Eesti Skaut 2019 sügis - 2020 sügis

Ee s t i Sk autid e Ühin gu ajaki ri

SÜGIS 2 0 1 9 - SÜGIS 2 0 2 0

TERE TULEMAST TÖÖLE! 2019. aastal liitusid ESÜ kontoriga kaks vahvat inimest …

Liis Kiik Programmikoordinaator Augustis alustas ESÜs tööd programmi- ja koolituskoordinaatorina Liis, kes võttis lapsehoolduspuhkusele suundunud Karin Meikaselt teatepulga üle.

Liis on lõpetanud Tallinna Ülikoolis rekreatsioonikorralduse eriala ning töötab hetkel veel lisaks sulgpallitreenerina. Sulgpalliga on ta tegelnud viimased 17 aastat. Lisaks sulgpallile tegeleb ta veel Crossfitiga. Enda kohta on Liis öelnud, et ta on iseloomult vaikne, sõbralik ja abivalmis. Lisaks meeldivad talle adrenaliini tekitavad olukorrad nagu näiteks laulukaarest kiikumine.

ESÜs tegeleb Liis ürituste korraldajate juhendamise ning toetamisega, ürituste info ülespanekuga ning registreerimiste haldamisega, noorteprogrammi materjali väljastamisega ja muu ettetulevaga.

Monika Ojala Üksuste tugiisik

„Меня зовут Моника, среди скаутов обычно меня называют «Monza». Я пришла в скаутинг в 1993 году в возрасте 9 лет и прошла весь путь от волчонка до старшего скаута и далее от руководителя патруля до руководителя отряда. Я провела множество лагерей и походов, была руководителем проекта «Eesti skautlus 100» (100 лет скаутам Эстонии), а также последние 2.5 года ответственной за программу ЭСО. Помимо скаутинга мне нравится петь и я состою в женском хоре Meretule. Живу недалеко от Таллинна в Суурупи в своем доме с 14-летней дочкой-скаутом. В свободное время

Oktoobris asus ametisse Monika, kes pani enda oma uue rolli kohta skautluses kirja järgmist: „Minu nimi on Monika, aga skautluses teavad enamus mind nimega Monza. Liitusin skautlusega 9-aastasena aastal 1993, seega olen läbi käinud kõik etapid – hundust vanemskaudini ja 17-aastaselt hundujuhist kuni lõpuks lipkonnajuhini välja. Olen korraldanud palju laagreid, matku, olnud projektijuht „Eesti skautlus 100“ üritustele ning viimased kaks ja pool aastat ESÜ programmijuht.

Lisaks skautlusele on mu suur rõõm laulmine – laulan iganädalaselt Suurupi naiskooris Meretule ja igapäevaselt ilmselt igal pool nii, et ise ei pane tähelegi. Elan Tallinna lähedal Suurupis oma majas ning olen 14-aastase skaudi ema. Vabal ajal renoveerin maja või veedan aega pere ja sõpradega.

Minu roll üksuste tugiisikuna on, nagu ametinimetuski ütleb, olla toetaja kõikidele Eesti skaudiüksustele. Esimesed plaanid on suhelda eraldi kõikide üksuste juhtidega ja kaardistada, mis on hästi ning millega oleks abi vaja. Kui see selge, siis saab hakata tegutsema ruumide leidmisega, juhtide leidmisega, toetuste otsimisega ja kõigega, mida kaardistamisel selgus, et vaja on.“ перестраиваю дом, провожу время с семьей и друзьями. Моей новой ролью будет помогать и поддерживать все скаутские отряды Эстонии. Для начала хочу пообщаться с руководителями всех отрядов и отметить что хорошо, а с чем надо помочь. Когда это будет готово, начну заниматься помощью в поисках помещений, новых руководителей, спонсоров и всем остальным, что понадобится.“

SISUKORD

Hea lugeja!

Hoiad käes ajakirja numbrit, mis võtab seekord kokku päris pika ajaperioodi - skaudisündmused nii 2019. kui 2020. aastast. Aasta 2020 oli eriline ja nii on seda ka meie käesolev ajakirja number. Pidanuks ilmuma juba ammu aega tagasi, aga jäi omadega samuti eneseisolatsiooni ja ilmavalguse nägemine lükkus muudkui edasi. Kui suvel 2020 maailm taas avanes, sai ka ajakiri sellest veel lugusid juurde ning ilmub nüüd kõiki neid lugusid sisaldades pea poole paksemana. Selline pikem paus ei olnud tegelikult päris plaanitud ja vabandan siinkohal kõikide ees, kes ajakirja oma lood saatsid ja nende ilmumist nüüd nii pikalt ootama on pidanud.

Aasta 2020 kujunes kõikide jaoks üle maailma omajagu keeruliseks, aga samas avas ka palju uusi vaatenurki erinevatele tegevusetele ja nii ka skautluses. 2020. oli ka ESÜ kauaoodatud 25. juubeliaasta, mida oli plaanis suurelt tähistada. Suurelt ei saanud, aga omamoodi meeldejäävalt sellegipoolest. Saime olla loovad ja teha palju asju hoopis nii, nagu kunagi varem ei olnud teinud. Nii toimus näiteks esimest korda ESÜ ajaloos Üldkogu koosolek e-koosolekuna, Jüripäev e-matkana ja kevadhooaja eriolukorra ajal välja mõeldud ning Facebookis jagatav toaonniväljakutse pakkus rõõmu ja tegevust hundudest skaudijuhtideni ja mis veelgi vahvam - ka väga palju laiemalt - nii ehitasid toaonne erinevate lasteaedade lapsed lausa rühmade kaupa, aga ka Eesti Noorteühenduste Liit ja paljud teised. Ka rahvusvahelisel tasandil toimus ülemaailmseid skaudilaagreid e-vahendusel, nii mõnigi telkis nädala oma kodus toas koos teiste salgakaaslastega sellest fotosid või videopilti vahendades. Skaudijuhid olid loovad e-koonduseid läbi viima ja ilmus palju lugusid ka sellest, kuidas skaudid üle maailma tekkinud olukorra lahendamisele kaasa aitasid. Ja seda suurem rõõm oli, et suvel ja sügisel tekkis siiski võimalus taas ka päriselt kokku saada ning nii ERNA Matk, Väikesaar kui Tänuõhtu said kontaktselt peetud ja samuti said üksused, küll 20-liikmeliste gruppidena, aga siiski, ka omakeskis Tähtpäevalaagrit teha ning torti süüa. Nüüd talvel, taaskord mitte nii avatud huvitegevuse keskel olles, on hea meenutada kõiki neid ühiseid hetki ja seda enam taas suve oodata lootuses, et juulikuus saame kõik kokku meie traditsioonilises suurlaagris Tagametsas.

4 METSAS MÜTTAMISE 20 AASTAKÜMMET 11 NISSAN - positiivse emotsiooni koguja!

12 KONTOR KORRALDAS JÜRIPÄEVA 14 2019 EDUTUSED 15 WOSMi MoViS TALLINNAS 16 BALTI JAMBOREEL LÕUNA-LÄTIS 18 VHM KANUUMATK 2019 20 LIPKONNA SIIL 130KM MATK 24 18 ÕPPETUNDI ehk VÄIKESAAR MUHUS 26 PÕHJALA SAAGA RIISIPERES 27 MAAILMALAAGRIS AMEERIKAS 30 HAARLEM JAMBORETTE HOLLANDIS 32 NOORTEKOGU 2019 VILJANDIMAAL 33 ESÜ25 - KÕIGE MEELDEJÄÄVAMAD SEIKLUSED 40 SEEKORD TÄITSA TEISITI 41 VÄIKESAAR KIHNUS 42 2020 EDUTUSED 42 ESÜ25 TÄNUÕHTU 44 SKAUTLUS PAKUB RÕÕMU JA ...

46 ARENGUPREEMIA PROGRAMM 48 Ülesvõtteid TTS koolitustelt …

Jäägem terveks!

Ajakiri Eesti Skaut Eesti Skautide Ühingu väljaanne

Sirje Pool Peatoimetaja kohusetäitja

MTÜ Eesti Skautide Ühing Juurdeveo 22A-2, 11313 Tallinn +37253445171, info@skaut.ee

www.skaut.ee

Toimetuse kontakt: Juurdeveo 22A-2, 11313 Tallinn või ajakiri@skaut.ee Toimetuse koosseis: Sirje Pool, Mikk Leedjärv, Laura Õigus

Ajakiri on trükitud keskkonnasõbraliku trükisena trükikojas Ecoprint.

Toimetusel on õigus kirju ja kaastöid toimetada ja lühendada.

Fotosid ja käsikirju ei tagastata.

Ajakirja Eesti Skaut toimetus tänab kõiki kaastöö tegijaid.

Ootame uusi kaastöid.

Ajakirja väljaandmist toetab Haridus- ja Teadusministeerium.

Mark Meikas

METSAS MÜTTAMISE 20 AASTAKÜMMET Matka (aja)loo pani kirja Kristjan Pomm ERNAvana aastatel 2000-2009 Uurisid Karin Meikas ja Sirje Pool Matka infojuhid erinevatel aastatel

Vahel on ERNAmaastik ka selline

ERNAvarbad, mis muidu ilma plaasterdamata jättes võivad matka lõpus põhjustada ERNAkõnnakut

Kautlas ERNA lõpetamisel 2007

4

Kui ESÜ sai äsja 25-aastaseks, siis üks iga-aastaselt oodatud ESÜ üritustest ei jää ka väga palju maha. Nimelt startis 2020. aasta augusti teisel nädalavahetusel (ja seda sel korral erakordselt ainukese naisERNAvana Monika Ojala eestvedamisel) juba 21. korda Eesti Skautide Ühingu poolt korraldatav ERNA Matk.

See on erinevates raskusastmetes toimuv mittemilitaarne üritus kõikidele matkahuvilistele, kus 4-6liikmelistes võistkondades läbitakse metsas valitud pikkusega rada, mis sisaldab endas alati ka omajagu väljakutset pakkuvaid ülesandeid. Ja erakordselt suur rõõm, et meil on mitmeid võistkondi, kes on osalenud läbi aegade pea kõikidel ERNA matkadel.

Matka tegevus toimub iga kord enam kui 200 ruutkilomeetril ja valdav osa matkast tuleb läbida mööda väikeseid metsaradu või ise kompassi abil kõige kiiremat teed otsides, mis mõnel aastal on tähendanud päris oluliste veemassiivide läbimist, kui vihmahoogudest jõudu kogunud jõgi on ümbruses olnud niidud üle ujutanud. Matka toimumispaigaks on Põhja- ja KeskEesti kant ning Kõrvemaa loodus oma rikkuses on pakkunud igal aastal midagi erilist. Rabad, imelised rabasaared, kõrged männimetsad, avarad heinamaad, voored ja künkad, väikesed järved metsade vahel, öise metsa salapära ja varahommikune udu ning hommikupäikeses jõudu koguv loodus. Matk on kindlasti ka Eesti looduse avastamine ja looduses olemise tunnetamine. Matka mõtteks on saanud pakkuda nii füüsilist kui vaimset, nii isiklikku kui meeskondliku tugevust proovile seadvat eneseületust, eduelamust läbi katsumuste ehk kokkuvõtvalt – ERNA, see on elamuste mitmekesisus.

Tegevuspunktide osas sai läbitud esimese 10 aastaga areng, kus alustati üsna lihtsate ja mänguliste, ilma väga erilist varustust nõudvate tegevuspunktidega ning jõuti erinevaid oskusi, teadmisi proovilepanevate tegevuspunktideni, kus mõne tegevuspunkti ehitus algas juba paar päeva enne matka. Soov on olnud panna proovile nii igaühe füüsilised, vaimsed kui ka meeskonnatöövõimed.

Matka raskematel radadel on tegutsemas alates 2003. aastast ka vastutegevus ja selle rakendamise mõte oli just nende radade valinutele pakkuda veel täiendavat põnevust. Osaliselt oli idee seotud ka sellega, et Erna retkel oli vastutegevus ning see tundus väärt mõttena ka ERNA matkal kasutamiseks.

Tihti kiputaksegi ERNA matka segamini ajama Erna retkega, mis oli sõjalis-sportlik võistlus, mida peeti Eestis iga aasta augustis aastatel 1994–2011 ja mida korraldas MTÜ Sõjalis-sportlik selts Erna. Ühist neil siiski ka natuke on. Erna grupp oli Talvesõjast osavõtnutest moodustatud luureüksus, mis tegi 1941. aasta suvel dessandi punaväe tagalasse Salmistus. Hiljem liitus luuregrupp muu lahingutegevusega Eestis. ERNA Matka rajad kannavad ajaloolise Erna retke luuregruppide nimedest tulenevalt nimetusi – Hauka (Erna retkel Haukka) ja Tümleri (Erna retkel Tümmleri). Haukka oli 1943. aastal Soome poolt loodud raadioluuregrupp, mis saadeti Saksa okupatsiooni all olevasse Eestisse. Haukka tähendab soome keeles “kull” ja kuna skautidel on komme panna oma salkadele samuti looma-linnunimesid, siis sellest tulenevalt on meie matkal Haukkast saanud eestipäraselt Haugas. Lisaks Hauka ja Tümleri rajale on alates 2017. aastast avatud ka Skautlik matkarada, mis on sobiv nii lastega peredele kui ka neile, kes soovivad saada ERNA kogemust, aga Tümleri rada tundub liiga hirmutav.

Neljandaks rajaks on olnud ka öine orienteerumine spetsiaalselt orienteerumishuvilistele. Erinevate radade arendamine on tingitud soovist pakkuda matkaelamust erinevatele sihtgruppidele, nii neile, kes soovivad väga erilist eneseületuskogemust kui ka neile, kel soov pere või sõpruskonnaga veeta seikluslik ööpäev metsas matkates.

ERNAuni

Kõrgseiklus, mis on matka lahutamatu osa olnud

Idee algus ERNA saamislugu ulatub aga aastasse 2000, kui Erna retke korraldav Erna Selts tegi Eesti Skautide Ühingule ettepaneku korraldada samal ajal sõjalis-sportliku, sõjaväelastele ja kaitseliitlastele mõeldud, retkega üritus matkahuvilistele, et ajaloolist 1941. aasta Talvesõja raames toimunud Erna retke ühiskonnas enam teadvustada ja retkest tsiviilversioon luua.

Võtsime väljakutse vastu ja esimene ERNA Matk toimus aastal 2000. Matk algas Kuusalust ja lõppes Kautlas. Oli kõvasti tegemist, aga saime hakkama ja osalejad olid õnnelikud. Kui kümme aastat tagasi toimunud esimene ERNA Matk oli ühes raskusastmes ja üsna kergete ülesannetega, siis aastate jooksul on matk läbinud olulise arengu ja seda nii matkaradade valikuvõimaluste kui matkal sooritamist ootavate ülesannete raskuse osas.

Esimeste matkade korraldamisel oli omaette väljakutseks näiteks ka heade matkakaartide saamine ning selle osas sai koostööd tehtud nii Regio kui Eesti Kaardikeskuse ja ka Kaitseväega. Üsna keeruline oli ka matkatrasside planeerimine nii, et need samal ajal toimuva Erna retkega ei kattuks ja üksteist ei segaks.

Koordineerimist ja kooskõlastamist nii Erna Seltsi kui ka kohalike omavalitsuste ja maaomanikega oli üksjagu palju.

Oluline on olnud ka matka kvaliteet ja turvalisus ning nii sai üheskoos kirja pandud matka juhised, välja töötatud täpsed võistlusjuhised ja mõeldud ka sellele, kuidas matkajaid niiöelda jälgida, et oleks pidev ülevaade sellest, kus võistlejad parajasti asuvad. Viimase jaoks sai arendatud eraldi „amet“, milleks sai VAJ ehk võistlejate asukoha jälgija. Selle ülesande täitja nimetuse osas olid kaalumisel veel ka nimetused Radar ja Peilija. Viimastel aastatel on kasutusel ka moodsamad „träkkerid“, mis läbi digilahenduse teevad selle töö oluliselt lihtsamaks.

Rajal 2017

Seiklusrada ERNA moodi

5

Täname toetajaid!

Väga oluline roll on olnud ka meie toetajatel ja teistel koostööpartneritel läbi aegade, et see üritus on saanud nii kaua ja hästi toimuda. Kõige alguses aitas osa partnereid leida Erna Selts, hiljem saime üheks rahastajaks Kaitsemininisteeriumi ning otsisime ise aktiivselt sponsoreid ja toetajaid. Omaette valdkonnaks oli matka logistika.

Matka korraldamisel ja matka ajal oli vaja autosid, millega igale poole ligi saab, varustust tegevuspunktidesse viia, joogivett vedada aga ka matka katkestajaid transportida ning esimesed matkad oma sõiduautodega matka logistikat korraldades oli paras väljakutse. Tänu headele kontaktidele õnnestus leida head partnerid, kes aitasid maasturitega.

Pikk koostöö enne Nissanit oli näiteks LandRovereid Eestis esindava ettevõttega. Koostööpartneriteks on olnud Erna Selts, Haridus- ja Teadusministeerium, Hasartmängumaksu Nõukogu, Kaitseministeerium, Eesti Kaitsejõudude Militaargeograafiagrupp, Logotikke OÜ, Neviprint OÜ.

Rajal 2017

Osalejaid on olnud omajagu

ERNAvana oma täies hiilguses

ERNAkaardid ja elukaardid, mida vastutegevus Hauka ja Tümleri rajal jahib

ERNAhommik ERNAtegija Andres Lillemägi fotosilma läbi

6

Kahekümne aasta jooksul on matkal osalenud julgelt üle 1000 erineva matkalise, samas on aastate jooksul saanud ERNA Matk paljude jaoks juba traditsiooniks ja on võistkondi või võistlejaid, kes on osalenud pea kõikidel matkadel. Matkaliste seltskond on otsekui läbilõige ühiskonnast – ärimehed, advokaadid, ettevõtjad, riigiametnikud, töölised, perekonnad, sõpruskonnad, abielupaarid, töökaaslased ja kõiki neid on kokku liitnud koosmeel ja rõõm enese ületamisest ning teadmine, et „olen läbinud ERNA“. Vahva on näha, et osalejaist on saanud juba omal moel sõpruskond, kes kord aastas koguneb ja uued tulijad alati lahkelt vastu võtab. Noorim osalenu on olnud paarikuune, kes koos emaga matka läbis ja vanim 77-aastane.

Esimest matka ette valmistama asudes olime tõeliselt raskete küsimuste ees. Kes tulevad sellisele matkale? Kui palju osalejaid võiks oodata? Kui raske on rada valida?

Otsustasime valida kõige kindlama tee ja valisime matkarajaks võimalikult lihtsa ja kaardilt kergesti loetava ning lihtsalt läbitava marsruudi, sest mine tea, millise matkaja orienteerumiskogemusega inimesed lõpuks kohale tulevad. Nagu ka ennustasime, siis osa matkale tulijaid oli esmakordselt elus sellisel ca 50 km pikkusel matkal, kuid pea kõigil osalejatel jätkus vaprust ja vastupidamist matk edukalt lõpetada. Esimesele matkale tuli kokku 86 osalejat Eesti erinevaist paigust, oli nii perekondi koos väikeste lastega kui kogemustega orienteerujaid. Rajale tuli ka üks ajakirjanik koos fotograafiga SL Õhtulehest, millest valmis ka hiljem ajalehelugu ning matkaliste seas oli ka näiteks üks Riigikogu liige, edukaid ja tuntud ärimehi ehk siis justkui läbilõige meie ühiskonnast. Esimese matka korraldamise tuli esimese matkapäeva käigus organiseerida ka jooksvalt tee ja kohvi paari kontrollpunkti, sest nii mõnigi võistkond oli rajale tulnud võrdlemisi napi varustusega ja söögi ja joogivarud lõppesid juba enne õhtut.

