Psüühikahäirega patsient oli politseiauto tagaistmel. Björling vaatas teda läbi autoakna. Vanust polnud võimalik kindlaks teha. Poisike vana mehe kehas või vastupidi, nooremana tunduv vanamees? Alahambumus meenutas kopahambaid. Keha oli lodev ja haiglapükstest voolas välja rasvavolt. Ilmselt võttis ta ravimeid. Tal olid tikid, nägu tõmbles, nagu juhiks ta elektrit.
Auto tagaluuk oli pärani lahti. Pakiruum oli vastavalt ettekirjutustele täis stoppmärke, koonuseid, laternaid, silte ja sissemurdmisvahendeid. Naelamatt oli tagumises otsas pisargaasigranaatide kasti kõrval rullis. Björling kahtles, kas neid oli kunagi üldse kasutatud. Salaküttimine ja joobes juhtimine, väiksemad narkokuriteod – kui mõned erandid välja arvata, siis kuritegevus siinkandis tavaliselt sellega piirduski.
„Minge mööda rada koolmekoha poole,“ ütles piirkonnapolitseinik, kelle autos mees oli. „Ja siis edasi sadakond meetrit ülesvoolu kuni piirdelintideni. Te ei saa sellest mööda minna.“
Björling noogutas, samal ajal kui tema noorem kolleeg Håkansson midagi üles märkis.
„Selge. Kohtume hiljem jaoskonnas.“
„Jah, muidugi. Ja sina tule meiega kaasa, et su patsient midagi ei korraldaks.“
See, kellega ta rääkis, oli hooldaja: mees, kes oli helistanud naabermaja telefonilt Ullaredi jaoskonda. Too noogutas väsinult
piirkonnapolitseinikele, enne kui kummardus auto poole, süütamata sigaret suunurgas, ja ütles oma hoolealusele paar rahustavat sõna:
„Kas kuulsid? Me läheme politseionuga natukeseks kaasa. Sa annad tunnistusi selle kohta, mida sa nägid, ja siis läheme jälle koju. Sa pead ära võtma ravimid, mis sul täna hommikul vahele jäid, ja kell üksteist joome ennelõunakohvi. Kohv ja kardemonikuklid ... me ju ei taha sellest ilma jääda, eks ole?“
Mees ei reageerinud. Kratsis ainult oma peanahka ja nuusutas hajameelselt sõrmeotsi.
Björling ja Håkansson läksid rada mööda jõe äärde. Björling kõndis ees. Maikuu kohta oli ilm külm, õhus oli tunda talve hõngu.
Falkenbergis oli vihma sadanud, kuid nüüd olid nad nelikümmend kilomeetrit ida pool, 150. maantee juures, ja maapind oli kuiv. Björling tundis seda piirkonda üsna hästi. Paar suve varem oli ta sealkandis forelli püüdnud ning enda ja Maria üllatuseks jõudnud koju kolme suurepärase poolekilose isendiga. Ta oli neid ahjus võiga küpsetanud ja Maria oli haruldasel kombel lausa kiitnud tema kokakunsti – kuid see kõik oli teises elus, nii kaugel, et see võinuks samahästi kellelegi teisele kuuluda.
Tunnike oli möödas sellest, kui Ullaredi kolleegid nendega ühendust võtsid. Ühe lähedalasuva vaimuhaigla patsient oli midagi leidnud. Piirkonnapolitseil oli siin põhja pool vaid kaks meest, kes katsid omavalitsuse piiri Västergötlandi ja Smålandiga. Älvsered piirnes nii Marki kui ka Svenljunga politseipiirkonnaga. Vahel võis tekkida tülisid, kelle piirkonnaga õieti tegu on, kuid praegune oli selgelt nende poolel. Raxen oli häire saanud ja edastas selle politseiülemale.
Björling ja Håkansson said korralduse kohale sõita.
Koolmekoht koosnes mõnest lamedast kivirahnust, mis ühendasid lõuna- ja põhjakallast. Üle vee pistis prääksudes jooksu kohkunud pardikari. Kaskedel olid hiirekõrvad. Björling, kes kannatas heinapalaviku all, aevastas kolm korda järjest.
