kuhu olid peidetud relvad. Nende avastuste tulemusena saadeti 149 arreteeritud kommunisti sama aasta sügisel kohtu ette. Sellest protsessist kujunes Eesti valitsuse vastase nõukogude propaganda raskuspunkt. Propagandas esitatud lugu rõhutas Eesti proletariaadi rõhutust ning paralleellugu väitis, et peagi on Eestis tulemas fašistlik sõjaline riigipööre.

Sellel ajal kui propagandakampaania käis täie hooga, kujundas Nõukogude valitsus sõjalist plaani Eesti vastu. Verhovski kontseptsiooni järgi nägi plaan ette ülestõusu korraldamist ja sellega kaasnevat riigi vallutamist Punaarmee poolt. Nõukogude peastaabi koostatud plaani kohaselt korraldavad kommunistlikud agendid rahutused Tallinnas alljärgnevate ülesannetega:

Verhovski tõi välja kolmefaasilise integreeritud poliitilis-sõjalise strateegia Nõukogude Venemaa naaberriikide ründamiseks.

- valitsuse hoonete (sõjaministeerium, politseijaoskonnad jne), transpordi ja side infrastruktuuri (raudteejaamad, posti- ja telegraafijaamad, telefoni keskjaamad jne) ülevõtmine; - Tallinna garnisoni neutraliseerimine ning abiväe saabumise tõkestamine; - valitsuse ja sõjalise juhtkonna arreteerimine Tallinnas.

Kohe, kui sideinfrastruktuur on kätte saadud, tuleb saata välja teade, milles teavitatakse kommunistliku valitsuse väljakuulutamisest ning taotletakse Punaarmee abi. Operatsiooni algus oli planeeritud 1. detsembrile 1924 kella 5.15-ks hommikul. Vaatamata luure hoiatusele sellise sündmuse toimumise kohta koosnes Tallinna garnison vaid 300–400 sõjaväelasest. Vastavalt nõukogude plaanile tuli ülestõus viia läbi umbes 200 mehega, kellest ligikaudu 60 oli üle Eesti piiri sisseimbunud novembri viimastel päevadel. Lisaks olid 33 nendest nõukogude Tallinnas asuvate kaubandusorganisatsioonide transiittöölised ning kuus olid Nõukogude saatkonna töötajad. Ülejäänud oli kohalikud palgatud püssimehed, sh ka organiseeritud kuritegevuse grupeeringutest. Soome alkoholikeeld oli andnud tõuke tulusate salakaubaveo gruppide tekkeks ning sellega seonduva kuritegevuse kasvuks Eestis.

Päevi enne planeeritud ülestõusu liikusid Punaarmee üksused Eesti piiride lähedusse. Petrogradi sõjaväeringkonna reservväelased mobiliseeriti ning hulk Balti punalaevastiku laevu lahkust 1. detsembril Kroonlinnast ning suundus Soome lahele. Kell 5.15 alustasid nõukogude mässulised rünnakut, tungides Tallinnas Sõjakooli, tankiüksusesse, sõjaväe lennuväljale, politseijaoskondadesse ja sõjaministeeriumisse. Rünnakud kukkusid läbi ning keskhommikuks olid Eesti võimud saavutanud kontrolli kõikide punktide üle. 63 eraisikut ja riigi­ametnikku langesid rünnakute ohvriks ning 12 nendest hukkusid.

Nõukogude operatsiooni läbikukkumisel oli kolm põhjust. Esiteks, tänu varem lahtimurtud nõukogude salakoodile oli Eesti luurele teada, et selline rünnak leiab aset. Lisaks märgati jälgitavates asukohtades, nagu Nõukogude saatkond, ebaharilikku tegevust. Teiseks reageerisid Eesti võimud kõikidel tasanditel kiiresti. Kindral Ernst Põdder, 2. diviisi ülem, juhtis isiklikult võitlejate jagu telegraafijaama tagasivallutamisel, millest ülestõusnud üritasid saata appikutseteadet Punaarmeele. Kolmandaks

61

mäletas enamik eestlasi kommunistide okupatsiooni õudusi Ida- ja Kagu-Eestis Vabadussõja päevil. Seetõttu ei olnud isegi eestlastest töölisklassi esindajad sümpaatiat nõukogude korra vastu ega toetanud seda ülestõusu. 140 kinnivõetud ja kuue tapetud mässulise juurest leiti Thompsoni püstolkuulipildujaid, mida Eesti relvastuses polnud ja Verhovski raamatu eksemplare.

Nõukogude peastaabi operatsioonikokkuvõte tõi välja alljärgnevad läbikukkumise põhjused: - nõukogude agentidel oli piisavalt tugevust, et operatsioon ellu viia, kuid nende sõjaline organisatsioon polnud piisav ning peamised puudujäägid olid sõjaväe sidekeskuse ja tankiüksuse rünnakute läbikukkumine; - peavanglat ei vallutatud – relvastatud vangid oleksid suurendanud võitlejate arvu; - propaganda oli ebaefektiivne ja puudulik.