Auhinnaks on lisaks aule ja kuulsusele ERNA küüned Soov oli ERNA matkale oma identiteet luua ja ka vastav sümboolika arendada, et eristuda Erna retkest ja liita osalejaid ning korraldajaid. Erna retke sümboliks oli hunt kui osav hiilija ja veidi salapärane metsloom.

ERNA Matka märgil on skautlusele omase sümboli liilia keskmes kujutatud kolm rahvusvärvides hundi küünt, mis moodustavad tähe E, nagu ERNA ja EESTI. Ilus ja lihtne skautlik märk tuli ja on jäänud. ERNA liilia on olnud ka kõigil matkamärkidel ning samuti on see tuttav ERNAtegijate T-särkidelt.

ERNA võitjatele on alates 2006. aastast eriline auhind, mis tüüpiline vaid ERNAle. Kolm hõbedast küünt on ERNA Matka võitja tunnuseks. Selleks, et matkal hakkama saada, on vaja hundile omast sitkust ja jõudu ning tugevate küüntega end läbi raskuste tõmmata. Küüned on kaelaskandmiseks tugevale nöörile seatud ja nööri otsad tugevalt kinnitatud kahekordse kangrusõlmega.

Küünte hoidmiseks on 2009. aastast kasutusel Eesti ühest sitkeimast puust – kadakast – valmistatud karbid, mille kaanel oli samuti kujutatud ERNAliilia.

Pronksjad ERNAküüned on saanud ERNAstaabi liikme tunnuseks. Ka matka korraldamine nõuab üsna suurt vastupidamist, seda nii vastutuse kandmisel kui ka vaimset ja füüsilist tugevust, et matka korraldamisega seotud raskusi kanda.

ERNAtänu

ERNAkarbid, mille sees on võitjatele ERNAküüned

ERNA mõte on aastatega aina selgemaks saanud Me teeme seda selleks, et skaute ja skautlust ning skautlusele omaseid väärtusi rohkem teataks. Me teeme seda selleks, et pakkuda neile, kes ei ole skaudid, võimalust kogeda skautlikku tegevuse mitmekülgsust, end ületada ja proovile panna, astuda välja argiaskeldustest, et aktiivselt puhata. Me teeme seda selleks, et iseend proovile panna ja oma oskusi korraldajatena proovida, oma skautluses õpitud kogemusi rakendada, õppida läbi tegevuse. Me teeme seda selleks, et tunnetada erilist ERNA ühtekuuluvustunnet ja saada osa millestki, mis karastab ja innustab.

Kautlas ERNA lõpetamisel 2017

7

Alljärgnevalt aga jagame läbi aastate ERNAvana ametit pidanud Kristjan Pommi, Lauri Läänemetsa ja Mihkel Tammaru mõtteid ja vahvaid meenutusi, mida kõike selle pika aja jooksul ette on tulnud.

Mis perioodil te ERNAvana ametit pidasite?

Kristjan: Olin ERNAvana aastatel 2000-2009 ehk siis 10 esimest matka.

Lauri: 2010-2013. Enne seda olin rajameister 2001-2009.

Mihkel: Alustasin aastal 2012 ja punkt sai pandud juubeliERNA matkal 2019.

Kes teie ajal ERNA staapi kuulunud on?

Kristjan: ERNA staap, kui kindlate ametitega juhtgrupp kujunes välja aastaks 2003. Esimesed kolm matka olid juhtimise mõttes veidi erinevad. Oli väike tuumikgrupp ja selle juures kontrollpunktide kohtunikud ja kõik teised abilised.

Esimese matka korraldamisel moodustasid matka korraldustuumiku Jüri Ehandi (rajameister); Jüri Kuusik, Lauri Tiitus ja Markus Alfred Kõiv (kontrollpunktide koordinaatorid) ning mina, Kristjan Pomm. ERNA staabist on esimese kümne aastaga läbi käinud Lauri Läänemets (rajameister 2001-2009); Hele-Mai Madisson (infojuht 2001-2009); Heikki Mutso (kontrollpunktikohtunik aastast 2000 ja ekstreempunktide koordinaator 2003-2009); Mikk Leedjärv (logistikajuht 2004-2009); Eve Komp ja Annika Oidermaa (kontrollpunktide koordinaatorid 2001); Kristi Traks (kontrollpunktide koordinaator 20022003); Marge Tüvi (kontrollpunktide koordinaator 2004-2006) ja Kadri Liivat (kontrollpunktide koordinaator 2007-2009).

Lauri: Minu aeg, tähendab siis, kui ma ERNAvana ametit pidasin olid staabis: Sirje Pool (infojuht), Hardo Lass (ekstreempunktide koordinaator), Mikk Leedjärv (logistikajuht), Jaak Parker (rajameister), Monika Ojala (infojuht), Kadri Liivat (kontrollpunktide koordinaator) ja Heikki Mutso (ekstreempunktide koordinaator).

Mihkel: Punkte on koordineerinud valdavalt Mart Felding. ERNA vaimsust vedas aastaid eest Hele-Mai Madisson. Info tööd on teinud Monika Ojala, Kadi Neemre, Triinu Sagor, Karin Meikas. Lisaks on infos abiks olnud Ene-Ly Lehtmaa ja Rebekka Vainov. Kujundamise ja turundamisega on toimetanud Erkki Pung. Asendamatu veelogistik on matkadel olnud Livio Varik.

ERNAvana Kristjan Pomm. Kaelas ERNA küüned

ERNAvana Lauri Läänemets, kes alustas rajameistrina

ERNAl oli just 20. juubeliaasta. Kuidas matk ajas muutunud on?

Kristjan: Kui kakskümmend aastat tagasi toimunud esimene ERNA matk oli ühes raskusastmes ja üsna kergete ülesannetega, siis aastate jooksul on matk läbinud olulise arengu ja seda nii matkaradade valikuvõimaluste kui matkal sooritamist ootavate ülesannete raskuse osas. Alates 2003. aastast on matkal kolm erinevat raskusastet, välja on kujunenud matka sümboolika, traditsioonilised temaatilised kontrollpunktid nagu näiteks ERNAgurmee või mõne (kõrg)seiklusrajaelemendiga tegevuspunkt.

Lauri: Professionaalsemaks on kindlasti muutunud, turundus on parem.

Tehnoloogia areng on teinud nii mõndagi kergemaks, mis kunagi võttis palju aega (näiteks liikumise jälgimine, kaardid jne). Punktide tegevused on staabi liikmete nägu ja tegu, kuid kõige tähtsam ei ole ainult see, mis on muutunud, vaid see, et matka ehedus ja skautlik vaim on alles. Seda nii korraldajate kui osalejate jaoks. Minu arvates ERNA salapära ja võlu ongi see oluline, miks seda korraldada tasub.

Mihkel: ERNA on muutunud tundmatuseni. Siiski on sel matkal sama vaimsus, mis aastate eest. Esimene ERNA startis Kuusalu koolimaja eest ning ööbimine oli koordineeritult ühes kindlas kohas. Valikus oli üks rada ja finiš Kautlas koos sõjaväelastega, kes lõpetasid ERNA retke. Aastate jooksul on lisandunud vastutegevus, erineva pikkusega rajad, stardi koht on muudetud liikuvaks. Suure muutusena on alates aastast 2010 lõpus rogain, kus osalejad

8

ERNAvana Mihkel Tammaru (keskel) koos staabiga

saavad tõestada oma orienteerumisoskust. Punktid olid algusaastatel rohkem eksperimentaalsed ja ekstreemsed. Praegu on punktid muutunud kiiremini läbitavaks ja riske võetakse vähem.

Millised on ägedaimad seigad, mis teile selle ettevõtmise juures esimesena meenuvad?

ERNA staap 2009

Esmaabipunkt

ERNA staap 2009

Kristjan: Kindlasti on selleks olnud ühine tegemisrõõm ka väga hea kambavaim ERNA staabis ja ka laiemalt kogu ERNA Matka korraldajaskonna kokkukuuluvustunne. Seda on aidanud luua ERNA sümboolika, nagu korraldajate kaelarätid ja kunagi sai tehtud ka paar erilist sündmust just korraldajatele, Tagametsas, mis kindlasti liitis. Aga ERNAga seondub ka rida huvitavaid seiku ja sekeldusi. Mitmel matkal on „õnnestunud“ ära kaotada autonumber, mis on õnneks lõpuks ikka üles leitud. Paaril korral on purunenud autorehvid või siis üsna lootusetult kuskil mudaaugus autoga kinni oldud.

Läbida on tulnud teelõike, mille jõgi on üle ujutanud. Tänu ERNAle oleme koos ERNA staabiga sattunud pealt nägema, kuidas metsseapere varakevadel metsas toimetas. Teel tagasi autoni möödus kasvavas tempos ja peas valmis juba plaan, kuidas autokatusele hüppame, et metssea rünnakust pääseda.

2009. aasta matka eel nägime ka karujälge, mis oli üsna värske. Kitsed, põdrad, jänesed, rebased ja igasugu teised metsaasukad on ka tahes-tahtmata ühel või teisel moel ERNA teedele sattunud.

Esimese ERNA ettevalmistamisega seondub toonase rajameistri Jüri Ehandiga ühine metsaskäik, kui aina liivasemaks muutunud tee muutus ühel hetkel läbimatuks ja aina kitsamaks, ühel pool teed oli kraav, teisel pool mets ja seljataga kilomeetreid esimese ristteeni ning päike hakkas tasapisi metsa taha loojuma. Tundus, et siia see auto jääb. Mingil moel siiski õnnestus auto, üsna tavaline sõiduauto, ninaga teise suunda pöörata ja pääsesime metsas ööbimisest. Kannatlikkus ja järjekindlus aitas.

ERNA staabi koosolekud on olnud samuti väga erilised. Need on näiteks toimunud hilisööni ESÜ kontoris, matkarajal metsas või parkimisplatsil seisnud autos, tulles matkaraja ülevaatamiselt. Olime koosolekut pidamas ka 2007. aasta „aprillirahutuste“ ajal, kui kontori lähistel pikalt tiirutav helikopter andis märku, et midagi on teoksil. Kiirelt uudiseid internetist vaadates saime teada, et Tallinnas Tõnismäel „pronkssõduri“ juures on toimumas rahutused. Lõpetasime kiirelt koosoleku ja arutasime läbi, kuidas ohutumal moel igaüks koju jõuaks.

ESÜ kontor oli siis kesklinnas Lembitu tänaval ja rahutuste keskpunkt oli võrdlemisi lähedal.

Tobedaim asi minu enesega juhtus ühe kevadise rajaülevaatusretke ajal – kraavi ületamine hüppega. Kahjuks oli kraav siiski minu hüppevõimest täpselt 10 cm laiem ja kallas libe ning hüppe tulemusel olin vööni mudane ja märg.

Teised hüpet järgi tegema ei kippunud.

Magamata ööd, eksinute otsimine ja igasugu erakorralised olukorrad on ka lisanud matka tegemisse vürtsi, mis ei ole kuidagi vähendanud matkast saadud positiivset elamust. Nalja ja tegemislusti on olnud kõikide ERNA matkadega.

Lauri: Alguse aastad olid sellised, kus mitme ööpäeva jooksul magamiseks tihti aega ei jätkunud. Mulle meeldis matka korraldamise taseme mõõdik, mis ühel hetkel ise tekkis – kui kõik staabi liikmed said igas ööpäevas piisavalt magada, oli matk hästi planeeritud ja korraldatud. Toredaid hetki oli aga palju. Rajameistrina sõitsin matkadel UAZiga (vene villis). See kolises ja logises, aga oli kõige parema läbivusega. Samas ka lagunes. Esisild suutis ükskord ümberpööramisel selliselt katki minna, et blokeerisin terve suhteliselt suure sõidutee. Ühel matkal läks vaja lausa kolme autot, et Miku masin mudaaugust (kuhu ta jäi kinni tema arvates põhjusel, et sõitis liiga aeglaselt) välja tõmmata. Juhi vastaskülg oli selliselt sisse vajunud, et muda ronis juba kapotile. Loomulikult oli see kõik põnev, aga võttis enamuse staabi liikmete kalli aja.

9

Mihkel: ERNA toob kokku rasketesse oludesse väga erinevad inimesed ja need kõige ägedamad seigad on ikka seotud inimestega. Keerulistes väljakutsetes tulevad üllatavad lahendused ja hea on kuulda mõne tegija käest, et raskused on seljatatud ja lahendus on juba töös. Matka tegemine on meeskonna ühine töö ja hea, kui see meeskond ei oota käed rüpes kuskilt kõrgemalt tulevaid lahendusi. Väga äge on alati saada osalejate tagasisidet, naturaalset, kohapeal, ilustamata. See võib olla kriitika, aga võib olla ka ülim tänu – alati on see tea tunne, kui oled teinud midagi, mis inimestele korda läheb. Toetajatega on paju selliseid juhtumisi, et soovime midagi küsida ja saadetakse kaks korda rohkem ja tasu ei küsita. ERNA on positiivne kaubamärk, mida soovitakse toetada, kas siis skautluse pärast või patriotismist, et hoida mälestusi ajaloost.

Milline on olnud kõige lahedam ERNA tegevuspunkt?

Kristjan: Keeruline on esile tuua seda „kõige-kõigemat“, aga väga erilised on olnud alati niinimetatud ekstreemtegevuspunktid, mida kümmekond aastat korraldas Heikki Mutso. Kõrgseiklusrada vana viljakuivati lae all, pea 10 meetri kõrgusel või siis metsas kuivanud kuusest saadud ca 6-8 meetrise „posti“ otsa ronimine, sellel enda püsti ajamine ja sealt trapetsile hüpe on tegevuspunktid, mis ei unune ja mis sai ka ise läbi tehtud. Ning muidugi ka ERNAgurmeed. Ühel aastal serveerisime osalejatele näiteks keedetud seasilmi. Ühiselt nuputada ja põnevaid tegevusi välja mõelda oli ERNA koosolekute üks vahvaimaid osi.

Lauri: Mina olen alati ekstreempunktide fänn olnud – pikk ettevalmistus, kõrge kvaliteet, põnevus. Kuid ükskord suutis keegi kooliõpetaja gurmeena pakkuda Stockmannist ostetud delikatesse. Oli need jupitanud, lõiganud ja küpsetanud, kuid oma jutuga suutis pea kõik matkalised ära petta ning öökima ajada.

Mihkel: Meeleolukaid punkte on olnud väga palju, aga võibolla mind ennast ehmatas kõige rohkem, kui esmaabi punkti tegija Mart Tartlan oli toonud punkti 8-aastase tüdruku verises kleidis ja töötava mootorsaega. Juhtum oli siis saeõnnetus, kus täiskasvanu oli andnud sae lapsele proovida, kes talle saega kõhtu lõikas. Veri, soolikad, vaikivad kannatanud – õhtuhämaruses metsaserval on parajat segadust tekitav ja reaalsuse piiri kompav.

Ka nõnda shikilt riides on ERNA matkal käidud. Peagaidi tiim 2009

10

Kas olete ise ka osalejana ERNA rajal käinud? Ja kui jah, siis millisel rajal, millal ja millise meeskonna koosseisus?

Kristjan: Seni veel mitte.

Lauri: Võistluse ajal pole kunagi rajal käinud, aga oma esimese matkaraja tegin skaut Allan Maidrega koos – noorte inimestena panustasime jalgadele, mitte autole. Tuli isegi üle 100 km, et rada paika saada. Ja sisuliselt ainult sadas, nii et magamine oli ka õige ernalik. Selline võistlusväline suhteliselt ekstreemne läbimise kogemus on olemas, edaspidi olen aga pigem teoorias tugev olnud.

Mihkel: Olen käinud ERNA matkal võistlemas aastatel 20002004 ja 2006-2008. Meeskondi on olnud mitmeid, kelle peale kokku erinevaid liikmeid 11.

Miks te seda kõike teinud olete?

Kristjan: Skautlusest ja ESÜ tegemistes osalemisest on saanud mulle elustiil ja südameasi. ERNA Matk on olnud üks mitmetest tänastest ESÜ traditsioonilistest üritustest, mille alguse juures on olnud võimalus olla ja mingi sisemine soov on olnud alati teha parim, arendada ja täiustada ning teha seda meeskonnana. See on olnud ka justkui üks suur sõpruskonnaüritus, kus matka tegijad ja osalejad loovad ühise võimsa emotsiooni. See on olnud innustav.

Pakkuda skautlusele omast tegevust mitteskautidele ja anda noortele skautidele ja ka skaudijuhtidele võimalus end teostada ja areneda ürituse korraldajatena on olnud inspireeriv.

Lauri: Õppisin ERNAt korraldades väga palju, see oli hea tunne.

Sama tähtis on aga ERNA romantika ja salapära, just viimast oskas kunagi ERNAvana Kristjan Pomm hästi luua, arvan, et see on olnud pikka aega oluline liim paljude jaoks.

Mihkel: ERNA matk toob kokku palju meeldivaid inimesi ja on tore olnud selles seltskonnas võistleja, tegija ja korraldajana. Eks see on olnud sisemine sund kaasa lüüa ja hiljem oma kogemusi teistega jagada.

Jätku ERNA teekonnale!

Võistkond Marii ja mehed, kes on osalenud ERNAl selle algusest peale

- positiivse emotsiooni koguja!

Nissanil käis külas Karin Meikas NISSAN on olnud aastatepikkune ERNA Matka toetaja. Mis on aga see, miks üks autotootja üldse sellist projekti toetab ning mida ootab toetaja vastu, sellest seekordses loos kirjutamegi.

Kes on Nissan?

Nissani eesmärgiks on pakkuda kättesaadavat innovatsiooni – see tähendab, et eesmärgiks on pakkuda innovatsiooni ja turvalisust ning seda kättesaadava hinnaga. Palju panustatakse ka keskkonnasõbralikkusesse. Eesti turul ollakse omas segmendis turuliider, see on saavutatud tänu sellele, et Nissani enimmüüdud mudeli Qashqaiga loodi uus turusegment, mida senini veel polnud. Aeg liigub aga edasi ja see tähendab, et edu säilitamiseks tuleb julgelt edasi katsetada.

Miks toetatakse just ERNA Matka?

ERNA Matka toetamine sai alguse aastaid tagasi ja kõik juhtus kuidagi loomulikult. Tänaseks on sellest saanud Nissani loomulik osa ja meil on hea meel kui see jätkub, sest see teeb tuju paremaks. Sellel projektil puudub konkreetne ja kohene kasu, aga lihtsalt on tunne, et see on õige projekt, mida toetada.

Meil on hea meel, kui meid mainitakse ja välja tuuakse, aga kindlasti ei ole see eelduseks või kohustuseks matka korraldajatele. Me oleme justkui positiivse emotsiooni vampiirid – me kogume positiivseid emotsioone, ehk siis see piiritu tänutunne ongi see, mida meile lubatud on ja muud me ei oota.

Kas Nissan on ka ise kunagi ERNAle tulemas?

Siiani pole olnud julgust panna ennast proovile, aga miks mitte visata järgmisel aastal kinnas välja meie meeskonnale, käia välja idee ja tulla rajale.

ERNA Matka meeskond ja Eesti Skautide Ühing on Nissanile väga tänulik pikaajalise toetuse eest! Hea meel on teha koostööd ettevõttega, kelle väärtused kattuvad organisatsiooni omadega – on ju ka meile keskkonnatemaatika väga oluline ning samuti on meie eesmärgiks olla kättesaadav kõigile.

Kohtumiseni järgmisel korral ehk juba rajal!

11

KONTOR KORRALDAS JÜRIPÄEVA Karin Meikas, Nele Tael ja Sirje Pool ESÜ kontor

Jüripäeva laager toimus 26.-28.04.2019 Haapsalus ning korraldajaks oli sel korral ESÜ kontor. Staabis olid lisaks Karinile, Sirjele ja Nelele ka Margo Sall (Rakvere) ja Sofija Fišer (Narva Meriskaudid). Jüripäeva teemaks oli koostöö ja eesmärgiks korraldada üpris kindlates raamides olev üritus veidi teisiti või mõne vimkaga. Laagrist võttis sel aastal osa 330 inimest.