„Nii et see mees kõndis Lyahemmeti hooldekodust siia,“ ütles Håkansson, kui nad ülesvoolu edasi astusid. „See on peaaegu viis kilomeetrit, mis tal siia asja oli?“
„Võib-olla on ta linnuvaatleja?“
„Hea nali. Või siis eksis ära. Lyahemmet oli kunagi sanatoorium, kas sa teadsid? Kopsupatsiente suri nagu kärbseid. Kogu see koht meenutab mingit õudusfilmi ... hotell Overlook või midagi sellist.“
„Mis hotell?“
„Kas sa pole seda filmi näinud? Jack Nicholson läheb segi ning üritab oma naist ja last mõrvata. Lyahemmet meenutab mulle hotelli, kus tegevus toimub.“
„Sa vaatad liiga palju filme,“ ütles Björling. „Kas sa piirdelinte näed?“
„Ei, me peame kõigepealt jõekäärust mööda saama.“
Kalda ääres kerkisid kuninglikud sõnajalad ja hundinuiad. Vasakpoolsel nõlval sirutasid pihlakad, kased ja väikesed lepad oksi hommikupäikese poole, mis püüdis tulutult Hallandi kilomeetripaksusest pilvkattest läbi murda. Kuid juba mõne nädala pärast sarnaneb org vihmametsaga.
Sügavroheline sammal kattis jõeäärseid kive, see ei erinenud kuigivõrd põrandakattest, mille Björling oli paar nädalat varem oma tütre tuppa paigaldanud. Ta ei olnud käeliselt kuigi osav ja oli vaibanoaga valesti lõiganud. Pärast pidi ta seda kohta lisatükiga lappima ja tõstma Maria vana meikimislaua nurka, et viga varjata.
Meikimislaud kui omamoodi allaandmine, tundus talle. Ja õhtul, kui Malin oli magama jäänud, oli ta teed juues vaimselt täiesti kokku varisenud.
Ta vaatas üle oja, mida lõhestasid mõned kaljunukid. Teisel pool oli rahulikum vesi, kus võisid olla suuremad forellide kudemiskohad. Spinningu kerimisse tuleb aeg-ajalt paus teha. Ja sööta peab näitama otse kalade silme ees, sest nood ei läinud kunagi sellele kaugemale järele.
Piirdelindid olid nüüd näha, õõtsusid kergelt tuule käes.
„Kas sa oled näinud palju surnud inimesi?“ küsis Håkansson, kui nad sündmuskohale lähenesid.
„Jah, kahjuks küll.“
„Minul on esimene kord. Sa pead mu kinni püüdma, kui ma minestan.“
Pärast viitteist aastat Göteborgi vägivallakuritegude osakonnas oli Björling karastunud. Tapmised, mida ta oli uurinud, olid enamasti olnud täiesti mõttetud; joodikute kaklused, mis läksid käest ära, uimastite ja rahaga seotud arveteõiendamised, naisepeksjad, kes olid juhtunud kätte saama terava või tömbi eseme ja kasutasid seda inimese vastu, keda nad hiljem väitsid end armastavat. Peaaegu kõikidel juhtudel olid kurjategijad olnud purjus või narkouimas. Peaaegu kõigil olid sündmustest ähmased mälestused. Olid küll ka ettekavatsetud mõrvad, kuigi neid oli vähe, ja enesetapud, mis rebisid tal südame rinnust kogu selle meeleheite ja üksindusega, millest need tunnistust andsid, kuid mida ta ise oli hakanud üha paremini mõistma. Viisteist aastat kuriteopaikade uurimist, tunnistajate küsitlemist ja arreteerimist oli olnud rohkem kui piisav, et täita tema kannatuste kvoot. Kui Maria oli teinud ettepaneku, et nad koliksid tagasi naise kodulinna, oli ta kõhklemata nõustunud.
Sellest on nüüdseks kolm aastat möödas, peaaegu päevapealt. Üks tuttav oli andnud neile vihje Skreas asuva maja kohta – remonti vajav hoone, mille nad olid saanud mõistliku hinnaga. Björlingile meeldis väga näha oma naist tunkedes, värvipotid ja pintslid käes, aiaposte ja aknaraame üle värvimas – või aiamaal tööriistadega, mille nimesidki ta vaevalt teadis. Naine oli taastanud sidemed vanade sõpradega, saanud tööd Rootsi sotsiaalkindlustusametis ja hakanud osalema kogukonna elus. Isegi Malin tundus rahul olevat, olgugi et ta algul kolimise üle nurises. Koolivahetus oli läinud sujuvalt, ta oli leidnud uusi sõpru, uusi hobisid. Aga see kõik oli enne, kui pilved pea kohale kogunema hakkasid.
