Autoriõigus: Ülle Solovjova ja Petrone Print, 2025
Toimetaja: Epp Petrone
Keel ja korrektuur: Agnes Piiritaja
Konsultandid: Tõnu Jürgenson ja Marika Meesek
Fotod: Tõnu Jürgenson, Epp Petrone, Remo Savisaar, Ülle Solovjova ehk Väike Myy, Freeimages.com, Freepik.com, Pexels.com, Pixabay.com, Stocksnap.com, Unsplash.com.
Osa illustratsioone on loodud ChatGPT pildigeneraatori abiga, juhendajaks Dagmar Lamp.
Kujundus: Ande Kaalep
Trükk: Greif
ISBN 978-9916-82-239-5 (trükis)
ISBN 978-9916-82-240-1 (epub)
www.petroneprint.ee
Meelisele – mehele, kes kannatlikult mu kriisikohvrit kannab.
Epule – mu heale toimetajale, kes inspireeris seda kohvrit täitma.
Elektrit pole?
Lahendus: erineva võimsusega kaasaskantavad
Kriisikohver: mida pakkida?
Mis peaks olema autos?
Lisa kriisikohvrisse
Varude hoiukohad
Varjumiskohad: kuhu ise peituda?
Telkidest ja telkimisest
Onnitüübid ja onniehitamine
Elu ja käitumine metsas
Elu linnas kriisi ajal
Reaalne käitumine olukorras, kus
Meie kraanivesi ei kõlba enam juua
Appi, kõlas riiklik tormihoiatus
Elekter on ära, internetti pole
Mul on teises Eesti otsas vana ja abitu sugulane
Saabunud on reaalne sõjahoiatus
Kriis ongi käes, aga õues on talv
Läksime metsa ja väga külm on
Kriis on käes, laps on linnas koolis
Kas osaleda ametlikus evakuatsioonis või minna omapäi? . .
Tahaksin põgeneda, aga mul on kass ja koer
Olen otsustanud evakueeruda, aga mida kaasa võtta?
Mismoodi kodu maha jätta?
Elan kõrghoones, tehakse drooni- ja raketirünnakuid
Oleme kogunenud maamajja, kõhe on olla ja oodata
Meil on võõrad inimesed hoovis, relvi ei paista
Olen naine, vägistamisoht on õhus
Hoovi on saabunud relvastatud inimesed, kas võtta oma relv? . . .
Saime metsas tõsiselt viga .
Saime metsas kergelt viga, loodame omal jõul hakkama saada. . . .
Metsas on palju putukaid
Oleme metsas külmetunud
Me ei leia metsast joogivett
Mul on saapad hõõruma hakanud
Sain metsas rästikult salvata
Käsi sai metsas kõrvetada
Kõht on metsas haigeks jäänud
Tekkis hambavalu
Oleme metsas peidus, puhkes tugev äike
Kuidas ennast metsloomade eest kaitsta?
Läheduses käivadki lahingud
Siiakanti on saabunud marodöörid
Läheb vist käsikähmluseks, ma ei oska kakelda
Pean asuma võitlema, aga mul pole relva
Sunnitakse sõduriks. Aga ei tahaks
Appi, mul on täid!
Mul on tuumarünnaku hirm
Tuumajaamas oli leke
Nägin korraga üli-ülieredat valgust
Tundub, et oleme tuumarünnaku üle elanud
Register
Maailma lõpus on mõnus klubi!
Tõnu Jürgenson ja sõbrad
Tõnu Jürgenson viib läbi koolitusi, mis õpetavad valmistuma, ennetama ja hakkama saama – olgu looduses või kriisiolukorras.
Maailmalõpuklubi viib osalejad mugavustsoonist välja, kuid toob oskustega tagasi.
www.maailmalopuklubi.ee maailmalopuklubi@gmail.com
Meelame muutlikus maailmas, kus miski ei ole kindel. Ohtlikult palju on looduskatastroofe, riikidevahelised suhted on pingestatud ning võime aimata, kus järgmine konflikt tekkida võib. Oleme kõik elektri- ja internetisõltlased, aga ei elekter ega internet ole iseenesestmõistetavad: need võivad kaduda ja seeläbi imelihtsalt kaose tekitada.
Väike osa inimestest on otsustanud valmis olla kõikvõimalikeks kriisiolukordadeks. Sageli nimetatakse neid halvustavalt maailmalõpu ootajateks ning neisse suhtutakse irooniaga. Miks ometi? Kas me ei adu, et nii loodusjõud kui ka poliitilised afäärid on tõepoolest muutunud ettearvamatuks?