Laager algas logoga Traditsioonilise reedeõhtuse avamistseremoonia ajal tantsiti koos üks ühine tants Traffiku laulu “Sekundiga” saatel ning pildistati kõikidest osalejatest ESÜ logo, mille autoriks Mark Meikas ja mis on kaunistamas ka käesoleva ajakirja kaant. Õhtu jätkus tõrvikurongkäiguga läbi linna.

Hundud avastasid mänguväljakuid Laupäevane päev oli ikka traditsiooniliselt planeeritud matkapäevaks.

Hundusid ootas matka alguses ees rongisõit Peetrikesega raudteejaama, kus oli nende esimene matkapunkt – hunduoskuste kontrolltöö, mille raames tuli teada näiteks nii Eesti linnu, lilli ja loomi kui igaühel õmmelda riide külge üks nööp. Edasi kulges hundude matk linnas asuvatel mänguväljakutel, mis andis hundudele hea vahelduse ka puhata ja mängida. Eriti meeldejäävateks matkapunktideks osutusid lauakatmine ning punkt linnuvaatlustornis, kus sai binoklit ja linnuraamatuid kasutades määrata lahel nähtavaid linde ning samuti tuli tunda erinevate loomade jälgi. Hundurajal osutus võitjaks üksus Kaljukassid.

12

Skautidele meeldis ehitamine

Popcorn ja põgenemistuba

Skautide ja vanemskautide matk viis linnast välja, kus oli vaja lahendada nii meeskonnatööd, nutikust kui ka fantaasiat nõudvaid ülesandeid. Tagasiside põhjal osutusid lemmikuteks tegevusteks spagetitorni ehitus, raadiosaatjate vahendusel legomaja ehitus ning laagriala ehitus – grilltikkudest samblaplaadile rajatud skaudilaager. Skautide rajal olid kõige tublim tegevuspunktide lahendaja meeskond Sirelid üksusest Tormilind.

Peale matka oli laupäeval osalejatel võimalus osaleda mitmetes tegevustes nagu kino koos ehtsa popcorniga, kooliorienteerumine, meeskonnamängud, tapeedile joonistamine ning ränduritel ja juhtidel oli võimalik panna proovile oma meeskonnatööoskus spetsiaalselt kontori poolt Jüripäeva laagriks väljamõeldud põgenemistoas nimega „Skaut ja hunt“, mida saavad huvilised läbida ka edasistel ESÜ üritustel.

Pühapäevane programm oli Jüripäevale kohaselt traditsiooniline – rongkäik kulges politsei eskordi ja ajateenijatest rivitrummarite saatel läbi linna Haapsalu Piiskoplinnusesse, kus tunnustati eelmisel aastal silmapaistnud noori, tänati korraldusmeeskonda ning ka Metsamärgi kursuse lõpetanuid, misjärel suunduti tagasi koolimajja, et asjad pakkida ning koduteele asuda.

Vanemskaudid tutvusid omavahel Vanemskautide matk tõi endaga kaasa üllatuse – nad ei läinud rajale oma meeskonnaga, vaid aeti segi, mis tähendas, et korraldajad panid kokku seitse vanemskautide meeskonda, kus igaühes neis oli seitse osalejat, aga erinevatest üksustest. Paljud olid alguses kohkunud, loodetavasti on enamus siiski ehmatusest taastunud ja hindavad saadud koostöökogemust võõraste inimestega.

Võitjameeskonnast Gerli Raag (TSGM) ütles tagasisidena: „Minu arust oli väga huvitav vahelduseks matka segapuntidega läbida ja ma sain sealt uusi tutvusi ja kogemust vene keele harjutamisega.“ Maria Lill (lipkond Okaskannel) lisas: „Matk oli tõesti väga vahva.

Oma lipkonna tiimiga on ikka kindlam, aga vahelduseks oli täitsa tore (sai teistega ka tutvuda).“ Lisaks segipaisatud meeskondadele oli vanemskautide matkal uuendusena ka ERNA Matkalt tuntud vastutegevus (juhatuse näol), kes takistas neid mööda teid liikumast.

Koostöö ja präänikud Vastavalt laagri teemale „koostöö“ pöörasid selle arendamisele tähelepanu ka korraldajad ise, proovides leida uusi koostööpartnereid, sponsoreid ja toetajaid. Koostööd tehti sel korral Haapsalu Piiskoplinnuse, Haapsalu Põhikooli, Haapsalu Spordibaaside, Raudtee- ja Sidemuuseumi, Iloni Imedemaa, Promostari, Kaitseliidu ja politseiga. Sponsorluse korras toetasid Jüripäeva laagrit Väike Väänik, Brain Games, Corny, Lipton, Prisma Peremarket ning Neviprint. Jüripäeva laager 2019 jääb ilmselt paljudele meelde ka präänikulaagrina ja Väikese Vääniku erinevatest präänikutest said osa veel ka kõik järgnevad ESÜ suveüritused.

Aitäh kõikidele!

Fotod: Anti ja Aivar Aasma

13

2019 JÜRIPÄEVAL VÄLJA ANTUD EDUTUSED

Eesti Skautide Ühingu juhatus otsustas pidada meeles ning tunnustada esitatud edutusesildiste alusel järgmisi tublisid hundusid ja skaute: HOOLAS HUNDU Artjom Dõmov (Narva Meriskaudid) Gleb Bakhvalov (Narva Meriskaudid) Ivan Poljakov (Siil) Heili Marie Varik (Soorebased) Romet Jäämees (Soorebased) Vanessa Adelynn Gleeson (Tormilind) Madis Kesküla (Tormilind) Hanne-Loore Err (Tormilind) Eva Dokukina (Tormilind) Anastassija Potaturkina (Oru Udu) Anna Boriskova (Oru Udu) Alisa Ivanova (Oru Udu) Sofija Šmeljova (Oru Udu) Nikita Gorbunov (Oru Udu) EESJULIK HUNDU Merili Silvet (Tormilind)

HOOLAS SKAUT Sofija Fišer (Narva Meriskaudid) Alina Bakhvalova (Narva Meriskaudid) Albert Bers (Narva Meriskaudid) Gordei Petrov (Narva Meriskaudid) Vladislav Grigoriev (Oru Udu) Jelizaveta Kuzmina (Oru Udu) Natalja Listova (Oru Udu) Andrian Utsar (Okaskannel) Anri-Marten Utsar (Okaskannel) Anita Laura Ojala (Okaskannel) Mark Tenurist (Saturn) Karina Sergienko (Saturn) Daniel Fjodorov (Siil) Karolina Parilova (Siil)

EESKUJULIK SKAUT Nikita Jaas (Siil)

Aleksander Vassa (Siil) Nikita Kravtsov (Siil) Sergei Tšugunov (Siil) Rait Rips (Soorebased) Madis Õunmaa (Soorebased) Demi Cassandra Kuntsel (Tondisalu) Eneli Tender (VHM) Mattias Mahl (VHM) Aaron-Joosep Sepp (Ökoskaudid) Arhe Kala (Ökoskaudid) KIITUSKIRI Artjom Drechin (Narva Meriskaudid) Fedor Sekajev (Narva Meriskaudid) Daniil Rozov (Narva Meriskaudid) Vladislav Krõlov (Narva Meriskaudid) Aleksandr Gritsenko (Narva Meriskaudid) Luisa Viisileht (Okaskannel) Andreas Schasmin (Okaskannel) Lii Lehtla (Okaskannel) Elisabeth Kalmet (Okaskannel) Kevin Meresmaa (Ökoskaudid)

Palju-palju õnne! Hä-hä-hästi tehtud!

14

WOSMi 23.-26.05.2019 toimus Tallinnas vabatahtlike skautijuhtide võrgustiku kohtumine (Management of Volunteers in Scouting Network Meeting ehk MoViS), mida korraldasid lisaks WOSMikatele ka meie omad skaudid (Liisa Kõrgesaar, Katri Pruulmann, EneLy Lehtmaa, Veeda Kala ja Helen Pill).

Kohtumisel osales kokku 50 inimest 22st erinevast riigist.

Korraldusmeeskonna juht Liisa nägi unes Põhjatähte ning hakkas luuletama: Suured tööd ning mitmed päevad, nõnda ettevalmistused läevad, MoViS oli pandud plaani – Barcelonast Eestimaani.

Tundsid piigad – tahaks teha – kui ka tarvis – koitu, eha, näha võime selle nimel, sündida võib lasta imel.

Ikka selleks et saaks äge – tarkust täis ja muinasväge, eestipärane ning ilus, it-sugemetega ja silus.

Et saaks tulnud teadmist juurde, kuuluma nad gruppi suurde, tuge üle poole ilma, kui vaid tarvis – teise silma.

Jagamistki polnud vähe, suisa nõnda – jäänd kõik pähe.

Esitlusi Tšehhist, Soomest, värbamisest, mänguloomest …

Seltskond elav, rõõmsameelne, tarkust täis ning mitmekeelne, väsimatu, laule teadev, kohvipausil sõnu seadev.

MoViS TALLINNAS Nõnda mitu kuudki varem, eesmärk oli olla parem – teha nii, et oleks hästi, teha nii, kuis kaugelt kästi, teha nii, et rahval vinge – MoViSTallinn jääks neil hinge..

Linnamäng see oli tase – mõte ainult lahti lase!

Polnud punktid nagu harjund – traditsioonisse ei varjund, punktid vahvalt Eesti moodi – küll sai kalja, laule loodi, vibulaskki linna toodi. Üritusest kõigil meene – helkur – Eesti tiimi teene.

Rohkemat nüüd meie tillust armsast maa ja ilma killust, teab see rahvas kaugest kaarest – Hollandist või Briti saarest, kõigil pildid vanalinnas – Eesti ilu kõrgelt hinnas.

Lõpetuseks kokku võttes, arutlustes, omas mõttes – kuigi tee ei olnud sile, siis kui kõlas lõpuvile, olid kõigil hinged hellad, seisma justkui jäid ka kellad, nõnda palju uusi sõpru, mälestusi, helgeid hetki, uusi mõtteid, ränderetki, materjale, nõu ja jõudu, kogemusi, uue tegu, rõõmu-väsimuse segu.

Tasus asi ettevõtmist, kevad otsa ringitõtmist!

Korraldajad kahes leeris – WOSMikad ja tuultekeeris, aga meie naiskond tõhus – ükski mure seisnud õhus – nopiti kõik märkmikuisse, uhkus teha lõikas luisse.

15

BALTI JAMBOREEL LÕUNA-LÄTIS Mait Sander Nõlvak, Josep Gurney, Aleksandra Kudelkina ja Andres Lillemägi Rakvere Skaudid Balti Jamboree laager ehk lihtsalt BJAM toimus sel aastal Läti Vabariigis, Ezernieki Turismi- ja Puhkekeskuses 07.-13.07.2019.

See on kolme Balti riigi ühislaager, mis toimub peamiselt iga nelja aasta tagant (mõnikord toimuvad ka mõningad nihked).

Laagri toimumisele panevad õla alla nii leedukad, lätlased kui ka eestlased ja laagrisse kutsutakse ka sõpru väljastpoolt Balti riike. Sel aastal oli päris suur esindus Iisraelist ning välisriikidest olid kohal veel Saksamaa ja Austria. Eestit esindasid nii skaudid kui gaidid.

Skautidest olid osalemas noored üksustest Rakvere Skaudid, Okaskannel ja Narva Meriskaudid. Juhtidest ja ränduritest osalesid Andres Lillemägi, Kristjan Kruus, Maša Bõstrova, Monika Ojala, Joonas Kattel, Artur Viks ning Fjodor Sekajev.

Rakvere Skaudid on osalenud kolmes laagris: Leedus (2010), Eestis (2015) ja nüüd siis Lätis (2019). Kahjuks ei õnnestunud ühelgi meie (Rakvere) skaudil osaleda esimeses laagris Lätis (2006).

Järgnevalt jutustab oma esimesest Balti Jamboree kogemusest Rakvere skaut Mait Sander Nõlvak: „Minu jaoks oli see laager esimene välislaager. Siiani on minu laagrikogemused piirdunud laagritega Rakveres ja teistes Eesti linnades. Ma ootasin väga seda laagrit. BJAM oli üliäge, huvitav ja põnev. Kait Popov Vaeküla Siilikestest oleks peaaegu sissemagamise pärast kõigest sellest ilma jäänud, aga õnneks jõudis ta Tallinna bussi peale ja saime ta koos mõne teise üksusega Tallinna bussijaamast peale. Väikeste vahemaandumistega Märjamaal, Pärnus ja Riia lähedal ning meie laager ja seiklus võiski alata. Laagris oli palju erinevaid tegevusi, mida teha ja sai palju nalja. Suur väljakutse oli lõkkel süüa teha, joogivett tassida ja kuivkäimlates asjal käia. Sõprade leidmine ja nendega kaelarättide vahetamine oli üks parimaid asju üldse. Istud ühe Iisraeli skaudiga lõkke ääres, räägid maast ja ilmast, ja äkki on võimalus oma sini-must-valge skaudirätik vahetada Iisraeli skautide kaelaräti vastu. Disko viimasel õhtul oli viimase peal, mina ja Nõo gaid Elor Lees tantsisime Michael Jacksoni Billy Jean järgi ja kõik olid vaimustuses ning elasid meile kaasa. Koha poolest oli see väga mõnus koht ja matk, mis oli laagrielu peamine osa, on juba omaette teema. See oli põnev ja pani paljud proovile. 24h matk oli põnev ja meeldejääv, seal oli väga hea ööbimiskoht ja ka toitlustus oli hea.

Viimasel päeval toimunud laagri laat oli meeldejääv ja sealgi sai teha midagi lõbusat, toredat ja vaimustavat. Ma tantsisin, kuulasin muusikat, tassisin vett, tegin lõket, sõitsin kanuuga, matkasin ja leidsin uusi sõpru. Kõik tegevused olid vajalikud, et harida ennast ja õppida paremini looduses ellu jääma. Ma vahetasin rätikuid, sest nii ma leidsin uusi sõpru ja sain teisi huvitavaid kaelarätte.

Ma vahetasin rätikuid nendega, kes olid julged, küsisid ilusti ja olid lõbusad, sest mulle meeldivad sellised inimesed. Ootan juba järgmist laagrit, kuuldavasti saab see olema Euroopa Jamboree Poolas 2020 juuli/august Gdanski linnas.“

16

Josep Gurney: “ Lätti sõit oli pikk ja kurnav, lausa kuus tundi tuli vastu pidada. Kohale jõudes sadas vihma ja me pidime oma telgid püsti panema kiiresti, muidu oleksid telgid ja sisemus kõik märjad. Tundus, et kõik said hakkama ja magamine toimus pisut niisketes telkides, kuid juba järgmisel päeval säras päike ja telgid said mõnusalt üle kuumendatud. Söögid olid laagris väga head, aga mõned leiavad kindlasti midagi kurta minu esimest korda tehtud mannapudru kohta. Kui kuulsin, et hommikuks on manna, siis oli mul suur kihk teha mannaputru ja ma palusin end toimkonda.

Põhimõtteliselt sain ma sellega hakkama, aga järgmine kord proovin segada ka, siis ei koosne mannapuder ainult klimpidest.

Ahjaa ja kui midagi hakkab untsu minema, aitab kindlasti 1-2 purki suhkruga kondenspiima. Tegevused sellel jamboreel olid ülivahvad ja toredad. Eriti meeldis mulle 24-tunnine matk. Sellel matkal oigasid mitmed valust ja kurnatusest, aga lõpuks jõudsid kõik ikka kohale. Sai kinnitust tõsiasi, et maakera on ümmargune, sest seal kus teekonda alustad, seal ka lõpetad. Matka ajal vahetasin ma ka ühe iisraellasega kaelarätte, sest mulle meeldisid nende räti värvid ja rätil olev embleem. Minu meelest ei puudunud meie all-laagrist mitte kui midagi, kõik oli täpselt nii nagu peab: telgid, et magada; lõke, et valgust, sooja ja süüa saada; laud, mida vaadata, sest laua taha istudes võisid ümber kukkuda koos lauaga; pesemiskoht nõudele jms. Laud oli tõesti veidi kohmakas, aga mis seal ikka.

Lõpetuseks ma ütleksin, et laager oli väga lõbus ja ma ootan põnevusega järgmist Balti Jamboreed Leedus!“ Aleksandra Kudelkina: “Kuna mulle tundus, et skaudijuht on mind kaasa võtnud sellepärast, et keegi peab ju lapsi korrale kutsuma, keegi peab ju mustad nõud ära pesema, keegi peab ju väikestele unejuttu rääkima, keegi peab ju vene keelt rääkima, siis oli mul väga hea meel, et ma sain minna matkale ja kogu selle segaduse jätta skaudijuhi kaela. Matkalemineku hommikul kamandati meid kõiki lipuplatsile ja hetkeks tundus mulle, et toimub mingi laat.

Keegi kuskil karjus, eemal karjus veel keegi ja minu kõrval üks skaut küsis, et kust riigist ma pärit olen, mis mu nimi on ja nii saingi teada, et see mees ongi minu salga juht. Remigijus oli Leedust ja minu õnneks suhtles ta väga hästi vene keeles, nii saime kohe alguses jutu peale. Kui salk oli komplekteeritud, anti matkakaart ja hakkasime liikuma punktist punkti, korra suutsime ära eksida ja pärast tuli meile teine grupp vastu ning nende suunamise järgi läksime pärast õigesti ning võtsime kõik punktid ära. Teel laulsime venekeelseid laule ja rääkisime juttu selle matka grupijuhiga. Sain palju teada grupijuhi elust. Laagrisse tagasi maandudes ootasid mind pesemata nõud ja kurjad skaudijuhid. Oh, millal saaks koju!

Tegelikult mulle väga meeldis see laager. Leidsin paar sõpra ja ootan juba järgmist laagrit.“

Kristjan Pomm ja Laura Õigus

16.-19.07.2019 toimus Tagametsas metsalaager "Ma saan hakkama". Laagrisse tuli kokku sadakond skauti üle Eesti. Laagri korraldajateks olid noored, kellest noorim oli 17-aastane, moodustades läbilõike Eesti skaudiorganisatsiooni liikmeskonnast. Kaasatud olid nii eesti kui vene keelt rääkivad noored juhid ja ka nägemispuudega noored.

Laagri vältel toimusid mitmed tegevused ja töötoad, kus skautlusele omaselt iga noor ka ise valikuid sai teha. Lisaks ettevõtlikkuse ja noorte ühiskonnaprotsessides osaluse simulatsioonidele toimusid töötoad, kus sai harjutada telkmantli ülespanemist ning õppida varjualuste ehitamise teooriat, käepärastest vahenditest veefiltrite tegemist, laagris ohutuse tagamisele mõtlemist, meeskonnatöö abil takistusraja läbimist, matka planeerimist ning veel mõndagi muud.

Laagri teisel päeval toimus Eesti Noorteühenduste Liidu läbiviidud kohaliku omavalitsuse simulatsioon, mille jooksul mängisid noored läbi ühe näitliku valla koalitsiooniloomise protsessi, kus pidid näidetena toodud valimislubaduste seast oma eelistused valima ja otsustama mida piiratud eelarve tingimustes ellu viia ning jõudma lõpuks koalitsioonikokkuleppeni. Näitlik poliitläbirääkimine oli osalenud noorte jaoks huvitav ja paeluv ning kõik noored lõid selles aktiivselt oma arvamusi esitades ja neid kaitstes kaasa, tõdesid seda korraldanud Roger Tibar ja Mikk Tarros Eesti Noorteühenduste Liidu juhatusest.

Kolmandal päeval toimunud laagrimatka korraldasid noored endale ise. Iga salk valis ühiselt endale marsruudi ning korraldasid ka tegevuspunktid, kujundades sellega matka seikluslikuks rännakuks Saarjõe maastikukaitsealal.

