VHM KANUUMATK 2019

Valter Sulin Saku skaudijuht

Matk toimus muidu 13.-14.07.2019, aga ühes kanuus Anni, Heily ja Triine, teises liiga suured poisid Otto ja Kaspar läksid kanuutama juba reede õhtul. Muidugi alles pärast pikka moosimist, kuna Ottol ja Kasparil ei olnud algul üldse plaanis kanuutada, pärast aga oli plaanis esimene õhtu kiirsõitu teha. Aga no kes saaks kiiresti mõlada, kui sul on kästud valvata kolme last, kes tõenäoliselt vingerdavad su selja taga kaldast kaldasse ja põrkavad absoluutselt iga kivi otsa, mis vee all leidub? Lõpuks, Valteri abiga, poiste moosimine õnnestus ja leidsimegi ennast reedel kell pool kaheksa Kiisalt (aga kust täpselt Kiisalt polnud meil aimugi) Keila jõe äärest koos Kaspari, Otto, Valteri, Anni ema, kes meid kohale oli sõidutanud, ja loomulikult kanuudega. Kokku oli kanuusid koos Valteri omaga, millel on ainult kaks kohta (laenutatud kanuudel oli kolm), seitse.

Pikka juttu polnud. Päästevestid selga, asjad kanuusse, kanuu vette ja minek (peaaegu). „Kõigepealt ronib kanuusse kõige tagumine ehk Anni, kes muide on ka tüürimees või siis tüürinaine või hoopis -tüdruk, igatahes, nii see käib. Seejärel keskmine, sina Heily, ja siis ka esimene, sina Triine, kes sa lükkad teid kaldast lahti. Ja ärge kunagi ronige kõik koos kanuusse või sealt välja – kunagi!“, ei väsinud Valter meile korrutamast. Keerlesime natuke ringiratast ning veidi aja pärast liikusime natuke edasi ka ja siis ootasime Ottot ja Kasparit järgi. Aga siis üritasid Otto, Kaspar ja Valter meid valele poole juhatada, aga me ei läinud õnge, kuna sinna poole jäi mingi kanalisatsiooni toru ja üleüldse olime me kindlad, et Keila jääb teisele poole. Ise nad veel pärast õigustasid ennast, et see oleks olnud proov, kui hästi me mõlada oskame. Siis hakkasimegi lõpuks (või siis, nojah, alguseks) minema. Hüüdsime Valterile ja Anni emale et tsau, varsti näeme, kui me veel põhja pole läinud, ja siis leidsime ennast edasiliikumise asemel otsapidi vastas kaldast.

Kui me oma sõidu esimest silda nägime, otsustasime, et hakkame sildasid lugema. Muidu me oleks treppe, mis jõe äärde viivad, lugenud, aga neid oli juba praegu nii palju, et lugemine läks sassi.

Umbes tunni pärast (meil ei olnud aega telefoni vaadata, ja niikuinii olid need kotipõhja kotipõhja kotipõhjas) ootas meid ees kahekümnesentimeetrine kosk. Õnneks olid Otto ja Kaspar meist ees ja teatasid, et seal on nüüd see väike kosk, aga meie läheme sealt hästi vasakult ja teie lähete ees. No me siis läksimegi, aga seal oli jube palju kivisid. Poisid ütlesid, et tulge nüüd välja, lohistame kanuu üle kivide, aga kummikud olid ainult Annil, ja need olid ka mingite kahtlaste aukudega. Niisiis vedas Otto meid ühe kaupa oma seljas kaldale ja siis tiris, sikutas, lükkas ja tõmbas ta koos Kaspariga kanuud üle kivide. Vahepeal nägime kaldal ka ühte meest, kes meile jõudu soovis ja siis veel ühte meest, aga kaldal oleku asemel sõitis ta meist järsku paadiga mööda, nii et Triine ja Heily ehmatasid ja karjatasid. Eriti Triine.