Muude teguritena, mis põhjustasid operatsiooni läbikukkumise, olid Eesti üksuste jätkuvalt suur võitlustahe pärast hiljutist Vabadussõda ja valmisolek nõukogude invasiooni tõrjuda. Samuti oli Briti laevastik jätkuvalt Läänemerel hoiatuseks punalaevastikule ründeoperatsioonide tegemisel. Mõlemal juhul, nii Eesti kui ka Georgia puhul, olid operatsioonide ajendiks geopoliitilised põhjused. Eestil oli juhtiv mereline asukoht Läänemerel ning Nõukogude kontroll võimaldanuks mõjutada maarinde tiiba Läti ja Leedu vastu. Georgia puhul oli ajendiks kindlustada kontroll Batumist Musta mereni viiva transpordikoridori üle, mille kaudu saaks lääneriikidesse välisvaluuta eest naftat eksportida.

AUTOR KADUS – IDEE JÄI

seotusele Trotskiga oli Verhovskil nõukogude sõjalises hariduses ning väljaõppes võtmeroll. Aastatel 1930–1932 õpetas ta sõjaväe akadeemias ning seejärel teenis staabiülemana Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkonnas. Pärast seda andis Verhovski loenguid nõukogude kindralstaabi akadeemias. Verhovski lõpp saabus suures Stalini puhastuses.

Ta arreteeriti 18. augustil 1938 ning lasti samal päeval ilma kohtuta maha

Et kommunistliku režiimi jaoks ei maksnud inimõigused ja demokraatlikud väärtused midagi, siis ei takistanud peaaegu miski neil seatud eesmärkide täideviimist.

kui eriti ohtlik persoon. Destaliniseerimisperioodil rehabiliteeriti Verhovski 1956. aastal postuumselt Nõukogude valitsuse poolt. Tema mõju Nõukogude Vene sõjalisele modus operandi’le on jätkunud. Tuleb vaid vaadata nõukogude sõjalisi operatsioone Tšehhoslovakkias 1968. aasta augustis või 1979. aasta detsembris Afganistanis või viimase aja Venemaa operatsioone Ukrainas. Eesti edukas kaitse sellise operatsiooni vastu 1924. aastal illustreerib hea vastuluuretegevuse, tugeva väekaitse, kriisiolukorras kiire otsustus- ja reageerimisvõime tähtsust. Samuti näitab see rahva ja kaitseväe jätkuva ühtsuse tähtsust, et seista vastu tugevale fokuseeritud psühholoogilise sõjapidamise kampaaniale.

Tõlkinud kaptenleitnant Peeter Ivask 1 Объединённое государственное политическое управление при СНК СССР

SÕDUR NR 2 (83) 2015

Pärast fiaskot Eestis ei proovinud Nõukogude Venemaa pikemat aega taolisi operatsioone. Peamine rõhk pandi konventsionaalse sõjaväe ülesehitamisele.

Selleks vajati lääne tehnoloogiat ning selle hankimiseks kasutati rahvusvahelist kaubandust. Selle perioodi nõu­ kogude tegevus keskendus lääne valitsustesse sisseimbumisele ja seda agentidena kõige kõrgemal tasemel. Piiririikidele jätkati surve avaldamist, kuid otsesed rünnakud oleks seadnud ohtu lääne tehnoloogia Venemaale saabumise.

Verhovski oli Trotski juhtimise all üks Punaarmee keskseid figuure. Kui Stalin oma võimu kindlustama hakkas, oli Trotski 1929. aastal sunnitud Nõukogude Liidust põgenema. Vaatamata

Kindral Ernst Põdder 1926. aastal.

62

AJALUGU

Soome panus Eesti suurtükiväe taasloomisse Soome erukolonel Jouko Kivimäki räägib, kuidas 17 aastat tagasi taastati Eestis suurtükiväepataljon ja milline oli soomlaste roll taasiseseisvunud Eesti suurtükiväe ja kogu tuletoetuse loomisel.

A

SÕDUR NR 2 (83) 2015

ugustis 1991 palus Eesti Soomelt tuge, et tagada taasiseseisvunud riigi julge­ olek. Soome piirivalve­amet reageeris kiiresti. Eestlastele anti vajalikku varustust ja juba 1992. aasta sügisest hakati Santahamina Soome Maakaitsekõrgkoolis ja Lappeenranna Soome Maakaitsekoolis korraldama Eesti ohvitseride ja allohvitseride väljaõpet. Küll aga keeldus Soome saatmast Eestisse sõjalisi nõustajaid. Eestisse saabus ainult vabatahtlikke toetajaid, enamik neist Soome erusõjaväelased.