Laagri juurde kuulus ka sportimist, võimalus oli kanuudega mööda Saarjõge sõita ja laagri kolmandal päeval jooksti enda rõõmuks ja ka võidu nimel "peaskaudi krossijooksul".

Laager toimus parimas skautlikus vaimus ja ka ilmataat oli taas skaute kaitsev ning pea kogu laagri aja paistis päike ning vaid paar üksikut vihmahoogu ei saanud kuidagi rikkuda Tallinnast-Tartuni ja Narvast-Pärnuni kokku tulnud skautide laagrielamust.

Laagrijuht Veeda Kala võttis laagri kokku: "Tõeliselt rõõmuvalmistav oli, et noored näitasid ise üles initsiatiivi ja pakkusid oma abi laagri korraldusmeeskonnale.

Hea meel oli kuulda ka noortejuhtidelt, et neil pole nii rahulikku laagrit ammu olnud ning on hea meel näha noori iseseisvalt toimetamas ja kohusetundlikult vastutust võtmas."

Laagrit toetas Haridus-ja Teadusministeerium.

Fotod: Andres Lillemägi

17

VHM KANUUMATK 2019 Valter Sulin Saku skaudijuht

Matk toimus muidu 13.-14.07.2019, aga ühes kanuus Anni, Heily ja Triine, teises liiga suured poisid Otto ja Kaspar läksid kanuutama juba reede õhtul. Muidugi alles pärast pikka moosimist, kuna Ottol ja Kasparil ei olnud algul üldse plaanis kanuutada, pärast aga oli plaanis esimene õhtu kiirsõitu teha.

Aga no kes saaks kiiresti mõlada, kui sul on kästud valvata kolme last, kes tõenäoliselt vingerdavad su selja taga kaldast kaldasse ja põrkavad absoluutselt iga kivi otsa, mis vee all leidub? Lõpuks, Valteri abiga, poiste moosimine õnnestus ja leidsimegi ennast reedel kell pool kaheksa Kiisalt (aga kust täpselt Kiisalt polnud meil aimugi) Keila jõe äärest koos Kaspari, Otto, Valteri, Anni ema, kes meid kohale oli sõidutanud, ja loomulikult kanuudega.

Kokku oli kanuusid koos Valteri omaga, millel on ainult kaks kohta (laenutatud kanuudel oli kolm), seitse.

Pikka juttu polnud. Päästevestid selga, asjad kanuusse, kanuu vette ja minek (peaaegu). „Kõigepealt ronib kanuusse kõige tagumine ehk Anni, kes muide on ka tüürimees või siis tüürinaine või hoopis -tüdruk, igatahes, nii see käib. Seejärel keskmine, sina Heily, ja siis ka esimene, sina Triine, kes sa lükkad teid kaldast lahti.

Ja ärge kunagi ronige kõik koos kanuusse või sealt välja – kunagi!“, ei väsinud Valter meile korrutamast. Keerlesime natuke ringiratast ning veidi aja pärast liikusime natuke edasi ka ja siis ootasime Ottot ja Kasparit järgi. Aga siis üritasid Otto, Kaspar ja Valter meid valele poole juhatada, aga me ei läinud õnge, kuna sinna poole jäi mingi kanalisatsiooni toru ja üleüldse olime me kindlad, et Keila jääb teisele poole. Ise nad veel pärast õigustasid ennast, et see oleks olnud proov, kui hästi me mõlada oskame. Siis hakkasimegi lõpuks (või siis, nojah, alguseks) minema. Hüüdsime Valterile ja Anni emale et tsau, varsti näeme, kui me veel põhja pole läinud, ja siis leidsime ennast edasiliikumise asemel otsapidi vastas kaldast.

Kui me oma sõidu esimest silda nägime, otsustasime, et hakkame sildasid lugema. Muidu me oleks treppe, mis jõe äärde viivad, lugenud, aga neid oli juba praegu nii palju, et lugemine läks sassi.

18

Umbes tunni pärast (meil ei olnud aega telefoni vaadata, ja niikuinii olid need kotipõhja kotipõhja kotipõhjas) ootas meid ees kahekümnesentimeetrine kosk. Õnneks olid Otto ja Kaspar meist ees ja teatasid, et seal on nüüd see väike kosk, aga meie läheme sealt hästi vasakult ja teie lähete ees. No me siis läksimegi, aga seal oli jube palju kivisid. Poisid ütlesid, et tulge nüüd välja, lohistame kanuu üle kivide, aga kummikud olid ainult Annil, ja need olid ka mingite kahtlaste aukudega. Niisiis vedas Otto meid ühe kaupa oma seljas kaldale ja siis tiris, sikutas, lükkas ja tõmbas ta koos Kaspariga kanuud üle kivide. Vahepeal nägime kaldal ka ühte meest, kes meile jõudu soovis ja siis veel ühte meest, aga kaldal oleku asemel sõitis ta meist järsku paadiga mööda, nii et Triine ja Heily ehmatasid ja karjatasid. Eriti Triine.

Magamisaeg hakkas kätte jõudma. Vahepeal me peatusime ja poisid vaatasid, kas sinna saab laagri püsti panna, aga see osutus kellegi eramaaks. Järgmine kord vedas paremini – Otto ronis välja, vaatas natuke ringi ja teatas, et on ideaalne koht. Kaspar, kes oli ka vahepeal välja tulnud, arvas teisiti. Meie tulime ka kohe välja ja nägime, et seitse meetrit kaldast edasi on natuke parem maabumiskoht, aga selle täiuslikkust takistab ainult üks teatud

auto. Nojah, tegelikult me ju ei teadnud, kelle auto see on, aga poisid kahtlustasid, et see on selle sama mehe auto, kes meist enne paadiga mööda sõitis. See oli natuke väikese marsa moodi.

Aga mitte keegi meist ei viitsinud edasi minna ja meil jäi üle ainult loota, et see on toreda onu auto.

Siis tegime nõgeste sees endale teed (ma mõtlen seda mitte joodavat) ja saime platsist parema ülevaate. Põld. Ja põllu tee, mis viibki Keila jõe äärde. Tõime asjad kanuust välja ja poisid vedasid need kaldale. Siis hakkasime telki kokku panema, telk oli Triine oma ja kolmekohaline (poistel oli oma telk). Aga häda oli selles, et poisid ütlesid, et me peame telgi kokku panema vaikides, ja kõik tohtisid kasutada ainult ühte kätt. No mida veel?! Polnud midagi teha, tuli poisse kuulata. Aga see ülesanne tundus tegelikult päris huvitav. Njah, võib olla, et me tegime tõesti natukene sohki. Poisid itsitasid ja vaatasid, kuidas me telki üles paneme. Aga kümne minuti pärast oli meil telk püsti. Poistel ka. Poisid ütlesid, et me veel lõket ei tee. Et me peame ootama, kuni see mees jõelt tagasi tuleb ja minema läheb. Ja et kui ta siis tulebki, siis me ei tohi lõkkest midagi rääkida. Olime nõus.

Tõime siis asjad telki ja vahetasime riided ära. Ajasime siis natuke lihtsalt juttu, kui poistel oli meile kohutav uudis: „Kuulge, tüdrukud, me peame ikka edasi minema.“ „Misasja?! Mis mõttes edasi?“ küsisime meie. „Noh, otseses mõttes. Sellepärast,“ lisasid nad, kui olid meie nägusid näinud, “et see mees tuleb ilmselt kaua aja pärast, aga me tahaks ju juba kohe lõkke teha ja süüa, aga ei julge, äkki see mees pahandab.“ „Aga kas me läheme kanuudega edasi või lihtsalt teisele poole põldu?“ küsis Triine. „Ei no ikka kanuudega, jaa,“ ütlesid poisid läbisegi ja imeliku näoga. Anni näol koitis mõistmine. Ta hakkas nagu juba midagi ütlema, aga poisid jõudsid tast ette. Õigemini nad ei öelnud midagi, vaid pahvatasid naerma.

Heily ja Triine olid hetkeks juhmi näoga, aga siis said ka nemad aru ja järgisid Anni eeskuju ja panid käed puusa. „See polnud üldse naljakas!“ porises Triine. /Katkend Triine Avango 14-leheküljelisest jutustusest/ Aga see oli alles kolme väikse tüdruku reisi algus. Järgmisel hommikul alustas aeglasema stardiga kanuutajate seltskond ning õhtul alustanud viiele lisandus veel 14 inimest ning muidugi juhtus siis juba hoopis rohkem. Muidugi on suurel seltskonnal erinevad huvid ja tempo, aga ilm lubas kehvemate tagajärgedeta ära kannatada nii veesõjad kui uppiminekud. Keila-Joale me ei jõudnudki, kuigi mõned suuremad soovisid mereni sõita. Aga seda teeme juba mõnel järgmisel korral. Muidugi saime mõndagi uut teada, aga meenusid ka mõned ununema kippuvad tõed seltskonna komplekteerimisest, pakkimise ja riietuse puudujääkidest. ESÜ poolt kaasapandud kuulsad präänikudki tegid reisi ära, aga tulid kuivalt ja puutumatult koju tagasi ehk ununesid järgmiseks korraks.

Juba jõel mulistades leiti, et VHMist kirjutab ESÜ leht väga vähe, mõni äkki arvab, et neid enam polegi ja seepärast asusid mõned hiljuti hoolega kirjutama lootuses, et äkki ikkagi avaldatakse. Ja kui, siis julgustab järgmisi katsetama nii matkamist kui kirjutamist.

Tänud neile, kes meid teele aitasid!

19

LIPKONNA SIIL 130KM MATK LÕUNA-EESTIS ehk Многодневный поход по Южной Эстонии (скауты 14-16 лет) Настоящее испытание для самых выносливых

Многодневный поход мы задумали ещё зимой – после прохождения ночного зимнего похода на выживание, решили проверить и свои возможности и заодно ознакомить детей с достопримечательностями южной Эстонии. По этой причине и был выбран небольшой участок тропы RMKPeraküla-AegviiduÄhijärve, который изобилует интересным рельефом и есть на что посмотреть. Готовилась группа из 10 человек, часть из них принимали участие в зимнем ночном походе, затем устраивали однодневный поход на 50 км по маршруту Таллинн – водопад Ягала – Маарду – Мууга – Таллинн, который прошёл частично под проливным дождём и дал прочувствовать, что требования к одежде и обуви предъявляются очень высокие в таких условиях. В результате, к началу похода у нас осталось 6 человек – 4 скаута (14-16 лет) и 2 взрослых (40 и 46 лет). Изначально поход разрабатывался на 10 дней в двух вариантах – план А на 260 км и план Б на 200 км, при этом рассматривались варианты досрочного завершения похода и точки выхода с маршрута – в зависимости от возможностей группы и различных обстоятельств. Дневные переходы и места ночёвок были рассчитаны так, чтобы успевать пройти и остановиться на ночь на костровых/палаточных местах RMK. Также на маршруте были учтены места для пополнения продуктовых запасов и питьевой воды.

20

1-й день был достаточно коротким, так как выехали на поезде из Таллинна уже во второй половине дня и вышли на маршрут со станции Kiidjärve после 18 часов. Но уже на вокзале предоставил скаутам решить задачу – в какой вагон садиться, так как состав состоял из двух поездов и до Тарту ехал вместе, а потом половина шла в Валга, а другая – в Койдула и тут нельзя было ошибиться, чтобы попасть в нужное место. По плану в этот день нам надо было пройти всего 10 км и остановиться на ночлег у кострового места Otteni. На деле оказалось, что времени потребовалось на час больше – скауты впервые в незнакомом месте пытались самостоятельно ориентироваться и понять куда нужно идти, я им не мешал. Затем местность вдоль реки Ахья достаточно рельефна и постоянно приходилось подниматься и спускаться. Дети начинают понимать, что поход – дело серьёзное и не является лёгкой прогулкой налегке по парку. Но виды, которые нам открывались на реку и у Большой и Малой Таэваскоды – это незабываемое зрелище. В результате до места ночёвки добрались уже когда начало смеркаться. На этом месте уже отдыхала группа туристов, поэтому костёр разводить не пришлось – только поставили палатки, набрали воды и приготовили ужин. Утром же встали в 6 часов и, собрав палатки, тихонько отправились дальше, не тревожа соседей.

2-й день. В этот день у нас было по плану пройти 32 км, пройдя через Пылва и, пополнив запасы продовольствия в магазине, отправиться далее по полям Пыльвамаа до следующего места ночёвки. Леса изобиловали черникой и брусникой, местами попадались малина и голубика – на ходу ели всё, до чего дотягивались, а проходя мимо полей, попробовали овёс, пшеницу и рапс – в принципе, в пищу годится всё. В середине пути сделали большой привал на 1,5 часа, там же развернули палатки, просушив их от росы, дети устали настолько, что заснули на тропе прямо на своих рюкзаках. Организмы привыкали к нагрузке – это чувствовалось каждому. К вечеру добрались до местечка Leevi – на возвышенности над самой длинной рекой Эстонии – Выханду. В этом месте дровник оказался со вторым этажом и дети решили палатку не ставить, а переночевать там, поэтому обошлись одной палаткой, где ночевали взрослые. Приготовили макароны и чай на ужин. Чай заваривали из различных трав и ягод, что находили по пути – черника, брусника, малина, вереск, с собою были мята, иван-чай и жгучий красный перец, который тоже иногда добавляли для остроты вкуса. На 3-й день у нас уже начались приключения. С утра подремонтировали ноги – у кого-то появились мозоли, заклеили пластырями и отправились в путь. Знаки и километровые столбики, обозначающие тропу, стали встречаться реже, поэтому там, где мы должны были свернуть на Meenikunno trail, не нашли указателей и ушли дальше, а на следующем перекрёстке повернули не в ту сторону.

Опомнились лишь через 2,5 км, когда сверились с навигатором и поняли, что теперь необходимо идти назад, чтобы вернуться на тропу. Далее прошли мимо озёр Mustjärv и Valgejärv и у второго решили остановиться на ночь, так как большая группа велотуристов уехала вперёд и место Rebasemäe, где мы хотели остановиться, было переполнено. Часть группы решила освежиться в озере и после купания действительно стало легче и свежее. Поужинав и пообщавшись с соседями, решили лечь спать раньше, так как на следующий день нужно было преодолеть не только запланированный изначально маршрут, но и 4 км, которые не дошли в предыдущий день. Ночевали в избушке, что очень сильно помогло утром.

4-й день начался с того, что пошёл сильный ливень. Мы собрались и ждали, когда он закончится, так как выходить и тут же промокнуть насквозь никому не хотелось. В результате вышли на полчаса позже, чем планировали, зашли к роднику ва Rebasemäe и по разломанной тропе добрались до родника и пополнили запасы воды, там же позавтракали и отправились дальше. Первые 10 км в этот день шли очень бодро – со скоростью 5-6 км/ч и сил было предостаточно. По пути нам встречались огромные виноградные улитки, но мы решили, что есть их не будем – ещё не настолько проголодались, да и в этот день планировали зайти в магазин в городе Вярска. У магазина мы сделали привал на 1,5 часа, тут уже пришлось немного успокаивать тех, у кого не выдержали нервы и сказалась усталость – девочки не были готовы к таким нагрузкам. В этот день мы как могли убегали от туч, иногда они нас догоняли

21

и немного поливали, чтобы не было слишком жарко. Самый сильный дождь переждали в магазине – повезло, что он нас застал в Вярске, а не на тропе. Там же зарядили телефоны, пообедали, закупили продукты и отправились дальше. Тут мы уже находились рядом с границей и телефон периодически переключался в роуминг, а к концу дня стали встречаться проверяющие – пограничники и полицейские проверяли документы, спрашивали кто мы и откуда. День этот был действительно самый сложный – прошли 40 км. Остановились в Poogandi на берегу небольшого пруда. Воду из него не рискнули брать для питья – она оказалась слишком чёрная и мутная, отправились на поиски воды, но все ручьи по пути были пересохшие, а водоёмы покрупнее – заболоченными. Добрались до хутора и добрая бабушка налила нам колодезной воды, которой наполнили все наши ёмкости. У костра решили, что в таком режиме все идти не выдержат, решили, что пора переходить на план Б. Уже вечером чувствовалось, что ночь предстоит холодная – так оно и было. В 5-й день нам предстояло пройти всего 24 км и добраться до пещер Piusa. На этом отрезке пути в лесу было так много черники, что пройти, не остановившись было никак нельзя – руки сами тянулись к ягодам и мы, сгибаясь под тяжестью рюкзаков, собирали чернику и шли дальше. Прошли мимо пограничного пункта Kojdula и вот дальше не ожидали, что попадём на самый сложный участок пути – это 3 км бывшей

22

жд ветки, с которой убрали рельсы и шпалы, но осталась гранитная щебёнка, идти по которой оказалось для нас всех очень тяжёлым испытанием. При этом приходилось внимательно смотреть под ноги, так как уже встретили гадюку и не хотелось осложнять и без того нелёгкий путь, укушенными конечностями. После окончания этого отрезка, все упали на землю и отдыхали полчаса, восстанавливая силы. Но полностью они так и не восстановились – до конца дня чувствовалась сильная усталость в ногах. До закрытия пещер мы не успели – девочки очень сильно устали и шли медленно, к тому же одна из участницу заболела – у неё поднялась температура, болели голова и горло и заложило нос. Также мы узнали, что прогноз погоды обещает нам в предстоящие дни очень много дождя и тогда подумали и решили перейти к плану С – закончить наш поход в этом месте. Было жалко, что так неожиданно закончилось наше мероприятие, но мы все понимали, что дальше смогли бы пойти и дойти до конца лишь половина группы, поэтому решили, что пусть лучше останутся положительные впечатления от похода, но закончить сейчас, чем идти дальше и потерять половину группы в пути 6-й день. Спали мы долго – восстанавливались после таких нагрузок. С утра не торопясь, позавтракали, собрали лагерь и пошли на экскурсию по пещерам. Очень понравился фильм и сами пещеры, побывали в различных – высоких и малых.

Loo eestikeelset versiooni saab lugeda

Летучих мышей не встретили, но зато видели их еду – стены и потолки местами усеяны комарами, также встречаются бабочки. Уезжали мы с небольшой грустью и надеждой, что обязательно вернёмся и продолжим наш путь, пройдя его полностью – ведь впереди ещё столько интересных мест, до которых мы не успели дойти. Весь путь получился 130 км и это оказалось очень серьёзное испытание для всех нас – каждый узнал что-то новое о себе и своей физической форме и расширил границы своих возможностей. Ждём следующей возможности пройти этот маршрут и другие, ещё более интересные.

Отзывы детей о походе: Agatha Telegin У меня от похода только хорошие воспоминания, даже если мне было сложно и чуть чуть больно ходить :) Но зато мы все увеличили нашу зону комфорта в несколько раз! Больше всего мне запомнились вечера, когда мы все доходили до места отдыха, делали еду, чай (из того что собрали по пути) и просто болтали. В будущих походах я бы изменила только одну вещь, чтоб мы не ходили 3 км по маленьким камням, что было очень больно, но что поделать, это RMK И да, в следующем году я бы в такой поход опять сходила, только надо получше подготовить свои ноги и все будет.

Daša Krjukova Сам по себе поход мне понравился, мы прошли 130 км и я горжусь нами. Запомнились мне больше всего вечера у костра, когда мы готовили ужин, делали наш шикарный чай с перцем, болтали и вспоминали весёлые моменты за день. За этот поход я узнала много новых видов деревьев, которые надеюсь, я запомнила. Я бы сходила еще раз в такой поход, но перед этим нужно лучше подготовиться к нему, а так я всем довольна Спасибо всем за эти 6 дней приключений!!!

Nikita Jaas Поход мне с папой понравился, только ноги конечно же устали. В походе олюбовалсялся видами природы. Были же конечно и маленькие приключения (без этого не как). Хотелось бы, что бы все наши скаутов стремились к таким походам. Спасибо за весь проведеный поход Алексею.

