Hõimurahvaste aeg - 2013/1 (9) by Hõimurahvaste aeg

2013♦1(9) Kristlased põhjahandi kultuuris Pikk tee Jumalani Saami rahvas ja kirik Noored kohtusid Volga ääres

4 7 10 14 18

Hõimunädal 2012

Rahvakultuur suudab kanda Kristuse risti Arvo Survo

Kristlased põhjahandi kultuuris Andrus Kask

Pikk tee Jumalani Anita Laakso

Saami rahvas ja kirik Gerard Willemsen

Mari pastorite konverents Mark Nelson

Noored kohtusid Volga ääres Anu Väliaho

Noortemeedia kasvatab soome juurtega kirikut Piret Riim

Uus algus, uued kontaktid Mark Nelson

Kõigekõrgem ilmub mansidele aina selgemalt

Udmurtidele on valmimas terve Piibel Anita Laakso

Mees mari vaimuliku muusika hälli juures Anu Väliaho

Setokeelne evangeeliumi raamat on pärimuse kandja Sakarias Leppik

Misjonireisist Handimaale Anna Seifullina

Muuseumipäev Narva kirikus

Esikaas Regivärsside esitajad Eesti Vabaõhumuuseumi Sutlepa kabeli ees oktoobris 2012.

Homsesse kanduvat „Ma meenutan Issanda tegusid, ma tuletan meelde su imesid muistsest ajast ja ma uurin kõiki su töid ning mõlgutan mõttes su suuri tegusid. Jumal, su tee on pühaduses.”

Ps 77:12-14a

Käesolev aasta on kuulutatud pärandi aastaks, mille juhtmõt teks on: „Pärijata pole pärandit”. Meile antud pärand on meie rahvusliku identiteedi ja eneseväärikuse kandja ning meie ülesanne on see oma järeltulevale põlvele edastada. President Ilves on öelnud kultuuripärandi aasta puhul: pärandit ei ole vaja minevikule, pärandit on vaja meie tulevikule. Kultuuri ministeeriumi kodulehelt loeme: teema-aasta eesmärk on, et inimesed teadvustaksid kultuuripärandit kõikjal enda ümber ning mõistaksid, et seda tuleb ühiselt hoida – kultuuripärand on meie identiteedi osa ja alus. Piiblis on korduvalt rõhutatud pärandi tähtsust ja tuletatud meelde, et sündinud asjadest tuleb rääkida ka järeltulevatele põlvedele. Eesti Piibliselts tähistab tänavu oma alguse 200. aastapäeva. Samasugust tähtpäeva tähistavad ka Läti ja Vene Piibliselt sid. Piibliseltside põhieesmärk on läbi aegade olnud Püha kirja tõlkimine, trükkimine ja levitamine. Seda on teinud ka Eesti Piibliselts. Möödunud aasta novembris külastas Eesti Piibliseltsi 13-liik meline esindus Peterburi, et kohtuda Vene Piibliseltsi Peter buri osakonnaga ning mälestada eesti keeleteaduse suurkuju akadeemik Wiedemanni. Haapsalus sündinud ja elu lõpu poole Peterburis elanud Johann Ferdinand Wiedemann on eesti keelde andnud olulise panuse eesti-saksa sõnaraamatu ja grammatikaga, mis põhinevad tema uurimisreisidel kogutud materjalil. Samuti on hinnatud tema etnograafia ja folkloori alased uurimused, mis kõik meile tänapäeval kättesaadavad. Oluliselt on eesti elu Peterburis elavdanud Jaani kiriku ava mine. Jumalateenistuse järel avati Peterburi Jaani kirikus Eesti Piibliseltsi 200. aastapäevale pühendatud näitus, mis tutvustab seltsi ja eesti piiblitõlke ajalugu. Ilma ajaloota ei ole ka pärandit.

Foto: Mati Bärenson Tagakaane foto: Mark Nelson Toimetus: Jaan Bärenson, Küllike Evartov, Mark Nelson, Piret Riim, Anu Väliaho Telefon: 6311 671; e-post: eps@eps.ee Küljendus ja trükk: Sõnasepp OÜ, 2013 ISSN 1736-7069 HÕIMURAHVASTE AEG on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Piibliseltsi ja Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ühisprojekt, mille eesmärgiks on innustada Eestimaa kristlasi kaasa aitama hõimurahvaste misjonile.

Kullamaal peetakse meeles mehi, kes andsid oma panuse piibli tõlkimisele Eestis. 2012. aastal avati valla poolt juba varem püs titatud H. Gutsleffi mälestuskivi kõrvale veel teinegi kivi, seekord keelemehele ja tõlkijale H. Gösekenile.

Hõimurahvaste Aeg • Nr 9

pärandit loome täna

 Fotod: EPSi kogu

2013. aasta on Eestis pühendatud kul tuuripärandile. Mis on kultuuripärand? Kuidas see meid puudutab? Kultuuri pärandi aastal otsitakse nendele küsi mustele vastuseid. Seda, mida ja kuidas me täna hoiame ja hindame, hakkavad tulevased põlved uuesti mõtestama. Meist igaühel on vaimset pärandit – selliseid eelkäijatelt saadud teadmisi ja oskusi, mida jagame oma kogukon naga ja soovime edasi anda ka oma las tele. Vaimne kultuuripärand on paljuski „südameasi” – igaüks teab ja tunneb ise, mis on tema jaoks tähtis, mis on tema pärand. Vaimne pärand annab kogukonnale kultuuriidentiteedi, loob ühtsustunde eelmiste põlvkondadega ning meie kaasaegsetega, rikastab kultuuri ja toe tab loovat mõtlemist. Pärandi väärtusta mine on oluline ühiskonna terviklikuks, säästvaks ning jätkusuutlikuks arenguks. Eestis pööratakse tänuväärselt palju tähelepanu meie vaimsele kultuuripäran dile ja selle edasikandmise vajadusele. Tohutult rikas ja ainulaadne kultuuri pärand on ka kõigil meie sugulasrahvas tel, kuid sageli napib tahtmist ja oskust seda väärtustada ning teadmisi, kuidas oma rahvuskultuuri elujõulisena säili tada. Arendades koostööd Venemaal ela vate soome-ugri rahvastega ning jagades nendega kogemusi, aitame kaasa soomeugri kultuuripärandi kestlikkusele. Homsesse kanduvat pärandit aga loome täna ja praegu. Kui teeme seda süda mega, siis võtavad tulevased põlved selle omaks ja annavad edasi.

EPSi XVII Piiblipäev Jüris, kus 20 aasta eest avati Piiblile pühendatud monument.

Eesti Piibliseltsi 200. aastapäevale pühen datud näituse avamine Peterburi Jaani kirikus 2012. aaasta sügisel.

Setokeelse evangeeliumiraamatu täien datud ja uuendatud tõlke ilmumine aas tal 2013 on loomulikuks jätkuks seto rahvusliku identiteedi tugevnemisel ja tugevdamisel. On üpris selge, et soov omakeelse pühakirja tarvis peab tulema rahvuse enda keskelt. Misjoniteoloog G. Willemsen ütleb oma artiklis: Meie palveks on näha tõelise saami kiriku sündi, mis ise oma elu ja tra ditsioone arendaks. Kirik Kristuse ihuna peab sündima igasse kultuuri, evangee lium jääb ikka samaks. Eesti Vabariigi 95. aastapäeval Jaan Bärenson Mart Rannut

Homsesse kanduvat pärandit loome praegu. Eestikeelse Piibli 270. aastapäevale pühen Lastepiiblite näitus Haapsalu Laste datud usuõpetuse õppepäev Rakveres 2009. a raamatukogus 2009. a

Hõimurahvaste Aeg • Nr 9

Eesti ApostlikÕigeusu Kiriku poolt tervitan ajakirja Hõimu rahvaste Aeg lugejaid. Krist lik kuulutus töö meie sugu rahvaste juures annab tunnistust Issanda läkitus käsust, mis ei luba piirduda ühe rahva või mõnede teatud rahvastega, vaid käsib minna just nimelt kogu maailma ja teha Tema jüngriteks kõik rahvad. See prot sess on saanud alguse juba tol ajal, ent kestab veel siiani. Vähemalt meie Kiriku vaatenurgast ei ole ühe hõimu, rahva või piirkonna pöördumine ristiusku ainult ühekordne sündmus, vaid midagi, mis kestab aastasadu ning tähendab pidevat kristlikus pärimuses kasvamist ja vaimu likku ellu süvenemist. Mis puutub soome-ugri rahvastesse, siis kuuluvad nad eri usutunnistustesse ja osa järgib ka eelkristlikke usundeid. Märkimisväärne osa – vähemus rahvaarvu mõttes, kuid enamus, kui rahvad loetleda, järgib peamiselt õigeusku. Ehkki see on omaks võetud mõnikord suurema rahva survel või pealiskaudsel eeskujul, män gib ta ikkagi olulist osa paljude rahvaste pärimuslikus ja tänapäevases kultuuris. Kindlasti tuleneb sellest suur ülesanne nii õigeusu kirikutele usupärimust süga vamalt eri rahvastele omaseks muuta, arvestades seejuures rahvuslikku ja koha likku eripära, aga ka muutuvaid olusid ning tänapäeva väljakutseid. Panusta mine vaid suurtele ja vähemate sulan dumise ootamine on kahjuks olnud ja on ehk praegugi kiusatuseks, mis sõdib Kris tuse läkituskäsu vastu. Õigeusu Kirik, mis võib täie õigusega uhkeldada sellega, et on aidanud kaasa paljude kirjakeelte loomi sele ja kirikliku pärimuse kehastumisele erinevates rahvuslikes ja kohalikes vor mides, on paraku mõnel ajalooperioodil teadlikult või teadmata soodustanud ka väikerahvaste hääbumist ja nende oma pära kadumist. Samuti eeldab see tõsiasi teistelt usu tunnistustelt peenetundelist tegutsemist ja koostööd õigeusu kirikutega seal, kus viimased on esindatud ja kus enamus rah vast nendesse kuulub. Õnnistagu siis Issand töötegijaid hõimu rahvaste vaimupõllul ning andku kõigile tarkust, väge ja vastupidamist! + Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

Alati on põnev kuulda lugusid misjonimatka dest erinevate soome-ugri rahvaste juurde, kus osalisteks on olnud Eestimaa kristlased. Pildid ja video filmid sealsete rahvaste elust on too nud muidu nii kauged maad meile väga lähedale. Möödunud aastal õnnestus mul Tallinnas Männi pargis kuulutada evangeeliumi koos mitme hõimu rahva esindajaga. See oli erakordne kogemus! Lauludes ja tantsudes väljenduv siiras rõõm tõmbas kaasa mitte ainult ristirahvast, vaid ka kohale tulnud kuulajaid, kelle hul gas oli nii lapsi, naisi kui ka mehi. Mõni aeg tagasi pidas Eesti Evan geelne Allianss vajalikuks ellu kut suda misjoni toimkonna, tundes suuremat vastutust misjonitöö eden damise suhtes. Loodetavasti annab see selgema sihi ka hõimurahvasteni jõudmiseks. Indrek Luide Eesti Evangeelse Alliansi peasekretär

 Fotod: Veiko Ilus

estis peeti hõimurahvaid ja nende kultuure tutvustavaid hõimupäevi esmakord selt juba aastal 1929. Nõukogude ajal katkenud traditsioon taaselustati 1989. aastal. „Hõimupäevade aegu sugulasrahvastega kokku puutudes teadvustavad paljud eestlased tugevamini oma rahvuslikku omapära ja kuulumist soome-ugri rahvaste perre, see süvendab ka meie austust oma keele ja kultuuri vastu. Venemaa soomeugri rahvastel aga süveneb Eestis käies ja neile osutatud tähelepanu nähes oma rahvuskultuuri väärtustamine,“ seisab Fenno-Ugria kodulehel.