Surnukeha oli viie meetri kaugusel vees, kahe kivi vahele kiilunud. Noor naisterahvas. Björlingi esmase hinnangu järgi polnud ta vees olnud rohkem kui ööpäeva. Ta oli alasti. Pea oli paljaks aetud. Keha silmanähtavalt kõhetu. Verevalumid kaelal olid näha isegi sealt, kus nad seisid.
„Pole võimalik ...“ Björling kuulis, kuidas Håkansson tema selja taga pomises.
„Kas sa tunned teda?“
„Ei. Ja minu teada ei ole meil ühtegi kadunud isikut.“
Håkansson nägi välja nii, nagu võiks ta iga hetk oksele hakata.
„Mine tagasi autosse ja võta kaamera,“ ütles Björling. „Las muu varustus jääb. Teeme mõned fotod ja siis võtavad kriminalistid üle. Võta ühendust Raxeniga, las ta helistab Halmstadile ja palub neil auto saata. Me ei puuduta midagi enne, kui nad kohale jõuavad.“
Vähemalt on nüüd kohalikul ajalehel midagi, millest kirjutada, mõtles Björling, kui kolleeg liikus mööda rada tagasi, nägu kaame peas. Peaaegu kümme aastat polnud nende vallas ühtegi mõrva toime pandud ja kriminaalkuritegude osakonna suurus oli otseses proportsioonis vägivallakuritegude arvuga: kaks väikest jälitus- ja uurimisrühma, isegi oma tehnikaosakonda polnud.
Ta vaatas ringi. Peale nende endi jalajälgede ei leidnud ta midagi erilist. Ei mingeid jälgi üle kaldaserva lohistatud laibast. Mitte midagi ebatavalist, välja arvatud kilekott, mis vedeles teisel pool piirdelinte.
Ta tegi selle lahti ja leidis, et see on poolenisti täis metalliprügi: tühi konservipurk, mõned õllekorgid, taskulambi patarei, roostetanud nael.
Kuidas see tüdruk siia sattus? küsis hääl tema selja taga.
Naine seisis vaid mõne meetri kaugusel kaldaservas. Blondid, kergelt hallisegused juuksed olid hooletult krunni seotud. Seljas oli tal oma lemmikmantel, helesinine, kitsaste revääridega. Björling ei teadnud, mida arvata. Nii oli kord varemgi juhtunud, kuid tookord
oli see hilisõhtul, just siis, kui ta hakkas magama minema ja oleks võinud selle väsimuse kaela ajada.
See ei ole ju õnnetus, või mis?
Hääl oli naise oma, ainult veidi nõrgem kui tavaliselt. Ka see oli uus; eelmisel korral polnud ta midagi öelnud, vaid ilmus õige lühidalt. Naisel olid varbad paljad, nagu Björling nüüd taipas, jalas olid sandaalid, mis Björling oli poole aasta eest ära visanud. Pikad sihvakad varbad paistsid nahkrihmade alt välja – ahvivarbad, oli Björlingil kombeks narritamisi öelda. Oli tulnud ette, et naine tõstis varvaste abil põrandalt mõne asja üles. Hommikuse ajalehe vahelt välja kukkunud lisa. Kogemata maha pillatud võtmekimbu.
Kus on Malin?
Björling mõtles, kas ta hakkab ära pöörama. Kuid naine oli igati tõeline – hääl, riided, keha, nägu, iseloomulik kortsuke vasaku kulmu kohal, mis andis märku, et ta oli mures, mitte ainult vees oleva tüdruku, vaid olukorra pärast maailmas. Kui tema nägu olnuks kunstiteos, siis oleks Björling selle varjatud sümboolika ekspert.
Sa ikka hoolitsed tema eest? küsis naine vaevukuuldavalt. Malini?
Temaga ei tohi midagi halba juhtuda. Aga kui Björling silmi pilgutas, oli naine kadunud.
Ta neelas alla ploomisuuruse kurbuseklombi ja vaatas uuesti vee poole. Tüdruk tundus seal nii üksi olevat. Äsja puhkenud vesiroos paistis kohe surnukeha tagant veest. Selle puusadel ja õlgadel olid kriimustused. Björling arvas, et vool oli keha pikemat aega kaasas kandnud, see oli põrganud vastu kive ja kaljusid. Jõe lähe asus kusagil Överlidas ja vesi läbis Älvseredi, Svartrå ja Köinge, enne kui voolas elektrijaama all Ätranisse. Ülemjooksul ei reguleeritud jõe voolu kuidagi. Tõenäoliselt oli surnukeha kusagil Älvseredi piirkonnas jõkke visatud.