Alustan sellest, et sõnastan ümber kriisiks valmistuja definitsiooni: ellujääja on inimene, kes on otsustanud tagada enda ja oma pere julgeoleku olukordades, kus riik, politsei ja sõjavägi ei suuda kindlustada inimeste turvalisust.
Kindlasti ei ole ma vandenõuteoreetik. Olen maainimene, sinasõber loodusega, kahe jalaga maa peal ning olnud oma üsna pika elu jooksul erinevates olukordades.
Alustades selle raamatu kirjutamist, mõtlesin kõigepealt põhjalikult järele: milleks seda üldse vaja on? Eesti keeles on juba piisavalt palju ellujäämisraamatuid. Tavainimesele jääb see teema aga kaugeks. Elada tahavad ometi kõik, ka lihtsad, palgast palgani elavad keskmisest madalama sissetulekuga pered või üksikud inimesed.
Võtsin oma südameasjaks lahti rääkida see teema just reakodaniku vaatevinklist: kuidas saada kriisis hakkama olemasolevate ja käepäraste vahenditega ning võimalikult väikeste kuludega? Mitte kõik ei saa endale võimaldada kvaliteetset matkavarustust või seadmeid elektrienergia tootmiseks.
Linnas hakkama saamise peale see raamat väga palju ruumi ei kuluta, pigem on küsimus selles, millal ja kuidas linnast lahkuda. Sest see on linnainimesele minu soovitus number üks: otsida kriisiajal abi maalt ja metsast.
Loodan muidugi väga, et suurt kriisi ei tule, samas olen realist. Mulle meeldib läbi mõtelda kõige halvem stsenaarium, teha sellest järeldused ning koostada tegevusplaan. Ehk veidi ka muuta oma harjumusi, teha mõni oluline ost… ning kui tegevuskava on paigas, siis unustan sellele mõtlemise, rohkem ei muretse. Kui must stsenaarium aga käivituma peaks, tean täpselt, mida teha.
Olen ennegi oma raamatutes puudutanud hakkamasaamist erilistes tingimustes („Meie taluelu“1, „Meie maaelu“2, „Vanaema hoidised“3, „Vanaema kokaraamat“4) ning jõudumööda seadnud oma majapidamist vastupidavaks igasugustele kriisidele. Teadmine, et midagi võib juhtuda, on minus alati tiksunud. Ma olen sündinud vaid kümmekond aastat pärast viimast suurt sõda ning minu (vana)vanemad on läbi teinud nii enda varjamise, evakueerumise kui ka elu võõra võimu all. Seega on minu algteadmised ellujäämisest pärit lapsepõlvest, nii mälestustena kui ka päriselus, näiteks vanaisalt, kes kolhoosikorda rahumeeli ninapidi vedas, peites oma salajasi põllulappe võsa vahel imelikes kohtades. Tänu vanaisa oskustele ei pidanud meie pere tühja kõhtu kannatama. Juba siis sain selgeks kriisiaegadel olulise avaliku ja salajase varu põhimõtte.
Kasvasin puruks pommitatud Narva lähedal, olen näinud palju varemeid ja kasvanud teadmises, et oht varitseb igal pool, näiteks plahvatamata jäänud lõhkekehade kujul. Sõjajärgsetel aastatel, aga ka veel 1970ndatel, tuli maa seest välja miine, granaate, lennukipomme. Eks neid tule veel praegugi, aga toona oli see sealkandis massiline. Juhtus palju õnnetusi.
Meie, lapsed, sellest suurt ei hoolinud, õnnetused käisid elu juurde! Tagantjärele taipan, kuidas kajastusid kodus kuuldud jutud ja õpetussõnad meie mängudes: näiteks onnid said tehtud ikka pommiaukudesse, sest teadupärast pomm kaks korda ühte kohta ei lange. Seega oli just plahvatuskohal üsna ohutu kaevata ja lõket teha. Õppisime igapäevaelus metsas nähtamatuks-kuuldamatuks jääma, sest pärast sõda liikus veel tükk aega ringi igasuguseid imelikke tegelasi, sealhulgas sõdureid lähedalasuvast sõjaväeosast. Vanematel polnud
1 Petrone Print, 2021.
2 Petrone Print, 2023.
3 Petrone Print, 2023.
4 Petrone Print, 2023.
reeglina aega võsukestel silma peal hoida, seega oli ellujäämine laste enda mure.
Mäletan hästi ka 1967. aasta suurt tormi ning päästmisoperatsiooni lendu kippuva laudahoone juures. Üle katuse visati köied ja trossid, mis kinnitati suurte kivide ja puude külge. Hoone jäi alles, ainult katuseviil sai veidi räsida. See, kuidas katus kõikus ja pilpad tuules lendasid, jäi meelde. Sain eluks ajaks õppetunni: targalt tegutsedes võib vääramatuna näivast õnnetusest pääseda. Kiire otsus päästis uue hoone.