Hõimurahvaste palvepäev Tallinna Jaani kirikus Kristlikud üritused leidsid 2012. aasta hõimunädalal aset mitmel pool üle Eesti. Hõimurahvaste palvepäeva on oktoobrikuu kolmandal pühapäeval tähistatud 2009. aastast alates. Palvepäeval kogunesid eri kirikute esindajad taas Tallinna Jaani kiri kusse oikumeenilisele palvusele. Muusikaga teenis ja jutlustas Ingeri Evangeelse Luterliku Kiriku misjonipastor Arvo Survo, lauludega esines mari rahvalaulik Anna Mišina. Üsna mitmes soome-ugri keeles kõlanud piiblitekste lugesid teiste seas ka Ungari ja Soome suursaadikud. Pärast palvust avatud misjonikohvikus kasutati aega omavaheliseks suhtlemiseks, tutvuti näitusega ja kuulati hõimurahvaste juurde korraldatud misjonireiside muljeid.

1. Pühakirja loeb Soome Vabariigi suur saadik Aleksi Härkönen. 2. Mari rahvalaulik Anna Mišina. 3. Hõimurahvastele pühendatud näitus pakub huvi ka lastele. 4. Kirikute esindajad palvusel. 5. Pühakirja loeb Ungari suursaadik Erik Haupt. 6. Misjonikohvikus ootab kaetud tee- ja kohvilaud.

Hõimurahvaste Aeg • Nr 9

Rahvakultuur suudab kanda Kristuse risti  Tekst: Arvo Survo Jeesus astus nende juurde ja kõneles neile: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.” Mt 28:18-20

õukogude perioodil maatasa tehtud, otsekui elusalt mae tud Ingeri Kirik on siiamaani suhteliselt väike, kuid talle on Jumala poolt antud suur ülesanne: algatada misjonitööd Uurali rahvaste keskel ja laiemaltki, kuni Siberi ja Kaug-Idani välja. Praegu on siin jumalateenistus tel vene keele kõrval kasutusel umbes kümmekond teist keelt, millest üle poole on meie hõimukeeled. Jumalal on kõigele oma täpne aeg, ehkki meie inimliku mõõdupuu järgi Tema abi tihti hilineb. Meiegi oleme saa nud seda kogeda oma rahva ja kiriku saatuses, aga laiemaltki. Jumal on see, kes kogu maailma saatust valvab ja ka juhib: Sel päeval sa ütled: „Ma tänan sind, Issand! Sa olid küll vihane minule, aga su viha pöördus ja sa trööstisid mind. Vaata, Jumal on mu pääste! Ma olen julge ega karda, sest Issand Jumal on mu tugevus ja kiituslaul, ja tema oli mu päästja.” Te ammutate rõõmuga vett päästeallikaist. Ja sel päeval te ütlete: „Tänage Issandat, kuulutage tema nime, tehke teatavaks rahvaste seas tema teod, tunnistage, et tema nimi on kõrge! Ülistage Issandat, sest tema on teinud suuri asju, saagu see teatavaks kogu maal! Hõiska ja rõkata rõõmust, Siioni elanik, sest Iisraeli Püha on teie keskel suur!“ (Js 12:1-6) Seda tõestab ka sõnum, mis kõlas Kar jala Petroskoi koguduses 1988. a Soome teoloogi Lennart Pinomaa kaudu: „1992. aastal on taas olemas Ingeri Kirik ja Eestigi on siis iseseisev!” Sõnum täitus täpselt: meie Kiriku iseseisvus taastati 1. jaanuaril 1992. Ka Eesti oli juba neli kuud jõudnud ehitada oma elu iseseis vana. Usun ja kogengi, et ka Venemaale ja selle rahvastele tahab Jumal pärast 70 aastat kestnud ateismiperioodi anda uusi vaimulikke ülesandeid. Püha Sõna on prohvetlikult kuuluta nud vabadust, mida Jumal kõigile rah vastele ja hõimudele pakub: vabadust Hõimurahvaste Aeg • Nr 9

surma, patu ja selle maailma vaimu ahe laist. Kõrgeim vabaduse vorm ongi hinge ja vaimu vabadus! Misjon ei tähenda lii kumist põhjast lõunasse, Euroopast Aaf rikasse või Aasiasse. Misjoni olemus on liikveleminek valgusest ja koos valgu sega pimeduse keskele, et seda võita. Niimoodi on esimene misjoniobjekt ini mese enda süda ja hing, sest pimedust leidub iga langenud inimese sisemuses. Jeesus ütleb: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad ...” Evangeeliumi kuulu tamisega ei kutsu ta rahvaid ja hõime ebamääraseks kirjuks rahvajõuguks sulatama, nii nagu omal ajal prooviti poolvägisi „luua“ nõukogude rahvast. Kristus kutsub meid kuulutama rahvaile just nende rahvastena: „Tehke Minu jüngriteks kõik rahvad ...”. See tähendab ka seda, et igal rahval peaks olema võima lus kuulda päästesõnumit tema enda keeles. Kristlastena ehk Kolmainu Juma lasse uskujaina ning Püha Piibli autori teedi tunnistajaina oleme üks rahvas, hoolimata eri konfessioonidest ja keel test. Täiuslikuks saab see ühtsus lõpli kult siiski alles Taevariigis! Iga rahva pöördumine Kristuse poole on üldiselt pikaajaline protsess, mille jooksul rahvuslik usund, paganlus, taan dub pelgalt mütoloogiaks ehk legendide kogumikuks. Nii näiteks on tänapäe vaste muinasjuttude juured tihti just muinasusundis. Neil lugudel on igas kultuuris oma roll, aga ka omad piirid. Kristlikuks saanud rahva rahvuskul tuur saab ülalmainitud protsessis otse kui mäeks ehk aluseks, millele laskubki Kristuse Rist. Kui evangeeliumi sõnum tungib sügavale rahva vaimsusse, hak kab see kogu rahva hingeelu õnnistavalt muutma ja valitsema. Tänapäeval tun nistatakse kiriku poolt möödunud sajan ditel tehtud vigu, kui sõnumi kuuluta misel tihti ei arvestatud rahvakultuuri koodidega, rahva enda vaimulaadiga. Juba iidsel ajal hakkas inimkonna hin ges ja vaimus hämarduma Ainujumala pilt. Jumala au hakkas purunema, jagu nedes paljude eri jumaluste vahel. Iis raeli rahvale, ainsale kõigi rahvaste seast, sai osaks õnnis ülesanne: säilitada läbi aastatuhandete usk Ainujumalasse. Jumal kui Kolmainus avanes alles hiljem kristluses ja Kristuse kaudu.

Kui Jumal meile midagi avab, kaas neb sellega ka meie vastutus. Me ei saa „unustada“, et meile kui kristlastele on avatud Jumala sisemine olemus, mis on ühtaegu nii Ainus kui ka Kolmainus. See on nagu põlev küünal, mille keha sümboliseerib Jumal-Isa, taht Poega ja leek Püha Vaimu. Ei ole olemas põlevat küünalt, kui üks nendest komponenti dest on puudu. Põlev küünal on alati kolmainsus. Ka inimene on Püha Sõna järgi kolm ainsus: tal on ihu, hing ja vaim. Ihu on nagu küünla keha, hing aga nagu taht, mis tervet küünalt läbib. Vaimuleek põleb aga ainult usklikus inimeses, süt tinuna Jumala Sõnast ja Vaimust. Mitte usklik inimene on seega nagu küünal, mis ei põle. Kui ta pole veel uskuma hakanud, on ta nagu küünal, mida ei ole veel süüdatud. Kõige hullem on aga see, kui inimene on Jumalasse uskunud ja siis sellest taganenud. Sel juhul on ta nagu kustunud tahiga küünal, aga kustunud taht muutub kõvaks ja kipub koguni murduma. Siis võib juhtuda, et hiljem polegi enam võimalust süttida ... Ka rahvas on kolmainsus: umbes mil jon eestlast on kui küünal, eesti kultuur ja keel on selle küünla taht ja usk Juma lasse on leek. Rahval ilma kolmainsuseta pole tulevikku ega õnnistatud olevik kugi. Soovin palvetades, et eesti rahvas ning iga meie hõimurahvas oleks oma olemuselt kolmainsus: et meie rahvad kasvaksid ja tugevneksid, et neil oleks rikas, arenev kultuur ja keel, ning üle kõige põleks selge leegina nende usk Jumalasse! Aamen. Ingeri Evangeelse Luterliku Kiriku mis jonipastor Arvo Survo lühendatud kujul avaldatud jutlus sai peetud hõimurah vastele pühendatud oikumeenilisel pal vusel Tallinna Jaani kirikus 21. oktoob ril 2012. a

Arvo Survo

Leelomissa Sutlepa kabelis  Foto: Mati Bärenson 20. oktoobril 2012. a toimus Eesti Vaba õhumuuseumi Sutlepa kabelis korpimessu ehk regivärsiline leelomissa esi isade stiilis, mida juhatas Arvo Survo. Kohaletulnud elasid lauludele huviga kaasa. Nii mõnigi missal osalenu sai üllatava kogemuse osaliseks, mõistes, et evangeeliumisõnum võib inimhinge ka rahvatraditsiooni kaudu sügavalt puudutada. „Misjonitöös on väga oluline kasu tada seda, mis rahvale hingelähedane,“

on Arvo Survo öelnud. „Kristlikku sisu ei ole vaja pakkuda võõras pakendis. Läänemeresoomlaste aladele jõudnud kirik oleks pidanud juba algsajandi tel võtma jumalateenistustel kasutu sele regivärsilise missa. Regivärss on ju meile igiomane, ja piisab ühest luge jast või lauljast, keda teised järele kor davad. Sisu on küll kristlik, aga me lau lame viise, mis helisevad me hinges juba vanaema hällilauludest!“

Kolm päeva ühise perena Tartus  Fotod: Anu ja Juha Väliaho kogu

oome-ugri rahvaste sõpruse tähis tamine iga aasta oktoobrikuus on erilaadsetest kultuuriüritus test kokkupõimitud suurepärane hõi mupärg. Erinevate rahvaste laulud ja tantsud, rahvariiete kirevus rõõmus tas südant ja silma ka 2012. aastal. Tar tus olid seekord mitmekesise hõimu programmi seas esimest korda kavas ka kristlikud üritused. 17. oktoobril korraldasid kauaaeg sed hõimurahvaste misjonärid Anu ja Juha Väliaho Tartu Pauluse kiriku tiib hoone saalis misjoniõhtu. Koos osaleja tega vaadati slaidiprogrammi soomeugri rahvaste elust Venemaal, lauldi eesti- ja marikeelseid laule. Üles oli seatud rikkalik käsitöönäitus eseme tega Marimaalt, Udmurtiast, Komist ja Mordvast. Suur osa näitusest kajastas vaimuliku kirjanduse tõlkimist erine

Udmurdi laulja Maria Korepanova, mari laulik Anna Mišina, handi arhailisi laule esitanud Uljana Šulgina ja eesti lauljatantsija Jaanika Oras.

Anu ja Juha Väliaho

vatesse soome-ugri keeltesse. Huviga kuulati juttu Piibli tõlkimisest ja sir viti juba ilmunud piiblitõlkeid. Tee lauas istusid Jumala poolt loodud rah vad – eestlased, venelased, marid ja udmurdid – ühise sõbraliku perena koos. 18. oktoobril korraldas Tartu Soome koguduse pastor Urmas Oras hõimu õhtu Tartu Ingeri Majas. Anu ja Juha Väliaho rääkisid misjonitööst hõimu rahvaste juures, mari rahvalaulik Anna Mišina laulis marikeelseid vaimulikke ja rahvalaule. Urmas Oras esitas vanu vaimulikke rahvaviise. Näha sai käsitöö ja muusikainstrumentide näitust. Õhtu pärliks oli Eesti ingerisoomlaste ansam bel Röntyskä. Rahvarõivais mehed ja

naised laulsid ja tantsisid laulude saa tel vanu ingerisoome rahvatantse. Õhtu lõppedes suundus kogu rõõmus selts kond Tartu Genialistide klubisse, et ise esineda ja teiste hõimurahvaste esinda jate rikkalikust kultuuriprogrammist osa saada. 19. oktoobril toimus Tartu Pauluse kirikus Anu ja Juha Väliaho ning mari rahvalauliku Anna Mišina eestvedami sel kristlik noorteõhtu. Vaadati video meenutusi suvistest laste ja noorte muusikalaagritest, lauldi. Anna õpe tas kõigile mari rahvatantse. Oli väga lõbus; sooviti, et selliseid ühiseid hõi muõhtuid oleks veel tulevikuski. Tartus elab ja õpib väga palju soome ugrilasi. Hea, et vähemalt kord aastas on võimalus kõigil selga panna oma rahvariided ja tunda ennast Eestimaal ühise hõimuperena.

