Kiievis reformide jahil

Sellest on nüüd natuke rohkem kui viis aastat, kui Ukraina tollane president Janukovõtš otsustas Euroopale lähenemise asemel Venemaa kasuks, mis kutsus esile riigi avalikkuse, eriti noorte laialdase protesti.

Ukrainlaste endi hinnangul oleks aktsioonide hoog ajaga raugenud ja Ukraina Venemaa mõjusfääris rohkem või vähem rahulikult edasi tiksunud, aga kuna võim otsustas jõumeetodite rakendamise kasuks, lajatas see protestitulle nii palju kütust juurde, et protest kasvas üle revolutsiooniks. Tulemusena Janukovõtši grupeeringu võim langes, president ise pages Venemaale.

Siililegi selge, et Putin & Co’le seni tingimusteta alluva noorema venna rollis olnud Ukraina lahkulöömine „riikide vennalikust perest“ meeldida ei saanud. Kreml otsustas käivitada sündmuste ahela, mis jätkub tänase päevani – Krimmi annekteerimine, varjatud sõjaline invasioon Ida-Ukrainas Donetski ja Luganski oblastites. Algas sõda.

Väldin teadlikult väljendit „hübriidsõda“. See näikse lahjendavat sadade tuhandete sõjapõgenike ja enam kui kümne tuhande hukkumise koledust. Et nagu sõda küll, aga hübriidne, seega mitte päris. Aga kui mürsud ja miinid maju tabavad, kui inimesed kuuli- ja killuhaavadesse surevad, pole selles midagi hübriidset. Pole olemas hübriidset surma.

Niisiis, sõda. Esimestel sõjakuudel polnud Ukrainal sõjaväge ollagi, eelmine võim oli edukalt selle praktiliselt likvideerinud. Võitlesid vabatahtlikud, kellest suuremal osal polnud sõdimisest, ammugi siis kaasaegsest sõjapidamisest, õrna aimugi. Kohati võideldi isegi teatava eduga, kuid kaotused kuhjusid ometi nii oskusteabe puuduse kui olematu varustuse tõttu. Pataljon Donetski võitlejate mälestuste kohaselt mindi alguspäevil võitlusse idanaabri vallutajate ja nende kohalike käsilaste vastu praktiliselt paljakäsi, kamba peale ainult mõned jahipüssid ning paar mustalt turult hangitud automaati. Ilmselgelt jäi sellest invasiooni tagasilöömiseks väheks.

Siin tulid appi tsiviilvabatahtlikud – alguses ja enamasti siiani Ukraina enda omad, aga ka välisriikidest, sealhulgas Eestist. Inimesed, kellel sai valitsusjuhtide peataolekust ja sügavalt muretsevast mõminast siiber ning kes soovisid otsustavamalt tegutseda. Meie puhul lisandus humanitaaraspektidele ka kaine kaalutus – Ukrainaga madistamise käigus on üsna vähe tõenäoline, et naabri militaar-Moolokil jätkuks vurtsu rünnata veel ka Eestit, de facto NATO-t. Ühes sellises abiorganisatsioonis – MTÜ Vaba Ukrainas – oli ka autoril au kaasa lüüa.

Pisikese Eesti kohta kolossaalset toetust ja abi on Ukrainas kõigil tasanditel märgatud ja ära märgitud. Näiteks eelmise aasta lõpus tegevuse lõpetanud MTÜ Vaba Ukraina edastatud abi mahuks jäi rahalises vääringus 366 840 eurot ja 25 senti, sellest 293 060 eurot ja 95 senti moodustasid eraannetused ning 2014. aasta heategevusliku kontserdi tulu. Teiste hulgas olid toetajateks paljud Kaitseliidu liikmed, keda siinkohal tahaks veel kord tänada. Materiaalse abi kõrval koolitasime siin kokku 100 Ukraina meedikut. Üsna loomulik, et selle tulemusena kujunesid ka püsivad sõprussidemed. Aastavahetusel õnnestuski ühe sõbra kutsel külastada Kiievit. Nii pühade puhul kui ka selleks, et näha, kuulda ja aduda, kuhu ja kuidas Ukraina areneb.