Evelyn Jurov Поход был замечательным. Во время него я смогла узнать много нового и получить нереально большой опыт. После похода осталось очень много воспоминаний и я бы обязательно прошла бы ещё раз.

ESÜ kodulehel uudiste rubriigis www.skaut.ee/uudised/lipkond-siili-mitmepaevane-matk-louna-eestisse/

23

18 ÕPPETUNDI ehk VÄIKESAAR MUHUS Mariann Paas ESÜ vabatahtlik

Kolme lapse emana, kelle kaks võsukest alustasid paar aastat tagasi skautlemise teekonda, on tekkinud praktiline vajadus skautide ettevõtmistest rohkem teada ning endalgi laste toetamiseks praktilisi oskusi õppida. Tunnistan, et olen pigem ettevaatlik ega kiirusta uutesse olukordadesse hurraaga sisse hüppama ning käin ja katsun maad pigem pikalt ja põhjalikult enne, kui päris jala peale toetan. 2019. aasta Jüripäeva vabatahtlikuna astusin aga suurema sammu kui olin osanud oodata – endalegi üllatuseks avastasin mõned kuud hiljem, et registreerin end skaudijuhtide „Väikesaare“ üritusele, mis leidis aset 16.-18.08.2019 Muhu saarel Sika Puhketalus.

Muhu saar on seni olnud minu jaoks avastamata pind. Pigem on ta olnud mõned kilomeetrid silmailu autoaknast enne Saaremaale maabumist. Tunnen, et enne Muhu saare võlude ja saarele kokku jõudnud skaudijuhtide tegemiste avastamisteekonna kirjeldamist pean natukene kirjutama, kuidas teekond väikesele saarele alguse sai. Minu jaoks algas seiklus Tallinnast, kus alustasin teekonda Virtsu sadama suunas kolme uue tuttavaga. Kuna noored skaudijuhid olid minu jaoks võõrad ning mul puudus igasugune teadmine ja ettekujutus, millise seltskonnaga ma poolteist tundi ühes autos sõidan, siis otsustasin mitte üle mõelda ega liialt planeerida, vaid kulgeda loomulikus rütmis ning jälgida, milliseid kogemusi seni tundmata maailm ja selles kasvanud eeskujud mulle kingivad.

Põnev äratundmine tekkis esimese päris puudutuse saamisel – esimest korda, kui vaatad võõrastesse silmadesse ja tunned ära juba läbi elatud seiklused, mis pilgule eelnesid. Et kokku saada, tuli ületada takistusi ja vahemaid, kuna võõras linnas võõrad

24

hinged kipuvad üksteisest esialgu mööda vaatama. Kui lõpuks õiged inimesed õiges kohas kokku saavad, et liikuda ühtse eesmärgi poole, ei saagi midagi muud kokkusaamisest välja areneda, kui õpetlik ja meeliülendav seiklus.

Minu esimene õppetund „Väikesaare“ üritusest oli „Balti jaam on kõige tuntum kokkusaamispaik inimestele, kes ei ela Tallinnas“.

Teine õppetund tabas mind autosõidul Virtsu, kus avastasin end kolme noore skaudijuhiga olukorrast, kus hea huumor ning avatud meel treenisid nii lihaseid kui ka vaimu – „126 km autosõitu ilusa ilma ja siiraste, avatud inimestega loob julguse usaldada tundmatuid olukordi“. Kolmas õppetund oli praamile autopileti ostmine. Pilet sai küll ostetud eelmisel õhtul palju hilisemale praamile, kuid „elavasse järjekorda õigel ajal jõudes soosivad tuuled ka ebaõnnestunud valikuid“. Enne, kui üldse Sika Puhketalu väravaid nägema hakkasime, olin mina kolme õppetunni võrra rikkam, kõhulihased ja nägu naerust krampis ning mul oli autos kolm naerusuist uut tuttavat.

Autost välja astudes terendas peas informatsioon, et oleks vaja telk üles panna, vist kohe varsti algab õhtusöök ning kindlasti toimub pärast mingi selline aukartust äratav asi nagu „Programm“. Nii kui sain mõtted ära mõeldud, märkasin, et kellelgi on telk juba üleval. Tundus, et ei peagi hakkama väga pead murdma, kuhu enda oma üles panna, sest kogenenumad juba olid suutnud ühe edukalt üles panna. Kuigi telki ennast polnud üldse raske kokku panna, siis vaiasid ikka andis muru all peidus olnud kivide vahele suruda. Neljas õppetund: “Kui jõudu väga pole, võta väike haamer kaasa!“ Kui esimesed Muhu saare tuuleiilid olid autoaurud kõrvade

vahel metsa puhunud, märkasin päris mitmeid naeratavaid ja juba mõttes tervitavaid nägusid. Esialgu tundus, et võõraid on rohkem, kuid kui juba kallistused vastu tulid, siis tekkis tunne, et ju ikka on kõik lõpuks tuttavad.

Ka söögitoimkonnas olid tuttavad näod Tartu Skautide ja Gaidide Malevast. Toit oli ülimaitsev, kasvanud seltskond laua taga sotsialiseerus säravalt ning tekkis tunne nagu oleks liige suurest sõbralikust perekonnast.

Ehk oleks me kõik jäänudki sinna laua taha hiliste õhtutundideni, kui poleks meelde tulnud, et üks „Programm“ ka ootab veel päevakavas. Söögilaua tagant suundusime võrratu ilma ja loodusiluga kostitatud puhketalu õuele. Algasid tutvumismängud.

Kuigi söögilaua taga sai juba üksteisega põgusalt tutvutud, oli võimalik õppida ka ära nimed, mis nägudega kokku käisid. Pean tunnistama, et nimi koos individuaalse liikumise/liigutusega jääb tõesti väga hästi meelde. Kuna mul on raskusi nägude ja nimede kiire meenutamisega, siis võiks täitsa praktiseerida individuaalse liigutuse tervitust.

Reedeõhtune kõige raskem katsumus oli minu jaoks improvisatsioonimäng, kus anti teema ning pidi olema loov.

Valdav osa skaudijuhte paistis ülesannetega mänglevalt hakkama saavat, mis omakorda tekitas äratundmisrõõmulist lootust, et mul on võimalik ka sellele tasemele areneda, kui alustatud teekonnal kauem püsida otsustan. Ehk sellest minu jaoks esimesest päevast saarel raskeimaks osutunud tegevusest jääb meelde ka üks armsaks saanud mälestus tegevuskaaslase loomingulisusest, kes täpselt samas vormis esitas „Sünnitusel verd nähes sünnitanud

isa“, „Viineripakist välja kukkunud põrandal lebav kiles viiner“ ja „Lõkkest välja veerenud puuhalg“.

Osaliselt ehk saan siit kirja panna enda jaoks viienda õppetunni: “Vahel on mitmel oma olemuselt erineval ülesandel ja probleemil täiesti üheselt teostatav lahendus“.

Pärast isiklikumaid tutvumisi avanes kohalviibijatel võimalus kuulata muljeid Maailmajamboree telgitagustest USAs (Ragnar Luubi kogemustest) ja võrdluseks Charnwoodi rahvusvahelise laagri kogemusest (läbi Jaan Silveti meenutuste) skaudijuhina Inglismaal.

Emana tekkis mul suur tahtmine küsida rohkem ja teada rohkem, et saada mitmekülgsema informatiivsusega pilt keskkondadest, kuhu tulevikus oma lapsi sooviks osalema saata ja ehk ka ise osa võtta.

Sain aktuaalse ülevaate väärtustest ja kogemustest, mida tänapäeva ühiskondlik kultuur ja skautlus omavahel ühendavad. Tekkis ideid, milliseid skautlike väärtusi ja praktilisi kogemusi ehk isegi sooviks kunagi skautlikel üritustel kogeda ja tunnetada või millest mu oma lapsed võiksid osa saada. Kindlasti sooviksin kogemuste jagajatega kunagi taas vestlusringi sattuda, et saada detailsemat ülevaadet.

Kuues õppetund: „Jagatud kogemused rikastavad maailmavaadet ning loovad uusi võimalusi uuteks ja paremateks kogemusteks.“ Esimese päeva õhtu suursündmuseks kujunes uue skaudi vastuvõtmine omade sekka skauditõotusega andmisega öises rannas …

Sellest, mis edasi sai ja kõikidest järgnevatest õppetundidest ja lahedatest seikadest Muhus saad edasi lugeda ESÜ kodulehel uudiste rubriigis www.skaut.ee/uudised/kaheksateist-oppetundivaikesaarelt/

25

PÕHJALA SAAGA

RIISIPERES Kummardus noorskaudile Marit Kõiv Põhjala juht ja kahe tulevase hundu ema

Kuulen üha enam vatitupsu põlvkonnast ehk noortest, kes ei võta vastutust ja kellele meeldib lihtsasti läbi ajada. Kuna olen suure vastutuse saanud juba 13-aastasest peale, olles siis oma esimesele grupile skaudijuht, on selline ludrinduse mõte mulle võõras.

Ja tegelikult ei ole ma selle veidi ülekohtuse liialdusega nõus ja alljärgnevalt kohe seletan miks.

Olen olnud aktiivsest skautlemisest veidi eemal, kuid siiski kaasa elanud ja alati nõu ja jõuga aidanud oma skaute. Suur rõõm on näha, kuidas ühest hundust saab asjalik ja kõrgustesse pürgiv skaut. Seda arengut on väga inspireeriv jälgida. Mis aga kõige rohkem vana skaudijuhi südamealust soojendab, on see, kui kamp noori skaute suure õhina ja innuga väikestele alla hundu vanustele laagrit korraldavad. Organiseerimisvärinaga hinges, siiski põletav sära silmis, tuleb salga jagu noori kokku, et panna ennast taaskord proovile. Samas on kõigil vaja tööl käia, koolis eksameid teha ja mõned elavad neist ka välismaal. Tundub, et ühine skautlemine on nii oluliselt hingesopis, et see kaalub kõik muud kohustused üles ja on igal juhul prioriteet.

2019. aasta augusti teisel nädalavahetusel toimus Põhjala üksuse traditsiooniks saanud suvelaager Põhjala Saaga IV – Päästame maailma. Laager meelitas kokku kõik skaudijuhid, kes on skautlemisest eemal ja ka nende sõbrad/tuttavad. Kõigil neil on ka lapsed, kes veel ei ole hundueas, mis aga ei takistanud järgida neid samu skautlemise tavasid, mis rätikandjadki – matkamine, telkimine, lõkkeõhtud ... Meie kõige noorem osaleja oli alla aastane ja ühise lõkke ümber mahtus kokku neli põlvkonda (ca 50 inimest).

Eale vastavalt oli laagri teemaks kangelaseks olemine ja skautlusele lähedane mõtlemine – taaskasutus ja prügi vähendamine – olid põimivaks juhtniidiks. Lapsed kaasati köögitoimkonda – tõsiselt armas pilt oli, kuidas ka 3-aastane suudab salati valmis hakkida. Millise õhina ja ootusega üldse laagrisse tuldi – minu enda laagerdajad pakkisid asjad juba eelmine hommik ja mineku päeval tõustes istuti autosse ootama, millal me sõitma hakkame. Matka võtsid lapsed nii tõsiselt, et ühtegi katkestajat ei olnud. Ja muidugi oli väljakutseks laste telgis ühiselt magamine. Üks emadest kommenteeris, et laps läks koju ja hakkas kohe prügi sorteerima ehk et mõjutused jõudsid ka koju.

See laager tõestas korra veel, et skautluses ei ole vanust. Pigem soodustab see väikese inimese iseseisvumist, mis on inimeseks olemise põhiõigus. Loodan, et pisikesed veel mitte hundud on üha enam oodatud skauditegevustesse. Teatavasti on 3-aastane laps kõige vastuvõtlikum õpetustele. Ja kui veel minu skaudiks olemise ajal ei olnud linna- ja maalapse maailmatunnetusel nii drastilist vahet, siis tänapäeval paistab lõhe vaid suurenevat. Ma siiralt usun, et skautlus on see koht, mis päästab tänapäeva noore maailma. Ehk et skaudijuht on omamoodi kangelane.

Kummardus ja südamest suur tänu noortele skaudijuhtidele, kes vaatamata tänase maailma võimalustele ja ahvatlustele truult siiski skautlemise valivad. Laagrijuht Kärolin Heilo ja tema meeskond tegid vägeva sündmuse, millest tundsid suurt rõõmu väikesed varsti juba hundud, samas ei ole selline laagerdamine vähe oluline eemale jäänud skaudijuhtidele või ka perekondadele, kes väärtustavad sarnast maailmavaadet.

Tsiteerides oma 16-aastast skauti – tänapäeva lapsed peaks saama samasugust põnevat elu nagu mina kunagi skautlusest sain.

26

MAAILMALAAGRIS

AMEERIKAS

22.07.-02.08.2019 toimus USAs skautide Maailmajamboree ehk WSJ (World Scout Jamboree), millest võtsid osa ka 11 Eesti skauti, kelle juhiks oli Birgit Maidla (Põhjala) ja noorte juhiks Karolin Lillemäe (Ökoskaudid). IST (International Service Team) liikmetena osalesid Ragnar Luup ja Richard Erik Tõnisson.

Skautide Maailmajamboree kandis nime “Unlock a New World”, see toimus USAs West Virginias ja seal osales ligi 45 000 skauti üle kogu maailma.

Elo Joandi kogemus osalejana Pärast pea kahte aastat ootamist asusime 16. augusti hommikul lõpuks Eestist teele Ameerika poole. Kõigepealt lendas meie 11-pealine seltskond Moskvasse Sheremetjevo lennujaama ja sealt edasi said paljud esmakordselt kogeda 10+ tundi kestvat lendu New Yorki. JFK lennujaamast Suure Õuna tänavatele astudes lõi palavus meid jalust ja sai selgeks, et oleks võinud kaasa võtta rohkem lühikesi pükse. See mõte püsis meiega terve Ühendriikides viibitud aja. Esimesed kaks ööd veetsime Eesti majas 34th East Street’il, kus meid võeti vastu väga soojalt ning tundsime end kui kodus.

New York’is said vaadatud peamised ja kuulsamad ehitised-kujudkohad nagu näiteks Empire State Building, Statue of Liberty ja Central Park. Kohtusime linna peal ka paljude erinevate riikide skautidega – Hiinast, Tšiilist, Slovakkiast, Brasiiliast, Rootsist ja Saksamaalt olid pärit ainult osad, keda tervitasime ja kellele Eestit tutvustasime.

Edasi liikusime 3-4ks päevaks New Jersey’sse Jacksonisse, kus ööbisime imeilusas Eesti skautide laagripaigas Lakewood’is. Ka seal võeti meid äärmiselt soojalt vastu ja tekkis kodune tunne. Käisime

koos ujumas, tegime tööd, valmistasime süüa, lihvisime oma kaardimänguoskuseid ja eestlastele kohaselt käisime loomulikult ka saunas. Arvan, et seal oldud aeg viiski meid, eri Eesti otsadest pärit noori, üksteisele lähedamale, sest veetsime enamuse ajast koos ja meil oli tore. Samas saime me ka uudistada, millised on eestlaste elud ja kombed Eestist eemal. Väga tore oli kuulata, kuidas Eesti kultuuri ja traditsioone hoitakse elus ka nende kodudes.

Enne Jamboreele minemist ööbisime ühe öö veel New Yorkis Time Square’i lähedal. Hommikul sõitsime bussiga Newark lennujaama, meie lend pidi väljuma 10 ajal ja umbes 2,5h pärast oleksime pidanud maanduma Charlotte’i lennujaamas LääneVirginias. Millegipärast ei tuvastanud aga self check-in masin meie pileteid, seega läksime check-in järjekorda, et rääkida teenindajaga.

Saime targemaks – olime vales lennujaamas. Meie tegelik lend läks 1,5h pärast Queensi lennujaamast. Mis seal ikka, võtsime Uberi ja takso, viskasime oma iga päevaga raskemad tunduvad seljakotid pagassi ja sõitsime pikaks ajaks kummitama jääva raha summa eest õigesse lennujaama. Saime aru, et me ei jõua oma lennukile ja hakkasime ajama asju, kuidas meid ootejärjekorda saada. Lõpuks veetsime tolles lennujaamas kokku umbes 28 tundi. Üks banaan tolle lennujaama söögikohas maksis 1 dollari ja 39 senti, mis annab aimu, mis klassis seal hinnad olid.

25. augusti öösel vastu 26. jõudsime lõpuks World Scout Jamboreele kohale. Meid viidi väga lahkelt oma all-laagrisse, milleks osutus C1 ja sealt juhatati meid oma ,,telgireale” C125, mida me jagasime Austria skautidega. Meil oli kolm telki puudu, seega esimesed unetunnid Jamboreel magasime me kolmes telgis – poisid, tüdrukud ja juhid eraldi.

27

Tagasi vaadates möödus ülejäänud Jamboree justkui ainult paari päevaga ja raske on meenutada, mida me millal tegime, sest ajataju kadus kogu hea seltskonna ja uute põnevate asjade proovimise käigus täielikult. Samuti on raske ainult paari lõiguga anda edasi seda kõike, mida me kogesime, sest meeldejäävaid hetki oli tohutult. Osalejatel oli iga päev võimalik käia läbi vähemalt 20 erinevat tegevuspunkti (laskmine, SUP-lauatamine, mägironimine, BMX ratas on vaid mõned neist), osaleda töötubades, külastada eri riikide telke Maailmapunktis, kõndida ja avastada WSJ2019 läbiviimise kohta Summit Bechtel Reserve’i, vahetada teiste riikide skautidega ükskõik mida või lihtsalt nautida oma laagriplatsil sõprade seltskonda. Enamustel õhtutel toimus kas mõnes all-laagris või laagri keskel mõni pidu, mis hõlmas muusikat, palju inimesi ja tantsimist-laulmist. Seda kõike saatis palavus, mille tõttu anti enamus päevadel suurte kõlarite kaudu tervele laagrile kollase ja punase lipu kuumahoiatusi ning laagri lõpu poole saime tunda ka hoovihma ja äikest. Palavuse tõttu oli meil alati joogipudel kaasas, sest väsimuse või veepuuduse pärast mõnest tegevusest ilma jääda oleks olnud väga pettumust valmistav. Meie lemmiktegevused olid lasketiirus suurte relvadega laskmine, matkamine, kärestikulise jõe peal kummipaadiga sõitmine ja põhimõtteliselt ükskõik milline tegevus, mis sisaldas ujumist või veel olemist. Üks asi, mis oli kindlasti meeldejääv, oli see, kui paljud inimesed olid kuidagi seotud Eestiga või olid siin käinud. Iga päev käis meie laagripaigas inimesi, kes tulid eestlastega rääkima ja lootsid vahetada mõnega meist oma kaelarätti – järgmisele Jamboreele minnes teame, et tuleb võtta kaasa rohkem kui üks kaelarätt, sest asjade vahetamine on osa laagrist, millest ilma jääda ei taha keegi.

28

Oma kogemustest ja mälestustest saaksin ilmselt kirjutada terve pika õpiku, aga parim viis sellise ürituse kogemiseks on ise kohaleminemine, sest artiklist lugedes ei ole võimalik hoomata neid emotsioone ega aru saada selle ürituse suurusest ja mõjust.

Järgmine Maailmajamboree toimub 2023. aastal Lõuna-Koreas ja kuigi meie sinna enam osalejatena minna ei saa (tõepoolest üks kord elus võimalus), siis soovitan kindlasti kõigil, kellel vähegi võimalik on, sinna minna ja saada kogemus kogu eluks.