Björling võpatas, kui tema taga murdus oks. Algul arvas ta, et see on Håkansson, kes tuli koos kaameraga tagasi, kuid heli kostis vastupidisest suunast, kusagilt metsast.
Ta kõndis ettevaatlikult piki nõlva ülespoole. Kaugel maanteel sõitis mürinal mööda veoauto, tõenäoliselt puidukoormaga. Björling seisis paigal, kuni mootorimüra vaibus.
Taas vaikus. Ainult oja värelev heli ja ohakalind, kes hakkas nõlval laulma: tiglit ... tiglit …
Ta liikus veidi edasi põõsastikku. Tunda oli nõrka mulla ja kõdunevate lehtede lõhna. Niisketelt taimedelt maandusid veetilgad vaikselt samblasse. Ta kõndis selles suunas, kust oli heli tema arvates tulnud. Kontrollis automaatselt, kas „šveitslane“, parabellum-moonaga SIG Sauer, on ikka kabuuris – ta polnud seda väljaspool lasketiiru iial kasutanud.
„Kas seal on keegi?“ hüüdis ta, tundes end otsemaid idioodina.
Mets sõi omaenda vaikust. Ühel lagendikul märkas ta liikumist, kuju, mis kadus kiiresti heledasse varasuvisesse rohelusse. Metskits, mõtles ta. Või hirv.
Tagasi kaldal, võttis ta peast vormimütsi, jalast kingad ja sokid ning pani need kivile, enne kui püksisääred üles keeras ja vette sumas. Jalad muutusid külmas juba mõne sekundiga tuimaks. Ta peatus poole meetri kaugusel laibast.
Malin, mõtles ta. Kas tema häbemekarvad näevad ka välja nagu väike blond tutt? Tütar oli just seitseteist saanud ja Björling vaatas hoolega teisele poole, kui ta hommikuti duši alt tuli. Tema pilk rändas edasi mööda kõhtu, õlgu, kaela. Tüdruku raseeritud pea viis mõtted haiglale, keemia- ja kiiritusravile.
Silmad vahtisid tühjalt. Iirised olid piimjad nagu kaega inimesel. Suu oli lahti. Keel oli kummaliselt väändunud, võib-olla keeleluu murru tõttu. Björling vaatas veel kord verevalumeid kaelal: polnud kahtlustki, et naist oli kägistatud. Kummalisel kombel olid käsivarred rinna all risti. Võib-olla oli ta sellises asendis kinni seotud, kui surmakangestus tekkis, muul moel oli seda raske seletada. Kuid nöörijälgi polnud näha.
Kui tüdruk suri, oli ta näljas olnud. Ribikondid olid selgelt näha. Rangluud ulatusid naha alt välja nagu riidepuud. Kümme sentimeetrit paremal naba all oli pimesooleoperatsiooni vana horisontaalne arm – detail, mida võib vaja minna isiku tuvastamiseks. Vasaku käe neljandal sõrmel, otse keskmise lüli all oli värske poolkuukujuline haav. Mitu küünt oli murdunud.
Björling läks tagasi kaldale. Ta pani sokid ja kingad jalga ning vormimütsi pähe. Håkansson paistis eemal jõekäärus, kaasas kõik, mis neil autos oli: spetsiaalse filtriga tolmuimeja, ere prožektor, teip sõrmejälgede võtmiseks.
„Ma ütlesin sulle, et ära näe varustusega vaeva. Tolmuimeja vajab pistikupesa ja ma ei näe seda siin kusagil. Ja teip ... kavatsed sa veest sõrmejälgi võtta?“
Håkansson vahtis esemeid juhmi pilguga. Ja Björling tundis sümptomid ära; noor politseinik oli šokis.
„Kas piirkonnapolitsei on lahkunud?“ küsis ta.
„Jah.“
„Istu maha, hinga paar korda sügavalt sisse.“
„Pole hullu, saan hakkama. Ma kuulsin nagu, et sa rääkisid siin enne kellegagi?“
„Ma räägin mõnikord iseendaga, kui seltskonda vajan.“
Björling võttis ta käest kaamera.