Kusagil kirjutati naljaga pooleks, et kui eestlane sattub linna, kus on elanikke umbes 3 korda rohkem kui Eestis kokku, tekitab see kerge paanikahoo. Jutt jumala õige. Kiiev on tõepoolest meie mõistes tohutu. Seejuures veel kiiresti kasvav linn, kus ehitatakse kõikjal, mitte üksikuid hooneid siin ja seal, vaid tervete asumite kaupa. Hästi või halvasti, selle hindamiseks peaks olema ehitusinsener ja aegagi jäi väheks, kuid igal juhul on linna arengutempo sõja ajal (sic!) muljetavaldav.

Politseinikke oli tänavail näha rohkem, kui me oleme harjunud, ja vähem, kui oleks oodanud. Üldse on politseireform üks Ukraina edukamatest näidetest. Edukas siiski vaid üldjoontes, minna on veel pikk tee, sest vana kaadri asemele palgatud seltskond on üsna kirju ja asjade paikaloksumine võtab aega. Kahjuks on reform seni puudutanud peaasjalikult alama astme korrakaitset, kõrgemad juhid on suuremas osas samaks jäänud. Nagu ka siseministeeriumi eriüksus Berkut, mida mäletame Ukraina revolutsiooni ajal meeleavaldajaid laiali peksmas. Üksuse liikmed vallandati ... ja võeti tagasi. Ega see avalikkuse silmis muidugi politseile usaldusväärsust lisa.

Ukraina relvajõudude reform on ilmselt olnud kõige edukam, eriti kui arvestada, et seda (tegelikult ka kõik ülejäänuid) viidi ja viiakse ellu kestva sõja tingimustes. Varustus on totaalselt muutunud. Kalašnikovi automaat on eilne päev, seda asendavad USA ja Iisraeli litsentside alusel omal maal toodetavad relvad. Varasema kirju pildi asemel on ühtne vorm, kuigi paljud eelistavad endiselt eeskätt Briti oma, mille kasutatud täiskomplekti (välja arvatud saapad) hind kohalikul turul on ca 19 eurot.

Valulapseks on esmaabivahendid. CAT pöördsulgureid ei jätku, nende asemel on enamikul endiselt Esmarchi kummižgutid. Endiselt jagatakse sõduritele valuvaigistava vahendina sünteetilist heroiini erimit Nalbufiini sellest tulenevate tagajärgedega. Nähtavasti sellepärast, et laod on seda silmini täis ja kuidagi tuleb see realiseerida ... Eesrindlikumad meedikud korjavad need küll sõdurite käest oma seifi hoiule, kuid see tegevus lähtub isiklikust initsiatiivist ja asjast arusaamisest, mitte kõrgemalt poolt antud käsust.

Lahingumeedikuid valmistab riigi poolt ette ainult üks, Desna õppekeskus, lisaks sellele (sealhulgas meie kaasabil KVÜÕA-s koolitatud) vabatahtlikud instruktorid ja välismaised missioonid. Sõdurite riigipoolne esmaabiväljaõpe on puudulik.

IFAK-i ja traumakoti ühtne standard puudub siiani. Vähemalt on kõigile lahingupiirkonnas viibijatele tehtud kohustuslikuks MIST-raporti kaasaskandmine – asi, millesse meiegi omal ajal panustasime. Suurimaks hädaks aga võib lugeda, et osa Ukraina vanematest ja kõrgematest ohvitseridest ei taha faktidele vaatamata siiani oma peas aktsepteerida, et sõda käib Venemaa väeüksuste vastu, eelistades vastaspooles näha imaginaarseid „separatiste”. Uued, värske pilguga olukorrale vaatavad ohvitserid tõusevad vana kaadri asemele aeglaselt, palju on onupojapoliitikat.

Viimatimainitut, nagu ka elementaarset korruptsiooni on väga palju ka avalikus halduses. Kui ikka oblasti ja rajooni omavalitsused maid jagatud ei saa, jäävad asjad lihtsalt tegemata. Kui kusagile ajaloolisemate majade vahele mingit jõledat uusehitist ehitada ei tohi, aga raha on, siis võib ikka. Või hakatakse vana hoonet fassaadi säilitamisega „renoveerima“, siis kukub fassaad „kogemata“ kokku, seejärel laiutatakse käsi: „Juhtus ...“ ja ehitatakse asemele midagi miljöösse täiesti sobimatut. Infrastruktuuri ei jõuta hooldada mitte ainult hoolimatuse, vaid ka lihtsalt rahapuuduse tõttu. Näiteks 300 000 elanikuga Bojarka rajooni eelarve on kõigest umbes 88 miljonit eurot (võrdluseks: Tallinna linna 2019. aasta eelarve on 761 miljonit).