Ragnar Luubi kogemus ISTna Kell oli 23:59 18.07.2019, kui saabusin IST vastuvõtu keskusesse „Ruby welcoming centrisse“. Minu üllatuseks oli keskuse ees mitmesajast inimesest koosnev järjekord. Samas pole imestada, katkestatud lennud New Yorkist korraldasid omajagu segadus, minagi pidin algselt saabuma keskpäeval. Õues oli mõnusalt 23 kraadi sooja. Pärast mõningat ootamist sain umbes kell 3 laagrisse ja anti ka ühises magalas voodikoht. Öösel pimedas ei olnud tuhandete telkide seast mõtet enda kohta otsida. Kujutad sa ette, kuidas öösel kottpimedas otsida üles telk nr E111-04, mis asub umbes lõunas 300m? Laagri avamiseni oli jäänud kolm päeva.

Hommikul oli äratus varajane, umbes kell 7, kuna ühismagalat oli vaja juba uuteks koosolekuteks. Ajasin end siis üles ja hakkasin uurima, kuhu minema pean ja mida tegema. Kuna öösel oli saabunud omajagu rahvast, oli all-laagrite registratuuris ka omajagu järjekorda. Kella 11 paiku olin oma asjadega telki sisse kolinud ja asusin oma töödejuhatajat otsima.

Minu töö oli logistikaosakonna bussipargis. Paraku ei osanud keegi mind õiges suunas juhatada ja hakkasin siis erinevaid staape läbi käima. Jõudsin logistikakeskuse autoparki, mis asus all-laagrist umbes kilomeeter mäest üles ning sealt suunati mind õigesse kohta. Tagantjärgi oli minu staap üsna loogilises kohas, bussijaama kõrval. Jah, ja olin sealt mitu korda mööda jalutanud, kuid ilma siltideta vagunelamu ei kutsunud lihtsalt sisenema. Selle eest sain IST all-laagri ala päris selgeks. Olles saanud oma ülemusega tuttavaks, hakkaski nii-öelda töö pihta. Esimestel päevadel tutvusin laagrialaga, kus mis asub, kuidas bussid liiguvad jne. Põhimõtteliselt istusin bussis ja sõitsin ringi.

20.-21. juulil algas laager ja saabus rahvas. Bussipargis töötades oli meie ülesandeks aidata inimesi turvaliselt laagrisse ja laagrist ära. Nende kahe päeva jooksul saabus laagrisse umbes 800 liinibussitäit rahvast. Mina pidin vastu võtma kahe päeva jooksul ca 45 bussitäis rahvast. Iseenesest ei tundunudki palju, kuid pärast mitut tundi bussis olnud lapsed tahtsid sealt ruttu välja ja tagatipuks sadas terve esimene päev vihma, mis muutis ümbruskonna mudaseks ja kottide mahavõtmine pidi toimuma kiirelt, et need muda sisse ei jääks. Lisaks sellele peatusid bussid keset teed, mida kasutasid ka meedikud ja nii suure laagri puhul oli meedikutel vägagi palju sõitmist. Meediku läbilaskmiseks tuli omakorda

jällegi inimesed seisma saada. Oli üks paras sipelgapesa. Õnneks laagrisse tulemine läks suuremate viperusteta ja laager täitus 45 000 inimesega. Selleks, et aru saada, kui suur oli laagriala, võid proovida ette kujutada mõnda väiksemat linna nagu Pärnu. Laager koos tegevustega oli 28 ruutkilomeetrit suur.

Edasi asusin tavalisse töörütmi graafiku alusel. Varahommikune vahetus 05.00-08.00 IST all-laagris, 08.00-12.30 laagriala vahe bussipeatuses ja 12.30- 17.00 laagriala bussipeatuses. Iga päev oli siis ainult üks vahetus ja ülejäänud aja sain oma soovide järgi täita.

Lisaks oli pärast esimest kolme päeva ka vaba päev. Kasutasin vabu päevi ja ka ühte varahommiku vahetuse päeva võimalusena USAd näha. Selleks oli iga päev IST-le korraldatud seitse erinevat väljasõitu, mis maksid 30 USD ja lisaks siis ekskursioonid, mida otsustasid selle reisi sees võtta. Seega sai külastatud naturaalselt tekkinud koopaid, mille sisse oli valmistatud ca 600m matkarada. Lisaks sai külastatud erinevaid väikeseid linnakesi, kaubanduskeskust ning söekaevandust koos muuseumiga. Laagris olles sai külastatud ka vägagi populaarset punkti, kus sai erinevate relvadega märki lasta – tegemist oli tõesti populaarse punktiga ja sinna läks ka terve päev.

Lisaks oli IST all-laagris igal õhtul rohkelt tegevusi. Väga populaarne koht oli „Chat and chew“, kus sai jutustada või lauamänge mängida või siis süüa, kui soovisid eraldi miskit osta. Laagris oli lisaks veel kino, diskoteek, Soome saunad, jõusaal ja palju muid väiksemaid ajaviitmistelke. Samuti korraldati pea et igal õhtul suurel väljakul kontserte.

Kokkuvõtvalt oli laager väga suurepärane kogemus. Loomulikult tuli ka laagri ajal erinevaid intsidente ette, kuid see on nii suure laagri juures iseenesestmõistetav. Kuigi Lõuna-Korea WSJ on veel kaugel, mõlguvad mõtted juba sinna suunas küll. See on seiklus teistmoodi!

29

HAARLEM JAMBORETTE HOLLANDIS Merili Silvet Tormilind 2019. aasta suvel käisid 17 skauti ja kolm juhti Hollandis Haarlem Jamborette’il. Seal oli 10 päeva nalja, naeru, lahedaid tegevusi ning võib-olla ka mõningaid miinuseid. Küsitlesin kolme skauti ja uurisin nende arvamusi.

Intervjueeritavateks olid Meelis Zujev (skaudijuht), Liisa Keskküla (skaut) ning Kristjan Saal (skaut).

30

Kuidas või kellel tekkis üldse mõte minna just Hollandi Jamboreele? Ja miks just see laager silma jäi?

Liisa: Ma ise ei teadnud enne laagrist midagi, kuna minu isal tuli mõte sinna minna.

Meelis: Selle idee peale tuli Jaan (Silvet – toim.). Peale meie eelmise aasta Inglismaal toimunud Norjami Jamboreed lehitses ta suurlaagreid ning talle jäi see laager silma, kuna see oli peaaegu sama suur kui Norjam ning tahtsime näha, kuidas erinevad riigid rahvusvahelisi suurlaagreid korraldavad. Peale mõningaid kirjavahetusi olime sinna registreeritud.

Millal alustasite reisiks ettevalmistustega? Ja mida üldse tähendab/sisaldab üheks välislaagriks ettevalmistumine?

Meelis: Reaalselt hakkasime reisiks ette valmistama eelmise aasta augustis, kui tulime Norjamist tagasi. Tähtaeg registreerumiseks oli küll möödas (kuna suurlaagritesse registreerumine on tavaliselt umbes poolteist aastat enne laagrit), aga kuna Eestist keegi teine ei olnud minemas, siis meid otsustati lasta sinna laagrisse. Rahaliselt hakkasime ette valmistama siis, kui broneerisime esimesed lennupiletid. Ega see ettevalmistus suurt midagi rohkem ei nõua, kui millal minna, kuidas minna või millega minna.

Liisa: Mina alustasin ettevalmistustega kaks päeva enne, kui käisime asju ostmas. Kõige tähtsam ongi asjade pakkimine – magamise asjad, pesu jne – kuid peab ka arvestama transpordiga, et kuidas näiteks asjad sinna kohale jõuavad.

Kuidas te Hollandisse kohale sõitsite? Kas sõit läks viperusteta?

Liisa: Asjad tulid autoga ning skaudid tulid lennukiga järgi. Skautidel läks hästi, aga asjadel mitte nii väga. Meie autole sõideti tagant otsa, õnneks mitte väga kaugel Eesti-Läti piirist. Vahetasime auto ja käru välja. Õnneks midagi muud hullu ei juhtunud.

Meelis: Kaks juhti tulid raskete asjadega ja autoga otse Eestist, aga lapsed tulid kergete asjade ja lennukiga.

Kas jõudsite enne või pärast laagrit ka mujal Hollandis ringi vaadata?

Liisa: Enne või pärast laagrit ei jõudnud, küll aga jõudsime laagri sees. Ühel päeval käisime Amsterdamis. Terve päev sadas paduvihma, aga muidu oli väga tore. Mina käisin lisaks veel mõne skaudiga Haarlemis ise lihtsalt ringi jalutamas.

Muidugi oli ka matk, kus me rändasime mööda metsasid ringi ja käisime veel ka Zandvoorti rannas, mis oli samuti väga tore.

Meelis: Ei olnud eesmärki, aga me ei jõudnud ka. Käisime vaid ühel õhtul Atlandi ookeani ääres puhkamas, aga lastel oli mitu päeva, kus nad käisid laagrialast väljas.

Kuidas sealne laagriala oli üles ehitatud ja kus see täpsemalt asus?

Liisa: Jamborette’is oli neli all-laagrit: punane (meie all-laager), kollane, roheline ja oranž. Iga all-laager oli jaotatud ka eraldi telklateks, kus tehti omaette süüa. Laager ise asus kaks rongipeatust Haarlemist eemal.

Meelis: Laager ise asus Amsterdami külje all loodus-pargi territooriumil ja seda on kasutatud juba 13 korda suurlaagriks ja iga kord on kasutatud põhimõtteliselt sama süsteemi.

Mis tegevused laagris kõige ägedamad olid?

Liisa: Mulle meeldis eriti veepäev, sest olen väga tahtnud purjetada ja SUP lauaga oli ka võimas sõita – väga suur vastutuul oli. (mõtlik paus) Matk – see oli ka väga lahe! Pidi lahendama mõistatusi, et saada teada, kuhu peab edasi minema. Kui mõistatus polnud lahendatud, siis lihtsalt ei saanud edasi minna. Ja siis oli veel muuseumipäev. Alguses meile küll öeldi, et läheme ühte muuseumisse, kuid siis olid bussid täis ning me pidime minema teise muuseumisse.

Mille poolest laagri programm näiteks meie Eesti Tagametsa suurlaagri programmist erines?

Liisa: Päevad olid jagatud kaheks – hommikul üks tegevus ja õhtul teine tegevus (kuid samal teemal). Tegevusi, mille vahel valida oli 3-5. Enamasti said teha, mida tahtsid, aga mõnikord olid kohad täis ja siis pidi minema kohta, mis oli vaba. Õhtul (alates umbes kell 16-17) oli meil vaba aeg, mis oli ka tore, kuna siis sai näiteks märke vahetada, lihtsalt puhata vms.

Kristjan: Minu meelest kõige suurem erinevus on see, et välismaa laagrites on võetud ette, et skautidel oleks lõbus. Mulle isiklikult see ei meeldi. Minu meelest on skaudilaager mõeldud elamisoskuste arendamiseks.

Mis suurusjärgus laagri osavõtumaks oli ja milliste kulutustega peaks üldse arvestama välismaale laagrisse minnes?

Liisa: Välislaagrisse minnes tuleb arvestada osavõtumaksuga (meil oli umbes 300€/inimene, mis on võrdlemisi kallis, kuid tegevused tasusid end ära), lennupiletitega, kindlasti ka mõnede asjade ostmisega.

Meelis: Välismaa laagri kõige suurem kulu on osavõtutasu, aga sellele lisandusid transpordikulud, mis lastele on siis lennupiletid ja täiskasvanutele auto kütusekulu ja muud sellised asjad. Ma arvan, et peab arvestama umbes 700€ga. Aga kui Lätis-Leedus toimub suurlaager, siis transpordikulud on väiksemad ja tõenäoliselt on registreerimistasu ka odavam. Kui lähed kaugemale suurlaagrisse (näiteks Poola või Tšehhi), siis on see suhteliselt kallim.

Kas leidsite palju uusi sõpru ja ehk ka mõne uue sõprusüksuse, kellega lähiajal uuesti kohtuda?

Liisa: Me leidsime küll ühe sõprusüksuse, kes olid meiega ühes telklas, kuid meil polnud küll plaani kokku saada.

Kristjan: Me ööbisime kahe skaudigrupiga Inglismaalt. Ma leidsin sealt ka uusi sõpru. Kindlasti pole võimalik saada kõikidega sõbraks.

Mida soovitate skaudiüksusele, kes ei ole veel nii suures välislaagris kunagi käinud, aga tahaks minna?

Liisa: Tuleb kaasa võtta varutelk igaks juhuks, kui hakkab vihma läbi laskma, mõningaid kuivikuid vms häda korral ja kindlasti suured veekanistrid, kuna vett läheb kogu aeg vaja.

Kristjan: Ma soovitan ikka minna ja osa võtta, kuna saab palju uusi kogemusi.

Kui soovid minna, et skaudioskusi arendada, siis ma pigem ei soovitaks.

Meelis: Soovitan rääkida nende üksustega, kes on käinud välislaagris ja leida mõni teine üksus, kes tahaks ka minna ja mitte seada eesmärke esimese laagriga väga kaugele. Vaadates teiste riikide skaudiorganisatsioone, võiks Eesti skaudiorganisatsioon rohkem tähelepanu pöörata ja toetada rohkem väljaliikumist, sest see on reaalne motivatsioon skaudiüksustele hoida oma noori osalemas erinevates tegevustes.

31

NOORTEKOGU 2019

VILJANDIMAAL

Üks tore neljast inimesest koosnev grupp vanemskaute ja rändureid viis novembri viimasel nädalavahetusel (22.–24.11.2019) Viljandi lähistel läbi sellise laheda ürituse nagu seda on Noortekogu (NK), kus osales veel toredam grupp vanemskaute ja rändureid nii Harju-, Tartu- kui IdaVirumaalt. Üritus jõudis ESÜ kalendrisse esimest korda 2016. aastal, eesmärgiga tuua kokku 16-26-aastaseid skaudid ja võimaldada neil Eesti siseselt laiendada oma suhtlusvõrgustikku ühe mõnusa skautliku nädalavahetuse jooksul. Iga Noortekogu on olnud omamoodi eriline ja erinev, sest korraldajateks on pea igal aastal olnud noored ise.

Avapauk Noortekogule pandi reede õhtul romantilise kiirkohtingu ning ülilaheda improkomöödia töötoaga, mis on toonud osalejatele Toivo Värbu kätes vaieldamatut rõõmu ja elamust juba kaks aastat.

Laupäev tõi kaasa loodusel külas käimist, skautlike kogemuste jagamist arutelu ringis, uute teadmiste omandamist vaimsest tervisest Tuuli Landi eestvedamisel, bowlingu mängimist ning loomulikult ühe mõnusa lõkkeõhtu, sest skaudid ilma ju ei saa.

Laupäeva õhtul ühendasid NK noored ja ESÜ juhatus väed, et paika panna järgmise aasta Eesti skautluse arengueesmärke.

Oma märgi said maha jätta osalejad ka suhtlusmeeskonna töösse, leides variante skautlike ürituste mõistlikumaks ja tõhusamaks reklaamimiseks.

Alljärgnevalt nii korraldajate kui osalejate arvamusi Noortekogust: Korraldustiimi liige Margaret (24a.): “Korraldamine nõuab omajagu tunde ja pühendumist, kuid hakkama saavad kõik järjekindlad. Kõige tähtsam on soov pakkuda inimestele vahvat üritust ning tore meeskond, kellega seda koos teha. Kõige rahuldustpakkuvam on kuulda kui väga osalejatele sinu tehtu meeldis.”

NK 2019 osaleja: “Tegu oli mõnusa ja vaba üritusega, kus sain tuttavaks toredate inimestega, panna ennast proovile improviseerimises, kaasa teha põnevates aruteludes, ühistes tegevustes ning ennast arendada.”

NK 2019 osaleja: “Suurepärane võimalus laiendada oma tutvus- ja suhtlusringkonda, pakkuda uusi ideid Eesti skautluse arenguks ja saada positiivseid kogemusi.”

Korraldustiimi liige Margaret (24a.): “Lähtusime programmi loomisel neljast põhimõttest: teha midagi skautlikku ja looduslähedast, suhelda teiste omavanustega, anda oma panus ESÜ juhatuse töösse ning õppida ka midagi uut enda jaoks.”

Korraldustiimi liige Gerli (16a.): “Alguses tundus nii suurejoonelise ürituse korraldamine üliraske, aga kui seda reaalselt tegema hakata, siis saab aru, et see polegi nii väga hull.”

NK 2019 osaleja: “Üks paremini korraldatud üritusi, kus ma viimaste aastate jooksul käinud olen.”

NK 2020 korraldustiimi liige Elo (16a.): “Soovin korraldada selleaastasele Noortekogule laheduselt ja toreduselt võrdväärse ürituse ning kindlasti soovitan kõigil osaleda (või kasvõi korraldada), sest see on seda aega väärt!”

Korraldustiimi liige Oleg (23a.): “Meiega võib alati julgelt ühendust võtta!”

32

JUUBELITERVITUS 24.02.2020 Armas skaudipere!

24. veebruar on päev, mil on hea rõõmustada meie riigi üle. Mina rõõmustasin ka selle üle, kui paljud meist näitasid end kaelarättidega sünnipäevaüritustel, sotsiaalmeedias, skautlikes tegemistes või nagu mina, lihtsalt perega looduses. Kaelaräti kandmine on imelihtne võimalus näidata seda, mis on südames. Ja samas saame anda sellega edasi skautlikku vaimu ja suurendada skautluse tuntust.

Minu jaoks rääkis president täna oma kõnes vastutusest. Seda on igas eluvaldkonnas - riigi juhtimises, keskkonnakaitses, noorte arengus, iseenda arengus ja mujal. Arvan, et vastutus on elus ja ühiskonnas edasiviiv jõud – see, mida kandes ja tundes teeme me õigeid tegusid, loome arengut ja panustame tulevikku. Ka skautlus sisaldab ja õpetab minu meelest rohkelt vastutust. Skautlus on koht, kus noor avastab, mis tunne on vastutada oma salga ees, vastutada oma üksuse ees, vastutada keskkonna ees, vastutada oma piirkonna ja ühiskonna ees. Ning skautlus on koht, kus noor õpib seda vastutust tegudega täitma. See on miski, mida inimühiskonnas järjest enam vajame. Meie, skaudijuhid, oleme täiskasvanud, kes tunnevad vastutust Eesti noorte ees ning anname oma vabatahtliku panuse, et noored oleksid tublimad ja paremad kodanikud.

See on oluline!

President rääkis mitmel puhul ka keskkonnast.

Teame, et skaut on looduse sõber ning keskkonnaharidusel on oluline koht skautluses, meie üritustel ja tegemistes. Anname siin oma panuse, et skautlus aitaks veelgi rohkem kaasa ka teiste kaasmaalaste abistamiseks keskkonnasõbralikumaks muutumisel. Las see olla meie mõne päeva heategu.

Ka meil on sel aastal sünnipäev, lausa juubel – ESÜ, kui organisatsioon, saab 25-aastaseks. Selle puhul mõõdame, milline on olnud skautluse mõju nende aastate jooksul. Usun, et me igaüks tunneme, millist mõju on skautlus omanud meie eludes ja meie arengus, kuid nüüd teeme selle ka teaduslikult selgeks. Sünnipäeva peame ühiselt suvel tähtpäevalaagris, kuhu ootame ka kõiki 25 aasta jooksul skaudipisiku saanud inimesi.

Palju õnne tänasel pidupäeval ning sära silma skautlusest eesoleval aastal!