„Teeme ühe rulli värvifotosid ja mõned polaroidid. Siis läheme Ullaredi ja kuulame, mida tunnistajal rääkida on.“
Tunnistaja istus kohviruumis diivanil. Keegi oli andnud talle vildikad ja joonistusploki ning nüüd täitis ta ühe lehekülje teise järel kõikvõimalike maaelumotiividega. Björling märkas, et ta oli joonistanud lehma ja traktori. Joonistused olid hämmastavalt realistlikud.
„Mis su nimi on?“ küsis ta.
„Oooe.“
„Vabandust?“
„Tema nimi on Ove,“ ütles hooldaja. „Ja rohkem temast sõnu kätte ei saa. Ta ei oskagi rohkem midagi öelda kui oma nime ja võibolla veel kaks või kolm sõna. Meil on hullemaidki patsiente, kui sa teada tahad. On üks tüdruk, kes lihtsalt karjub valjusti roppusi. Sa ei kujuta ette, millist jura ta suudab suust välja ajada ... Ja siis on veel üks, Petter, kes hammustab, kui talle liiga lähedale minna. Aga Ove on vaikne poiss. Talle meeldib joonistada. Eks ole ju, Ove?“
Mees mühatas – võib-olla kinnituseks.
„Mida ta seal jõe ääres tegi?“ küsis Björling.
„Põgenes ära.“
„Kas see on tal kombeks?“
„Mõnikord, kui koduigatsus peale tuleb.“
Ove oli sügavamale diivanisse vajunud. Ilanire jooksis mööda suunurka. Tema ümber oli tugev ravimilõhn, midagi ärevusevastast, pakkus Björling, seda kerkis otse mehe pooridest.
„Vanemad elavad siin üsna lähedal talus. Nad viivad teda jõulude ajal ja suvel nädalaks koju, et ta saaks loomadega koos olla ... ta
armastab loomi. Tavaliselt, kui ta ära jookseb, läheb ta lihtsalt mööda maateed, kuni jõuab koju. Aga täna läks ta jõe äärde.“
„Kust sa teadsid, et ta seal on?“
„Nagu ma juba ütlesin: see tädike, kes seal ristmikul elab, märkas teda ja helistas meile. See ei ole esimene kord, kui ta ära jookseb.“
„Ja sa läksid talle järele?“
„Jah. Ta istus koolmekoha juures ja oli väga endast väljas. Osutas eemale jõekääru poole ja vehkis käega. Läksin siis kontrollima. Kurat, ma ütlen ...“
Hooldaja rääkis edasi: pärast laiba avastamist oli ta läinud tagasi oma patsiendi juurde, teda rahustanud ja viinud ta teeäärsesse majja, kus palus võimalust telefoni kasutada ja helistas Ullaredi politseijaoskonda. Viisteist minutit hiljem oli Falkenbergile häire antud.
„Kas sa peale Ove nägid seal veel teisi inimesi?“
„Kas see on mingi ülekuulamine või?“
„Lihtsalt vasta küsimusele.“
„Ei, ma ei näinud kedagi.“
„Ja ei kuulnud mingeid helisid ... mingeid hääli?“
„Kui aus olla, siis ma ei märganud suurt midagi muud peale tüdruku vees. Ma olin šokis. Kas ta on uppunud?“
„Me ei tea veel.“
"Äkki ta tappis end ära? Läks järve, nagu vanasti öeldi?“
„Võimalik.“
Björling vaatas hooldaja poole. Too oli umbes kahekümne viiene. Õlgadeni ulatuvad juuksed olid tõmmatud hobusesabasse. Silmad olid hägused, pupillid veidi suured. Ta võinuks vanduda, et tüüp oli sel hommikul kanepit suitsetanud.
„Mida Ove joonistab?“
„Näed ju ise ka. Traktor ja lehm.“
„Vanemate talust?“
„Võib-olla. Mõnikord joonistab ta asju mälu järgi ja mõnikord mõtleb ise välja. Ta töötleb läbielatud asju.“
Joonistus nägi üha enam välja nagu foto. Traktori metall helkis päikesevalguses vägagi tõetruult. Lehma udar oli niiske ja muhklik. Ove ei teinud joonistamise ajal ühtki häält. Björling märkas, et haiglapüksid olid põlvini niisked.
