__MAIN_TEXT__
feature-image

7 minute read

Hundikoobas: betooni valatud raev

HUNDIKOOBAS: BETOONI VALATUD RAEV

Me ei tea, kuidas sünnivad grandioossed mõtted hakata näiteks universumi direktoriks, maailma valitsejaks või muuks sellesarnaseks. Küll aga teame, kus näiteks Adolf Hitleril sellised mõtted on sündinud. Tema puhul siis Hundikoopas.

Tekst: ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Hundikoobas – just nõnda nimetas Hitler seda Kirde-Poola metsade ja rabade vahele rajatud terasest ja betoonist välistaapi, Natsi-Saksamaa sõjamasina kontrollkeskust, milles ta veetis ühtekokku 800 sõjapäeva. Plaane haududes, näpuga mööda kaarti vedades, miljoneid sõdureid veristesse lahingutesse paisates ja riigipiire nihutades.

Muidugi, mitte ainult seda. Igal hommikul, tavaliselt kella üheksa ja kümne vahel, võis Hitlerit näha oma sekretärilt Martin Bormannilt kingiks saadud saksa lambakoera Blondiga jalutamas punkriga külgneval muruväljakul. Blondi pissitatud, töötas Saksa rahva juht läbi Hundikoopasse laekunud korrespondentsi. Sellele järgnes igapäevane nõupidamine relvajõudude ülemjuhataja Wilhelm Keiteli ning tema asetäitja Alfred Jodliga.

Seejärel, kella kahest, lõunasöök. Esiti tavatses Hitler lõunastada koos oma lähimate kindralite ja kaastöötajatega Hundikoopa kasiinos. Kuna talle aga ei meeldinud söögilauas tööasju arutada, hakkas ta hiljem sööma üksi oma punkris.

Üldiselt oli Hitleri kaaskond vaikimisi isegi rõõmus selle üle, et füürer enam nendega lõunalauda ei jaganud. Nimelt oli veganist Hitleril tobe komme pajatada oma lauakaaslastele võikaid lugusid tapamajas toimuvatest õudustest, püüdes neid nõnda, passiiv-agressiivsel moel, lihasöömisest heidutada. Võib ette kujutada, kuidas suur juht kätega elavalt žestikuleerides, sülge pritsides ning silmi punnitades kirjeldas õõnesnoa kasutamist seavere kogumiseks või külmunud lambarümpade konditustamise eripärasid. Vaatamata suurepärastele oraatorivõimetele ei kandnud Hitleri ponnistused siiski vilja – kõik olid tema lugudega juba harjunud ega lasknud end suuremat segada.

ASSO PUIDET

ADOLF, HEINZ, HANS JA JULIUS

Lõunasöögi järel võttis Hitler tavaliselt aja maha ja ajas isiklikke asju. Mõnikord näiteks jalutas. Aga mitte liiga tihti – üldiselt eelistas ta varjuda oma eluruumidesse, et seal näiteks grammofoniplaate kuulata. Sõltuvalt tujust kas mõnda Beethoveni sümfooniat või näiteks oma suurt lemmikut, Wagnerit.

Tegelikult oli Hitleril üsna laia spektriga muusikaline maitse. Pärast sõda leiti tema punkrist plaadikogu, kus rassisobiliku muusika kõrval olid esindatud ka teosed Vene suurmeistritelt, nagu Tšaikovski ja Rahmaninov. Veelgi enam, helikandja kujul olid plaadiriiulis esindatud koguni juudid – teiste seas näiteks 1938. aastal Kolmanda Riigi vaenlaseks kuulutatud viiuldaja Bronislaw Huberman.

Kella viiest pärastlõunal oli kohvi- või teeaeg, millele järgnes õhtune sõjanõupidamine Jodliga. Siis oligi päev õhtus ning Hitler tõmbus tagasi oma eluruumidesse, et seal oma lähimale kaaskonnale mõni sütitav monoloog pidada, veel natuke muusikat kuulata või teha muud sellist, mida maailmavallutusplaanidega mehed teevad. Kes teab, võib-olla võis mõnel õhtul näha isegi pilti, kuidas ühe laua taga istuvad Adolf ja temaga punkrit jaganud Heinz, Hans ja Julius, et teha mõni tiir turakat. Kes teab.