Hõimuõhtu esinejad Ingeri majas

Hõimurahvaste Aeg • Nr 9

Kristlased põhjahandi kultuuris  Tekst: Andrus Kask  Fotod: Andrus Kase kogu Tänane handi kristlik kogukond Uuralite taga Jamali Neenetsi autonoomses ringkonnas on kujunenud eri rahvusest kristlaste koostöös. Eestlaste jaoks võib ühise töö alguspunktiks lugeda aastat 2003, kui Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilise Seminari tudengid sõitsid koos Rootsi misjoniorganisatsiooni Ljus i Öster misjonäridega lühiajalisele misjonireisile Lääne-Siberi põhjaossa. Aastate jooksul on eestlastel tekkinud kontaktid nii külades kui ka tundras elavate hantidega. Metodisti kiriku liige Andrus Kask on Obiäärsete külade hante nii palju külastanud, et nii mõneski külas peetakse teda lausa omainimeseks. 2013. aasta jaanuaris viibis Andrus Siberis esimest korda koos abikaasa Jelenaga.

egade jooksul on kristlikus mis jonitöös kogetud nii edu kui ka ebaõnnestumisi. Misjonitöö on tihti seotud strateegiliste plaanidega, mida misjonipõllul püütakse ellu raken dada. Seejuures on oluline, kui suurel määral suudetakse eesmärk ja selle saa vutamine sobitada kohaliku kultuuri, selle olustiku ning väärtustega. Vastasel juhul võib plaanide elluviimine hoopis kahandada kultuuris olevaid väärtusi või isegi allutada kultuuri enda. Kristliku misjonitöö keskmeks on evangeelium. Evangeelium toob kaasa muutusi sotsiaalsetes suhetes, mis alga vad kristlusesse pöördunud inimesest endast, tema positsioonist perekonnas ja kogukonnas tervikuna. Muutuseid saavutatakse tihti läbi kriiside ja konf liktide. Evangeelium on hea sõnum. Kuidas anda sõnumit edasi nii, et see kõnetaks inimesi nende enda kultuuris? Mil vii sil kõnetab hea sõnum handi kultuuris ja kuidas seda kanda edasi hantide iga päevaelu kaudu?

Keskkondlikud mõjud ja ajaloolis-poliitiline taust Põhjahandi kultuuris nagu mitmetel teistel põhjarahvastel on keskkondlik mõju ning sotsiaalsete suhete tugevus ja piirkonna ajaloolis-poliitiline taust omavahel mitmeti vastastikku seotud ning sobiva misjonistrateegia valimine eeldab selle seose tundmist. Hõimurahvaste Aeg • Nr 9

Andrus Kask koos abikaasa Jelenaga Obi jõe ääres 2013. a talvel

Jamali Neenetsi autonoomne ring kond on tuntud karmi looduse ja rik kalike maavarade poolest. Veel enne 20. sajandit elasid handid vabalt looduses, tegeldes peamiselt kalapüügi ja põhja põdrakasvatusega, kuid metsik loodus on ligi meelitanud nii turiste kui ka riiklikku tööstust. 1970. aastatel hakkas gaasijuhtmete ja naftaväljade rajamine põlisrahvaste olukorda majanduslikult ja demograafiliselt tugevasti mõjutama. Põhjarahvad on üldiselt omandanud ekstreemsetes kliimatingimustes ellu jäämise mehhanismi ning kujundanud ümbritsevas keskkonnas toimiva kul tuuri, kuid suurriigis toimuvad majan dusreformid on väikerahvaste sot siaalmajanduslikku olukorda oluliselt õõnestanud, suurendanud haigestumist ning lühendanud keskmist eluiga. Seo ses naftaja gaasitootmisega on põhja põdrakasvatajatel kasutatavad maad kindlate marsruutidega ära jaotatud ning üldjoontes võib öelda, et põdrakarjad vähenevad. Kaluritele kehtestatakse jär jest rohkem püügipiirangud, samas on bensiini hind liiga kõrge ning püügist saadu ei kata kulutusi. Karusloomade nahku enam vastu ei võeta ja see kahan dab oluliselt äraelamisvõimalusi, mida loodus ometi pakub. Üldine tööpuudus sunnib elanikke otsima uusi alterna tiive, samas ei leia küladesse elama asu nud handid täna erialast tööd ja pöördu vad tagasi kalapüügi juurde, et kuidagi elatist teenida.

Obi jõe põhjaosa juurutamine õigeusku algas 18. sajandi alguses, kui tsaar Peeter I andis välja ukaasi Obdorski (praegune Salehard) vürstidele, kutsu des neid pöörduma õigeusku. Vürs tid keeldusid kutsele vastamast. Samal aasta lõpus hakkas Tobolski metropoliit tsaari käsul levitama evangeeliumi ja hävitama loodususundi pühapaiku, et ehitada nende asemele kirikud ja palve majad ning seada üles ikoonid. Nendele, kes soovisid ristitud saada, anti ande. Metropoliit pidi aga tunnistama ebaedu, sest aasta lõpuks olid ristimisega nõus tunud vaid mõned ostjakid (handid). Misjonäre koheldi julmalt. Tsaari järg mise ukaasi kohaselt tuli juba põletada kõik ebajumalad, vastupanu puhul ootas ostjakke surmanuhtlus. Misjonitööl oli seega kaks strateegilist võtet – ühelt poolt käsk hävitada kõik, mis ei ole seotud kristliku usuga, tei salt aga kingitused ja soodustused risti usku, antud kontekstis õigeusku pöör dunutele. Aastatel 1712–1713 reisisid misjonä rid koos kasakatest kaitsesalgaga. Põle tati puust iidoleid ning ristiti 30 ini mest. Ristimata handid ja samojeedid (neenetsid) osutasid vastupanu, tap sid ja riisusid oma ristitud kaasmaa lasi ja vaimulikkonna juhte. Katariina II ukaaside kohased misjonikatsed jäid pinnapealseks; sajad põlisrahvaste pere konnad põgenesid tundrasse. Nii tõi

Põhjahantide kokkupuuted kristliku misjoniga Põhjarahvaste esimesed kokkupuuted kristlusega ulatuvad 12.–14. sajandisse.

Põhjapõdrakasvatajate lapsed kasvavad üles hoopis teistsugustes tingimustes kui paljud teised.

kiriku töö põlisrahvaste seas kaasa konflikte, mis olid enamasti kultuuri mittetundmise ja karmi vastandamise tulemus (põliselanikke vastandati venelastele ja komidele). 1830. aastatel hakkasid misjonitöö vormid muu tuma. Põhja aladele sõi tis Tobolski vaimuliku seminari lõpetajaid, kellest mõned tundsid kohalikku keelt ja otsustasid põlisrahvaste keskele elama asuda. Kiri kute juurde rajati koole, et õpetada las tele muuhulgas ka pühakirja tõdesid, liturgiat ja sümboleid. Liturgia läbivii miseks hakati rändkirikuna kasutama kogudusetelki. Hiljem lubati vaimu likele veel teatud kogus põhjapõtru, mõned tšummid ning isegi paat koos aerudega. Vaimulikkond püüdis oma tegevust edendada ka ilmaliku juht konna kaudu. Tobolski ja Siberi pea piiskop pöördus Tobolski kuberneri poole nõudega lõpetada politsei abil kõik ebajumalakummardamised ja veri sed ohverdamised. Vastuseks saadi, et see käsk laieneb ainult ristitud inimes tele, sest selline nõue paganate suhtes ei kannaks endas kristluse vaimu. Ürikutest on selgunud, et oma lapsi eelistasid handid ristida väiksena ja nägid ristimise kaudu end andvat Vene Jumala või Nikolai Jumala valitsuse alla. Matusekombed seevastu säilitati tradit sionaalsetena. Vaatamata kõikidele pingutustele lei dus nõukogude aja alguseks hantide kodudes nii iidoleid kui ikoone. Nõu kogude võim võttis ette karmid meet med – šamaanid tapeti või saadeti van gilaagritesse. Tihti viidi peale šamaani kodust kaasa ka teised meessoost pere

Handi kultuuris on töökus palju olulisemal kohal kui positsioon.

liikmed. Pole teada, kas põhjuseks oli üksnes hirmu külvamine või kartus „mantlipärijate“ võimalikkuse ees. Kui pärast Stalini surma anti välja amnes tia, et kinnipeetud võivad koju tagasi pöörduda, oli paljudel juhtudel pereisa, vanaisa või vennad ammu maha lastud. Põhjarahvaste seas viidi süstemaatili selt sisse koolihariduse, kollektiviseeri mise ja kommunistliku ideoloogia juu rutamisega seotud reforme. Möödunud sajandi 30.–40. aastad tõid kaasa põh jarahvaste (hantide ja neenetsite) nõu kogude võimu vastase ülestõusu, mille üheks oluliseks tõukeks oli koolide raja mine ja laste väevõimuga äravõtmine. Nagu mitmetel väikerahvastel, viidi ka hantide lapsed väevõimul internaati desse, kuhu nad jäid tihti 7.–9. kuuks.

Kuidas ehitada kogudust põhjahandi kultuuris Mitmed näited ajaloos kinnitavad, et edukas misjonitöö eeldab misjonipõllu tundmist, st kohaliku kultuuri tundmist, elanike mõistmist. Üks olulisemaid tegu reid on kohaliku keele valdamine, iga päevaelus osalemine ja sellega seondu vate toimetuste ning kultuuriväärtuste tundmine. Kristliku misjoni sisuks on tuua eri rahvusest ja kultuurist inimesed Kristuse

juurde. Milliseid meeto deid või strateegiaid kasutada? Kristus läkitas jüngrid välja. Aga enne läkitamist tuli ta ise jüng rite juurde, elas nendega koos ja õpetas neid, val mistades neid tulevaseks missiooniks ette. See on pigem osadus ja sõprus kui strateegia ja plaanid, mis tuleb rangelt teatud konkreetsel ajal ellu viia. Hantide elu on seotud loodusega. Nendega töötades on oluline järele mõelda, kas neid peab tingimata viima kivihoonesse, panema nad altari ette ning andma kätte muukeelsed laulu raamatud. Kui nad on harjunud istuma ringis kolde ümber või laua taga, siis pigem võikski see nii olla. Oluline on tuua inimesed Kristuse juurde, neid jul gustada ja õpetada. Enamasti puudub hantidel kristlik sõnavara, mistõttu on väljakutseks asja kohaste vastete leidmine või sõnade loo mine. Näiteks Priuralski ja Šurõškarõ rajoonis on hantidel oma murre, kum maski murdes on ligi 4000 sõna (näi teks eestlastel on olenevalt haridustase mest kasutusel 20 000 kuni 50 000 sõna). Kord proovisid handid laulda läänemaa ilmas tuntud ülistuslaulu ning kitarrist jäi hätta, sest hantide rütm ja tonaalsus ei sobitunud sellesse stiili. Kas hantidel on õigus ise valida endale muusikariis tad? Paljud on trummid kui šamaanide tööriistad kõrvale heitnud, kuid kuidas oleks põhjapõdramaost tehtud kõristiga? Hantidega töötades olen aastatega sel geks saanud, et kui inimene saab usus tugevaks, siis on ta suuteline ka teist ini mest usule tooma. Oluliselt viljakand vam on mitme aasta jooksul panustada kolme-nelja perekonda, kui ühel päe val lihtsalt 50 inimest ristida. Alevis või

