Sõdur 3/23

Page 1

EESTI SÕJANDUSAJAKIRI AASTAST 1919 NR 2 (130) 2023 lk 6–15 Kõik, mis vaja teada kaitseväe harjutusväljadest Kevadtorm 2023 lk 16–27 Pärnu mees, kellest algas 30-aastane sõda lk54–65 Tankid Ukraina sõjas lk 34–45

sisukord

4 Lühiuudised

6 Harjutusvälju arendatakse hoogsamalt kui varem

16 Kokkuvõte õppusest Kevadtorm 2023

20 Eriüksuse kütirühm Kevadtormil

28 Euroopa suurriikide dilemma Ukraina sõjas

34 Tankid Ukraina sõjas

46 Kurski tankilahingud

1943: kas tõesti maailma suurimad?

56 Pärnu mees, kellest sai alguse 30-aastane sõda

66 Uued raamatud

Ajakiri Sõdur on tellitav ExpressPosti tellimiskeskkonnas https://tellimine.ee/est/sodur.

Samuti saab ajakirja tellida Omniva postkontoris, postipunktis või kirjakandja vahendusel.

Tellimishind: 12 kuud 16,30 eurot, 6 kuud 8,15 eurot

Väljaandja küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus

Toimetus Juhkentali 58, Tallinn 15007 sodur@mil.ee

Peatoimetaja Heiki Suurkask heiki.suurkask@mil.ee / 717 2416

Toimetaja n-ltn Raiko Jäärats

Keeletoimetaja Diina Kazakova

Kujundaja lvo Sokka

Trükitud Joon trükikojas

Kaanefoto lpn Antero Noor

ISSN 1406-3379

Sisukord SÕDUR juuni 2023 3
56
46
16
34

Okas sai läbi

7. mai hommikul lõppes kaks päeva varem vabariigi valitsuse otsusega välja kuulutatud lisaõppekogunemine Okas ja õppusel osalejad läksid koju. Lisaõppekogunemine keskendus kaitseliidu Lõuna maakaitseringkonna üksuste valmisoleku kontrollile ja väljaõppele. Selle käigus harjutasid õppusel osalenud maakaitseväelased väikeüksustena varitsuste püstitamist, kontroll-läbilaskepunkti rajamist ja nendega kaasnevaid tegevusi.

Kaitseväe juhataja ettepanekul kutsuti reedel, 5. mail lisaõppekogunemisele Okas 23-2 ligi 607 kaitseliidu Lõuna maakaitseringkonna Tartu, Põlva, Sakala, Võrumaa ja Valgamaa maleva koosseisus maakaitseüksustesse kuuluvat reservväelasest kaitseliitlast. Õppuse korraldamise toetuseks kaasati lisaks 300 kaitseliitlast.

Lisaõppekogunemisel Okas kontrollivad kaitsevägi ja kaitseliit lahinguvalmidust ning see on ka kogu riigikaitse käsuahela hindamine alates vabariigi valitsuse otsuste langetamisest kuni kiirreageerimisstruktuuri reservväelaste kogunemiseni.

Eestisse saabus üle 30 NATO sõjalaeva

Tänavune Läänemere suurim merevägede õppus Baltops 23 sai alguse 3. juunil Tallinnast. Õppuseks saabus pealinna üle 30 NATO sõjalaeva ja ligi 3700 mereväelast.

«Selleaastane Baltops on meile ajalooline sündmus, sest nii suurt NATO merevägede kohalolu ei ole kunagi varem Eesti pinnal korraga olnud,» ütles Eesti mereväe ülem kommodoor Jüri Saska. «Baltops 23 näitab liitlaste pühendumust Eesti ja kogu Läänemere regiooni kaitsele ning tõestab, et meie vetes harjutamine on selleks kaitseks ülioluline.»

Tallinnasse tulnud liitlaslaevad olid pärit Ameerika Ühendriikidest, Rootsist, Poolast, Hollandist, Itaaliast, Saksamaalt, Suurbritanniast, Prantsusmaalt, Taanist, Hispaaniast, Leedust, Lätist, Soomest ja Norrast. Suurim osalev alus oli Ameerika Ühendriikide 6. laevastiku lipulaev USS Mount Whitney (LCC 20).

Kaitseväe õhutulejuhid harjutasid koostööd liitlaste pommitajate

Õppuse Kevadtorm käigus harjutasid liitlaste õhujõud koostöös Eesti õhutulejuhtidega kaitseväe keskpolügoonil pommitajate B-1 Lancer ja hävituslennukite Eurofighter Typhoon abil õhutuletoetuse pakkumist ja pommide heitmist.

B-1 Lancer on USA ülehelikiirusel lendav muudetava tiivanoolsusega pommitaja, mis on loodud läbima vastase radarjuhitavate õhutõrjesüsteemide mõjualasid madallennul. Lennuki ehitusel on kasutatud radarite elektromagnetlaineid neelavaid materjale koos elektroonilise segamise süsteemiga.

B-1 Lancer on USA suurima relvade kandevõimega pommitaja. Nende kodubaas on Ameerika Ühendriikides Texase osariigis Dyess õhuväebaasis.

4 juuni 2023 SÕDUR Uudised

Sõduripäevadel selgitati kaitseväe parim jagu

Kaitsevägi korraldas 10.–11. maini Remniku õppe- ja puhkekeskuses kaitseväe sõjalis-sportliku võistluse Sõduripäevad, mille eesmärk oli tugevdada sõdurite võitlusvaimu ja selgitada välja kaitseväe parim jagu. Kaks päeva kestval võistlusel tuli osalistel võistelda üheksal individuaalsel ja jaokoosseisu võistlusalal. Omavahel võeti mõõtu militaarses crossfit’is, miinivälja ületamises, köieveos, esmaabi andmises ja muudel aladel, mis panid proovile võistlejate vastupidavuse, nutikuse ja meeskonnavaimu. Üldarvestuses selgitati osalejate vahel välja kaitseväe parim jagu, milleks osutus

1. jalaväebrigaadi luurekompanii 246,5 punktiga. Teise koha pälvis

2. jalaväebrigaadi Kuperjanovi miinipildujapatarei võistkond 234 punktiga ja kolmandaks tuli

2. jalaväebrigaadi Kuperjanovi jalaväepataljoni staabikompanii jagu 222 punktiga.

harjutasid pommitajate ja hävitajatega

Meedikud hindasid meditsiiniõppusel Tervex kriisitaluvust

Õppuse Kevadtorm raames toimus

Tallinnas ja Jõhvis meditsiiniõppus Tervex, mille käigus hinnati kaitseväe meedikute eestvedamisel tsiviilhaiglate võimet lahendada masskannatanutega suurõnnetust.

«Eesti kaitseväe arstide ja reservmeedikute reaalsed kogemused missioonipiirkondadest on aastate jooksul toonud meie tsiviilhaiglatesse väga vajalikku ja väärtuslikku traumahaigete kohtlemise oskust ning meie inimesed teavad, kuidas kriiside korral ajaga võidu joostes inimeste elusid päästa,» ütles õppuse peakorraldaja kolonelleitnant Ahti Varblane.

SÕDUR juuni 2023 5 Uudised

Harjutusväljad

6 juuni 2023 SÕDUR Fookus
Klooga Männiku Soodla Sirgala Keskpolügoon Nursipalu Kikepera

Eestis on asutatud seitse harjutusvälja: kaitseväe keskpolügoon, Soodla, Klooga ja Männiku Harjumaal, Sirgala Ida-Virumaal, Nursipalu Võrumaal ja Kikepera harjutusväli Pärnumaal. Üle Eesti on ka kaitseväe ja kaitseliidu lasketiire ning muid harjutusalasid. Enamik neist aladest asub endistel nõukogudeaegsetel polügoonidel ning militaarrajatistel.

arendatakse hoogsamalt kui varem Harjutusvälju

Kaitseväe harjutusväljad on kriitilise tähtsusega keskkonnad, mis võimaldavad sõduritel täiustada oskusi relvasüsteemide, sidevahendite ja sõidukite kasutamisel ning annavad juhtidele hea võimaluse lihvida oma juhtimisoskuseid peensusteni.

Need harjutusalad pakuvad realistlikke tingimusi, mis aitavad sõduritel arendada oma oskusi, taktikat ja meeskonnatööd. Venemaa kallaletung Ukrainale, Eesti kaitsevõime suurendamine ning NATO idatiiva kaitse tugevdamine on tekitanud ka vajaduse parandada kiiremas korras kaitseväe harjutusvõimalusi ning suurendada täiendavate liitlaste vastuvõtu võimet.

Olemasolevad harjutusalad on praegu enda kasutuskoormuse kõvera tipus ning ka naabritel on pingestunud julgeolekuolukorra tõttu harjutusväljad aktiivses kasutuses.

Nii Eesti kui ka meie liitlased regioonis on suurendanud kaitsekulutusi ning investeerinud uutesse relvasüsteemidesse, mille tõttu on vaja rajada täiendavaid väljaõppealasid, et hoogustada väljaõpet ja tagada sõdurite valmisolek kiireks reageerimiseks kriiside ajal.

Seetõttu on käimas eri taristuprojekte üle Eesti, mis hõlmavad nii lisataristu ehitust kaitseväe linnakutesse kui ka harjutusaladele.

Harjutusalad on osa sõjalise väljaõppe ja kaitsevõime arendamise ajaloost, mis ulatub aastakümnete ja isegi sajandite taha. Nõukogude Liidu võimu ajal asus Eestis mitmeid suletud harjutusalasi, kus osal on jätkunud harjutustegevused praeguseni.

Nii mõnigi inimene veel mäletab, et Aegviidus asus Nõukogude Liidu tanki- ja suurtükipolügoon, mille

Selleks, et liitlased mõistaksid, milline on sõjapidamine meie tingimustes ja meie maastikul, peavad nad tunnetama nii Sirgala harjutusvälja kõledat tuult, keskpolügooni paksu lumekatet kui ka Nursipalu pehmet pinnast.

suurus oli 34 812 hektarit. Praegu nii mastaapset harjutusala ei ole – selle asemel on 5865 ha suurune Soodla harjutusväli, ligikaudu 12 000 hektari suurune kaitseväe keskpolügoon ning piltilus Põhja-Kõrvemaa.

Samuti on harjutusalasid, mida nüüdsel ajal enam ei kasutata. Näiteks esimese Eesti Vabariigi aegu toimusid soomusrongide laskmised Väike-Pakri sihtmärgialadele, mis ka hilisemal Nõukogude Liidu ajal olid sihtmärgialadena kasutusel.

Võrreldes nõukogudeaegse perioodiga on praegu harjutusalasid vähem ning need on üldiselt väiksemad kui varem, kuid sellest hoolimata on need alad ka tänapäeval äärmiselt olulised. Väljakud on kohandatud vastama tänapäevastele nõudmistele, tehnoloogilistele keerukustele ning väljaõppevajadustele. Need pakuvad realistlikke keskkondi, kus sõdurid saavad harjutada eri situatsioonides, sealhulgas maastikul orienteerumist, varjumist, sidepidamist ning erisuguste relvade ja lahingusüsteemide kasutamist.

Peale selle saab harjutusväljadel korraldada ka rahvusvahelisi õppusi ja koostööharjutusi liitlasriikidega. Sellised õppused aitavad tugevdada Eesti kaitsevõimet ja võimaldavad kaitseväelastel õppida teiste riikide kogemustest ning luua tihedamaid sidemeid. Selleks, et liitlased mõistaksid, milline on sõjapidamine meie tingimustes ja meie maastikul, peavad nad tunnetama nii Sirgala harjutusvälja kõledat tuult, keskpolügooni paksu lumekatet kui ka Nursipalu pehmet pinnast.

SÕDUR juuni 2023 7 Fookus
Hanna

Eesti kõige suurem harjutusväli on Harjumaal Kuusalu valla idaosas asuv 11 951 hektari suurune kaitseväe keskpolügoon, mis on 1. jalaväebrigaadi ning liitlasüksuste tihedas kasutuses. Harjutusväli asub mitmel kaitsealal ja nende lähistel.

Näiteks piirneb keskpolügoon idast Ohepalu looduskaitsealaga ning läänest Põhja-Kõrvemaa looduskaitsealaga, põhjas üle Tallinn-Narva maantee asub aga Lahemaa rahvuspark. Polügooni kuju meenutab liivakella, mille ulatus põhjast lõunasse on ligikaudu

17 kilomeetrit ning läänest itta eri kohtades 3,5–7,5 kilomeetrit.

Keskpolügooni keeruline liivakella kuju seab küll üksustele piirangu

lõunast põhja või põhjast lõunasse lii-

kumisel ning tegevuste planeerimisel, kuid sellest hoolimata on tegevuste ampluaa just sellel harjutusalal kõige suurem. Seal on võimalik korraldada lahinglaskmisi kuni kompaniisuurusele üksusele koos toetusüksustega ning kasutada nii käsitulirelvi, kaliibripiiranguteta kuulipildujaid ja meeskonnarelvi, milleks võivad olla nii tankitõrjegranaadiheitjad, miinipildujad, tankitõrjeraketikompleksid, mitmikraketiheitjad, õhutõrjekahurid kui ka haubitsad. Lisaks kasutatakse ala ka õhk-maa-laskmisteks ning lõhkamisteks.

Väljaõppeolude parandamiseks on keskpolügooni arendatud juba aastaid. 2021. aasta lõpul valmis ka mitu uut väljaõppeobjekti. Näiteks loodi keskpolügooni lõunaosasse C-IED väljaõp-

pealad, mille tulemusel on aladel võimalik korraldada C-IED õppetegevust. Loodi ka võimalused jää- ja veealuse lõhkamise teostamiseks ning valmis ka linnavõitluselementide ala ja laskemaja. Samuti on eelnevate aastate jooksul valminud üle 100 kilomeetri teid.

2022. aasta suvel kehtestas vabariigi valitsus ka kaitseväe keskpolügooni riigi eriplaneeringu ning anti nõusolek Natura erandi kohaldamiseks. Eriplaneeringu rakendamine parandab sõjalise väljaõppe võimalusi, eelkõige soomusmanöövervõime väljaarendamist, ning toetab liitlaste kohalolekut Eestis.

Oluliseks arenguvajaduseks on luua lähitulevikus tingimused soomustatud jalaväepataljoni lahinglaskmisteks koos toetusega toetusüksustelt. Kesk-

8 juuni 2023 SÕDUR Fookus
Õppus Tornaado keskpolügoonil.

polügooni arendusprogramm näeb ette liikumiskoridoride rajamist lahingumasinate lahinglaskmisteks, mis tähendab liikumist koos laskmistega. Koridoride ümber luuakse laske- ja õppeväljad ning kasutades teedevõrku saab korraldada lahinglaskmisi soomustatud jalaväepataljonil koos toetusega toetusüksustelt.

Soomusjalaväepataljoni lahingukoridori laius on 4–5 km ja pikkus 10–15 km. Sellel aastal on plaanis alustada ka uue 52 meetri pikkuse betoonist vaatlustorni ehitust sihtmärgiala lähedusse.

Planeeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise käigus tehtud Natura hindamise tulemusena selgus, et kavandatav arendus ja tegevus võib mõjutada Natura alasid, mistõttu töö-

Kaitseväe keskpolügoon

Kuusalu vallas

Pindala: 11 951 ha

Laiendatud ohuala läänes: 7117,9 ha

Laiendatud ohuala idas: 2360,4 ha

Väljaõppeobjektid: kaheksa laskevälja, kaks lasketiiru (600 m ja 300 m), kuus käsigranaadiheiteala, lõhkemata lõhkekehade ala (UXO ala), pioneeriõppekohad koos lõhkamisalaga, soomustehnika lahinglaskmisalad, meeskonnarelvade ja kaudtulerelvade tulepositsioonid, veetõkete ületamise alad, linnavõitluslinnak ja teeninduslinnak

Aastatel 1957–1992 kuulus nii keskpolügooni kui ka Soodla harjutusvälja ala Nõukogude Liidu armee Aegviidu laia kasutusalaga (tanki- ja suurtükiväe harjutusala) 34 812 ha suuruse polügooni koosseisu. Kaitseväe keskpolügoon on asutatud vabariigi valitsuse 23. oktoobri 2001. a korraldusega. Ohualad loodi valitsuse korraldusega 2015. aastal.

tati välja ka hüvitusmeetmed. Näiteks võetakse kaljukotkaste elupaikade hüvitusmeetmena kaitse alla Lääne-Virumaal asuv Peedla soo ja Valgamaal asuv Holdre lagesoo.

Kaitseväe keskpolügoon ei koosne vaid oma põhialast, vaid ka laiendatud ohualadest, mis asuvad keskpolügoonist nii läänes Põhja-Kõrvemaa ning idas Ohepalu looduskaitsealal. Laiendatud ohualad on võetud kasutusele, et võimaldada keskpolügoonil toimuvat väljaõpet, kus relvade ohualad ei mahu keskpolügooni alale ning kus reaalselt füüsilist tegevust aladel ei toimu (v.a Rabasaare linnavõitlusala).

Juhul kui polügoonil toimuvad tankitõrjerelvade või suurtükkide laskeharjutused, mille ohualad ei mahu keskpolügoonile, sulgetakse laienda-

tud ohuala, mille piir on äratuntav kollase-mustatriibuliste postidega ning kus laskmiste ajaks pannakse teedele ka tõkestajad kõrvaliste isikute mittesattumiseks ohtlikule alale.

Laiendatud ohualade puhul on oluline ka märkida, et nende kasutamine on lubatud ainult konkreetsetel perioodidel aastas, et hoida looduskaunid rekreatsioonialad avatud ka matkajatele, seene-marjulistele ning teistele loodushuvilistele. Keelatud on väljaõpet korraldada nii jõulude ja uue aasta vahelisel kui ka suvisel perioodil. Kaitseväele on antud ka suunis, et laskmiste arv aastas tohib ulatuda kõige rohkem 90 päevani. Seni ei ole nii suures mahus laiendatud ohuala kasutatud, möödunud aastal kasutati seda vaid ligikaudu 20 päeval.

SÕDUR juuni 2023 9 Fookus
Foto: kpr Martin Pedaja / kaitsevägi

Kaitseväe keskpolügoonist lääne pool Soodla jõele üles paisutatud veehoidla kallastel asub 5865 hektari suurune Soodla harjutusväli. Ligi 38% harjutusvälja pindalast moodustab Põhja-Kõrvemaa looduskaitseala ning ligikaudu 40% kogu alast on märgala. Suurim rabamassiiv, 1750 hektari suurune Koitjärve raba, asub harjutusvälja kagunurgas.

Soodla harjutusväli, mis nõukogude ajal oli Aegviidu polügooni osa, asutati 2015. aastal, misjärel on toimunud alas taktikaharjutused, kus relvalaskeharjutusi ei sooritata. Küll aga on ala kasutatud paaril korral kaudtule positsioonideks, et saaks teha kaudtulelaskmisi Soodla harjutusväljalt kaitseväe keskpolügoonile.

Kuna kaitseväe keskpolügoon on pea 100% aastas hõivatud ning üksustel on endiselt vaja teha mehhaniseeritud pataljoni väljaõpet, sh harjutada koostööd liitlasüksustega ning sooritada väiksemaid laskeharjutusi, on väljaõppevõimaluste parandamine Soodla harjutusväljal hädavajalik.

Möödunud aasta suvel algatas vabariigi valitsus Soodla harjutusvälja riigi eriplaneeringu. Tähtis on ka märkida, et Soodla harjutusväli ei laiene, küll aga täpsustatakse piiri kulgemist ning väljaõppeobjektide väljaarendamist.

Kuna Soodla harjutusväli on suhteliselt väike, on plaan keskpolügoonilt sinna üle viia väiksemad laskeharjutused, et suurel keskpolügoonil saaksid toimuda suuremad õppused raskerelvadega. Näiteks planeeritakse seal tegema hakata laskeharjutusi käsitulirelvadest, soomukilt (raske) kuulipildujast, soomuki pardarelvast, tankitõrjerelvadest.

Samuti teha suurtükilaskmisi Soodlast keskpolügooni sihtmärgialale (ainult keskpolügooni suunas), mida on erandkorras juba tehtud ka möödunud ja sellel aastal.

Soodla harjutusvälja arendusprogrammi kohaselt on vajalik rajada kolm laskevälja- ja taktikaala pindalaga ligikaudu 1270, 740 ja 520 hektarit. Lisaks kavandatakse nii Soodla harjutusväljale kui ka keskpolügoonile Põhja-Kõrvemaa kaudu

Soodla harjutusväli

Kuusalu ja Anija vallas

Pindala: 5865 ha

Väljaõppeobjektid: taktikaalad

Riigi eriplaneeringu raames planeeritakse alale laskeväljasid, lasketiire ja teid. Relvastus, mille kasutamist on Soodlas tulevikus vajalik harjutada: käsitulirelvad, (raske)kuulipilduja soomukilt, soomuki pardarelv, tankitõrjerelvastus (ainult alakaliiber, müraimitaator, õppemoon), tankilaskmised ainult treeningmoonaga, suurtükid ja HIMARS (ainult tulepositsioonidelt).

Asutatud 2015. aastal. Rajada on vaja veel kolm laskevälja- ja taktikaala pindalaga ligikaudu 1270, 740 ja 520 hektarit.

õhendusteid. Samuti võib harjutusväljale tulevikus rajada ka muid väljaõppeks vajalikke ehitisi, sh sillaületuskohti, vaatetorne, sildu, truupe, käsigranaadi heitekohti jms.

Soodla harjutusvälja riigi eriplaneering kavatsetakse vastu võtta

2024. aasta lõpuks, enne mida toimuvad avalikud arutelud ning keskkonnamõjude hindamised.

Alles pärast riigi eriplaneeringu kehtestamist vabariigi valitsuse poolt on võimalik alustada esimeste ehitustöödega.

10 juuni 2023 SÕDUR Fookus
K9 lahinglaskmised Soodlas. Foto: kpr Maria Grünberg / kaitsevägi Soodla harjutusväli

Rabasaare linnavõitluslinnak

Rabasaares asus varem turbatööstuse keskus. Rabasaare linnavõitluslinnakusse on ehitatud seitse eri korruselisusega ehitist ning sillaga ühendustee keskpolügooni ja Rabasaare küla vahele. Rabasaare linnak valmis 2023. a kevadel.

Laiendatud ohuala lääneosas, Rabasaares, avati selle aasta kevadel ka Eesti kõige suurem linnavõitluslinnak. Linnavõitluslinnak on ehitatud endisesse mahajäetud miljööväärtuslikku Rabasaare turbatööstuskülla, kust viimased elanikud lahkusid ligi viis aastat tagasi. Nüüd on alasse peale vanemate hoonete ehitatud ka seitse erineva korruselisusega hoonet, sillaga ühendustee keskpolügooni ja Rabasaare küla vahele ning üpris mahukas teedevõrgustik Rabasaare külla.

Uus linnavõitluslinnak on Eesti kõige moodsam linnaruumi imiteeriv harjutuskoht, mis koosneb vajalike väljaõppeelementidega, akende, uste ja treppidega, ehitistest.