UNINE VÄIKELINN

Samavõrd rahulik ja väikelinnale omaselt üksluine oli – niikaua, kui enam ei olnud – valdavalt teistegi Hundikoopa asunike argipäev. Et sellesse vähegi vaheldust tuua, kuulus kompleksi kinobarakk. Igal õhtul kell kaheksa linastusid seal filmid. Nõudlus nende järgi oli suur – koguni nii suur, et kinobarakk tuli laiemaks ehitada.

Ainult Hundikoopa peremees ei käinud kinos – isegi mitte Saksa filmide esilinastustel. Selle asemel eelistas Hitler, kes sõjakäigule minemise järel oli loobunud kerglasest meelelahutusest, nagu mängufilmid seda on, keskenduda oma tööruumides ringvaadete analüüsimisele ja tsenseerimisele.

Lisaks mainitud kasiinole ja kinobarakile oli 6,5 ruutkilomeetril laiuvas Hundikoopas veel paarsada hoonet. Nende seas seitse ülisuurt punkrit 10 m paksuste katuste ja 8 m paksuste seintega ning suur hulk väiksemaid punkreid ja lisahooneid. Suured punkrid ehitati n.-ö punker punkris süsteemis, nõnda et ühe punkri sees asus väiksem punker. Nende vahel asuv 50 cm ruum aga täideti kruusaga, et leevendada tõugete mõju, juhul kui Hundikoobas peaks pommirünnaku alla sattuma.

Punkrite välisseinad kaeti puiduga või tsemendist, saepurust ja heinapudist valmistatud spetsiaalse, väga krobelise krohviga, et lumi sinna hästi külge haakuks. Hooneid ühendasid asfaltkattega või betoonist valatud teed ja hämaral ajal valgustasid laternad. Jalgrajad punkrite vahel ning punkrid kaeti tulekindlate maskeerimisvõrkudega. Väiksemate hoonete katustele paigutati kunstpuud.

Sisuliselt oligi tegemist metsade vahele rajatud salalinnakesega, kus elas ja töötas pidevalt oma paar tuhat inimest ehk samas suurusjärgus kui näiteks Otepääl. Küll aga, erinevalt Otepääst, oli Hundikoopas vaid paarkümmend naist. Neist enamiku, täpsemalt viieteistkümne, tööülesandeks oli testida, ega Hitlerile serveeritav toit äkki mürgitatud ole. Üks neist, Margot Woelk, on seda hiljem kirjeldanud kui õõvatekitavat tööd. Nagu öeldud, oli Hitler taimetoitlane, kes toitus peaasjalikult riisist, makaronidest, hernestest ja lillkapsast.

Samuti oli Hundikoopa infrastruktuur mitmekülgsem kui tavalistel, depressiivsetel väikelinnadel. Seda teenindas kaks lennuvälja, sidekeskus, raudteejaam ning muu eluks tarvilik. Hooned olid varustatud moodsaimate seadmetega, elektrivarustuse tagasid diiselgeneraatorid, samuti oli tagatud otsene telefoni- ning raadioühendus teiste kohtadega Saksamaal ja Euroopas. Mõistagi oli kogu kompleksis ka elektri- ja keskküte. Viimastest Hitler suuremat ei hoolinud. Ta ei lasknud enda ruumides temperatuuri kunagi kõrgemaks kui mõni kraad üle kümne. See oli ka põhjuseks, miks tundidepikkuseks veninud nõupidamistelt tulnud ohvitseridel nina punetas ja käed sinised olid ning nad kohe kasiinosse kärakat võtma siirdusid. Kindral Jodl olla koguni kurtnud, et ta saanud Hitleri juures toimunud aruteludelt ravimatu reuma.

RIKUTUD NIMI

Hundikoobas on paslik nimi kohale, mille peremees ise laskis ennast hundiks kutsuda. Võib tunduda pisut lapsik ja totter, et üks täiskasvanud mees ennast hundiks nimetab, aga tegelikult on sellel onomastiline põhjus. Nimelt tuleneb Saksamaal enne teist maailmasõda väga levinud poisslapsenimi Adolf kõrgsaksakeelsest sõnast Athalwolf – kombinatsioon sõnadest aadel ja hunt. Nii et uhke ja ilus nimi, mille selle loo peategelane suutis paraku nii ära lörtsida, et tänapäeval vajutavad Saksamaa perekonnaameti tädid kärmelt punast nuppu, kui keegi tuleb ja teatab, et tahab oma järglasele nimeks panna Adolf.