Siia tuleb Karatuzi kirik. Fotod: Tiit Salumäe kogu

Hõimurahvaste Aeg • Nr 9

linnas on lihtsam öelda, et kell 11 on teenistus, aga looduses elavad handid on orienteeritud mitte külarütmile, vaid loodusele. Juuli lõpus on näiteks teatud lühike periood, kui nad peavad minema metsa murakate järele – need on talvel hantide vitamiinideks. Samamoodi varu takse teatud ajal liha, kala, teetaimi ja muud, mida loodus neile pakub. Kogukonna toetusel on nomaadide ühiskonnas oluline tähtsus. Kui kogu konnas elab näiteks kümme perekonda ja üks inimene pöördub, võib selle ühe inimese seisukord kogukonnas muutuda kriitiliseks. Siinkohal on nii misjoniga tegelevatel ümarlaudadel kui ka misjonä ridel mõtlemisainet, millist teed minna. Handi väärtuste süsteemis on töökus palju olulisemal kohal kui positsioon. Siinne aja mõiste on lääne inimestele alguses tabamatu. Jääb mulje, nagu oleks põlisrahvastel alati aega ja nad ainult pikutavad. Aga nendega koos elades

märkad, et nad teevad kogu aeg midagi. Nad toimetavad küll „teistmoodi”, aga kas võõras mõistab, et siin on teistsu gune kliima, mis juba iseenesest paneb inimesi asju tegema erineval moel? Paari saja aasta jooksul on kõnealuse piirkonna misjonärid kohati taibanud, et kirik elab ja liigub koos kogukonnaga. Nüüd jääb küsimus, kas ja millises keeles kõlab kiriklik sõnum hantide igapäevaelus – kas õigeusu või protestantide keeles, liturgia kaudu või mõnel muul viisil? Misjon algab Jumala poole pöördunud inimesest, kes läheb hea sõnumiga teise inimese juurde. Kristlik sõnum välistab surve ning kontrolli, kuid seab piirid ja sihid armastusega. Kristlaskonna kuju nemise ning jätkusuutlikkuse aitab mis jonär kujundada kohalikel endil. Tähtsad on meetodid: kuidas minna, mida viia ja mida mitte, mida endast maha jätta. Tegelik misjon toimub aga siin ja praegu, sest ajad ja ühiskonnad muutuvad, koha

Pikk tee Jumalani „Olen hant, põline karjakasvataja!“ Valentina Telikova hääles kõlab seda öel des uhkusetunne. „Mu vanemad kas vatasid põtru. Meid, lapsi, oli üheksa ja meiegi õppisime selle töö varakult ära. Seitsmesena viis isa mu Ovgortisse kooli, kuhu koos õdede-vendadega jäingi. Üks nes suveks tõi isa meid pere juurde tund rasse. Vene keelt ma kooli minnes ei osa nud, aga õppisin ruttu. Jätkasin õpinguid Hantõ-Mansiiskis, minust sai põhikooli õpetaja. Vanemad elasid hantide kommete kohaselt vaimudele ja esivanematele ohverdades. Kui me lastena kodust lahkusime, saime igaüks puunuku-kodujumala kaitsjaks kaasa. Abiellusin handi nooruki Dmit riga, meil sündis kaks poega. Lapsed olid alles väike sed, kui mees suri südameraban dusse. Juba abikaasa kaotus oli suur šokk, aga järgmine oli juba ootel: noorem poeg suri 12-aas taselt vähki. Pärast poja surma vajusin pimedusse, eluisu kadus. Mõned sugulased olid saanud usklikeks ja rääkisid mulle Jeesusest, aga Hõimurahvaste Aeg • Nr 9

ma ei kuulanud neid. Mul oli kinnisidee saada surnud pojaga kontakti ja hakka sin käima okultismiseanssidel. Õnneks Jumal siiski kaitses mind: mul ei õnnes tunud teispoolsusega ühendust saada. Lõpuks juhatasid usklikud mind Jee suse juurde. Mu usutee algus oli raske. Kord tuli üks usklik handi naine mulle külla ja küsis: „Miks sul kodujumalad on? Sa pead neist lahti saama!“ Ma polnud varem julgenud vaimude kättemaksu kartusel ebajumalaist loobuda, aga see kord otsustasin, et Jeesus suudab mind

Valentina Telikova

likud inimesed muutuvad, ka misjonärid muutuvad. Oluline on see, kuidas mis jonärid inimesi Kristuse juurde aitavad, st kuidas Kristus kultuuri tuleb ja kui das Teda vastu võetakse. Handi kogu dus ilma handi kultuurita ei ole handi kogudus. Iga misjonär võiks enne misjonipõllule minekut endalt küsida: kuhu ja miks ma lähen? Mida ma sinna viin? Mida ma endast sinna maha jätan?

Üks olulisemaid tegureid hantidega suhtle misel on osalemine nende igapäevaelus.

 Tekst: Anita Laakso  Foto: Andrus Kask kaitsta. Läksime külast välja ja heitsime nukud tulle. Hävitasin kõik okultismi teemalised raamatud ja esemed. Ebausu ja nõiduse sidemeist vaba nenud, tundsin tohutut rõõmu ja ker gendust. Hakkasin kõikidele Jeesusest rääkima. Soovisin väga Piiblit tunda ja astusin piiblikooli. Nüüd olen tegev piib litõlkimisel: minu ülesanne on koguda tõlgitu kohta tagasisidet. Reisin kuhugi hantide külasse ja peatun mõne tut tava juures, kuhu kutsun rahvast tekste lugema. Inimesed ei jõua ära imestada, et Jumal handi keelt räägib! Kuna nad Piiblit ei tunne, tekib neil kohe ka hulgaliselt küsimusi. Hantide meelest on ristiusk venelaste usund, aga emakeelne Jumala Sõna muudab olukorra kohe teiseks. Kui Jumal meiega juba meie keeles räägib, siis peame Teda uskuma ka, tunne vad inimesed. Usun, et meie rahva masen duse, enesetappude ja alkoho lismi põhjus on see, et me ei tunne Jumalat. Seepärast ongi oluline, et Piiblit handi keelde tõlgitakse,“ tõmbab Valentina otsad kokku. 9

Saami rahvas ja kirik  Tekst ja fotod: Gerard Willemsen

aamid elavad Norra, Rootsi ja Soome põhjapoolses osas Märkimisväärne osa saamidest nende riikide põhjaosas kuu ning Koola poolsaarel Venemaal. Saamide traditsioo lus lestadiusliikumisse, mis sai alguse 19. sajandil. Vastav nilisteks elatusaladeks on põhjapõdrakasvatus, jaht ja liikumine luterlike kirikute raames on väga konservatiivne kalapüük. Nende kultuuril on siiani palju ühist teiste põh ning välistab saami kultuuri väljendusvormide kasutamise. japõtru kasvatavate rahvastega Põhja-Siberis, vanasti elasid Uued algused nad telkide sarnastes püstkodades nagu teisedki rändrahvad. Keeleliselt kuuluvad saamid soome-ugri rühma. Harilikult 1990-ndatel aastatel hakkas elu muutuma. Norra ja Rootsi eristatakse 7 erinevat saami keelt, millest kolme räägitakse luterlikud kirikud hakkasid avanema saamilikele usuväljen Rootsis. Osal neist on väga vähe kõnelejaid, suurim on põhja dustele. Loodi saami organisatsioonid, et edendada kohalikku kirikuelu, eraldati vahendeid, alustati leppimisprotsessiga. saami 20–30 tuhande kõnelejaga. Sápmi, nagu traditsioonilist Saamimaad kutsutakse, koloni Rootsi Misjonilepingu Kirikus tehti sarnane algatus. Selles kiri seerisid skandinaavlased ja idas venelased alates 12. sajandist, kus oli aastatel 1880–92 saami misjon, kuid siis jäi see soiku. Aastal 1995 korraldati esimene saami jumalateenistus selles kiirema hoo sai see 16.-17. sajandil. Saamid pidid selle käigus kiriku raames Hemavani külas. Seejärel asutati saami töö lahti ütlema oma traditsioonilisest religioonist ja vastu võtma kristluse. „Ebajumalateenimist” karistati karmilt. Samas kasu rühm ja arendati ning koostati mitmeid tarvilikke kirikuelu tati saame kuningas Karl XII valitsusajal orjatööga võrrelda tarvikuid: raamatuid, kirikuelu tüvitekste, muusikat jm. Tehti vates tingimustes Lõuna-Lapi hõbedakaevandustes. Riigikirik algust ka saami teoloogiaga, kus võimaluse korral eelistatakse koostööd teiste kirikutega. osutus nii mõnigi kord sobivaks koloniseerimise tööriistaks. Aastal 2004 korraldasid Skandinaavia luterlikud kirikud Tõeline misjonihuvi saamide vastu tekkis alles 19. sajandil. Samas sunniti vähemalt Rootsis saami lapsi internaatkooli kõigi nelja maa saamide kokkutuleku Jokkmokis, kus teenis des peredest lahus õppima ning 20. sajandi alguses oli neil tusi peeti mitte traditsiooniliselt, vaid saamipäraselt. Kogu koolis emakeele kasutamine keelatud. Äärepealt oleks kogu neti mitte kirikusse, vaid ülisuurde avvu, saamipärasesse telki. Paljud väärtustasid seda kokkutulekut. Järgmisel, 2005. aas põlvkond oma keelest ilma jäänud. See oli rassilise bioloogia tal korraldas rühm saamidest kristlasi koos aeg (rootslaste leiutatud!), mis tõi kaasa saa Misjonilepingu Kirikuga (Mission Covenant mide ja teiste rahvaste tõsise riigipoolse diskri Church) 5. Põlisrahvaste Kristliku Maailma mineerimise. Preestrid olid tihti neil nn tead kokkutuleku Rootsis Kirunas. Ligi 50 põlis lastel abiks, kogudes luid saamide haudadest. rahva esindajad tulid ja tutvustasid oma Riigi ja kiriku tugev seos kolonisatsiooniajal kirikute ja ühiskondade väljakutseid ning tekitas omapärase olukorra. Ühelt poolt on tunnistasid koosolekutel eri põlistavandite valdav enamik Norra ja Rootsi saame nomi kaudu oma usku. Lisaks saamidele olid naalselt kristlased (nagu teisedki nende maade kohal inuiidid, mitmed indiaani hõimud, elanikud), teisalt puudus usaldus ajaloo ja maoorid, aborigeenid ja paljud teised. Sellest selle tõttu, kuidas kirik välistas saami kul kujunes imeline eri kultuuride ja eri usuväl tuuri. Keelati saamipärased usuväljendused jendusvormide ja Jumala ülistamise pühit nagu rahvalaulu (joik) ja trumm gievri abil. Gerard Willemsen

