18 ÕPPETUNDI ehk VÄIKESAAR MUHUS Mariann Paas ESÜ vabatahtlik
Kolme lapse emana, kelle kaks võsukest alustasid paar aastat tagasi skautlemise teekonda, on tekkinud praktiline vajadus skautide ettevõtmistest rohkem teada ning endalgi laste toetamiseks praktilisi oskusi õppida. Tunnistan, et olen pigem ettevaatlik ega kiirusta uutesse olukordadesse hurraaga sisse hüppama ning käin ja katsun maad pigem pikalt ja põhjalikult enne, kui päris jala peale toetan. 2019. aasta Jüripäeva vabatahtlikuna astusin aga suurema sammu kui olin osanud oodata – endalegi üllatuseks avastasin mõned kuud hiljem, et registreerin end skaudijuhtide „Väikesaare“ üritusele, mis leidis aset 16.-18.08.2019 Muhu saarel Sika Puhketalus. Muhu saar on seni olnud minu jaoks avastamata pind. Pigem on ta olnud mõned kilomeetrid silmailu autoaknast enne Saaremaale maabumist. Tunnen, et enne Muhu saare võlude ja saarele kokku jõudnud skaudijuhtide tegemiste avastamisteekonna kirjeldamist pean natukene kirjutama, kuidas teekond väikesele saarele alguse sai. Minu jaoks algas seiklus Tallinnast, kus alustasin teekonda Virtsu sadama suunas kolme uue tuttavaga. Kuna noored skaudijuhid olid minu jaoks võõrad ning mul puudus igasugune teadmine ja ettekujutus, millise seltskonnaga ma poolteist tundi ühes autos sõidan, siis otsustasin mitte üle mõelda ega liialt planeerida, vaid kulgeda loomulikus rütmis ning jälgida, milliseid kogemusi seni tundmata maailm ja selles kasvanud eeskujud mulle kingivad. Põnev äratundmine tekkis esimese päris puudutuse saamisel – esimest korda, kui vaatad võõrastesse silmadesse ja tunned ära juba läbi elatud seiklused, mis pilgule eelnesid. Et kokku saada, tuli ületada takistusi ja vahemaid, kuna võõras linnas võõrad
24
hinged kipuvad üksteisest esialgu mööda vaatama. Kui lõpuks õiged inimesed õiges kohas kokku saavad, et liikuda ühtse eesmärgi poole, ei saagi midagi muud kokkusaamisest välja areneda, kui õpetlik ja meeliülendav seiklus. Minu esimene õppetund „Väikesaare“ üritusest oli „Balti jaam on kõige tuntum kokkusaamispaik inimestele, kes ei ela Tallinnas“. Teine õppetund tabas mind autosõidul Virtsu, kus avastasin end kolme noore skaudijuhiga olukorrast, kus hea huumor ning avatud meel treenisid nii lihaseid kui ka vaimu – „126 km autosõitu ilusa ilma ja siiraste, avatud inimestega loob julguse usaldada tundmatuid olukordi“. Kolmas õppetund oli praamile autopileti ostmine. Pilet sai küll ostetud eelmisel õhtul palju hilisemale praamile, kuid „elavasse järjekorda õigel ajal jõudes soosivad tuuled ka ebaõnnestunud valikuid“. Enne, kui üldse Sika Puhketalu väravaid nägema hakkasime, olin mina kolme õppetunni võrra rikkam, kõhulihased ja nägu naerust krampis ning mul oli autos kolm naerusuist uut tuttavat. Autost välja astudes terendas peas informatsioon, et oleks vaja telk üles panna, vist kohe varsti algab õhtusöök ning kindlasti toimub pärast mingi selline aukartust äratav asi nagu „Programm“. Nii kui sain mõtted ära mõeldud, märkasin, et kellelgi on telk juba üleval. Tundus, et ei peagi hakkama väga pead murdma, kuhu enda oma üles panna, sest kogenenumad juba olid suutnud ühe edukalt üles panna. Kuigi telki ennast polnud üldse raske kokku panna, siis vaiasid ikka andis muru all peidus olnud kivide vahele suruda. Neljas õppetund: “Kui jõudu väga pole, võta väike haamer kaasa!“ Kui esimesed Muhu saare tuuleiilid olid autoaurud kõrvade