Ellujäämisoskused tulid kasuks hiljem, kui mul endal olid lapsed ning Eesti vabanes Nõukogude Liidust. Polnud tööd ega sissetulekut, majandid lagunesid, inimesed laostusid ja käisid alla. Ja kuigi sellest ei taheta tänapäeval rääkida, siis maffia ajas toona oma juuri ka kolkaküladesse ning üks suurimaid lihtrahva muresid oli hoida oma pere võlavaba – et mitte sattuda maffiast sõltuvusse. Nägin kõrvalt inimesi, kes olid võla katteks sunnitud tegudele, mida nad tavaolukorras iial toime poleks pannud. Mul pole illusioone inimloomuse osas.
Nähtud ja kogetud on mõndagi, palju on kõrva taha pandud. Näiteks olen kindel, et üks vana ütlus vastab tõele: ajalugu kipub korduma.
On avalik saladus, et meie ühiskond on praegu palju hapram, kui ta oli pärast teist maailmasõda. Praegu põhjustaks interneti katkemine täieliku kaose, sest kaoks kogu andmebaas, mida enam füüsilisel kujul paberil ei eksisteerigi. Kujutage ette, kui ei oleks enam infot, mille alusel maksta pensione ja toetusi?! Kõige haavatavam osa inimestest satuks otsekohe üliraskesse olukorda. Arvatavasti tunnetavad seda haprust kõik vanema põlvkonna inimesed.
Te võite praegu naerda neid vanaemasid-vanaisasid, kes kõige kiuste ikka kipuvad oma põllulappi pidama, hoolimata sellest, et poest saab kõike. Teile ei tule ehk pähegi, et kriisi korral toidab see vanaema ära nii iseenda kui ka lapselapsed, kellel on kaduma läinud enesealahoiuinstinkt. Noorem põlvkond ei kujuta ettegi, mis tegelikult kõige tühisema õnnetuse korral toimuma hakkaks. Sõda ega maailmalõppu pole vajagi, lihtsalt võtkem ära elekter. Paari nädalaga oleks kogu maa sõjaseisukorras, liiguksid jõugud, kes toidunatukese pärast röövivad ja vägivallatsevad. Kinnipidamisasutused
oleks sunnitud vangid vabastama, suured loomapidamiskompleksid oleks sunnitud oma karja metsa ajama – sest ilma elektrita ei saa nad loomapidamisega hakkama ja nii suures hulgas loomi tappa oleks samuti mõeldamatu, sest ka selleks on vaja elektrit, pealegi ei säiliks liha ilma elektrita. Lisaks meeleheitel inimestele liiguksid ringi näljased loomad, kes inimest ei karda. Kui paljud teist teavad, et kena roosa notsu on kõigesööja ning maiustab heameelega ka inimlihaga?
Kuna metsades oleks toitu palju, paljuneksid ka kiskjad. See kõik juhtuks muidugi ajapikku – juhul kui olukord ei stabiliseeru, teisisõnu, kui elekter kiirelt tagasi ei tule.
Muidugi ei taha ma kedagi hirmutada, vaid püüan analüüsida kõige lihtsama ja võimalikuma õnnetuse tagajärgi. Kui sellele lisanduksid karmid ilmastikutingimused – pakane või üleujutused –, siis, nagu öeldakse, te ei taha teada, mis toimuks!
Aga oleks mõistlik seda teada, ette kujutada ja valmis olla. Ma arvan, et halvim stsenaarium tuleb läbi mängida. Kui teate, mida ühes või teises olukorras teha, on uni rahulikum.
Võtke üks hetk ja proovige ette kujutada: mis toimub teie psüühikas, kui raadio vait jääb ja telefoniekraan enam ei helenda?
Kõige suurem vaenlane tänapäeva inimesele ongi informatsioonipuudus, sest tänapäeva inimene on infosõltlane. Olukord, kus inimene enam ei tea, mida oodata, mida karta. Kui tekkinud paanikale lisada külm, nälg ja pimedus...
Et seda kõike meiega ei juhtuks, selleks ongi siinne raamat sündinud.
Ja karta pole midagi. Me oleme ellujääjat tõugu, visa metsarahva järeltulijad.
PS! Siin raamatus on ruutkoodi ja nutitelefoni abiga võimalik nii mõnedki õppevideod käima panna – kuniks internetti, siis miks mitte! Aitäh Tõnu Jürgensonile ja Kaitseliidu YouTube'i kanalile, kes andsid loa oma videotele viidata.
Siinne raamat oma soovituste, nimekirjade ja skeemidega sobib mõistagi kasutada ka siis, kui pole elektrit ja internetti.