Uue sõjalise abi palve esitas Eesti Soomele 1996. aastal, küsides väljaõppe­ toetust, spetsialiste ja varustust. Soome vastus oli positiivne, sest Venemaa üksuste lahkumise järel Eestis tekkinud olukord oli varasemast sootuks erinev.

President Martti Ahtisaare ettepanekul kiitis Soome valitsuse välis- ja julgeolekupoliitika nõukogu abiandmise ja selle rahastamise heaks. Varustuse tarned otsustati lahendada iga juhtumi puhul eraldi.

1996. aasta kevadel loodi Soome peastaabi alluvusse abiprojektide teostusüksus nimega „Eesti projekt“ ehk „Viro projekti“. Eestisse määrati selle Soome-poolseks läviohvitseriks erukindralmajor Pentti Lehtimäki. Leping spetsialistide saatmiseks kirjutati alla Tallinnas 1996. juunis ja Soome erusõjaväelaste hulgast asuti palkama erinevate relvaliikide ja tegevusvaldkondade spetsialiste, keda kõige aktiivsemal hetkel oli kolmkümmend. Projekt Eesti abistamiseks lõppes 2003. aastal.

EESTI SUURTÜKIVÄE LOOMINE ALGAB Soome suurtükiväe väljaõppesüsteemiga tutvus kolonelleitnant Kuido-Uno Tiidolepp 1994. aasta suvel. Pärast seda

Jouko Kivimäki ERUKOLONEL

muutusid relvaliigi juhtkondade kohtumised regulaarseiks, et arutada läbi Eesti suurtükiväe arendamisvõimalused.

Mina siirdusin Soome suurtükiväe­ brigaadist reservi 1. juunil 1996. Juba juuni lõpus helistas mulle tollane Soome suurtükiväe inspektor kolonel Esa Tarviainen ja andis teada Eesti huvist taasluua oma suurtükivägi. Soome pidi tarnima Eestisse väljaõppe alustamiseks vajaliku relvastuse ja korraldama välja­ õppe. Tarnitavaks relvamudeliks pidi saama 105 mm välihaubits H61-37, mille kasutamisest Soome loobuma hakkas ja abiprojekti käivitumise korral vajati selle eestvedajaks soomlasest eruohvitseri. Kolonel Esa Tarviainen uuris, kas võtaksin ülesande täitmise enda peale.

Nõustusin seda vastutust kandma.

1996. aasta oktoobri lõpus teatas kolonelleitnant Reijo Vainio, et Eesti suurtükiväe arendusprojekt käivitub ja minust saigi Eesti tingimustele vastava suurtükiväe arendaja.

SOOME RELVATEHING HAKKAB ILMET VÕTMA Praktiline koostöö algas 5. novembril 1996. Soome peastaap korraldas kolonel Esa Tarviaineni juhtimisel nõupidami-

Tarnitavaks relvamudeliks pidi tulema haubits 105 H 61-37, mille kasutamisest hakkas Soome loobuma.

se, kus esitleti Soome suurtükiväe väljaõppesüsteemi ja arutleti varustustarnete üle. Nõupidamisel osalesid Eestist suurtükiväe inspektor kolonelleitnant Kuido-Uno Tiidolepp ja tõlgina major Sven Ise. Järgmisel päeval külastasime Vekaranjärve piirkonnas jalaväepataljoni tuletoetussüsteemi esitlust, 105 mm väli­ haubitsatega varustatud suurtükiväepataljoni ühe tulepatarei tulepositsiooni ja muid olulisi tegevuspunkte.

Esitlus ja näidislaskmised andsid külalistele selge pildi relvasüsteemist, mida olime valmis neile tarnima. Vestluses kolonel Esa Tarviaineniga leppisime kokku, et pakume Eestile meie standarditele vastava suurtükiväesüsteemi, kuigi palutud oli vaid abi suurtükiväe loomisel.

1996. aasta kahe viimase kuu jooksul üritasin saada võimalikult adekvaatse pildi Eesti olukorrast. Eesti peastaap soovis luua kaitseväkke välisuurtükiväe ja korraldada oma tuletoetussüsteem sarnaselt Soome eeskujuga. Minu poolt 1996. aasta novembris koostatud esialgne plaan vastas Eesti vajadustele, kuid peagi selgus, et selle elluviimine praktikas oli vastavalt ettenähtud ajakavale võimatu.

TAPA LINN SAAB SUURTÜKIVÄE Loodava suurtükiväeüksuse võimalik asukoht oli lahtine. Pakkusin, et üksus peaks paiknema juba olemasolevas sõja­ väelinnakus, mille läheduses oleksid sobivad väljaõppe- ja laskealad. Eesti suurtükiväeinspektor teatas, et nemad olid jõudnud samadele järeldustele ja käisid üksuse asukohaks välja Tapa linna. Olin Tapat ja selle ümbrust külastanud 1996. detsembris ja arvasin, et trööstitu taristu tõttu ei pruugi koht olla parim valik.