„Vanemad seovad ta tavaliselt õues puu külge, kui ta kodus külas käib. Ma nägin seda ise, kui ükskord talle järele läksin. Köis ümber kõhu, selja peal sõlmes, et ta lahti ei saaks. Kas sa kujutad seda ette? Ja ometi igatseb ta sinna."
„Kas sa võiksid vaadata, mis tal taskus on? Ta kogub asju, eks ole?“
Hooldaja naeris veidi närviliselt.
„Ta on nagu harakas. Kõik, mis läigib, läheb loosi. Õllepudelid ja vanad naelad. Ove, kas sul on midagi taskus? Näita välja!“
Mees ei reageerinud, vaid jätkas joonistusele detailide lisamist, samal ajal kui hooldaja tema taskuid läbi otsis – pildile olid lisandunud kutsikas ja salliga vanem naine.
„Kas sa mõtlesid seda?“ küsis hooldaja, ulatades ühe eseme.
See oli tavaline hõbesõrmus. Björling keeras seda vastu aknast langevat valgust. Midagi ei paistnud silma, ei mingit graveeringut, täiesti sile. Ta kujutas ette, kuidas Ove selle tüdruku sõrmest ära kiskus.
„Kas meid kahtlustatakse milleski?“ küsis hooldaja.
„Mis see võiks olla?“
„No kurat, mina ei tea. Vargus või midagi? Kui mitte, siis võibolla võiksime ära minna?“
Taas see nikotiinikollane irve, mis vallandas Björlingis refleksi see otsemaid näolt minema pühkida.
„Me vajame ainult kontaktandmeid,“ ütles ta ja ulatas oma visiitkaardi. „Juhuks, kui meil on veel küsimusi. Minu kolleegid sõidutavad teid pärast Lyahemmetisse tagasi. Ja kui sulle tuleb midagi meelde, midagi, mis võiks huvi pakkuda, helista sellel numbril.“
Raudteeakna tagant kadus viimanegi, mis meenutas saarestikku.
Läänes olid rannad, mida kaitsesid luited ja kanarbikunõmmed, enne kui raudtee taas sisemaale pöördus. Külad, mille nimed kõlasid ähmaselt tuttavalt, nagu oleks ta neid unes külastanud. Himle.
Tvååker. Långås. Hajatalud, mida ümbritsesid äsja küntud põllud, mustad nagu õli. Pöögi- ja tammesalud laiade põldude vahel. Rohelus oli vaevu aimatav, nagu oleks keegi selle möödaminnes akvarellidega peale maalinud.
Siis Stafsinge. Valge kirik künkal, kust avanes vaade kuni mereni. Tema väike õde oli seal leeris käinud, õppis terve aasta saksa aktsendiga preestri juures ja sai pähe kümme käsku ja apostelliku usutunnistuse. Nad elasid toona Vinbergis, küla servas lagunenud eterniitmajas, enne kui kolisid edasi veel kaugematesse kantidesse, põhjustel, mida neil polnud ette nähtud teada saada.
„Mustlase veri vemmeldab,“ ütles nende ema, „ma ei saa liiga kaua ühes kohas olla.“ Ja mõnda aega olidki nad uskunud ta fantaasiaid, et ta on pärit romade hulgast, sest Rita oskas keelt, mille ta pidi olema kusagil tee peal üles korjanud. Ta ise oli dinglare ja kõik teised olid buron, see tähendab talupojad ja idioodid. Ta krakklade romani1 ja oli losjano2, kui sai õlle kõrvale killgås3. Võib-olla uskus ta seda ka ise, või äkki otsis lihtsalt kusagilt pidet?
1 Rääkis roma murrakut – toim.
2 Rõõmus – toim.
3 Võileiva – toim.
Rong möödus Smedjeholmenist ja veeres tööstuspiirkonda. Raudteevalliga piirnesid saekaatrid. Üks rohtunud kõrvalharu kulges alla sadamasse, kus Lantmänneni hiiglaslik silohoone sirutus madalate kiudpilvede vahel nagu õhuarmaada. Mölnlycke mähkmetehas ja kingapood paremal. Ühel maikuu päeval seitsmekümnendate keskel oli Rita viinud tema ja Ellinori sinna talvesaapaid ostma.
Oli kevadine allahindlus ja saapad olid olnud juba väikesed, kui nad pidid neid kuus kuud hiljem kandma. Kui ta selle üle kaebas, sai ta kõrvakiilu.
Ema. See sõna ei tähendanud talle midagi. Täiesti sisutühi.