Südamekäega tervitades Siim Maripuu ESÜ juhatuse esimees

ESÜ25 KÕIGE MEELDEJÄÄVAMAD SKAUDISEIKLUSED

RAGNAR LUUP: Minu esimesi skaudimälestusi on ajast, kui ESÜ oli veel koolieelik (äkki 6-7 aastat vana). Tuleb meelde, kuidas käisin ERNA Matkal koos mind skautlusesse toonud kooli- ja skaudisõbra Mario Pauskariga tegevuspunkti tegemas. Kui muidu oli päev täis ajaviitmist lõkke ääres ja matkalisi vastu võttes, siis aeg-ajalt käis ikka rajameister Kristjan Pomm punkte üle vaatamas ja nii juhtus ka meie punktiga. Kuna Kristjanil oli palju käimist, siis proovis ta autoga ikka võimalikult lähedale saada tegevuspunktidele. Kuid seekord autoga manööverdades lõpetas ta autoga kännu otsas nii, et tagarattad õhus. Muud ei jäänud üle, kui tuua auto tõstmiseks metsast puu, millega kännu otsast maha kangutada. Mario siis läks metsa ja tuli varsti tagasi ca 6m pikkuse puuga. Puu auto alla ja kännu otsast maha ta saigi. Kristjaniga sõitis sel hetkel kaasa ka HeleMai Madisson, kes oli meie büroo töötaja. Hele-Mai silmad olid ikka väga suured, kui ta seda puud nägi. Ta arvas et tuuakse selline paarimeetrine jupp. Ei tea miks, aga see on mulle kuidagi väga hästi meelde jäänud mälestus skautlusest.

33

SIRJE POOL: Ükskord (sügisel aastal 2000) nägin Linnalehes kuulutust kutsega koolitusele "Tere tulemast skautlusesse!". Võtsin julguse kokku ja panin ennast kirja. Meid oli kokku küll ainult neli osalejat, aga koolitus sai toimuma ja sellest Pühavaimu skaudiruumis veedetud päevast alates on skautlus olnud pool (või tegelikult ikka palju-palju rohkem) minu elust, seda nii ajalises kui igas muus mõttes. Täna on skautluses ka minu töökoht, nii et olen see õnnelik, kes saab öelda – hobist sai töö. Ja lisaks tulid minu ellu siit parimad sõbrad.

Erilised hetked skautluses on meeles ... ... suurlaagrist "Hõimusild" 2001, kus sai Aune ja teiste ees Tagametsa metsavendade punkris antud skauditõotus ning kus ühel hetkel tuli tormi tõttu ette võtta laagrist evakueerumine koos kõigi ligi tuhande laagrilisega; ... suurlaagrist "Rännumaa" 2005, mille abiinfojuhina enne laagrit tehtud eeltööd ja välisriikide skautidega suheldes veedetud tol hetkel lõputuna tundunud (öö)tunnid olid absoluutselt seda kogemust väärt, kui kõik laagrisse kohale jõudsid ning silmast silma kohtusime; ... aastast 2004, kui sain ise käia esimest korda välismaal skaudilaagris – Soomes "Taruses" (kus terve laagri aja kuni eelviimase päevani kallas nagu ämbrist) ... ning aastast 2008 välis-Eesti suurlaagris "Muskoka" Kanadas Kotkajärvel, kus tuli juurde veel justkui teine dimensioon skautlusest.

Seejärel said elustiili osaks palju koosolekuid peastaabi/juhatuse seltsis ning sekka ka ise erinevate laagrite jm ürituste korraldamisi, mis on minu jaoks olnud üks ägedamatest asjadest skautluses – võimalus kogeda seda, et sinu vahel esialgu isegi võib-olla uskumatuna tunduvast väikesest mõttest võib saada tegu, millest saavad osa suuremal juhul isegi sajad inimesed.

Ja kindlasti on ühed lahedamad mälestused ka Tormilinnu lipkonna hunduja skaudijuhina tegutsetud aastatest koos matkatud (pere)matkad ja laagerdatud laagrid.

LIINA SOONE: Eesti Skautide Ühing 25!

Palju õnne meile kõigile! Minu jaoks tähendab skautlus vabadust, usaldust ja hoitud sõprust. Toetavate juhtide valvsa silma all sai katsetada ja ennast teostada kõikvõimalikes valdkondades.

Ma ei kujuta ette teist sellist keskkonda, kus noor inimene saaks säärases mahus enda võimed proovida ja kartmata ideedest valmislahendusi vorpida. Ma olin oma lipkonna programmijuht, mistõttu pidi hästi palju laval olema.

Veel täna ei suuda ma värisemata laval üksi laulda või pilli mängida, aga tänu arvukatele suurlaagrite lavaesinemistele ei karda ma suuri avalikke esinemisi ega mikrofoni (elektrikatkestuse korral ruuporit) ja ma olen selle treeningu eest väga tänulik.

Minu süda kuulub metsale ja matkale.

Ma kasvasin küll üles rabas ja metsas, aga öiste ja mitmepäevaste matkade tarvis on vaja kaaslasi, kes viivad sind läbi hirmu edasi. Kompassiga üksi pimedas märjas metsas teed otsida oleks õudne, aga koos on see kustumatu elamus, mis liidab terveks eluks. Aitäh ESÜ, meie suved olid rajud!

34

HELEN PILL: Need rännakud skautluses on lõputud. Tänu sellele liikumisel olen saanud sõbrad kogu eluks ja loomulikult abikaasa Marko Pilli. Need meeldejäävad laagrid ja lõkkeõhtud, naer ja rõõm koos, vihmale, tuulele ja tormile ühiselt koos vastu ning leides sellest ikka rõõmu ja talletanud mälestusi.

Süda kuulub sellele liikumisele, milleta enam elada ei oska.

NIKLAS FRIDEEN (Rootsi skaut, kes on suur Eesti sõber): I started scouting as an nine year old kid in the year 2000. It started because my best friends where scouts, and i truly remember my first meeting in Malung-Sälen Scouttroop.

In 2004 i went to my first camp outiside Sweden, to Scotland. It was an big adventure for me as an 13 year old kid, but it truly gave me an experience. I moved to Haninge in 2011 and joined a new troop. In 2013 i wanted to attend an international camp again, and i searched for international camps close to Sweden. I finally found Estonia, with the beatiful capital of Tallinn that i loved since my first visit in 2011. So i decided to attend the Jamboree "Maailm algab minust" as an IST, and the first Estonian scout I had contact with was Sirje.

I travelled alone to Tallinn, stayed there for one night, and then i boarded a train that with Türi as final destination. On the train i also met three scouts from Finland, Suvi, Kirsi and Minna. I really felt in love in Tagametsa, since my first minutes on the site, the area has been part of my heart. We where 450 scouts from all over the world, and different ages. I worked with Evelin from Tartu on an activity where the participants could make art, with only use things from the nature. Sander also maked great activities for ISTs, such as games for example. I also met Laura, a lady that I have contact with, and we have also met each other a couple of times in both Tallinn and Helsinki. And I also got a good friend as Ragnar, who I visited in Pärnu last summer. But everything comes to an end, so even the camp. But in 2015 I returned to Tagametsa and worked as an IST again on Baltic Jamboree. I met new friends there, Kristjan who where the campchef, Michelle from UK, Satu from Finland, Tuuli from Estonia and Anna & Katrīna from Latvia. I was also part of a team thar builded two bridges – that still exists today.

And in 2017 I was on a jamboree there once again – „Seiklusratas“.

I remember Merilyn, who cooked coffe for us, Kadi & Kristina, that I talked too during the camp. And also Annika – a lady I speaked swedish with.

Eesti Skautide Ühing is celebrating 25 years old. It has been a fantastic experience to attend their camps. It has gave a lot experience and a lot of friendship that only scouts can understand!

35

GEDY MATISEN: Mina liitusin skautlusega 14-aastaselt (Männifännide salk, Kõrvemaa lipkond, skaudijuht Aune Suve-Kütt). Läbi skautluse olen kohtunud eriliste inimestega, kes kõik on mulle üht-teist olulist elu kohta õpetanud ning ühega neist, Toomas Matisen, kavatsen veeta ka kogu oma ülejäänud elu koos. Alustasin põnnina laagrites käimist („Valtu Vesi“ oli vist esimene), kasvasin matkadel ja retkedel, vedasime Cert Ty, Merle Treier, Kristiina Ots ja Kadri Aguga (Helen Pilli ja Liina Soone abiga) oma salka ning käisime üle Eesti erinevatel võistlustel ja seiklustel. 24-tunnine triatlonmatk rahvusvahelises skaudilaagris, vastutegevusega sügisretk Läänemaal, ERNA matk ning ronimine ja kaugmatkad Valdo Kanguri juhtimisel olid/on minu lemmikud!

Pannkoogid ja tokisaiad lõkkel, hommikutundideni kestnud laua- ja seltskonnamängud, kanuud, kummipaadid, mootorpaadid, vibud ja vintpüssid, langevarjuhüpped, õnnestunud ja nurjunud korraldustööd, abistamine ja toetus rasketel aegadel, looduse tundmaõppimine, õppused tulekahjude ja uppumistega toimetulekuks, esmaabi- ja juhtimiskoolitused, sääsed ja rästikud, madal- ja kõrgseiklus, kirkad ja kassid, matkad -25C pakasega ja porilombivee sõjad vihmas, võltspulmad ja naljamängud – kõike on kogetud ja mälestustesse talletatud! Kord skaut – alati skaut!

Tänutundega meenutades ...

ALARI JANSON: Metsaraamat 1998.

Endatehtud laagrilaulu ühel all-laagri lõkkel õpetamas.

Vasakkäetervisi Papalt!

36

MONIKA OJALA: Mina olen skaut olnud terve ESÜ eluea.

Meeldejäävaimad matkad on 90ndate lõpus osaletud Pärnu matkad, kui sai tutvutud Lääne Skautide Maleva Kati (Katrin Ratas) ja Krissuga (Kristiina Kongo) ja loomulikult Pärnu Padrunitega . Sõbrad kogu eluks! Oma 18ndat sünnipäeva sain pidada 500-inimesega Jüripäeva laagris Põltsamaal. Ja parim suurlaagri saavutus on muidugi 2009 all-laagri Kapella juhtimine. Kõikidel oli pärast laagrit sisse kodeeritud, et kui kuuled hüüdu "Ella! Ella!", siis vastad "Kapella!".

KATRI PRUULMANN: Oehh ... skautlus! Minu 15. skautliku aasta jooksul on see olnud suur rõõm, palju väga põnevaid väljakutseid, uusi inimesi, kellest on saanud peaaegu et asendamatud inimesed minu elus, palju lõbusaid seiklusi, mõnus annus lollitamist, öised pikad jutuajamised, mägede vallutamised ja kaljudelt allalaskumised, palju-palju üritusi, mida olen korraldanud, minu esimene skaudisalk ... See nimekiri on väga pikk. Skautlus on muutnud ja mõjutanud minu elu väga palju ja teinud minust kindlasti parema ja rõõmsama inimese. Osalt just tänu skautlusele jõudsin ka oma unistuste töökohani – õpetaja ametini.

SIIM MARIPUU: Hakkasin oma pilte vaatama ja kummalisel kombel on väga suur osa minu salvestunud piltidest seotud just skautlusega.

Ja sellest tuli järgmine järeldus – skautluse kaudu on minu ellu tulnud tohutult võimalusi ja vahvaid tegevusi, mis kestavad siiamaani.

Jagan nelja täiesti erinevat pilti rohkete skautlike tegevuste sees, mis väga sooje mälestusi tekitavad: 1. Kõigist ametitest skautluses kõige toredam oli ehk siiski skaudijuhi oma ja eriti meeldisid mulle salgamatkad oma Jumbude/Roheliste Rebaste salgaga ja Valgete Tiigrite salgaga. Jagan pilti, kuidas me Roheliste Rebastega marti käisime jooksmas.

2. Välissuhete juhi aeg tõi rohkelt vahvaid välisreise. Neist kindlasti üks meeldejäävamaid oli maailmakonverents ja noortefoorum Brasiilias.

Kahjuks ei ole sealsed basseinis toimunud koosolekud palju järge saanud, kindlasti alahinnatud kaup.

3. Kaugmatkaja, Ämbliku kursused, köietöö ja seiklusradade ehitamine sai ka skautlusest alguse ja see on siiamaani üks närvekõditav ja mõnus ettevõtmine. Pilt siis kunagisest lumelaagrist.

4. Ja viimaks veel üks välisreis – vabatahtlik lossivaremete taastamistöö Slovakkias, millest võib siiani lugusid rääkida ja kust saadud tuttavatega on välisüritustel ütlemata vahva kohtuda.

37

ANDRES LILLEMÄGI: Sõbrad ja seiklus, see on skautlus.”

Selle lause ütles mulle Monika Ojala ja see lause on saatnud mind skauditeel. Olen leidnud palju uusi sõpru nii siit- kui sealtpoolt Eestit. Olen seigelnud Poolas, Valgevenes, Suurbritannias, Sloveenias, Lätis, Leedus, Soomes jne. Meeldejäävaim skaudielamus oli ERNA Matkal, aastat enam ei mäleta, aga see jäi meelde! Sel korral sai selgeks nii mõnigi asi, mida tol hetkel ei teadnud! Länn (Lauri Läänemets) ütles, et punktist A punkti B viib laudtee ja ... viiski, ainult et vahepeal oli see laudtee vee alla jäänud ja mõnes kohas ulatus meil (Agathe ja Andzelikaga) vesi puusani. Ei pea vist mainima et meil oli kaasas viiekohaline telk, magamistarvikud, külmakirst, toiduained nädalavahetuseks kolmele ja paar püssi (mitte laskmiseks, vaid mängimiseks Lego klotside asemel). Punkti minekut alustasime kell 18.45 ja punkti jõudsime järgmisel hommikul! Paljud matkalised imestasid, kuidas me punkti jõudsime, mõned arvasid, et ju meid toodi helikopteriga.

SANDER LILLEMÄE: Palju õnne Eesti Skautide Ühingule! 25 aastat täis maailma paremaks tegemist. Tänu skautlusele olen ise palju parem inimene.

Suurim tänu ülemaailmse perekonna eest.

ANNIKA ANNUS: Mis on minu kõige meeldejäävam skaudiseiklus? Roverway 2018 – Rahvusvaheline skaudiaager Hollandis. Kaks nädalat täis seiklusi ja ülevoolavaid positiivseid emotsioone, mida on siiani raske sõnadesse panna. Telkisime 3000 skaudiga koos rannal, matkasime 38 kraadises kuumuses, leiutasime mänge ja õppisime uusi, naersime end herneks, kanuutasime kanalitel, avastasime üksteise kultuure ja skauditraditsioone, tantsisime ja laulsime kogu hingest suveõhtute hämaruses ja soojuses – seda kõike koos kõige imelisemate inimestega. Nii palju uusi sõpru, keda igatsema jäin ja mälestusi, mis naeratuse alati suule toovad. Sõbrad ja seiklus ongi skautlus!

ENE-LY LEHTMAA: Olen tänulik, sest raske oli valikut teha, millest rääkida, kuid siin siis mõned eriti erilised hetked alustades mu Tuulelohede esimesest päris koondusest ja esimesest laagerdamisest meie skauditoa fuajees; meie esimesest suurlaagrist ja selle ühest eriti vihmasest päevast, kui pool päeva telgis lõksus olime ja mina laulma otsustasin hakata (noored teavad seda senini kui päeva, mil Ennul rohud võtmata jäid); meie vahvatest metsas kondamistest, geopeituse varandustest ja kadunud telefonidest; kuni Soorebaste skaudiüksuse loomise ja hundulaagri „Kodukoobas“ korraldamiseni välja.

38

39

SEEKORD TÄITSA TEISITI ehk E-JÜRIPÄEVAMATK 25.04.2020 korraldas Eesti Skautide Ühing kõigile skautidele ja skautlikust matkast huvitatutele ainulaadse matkaürituse, kus iga osaleja sai ise valida matkaraja, arvestades täna kehtivate eriolukorra reeglitega. Kokku tuli osalejaid rohkem kui paarisaja väikese matkaseltskonna jagu ja koguarvuna lausa 500 noort ja täiskasvanut.

Matk oli korraldatud nii Eesti kui vene keelt rääkivatele noortele ja nende vanematele ning tänu sellel oli osalejaid nii eestlaste kui venekeelt rääkijate seast üle kogu Eesti. Teadaolevalt osales matkal ka Austraalias alaliselt elavaid nutimatkahuvilisi ja seega sai Eesti skautide nutimatkast ka omamoodi rahvusvaheline üritus.

Traditsiooniliselt on igal aastal Jüripäeva paiku toimunud mitmesaja osalejaga skautide nädalalõpulaager mõnes kaunis Eesti paigas, olles kevad-suvise välitegevushooaja avaürituseks. Seekord pani aga koroonaviirusest tingitud eriolukord skautide nutikuse ja loomingulisuse tõeliselt proovile. Tänaseks järjepidevalt üle 25 aasta toimunud skautide ühte tähtüritust ei saanud ju lihtsalt ära jätta. Leitud lahenduseks oli see, et koostöös Seiklusfirmaga 360 KRAADI valmis nutitelefonipõhine rakendus, mille abil said kõik matkata endale sobivas kohas – metsas, 2+2 reeglist kinni pidades, oma koduaias või isegi oma toas.

Lisaks skautidele endile said tänu nutilahendusele osaleda matkal ka kõik teised huvilised. Matka läbiti nii jalgsi, jalgratastel ja üksikutel juhtudel osaliselt ka autoga. Rõõmu ja nutikat matkamist oli tõesti kõigile ning paljude jaoks esimene skautlik matkakogemus lõppes tõdemusega, et tahaks päriselt ja vahetult skautide tegevuses osaleda ka edaspidi. Matka juurde kuulus ka väike heategu ning nii toodi metsast, matkaradadelt endaga kaasa ka sinna laokile jäänud prahti.

Täpsemalt rääkides oli idee selles, et igaüks sai matkal osaleda täpselt seal, kus ta paikneb ja valida endale matka läbimiseks turvalise, väherahvastatud ja sobiva koha – sisuliselt võis matkata ka oma koduhoovis. Matkal kasutusel olev nutirakendus luges GPS põhiselt matkaja poolt läbitud distantsi ja andis matkajale sõltuvalt valitud rajast vahvaid ja õpetlikke ülesandeid. 6-10aastastel oli matkadistantsiks 5 km ja ülesanded ilmusid iga 500 m tagant. 11aastaste ja vanemate rada oli 10 km pikk ja ülesanded ilmusid iga 750 m tagant. Tagasiside kohaselt läbis suur hulk matkal osalejaid ka lisakilomeetreid, et päikselisest päevast igati rõõmu tunda ja tänu nutilahendusele teame, et kõigi osalejate peale kokku läbiti üle 1500 km.

Laupäeva õhtul toimus ka ainulaadne veebi-lõkkeõhtu ESÜ Facebooki lehe vahendusel, kus tehti matka kokkuvõte, sai näha osalejate poolt tehtud ülesannete lahendusi, mida telefonidega oldi jäädvustatud, aga oli ka võimalus ühiseks laulmiseks. Tänu digitaalsetele sidekanalitele oli üheks lõkkeõhtu laulu eestvedajaks näiteks Viini Riigiooperi ooperikooris laulev skaudijuht Kristina-Maria Agur.

Eriolukorras toimunud skaudiüritus õnnestus igati hästi ja võimalik, et seekord kasutusel olnud nutilahendused leiavad kasutust ka edaspidistes skautlikes ettevõtmistes, et kaasata neid, kes üritusele ise kohale ei saa tulla, andes võimaluse osalemiseks võimalikult paljudele noortele.

40

Fotod: Ülesanne matkalt – käepärastest vahenditest tehtud ESÜ logod Jüripäeva matkaliste poolt.

VÄIKESAAR

KIHNUS

14.08.2020 võis üle Eesti (Tartust, Tallinnast, Rakverest, Tagametsast, Pärnust ja Haapsalust) kiirustamas näha suuri skau(dijuh)te, kes olid suuna võtnud Munalaiu sadamasse, sest juba kell 17.45 väljus laev Kihnu poole ning koos sellega algas selle aasta Väikesaar. Pärast Väikesaare üritustesarja taaselustamist oli see esimene kord, kui sihiks oli Kihnu. Kiirustajaid oli seekordsel Väikesaarel erakordselt palju – suisa 25.