Alale on lähenemiseks tagatud ka ligipääs eri nurkadest ja külgedest ning linnaku hoonestus on kavandatud võimalikult mitmekesine, kus oleksid olemas nii madalhoonestus kui ka tööstusala. Linnakut iseloomustab ka tihe tänavavõrk, mis võimaldab korraldada linnakus igasuguseid väljaõppeharjutusi.

Olemasolevate hoonete vahele on projekteeritud seitse uut hoonet ja ehitist koos erinevate ruumitüüpidega. Osa ruume tuleb ka ümberliigutatavate lahendustega ning mõnele hoonele on ehitatud võimalus uste lõhkamiseks. Üks hoonetest on kolmekorruseline, mille sarnast teiste linnavõitluslinnakute taristu hulgas ei esine.

SÕDUR juuni 2023 11 Fookus
Kaitseväe keskpolügoon Laiendatud ohualad

Kui varem on põhifookus olnud keskpolügooni väljaarendamisel, siis on sama tähtis ka harjutustingimuste parandamine Lõuna-Eestis.

Üheks selliseks harjutusväljaks, mille väljaõppetingimusi on vaja oluliselt suurendada, on 3134 hektari suurune Nursipalu harjutusväli, mis paikneb Võru maakonnas Rõuge ja Võru vallas, Võru linnast umbes 12 km kaugusel lääne suunas.

Praegu olemasolevast harjutusväljast moodustab suurema osa Keretü soo, mis mõned aastad tagasi sai kaitseministeeriumi eestvedamisel taastatud, selleks et vähendada väljaõppetingimuste loomisega kaasnevat mõju kaitstavatele liikidele ja looduskeskkonnale.

Seni on Nursipalu harjutusväli olnud peamiselt 2. jalaväebrigaadi (sh Kuperjanovi jalaväepataljoni), kaitseväe akadeemia ning Lõuna-Eestis

paiknevate kaitseliidu malevate kasutuses. Ajalooliselt asus sellel alal Nõukogude armee Nursi baas, mis hõlmas kokku 3703 hektarit ja oli osa Višnevski sõjaväemetskonna rajatistest, sealhulgas raketibaas ja dessantväe polügoon.

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist anti see piirkond Eesti kätte ning sellest ajast peale on kaitsevägi Nursipalu harjutusvälja laiendanud ja arendanud Eesti julgeoleku vajaduste kohaselt.

12 juuni 2023 SÕDUR Fookus
Kaitseväe akadeemia väljaõpe Nursipalus. Foto: n-ltn Mari-Liis Päären / kaitsevägi

Kavandatav laiendus

Nursipalu harjutusväli

Tsiatsungõlmaa

Möödunud aasta sügisel avalikustati aga esialgne plaan Nursipalu harjutusvälja laiendamiseks ida, lääne ja lõuna suunal ning kus olemasolev 3134 hektari suurune harjutusväli kasvaks ligikaudu 9882 hektari suuruseks. Nursipalu harjutusvälja laiendamine täidaks kaitseväe jaoks kolme eesmärki.

See annaks kaitseväele võimaluse korraldada ühe vähendatud pataljoni lahinglaskmisi koos kõrgema üksuse lahingutoetuse elementidega, kahe pataljoni põhilaskeväljaõpet samal ajal ning brigaadi taktikalisi manöövreid piiratud mahus.

Praegu ei ole Nursipalu harjutusväljal aga võimalik teha manööverharjutusi ning lisaks peavad üksused piirduma vaid väiksemate lahinglaskmistega laskeväljadel.

Alasse planeeritakse tulevikus rajada nii laskeväljad kui ka taktikaalad. Samuti lasketiirud erinevate relvade ja relvasüsteemide tarvis, eri relvasüsteemide positsioonid, sihtmärkide alad, lõhkamis- ja demineerimisalad, maastikusõidurada jpm.

Laiendus hõlmab ka laskeväljade ümber jäävaid ohualasid, et inimesed ei satuks kogemata relvade ohualadesse.

Nursipalu

Rõuge ja Võru vallas

Pindala: 3134 ha

Väljaõppeobjektid: kuus lasketiiru, kolm laskevälja, maastikusõidurada, linnavõitluse ala, teeninduslinnak, lõhkamis- ja käsigranaadi heiteala, mitu taktikaala.

Nursipalu harjutusväli asub alal, kus asus Nõukogude armee Nursi baasi Višnevski sõjaväemetskond – raketibaas, dessantväe polügoon – kokku 3703 ha. Nursipalu harjutusväli asutati vabariigi valitsuse otsusega 2008. aastal.

Praegu planeeritav harjutusvälja suurus koos laiendusega: 9882 ha

Laiendusala ulatub Antsla, Rõuge ja Võru valla alale. Laiendusele planeeritud relvad: kaudtulerelvad kuni 155 mm, mitmikraketisüsteemid, jalaväe lahingumasinate relvastus, soomuki relvastus, tankitõrjerelvad, õhutõrjerelvad, käsitulirelvad, õhk-maa-relvastus.

Tsiatsungõlmaa

väljaõppeehitised Võru vallas

Pindala: 32 ha

Nursipalu harjutusvälja koosseisu Tsiatsungõlmaa harjutusala rajati Juba külas 1993. aastal. 2013. aasta veebruaris avati Tsiatsungõlmaa harjutusalal elektroonilise sihtmärgisüsteemiga lasketiir, mida võis pidada Balti riikide moodsaimaks.

Oluline on ka märkida, et Nursipalu harjutusvälja suurus on kompromiss, mille tulemusena saab CV90 pardarelvast harjutada vaid vähendatud pataljoni manööverlahinglaskmisi. Endiselt on vajadus luua ka ajutisi tulepositsioone väljapoole harjutusvälju.

Ühtaegu harjutusvälja asutamise juriidiliste aluste korraldamisega on käimas ka Nursipalust ida poole jääva Tsiatsungõlmaa lasketiiru kõrvale lisataristu rajamine, liitlaste ja koduste üksuste vastuvõtmiseks. Lasketiiru kõrvale rajatakse täiendavad majutushooned, universaalhallid ning teedevõrgustik koos sidetaristuga, selleks et Nursipalu harjutusväljale suunduvad üksused saaksid vajaduse korral paikneda harjutusvõimaluste lähedal. Esmased olmetingimused luuakse juba selle aasta lõpuks.

Peale Tsiatsungõlmaa lisataristu ehitamise alustati ka uue täiendava projekteerimise ning ehitusega, mille valmimise tähtaeg on järgmise aasta suvel. Võru ja Rõuge valda rajatava uue tee eesmärk on tagada kaitseväele ja kaitseliidule ohutum ning parem ligipääs Tsiatsungõlmaa lasketiiruni. Uus tee jääb avatuks ka tavaliiklejatele.

SÕDUR juuni 2023 13 Fookus

Sirgala

Ida-Virumaal Narva-Jõesuu linnas

Mustanina külas asub 2834 hektari suurune Sirgala harjutusväli, mille puhul on tegemist alaga, kus kaevandamise lõppedes maa-ala metsastati. Sirgala harjutusvälja maastik pakub võimalusi, mis on teiste harjutusväljadega võrreldes unikaalsed. Näiteks on ala inimasustusest eemalseisev ning

kõrvalistele isikutele suuresti ka tööstusmaastiku olemuse tõttu suletud, mispärast võimaldab see riigikaitselise

õppe korraldamiseks tingimusi ja võimalusi, mida mujal Eestis ei leidu.

Avalikus meedias on vähem räägitud sellest, et praegu on käimas ka Sirgala harjutusvälja laiendamine, kus tulevase harjutusvälja suurus oleks ligikaudu 8332 hektarit. Harjutusvälja arendamisel on peaeesmärk tulevikus võimaldada samal ajal kahe mehhaniseeritud kompanii lahinglaskeharjutuste korraldamine kaitse- ja rünnakuülesande täitmisel, toetatuna lahingutoetuse ja lahinguteeninduse toetuse üksustega.

Alasse on planeeritud rajada nii laskevälju, mis võimaldaksid ühe mehhaniseeritud jalaväekompanii lahinglaskeharjutuste, tankitõrjeraketikomplekside relvalaskeharjutuste, raskekuulipilduja relvalaskeharjutuste korraldamist ning jalaväe lahingumasina pearelva kalibreerimist ja sisselaskmist.

Samuti on kavas rajada alasse ka käsigranaadi harjutusheiteala, kompaniitasemele linnavõitlusala ning täiendavaid lõhkemata lõhkekehade alasid, mis võimaldaksid suurtüki- või miinipildujapatarei tasemel laskeharjutuste korraldamist.

Männiku

Eestis on veel teisigi harjutusväljasid, mis aktiivses arendamises ei ole, mistõttu saavad üksused rahulikult aladel väljaõpet korraldada. Männiku harjutusväli on Tallinnale kõige lähim harjutusväli, mille pindala on 1246 hektarit ning millest suurem osa paikneb Saku vallas.

Männiku harjutusväli on eriline ka seetõttu, et selle territooriumile jäävad ainsad Tallinna linna vahetus läheduses asuvad aktiivsed liivavarud.

Lisaks harjutusväljale asub teisel pool Tallinn-Saku maanteed ligikaudu 120 hektari suurune ala, mida kasutatakse taktikaliseks väljaõppeks.

Männiku harjutusväli on lähim harjutuskoht Tallinnas paiknevatele kaitseväe ja kaitseliidu üksustele, samuti kasutab harjutusvälja politsei- ja piirivalveamet. Harjutusväljal on üks 600-meetrine lasketiir, laskeväli ning PPA 100-meetrine lasketiir. Veel on alal ka mitmesuguseid taktikaalasid väiksemate taktikaharjutuste tegemiseks.

Klooga

Nagu varem mainitud, asub Harjumaal neli harjutusvälja: kaitseväe keskpolügoon, Soodla, Männiku ja Klooga harjutusväli. Viimane neist on 989,9 hektari suurune harjutusväli Harjumaal Lääne-Harju vallas, mis piirneb Vasalemma jõega ning Klooga järve lääneosaga ning kus suurema osa territooriumist haarab Klooga raba. Klooga harjutusvälja territooriumil asus nõukogudeaegsel perioodil ka 1008 ha + 366 ha suurune motoriseeritud laskurdiviisi linnak.

Klooga harjutusväli on lähim harjutuskoht Paldiskis paiknevatele väeosadele: logistikapataljonile ja vahipataljonile. Harjutusvälja kasutavad ka kaitseliidu Harju ja Tallinna malev, lennubaas Ämaris, staabi- ja sidepataljon, merevägi ning politsei- ja piirivalveamet. Alas on nii laskeväli, 200- ja 1000-meetrine lasketiir, laskemaja, linnavõitlus- ja maastikusõiduala kui ka mitmesuguseid taktikaalasid.

Kikepera

Viimase harjutusväljana on meil Pärnumaal Saarde vallas asuv Kikepera harjutusväli, mille pindala on 846 hektarit ning mis on ligikaudu 40 kilomeetri kaugusel Pärnu linnast. Harjutusväli rajati endisele suletud alale, kus asus Nõukogude armee lokaatorjaam, mis nüüdseks on aga likvideeritud.

Kikepera harjutusväljal on nii laskeväli kui lasketiir ning mitu taktikaala.

Peamiselt kasutavad ala Lääne- ja Pärnumaal asuvad kaitseliidu malevad ja kaitseväe üksused. Seda harjutusvälja kasutab suurel määral ka politsei- ja piirivalveamet.

14 juuni 2023 SÕDUR Fookus
Mereväe ajateenijate linnalahingu harjutus Kloogal.

Mereväe laskevõistlus Männikul.

Foto: n-ltn Aleksander Espenberg / kaitsevägi

Sirgala harjutusväli

Narva-Jõesuus (varasemas Vaivara vallas)

Pindala: 2834 ha

Sirgala harjutusväli võeti kasutusele 2008. aastal. Harjutusväljale rajati kuus laskevälja, tankitõrjekahuri laskeväli, käsigranaadi heitealad, lõhkamisala, sihtmärgiala, ABK-varustuse kontrollimise koht ja teeninduskeskus, sealhulgas välimajutusala.

Alanud on harjutusvälja laiendamine. Laiendamisjärgne harjutusväli laiuks ligi 8332 hektaril.

Männiku harjutusväli

Kiili ja Saku vallas

Pindala: 1246 ha

Nõukogude ajal kasutas 1173 ha harjutusvälja Nõukogude armee. Männiku harjutusväli võeti taas kasutusele 2008.

Harjutusväljal on üks 600-meetrine lasketiir, laskeväli ning PPA 100-meetrine lasketiir. Lisaks on alal mitmesugused taktikaalad väiksemate taktikaharjutuste tegemiseks.

Klooga harjutusväli

Lääne-Harju vallas

Pindala: 989,9 ha

Territooriumil asus okupatsiooni ajal 1008 ha + 366 ha suurune motoriseeritud laskurdiviisi linnak. Klooga harjutusväli võeti taas kasutusele 2008.

Alas on nii laskeväli kui 200- ja 1000-meetrine lasketiir, laskemaja, linnavõitlus- ja maastikusõiduala ning mitu taktikaala.

Kikepera harjutusväli

Saarde vallas

Pindala: 846 ha

Harjutusväli rajati endisele suletud alale, kus asus Nõukogude Liidu sõjaväe lokaatorjaam, mis nüüdseks on likvideeritud. Harjutusväli avati 2015.

Kikepera harjutusväljal on nii laskeväli kui lasketiir ning mitu taktikaala.

SÕDUR juuni 2023 15 Fookus
Kloogal. Foto: n-ltn Aleksander Espenberg / kaitsevägi

Äsja lõppes õppus Kevadtorm 2023, kus osales ligikaudu 14 000 võitlejat 11 riigist.

Kaasatud oli hulgaliselt nii meie kui liitlaste tehnikat. Sel aastal toimus Kevadtorm juba 18. korda, esimene oli 2003. a.

Mastaabilt suurem ja võimsam

16 juuni 2023 SÕDUR Kevadtorm

Kevadtorm

USA maaväe 101. õhudessantdiviisi võitleja linnalahingutel Tapa lähedal 21. mail. Foto: kpr Robert Markus Liiv

SÕDUR juuni 2023 17 Kevadtorm

Kevadtormi olemuse kohta toon esile mõned peateemad: esiteks on see meie traditsiooniline reservarmee väljaõppetsükli osa ning teiseks kaasneb sellega koostöö liitlasüksustega ja liitlaste üksuste harjutamine Eesti maastikul koos kohalikega. Võin täie veendumusega kinnitada, et õppuse mastaap on suurem ja võitlusvõime märksa parem kui seni toimunud tormidel.

Kevadtorm on tavapärane kaitseväe väljaõppetsükli osa. Ajateenijale tähendab see peatset reservi arvamist ja tsiviilellu naasmist. Tegevväelastele ja eriti staabile mõjub Kevadtorm mobiliseerivalt ja motiveerivalt, midagi täiesti uut ei tehta, pigem ehitatakse olemasolevatele teadmistele ja kogemustele uusi kihte. Seega Kevadtorm on paari aastakümne pikkuse ajalooga traditsioon. Tänavusel õppusel osales ligi 3000 ajateenijat ja 5000 reservväelast ning kaitseliitlast.

Sõduri seisukohalt said huvitava lisakogemuse need ajateenijad ja reservväelased, kellel õnnestus proovida

liitlaste tehnikat. Tormil osalesid ka tankid, mitmikraketiheitjad, haubitsad, lennukid, kopterid ja palju muud tehnikat.

Kevadtormil on traditsiooniks muutunud jalaväepataljoni lahinglaskmised koos diviisi ja brigaadi toetusrelvadega. Kevadtormi lahinglaskmiste eesmärk oli kaitselahingu harjutamine koos tule-, pioneeritoetuse, vasturünnakute ja soomusüksuste toetusega. Õppus andis võimaluse reservi suunduvatele jalaväepataljonide allüksustele osaleda lahinglaskmistel pataljoni raamistikus.

Elanike panus riigikaitsesse

Meie kaitsekontseptsiooni seisukohalt on oluline roll elanike toetusel riigikaitsele. Kevadtormid ja Siilid on seda toetust näidanud – isegi kiirel põlluharimise ajal on inimesi, kes lubavad harjutada nende maadel.

Kindlasti on see väga oluline panus meie kaitsesse ja selle eest oleme tänulikud. Oleme üritanud kasutada meile usaldatud ressursse heaperemehelikult ja vajaduse korral võimalikud kahjud

kas kompenseerinud või oma jõududega likvideerinud.

Teine aspekt on reservväelaste ja laiemalt kaitseväe ja kaitseliidu toetamine. Riigikaitses on ettevõtetel ja tööandjatel väga tähtis roll, toetades riigikaitsjaid ja nende osalemist õppekogunemistel.

Alates sellest aastast hakatakse tunnustama neid eeskujulikke ettevõtteid ja asutusi, mis silmapaistvalt toetavad Eesti riigikaitsjaid ning seeläbi annavad olulise panuse Eesti riigikaitsesse. Ettevõtted ja asutused, kes säilitavad õppekogunemiste ajal oma töötajate palga või pakuvad muid hüvesid, nagu näiteks soodustusi riigikaitsjatele, on võimalik esitada «Riigikaitsjate toetaja» märgisega tunnustamisele.

Märgis on nähtav tunnustus ja võimalus saada märgatavaks Eesti ühiskonnas nendele organisatsioonidele, kes aitavad kaasa meie reservväel põhineva riigikaitsemudeli toimimisele.

Koostöö liitlastega on igapäevane. Eestis teenivad NATO eelpaigutatud vägede lahingugrupi (eFP) ja ka õhu-

18 juuni 2023 SÕDUR Kevadtorm

turbemissioon, aga õppuste ajaks saabus juurde mitu lisaüksust, viies liitlaste osalemisarvu ligi 4000 sõdurini.

Liitlastele on Kevadtorm unikaalne võimalus katsetada koostööd eestlastega, õppida tundma maastikku ja üldises plaanis osaleda õppusel, mis ei toimu vaid selleks ette nähtud harjutusalal. Suurem osa õppusest toimub kaitseväe harjutusväljadelt väljas, era- ja riigimaadel.

Kevadtormi stsenaariumi kohaselt harjutati Eesti ja liitlasüksuste tegevust sõjalise konflikti eel ja alguses, kui Eesti on konventsionaalse rünnaku all, osa liitlasvägesid on kohal ning osa saabumas.

Esimest korda diviisiga

Kevadtormi stsenaarium peab võimaldama üksustel kokku harjutada ja staapidel juhtida ning korraldada õppust igal aastal eri paigas, et õppida Eestit kaitsma igal pool. Mis tegi selle aasta õppuse eriliseks ja uudseks?

Esimest korda juhtis õppust alla aasta tagasi loodud diviisi staap. Just laie-

Briti Challenger 2 tank koos meeskonnaga samal ajal, kui Appache ründehelikopter neist mööda lendab 18. mail. Suurbritanniast osales õppusel Kevadtorm 1500 võitlejat kõigist kolmest väeliigist.

Foto: kpr Danny Houghton RLC / UK kaitseministeerium

ma haardega planeerimine ja üksuste juhtimine on nii diviisi staabi igapäevase tegevuse eesmärk kui ka Kevadtormi harjutamine. Diviisi all tegutsevad kaitseväe olemasolevad üksused, lisaks eFP lahingugrupp. Võrreldes eelnevate õppustega ei keskendutud niivõrd sellele, mis toimub vahetult lahinguväljal, vaid sellele, kuidas lüüa vastast sügavuses. Eesmärk oli tekitada vastasele kaotusi, mis teda lähilahingute eel nõrgestavad ega luba lahingut võita.

Parafraseerides olümpiadeviisi, on diviisi eesmärk kokkuvõtvalt «Kiiremini, kaugemale, jõulisemalt». Meie vaateväli on laiem ja suurem, selles on maa, õhk, meri ja küberruum. Peale meie ja kohapeal püsivalt teenivate liitlasüksuste löögijõu on vastulöögi kontsentratsioon korpuse tasandit arvestades palju tugevam ja mitmekesisem ning ulatus kaugem.

Liitlaste panus diviisi arendusse on järjest kasvanud. Meile oli oluline, et saame seda rahvusvahelist ja suure tulejõuga kooslust parimal viisil juhtida ning teha koostööd, kokku harjutada

ja panna proovile liitlaste arusaamine meie maastikust ja muudest oludest. Oma silm on kuningas ja näiteks brittide puhul on suur osa maaväest Eestis teeninud ja meie olusid tegevuses järele proovinud.

Erinevad liitlaste elemendid peaksid olema n-ö «lülitusvalmis» meiega nii, et kokku harjutada pole enam vaja ning kriisi korral, kui aeg on olulisim faktor, haldame meie ja liitlasüksused seda aega enda kasuks.

Liitlasüksuste tagasiside Kevadtormi kohta on olnud positiivne. Selliste õppustega anname Eestile võimaluse enda väel rakendada oskusi praktikas ja kindlasti on tähtsal kohal liitlasvägede huvi meiega koos harjutada. Peame ka ise midagi pakkuma ja tegema nii meie territooriumi kaitseks kui laiemalt NATO kaitsevõime tugevdamiseks.

Üldiselt võib öelda, et diviis sai Kevadtormil edukalt hakkama. Tähtis on see, et õppeprotsess toimuks pidevalt ja õpiksid nii reamehed kui kindralid. Hea on aru saada, et meie väljaõpe on õigel teel.

SÕDUR juuni 2023 19 Kevadtorm
Prantsusmaa 8. merejalaväe langevarjurügemendi võitlejad sooritamas õhudessanti Lääne-Virumaal Viitna lähistel 20. mail. Foto: kpr Robert Markus Liiv

Ainult ägedate asjade pärast siia tulla ei tasu

20 juuni 2023 SÕDUR Kevadtorm

Vastase luureüksused on infiltreerunud meie tagalasse. Kui nad avastamata jäävad, võivad nad palju kurja korda saata. Välja liiguvad kütiüksuse jaod ülesandega nad leida.

Õnneks on see vaid Kevadtormi stsenaarium. Kütiüksus, mis koosneb erioperatsioonide väejuhatuse ajateenijatest, sooritab õppusel täpselt nii nagu paljud teised oma küpsuseksameid. Nad peavad rakendama kõiki oma oskusi, mida nad kümne kuu jooksul on õppinud. Tegevväelastest instruktorid nende tegemistesse enam ei sekku.

«Ma ei saa enam sekkuda nende väljaõppesse,» ütleb nende tegevväelasest üksuse ülem Andres. «Küll aga saan nende tegevuse kaudu Kevadtormil tagasisidet, mil määral on nende väljaõpe õnnestunud ja kui palju olen suutnud neis iseseisvust arendada.»

Tulevikus hakkavad need kütid käima samamoodi õppekogunemistel kui teised reservväelased. Nad hakkavad täiendama seda reservi, mis seni põhines kunagistel piirivalve sissikompaniis väljaõppe saanutel.

Ajateenistus eriväes Jao põhiülesanne on korraldada tol päeval ühe tee ääres varitsus, et hävitada vastase üksus. Autod pargitakse kiirelt, varjatakse luuredroonide eest ja ilma pikema jututa liigutakse välja. Igaüks teab oma ülesannet ja üleliigseid sõnu pole vaja omavahel vahetada.

