Minu Prantsusmaa Saaremaa Minu
Selle raamatu peatükkide pealkirjad on laenatud Debora Vaarandi poeemist „Talgud Lööne soos“, mille lõpuosa viisistas ja vormistas „Saaremaa valsiks“ Raimond Valgre. Laul sai juba nõukaajal fenomenaalselt kuulsaks ka meie põhjanaabrite juures (eriti Georg Otsa laulduna) ja on taasiseseisvumisele järgnenud aastakümnetel toonud Saaremaale sadu tuhandeid Soome turiste ja vähemalt sada miljonit eurot.
Peatükkide sissejuhatused põhinevad ENSV ja Eesti vabariigi aegses ajakirjanduses ilmunud artiklitel ja uudistel.
Autoriõigus: Olavi Antons ja Petrone Print OÜ, 2025
Toimetaja: M ae Lender
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-M ari Sander
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Kü ljendaja: Aive M aasalu
Trükk: Greif OÜ
ISBN 978-9916-82-207-4 (trükis)
ISBN 978-9916-82-208-1 (epub)
www.petroneprint.ee
Aastal 2025 antakse kohtadelt teada: paber ei kannata kõike ja kõik ei vääri paberit. Aga siiski on see raamat kõigist kaasteelistest. Ja pühendatud teile kõigile.
Sisukord
On kõikide mõtteid ja toiminguid sidund
See tööde- ning rõõmudeküllane päev
Oh, keeruta, kudruta kavalat jutt u
Kuldtärniga nooruke sõjamees sa
Me ööd on nii valged ja kuluvad rutt u
Et linalakk-neidu sa püüda ei saa
Saarlane – kokkuvõtteks 2025
Lisa. Abiks algajale Saaremaa avastajale
Sissejuhatus
„Sa pead riiuleid juurde muretsema,“ ütles Pablo minu selja taha viibates. „Varsti ei mahu nad enam ära.“
Oli aasta 2013, me olime Tenerifel Kompassi-nimelises ekskursioonibüroos ja minu selja taga oli madal IKEAst toodud riiul, mille pealne oli tihkelt täis viinapudeleid ja laevamudeleid. Viinapudelid olid kõik lahtikorkimata, sest Tenerife kliimas viina lihtsalt ei kulu. Pudelite korgid olid kirjatud küütlevate, peamiselt Venemaa maksumärkidega ja kõik need olid turistide toodud. Laevamudelid olin ma ise kokku tassinud hiina poodidest ja täikadelt, mõni üksik ka kingituseks saadud.
„Oh, varsti jääb neid siin vähemaks, ma viin nad suvilasse. Ahjaa, ma ostsin vahepeal maja.“
Pablo pidi espressotassi maha pillama. „Maja? Millal? Kuhu? Ega mitte Palm-Mari?“ Palm-Mar oli see asum, kus me mõlemad Pabloga elasime, Pablo oli Kompassi gestor ehk raamatupidaja-jurist ja kohakaasluse alusel haldjas-psühhiaater.
„Ei, mitte Palmi, isegi mitte Tenerifele. Ma ostsin maja siis, kui kevadel Eestis käisin, Saaremaale. Saaremaa on samuti saar.“
„Saaaaremaaaa,“ venitas Pablo, mekutades sõna nagu veini. „Saaaaremaaaa – ma olen kuulnud seda nime, võib see nii olla?“
„Sa rääkisid kunagi, et sa käisid pruudiga Rootsis ja Gotlandil?“ Pablol oli nimelt kunagi olnud rootsi pruut.
„Jah, nii?“
„Vaata, Saaremaa on põhimõtteliselt Gotlandi naabersaar ja nad on suhteliselt sarnased ka, kui see kõrvale jätta, et Saaremaal oli vahepeal 50 aastat okastraat ümber ja Gotlandil mitte.“ Pablo noogutas mõtlikult, et võimalik, et sealtkaudu see Saaaremaaaa talle kõrvu jäänud oligi.
