Dean Burnett Emotsionaalne ignorantsus
Sissejuhatus
Mul ei olnud selle raamatu kirjutamist plaanis.
Teatud mõttes pole see raamat, mida oleksin kunagi kirjutada tahtnudki.
Aga mul on selle kirjutamise üle väga hea meel. Selle tegemine võib olla üks parimaid asju, mida olen iial teinud.
Tekitab segadust? Ma ei heida seda teile ette. Eks ma isegi olnud segaduses. Nii see kõik alguse saigi.
Las ma astun sammukese tagasi ja pakun teile natuke taustainfot.
See on raamat emotsioonidest. Algselt pidi raamat käsitlema emotsioone üldiselt, teadust nende taustal ja seda, kuidas emotsioonid ajus toimivad. Selle pealkirjaks pidi saama „Emotsionaalne intelligentsus“, kuna tegu on üldlevinud väljendiga, kuid ühtlasi pidi see keskenduma emotsiooniteadusele, mis on üks väga terane värk. Nutikas, mis?
Kuid sellega tekkis probleem. Olin eeldanud, nagu seda paljudel teadlastel ja end intellektuaaliks pidavatel tüüpidel tihti ette tuleb, et emotsioonid ei ole teaduslikus plaanis eriti keerulised. Mitte nagu mõtted, mälestused, keel või tajud, kõik need „olulised“ asjad meie ajus. Emotsioonid on kõigest jäänukid või takistused, kui sedagi. Niisiis ei tohtinuks neist raamatu kirjutamine väga keeruliseks osutuda. Üsna pea sai aga selgeks, et need eeldused on läbinisti naeruväärselt alusetud. Niipea, kui ma asja uurima hakkasin, sain teada, et igale
uuringule, mis toetas minu arvates kindlat fakti emotsioonide kohta, leidus vastukaaluks vähemalt viis sellist, mis väitsid vastupidist. Ja erinevatel põhjustel.
Lõpuks pidin otsa vaatama äärmiselt ebamugavale, kuid ümberlükkamatule tõsiasjale: minu teadmised emotsioonidest olid neist raamatu kirjutamiseks haledalt ebapiisavad. Õnnetuseks olin sõlminud lepingu, mis mind seda ikkagi kirjutama kohustas. Olukord oli keeruline.
Aga siis, 2020. aastal vallandus COVID-19 pandeemia ja viiruse ümber maakera tuhisedes pandi maailm lukku.
Esialgu tundus mulle, et mul on kõik eeldused sellega toimetulekuks.
Ma juba töötasin kodust, mu töö polnud ohus, me moodustasime naise ja lastega võrdlemisi harmoonilise rühma. Oletasin, et kõik läheb hästi.
Kõik läheb hästi.
Ja siis, sama aasta märtsis nakatus mu isa viirusega. Lõpuks paigutati ta haiglasse. Ja mina ei saanud midagi ette võtta. Ma ei saanud aidata, ei saanud teda vaatama minna. Möllas pandeemia; kõik oli lukku keeratud, haiglad karantiinis ja meditsiinitöötajad pingutasid kõigest hingest, et elusid päästa.
Mina istusin samal ajal kodus ja sain infot oma isa seisukorra kohta teiste või kolmandate isikute saadetud sõnumite kaudu või napisõnalise telefonikõne vahendusel. Kuid valdavalt olin ma lõksus. Ainult mina … ja mu tunded. Tunded, mis olid mulle võõrad, millega ma ei osanud midagi pihta hakata. Muidugi mõista olin varemgi tundnud muret, ärevust, hirmu ja ängistust. Aga mitte niimoodi.
Ja siis suri mu viiekümne kaheksa aastane varasemate terviseprobleemideta isa. Ma ei näinudki teda ega saanud hüvasti jätta. Ja pidin selle tagajärjed – oma elu kõige hullema emotsionaalse valu ja trauma – üle elama üksi. Maailmast ja igasugustest abistajatest või toetajatest ära lõigatuna. Pehmelt öeldes oli see põrgu.
Siis, kui see kõik juhtus, keset kõige ägedamat leina ja emotsionaalset valu, millega olen kokku puutunud, andis endast märku mu neuroteadlase väljaõpe. Minu nohikuaju julmalt loogiline osa suutis end kuidagi mu peas toimuvas kaoses kuuldavaks teha ja mõjusate argumentidega lagedale tulla.