Tapale paiknemise plaanidega tutvuma läksime koos Kuido-Unoga uuesti 1997. aasta jaanuaris. Mäletan selgelt, millised mõtted mul tulevase linnaku alal tänavakingades lumes kahlates meeles mõlkusid. Maastiku poolest suurtükiväele sobiva linnaku ehitustöö maht tundus olevat liiga suur.

Uuesti 1998. aasta suvel Tapale tulles olin üsnagi üllatunud, kui kiiresti

AUTORI FOTO

63

AUTORI FOTO

Soome mereväe miinipraam Porkkala tõi 9. detsembril 1997 Tallinna sadamasse esimese partii varustust. Pildil on 105 H 61-37 haubits oma uue kodumaa pinnal.

„Viro projekt“ korraldas Tallinnas 2000. aasta märtsis mõõdistuskursuse. Kolonelleitnant Kuido-Uno Tiidolepp (vasakult esimene) jälgib astromõõdistuse läbiviimist. Vasakult teine on õppurina harjutamas tänane suurtükiväepataljoni staabiülem major Marko Tomentšuk

oli jõutud vajalik taristu üles ehitada.

Esimesed suurtükiväegrupi ajateenijad majutusid kasarmu viimasel korrusel. Üksuse staap asus teisel pool maanteed väiksemas kahekordses hoones. Osa selle kõrval paiknenud varjualustest oli ehitatud remondi- ja laopindadeks ning seega olid vajalikud tingimused välja­ õppe alustamiseks olemas.

Puudus otsus väljaõppekoosseisu moodustamiseks ja väljaõppeks vajalik erivarustus. Tuli leida vabatahtlikud ohvitserid ja allohvitserid, kes moodustaksid loodava relvaliigi kasvulava. Värbamine oli raske, sest paljude jaoks oli Tapa linn teenistuskohana vastuvõetamatu. Lisaks

KEELEPROBLEEMID, KOOSSEISUD JA VÄRBAMISED Koostöö algusest meenuvad esimesena keeleprobleemid. Kuido-Uno Tiidolepp oskas lisaks emakeelele vene ja inglise keelt. Mina olin õppinud saksa keelt.

Esialgu kasutasime omavahel tõlgi abi, kuid tõlkide vajadus oli väga suur ja

SÕDUR NR 2 (83) 2015

Lisaks suurtükiväeinspektor kolonelleitnant Kuido-Uno Kohe koostöö alguses sai mulle selgeks, Tiidolepale teenis Eesti kui algusest eestlased alustama pidid. kaitseväes kõigest paar Suurtükiväeinspektor kolonelleitnant Kuido-Uno Tiidolepale lisaks teenis suurtükiväealast väljaõpet Eesti kaitseväes kõigest paar suurtükisaanud ohvitseri. väe-alase väljaõppe saanud ohvitseri.

RELVALIIGI LOOMINE ALGAS VÄIKESTE SAMMUDENA

oli vaja langetada otsust suurtükiväe üksuse loomiseks.

Pärast sobivate kandidaatide leidmist alustati kohe väljaõppega Soomes, sest Eestis polnud selleks vajalikku varustust. Kergeid miinipildujaüksuseid õpetati välja juba jalaväepataljonides ja see valdkond muutusi ei vajanud.

Tankitõrje­ üksuste väljaõpe oli samuti jalaväeüksuste vastutada. Eesti oli just hankinud rasked miinipildujad, kuid puudus üksuste struktuur ja väljaõpet polnud alustatud. Suurtükiväeinspektori alluvuses töötas vaid üks noor miinipilduja-alase väljaõppega ohvitser. Seega otsustasin, et algselt paika pandud ajagraafik ei vasta tegelikele võimalustele ja väljaõppe peab viima vastavusse koostööpartneri reaalse võimekusega.

Leppisime kolonel Kuido-Uno Tiido­lepaga kokku, et mind kasutatakse tema alluvuses vastavalt tema kavale ja prioriteetidele. Panime paika ajaraami, mille jooksul on tehtud ettevalmistused jalaväe- ja suurtükiväepataljoni kaudtulesüsteemi väljaõppe alustamiseks, et väljaõppega saaks juba 1998. aastast algust teha.

Kokkulepitud ajal sõitsin Eestisse, kus esitlesin oma plaani koos põhjenduste ja erinevate tegevusvariantidega.

