Minu Prantsusmaa Prantsusmaa Minu
Autoriõigus: Hanna-Maria Laanet ja Petrone Print OÜ, 2024
Toimet aja: Kitt y Mamers
Keeletoimet aja ja korrektor: Triinu-Mari Sander
Kuju ndaja: Heiko Unt
Kaa rd i kuju ndaja: Kudrun Vungi
Kü ljendaja: Aive Maasalu
Trükk: Gr eif OÜ
ISBN 978-9916-82-140-4 (trükis)
ISBN 978-9916-82-141-1 (epub)
ISBN 978-9916-82-142-8 (epub)
www.petronepri nt.ee
„Ça, c’est la vraie France“
Théo Frémont
Prantsuse vei n ipidu: söö, joo ja ole rõõmus
Sa i nt-Émilion i vei n ide reklaa m nägu –
Mel Gibson isiklikult
Kolm
Ookean irann iku romantika
Unustage croissant ’id, sii n on kiluleivad!
Maa lähedane kodusoojus
Ma ison Ha rdy väsi nud luksus
Kandideerimise i nten siivkursus
O n aeg uueks elupeatükiks
LISA. Kuidas va lida Prantsuse vei n
Sissejuhatus
„Ma ei koliks iial välismaale. Miks peaksingi?“ mõtlen ma 9. klassis prantsuse keele tunnis, kui õpetaja Prantsusmaal õppimise võimalusi tutvustab: tasuta ja kvaliteetne kõrgharidus, rahvusvaheliselt tunnustatud ülikoolid, lahe üliõpilaselu, rohkelt toetusi, soe kliima jne.
Tore, aga see pole minule! Keeled tekitavad minus enim ebamugavust ja komplekse ja võõrkeelsesse keskkonda kolimise olen enda puhul alati välistanud. Eesti kliima mind ka ei heiduta, vastupidi.
Endalegi arusaamatutel põhjustel olen ma mõni kuu
hiljem Gustav Adolfi gümnaasiumi prantsuse keele klassi
sisseastumisvestlusel. Tulevane õpetaja Katrin alustab lahkelt: „Bonjour*, Hanna-Maria!“ Must valgel on, et olen juba neljandast klassist saadik prantsuse keelt õppinud, aga
üsna kiiresti saab selgeks, et liialt keerukate küsimustega ei ole mõtet mind selles keeles vaevata. Teeme mõlemad siiski head nägu. Kogu mu senine elu on olnud üks õnnelike juhuste jada ja see, kuidas ma Gustav Adolfi gümnaasiumisse satun, on järjekordne hea näide minu elu retsepti
* Bonjour – tere; bonsoir – tere õhtust. (Sii n ja eda spid i prantsus e k, kui ei ole ma i n itud teisiti)
kohta: mitte liiga palju planeerimist, parasjagu vooluga
kaasaminemist, natukene õnne, pisut kavalust ja tubli kogus
julget pealehakkamist. Aitäh, õpetaja Katrin, et minusse
uskusid!
Mulle tundub, et siin koolis on kõikidel juba gümnaa-
siumi alguses kindel kava ja ettekujutus selle kohta, mis
peale 12. klassi saama hakkab. Mul aga pole mitte mingit plaani. Minu tugevaid külgi arvesse võttes sobiks mulle
ilmselt kõige paremini Tallinna tehnikaülikool, aga sellest
kaugemale pole ma mõelnud. Ma tegelen sellega siis, kui
see aeg on käes.
11. klass, 2013. aasta. Kui üks väga unine noormees klas-
si astub, on eesti keele tund juba alanud. Õpetaja sõnab
sarkastiliselt: „No tere, Karl-Erik. Leidsid ka aega tulla.“
Kommentaari ignoreerides leiab poiss endale koha. Esma-
klassiline ebaviisakus, mõtlen ma silmi pööritades. Üleüldse
peaks koolis ikka viisakalt riietuma – liiga suur The Rolling
Stonesi T-särk, väga madala värvlikohaga püksid ning loha-
kalt üle õla visatud, mitut aastakümmet näinud meedikukott minu hinnangul klassiruumi ei sobi. Mul pole aimugi, et kümme aastat hiljem on see poiss (keda kõik kutsuvad
Sepuks – pere, sõbrad, isegi osa õpetajaid) mu imeline abikaasa ja poja isa, ning et ma kirjutan raamatut meie ühisest
elust Prantsusmaal.