Magamisaeg hakkas kätte jõudma. Vahepeal me peatusime ja poisid vaatasid, kas sinna saab laagri püsti panna, aga see osutus kellegi eramaaks. Järgmine kord vedas paremini – Otto ronis välja, vaatas natuke ringi ja teatas, et on ideaalne koht. Kaspar, kes oli ka vahepeal välja tulnud, arvas teisiti. Meie tulime ka kohe välja ja nägime, et seitse meetrit kaldast edasi on natuke parem maabumiskoht, aga selle täiuslikkust takistab ainult üks teatud auto. Nojah, tegelikult me ju ei teadnud, kelle auto see on, aga poisid kahtlustasid, et see on selle sama mehe auto, kes meist enne paadiga mööda sõitis. See oli natuke väikese marsa moodi. Aga mitte keegi meist ei viitsinud edasi minna ja meil jäi üle ainult loota, et see on toreda onu auto.

Siis tegime nõgeste sees endale teed (ma mõtlen seda mitte joodavat) ja saime platsist parema ülevaate. Põld. Ja põllu tee, mis viibki Keila jõe äärde. Tõime asjad kanuust välja ja poisid vedasid need kaldale. Siis hakkasime telki kokku panema, telk oli Triine oma ja kolmekohaline (poistel oli oma telk). Aga häda oli selles, et poisid ütlesid, et me peame telgi kokku panema vaikides, ja kõik tohtisid kasutada ainult ühte kätt. No mida veel?! Polnud midagi teha, tuli poisse kuulata. Aga see ülesanne tundus tegelikult päris huvitav. Njah, võib olla, et me tegime tõesti natukene sohki. Poisid itsitasid ja vaatasid, kuidas me telki üles paneme. Aga kümne minuti pärast oli meil telk püsti. Poistel ka. Poisid ütlesid, et me veel lõket ei tee. Et me peame ootama, kuni see mees jõelt tagasi tuleb ja minema läheb. Ja et kui ta siis tulebki, siis me ei tohi lõkkest midagi rääkida. Olime nõus.

Tõime siis asjad telki ja vahetasime riided ära. Ajasime siis natuke lihtsalt juttu, kui poistel oli meile kohutav uudis: „Kuulge, tüdrukud, me peame ikka edasi minema.“ „Misasja?! Mis mõttes edasi?“ küsisime meie. „Noh, otseses mõttes. Sellepärast,“ lisasid nad, kui olid meie nägusid näinud, “et see mees tuleb ilmselt kaua aja pärast, aga me tahaks ju juba kohe lõkke teha ja süüa, aga ei julge, äkki see mees pahandab.“ „Aga kas me läheme kanuudega edasi või lihtsalt teisele poole põldu?“ küsis Triine. „Ei no ikka kanuudega, jaa,“ ütlesid poisid läbisegi ja imeliku näoga. Anni näol koitis mõistmine. Ta hakkas nagu juba midagi ütlema, aga poisid jõudsid tast ette. Õigemini nad ei öelnud midagi, vaid pahvatasid naerma.

Heily ja Triine olid hetkeks juhmi näoga, aga siis said ka nemad aru ja järgisid Anni eeskuju ja panid käed puusa. „See polnud üldse naljakas!“ porises Triine. /Katkend Triine Avango 14-leheküljelisest jutustusest/

Aga see oli alles kolme väikse tüdruku reisi algus. Järgmisel hommikul alustas aeglasema stardiga kanuutajate seltskond ning õhtul alustanud viiele lisandus veel 14 inimest ning muidugi juhtus siis juba hoopis rohkem. Muidugi on suurel seltskonnal erinevad huvid ja tempo, aga ilm lubas kehvemate tagajärgedeta ära kannatada nii veesõjad kui uppiminekud. Keila-Joale me ei jõudnudki, kuigi mõned suuremad soovisid mereni sõita. Aga seda teeme juba mõnel järgmisel korral. Muidugi saime mõndagi uut teada, aga meenusid ka mõned ununema kippuvad tõed seltskonna komplekteerimisest, pakkimise ja riietuse puudujääkidest. ESÜ poolt kaasapandud kuulsad präänikudki tegid reisi ära, aga tulid kuivalt ja puutumatult koju tagasi ehk ununesid järgmiseks korraks.

Juba jõel mulistades leiti, et VHMist kirjutab ESÜ leht väga vähe, mõni äkki arvab, et neid enam polegi ja seepärast asusid mõned hiljuti hoolega kirjutama lootuses, et äkki ikkagi avaldatakse. Ja kui, siis julgustab järgmisi katsetama nii matkamist kui kirjutamist.

Tänud neile, kes meid teele aitasid!