Kuido-Uno Tiidolepp tõlkis materjalid eesti keelde ja esitles neid omakorda Eesti kaitseväe juhtkonnale. Selline töökorraldus toimis suurepäraselt. Soome jalaväebrigaadi struktuuri põhjana kasutades koostasime 1997. aasta esimesel poolel pataljoni tuletoetussüsteemi, suurtükiväepataljoni koosseisu- ja varustustabelid ning minimaalse väljaõppestruktuuri. Eesmärk oli luua 8–10 tegevväelasest koosnev koosseis, kes väljaõppeperioodi jooksul suudaks välja õpetada ühe tulepatarei ja teised vajalikud toetusmeeskonnad. Plaani õnnestumise eeldus oli üksuse paiknemine juba toimivas sõjaväelinnakus. Koostasime nimekirja tingimustest, mida kiirväljaõppe saanud suurtükiväelased peaksid ise enne ajateenijate väljaõppega alustamist oskama ja kohendasime soomlaste väljaõppekavad Eesti ajateenistuse süsteemiga sobilikuks.

nende kasutusaeg seetõttu piiratud.

Pealegi polnud eesti keeles mitut olulist sõjalist oskussõna ja terminit, mistõttu kasutasime lisaks sõnastikele varustuskatalooge või joonistasime mõiste paberile. Aja möödudes hakkasin eesti keelt mõistma ja hiljem isegi mõnevõrra rääkima, samuti hakkas Kuido-Uno Tiidolepp soome keelest aru saama ja peagi polnudki tõlki vaja.

Teine eredam mälestus on koosseisude koostamine. Suurtükiväepataljoni struktuuri ja koosseisu saime kiiresti paika ja see kinnitati peaaegu muutusteta. Samuti läks jalaväepataljoni miinipildujapatarei koosseisuga. Samas aga ei kiitnud mitu nõukogude armees teeninud vanemohvitseri heaks põhimõtet paigutada tulejuhid orgaaniliselt jalaväeüksuste koosseisu. Koostasime suurtükiväeinspektoriga mudeli, mis osutus tegelikult isegi paremaks kui Soomes kasutatav. Esialgu heaks kiidetud mudelile tekkis üllatuslikult vastuseis. Kuigi põhjendasin lahendust Soome viimastes sõdades saadud kogemustele toetudes, muudeti pataljoni tulejuhtimise põhimõtteid aastate jooksul korduvalt, kuid seda „lahingut“ jälgisin ma kõrvalt, kuna otsuse tegemine ja selle eest vastutamine oli siiski eestlaste pädevuses.

1997. a kevad oli Eesti suurtükiväeinspektorile kiire aeg. Samaaegselt planeerimisega pidi ta alustama tulevase suurtükiväeüksuse mehitamiseks isikkoosseisu värbamist. See polnud lihtne ülesanne, sest kõikjal valitses personalipuudus. Pealegi ei saanud ta tuleviku osas konkreetseid lubadusi anda, sest otsust üksuse loomise kohta polnud veel kinnitatudki.

Suve jooksul leiti kokku seitse meest, kes lubasid mõelda oma eriala vahetamisest suurtükiväe eriala vastu. Tulevast väljaõpet kergendas nende miinipilduja-alane taust. 1997. aasta augustis kutsuti mehed nädalaks Rovajärvi polügoonile jälgima laskmisi relvasüsteemist, mille kasutajaks neid koolitada taheti. Pärast laskmisi olid kõik nõus uue relvaliigi õpingutega alustama.

AUTORI FOTO

AJALUGU

105H on hõivanud positsiooni Niinisalo polügoonil ja käsil on lehviku andmine.

Eestlased teevad ja soomlased jälgivad kõrvalt.

AUTORI FOTO

64

Esimesed laskmised Niinisalos märtsis 1999 on lõppenud. Eesti ohvitseride näost peegeldub kergendus õnnestunud laskmistest. Paremalt teine on tollane suurtükiväegrupi ülem kapten Rein Luhaväli.

seks. Lisaks oli nimekirjas tulejuhtimise ja miinipildujapatarei varustust ning sidevahendeid. Sama aasta novembris kiitis Soome valitsus heaks varustuse loovutamise Eestile. Tasub mainida, et suurtükid olid väga heas korras ja mitmest oli lastud vaid proovilaske. Laskemoon oli uuendatud ja laskmisteks igati

VARUSTUS SAABUB EESTISSE

SÕDUR NR 2 (83) 2015

1997. juunis edastati Soome peastaapi eelnevalt Eesti suurtükiväeinspektoriga üle vaadatud nimekiri varustusest, mida vajati Eestis suurtükiväe alase väljaõppe alustamiseks. Põhilise osa neist moodustas 18-relvalise suurtükiväepataljoni varustus, mis sisaldas kõike hädavajalikku väljaõppeks, laskmiste läbiviimiseks ja kasutajataseme hoolduse korraldami-

Samas aga ei kiitnud mitmed nõukogude armees teeninud vanemohvitserid heaks põhimõtet, mille järgi tulejuhid paigutati orgaaniliselt jalaväeüksuste koosseisu.

sobiv. Muus osas oli varustus vananenud, kuid kasutuskõlblik.