Varitsused, reidid ja luureoperatsioonid on kütiüksuse peamine leib, kuigi väljaõpe on palju laiapõhisem. Erioperaatoriks ajateenijaid 11 kuu möödudes nimetada veel ei saa, aga ega väga palju sellest puudu ka ei jää. Teenistuse lõpuks saavad neist toimivad meeskonnad.

«Inimestel, kellel on ühtne eesmärk ja tahe koostööd teha, tekib kiiresti sidusus,» räägib Andres. «Juba kolmandal nädalal hakkasid nad ettepanekuid

SÕDUR juuni 2023 21 Kevadtorm

tegema, et kuidas kaitseväes baaskursuse korraldust paremaks muuta. Sellest ajast kujunesid välja ka jaoülema kandidaadid, kelle ümber sai hakata meeskondi looma.»

Nad alustavad ajateenistust erioperatsioonide väejuhatuses, aga erialakursused läbivad teistes üksustes. Sõduri baaskursus ei erine pea millegi poolest teiste ajateenijate baaskursusest. Ainult et siia jõuavad inimesed, kes ise selleks soovi on avaldanud.

Sõduri baaskursus ei erine pea millegi poolest teiste ajateenijate baaskursusest. Ainult et siia jõuavad inimesed, kes ise selleks soovi on avaldanud.

Andres räägib, et nad ootavad enda juurde ajateenistusse inimesi, kes on avatud meelega ja õpihimulised. Füüsilise võime taha ei ole seni veel kellegi teenistus jäänud. Oluline on nii algatusvõime kui ka oskus rasketes olukordades ennast motiveerituna hoida.

Jaoülem Johannes soovis erioperatsioonide väejuhatusse ajateenistusse tulla juba 17-aastaselt, saates kirja kaitseressursside ametisse. Ta sai eitava vastuse. Täisealiseks saades vastas samale eitavale kirjale ja pärast sobivaks osutumist selgus, et ta saab jääda ainult ülekattega ehk juhul, kui keegi eest ära kaob.

Kui Johannes väike oli, siis ema korjas tal käest ära kõik vibud, püssid ja isegi täisnurksed oksad, mis meenutasid relva. See ainult süvendas huvi militaarvaldkonna vastu. Pärast väga paljude hobide läbiproovimist, sulgpallist jalgpallini, leidis ta tee noorkotkaste juurde. 16-aastaselt liitus kaitseliiduga, täisealisena kaitseliidu võitlusgrupiga ja õnneks valiti ta ka kütiüksusesse.

«Esimene raske hetk oli lahinguvarustuses viiekilomeetrisel rännakul,» räägib Johannes. «Me läbisime selle 28-kraadises kuumuses, enamjaolt joostes, ja see oli esimene kord, kui pidin tõsiselt pingutama.»

Isiklik eeskuju

Ka selleaastast Kevadtormi on õnnistatud pigem sooja ilmaga. Kütijagu liigub päikeselise metsa vahel kiiresti ja hääletult. Sihtkohta jõudes selgub,

22 juuni 2023 SÕDUR
Kevadtorm
Kütiüksuse jagu liikumas sihtkohta eesmärgiga sooritada varitsus õppusel Kevadtorm 2023. Fotod: n-ltn Raiko Jäärats

et algul kaardil väljavalitud asukoht ei sobi eriti hästi varitsuse jaoks. Jaoülem mõtleb hetke, peab kaaslastega nõu ja valib parema asukoha.

«Operatsioonil on meeskonnaülemal suur vastutus kanda,» räägib Johannes. «Üldjuhul antakse ainult põhiülesanne – kõik muu tuleb ise planeerida. Jaoülemal on väga palju mänguruumi, et kuidas ja millega. Aga... vabadusega kaasneb ka suur vastutus, sest kedagi teist ei saa süüdistada.»

Andres arvab, et algatusvõimet saab teenistuse ajal hoida peamiselt isikliku eeskujuga. Kütiüksuse instruktorid suhtuvad ajateenijatesse kui kolleegidesse. Samuti, kui sõdur pakub mõne idee, siis seda mitte ei laideta maha, vaid analüüsitakse ja võimaluse korral ka rakendatakse.

Näiteks kui sõdurid said uue relvakomplekti, siis nad andsid tagasiside, et mõned asjad võiksid selle juures veidi teistmoodi olla. Seda analüüsiti ja leiti, et miks mitte. Ajateenijad said ise disainida oma relva ja selle ära värvida.

«Tegevväelastele võib tunduda, et lihtsam on öelda igale asjale kohe «ei», aga see hävitab algatusvõime,» räägib Andres.

Sõjaaja sõdurid

Kiiresti tehakse varitsusplaan: valitakse asukoht ja määratakse laskesektorid. Jaoülem loeb veel sõnad peale, et ülesanne on vastane hävitada. Taganema keegi ei hakka.

Lydia alustas ajateenistust erioperatsioonide väejuhatuses selleks, et saada kõige vägevam ja tõetruum kogemus

sõjaväest. Talle meeldib ka füüsiline töö ja adrenaliin. Patriotismil on samuti oma osa.

«Paljusid tõrjub militaarmaailmast eemale mõte sõjast ja tapmisest,» räägib ta. «Ka minu jaoks on see häiriv ja tõenäoliselt ma sõjast terve mõistusega tagasi ei tuleks, aga kodumaa vabaduse eest oleks valmis selle ohverduse tegema.»

Küsimusele, et mis on senise teenistuse jooksul kõige raskem olnud, vastab ta naerdes, et seljakott. Sisseelamisega tal probleeme ei olnud – uue elustiiliga kaasnes lihtsalt uus rutiin.

Lydia on jaoülema abi ja mõnikord tunneb, et osal üksuse liikmetel võib olla vastukarva saada käske naiselt, kellel ei ole eelnevat sõjalist kogemust. Üksuses on palju asjaarmastajaid, kellel

SÕDUR juuni 2023 23 Kevadtorm
Kütiüksus saab oma teenistuse jooksul väga tuttavaks Eesti loodusega.

on oma noore ea jooksul tekkinud juba küllaltki arvestatav kogemus militaarmaailmas. Niisugustes olukordades on ta tavaliselt jäänud rahulikuks ja enesekindlaks, korranud ennast ning sellest on harilikult piisanud.

«Oma suurimaks tugevuseks pean ma stressitaluvust,» räägib Lydia. «Ma ei ärritu kergesti. See on väga kasulik siin. Metsas või operatsioonidel, kui pole maganud päeva või rohkem, kipub väga palju lahkarvamusi tekkima. Ma suudan tasakaalukaks jääda, ei lähe sekeldustega kaasa ning hoian oma hääle rahulikuna.»

Ta usub, et tema stressitaluvusele on spordikogemus kaasa aidanud. Eesmärkide saavutamiseks sai trenni tehtud seitse päeva nädalas, kohati kaks sessiooni päevas. Võistlusspordist lahkudes sisustas ta oma vaba aja tööl

käimisega. Mingis mõttes valmistasid teda teenistuseks ette 12-tunnised tööpäevad, kus tihti tuli püstijalu ilma lõunapausideta olla.

Väljaõppel, operatsioonijärgse tagasiside ajal läks neil jaoga ükskord olukord päris emotsionaalseks. Ilmselt kuulis terve kasarmu, kuidas nad klassis üksteise peale karjusid.

Pärast arutelu hakati tavapäraseid asju tegema: hooldati varustust, käidi pesemas jne. Enne öörahu võttis esimene julge sõna. Ta vabandas, et oli mõnele halvasti öelnud. Sellele järgnes komplimentide voor ja õhtu lõppes noomitusega kõrvaltoast, sest meie naer segas nende magamist.

«Ajateenistuses tuleb koostööd teha väga erineva iseloomuga inimestega,» räägib Lydia. «Algus on raske ja närvesööv, aga te õpite hindama oma kaas-

Kütiüksus linnalahingu väljaõppel.

Foto: erakogu

Oluline osa kütiüksuse identiteedist on võime vajaduse korral sooritada langevarjudessant.

Foto: erakogu

Kütiüksus liikumas tagasi varitsuselt õppusel Kevadtorm 2023.

Foto: n-ltn Raiko Jäärats

laste kiikse. Selles segasummasuvilas sünnivad kõige jubedamalt kõhtu valutama panevad naljad, mille üle jaksab naerda elu lõpuni.»

Aja teenistuses

Justkui saaklooma varitsevad jahimehed on kütid liikumatult ja ootavad märguannet. Seda aga seekord ei tule. Samas on kuulda paugutamist üpris lähedal, kus teine jagu teeb varitsust.

Joosep tuli kaheksakuulisse ajateenistusse. Erilist militaartausta tal polnud, aga talle meeldis trenni teha ja ta oli kuulnud, et erioperatsioonide väejuhatuses saab ennast proovile panna.

Umbes täpselt nii nagu paljud teised oli ta eriüksustest kuulnud raamatutest, filmidest ja arvutimängudest, kuid päris eriüksusest ei olnud tal ettekujutust. Väiksena mängis ta ka Call of Duty

24 juuni 2023 SÕDUR Kevadtorm

mänge, kus alustas briti eriteenistuse sõdurina. Mängides tundis ta, et oleks lahe tulevikus olla osa eriteenistusest.

Pärast baaskursust, kui ta meeskonnaga kokku sai, valdas teda uhke tunne. Kõik, kes tema baaskursusel olid, ei osutunud valituks. Kõigepealt said nad oma meeskonnaga kokku, istusid ringis ja rääkisid omavahel, et mis edasi saab. Keegi täpselt ei teadnud ning neid valdas ärevus ja ootushimu.

Oluline osa küti väljaõppest on ettevalmistus eripalgelisteks olukordadeks, et nende nn «tööriistakast» oleks võimalikult suur.

Esimestel nädalatel harjutasid nad päris palju orienteerumist. Sõduri baaskursusel oli seda üpriski vähe. Sel talvel oli paks lumi, mis selle küllaltki huvitavaks võis teha.

«Me orienteerusime päevast päeva – iga päev,» räägib Joosep. «Mulle jäi mulje, et see on lõputu. Ükskord sattusime paarilisega mere äärde. Ma olin kasarmus endale kohvi kaasa teinud. Mõtlesime, et võtame hetke iseendale. Lihtsalt istusime, puhkasime ja nautisime merevaadet. Pärast pausi kadus kogu stress ja ülesanne muutus võrdlemisi lihtsaks. Vahel on vaja lihtsalt samm tagasi astuda, mõelda, puhata ja jätkata – kõik on peas kinni.»

Maal, vees ja õhus Jagu saab korralduse eemalduda. Vaikselt, aga sihikindlalt asutakse tagasiteele. Ühtäkki tõmbab kaasas olnud instruktor suitsugranaadi põlema. See sümboliseerib kaudtuld. Üksus on avastatud – tuleb joosta.

«Suures pildis Kevadtorm ei erinenud ülejäänud teenistusest,» ütleb jaoülem Johannes. «Reidid, varitsused ja luure on need, mida pidevalt harjutatakse. Kevadtormil on olnud ülesanded pigem väiksemate meeskondadega ja kuigi intensiivsus oli väiksem, siis kokkuvõttes oli see ehk isegi reaalsem.»

Oluline osa küti väljaõppest on ettevalmistus eripalgelisteks olukordadeks, et nende nn «tööriistakast» oleks võimalikult suur. Et nad vajaduse korral oleksid võimelised töötama koos teiste üksustega vastase okupeeritud aladel.

SÕDUR juuni 2023 25
Kevadtorm

Ajateenijatele korraldatakse ka dessantvarjuga hüppamise kursus päevasel ajal, mille käigus hüpatakse kuni viis korda. Selle kursuse eesmärk on luua algteadmised langevarjundusest.

Sõduritele õpetatakse operatsioonialasse sisenemist mööda maad, vett ja õhku. Näiteks kuidas randuda erisugustes tingimustes ja vastu võtta veetransporti maalt. Kopteriõpe toimub juhul, kui Eestis on kohapeal vastavad ressursid olemas.

Ajateenistust ei tasu karta ja niisamuti ei tasu karta ajateenistust erioperatsioonide väejuhatuses. Siin ei tehta midagi, mis inimvõimete piiridesse ei mahuks.

«Kui keegi mõtleb siia tulla, siis me teeme tõepoolest väga palju lahedaid asju: linnalahing, langevarjuga laskumised, veeoperatsioonid,» räägib Johannes. «Tegelikult teeme ka palju raskeid asju ja tuleb rohkesti magamata öid. Peab raske seljakotiga matkama vastase kontrollitud alas. Ainult ägedate asjade pärast siia tulla ei tasu.»

Johannes arvab, et inimesel peab olema mingi sügavam soov ja motivatsioon, et ta siin vastu peaks. Samuti tuleb endas kindel olla, et esimese raskusega silmitsi seistes ei murduks. Tal peab olema tahe saavutada sisemisi eesmärke, mis hoiab soojas ka külmadel talveöödel.

«Võitlust iseendaga ei tohi siin kaotada,» ütleb Johannes. «Kui sa oled inimene, kes kipub selliseid võitlusi kaotama, siis see koht ei ole sulle.»

110 protsenti

Tagasi autode juurde jõudes pakitakse ennast hääletult sõidukitele ja alustatakse sõitu baasi. Seal peetakse operatsioonijärgset arutelu, hooldatakse varustust, võimaluse korral puhatakse ja valmistutakse järgmiseks missiooniks.

«Sõdurid on esile toonud, et me väärtustame nende aega teenistuses,» räägib üksuse ülem Andres. «Me ei lase neil niisama tühja passida. Või kui nad peavad seda siiski tegema,

siis seletame neile, miks selline olukord tekkinud on.»

Võimaluse korral lähtutakse kaitseväe üldsuunisest ja ajateenijad saadetakse väljaloale. Kodus lähedastega olemine suurendab palju rohkem võitlusvaimu kui kasarmus olemine, sest «ülemal oleks nii mugavam». Samas väljaloalt tulles nõutakse küttidelt 110 protsenti.

«Ühel esmaspäeva hommikul tööle tulles saabus kella kaheksa paiku sõnum, et käsk on meili peal,» räägib jaoülem Johannes. «Võtsin tööarvuti lahti, mis nõudis parooli vahetust ja uuenduste tegemist, ning kokkuvõttes kulus käsu avamisele üle 20 minuti. Seda lugedes tuli lahinguhäire ja sain aru, et pean viie minuti pärast

väljas olema – mul olid isegi erariided veel seljas.»

Ta viskas kõik oma varustuse kotti, meeskond jooksis alla sõidukitele ning koos sõideti minema. Juba paari tunni pärast alustati luuretegevusega ühe lennuvälja juures, kus vastase üksus võis paikneda. Luureküsimuste sõnastamine ja planeerimine tuli teha käigult operatsioonialasse liikumise ajal. Kaasa võeti ainult salved, luureparkad ja veidi näkse. Otsiti, aga ei leitud midagi, isegi mitte ühtegi märki elust. Kuni teine meeskond saatis oma luureettekande, mis võimaldas otsingut piirata.

«Selleks hetkeks olime juba täiesti läbimärjad, õhk oli külm ja esimest korda tuli päike välja, millega samal

26 juuni 2023 SÕDUR
Kevadtorm
Maskeerunud kütiüksuse võitleja varitsuspositsioonil õppusel Kevadtorm 2023.

ajal ilmus lagedale ka vastase kiivrinupp 30 meetri kauguselt,» ütleb Johannes. «Olime jõudnud vastase paiknemisala vahetusse lähedusse.»

Nad tõmbasid pikali ja roomasid tagasi varjesse. Vastast hakati vaatlusseadmetega jälgima. Seejärel tehti objektile sissepõikeid, kuni vastane ja nende tegevus sai täielikult tuvastatud.

«See hetk, kui olime roomates jõudnud vastasele nii lähedale, et aru saada, mis seal toimus, valdas meid suur eufooria,» ei hoia Johannes emotsioone tagasi. «Kui me lõpuks 12 tundi hiljem oma üksuse juurde tagasi jõudsime, tundus see nii uskumatuna, et samal hommikul olin istunud laua taga ja joonud kohvi ning

söönud hommikusööki. Kontrast oli meeletu.»

Ajateenistust ei tasu karta ja niisamuti ei tasu karta ajateenistust erioperatsioonide väejuhatuses. Siin ei tehta midagi, mis inimvõimete piiridesse ei mahuks – siin otsitakse üles iseenda võimete äär, mida nihutada veel kaugemale.

«Tulevastele ajateenijatele, kes mõtlevad siia tulemise peale, tahaks öelda, et see on jõukohane ja jõu pärast ei pea muretsema,» räägib Lydia. «Siiatulekuks on vaja lihtsalt tahet ja head stressitaluvust. Siin tõstetakse koormust järk-järgult ja seda pole vaja karta, et kohe pead hakkama maratone jooksma ja kümnekilomeetriseid rännakuid läbima. Siin aidatakse kasvada.»

Laskuvarjojääkärit

Ka Soomes on võimalik ajateenistuse ajal saada langevarjuriks, läbides aastase teenistuse Utti jäägrirügemendis Kouvolas. Selles kompaniis läbivad kõik ajateenijad nooremallohvitseri kursuse ja lisaks umbes viiendik neist ka reservohvitserikursuse.

Langevarjurite kompaniisse võetakse juulikutse vabatahtlikke, kes peavad tegema kahepäevased katsed, mis toimuvad tavaliselt juba jaanuaris ning katsete tulemused avaldatakse märtsis. Sõelale jääb tavaliselt 60–80 kandidaati, aga tahtjaid on üle 350.

Ka juba teenistuses olevatel teiste üksuste ajateenijatel on võimalik sinna kandideerida, kuid valituks osutumisel neil kohustusliku teenistuse aeg lihtsalt pikeneb. Soome ajateenistuse pikkus on kuus kuud sõduritele, veidi üle kaheksa kuu erialaspetsialistidele ja aasta nooremallohvitseridele ning reservohvitseridele.

Lisaks langevarjurite kompaniile on Utti jäägrirügemendis ka ajateenijatest tagalakompanii, kuhu ajateenijad lihtsalt määratakse ja mille ülesanne on toetada rügementi keerulistel erioperatsioonidel. Seal on ka kuuekuulise väljaõppega ajateenijaid, kuid nad on täpselt sama olulised kui langevarjurite üksuses.

Utti jäägrirügement loeb oma eelkäijaks Jätkusõja ajal tegutsenud kaugluurega tegelenud 4. üksikpataljoni, mis sõja lõpus demobiliseeriti. See taasloodi 1962. aastal, kui Soome hakkas uuesti eriüksusi välja õpetama.

SÕDUR juuni 2023 27 Kevadtorm
Foto: Soome kaitsevägi Foto: n-ltn Raiko Jäärats

Venemaa sõda Ukrainas on toonud NATO-sse ja Euroopa Liitu sellisel määral ühtekuuluvust, mida veel kaks aastat tagasi poleks osanud ette kujutadagi.

Euroopa suurriigid ja sõda Ukrainas

Euroopa riigid, välja arvatud Viktor Orbáni Ungari, on rääkinud ühel häälel, mõistnud hukka Venemaa agressiooni, sihikindlalt rakendanud sanktsioonipakette, mis on oma mahult enneolematud, ning – mõned rohkem kui teised – varustanud Ukrainat tohutu suures koguses rahalise, humanitaar- ja sõjalise abiga.

Nagu arvata võiski, on kõige rohkem abi tulnud Euroopa suurimatelt riikidelt. Nende vastusamme on tugevalt kujundanud sealsete riikide sisepoliitika ning juhtide isiksused ja veendumused: nimelt Prantsusmaa president Emmanuel Macron, Saksa-

maa kantsler Olaf Scholz ja Ühendkuningriigi peaminister Boris Johnson. Kõigi nende riikide umbusaldus Venemaa vastu ja toetus Ukrainale on vaieldamatud, kuid iga riiki neist kolmest on sõjale reageerimise pärast kritiseeritud. President Macroni on tema naiivsuse pärast diplomaatiliste lahenduste otsimisel, mis pakuks Venemaale võimalust konfliktist suh-

teliselt valutult väljuda, hukka mõistetud eelkõige Euroopa idapoolsetes riikides. Kantsler Scholz on rohkem kui ükski teine Euroopa liider sattunud oma riigi Ukrainale antava sõjalise abi aeglase tempo ja väikese mahu pärast rahvusvahelise ja riigisisese

28 juuni 2023 SÕDUR
Ukraina sõda
Tony Lawrence rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse teadur

kriitikatule alla. Seevastu peaminister Boris Johnsoniga tihedalt seotud

Ühendkuningriigi toetust on palju kiidetud. Sellest hoolimata on see paljudele Ühendkuningriigis ja mujal tundunud olevat Johnsoni oportunismist rikutud.

Abi arvudes

Kieli maailmamajanduse instituudi Ukraina toetuse andmebaas, mis koondab andmeid avatud allikatest, on Ukrainale antava rahvusvahelise abi kohta kõige usaldusväärsem avalik register. Viimaste andmete kohaselt eraldas Prantsusmaa ajavahemikul 24. jaanuar

2022 kuni 24. veebruar 2023 kahepoolselt

rahalist, humanitaar- ja sõjalist abi kokku 1,74 mld euro, Saksamaa 7,37 mld euro ja Ühendkuningriik 9,83 mld euro eest. Peale kahepoolse abi toetavad

EL-i liikmesriigid ka Euroopa Komisjoni ja ülemkogu, Euroopa rahutagamisrahastu ning Euroopa investeerimispanga kaudu. Prantsusmaa osa nendest fondidest moodustab ligikaudu 17% ja Saksamaa 20%, mis tõstab

tunduvalt nende abi üldist taset.

Toetuste andmebaas jätab arvestamata küll mõned olulised näitajad, sealhulgas riikide osakaalu rahvusvaheliste finantsasutuste tehtud annetustes, pagulaste vastuvõtmise kulud (UNHCR-i viimaste andmete kohaselt on Prantsusmaal umbes 120 000 Ukraina pagulast, Saksamaal 1,1 miljonit ja Ühendkuningriigis 200 000) ja Ukraina sõdurite väljaõppe kulud.

Macroni ambitsioonid

Prantsusmaa kahepoolne humanitaar-, finants- ja sõjaline abi Ukrainale on EL-i liikmesriikidest Saksamaa, Hollandi ja Poola järel suuruselt neljas (isegi teine, kui arvestada osakaalu EL-i annetustes). Kuigi riik on tar-

SÕDUR juuni 2023 29 Ukraina sõda
Ukrainlased õppimas Leopardi tankide kasutamist Saksa ja Taani instruktorite käe all Klietzis. Foto: Clemens Bilan / EPA / Scanpix

ninud täiustatud sõjavarustust, nagu haubitsad CAESAR, õhutõrjesüsteemid Crotale ja kergetankid AMX-10, on tema sõjaline abi EL-i liikmete hulgas alles kaheksandal kohal (või suuruselt neljas, kui arvestada panust Euroopa rahutagamisrahastusse).

Tõenäoliselt on tema sõjaline toetus olnud suurem, kui avalikult tunnistatud – Prantsusmaa oli juba mõnda aega järginud poliitikat, et neid asju ei kommenteerita –, kuid pealtnäha ei paista EL-i suuruselt teine majandus olevat oma kaalu väärt.