Hõimurahvaste Aeg • Nr 9

semine. Kohal olid ka mõned Venemaa saamid, kuid kahjuks mitte kedagi Siberi põlisrahvastest. Saami kirikuelu arendamisel on kaheks põhiliseks teemaks Piibel ja teoloogia. Piibel tõlgiti mõnesse saami keelde juba 17.-18. sajandil. Samas puudus nendes keeltes ametlik õige kirjanorm, originaalkeelte asemel tõlgiti skandinaavia keeltest ning tõlkijateks ei olnud mitte emakeele kõnelejad. Tänapäe val on need kahtlemata huvitavad materjalid, kuid kirikuelus neist kasu ei ole, sest sellisest keelest ei saada aru. 1980-ndatel aastatel kehtestati Rootsis ametlik õigekirjanorm kolme saami keele jaoks, mida räägiti ka Norras ja osaliselt Soomes. Õige kirja reeglid lepiti kokku rahvusvaheliselt. Seejärel on luule saami ja põhjasaami keeles avaldatud Uus Testament. Lõuna saami keeles on ilmunud ainult Markuse evangeelium, mõned piibliosad on tõlgitud ka teistesse keeltesse. Praegu tõlgitakse põhjasaami keelde Vana Testamenti, mis peaks valmima paari aasta pärast. Piibli täistõlget oleks aga vaja ka teistes keeltes, palju tööd on veel ees. Teine oluline teema on teoloogia. Kirikuelu arendades tuleb lähtuda teoloogiliselt õigetest otsustest. Näiteks küsimus, kas mõnd saami traditsiooni (nt trummi) sobib kirikus kasutusele võtta, nõuab teoloogilist läbikaalumist. Kuidas saami kogu kondades evangeeliumi kuulutada, nõuab teoloogilist hinnan gut. Kirikus nõuab iga asi teoloogiat. Antud juhul kannavad Euroopas rakendatavad teoloogiad lääne kultuuri pitserit, meil oleks aga vaja saami teoloogiat. Mõned aastad tagasi korral dasid Misjonilepingu Kirik ja tema Stockholmi Teoloogiakool põliskultuuride teoloogiakonverentsi rõhuga saami teoloogial, et toimuvat teoloogiliselt hinnata. Konverents hõlmas palju sid saame kahest riigist ning oli üliedukas. Selle aasta 16.-17. aprillil toimub Stockholmis järgmine põliskultuuride teoloo giakonverents. Seekord on korraldajateks Rootsi Kirik ja tema Johannelundi Teoloogiakool. Teemaks on seekord „Süü, vastu tus ja leppimine”. Lisaks esinejatele Skandinaaviast räägib oma kogemustest Siberi hantide keskel eesti pastor Andrus Kask. Meie palveks on näha tõelise saami kiriku sündi, mis ise oma elu ja traditsioone arendaks. Kirik Kristuse ihuna peab sün dima igasse kultuuri, evangeelium jääb ikka samaks. Tahaksin siin meenutada ühte 18. sajandi lõpupoole juhtumit, mille pani kirja Rootsi luteri vaimulik Pehr Högström. Kord kohtus ta ühe saami tüdrukuga, kes oli tol aastal varem mägedes põhjapõtru karjatanud. Ühel pühapäeval oli see tüdruk surmanud oma lõbuks mõned linnud. Kohe seejärel oli ta juurde tulnud üks

mees traditsioonilistes saami rahvarõivastes ja jalatsites ja öel nud: „Mida sa teed, on väär. Mine oma pere juurde ja ütle, et nad pöörduksid ja oma eluviisi muudaksid, muidu nad lähe vad põhja”. Tüdruku uurimise peale, et kes mees on, vastas too, et tema on see, kes lõi mäed, jõed, linnud. Tüdruk taolist sõnumit edastada ei tahtnud ning väitis, et teda niikuinii ei kuulata. Siis lõikas mees oma sõrmega märgi tüdruku kõrva lesta – mida see tähendab, teavad kõik saamid: niimoodi mär gistatakse omanikumärgiga põhjapõtru. Sellega sõnas mees sümboolselt: sa kuulud mulle, kes ma olen loonud kõik. Kõrv jäi veritsema ning see lõppes alles siis, kui tüdruk oli kodus perele sõnumi edastanud. Mõelgem, kuidas Jumal peaks näitama meile, kuidas kirik – tema ihu – jõuaks saamideni, saami riideid kandes, saami sümboleid kasutades. See imeline Pehr Högströmi üleskirju tatud lugu näitab meile teed. Kirikuil kulus rohkem kui kaks sada aastat, enne kui hakati selles suunas mõtlema. Tänapäeval arendatakse saamikeelseid liturgilisi tekste, otsides võimalusi siia lisada saami sümboleid. Me kasutame trummi ja joiku angloameerika ülistuslaulude asemel. Üri tame korraldada kirikuruumi saamipäraselt, istudes ringis, sümboolse lõkke ümber, kasutades põhjapõdranahku ja sarvi. Traditsiooniline jutlus võib olla rohkem saami jutuvestmise moodi. Oleme oma teed leidmas. Samamoodi võiksime töö tada koos teiste soome-ugri põhjapõdrarahvastega Siberis. Tulevikus võiks olla tore, kui need rahvad ja saamid oma vahel suhtleksid.

Saamid jumalateenistusel.

Põlisrahvaste Kristlik Maailmakokkutulek Kirunas.

Hõimurahvaste Aeg • Nr 9

Pärast jumalateenistust saamipärase telgi avvu ees.

Mari pastorite konverents  Tekst ja fotod: Mark Nelson

eil on suur unistus – näha soome-ugri kristlaste seas ühtsust, üksteise julgustamist ja palveid ning aktiivset koostööd ühise ülesande täitmisel – lunas tuse ja uuenduse toomisel meie hõimurahvastele. Oktoobris 2012 korraldas EEA misjonitoimkond Marimaal esimese kirikute vahelise pastorite konverentsi. Eesmärgiks oli kohtuda kirikute juhtidega, kes on ise marid või kel süda mel mari rahvas, ja võtta aega üksteise julgustamiseks, pal veks ja diskussiooniks. Teades, et erinevad kirikud Venemaal harilikult ükstei sega eriti ei suhtle, polnud meil alguses suuri ootusi. Aga kui rääkisime oma unistusest meie mari partneritega, saime üllatuse osaliseks. Selgus, et viis pastorit (2 luterlast, 1 bap tist, 1 nelipühilane ja 1 vabakogudusest) olid juba hakanud ühise palvetamise eesmärgil regulaarselt kohtuma. Jumal tegi juba oma tööd! Need viis pastorit olid Joškar-Ola luterlikus kirikus toi munud konverentsi korraldamisel kohapealseks osapooleks. Teades, et seesugune üritus on midagi uut, ei olnud põhjust loota rohkem kui 10-15 pastori osalemisele. Kui aga konve rentsipäev kätte jõudis, saabus 32 kristlikku juhti erineva test konfessioonidest üle kogu Marimaa – seega kaks korda rohkem kui oodatud! Maride vaimulikud vajadused ning kuidas kõige paremini viia evangeeliumi mari rahvani – need olid kõnelejate teemad päeva esimesel poolel. Seejärel tutvustas konverentsi eriküla line, komi pastor Daniil Popov komi evangeelse alliansi loo mist mõni aeg tagasi ning kõneles konfessioonide vahelise koostöö tähtsusest soome-ugri rahvaste võitmisel Kristusele. Kui olla aus, siis mõne osavõtja juures võis märgata mine viku pingete varju, kuid üldiselt valitses vaimuliku ootuse meeleolu. Esialgsele ebakindlusele vaatamata olid pastorid siiski avatud ja kogu südamest asjaga kaasas. Pärast lõunat istusime ringis ja kasutasime aega avatud diskussiooniks. Oli julgustav kuulda kristlikust tööst mari rahva seas, millest me varem midagi ei teadnud. Arutami sele tulid ühised evangeelsed projektid, mis algavad 2013. a suvel telgiteenistustega. On tähelepanuväärne, et see projekt ei tulnud arutlusele ühekordse ettevõtmisena, vaid esimese sammuna edasisel pikemaajalisel koostööl. Kuidas asjad kujunema hakkavad, seda teab ainult Jumal. Meie siit Eestist ei saa Marimaa kogudustele koostööd peale sundida, kuid saame pakkuda eeskuju ja julgustust. Me kõik oleme osa Kristuse Ihust, seega on ühtsuse taotlemine iga kristlase kohuseks. Soome-ugri kristlaskond Venemaal moodustab nõrga vähemuse, kellel tuleb palju tegelda ühe suguste igapäevaprobleemidega. Kui nad üksteist ei toeta, kui palju on neil siis lootust? Kui Jumal lubab, saavad pastorite või juhtide konverentsid meie hõimurahvaste töös loodeta vasti regulaarseks. Seekord toimus see Marimaal, järgmine kord ehk Udmurtias, Mordvas või mujal. Ühtsusepüüd teeb igaühe tugevamaks. Komi Vabariigis on juba loodud mitteametlik ühendus Komi Evangeelse Alliansi nime all. Kas kogudused Mari12

Elis järgivad seda eeskuju või mitte, on nende otsustada. Oluline ei ole ju nimetus ega vorm. Oluline on, et pastorid ja ilmikud tuleksid kokku palvetama ja teeksid võimalusel koostööd oma rahva päästmise nimel.

Misjoni- ja piiblikooli õpilaste ühislaul on heaks näiteks ühtsusest.

Avatud diskussioon pärastlõunal. Keskel pastor Daniil Popov.

Joškar-Ola luterlikus kirikus juhatavad avapalvet nelipühi, bap tisti ja vabakoguduse pastor.

Hõimurahvaste Aeg • Nr 9

Noored kohtusid Volga ääres 2013. aasta veebruaris toimus Marimaal Joškar-Olas juba teist korda Ingeri Evan geelse Luterliku Kiriku Uurali praost konna noortelaager. Laagrisse saabus noori Marimaalt, Udmurtiast, Mordvast, Tatarimaalt, Baškiiriast ja Peterburist. Olgu märgitud, et Baškiiria noored sõit sid 700 km kauguselt kohale autoga. Mullu samal ajal oli Ingeri kiriku Uurali praostkonna praostiks veel Juha Väliaho ja hüvastijätt meie pikaajalise tööga toimus just esimese sellise laagri ajal. Rõõmustasime, et kui meie tööaeg sealmail oli otsa saanud, oli kasvanud uus sugupõlv aktiivseid usklikke noori, kelle kätesse võisime rahuliku südamega kogudused jätta. Selle aasta noortelaagrisse tuli 1.-3. veebruaril kokku 75 inimest. Põhiteema oli ,,Liivast kiviks”, kus arutleti selle üle, kuidas Jumal võib tühisena näivatest asjadest teha suuri asju. Ingeri kiriku kogudused on üksteisest sadade kilo

meetrite kaugusele laiali pillutatud ja vahel tuntakse end neis üksikuna. Kokku tulles rõõmustati, et võime kuuluda ühte suurde kirikusse, kus Jumal meid oma sõna läbi ühendab. Peterburist tulid laagrit läbi viima mis jonipastor Ivan Laptev ja Artu Soittu. Seminaris jagati noortejuhtidele tarkust teemal „Töö ja teenimine“. Noori jul gustati koguduse töös kõhklusteta kaasa teenima, tuues eeskujuks Jeesuse, kes ei kõhelnud, kui võttis meie päästmise nimel oma risti kanda. Piiblitunnid olid kasulikud ja vahel ka lõbusad. Vaheaegadel lauldi ja män giti mänge, vaadati ühiselt filme Jumala tegudest ja õpiti palju uut. Tore oli koh tuda vanade sõpradega ja leida uusi. Osadus teiste noortega, kogemuste vahe tamine ning üksteise eest palvetamine on väga tähtis. Tänati Jumalat ja inimesi, kes aitasid laagrit korraldada. Kõlama jäi lootus, et kui Jumal lubab, korraldatakse

 Tekst: Anu Väliaho  Foto: Lasse Kuukauppi samasugune laager ka järgmisel aastal. Mitmel korral Eestitki külastanud mari diakon Aleksander Mitjakov, üks laagri korraldajatest, soovis eesti sõpradele palju Jumala õnnistust ja palus palvetada nende noorte eest, et nad ei häbeneks kuulutada sõnumit Jeesusest Kristusest.

Ingeri kiriku Uurali praostkonna noortelaager tervitab teid!

Noortemeedia kasvatab soome juurtega kirikut  Tekst: Piret Riim Ingeri kiriku noortemeedia Võbor on jõudnud uuele tasemele: soomlaste ja eestlaste toel alustatud ajakiri pandi esmakordselt kokku ainult oma jõududega. Vepsa juurtega Ksenja Kuzmina män gis jaanuari algul Peterburis kolme riigi noorte ühises meedialaagris vändatud lühifilmis peaosa. Mõnepäevaseid laag reid, kuhu noored kogunevad mitmesu guseid meediatöö oskusi omandama, on peetud kordamööda kolmes riigis alates 2010. aastast. Neis sündinud looming, viimasel ajal peamiselt video- ja foto graafiatööd, riputatakse noortemeedia veebilehele. Varem pandi kolme riigi noorte koos töös kokku ka ajakirja, mis ilmub neli korda aastas kõigis kolmes riigis. Soom lased olid need, kes eestlastele ja Ingeri kiriku noortele meediategemist õpetama asusid ning algul ka materjali tootmi sel toeks olid. Nüüd suudetakse ajakiri Võbor, mille vanem sõsar Soomes kan nab nime Nuotta ja Eestis Pluss, juba kõikjal iseseisvalt kokku panna. Hõimurahvaste Aeg • Nr 9

Luterlikku Ingeri kirikusse kuulumist peab Võbori vabatahtlike meeskonda kuuluv Ksenja peretraditsiooniks. Ema tõi ta siia juba lapsena, sest just sellesse kirikusse on nende suguvõsa liikmed kuulunud. Neiu abistab Peterburi Püha Maria koguduse pühapäevakooli töös. „Lapsed tunnetavad hästi, et see paik pole tavaline lasteaed või kool,“ kinnitab Ksenja. „Siin suhtutakse neisse armas tusega ja ka lastele meeldib iga päev kaaslastele jagada armastuse killukesi.“ Noortemeedia Võbor tegevtoimetaja, Soomes meediatööd õppinud Maria Savitskaja sõnul pole meedia ainus noortetöö haru, mis Ingeri kirikus vii mastel aastatel kiirelt areneb. Korral datakse mitmekesiseid laagreid, kuhu saavad osalejaid saata ka väiksemad kogudused, kes oma jõududega ei jõua selliseid läbi viia. Ühe projekti raames saavad noored toetada näiteks laste kodulapsi. Kirikus on esile kerkinud mis jonäriandega inimesi, kes oskavad lausa tänavatel inimestega usuasjust kõneleda ja neid kogudusse kutsuda.