Esimene saadetis sisaldas suurtükiväepataljoni varustuse põhiosa, patarei jagu suurtükke ja pataljoni tasandi vahendeid. Teine saadetis koosnes 13 suurtükist ja anti Tallinnas üle veebruaris 1998. Raadiosaatjad, laskemoon ja varustusekastid toimetati Eestisse aasta hiljem.

SUURTÜKIVÄELASTE VÄLJAÕPE ALGAB 1997. aasta septembris läks eestlaste suurtükiväealane eriväljaõpe lahti.

Jyväskylä lähedal Lievestuore depoos õpetati neljale eestlasele nädala jooksul 105 mm haubitsa ehitust ja hooldust.

Mõnel väljaõppel osalenuist puudusid

65

elementaarsed tehnilised alusteadmised, kuid hoolimata sellest saavutasid nad kursusel sellise taseme, et viisid juba enne esimesi laskmisi 2000. aastal iseseisvalt läbi haubitsate laske-eelset kontrolli.

Põhiväljaõpe viidi läbi oktoobris Niinisalos paiknevas Soome suurtükiväebrigaadis ja suurtükiväekoolis. Kahe nädala jooksul korraldati kaheksale tulevasele suurtükiväelasele erinevaid suurtükiväe erialasid käsitlev kursus.

Väljaõppes osales ka neli miinipilduja eriala ohvitseri, kellele õpetati jalaväepataljoni miinipildujaüksuse tegevust.

Kursuse lõpus korraldati kahepäevane õppus, mille järel tõdeti, et õppurid valdasid rahuldaval tasemel oma eriala ja on põhimõtteliselt valmis alustama väljaõppe läbiviimist 1998. aasta alguses Eestis.

VÄLJAÕPET VIIDI LÄBI ERINEVAL MOEL Eestlaste väljaõpe toimus peamiselt kolmel viisil. Esimesed tulevased instruktorid õpetati välja Soome üksustes korraldatavatel erikursustel, kus nad saavutasid üsna kiiresti rahuldava taseme, et olla valmis alustama ajateenijate väljaõpet, niipea kui vastav varustus Eestisse saabub.

Teine võimalus oli saata soome keelt oskavaid eestlasi Soomes korraldatavatele erialakursustele. See oli kõige efektiivsem viis väljaõppe läbiviimiseks, kuid nõudis osalejatelt head keeleoskust. Need soome tegevväelastele mõeldud tasemekursused andsid korraliku baasi Eesti suurtükiväe iseseisvaks arendamiseks. Koos kolonelleitnant Tiido­ lepaga koostatud plaani eesmärk oli välja õpetada 15 eestlasest suurtükiväeohvitseri, kellest pidid saama relvaliigi arengu võtmeisikud ja Eesti sõjaliste õppeasutuste suurtükiväeala õppejõud.

Kolmas võimalus olid „Viro projekti“ korraldatud väljaõppeüritused, mille abil korraldati peamiselt täiendõpet ja mille läbiviijad olid nii „Viro projekti“ raames tegutsevad eruohvitserid kui ka Soome kaitseväe tegevväelased.

1998. aasta alguseks olid Eesti tulejuhtimismeeskondade ja jalaväekompaniide miinipildujarühmade väljaõpe lõpule viidud. Väljaõppele lisaks vajasid instruktorid väljaõppematerjale ja relvaliigi määrustikke. Eestikeelne miinipilduja

SUURTÜKIVÄE ÜKSUS LUUAKSE 1998. AASTAL 1998. aasta märtsis oli otsus suurtükiväeüksuse taasloomiseks tehtud ja 20. märtsil alustas Tapal tegevust väljaõppeüksus nimega suurtükiväegrupp, millest nüüdseks on saanud 1. jalaväebrigaadi alluvuses olev suurtükiväepataljon.

Suurtükiväegrupi esimeseks ülemaks määrati leitnant Rein Luhaväli, kelle roll üksuse loomisel on igati austustvääriv.

Eraldatud vahendid puudusid ja aega oli vähe, sest esimene tulepatarei jagu ajateenijaid pidi saabuma Tapale juba aprillis. Toetust kuskilt loota polnud ja lisaks sellele tuli kaheksast Soomes kiirväljaõppe saanud tegevväelasest Tapale vaid pooled. Kuid pataljoniülem hakkas aktiivselt tegutsema ja peagi sai välja­ õppega alustada.

VÄLJAÕPPEÜRITUSI LISANDUS PIDEVALT 1998. aasta kevadel eestlastele läbi viidud kärbitud laskmiste läbiviimise kursuse tulemusena võeti Eestis kasutusele Soome ohutuseeskirjade süsteem. 1998. aasta mais õpetati viiele eestlasele nädalasel kursusel Tallinnas varustuse hulka kuuluvate stereo-kaugusmõõdikute kasutamist. Suvel korraldati kaks kursust, kus käsitleti tulepatarei põhitegevusi.