Prantsusmaa on seda selgitanud vajadusega Euroopa suurima sõjalise jõuna säilitada enda ja konti-

nendi kaitsevõime. Samas niisuguse vaoshoituma praktilise toetuse taga Ukrainale võib olla ka tema enesemääratletud rahvusvaheline roll tasakaalustava jõuna ja sellest tulenev soov mitte näida liiga erapoolikuna. «Tasakaalustava jõuna» on Prantsusmaa olnud valmis suhtlema Venemaaga seal, kus teised seda pole teinud ja saavutanud mõneti kahemõttelise tegutseja maine.

Juba Pariisi keeldumine tühistada kahe Mistral-klassi helikopterikandja müüki isegi pärast Venemaa 2014. aasta rünnakut Ukrainale pälvis laialdase hukkamõistu (lõpuks tühistati). Ka Minski kokkuleppeid, mille üle

läbirääkimisi peeti osaliselt Prantsusmaa juhtimisel, on kritiseeritud nende hapruse ja liigse Venemaa soosimise pärast.

Macroni katsetesse võluda Putinit, apelleerida mõistusele ja sõda läbirääkimiste teel ära hoida ning Moskvaga ka pärast täiemahulise sissetungi algust regulaarselt vestelda suhtuti mõningase kahtlusega, eriti idapoolsetes riikides. Macron näis esindavat ka mõtet, et kuna Prantsusmaa oli 2022. aasta esimesel poolel Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariik, võidi tema sõnu tõlgendada Euroopa kui terviku omadena. Vähemasti oli mingi ootus, et selleks peaks enne maailmaareenile

30 juuni 2023 SÕDUR Ukraina sõda

liidukantsler Olaf Scholz ja Itaalia peaminister Mario Draghi tunnistavad purustusi Irpinis 16. juunil 2022.

Foto: Ludovic Marin / AFP / Scanpix

Suurte Euroopa riikide ja Eesti abi Ukrainale

jõudmist liikmesriikide vahel konsensust otsima.

Prantsusmaa argumendiks on, et parem oli teha seda kui mitte midagi. Kuid Kesk- ja Ida-Euroopa riikides tekitas selline käitumine ajaloolist hirmu, et suurriikide vahel sõlmitakse tehinguid nende selja taga. Macroni hooletud avalikud väljaütlemised – tema regulaarne jutt rahulepingu vajalikkusest, üleskutsed Venemaad mitte alandada ja anda talle julgeolekugarantiid – suurendasid hirme ja need võeti ka paljudes teistes Euroopa pealinnades halvasti vastu.

Sellegipoolest pole Prantsusmaa sõja suhtes sugugi neutraalne. Macron on näiteks nõudnud Ukrainale rohkem lääne sõjalist abi ja president Putini sõjakuritegude eest vastutusele võtmist. Samas, kuna Euroopa geostrateegiline raskuskese on nihkunud põhja ja itta, on nihkunud ka Prantsusmaa oma.

Pariis on tunnistanud väljakutset, mille tema enda huvidele Sahelis (Aafrikas – toim) esitab agressiivne Venemaa. Ta on investeerinud tuumaenergiasse, et vältida sõltuvust Venemaa fossiilkütustest. Prantsuse viimane strateegiline ülevaade tõstatab suure intensiivsusega konfliktide väljavaateid ning kõneleb sõjaaja majandusest ja vajadusest taastada Euroopa kaitsetööstusbaas. Ta on teatanud kaitse-eelarve suurendamisest 40% ning saatnud väed Eestisse ja Rumeeniasse.

Ometi ülehindas Macron teiste liikmesriikide valmisolekut usaldada teda idaplaaniga tegelemisel ning alahindas USA ja Atlandi omavaheliste sidemete elutähtsat rolli Venemaaga suhtlemisel. Tema suur soov saavutada

globaalne ja autonoomne roll Euroopas (prantsuse välispoliitiline eliit on pikka aega eeldanud, et Prantsusmaa viib ellu põhiliselt vaid Prantsusmaa huve) võis lõpuks nõrgendada riigi ainelist toetust Ukrainale.

Saksamaa: ajaloo koorem Prantsusmaa on saanud märksa vähem kriitikat kui Saksamaa vähese sõjalise abi eest. Berliini 2022. aasta jaanuari pakkumine saata Ukrainasse 5000 kiivrit kutsus esile nördimuse ja pilked. Samal ajal tõkestas Berliin varem sakslaste omanduses olnud Eesti 122 mm haubitsate annetamist Ukrainale, väites mõlemal juhul, et relvade saatmisest pole kasu, kui diplomaatilised katsed Venemaa rünnakut takistada alles käivad.

Kuna sai selgeks, et sõda ei lõpe kiiresti ja Venemaaga ei saa enam naasta tavapäraste suhete juurde, suurendas Saksamaa sõjalist abi. Siiski on ta abi osutamises jäänud enamasti ettevaatlikuks ja järjekindlalt olnud pigem järgija kui juht.

Saksamaa on kuulsust teeninud ka sellega, et ei ole täitnud oma lubadusi. Näiteks on sageli edasi lükanud kohustusi saata Saksa keerukaid relvasüsteeme otse Ukrainasse või välja mõelnud igasuguseid skeeme, et varustada endiseid Varssavi pakti riike samaväärsete lääne relvadega (asendamaks Ukrainasse saadetud relvi), mis ei ole realiseerunud, kuna Saksamaa ja selle partnerid on vaielnud samaväärsuse tähenduse üle.

Sellest hoolimata on Saksamaa tarnete maht pidevalt kasvanud. Hiljutine teade uuest 2,7 miljardi eurosest sõjalise abi paketist, mis sisaldab tan-

SÕDUR juuni 2023 31 Ukraina sõda
Prantsuse president Emmanuel Macron, Saksamaa
OTSENE Rahaline abi, mld € 0,70 1,30 2,94 0,00 Humanitaarabi, mld € 0,39 2,50 0,25 0,00 Sõjaline abi, mld € 0,65 3,57 6,63 0,31 Kokku, mld € 1,74 7,37 9,83 0,31 Osakaal SKT-st 0,07% 0,21% 0,38% 1,10% OTSENE + EL-I KAUDU Kokku, mld € 7,81 14,68 9,83 0,38 Osakaal SKT-st 0,32% 0,41% 0,38% 1,34%

ke, soomusmasinaid, droone ja õhutõrjesüsteeme, tõstab selle tõenäoliselt Euroopa rahastajate tabeli tippu.

Saksamaa probleemid on olnud seotud näilisuse, praktilisuse ja poliitika kooslusega. Kuna Scholz ei astu tribüünile ja Saksamaa ei ole oma toetust reklaaminud nii nagu teised, ei ole ta oma panuse eest kogu au saanud. Vaatlejad mäletavad kiivreid, aga mitte näiteks õhutõrjekahureid Gepard, mis osutusid ülitõhusaks Iraani tarnitud varitseva õhuründemoona vastu võitlemisel, mida Venemaa kasutas Ukraina tsiviilenergia taristu ründamiseks.

Saksamaa relvajõudude kehv olukord pärast aastaid kestnud alainvesteeringuid tähendab, et neil on vähe valmisvarustust, mida Ukrainale üle anda.

Tegelikult on Saksamaa relvajõudude kehv olukord pärast aastaid kestnud alainvesteeringuid tähendanud, et neil on vähe valmisvarustust, mida Ukrainale üle anda. Paberil võib see sisaldada ligi 300 lahingutanki Leopard 2 ja sama palju jalaväe lahingumasinaid Marder, kuid suur osa Saksamaa sõjalisest inventarist on halvas seisukorras ja enne Ukrainasse saatmist vajab põhjalikku renoveerimist.

Tõepoolest, Saksamaa on viimastel aastatel olnud sunnitud kannibaliseerima oma sõjatehnikat, et luua piisav võime NATO kohustuste täitmiseks.

Kiirus, millega Scholz suutis

Saksamaa energiapoliitika ümber pöörata ja kaotada sõltuvuse

Venemaa fossiilkütustest, oli märkimisväärne.

Poliitiliselt peab Scholz saavutama hapra riigisisese konsensuse, leides tee omaenda sotsiaaldemokraatliku partei traditsiooniliste patsifistide ja valitsuskoalitsiooni haukalikumate liikmete vahel, rääkimata idapoolsetes liidumaades püsivast venemeelsest meeleolust.

Saksamaa poliitiline kultuur, mis põhineb aastakümneid kestnud patsifismil ja internatsionalismil, ei sobi

tänapäeva julgeolekukeskkonna katsumusetga hästi kokku, kuid selle sügavaid juuri ei saa kiiresti välja kaevata.

Seevastu kiirus, millega Scholz suutis Saksamaa energiapoliitika ümber pöörata ja kaotada sõltuvuse Venemaa fossiilkütustest, oli märkimisväärne. Ukrainale sõjalist abi andes soovib Saksamaa tõenäoliselt endiselt rõhutada, et tegutseb liitlastega üheskoos. Näiteks Ukrainale lahingutankide tarnimise ummikseisust väljuti alles siis, kui USA nõustus tarnima M1 Abramseid koos Saksamaa Leopardidega.

Sellegipoolest on Scholz Saksamaa välispoliitikas teinud tähelepanuväärse muutuse. Kuigi paljud tema lubadused on veel ellu viimata, peetakse ilmselt ajalooliseks Sholzi 27. veebruaril 2022 peetud Zeitenwende (ee ajastu vahetumise) kõnet, milles ta väl-

jendas kavatsust lahku lüüa Saksamaa traditsioonilisest poliitikast Venemaa suhtes. Sõna ise on juba jõudnud rahvusvahelisse sõnavarasse.

Vajadus edu järele

Kui Prantsusmaa ja Saksamaa tahtsid säilitada vähemalt osa oma suhetest Venemaaga – Pariis peamiselt poliitilistel, Berliin majanduslikel põhjustel –, siis Ühendkuningriigil sellist dilemmat ei tekkinud. Mitmed asjaolud, nagu Venemaa Krimmi annekteerimisele järgnenud sanktsioonid, Ühendkuningriigi ametnike kasvav valmisolek Venemaad ohuks kutsuda ning Sergei ja Julia Skripali mürgitamine Ühendkuningriigi territooriumil, olid muutnud suhted niivõrd halvaks, et polnud enam mõtet proovida midagi päästa.

Ühendkuningriik oli üks väheseid riike, kes alustas relvade tarnimist Uk-

32 juuni 2023 SÕDUR Ukraina sõda
Briti toonane peaminister Boris Johnson kuulab Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi selgitusi

rainasse enne Venemaa täiemahulise sissetungi algust ja on sellest ajast saati tarneid kogu aeg teinud. Sellisel poliitikal on endiselt laialdane parteidevaheline ja avalik toetus ning sissetungi ajal ametis olnud peaminister Boris Johnson näib olevat Ukraina rahva ja nende presidendi seas tõeliselt populaarne.

Ühendkuningriigi rahaline, humanitaar- ja sõjaline abi Ukrainale 9,83 miljardi euro väärtuses teeb sellest riigist suuruselt teise rahastaja maailmas, jäädes siiski alla USA-le, kes on eraldanud üle seitsme korra suurema summa.

Ühendkuningriigi toetusel on ka tugev riigisisene kontekst. Mõned Suurbritannias on väitnud, et reageerimiskiirus, sealhulgas kiired piirangud Venemaa fossiilkütuste impordile ja Ukraina kaupade imporditollimaksude vähendamine, oli võimalik ainult tänu selle lahkumisele EL-ist.

Samuti on nenditud, et Suurbritannia roll teejuhina Ukraina toetamisel näitab, mida suudab saavutada enesekindel, globaalselt mõtlev suurriik, kes on vabastatud ülejäänud kontinendist.

Kindlasti oli Ühendkuningriik esimene doonorriik, kes võttis endale kohustuse varustada Ukrainat lahingutankidega, ning viimasel ajal nõustus tarnima ka kaugtulerelvastust (tiibraketid Storm Shadow), mida USA on seni keeldunud andmast.

Skeptikud on aga väitnud, et Ühendkuningriik lihtsalt poseerib ja soovib meeleheitlikult demonstreerida nii kodu- kui välismaal Brexiti eeliseid, mis on seni osutunud tabamatuks.

Konservatiivse partei Brexiti psühhodraama on viimastel aastatel olnud Briti poliitika kõikehõlmav joon ning Brexiti-järgne valitsus on kannatanud ebastabiilsuse ja kriisi all.

Boris Johnsonit, kelle hilisem peaministriaeg oli eriti kaootiline, on süüdistatud Ühendkuningriigi (ja enda) rolli ärakasutamises sõjas, et juhtida tähelepanu kõrvale tema vale juhtimise uurimisest COVID-19 pandeemia ajal ja muudest kodumaistest probleemidest.

Kui Ukraina tahab võita, siis vajab ta palju rohkem abi. USA

juhtroll on elulise tähtsusega, aga seda on ka Euroopa suurimate majanduste juhtimine ja eeskuju.

Johnsoni süvenemises Ukraina teemadesse on kindlasti oportunismi hõngu. 2016. aastal tembeldas Rootsi endine peaminister Carl Bildt ta «Putini apologeediks», kui ta näis Ukraina olukorras süüdistavat Euroopa Liitu. Johnsoni enda konservatiivne partei on saanud Venemaa rahast kasu, samas kui alareguleeritud Londonil on lubatud töödelda suures koguses kleptokraatlikku rikkust. 2020. aastal premeeris Johnson ise ajalehe omaniku Jevgeni Lebedevi, oligarhi ja endise KGB ohvitseri Aleksandr Lebedevi poja, kohaga Ühendkuningriigi teises parlamendikojas, Lordide Kojas.

Kolm teed, üks siht

Hoolimata Ukraina rahva julgusest ja sihikindlusest on lääne sõjaline ja muu abi olnud nende eduks lahinguväljal hädavajalik. Osavad ja uuendusmeelsed Ukraina operaatorid on kasutanud annetatud relvi strateegilise tasandi efektide saavutamiseks, näiteks sundinud Moskvat loobuma Kiievi vallutamise plaanidest ja tõugates Putinit osaliselt mobiliseerima, tuues sõja tegelikkuse vene rahvale lähemale.

Kui Ukraina tahab võita, siis vajab ta palju rohkem abi. USA juhtroll on elulise tähtsusega, aga seda on ka Euroopa suurimate majanduste juhtimine ja eeskuju. Prantsusmaa, Saksamaa ja Ühendkuningriigi vastusammud on tehtud erinevatel, enamasti riigisisestel kaalutlustel. Nad on osutanud eri tüüpi ja erineva tasemega abi. Samas ei tohiks alahinnata nende riikide ühist kindlameelsust Venemaa ohu likvideerimisel kontinendilt.

SÕDUR juuni 2023 33 Ukraina sõda
selgitusi vastupanust agressorile Kiievis. Foto: Daniiar Sarsenov / ZUMAPRESS / Scanpix

On ammust aega teada, et venelastele meeldib naabritele tankidega külla sõita. Sageli on seda tehtud «vabastamise» sildi all, kuid mõnikord on räägitud preventiivsest sammust mingi «ohu ärahoidmiseks». 1968. aastal aitasid Nõukogude tankid taastada Moskva ülemvõimu reformide teele asunud Tšehhoslovakkias. Paraku ei võtnud ukrainlased Vene tanke 2022. a veebruaris nii külalislahkelt vastu, nagu Venemaa juhtkond ootas.

Ukraina sõjas Tankid

34 juuni 2023 SÕDUR Ukraina sõda
Urmas Salo erukapten
SÕDUR juuni 2023 35 Ukraina sõda

Vene tankide armaada hävitav lüüasaamine 2022. aasta kevadtalvel Kiievi vallutamise katsel tekitab küsimuse, kas tankide hulgalisel kasutamisel on edaspidi lõpp, kas tankid on maavägede põhilise löögivahendina oma aja ära elanud ja tulevik on kõikvõimalike ründedroonide või robottehnika päralt?

Kahjuks ei saa sellele küsimusele anda kindlat vastust, kuna Vene väejuhatus kasutas oma tanke ja muud soomustehnikat täiesti valesti. Soomusüksused – tanki- ja motolaskurväed – saadeti Ukrainasse tegelikult laiahaardeliseks sõjategevuseks ettevalmistamata. Õigupoolest saadeti tankid ja lahingusoomukid Ukrainasse rännakule, mis pidi lõppema paraadiga. Samas oli juhtimine puudulik, luure ja eri väeliikide koostöö korraldamata, tankidel polnud toeks piisavalt suurtükiväge ja motolaskurüksusi ega ka õhutoetust.

Pataljonide taktikalistes gruppides oli puudu ka lihtvõitlejaid, mistõttu kasutati algul üksustes ebaseaduslikult ajateenijaid, kes polnud saanud tarvilikul määral lahinguväljaõpet. Korraldamata oli ka laskemoona ja kütusega varustamine ehk Vene armeele kohaselt oli puudulik logistika. Ukrainlastel oli lihtne rünnata nõrgalt kaitstud Vene varustuskolonne, kütusetsisterne ja jätta kaugele ette tunginud soomusüksused kütuseta.

Probleeme oli ka tehnika hooldusega, soomusmasinad olid juba paar kuud olnud talvistel väliõppustel ning vajasid osalt remonti.

Venelased sooritasid oma pealetungi ebasoodsates ilmastikuoludes ja kasutasid suurt arvu tanke sobimatul maastikul. 2022. a talv oli suhteliselt soe ja maapind teede kõrval polnud nii külmunud ning Põhja-Ukraina metsane ja soine maastik soodustas võitlust tankide vastu.

Ehkki venelastel olid Aserbaidžaani–Armeenia Mägi-Karabahhis peetud sõja kogemused, ei olnud nad siiski valmis selleks, et ukrainlased kasutavad hulgaliselt mehitamata õhusõidukeid ehk droone. Ukraina võitlejatel olid moodsad lääne tankitõrjerelvad, mis on võimelised hävitama ka Vene moodsamaid tanke, tabades ülalt nõrgema soomuskaitsega tornilagesid. Tankitornide all olevates

laskemoonalaadurites detoneerinud laskemoon tekitas efektseid tankitornide lennutamisi. Lääne tankitõrjemoona vastu ei aidanud ka tankitornide peale monteeritud võred.

Nurjusid Venemaa katsed saavutada strateegilist edu manöövriga 2022. a kevadel-suvel. Ukrainlased peatasid mais Vene armee pealetungi Izjumi ja lõunast Huljaj-Pole piirkonnast Ukraina Donetski väegrupi tagalasse. Vene väed demonstreerisid oma saamatust soomustehnikaga veekogude ületamisel. Ukrainlased saavutasid siin jällegi tõhusaid tõrjevõite. Ukraina väed näitasid oma manööversõjapidamise oskust septembris vastupealetungil Harkivi oblastis.

2022. a suvest kuni praeguseni on kestnud lahingud Donbassis ja venelased on siin saavutanud suurte kaotuste hinnaga vaid mõningase edu. Donbassi piirkonna tihe asulate võrk koos suurte tööstusrajatistega ei sobi pealetungiks tankidega. Need on siin vaid abivahend jalaväe toetamiseks.

Vene vägede suuremate soomuskolonnidega ette võetud pealetungid on kõik nurjunud ukrainlaste efektiivse kaitse ja hea väeliikide koostöö tõttu. Kõige silmapaistvamad on olnud venelaste tankiüksuste lüüasaamised Vuhledari juures.

Suuri tankilahinguid Vene ja Ukraina tankivägede vahel pole toimunud, kuid väiksemaid duelle on olnud.

36 juuni 2023 SÕDUR Ukraina sõda

Ukrainlased on kasutanud võitluseks

tankidega kõiki võitlusvahendeid: tankitõrjerelvi, miine, tanke, suurtükiväge, droone ja lennuväge.

Vene ja Ukraina tankiväed

Venemaa relvajõududes oli Briti rahvusvahelise strateegiliste uuringute instituudi aastaraamatu Military Balance andmeil 2022. a algul kokku 3417 tanki, neist 2927 maavägedes, 160 õhudessantvägedes ja 330 mereväes. Hoiubaasides oli 10 200 II sõjajärgse põlvkonna tanki ja veel u 7000 vanemat mudelit T-62, T-55 ja T-54. Peale selle oli Donetski ja Luhanski terroristide üksustes u 100 T-64, saadud enamasti Venemaa hoiubaasidest. Neist tankidest saadeti

2022. a veebruari lõpus pealetungile umbes 1000–1200.

Ukrainal oli maavägedes ja merejalaväes 927 tanki ja lisaks 1132 tanki hoiubaasides. Sõja käigus on Ukraina kõige rohkem «Vene lend-lease ’ist» tanke juurde saanud. Kokku vähemalt 544 mahajäetud tanki, sh moodsamaid mudeleid, näiteks kaks T-90M.

Ukraina tankivägi jäi arvuliselt ligi kolm korda alla Venemaale, kuid seni juba ligi kaheksa aastat kestnud sõjategevuses olid nad omandanud sõjakogemusi eelkõige koostööks teiste väeliikidega.

Ukraina maavägedes oli kokku kuus tankibrigaadi, rahuajal kaks: 1. ja 17. tankibrigaad ja neli reserv-

brigaadi: 3., 4., 5. ja 14. tankibrigaad. Igas brigaadis kolm tankipataljoni, mehhaniseeritud pataljon ja suurtükiväegrupp, õhutõrjedivisjon ning toetus- ja tagalaallüksused.

Mehhaniseeritud ja motolaskurbrigaadide ja mägilaskurbrigaadi koosseisus oli samuti igaühes ette nähtud tankipataljon, kuid mõnes motolaskurbrigaadis oli vaid tankirood. Oli ka üksikuid üksusi, nt 12. tankipataljon, ning ka dessant-ründevägedes oli tankiroode. Mereväe koosseisus olevas 35. ja 36. merejalaväebrigaadis olid samuti tankipataljonid.

Ukraina tankipataljonis on 31 tanki, kolm roodu kümne tankiga. Igas roodus omakorda kolm rühma.

SÕDUR juuni 2023 37 Ukraina sõda
Võrd- Ukrainla sõdur tankitõrjerelvaga NLAW Kiievi lähistel. Foto: Gleb Garanich / Reuters / Scanpix Ukrainlased harjutasid tankitõrjet juba nädal enne Venemaa invasiooni algust. Foto: Vadim Ghirda / AP Photo / Scanpix Purustatud tank Lukašivka külas Tšernihivi oblastis. Foto: Sergei Chuzavkov / AFP / Scanpix

Venemaa ja Ukraina tankid 2022. a algul ning kaotused sõjas

Kaotuste all on Oryxi infol põhinevad, sh pildimaterjali abil tõestatud andmed hävitatud, vigastatud ja vastaspoole hõivatud tankide kohta.

luseks: ühes USA või Poola kompaniis on 13–14 ja pataljonis 58–60 soomusmasinat. Saksamaal on vähem, kompaniis 11 ja pataljonis 35–42 tanki.

Ukraina pealetungiks juurde formeeritud 12 uuele mehhaniseeritud või muule brigaadile NATO riikide tankiabist ei piisa. Saab relvastada kuni kuus tankipataljoni ja veel paar roodu. Ilmselt on mõnes brigaadis tankipataljoni asemel rood.

Venemaa suurendas viimasel aasta-

kümnel oma tankivägesid. Vahepeal toimunud reformidega moodustatud tankibrigaadide põhjal formeeriti uuesti kolm tankidiviisi.