Suurepärase väljanägemisega ajakiri Võborgi koos samanimelise veebilehega on hea ristiusu tutvustamise ja kogu dusse kutsumise vahend. „Varem käisid meie kogudustes noored, kes olid põhi liselt siinsete soomeugrilaste järeltulijad. Nad hakkasid kutsuma kaasa oma sõpru ja nood omakorda omi sõpru. Nii meie kirik kasvab – suhtlemise kaudu,“ selgi tab Maria. „Noortele on oluline, et nende tehtav ei jää kuhugi siseringi, vaid on rahvusvaheline ja arengupotentsiaaliga.“

Maria Savitskaja Foto: Sirli Lend

Ksenja Kuzmina Foto: Vassilissa Kuzmina

Uus algus, uued kontaktid SOOME-UGRI MISJONI- JA PIIBLIKOOLI II LEND ALUSTAS TÖÖD  Fotod: Mark Nelson 2012. a oktoobris esimesele kahenädalasele õppesessioonile kogunenud 21 õpilase hulgas oli marisid, udmurte, komisid, hante ja isegi üks sölkup.

eie, õppetöö korraldajad, olime enne uute õpilastega kohtumist väga põnevil, isegi veidi närvis. Erinevatest protestantlikest konfessioonidest saabunud tulevaste töötegijate tähtsust on võimatu üle hin nata. Selleks et soome-ugri kogudused

Luterliku koguduse noortejuht Tatjana kuulab loengut huviga.

oma kultuuriiseärasusi arvestades aktiivselt oma kogukonda teeniksid, on potentsiaalsete kristlike juhtide välja õpe väga olulise tähtsusega. Esimesel sessioonil toimus terve rida loenguid: Sergei Kudrin Venemaalt õpe tas evangelismi, Kaupo Kant Võrust vaimulikku kasvu, Kai Partti Soomest Sölkupid on samojeedi rahvas, kelle põlisusk on šamanism. Lõunapoolsed sölkupid asustavad peamiselt Obi lisajõgede alasid Tomski oblastis, põhjapoolsed sölkupid Jenissei äärset, Jamali-Neenetsi ja Handi-Mansi autonoomsesse ringkonda ja Krasnojarski kraisse kuuluvat regiooni. Traditsiooniliselt tegeldakse kalapüügi ja jahiga, põhja pool põhjapõdrakasvatusega. Sölkupi keel kuulub uurali keelte samojeedi lõunarühma. Uurali keelepuu teise haruna soome-ugri keelte kõrval võib sölkupi keelt lugeda meie kaugemaks sugulaskeeleks. Sölkupi keel (1641 kõnelejat) on tõsiselt ohustatud keel Lääne-Siberis. 2002. a rahvaloenduse põhjal elas Venemaal 4249 sölkupit, 2010. a on see arv 3649. Ljus i Österi 2004. a välja antud „Folkbokeni“ järgi on sölkupite seas vaid mõned üksikud protestantidest kristlased. Piiblitõlkeid sölkupi keeles on avaldatud kahel korral: Luuka 2:1-20 (2000. a), Johannese 1:1-17 (2008).

misjonitöö piibellikke aluseid ja mina Piibli ülevaadet. Sessiooni lõppedes sõitsid õpilased koju, et asuda loengutes omandatut praktiliselt ellu rakendama. Praktikaülesannete fookus oli seekord suunatud evangelismile. Järgmisel kahenädalasel õppesessioonil mais tut vutakse uute teemadega, mida seejärel jällegi püütakse konkreetsete ülesan nete täitmisega praktikasse rakendada. Usume, et Jumala abiga saavad õpi lastest kuue õppesessiooni järel küpsed ja kindlameelsed juhid, kes on valmis tegema häid asju Jumalale! Meie jaoks on uus lend uueks alguseks, kuhu iga uus õpilane oma potentsiaali kaasa toob. Kuidas nad hakkavad kasu tama seda, mida oleme neile õpetanud, näitab aeg. Kuid me teame, et igaüks nendest on osake heast plaanist, mis Jumalal hõimurahvastega on. Uus algus toob kaasa ka uusi side meid. Mulle pakkus eriti huvi kohtu mine mari õpilastega. Kui esimeses len nus oli Marimaalt vaid üks õpilane, siis seekord koguni üheksa. Nendest seitse tulid kogudustest, kellega eestlas tel puudusid siiani igasugused kontak tid. Tore, et on tekkinud uus ring mari kristlasi ja kogudusi! Seda enam, et need marid teevad aktiivselt tööd külades üle kogu Mari-Eli. Missugune on eestlaste roll uute side

Misjoni- ja piiblikooli direktor Mark Nelson

Evangelismialaseid teadmisi jagab Sergei Kudrin.

mete loomisel? Meie piiblikool aitab õpilastel arendada piibellikku ja teoloo gilist arusaamist ning suutlikkust raken dada oma usku soome-ugri kontekstis. Teisalt pakume soome-ugri kristlastele – maridele, komidele, udmurtidele, han tidele ja eestlastele – toetavat võrgus tikku, mille kaudu saadakse üksteiselt

Misjoni- ja piiblikooli õpilased (pildilt puuduolevad handid ja sölkup pole veel kohale jõudnud).

Hõimurahvaste Aeg • Nr 9

julgustust mitte ainult piiblikooli ajal, vaid ka edaspidises elus. Õpilased olid väga innukad! Mulle kui õpetajale pakub suurt rahuldust, kui õpilased õhinal õppematerjali neelavad; nende naeratused, põnevus, küsimused ja arutelude algata mine teevad rõõmu. Kuid õppesessioonid ei tähenda üksnes teooria õppimist. Iga päev algab mari-, komi-, udmurdi-, handi- ja eestikeelsete ülistuslauludega Jumalale, ja siis võib õpilaste nägudel märgata tõelist sära. Enamik viibis esimest

korda taolises soome-ugri kristlaste ühtses õhkkonnas ja tead mine, et nad ei ole üksi, tundub toetavat enam kui ükskõik mis loengutes õpitu. See tähendab, et ollakse vastu võetud, armastatud nii üksteise kui ka Jumala poolt. Minu lootus ja palve on, et need uued kontaktid maride, komide, udmurtide, hantide ja sölkupiga kujuneksid kest vaiks sõprussidemeiks, selleks et üksteist toetades ehitada ühiselt tulevikku, mida Jumal meie hõimurahvastele tahab anda.

Kõigekõrgem ilmub mansidele aina selgemalt  Tekst: Anita Laakso Lääne-Siberis Obi ja selle harujõgede kallastel elav mansi rahvas saab peatselt emakeelse Johannese evangeeliumi. Seni on neil olemas vaid Markuse evangeelium ja Piiblilood.

ilia Lombovozi külast jutustab: „Minu rahvas ei tunne Jumalat ega oska seetõttu Tema poole pöörduda. Alati leidub aga neid, kes Jumalat igatsevad. Minagi olin lap sena selline. Ehkki keegi Jumalast ei rääkinud, oli mul tunne, et kuskil on Kõigekõrgem Jumal, kes võib aidata. Isa tarvitas palju alkoholi. Kui olin pooleteise aastane, uppus ta jõkke. Peres oli meil palju lapsi, mina olin üheteist kümnes. Ema ei jaksanud meid kõiki kasvatada ja nii sattu sime internaati. Igatsesin tohutult koju ja palusin Kõigekõr gemat, et saaksin ema juurde. Juhtus ime: mind lasti koju! Lõpetasin kooli ja abiellusin. Asusime elama Sosva külasse. Sündisid lapsedki. Südames oli siiski tühjusetunne: igatsesin Jumalat. Ma ei teadnud, kuidas talle läheneda.

Siis kolisid meie külasse ühtäkki mõned usklikud ja hakka sid pidama koosolekuid. Mindki kutsuti sinna. Läksin, ehkki kartsin kõvasti: ma ei teadnud nendest ju mitte midagi! Seal usklike koosolekul kuulsin äkki Jumala kutset. Issand ise lei dis mu üles! Aasta pärast ristiti mind Sosva jões. Siis sõitis Sosvale Marja Taivassalo Piiblitõlkeinstituudist ja rääkis, et mansi keelde tõlgitakse Piiblit. See tundus häm mastav! Andsin tagasisidet Johannese evangeeliumi tõlke kohta, mis parajasti pooleli oli. Meie, manside jaoks on see, et Jumal räägib meie keelt, midagi täiesti uut! Mullu suvel tulid instituudist siia ka lindistajad, kes palusid mul evangeeliumitekste sisse lugeda. Mulle meeldis see töö. Mansi keelde on tõlgitud ka Jeesuse sünni lugu, mis samuti salvestati. Soovin neid salvestusi viia ka oma sugulastele Lombovozisse. Meie rahvas vajab hädasti Head Sõnumit ja on suurepärane, et seda tõlgitakse, trükitakse ja lindistatakse. Tänan Jumalat, et Ta pole meid unustanud!“

Udmurtidele on valmimas terve Piibel  Tekst: Anita Laakso Udmurdi piiblitõlkemeeskond on viimasel ajal sukeldunud Vana Testamendi teksti täpsustamisse ja parandamisse. Lisaks on tiim üle vaadanud 1997. aastal trükivalgust näinud Uue Testamendi tõlke. Ees ootavad tervikpiibli trüki ettevalmistused.

iiblitõlkija Mihhail Atamanov ehk Isa Mihhail on jõudu säästmata tõlkimisega tegelenud üle 20 aasta. Nüüd, lõpusirgel on ta hing tulvil tänu: „Piiblit ootavad kõik udmurdid – nii usklikud kui ka need, kellele kirikutee veel tuttavaks pole saanud. Me oleme lapsest saati kuulnud rää gitavat, et udmurdi keeles võib küll laulda, muinasjutte rää kida või koduseid asju ajada, aga millekski rohkemaks see ei kõlba, sest on liiga piiratud. Nüüd on udmurdi keeles Jumala armust välja antud juba mitmete piibliraamatute proovitrükid ning palveraamatki. Need on juba ammu otsas ja inimesed küsivad pidevalt, mil lal terve Piibel valmis saab. Hõimurahvaste Aeg • Nr 9

Piibel, Raamatute Raamat, on kõige väärtuslikum asi, mis ühel rahval üldse võib olemas olla. See on Jumala Sõna, maa ilma tähtsaim raamat. Piibli süvasõnum on õpetus Jee suse Kristuse kohta. Vanas Testamendis oodatakse Tema tulekut ja Uues Testamendis lähebki täide Tema saabu mine patust maailma päästma. Anita Laakso Andku Jumal, et udmurtide Piiblist tuleks kaunis köide, mis viib Sõna otse lugeja süda messe.“ Jumalateenistusi peetakse udmurtide kogudustes emakee les alates 2005. aastast. Seegi on olnud üks isa Mihhaili har ras unistus. Teine unistus – emakeelne Piibel – peaks jõudma lugejateni tänavu. 15