Kihnul õnnestus seekordsetel väikesaarlastel kogeda mitmeid esimest-korda-elus asju: Kihnuga tutvumine, kastiautos sõitmine, hülgeliha maitsmine, rattamatk, kihnu keele õppimine – kuidas kellelegi. Igal juhul tekkis muljeid väga-väga palju ja tuju püsis lõbus.

Päike säras ka nagu tellitult ja ilm oli väga ilus, ehk nagu kihnlane ütleb, oli jõrmus jõlus jõlm! Ainsad niisked asjad oli merehõnguline õhk, mis õhtul muutus eriti niiskeks ning viimasest tulenevalt ka kõigi telgipealsed.

Kuna samale ajale sattus ka Kihnu Kohvikute Päev, siis oli vaatamist ja tegemist kohe eriti palju. Külastasime kodukohvikuid, käisime traditsioonilise Kihnu kodu tuuril, kuulasime ja vaatasime Kihnu traditsioonilisi laule ja tantse, külastasime Kihnu muuseumi ning selle kõrvalt ronisime ka Kihnu lõunapoolseimasse tippu ja sealasuvasse tuletorni. Selle kõrvalt leidsime siiski aega ka puhata, laulda, istuda, jutustada, pilte teha, saunas ja ujumas käia, meeles pidada mitmeid olulisi päevi (Rebekka ja Siimu sünnipäeva ning Katri ja Oti pulmaaastapäeva). Mõned käisid õhtuhämaruses veel ka kohalikul simmanil.

Väikesaarel on üks oma ja väga eriline hõng, mida ühelgi teisel skaudiüritusel pole.

Seda tõdesid nii need, kes sellel üritusel juba varem käinud olid, kui ka need, kes esimest korda osalesid. Võib ette lugeda kõik tegevused, mis me tegime, tunded, mis me tundsime, asjad, mida kogesime ja ikka jääb see miski, mis teeb Väikesaare eriliseks, kuidagi edasi andmata. Nii ei oska, armas lugeja, ma Sulle muud nõu anda, kui juba varakult silmas pidada, millal ja kus järgmine Väikesaar tulemas on, et Sa siis ise seda võlu kogeda saaksid.

41

2020 KEVADEL JA SÜGISESEL TÄNUÕHTUL VÄLJA ANTUD EDUTUSED HOOLAS HUNDU Edward Jenkins (Keila Pantrid) Taaniel Hallivee (Keila Pantrid) Anastassia Zelentsova (Soorebased) Gustav Birkedal Vendelin (Soorebased) Aliise Roos (Soorebased) Heili Rips (Soorebased) Marta Johanna Tammiste (Tormilind) Lidia Jorro (VHM Saku) EESJULIK HUNDU Karoline Lambing (Keila Pantrid) Marleen Poolamets (Soorebased) Marie Kobin (Tormilind) Neleri Silvet (Tormilind)

Eesti Skautide Ühingu juhatus otsustas pidada meeles ning tunnustada esitatud edutusesildiste alusel järgmisi tublisid hundusid, skaute ja vabatahtlikke:

HOOLAS SKAUT Tauri Teras (Keila Pantrid) Richard Jenkins (Keila Pantrid) Kristo Miikael Zujev (Keila Pantrid) Mia Kertu Zujev (Keila Pantrid) Mathias Lambing (Keila Pantrid) Anete Komp (Keila Pantrid) Roland Toikko (Keila Pantrid) Mirell Boitsov (Keila Pantrid) Lii Lehtla (Okaskannel) Aljona Kamenskaja (Saturn) Anna Nagorskaja (Saturn) Evelin Jurov (Siil) Julia Kosenkova (Siil) Ilja Metropolskij (Siil) Aleksandra Sokolova (Siil) Denis Anderson (Siil) Liisa Peet (Soorebased) Ranelle Saavan (Soorebased) Ketlin Silvet (Tormilind) Marelle Maria Tamme (Tormilind) Karl August Nõmmik (Tormilind) Gustav Pirk (TSGM Ilves) Triine Avango (VHM Saku) Kevin Meresmaa (Ökoskaudid) Märten Erik Loor (Ökoskaudid) Rando Remm (Ökoskaudid) Kauri Remm (Ökoskaudid) Mikk Javoiš (Ökoskaudid) August Lippus (Ökoskaudid) Josep Marin Gurney (Ökoskaudid)

EESKUJULIK SKAUT Katriin Rätsepp (Okaskannel) Margus Leidre (Oksakannel) Maria Lill (Okaskannel) Oleg Pashkin (Saturn) Anastasia Groševa (Saturn) Dana Fedotova (Saturn) Darja Dorošenko (Saturn) Polina Afanasjeva (Saturn) Anna Jegorova (Saturn) Jaan Karaulov (Saturn) Helen Havi (Saturn) Darja Krjukova (Siil) Agate Telegin (Siil) Gerli Raag (TSGM Ilves) Talvi Põldma (TSGM Ilves) Mirjam Mõttus (Ökoskaudid) Gregor Pihlak (Ökoskaudid) Ehar Kala (Ökoskaudid) Liisa Kõrgesaar (üksikliige)

RAJATÄHT III JÄRK David Ryan Jenkiks (Keila Pantrid) Tanel Lambing (Keila Pantrid) Meelis Zujev (Keila Pantrid) Veeda Kala (Ökoskaudid)

RAJATÄHT I JÄRK Mihkel Tammaru (Pärnu)

ESÜ25 TÄNUÕHTU TALLINNAS MUSTPEADE MAJAS 13.06.2020

Tänuõhtu seltskond täies hiilguses

42

PÕHJATÄHT III JÄRK Monika Ojala (Okaskannel) Valdik Kask (Okaskannel) Ott Pruulmann (TSGM Ilves) Deivis Treier (Ökoskaudid)

PÕHJATÄHT II JÄRK Svetlana Logussova (Siil) Jüri Ehandi (Tormilind) Sirje Pool (Tormilind) Siimon Haamer (TSGM Ilves)

PÕHJATÄHT I JÄRK Maimu Liis Nõmmik (Tormilind)

NOOREMSKAUTMASTER Mihhail Tint (Narva Meriskaudid) Marianne Kask (Okaskannel) Ragnar Luup (Pärnu)

ESÜ AULIIGE Ingrid Marit Junisov (ESAK)

Palju-palju õnne! Hä-hä-hästi tehtud!

KIITUSKIRI Kristjan Tedremaa (LSM) Sofija Fisher (Narva Meriskaudid) Artur Viks (Narva Meriskaudid) Janek Laoväli (Rapla Vabaskaudid) Andrian Utsar (Okaskannel) Anri-Marten Utsar (Okaskannel) Anita Laura Ojala (Okaskannel) Aet Valdi (Okaskannel) Küllike Villa (Okaskannel) Birgit Maidla (Põhjala) Ivan Rist (Saturn) Karina Sergienko (Saturn) Mark Tenurist (Saturn) Oleg Kraus (Siil) Moona Õunmaa (Soorebased) Anti Aasma (Soorebased) Piia-Kristiina Miller (Soorebased) Ene-Ly Lehtmaa (Soorebased) Merili Silvet (Tormilind) Hanne-Loore Err (Tormilind) Helen Hiiemäe (Tormilind) Monika Silvet (Tormilind) Joanna Nahku (Tormilind) Jaan Silvet (Tormilind) Mariann Paas (TSGM Ilves) Kristel Salum (TSGM Ilves) Henni-Maria Johanson (VHM Saku) Aaron-Joosep Sepp (Ökoskaudid) Liis Lapsanit (Ökoskaudid) Ottomar Jõemägi (Ökoskaudid) Karolin Lillemäe (Ökoskaudid) Ille Maidre (üksikliige)

TÄNUKIRI Liisa Puusepp Evelin Karp Marko Aasma Kaspar Säär

SKAUDISÕBER Coingaming Group Nissan Hannes Püi Kaire Jürgenson Siim Boitsov Eigo Blunkvist Mark Meikas Helge Maripuu Tiit Maripuu

Aasta särasilm

Keila Pantrid

Pidulauas

Kased

ESÜ auliikmeks valiti Ingrid Junisov

Ökoskaudid

Tormilind

43

SKAUTLUS PAKUB RÕÕMU JA VALMISTAB NOORI ETTE TULEVIKUKS Skautluse mõju-uuring Kristjan Pomm ESÜpoolne uuringu koordinaator 16.09.2020 tutvustas Tartu Ülikool skautide, skaudijuhtide/ vabatahtlike ja lapsevanemate seas läbiviidud uuringut, kus hinnati Eesti Skautide Ühingu tegevuse mõju noorte arengule.

Kokkuvõtlikult uuringu tulemused kinnitasid, et skautlusega seotud noored ja lapsevanemad toovad esile skautluse kaudu arendatavaid oskusi ja pädevusi, mis vastavad igati tänapäevastele käsitlustele noorte arenguvajadustest ning ka OECD poolt sõnastatud tulevikutöö oskustele nagu sotsiaalne intelligentsus, kultuuridevaheline kompetentsus aga ka loovus ja kohanemisvõime, arendades mõtestamisvõimet ja oskusi oma tegevusi eesmärgipäraselt kavandada ning kommunikeerida.

Skautluses nähakse positiivset mõju enesearengule, enesetõhususele ja vajalike teadmiste ja oskuste omandamisele, mis tulevad kasuks edasises elus.

Skaudiliikumine, mis on saanud alguse enam kui sajand tagasi, on väga heas kooskõlas kõige kaasaegsemate arusaamadega noorte arengu põhimõtetest, tõdesid Tartu Ülikooli teadlased uuringuraportis.

Uuringu läbiviimist juhtinud Tartu Ülikooli üldsotsioloogia dotsent Kairi Kasearu sõnul on noored ja noorsootöö Eesti viimasel ajal saanud suhteliselt palju tähelepanu, läbiviidud ja käimas on mitmeid noori ja nende eluolu käsitlevaid uuringuid. Valminud skaudiliikumisega seotud noorte ja täiskasvanute uurimine on noorteuuringute vallas oluliseks täienduseks. Kairi Kasearu lisas ka seda, et skautlus toetub pikaajalistele traditsioonidele ja kannab edasi põhiväärtusi, mis on kindlasti toeks noore arengule ja kasvamisele infoühiskonnas ja keskkonnas, mis on pidevas ja kiires muutumises. Tuginedes uuringus osalenute vaatele ja hinnangutele võib öelda, et skautluses osalemisel on tajutud positiivne mõju nii isiksuse arengule, sotsiaalsete kui eluks vajalike praktiliste oskuste omandamisele, kommenteeris uuringu tulemust üldsotsioloogia dotsent Kasearu.

Eesti noorsootööd korraldava Haridus- ja Teadusministeeriumi noorteosakonna juhi Reelika Ojakivi sõnul on noorteühendustel oluline roll noorte kaasamisel otsustesse ning noorte võimestamisel, et nad oleksid aktiivsed kodanikud. “Eriti head meelt valmistab uuringutulemusi vaadates see, et skaudiks olemise tajutud mõju nii noore kui tema vanema vaatest kattub – skautlus arendab oskusi, mis tulevikus kasuks tulevad; muudab noored enesekindlamaks ja õnnelikumaks ning tõenäosus, et noored aitavad kohalikku elu edendada, on suur,” sõnas Ojakivi.

Uuringut ESÜ poolt koordineerinud ja varasemalt ka peaskaudi ametis olnud Kristjan Pomm avaldas tänu Tartu Ülikooli

44

sotsiaalteadlastele, kelle juhtimisel uuring läbi viidi. Unistus analüüsida, kas ja kuidas tänaseks juba enam kui 100-aastase traditsiooniga skaudiliikumine on mõjutanud ja suunanud Eesti noorte arengut on olnud mõttes mitmeid aastaid ja just nüüd, kui tänane Eesti skaudiorganisatsioon tähistab oma 25. juubeliaastat, õnnestus see teoks teha. Uuringu teostamine oli võimalik ka tänu Haridus-ja Teadusministeeriumi poolsele strateegilisele partnerlusele lisas Kristjan Pomm.

Teadaolevalt on noorteorganisatsioonidel, mis suudavad pakkuda noortele inimestele nende koolivälisel ajal kõige laiemas mõttes hariduslike eesmärkidega ja täiskasvanud juhendajate poolt toetatud pikaajalisi vaba aja veetmise programme, kõik eeldused tuua kaasa positiivseid muutusi noorte inimeste arengusse.

Küsimus, kas skaudiorganisatsioon, mille tegevusprogramm tugineb metoodilisele ja noore arengut mitmekülgselt toetavale lähenemisele ka tegelikkuses oma eesmärki täidab, oli selle uuringu ajendiks. Rõõmuga saame tõdeda, et läbiviidud uuringule tuginedes leiab kinnitust, et skautluse mõju noorte arengule on mitmekülgselt positiivne, leidis Kristjan Pomm. Saime teada, et skautlus kujundab aktiivset eluhoiakut, soodustab ja süvendab sotsiaalsete sidemete kujunemist ja püsimist, luues mõnel juhul lausa sõpruskonna ja sotsiaalse tugivõrgustiku kogu edasiseks eluks. Oluline on ka see, et skautlikus tegevuses osalemine arendab koostööd ja -toimimist teiste inimestega, aitab panustada erinevatesse kogukondlikesse tegevustesse, laiendab arusaama maailmast ning avardab võimalusi oma koha leidmiseks ning oma potentsiaali realiseerimiseks tulevikus.

Need kõik kokku on tulemused, mis on nii innustuseks kui tunnustuseks kõigile skaudijuhtidele, kes skautliku tegevust noortele korraldavad ning muidugi ka kinnituseks, et 100 aastase traditsiooniga ja globaalselt enam kui 50 miljonit liiget tegevusse haarav skautlik noorte liikumine on Eestis aja- ja asjakohane ka täna, leidis uuringut kommenteerides Kristjan Pomm.

Eesti Skautide Ühing on ilmselt üks esimesi noorteorganisatsioonidest Eestis, kus on koos teadlastega hinnatud organisatsiooni mõju noorte arengule.

Uuringuraporti “Skaudid Eestis 2020: skautluse tajutud mõju isiklikule arengule, oskustele ja edasistele eluperspektiividele” täistekst on leitav ESÜ kodulehelt: www.skaut.ee/wp-content/uploads/2020/09/TU_ skautluse_mojuuuring_raport_EE.pdf

45

DUKE OF EDINBURGH’S INTERNATIONAL AWARD ehk ARENGUPREEMIA PROGRAMM Skaudi- ja ränduriealiste noorte võimalus avastada uusi huvisid ja andeid ning arendada end läbi isiklike eesmärkide saavutamise.

Programmi kaudu leiab sõpru ja mälestusi kogu eluks, kasvab enesekindlus ja suure- neb eelis tööturul ning koolis. Osalejana õpid planeerima aega, lahendama probleeme, arendad meeskonnatööd, suhtlemist ja positiivseid harjumusi. Muudad enda elu ja ühtlasi mõjutad paremuse poole sind ümbritsevaid inimesi ning kogukonda.

Programmis osalemine võtab nädalas minimaalselt tund aega ning ei tohiks segada kooli, hobisid ega sotsiaalelu. Terve aja on Sul toeks mentor, kellelt küsida abi, saada tagasisidet ja jagada kogemust!

Arengupreemia programmis on 3 kasvavat taset: pronks, hõbe ja kuld.

Tasemete peamine erinevus seisneb nende minimaalses läbimisajas ja alustamisvanuses. Näiteks pronkstaseme läbimiseks on vanuse alampiir 14 ning selleks kulub minimaalselt kolm kuud.

Igal tasemel tegeled 4 valdkonnaga: vabatahtlik tegevus - abi kogukonnale ja keskkonnale füüsiline tegevus - võimalus saada vormi oskused - saad (taas)avastada hobisid ja andeid rännak - matka planeerimine ja läbimine meeskonnaga (kuldtasemel ootab Sind välisprojekt)

Iga taseme lõpus on pidulik tseremoonia, kus Sulle antakse sertifikaat, mis märgib taseme saavutamist. Kuldtaseme lõpetanud kutsutakse Inglismaale ja seal annab preemia üle Inglise kuningliku pere liige.

Programmi läbimine on väljakutse ja seiklus üheskoos, kusjuures igaühele on programm omanäoline, sest taseme läbimisel tehtavatele tegevustele saab piiriks olla vaid iseenda kujutlusvõime. Varasemad osalejad on õppinud uusi keeli, abistanud keelekohvikus või küpsetanud heategevuseks, tegelenud tantsu ja kergejõustikuga. Võimalik on tegeleda ka teadusega, kunstiga, taimede ja loomadega, käsitööga jm huvipakkuvaga.

Iga 14-24 aastane noor saab inimene saab osaleda - olenemata soost, võimekusest, taustast või asukohast.

Idee programmi loomiseks sai alguse 1954.a Suurbritannias soovist toetada noorte arengut lisaks kooliharidusele ja esimesed osalejad alustasid juba 1956. aastal.

Tänaseks on programm tuntud rohkem kui 130 riigis ja osalejaid üle 1.3 miljoni.

KIRJUTA OSALEMISSOOVIST VÕI UURI ROHKEM: ARENGUPREEMIA@SKAUT.EE LEIA MEID FACEBOOKIST: ARENGUPREEMIA PROGRAMM / DOFE INTERNATIONAL AWARD OF ESTONIA

46

PRONKS

3

Vabatahtlik tegevus Füüsiline Oskused Rännak

3 3 2

kuud

kuud kuud

1 öö

päeva

HÕBE

6

Vabatahtlik tegevus

Oskused

6 6

kuud

Rännak

3

päeva

kuud

kuud

Sellel tasemel liitujad peavad tegema lisaks 6 kuud vabatahtlikku tegevust, füüsilist või oskuste valdkonda

2 ööd

Iga valdkond

1

TUND

Füüsiline

PLUSS 3 kuud vabatahtlikku tegevust, füüsilist või oskuste valdkonda

Kui kaua võtab aega Arengupreemia programmi läbimine?

nädalas keskmiselt

KULD Vabatahtlik tegevus

12 kuud Oskused 12 kuud

12 kuud

Füüsiline

Rännak

2

Suurprojekt

päeva

1 öö

5 päeva 4 ööd

Sellel tasemel liitujad peavad tegema lisaks 6 kuud vabatahtlikku tegevust, füüsilist või oskuste valdkonda

ALUSTAMISE VANUS: PRONKS

HÕBE

KULD

14 a

15 a

16 a

Kõik tasemed peavad olema lõpetatud osaleja 25. sünnipäevaks 47

Ülesvõtteid „Tere Tulemast Skautlusesse“ koolitustelt … „Tere Tulemast Skautlusesse“ (TTS) on Eesti Skautide Ühingu koolitus, mis varasemalt kandis nime Uute Vabatahtlike ehk UVT Metsalaagri koolitus. TTS toimub kaks korda aastas – tavaliselt mais ja septembris ning on mõeldud inimestele, kellel puuduvad varasemad teadmised skautlusest või kes oma teadmisi lihtsalt värskendada soovivad. Oled Sa siis skautlusega hiljuti liitunud lapsevanem, endine skaut või lihtsalt huviline, kes oma silmaringi avardada soovib või otsib uusi väljakutseid, siis see koolitus ongi just Sinu jaoks loodud.

Sisuliselt on tegu skautluse olemust tutvustava nädalavahetuse laagriga, kus saad ühe käe valgeks sõlmetöös ja teise tahmaseks lõkkel süüa valmistades, kus hommikul ärkad linnulaulu saatel ja õhtul uinud naerusuiselt, sest tuled ju mängude õhtult. Tagametsa (see on koolituse toimumise koht) imelistel metsaradadel matkates ja lõkkeõhtust osa võttes saad oma akud täis laetud. Ja pühapäeval, kui sammud kodu poole sead, siis kogemus näitab, et häid emotsioone jagub igasse Eestimaa nurka kaasavõtmiseks.

Seega pane end järgmisele koolitusele kirja ja tule kogema skautlikku eluviisi! www.skaut.ee/liitu/tere-tulemast-skautlusesse