Peale selle on veel kaks tankibrigaadi ning tankipolgud või pataljonid motolaskurvägedes. Venemaal on erinevaid tankipataljone, kuid enamikus tankibrigaadides või polkude pataljonides on 31 tanki, mis tähendab, et pataljonis on kolm roodu ning igaühes kümme tanki.

Motolaskurbrigaadides või polkudes on ka 40 tankiga tankipataljonid, kus roodudes on neli rühma. Praegu sõjas kasutavad venelased tanke põhiliselt roodudena jalaväe toetamiseks.

Ukrainlaste tankid

Ukrainas Harkivis oli Nõukogude ajal üks tähtsamaid tankitehaseid ja konstrueerimisbüroosid. Seal loodi tuntuimad tankimudelid T-34 ja T-54. Aastail 1954–1964 konst-

38 juuni 2023 SÕDUR Ukraina sõda
Vene mudelid Vene vägedes Vene kaotused Ukraina mudelid Ukraina vägedes Ukraina kaotused T-62 M/MV ? 71 –T-64 A/BV 100 57 T-64BV 455 221 T-64BV 2017 235 67 T-64BM Bulat 100 17 T-72 A/AV ? 50 T-72AV/B1 86 53 T-72 B/BA 700 385 T-72AMT 47 15 T-72 B3 1150 310 T-72M/M1R ? 44 T-72 B3M 570 220 –108* T-80 BV / U 360 393 T-80BV 28 39** T-80 BVM 220 80 T-84 Oplot 5 –7* T-90 A/S 350 42 –T-90 M 67 19 –Kokku 3417 1981 Kokku 927 504
Ukraina parim tank T-84BM Oplot, mida oli toodetud liiga vähe Foto: Wikimedia *) Täpsustamata mudelid **) kaasaarvatud sõjasaak

rueeriti seal uuenduslik T-64, mille põhjal loodi teistes büroodes T-72 ja T-80.

Tankil T-64 oli tänu väiksemale horisontaalselt paiknevate vastastikku liikuvate kolbidega diiselmootorile, kompaktsemale jõuülekandele ja käiguosale ning automaatlaaduri abil kolmele vähendatud meeskonnale väiksem soomuskaitsealune maht. Kaitset tugevdas erikihiline kombineeritud korpuse ja torni esisoomus. Esialgu oli

probleeme mootori, käigukasti ja käiguosa töökindlusega.

Tankitootmine Harkivis õnnestus Ukrainal 1990-ndatel säilitada tänu T-80UD müügile Pakistanile. Kuna Venemaalt ei olnud võimalik komplekteeritavaid komponente enam saada, hakati Ukrainas valmistama ka tankikahureid, tulejuhtimissüsteeme, aga ka tankikahuritest lastavaid tankitõrjerakette Kombat.

Loodi võimsamad, kuni 1200 hj

horisontaalsete kolbidega diiselmootorid. Valmisid T-64 moderniseeritud variant T-64BM Bulat ja T-80UD edasiarendused T-84 ja T-84BM Oplot, millel oli tugevdatud soomuskaitse ja moodsam tulejuhtimissüsteem. Osa laskemoona on viimasel torni taga olevas moodulis. Reaktiivsoomuse Nož plaadid andsid uutele mudelitele parema kaitse nii kumulatiivsete kui ka noolmürskude vastu võrreldes Vene Kontakt plaatidega.

Tankitootmine Harkivis õnnestus Ukrainal 1990-ndatel säilitada tänu T-80UD müügile Pakistanile.

Nutikatel ukrainlastel õnnestus luua ka roolimehhanismiga ja automaatse jõuülekandega tank Oplot, mida venelased teha ei suutnud. Neil on ka T-90-l endiselt juhtimiseks kaks kangi. Ukraina tankidel T-64 ja T-84 on automaatlaaduris rohkem mürske-laenguid kui Vene T-72 ja T-90-l, 22 asemel 28.

Ukrainlased töötasid välja ka T-64, T-72 ja T-80 moderniseeritud variandi, mis nägi ette tankitorni all asuvale meeskonnale ohtliku automaatlaaduri kaotamist. Tankitorni taha paigutati soomusmoodul, kus pidi paiknema laskemoon ja automaatlaadur. Siiski ei saadud tankide selliseks ümberehitamiseks raha. Loodi ka variant 120 mm siledaraudse tankikahuriga.

Esimesena asusid 2022. a kevadel Ukrainat aitama naaberriigid Ida-Euroopast, kellel oli alles vanu Nõukogude päritolu või litsentsi alusel valmistatud tanke T-72. Nende moderniseeritud mudeleid andsid Ukrainale Poola, Tšehhi, Slovakkia ja Makedoonia kokku u 390. Sloveenia andis 28 moderniseeritud T-55 mudelit M-555, millele on peale pandud 105 mm inglise tankikahur.

Lääneriikide jaanuaris 2023 lubatud abist sai Ukraina aprilli lõpuks kätte 90 Leopard 2A4 ja A6 ning 14 Challenger 2 lahingutanki ja 30–40 Prantsuse luure-lahingumasinat AMX-10RC. Lisaks saadi Poolalt ja Tšehhilt, ilmselt ka Marokolt juurde 70 moderniseeritud tanki T-72 ja 30 PT-91 Twardy. Suveks võib lisanduda ka 20 tanki Leopard 1A5. Lisaks tankidele on saadud

SÕDUR juuni 2023 39 Ukraina sõda
Tanki T-64 remont Harkivi tankitehases. Foto: Evgeniy Maloletka / AP / Scanpix

remondi-evakuatsiooni-, sapööri- ja sillatanke.

Uute moodsate lääne tankide ja lahingusoomukite saamine tekitab Ukrainale tõsiseid logistika ja hooldusega seotud raskusi. Ilma korraliku tehnilise hoolduseta lääne tehnika kaua töötada ei saa, seda näitas juba Saksa Panzerhaubitze 2000 kasutamine.

Venelaste tankid

Venemaal jäid tegutsema kaks tankitehast: Uurali vagunitehas ehk Uralvagonzavod Nižni Tagilis valmistas

T-72 ja T-90-id ning masinaehitustehas Omskis valmistas T-80-id. Põhitähelepanu pöörati diiselmootoriga

T-72 moderniseerimisele, sest see tank oli lihtsam ja odavam kui gaasiturbiiniga T-80.

Nõukogude aja lõpus loodi T-72 põhjal soomuskaitset tugevdades ja T-80U tulejuhtimissüsteemi kasutades T-90, millel oli ka aktiivse kaitse süsteem Štora. Seda toodeti Venemaal Uralvagonzavodis enda jaoks vähe, rohkem ekspordiks.

Uute moodsate lääne tankide ja lahingusoomukite saamine tekitab Ukrainale tõsiseid logistika ja hooldusega seotud raskusi.

1997. a demonstreeriti Omskis loodud uut tankimudelit «Must kotkas» ehk «Tšornõj orjol». Tankil oli pikendatud korpus, tugevdatud soomuskaitse ning tornisoomuse esiosa kiilukujuliselt soomuspaneelidega kaetud. Ilmselt oli aluseks võetud Saksa Leopard 2A5. Laskemoon oli paigutatud lääne tankide eeskujul torni tagaossa ning oli ka automaatlaadur. Tornil oli aktiivse kaitse süsteem. Projekt lõpetati Armata tõttu.

2001. a pakkus Uralvagonzavod ekspordiks T-72M moderniseeritud varianti T-72M1, mille torni esiosa kaitset oli tugevdatud kiilukujuliselt paigutatud reaktiivsoomuse paneelidega. Tankil oli automatiseeritud tulejuhtimissüsteem.

Vene armee jaoks ilmusid järk-järgult mudelid T-72BA ja 2011. a T-72B3, millel tugevdatud soomuskaitse, parem tulejuhtimissüsteem ja

võimsam forsseeritud diiselmootor. Neil tankidel on tugevdatud korpuse esiplaadi soomust ning tornil on nii nagu T-90-l V-kujulise nurga all väikeste vahedega paksud reaktiivsoomuse paneelid Kontakt-5. Üksikud paneelid katsid ka osa tankitorni laest. Öistes vaatlus-sihtimisseadmetes kasutati prantsuse tehnoloogiat.

Süüria kodusõja kogemuste põhjal hakati tankide kaitset veelgi tugevdama. 2016. aastaks töötati välja T-72B3 moderniseeritud variant. Külgede kaitseks lisati reaktiivsoomuse paneelid Relikt või riidest ranitsates dü-

40 juuni 2023 SÕDUR Ukraina sõda
Ukrainlased uurivad tanki T-90A Kõrõlivkas Harkivi all. Foto: Yasuyoshi Chiba / AFP / Scanpix

naamilise kaitse elemendid. Külgede tagaosale pandi peale metallvõre. Seda mudelit nimetatakse ka T-72B3M. Samuti uuendati tulejuhtimissüsteemi, sihturil on öine-päevane soojusvisioonsihik Sosna-U, millel öine tanki avastamiskaugus on 3,3 km. Selles kasutatakse Prantsuse firma Thales soojuskaameraid Catherine.

2003. aastast hakati Venemaal väikeste seeriatena tootma moderniseeritud mudelit T-90A, millel oli tugevdatud kaitse ja parem tulejuhtimissüsteem, uuematel ka keevitatud torn. 2017. aastal demonstreeriti tugevda-

tud soomuskaitsega mudelit T-90M Prorõv-3. Tanki korpuse esiosale on peale pandud paksud dünaamilise kaitse ehk reaktiivsoomuse moodulid Relikt ja ka korpuse külgedel on veidi õhemad paneelid Relikt.

Tankitorn on keevitatud, tankikahuril on tugevam mask ja torni esikaar ja küljed on tihedalt kaetud V-kujuliselt reaktiivsoomuse paneelidega, ka torni tagaosa külgedel on paneelid või konteinerid. Torni tagaosas on soomusmoodul, kuhu on paigutatud osa laskemoona. Tankitorni soomuskaitse meenutab T-72M1 või «Tšornõj Orjo-

li». Ukrainlaste väitel on venelased aga kopeerinud osalt T-84BM Oploti.

Uued paneelid katavad ka torni ülaosa ja komandöri luugi juures on kõrge moodul distantsjuhtimisega 12,7 mm kuulipildujaga Kord MT. Komandörile lisandus eraldi stabiliseeritud panoraamsihik soojusvisioonkanaliga. Toodeti 20 T-90M ja edasi hakati moderniseerima vanu T-90-id, kuid ilmselt ei uuendata neid täielikult, vaid pannakse eelkõige lisasoomuskaitse ja uuendatud tulejuhtimissüsteem.

Enne sõda said Vene väed kõige rohkem juurde moderniseeritud tanke

SÕDUR juuni 2023 41 Ukraina sõda

T-72B3M. Algul kavatseti eemaldada vägedest gaasiturbiinmootoriga tankid T-80, kuid seda ei tehtud ja asuti neid hoopis moderniseerima. Ida sõjaväeringkonna väed ja Vaikse ookeani laevastiku merejalaväebrigaad said 2021. a juurde tanke T-80BV, aga ka ligi 80 moodsamat T-80BVM. Gaasiturbiini peeti sobivamaks külmas kliimas kasutamiseks. Lisasoo-

muse Relikt ja tagaosa võre tõttu on viimased sarnased T-90M-ga, kuid torni lae kaitse on siiski nõrgem.

T-90A soomuskaitse koos reaktiivsoomusega oli noolmürskude vastu 60° kohtumisnurga all võrdne 870–910 mm terasega ning kumulatiivmürskude vastu 1250–1450 mm terasega. T-90M kaitset on hinnatud 30% tugevamaks.

Uralvagonzavodi konstrueerimisbüroos välja töötatud uusi vene «supertanke» T-14 Armata valmistati 2014. aastast 30 katsemudelit, mida demonstreeriti ka paraadidel. Võrreldes eelkäijatega on nendel tankidel pikendatud korpus ja uus torn uue võimsama 125 mm kahuriga.

Suurem osa laskemoonast on ikkagi torni all, kuid paigutatud karuselli

42 juuni 2023 SÕDUR Ukraina sõda
Vene tanki T-72B3M Mariupolis ei päästnud purustusest ka improviseeritud kaitsekonstruktsioon katusel. Foto: Ukraina siseministeerium Ukraina kaitseväe poolt hävitatud Venemaa tank T-90M Starõi Saltivi lähedal Ukrainas 9. mail 2022. Foto: Vitali Hnidõi / Reuters / Scanpix

vertikaalselt, mitte horisontaalselt. Meeskond paikneb korpuses. Tanki ülistati Venemaal ja reklaamiti erinevaid uuendusi, ka aktiivse kaitse süsteeme. Kuna tank on kallis ja ilmnesid probleemid mootori ja jõuülekandega, siis pole seeriatootmist alustatud.

Juba 1990-ndate lõpus kritiseerisid mõned Vene sõjandusspetsialistid Vene tankide kaitset. Nad märkisid, et reaktiivsoomust pole katsetatud reaalsete lääne tankitõrjerelvade või mürskude vastu ja reaktiivsoomus ei toimi alati või ei aita tandempeaga lahingumoona vastu. Samuti leiti, et reaktiivsoomus on paigutatud liiga suurte vahedega ja tankitornide ülaosa kaitse on nõrk. Vene uusimate tankimudelite, eriti T-90M kaitset on selles osas parandatud.

Suurt hüpet ei ole

Kokkuvõttes võib lääne tankidega enam-vähem võrdväärseks pidada 417 T-90A ja M. Soojusvisioonkaameraga tanke oli kokku ligi 2000 ja umbes poolel relvastuses olnud tankidest olid uuendatud automaatlaadurid, mis võimaldasid kasutada uusi efektiivseid noolmürske.

Ehkki Vene moodsaimad tankid võivad pidada duelli Saksa Leopard 2 või Briti Challenger 2-ga, on neil siiski kehvem tulejuhtimissüsteem. Nende soomuskaitse võib küll olla parem kui Leopard 2A4-l, kuid moodsate ülalt ründavate tankitõrjerakettide või mürskude vastu on nende kaitse ikkagi nõrk. Lahingus otsustab ka meeskondade väljaõpe, mis venelastel on kehv.

Samas Türgi sõjakogemuse põhjal on Leopardide soomuskaitse külgedel ja tagaosas suhteliselt nõrk ning seega saab neid kasutada vaid koostöös motojalaväe või jalaväega.

Kokkuvõttes võib öelda, et Venemaa katse tankiga Armata läänest ette hüpata on nurjunud. Ilma lääne tehnoloogiata ja Harkivi konstruktoriteta ei suuda Venemaa nii moodsat tanki luua. Targem olnuks arendada edasi «Musta kotkast», mis paistab T-90Mst parem.

Artikli koostamisel on kasutatud Poola sõjandusajakirjade Wojsko i Technika, Nowa Technika Wojskowa ning Vene sõjandusajakirja Tehnika i Vooruženie numbreid.

Edukad hävituslahingud

Aprilli lõpus 2022 õnnestus Vene vägedel vallutada Harkivi oblasti lõunaosas Izjum ja Luhanski oblasti idaosas Kreminna. Sealt püüdsid Vene väed tungida lõunasse Donetski ja Luhanski oblastis hästi kindlustatud kaitseliinide taga olevate Ukraina vägede tiivale või selja taha.

Tehti mitu ebaõnnestunud katset Siverskõi Donetsi jõge ületada. Bilohorivka juures rajasid Vene väed 74. motolaskurbrigaadist Siverskõi Donetsi jõele 9. mail kaks pontoonsilda ja sealt viidi terve pataljoni taktikaline grupp üle jõe.

Ilmselt jäid venelased tähistama 9. maid ega liikunud kohe edasi. Ukrainlased tegid drooniga luuret ning 30. mehhaniseeritud brigaadi tankid ja 17. tankibrigaadi suurtükivägi, mis asusid kaitsel kõrgemal kaldal, hävitasid 10. mail selle grupi 73 tanki ja soomukit pärast pontoonsildade purustamist. Pataljoni grupi 550 mehest hukkus 485.

Vuhledari püüdsid Vene väed tungida juba oktoobri lõpus, kuid Pavlivka asula juures kaotas Vaikse ookeani laevastiku 155. merejalaväebrigaadi taktikaline grupp 2.–3. novembril langenute ja haavatutena 300 sõdurit ja poole tehnikast, sh tanke T-80BVM. Uue hävitava löögi sai selle aasta

veebruari algul Vuhledari juures sama laevastiku 155. ja 40. merejalaväebrigaadi ründeüksus, millel olid toetuseks tankid, suurtükid ja raketiheitjad TOS-1A, luuredroonid ning ründekopterid Mi-28 ja Ka-52. Peale selle oli neil toeks eriüksuse Kaskaad ründepataljon ründedroonidega Lancet.

Ukraina 72. mehhaniseeritud brigaadi liikurhaubitsaid M109A3GN toetasid 55. suurtükiväebrigaadi CAESAR-id ja tulejuhtimiseks kasutati droone. Esimene Vene merejalaväelaste kolonn tankidega T-80 ja lahingusoomukitega BMP-2 ja BMP-3 hävitati 1. veebruaril.

Suurem lahing toimus

6. veebruaril, kui Vene merejalaväe soomustehnika sõitis miiniväljale ning see hävitati suurtükitule ja tankitõrjerakettidega. Hävitati 15 tanki T-72B3 ja T-80BVM ning tosin lahingusoomukit ja kaks soomusveokit MT-LB. Ilmselt kasutati mineerimiseks suurtükiväe kassettmürske, milles olid miinid RAAM, sest Vene tankidel oli miinitraale.

Need lahingud näitavad Vene sõjaväes valitsevat rumalust, korralagedust ning väeosade ja väeliikide vahelise koostöö puudumist. Oluliseks peetakse käsu täitmist hoolimata kaotustest.

SÕDUR juuni 2023 43 Ukraina sõda
Pildile on mahtunud nii tank T-80U kui T-80BV. Foto: Wikimedia

Juba sõja esimesel kuul paistsid Ukraina väed silma Vene soomustehnika ja tankikolonnide hävitamisega tankitõrjujate, droonide ja suurtükiväe koostöös.

Sumõ suunal tungis Ukrainasse Vene 1. kaardiväe tankiarmee, mille koosseisus olid hästi relvastatud eliitüksused: 2. Tamani motolaskurdiviis, 4. Kantemirovka tankidiviis, 27. motolaskurbrigaad ja 47. tankidiviis. Kokku oli koondises 14–20 pataljoni taktikalist gruppi, sh kuus tankipataljoni gruppi vähemalt 250 tanki ja 400 lahingusoomukiga.

Raskeimad lahingud toimusid Ukraina territoriaalkaitsel ja 93. mehhaniseeritud brigaadil 4. tankidiviisi üksustega Ohtõrka ja Trostjanetsi juures. 2. motolaskurdiviisi allüksused paistsid saamatusega silma Romnõ juures, osa tanke jäeti maha. Venelased jätsid kütuse puudusel palju tankiarmee tanke maha ka teedele ja mõned jäid kinni pehmel maastikul.

Tšernihivi suunal tungis peale 41. armee 14 pataljoni taktikalist gruppi, kokku u 300 tanki ja 600 lahingusoomukit. Linna kaitsesid edukalt Ukraina 1. ja 4. tankibrigaad. Suuri kaotusi kandis Vene 90. tankidiviisi 6. tankipolk, mis püüdis Kiievit ida poolt ümber haarata.

Tankipolgu kolonn sattus Brovarõ juures droonide ja suurtükiväe tulelöögi alla. Esialgseil andmeil hävitati 17 tanki ja kolm soomukit, hukkus polgukomandör. Täpsustatud andmeil hävitati neli ja saadi sõjasaagiks kolm tanki T-72B3. Tänu suitsukattele õnnestus osal kolonnist siiski põgeneda. Lääne poolt Dnepri jõge Kiievi peale tunginud väekoondises oli 5. tankibrigaad, mis kandis kaotusi Ivankivi juures.

Krimmist tungisid Hersoni peale 8. ja 49. armee väeosad – kokku 20 pataljoni taktikalist gruppi u 150 tankiga. Mariupoli vallutamisel osales kaks tankipataljoni taktikalist gruppi 150. motolaskurdiviisist ja ka 810. merejalaväebrigaadi tankipataljon – kokku 80 tanki T-72.

Linna kaitsnud Ukraina 36. merejalaväebrigaadil oli tankipataljon ja Azovi polgul rood. Azovi polgu võitlejad hävitasid aprilli keskpaigaks 60 Vene tanki ja vigastasid 30. Venelased kasutasid linna vallutamisel

Leekides tank Sumõ kaitselahingute ajal. Tõenäoliselt T-90.

Foto: South West News Service / Scanpix

Vene tankid

aktiivselt tanke ja lähivõitluses olid nende vastu üsna efektiivsed granaadiheitjad RPG-22. Briti NLAW-idel ei initsieerunud mõnekümne meetri pealt lõhkepea ja Javelinide laskeseadete patareid said tühjaks.

Kevadel pärast taganemist Põhja-Ukrainast jätsid venelased sinna maha üsna palju tanke kas kütusepuudusel või tehnilistel põhjustel. 11. aprilli seisuga loeti Vene tankikaotusteks kokku 468 tanki ja neist olid maha jäetud ehk sõjasaak 194 (41%). Nende seas olid 1. kaardiväe tankiarmee maha jäetud T-72B, T-72B3 eri mudeleid kokku 121 ja T-80BV, BVM-i

või T-80U mudeleid kokku 49, aga ka üheksa T-90A.

Ukrainlased demonstreerisid oma manööversõjapidamise oskust vastupealetungil Balaklija–Izjumi piirkonnas Harkivi oblastis 2022. a septembris. Ukraina vägede seas osalesid pealetungil ka 3. ja 4. tankibrigaadi tankiroodude taktikalised grupid. Nende relvastuses olid ka Poola tankid T-72M1/M1R.

Izjumi piirkonnas paiknenud Vene 1. tankiarmee 4. Kantemirovka tankidiviisi, 2. Tamani motolaskurdiviisi ja 47. tankidiviisi, aga ka 11. armeekorpuse üksused jätsid põgenedes maha

44 juuni 2023 SÕDUR Ukraina sõda

saadeti hävingusse

umbes 100 oma tanki T-72 ja T-80 ning ka mõne T-90.

Donbassis on tanke kasutatud rohkem jalaväe toetamiseks ja rohkem jalaväe vahetuks toetamiseks ja suurtükiväe relvadena kaudtule andmiseks. Aprillis 2023 oli Vene vägedel Bahmuti juures 65 tanki. Selle aasta mai keskpaigaks on venelased Oryxi andmeil kaotanud 2003 tanki, neist 1240 hävitatuna, 106 vigastatuna, 113 mahajäetuna ja 544 hõivatuna. See tähendab, et üle veerandi on venelased erinevatel põhjustel lahinguväljale maha jätnud.

Hävitatud on suhteliselt palju moodsaid tanke T-72B3, T-72B3M,

T-80BVM ja T-90A ja isegi 13 T-90M-i. See näitab, et Vene tankide soomuskaitse tugevust või reaktiivsoomuse efektiivsust on üle hinnatud, sest kõik tankid pole hävitatud tabamusega ülalt, vaid tavaliste tankitõrjerakettidega, nt Ukraina Stugnadega või granaadiheitjatega.