Rongist väljuvate ja keskuse poole suunduvate reisijate vool tõmbas ta endaga kaasa. Rannahoone park oli väiksem, kui ta mäletas, väike inimtühi muruplats, mida raamistasid lillepeenrad. Kogu linn näis olevat kahanenud, nagu oleks seda vale pesuprogrammiga pestud. Storgatanil – millest oli saanud jalakäijate tänav – rippusid Ian Wachtmeisteri ja Bert Karlssoni pleekinud valimisplakatid eelmiste valimiste ajast. Higised jalgratturid veeresid üle Tullbroni, 18. sajandist pärit kivikaarsilla, mis kaunistas linna iga postkaarti. Ta märkas hotellisilti poole kvartali kaugusel. Lapsena oli ta alati mõelnud, mis tunne oleks ühe öö seal elada – või üleüldse hotellis.
„Hommikusööki serveeritakse alates kella kaheksast söögisaalis,“ ütles vastuvõtutöötaja teda sisse registreerides. „À la carterestoran avatakse kell kuus,“ lisas ta laia naeratusega. „Kui soovite kohvi, võtke lihtsalt vastuvõtust. Ja kui teil on küsimusi, oleme alati olemas.“
Inimesed on siin meeldivaks kasvatatud. Reibas ja rõõmus! oli hea käitumise üldine moto. Isegi tema katastroofiline ema oli kasutanud seda fraasi inimeste kohta, kes talle meeldisid: „Selline peabki olema, Johanna ... reibas ja rõõmus!“
„Kas hotellis on jõusaal?“ küsis ta, heites pilgu söögisaali poole, kus üksildane ettekandja pühkis tuhmis pärastlõunavalguses laudu.
„Kahjuks mitte, kuid meil on spordikeskusega kokkulepe, neil on keldris jõusaal. Võin kaardilt näidata, kui soovite.“
„Tänan, ma leian üles küll.“
Vastuvõtutöötaja uuris teda salamisi, samal ajal kui ta kirjutas oma allkirja hotelli registreerimisraamatusse. Mõni inimene ei saanud temast sotti. Ei näe välja nagu politseinik, võis too arvata. Või:
Miks ta iseennast selle lühikese siilisoenguga koledamaks teeb? Ja see arm näos, kust see tuleb ja miks ta seda meigiga ei varja?
„Ma näen, et külastuse eest on kriminaalpolitsei ette maksnud.
Kas siin linnas on juhtunud midagi erilist?“
Naeratav maainimese uudishimu, isegi see oli etteaimatav.
„Lihtsalt tavapärased tööülesanded.“
„Kõlab põnevalt. Igal juhul loodan, et naudite meie juures viibimist.“
„Kindlasti.“
„Ja nagu ma ütlesin, kui teil on midagi vaja, siis ärge kartke küsida.“
Tuba asus ülemisel korrusel, vaade avanes tagahoovi. Götabankeni silt paistis vastasmaja katuse kohalt, Bra & Wesselsi kaubamaja oli messihalli taga künkal. Teisel pool kesklinna kössitas keskkooli telliskoloss, tema teismeea ürgvaenlane.
Ta istus voodile ja sirvis turismibrošüüre. Ekskursioonivihjed suveks: kanuusõit Fegensjöarnas ja kardisõit perega Vessigebros. Skrea randa oli ehitatud uus lautrikoht, mille kaugemas otsas sai ka sukelduda. Peagi algab lõhepüük, kes küll kroonitakse tänavuseks Mister Lõheks?
Tegelikult ei oleks ta pidanud seal olema. Teised juurdlused olid prioriteetsemad. Aga kui Falkenbergi politsei abipalvega ühendust võttis, oli ta nõudnud, veenvalt argumenteerinud: „See ei ole esmakordne kurjategija, liiasustesse kaldumine räägib enda eest!“, kuni ülemus järele andis ja tal sõita lubas.
Talle meenus telefonikõne, mille oli pidanud vastutava inspektor Björlingiga nädal varem.
„Ma arvan, et tüdrukut näljutati tahtlikult,“ oli too öelnud. „Teda hoiti enne tapmist kuskil luku taga ja talle anti ainult niipalju toitu, et ta elus püsiks.“
Olles materjaliga tutvunud, oli ta selle väitega nõus.
