sõjaraud Tgb 1111 on presentkatusega ning mahutab 90 mm tagasilöögita tankitõrjekahuri Pvpj 1110 koos meeskonnaga
ning ka vana hea tagasilöögita 90 mm tankitõrjekahur on jätkuvalt kaitseliitlase sõber. Järgmine ja meid täna huvitav struktuurimuutus (Struktuur 77) tuli Rootsi brigaadidesse uuel kümnendil. See rõhus taktikalise ja operatiivse liikuvuse suurendamisele ning õhutõrje- ja kaudtulerelvade laialdasemale kasutuselevõtule. Liikuvust tõid roomikutel maastikusõidukid Bandvagn (206) ning mitmesugused Volvo maastikusõidukid esmapilgul väheütleva numeratsiooniga 11, 13, 20, 30, 40 jne. Brigaadide saaga lõpuks sai 1993. aastal valmis uus muudatus – jalaväebrigaad 2000. Siis aga läks oht nr 1 ehk Nõukogude Liit sisinal lõhki ning Rootsis, nagu mujalgi läänemaailmas, algas kohati tänagi jätkuv võidudesarmeerimine ja kogu suur Rootsi vägi muutus (ajutiselt?) väikeseks, kuid kutseliseks.
ROOTSI RAUD VOLVOLT
Vanarahvas on ikka hea sõnaga meeles pidanud häid Rootsi riistu, millega väärt mehed kõik mis vaja tehtud saavad. Sama võib öelda ka Rootsi maastikusõidukite kohta. Volvo alustas Göteborgi lähedal Hisingenis sõidukite seeriatootmist 1927. aastal, kui väravast vuras välja esimene Volvo ÖV 4 (Öppen Vagn 4 cylindrar). Aastast 1928, mil Volvo alustas veoautode tootmist, on tegeldud ka sõjaväele mõeldud veokite arendamisega. Oluline on, et Teise maailmasõja aastatel 1939–1945 toodetud suurtükiveokite TV seeria kolmas arendus ehk TVC oli meie tänase arusaama kohaselt ka esimene Volvo tõeline maastikuveok, sest sellel ve-
Tõdemus, et vanas paljukannatanud Euroopas kisub taas sõjaks, tabas rootslasi kolmekümnendate aastate lõpul ootamatult. 40
3/2019
dasid kõik kolm silda. Sellele sõidukile oli iseloomulik mootori kohal asetsev pikendatud salongiga nelja uksega kabiin, kus oli koht ka suurtükimeeskonnale. TVC-d jätkasid teenistust ka sõjajärgsetel aastatel, kuid külm sõda sundis rootslasi oma autoparki kiiresti edasi arendama. Volvo on tootnud oma veokeid moel, et samu sõlmi ja lahendusi on kasutatud nii tsiviil- kui militaarsõidukitel. Koostisosad olid lihtsad, robustsevõitu, kuid töökindlad. Teise maailmasõja ajal sai Volvo disainer Nils-Magnus Hartelius ülesande konstrueerida maastikusuutlik sõiduauto. Rootslased olid just imetlenud Saksa sõjaväe nelikveolise, keskmise klassi meeskonnasõiduki Horch 901 häid maastikuomadusi ning nii sündis suurte rataste, kõrge kliirensi (270 mm), võimsa mootori ja lühikese alusvankriga maastur TPV (Terrängpersonvagn m/43), kus oli ühendatud uudse vedava esisilla saanud veoki LV 101 alusraam ja 1930. aastate ruumika Volvo taksoauto PV800 kere. Neid toodeti sõja ajal 210 tükki. Pärast sõda tegi sõiduk läbi väikese uuenduskuuri (ninaosa sarnaneb veokil TL11 (G503) nähtule) ning seda veidra kerekujuga side- ja komandörkooseisu maasturit TP21 (Terräng Personbil P2104) toodeti 1953–1958 kokku 720 tükki ja need teenisid Rootsi armeed 1980. aastateni. Viiekümnendatel kinnistus sõjaväeautode kerekujunduses seniste ümarate vormide asemel üha enam Teise maailmasõja ajal arendatud vähenõudlik kubism. Disainer Hartelius esitles 1959. aastal Rootsi armeele nelikveolise kaheksakohalise (juht ja seitse reisijat) maasturi Laplander kontseptsiooni. See oli taas tugeva alusvankri, kõrge kliirensi ja vastupidava mootoriga maastur, kus juht istus esisilla kohal ning mida oli võimalik kasutada teedeta maastikul nii tsiviil- kui militaarsektori vedudeks. Pärast põhjalikku katsetamist sai Rootsi armee aastatel 1959–1961 enda käsutusse 90 puldankatusega
sõidukist L2304 koosnenud proovipartii, millel oli Volvo B16 bensiinimootor. Katsetuste lõppedes tehti sõidukis mitmeid muudatusi. Kõik poldid said millimeeterkeerme ning auto algne 6voldine elektrisüsteem vahetati Norra tellimust arvestades NATO-kõlbuliku 24voldise vastu.
LAPLANDER
1963. aastal seeriatootmisse antud 1,8liitrise bensiinimootoriga B18