Esimene T-90M olevat hävitatud granaadiheitjatega Carl-Gustaf, aga ülejäänud erisuguste vahenditega, sh ka juhitavate suurtükimürskude või raketiheitjate Grad reaktiivmürskudega. Venelasi pole aidanud ka tankitornide peale paigutatud võred, sest tankitõrjerakettidel on samuti

tandemlaengud. Muidugi võisid osal Vene tankidel olla ka toimetud reaktiivsoomuse plaadid või need konteineritesse paigutamata.

Hävitatud on ka aktiivsete kaitsesüsteemidega Štora varustatud tanke T-90. Uuemate tankide paremaks varjamiseks on venelased kasutanud ka spetsiaalseid raadiolaineid neelavaid katteid, kuid alati pole needki aidanud. Kiidetud imetanki Armatat ei julgeta ilmselt tehniliste probleemide tõttu sõtta saata, kardetakse selle ukrainlaste kätte langemist. Väidetavasti olevat üks tank rinde tagalas käinud ja tulistanud oma kahurist.

Tegelikud kaotused on Oryxi arvudest kindlasti suuremad. Ukraina kaitseministeeriumi andmetel olid Venemaa kaotused 1. juuniks 3804 tanki ja 7478 lahingusoomukit.

Sõja käigus asuti Venemaal kiirendatud korras tootma tanke T-90M ehk õieti moderniseerima tanke T-90. Mai keskel demonstreeriti Lõuna väegrupi tagalas kaitseminister Šoigule vähemalt pataljoni jagu T-90M. Ilmselt hoitakse neid Ukraina vastupealetungi tõrjumiseks.

Samuti remonditakse või moderniseeritakse T-72 või T-80-id. Hoiubaasides seisnud vanade tankide T-62, aga ka T-55 või isegi T-54 kasutuselevõtmine Vene vägedes näitab tõsiseid probleeme hoiustatud T-72 või T-80-ga. Ilmselt on vanu tanke korda teha lihtsam ja odavam, neil pole automaatlaadureid ega tulejuhtimissüsteemides ka keerulist elektroonikat.

Vanu tanke saab kasutada kindlustusliinides statsionaarsete soomustatud tulepunktidena või ka vägede tuletoetuseks liikursuurtükkide asemel. T-62sid kasutasid venelased juba Hersoni kaitsel ja jätsid neid sinna ka maha.

Ukrainlaste kaotused sõjas on kordades väiksemad, Oryxi andmeil 509 tanki, neist 316 hävitatud ja 139 hõivatud. Kokku on kaotatud 280 T-64BV tanki, kuid ka 44 Poolast saadud T-72M/M1 on hävitatud või venelaste kätte langenud. Vähem on kaotatud 2017. a uuemaid tankimudeleid T-64BV ja BM Bulate, millel on parem soomuskaitse.

Venelastelt sõjasaagina saadud tanke kasutavad ukrainlased oma vägede relvastamiseks, aga ka kasutuskõlblike tankide remondiks. Urmas Salo

SÕDUR juuni 2023 45 Ukraina sõda

Kurski lahing (ka operatsioon Zitadelle) on terve hulga sõjaliste operatsioonide üldnimetus. Lahingud toimusid idarindel ligi pooleteise kuu jooksul 4. juulist kuni 23. augustini 1943 Kurski–Harkovi piirkonnas.

Kurski tankilahingud Kas tõesti maailma suurimad?

Wehrmachti Panzer III tankide kolonn kihutab lahingusse. Foto: Bundesarchiv

46 juuni 2023 SÕDUR Meedia

Saksa vägede eesmärk oli tekitada suvekampaanias Punaarmeele tõsiseid kaotusi, võtta kahepoolsete löökidega lõuna ja põhja poolt piiramisrõngasse venelaste suured jõud Kurski piirkonnas (nn Kurski eendil või kaarel) ja need siis kas hävitada või vangistada. Teisalt on sakslaste plaane seletatud ka kavatsusega nurjata Punaarmee kavandatud suurpealetung.

Venelased olid sakslaste plaanidest teadlikud ja kavandasid sügavatel kaitsepositsioonidel nurjata Saksa pealetungi ja minna seejärel ise vastupealetungile. Tagantjärele tarkusega on väidetud, et ka põgus pilk rindekaardile andis märku, et nn Kurski eend on üks sobiv koht sakslaste pealetungikatseks ja Harkovi (ukr Harkivi) piirkonda on juba kevadest alates koondatud suured jõud, kaasa arvatud SS-vägede eliitdiviisid Leibstandarte SS Adolf Hitler, Das Reich ja Totenkopf. Tol ajal olid nad veel soomusgrenaderidiviisid, hiljem juba tankidiviisid.

Mõlemalt poolelt osales neis ulatuslikes võitlustes ligi 3,5 miljonit sõjameest, üle 10 000 tanki ja liikursuurtüki ning rohkem kui 5000 sõjalennukit.

Tasub märkida, et idarindel peetud lahingutes toimus nn talve- ja suvekampaania. Kevadise ja sügisese teedelagunemise perioodil hoiduti suurtest sõjalistest operatsioonidest, peeti vaid tavalisi lahinguid ja korraldati väiksemaid operatsioone, samal ajal kasutati neid perioode ka väeosade korrastamiseks, täiendamiseks ja väljavahetamiseks rindel. Seekord 1943. aastal venis paus suvel eriti pikaks. Kui 1941. aastal

algas sõjategevus 22. juunil ja 1942. aastal 12. mail (Harkovi operatsioon) ning 1944. aastal 23. juunil (operatsioon Bagration), siis nüüd kestis pingeline ootus 5. juulini.

Kokkuvõttes Saksa sõjaplaan Kurski kaarel nurjus, venelastele tekitati küll ränki kaotusi, kuid ka oma kaotused olid tõsised. Pärast Harkovi langemist tuli taganeda Dnepri jõe joonele, kus loodeti Punaarmee pealetungi pidurdada.

Võrreldes Kurski lahingutega oli samal ajal Lõuna-Euroopas toimuv Sitsiilia saare vallutamine lääneliitlaste poolt (9. juulist 17. augustini 1943) väiksemahulisem, kuigi ka seal osales kokku ligi 800 000 sõjameest, 1000 tanki ja 6300 sõjalennukit, lisaks suured sõjalaevastiku jõud. Saksamaale oli Sitsiilia operatsioon tähtis, sest see viis liitlasriigi Itaalia vaherahutegemiseni USA ja Suurbritanniaga.

Kas suurim tankilahing?

Aastaid on NSV Liidu ja Vene ajaloolased ülistanud Prohhorovka lahingut 12. juulil 1943 kui maailma suurimat ja neile võidukat. Mõlemad väited on valed.

Kuigi hiljem on pakutud maailma suurimaks tankilahinguks ka

SÕDUR juuni 2023 47 Meedia 1943

Egiptuse ja Iisraeli vahelist kokkupõrget Yom Kippuri sõjas Siinai poolsaarel 14. oktoobril 1973, on selgunud küllaltki kindlalt, et NSV Liidus püüdlikult mahavaikitud Dubno tankilahing suvel 1941 on siiamaani esikohal.

Siinai lahingus, mis toimus 14. oktoobril 1973 Siinai poolsaarel, oli Iisraelil 800–900 tanki, Egiptusel 400–700 tanki. Lahingu võitsid iisraellased. Iisrael kaotas 43–150 ja Egiptus 200–264 tanki.

Lääne-Ukrainas 25.–30. juunini 1941 toimunud Dubno–Lutsk–Brodõ lahingus osales sakslastel 728, venelastel 3500 tanki. Lahingu võitsid sakslased. Kaotused olid järgmised: sakslastel 85 tanki lõplikult, 200 vajasid remonti, venelastel 2628 tanki.

Prohhorovka lahingut loetakse üheks maailma sõjaajaloo suurimaks tankilahinguks. Lahingus osales kokku umbes 1200 soomusmasinat (Saksa poolel 400 ja Vene poolel 800) ning neid tõhusalt toetav lennuvägi. Kuigi tegelikkuses on neid lahinguid omavahel keeruline võrrelda, sest arvestades kokku kõik soomusmasinad rindel Orjolist kuni Harkovini, mis olid kaasatud juulis-augustis 1943, tõuseb Kurski suurlahing muidugi esikohale.

Kurski operatsioon

Saksa kavandatud pealetungi lükati korduvalt edasi, et koguda rünnakupositsioonidele rohkem tanke ja liikursuurtükke. Venelased aga kasutasid seda aega oma reservide lähemale toomiseks ja mitmekordsete kaitseliinide viimistlemiseks. Peale sõjaväelaste rajasid neid kaitseliine ka sajad tuhanded tsiviilelanikud. Kaitseliinid koosnesid kaevikutest, tankitõketest ja tankitõrjekraavidest, miiniväljadest. Varjatud tankitõrjepatareid olid seatud kõikvõimalikesse kohtadesse. Kaitserajatised kulgesid risti-rästi läbi stepimaastiku ja olid pealetungijatele tõsiseks takistuseks.

Kurski eendist põhja pool Orjoli piirkonnas paiknes Saksa väegrupp Mitte (juhataja feldmarssal Günther von Kluge) ja lõuna pool Harkovi piirkonnas väegrupp Süd (juhataja feldmarssal Erich von Manstein). Punaarmeel oli samas piirkonnas terve hulk erisuguseid rindeid selliste väejuhtide nagu armeekindralid Konstantin Rokossovski, Nikolai Vatutin, Ivan Konev

jt juhtimisel. Kõrgemalt poolt koordineerisid Vene jõude marssalid Georgi Žukov ja Aleksandr Vassilevski.

Põhja poolt asus pealetungile kindral Walter Modeli 9. armee ja lõuna poolt kindral Hermann Hothi 4. tankiarmee – kokku oli neil 5. juuliks 2700 tanki ja liikursuurtükki ning õhust toetas maavägesid 1800 sõjalennukit. Tankide hulgas olid ka uut tüüpi tankid Tiger ja Panther, mis vene omi oma tehnilistelt näitajatelt ületasid. Aga, nagu mainitud, jäid sakslased arvuliselt tunduvalt venelastele alla isikkoosseisu ja sõjatehnika poolest.

5. juuli varahommikul algas Saksa pealetung ja saavutas esialgu teatud edu. Stepis kees äge võitlus sadade tankide vahel, sekka lõid suurtükivägi, lennuvägi ja jalaväelased. Peagi tõid mõlemad pooled lahingusse reservid. Juba 13. juulil andis Hitler käsu pealetungioperatsioon lõpetada. Sakslased olid tekitanud venelastele tohutuid kaotusi, kuid kandnud ka ise masendavaid kaotusi, mistõttu oli operatsioon muutunud teostamatuks.

Juba 11. juulil oli Model oma edasiliikumise lõpetanud ja sakslased olid Orjoli suunal sunnitud 12. juulil ala-

48 juuni 2023 SÕDUR Ajalugu
Kindralooberst Heinz Guderian teel idarindele. Foto: Ludwig v. Eimannsberger / Wikimedia Marssal Georgi Žukov ja kindralpolkovnik Ivan Konev tutvuvad 1943. aastal kaartidega. Foto: Wikimedia

Kindralfeldmarssal Erich von Manstein ja 4. tankiarmee ülem kindralooberst Hermann Hoth staabiohvitseridega lahinguplaane arutamas 1943. a. Foto: Bundesarchiv

Ajalugu

Vägede paigutus Kurski lahingus

nud Vene vastulöökide all oma endistele positsioonidele taganema. Vähe sellest, venelased asusid seal ka üldpealetungile. Seevastu Harkovi piirkonnas kulges visa võitlus veel pikalt edasi ja sellesse kaasati üha uusi jõude. Terve juuli ja augusti toimusid ägedad kaotusterohked lahingud.

Lõpuks olid sakslased ka siin sunnitud taganema, misjärel kaotati 5. augustil Belgorod ja 23. augustil Harkov. Operatsioon Zitadelle oli nurjunud.

Prohhorovka lahing

Prohhorovka lahing peeti samanimelise küla (30 km kaugusel Belgorodist)

lähistel 12. juulil 1943 Saksamaa ja

NSV Liidu vägede vahel. Seda loetakse Kurski lahingu kulminatsiooniks ja murdehetkeks.

Lahingus osales Vene poolelt eelkõige 5. kaardiväe tankiarmee tankivägede kindralleitnant Pavel Rotmistrovi juhtimisel. Saksa vägede otsene ülem oli II SS-tankikorpuse ülem SS-gruppenführer Paul Hausser ja sellesse kuulus kolm eliitdiviisi: 1. Leibstandarte, 2. Das Reich ja 3. Totenkopf.

Kummalgi poolel ei õnnestunud saavutada neid eesmärke, mille nad olid endale seadnud. Saksa väed ei suutnud Punaarmee kaitsest läbi murda ega Prohhorovkat vallutada, aga Punaarmee ei suutnud Saksa vägesid purustada ega ümber piirata.

Punaarmee üksused Kurski lahingusse marssimas ja sõitmas 1943. a.

50 juuni 2023 SÕDUR Ajalugu
Foto: Wikimedia
Prohhorovka 12. juuli Neljas Teine Üheksas Kesk Teine Neljas Kempf Edel Voronež Kesk Brjansk Lääs Esimene Lõuna XXXXX – rinne XXXX – armee XXX – korpus Brjansk Poltava Lubnõi Aktõrka Romnõi Vorožba Zernovo Navlja Židra Dmitrijev Ponõri Orjol Verhovje Uzlovaja Gobatševo Goinja Sudža Obojan Konotop Gluhov Izjum Harkiv Voronež Livnõi Jelets Kastornaja Kursk Belgorod Sumõ Kupjansk Valuiki Ostrogorsk Starõi Oskol Krasnograd Kirov Roslavl Suhhinitši Kaluga Tula

Sakslaste pealetungi ajal toodi neile vastulöögi andmiseks varjatult rindele Nõukogude 5. kaardiväe tankiarmee, mis liikus rinde poole vaid öösel pimeduse katte all. Armee liikus avastamise kartuses ainult öösiti. Kolme ööga kaeti 390 kilomeetrit ning 9. juuli ööseks jõuti Prohhorovka lähistele.

Et kaitsta 5. kaardiväe tankiarmee lõunatiiba, andis Rotmistrov seal varem kaitsel asunud üksustel – 5. kaardiväe tankiarmee, 2. tankikorpuse jäänused ja 2. kaardiväe tankikorpus – üle minna rünnakule. Nende vägede ründeteravik oli suunatud Das Reichi vastu. 23. kaardiväe laskurkorpus ja 1. tankiarmee üksused ründasid Totenkopfi.

Sakslaste poolelt osalesid lahingus kolm SS-vägede diviisi II SS-soomuskorpusest: Leibstandarte Adolf Hitler, Das Reich ja Totenkopf. 11. juuli õhtu andmete järgi oli korpusel 294 töökorras tanki ja liikursuurtükki, millest ainult 15 olid rasketankid Tiger I. Tankid ja ründesuurtükid jagunesid 1., 2. ja 3. SS-soomusgrenaderide diviisi vahel järgmiselt: 77, 95 ja 122.

Peamine soomusväekoondis, mis lahingus Nõukogude poolel osales, oli 5. kaardiväe tankiarmee. Enne 12. juuli lahingut oli selle kahes korpuses 793 tanki ja 37–57 liikursuurtükki, kokku umbes 840 masinat. Umbes kaks kolmandikku neist olid T-34 tankid, üks

kolmandik T-70 kergetankid ning umbes 35 Churchill rasketankid.

II SS-soomuskorpuse ülem kindral Paul Hausser eeldas pealetungi jätkamist Prohhorovka suunas ning 11. juuli õhtul antud käsud on omased klassikalisele manööverlahingule. Hausseri teadmata oli kindralleitnant Pavel Rotmistrov suunanud oma 5. kaardiväe tankiarmee Prohhorovka alla, et järgmisel päeval massiivse soomusväega ise rünnakule asuda. Kogu öö kuulsid Saksa sõjaväelased Nõukogude liinidelt kostvat tankimootorite müra, kui 18. ja 29. tankikorpus liikusid oma koondumiskohtadesse.

Vatutini käsk

11. juulil andis armeekindral Vatutin käsu, et järgmisel päeval läheksid Voroneži rinde väed üle pealetungile. Rünnak pidi olema lõunapoolne osa üldisest Nõukogude suurpealetungist. Stepirinde väed, mille hulka kuulus ka tugev 5. kaardiväe tankiarmee, olid reservist rindele suunatud, et ettetunginud sakslaste väeosad puruks lüüa. 5. kaardiväe tankiarmee tanke toetasid 5. ja 69. armee jalaväeüksused. Viis suurtükiväepolku, üks suurtükiväebrigaad ja üks suurtükiväedivisjon olid suunatud rünnakut kaudtulega toetama.

Punaarmee ettevalmistav suurtükiväe tulelöök algas 6.00 ja 6.15 va-

hel ning kui kell 6.30 langes viimane mürsk, edastas Rotmistrov raadio teel rünnakusignaali. Prohhorovka ees olevatelt nõlvadelt hakkas läände liikuma massiivne Punaarmee tankilaviin. 5. kaardiväe tankiarmee üheksa tankibrigaadi umbes 500 tanki ründasid kahe lainena Leibstandarte positsioone, kusjuures esimeses laines osales 430 ja teises 70 tanki. Tankide pardal dessandina sõitsid lahingusse 9. kaardiväe õhudessantdiviisi võitlejad. Leibstandarte üksused pidid lahingusse minema alles hiljem. Surmani väsinud eelmiste päevade võitlustest olid paljud neist alles päeva alustamas ning venelaste rünnak tabas neid suures osas ootamatult. II SS-soomuskorpuse kolme diviisi peale tuli kokku ainult 15 Tiger tanki, neist kümme olid Totenkopfi käsutuses Pseli jõel, neli Leibstandartel ja Das Reichil oli ainult üks. Päeva lõpuks oli kõrgendik 252.2 Leibstandarte valduses ning diviis polnud territooriumi kaotanud, kuid oli täiesti kurnatud kahe tankikorpuse viie brigaadi tagasilöömisest. Diviisist vasakul oli Totenkopfil õn-

SÕDUR juuni 2023 2022 51 Ajalugu

nestunud vallutada kõrgendik 226.6 ja liikuda edasi mööda Pseli kallast kuni Kartesevka–Prohhorovka teeni, kaheksa kilomeetrit linnast kagus.

Kolmest SS-diviisist oli tema ainukesena rünnanud ja tema tankirügement kandnud seega ka kõige raskemaid kaotusi. Kuigi diviisi kaitseliin oli hõre, oli ta jõudnud positsioonile, kust oli hea Prohhorovka kaitsel asuvaid Punaarmee üksusi ümber haarata. Das Reich polnud suutnud edasi liikuda, ägedad Punaarmee rünnakud olid sundinud diviisi kaitsele asuma, kuigi selle tankirügement korraldas mitu vasturünnakut edasitungivate Nõukogude soomusvägede vastu.

Punaarmee poolel olid kõik lahingus osalenud väeosad kandnud märgatavaid kaotusi, kõige raskemalt kannatas 5. kaardiväe tankiarmee. Sellest hoolimata kandis Saksa luure ette, et II SS-soomuskorpuse vastas asuvatel vägedel on veel vähemalt üle 300 töökorras tanki. Kuigi Nõukogude suurrünnak oli tagasi löödud ning Rotmistrov oli sunnitud kaitsele asuma, teadsid sakslased, et nende vastas asuvad veel märkimisväärsed vaenlase jõud.

12. juuli öösel andis Voroneži rinde juhataja Vatutin käsu II SS-soomuskorpuse vastas olevatele vägedele üle minna kaitsele. 13. juuli käsud sakslastele nägid ette, et Totenkopf peab kindlustama oma positsioone ning pärast seda ründama Prohhorovkas kaitsel asuvaid Nõukogude vägesid tiivalt ja tagalast. Leibstandarte pidi oma eesliini tugevdama ja koordineerima oma rünnakut Totenkopfiga. Das Reich pidi positsioone kindlustama ning valmistuma rünnakuks, et ühineda III soomuskorpusega.

13. juuli hommikul ründasid

5. kaardiväe mehhaniseeritud korpus ja 33. kaardiväe laskurkorpus Totenkopfi vasakut tiiba. Pärastlõunaks olid rünnakud tõrjutud, kuid rünnakute pärast jäi ära Totenkopfi löök lõunasse Prohhorovka poole.

Umbes keskpäeval anti Leibstandartele käsk rünnata põhja suunas, et vähendada survet Totenkopfile. Rünnakud võeti 33. kaardiväe laskurkorpuse positsioonide vastu, laskurkorpust oldi täiendatud 18. ja 29. tankikorpuse allesjäänud soomukitega ning Punaarmee suutis rünnakud tõrjuda. Pärastlõunal anti Totenkopfile

Vaidlused

Prohhorovka lahingu tulemuse üle

Debatid lahingu tulemuse ja tähtsuse üle pole veel lõppenud. Üldiselt arvatakse, et Prohhorovka lahing oli Wehrmachti taktikaline, mitte operatiivne võit. Suur hulk Nõukogude tanke hävitati ja

5. kaardiväe tankiarmee löögijõud purustati, kuid sakslastel Prohhorovka vallutamine ebaõnnestus

ning nad ei suutnud Punaarmee kaitseliinidest läbi murda. Punaarmeel ei õnnestunud aga massiivse soomusrünnakuga purustada Saksa II SS-soomuskorpust või teda vähemalt tagasi lüüa.

Positiivseks peetakse seda, et vähemalt suudeti lahingu tulemusena sakslased välja kurnata ning

käsk maha jätta Prohhorovkast kagus olevad positsioonid ning taganeda Pseli jõel olevatele paremini kaitstavatele positsioonidele. Venelaste püüded taganemist takistada ebaõnnestusid.

Zitadelle lõpp

Adolf Hitler kutsus 13. juulil Mansteini ja Kluge oma peakorterisse Ida-Preisimaale Wolfsschanzesse. Liitlase invasioon Sitsiiliasse 9.–10. juuli

nende edasitungimine pandi seisma. Kumbki pool ei suutnud oma selle päeva eesmärke täita.

Kuigi lahingut loetakse sakslastele taktikaliselt edukaks, siis üldplaanis läbimurre ebaõnnestus ning operatsiooni Zitadell katkemisega läks strateegiline initsiatiiv lõplikult üle Punaarmeele.

ööl, Nõukogude suurrünnaku algus 12. juulil Modeli 9. armee tiivale ja tagalasse ning 12. juuli ägedad rünnakud II SS-soomuskorpuse vastu olid teda sundinud rünnakut peatama ja vägesid läände suunama. Hitler andis käsu katkestada operatsioon Zitadelle.

17. juulil alustasid Punaarmee edela- ja lõunarinde väed suurrünnakut üle Miusi ja Donetsi jõe väegrupi Süd lõunatiiva vastu. 17. juuli enne-

52 juuni 2023 SÕDUR Ajalugu

lõunal hakkas II SS-soomuskorpus

Prohhorovka piirkonnast taganema

Belgorodi lähistele. 4. tankiarmee ja armeegrupp Kempf olid taganemiskäsku ennetanud ja hakanud tagasi tõmbuma juba 16. juulil. Leibstandarte tankid jagati Das Reichi ja Totenkopfi vahel ära ning diviis suunati Itaaliasse, ülejäänud kaks diviisi liikusid lõuna poole vastu Nõukogude suurrünnakule.