Pärast duši all käimist ja kohvri lahtipakkimist vaatas ta toimiku uuesti läbi. Tüdrukut ei olnud õnnestunud hambakaardi ega sõrmejälgede järgi tuvastada. Ta ei sobinud nende väheste tema vanuses naiste kirjeldusega, kes olid riikliku registri järgi kadunuks kuulutatud. Leiukoha lähedusest ei olnud leitud mingeid jalajälgi, riideid ega kahtlasi esemeid. Koerapatrull oli kõndinud viis kilomeetrit jõe äärt mööda ülesvoolu, ilma et oleks saanud ühtegi jälge.
Ametlik tagaotsimisteade ei olnud andnud tulemusi, nii nagu ka Falkenbergi politsei koostatud kirjeldus koos üleskutsega avalikkusele, et kui kellelgi on teavet kadunud teismelise tüdruku kohta, võtku ühendust. Käputäis vihjeid oli ka saadud, kuid need ei viinud kuhugi.
„Tundmatu naine“ oli kohtuarst kirjutanud esialgse lahkamisakti nimereale. Kuid see ei olnud tõsi, ükski inimene pole tundmatu.
Tüdruku vastu suunatud seksuaalse vägivalla kohta tõendeid ei olnud. Siiski leiti tema katkiste küünte alt mördi jääke, mis toetas Björlingi teooriat, et tüdrukut oli vangis hoitud – ilmselt oli ta püüdnud enne surma end oma vanglast välja kaevata või kraapida. Tema nägu ja käed olid kaetud peente karvade ehk lanugokarvadega, see on anorektikute ja alatoidetud inimeste juures tavaline. Surmahetkel oli ta kaalunud ainult umbes kolmkümmend viis kilo.
Ta lehitses edasi: „Purustatud kilpkõhr. Okludeeritud unearter. Tromboosist ja emboliseerimisest tingitud ajuisheemia. Äärmiselt vägivaldne kägistamine."
Veres ei olnud alkoholi ega narkootikumide jälgi. Maosisu oli saadetud Lundi laborisse, kuid lõplik analüüs ei olnud veel valmis. Veidi rohkem kui nädal pärast laiba leidmist kobasid nad endiselt pimeduses.
Ta pani paberid käest. Akna taga liikusid vihmapilved. Kauguses oli kuulda löökpuuri kolinat. Ta mõtles, mis ruumis tüdrukut küll hoitud oli? Helikindel, arvas ta, või siis asus see nii kaugel, et keegi ei oleks saanud tema appikarjeid kuulda. Ta kujutas ette paanikat, nälga ja janu, kuidas tüdruk oli karjunud, kuni häälepaelad katkesid.
Ja kurjategija ... kas mingi konkreetne sündmus oli kägistamise esile kutsunud?
Laxeni kelder oli hotellist kiviviske kaugusel, raekoja platsil. Linnas elades oli Johanna olnud liiga noor, et seal käia, toona kehtis kahekümneaastane vanusepiirang.
Paar keskealist meest vestlesid laua taga, kui ta hilisõhtul uksest sisse astus. Pudeliharjakulmudega kõhetu kelner vaatas teda ükskõikselt.
Ta tellis baarist kohvi. Mehed olid teda juba märganud. Kõige rohkem viis minutit, mõtles ta, enne kui üks neist kohale ilmub ja ta rahu on rikutud.
Restoran oli sisustatud nagu saksa õllekelder, laed olid võlvitud ja seintel värvilised fantaasialilledega maalid. Küllap oli Rita oma kesklinna-reiside ajal seal istunud, põletades valge majaveiniga viimasegi oma sotsiaaltoetusest. Pööranud teiste samasugustega tülli, kuni ta visati välja, sest lärmas ja solvas personali. Või vastupidi, kössitanud omaette nurgas ja püüdnud end vaos hoida, sest linnainimesed muutsid teda alati närviliseks.
Veel enne, kui ta jõudis kohvi maitsta, ilmus tema kõrvale nahkvestis mees. Ta vaatas mehe vaistlikult üle. Vanus ei sobi ... liiga vana, et olla tookord seal.
„Kas soovid äkki meiega ühineda?“ ütles mees. „Kahju kohe, et sa pead üksi istuma.“
„Aitäh, aga mulle sobib mu seltskond.“
„Sa ei ole siitkandist pärit?“ jätkas mees, kui ta pilk libises üle naise näoarmi ja pärast mõningast kõhklust alla üle ta rinna, mis oli avara kampsuni all vaevu tajutav.