Mees mari vaimuliku muusika hälli juures  Tekst: Anu Väliaho  Fotod: autori kogu

ristlik muusika hakkas maride seas koos usu vabaduse ja jumala sõna kuulutamisega laiemalt levima 20 aas tat tagasi. Mari muu siku Venjamin Sahha rovi laul ,,Jumon üdör” räägib küll jumala tüt rest, kuid mitte Kolm ainu Jumalast. Maride esimesteks kristlikeks lauludeks said peami selt soome ja inglise keelest tõlgitud laulud. Üheks esimeseks mari rahva oma krist likuks muusikuks on Baškiiriast pärit Vassili Mihhailov Sadretdinov. Ta sün dis 55 aastat tagasi Amina ja Mihali 8-lapselise pere kolmanda lapsena. Pere elas Miškino rajooni väikeses mari külas Sosnovkas, kus isa oli tuntud karmoška mängijana, ema aga oma kauni hääle poolest. Kodus kõlas sageli laul ja pilli mäng. Vassili ema meenutab, et Vassili mängis karmoškat juba 4-aastasena ja külanoored kutsusid teda tantsuks män gima. Vahel võeti väike pillimees ka

Vassili Soomes Kemimaal

Vassili 2012. aasta mais, enne Eestist lah kumist

naaberkülasse kaasa ning toodi hilisel õhtutunnil magavana suurde kasukasse mässitult koju. Pill oli nii suur, et Vasja ise selle tagant inimesi ei näinud, nägi ainult kultuurimaja lage. Pärast kohaliku algkooli lõpetamist võeti andekas poiss õppima Ufasse muusika eriinternaatkooli ja hiljem kultuurikolledžisse, mille ta lõpetas estraadi ja džässi erialal saksofoni- ja klahvpillimängijana. Pärast lõpeta mist kuni pensionile jäämiseni 10 aas tat tagasi töötas ta saksofonimängija, dirigendi ja solistina siseministeeriumi orkestris. Vassili on olnud Tšetseenia sõjas ning töötanud Ufa tuletõrjes naftaja gaasitulekahjude kustutajana. Ta on kahe poja isa ja Mila vanaisa. Kirikusse tuli Vassili koos muusikust sõbra Konstantin Zainetdinoviga. Valu ning muresid oli mees leevendanud viina abil, kuni selline raske elu ta 2005. aastal infarktini viis. Koguduses leidis Vassili võimaluse alustada uut elu, ta ristiti Birski luterlikus koguduses 2006. aasta jõululaupäeval. Nii ta kirikusse elama ja Jumalat teenima jäigi, leides vabakutselise pensionäri seisuses muu sikuna meie juures uue kodu. Koguduse muusikaelu elavnes, peagi hakkas Vassili ise vaimulikke marikeel seid laule looma. Gospelmuusika val las oli talle eeskujuks Soome muusik

Pekka Simojoki. Hingesugu lus aitas sünnitada üha uusi laule. Vassili külastas koos meiega kolmel korral küm neid Soome kogudusi, kus esitas enda loodud muusi kat. 2007. aastal talletati koos eesti muusiku Matis Met salaga esimene CD-plaat „Ilõsh vüd“ (tõlkes eluvesi), kus Vassili juhatusel män gis ja laulis ansambel Sorta (tõlkes küünal) sisse 20 mari keelset laulu ja muusikapala. Vassili laulis, saatis ise klave ril ja akordionil ning mängis saksofoni. 2012. aasta veebruarikuus, kui lõpetasime töö misjonäridena, tuli Vassili koos meiega Eestisse. Ta elas siin kolm kuud ja aitas kaasa Keila luterliku koguduse Saue abikoguduse rajamisele. Loominguline tegevus on jätkunud: enne kodumaale naasmist lindistas Vas sili koos Matis Metsalaga Tallinnas teise mari vaimuliku muusika CD-plaadi, mis koosneb Vassili poolt Jumala kiitu seks loodud muusikast. Soovime talle Jumala armu ja rahu!

Vassili Mihhailov ja Pekka Simojoki

Hõimurahvaste Aeg • Nr 9

Setokeelne evangeeliumiraamat on pärimuse kandja

etokeelse evangeeliumiraamatu täienda tud ja uuendatud tõlke ilmumine aastal 2013 (tiraaž 800 eksemplari) on loomuli kuks jätkuks seto rahvusliku identiteedi tugev nemisel ja tugevdamisel. On väidetud, et oma keelse pühakirja maht on väikerahva rahvusliku teadvuse mahu väljendajaks. Kas see just päris nii on, ei julge mina küll väita, ent teatud indi kaator on see siiski. Loodetavasti ei jää neljast evangeeliumist koosnev raamat viimaseks seto keelseks pühakirjatõlkeks ning sellele lisandub terve Vastne Testament. Ja ehk sünnib setode sekka tulevikus neidki, kes võtavad vaevaks ka vanaheeb rea keelega tegeleda. Et saada kaante vahele Vana Testament. 1926. aastal ilmus vastuolulise saatusega luteri pastori Ernst Puusepa nelja evangeeliumiraamatu setokeelne tõlge, mida pisut keeleliselt toimetas Paulopriit Voolaine. Tõlge sündis mitte kreeka, vaid eesti keelest ja oli toonase kõne pruugi rohkuse ja saksapärasuste tõttu üpris eestipärane. Tolle evangeeliumiraamatu tiraaž oli väike ja seetõttu on selle väljaande leidmine tänasel päeval nõela heinakuhjast otsi mine. Et aga setokeelsete pühakirjatekstide kasutamine on leidnud viimastel aastatel üha enam liturgilist kasutust, siis on üpris loomulik, et setode kui õigeusu pärimusel püsiva rahva kirjavaras ning ka koduses kasutuses võiks evangee liumiraamat taas olla. Setode teadusliku uurimise ja omakeelse kirjavara kirjasta mise asutus Seto Instituut kirjastab 2013. aastal igal kuul ühe setokeelse teose, millest osa on varasemate raamatute taas trükid ja osa seni ilmumata või täitsa vastne seto kirjandus. Seto evangeeliumiraamat, vastselt nii tõlkeliselt kui keeleliselt üle kaetud ning tänapäeval kõneldavasse seto keelde ümber pandud, on selle raamatusarja – Seto Kirävara - esimene välja anne ja ilmus jaanuaris. Evangeeliumid toovad lugejani Kristuse ütted, tema eluga lõimuvad sündmused ja nende konteksti, tema õpetused ja sellest tuleneva moraali. Evangeeliumeil on üheaegselt tagasi vaatav, hetkeajaline ja tulevikku vaatav, prohvetlik iseloom.

Kreeka keeles on võimalik kasutada mõne Kristuse õpetuse või seisukoha puhul eri väljendusvõima lusi, sõnu, grammatilisi lahendusi. Lisaks kõigele on evangeeliumide tekste mitmetes kreekakeelsetes käsikirjades ja valik nende võimaluste vahel kohati dilemmasid tekitav. Siin oli tõlkimise raskeim punkt. Tuleb teha valikuid. Ja omakorda seto keeles peavad need valikud kõige täpsemalt seto rahva suhestu mist nendesse tekstidesse toetama. Seto vastse evangeeliumiraamatu keel väljendab suulisele katkematule pärimusele omase normee rimata ja sulustamata keele võimalusi ja püüab sellega võimalikult välistada eestikeelsetele piiblitõlgetele omaseid saksapärasusi või latinisme. Paul Hagu tegi siin tundliku keeletoimetajana ära määratu töö. Seetõttu kasu tasime vastse väljaande puhul nimekujusid, mis on omased Setomaa orientaalsele õigeusu kultuurile ja olnud või on tänapäevalgi siinses kasutuses. Ladina keel ei ole seto kul tuuriruumi kujundaja mingilgi moel ja seetõttu jätsime ladi nakeelsed nimed ladinapäraseks, otsekui oleks tegu välis maalastega. Heebreakeelsed nimekujud said aga enamasti võimalikult heebreapärase transkribeeritud kirjapildi, ilma et neid mõni Lääne kultuurkeel oleks vahepääl väänanud. On üpris selge, et soov omakeelse pühakirja tarvis peab tulema rahvuse enda keskelt. Nii see vastse evangeeliumiraa matu puhul ka oli ning see tähendab, et selle raamatu luge jad ei sea Setomaa eri nurkade külades kõneldavaid keele lisi erisusi ülemaks evangeeliumi sõnumist. Pühakirja tõlge ja toimetamine on nende inimeste valik, kes selle töö on ette võtnud. Küllap kõik lugejad ei pruugi olla päri ei tõlke, selles oleva nimekasutuse või raamatu lõppsõnas kirjeldatud meie lähenemisviisiga. See on üpris loomulik. Ent just see asjaolu avardab piiblitõlke võimalusi ning annab teistele valiku tõl kida teistmoodi, kasutades teisi keelendeid, teist kontsept siooni, lähtudes muudelt alustelt. isa Sakarias Leppik EAÕK Värska ja Saatse preester

Mari rahva õhtu Tartus  Foto: Anu Väliaho Kultuurielu edendamise sihtasutus Domus Dorpatensis korraldas maailma eri paigust huvitavate inimestega kohtumiste sarjas Meet The World 28. novembril 2012 Tartus mari rahva õhtu. Maride ajaloost, kultuurist ja tänapäevast pidas ettekande Marimaal sündinud Tartu Marilaste Liidu esimees Vassili Nikolajev. EELK mis jonär, diakon Anu Väliaho jutustas oma 20-aastasest elukogemusest maride seas Marimaal ja Baškiirias ning laulis eesti ja mari keeles vai muliku laulu ,,Ma olen väike karjane,“ mis vallutas maride südamed. Anul oli kaasas mari käsitöö- ja kirjandusnäitus. Vaadata sai A. Fedort šenko maride loodususundit käsitlevat filmi, mari neidude kvartett esitas rahvalaule ja -tantse. Ühises kohvilauas tänati toreda ürituse korraldajaid ja rõõmustati hõimurahvaste osaduse üle Eestimaal.

Hõimurahvaste Aeg • Nr 9

Rahvarõivais mari neiud

Misjonireisist Handimaale  Tekst: Anna Seifullina

el aastal olin suvemisjonil esimest korda handi rahva seas. Mulle avaldas see rahvas sügavat mul jet: nad on omapärased, lihtsad, töö kad; üsna tagasihoidlikud, kuid ometi külalislahked ja soojad. Hantide hinge elu võis näha õide puhkemas eelkõige rahvusliku kultuuri kontekstis tund ras, kus imetlesin sellele rahvale omast praktilist tarkust. Kogu reisi aja õpetas Jumal mind lootma enam Tema peale ja vähem enese teadmistele ja võimetele. See avaldus mitmel viisil. Rahalisi vahendeid olin kogunud murega juba paar kuud enne reisi. Kuid Jumal näitas, et Tema käes on kontroll ja et misjonitöö on kogudusliku ulatusega – see reis ei ole minu isiklik projekt, vaid meie ühine ettevõtmine: üks panustab palvesse, teine annetab raha, kolmas läheb ise misjonipõllule. Nõnda sain kokku kogu vajamineva raha: üks tuttav annetas vajalikust summast poole, teise poole sain nädal enne väljasõitu oma koguduselt, ja loomulikult toetas meie misjonigruppi ka misjonitoimkond. Järelikult ei kuulu ka misjonis saavutatud edu mulle, vaid pean andma au Juma lale ja Tema panustajatest kaastöölistele. Üldine elutempo Handimaal näis ole vat aeglane, minu lääneliku kiirustamise taustal oli raske sellise rütmiga leppida. Pidin arvestama, et asjad võtavad roh kem aega kui plaanitud. Esimesse tra ditsionaalse eluviisiga külla tulles olin kultuurierinevustest üsna üllatunud ja šokis. Kuid kultuuribarjäärid said vaid lattideks, millest üle hüpata, ning samas ka vahendiks inimsüdamete ligi jõudmi sel. Handi traditsioonilises peres viibides tundsin end kummaliselt teistsugusena, seepärast ei julgenud ma esialgu midagi

öelda ega teha, ainult jälgisin ja proovi sin matkida kohalikke kombeid. Algul ei osanud ma tšummi lahtigi teha, ka ei lasknud sääsed kaua ühe koha peal seista ja koerad kippusid õues asuvasse WCsse kaasa tulema. Kuid kohalike abiga ületasin need raskused. Positiivselt ülla tas mind laste kuulekus peredes ja küla kogukondlikkus töö ja toidu jagamisel, mida lääne ühiskonnas üha vähem mär gata võib. Meie külamisjonigrupp koosnes seits mest liikmest: Ljudmilla, Joonas ja mina Eestist, kolm inimest Komist ja kohalik hant Valentina. Esimesena sõitsime tee nima Pitlerisse, mis on tüüpiline väiksem küla kooli ja hulga eramajadega; kogu dust seal veel ei ole. Eesti misjonirühm on korra Pitleris käinud, sellest ripub kohaliku kooli soome-ugri näitusesaalis elava mälestusena ühisfoto. „Meid ei ole unustatud!“ hüüab mu süda. Päev enne meie saabumist oli Pitleris juhtunud suur õnnetus – uppus kaks meest, politseinik ja kehalise kasvatuse õpetaja. Seda ei pandud halvauskselt

Anna mängib tšummis lastega.