Kaotused Prohhorovka lahingus

Mõlema poole kaotusi on raske kokku arvutada. Saksa poole tankikaotusi on keeruline kokku lugeda Wehrmachti relvastuse kaotuste kokkulugemise metoodika tõttu. Nimelt tanke ja liikursuurtükke, mida sai hiljem parandada, kaotusena arvele ei võetud, kaotuseks loeti ainult sellist relvastust, mida hiljem kasutada polnud enam võimalik või mis jäi taganemise tõttu maha. Samamoodi on raske kokku arvutada Punaarmee kaotusi Prohhorovka lahingus.

II SS-soomuskorpus teatas 12. juuli kohta 842 haavatut, langenut või kadunut. Et sakslased kontrollisid Prohhorovka lahinguvälja kuni 17. juulini, siis võib arvata, et nad suutsid parandada enamiku pihta saanud soomusmasinatest. Saksa arhiiviandmeil selgub, et II SS-soomuskorpus kaotas lõplikult kõigest kolm–viis tanki. Üllatuslikult

selgub, et 16. juuli lõpuks oli II SS-soomuskorpuse käsutuses peaaegu samapalju töökorras tanke kui lahingu alguses. Diviisi statistika näitab, et korpusel oli 294 töökorras tanki ja liikursuurtükki

12. juuli hommikul ja 251 soomukit 13. juulil. Võttes arvesse, et 13. juuliks lisandus hulk remondis olnud soomusmasinaid, siis 12. juuli lahingu käigus vigastati vähemalt 43 SS-soomuskorpuse masinat. Võib väita, et Prohhorovka lahingu tulemusena vigastati 60–80 SS-soomuskorpuse tanki. Prohhorovka kohal tegutsenud Saksa lennuväeüksus raporteeris 11 lennuki kaotusest, neist kuus korvamatut, kõik Nõukogude õhutõrje suurtükkide tule läbi. Siia tuleks lisada veel kaotused perioodil 14.–17. juulini. Täpsed Punaarmee kaotused 12. juuli lahingu kohta puuduvad, kuid sõjaajaloolased on need välja arvestanud.

Isikkoosseisu kaotused olid kuni 5500 meest. Tankikaotuste kohta pakutakse Saksa poolelt, et 5. kaardiväe tankiarmee kaotas oma rohkem kui 800 tankist 12. juuli rünnakuga vähemalt 400 või koguni 600–650. Venelased kinnitavad muidugi poole väiksemaid arve ehk 300 tanki.

17. juulil koostas 5. kaardiväe tankiarmee staap dokumendi koondkaotuste kohta 12.–16. juulini toimunud lahingutes talle allunud üksuste kohta. Dokumendis on kirjas: korvamatud

kaotused: 222 T-34, 89 T-70, 12 Churchill tanki, kaheksa SU-122, kolm SU-76 liikursuurtükki ja 240 muud masinat.

Vigastatud ja ikka veel paranduses: 143 T-34, 56 T-70, seitse Churchill tanki, kolm SU-122 ja kolm SU-76 liikursuurtükki. Isikkoosseisu kaotuste kohta väidab sama dokument: 2940 lahingus langenut, 3510 haavatut ja 1157 kadunut.

SÕDUR juuni 2023 53 Ajalugu
Prohhorovka lahing: T-34 tankid ründavad ees, jalavägi järel. Foto: Wikimedia Tankide surnuaed pärast lahingut. Foto: Wikimedia

Heinrich Matthias von Thurni, kes on maetud Tallinna toomkirikusse, võib pidada üheks 17. sajandi silmapaistvamaks isikuks. Ei oleks ehk liialdus ka väita, et tegu on tuntuima Eestisse maetud inimesega.

Ajalugu
Õlimaal «Defenestratsioon 1618» (Václav Brožík, 1889). Heinrich Matthias von Thurni on kujutatud ilmselt turvises näitamas näpuga akna poole. Foto: AKG / Scanpix

Pärnu mees, kes kolmekümneaastase sõja käima lükkas

SÕDUR juuni 2023 55 Ajalugu
Keskaja Inimene hobiajaloolane, keskaja entusiast

29.

oktoobril 1937 ilmus Postimehe esiküljel lühike uudisnupuke, mis teatas, et «Tshehhoslovakkia saadik asetas 28. oktoobril kellegi patriootilise daami palvel Tshehhoslovakkiast lilli Indrych Matyash de Thurni hauale Toomkirikus...».

Eestis teavad Heinrich Matthias von Thurni vähesed, aga tema eluajal teati teda Konstantinoopolist Karjalani. Tema elukäik oli seotud Habsburgide, Talvekuninga, Charles I, Wallensteini, Gustav II Adolfi ning paljude teiste ajaloo suurkujudega. Ta on tšehhi rahvuskangelane ja teda peetakse kolmekümneaastase sõja alustajaks.

Kesk-Euroopas on Thurni mälestus säilinud paremini, näiteks on teda mängufilmides kehastanud tuntud saksa ja tšehhi näitlejad Wolfgang Preiss ning Karel Dobrý.

Krahv von Thurn-Valsassina

Thurnid pärinesid ühest keskaegse

Põhja-Itaalia mõjukaimast, della Torre nime kandvast suguvõsast. Suguvõsa valitses 13. sajandi keskpaigast nii Milanot kui Lombardiat, kuid 14. sajandi alguse võimuvõitluses kaotati positsioon Viscontidele. Della Torrede üks haru leidis elukoha Austrias, omandades aastate jooksul maavaldusi nii Kärntenis kui Alam-Austrias.

Suguvõsa lisanimi on pärit Lombardia Alpides asuvalt Valsassina orult, milles asuvast Primaluna linnakesest nad algselt pärit olid.

Heinrich Matthias von Thurn-Valsassina sündis 24. veebruaril 1567 Lipnitzi lossis ühte riigi silmapaistvamasse perekonda. Tema isa Franz Napus oli Linzi krahv ja ertshertsog Ferdinand II salanõunik ning tasuks oma sõjaväeteenistuse eest saanud ulatuslikke maavaldusi Böömi- ja Määrimaal.

Matthiase ema Barbora pärines pururikkast Schlickide suguvõsast, kellele kuulus Joachmisthali hõbedakaevandus. Heinrich Matthiase vanaisa krahv Hieronymus Schlick on ajalukku läinud sellega, et hakkas esimesena lööma hõbemünte, mis «taalrite» nime all kogu Euroopas tuntuks said.

17-aastaselt saadeti Heinrich Matthias rüütlireisile, mille käigus rändas ta läbi Ungari, Transilvaania, Mol-

daavia, Vallahhia, Kreeka ja Türgi, peatudes pikemalt Konstantinoopolis, kus kohtus muuhulgas õigeusu patriarhiga. Sealt jätkus teekond Krimmi, Armeeniasse, Süüriasse, Pärsiasse, Araabiasse ja Palestiinasse.

Pühalt Maalt, mis talle kustumatu mulje jättis, jätkati reisi Egiptusesse, mööda Niilust käidi ära ka Abessiinias. Naastes, liiguti mööda Põhja-Aafrikat Tuniseni, kust reisiseltskond Itaaliasse läks. Läbi käidi kõik olulisemad linnad ning pikemalt peatuti Veneetsias. 1586. aasta sügisel naasis Thurn koju, kus sai teada, et poole aasta eest oli surnud tema isa.

56 juuni 2023 SÕDUR Ajalugu
Illustratsioon kujutab Saksa-Rooma keisrit Rudolf II andmas böömidele suuremaid usulisi vabadusi Foto: ??????????? Heinrich Matthias von Thurn-Valsassina

vabadusi oma Majesteedikirjaga (1609).

Foto: Mary Evans Picture Library / Scanpix

Oma erakordsest reisist meeldis Thurnile sageli rääkida veel vanas eas. Sügava mulje oli talle jätnud Püha Maa, mis Thurni sõnul pannud teda tõsisemalt usuga tegelema ja piiblit lugema, mis omakorda süvendas tema pühendumust protestantlikule usule.

1588. aastal astus Thurn teenistusse keisri armees, kus veetis terve inimpõlve. Oma karjääri alustas ta Ungaris, sõdides türklaste vastu. Thurni saatis edu: ta vallutas keisrile kindlusi ning surus maha ülestõuse. 17. aprillil 1601 ülendas keiser Rudolf II 32-aastase Thurni oobersti auastmesse ning nimetas ta sõjanõukogu liikmeks. Tema

Kolmekümneaastane sõda

Protestantlikud riigid ja protestantliku enamusega alad Austria Habsburgide valdused

Hispaania Habsburgide valdused

ROOTSI TAANI

INGLISMAA

POOLA-LEEDU

AUSTRIA PFALZ

OSMANITE RIIK

Aastail 1618–1648 väldanud konflikt on üks pikimaid ja hävitavamaid sõdu Euroopa ajaloos, kus mõnes Saksamaa piirkonnas vähenes elanike arv lahingutegevuse, haiguste ja nälja tõttu ligi poole võrra. Kuigi see sõda algas usukonfliktina protestantide ja katoliiklaste vahel, mõjutasid selle kestust ja ulatust kõige rohkem Austria ja Hispaania Habsburgide ning Prantsusmaa Burboonide hegemooniataotlused Euroopas.

Sõja neli faasi

1) Böömi-Pfalzi periood (1618–1625): Austria Habsburgid sõdivad ülestõusnud protestantidega Böömimaal ja Pfalzi kuurvürstkonnas.

2) Taani periood (1625–1629): sõtta sekkub ja saab lüüa Taani kuningas Christian IV.

3) Rootsi periood (1630–1635): Rootsi kuningas Gustav II Adolf sekkub sõtta, et ära hoida katoliikluse levik Läänemere äärde.

4) Prantsuse-Rootsi periood (1635–1648): Habsburgide-vastase sõjategevusega liitub Prantsusmaa, kes seni oli ainult rahastanud Habsburgide-vastast sõjategevust.

alluvuses teenis toona lipniku ja hiljem kaptenina ka 20-aastane Albrecht von Wallenstein, hilisem generalissimus.

Lisaks sõjaväljale teenis Thurn Habsburgide keisrikoda ka õukonnas. Juba 1592. aastal oli ta saatnud ertshertsog Karli leske ja tema tütart Annat teekonnal Krakowisse, kus viimane Sigismund III-le naiseks anti. Sarnast auametit pidas ta uuesti 1605. aastal, mil ertshertsoginna Maria valis ta oma tütre Constantia saatjaks, kes läks surnud Anna asemel Sigismundile naiseks. Thurn ise väitis aastaid hiljem, et leskertshertsoginna armastas teda rohkem, kui ta oli väärinud.

«Krahv Thurn on Austria keisrikoja silmis niivõrd austatud ja vääriline, et ta ei oska neilt midagi küsida, mida nood poleks valmis talle andma,» ütles kardinal Khlesl toona Thurni kohta.

Ärevad ajad

17. sajandi esimesel kümnendil oli olukord Habsburgide riigis rahutu: Ungarit räsis István Bocsai juhitud ülestõus, keiser Rudolf oli tülli pööranud oma ambitsioonika noorema venna Matthiasega ning Böömimaa seisused nõudsid

SÕDUR juuni 2023 57 Ajalugu
endale suuremat vabadust usuasjades. 0 500 km Country or area with a Protestant majority Habsburg Spain Habsburg Austria 4 4 3 2 1 THE THIRTY YEARS' WAR 1 1620-1623: Defeat of the Czechs and the Electoral Palatinate 2 1625-1629: Intervention and defeat of Christian IV of Denmark 1630-1632: Intervention of Gustavus Adolphus of Sweden 1635: Intervention of France against Spain and the Emperor 1642: Occupation of Roussillon 1643: French victory at the Battle of Rocroi 1645-1648: Turenne's and Sweden's campaign in Germany 3 4 5 Rooma Lützen Praha Pärnu Veneetsia 1 4
VENEMAA
HISPAANIA PRANTSUSMAA

Just viimase puhul mängis olulist osa ka Thurn. Hoolimata sellest, et ta ei rääkinud tšehhi keelt, valiti ta 1609. aastal veendunud protestandina üheks Böömi seisuste esindajaks läbirääkimistel Rudolfiga (pildil). Läbirääkimised kujunesid farsiks: Böömi saatkond keel dus vastu võtmast keisrit koos teda ümbritsevate ametnikega, tehes erandi vaid kantslerile.

Taolise jultunud nõudmise taga olevat olnud just nimelt Thurn. Samuti põhjustas ta furoori seisuste kogunemistel, ilmudes sinna kannustega ratsasaabastes, mida peeti toona ähvardavaks ja kohatuks. Ühel päeval tungis ta aga koos viiekümne kaaslasega keiserlikku kantseleisse ja ähvardas, et kui 24 tunni jooksul nende nõudmisi ei täideta, lahkub ta koos kaaslastega Prahast. Ähvardust ta siiski täide ei viinud.

1609. aasta juunis alustasid Böömi seisused Thurni soovil relvastumisega. Saadikud kogunesid riigipäevadele turvistes, mis oli vastuolus toonaste seadustega. Mässulised seisused valisid ennast juhtima 30 direktorit, Thurn aga nimetati sõjaväe ülemjuhatajaks. Kuu lõpus otsustati lisaks mobilisatsiooniga saadud meestele palgata ka välismaiseid palgasõdureid.

Relvakonflikt suudeti ära hoida viimasel hetkel, kui Rudolf allkirjastas 9. juulil Böömimaal usuvabaduse taganud Majesteedikirja. Keisri nõusolekul valisid seisused 24 kaitsjat, kes pidid seisuste õigusi konsistooriumi ja ülikooli ees tõendama. Ka Thurn valiti üheks kaitsjaks.

1611. aastal läks keisri ja seisuste vahel siiski verevalamiseks. Rudolf II lasi oma nõol, ertshertsog Leopold V-l tungida oma väega (nn «Passau rahvas») Böömimaale. Ertshertsogi väed ründasid ka Prahat, kus Thurn oli üks kaitset organiseerinud väepealikest. Piigist õlga haavata saanud Thurn leidis kaitset Böömimaa ülemkantsleri kodus.

Passau väge juhtinud Laurentius

Ramee suutis siiski Praha vallutada, rüüstades ja röövides all-linna, jättis aga peagi linna maha, kuna keisri vend Matthias tungis oma vägedega peale. Linnast taganenud Ramee lasi

hukata üheksa oma ohvitseri, kuna süüdistas neid koostöös Thurniga.

Lüüasaanud keisriväed lahkusid Böömimaalt, misjärel seisused kutsusid Matthiase, et see oma venna troonilt kukutaks. Matthiase väed vangistasid Rudolfi ning sundisid ta loobuma võimust oma noorema venna kasuks. Thurn määrati Matthiasele osutatud teenete eest Karlštejni lossikrahviks, mis oli toonasel Böömimaal üks tähtsamaid, kujutades endast tegelikult piirkonna asekuningat.

1615. aastal kuulutas lastetu ja vananev Matthias enda pärijaks onupoeg Ferdinandi. Erinevalt tolerant-

sest Matthiasest, kes püüdis leida lepitust paavstiusuliste ja protestantide vahel, oli Ferdinand veendunud ja isegi fanaatiline katoliiklane.

1617. aasta aprillis jäi Matthias raskelt haigeks ning ta kutsus kokku riigipäeva, et kindlustada seisuste toetus Ferdinandile. Seisused ei tunnistanud esialgu Habsburgide pärilusõigust Böömimaale, kuid läbirääkimiste lõpuks keeldusid Ferdinandi tunnistamast vaid kaks aadlikku, kellest üks oli Heinrich Matthias von Thurn. Ferdinand lubas tunnustada Rudolfi Majesteedikirja ja ta krooniti Böömi kuningaks 29. juunil.

58 juuni 2023 SÕDUR Ajalugu
Tšehhi näitleja Karel Dobrý kehastab Heinrich Matthias von Thurni 2018. aasta filmis «Jumal on meiega». Foto: repro

Vastne kuningas jättis tõrksa Thurni ilma tulusast Karlštejni lossikrahvi ametist, mille andis hoopis Jaroslav Borsita von Martinicile. Kuigi Thurnist sai õuekohtunik, langes tema positsioon ja sissetulek tuntavalt, millest kujunes ka üks ajend järgmisel kevadel Prahas toimunule.

Defenestratsioon

21. mail kogunesid Böömi seisused Prahas, et esitada ametlik protest kuninglike asehaldurite vastu, järgmisel päeval aga toimus salakohtumine Thurni ja teiste protestantlike liidrite vahel, kus lepiti kokku tegutsemisplaanis kuninglike asehaldurite vastu.

1918. aasta 23. mai hommikul kell 8.30 kogunesid Praha lossi neli katoliiklikku asehaldurit: Jaroslav Borsita von Martinic, Wilhelm Slavata von Chlum und Koschumberg, Adam von Sternberg ja Matouš Děpolt Popel z Lobkovic. Pool tundi hiljem saabus Thurni juhtimisel kohale ka 200 laialisaadetud seisustekogu esindajat ja nõudsid vastust küsimusele, kas asehaldurid olid veennud keisrit protestantide õigusi piirama.

Enne vastuse andmist soovisid asehaldurid asja arutada oma ülema Adam von Waldsteiniga, mida neile aga ei lubatud. Seisustekogu esindajad kuulutasid Sternbergi ja Lobcowitzi süütuks ning käskisid neil lahkuda – Borsita, Slavata ja nende sekretär Philipp Fabricius pidid jääma ruumi ja jätkama küsimustele vastamist. Lõpuks tunnistasid asehaldurid, et olid tõepoolest kirjutanud keisrile kirja ja teatasid veendu-

Palgasõdurite kuldaeg

Kolmekümneaastases sõjas oli oluline roll palgasõduritel, kes moodustasid peamise osa eri poolte sõjavägedes. Seda võib pidada palgasõdurite kuldajaks Euroopa ajaloos, sest seejärel hakkas nende osatähtsus järk-järgult vähenema.

Palgasõdurid sõdisid raha pärast ja võisid sõja kestel mitu korda pooli vahetada. Nende usuline veendumus mängis selles vähest rolli. Palgasõdurid rändasid tavaliselt ühest kohast teise koos oma naise ja lastega. Tihti elasid nad kasinates oludes ning nendega koos levisid igasugused haigused, mis tapsid rohkem inimesi kui lahingupidamine.

sest – väejuhid proovisid lahinguid võita manöövriga. Palgasõdurid olid eriti julmad vallutatud alade talupoegade suhtes ja tihti rüüstasid ka selle poole maa-alasid, kelle poolt nad ise võitlesid.

Suur osa palgasõduri argipäevast ja eluolust on teada, sest on säilinud saksa palgasõduri Peter Hagendorfi päevaraamat, mis katab 192 leheküljel tema 22 500 kilomeetri pikkust sõjateed Euroopas aastatel 1625–1649.

Praha lossi ülemine aken, millest kaks katoliiklikku asehaldurit ja nende sekretär alla visati. Foto: Shutterstock

Palgasõdureid peeti väga väärtuslikeks ja neid prooviti säästa otsesest lahingutegevu-

17. sajandi teisel poolel hakkasid Euroopa suurriigid eesotsas Prantsusmaaga moodustama suuremaid alalisi sõjavägesid. Kolmekümneaastane sõda oli näidanud, et feodaalsüsteemil ja palgasõduritel põhinev sõjaväe ülesehitus ei ole jätkusuutlik.

SÕDUR juuni 2023 59 Ajalugu
Illustratsioon «Musketär ja piigimees kolmekümneaastases sõjas» (Wilhelm von Diez, 1890). Foto: AKG / Scanpix

nult, et ei karda ühtegi karistust, mida protestandid neile võiksid määrata.

Thurn pöördus kõigepealt asehaldurite poole, kuulutas nad enda ja oma usu vaenlasteks, seejärel rahvahulga poole ning teatas, et asehaldurite ellujätmise korral kaotavad nad oma usu ja Majesteedikirja. Thurni sõnadest innustust saanud protestandid heitsid seepeale Borsita, Slavata ja Fabriciuse Praha lossi aknast välja.

Kõik kolm elasid 21-meetrise kukkumise üle – katoliiklaste sõnul pehmendas maandumist Neitsi Maarja ja inglite sekkumine, protestantide arvates aga akna all olnud sõnnikuhunnik. Tegelikkuses pääsesid mehed aga ilmselt tänu paksudele karusnahksetele kasukatele ning eenduvale tornijalamile.

Praha defenestratsiooni peetakse kolmekümneaastase sõja avaakordiks, mille järel asusid vastaspooled kiiruga vägesid ja liitlasi koguma.

Sõda algab

Thurn sai ülesandeks tõrksad Böömimaa linnad protestantidele kuuletuma sundida. Juunis suundus ta vastvärvatud väega Český Krumlovi ja České Budějovice alla, et mõjutada linnu konfliktis õiget poolt valima. Detsembris kogunes Määrimaa seisustekogu, kuhu ilmus kohale ka Thurn ratsaüksuse eesotsas.

Krahvi eesmärk oli saadikuid hirmutada, kuid sellest hoolimata kinnitasid nood truudust keisrile. Thurn ei lasknud end morjendada ning järgmisel kevadel suundus ta 10 000-mehelise vallutusväe eesotsas uuesti Määrimaale. Hirmust suure sõjaväe ees otsustasid sealsete seisuste liidrid Böömi mässuga ühineda.

Määrimaalt tuge saanud Thurni väed jõudsid mais Alam-Austriasse ning juunis asusid Viini piirama. Ilma piiramistehnikata krahv lootis, et linnas puhkeb samuti ülestõus ja alistub talle vabatahtlikult. Viini protestantlikud aadlikud tõepoolest näitasid rahulolematust keisri suhtes, kuid Hispaania Madalmaadest saabunud ratsaväesalk hirmutas mässulised tegevusetusele.

Ettevõtmise mõttetust nähes lahkus

Thurn 14. juunil Viini müüride alt.

Sügisel marssis katoliiklik vägi

Bucquoy krahvi juhtimisel Prahat piirama. Protestantide väed sundisid

Kaasaegne vasegraveering detailse kirjeldusega 27 ülestõusnud protestandi hukkamisest Prahas 21. juunil 1621. Valgemäe lahingu kaotamisega algas Tšehhi ajaloos periood, mida hilisemad ajaloolased on kirjeldanud kui kahte sajandit pimeduseaega. 80% aadlitest emigreerus, pea täielikult kadus ära tšehhikeelne eliit, elanike arv vähenes umbes 30% ja kõik Böömi kroonialad rekatoliseeriti.

Foto: AKG / Scanpix

Õlimaal Talvekuningast (Gerrit van Honthorst, 1590–1656).

ta aga Čáslavi all peatuma ja pärast mitmenädalast ootamist taganema. Thurn asus Bucquoyd jälitama ja saavutas 9. novembril 1618 riigi lõunaosas toimunud Lomnice lahingus veenva võidu, misjärel keiserlik armee lahkus Böömimaalt. Thurni kritiseeriti hiljem, et ta ei jätkanud vaenlase jälitamist ja lasi sellega käest võimaluse Bucqoy väed täielikult purustada.