Sama jama on perenimega Hitler. 2017. aasta seisuga kandis Saksamaal vaid 134 inimest seda perekonnanime. Vähe tõenäoline, et mõni neist Hitleritest on Adolf. Nimi Hitler tuleneb sõnast Huettler, mis tõlkes tähendab hütielanikku. Mõningatel andmetel ka soolavabriku meistrit. Kui nii, siis sama hästi oleks Hundikoobas võinud kanda nime Soolakoobas.

Tegelikult aetigi 1940. aasta suvel, mil Hundikoobast rabade ja metsade vahele rajama hakati, kohalikele Kętrzyni linna elanikele häma, et nende lähedale metsa asutatakse küll mitte soolatööstus, aga keemiatehas. Kindluse mõttes lasti lendu ka kõlakas, et ehitustööde käigus on toimunud mürgiste ainete leke. Sellest piisas, et kohalikud inimesed eemale hoiaksid. Küll aga ei hoidnud eemale kohalik sääsekogukond, kellel Hundikoopa asutamisega algas kuldne ajajärk. Nüüd said nad manustada liitrite kaupa aaria verd. Niivõrd puhast, et mõnedele sääskedele olevat koguni pisikesed vuntsid kasvanud.

Hundikoopa ehituse peatöövõtja oli kindralmajor, laskemoona ja relvastuse riigiminister Fritz Todt. Kui olulisemad tööd jäid sakslastest palgatööliste kanda, siis toetava infrastruktuuri, nagu teede, raudteeliinide ja lennuväljade rajamiseks oli Todtil pea ammendamatu ressurss sõjavangidena, keda vastavalt Saksa võidukate vägede edasiliikumisele transporditi esialgu Poolast ja Prantsusmaalt ning hiljem ka Venemaalt. Turvakaalutlustel ei töötanud sõjavangidest ehitustöölised objektil kauem kui pool aastat. Pärast seda paigutati nad surmalaagritesse.

Ka Todtile endale ei toonud Hundikoobas just õnne. 1942. aasta 8. veebruaril, kui mees pärast järjekordset visiiti ehitusobjektile oli astunud kohalikult lennuväljalt lennukile, et Berliini naasta, toimus lennuki pardal vahetult pärast õhkutõusmist plahvatus. Kõik hukkusid. Veel samal päeval nimetas Hitler Todti ameti- ja ühtlasi punkripärijaks Albert Speeri, kes algselt pidi Todtiga samale lennule minema, kuid vaid mõned tunnid enne lendu teatas, et ta ikka ei viitsi tulla. Kahtlane.

ATENTAAT HITLERI PÜKSTELE

Seks ajaks, kui Speer segastel asjaoludel Hundikoopa ehitustööde juhtimise üle võttis, oli Hitler seal ennast koos lähikondlastega juba mõnusalt sisse seadnud. Täpsemalt saabus hundionu sinna 24. juunil 1941. Vaid paar päeva pärast seda, kui käivitus operatsioon Barbarossa ehk Saksa vägede sissetung Nõukogude Liitu. Nõnda oli Hitler nagu rindel ja samal ajal siiski ohutus kohas. Seal, ümbritsetuna ustavatest jüngritest, hambuni relvastatud kaitsemeeskonnast, peenetest teeserviisidest ja palavaimalgi suvepäeval varju pakkuvatest ruumidest, oli hea sõda pidada.

Maa-ala oli jagatud kolmeks tsooniks. Kõige keskel oli 1. tsoon, kus elas Hitler ja tema lähimad kaaskondlased. Tsoonis 2 paiknesid valvesõdurid ja teenindav personal. Seal seisid ka vaatlustornid, kindlustused kuulipildujate ja õhutõrjekahuritega. Ning kõike seda piiras välimine, 3. tsoon, mis kujutas endast hiiglaslikku miinivälja, kus Poola sapöörid kaevasid sõja lõppedes välja 54 000 tanki-, jalaväe-, märguande- ja lõhkemiini.

