PIRET VIHMAR Ära ole
ALUSTAMATA LUGU
Pärast enam kui 20 aastat ründavad need tüütud, juba tuhmunud, aga samas nii kuradi elavad mälestused taas ootamatult.
Lebad rahulikult voodis, padjad kukla taga, varbad mässitud lilla hommikumantli pehmusesse, vaatad aknast 50 halli varjundi karva taevast ja mööda sõudvaid pilvi ning mõtled õndsale mittemillelegi, kui korraga hakkavad silme ees erakordse intensiivsusega sähvima hetked. Lõhnad. Puudutused. Helid. Sõnad.
Miks sätivad mõned inimesed end ajukäärude vahele mugavalt sisse nagu puuküürnikud ega kavatse ka pärast viiendat väljatõstmisteadet minema kolida? Pärast aastatepikkust võõrustamist hakkad tundma, kuidas üürnik aina rohkem elumahla sinust välja imeb.
Kõik muutub veidi läbipaistvaks ja virvendavaks. Teravatest värvidest saavad porised toonid. Hinges pole enam kübetki rõõmu ega energiat, tilgakestki teotahet või
pealehakkamist. Vaid pidev ärevus, tülpimus ning samas
millegipärast ka tugev igatsus. Igatsus kogeda taaskord neid üksikuid õnnelikke hetki.
Kõlab nagu järjekordse kõige tüütuma naisteka sissejuhatus? Võib-olla ongi nii. Aga tegelikult on see minu elu reaalsus. Aastatepikkune reaalsus. Lausa 21 aasta pikkune reaalsus.
Mõni lugu ei hakka kunagi pihta. Aga siiski jääb see sinu sees kestma.
Ma tegelikult ju isegi ei tea, kas teda see lugu üldse kuidagi puudutas. Võib-olla andis SEE tunne elumärke ainult minu sees. Võib-olla tema ei teinudki midagi muud, kui lihtsalt … oli. Ja tegelikult olin ainuisikuliselt mina see, kes täitis meievahelised vaikusehetked erilise tähendusega.
A starlight
I will be chasing a starlight
Until the end of my life
I don’t know if it’s worth it anymore
— Muse, „Starlight“*
Kasutan läbi terve oma loo erinevate esinejate lauluridu, mis ühel või teisel kirjutamise hetkel või ka muul ajal peas pöörlevaid sündmusi ja südames tiksuvaid tundeid tabasid või kirjeldasid. Kusjuures teinekord paremini, kui seda ise kunagi sõnadesse panna suudaksin. Teate ju küll: kuulad lugu ja film hakkab silme ees jooksma: sündmused elustuvad, taju muutub erksaks. Loo sõnad, laulja energia, muusika toovad mõtetesse unustatud detailid, tuttavad helid, möödunud aegade lõhnad. Istud justkui ajamasinasse ja sõidad minevikku või tulevikku ning vaatad asjadele kõrgelt hoopis uue pilguga. Ja nagu edasi lugedes selgub, on paaril artistil selles loos ka oluline roll mängida.
* https://youtu.be/Pgum6OT_VH8?si=wsnc-nOxsVdJ3HCs
2004
SEE HETK
Ma ei tea tänase päevani, miks just Argo olemus mind niimoodi puudutas. Võib-olla peavad vahel inimesed mingil ettekirjutatud põhjusel kohtuma. Võib-olla on meil kõigil kuskil hingesugulane.
Või on need lihtsalt pastakast väljaimetud põhjendused elu tavalistele juhtumistele, mida inimaju üritab kuidagi põhjendada, kategoriseerida ja sildiga „sorteeritud“ kuhugi tagumisse sahtlisse lükata. Ei tea. Igatahes üks on kõige selle selgusetuse sees kindel: see esimene pooljuhuslik kohtumine muutis järgnenud 21 aastat mu elust.
Aasta 2004, juuni lõpp või juuli algus Tallinna ülikooli (või toona peda keeltemaja) ees. Nad vist juba ootasid, kui jõudsin. Kaks minust paar aastat nooremat, kevadel keska lõpetanud kutti Lõuna-Eestist.
Jüriga olin Rate’is tuttavaks saanud. Teine oli tema klassivend, kellest ei teadnud varem midagi. Kuna mu ema töötas pedas, oskasin lõpututes koridorides vaevata orienteeruda ning olin lubanud neil aidata kõik vajalikud kohad üles leida.
Jüri osas polnud mul mingeid liigseid tundevärinaid. Oli OK tüüp, veidi minust noorem ja selline nunnult … maakas. Heas mõttes.
Teisest härrast ei teadnud, nagu öeldud, midagi. Vist isegi nime ei mäletanud.
Plaanisin neile vaid õiged koridorid kätte näidata, ühe heateo tuleviku karma jaoks kirja panna ning eluga edasi minna.
Ja siis. Põmaki. SEE tunne, mis mulle nagu rusikaga näkku lõi. Piisas ühest pilgust ja oligi olemas. Ma teadsin. Ma ei teadnud, mida täpselt teadsin, aga olin veendunud, et Argo hakkab ka edaspidi minu elus figureerima.
Ta ei olnud füüsilises mõttes mu tavaline tüüp (mis esmakohtumiste alguses ikka kõige rohkem lugema kipub), aga seda selgemalt see teadmine mind niitis.
Meid ei ühendanud ühised väärtused või tõekspidamised (sest mul polnud halli aimugi, kes ta täpselt on, mida väärtustab ja millesse usub), jagatud kogemused