Esimene kursus viidi läbi Tapal ja teine Niinisalos, kuna Eesti suurtükiüksustel puudusid endiselt veokid suurtükkide vedamiseks. Kummalgi koolitusel osales kuus tulevast relvainstruktorit.

Oktoobris korraldati Tapal nädalane arvutajate kursus, kus harjutati laskeandmete arvutamist ning patareiülema ja arvutajate omavahelist koostööd. Lisaks

Suurtükid olid väga heas korras ning mitmest neist oli lastud vaid proovilaske.

viiele tegevväelasele osalesid kursusel ka tulepatarei ajateenijatest arvutajad.

LASKEHARJUTUSED KUI VÄLJAÕPPEKONTROLL Eestis ei saanud laskmisi läbi viia, kuna laskevälja kasutamise luba polnud veel kinnitatud. Lahinglaskmiste läbiviimine oli aga ajateenijate ja instruktorite oskustes veendumiseks hädavajalik. Jõudsime Soome suurtükiväeinspektori kolonel Jouko Alasjärvega järeldusele, et esimesed laskmised võib läbi viia Soomes suurtükiväekooli väliõppuse ajal.

Selline asi vajas Soome valitsuse luba, mille saamiseks kasutasime põhjendust, et Soomel kui varustuse loovutajal on moraalne vastutuse tagada, et kasutajakoolitus on põhjalikult läbi viidud. Loa saamisega probleeme ei tekkinud.

Vastavalt koostatud lepingule pidid eestlased saabuma Soome tsiviilriietes ja ilma relvadeta. Õppusel võis kasutada oma välivormiriietust ja varustust. Soome andis Eesti üksusele tasuta laskmisteks vajaliku varustuse ja „Viro projekt“ korvas kõik õppusega seotud väljaminekud.

Eesti väljaõppeüksuse koosseisu kuulus kokku 80 isikut, kes saabusid Soome 14. märtsil 1999. Esmaspäeva hommikul sai üksus, mis koosnes pataljoni juhtimispunktist, kompanii tule­juhtimisjaost ning tulepatarei- ja side osadest, vajaliku varustuse kätte ja liikus maastikule, kus alustati kasutajatasandi väljaõppega.

Teisipäeva õhtul liiguti polügoonile, kus kolmapäevast reedeni viidi läbi laskmised, mis õnnestusid suurepäraselt, kuigi esimesel päeval tekkis relvadel mitu tõrget. Osa tõrkeist tekkisid kasutajate kogenematusest ja oskamatusest.

Esimesed laskmised Eestis viidi läbi Ida-Eestis Viivikonna karjääris 28. aprillil 2000. Soetatud relvi oma käega proovida oli väga oluline ja seda tehti suurtükiväepataljoni taktikalise õppuse käigus, mis kulmineerusid otselaskmistega. Kuigi laskmisteks oli kasutada vaid neli mürsku relva kohta, õnnestus kõik sihtmärgid pihuks ja põrmuks teha.

Kuigi sellega tihedam ühine väljaõpe lõppes, korraldati Soomes veel mitu laskeharjutust, enne kui eestlased jõudsid oma esimeste kaudtule laskmisteni Eestis.

Olen hiljem käinud korduvalt Tapa sõjaväelinnakus ja silma jääb seal teenivate suurtükiväelaste tugev sisemine side, mis on järjepideva arengu kindlustamiseks väga oluline.

Tõlkinud kolonellitnant Kaarel Mäesalu

SÕDUR NR 2 (83) 2015

OLUKORD ESIMESE KOOSTEGUTSEMISE AASTA JÄREL

valdkonna määrustik oli olemas, samas suurtükiväes olid kasutusel vaid soomekeelsed õpikud, mis polnud sisu mõttes otseselt kasutatavad.

Juba 1997. aasta sügisel alustasin Soome tulejuhtimisõpiku kohendamist Eesti tingimustele sobivaks. 1998. aasta kevadeks eesti keeles ilmunud õpik käsitles tulejuhtimise põhimõtteid jala­ väerühmast kuni jalaväepataljonini.

Samadel alustel koostasime järgmiseks koos Eesti suurtükiväe inspektoriga tule­patarei tegevust käsitleva õpiku.

66

TUTVUSTUS

Ülevaatlik kokkuvõte tänapäevasest meresõjapidamisest Eelmisel aastal ilmus tuntud akadeemiliselt kirjastuselt Routledge Ian Spelleri raamat „Understaning Naval Warfare“. Nagu pealkiri ütleb, on raamatu eesmärk tutvustada lugejale tänapäevase meresõja(pidamise) keerukat valdkonda. Raamat on mõeldud nii sõjanduse õppurile kui ka tavalugejale.