Hundikoobas rajati samuti kolmes etapis. Esimeses valmisid puitbarakid ning betoonpunkrid seinapaksusega kuni kolm meetrit. Need olid mõeldud elu- ja bürooruumideks ning pidid pakkuma kaitset ka pommirünnakute eest. Hitler pani käed kõhule risti, keerutas pöidlaid, takseeris rajatisi ning leidis, et nii ikka ei lähe. Vaja on paksemat betooni. Algas ehitustööde teine järk, mille käigus said puitbarakid 50 cm paksuse tellistest välisvoodri ja 35 cm paksuse betoonkatuse. Juba palju parem. Siiski, millalgi 1943. aasta lõpus, mil sõjaõnn oli sakslastele juba selja pööranud, muutus Hitler iga päevaga üha paranoilisemaks. Ei möödunud päevagi, kui ta poleks kurtnud, et kohe-kohe jäävad nad liitlaste pommirünnaku alla. „Nad teavad t ä p s e l t, kus me oleme, ühel hetkel purustavad nad täpselt sihitud pommidega kõik, mis me siia rajanud oleme, rünnak võib toimuda iga hetk,” vahendas Hitleri viimane erasekretär Traudl Junge oma memuaarides juhi sõnadeks formeeritud hirmu.

Hitleri rahustuseks algasid taas suuremahulised kindlustustööd, mille käigus said nii Hitleri punker kui külaliste- ja õhutõrjepunkri seinad veel ekstra nelja meetri paksuse betoonmantli. Ehitati juurde ka õhutõrjekahuri ja kuulipildujapesadega varustatud Göringi punker.

Vaatamata Hitleri pelgusele pommirünnaku alla jääda ei pommitatud Hundikoobast kordagi õhust ega rünnatud vaenuvägede poolt ka muul viisil. Küll aga toimus seal üks tuntumaid Hitlerile tehtud atentaadikatseid, kui reeturlik krahv Claus Philipp Maria Schenk von Stauffenberg 20. juulil 1944 tema nõupidamistelaua alla kohvrisse peidetud pommi paigaldas. Hitler pääses neli inimest surmanud plahvatusest suhteliselt kergelt. Aga tema tuttuued, alles päev varem esimest korda jalga pandud püksid kisti plahvatuses ribadeks. Selle ning muu eest sai Stauffenberg kuuli.

Asso Puidet

PILET PÕRGUSSE

Püksid püksteks, aga ega nende peremehelgi koopas enam pikka pidu olnud. Täpselt neli kuud hiljem, 20. novembri pärastlõunal, istus Hitler puuvõradega varjatud haruteel seisvasse Führersonderzug’i ning lahkus Hundikoopast Berliini. Ehkki ehitustööd jäid Hundikoopas kestma, otsekui oleks kavas sinna ühel päeval naasta, oli selge, et see oli üheotsapilet. Venelased olid seks hetkeks jõudnud juba 15 kilomeetri kaugusele. 4. detsembril 1944 andiski Keitel korralduse alustada operatsiooni Inselsprung (saare õhkimine). 1945. aasta 23. jaanuaril, nädalapäevad enne esimeste punaarmeelaste saabumist, asusid sapöörid peakorteri õhkimist ette valmistama, mahutades igasse suuremasse punkrisse 8–10 tonni trotüüli. Nagu kaks päeva hiljem õhkimistööde käigus selgus, piisas lõhkeainest küll punkrite vigastamiseks, ent väljastpoolt jäid need siiski suhteliselt terveks. Umbes selliseks, nagu neid võib näha alates 1959. aastast, mil territoorium kõigile huvilistele avati. Ja huvilisi pole vähe. Igal aastal külastab seda umbes 250 000 inimest.

Pilet sellesse sõjaajaloohuviliste Disneylandi maksab 15 Poola zlotti ehk umbes kolm eurot. Et selles väändunud metallarmatuuride, murenenud ja osaliselt juba pinnavormiks muutunud betoonlahmakate ning purustatud unelmate rägastikus mitte ära eksida, on võimalik osta kohalikust, parkimisplatsi servas asuvast suveniirikioskist kaart, kuhu on peale märgitud kõik olulised kohad.

Ja ehkki Hitler on hoiatanud, et ühel päeval tõuseb tema vaim hauast ning maailm näeb, et tal oli õigus, ei ole tema vaimu sellele kaardile märgitud. Võib-olla ei ole see veel tõusnud, võibolla ei tõuse kunagi. Ja võib-olla ei olnud tal õigus. Kindlasti mitte kõiges.

Küll aga, nagu varemetesse paisatud Hundikoobas kõnekalt näitab, ei eksinud Hitler siis, kui ta ütles, et loodus on halastamatu ja ebatolerantne. Kõik, mis pole piisavalt elujõuline ja ei taha või ei suuda end kaitsta, saab hävitatud.

Ja nii on. Vahet pole, kas räägime ehitistest, ideedest või ideoloogiast.

ALLIKAD: