Lõoke kastese tiivaga, helisev täht laotuses, lauluõndsuses ühendab taeva ja maa.
Marie Under. Lõoke.
Õhtul. Enne magamaminekut on hea mõelda kõikide heade asjade üle elus. Mis on olnud, mida on kogetud, nähtud, tuntud, hea on mõelda inimeste peale, kes on midagi olulist andnud, tähendanud. Need hetked tulevad piltidena. Võivad tulla lapsepõlvest või kooliajast, mõnest toredast kohtumisest, mõnusast jalutuskäigust, möödunud päevast. Mõni hetk, pilk, hea sõna. Või mingi tore kiri, mis tegi südame soojaks. Üks selline mälupilt, mida õhtuti vaatan, silmad kinni, on lapsepõlvest, päiksesäras rukkiväli. Kui olime maal. Kuldne rukkipõld, viljapead päris kõrged ja kiikusid tuules. Taga oli tume kuusemets.
Tänulik võib olla iga olukorra eest, iga inimese eest.
Ja tänulik ema eest ja isa eest, et ma siia ilma sündisin.
Ja tänulik oma armsate eest, et nad on kõrval. Sõprade eest, kes on olemas. Töö eest, mis inspireerib.
Tänulik saab olla oma tänaste, olnud tööde ja tegemiste eest. Igapäevaste askeldamiste eest. Et on üldse midagi askeldada.
Tänulik saab olla ka selle eest, et tuba soe ja katus peab. Et on süüa.
Et on Eesti riik.
Muidugi ka tänulik tervise ja lähedaste tervise eest. Või siis, kui on haigus, et saab loota paranemisele. Et saab loota, et ravitakse. Et ümber on inimesed, kes toetavad ja aitavad.
Tänulik saab olla lootuse eest, usu eest. Armastuse eest.
Käia üles pöördud palgel eha valgel, see mu palvetuse tund. Nii kui kodu poole lähed, ladvus tähed värisema kirgastund.
Gustav Suits.
Kõik on kokku unenägu.
Hea on mõnikord vaikida. Mitte millegi pärast vaikida, lihtsalt vaikida.
Kardame vaikimist ja kardame vaikust. Ikka peab kas raadio või televiisor mängima taustal või muusikapala. Raske on vaikida ka kui oled seltskonnas, kiiresti katkestame vaikuse kellegi kõrvuti istudes. Muidu hakkab imelik. Tekib ebamugavustunne. Jääb tunne, et kui ma vaikin, on midagi valesti, mina olen valesti. Miks sa vaikid, küsitakse. Tõsi, see vaikimise pinge läheb mõnikord nii suureks, et me ei kannata seda välja.
Miks me kardame vaikust, vaikimist? Üks vastus võib olla see, et kardame oma sisimat tõde, seda mis seal vaikuse taga varjul on. Lihtsam on rääkimisega, paljusõnalisuse, mingigi heliga vaikuse summutada. Ära rääkida seda, mis sealt alt vaikusest tahab üles tulla meie mõtetesse, tunnetesse, suhetesse.
Aeg-ajalt on vaja vaikust ja vaikides järelemõtlemist. Vaikuses tunnetamist, tundmist, teadvustamist, taipamist. Vaikida on hea.
Kõige eksistentsiaalsematel teemadel, elu põhiküsimustest saab rääkida ainult ühe inimesega või väga väheste inimestega. Mitte paljudega. Inimene avaneb üksinda.
Vaja on neil elu päris teemadel rääkida. Leida see inimene, kellega saad rääkida. Kes ei kipu kohe õpetama. Kes kuulab. Ei katkesta. Jaksab ära kuulata ja vaikuses oodata järgmist sõna. Tuleb see inimene leida.
Lootus paneb tormiöödel kuldse koidu särama.
Anna Haava.
Lootus.
Lootus on ilus. Lootus on see, mida ma veel ei tea. Aga ma usun ikkagi. Et see tuleb. Mõnikord on lootus ja lootmine midagi muud, kui see, mis kätte jõuab. Nagu me ootame suve mõnusat sooja, aga siis on 36 kraadi leitsakut ja hing niidiga kaelas.
Uurid, mis sa uurid ja õpid, mis sa õpid, ikka jääb midagi teadmata, ja see on lohutav. Ja on huvitav. Ma mõtlen, et siis on huvitav elada.