Remondi läbinud „misjonikaater“ alustab sõitu Salehardi sadamast. Pildile on jäänud ka mõned gruppi saatma tulnud kohalikud.

Handi-neenetsi külas Jamburas. Anna on tagumises reas.

meie tuleku süüks, saime loa isegi koha likus spordisaalis ööbimiseks. See oli Jumala juhtimine, sest nii saime pare mini kontakti laste ja noortega, kes tahtsid meiega mängida ning suhelda ka väljaspool ametlikke üritusi. Kolm päeva viisime läbi lauludest, mängudest, etendustest ja piiblilugude jutustamisest koosnevat lasteprogrammi. Lapsed jäid rahule ja ega nende noortel emadelgi puudunud näolt naeratus, kui me kõik koos laululiigutusi kaasa tegime. Et meie tulek ja sellega seonduv kristlik sõnum paremini meelde jääks, jagasime lõpuks kingitusi ja vastvalminud handikeelseid laste piiblilugusid. Muži kogudusega on meil eriline armastuse side, leidsime nendega kii resti ühise keele ja meele. Eriline suhe tekkis mul osadusgrupis paari noore neiuga, kes otsisid Jumalat, kuid val davalt ateistlik ja pealekauba tugevate sõltuvustega maadlev külakogukond raskendas nende kristlikku elu. Sellest asulast oli raske lahkuda, sest süda põles igatsusest rohkem nende armsate õdede ja vendadega aega veeta, nendesse roh kem panustada. Meil jääb üle vaid pal vetades järgmist korda oodata, juhul kui Jumal meie taaskohtumise võimalikuks teeb. Imestasin, kui kerge mul oli koha likega kontakti saavutada. Kuigi ma saan ka kodus võõraste inimestega hästi läbi, olen väga harva kogenud sellist kohest ja sügavat omavahelist arusaamist ja mõistmist. Tundsin reisi jooksul mitu korda, nagu oleksin siin juba varem olnud, samamoodi arvasid imestusega ka mitmed kohalikud. Jumal andis tõesti armu – kohanesin kiiresti

Lasteüritustel Pitleri kooli spordisaalis oli huvilisi palju.

Hõimurahvaste Aeg • Nr 9

ja tundsin end koduselt pea igas kohas, kus peatusime. Viimases külas, Šurõškarõs, olime üsna lühikest aega, kuid mälestus sellest on sööbinud mu hinge. Käisime külas ühel naisel, kes Kristust ei tundnud, kuid võttis meid külalislahkelt vastu. Ta armastas väga handi kultuuri, näida tes seda välja oma sõnade, laulu, tantsu, tegude ja eluoluga. Sellisest rahvusli kust meelsusest inspireerituna õppisin ära handikeelse söögipalve. Hantide rahvusliku eneseväärikuse taastamine nõuab palju tööd ja palvet. Kristlik töö ei saa olla ühekülgne – me oleme kutsutud parandama haigeid nii füüsiliselt kui hingeliselt, kuid sise mine trauma on tihti palju sügavam ja nõuab seega mitmekülgseid, üksteist toetavaid ravimeid: ei jätku vaid ühest ainsast sõnast, tunnistusest, töötegijast, rahvusest ega misjonireisist, kuid neil kõigil on Jumala armust igavene vili.

Misjonikohvik Tallinnas  Tekst ja foto: Riikka Lautamo-Seppälä 17. veebruaril 2013 avati järjekordselt misjonikohviku uksed, sedapuhku Tal linna Metodisti Kiriku ruumides. Õhtu oli pühendatud meie Venemaal elavatele hõimurahvastele. Misjonikohvikus oli väga soe õhkkond. Kuulsime kõrgetasemelist muusikat, koh tusime paljude vanade sõpradega ja saime juurde ka uusi. Värskete muljetega tõid kauged rahvad meieni hiljaaegu talvi selt Siberi-reisilt tagasi jõudnud Andrus ja Jelena Kask ning Signe Liivak. Olime liigutatud, kuuldes, kui sooja südamega tehakse misjonitööd põhjamaiselt jäisel hantide, manside ja neenetsite maal.

Muuseumipäev Narva kirikus  Tekst: Villu Jürjo  Foto: autori kogu

esti muinsuskaitse liikumise alga jal leidsime, et suurim muinsus on inimene, rahvas, ning mine viku mäletamine on vajalik tuleviku kindlustamiseks. Midagi sellest vaim susest võis taas tunda muuseumipäe val Narva Aleksandri kirikus 1. märt sil 2013, kus avati noorte foto- ja laste kunstinäitus, uusi stende kiriku kuju nemisloost ja Eestimaa Töörahva Kom muunist, mis armastas pesa punuda just kirikutes, ning kahekeelsed sten did Ingeri rahva Vabadussõjast Peter buri ajalehe „Inkeri“ toimetajalt And rei Pyykkoselt. Teiste hulgas tutvustas oma tööd Ingerimaa ajaloo jäädvusta misel Mihhail Braudze, kelle eestvõttel ilmusid mullu vene keeles nii Ingeri üldajalugu kui ka kirikulugu, üksik koguduste lood ja postkaardikomplekt kõikide vanade Ingeri kirikutega. Juba kahel varasemal aastal tuge valt Ingerimaale keskendunud ajalooja muusikapäeval osalesid tänavu ka isurid. Juri Litvinenko ja Galina Jego rova Narva lähedalt Kurgalast tõid ühes stendid nende aastakümnetepikkusest kogumistööst. Dimitri Harakka-Zayt sev esindas laulurühma „Talomerkit“ Peterburist. Väärt olid nii kontaktid kui ka lootus, et tulevikus jätkub nende kahe grupi ühistöö Narvas. Külalistel oli kaasa tuua äsjailmunud laste värvimis raamatuid: „Ižorin maa: Tuttahus“ ja „Vad`dà Paperi-lello“ (Vadja pabernukud). Päeva kõrghetked olid pastoritest muu sikuilt. Lääne-Ingeri praost Pavel Krõlov

Hõimurahvaste Aeg • Nr 9

esitas kandle saatel Narvale pühendatud laulu. Tema hinnangul kogunes ajaloo päevale vähemalt neljandik praostkonna vaimulikest. Maailma esiettekandele tuli aga Arvo Survo vadjakeelne luterlik jumalatee nistus „Maaväcé messu“. Selleks oli esmalt tulnud luua-valida sõnavara. Ainuüksi „isa“ on tekstides edastatud kolme ürgsõnaga: Enö, Ädä ja Taatta. Isa, Poeg ja Püha Vaim on missas „Ädä, Poig´a, Pyhä-Encé - või ka: Ädä, Poig´a, Enömmõ-Encé“. Keeruline oli ka „Issand“ tõlkimine: soome „Herra“ pidi näiteks mustlaskeeles tähendama politseinikku! Nii kasutas Arvo vane mate rahvalaulude sõna „Ylintä“, meile tuttav kui „Ülim“. Narvaski on end isurite või vadjalas tena määratlejaid, kuigi keel on ammu unustatud. Siiski nägin mõnda memme püüdlikult ja särasilmi liturgiat lehelt kaasa laulmas. Teenistust saatsid oreli asemel vadja kandled ning taustalauljad Soomest, Lappenrantast. Arutasime ka soome runoviisidel Korpimessu tõlget ja leidsime, et eesti keeles võiks see olla Laanemissa, viitamaks ürgsusele. Lausa üllatab, kuidas on selliseid kokku saamisi vaja. Mitte kõigile soovijatele ei jätkunud ettekandeaega... Aga miks saab toimuv teoks just kirikus? Ehk selle pärast, et siin on võimalik välja öelda mitmel korral kuuldut: et Leningradi oblast tuleks tagasi nimetada Ingeri maaks. See hüvitaks ühe väikese osa ajalooliselt ebaõiglusest. 19

OTSEPOST

Hea lugeja! Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjoni keskuse, Eesti Piibliseltsi ja Eesti Evangeelse Alliansi evangelismi- ja misjonitoimkonna ühisprojekti eesmärgiks on innustada Eesti kristlasi hõimurahvaste misjonile kaasa aitama. Annetusi on võimalik teha hõimurahvaste pangakontodele Eesti Piibliseltsi arvele: Swedbank 221031291214 või SEB 10220055771015 Pangaülekande tegemisel palume märkida mak sekorralduse viitenumbri lahtrisse toetatava projekti viitenumber, selgituse lahtrisse isikukood (kui soovite tulumaksusoodustust) ja postiaadress.

Piibli tõlkimine sugulasrahvaste keeltesse “Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.” (Ps 119:105) Lõpule on jõudmas Vana Testa mendi tõlkimine udmurdi keelde. Töös on komikeelne Vana Testament ning piibliosade tõlkimine karjala, vepsa, mari, handi, mansi, mari jt keeltesse. Tõlke töö toetamisega anname ka väiksematele soomeugri rahvastele võimaluse lugeda emakeelset Piiblit.

viitenumber 0013

Soome-ugri misjonija piiblikool “Ja mida sa minult oled kuulnud… see anna ustavate inimeste hoolde, kes edaspidi sobivad õpetama ka teisi.” (2Tm 2:2) 21 mari, udmurdi, komi, handi ja söl kupi kristlast on alustanud õpinguid ja valmistuvad tööks kristlike juhti dena. Teie toetus nende väljaõppeks on väga vajalik ja aitab hõimurahvas tele tuua ärkamise.

viitenumber 0026

Läkita eestlased misjonitööle hõimurahvaste küladesse! „Minge kõike maailma ja kuulutage evangeeliumi kõigele loodule.“ (Mk 16:15) Eesti Evangeelse Alliansi misjoni toimkond saadab Eestist välja mis jonirühmi handi, komi, udmurdi ja mari kristlaste evangeelse töö toe tamiseks. Aita viia lootust soome-ugri küla desse!

viitenumber 0039

Maride kristlik muusikatöö „Saage täis Vaimu, lauldes psalme, hümne ja vaimulikke laule… pilli mängides kogu oma südamega Issandale!“ (Ef 5:18-19) Marid leiavad Jumala tihti läbi muu sika. Palume toetust mari kristlikule muusikaprojektile, mille käigus kor raldatakse maakohtades kontserte ja laste muusikalaagreid ning antakse välja lauluraamat koos CD-ga.

viitenumber 0042

19 aastat koos maridega Sõnum rahva hingerütmis Teenäitajaks olgu meie elu

Ma ei teadnud, et olen soomeugrilane!

Meie soome-ugri hõimlusest Püsimajäämine nõuab pingutust Kui aitad teise paadi üle jõe… Siberi misjonireisi kogemus Vassili ja Anja – Jumala pärlid A vér nem válik vízzé

Kui paganlus ja kristlus kohtuvad HÕIMURAHVASTE AEG varasemaid numbreid saab teemade kaupa lugeda kodulehelt Kuula, kui ilus on sinu emakeel!

Teekond

Noored Marimaal tundmatusse www.hoimurahvad.misjon.ee Setumaa vajab meid

Hõimurahvaste Aeg • Nr 9