Ott Laanemets VANEMLEITNANT MEREVÄEKOOLI TAKTIKASEKTSIOONI ÜLEM

A

SÕDUR NR 2 (83) 2015

utori eesmärk ei ole algupärase meresõjateooria loomine, vaid olulisima senikirjutatu ja -praktiseeritu kokkuvõtmine.

Iga peatükk on varustatud korraliku viiteaparatuuri ja kirjanduse loeteluga, mida käsitletud teema kohta süvendatult edasi lugeda. Seetõttu on tegu hea lähtekohaga, mille abil mere­ sõjapidamise maailmaga tutvust teha.

Raamatu esimeses osas käsitletakse meresõjapidamise ja merevõimu klassikalisi kontseptsioone. Erinevalt maismaast mõjutab meri inimtegevust merel hoopis rohkem ja nii algab kogu käsitlus just merekeskkonna igakülgse kirjeldamisega. Arusaadavalt vaadeldakse järgmisena anglosaksi kultuuriruumist pärinevat klassikalist merestrateegiat: mereülemvõimu (command of the sea) ning Mahani ja Corbetti kirjutisi. Samas mahus leiavad käsitlemist ka alternatiivsed merestrateegiad: ristlejasõda, Prantsuse jeune école ja admiral Castexi mõtted, Saksa admiral Tirpitzi risiko­ flotte ja Saksa merestrateegia kahes maailmasõjas, Nõukogude uus koolkond ja admiral Gorškovi kirjapandu ning tuumaajastu merestrateegiad. Samuti leiab raamatu esimeses osas kajastamist mereväediplomaatia.

Raamatu teises osas vaadeldakse mere­ sõjapidamise tänapäevaseid ra-

• Understaning Naval Warfare • Ian Speller • London, New York: Routledge, 2014 • 217 lk kendusi. Laias laastus saab sõjapidamise merel jaotada operatsioonideks merel ja merelt. Esimese jaotuse alus on mereala valdamine (sea control), s.o tegevus­ vabadus soovitud aja jooksul oma eesmärke saavutada. Ühelt poolt kasutatakse mereala valdamist sõjaliseks meretranspordiks, blokaadide, embargode ja karantiinide jõustamiseks ning merekaubanduse kaitseks.

Teisalt on mereala valdamine jõu kuvamise eeldus. Selleks on löögid merelt (naval strikes) lennukite, rakettide, harvem ka laevasuurtükkidega ning mere-

dessantoperatsioonid. Mereala valdamise alternatiiv on väiksema võimekusega merevägedel mereala valdamise takistamine (sea denial). Lisaks puhtsõjalistele tegevustele leiab kajastamist ka mereline julgeolek (maritime security), mis on tänapäevase meresõjapidamise lahutamatu osa. Raamatu viimases peatükis vaadeldakse eri riikide mereväepoliitikate tulevikku ja arenguid.

Nagu eespool mainitud, pole Ian Spelleri eesmärk luua uut meresõjateoreetilist teadmist, vaid kokku võtta olemasolev. Siiski väärib märkimist raamatu kokkuvõte, milles autor toob välja kaheksa järeldust tänapäevase mere­ sõjapidamise kohta: 1. meri on endiselt oluline tegur riiklikus ja rahvusvahelises julgeolekus; 2. maapind, kus inimene elab, on endiselt merest olulisem; 3. merevägede rollid on sõjapidamine, diplomaatia ja korratagamine; 4. nimetatud rollide piirid on tänapäeval hägusad ja omavaheline kattuvus on suurenenud; 5. traditsioonilised merestrateegia kontseptsioonid on endiselt olulised, kuid neid tuleb kohandada tänapäevastesse oludesse; 6. tuleviku mereline sõjatander on äärmiselt keerukas, nõudes mere­ vägedelt koostööd nii teiste merevägede, ühendväe teiste väeliikide kui ka muude ametkondadega; 7. merevägede tegevuses võib näha nii modernistlikke, st riigi enda huvide eest seismise, kui ka postmodernistlikke, st kollektiivselt rahvusvahelise julgeoleku eest seismise jooni; 8. pole olemas üht universaalset mere­ väepoliitika lahendust, vaid iga riik peab selle ise endale looma.

Raamatu autor Ian Speller on Iiri Maynoothi ülikooli professor, töötanud ka Ühendkuningriigi staabikolledži õppejõuna, tema uurimisvaldkond on tänapäevane sõjaajalugu, meresõjaajalugu, merestrateegia ja tänapäevane sõjapidamine.

VARUSTUS JA VIDINAD ELU JA SURMA PIIRIL Eesti sõjamuuseumis on avatud Rootsi Armeemuuseumi rändnäitus

Välja on pandud umbes 1200 eset 19. ja 20. sajandi sõdade ja sõjavägede argipäevast

Avatud K-P 11-18 Eesti sõjamuuseumi aadress: Mõisa tee 1, 74001 Viimsi, Harju maakond