Thurn leidis tõhusa liitlase, protestandist Transilvaania vürsti Gábor Bethleni, kes vallutas 1619. aasta augustis Ungari kroonimaad, oktoobris Bratislava ning sai enda kätte Ungari Püha Stefani krooni. Bethleni kiire edasitung hirmutas keisrit ning too pages Viinist Grazi.

Vahepeal Böömimaale naasnud Bucquoy kiirustas Bethleni pealetungist kuuldes lõunasse ning ühendas

Foto: AKG / Scanpix

Määrimaal jõud feldmarssal Dampierre’iga, misjärel liikus liitvägi edasi Viini poole. Neid jälitasid Hohenlohe Böömi ja Thurni Määri väed. 24. oktoobril toimus kokkupõrge Ulmkircheni all. Järgmisel päeval ületas Bucquoy Doonau ja lasi enda järelt sillad hävitada, jättes mässuliste armee teisele poole jõge.

Thurn ja Hohenlohe läksid edasi Bratislavasse, et kindlustada liit Betheniga. Viimane saatis seepeale saatkonna Prahasse, nõudes suurt hulka raha ja maavaldusi. Saatkonna ebaedust hoolimata liitus Böömi armee Bethleniga.

Talvekuninga teenistuses

Böömimaa seisused pakkusid kuninga krooni kalvinistist Reini kuurvürstile Friedrich V-le, kes ettepanekuga nõustus ning 4. novembril

60 juuni 2023 SÕDUR Ajalugu

Böömi ehk Tšehhi kuningriik 1618 ja Böömi kuninga kroonialad

toliiklased purustasid vaid paar tundi kestnud Valgemäe lahingus Böömi armee. Lahingus langes 4000 protestanti ja vaid 700 keisri sõdurit. Thurn juhatas lahingus ratsarügementi.

ÜLEM-LAUSITZ JA

SILEESIA HERTSOGKOND

Lahingu järel kiirustasid Anhalt, Thurn ja Hohenlohe krahv Georg Friedrich lahinguväljalt minema ning kohtasid Praha väravate all kuningat, kellele edastasid teate kaotatud lahingust. Samal õhtul kutsus kuningas needsamad mehed enda juurde ning üheskoos otsustati, et kuningas peab Prahast põgenema. Järgmisel hommikul lahkus Friedrich koos oma abikaasa Elizabethi ja lastega Prahast, kuhu vaid mõni tund hiljem jõudsid Tilly väed.

BÖÖMI KUNINGRIIK

MÄÄRIMAA MARK

Friedrich jõudis pärast mitmekuist teekonda Haagi linna Hollandis. Friedrichit hakati pilkavalt Talvekuningaks kutsuma, vihjates sellega tema alla aasta kestnud valitsusajale. 1622. aastaks vallutas Tilly ka Friedrichi pärusvaldused Reini ääres ning tema kuurvürstitiitel läks Baieri hertsogile. Thurn tegutses 1622–1623 Talvekuninga saadikuna Konstantinoopolis, püüdes leida türklaste toetust Bethlenile juhul, kui too uuesti keisriga sõda alustab.

Veneetsia teenistuses

kuningaks krooniti. Friedrich valiti välja eelkõige kahel põhjusel: temast oli saanud oma isa surma järel Protestantliku Uniooni juht ning ta oli Inglise kuninga James I väimees. Böömi seisused lootsid Friedrichi kaudu kaasata keisri-vastasesse sõtta nii saksa protestante kui Inglise-Šoti ühendkuningriiki.

Kui Bethlen sai detsembri esimestel päevadel teada, et tema väejuht György Rákóczi oli saanud Slovakkias Hummené lahingus lüüa, otsustas ta Viini piiramise lõpetada ja Bratislava juurde taganeda.

16. jaanuaril 1620 sõlmis keiser Bethleniga vaherahu, mis andis Habsburgidele võimaluse keskenduda olukorrale Böömimaal.

1620. aasta sügisel tungisid keisri sõjajõud Böömimaale. 25 000-meheline armee jagunes kahte rühma: keisri enda sõjavägi Bucquoy krahvi juhtimisel ning Katoliikliku Liiga vägi krahv Tilly (pildil) juhtimisel. Pärast riigi lääneosa kiiret hõivamist marssisid katoliiklikud väed Praha poole, et see protestantidelt tagasi vallutada.

Friedrichi vägede ülemjuhataja oli Anhalt-Bernburgi vürst Christian, kes võttis sisse kaitsepositsiooni Praha lähedal asuval kõrgendikul, mida tunti Valgemäe nime all. Christiani armee oli viimase paari nädala jooksul vähenenud 15 000 sõdurini.

8. novembril toimus Tilly ja Christiani vahel otsustav kokkupõrge – ka-

Juba 1621. aastal olid mõned mehed Talvekuninga lähikonnast sattunud Veneetsia huviorbiiti. Aadria mere äärsel vabariigil oli küll võimas laevastik, kuid maavägi oli puudulik ja ilma kogenud väejuhtideta. Toonane Veneetsia saadik Viinis, Pietro Gritti, soovitas eelkõige Thurni, kelle tugevusteks pidas ta pikaajalist väejuhikogemust, mõjuvõimu Böömi- ja Määrimaal ning Sileesias, kust tal võiks õnnestuda vägesid värvata ja samuti tema suguvõsa päritolu Alam-Austriast, Steiermarkist ja Kärntenist.

Algul tõrksust üles näidanud Thurn nõustus 1624. aastaks Veneetsia pakutuga. Uudis krahvi värbamisest levis kiiresti, põhjustades suurt kõmu Viinis. Keisri jaoks pidi Thurni-suguse vihatud mässaja ja väsimatu agitaatori astumine Veneetsia teenistusse tähendama ilmselgelt vaenuakti.

Hilisem kuulus feldmarssal Pappenheim, kes samuti valmistus Veneetsia teenistusse astuma, kuulutas, et tema Thurni-suguse «mässaja, ketseri ja

SÕDUR juuni 2023 61 Ajalugu
ALAM-LAUSITZ Praha
Brno Wrocław Cheb Budapest Viin München

katoliikluse vaenlase» alluvuses ega ka mitte kõrval teenima ei nõustu.

Austria õuekantsler Johann Baptist, vabahärra Verda von Verdenberg teatas irooniliselt Veneetsia saadikule Padovinile, et «tänavaröövleid karistades teeb Veneetsia kõrvulukustavat lärmi, kuid keisri suurimale mässajale ja riigireeturile maksab 6000 tukatit aastas».

24. jaanuaril 1625 sai Thurnist Veneetsia maavägede ülemjuhataja ning talle pandi südamele, et Veneetsia põhiseaduse järgi peab ta alati alluma senatile. Kuna Veneetsiat kardetud moel Habsburgide-Prantsuse sõtta ei tõmmatud, jäi Thurnil oma väejuhiosavus ja organiseerimisvõime vabariigi teenistuses tõestamata. 1626. aastaks paistis Thurn olevat rahulolematu oma ametipostiga ja otsis võimalusi enda vabastamiseks sellelt kohalt.

1627. aasta aprillis saabus Veneetsiasse inglise saadik, kes tõi endaga kaasa Taani ja Böömi kuninga palve vabastada Thurn Veneetsia teenistusest ja lasta tal üle tulla Taani teenistusse. Senat ei olnud plaanile vastu ja 30. aprillil lasti ta Veneetsia teenistusest erru ning kingiti kuldkett väärtusega 3000 tukatit.

Taani ja Rootsi teenistuses

Juunis jõudis ta Haagi, kus kohtus eksiilis viibiva Friedrich V ja kuninganna Elizabethiga. Sealt suundus Thurn aga otse Taani, külastamata Inglismaad, kuigi ta oli seda Charles I-le lubanud.

Kuigi Thurn sai 22. augustil 1627

Taani kuningalt feldmarssali auastme, algas karjäär uue isanda teenistuses õnnetult, kui ta kaotas Boizenburgi kindralfeldmarssal Tilly vägedele. Ebaõnn saatis teda ka Taani vägedega Hamburgi ja Bremeni piirkonnas sõdides.

Ta otsustas lahkuda kuninga teenistusest ning juba enne aasta lõppu naasis Hollandisse.

Peagi otsustas Thurn minna Rootsi, kus tema poeg oli viimasel paaril aastal end väejuhina tõestanud. Saatuse irooniana jõudis vana Thurn Preisimaal teeninud poja juurde 14. oktoobril 1628, vaid mõni tund pärast seda, kui Rootsi leeris möllanud taud oli nõudnud 36-aastase Franz Bernhard von Thurni elu.

Leinamiseks ei jäänud aega, kuna poolakad piirasid linna ümber. Thurni krahv palus asjatult piirajatelt vaba

Fragment maalist «Gustav Adolfi surm» (Pieter Meulener, 1602–1654). Rootslased küll võitsid 1932. aastal Lützeni lahingu, aga Gustav II Adolf sai seal surmavalt haavata. Veidi enne lahingut kirjutas ta alla Tartu Ülikooli ja Gustav Adolfi gümnaasiumi asutamisürikule.

Illustratsioon, mis kujutab läbirääkimisi Rootsi vägede ja Wallensteini vahel Stralundi piiramisel 1628. aastal.

Foto: Mary Evans Picture Library / Scanpix

Foto: AKG / Scanpix Ofort «Talupoegade kättemaks» Jacques Callot’ 18-osalisest sarjast «Suured sõjaviletsused» 1633. aastal kujutab talupoegi ründamas palgasõdureid kolmekümneaastase sõja ajal.

62 juuni 2023 SÕDUR Ajalugu

läbipääsu endale ja poja surnukehale. Laskmata end heidutada, tungis ta väikse ratsasalgaga läbi poolakate liinide ning jõudis 20 miili kaugusel riigikantsler Oxenstierna laagrisse, misjärel feldmarssal Wrangel korraldas Elbingi kirikus Thurni pojale suursuguse matusetalituse.

Gustav II Adolf, kes oli nooremasse Thurni väga soosivalt suhtunud ja tema vaprust hinnanud, oli talle läänistanud Pärnu krahvkonna Liivimaal, millest sai nüüd sobilik varjupaik tema vananevale isale.

Tutvumine Rootsi kuningaga näis vanale Thurnile uut elujõudu andvat ning juba 1629. aastal sai ta kuningalt kindralleitnandi auastme. Kui kolmekümneaastasesse sõtta sekkuda otsustanud Gustav II Adolf 6. juulil 1630 Pommeris maabus, oli tema saat-

jaskonnas ka Thurni krahv. Asjaolu, et viimane tundis käimasoleva sõja olusid juba algusest peale, muutis ta kuningale oluliseks nõuandjaks – esialgu sõjaliseks, hiljem juba ka poliitiliseks.

Tšehhi rahvuskangelane

Thurnist kujunes eksiilis elavate Böömi mässuliste keskne kuju, kes omavahel ühenduses olles plaanisid sobival hetkel Böömimaa iseseisvuse taastada ja konfiskeeritud maad tagasi saada. Thurnil õnnestus enda poolele kallutada rikkaimad Böömi suguvõsad Kinsky ja Trcka, kuid tema mõtteis mõlkus plaan saada enda poolele ka mõjukaim – generalissimus Wallenstein.

Peagi õnnestus böömi protestantidel suure saladuskatte all luua kontakt Wallensteiniga. Kuigi oma elu lõpus

SÕDUR juuni 2023 63 Ajalugu

eitas Thurn, et oli generalissimusega ühenduses olnud, on nende kirjavahetus osaliselt säilinud. Kahe aasta jooksul tegutses Thurn suure pühendumusega, et Wallensteini üle meelitada.

1632. aasta kevadel naasis Thurn koos Rootsi liitlase Saksi kuurvürsti vägedega 11-aastase eemaloleku järel Prahasse. Erilist rõõmu ta ei tundnud, kuna suhted Saksi juhtkonnaga olid sassis ning Thurni ärritas see, et rootslased üldse nii kaugele olid tunginud.

Thurn käis 1632. a kevadel

Franzensbadi ravivetel ja pöördus sealt

Rootsi peakorterisse, kus üritas Gustav Adolfit veenda ühendust looma Transilvaania uue vürsti Georgi Rakocziga. Kuningas nõustus ja Istanbuli saadeti saatkond eesmärgiga luua liit Rootsi, Transilvaania ja Ungari seisuste vahel.

Tõenäoliselt viibis ta 1633. aastal mõnda aega koos oma minia ja pojapoegadega Pärnus, mille tema poeg

Franz Bernhard oli 1628. aastal lääniks saanud. Seal sai ta aga korralduse minna Sileesiasse sõdima, millele ta vastu tahtmist ka allus.

Sileesias asus Thurn juhtima Rootsi armeekorpust, mille ülesandeks oli toetada Saksimaad keisri vastu, hoida silma peal poolakatel ja vajaduse korral rünnata sakse, kui nad peaks hakkama otsima liitu keisriga. Thurn aitas hoida suhtlust Wallensteini ja Oxenstierna vahel ning 1633. aasta suvel pidas ta koos Arnimiga Wallensteiniga läbirääkimisi.

11. oktoobril 1633 piirasid Wallensteini ja Gallas’ ülekaalukad väed tema korpuse Oderi-äärse Steinau all ümber ning võtsid Thurni vangi. Hiljem kaitses Thurn end väitega, et oleks läheduses viibinud Arnimi väed lahingusse sekkunud, oleks suudetud Wallensteinile kui võrdne võrdsega vastu astuda.

Pärast seda, kui Thurn oli Wallensteinile üle andnud aga Sileesia

kindlused, lasti ta vabaks. Thurni vabastamine süvendas Viinis veelgi umbusku Wallensteini suhtes.

1792. aastal kirjutas selle kohta Friedrich Schiller: «Verejanulise kärsitusega oodati Viinis selle suure kurjategija saabumist…Kaotus oleks hertsogile [Wallensteinile] Viinis andeks antud, seda petetud lootust aga mitte.»

Vabanemise järel püüdis Thurn veel viimast korda Wallensteini protestantide leeri saada, kirjutades selleks Saksi-Weimari Bernhardile, kuid viimane vastas, et «Jumal annab õilsa eesmärgi saavutamiseks muud vahendid kui Wallensteini».

1634. aasta alguses allkirjastas keiser kaks dokumenti, millega jättis Wallensteini ilma ülemjuhataja kohast ning kuulutas ta riigireeturiks. Wallenstein, kes taipas oma häda suurust, kiirustas mõnesaja mehega Egerisse, lootuses kohtuda Saksi Bernhardiga.

64 juuni 2023 SÕDUR Ajalugu
Maal «Sõja tagajärjed» (Peter Paul Rubens, 1638) võtab kokku Euroopat räsinud sõjaõudused.

Illustratsioon Wallensteini mõrvamisest 1934. aasta 25. veebruaril (Matthäus Merian, 1648). Grupp iiri ja šoti päritolu ohvitsere mõrvas Wallensteini ja tema kaaslased keiser Friedrich II nõusolekul Chebi (Egeri) linnas. Oluline ajend selleks oli Thurni vabastamine.

25. veebruari öösel tungisid tema vägedes teeninud šoti ja iiri ohvitserid Wallensteini eluruumidesse ja torkasid ta hellebardiga surnuks. Tapeti ka Thurni vanad kamraadid Adam Erdmann Trcka ning Wilhelm Kinsky. Wallensteini tapmine mõjus Thurnile rusuvalt ning ta otsustas sõjast ja poliitikast tagasi tõmbuda.

Thurn reisis Rootsi, kus veetis aasta kuninganna Kristiina õukonnas. Seal kirjutas ta ka Defensionsschrifti – oma poliitilise ja sõjalise testamendi. Thurn pidas kummaliseks, et just teda oli peetud esimässajaks.

«Öelge maailmale ja minu kodumaale…ärge kunagi arvake, et ma ise lahkusin auväärse Austria koja teenistusest, mind heideti välja,» kirjutas ta.

Lõpp Maarjamaal

14. augustil 1636 saabus Thurn Pärnusse, kus tema minia ja lapselapsed elasid suhteliselt heades oludes. Thurni krahv veetis oma viimased eluaastad nende juures, pühendudes palvetamisele, kirjutamisele ja tagasivaatele oma sündmusterohkele elule.

Heinrich Matthias von Thurn-Valsassina suri nähtavasti gripi ja palaviku tagajärjel 28. jaanuaril 1640, oma 73. eluaastal. Ta maeti pidulikult 28. märtsil 1641 Tallinna toomkirikusse, kuid vähemasti 19. sajandi kirjelduste järgi on tema hauakamber kiriku põhja löövi pingistiku all peidus.

Thurnist jäid maha pojapojad Christian ja Heinrich. 16-aastane Christian suri Pärnus juba järgmisel aastal ning maeti samuti Tallinna toomkirikusse. Heinrichist sai aga Rootsi kindralmajor ja Eestimaa kuberner.

1656. aasta Riia piiramise ajal langes ta Vene vägede kätte vangi, tema pea raiuti maha ning tsaar Aleksei Mihhailovitš lasi selle punase sametiga vooderdatud karbis lesele saata. Rootslased ostsid piirajatelt ka Thurni keha ja see maeti linnakirikusse.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Heinrich Matthias von Thurn suutis oma ellu mahutada rohkem imepäraseid kohti, sündmusi ja isikuid, kui üks lühike artikkel mahutada suudab. Niivõrd huvitava elukäiguga inimese pärand väärib Eestis põhjalikumat käsitlemist ning mälestuse jäädvustamist. Jääme ootama!

SÕDUR juuni 2023 65 Ajalugu
Foto: AKG / Scanpix Foto: AKG / Scanpix Heinrich Matthias von Thurni aegsest Pärnu linnast ainus säilinud, algsest lühem punane torn. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees / Scanpix

Jätkusõja alates valmistus Soome Karjala kannast tagasi vallutama. Rünnakut valmistati ette, saates Karjala kannasele kaugluureüksusi koguma andmeid vaenlase vägede grupeeringute kohta ja häirima transpordiühendusi. Esimene neist kaugüksustest oli üksus Tolvanen. Missioonile saadeti kaheksa Karjala kannasel üles kasvanud noort meest, kes naasid mööda metsi oma kodukanti – seekord relvastatult. «Rünnaku eel» räägib nende loo.

Teos kirjeldab Soome eriüksuste sünnihetke ja äärmuslikke tingimusi, milles kaugluureüksused viibisid. Sõjaajaloolane Mikko Porvali kirjeldab tavapärasest põhjalikumalt nii operatsioonil osalenud kaugpatrulli mehi kui ka ekspeditsiooni eesmärke, elluviimist ja tähendust. Teose erakordselt ulatuslik allikmaterjal pakub lugejale haruldase killu autentsest luureajaloost.

Suvesõda Läänemaal

1941 (Suvesõda X) on nii kokkuvõte kui ka üldistus eesti rahva relvastatud ülestõusust, mis puhkes spontaanselt okupantide vastu pärast julma massilist küüditamist Venemaale juunikuus

1941. Autor kirjeldab detailselt punast terrorit ja metsavendade ning partisanide võitlust Saksa armee eest taanduvate punaväelastega. Tunnustatud õigusteadlase ja endise riigikohtuniku

Herbert Lindmäe (sündinud 1930) koostatud

1941. a suvesõja raamatusari on jõudnud juba 10. osani. Varem on ilmunud kokkuvõtted suvesõja sündmustest Tartumaal (1999), Virumaal (2002), Viljandimaal (2004), Pärnumaal (2006), Valgamaal (2008), Järvamaal (2010), Võrumaal (2012), Petserimaal (2013), Harjumaal (2015).

Suvel 1940, pärast seda, kui Natsi-Saksamaa okupeeris Poola, võttis põrandaaluse liikumise liige Witold Pileki vastu raske otsuse. Selle eesmärk oli tuua päevavalgele, mis juhtus tuhandete inimestega, kes olid viidud Reichi piiril asuvasse Auschwitzi koonduslaagrisse.

Tema ülesanne oli saata laagrist välja informatsiooni natside kuritegude kohta ja panna ülestõusu korraldamiseks kokku salajane armee. Alles pärast laagrisse jõudmist mõistis Witold, millisesse õudusunenäkku ta on sattunud.

Kahe ja poole aastaga smugeldati laagrist, kus tapeti üle miljoni inimese, Witoldi juhtimise all läände sadu tõendeid natside toimepandud julmuste kohta.

See on haarav jutustus vastupanust, meelekindlusest ja kangelaslikkusest Euroopa ajaloo kõige kohutavamatel aastatel. See on lugu mehest, kes tahtis muuta ajaloo kulgu.

Mis on sõdade põhjus? Kuidas maailma rahumeelsemaks muuta? Selles rahvusvaheliste suhete tähtteoses, mis esimest korda ilmus 1959. aastal, analüüsib silmapaistev realistliku koolkonna esindaja Kenneth N. Waltz üksikasjalikult riikidevaheliste konfliktide olemust.

Ta süveneb Püha

Augustinuse, Hobbes’i, Kanti, Rousseau’ jt poliitfilosoofia klassikute, aga ka nüüdisaja psühholoogide ja antropoloogide teostesse, uurib nende pakutud seletusi sõdadele riikide vahel ning soovitusi, kuidas rahu saavutada ja hoida.

Oma mõjukas käsitluses sõdade põhjustest eristab

Waltz kolme «kuva» (images): esimeses kahtlustatakse üksikuid riigijuhte või inimloomust, teises lähtutakse riikide sisemisest ülesehitusest ja kolmandas vaadeldakse rahvusvahelise süsteemi arhitektuuri.

Volodõmõr Zelenskõi kehastab julguse ideed, kui ta näitab end võimalikult palju, selle asemel et end varjata; kui ta jääb väärikaks, selle asemel et kokku variseda; kui ta vaatab surmale silma, selle asemel et sellele selga pöörata. Zelenskõi nägemusest Ukrainast, tema suhetest teiste inimestega, konfliktiga ja piirkonnaga, kust ta end leiab, tema viisist mõista kriisi, millega ta silmitsi seisab, sõltub suuresti terve riigi ja isegi terve maailmajao julgeolek. Ta on mees, kellel on anne öelda tõsiseid asju lihtsate sõnadega. See raamat heidab pilgu Zelenskõi karjäärile, mõõtes tema õnnestumisi ja ebaõnnestumisi, leides tema nõrkused ja tugevused. Osaliselt selleks, et rahuldada uudishimu, kuid ka selleks, et aidata meil paremini ette näha ja mõista ühe koomiku valikuid, kellest on saanud üks maailma võimsamaid mehi.

66 juuni 2023 SÕDUR Raamatud
Kenneth N. Waltz Inimene, riik, sõda: teoreetiline analüüs Postimees Kirjastus, 2023 Herbert Lindmäe Suvesõda Läänemaal 1941 Grenader, 2023 Jack Fairweather Vabatahtlik: mees, kelle ülesanne oli hävitada Auschwitz Rahva Raamatu Kirjastus, 2023 Mikko Porvali Rünnaku eel: kaugluureüksus Karjala kannasel 1941. aasta suvel Äripäev, 2023 Gallagher Fenwick Volodõmõr Zelenskõi: Ukraina veres Sinisukk, 2023

K INDEL TULEVIK

EESTILE JA SULLE

Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.