Lokkab bürokraatia, mille kohta samuti näide: Ukrainaski on ametlikuks siseriiklikuks dokumendiks ID-kaart, millega aga kiibist hoolimata pole peale nime ja näo näitamise midagi teha – ID-kaardi lugejaid ei ole isegi ametiasutustes ja pankades, kõik tõendamist vajav peab olema tõendatud ametniku pitsati ja allkirjaga paberiga. Kaardi saamiseks viid passilauda majavalitsusest elukohta tõendava dokumendi, sealt saadetakse omakorda täpselt samasse passilauda nõue täpselt samade andmete kohta ... Sõnaga, ainuüksi kohalike bürokraatlike seikluste kirjelduste kuulamine paneb aju valutama. Aga asjad liiguvad siiski vähehaaval paremuse poole, teiste hulgas Eesti päritolu Dnipro (endine Dnipropetrovsk) aselinnapea ja infrastruktuuri ministri Jaanika Merilo mõjutusel.

Vahest kõige nukram on seis meditsiinireformiga. Plaanid seejuures on iseenesest üsna head ja üldjoontes õiges suunas. Isegi raha on meditsiini puudutavatele eelarveridadele vähehaaval lisandunud, ainult ahneid käsi on vahepeal paljuvõitu.

Perearstisüsteemi loomine läks käima, küll konarlikult, aga siiski läks. Era kliinikud on uhked nii väljast kui seest. Kuid riiklikud haiglad on ... tjah, lugejatest vanematel on hõlpsam meelde tuletada eelmise sajandi kaheksakümnendaid või isegi seitsmekümnendaid aastaid. Vaatamas sai käidud Bojarka rajooni keskhaiglat, milleks oli vana ja väsinud moega kahekorruseline majake. Hämarad pisikesed palatid, seintelt kukkuv krohv, vastuvõtus koridori seina äärde paigutatud iidsel kanderaamil lamav patsient, seintel karmilt kilesusside kandmisele manitsevad kirjad, hruštšovka köögist vaid pisut suurem laboratoorium, kus kõik seadmed peale ühe peaks kuuluma pigem muuseumieksponaatide hulka ... Selle põhjal peaks pildi ette saama küll. Ravimeid napib, täiesti tavaline on, et arst saadab patsiendi sugulased teisele poole nimekirja alusel ravimeid ostma.

Omaette probleemid on veel kiirabi reformimisega, plaanide kohaselt peaksid neis sõitma hakkama parameedikud, kuid mida teha praeguste kiirabiarstidega? Vähe on arste, kes nõustuksid leppima arstitiitli asemel hoopis tagasihoidlikuma parameediku omaga. See on aga teema, mis puudutab üle riigi enam kui 100 000 meditsiinitöötajat.

Kui eelnev jutt tundus väga minoorsena, siis ukrainlased ise endid morjendada ei lase. Kõik, keda noil päevil nähtud ja kellega suheldud sai, olid optimistlikud ja hakkajad. Jah, nad tunnistavad probleeme, kuid nad mõistavad, et keegi peale nende endi nende riiki üles ehitada ei saa ega ei peakski. Nad ei nuru kaastunnet ja on siiralt uhked oma riigi saavutuste üle. Veel enam, nad tahavad ise, isiklikult riigi ülesehituses kaasa lüüa. Juba ainuüksi see fakt väärib austust. Nad ei taha möödunu juurde tagasi pöörduda ning kui võimule peaksid pääsema vanameelsed, hakkaksid nad vastu. Nad on veendunud: reformid peavad jätkuma!

Lõpetuseks. Loomulikult külastasime ka viie aasta taguste sündmuste keskseid paiku, Hreštšatikut, Iseseisvuse väljakut ja Püha Miikaeli kuldsete kuplite kloostrit. Viimase müüri ääres asub sõjas hukkunud võitlejate mälestussein. Tuhanded fotod tuhandete nimedega. Vana-aasta õhtul oli müüriäärne lilli ja küünlaid täis. Süütasin ka meie, eestlaste nimel seal mälestusküünla. Gerojam slava!