Aga täiesti võimalik, et ka mingil muul moel, sest olgu öeldud, et mitmendat põlve juristina, hea hariduse ja katalaanidele omaselt laia silmaringiga mehena oli ta mind varemgi tummaks löönud infokildudega, olles mitte ainult Hispaanias, vaid üleüldse ignorantsel välismaal kui mitte kurioosum, siis igatahes tunnustamist väärt erand. Kas ta mitte ei öelnud korra, et Eestil vedas, et meil oli omal
ajal pukis Laar, kes on Friedmani fänn? No midagi sellist. Saaremaa asjus vajas ta pisukest järeleaitamist. Et Tenerifest pisut suurem, aga kõrgeim tipp nii poolsada meetrit, selle nimi on Viidumägi. Mägi, mõistate. Et rahvast Tenerife miljoni vastu on välja panna vaid mõnikümmend tuhat ehk et ruumi jagub. Ja et kuigi nõukogude piirivalvurid saarlaste paadid puruks saagisid ja rahva randadest eemale surusid, avatakse nüüd peaaegu iga nädal jälle mõni väike paadisadam või lauter.
Ega ma kõike ei mäletagi, mida ma talle seal kokku jahvatasin, aga Pablo muudkui kuulas ja noogutas. Ja siis kraamisin arvutis lahti märtsikuus Saaremaal tehtud pildid.
Fotodel peamiselt lumi, siis maja, veel lund, kinnituisanud teed ehk lumi, lumine katus – lumi, lumi, lumi. Talvetee Vilsandile ehk jää ja lumi. Pablo tõmbus pilte vaadates alateadlikult kössi. Lohutuseks guugeldasin ma talle suviseid vaateid Saaremaast, veskeid, rannaniitusid lammastega ja muud säärast kraami, mis talle Gotlandi reisiltki tuttavad pidid olema, ja tal langesid ihukarvad taas alla ja rüht naasis normaalsesse olekusse. Aga siis klõpsasin ma jälle sadistlikult lahti kausta külma õhkavate piltidega koos kiire ülevaatega, et maja on rohkem kui sada aastat vana, vesi tuleb kaevust ja seda peab ämbriga tuppa tassima ja see lääpas putka keset hangi on käimla. Pablo paistis mõtlik.
„Aga käima hakkad sa seal ju ainult suvel?“
„Jah.“
„No siis saad hakkama.“
Ma niristasin talle enne teele asumist veel ühe café solo ehk meie keeli espresso ja siis ütles ta kohvitassi põrnitsedes: „Ma ei tea, kas sulle on seda varem öeldud ja kas see ongi üldse diagnoos, aga on ilmselge, et sul on saartega mingi värk. Obsessioon.“
Juhani talus Saaremaal, 2025
Seal laupäevaõhtuselt lõhnavad kased
Aastal 1968 antakse kohtadelt teada: hele kevad õitses üle vabariigi nagu nooruse ja sotsialismi sulam, ning kolhooside põllud kumisesid traktorite laulust. Just sel ajal, kui vili väljadel alles päid lõi, andsid partei ja valitsus taas kord elulise kinnituse oma vankumatust hoolest töötava nõukogude rahva vastu. Suvistel aktustel lähetatakse lillesülemitega tehnikumilõpetajad ellu ka kolhoosidesse – sinna, kus neid kõige rohkem vajatakse. Mitte käsu korras, vaid innu ja rõõmuga – sest kellele ei meeldiks alustada elu seal, kus ühine töö loob homset päeva? Valitsuse määruse kohaselt saavad noored agronoomid, mehaanikud, kaubandustöötajad, veterinaarid ja kõik muud värsked spetsialistid nii vastutusrikka töökoha, elamispinna kui meie töörahva lugupidamise – sest ega kolhoos ei ole pelgalt tootmisüksus, vaid ideeline kollektiiv, kus iga liige tunneb: „Ka mina olen osake meie leninliku partei suurest plaanist!“
Pablol oli kahtlemata õigus. Mul ongi saartega mingi värk. Kuigi Tallinnas sündinud, olen ma saartega seotud olnud kauem, kui ennast mäletan. Minu ema kamandati peale tehnikumi kohustuslikus korras Prangli saarele poemüüjaks, kui mina olin pooleteiseaastane või nii. Prangli ei olnud kahtlemata tema enda valik ja niipalju kui ma tema juttudest mäletan, üritas ta kõigiti vastu punnida, viidates muu