Armastus on olemise viis. Milles sa pääsed ligi vaimu võrgustikule. Vaimu võrgustik ja armastus on ühe süsteemi osised. Mille abil, kui sa suudad, saad aru, kuidas toimetada, et oleks kohane. Et jääks ellu. Inimesena.
Suures Ise Reguleeruvas Süsteemis. Kes on ka inimeste poolt nimetatud Jumalaks. Kes Moosesele vastas, kui ta küsis, kes sa oled, mis su nimi on: „Olen see, kes olen”.
Apostel Johannes Uues Testamendis teadis ja andis meilegi teada: Jumal on armastus.
Nii raskelt käisid tuulamise sarjad.
Kuid nooruspilgul selge kumana
Sa nägid paistvat tõotet mägiharjad.
Henrik Visnapuu. Noor-Eestile.
Elu on tõsine asi. Tõsidust peetakse sügavaks. Tõsidus oleks nagu elu mõtte sügavuse määraja. Tõsiseid inimesi peetakse elu tõsidust tõsiselt võtvaks. Nii ka tõsine näoilme tähendaks tõsist süvenemist, tõsist tarkustki.
Ometi. Kerge meel võib sündida väga sügavast tõsisest elu tunnetamisest. Elu raskuse tõelisest taipamisest.
Kerge meel võib aidata meil elu tõsistele raskustele otsa vaadata, Ilma vajumata tõsise musta mure sügavikku. Aitab edasi minna. Üle libiseda.
Võibolla just see üle libisemine viibki meid mõnikord edasi. Nii nagu laevukest vee peal. Nagu lendavaid pääsukesi taeva all. Oleme siis nagu aknale tasahilju langevad lumehelbed. „Lumehelbeke tasa, tasa liugleb aknale, tasa... tasa... Nagu viibiks ta tasa, tasa, mõtleks tulles ka: tasa, tasa!”
Vajan tasast kergust kõige enam just rasketel aegadel. Lumehelbe liuglemise kergust.
Pardipoja lugu
See on meile väga oluline lugu, mille tähendust ei ole me suutnud sõnadesse panna. Ikka ja taas me räägime sellest omavahel.
Aastaid tagasi südasuvisel leitsakulisel Hiiumaal Kõpu metsas seisin meie metsamajakese ees, väike poja vankris. Kuulen metsast lähenevat tugevat läbitungivat piiksuvat heli. Ja mõne hetke pärast näen läbi kõrge heina maja suunas sammuvat pardipoega, ise samal ajal valjult hädaldades. See polnud enam päris tibu, juba natuke suurem pardipoeg. Tuleb kiire jõudsa sammuga maja suunas ja kaob siis maja alla. Otsin teda, oligi täiesti kadunud. Ja kaduski ära.
Läksime pojaga Kõpu poodi. Poeg oli vankris. Palav päev. 27 kraadi ja päike lõõmas lagipähe. Kõpu poodi viis tolmune kruusatee, 3,5 kilomeetrit. Kõndisin siis sinna ja tagasi. Mööda tolmavat kruusateed, ei ühtegi autot ega hingelist.
Ja kui meie majani oli umbes 300 meetrit, näen, et kaugelt mööda teed tuleb seesama väike pardipoeg. Keset tolmavat laia kruusateed juba kurnatud laperdava sammuga. Tuleb ja tuleb ja tuleb, ja otse minu suunas.
Kükitasin maha ja leidsin kiiresti vankrist ühe koti, tegin kotisuu lahti ja ta astus otse sellesse kotti sisse.
Ja panin koti pealt kinni, panin vankrisse poja kõrvale. Mõtlen ise, et viin ta koju, siis vaatame, mis saab teha, et kas tiiki või kuhugi merre. Pardipojake
oli täiesti vait ja oimetu, aga hingas.
Jõudsime koju. Tõnu võttis siis vaevu hingitseva pardipoja pihkudesse ja läks naabrite juurde. Seal oli tiik, et ehk on sealt pardiperest. Ei olnud. Ei teadnud keegi ka midagi partidest ega nende poegadest.
Ja siis läks Tõnu pardipojaga mere äärde. Ja pani ta vette. Pani madalasse vette, pardipoeg vajus vee alla, ka pea vajus vette. Ei liigutanud. „Jäin hiljaks,” mõtles
Tõnu. Ja siis äkki, nii kui vesi pardikesel noka vahelt sisse pääses, ärkas ta üles, prääksatas ja pani pladinal lendama.
Ei jäänud hiljaks.