Ma olen kogenud neuroteadlane ja teaduse populariseerija, kelle aju oli sel hetkel täis võimsaid, peaaegu lämmatavaid emotsioone ja kes pidi ühtlasi kirjutama raamatu emotsioonidest! Loogiliselt võttes pidin seda erakordselt ebatõenäolist tegurite kombinatsiooni ära kasutama ja selle enda huvides tööle panema. Uurima stressi, valu ja ebakindlust, mida ma tundsin; keskenduma sellele, mida see minuga tegi, ja seejärel üritama selgitada, miks see kõik juhtub, mida tähendab ja mida võib endaga kaasa tuua. Mul oli võimalik oma tunded mikroskoobi alla panna – teaduse nimel.
Ja seda ma tegingi. Sellest kujunes tõsine teekond. Omaenda leinaga tutvumine ja läbielatu juppideks harutamine viis mind väga omanäolistesse paikadesse. Ühtlasi tõi see endaga kaasa terve rea huvitavaid küsimusi.
Miks oleme meie, inimesed, just niisugused, nagu me oleme?
Miks näeb meie aju just seda, mida näeb?
Kuidas muusika meid mõjutab?
Mis ajendab paljusid teaduslikke avastusi?
Kuidas on läinud nii, et meie maailma painavad desinformatsioon ja libauudised?
Nagu selgub, vastutavad selle kõige – ja veel palju muu – eest emotsioonid. Meie sisemise elu kõikjale jõudva aspekti uurimine viis mu tagasi aegade koidikusse ja universumi lõppu. Fantaasia ja reaalsuse piirimaile. Elu algelisemate protsesside juurest tipptasemel tehnoloogiani, puudutades kõike, mis jääb vahepeale.
Nimelt selgub, et meie emotsioonid pole sugugi tähtsusetud või väheolulised, vaid esindavad elutähtsat osa kõiges, mis me oleme ja mida teeme. Need on meid kujundanud, suunavad ja mõjutavad meid, motiveerivad ja tõepoolest, ajavad ka segadusse.
Asjaga pihta hakates polnud mul sellest kõigest aimugi. Mul polnud õigust kirjeldada end emotsionaalselt intelligentse inimesena. Ma olin tegelikult emotsionaalses plaanis ääretult juhm. Seepärast ma selle raamatu kirjutasingi. See on osa teaduslikust uurimisprotsessist, osaliselt leinapäevik, osaliselt eneseavastuse teekonna ülestähendus ja enamatki.
Ma ei liialda, kui ütlen, et selle raamatu kirjutamine aitas mind läbi mu elu õige hullemast ajast, aidates mul toime tulla omaenese emotsionaalse ignorantsusega. Ja seepärast saigi raamat sellise pealkirja. Kui ma saan ka teil aidata oma emotsionaalset segadust vähendada, kasvõi natukene, sundimata teid läbi tegema kõike, mida pidin kogema ise, siis võin oma ülesande täidetuks lugeda.
Dean
Emotsioonide ABC
Kui ma seda raamatut kirjutama istusin, pea täis leinamõtteid, oli mu
lõppeesmärgiks mõista oma tundeid; saada aru nende tekkepõhjustest; kuidas need mulle mõjuvad, kuidas tekivad ja nii edasi. Ei saa salata, see on üsna vinge ülesanne.
Millest alustada, kui tahta teada, kuidas meie emotsioonid tegelikult toimivad? Noh, kui võtta aluseks mu eelnevad teadusega seotud kogemused, siis tuleks keskenduda põhilistele asjadele – algtõdedele, kui sobib – ja edasi liikuda keerulisemate ja põhjalikumate teemade juurde.
Kui juttu tuleb emotsioonidest, siis algab kõik küsimusest „Mis on emotsioonid?“ Ilma sellele küsimusele vastamata ei ole midagi peale hakata. Niisiis tegin ma esimese asjana just seda.
Või täpsemalt, ma proovisin seda teha.
Kuid kohe seisin ma silmitsi probleemiga: hämmastaval kombel ja hoolimata sajanditepikkustest uuringutest ja aruteludest paistab puuduvat kindel ühine arusaam sellest, mis on tegelikult emotsioonid. Ütleme nii, et see muudab nende uurimise pehmelt öeldes pisut keeruliseks.
Arvestades seda, kui tavalised emotsioonid meie jaoks on ja et need on ühel või teisel kujul eksisteerinud enam kui 600 miljoni aasta jooksul, võiks ju arvata, et me oleme neist praeguseks juba sotti saanud.