See pole armastus esimesest silmapilgust, kuid ilmselgelt
armun ma temasse ära. Tal on nii armsasti matemaatikas
abi vaja – muidugi ma aitan; tema omakorda aitab mind
prantsuse keeles. Tegu on keelteinimesega, kellel on reaal-
ainetega keerulisemad lood. Seega oleme olnud perfektne tiim aegade algusest saadik.
Ma tänan ennekõike Seput, kes saabus Gustav Adolfi koolitundi otse Prantsusmaa vahetusaastalt, võlus mu ära ja
peatus kodumaal mõne aasta, et taas Prantsusmaale minna, seekord ülikooli. Sepu tahe olla koos, teha koos ja liikuda koos on see, mis viis ka mind Prantsusmaale. Olen ülimalt tänulik! Soovin väga tänada ka Sepu venda Marki, kelle
suur lugemus ja kriitiline pilk on aidanud kaasa selle raa-
matu valmimisele igas etapis. Loomulikult suur tänu minu
perele ja lähedastele, kes väsimatult mind toetasid, inspireerisid ja minuga koos meenutasid.
Tallinn, suvi 2024
Hea küll, lähme siis!
Sepu on alles kaheksa-aastane, kui ta vanematega Prant susmaal Saint-Martial-sur-Nés, mis asub Cognaci linnast vaid paarikümneminutilise sõidu kaugusel, perekond Trijolil külas olles otsustab, et tahab teha sama tööd mis isa Kaidogi.
Reisimine, suhtlemine, toredad koosviibimised koos hea toidu ja ka joogiga, mida ta sel hetkel küll hinnata veel ei oska – see kõik tundub tore. Kaido nimelt on aastast 2000
Maxime Trijoli konjakimaja brändisaadik, mis Sepule tähendab suurt sõprust kogu Trijolide perega juba üsna väiksest
saati. Nagu osa suguvõsa oleks Prantsusmaalt.
Peale kaitseväge kurvastabki Sepu mind ootamatult:
„Kallis, ma lähen Prantsusmaale ülikooli. Tule minuga kaasa.“ Mina kuulen ainult esimest lauset. Teine pool ehk ettepanek läheb sujuvalt ühest kõrvast sisse ja teisest välja.
See ei tuleks kõne allagi. Esiteks ei soovi ma ikka veel välismaale kolida, teiseks tundub see liiga kulukas ja kolmandaks ma ei oska prantsuse keeltki. Eks meil on siis mõni
aasta kaugsuhe – teisedki on sellega hakkama saanud, lohutan ma end.
Mu kallis Sepu ei jäta aga jonni ja palub mind sihikind-
lalt kaasa: „Mis sul karta on? Kui ei meeldi või hakkama ei saa, tuled koju ja lähed siin ülikooli.“
Tegelikult ei tea Sepu isegi, kuhu ta täpselt minema hakkab.
„Ja mis ülikooli me siis läheme? Mis eriala õppima...?“
„Küll me midagi leiame,“ vastab ta, nagu oleks see mõni käkitegu. No kus nüüd andis mulle mõtteainet...
Kaido tuttavate soovitused ja põhjalik taustauuring internetis jätavad sõelale väikse kooli Bordeaux’ külje all – MFR
de Vayres. Teate, ma tunnistan teile, et kursuse kirjeldust
lugedes ununeb mu senine plaan mõnda reaalainet õppida
üsna kergelt: degustatsioonitunnid, vitikultuur, önoloogia * ,
veinimõisade külastused, praktikad veinitootjate juures... no
on ikka ahvatlev küll. Tegelikult on mul endalgi veini- ja
konjakipisik küljes, seda juba ajast enne Sepuga kohtumist, kui ma Kadriorus õe restoranis töötasin. Ma lihtsalt ei tead-
nud, et ka selliseid teemasid võib mõni kõrgkool õpetada.
Nüüd siis tean!
Hea küll, kandideerime – tõenäosus sisse saada on ilmselt nullilähedane. Väikeste ootustega saadame ära keelevigu täis avaldused ning meie suureks üllatuseks tuleb kiiresti vastus, et oleme mõlemad vestlusele oodatud. „Ha-ha, no teeme pulli! Vestleme siis, kasvõi viipekeeles kui vaja...“
* Vitikultuur – v ii na ma rja k a svatus e teadus ja ku n st. S ee hõlmab v ii napuude k a svat a mist, hoolda mist ja saagikoristust, keskendudes v ii na ma rjade kva liteed i pa randa mis ele. Ö noloogia – vei n iteadus, mis keskendub vei n i va lmist a mis ele ja s elle kva liteed ile, vananda mis ele ja säilit a mis ele.
